Ü. Kraft
Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)
4. piirikaitserügemendi nimedest teab Mengel aga vaid üksikuid: „Kuna Neljanda Piirikaitserügemendi sõdalasi on venelaste haardest vabasse maailma pääsenud äärmiselt vähe, teadaolevail andmeil neid ei jätku isegi kümnel sõrmel lugemiseks, siis sellest tingitult on ka rügemendi kohta saadud andmed kirjapanemiseks äärmiselt puudulikud ja lünklikud.”16 Kui ülejäänud viie rügemendi ja tagavararügemendi nimekirjade koostamisel on aluseks võetud Hamilkar Mengeli teoses ilmunud nimekirjad, kus auastmele ja perenimele on lisatud eesnimi ning võimalusel ka sünnikoht ja ‑aeg, siis 4. piirikaitserügemendi ohvitseride nimekiri on pandud kokku eelkõige mälestustes mainitud nimedele ja vihjetele toetudes, mida on kontrollitud toimikutest ja avalikest andmebaasidest. 4. piirikaitserügemendi ohvitseride nimekirja kokkupanek sai alguse rügemendi arsti dr. Leo Kirotari mälestustes toodud nimedest ja tema isiklikus kirjavahetuses sisaldunud nimedest (8 nime).17 Neile lisaks on kasutatud sama rügemendi kolmanda pataljoni arsti Kaljo Villako kaheosalist mälestusteraamatut18 (14 nime, millele lisandusid paar nime ka teistest rügementidest). Mälestuste puhul ei saa alati kindel olla, et nimi on õigesti meelde jäänud ja kirjutatud, oluliselt lisas kindlustunnet, kui nimele oli märkusena lisatud mingi täpsustus päritolu või varasema tegevuse kohta. Sellise täpsustuse abil oli võimalik uurida puuduolevaid andmeid, olgu nendeks siis sünniaeg ja -koht, edasine saatus jne. Andmeid on täiendatud Tõnismäel asuva endise parteiarhiivi ja praeguses Riigiarhiivi osakonnas säilitatavate nõukogude julgeolekuasutuste uurimistoimikute järgi,19 kust ainuüksi 4. piirikaitserügemendi ohvitserkonnast on leitud ligi 20 mehe nimed. Osa puuduvaid nimesid andis Harald Rebase artikkel „Võitlejas” (9 nime).20 Praeguseks on 4. piirikaitserügemendi ohvitseride nimekirjas 39 nime. Teistest mõnevõrra lünklikum on 5. piirikaitserügemendi ohvitseride nimekiri, sest ei ole õnnestunud leida usaldusväärset täiendavat allikat. Seetõttu puudub siiani mitme mehe eesnimi, sest samanimelisi Eesti ohvitsere on olnud kas liiga palju ja nende seast pole olnud võimalik valikut teha, või on Hamilkar Mengel suutnud välja mõelda niivõrd jälgisegava varjunime, et neid inimesi pole õnnestunud leida. Suur osa nimedest pärineb Hans Soomi mälestustest.21 Samas ei saa kõigis tema toodud nimedes kindel olla, sest mitmele neist ei olnud kasutatud andmekogudest võimalik leida mingisugustki vastet. Riigiarhiivis õnnestus välja selgitada nende III pataljoni ohvitseride nimed, kelle avaldused nn. sõjatasu saamiseks olid säilinud.22 H. Mengel. Suurim armastus. [3.], lk. 9. Leo Kirotari mälestused. K. Villako. Ajarännak. 2. osa. 19 Eesti Riigiarhiivi Filiaal (endine Parteiarhiiv, edaspidi ERAF), f. 129SM (kollektsioon lõpetamata uurimistoimikutest) ja f. 130SM (kollektsioon lõpetatud uurimistoimikutest). 20 Rebane, Harald. Oli aasta 1944... Tartu Vabadusvõitlejate Ühenduse Infoleht nr. 1/2003. Koopia KLM Ar, f. 18, n. 1, s. 5/19. 21 Soom (Neumann), Hans. Viiendast rügemendist suurele maale. Järva Teataja Raamatukogu 2, 16. august 1990. Koopia KLM Ar, f. 18, n. 1, s. 5/20. 22 Saksa sõjaväes, peamiselt 3./5. Eesti piirikaitserügemendis teeninud isikute avaldused tasu („SS-Besoldung”) saamiseks. ERA, f. R-165, n. 1, s. 30. 16 17 18
184