Võta vabalt by Tammerraamat

VÃ&#x2022;TA VABALT

Kevin Pryslak

VÕTA VABALT Neid asju ei pea elus tegema

Inglise keelest tõlkinud Jüri Kolk

SISSEJUHATUS Mul on kõrini kõikvõimalikest nimekirjadest. Mul on kopp ees ambitsioonidest, elueesmärkidest ja asjadest, mida inimesed lihtsalt peavad enne surma tegema. Teate, mida te peate enne surma tegema? Lakake hingamast. Kogu lugu. Absurdsete elueesmärkide surve tagajärjel järgneb rahutu närvilisusega täidetud keskeale („Ma olen oma nimekirjaga graafikust maas!”) häbitundest läbivettinud elusügis („Ma olen liiga vana, et ära teha see või teine asi oma nimekirjast!”). Ometi ei saa nimekirjadest niisama lihtsalt lahti. Mingil hetkel seadis tegemist vajavate asjade loetlemise komme ennast nagu veenilaiend sisse elu paratamatuste hulka – kuhugi surma ja maksude vahele. Mina isiklikult ei taha midagi saavutada, elu on niigi pingeid täis. Ma pean saavutuseks seda, kui jõuan samal päeval ära käidud keemilises puhastuses ja toidupoes. Ma ei taha õppida tangot tantsima. Ma ei taha vulkaani otsa ronida mitte ühelgi kontinendil. Ma ei taha kümmelda Gangeses, joosta maratoni ega ujuda koos haidega. No milleks?! Selliste nimekirjade koostamine on suurustlevate ja ennasttäis inimeste komme, mis võiks kiiremas korras unustusehõlma vajuda. 5

Seda arvesse võttes olen ma teile, kallid lugejad, teinud teene ja kirjutanud selle raamatu, et kergendada häbikoormat, mille all võib-olla kannatate, kui igasugused tüübid teid oma säravate ja ebareaalsete eesmärkidega painavad. Jätkake samas vaimus. Tundke end vabalt. Sööge jäätist ja vaadake telekat. Kevin Pryslak

MA EI TÕSTA OMA JALGA KÕIGILE SEITSMELE KONTINENDILE Kas teate, mida teised tegelikult kuulevad, kui räägite, et olete muude tegemiste kõrval võtnud eesmärgiks tõsta oma jalg kõigile seitsmele kontinendile? Kui te ei ole just kahekümnendates eluaastates hipster, kes töötab prahilaevadel, et maailmas ringi seigelda, siis kuulevad nad: „Olen pururikas ja saan teha mida iganes tahan. Aga teie ei saa! Na-na-na-na-naa!” Esiteks, kahekümnendates hipsterid ei mõtle sellele, mida nad elu jooksul saavutada tahavad, sest neile ei ole pähegi tulnud, et nad võiksid kunagi surra. Just see muudabki nad koos oma krunni keeratud salkudega ülejäänute jaoks nii ärritavaks. Nende unistused on veel elus ja surevad alles millalgi tulevikus. Pealegi – olgem ausad: teil pole lootustki näha enamikku maailma paiku vähegi mõtestatud moel. Muidugi te näete lahedaid asju. Võib-olla lähete mõnele nelja tärni gurmeesafarile Aafrikas. Vaatate, kuidas lunn Arktikas jäähunniku otsas tuiab. 7

Aga me kõik teame, et teie ja tegelikkuse vahel seisavad kelnerid, giidid ja hotellitoad, mille ühe öö eest tuleb maksta rohkem kui sealsed töötajad kümne aastaga teenivad. Kõige hullem on see, et te tahate oma reisidest nii kangesti padrata. Kuid teistel ei ole vähimatki huvi neist kuulda. Mitte pisimatki huviraasu, tõsijutt! Tegelikult on nii, et pärast esimest reisijuttu – mis oli ju omamoodi võluv ja koguni mõneti inspireeriv – jälestavad sõbrad ja tuttavad teid mõttes, et selle ikka ja jälle teemaks võtate. „Kas ma olen teile kunagi rääkinud, kuidas ma dalai-laamaga kohtusin?” Oled rääkinud, no ainult kümme korda. Pealegi, temaga samas McDonaldsi järjekorras seismine ei lähe arvesse. Kui teised on küllalt kuulanud, pilkavad nad teid tagaselja, kuidas te küll nii osavalt oma Türgi giidi nime, Bünyamín, hääldate. Nad otsustavad ühiselt, et väldivad mõnda aega koos teiega õhtusöögile sattumist. Ja lõpuks lakkavad teile üldse sõnumeid saatmast.

MA EI SOOVI OSALEDA ORGIAL Üks sõber ütles mulle, et tema arvates on orgia väga hea idee, sest pornofilmides paistab see olevat väga lahe. Esiteks, see ei paista pornofilmides väga lahe, vaid hoopis alandav. Niigi piinlik on paluda oma ebapädevuse pärast vabandust ühelt seksuaalpartnerilt, ammugi siis tervelt komiteelt. „Tähelepanu! Palun teie tähelepanu! Kas kõik oleksid nii lahked ja laseksid hetkeks lahti sellest peenisest, mis neil parasjagu peos? Ma tahan lihtsalt öelda, et ... teate, ma olin veidi pabinas, muud midagi.” Kuulge, mulle ei meeldi isegi kinos istuda ja koos pundi võõrastega popkorni pugida. Miks ma peaksin tahtma oma suud nende vastu panna? Ja või see nüüd küll pole, millega nad koos on.

MA EI KAVATSE GANGESES KÜMMELDA Hindud usuvad, et Gangese veel on puhastav toime – vähemalt sedasi on nad oma lastele tuhandeid aastaid rääkinud. Aga pärast kremeerimist visatakse surnud hindude tuhk Gangesesse. Ja kui inimene on nii vaene, et ei saa endale lubada piisavalt suurt hunnikut puid, et tuhastada terve surnukeha, siis visatakse Gangesesse tuhk ja kõik muu, mis on surnukehast alles jäänud. Tuhk ja kehaosad koos väljaheidetega, mis ei läbi puhastussüsteeme, vaid põrutavad otse jõkke, teevad Gangesest ühe viiest kõige hullemini saastatud jõest maailmas. Minu arvates on see Gangese puhastava toime lugu näide vananaistejutust või siis linnalegend, mille on välja mõelnud inimesed, kes tahavad veenda oma lapsi pasas suplema. See on sama hea nagu ähvardada neid jõuluvanaga, et lapsed kogu ülejäänud aasta hästi käituksid. Ma muidugi ei välista üleloomulikku võimalust, et need, kel jätkub usku, võivad Gangese vees minema uhta kümne eluea patud – need lihtsalt kahvatuvad jõest üles korjatud pisikutest tekkinud gangreeni kõrval. Kui ma tahan ujuda pasajões, siis broneerin kruiisi lõbusõidulaeval.

MA EI TAHA MIDAGI LEIUTADA Mul on hea meel, et elan ajal, mil kõik asjad, mida mul eales võivad vaja minna, on juba leiutatud. Ja neid asju, mida veel leiutatud ei ole, ei lähe mul nagunii tarvis. Kui on olemas arvuti, mis mahub pihku ja millega saab igasuguste veebilehtede ja äppide kaudu tellida kõike, mida päikese all leidub, siis mida siin enam leiutada? Ainsad edusammud, mida veel teha annab, puudutavad arvutiasjandust, virtuaalseksi ja vibraatorite tehnoloogiat. Kusjuures puldiga vibraatorid on juba ka olemas. Enam ei pea masturbeerimiseks isegi kätt jalgade vahele panema. Jumal õnnistagu jaapanlaste nupukust! Ma olen väga rahul sellega, et ei leiuta enne maamunalt lahkumist mitte kui midagi. Noh, kui päris aus olla, siis ma olen viimasel ajal töötanud eridisaini alusel loodud juhiistme kallal, mis on mõeldud inimestele, kes ei taipa autot juhtides pead persest välja võtta. Esialgu kätkeb see idee periskoopi ja vaseliini. Ja see tuli mulle pähe, kui mõtlesin vibraatorile.

MA EI LÄHE NUDISTIDE KOLOONIASSE Mind on tihti ja varasest east õpetatud oma keha häbenema. Teatud ringkondades nimetatakse seda katoliikluseks. Aastate jooksul olen hakanud ennast küll mõneti paremini tundma: riietusruumidega ei ole enam probleemi (kui käterätti õigesti kasutada) ja iga-aastasel arstlikul ülevaatusel muretsen pigem vererõhu kui lahtiriietumise pärast. Aga kui suured mu edusammud ka ei oleks, võin kinnitada, et ma ei õpi oma keha kunagi nudistide koloonia vääriliselt hindama. Kuigi nudistide koloonias ei kahmaks keegi mu kotte ega paluks köhida. Aga sõita rattaga, valmistada toitu, teha aiatöid, mängida tennist, juua kokteile ... endal perse paljas?! Oleks mul vaid selliste vigurite jaoks piisavalt mune! Pealegi, kus ma siis oma mobiili hoiaksin?

MA EI MÕTLEGI LENNUKIS KÄHKUKAT TEHA Ma ei suuda välja mõelda midagi, mis oleks vähem romantiline või ahvatlev kui lennukis seksimine. See idee pärineb ajast, mil lendamine oli valitute privileeg. Siis, kui inimesed riietusid lennukisse minnes nii, nagu läheksid Oscarite galale. Mitte nagu nüüd, kui Roomast Pittsburghi saab lennata seitsme dollari eest. Tänapäevane lennuk meenutab pigem sõitu 1947. aasta Guatemala pilgeni täis bussis, kus hoiti süles kanu ja kariloomi. Lapsed nutavad. Keegi lõikab varbaküüsi. Emad vahetavad istmetel mähkmeid sel ajal kui pakutakse toitu – noh, kui seda saab toiduks nimetada. Mitte miski lennukis ei aja mind kiima. Eriti mitte tualetid. Ütleme taktitundeliselt, et mehed ei ole tualettruumides sihtimisega seonduvates küsimustes kuigi konkreetsed. Lisame olukorrale turbulentsi ja ongi katastroof käes. Ma olen seda põhjalikult kaalunud ja jõudnud järeldusele, et lennuki tualettruumis pole võimalik seksida, kui vähemalt üks inimene ei toeta kätt vastu seina. See ei ole päris sama, mis roosi õielehtedega kaetud voodi romantilises viietärnihotellis. Seega, minu arvates on see tuhat-kilomeetrit-tunnis-fantaasia teoorias küll kena, aga praktikas lihtsalt jube. 13

MA EI LÖÖ KAASA HÄRJAJOOKSUL Neljateistkümnenda sajandi alguses hüppasid hispaanlased härgade sekka, et kiirendada nende ühest paigast teise viimist. See oli hulljulge samm, aga vähemalt oli sel mingi eesmärk. Millalgi vahepeal on härjajooksust saanud San Fermini auks peetav festival. Kas te palvetate San Fermini poole? Oi, te pole San Ferminist kunagi kuulnud? Lubage ma valgustan teid: tal raiuti pea maha. Rohkem pole teil vaja teada. Kuuldavasti said tema matuste ajal tõbised terveks ja puud kummardusid saladuslikul moel tema ees. Kuid püsigem praeguse ülesande piires. Härjajooks sai maailmakuulsaks, kui Ernest Hemingway kirjutas sellest oma raamatus „Ja päike tõuseb”. Härjajooks on tühipaljas eelmäng täiemahulisele orgiale, mida nimetatakse härjavõitluseks ja mis on teadupärast iga loomakaitsja õudusunenägu ning lõpeb härja tapmisega. Niisiis, kui kaugele sellise surmatantsuga minna? Kas lõpetada jooks, kui saab pugeda turvabarjääri taha kohe, kui oht liiga lähedale jõuab, nähes kõvasti vaeva, et jalad sõlme ei läheks? Või võtta viimast ja teha surmav mõõgatorge elaja südamesse, kelle ainus kuritegu on see, et talle tõesti meeldib punane värv?

Originaali tiitel: Kevin Pryslak The F*ck It List All The Things You Can Skip Before You Die Original English language publised by Start Publishing 101 Hudson St, 37th Floor, Suite 3705 Jersey City, NJ 07302, USA The F*ck It List © 2016 Kevin Pryslak. All rights reserved. Tõlge eesti keelde © Jüri Kolk ja Tammerraamat, 2019 Toimetanud Kadri Põdra Kujundanud Villu Tammer ISBN 978-9949-616-86-2 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee Kõik õigused on kaitstud. Kui mitte arvestada lühikeste lõikude tsiteerimist ajalehtedes, ajakirjades, ajakirjanduses, raadios, televisioonis või internetiarvustustes, ei ole ilma kirjastaja kirjaliku loata lubatud ühtki osa sellest raamatust kopeerida elektroonsel, mehaanilisel ega ühelgi muul viisil, kaasa arvatud fotokoopiate või salvestuste tegemine.