L. Lõhmus
Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)
arreteerimised, mis teostusid ilma vormilise kirjaliku juurdluseta. Arreteerijaks oli alati üks poliitjuht korpuse staabist. Kõik arreteeritud viidi Nõmmelt Tallinna ja nende teenistuskiri väeosas lõpetati. 1941. aasta maikuu esimesel nädalal viidi pataljon Värskas asunud välilaagrisse. See oli kogu koosseisule suureks üllatuseks, kuna tavaliselt oldi suviti laagris Jägalas. Pataljoni asupaika jäeti ruumide valveks vaid üks rühm ühe komandöri ja poliitjuhiga.10 Üha uued Punaarmee üksused vajasid majutamiseks ruume, Eesti väeosad Tallinnas tõsteti oma kasarmutest välja ja majutati osaliselt koolimajadesse ja osaliselt Männiku laagrisse. Võib vaid lisada, et Pioneerpataljonil vedas – nemad jäeti ühena vähestest vanasse asupaika. Pole ka imestada – väeosa kasarmud, ümberehitatud I maailmasõja-aegsed barakid, olid võrdlemisi viletsas seisukorras. See ei takistanud 1940. aasta augustis samadesse kasarmutesse majutamast lisaks veel Kalevi-, Scouts- ja 10. üksik-jalaväepataljoni. Pioneerpataljoni korrapidajaohvitseri asemele tuli nüüd määrata ühise nimetusega Nõmme garnisoni korrapidaja-ohvitser.11
Punaarmee hõivab majad Kuid uute võimumeeste vajadustel polnud piire. Komandöride ja üksuste majutamiseks nõuti lisapinda. Nende hankimine pandi vastavalt Riigikaitseliste sundkoormatiste seaduse § 78-le Sõjavägede Varustusvalitsuse ülemale.12 Varustusvalitsuse ülem kolonel Johannes Martins saatis 18. juunil 1940 telegrammi vastava korraldusega kõigile linna- ja maavalitsustele.13 Kontroll omavalitsuste tegevuse üle ning pindade tegelik üleandmine vene sõjaväevõimudele pandi sõjaväeringkondade ülematele, kelle üle pidasid kõrgemat järelevalvet vastavate diviiside ülemad. Aktid tuli koostada eesti ja vene keeles, kusjuures akti algvariant pidi jääma omavalitsusele, ärakirjad vastavalt Varustusvalitsusele ning kohuslasele.14 30. juunil 1940 toimus sõjaministri II abi kindralmajor August Traksmaa juures nõupidamine, kus täpsustati muuhulgas, missuguseid hooneid võib Punaarmeele üle anda. Rõhutati, et „staapide, politsei ja omavalitsuse ruume tuleb kaitsta ja selgitada, et riiklikud asutused peavad takistamatult suutma töötada”, seevastu „koole võib anda”. Punaarmeesse tuleb suhtuda sõbralikult, sest „see ei ole mitte okupeerimine, vaid meie riiklikud ja teised asutused peavad jääma puutumatult püsima, samuti sõjavägi”.15 Lisaks rõhutati, et eeskätt tuleb anda riigi hooneid ja mööbli andmine pole kohustuslik. Sealjuures „tuleb säilitada meie relvastust ja varustust”. Kogu Samas, l. 12. Autori andmetel arreteeriti pataljonist kokku 16 isikut. Samas, l. 15. Nõmme Garnisoniülema käskkiri nr. 2, välja antud 26. augustil 1940. ERA, f. 1788, n. 1, s. 2, l. 13. Eesti väeosade väljatõstmisest vt. ka Lisa 2. Kaitseliidu majad koos maa-alaga Kaarli t. 8, 10 ja Wismari 1 anti üle eraldi valitsuse otsusega 26.06.40. ERA, f. 31, n. 2, s. 1037, l. 15. 12 Riigikaitseliste Sundkoormatiste Seadus. Seaduste kogu IV. Riigikaitse. Kohtuministeeriumi väljaanne, 1940, lk. 149. 13 Var. Val. ülema kol. J. Martinsi telegramm 18.06.1940 kell 12.13. ERA, f. 516, n.1, s. 168, l. 3,4. 14 Var. Val. ülema kiri diviisi ülematele nr. 206, 20. juuni 1940. Samas, l. 7. 15 Kokkuvõte arutlusest 30.06.40. sõjaministri II abi kindralmajor Traksmaa juures. Samas, l. 73,74. Teistsugune mulje toimuvast jäi Soome saadikul Eestis Paavo Juho Hynnisel. Saadik oli muidugi ka palju vabam oma arvamuse avaldamisel. (Vt. Lisa 1.)
10 11
15