T. Hiio
Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)
oli 15 273, 3. laine jalaväediviisil oli 17 901 ja 4. laine diviisil 15 019 meest. 5. ja 8. laine jalaväediviiside ettenähtud meeste arvu siinkirjutaja ei tea, kuid teadaoleva allüksuste loetelu järgi ei saanud need olla palju väiksemad.29 Seega, kui arvestada ühe jalaväediviisi suuruseks minimaalselt 15 000 meest, rakendas Saksa väejuhatus Eestis vähemalt 75 000 meest jalaväediviisides, kellele lisanduvad korpuseüksused, lennu- ja merevägi. Punaarmee laskurdiviiside koosseisunimekirju muudeti aastatel 1939– 1941 mitu korda. N. Liidu Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 6. juulist 1940 määrati laskurdiviisi suuruseks 12 000 meest ning anti korraldus vähendada 1939. a. Eestisse, Lätisse ja Leedusse paigutatud kolme 14 000-mehelise diviisi koosseis samuti 12 000 meheni. Samas korralduses määrati Eesti saartele paigutatava 3. üksiku laskurbrigaadi suuruseks 8000 meest.30 Kuid sõjaajal ettenähtud isikkoosseis oli mõnevõrra suurem rahuaegsest, samuti ei ole teada Punaarmee laskurdiviiside poolt enne Eestisse taganemist kantud kaotused. Ühe või teise väekoondise meeste arv on küll teada ühel või teisel ajahetkel, kuid kogupilti saada ei ole võimalik. Peeter Larin kirjutab, et Saksa poolel rakendati Eesti lahingutes umbes 100 000 meest ja punaarmeelasi oli kaks korda vähem.31 Tema hinnangut Saksa sõjaväelaste arvu kohta võib pidada ligikaudu paikapidavaks, punaarmeelaste arvu aga mitte, sest Eestis sõdinud Saksa väekoondiste sõjapäevikute andmetel võtsid nad Eestis vangi üle 50 000 punaarmeelase (vt. allpool).
Lahingud Eestis 1941. a. juuli esimesel poolel XXVI armeekorpus tungis Eestisse oma kahe eelüksusega 7. juulil: jalgratturite üksus saadeti üle Pärnu Märjamaa peale, motoriseeritud üksus Viljandi peale. Õhtuks jõudis motoriseeritud eelüksus suurtükiväeülema nr. 113, kindralmajor Ferdinand von Selle juhtimisel Viljandist lõuna pool asuva Raudna jõeni. Jalgratturite eelüksus (402. jalgratturite pataljon) major Ullerspergeri juhtimisel jõudis samal ajal vastase üksusi kohtamata Kilingi-Nõmmele. Diviiside põhijõud järgnesid kiirmarsil, kasutades raudteed. 8. juulil kell 14.00 registreeriti väegrupi „Nord” sõjapäevikus Pärnu vallutamine, sealjuures suudeti takistada Pärnu jõe sildade õhkulaskmist. 61. jalaväediviis vallutas õhtul Viljandi, mida kaitses 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviis.32 Esialgne edu Eesti vallutamisel viis Saksa maavägede ülemjuhatuse „Die Gliederung einer Infanterie-Division der 2. Welle der Wehrmacht”, „Die Gliederung einer Infanterie-Division der 3. Welle der Wehrmacht”, „Die Gliederung einer Infanterie-Division der 4. Welle der Wehrmacht”. Lexikon der Wehrmacht (www.lexikon-der-wehrmacht.de/Gliederungen/Infanteriedivisionen/Gliederung.htm) [30.03.2007]; Haupt, Werner. Die deutschen Infanterie-Divisionen. Aufstellungsjahren 1939–1945. [Eggolsheim], Dörfler, [1993], lk. 7–13. 30 Постановление Совета Народных Комиссаров Союза ССР № 1193-464cc, 6 июля 1940 г. 31 P. Larin. Lahingud Eestis 1941. aastal, lk. 63. 32 Kriegstagebuch des XXVI. A. K. BA MA RH 24-26 / 62, lk. 45; Kriegstagebuch der Heeresgruppe Nord (edaspidi KTB Nord). 22.6.–31.8.1941. 8.7.1941 14.00 Uhr, 23.00 Uhr. BA MA RH 19 III / 767, lk. 71, 74; С. П. Сенчик, 22-я мотострелковая дивизия НКВД. 29
109