U. Neiburgs
Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)
täielikuks esitamiseks ning et sõjas surma saanud autori mälestused on „ära trükitud ilma oluliste muudatusteta”. Georgs Broziņši sõjapäevik tõestab vastupidist. Originaalis, mida praegu säilitatakse Läti Riigiarhiivis, on peatükkides, mis kajastavad lahinguid Eestis ja Leningradi lähistel, rohkesti kirjutatud ka Nõukogude institutsioonide tegevusetusest, Punaarmee üksuste kohmakusest ja algatusvõimetusest lahingus, nende paanilisest taganemisest ja sellest põhjustatud rasketest kaotustest. 40 aastat tagasi avaldatud dokumendipublikatsioonis on need Broziņši read avaldamata jäetud. Mõned konkreetsed näited sõjapäeviku avaldamata jäetud lõikudest: „20. juuli. Punaarmee üksusi enam ei ole, kõik Nõukogude asutused on evakueeritud ja bandiitide poolt üle võetud. [...] Me varustasime end toiduainetega kodudest väljaaetute majades. See oli me ainuke toidumoon. Meie EK(b)P KK-le saadetud taotlusele meid varustada, sest varustamine omal käel oli riskantne, saime vastuseks: „Te peate end ise varustama. Vaesed annavad rõõmuga, kulakutelt peate konfiskeerima”. [...] 1. august. Me oleme ainus „relvastatud jõud” piirkonnas, NKVD ülema ainus „lootus”. [...] 5. august. Siin on juba kehtestatud „uus võim”, mis on oma kontrolli alla võtnud palju külasid. Oonurme on midagi keskusetaolist, kuhu tulid delegatsioonid palvega võtta üle võim ka nende küladest põgenenud Nõukogude võimuasutuste asemel. [...] Ässitatuna bandiitide poolt on ka süütud inimesed end metsadesse peitnud ja on raske vahet teha, missugused majad on maha jäetud bandiitide poolt ja missugused mitte. [...] 7. august. Leppisime Pūcega kokku, et katsume eesti ratsasalgast lahti saada. Oma aeglase ja ebakindla tegevusega see vaid takistab operatsioone, „hoiatab” bandiite eelnevalt ning kui „puhastus” ükskord algab, on juba liiga hilja. [...] 23. august. Äkiline ja ettenägematu paanika Punaarmee üksustes. Saame käsu üle võtta nende poolt maha jäetud positsioonid. Kohtumisel Punaarmee sõduritega naeravad nad meie relvastuse üle – ainult püssid. [...] 30. september. Meid, lätlasi, kasutatakse ilmselgelt ära. Staabid ei suuda koondada oma üksusi ja neid tegevusse rakendada. Võsa on rahvast täis, aga kui tuleb aeg rünnakule minna, oleme meie ainsad, kes lähevad.”37
37
LVA, f. PA 301, n. 1, s. 77, l. 44–62.
146