VABA SÕNA 4/2012

Eesti Vabadusvõitlejate Liidu Infoleht

Vaba Sõna Nr 4 November 2012

VASTUPANU ? VASTUPANU !

Muistne eestlane oli vaba mees, haris põldu, püüdis kala ja käis jahil ning kui tarvis, ka sõjateedel - vastavalt ajastu kommetele. Kuni maaletunginud võõrad selle vaba mehe põlve lõpetasid. Muistne eestlane asus vastupanule.

Imetlusväärselt kaua ja visalt pani muistne sõdalane sissetungijale vastu.

Hilisematel aegadel lõi Eesti mees omaette üksustes, seega liitlasena kaasa nii Liivi sõjas kui kuningas Kaarel XII Põhjasõjas, mis eestlaste silmis olid muutunud vastupanusõdadeks idavaenlase vastu. Ivo Schenkenbergi eesti poistest koosnev lendsalk tekitas oma äkklöökidega Tallinnast Rakvereni Ivan Julma vägedes korraliku kaose. Kuningas Kaarli vägede koosseisus lõi Narva võidukas lahingus kaasa üle 5000 Eesti mehe.

Meie Vabadussõda oli ju kogu oma tähenduses ja korralduses üks jätkuv vastupanuliikumine, mille ilmekaks näiteks on legendaarse leitnant Kuperjanovi üksuse tegevus.

Otsustava käitumise tulemusena Vabadussõjas sündis Eesti Vabariik. Kuna oli selge, et noore riigi püsimine tagatakse julge vastupanuga mistahes ohtudele, asuti üksmeelselt uutes sugupõlvedes kasvatama kaitsetahet ja isamaalist hoiakut. Rahvas uskus oma riigi kaitsevõimesse ja kaitsetahtesse nagu noorsugugi usaldas oma juhte.

Ometi juhtus, et kui mitmete suurriikide osavate poliitiliste tehingute tõttu Eestis kehtestati võõras võim, ei asunud ei riik ega rahvas vastupanule. Vastupidi, need Ilma- ja Vabadussõjas karastunud sõjamehed, kaitsetahet endastmõistetavaks pidavad ja vastupanuks valmistunud osa rahvast sunniti sümboolsesse tarandikku ja hävitati. Tänapäeval on selle olematu vastupanu tunnistajateks masendavad nimetahvlid Tori kiriku seintel.

Seda häbi ja alandust kergendavad vabaduse taastamise järel väljailmunud dokumendid, mis näitavad, kui määratult oli jõudude vahekord meie kahjuks ja kui lootusetu ning sõjaliselt mõttetu oleks olnud relvastatud vastupanu. Eriti raske oli saada teada, kui ükskõikselt ja mitte mõista tahtvalt suhtusid meile seni nii usaldusväärsed läänemaad kommunistliku reźiimi kehtestamisse Eestis.

Kuid suure sõja puhkedes leidus siiski mehemeelt ja vastupanijaid. Kes võitles, relv käes, kes terava sõna ja keelduva hoiakuga. Kuigi aja möödudes üks võõras võim asendus teisega, vastupanu ei lõppenud, liikumine ei katkenud. Eesti vabaks saamine kohustas.

Nii juhtus, et otsustavate valikute saabumise ajal seisis eesti mees jälle relv käes vastupanu eesliinil, seekord idapiiril Sinimägede-nimelistel küngastel koos paljude muude rahvustega, uskudes ja lootes, et ainult üksmeelne vastupanu aitab peatada nõukogulaste sissetungi Eestisse ja ka Euroopasse.

Ei läinud nii, maailma vägevad olid otsustanud maailma jagada mingeid oma huvisid arvestades. Kahjuks selles jagatud maailmas ei leidunud kohta vabale iseseisvale Eestile. Loodi üks teine osaliselt eestikeelne sõjaliselt okupeeritud ala.

Ja mis siis muud, kui jälle vastupanule. Võideldi mõnda aega relvajõul, kodumetsades, edasi sõnaga, hoiakuga.

Võõra võimu üle irvitati avalikult. Kui muudmoodi enam ei saanud, koguneti lauluväljakule, et kasvõi ühe lauluga oma meelt avaldada ja sellega vastupanu väljendada.

22. septembrikuu päeva märgitakse Eesti kalendris Vastupanuvõitluse päevana. Kogunetakse endiste võitluste mälestamiseks, asetatakse pärgi, avatakse mälestuskive, peetakse mälestustalitusi, nii ilmalikke kui vaimulikke.

Väljendatakse tänulikkust endistele võitlejatele, osutatakse usaldust tänastele ja tulevastele.

Kahjuks torkab silma, et nii tähendusrikka päeva tähistamine ei võtnud üldrahvaliku ürituse iseloomu ja väljendust. Mis muud sellest järeldada, et rahu, heaolu ja vabadus on muutunud endastmõistetavaks. Tasub siiski meeles pidada, et rahu ja vabadus ei ole tingimata igavesed.

Ja keegi ei oska ennustada, kas meie rahval äkki jälle ei tule vastupanuvõitluse teedele asuda.

H. Piiber, major (e), Vaba Sõna toimetaja

1

VABADUSVÕITLUSE PÄEV 1944. aasta algul moodustati Saksa okupatsiooni all olevas Eestis ühine poliitiline keskus – põrandaalune Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, kelle ülesandeks sai poliitiline võitlus Eesti iseseisvuse taastamise eest. Rahvuskomitee esimeheks valiti Maapanga jurist Otto Tief.

Kui 1944 a algul jõudis rinne Eestisse, seadis Rahvuskomitee eesmärgiks takistada Punaarmee edasitungi. Ja seetõttu toetati eesti meeste mobilisatsiooni ning ka Soomes võidelnud eesti vabatahtlike tagasitulekut.

17.septembril 1944 tegi kindralkomissar Litzmann H.Mäele teatavaks otsuse Saksa vägede tagasitõmbumisest – seega Eesti mahajätmisest. 18. septembri õhtul andis Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots Otto Tiefile oma käskkirjaga ülesande moodustada valitsus.

20. septembril 1944 astus Otto Tiefi valitsus tegevusse ja avalikustas oma koosseisu Riigi teatajas.

Koostati valitsuse deklaratsioon ja teavitati valitsuse loomisest lääneriike, tuginedes 14.augustil 1941 loodud Atlandi Hartale.

Valitsuse tegevust sümboliseeris meie rahvusvärvide heiskamine Pika Hermanni torni, mis jäi sinna ka peale valitsuse lahkumist ja punavägede linna tungimist. Üheteistkümnest valitsuse liikmest kolm –välisminister August Rei, kaubandus-ja tööstusminister Rudolf Penno, kohtuminister Johannes Klesment –olid juba varem jõudnud Rootsi. Põllutööminister Karl Liidak suutis valenime all elada Eestis kuni surmani 1945. Seitse ministrit – peaministri asetäitja ja siseminister Otto Tief, haridusminister Arnold Susi, minister Juhan Kaarlimäe, rahaminister Hugo Pärtelpoeg, sotsiaalminister Voldemar Sumberg, teedeminister Johannes Pikkov ja minister Richard Öövel - arreteeriti ja saadeti Siberi vangilaagritesse. Okupandid hukkasid Jaan Maide ja Juhan Reigo, Oskar Gustavson sooritas enesetapu, hüpates NKVD ülekuulamisruumis kolmanda korruse aknast alla. Ainsana pääses Rootsi Helmut Maandi.

Otto Tiefi valitsusel oli vaatamata viiepäevasele tegutsemisele Eesti jaoks erakordne tähtsus – see kinnitas, et 1940 a ei lõpetanud Eesti riiki ja tõestas Eesti riikluse järjepidevust ja edasikestmist.

22 september- päev, mil punavägi tungis Tallinnasse - on kuulutatud Vastupanuvõitluse päevaks, mida tähistatakse riikliku pühana juba seitsmendat korda. Tiefi valitsuse haridusministri Arnold Susi tütre Heli Susi eestvedamisel püstitati tänavusel Vastupanuliikumise päeval Tallinna Metsakalmistul mälestuskivi – kenotaaf tundmatutes haudades puhkavate valitsusliikmete mälestuseks. ……………..

Viljandi Jaani kiriku juurde kogunenud mälestasid vabaduse eest langenuid. Saku vabadusvõitlejad asetasid pärja kindral Johan Laidoneri ratsamonumendi jalamile. Eric-Herbert Pinka pani lillekimbu ka mälestustahvlile, mis tähistas kohta, kust scouts-rügemendi võitlejad alustasid vastupanuteekonda Vabadussõtta. Nimelt oli tema isa selle väeosa ülem.

Jaani kirikus toimunud mälestusteenistusel süütasid EELK peapiiskop Andres Põder ja praost Marko Tiitus 16 mälestusküünalt vabariigi lahkunud presidentide mälestuseks.

Trivimi Velliste rõhutas oma sõnavõtus vajadust juba praegu asuda ette valmistama vabariigi sajandat sünnipäeva. On asutud koguma raha K.Pätsi monumendi püstitamiseks Tallinnasse.

Selle õnnistamine toimub 24. veebruaril 2018, ennustab Velliste.

Foto: B.Mäemets

2

Teise Maailmasõja lõpu tähistamisest Eestis

Teine Maailmasõda lõppes 2. septembril 1945 Jaapani kapituleerimisega. Eesti jaoks lõppes reaalselt see sõda alles 31. augustil 1994, päeval mil lahkusid Eesti pinnalt enamus meid okupeerinud võõrriigi vägedest.

31. augustil 2012 kohtusid kaitseminister Urmas Reinsaluga Eesti Eruohvitseride Kogu ja Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse liikmed, kes tegid ministrile ettepaneku hakata riiklikult tähistama 31. augustit kui päeva, millal lõppes Teine Maailmasõda Eestis.

Kuigi 31. augustit on tänaseni meeles peetud, on selle sündmuse tähistamine jäänud tagasihoidlikuks.

Eesti suveräänsuse ja vabaduse verstapostiks olevale päevale tuleks pöörata rohkem tähelepanu – tuletada meelde neid, kes tegid selle võimalikuks ning teadvustada endale senisest rohkem, et ilma Vene vägede lahkumiseta elaks me suure tõenäolisusega hoopis teistsuguses Eestis.

Võõrvägede lahkumine oli Eesti tol ajal veel noore diplomaatia triumf. See lubas meil olla oma maa peremees igal Eestimaa ruutmeetril ning ehitada üles just selline Eesti, nagu me ise tahame.

Tänu Vene vägede lahkumisele oleme saanud liituda nii NATO kui ka Euroopa Liiduga, seepärast on Eesti julgeolek veelgi kasvanud ning tõenäosus, et midagi uue kommunistliku okupatsiooni sarnast võiks tulevikus aset leida on muutunud peaaegu olematuks.

Kahe aasta pärast möödub sellest Eesti diplomaatide suurvõidust 20 aastat, siis praegu oleks paras aeg hakata mõtlema sellele, kuidas seda tähtpäeva vääriliselt riiklikult tähistada.

Tiit Põder vanemleitnant (e) EVTÜ juhatuse esimees

VENE TANKID LAHKUSID 18 AASTAT TAGASI 30. augustil 1994 lahkus Paldiskist viimane laev vene vägede ja tehnikaga. Veel eelneval ööl oli kümmekond tanki korraldanud sadamas omalaadse meeleavalduse, võttes suurtükkidelt katted ja soojendades mootoreid. Eesti valitsuse hilisemas avalduses öeldakse, et Vene relvajõudude minek 30. augustil 1994. aastal polnud mitte pelk ühe armee lahkumine, vaid rohkem kui poole sajandi pikkuse relvastatud okupatsiooni epiloog.

Foto: H.Piiber

3

EESTI OHVITSERIDE MÄLESTUSMÄRGI RAJAMINE

Eesti Kaitseväe ja Piirivalve taasloomisega kaasnes vajadus okupatsioonide läbi hukkunud ohvitseride mälestuse jäädvustamiseks eraldi mälestusmärgiga. Maakonnad ja linnad olid nõukogude võimu poolt purustatud Vabadussõja monumendid taastanud, Tori Mälestuskirik oli sõna otseses mõttes varemetest üles ehitatud, kuid puudus eriti traagiliselt hukkunud ohvitseride mälestusmärk.

Hukkunud Eesti ohvitseride loodava memoriaali rajamist alustati Eesti Eruohvitseride Kogu ja Piirivalve Ohvitseride Kogu ühise ettevõttena Kaitseväe endise Värska suvelaagri alale mälestusplaadi asetamisega. 14.juunil 2011.

Kol. J.Haud oli koostanud kõigi lahingutes langenud, nõukogude võimu tegevuse läbi hukkunud ja kadunud ohvitseride koondnimekirja, millele tungines skulptor J. Soansi Tallinna linnavõimudega kooskõlastatud kavand monumendi rajamiseks endiste Tondi kasarmute lähedusse.

Olles memoriaali asukohta ohvitseride kogudes põhjalikult arutanud, esitati taotlus Tallinna linnale ettepanekuid uute asukohtade valikuks.

Fotod: H.Piiber

Koopia: Kaitseministeerium

Kaitseväe Peastaap Austatud härra linnapea

Nõukogude võimu poolt represseeriti ja hukati üle 650 Eesti ohvitseri. Kui seda võrrelda aastatel 1939-40 Poola ohvitseride represseerimisega, siis võttes arvesse riikide elanike arvu, on Eesti kaotused tunduvalt suuremad. Sisuliselt on see teine Katõn.

Eesti Eruohvitseride Kogu Eesti, Eesti Vabadusvõitlejate Liit ja Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu leidsid ühisel koosolekul 28.09.2012, et Eesti ohvitseride mälestuse jäädvustamiseks on Tallinna avalikus ruumis vaja püstitada mälestusmärk, kuhu on kirja pandud kõikide nõukogude võimu poolt represseeritud ja hukatud Eesti ohvitseride nimed ning auastmed (auastmed võivad paikneda vastava tulba päises).

Mälestusmärk peab paiknema kõigile nähtavas ja kergesti ligipääsetavas kohas, kus on võimalik korraldada ka mälestusüritusi. Koosolekust osavõtjad jõudsid ühisele järeldusele, et kolonelleitnant (e) Jaak Haua poolt pakutud mälestusmärgi asukoht endiste Tondi kasarmute taga ei vasta nendele esitatud nõuetele.

Meie seisukoht mälestusmärgi asukoha kohta on, et see peab asuma Vabadussõja Võidusamba, Okupatsioonide muuseumi ja admiral Johan Pitka mälestussamba läheduses, näiteks Vabadussõja Võidusamba tagusel alal Ingeri bastioni müüri ääres või Wismari tänava haljasalal Pitka mälestussambast Toompuiestee poole. Äärmisel juhul sobib mälestussamba asukohaks ka Maarjamäe mälestusväljak – Eesti 1944. aasta kaitselahingute mälestuskompleksist mere poole.

Allkirjad - Eesti Eruohvitseride Kogu, Eesti Vabadusvõitlejate Liit, Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu

4

Porkuni

18. septembril 1944 algas Saksa väeosade taandumine Narva rindelt. Punaarmee oli 17. septembril alustanud suurpealetungi Emajõel ja liikusv kiiresti põhja suunas.

300. Eriotstarbeline Diviis ja 45. Relva-SS Vabatahtlike Rügement “Estland” liikusid edasi Iisaku - Tudulinna - Avinurme - Rakke - Koeru suunal.19. septembri õhtul lõikas Punaarmee Avinurmest kaks kilomeetrit läänes selle tee läbi. Nii jäid nonde väeosade üksused Avinurmest ida pool piiramisrõngasse. 20. septembril 1944 toimunud Avinurme lahingus tegid Eesti väeosad kolm piiramisrõnga läbimurdmiskatset, mis kõik ebaõnnestusid, peale seda jätkati edasiliikumist Tudulinna - Viru-Roela - Porkuni kaudu.

21. septembri päikesetõusuks oli enamik piiramisrõngast väljapääsu otsivatest üksustest kogunenud Kullenga metsa, kus nende juurde jõudis Tallinnast saadetud auto kahe Eesti ohvitseriga. Ohvitserid avaldasid sõduritele, et Eesti üksused olid sakslased Tallinnast välja ajanud, Pikal Hermannil lehvib Eesti lipp ning võim on Jüri Uluotsa ja Otto Tiefi käes. Ohvitserid teatasid, et Eesti üksused on nüüdsest peale Jaan Maide ülemjuhatuse alluvuses Eesti Kaitseväe osad ning andsid üksustele edasi admiral Johan Pitka käsu taanduda Kose-Ristini.

Seejärel andis 2. Eesti Piirikaitse Rügemendi I pataljoni ülem Meinhard Niinepuu käskluse: Eesti armee - kuula minu käsku! Eesti armee - kõik Tallinna kaitsele, jalavägi ahelikkudes poole kilomeetri laiuselt kahele poole maanteed, kahurvägi ette- edasi marss!

21. septembri hommikul avati mitmest hoonest Porkunit läbivate 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi osade pihta tuli. Porkuni piiskopilinnuse tornist tulistas eestlasi kuulipildujast vene ohvitser, kelle kohalik 13-aastane poiss sealsamas maha lasi.Diviisi osad taandusid seejärel Porkunist läände. Küla vallutas tagasi 2. Eesti Piirikaitse Rügement, kes hävitas suurtükkidega Porkuni jõujaama ja tungis seejärel jalaväega Porkunisse.

Lahingu käigus ründas 8. Eesti Laskurkorpuse 249. Eesti Laskurdiviis polkovnik August Feldmani juhtimisel 925., 921. ja 917. polgu jõududega -umbes 9000 meest 7 tanki toetusel Tannenbergi liinilt taganenud umbes 1500-mehelist kolonni, mis koosnes 2. Piirikaitse Rügemendi, 4. Piirikaitse Rügemendi, 45. Rügemendi II pataljoni, 20. Üksiku jalaväepataljoni ja 292. Eesti Politseipataljoni osadest, nende hulgas ka Avinurme lahingu haavatutega ja punase ristiga tähistatud voori.

Vene tankid olid varjunud viljarõukude ja hakkide taha, kuulipildujad olid paigaldatud Sauevälja küngastele. Kolonni ja voori jõudmisel parajale laskekaugusele alustasid tankid kolonni ja haavatute voori tulistamist, kus enamus haavatuid surma sai. Ehki raskemad relvad olid vooris, ei tekkinud rünnatavates segadust ning käsirelvadega alustati vastupanu. Peagi põlesid 2 tanki tankirusika tabamusest. Hiljem lasti samuti tankirusikaga puruks veel üks tank. Selleks ajaks oli positsioonile seatud ka vooris olnud tankitõrjekahur, mis hävitas veel ühe tanki. Aga viies tank oli selleks ajaks jõudnud haavatute voorini ning asus seda roomikutega lömastama, kuni leidis oma lõpu tankirusika läbi. Kaks terveksjäänud tanki taandusid lahinguväljalt. 8. Eesti Laskurkorpuse jalaväe rünnak suruti Loksa suunas põldudele.

Siiski suutsid paljud üksused Nõmmküla kaudu piiramisrõngast välja murda. Nii jõudis Tapa-Tartu raudteest läände 20. Üksik Jalaväepataljon kapten Hando Ruusi juhtimisel. Mõned aga, näiteks 4.

Eesti Piirikaitse Rügemendi Kolmas Pataljon, ületasid raudtee alles 22. septembri hommikul õnnestus ka mõnelgi vooril läbi Porkuni Tamsalu poole läbi pääseda.

Porkuni lahing, mis kestis vahelduva eduga pool päeva, kujutas endast üksikute gruppide võitlust.

Eesti poolel oli Porkuni lahingus kõige kõrgema auastmega ohvitser major Valter Pedak, kuid puudus üksuste üldjuhtimine.

Lõpuks hakkas olukord punaste poolel üsna täbaraks muutuma. Siis hakati seal eesti keeles karjuma: “Ärge laske, me oleme ka eestlased, mobiliseeritud.” Selle peale lahing lõpetati ja punane pool hakkas vangiandmist nõudma. Kuigi paljud otsustasidki end vangi anda, kadus enamus siiski ümberkaudsetesse metsadesse.

Ebameeldivaks üllatuseks oli Eesti korpuse meeste agarus vangide taskute tühjendamisel. Vangide rivistamine toimus juba õhtuhämaruses.. Ühe kolonni rivi ees jooksid edasi-tagasi kaks vene mundris naist ja karjusid eesti keeles, et kõik vangid tuleb maha lasta. Loksa komandandiks määratud leitnant

5

Jaan Piik, kes rääkis eesti keelt, lubaski kõik põllurammuks teha. Ühe talu keldris lasti maha neli Eesti poissi, Loksa Sauevälja teest umbes 100 meetrit Porkuni poole, kruusaaugu kohal põllul, lasti maha 9 sõjavangi - iga kümnes mees rivis. Eestlasi lasti maha ka kruusaaugus, kuid nende arvu pole teada, sest laibad maeti kiiresti maha. Kahel viimasel juhul olid mahalaskjateks Eesti korpuse mehed. Õhtustele ja öistele mahalaskmistele annavad kinnitust ka kohalikud elanikud. Neile tundus imelik, et peale lahingu lõppemist saabunud vaikuse järel hakati uuesti paugutama, mis vaheaegadega kestis kogu öö. Kahtlusi suurendas veel saksa vormis laipade nägemine kohtades, kus lahingut ei olnud.

Saksa vormis langenuid ei lubatud matta enne nädala möödumist. Ümberpiiratud kaotasid lahingus 350 meest surnutena, koos mahalastutega oli see arv suurem ja 600 langes vangi. Punaarmee poolel hukkus üle 1000 sõduri, neist 195 Eesti laskurkorpusest, kes koguti Loksale ja maeti sinna. 57 olid Eesti nimed. Kohalikud on väitnud, et Vene surnuid olid kõik põllud täis ning enamasti maeti nad sinna, kus olid langenud.

Foto: H. Piiber

Porkuni väljadel toimunud lahingut võib õigusega nimetada kui üht suurimat Eesti rahvast sõjapäevil tabanud õnnetustest. Saatuse tahtel pidi juhtuma, et siin sattusid esmakordselt otsesesse võitlusse meie omad noored eestlased, Eesti poisid, kes olid sunnitud kandma võõraste riikide vormiriietust, embleeme ja relvi.

Esitatud lahingukirjelduse mõte ei ole süüdistada üht võitlevat poolt ja mõista hukka teist, kuid tõsiasi on, et enne Porkunit toimus Avinurme. Kuidas seda ka omal ajal püüti maha vaikida, tõsiasi on ju alati teada olnud – Avinurme kirikupinkidel lebavaid haavatud noori eesti mehi mõrvasid eesti rahvusest ja eesti päritolu punaarmeelased.

Kui kaitses olevad rahvusvärve kandvad saksa vormis eesti sõdurid uskusid Sinimägedest saati Vabadussõja võidu kordumise võimalikkust, on peale Porkunit lõpmata ebamäärane küsida, mida uskusid need põhjaliku ajupesu läbinud punaarmeelased.

Vennatapusõda oli see, mis siin toimus. Vastamata jääb ka küsimus, kas Porkuni osapoolte nimed mahuvad ühele mälestustahvlile.

Toimetus Kasutatud Vikipeedia materjale 6

EESTI LENNUVÄEPOISID – KES NAD OLID

Kõik need noored, kes 1944. aasta suvel mobiliseeriti ja Saksa õhutõrje üksustesse teenima saadeti, olid valdavas enamuses koolipoisid ning õppisid gümnaasiumide või kutsekoolide lõpuklassides.

Nad olid sündinud iseseisvas Eesti Vabariigis, armastasid kodumaad ja olid selle üle uhked. Nende õpetajateks koolis olid eestimeelsed, erudeeritud õpetajad, kes kasvatasid noori aatelisuse ja kodumaa armastus vaimus. Valdav osa neist noortest võttis aktiivselt osa ka noorteorganisatsioonide tegevusest, kus neisse sisendati kaitsevalmiduse põhimõtteid Nende noorte unistused ja tulevikukavad purunesid täielikult, kui Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti vägivaldselt okupeeris. Järgnev nõukogude võimu aasta tõi eesti rahvale ränki katsumusi, mis veelgi põhjustas isamaalises vaimus kasvatatud noortes vihkamist võõrvõimu vastu.

Olukord muutus põhjalikult 1941. juunis alanud sõja tõttu. Rahvas lootis, et Saksa relvajõudude abiga vabanenuna nõukogude võimust saab Eesti tagasi oma kaotatud iseseisvuse. Üsna varsti pärast sakslaste Eestisse saabumist oli selge, et Eesti Vabariigi taastamine ei tule kõne allagi. Ometi ei saadud tegutseda ka nende vastu, sest olid ju Saksa relvajõud ainukeseks tõkkeks nõukogude okupatsioonirežiimi tagasitulekule. Koos valmisolekuga Eesti iseseisvuse taastamiseks korraldus mõõdukas opositsioon.

Olukord muutus kriitiliseks 1944. aasta jaanuaris, kui Saksa relvajõud hakkasid Leningradi rindelt taanduma. Et ära hoida rinde lagunemist, otsustati Eestis teostada üldmobilisatsioon. Selle läbiviimist toetasid nii presidendi kohustes olnud peaminister Jüri Uluots kui ka põranda all tegutsenud Rahvuskomitee, kultuuri- ja ühiskonnategelased ning erakondade ja kirikute esindajad.

1944. aasta veebruaris toimunud üldmobilisatsioon tõi sakslaste poolt määratud 15 tuhande mehe asemel kokku ligi 50 tuhat meest, kelledest sakslased otsustasid vastu võtta vaid 38 tuhat. Nendest moodustati kuus piirikaitse rügementi, mis nüüd kiiresti rindele viidi. Ülejäänud mehed arvati Omakaitse koosseisu. Saanud uute üksuste näol toetust, peatati sakslaste tagasitõmbumine ja rinne Eesti idapiiril jäi püsima.

Samal ajal alustas Punaarmee terrorirünnakuid Eesti linnadele Need nõukogude lennuväe barbaarsed pommirünnakud põhjustasid eesti noorte kaasamise mitmesuguste sõjalise tähtsusega tagalateenistustesse.

Et kaitsta Eesti suuremaid linnu ja tööstuskeskusi nõukogude õhurünnakute eest, oli nende ümber koondatud saksa relvajõudude õhutõrjeüksused, mille isikkoosseis koosnes peamiselt sakslastest.

Seoses Narva rindel tekkinud Punaarmee läbimurde ohuga, otsustas rindejuhatus saata rindele osa nende õhutõrjeüksuste isikkoosseisust. Rindele saadetuid pidid asendama lennuväe abiteenistusse võetud eesti noored koolipoisid. Flakimeeste kõrvale ilmusid eesti keelt rääkivad Luftwaffenhelferid Esimesed vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse minejad kogunesid Pirita-Kosel asunud Konstantin Pätsi Vabaõhukooli juurde 30. juunil 1944, kus nad arvele võeti ja varustuse said. Selles grupis oli 680 noort üle kogu Eesti, kes siin neljaks kompaniiks jagati ja nädala pärast Kiviõlisse ja Püssi saadeti.

Seal jagati poisid ära nende tööstuslinnade kaitsel olnud õhutõrjepatareide vahel, kus algas nende väljaõpe ja teenistus.

Augustis 1944, siis, kui lahingud käisid juba Tartu all, toimus mobilisatsioon 1927. aastal sündinud noormeestele. Ka nüüd tuli koos mobiliseeritutega vastuvõtu-komisjonidesse palju nooremaid –1928/29 aastal sündinud poisse, kel eluaastaid vaid 15-16 ning lennuväe abiteenistusse astumiseks kaasas vanemate kirjalik nõusolek. Nagu nimekirjadest nähtub, oli umbes kolme tuhandest lennuväe abiteenistusse võetud poisist iga neljas vabatahtlik.

Peale Pirita-Kosel asunud Konstantin Pätsi Vabaõhukoolis varustuse kättesaamist saadeti mobiliseeritud laiali Eestis asunud õhutõrjeüksustesse. Seajuures püüti täita nõuet, et noored jääksid oma kodukoha lähedale. Nii saadeti Tallinna ja Nõmme poisid teenima Lasnamäel ja Paldiskis asunud õhutõrjepatareidesse. Pärnumaa poisid saadeti Pärnusse, Läänemaalt ja saartelt mobiliseeritud jäid Paldiskisse. Punaarmee poolt okupeeritud Ida- ja Lõuna-Eestist oli tulijaid vähe ja need saadeti koos Tartu ja Viljandi poistega teenima Kohtla-Järvele ning Kiviõlisse.

7

12. septembril alustasid sakslased juba varem koostatud plaani “Aster” alusel oma väeosade Eestist väljaviimist. Taandumist pidid katma eesti üksused. Õhutõrjeüksused alustasid Eestist lahkumist 17 ja 18 septembril. Päev-päevalt üha kriitilisemaks muutuva rindeolukorra põhjal võis arvata, et sakslased peagi Eestist lahkuvad ja nüüd hakkasid eesti lennuväepoisid õhutõrjeüksustest ära jooksma. Äramineku põhjusi motiveeriti erinevalt. Enamus poistest otsustas minna koju tagasi, et seal sõjasündmuste edasist käiku jälgides tegutseda vastavalt olukorrale. Paljude sooviks oli üles otsida admiral Joh. Pitka võitlusgrupp, et sellega liituda. Oli ka neid, kes otsustasid ühineda rindel võitlevate eesti üksustega.

Nende poiste saatused aga, kes jäid oma väeosade juurde, kulgesid edaspidi väga erinevat. Suur osa õhutõrjepatareides teeninud poisse viidi läbi Kuramaa otseteed Saksamaale. Sääl eraldati nende hulgast alla 16-st aastased , kes saadeti põllutöö-laagritesse. Ülejäänud, 16-18 aasta vanused eesti poisid saadeti õhutõrjekahurite ja tõkkeballoonide väljaõppele Wismaris, Greifswaldis ja Jenas.

Pärast väljaõpet viidi Wismaris olnud poisid 24. veebruaril 1945 Taani, Kopenhaagenisse, kust nad hiljem viidi Odensees asunud 20. Eesti diviisi Tagavararügemendi alluvusse.

Greifswaldis olnud eesti poisid anti aga 3.märtsil 1945 üle ühele Hamburg-Langenhorni laagris olnud SS väeosale ja nende sini-hallid lennuväevormid vahetati vanade ja katkiste ning veriste roheliste vormide vastu. Jenas olnud poisid jõudsid Langenhorni laagrisse 19. märtsil, kust 27. märtsil koos Greifswaldi poistega Odenseesse sõideti. Sääl hakati neile endiste eesti idavõitlejate käe all maastikuväljaõpet korraldama.

Taani jäädi kuni 17.aprillini 1945, mil eesti lennuväepoisid otsustati viia Tšehhimaale, Hirschbergi all võitleva 20. Eesti diviisi täienduseks. Teel Tšehhimaale selgus aga, et tee sinna on läbi lõigatud ja nüüd otsustati eesti poisid saata Berliini alla, III SS-Germania Panzerkorpuse käsutusse. Jõudnud aga Löwenbergi lähedale, mis on umbes 40 km Berlinist põhja pool, laaditi poisid 22.aprillil Neuhofi raudtee-jaamas maha ning peale mõnepäevast puhkust alustati 25. aprillil jalgsimarssi Prenzlau suunas. Nädalase marssimise järel, olles läbinud umbes 300 km, jõuti Hagenovi lähedal asunud Lüblowi külla, kus 2. mail anti ameeriklastele ära kõik kaasas olnud relvad. Algas vangielu. Hiljem anti kõik eestlased, lätlased ja leedulased üle inglastele, kus nende vangielu jätkus.

Eesti lennuväepoiste järgmiseks laagripaigaks sai Putlose metsaalune Neustadti linna lähedal. Säält viidi poisid Uklei järve ääres asunud laagrisse, kuhu hiljem jõudsid ka Kuramaa kotist pääsenud poisid. 9. septembril tuli käsk Uklei laagrist lahkuda ja minna Belgiasse inglaste abiteenistusse. Uklei laagrisse jäid vabanemist ootama 63 poissi, kelle vanemad või sugulased olid Saksamaal.

Belgiasse viidi 747 eesti lennuväepoissi, keda inglaste abiteenistuse asemel ootas okastraadiga piiratud Zedelgheimi vangilaager. Avaliku surve tulemusel vabastati baltlastest sõjavangid 7. märtsil 1946 Zedelgheimi laagrist ja viidi rongidel Saksamaale, Münsteri lähedal asunud Borghorsti väikelinna.

Sääl algas nende vabastamine. Kuna Saksamaa oli varemeis, siirdusid eesti poisid laiali üle kogu kontinendi, kus nad endale hiljem asukohamaad leidsid ja kodud rajasid.

Hoopis teisiti kujunes aga Pärnus asunud õhutõrjepatareides teeninud Pärnumaa poiste saatus.

Lahkudes 1944 septembris Pärnust, jäid nad oktoobris sulgunud Kuramaa “kotti”. Sealt viidi umbes 65 poissi oktoobri keskel koos nelja õhutõrjepatareiga Sõrve poolsaarele, kus nad võtsid osa Sõrve lõpulahingutest.

Novembri keskel Sõrve väegrupile saabunud Hitleri käsu kohaselt – vastu panna viimase meheni – olid Sõrve võitlejad surma määratud. Kuid kuna relvajõudude suhe vastasega oli üks kümnele, andis Kuramaa väegrupi juhataja käsu: Sõrve väegrupi võitlejad Kuramaale evakueerida. 24. novembri öösel taandusid Sõrve võitlejad meritsi tagasi Kuramaale.

Sõja lõppedes õnnestus umbes 150 Pärnumaa poisil Kuramaa sadamatest lahkuvate laevadega Saksamaale pääseda, kus nad ühinesid Uklei laagris varem Saksamaale viidud eesti lennuväepoistega.

8

Need Pärnumaa poisid aga, kes Kuramaa sillapea kapituleerumise hetkel asusid Läti sadamatest eemal, langesid Punaarmee kätte vangi ja viidi rongidel Venemaa erinevates piirkondades asunud vangilaagritesse, kuhu jäid kuni 1946. aasta septembri-oktoobrini.

Peale sõja lõppu tundsid mitmed rahvusvahelist kontrolli teostavad organisatsioonid Balti riikidest pärit sõjavangide saatuse vastu huvi. Nüüd otsustas Beria ametkond –NKVD- moodustada Baltimaadest pärit sõjavangidest nn. erikontingendi, mis arvati automaatselt NKVD-le alluvate tööpataljonide koosseisu. Vastav Siseasjade Rahvakomissariaadi käskkiri nr. 00336 anti Moskvas välja 19. aprillil 1946.

Otsekohe alustati üle Venemaa asunud vangilaagritest eestlaste, lätlaste ja leedulaste (aastakäigud 1923 – 1927) toomist Eestisse. Loomulikult ei teadnud sõjavangid enda “mobiliseerimisest” tööpataljonidesse midagi ja nende üleandmine toimus laagrirežiimi tingimustes. Enamus neist toodi Eestisse, kus nad suunati mitmesuguseid sõjalis-strateegilisi objekte, muuhulgas Sillamäe tehast ehitama.

Arvud näitavad, et nõukogude vangilaagrites hukkus palju kordi rohkem eesti lennuväepoisse, kui seda juhtus lahingutes ja linnadele toimunud pommirünnakute ajal. Kuid meie hindame kõrgelt nende koolipoiste tookordset suhtumist kaitsevalmidusse ja soovi- kaitsta oma kodumaad iga hinna eest ja tuua neid eeskujuks meie tänase põlvkonna noortele.

Vaino Kallas

Vaino Kallas on sündinud 1927.aastal Pärnumaal Häädemeeste vallas. Õppis Pärnu tööstuskoolis, kust 1944. aasta augustis mobiliseeriti lennuväe abiteenistusse (Luftwaffenhelfer). Teeninud algul Pärnus, taandus seejärel koos väeosaga Lätimaale, kus jäi sulgunud Kuramaa kotti (die Kesselschlacht bei Kurland).

1944.aasta oktoobris-novembris võttis osa lahingutest Sõrve poolsaarel, kust viidi tagasi Kuramaale.

Pärast Kuramaa koti kapituleerumist oli sõjavangina Venemaal Norillag-is, kust vabanes 1946.aastal, kuid suunati kohe teenima NKVD –le allunud tööpataljoni, Sillamäe uraanirikastustehast ehitama.

Tööpataljonist vabanes 1949.

Järgnevatel aastatel töötas side-ja televisioonitehnika alal.

Vaino Kallas on kirjutanud mitmeid sõjateemalisi mälestusraamatuid ja avaldanud rohkesti sõjaajaloolisi uurimusi, tegutseb tunnustatud muusiku ja arvutispetsina, võtab aktiivselt osa Eesti Vabadusvõitlejate Liidu tegevusest.

9

KES ANNAKS VASTUSE? 08. augustil k.a. toimus Ämari lennubaasis pidulik tseremoonia, mis oli pühendatud eesti rahvusest USA õhujõudude piloodi major Aado Kommendant’i (pildil) ja tema lahingukaaslase, lennuki kapteni kolonelleitnant Charles M. Walling’u mälestamisele.

Mõlemad mehed hukkusid 46 aastat tagasi (08.08.1966) Vietnami sõjas, mil nende lennuk F-4C Phantom lahingulennul alla tulistati.

Nende säilmed leiti aga alles hiljuti ja 8. augustil toimus Aado Kommendandi säilmete pidulik ümbermatmine USA-s Arlingtoni rahvuslikule sõjaväekalmistule. Kokkuleppel USA saatkonnaga viidi hukkunud lendurite mälestustseremoonia läbi samal päeval ka Eestis Ämari lennubaasis.

Et mõlemad mehed olid langenud kommunistliku režiimi vastu võideldes, siis tegi Eesti Õhuväe juhtkond ettepaneku ka sõjaaegsetele eesti lennuväeveteranidele, et nad mälestustseremoonial osaleksid.

Olid ju nemadki omal ajal kommunismi vastu võidelnud. Ja ka Ämaris paiknev mälestussammas “Viimane lend” hukkunud ja langenud Eesti lennuväelastele oli endise 11. Öölahingulennugrupi (Nachtschlachtgruppe 11) lenduri, skulptor Kalju Reiteli poolt loodud. Ning kõigele lisaks oli ka Eesti Riigikogu alles hiljuti vastu võtnud seaduse, mis tunnustas neid, II maailmasõjas kommunismi vastu võidelnud mehi kui eesti vabadusvõitlejaid. Suur oli aga üllatus, kui USA saatkonnast teatati, et nemad Saksa poolel võidelnud eesti lennuväeveterane mälestustseremoonial näha ei taha.

Mis seal siis ikka – kui ei siis ei. Kuna eesti lennuväeveteranidel on Eesti Õhuväe juhtkonnaga alati head ja vastastikku üksteist austavad suhted olnud, siis otsustasid veteranid Eesti Õhuväge USA saatkonnaga konfliktisituatsiooni mitte panna ja loomulikult loobusid tseremooniale minemisest.

Arusaamatuks jäi ainult asjaolu, mis siis õieti lahti on?

Tekib ju sellega ja eesti vabadusvõitlejate seisukohalt lähtudes tahes tahtmata küsimus - kas Eesti vabadusvõitluse ja vabadusvõitlejate tunnustamine Riigikogu poolt kehtib isegi Eestis ainult piiratud ulatuses ning välismaalaste jaoks ollakse ka omas kodus ikka “neetud fašistid” või oli tegemist mõne USA saatkonna töötaja “sooloesinemisega”? Vastust või selgitust sellele küsimusele Eesti Vabadusvõitlejate Liit n.-ö. kõrgemal tasandil senini saanud ei ole.

Siinkohal tahaks ameeriklastele, kes käesoleval ajal reklaamivad ennast kommunismivastase võitluse juhtide ja eestvedajatena meenutada, et kommunismivastase võitluse ajaloos on ka ameeriklastel seiku, mida nad nähtavasti vist hea meelega ei meenuta. Kuid tuletagem meelde - samal ajal kui eesti ja läti sõdurid võitlesid oma maa vabaduse eest kommunismi vastu, nautisid Inglismaa peaminister ja USA president Teheranis ja Jaltas alles Stalini sõprust ja andsid takkapihta pool Euroopat talle ära. Äpardunud Atlandi hartast ei ole mõtet isegi rääkida. Selle võib nähtavasti lihtsalt tolleaegsete lääneriikide juhtide “tööõnnetuseks” lugeda. Tõsi - W. Churchill muutis küll varsti pärast sõda oma hoiakuid, kui ta Fultonis oma kuulsa kõne pidas, kuid F. D. Roosevelt surigi vist Stalini sõbra ja võitluskaaslasena.

II maailmasõja lõpust on nüüdseks möödunud juba veidi üle 67 aasta, Nürnbergi protsessist aga 66 aastat. Selle aja jooksul on paljugi muutunud. On avastatud ja avalikustatud uusi, omal ajal varjatud fakte ja tõdesid, mille tulemusel on nii mõnedki omaaegsed seisukohad ja koos sellega ka “ajaloolised tõed” tulnud ümber hinnata. Mõnedest liitlastest on saanud nüüdseks vastased ja vastastest sõbrad ning liitlased. Aeg on armutu ja toob varem või hiljem peaaegu kõik saladused päevavalgele, sundides riike ja rahvaid paljusid, kunagi kaljukindlatena näivaid seisukohti muutma.

Ka Eesti, kelle sõdurid II maailmasõja ajal võitlesid enamasti koos sakslaste või soomlastega, on nüüdseks kujunenud USA liitlasteks. On ju USA 1940. aastast alates järjekindlalt kinnitanud, et ta Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt ei tunnusta ja peab seda õigustühiseks. See seisukoht on olulist rolli mänginud Eesti taasiseseisvumisel. Sellepärast tekibki eesti sõjaveteranidel käesolevas artiklis kirjeldatud juhtumile mõeldes tahes-tahtmata küsimus - kas USA diplomaatide hulgas leidub tõepoolest veel tänapäevalgi neid, kes ei ole endale siiani selgeks suutnud teha, mille nimel sakslastega koos sõdinud eestlased, soomlased ning lätlased ikka võitlesid. Kui palju oli selle

10

võitluse eesmärgiks natsismi kehtestamine Euroopas ja kui palju eesti rahva kaitsmine mõrvarliku nõukogude okupatsiooni taastulemise eest ning soov Eesti riiklik iseseisvus taastada?

Lootus lääneriikidele püsis ka sõja ajal, vaatamata vastaspooltel sõdimisele, sest loodeti, et Eesti vabanemine toimub lääneliitlaste abiga pärast Venemaa ja Saksamaa kokkuvarisemist sõjas. Kas tõesti leidub USA diplomaatide hulgas veel neid, kes ei anna endale aru, mida kujutas endast stalinlik Nõukogude Liit Balti rahvastele ja Soomele? Kas saab ikka nõuda, et eesti mehed pärast 1940./1941.a. kurbi kogemusi oleksid pidanud käed rüppes alandlikult ootama, mida Stalin pärast Eesti taasokupeerimist suvatseb nendega ette võtta?

Ja kui ei, siis tuleks ka öelda, kes selles pealesunnitud Nõukogude Liidu vastases võitluses, mis sisuliselt kujutas endast eestlaste vabadusvõitlust, oleks lääneriikide arvates antud konkreetses ajaloolises situatsioonis saanud sakslaste asemel eestlaste liitlane olla?

Küsimusi on rohkem kui küllaga ja siiani ei ole paraku mitte keegi eestlaste võitluse taunijatest neile asjalikku vastust suutnud anda.Paraku tundub, et leidub veel inimesi, kelle jaoks kunagised, II maailmasõja aegsed seisukohad ning tõekspidamised on ikka veel jõus. Sellest on kahju, sest tõeliselt sõbralikke rahvastevahelisi suhteid saab rajada ikka vaid usaldusele tuginedes.

Kirjutatud 2012.a. augustis pärast seda, kui USA saatkonna soovil jäeti sõjaaegsete eesti lennuväelaste osavõtt A. Kommendant’i mälestustseremooniast Ämari lennubaasis ära.

Hendrik Arro sündis 1925 aastal Tallinnas sõjaväelenduri pojana. Saksa sõjaväe 127. (Eesti) luurelennugruppi astus 17 aastase vabatahtlikuna 1943. aasta märtsis. Sama aasta septembris suunati õppima Liibavi lennukooli, mille lõpetas sõjaväelendurina.

1944.aastal astus 11.öiste pommitajate grupi (Nachtschlachtgruppe 11) lennusalka, mille koosseisus võitles lendurina Narva ja Tartu rinnetel.

Oma esimesed lahingulennud sooritas 18 aastasena, olles noorim lendur eesti lennuüksuses. Eduka lahingutegevuse eest annetati Hendrik Arrole pronks- ja hõbedane rindelennupannal (spange) ning 2.klassi Raudrist (EK II).1944. aastal lahkus H.Arro koos lennuüksusega Eestist ja õppis ning teenis mitmetes eriväeliikides, sõja lõpul ka 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi õhutõrje- suurtükiväes.

Peale mitmeid keerulisi ja tegusaid aastaid õnnestus H.Arrol asuda õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti, kust ta siiski enne lõpetamist arreteeriti ja mõisteti 25 aastaks laagrivangistusse. Magadanist vabanemise järel - 1955. aastal – lõpetas Hendrik Arro instituudi ja töötas diplomiinsenerina ja teadlasena mitmetel energeetikaga seotud alal. Siiski ei suutnud ta unustada lendamist ja tõepoolest – lendaski kuni 1960 aastani - purilennukil.

Tehnikakandidaat Hendrik Arro on erialase teadusliku tegevuse eest pälvinud kõrgeid tunnustusi, kirjutanud mälestusraamatuid lennundusest ja võtab tänaseni aktiivselt osa Eesti Vabadusvõitlejate Liidu tegevusest.

11

UUSI RAAMATUID Vaino Kallas

IDATUULTE PÖÖRISES Romaani sündmustik toimub aastatel 1940 – 1947 ühes eesti külas [vallas] ja kandub romaani lõpus osaliselt pagulusse, peategelasteks on ühe küla mitme talupere noored ja vanad.

Sündmustik algab 1940. aasta „juunipöördega“ ja nõukogude võimu kehtestamisega Eestis. Järgnevad küüditamine ja „Suvesõda“ning algav Saksa okupatsioon. 1944. aastal on sõda jõudnud taas Eesti idapiirile.

Edasised sündmused pillutavad need noored erinevaid teid pidi mööda Euroopat laiali. Sõja lõpu järel algab metsavendlus. Mitmed selle küla elanikud mõrvatakse NKVD poolt.

Sõja lõpupäevadel sakslaste poolt Saksamaale viidud noormehed põgenevad Saksamaalt Taani ja Rootsi. Romaani üks peategelastest - noor mees - püüab iga hinna eest teatada oma taasokupeeritud Eestisse jäänud tütarlapsele, et ta on elus. Samal ajal mõrvab NKVD selle noormehe vanemad.

Romaanis kirjeldatakse Siberisse küüditatud ja NKVD surmalaagritesse viidud eestlaste saatust ja elutingimusi. Romaan lõpeb kahe peategelase tulekuga 1992. aastal Rootsist taasiseseisvunud Eestisse ja sündmuste taustal hargnevat kahe noore kiindumise ja armumise lugu.

Kirjastus Grenader.

Henn Karits, Aadu Jõgiaas

Leegitseval piiril

Varipiirist ja sidesõjast vabaduseni 1990 – 1991 1991. aasta pöördelistel päevadel ei olnud küsimustki selles, MIDA TEHA, vaid igal sammul tuli leida vastuseid küsimusele KUIDAS? Kuidas liikuda targalt ja taganemata iga päevaga oma eesmärgile lähemale? Kuidas olla vastasest sammuke eest ja teda mitte provotseerida jõudu kasutama? Kuidas saavutada Eesti iseseisvumine veretult või äärmisel juhul võimalikult väikeste kaotustega?

Käesoleva kogumiku eesmärgiks ongi näidata toonaste pingete kulmineerumist ning Eesti inimeste oskuslikku tegutsemist oma (riigi)piiri ja ühtlasi ka kodu kaitsmisel. Seega algab materjali esitamine 1990.a kevadest.

Loodud Kodukaitse asub sügisel 1990 Eesti maapiirile, samal ajal alustab Remniku õppekeskus ajateenijate väljaõpet. Paljud sealse õppe läbinutest teenivad aga veel tänagi ohvitseridena Eesti kaitsejõududes või piirivalves.

1991 aasta jaanuarikriisi päevil kindlustatakse Toompea kaitserajatistega, valitsus osavõtul luuakse salajane sidekeskus, mis suudab augustiputśi ajal täielikult halvata ründava dessantdiviisi raadioside.

MTÜ Eesti Kodukaitse Ajaloo Selts Trükk ja köide Tallinna Raamatutrükikojast 2012

12

Alternatiivide kujundamine Eesti lähiajaloos.

Väljavõtteid Tunne Kelami sõnavõtust 23.augustil 2012 Vabaduse väljakul Eesti on saavutanud 21. sajandi alguseks ajaloolise unistuse täitumise - olla iseseisev ja võrdne riik teiste maailma riikide seas.

Riik, kus ei arutata eksistentsiaalseid küsimusi, vaid tegeldakse eelarve, maksude ja sotsiaalse õigluse probleemidega. Oleme liitunud heaolu kasvatamisele orienteeritud ühiskondadega ning mõõdame oma progressi rahvatulu ning palkade kasvuga.

Sellel taustal on eriti oluline teadvustada Eesti riigi ja eriti tema ajalookäigu omapära. Me ei ole nagu teised Oleme rahvas, keda ajaloo loogika ning Euroopas valitsevate jõuvahekordade põhjal poleks pidanud täna olemas olema. Vähemasti mitte rahvana, kel on oma keel, kultuur ja riiklus. Sõdade käigus oleksime peaaegu füüsiliselt välja surnud, saksastamine ja venestamine ohustasid reaalselt meie identiteeti.

Seetõttu edastab mineviku kogemus tänase ajalooõpetuse jaoks lausa kohustusliku sõnumi: eestlased ei saa lubada endale luksust harjuda ära „normaalse” riigi kui endastmõistetavusega. Sajanditepikkustest minevikutraumadest kandub alateadvusse aim, et 90-aastane vabariik pole endastmõistetav nähtus.

Säilitamaks poliitilist luksust nimega Eesti Vabariik peavad tema kodanikud olema valmis tunduvalt suuremaks isiklikuks panuseks, missioonitundeks ning eneseohverdamiseks.

Eesti iseseisvus ning praegune positsioon Euroopas on ime, mis sündis loogiliste jõuvahekordade kiuste. Ime oli 1918.a. väljakuulutatud iseseisvuse edukas kaitsmine Vabadussõjas. Veelgi suuremaks imeks võib lugeda sõltumatu rahvusriigi taastamist pärast poolesajandilist okupatsiooni, vaimset ja füüsilist ümberrahvastamist.

Meie tuleviku seisukohalt on keskseks ülesandeks nende imede väärtustamine noorema põlve jaoks, kel puuduvad isiklikud kogemused totalitaarsest ühiskonnast.

Kui Nõukogude impeeriumi lagunemine oli lõpptulemus, mida vägivalla ja vale ekstremistlik kontsentratsioon ning võimu põhimõtteline inimvaenulikkus pika aja jooksul ette valmistas, siis selle lagunemise lõppstaadiumi saabumist oli niihästi ajaliselt kui ka vormilt õige raske prognoosida.

Kõige vähem olid selleks ette valmistatud Lääne demokraatiad. Arvatavasti ei söandanud keegi tõsiselt loota, et enam kui 70-aastane terroristlik rezhiim variseb kokku ilma suurema pauguta. Kuid ei osatud oodata ka seda, et see kuivetunud kurjus osutub nii paindlikuks ja elujõuliseks oma juurte siirdamisel uutesse struktuuridesse.

Vene Föderatsioon on tagasi libisenud autoritaarse post-imperialistliku riigi seisundisse, Kesk-Aasia riikides ning Valgevenes on Moskva tsentralism asendunud lokaalsete diktatuuridega, Ukrainas, Moldovas ja Taga-Kaukaasias jätkub visa võitlus euroopaliku suundumuse ning nõukoguliku pärandi vahel. Üksnes Balti riigid ja rahvad suutsid ajaloolist võimalust pea täies ulatuses ära kasutada ning jõudsid välja Euroopa õigus- ja majandusruumi.

Lootus, et väike ja kena Eesti elab kõigi nende mullistuste keskel rahulikult oma elu on sama naiivne nagu 1930. aastate juhtkonna lootus, et neutraalne ja kõigi vastu sõbralik riik jääb suurtest kiskjatest puutumata. Rõhutamata süngeid stsenaariume on ometi vajalik õpilastele meenutada, et Eesti Vabariik on suur luksus, mille säilitamiseks ja kaitsmiseks on vaja jätkuvat sihiteadlikku pingutust koos kodanike aktiivse panusega.

Venemaa impeeriumi-nostalgilised hääled süüdistavad Eestit jätkuvalt Nõukogude Liidu lagundamises. Okupeeritud Eestis, kelle elanikud said alates Hirvepargist järjest teadlikumaks oma õiguslikust staatusest, valmistati aastast 1987 kõige sihiteadlikumalt ja edukamalt ette demokraatlikke alternatiive olemaolevale süsteemile ning mis veelgi enam – asuti neid alternatiive teostama. Alternatiivide kujundamise võime, nende pidev olemasolu on vabaduse ja demokraatia põhitingimus. Parlamentaarne demokraatia rajaneb valikuvõimalusel, autoritaarne „juhitav” või „suveräänne” demokraatia valitseva ainujõu poolt hääletamise võimalusel. Ehtsal alternatiivil on diktatuuriühiskonnas suurem poliitiline ja moraalne plahvatuspotentsiaal kui tuumarelval.

13

RITA LOEL

29.12.1966 – 06.09.2012 Septembrikuu algus võttis meie hulgast ühe noore liikme - vaid 45-aastane Rita Loel jäi alla võitluses raske haigusega.

Rita ühines Saaremaa vabadusvõitlejatega viis aastat tagasi ja kohe esimese ülesandena sõitis Sinimägedesse kokkutulekule, tagades Saaremaa veteranidele kahe-päevasel sõidul esmaabi ning organiseerides nende toitmise. Rita eeskujul ühines järgnevatel aastatel organisatsiooniga mitmeid naisi, kes võtavad meie tööst aktiivselt osa tänaseni.

Leiba teenis Rita ajakirjanikuna kohalikus ajalehes Saarte Hääl ning nii jõudsid vabadusvõitlejate käimised ja tegemised ka leheveergudele. Lisaks sellele oli Rita 18 aastat tegevliikmena osalenud Naiskodukaitses.

Rita jõudis oma elu jooksul teha palju muudki, mis avalikkuse tähelepanu on köitnud.

Nimelt kirjutas ja lavastas ta 2009. aasta sügisel näidendi “Isamaa ilu hoieldes...”. Tegemist on draamaga, mis näitas pildikesi Vabadussõjast. Seda esitati mitmetes koolides ja kultuurimajades ning ühtekokku nägi seda umbes 500 inimest, enamjaolt kooliõpilased. Tema kirjutatud näidend pani paljud noored mõtisklema selle üle, mida pidid üle elama meie esiisad ja -emad selleks, et meil oleks oma riik. Üle-eelmisel aastal etendus näidend „Mariet oodates...“, mis tutvustas ennesõjaaegset Naiskodukaitse tegevust ja organisatsiooni juhtfiguure. Lisaks on ta kirjutanud mitmeid lavateoseid, mida naiskodukaitsjad on mänginud oma mudilastele.

Tänu Ritale valitakse igal aastal Saare maakonnas aasta ema ja isa – tema oli selle ettevõtmise autor ning hing. Ja tänu Ritale on saanud Saaremaa sõdurpoisid endale mitmeteks jõuludeks soojad sokid jalga. Ise tavatses ta selle kohta öelda, et see võib küll olla pisike asi, aga suured asjad saavadki alguse väikestest.

Rita tegeles usinalt Naiskodukaitse ajaloo uurimisega ning käis veel tänavu Rootsis NKK Saaremaa ringkonna esimese esinaise Marie Bondartschuk-Laurits-Svenssoni mälestusi kogumas.

Suvel valiti Rita maakonna Võidutule tuletoojaks, mida pidas endale väga suureks auks. Kuid ainult kõige lähedasemad teadsid, millise üliinimliku pingutusega ta presidendi tule saarlasteni tõi. Ometi tema silmad särasid ja nägu oli naerul.

Tänavu suvel pidas Eesti Vabadusvõitlejate Liit oma 20.kokkutulekut Saaremaal. Ka siin oli Rita, kuigi juba väga raskelt haige, igati nõu ja jõuga ürituse ettevalmistamisel abiks.

Raske on leida lohutuseks sõnu, sest oleme kaotanud inimese, kes on aastaid ustavalt teeninud meie riiki, olnud eeskujuks sadadele naistele ja emadele. Rita ei küsinud kunagi, mida riik peaks temale andma, vaid vaatas, mida tema saab riigile anda. Ja tal oli palju anda.

13. septembril sängitati Rita mulda Kudjape kalmistule. Teda jäid leinama abikaasa ja neli last, kellest noorim alles seitsmene.

Saaremaa vabadusvõitlejad

14

HINGEDEPÄEV Jaan Lõo (1872 – 1939) Täna on hingedepäev.

Täna tulevad kõik, kes mind on loonud ja aegade hämarast ette toonud, mu muistsed vanemad, kallid kooljad, mu kodu ja rahva eest kostjad ja hooljad.

Tulge kõik, tulge kõik, teid kutsun ma, kõik pirrud ma süütan põlema, laud nõtkub söökide, jookide all ja õled puhtad on põrmandal.

Mu kojukutset nad kuulevad ja haudadest hulgana tulevad mu esiisad kaugelt muinasmaalt: kes kütt, kes kalur Volga ra´alt kes süütasid Muroma kütiste tuld kes teavad, kus peidus on Kungla kuld; kes ilmus kui võitja maleva, et Eesti kodu siin rajada; kes langes Eesti viimases väes, kes rauges raske orjuse käes.

Nende varjud ja vaimud täitvad mu toa, mu tare, mu kambri, mu koduse koa.

Võtke mu värskest, mu uudseviljast, katske mu kappadest vahtuvast kaljast; saatke mu künnile, külvile kasu, mu töödele tasu, mu rahvale asu; läitke leeki mu poegade rinda, et kodumaa pinda nad koguks ja korjaks, et maad, mis joonud te verd ja higi, ei vääraks, ei võidaks võõras vägi.

Ja viimaks – kui ähvardab kustuda Eesti päike, siis tulge kui äike, kui kevade torm ja pühkige ära kõik painajad, lööjad ja surujad, sööjad.

Küll piduehtes siis kodumaa kõik tuled teil süütab põlema.

(1916)

Eesti Vabadusvõitlejate Liit Kavandatud I kokkutulek

7. juuli 1990 -

Tori - ei toimunud poliitilistel põhjustel Endiste sõjameeste kokkutulek 8. juuli 1991 Tori Üleriigilise Eesti vabadusvõitlejate ühenduse loomine21. september 1991 - Adavere Eesti Vabadusvõitlejate Liidu asutamine 8. veebruar 1992 - Tartu Kokkutulekud I II III IV V VI VII VIII IX X XI XII XIII XIV XV XVI XVII XVIII XIX XX

15

– 8.juuli 1994 – 9.juuli 1994 – 8 juuli 1995 – 13.juuli 1996 – 2. aug 1997 – 11.juuli 1998 – 10. juuli 1999 – 8. juuli 2000 – 8. juuli 2001 – 28. aug 2002 – 23. aug 2003 – 5. juuli 2004 – 16. juuli 2005 – 8. juuli 2006 – 28. juuli 2007 – 5. juuli 2008 – 2. juuli 2009 – 10.juuli 2010 – 16. juuli 2011 – 14.juuli 2012

– Tori – Sinimäed – Elva – Tori – Võru – Tallinn – Haapsalu – Tori – Viljandi – Toila – Rakvere – Tallinn – Tartu – Võru – Toila – Märjamaa – Tallinn – Tori – Tartu – Kuressaare

SUVI-SÜGIS 2012 28. juuli 30. juuli 20. august 23. august

vabadusvõitlejate kokkutulek Sinimägedel 72 aastat K. Pätsi küüditamisest

Taasiseseisvumispäev, tseremoonia Tori Mälestuskirikus

25 aastat Hirvepargi esimesest kogunemisest

Pilistvere mälestuspäev 26. august

Neil Armstrong † 20. september 68 aastat Porkuni lahingust 21. september Paala lahing 1218, 794 aastat vanem Lembitu surmast 22. september Vastupanuvõitluse päev

mälestuskivi O.Tiefi valitsusliikmetele

mälestustalitus Viljandi Jaani kirikus 23. september Toivo Lipstok † 24. september riigivanem Jaan Teemant 140 28. september 18 aastat parvlaev Estonia hukust 29. september 127 aastat Eesti lipu esitamisest (1881) 10. oktoober Aleksis Kivi päev Soome Vabariigis 22. oktoober Harald Nugiseks * 91 23. oktoober 70 aastat El Alameini lõpplahingu algusest 30. oktoober Heino Kerde * 85

alates 1991 - poliitiliste ohvrite mälestuspäev Venemaal

NSVL lõhkas Novaja Zemljal 50 megatonnise vesinikupommi

nimega Kuzkina Matj või Tsarj-Bomba 1. november Eesti Piirivalve 90 (1922) 2. november Berlin Mauerfall – 23 aastat (1989) 3. november Hingedepäev 11. november KL 94. aastapäev (1918) Vello-Marcelli Tiido* 80

Infolehe toimetus: T.Põder, H.Piiber - toimetaja, B.Mäemets ja H.Piiber - fotod

Eesti Vabadusvõitlejate Liit Aadress: Toompea 8, Tallinn, 10142 Kontakt: Tel. 666 04 30 e-post: vabadusvoitlus@hot.ee

http://www.hot.ee/vvliit/ 16