J. Pohjonen
Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)
1949. aasta märtsiküüditamise käigus „natsionalisti O. Käbala abikaasana” Tallinnast Siberisse. Nende poeg võeti 1944. aastal 16-aastaselt Saksa lennuväe abiteenistusse, kus ta langes 1945. a. Saksamaal Punaarmee kätte vangi ja mõisteti 1945. aastal 21. armee sõjatribunali poolt poliitilise kurjategijana (§ 58 alusel) 10+5 aastaks Siberisse. Pärast vangistusaja lõppu saadeti ta ema juurde asumispaika. Alice Käbala küüditamistoimik heidab valgust ka Oskar Käbala Soome saatmise asjaoludele. 7. augustil 1948 vastas Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku ministeeriumi arhiiviosakond Eesti NSV riikliku julgeoleku ministeeriumi järelepärimisele Oskar Käbala kohta, et „[…] 1940. aastal värvati ta Nõukogude Liidu sõjaväeatašee poolt Tallinnas luuretööle ja saadeti Soome legendiga, et ta ei ole rahul Eestis kehtestatud korra ja riikliku korraldusega. Enne väljasõitu Soome rääkis Käbala oma ringkonnas talle kaitse rahvakomissariaadi poolt antud eriülesandest. Selle tõestuseks näitas ta soliidset summat välisvaluutas, mille ta oli saanud talle pandud ülesande täitmiseks. Selle alusel anti korraldus Käbala kui end paljastanu arreteerimiseks, kuid täita seda ei õnnestunud, sest samadel päevadel oli ta juba Soome saadetud.” 1949. a. 10. märtsil kirjutas riikliku julgeoleku major Kroon õiendis Oskar Käbala kohta: „[…] 1940. a. värvati meie luureorganite poolt ja saadeti poliitilise emigrandi legendiga Soome. Olles Soomes, andis Käbala, O. H. end Soome politseile üles.” Nende dokumentide põhjal võib suure tõenäosusega oletada, et Oskar Käbala kasutas vaid võimalust Soome pääsemiseks. Teistsugune on Johannes Pedaja lugu. Pärast ebaõnnestunud katset 1940. a. septembri alguses Soomes kanda kinnitada pöördus ta Eestisse tagasi ja määrati Punaarmee 22. territoriaalsesse laskurkorpuse 180. laskurdiviisi 21. laskurpolgu inseneriteenistuse ülemaks Tallinnas. Pärast sõja algust saadeti ta koos polguga Pihkvamaale rindele, sai 21. juulil 1941 Soltsõ lahingus miiniplahvatusel põrutada ja haavata ning langes sakslaste kätte vangi. 1941. a. lõpus pääses sõjavangist Eestisse tagasi ja määrati teenima 42. politsei-pioneeripataljoni, kus oli alguses 3. kompanii ülem, 1944. a. augustist aga, kui pataljoniülem major Siller haigestus, määrati Pedaja pataljoniülema kohusetäitjaks. Pärast Saksa rinde lagunemist Tartu all andis end 24. septembril 1944 Tori lähedal Punaarmeele vangi. Lubati koju ja asus 1944. a. oktoobris tööle teedevalitsuse ehituskontoris, kuid arreteeriti 9. veebruaril 1945 ja mõisteti 20. juunil 1945 Tallinna garnisoni sõjatribunali poolt 10 aastaks vangi ja 5 aastaks asumisele. Johannes Pedaja vabastati vangilaagrist 23. oktoobril 1954, pärast seda jäi ta elama Karaganda oblastisse, kust 1959. a. aprillis tuli tagasi Eestisse ja asus elama Narva. 15. novembril 1959 kirjutas ta Nõukogude Liidu peaprokuröri Roman Rudenko nimele avalduse, milles teatas, et 1931. aastal konstrueeris ta Eesti Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi „A” osakond Eesti NSV Riikliku Julgeoleku ministrile kindralmajor Kummile. 7. augustil 1948. Õiend materjalide põhjal Käbala, Alice Juhani t. kohta. 10. märtsil 1949. Mõlemad dokumendid „Natsionalisti O. Käbala ja tema naise arvestustoimikus” Eesti Riigiarhiivi filiaalis (edaspidi ERAF), f. 3N, n. 1, s. 5195, l. 1, 7, 8 (vt. ka l. 12–13).
95