Vahvate hobuste aasta

male kes on mind alati toetanud ja Anettele kes armastab ponisid .

ildid joonistanud eet eaSmth

Kuidas Viki maailma tundma õppis Vaikus ja pimedus. Ja siis ühtäkki valgus. Viki (kuigi seda ei teadnud veel keegi, et ta just Viki on) ninna lõi kummaliselt tuttav ja meeldiv lõhn, mis rääkis soojusest ja turvatundest ning veel paljust muust. Ta pilgutas silmi, lastes neil harjuda kõige uue ja ootamatuga, mis vastu tulvas.

Midagi sooja ja pehmet puudutas ta kaela ja nuhutas teda. Seejärel tundis ta, kuidas miski soe ja niiske õrnalt üle ta selja liikus. Keegi polnud seda talle öelnud, aga ometi teadis Viki, et see lõhn ja silitus olid seotud kõige tähtsamaga tema elus. Nii lõhnas tema ema, kes ta kõrval lebas ja teda hellalt lakkus. „Tere tulemast maailma, pisike,” ütles kollakat karva mustalakaline olend, suured tumedad silmad armastust täis. Seejärel tõusis ta püsti, kõrgudes kaitsvalt varsa kohal.

Viki tundis end nii väsinuna, et lihtsalt lamas maas, kiigates samal ajal imestades ringi. Nii palju lõhnu ja värve! Nii palju helisid! Varss aina vaatas tummalt, üritades imelisest virvarrist aru saada. Üsna varsti tundis ta veel midagi, kummalist pakitsust kõhus. Varss avas suu ja talle endalegi üllatuseks sai ema ta häälitsusest kohe aru. „Mul on imelik olla,” kurtis Viki. „Siit keskelt teeb haiget.” „Sul on lihtsalt kõht tühi,” rahustas mära tütart. „Proovi püsti tõusta ja süüa.”

5

Viki, kes oli juba piisavalt jõudu kogunud, ajas esijalad sirgeks, nagu ema oli ennist teinud. Läks paar-kolm katset ja siis õnnestus tal ka tagakeha üles upitada. Värisevi jalgu seisis varsake keset boksi*, hoides kaduma kippuvat tasakaalu. „Väga tubli,” kiitis ema. „Katsu nüüd paar sammu siiapoole astuda.” Ta nügis varssa õrnalt ninaga.

Sisehääl juhtis Vikit edasi ning ei läinud kaua, kui ta juba piima imes.

Milline õndsus, kui on ema, kes sind hoiab ja kaitseb, ning maitsev piim, mida juua! Kõht täis, heitis Viki uuesti maha ja uinus pea.

Kui ta järgmisel korral ärkas, andis nälg end taas tunda, kuid nüüd ta juba teadis selle vastu rohtu. Kõhu täis saanud, hakkas Viki uuesti ümbritsevat uudistama. Ta märkas, et pruunid seinad ei ulatugi lõpmatusse, vaid ainult natuke ema seljast kõrgemale. Mõlemalt poolt seina vaatasid teda hobuste pead, üks hele, teine tume. „Palju õnne, Elksi! Ja tere tulemast, pisike!” ütles tumeda pea omanik heatujuliselt. „Rõõm sind näha! Sa jõudsid sündimisega minu lapsukesest ette, kuid mõne aja pärast saad endale mängukaaslase, isegi kaks.” „Tõepoolest,” lausus heleda peaga mära teiselt poolt. „Sa võitsid siia ilma tulekuga nii Elke kui ka Livoonia varssa ja pead mängukaaslasi veel veidi ootama. Seniks on meil kõigil väga hea meel sind tervitada!” „Tere tulemast!” kõlas hirnumine üle terve talli.

Sel hetkel avanes osa seinast (Viki märkas alles nüüd üllatusega, et see käis lahti; hiljem sai ta teada, et sellist seina kutsutakse ukseks) ja keegi astus boksi nende juurde. Erinevalt Vikist ja tema emast seisis see tegelane ainult kahel jalal ega paistnud püstipüsimisega mingit vaeva nägevat. Ähmaselt meenus Vikile, et oli näinud teda eemal seismas ka siis, kui esimest korda ärkas. „Kuidas sul läheb, väikseke?” küsis too. Kuigi ta ei rääkinud samamoodi nagu ema ja teised hobused, sai Viki temast siiski aru. Uustulnuk kükitas Viki juurde maha ja sirutas jäseme. „See on Janar. Ta on inimene ja hoolitseb meie eest,” julgustas ema Vikit. „Ära karda.”

Viki astus ühe kõhkleva sammu edasi ja nuusutas väljasirutatud jäset.

Ta oleks seda esijalaks pidanud, kuid see nägi naljakas välja. Jäseme lõpus * Neljast küljest piiratud kinnine uksega ala tallis, hobuse „isiklik tuba”.

6

olevad jupikesed sarnanesid üsnagi nendega, kust Viki piima sai, seega proovis ta neid lutsida. Tema kurvastuseks jäi piim seekord tulemata. Ta nuusutas inimest veel kord, mõtles veidi ning läks ja seisis kindluse mõttes ema selja taha. Inimest nägi sealt ka, kui natuke pead välja küünitada.

Janariks kutsutu hakkas naerma. „Ei usalda, mis?” küsis ta. „Pole viga, küll me sõpradeks saame. Aga mis me sulle nimeks paneme? Su isa oli Viks, seega peaks nimi algama V-tähega*.”

Janar mõtles veidi. Mõne hetke pärast lõi ta nägu särama. „Ma tean!” hüüdis ta. „Sinu nimeks saab Viki!”

Viki kallutas pea viltu. Oli see hea nimi? „Viki,” kordas ta ema. „Mulle meeldib.” Ka teised hobused pruuskasid heakskiitvalt.

Varss oli väga õnnelik, kuna ta tundis, et ei olnud enam lihtsalt üks hobuselaps. Tal oli nüüd oma nimi, ainult tema oma. Heleda häälega hirnus ta üle talli, vallandades terve hirnumiste laine. Rõõm ja energia otsisid väljapääsu, nii et ta ei saanud muudmoodi, kui kepsutas ümber ema nii kiiresti, kui jalad lubasid. Ta ei olnud endiselt päris kindel, kuidas nelja peenikest pulka keha all peaks liikumiseks kasutama, aga proovimine tuli tal järjest paremini välja.

Viki muutus iga päevaga üha tugevamaks. Ta nägi, et nende tallis oli palju hobuseid, kes läksid igal hommikul koos kuhugi ja tulid õhtul tagasi. Kõik nad püüdsid möödudes oma pea korraks üle boksiukse sirutada, et Vikit kasvõi hetkeks silmata ja teda soojalt tervitada.

Viki sai teada, et ka inimesi oli rohkem: lisaks Janarile käisid teda vaatamas veel kaks, kes olid sama suured ja veidrad kui Janar. Neist ühte kutsus Viki ema Meeliseks. Teise kohta, kes hobustele hommikuti ja õhtuti kollakaid kõrsi ja päikesekarva terasid tõi (mingil arusaamatul põhjusel ei joonud ei ema ega ülejäänud hobused piima, vaid eelistasid inimese pakutut, mida nad kutsusid heinteks ja kaeraks), ütles Elksi aga Tiiu.

Kui teised hobused õhtupoole talli naasid, täitus see inimestega, kes olid Janarist palju väiksemad. Viki mõistis, et need pidid olema inimlapsed, nii nagu tema oli hobuselaps. Kõik nad tahtsid teda näha ja silitada. * Eesti, tori ja eesti raskeveo tõugu hobuste nimed peavad algama sama esitähega, millega algab nende isa nimi.

7

Kuigi nad tulid tema juurde alati ainult ühe- või kahekaupa, kartis Viki neid algul ikkagi. Peagi sai uudishimu võitu ja ta nihkus ettevaatlikult ema selja tagant välja, et külalisi nuusutada. Selgus, et inimlapsed ei teinud talle liiga, vaid tekitasid ta nahka puudutades mõnusa tunde.

Ta nägi, kuidas lapsed lahkusid mõne teise hobusega ja tulid jälle tagasi ning kuidas nood nautisid silitusi samavõrra kui veidraid eredavärvilisi piklikke asju, mida lapsed neile süüa pakkusid. Viki otsustas, et ei tarvitse väikesi inimesi edaspidi karta.

Neljandal päeval, kui teised hobused olid lahkunud nagu igal hommikul, tuli Janar Viki ja Elksi juurde. Tal oli midagi kaasas. See oli sinist värvi ja nägi välja nagu paar kokkusõlmitud nöörijuppi. Mees peatus Viki kõrval ja silitas varsa kaela. „Tubli tüdruk oled,” ütles ta. „Proovime seda nüüd pähe, eks! Ära karda.”

Niimoodi rahustavalt kõneldes tõstis ta sinise eseme aeglaselt Viki nina juurde. Viki nuusutas seda, ese lõhnas Janari ja talli järele ega tundunud eriti ohtlik. Ta oli uurimisse niivõrd süvenenud, et ei saanud arugi, mis juhtus. Ühel hetkel oli sinine asi Janaril käes, järgmisel oli ta selle libistanud üle Viki pea ning kinnitas seda ta kõrvade taha. Viki ehmus. „Mis see on? Võtke see ära!” hüüdis ta ja püüdis kogu jõust Janari käest vabaks rabeleda. „Emme! Võta see ära!” „Rahu, kullake!” ütles Elksi, kuigi ta hääles võis tajuda vaevumärgatavat ärevust. „Need on päitsed. Inimesed panevad need meile mõnikord ümber pea, kui nad meie abi vajavad või ei taha, et me kuhugi ära läheksime, sest nad vist ei oska meid lihtsalt õigesti paluda. Me kõik oleme pidanud nendega varsast peale harjuma. Kas need teevad sulle haiget? Pani ta liiga tugevalt?” „Jaa!” hüüdis Viki. „Teevad küll! See tähendab ... Ei? Ma ei tea!” Varss sattus segadusse. „Mul ei ole tegelikult valus. Aga ma ei taha neid endale pea ümber. Las ta võtab need ära!”

Janar, kes oli Vikist lahti lasknud ja vahepeal boksist välja astunud, tuli tagasi. Päitsete äravõtmise asemel sirutas ta käe välja ja Viki nägi mehe peopesal valget pulbrit, mis lõhnas peaaegu et paremini kui miski muu, mida ta siiani oli tundnud. Lõhn meenutas piima, ainult et oli veelgi parem ja nii meelitav, et hirm kadus kui peoga pühitult.

8

„Oo, piimapulber!” lausus Elksi võlutult. „Ma mäletan veel, kui ise alles varss olin ja seda süüa sain. Sul veab, kullake.” „Tahad seda, mis?” küsis Janar. „Tule võta. Tubli tüdruk!”

Viki kõhkles. Tõsi, inimene oli talle selle jubeda asjanduse pähe pannud. Teisest küljest ei teinud mees haiget, vaid meelitas Vikit imetabase lõhnaga ja ema oli talle öelnud, et inimest võib usaldada. Kui ta ainult natuke lähemale astub, nii palju, et valget pulbrit nuusutada, võib-olla korra proovida ...

Viki tegi argliku sammu ema tagant välja, siis veel teise ja kolmandagi.

Janari käsi jäi aga kogu aeg samale kaugusele, kui ta, selg ees, boksist välja liikus. Viki astus kõhklevalt pulbrilõhna järel edasi, kuni ühel hetkel lükati boksiuks ta selja taga kinni. Varssa valdas kabuhirm, aga juba oli Elksi nina sealsamas, küünitades üle ukse tütre suunas.

Janar ei kaugenenud enam, vaid puistas pulbri ukse külge kinnitatud sõime, kus seda oli rohkesti. Viki pistis nina uudishimulikult anumasse ja proovis pulbrit keelega. See oli imehea! Ta märkas silmanurgast, kuidas Janar pani ühe pikema nööri päitsete külge ja sidus lõa teise otsa boksiuksele kinnitatud rõnga külge, kuid see ei tundunud hetkel eriti tähtis.

Kiiresti lakkus ta ära kogu pulbri, jättes sõimepõhja läikima. Veendunud, et ükski kübe polnud keele eest pääsenud, ohkas Viki sügavalt ja rahulolevalt. Seejärel tõstis ta pilgu ja avastas oma õuduseks, et oli endiselt valel pool ust.

Valjult hirnudes püüdis varss ema juurde tormata, kuid nöörist sai nüüd tema vaenlane, kuna ei lasknud tal liikuda rohkem kui paar sammu. „Emme!” hüüdis ta. „Emme!”

Elksi pehme nina sirutus üle ukse ja nuhutas lohutavalt ta kaela. „Ma olen siinsamas,” ütles ta. „Ära muretse. Nad lasevad sul lihtsalt natuke harjuda, et sa suuremaks kasvades inimesi ega nende toiminguid ei kardaks.” „Aga ma tahan sinu juurde tagasi,” kurtis Viki. „Ma tean,” lohutas mära. „Mina tahan samuti, et sa siin oleksid. Kuid elus on juba nii, et mõnikord peame soovitu saamiseks kannatlikud olema ja natuke ootama.”

Viki lasi kõrvad longu. Siis tuli tal hea mõte ja ta tõstis uuesti pea. Ta polnud siinpool ust varem viibinud, aga nüüd ei seganud miski rahulikult

9

ringi vaatamast. Tuli välja, et maailm oli palju suurem, kui ta seni oli arvanud. See ulatus mõlemas suunas üsna kaugele ja kui ta natuke asja üle juurdles, jõudis ta järeldusele, et maailm pidi jätkuma ka teisel pool suurt rohelist ust. Ta ei näinud kedagi oma uutest sõpradest, aga kusagil pidid nad ju olema. Põnevusega uuris ta suurt heinarulli, mis talli ühes otsas kõrgus, ja naljakat moodustist seina najal, mis nägi välja, nagu oleks keegi hobusesaba pulga külge kinnitanud.

Aeg läks uudistades nii ruttu, et Viki võpatas ehmunult, kui Janar teda kiidusõnade saatel patsutas. Mees harutas nööriotsa lahti, talutas varsa boksi tagasi ja võttis tal päitsed peast. „Tubli tüdruk,” sõnas inimene veel kord, enne kui lahkus.

Järgmisel hommikul, kui Tiiu oli kõigile hobustele heina ette tõstnud, tegi ta midagi kummalist. Selle asemel et jätta Elksi ja Viki sööma nagu tavaliselt, tõmbas ta nende boksiukse pärani. „Sa oled juba piisavalt suur,” ütles ta Vikile. „Ja sina piisavalt kaua sees püsinud,” lisas ta Elksi poole vaadates. „Minge nüüd jalgu sirutama, pärast on aega süüa küll.”

Elksi nägu säras rõõmust. „Tule nüüd,” hüüdis ta Vikile, astus boksist välja ja hakkas kiire sammuga liikuma suure avatud ukse poole, mille vahelt tungis talli kahvatu hommikuvalgus.

Viki järgnes talle pikkamisi, püüdes emast mitte maha jääda ja samal ajal ümbrust vaadata, eriti hobusepäid, mis üle uste tema suunas sirutusid. Ema oli teisi talle tutvustanud ning ta teadis juba, et täpiga nina peal oli Hirande ja laia valge lauguga Hilla, talli kõige vanem hobune. Ka teised näod, mis nüüd alla tema poole naeratasid, kui ta nende vahelt ettevaatlikult läbi läks, olid talle tuttavaks saanud ning ta kordas mõttes nimesid: „Aroonia ... Doonia ... Hoidi ...”

Niimoodi lugedes jõudis Viki ukseni, mille vahelt ema oli talvisesse päikesepaistesse kadunud. Ta kiirustas emale järele, kuid peatus järsult, kui külm tuulehoog ootamatult vastu lõi. Varss ahmis õhku. See oli nii erinev soojast mõnusast boksist, mis lõhnas heina ja saepuru järele.

Viki sirutas nina ukse vahelt välja, et õhku nuusutada, kuid tõmbas kiiresti talli varju tagasi, kui midagi valget ja märga kusagilt ülevalt nina peale kukkus. Silme ees langes valgeid ebemeid veelgi, liueldes aeglaselt maapinna poole ja takistades kaugele nägemast.

10

„Emme!” tõstis ta hädakisa.

Elksi, kes oli jõudnud pikali heita ja ebemete sees püherdada, ajas end jalule ja tuli tagasi ukse juurde. „Milles asi?” küsis ta. „Tule nüüd õue, siin on tore.” „Aga emme, miski ründas mind!” kaebas Viki. „See tahtis mind ära süüa! Näed! Seda tuleb aina juurde.”

Elksi hakkas naerma. „See on kõigest lumi,” sõnas ta. „See ei tee sulle liiga. Vaata!” Ta sirutas kaela välja ja lasi lumehelvestel oma laka katta, seejärel raputas ennast, nii et lumi igasse kaarde lendas. „Tule nüüd,” kordas ta. „Aga ... aga õues on nii jube,” kaebles Viki. „Kõik lõhnab teistmoodi ja isegi õhk tahab mind hammustada. Mulle ei meeldi õues. Lähme parem tagasi.” „Kuidas sa tead, et sulle ei meeldi, kui sa jalgagi üle ukseläve ei tõsta ja õues olemist ei proovi?” uuris Elksi. „Ma lihtsalt tean,” jonnis Viki kangekaelselt. „Ma tahan tagasi minna.”

Elksi ohkas ja astus veel paar sammu varsa poole, jäädes temast hobusepikkuse kaugusel seisma. „Kas sa tuleksid vähemalt korra?” küsis ta. „Minu rõõmuks? Lepime kokku, et sa astud minu juurde ja kui sulle õues tõesti ei meeldi, siis püüame inimesi veenda, et nad ei sunniks sind rohkem tulema. Aga enne veedad minuga ühe päeva õues.” „Ja kui mulle ei meeldi, siis sa ei sunni mind rohkem siia tulema?” „Hobuse ausõna,” vastas Elksi. „Kas lubad?” päris Viki. „Luban,” vastas Elksi.

Viki ohkas. „Oh, hea küll,” ütles ta alistunult. Siis hingas ta sügavalt sisse, võttis julguse kokku ja astus uksest välja ema kõrvale. Varsa suu vajus ammuli.

Puidust boksiseinte asemel oli ta ümber kolmes küljes raudlattidest aed, kordades pikem kui nende toal, neljanda külje võttis osaliselt enda alla tallisein. Lisaks tallile paistis aedikusse kätte teisigi ehitisi, mille vahelt nägi ta lagedaid välju. Otse ühe aiaserva taga kõrgusid suured tumerohelised moodustised (ema nimetas neid kuuskedeks), kaugemal väljade juures nägi ta sarnaseid pruune ja valgeid sambaid taeva poole sirutumas.

11

12

13

Viki oli juba välja nuputanud, et maailm peab olema suurem kui nende tall, kuid ta poleks kunagi osanud arvata, et see on nii suur ja huvitav.

Valge aine, mida ema kutsus lumeks, langes selga ja pähe, kuid nüüd, kus Viki teadis, et see ei hammusta, ei tundunudki see enam õudne. Tal oli pigem naljakas ja kõdi, kui helbed sulasid ja karva märjaks tegid. „Siin ... polegi nii jube,” venitas varss. „Eks ole,” naeratas Elksi.

Viki vaatas ringi ja tal tuli üks mõte. Varss sööstis paigalt, kepsles ümber ema ja jooksis siis aina kiiremini ja kaugemale. Hämmastav! Siiani oli ta alati pidanud mõne jooksusammu järel suunda muutma, et mitte vastu ema või seinu põrgata, kuid siin ei takistanud teda miski. Tõsi, ta ei saanud lõpmatuseni otse joosta, kuid varasemaga võrreldes oli vabadusetunne kirjeldamatu.

Viki kihutas ühele ja teisele poole, loopis tagajalgu õhku ning traavis kiiresti aedikus ringiratast, et seejärel hooga pidurdada. Elksi vaatas naerdes pealt ja jooksis natuke isegi kaasa, enne kui maha heitis ja uuesti lumes püherdas.

Lõpuks Viki väsis ja lonkis ema juurde, et veidi süüa. Täpselt samal silmapilgul avanes jälle talliuks. Tiiu kutsumise peale kõmpisid mära ja varss tagasi oma boksi, et poolelijäänud einestamist jätkata, samal ajal kui Tiiu lasi ülejäänud hobused aedikusse jalutama. „Noh, õues ei olnudki nii kohutav, mis?” küsis Elksi heinasuutäite vahele, kui Viki piimajoomise lõpetas. „Ei olnud,” pidi Viki nõustuma. „Mulle nii meeldis seal!” „Ja sina veel ei tahtnud tulla!” narris Elksi tütart.

Viki mõtles natuke järele. „Tead, ema,” ütles ta lõpuks. „Ma vist saan aru, milles asi. Ma kartsin õue minna, sest ma ei olnud seal varem käinud ning ei osanud arvata, et midagi võiks parem olla sellest, mida juba tundsin. Aga nüüd ma mõistan, et kui miski on võõras ja tundmatu, ei pruugi see veel halb olla. Ka uus kogemus võib olla väga tore, kui vaid järele proovida. Eks ju, ema?”

Elksi ei saanud teisiti, kui pidi varsaga nõustuma.

14

Kuidas Joosu tallirahvaga liitus „Ema, mul on igav,” kurtis Viki järjekordsel päikeselisel pärastlõunal, kui Elksi aedikuservas seisis ja oma õe Eksi-Naksiga juttu ajas. „Jookse natuke ringi,” soovitas Elksi varsale pilku pööramata. „Ma juba jooksin!” tuli pahur vastus. „Siis aja Antuga juttu, sa ju tead, et ta vestleb sinuga meeleldi. Ta oli just siinsamas värava juures.” „Ma juba ajasin,” kõlas veel pahuram vastus. „Ta läks ära. Ütles, et tal on vaja territoorium üle kontrollida.” „Nojah, eks ta ole ju valvekoer, kel oma töö teha. Äkki tahab Sooru sinuga mängida.” „Ta läks alevi teise serva tädipojale külla.” „Püherda siis lumes.” „Ma tegin seda ka. Ikka on igav.”

Elksi heitis nüüd pilgu võsukesele, kes ta kõrval seisis ja trotslikult sabaga vehkis. „Mis sinuga lahti on?” küsis ta Vikilt murelikult. „Kas astusid täna vale kabjaga boksist välja?”

Viki ohkas sügavalt. „Ma ei tea. Lihtsalt igav on ja keegi ei mängi minuga.” „Mina ju mängisin, Pranka mängis hommikul, Lamoore ja Lüürika mängisid eile,” ütles Elksi.

15

„Nojah, seda küll,” nõustus Viki, „aga väga pikalt te minuga joosta ei taha. Ja teil on omad täiskasvanute jutud, mis on nii igavad.” „Varsti sünnivad Livoonial ja Elkel ka varsad, siis on sul omavanused mängukaaslased,” lohutas Elksi tütart. „Jah, aga millal?” ei jätnud Viki jonni. „Seda ei tea keegi täpselt ette öelda, aga enam ei lähe kaua. Sa pead natukene veel kannatlik olema.”

Viki ohkas veel sügavamalt. „Mis mul muud üle jääb,” pomises ta endamisi.

Päike vajus taevakaarel madalamale ja peagi avas Tiiu ukse, et lasta hobused tagasi sooja valgesse talli juba ootavate heinasülemite juurde. Kuulekalt suundusid märad boksidesse ja asusid lõhnavaid kõrsi nosima. Viki lonkis ema kannul, silmad maas. Möödudes poolikust heinarullist talliseina ääres, liikus ta pilk juhtumisi üles ning ta tardus, otsekui oleks välk teda tabanud.

Heinarull vaatas talle otsa. Varss pilgutas silmi ja vaatas uuesti, kuid ilmutis ei kadunud. Heinarull vahtis teda ikka veel väikeste mustade nööpsilmadega.

Viki seisis hetke kangestunult ja jooksis siis emale järele nii kiiresti, kui jalad võtsid. „Emmeee!” hüüdis ta, kui oli hingeldades mära kõrval seisma jäänud. „Emme!” „Mis nüüd siis on?” päris Elksi, kes krõmpsutas mõnuga õhtusööki. „Ära söö seda! See on elus!” hüüdis Viki meeleheitlikult, hääl õudusest kähe. „Misasja sa räägid?” ei saanud Elksi aru. „On küll! See heinarull vahekäigus vaatas mind!” „Ära räägi jaburusi,” noomis Elksi varssa. „Hein ei saa kedagi vaadata, see on ju lihtsalt kuivanud rohi.” „Vaatas küll,” ei jätnud Viki järele. „Ausõna!”

Varss ei rahunenud enne, kui oli koos märaga terve heinahunniku nende boksis kõrs kõrre haaval läbi vaadanud. Alles siis, kui ta oli veendunud, et seal midagi ei liigutanud, lubas ta emal söömist jätkata. Öösel magas Viki rahutult ja nägi unes, et heinarull oli endale lisaks silmadele neli suurt jalga kasvatanud ja ajas teda nüüd taga, et ta ära süüa.

Ehmatusega ärkas varss üles. Ta kuulis, kuidas hobused oma boksides läbi une rahulikult nohisesid. Kuid ühtegi liikuvat heinarulli polnud näha, kui

16

pingsalt ta ka igas suunas ei vahtinud. Varss ohkas rahunenult ja tahtis juba uuesti magama heita, kui ta kõrvad tabasid uue võõra heli. See kõlas natuke nagu Sooru, kui ta oma küüsi vastu boksiseina teritas, ja pisut nagu see hääl, kui Viki oli ükskord aedikust oksa leidnud ja seda närida püüdis. Viki jäi teraselt kuulatama ja müksis seejärel ninaga Elksit. „Ema! Ema, ärka üles!” „Mis on?” küsis Elksi unesegaselt. „Õues on alles pime, maga edasi.” „Seal on keegi!” „Kus seal?” „Seal, noh! Kuula! Keegi krabistab!”

Elksi ajas uniselt pea püsti ja kuulatas veidi. „See on hiir, kes on talli pääsenud,” ütles ta. „Jää nüüd uuesti magama.”

Seda öelnud, keeras mära teise külje ja talitas oma nõuande järgi.

Vikil aga ei tulnud und. Hiir? Kas see oli see loom, keda Sooru oli paaril korral möödaminnes maininud? Sooru oli kass ja kassid sõid hiiri, selles oli Viki päris kindel. Keegi polnud talle kunagi selgitanud, kuidas hiired välja nägid. Kuidas neid ära tunda, kui ta mõnda kohtaks?

Krabin selja taga jäi vait ja möödus mitu minutit, kui Viki ei kuulnud midagi. Ta hakkas juba arvama, et krabistaja on läinud, aga siis kostis sõime poolt vaikset sahinat.

Viki tardus paigale ja puuris pilguga pimedust. Tükk aega ei näinud ta midagi, kuid lõpuks märkas: sõime all põrandal liikus tilluke tume kogu, mis sibas siia-sinna, kuni lõpuks vist leidis midagi, kuna jäi seisma ja tõusis istukile.

Täpselt samal hetkel tuli kuu pilve tagant välja. Kuukiired tungisid talliaknast sisse ja ujutasid boksipõranda kaame valgusega üle ning Viki nägi, kuidas sõime all kükitas pisike hall loomake, kes midagi kahe esikäpa vahel hoides näkitses. Tema mustad nööpsilmad särasid ja Viki taipas, et teda ei vaadanud ennist mitte heinarull, vaid seesama väike olevus, kes oli ennast heina sisse ära peitnud.

Söögipoolis otsas, nuhutas hiir ringi, kuni leidis järgmise. Varss mõistis, et tegemist pidi olema kaerateradega, mis olid sõimest välja pudenenud ja mida ta ema pehmed mokad kogu oma osavusele vaatamata polnud põrandalt üles leidnud.

17

Loomake oli oma tegevusse nii süvenenud, et ei pannud tähele, kuidas Viki oma pea talle vaikselt lähemale sirutas. „Tere!” ütles Viki lõpuks.

Valju piiksatusega pillas hiireke tera käest ja otsis kohta, kuhu põgeneda.

Ta ei leidnud aga ehmatusega muud võimalust, kui selg sõime all vastu seina suruda ja oma saatust ootama jääda.

Varsale tegi nalja, et keegi teda niimoodi kardab. Ta teadis küll, et oli palju temast väiksemaid loomi, isegi Sooru ulatus talle vaevu poolde põlve, kuid ta ei pidanud ennast hirmuäratavaks.

Hetke järele mõelnud, otsustas ta, et ei soovi rohkem kohutada olendit, kes värises niigi enda elu pärast. Seepärast ütles ta nii leebelt, kui oskas: „Pole vaja karta. Ma ei tee sulle halba.” „Ei tee?” küsis hiir. Tema hääl oli nii peenike ja piiksuv, et Viki tahtis valjult naerma hakata. Kuna see oleks võinud uustulnukat ehmatada või lausa solvata, hoidis varss ennast tagasi. „Ei tee,” kinnitas ta selle asemel. „Ükski hobune ei tee kunagi kellelegi haiget,” lisas ta elutargalt.

Nähes, et keegi teda ei ründa, taandus hiirekese hirm vähehaaval, kuid sõime alt ei julgenud ta ometi veel välja tulla. „Kuidas ma tean, et sa mind ei peta?” küsis ta. „Ma annan oma ausõna!” lubas Viki, kes tänu emale teadis juba, misasi see ausõna on. „Ja ükski hobune ei murra oma ausõna kunagi,” lisas ta uhkelt.

Hiireke tegi paar arglikku sammu Viki poole, heites magavale Elksile veidi rahutu pilgu, vaatas siis uuesti varssa ning naeratas. „Mina olen Viki,” tutvustas varss end. „Minu nimi on Joosu,” vastas hiir viisakalt ja tegi sügava kummarduse. „Meeldiv tutvuda.” „Kas sa oled päris hiir?” küsis Viki uudishimulikult.

Hiireke noogutas. „Aga mida sa siin teed?” uudishimutses varss. „Ma elasin varem ühel heinamaal,” vastas Joosu. „Seal oli küll ilus, kuid iga päev varitses oht langeda rebaste või raudkullide saagiks. Peale seda, kui paks lumi maha tuli, oli lume alt järjest raskem söödavat leida. Aga nii külmade ilmadega ei jää ma tühja kõhuga ellu. Siis ma liikusingi üha edasi, kuni sattusin teie juurde, kus on soe ja valge ja süüa.”

18

19

Hiire silmad lõid särama, saba liikus erutatult ja ta paistis unustavat, et oli Vikiga alles äsja tutvunud. „Tead, ma sain eile esimest korda väga pika aja jooksul kõhu täiesti täis ega kartnud enam külma ja nälja kätte surra. Ja ma nägin, kui sõbralikud te siin üksteisega olete, ning lootsin, et äkki oleks minulgi siin kohta, kuigi ma olen kõigest üks väike hiir, mitte hobune.”

Siis tuli hiirele meelde, et on võõras kohas, ning ta lõi silmad häbelikult maha. „Vabandust,” pomises ta. „Ma ei tahtnud ennast peale suruda.” „Muidugi võid sa siia jääda!” hüüatas Viki. „Kindlasti pole ka teised vastu. Ainult et ... meil elab siin üks kass ka. Aga ta on hästi sõbralik!” lisas ta ruttu. „Kass???”

Isegi poolpimedas oli näha, kuidas hiir tõmbus näost kaameks, niipalju kui see ühel hallil hiirel üldse on võimalik. Närilise kõrvad vajusid longu. „Siis ei saa ma siia jääda, kui väga ma ka ei sooviks,” sõnas ta kurvalt. „Jätke see minu hooleks,” lausus keegi äkki nende selja taga.

Viki ja Joosu võpatasid. Nad pöördusid hääle suunas ja avastasid, et nende vestlus oli Elksi üles äratanud. Mära kõrgus mustjalt aknaava taustal. Vast leitud sõbra toetuseta poleks Joosu julgenud paigal püsida, kuid nüüd seisis ta vapralt Viki kõrval ja küsis: „Ja te teeksite seda minu heaks?” „Miks mitte,” arvas Elksi. „Kui see aitab teil mõlemal rahuliku südamega magama jääda ja minul ka magada lasta.” „Vabandust, emme,” pomises Viki, heitis Joosule poolsüüdlasliku-poolvabandava pilgu ja seadis end samuti uneks valmis. „Jah, proua,” sõnas ka hiir ja tahtis juba pöörduda ning lahkuda, kui Viki hääl ta peatas. „Sa võid täna siia minu juurde magama jääda,” ütles varss. „Loomulikult, kui sa ise tahad,” lisas ta seejärel kohmetult. „See teeks mulle suurt rõõmu,” vastas Joosu.

Ta pelgas tallis olekut endiselt natuke, kuid ei soovinud hobuselapse tundeid haavata ja keris end varsa külje vastu magama.

Hommikueine ajal jättis Elksi varsa palumise peale paar kaeratera söömata ja loovutas need suuremeelselt Joosule. Mis hobusele peaaegu köömes, oli hiirele terve söömaaeg ning peagi oli Joosu kõht täis ja meel rõõmus.

20

Sisukord Kuidas Viki maailma tundma õppis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 5 Kuidas Joosu tallirahvaga liitus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 15 Kuidas tallirahvas uusi sõpru aitas . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 27 Kuidas Vinge esimest korda suures karjas käis. . . . . . 37 Kuidas Lakmeest koolisõiduhobune sai. . . . . . . . . . . . . . . 47 Kuidas Lektra pealinnas käis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 55 Kuidas Livoonia sinise roseti sai . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 63 Kuidas Triibik endale uue kodu leidis. . . . . . . . . . . . . . . . . 73 Kuidas suurel hobuetendusel käidi. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 83 Kuidas Arooniast telesaade tehti. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 91 Kuidas Hilla jõulud päästis. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 99 Tänusõnad. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 109

Tekst © Kerly Luige Pildid © Reet Rea-Smyth Kujundanud Villu Tammer Toimetanud Kadri Põdra © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-61-9 Tallinna Raamatutrükikoda www.tammerraamat.ee