J. Pohjonen
Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)
kadus, arvatavasti põgenes tagasi Eestisse. Elias Kasak (oli lõpetanud nii Eesti Kõrgema Sõjakooli kui ka Tartu ülikooli õigusteaduskonna) tunnistas, et ta saadeti Soome selleks, et sealt edasi Berliini minna. Ta eitas luureülesandeid Soomes. Georg Vaher tunnistas, et pidi Soomest edasi minema Gdyniasse ja Oskar Käbala, et pidi teostama sõjaväeluuret Kokkolas ja selle ümbruses. Kolonel Kanep end salakuulajaks ei tunnistanud, kuid Valpo pidas luurajaks ka teda. Kasak, Kanep ja Georg Vaher olid memorandumi kirjutamise ajal Helsingi läänivanglas, Arved Vaher oli vabaks lastud. Oskar Käbala kui ainus, kes oli tunnistanud oma Soome-vastaseid luureülesandeid, oli Turu läänivanglas ja tema asjus olid Valpo ja Soome sõjaväeluure esindajad kontaktis Nõukogude saatkonna sõjaväeatašeega. Seitse Soome salapolitsei huviorbiiti sattunud Eesti ohvitseri ei olnud tundmatud mehed ka Eestis. Konstantin Kanep (1893–1965) oli saanud vahvuse eest Vabadussõjas II liigi 3. järgu Vabadusristi, tema viimane ametikoht Eesti sõjaväes oli Toompea komandant. Ka Georg Vaher (1888–1949) oli II liigi 3. järgu Vabadusristi kavaler, tema oli Kaitseliidu Viru maleva pealik. Johannes Pedaja (1893–1961) teenis viimati Eesti sõjaväe üksikus pioneeripataljonis kompaniiülemana, Arved Vaher (1903–1993) soomusrongide rügemendis, Albert Patska (1903–1985) oli 2. lennuväedivisjoni adjutant, Elias Kasak (1895–1985) Riigi Raudteevalitsuse direktor; Oskar Käbala (1900–1967) teenis Sõjavägede Varustusvalitsuse relvastusosakonnas. Kõik Soomes vahistatud Eesti ohvitserid saadeti Saksa okupatsiooni ajal või varem Eestisse tagasi, nad teenisid kas Saksa sõjaväes või mõnes tsiviilametis ning neli neist pääses pärast sõda Läände. Eestis surid Georg Vaher, Johannes Pedaja ja Albert Patska. Kas nende seitsme Eesti ohvitseri puhul oli tegemist veendunud nõukogude salakuulajatega või üritasid nad lihtsalt kasutada võimalust Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestist pääsemiseks? Soome dokumendid sellele küsimusele otse vastata ei võimalda, enese veendunult nõukogude salakuulajaks tunnis tamine tähendanuks vähemasti pärast Jätkusõja algust kindlat surmaotsust. Küll aga on Eestis säilinud nõukogude julgeolekuasutuste arhiivimaterjalide hulgas dokumente kahe mehe kohta kõnealusest seitsmest, mis võimaldavad mõnevõrra valgust heita nende Soome-mineku motiividele. Oskar Käbala teenis 1944. a. Eesti SS-Leegioni Kindralinspektuuris kolonel Johannes Soodla alluvuses, pääses 1944. aastal Saksamaale ja oli pärast sõja lõppu Briti tsoonis ühe sõjavangide laagri komandandi abi. Tema naisel ja pojal nii hästi ei läinud. Kapten Käbala abikaasa Alice jäi Eestisse ja küüditati Samas, matriklinumber 11633. P. m. 20.5.41. KA, EK-Valpo II, XXIX.18. Eesti Vabadusristi kavalerid. Kordustrükk. Stockholm, Välis-Eesti & EMP, 1984, lk. 138, 340. Sünni- ja surmadaatumid: Vello Salo. E. V. kaadriohvitseride saatus 1938–1996. [nimestik]. Tartu, Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, 1996, lk. 13, 14, 21, 37, 58; Teenistuskohad Ülle Krafti koostatud Eesti ohvitseride (1918–1940) andmebaasi järgi (Eesti Sõjamuuseumis – kindral Laidoneri Muuseumis). V. Salo. E.V. kaadriohvitseride saatus 1938–1996. Lk. 37, 58.
94