Ü. Kraft
Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)
Esimese kolme piirikaitserügemendi formeerimine algas veebruari alguses, vastavad korraldused anti Kõrgema SS-i ja politseijuhi poolt välja 4. veebruaril ja väegrupi „Nord” tagala juhataja poolt 6. veebruaril.41 Omakaitse Peavalitsus määras kohtadele ajutised formeerijad kuni rügemendiülemate määramise ja kohalejõudmiseni. Rügemendid moodustatigi Omakaitse struktuuride abil. Mobilisatsiooni toetas 7. veebruaril 1944 antud raadiovestluses, mis hiljem ka ajalehtedes avaldati, Eesti Vabariigi viimane peaminister prof. Jüri Uluots.42 Tallinna Ringhäälingu esindajale antud raadiousutluses pidas Uluots tekkinud olukorda „Eesti rahva elu ja surma küsimuseks” ja otsustajaks selles küsimuses „suuri rahvaid ja riike oma tohutute sõjajõududega”. Jüri Uluots rõhutas ka mobilisatsiooni äärmist vajadust: „Minu arvamise järgi peab mobilisatsioon toimuma just praegu. Eesti ja Saksa vahekorrad saavad leidma korraldamist edaspidi. Sõjalist jõudu on praegu vaja.”43 Mobilisatsiooni läbiviimist juhtis Eesti SS-Leegioni kindralinspektor SSOberführer Johannes Soodla. Oma kodumaa piiride kaitsele kogunenud üle 35 000 mehest moodustati kuus piirikaitserügementi ja üks tagavararügement. Rügemendi suurus oli 2500 meest, sh. ohvitsere umbes 60. Nõukogude okupatsiooni ajal 1940–1941 läbi viidud süstemaatilise Eesti ohvitserkonna hävitamise ning juba varasemalt toimunud mobilisatsioonide järel tuli nüüd leida piisavalt ohvitsere, kes oleksid võimelised üksusi juhtima. 1944. a. mobilisatsiooni ajaks oli vähe tegevohvitsere rügementide juhtkonna moodustamiseks. Siin tuli appi võtta reserv – Vabadussõja kogemusega vanemad ohvitserid (vanusepiir oli seatud 60 aasta peale) ning Eesti Sõjakooli aspirantide kursuse lõpetanud reservohvitserid – lipnikud, kes olid oma põhitegevusalalt hoopis õpetajad, teadlased, arstid, juristid, sportlased, kirjanikud, heliloojad jne. Rinde pikaajaline püsimine 1944. aastal ja Punaarmee mitmed edutud rünnakud tõestasid ka Eesti reservohvitseride pädevust – Eesti Vabariigi Sõjakoolis ohvitseriks õppinud mehed tundsid sõjaasjandust ja pidasid ränkades oludes kaua vastu. Ohvitseride puudus sai aga probleemiks kõikides formeeritavates rügementides. Kapten Meinhard Leetmaa kirjutas: „Ohvitseridest ja allohvitseridest oli suur puudus. Koosseisus ette nähtud ohvitseride ametkohad tuli täita 50% ulatuses allohvitseridega ja allohvitseride kohad 50% ulatuses reameestega.”44 Rügementide moodustamine ja varustamine toimus vaevaliselt, mobilisatsiooni punktidesse kokku kutsutud ootasid seal päevade kaupa üksustesse jaotamist.
Samas, lk. 974. H. Mengel. Suurim armastus. [1.], lk. 33. Praegune aeg on otsustav Eesti olevikule ja tulevikule. Professor J. Uluotsa jutuajamine praeguse olukorra kohta. Postimees nr. 31, 8. veebruar 1944. 44 M. Leetmaa. Sõjas ja ikestatud Eestis, lk. 94. 41 42 43
191