Ü. Kraft
Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)
3. piirikaitserügemendi jaoks formeeritud pataljonidest, mis suunati Tallinnasse. Lisaks saabus täiendus Paidest ja Valgast. Meestele jagatud riidevarustus oli tihtipeale sobimatus suuruses, mistõttu juba 12. veebruaril tuli paljudel minna rindele erariietes. Suuruselt sobimatu riidevarustus, liiga väikesed saapad ja vananenud relvad said piirikaitserügementidele juba algusest peale nuhtluseks, loomulikult ei tekitanud selline suhtumine Saksa juhtkonna poolt võitlejates erilist poolehoidu. Rügemendis oli 2007 meest – 46 ohvitseri, 145 allohvitseri ja 1816 sõdurit. Rügementi juhtis major Richard Rubach, tollane Narva linnapea. Rügemendi eluiga oli vaid mõni kuu, sest kohe pärast rindele jõudmist anti pataljonid Saksa diviiside alluvusse. Aprillis võttis 20. Eesti SS-diviis rügemendi isikkoosseisu üle ja sellega rügement „Tallinn” likvideeriti.49 Esimene Piirikaitserügement 1. piirikaitserügemendi I pataljon formeeriti Rakveres (Virumaa ja Narva sõjaväekogemusega mehed), II pataljon Tallinnas (Tallinna ja Järva maakonna mehed) ning III pataljon Riisipere mõisas (Harju maakonna mehed). Staap oli Rakveres. Rügemendi ajutine formeerija oli kapten Jakob Vaska, Omakaitse Viru maakonna territoriaalrügemendi ülem. Rügemendiülemaks määrati major Jaan Tamm. Rügemendi tagavarapataljon moodustati samade maakondade ja linnade Omakaitse territoriaalrügementide baasil.50 Rügemendi formeerimine lõpetati 27. veebruariks 1944, kui pataljonid saadeti formeerimiskohtadest läbi Tartu Petserisse ja sealt Peipsi-Pihkva järve rannakaitsesse. Rügemendi staap ja komandopunkt asusid Mikitamäel. III pataljon saadeti Pihkva järves olevale Kolpino saarele.51 2.–4. mail 1944 paigutati rügement Pihkva järve lõunarannikule. Rügemendi komandopunkt asus nüüd Holohhalnja mõisas.52 Juuli keskel, kui Punaarmee Pihkva–Porhovi joonelt alanud pealetung jõudis Irboskasse, tõmmati 1. piirikaitserügemendi positsioonid tagasi Optjoki jõe suudmeni. Vastane möödus rügemendist aga lõuna poolt ja sundis rügemendi taanduma Võhandu jõe äärde Võõpsu piirkonda. 14. augustil langes ka Võõpsu, seejärel taanduti Räpina lähedale ja sealt edasi Võndu.53 Punaarmee vallutas Tartu 25. augustil, selleks ajaks oli 1. piirikaitse rügement taganenud Emajõe põhjakaldale ning oli kaitses Tartu kirdeosas ja Lohkva küla juures. Ööl vastu 28. augustit paigutati 1. piirikaitserügement Emajõe põhjakaldale Kavastusse, kuhu jäi kuni Punaarmee pealetungi alguseni Emajõel 17. septembril. Punaarmee andis oma pealöögi 207. julgestusdiviisi Nisuma, Marek. 3. Eesti piirikaitserügement 1944. Laidoneri Muuseumi aastaraamat 2005. [Viimsi], Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri Muuseum, 2006, lk. 154; H. Mengel, Suurim armastus. [2]., lk. 104; A. Niglas, T. Hiio. Estonian Border Defence Regiments in 1944, lk. 982. 50 A. Niglas, T. Hiio. Estonian Border Defence Regiments in 1944, lk. 974; H. Mengel. Suurim armastus. [1.], lk. 38–40. 51 H. Mengel. Suurim armastus. [1.], lk. 44–45; A. Niglas, T. Hiio. Estonian Border Defence Regiments in 1944, lk. 987. 52 H. Mengel. Suurim armastus. [1.], lk. 53; A. Niglas ja T. Hiio. Estonian Border Defence Regiments in 1944, lk. 989. 53 Gailit, Karl. Eesti piirikaitserügemendid. Eesti mehed sõjatules. Lk. 77. 49
194