Ü. Kraft
Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)
märtsini 1946 oli Belgias sõjavangis. 1949. a. oli ta eestlaste töökompanii ehk nn. Edori kompanii ülem Schwetzingenis, 1951. a. emigreerus Kanadasse. Kirjutas 1961. a. ilmunud Mengeli „Suurim armastus II” 2. piirikaitserügementi puudutavale peatükile eessõna. Julius Edor suri 1985. aastal New Yorgis.88 I pataljoni ülemal major Meinhard Niinepuul õnnestus taandumisel pärast rügemendi laialiminekut septembris end varjata ja kaks kuud hiljem lahkus ta koos mõne mehega lekkival paadil Soome, sealt põgenes edasi Rootsi. Rootsi pääses ka tema Saksamaale evakueeritud perekond. Meinhard Niinepuu suri Rootsis 1975. a.89 II pataljoni ülem major Friedrich-Martin (Priidu) Süllaots elas illegaalselt kuni 1948. aastani, kui ta tabati ja karistuseks määrati 25+5 aastat Siberis. 1956. a. vähendati karistusmäära 10 aasta võrra. 1960. a. naasis Süllaots Eestisse, asus elama õe juurde oma kodutalus Kaljul ning töötas kütja ja öövahina Tallinna Trammi- ja Trollibussitrustis. Ta suri 1977. a. Koluveres.90 III pataljoni ülem kapten Meinhard Leetmaa varjas end pärast sõda metsas, hiljem õnnestus tal hankida pass Alfred Sepa nimele ja selle nime all elas ta 1952. aastani. Järgnes uus redutamine kuni 1956. aastani, kui ta end üles andis, kuid pääses amnestia tõttu arreteerimisest. 1965. a. lõpus õnnestus Leetmaal pääseda pere juurde Saksamaale. Seal taotles ta Saksa võimudelt varjupaigaõiguse. 1979. a. avaldas Leetmaa mälestusteraamatu ja suri aasta hiljem Stuttgartis.91 3. piirikaitserügement 3. piirikaitserügemendi I pataljoni mobiliseeriti Pärnumaa, II pataljoni Viljandimaa ning III pataljoni Lääne- ja Saaremaa sõjaväekogemusega mehed. Tagavarapataljon moodustati kõigi nimetatud maakondade meestest. Formeerijaks oli major Paul Lilleleht, Omakaitse Pärnu territoriaalrügemendi ülem. Rügemendiülemaks määrati kolonelleitnant Mart Kaerma. Rügemendi staap asus formeerimise ajal Pärnus.92 1. aprillil 1944 oli rügemendi kooseisus 57 ohvitseri, 263 allohvitseri ja 2326 sõdurit.93 22. veebruaril asus rügement Pala piirkonda Peipsi läänekaldal, kus toimus esmane väljaõpe. II pataljon rakendati veebruaris–märtsis 225. jalaväediviisile tugipunkti rajamiseks Peipsi põhjarannikul, I ja III pataljon võitlesid Omedu lähedal partisanide vastu. Märtsi lõpus anti rügemendile rindelõik Tartu ja Viru maakonna piirist kuni Kataseni Peipsi kaldal (Tudulinna–Lohusuu piirkond). Eesti diviisi struktuur ja ohvitseride koosseis II maailmasõjas. Koostaja Leo Tammiksaar. Tallinn, Eesti Riigikaitse Akadeemia Kirjastus, 1998, lk. 31; Herderi Instituudi pildikogu (http://www.herder-institut.de/bilder_katalog/bilder_hintzer/152731.jpg); H. Mengel. Suurim armastus. [2.], lk. 10; V. Salo, E. V. kaadriohvitseride saatus 1938–1996, lk. 5. 89 Kant, Johannes. Major Niinepuu. In memoriam. Eesti Päevaleht (Estniska Dagbladet) nr. 83 (4073), 29. okt. 1975. Ohvitseride nekroloogid. Koopia KLM Ar, f. 18, n. 5 s. 1/4. 90 Pihlau, Jaak. Pitka löögiüksuse ja selle viimase juhi major Süllaotsa saatusest. Artikkel avaldamisel Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi toimetiste sarjas ilmuvas konverentsi „Tallinna kaitsjad 22. IX 1944” kogumikus. 91 M. Leetmaa. Sõjas ja ikestatud Eestis, lk. 214–316; V. Salo, E. V. kaadriohvitseride saatus 1938–1996, lk. 23. 92 A. Niglas, T. Hiio. Estonian Border Defence Regiments in 1944, lk. 974. 93 M. Nisuma, 3. Eesti piirikaitserügement 1944, lk. 156. 88
200