Väike teene

VÄIKE TEENE

Darcey Bell

VÄIKE TEENE Inglise keelest tõlkinud Jüri Kolk

Originaali tiitel: Darcey Bell A Simple Favor HarperCollins Publishers, 195 Broadway, New York, NY 10007.

2017 A SIMPLE FAVOR Copyright © 2017 by Seven Acres, LLC All rights reserved Tõlge eesti keelde © Jüri Kolk ja Tammerraamat, 2018 Toimetanud Kadri Põdra Kujundanud Villu Tammer ISBN 978-9949-616-65-7 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee

ESIMENE OSA

Mu ema ütles ikka, et igal inimesel on saladusi. Sellepärast ei ole kunagi võimalik kedagi teist päriselt tunda ega kedagi usaldada. Sellepärast ei ole võimalik kunagi tunda ka ennast.

Mõnikord on meil saladused isegi enda ees.

Suuremaks kasvades pidasin seda heaks nõuandeks, ehkki ma seda täielikult ei mõistnud. Või kui, siis õige natuke.

Lastel on saladusi. Kujuteldavad sõbrad, asjad, mille pärast täiskasvanud pahandaksid, kui teada saaksid.

Hiljem avastasin, et ema rääkis isiklikust kogemusest. Ja ma mõtlen, et võib-olla ta mitte lihtsalt ei valmistanud mind ette, vaid programmeeris salatsema ja mitte usaldama. Kas ta tajus, et suureks saades on minu saladused tumedamad ja häbiväärsemad kui teistel? Saladused, mida ma enamasti suudan varjata – isegi enda eest.

1.

STEPHANIE BLOGI KIIRE!

Hei, emmed!

See on teistsugune postitus kui ükski varasem. Mitte tähtsam, kuivõrd kõik, mis juhtub meie lastega – nende mossitamine ja naer, esimesed sammud ja esimesed sõnad –, on kõige tähtsamad asjad maailmas. Ütleme lihtsalt, et see postitus on … KIIRELOOMULISEM. Tunduvalt kiireloomulisem.

Mu parim sõber on kadunud, juba kaks päeva. Tema nimi on Emily Nelson.

Nagu te teate, ei nimeta ma blogis kunagi oma sõprade nimesid. Nüüd aga olen sunnitud arusaadavatel põhjustel (ajutiselt) taganema oma rangest anonüümsuspoliitikast.

Mu poeg Miles ja Emily poeg Nicky on parimad sõbrad. Nad on viieaastased. Nad on sündinud aprillis, mis tähendab, et mõlemad läksid kooli paar kuud hiljem ja on natuke vanemad kui nende klassikaaslased. Ma ütleksin täiskasvanulikumad. Miles ja Nicky on eeskujulikud lapsed. Korralikud, ausad, lahked väikesed inimesed; need on omadused, mis (andeks, kutid, kui mõni kutt seda loeb) ei ole poiste puhul kuigi tavalised.

Poisid kohtusid koolis. Emily ja mina saime tuttavaks neile kooli vastu minnes. Harva juhtub, et lapsed sõbrunevad oma emmede sõprade lastega või et emmed saavad sõbraks oma laste sõprade emadega. Aga seekord klappis. Emilyl ja minul vedas tohutult. Eriti arvestades, et me ei ole veri-

8

DARCEY BELL

noored emmed. Saime lapsed kolmekümnendate eluaastate keskel, kui meie emmekellade aeg hakkas otsa saama.

Mõnikord mõtlevad Miles ja Nicky välja näidendeid ja mängivad nendes.

Lasen poistel ennast telefoniga filmida, ehkki olen tavaliselt väga hoolikas selle suhtes, kui palju aega luban lastel veeta elektrooniliste vidinate seltsis, mis teevad tänapäeval lapsevanemaks olemise päris raskeks. Üks imeline sketš, mille nad tegid, oli krimilugu „Dick Unique’i seiklused”. Nicky oli detektiiv, Miles kurjategija.

Nicky ütles: „Mina olen Dick Unique, maailma kõige targem detektiiv.”

Miles ütles: „Mina olen Miles Mandible, maailma kõige kurjem kurja­ tegija.” Miles mängis nagu ehtne närukael viktoriaanlikust melodraamast ja tõi kuuldavale rinnahäälset naeru. Nad ajasid teineteist meie aias taga ja teesklesid, et tulistavad üksteist sõrmega (ei mingeid relvi!). See oli vaimustav!

Ma oleksin ainult tahtnud, et Milesi isa – mu kadunud abikaasa Davis – oleks seda näinud.

Mõnikord imestan, kust on Miles saanud oma teatraalsed iseloomujooned. Küllap isalt. Ükskord jälgisin, kuidas Davis tegi oma potentsiaalsetele klientidele esitlust, ja mind üllatas, kui hingestatud ja dramaatiline ta oli.

Täpselt nagu mõni sarmikas ja külgetõmbav, lehvivate läikivate juustega noor näitleja. Minuga oli ta teistsugune. Rohkem tema ise, ma usun.

Vaikne, lahke, lõbus ja mõtlik, ehkki tal olid mõned väga selged seisu­ kohad, enamjaolt mööbli suhtes. See oli ka loomulik – lõppude lõpuks oli ta edukas disainer-arhitekt.

Davis oli täiuslik ingel. Välja arvatud üks kord. Või kaks korda.

Nicky ütles, et tema emme aitas neil Dick Unique’i mõtte peale tulla.

Emilyle meeldivad krimilood ja põnevusjutud. Ta loeb neid Metro-Northi linnalähirongis Manhattanile sõites, kui tal just ei ole tarvis valmistuda koosolekuks ega esitluseks.

Enne Milesi sündi lugesin minagi raamatuid. Nüüd võtan aeg-ajalt kätte mõne Virginia Woolfi teose ja loen paar lehekülge, et endale meelde tuletada, kes ma vanasti olin – või kes ma loodetavasti siiani olen. Kuskil laste mängude ja koolilõunate ja vara magama minekute vahel on see noor

VÄIKE TEENE

9

naine, kes elas New York Citys ja töötas ajakirjatoimetuses. Inimene, kel olid sõbrad ja kes käis nädalavahetustel brantšil. Mitte ühelgi mu sõbral ei olnud lapsi, ükski neist ei kolinud eeslinna. Me kaotasime kontakti.

Emily lemmikkirjanik on Patricia Highsmith. Ma saan aru, miks tema raamatud Emilyle meeldivad: need on kaasahaaravad, aga samas liiga häirivad. Peategelane on tavaliselt mõrvar või jälitab ta kedagi ilmsüütut, kes püüab oma elu päästa. Üks, mida lugesin, räägib kahest mehest, kes kohtuvad rongis. Nad lepivad kokku, et teevad teineteisele teene ja tapavad kumbki kellegi.

Ma tahtsin, et see raamat mulle meeldiks, aga ma ei lugenud seda lõpuni.

Ehkki kui Emily minult küsis, ütlesin talle, et jumaldasin seda.

Järgmine kord vaatasime tema pool DVD-lt filmi, mille Hitchcock oli romaani põhjal vändanud. Alguses muretsesin, mis siis saab, kui Emily tahab arutada filmi ja raamatu erinevusi. Aga film tõmbas mu kaasa. Üks stseen kontrolli kaotanud karussellil oli peaaegu liiga õudne, et vaadata.

Istusime Emilyga tema elutoas, tohutu suure diivani eri otstes, jalad välja sirutatud, pudel head valget veini diivanilaual. Kui ta nägi, et piilusin karussellistseeni läbi sõrmede, naeratas ta ja tõstis heakskiitvalt pöidla. Talle meeldis, et olin hirmul.

Ma ei suutnud tõrjuda mõtet: mis siis, kui Miles oleks olnud sellel karussellil?

Kui film lõppes, küsisin Emilylt: „Mis sa arvad, kas päris inimesed üldse teevad selliseid asju?”

Emily naeris. „Kulla Stephanie! Sind üllataks, mida kõike inimesed teevad.

Asju, mida nad kunagi kellelegi ei tunnista, isegi mitte endale.”

Tahtsin öelda, et ma ei ole midagi nii armas, kui ta arvab. Minagi olen teinud mõningaid halbu asju. Aga olin liiga jahmunud, et rääkida. Ta kõneles täitsa nagu mu ema.

Emmed teavad, kui raske on öösel korralikult magada, ilma et hirmutavad mõtted peas keerleksid. Ma luban alatasa Emilyle, et loen rohkem High­ smithi raamatuid, kuid nüüd soovin, et ei oleks seda ühtegi lugenud. Seda, kus üks mõrtsukas pidi tapma teise mehe abikaasa.

10

DARCEY BELL

Ja kui su parim sõber kaob, siis ju ei taha, et selline lugu peas keerleks.

Mitte et ma arvaksin, nagu võiks Emily abikaasa Sean talle liiga teha. Loomulikult on neil olnud probleeme. Millises abielus ei oleks? Sean ei ole minu lemmikinimene, aga ma arvan, et ta on üldiselt hea inimene.

Miles ja Nicky käivad ühe väga hea munitsipaalkooli (olen sellest palju kordi bloginud) eelkoolis. Mitte meie enda linna koolis, kus on probleeme rahastamisega, kuna (vananev) kohalik elanikkond hääletab kooli eelarvet üha väiksemaks, vaid ühes paremas koolis kõrvallinnas, New Yorgi ja Connecticuti piiri lähedal.

Erinevate piirkondade reeglite tõttu ei saa meie lapsed kooli koolibussiga.

Emily ja mina sõidutame poisse hommikuti. Mina käin iga päev Milesil vastas. Emilyl on reedeti lühem tööpäev, nii et ta saab Nickyle kooli vastu minna, ning tihti teeme reede pärastlõunati koos poistega vahvaid asju: sööme burgereid või mängime minigolfi. Nende maja on meie omast ainult kümneminutilise autosõidu kaugusel. Me oleme peaaegu naabrid.

Mulle meeldib Emily juures aega veeta, vedeleda diivanil, rääkida ja veini juua, samal ajal kui üks meist kahest iga natukese aja tagant tõuseb, et vaadata, kuidas poistel läheb. Mulle meeldib, kuidas ta rääkides kätega žestikuleerib ja kuidas valgus vilgub tema ilusalt teemantide ja safiiriga sõrmuselt. Me räägime emaks olemisest. Meil on alati millestki rääkida.

Olen vaimustuses, et mul on nüüd tõeline sõber. Vahepeal läheb täitsa meelest, kui üksildane ma enne meie kohtumist olin. Ülejäänud nädalapäevadel läheb Nickyle järele Emily poole kohaga lapsehoidja Alison. Emily abikaasa Sean töötab Wall Streetil hiliste tundideni. Emilyl ja Nickyl veab, kui Sean üldse mõnikord õhtusöögi ajaks koju jõuab. Nendel harvadel päevadel, kui Alison on haige, saadab Emily mulle sõnumi ja ma asendan Alisoni. Poisid tulevad minu juurde, kuni Emily pääseb töölt tulema.

Umbes kord kuus peab Emily õhtul kauemaks tööle jääma. Ja kaks, võibolla kolm korda on ta pidanud ööseks ära jääma.

Nagu seegi kord. Enne kui ta kadus.

Emily töötab Manhattanil avalike suhete osakonnas kuulsa moelooja juures, kelle nime mainimist olen hoolega vältinud. Tegelikult on ta avalike

VÄIKE TEENE

11

suhete juht ühe väga kuulsa moelooja juures. Ma püüan blogis olla kaubamärkide nimetamise suhtes vastutustundlik, sest mängus on usaldus ja ka sellepärast, et nimedega eputamine on nõme. Sel põhjusel olen ka oma blogis reklaamidest keeldunud.

Isegi kui ta tuleb hiljem või on koosolekul, saadab Emily mulle iga paari tunni tagant sõnumeid. Ta helistab, kui leiab vaba hetke. Ta on sedasorti emme. Ta pole poputaja ega topi oma nina igale poole. Tema kohta ei sobi ükski neist negatiivsetest väljenditest, mille abil ühiskond meid hukka mõistab ja karistab selle eest, et oma lapsi armastame.

Kui Emily linnast koju jõuab, tuleb ta alati otse jaamast Nickyle järele. Tuletan talle alati meelde, et ta kiirust ei ületaks. Kui rong hilineb, saadab ta mulle pidevalt sõnumeid. Mis jaamas ta on ja mis kell eeldatavasti jõuab, kuni ma saadan talle sõnumi vastu: ÄRA MURETSE. POISTEGA ON KÕIK KORRAS. JÕUAD SIIS, KUI JÕUAD. SÕIDA ETTEVAATLIKULT. Nüüd aga ei ole ta kaks päeva näole andnud ega minuga ühendust võtnud, mu sõnumitele ega kõnedele vastanud. Midagi hirmsat on juhtunud!

Ta on kadunud! Mul pole aimugi, kus ta on.

Emmed, kas Emily tundub olevat ema, kes jätaks oma lapse ja kaoks kaheks päevaks ära ega saadaks sõnumit ega vastaks minu sõnumitele ja kõnedele? Kui midagi ei oleks halvasti? Päriselt?

Olgu, ma pean lippama. Tunnen ahjus kõrbevate šokolaadiküpsiste lõhna.

Järgmise korrani.

Päikest Stephanie

2.

STEPHANIE BLOGI MEIE ELUKOHT

Hei, emmed!

Kuni praeguseni olen püüdnud mitte nimetada meie linna nime. Privaatsus on nii väärtuslik ja seda on tänapäeval nii vähe. Ma ei taha mõjuda paranoilisena, aga isegi sellises linnakeses nagu meie oma võivad varjatud kaamerad jälgida, mis firma konservtomateid te ostate. Eriti meie linnas.

Inimesed eeldavad, et see on jõukas linn, sest see on osa Connecticutist, aga pole see nii väga jõukas midagi. Emilyl ja Seanil on raha. Minul jätkub elamiseks sellest, mis mu abikaasa Davis mulle jättis. See on ka põhjus, miks ma ei ole hakanud oma blogiga raha teenima.

Aga kuna Emily kadumine muudab olukorda ja kuna keegi, kes elab läheduses, võib olla teda näinud ja kuna ma olen hulluks minemas, pean nüüd Warfieldi paljastama. Niisiis Warfield, Connecticut. Manhattanilt on siia Metro-Northi rongiga umbes kaks tundi.

Inimesed nimetavad seda eeslinnaks, aga ma kasvasin üles eeslinnas ja elasin kesklinnas, seega on see alati tundunud maakohana. Olen bloginud sellest, kuidas Davis vedas mu tungivale vastupanule vaatamata linnast siia elama. Olen aastaid pingutanud selle nimel, et eeslinnast pääseda.

Olen bloginud ka, kuidas ma armusin maaelusse ja kui võrratu on ärgata, kui päike paistab meie ühekorruselisse koloniaalstiilis majja, mille Davis hoolikalt taastas, säilitades kõik ajastutruud detailid. Ja kui kangesti mulle meeldib teed juua, kui vikerkaaremasin (üks selline prisma, mis pannakse

VÄIKE TEENE

13

aknalauale), mille mu vend Chris meile pulmadeks kinkis, kogu köögi värviliseks muudab.

Meile Milesiga meeldib siin kohutavalt. Või vähemalt meeldis kuni tänaseni, mil olen Emily pärast nii mures, et kõik inimesed – emmed kooli juures, kena Maureen postkontoris ja see toidupoe noormees, kes paneb kaubad kottidesse – tunduvad pahatahtlikud, nagu õudusfilmis, kus kõik linnaelanikud on liitunud kultusega või muutunud zombie’deks. Küsisin teeseldud muretusega paarilt naabrilt, kas nad on Emilyt näinud, ja nad raputasid eitavalt pead. Kas ma ainult kujutasin seda ette või muutus nende ilme murelikuks?

Näete nüüd, emmed, see olukord ajab mind hulluks!

MA OLEKSIN PIDANUD SEDA VAREM ÜTLEMA! Emily on umbes 175 sentimeetri pikkune. Tal on heledad tumedate triipudega juuksed (ma ei ole kunagi küsinud, kas see on ta oma värv) ja tumepruunid silmad. Ta kaalub arvatavasti umbes 55 kilo. Aga ma ainult oletan. Te ei küsi ju oma sõpradelt, kui pikk sa oled? Kui palju sa kaalud?

Ehkki ma tean, et mõne mehe arvates naised ainult sellest räägivadki. Ta on neljakümne ühe aastane, kuid näeb välja kõige rohkem kolmkümmend viis.

Tema parema silma all on tume sünnimärk. Märkasin seda alles siis, kui ta minult küsis, kas ta peaks laskma selle eemaldada. Ma ütlesin, et ei, see näeb kena välja ja Prantsuse õukonnas joonistasid naised ise neid ilutäppe (olen selle kohta lugenud).

Emily kasutab kogu aeg parfüümi, seda võib vist nimetada tema signatuurlõhnaks. Ta ütles, et Itaalia nunnad valmistavad seda sirelitest ja liiliatest ning ta tellib seda Firenzest. Ma armastan Emily puhul kõiki neid maitsekaid ja elegantseid asju, mida ta teab ja mis mulle ei tuleks iialgi pähe.

Mina ei ole kunagi parfüümi kasutanud. Minu arvates on see veidi eksitav, kui naised lõhnavad nagu lilled või vürtsid. Mida nad peidavad? Mis sõnumi nad saadavad? Emily parfüüm mulle meeldib. Mulle meeldib, et saan alati lõhnast aru, kui ta on läheduses või kui ta on toas olnud. Ma tunnen tema lõhna Nicky juustes, kui ta on oma poega kõvasti enda vastu surunud ja emmanud. Ta pakkus mulle ükskord oma parfüümi proovida,

14

DARCEY BELL

aga see tunduks liiga kummaline ja intiimne, kui me kahekesi lõhnaksime ühtmoodi nagu mingid veidrad lõhnakaksikud.

Tal on alati sõrmes teemantide ja safiiriga sõrmus, mille Sean talle kinkis, kui nad kihlusid. Ja kuna ta vehib rääkides palju kätega, meenutab see sõrmus sädelevat olevust, kes elab oma elu, nagu Tinker Bell, kes lendab Peeter Paani ja kadunud poiste ees.

Emilyl on tätoveering: peen okaskroon-käevõru parema randme ümber.

See üllatas mind. Ta ei paistnud olevat selline inimene, kes laseks endale tätoveeringu teha – eriti sellise, mida saab varjata ainult pikki varrukaid kandes. Alguses mõtlesin, et see on mingi moetööstuse värk, aga kui ma teda juba oma arust piisavalt hästi tundsin ja selle kohta küsisin, ütles Emily: „Ah, see. Ma lasin selle teha, kui olin noor ja metsik.”

Ma ütlesin seepeale: „Me kõik olime kunagi noored ja metsikud. Ükskord ennemuistsel ajal.”

Hea oli öelda midagi sellist, mida ma oma abikaasale ei oleks kunagi öelda saanud. Kui Davis oleks küsinud, mida ma „metsiku” all silmas pean, ja ma oleksin talle rääkinud, siis oleks meie kooselu sellisel kujul lõppenud.

Nojah, see lõppes nagunii. Tõde leiab võimaluse ilmsiks tulla. Üks hetk, telefon heliseb! Võib-olla see on Emily? Järgmise korrani!

Päikest Stephanie

3.

STEPHANIE BLOGI VÄIKESED TEENED

Hei, emmed!

Helistaja ei olnud Emily. See oli petukõne, mis teatas, et olen võitnud tasuta reisi Kariibidele.

Kuhu ma jäingi? Ahjaa.

Eelmisel suvel, linnabasseini juures päikest võttes, kui poisid lastebasseinis veega pladistasid, ütles Emily: „Ma palun sinult pidevalt teeneid, Stephanie. Ja ma olen nii tänulik. Aga kas ma võin veel üht teenet paluda? Kas sul oleks võimalik nädalavahetusel Nicky eest hoolitseda, et saaksime Seaniga jalga lasta? Seanil tuleb sünnipäev ja me tahaksime minu perekonna suvemajakesse minna.” Emily nimetab seda alati „majakeseks”, kuid ma kujutan ette, et tema perepuhkuste veetmise koht Michigani põhjaosa järvekaldal on ilmselt uhkem, kui selle sõna põhjal võib arvata. „Minu suureks üllatuseks Sean nõustus ja ma tahan plaani lõplikult paika panna, enne kui ta meelt muudab.”

Loomulikult olin nõus. Ma teadsin, kui raske tal oli Seani töölt ära meelitada. „Ainult ühel tingimusel,” ütlesin. „Mis sa iganes tahad,” lausus ta. „Ainult ütle.” „Kas sa saaksid panna päikesekreemi mu seljale? Ma ise hästi ei ulata.”

16

DARCEY BELL

„Rõõmuga.” Emily naeris. Kui ma tundsin, kuidas tema väike tugev käsi hõõrus kreemi mu naha sisse, meenus mulle, kui tore oli gümnaasiumi ajal sõpradega rannas käia.

Veetsime Milesi ja Nickyga väga toreda nädalavahetuse, kui Emily ja Sean ära olid. Bassein, park ja kino, burgerite ja köögiviljade grillimine.

Olime Emilyga olnud sõbrad aasta aega, sestsaadik, kui meie poisid eelkoolis kohtusid. Siin on üks foto temast, mille tegin Six Flagsi lõbustuspargis, ehkki teda ei ole siin väga hästi näha. See on selfie meist neljast, poistest ja emmedest. Ma võtsin poisid pildilt välja. Nagu te teate, on mul on väga selge seisukoht laste fotode jagamise kohta internetis.

Ma ei tea, mis tal seljas oli tol päeval, kui ta kadus. Ma ei näinud teda, kui ta Nicky kooli viis. Ta jäi natuke hiljaks. Tavaliselt saabuvad bussid ühel ajal ja lapsed voolavad korraga välja. Õpetajatel on palju tegemist, nad tervitavad lapsi, juhatavad neid sisse. Ma ei heida neile ette, et nad ei märganud, mis Emilyl seljas oli või kas ta näis olevat oma tavalises rõõmsas tujus või kuidagi rahutu.

Tõenäoliselt oli Emily selline nagu alati tööle minnes – nagu moetööstuses kõrgel kohal töötav inimene (ta saab disainerriideid tohutu allahindlusega) teel kesklinna tööle. Ta helistas mulle tol varahommikul. „Stephanie, mul on jälle sinu abi vaja. Mul on töö juures hädaolukord ja pean kauemaks jääma. Alison on koolis. Palun kas sa saad Nicky koolist koju tuua? Ma tulen talle õhtul järele, hiljemalt kell üheksa.”

Mäletan, et mõtlesin: mis läheb moeäris kirja hädaolukorrana? Nöö­p­ augud on liiga väikesed? Keegi õmbles tõmbluku tagurpidi?

Kinnitasin: „Muidugi! Aitan sind suurima heameelega.”

Väike teene. Sedasorti väike teene, mida meie, emmed, üksteisele kogu aeg osutame. Poisid on kindlasti vaimustuses. Olen päris kindel, et küsisin Emilylt, kas ta tahab, et Nicky jääks ööseks meie juurde. Ja olen üsna kindel, et ta keeldus tänuga. Ta tahab Nickyt pärast rasket tööpäeva näha, isegi kui poiss juba magab.

Ma läksin Nickyle ja Milesile pärast kooli vastu. Nad olid seitsmendas taevas, kuna nad armastavad üksteist sellisel kutsikalikul, väikestele poistele omasel moel. Rohkem kui vennad, kes tülitsevad.

VÄIKE TEENE

17

Nad mängisid kenasti Milesi toas ja läksid siis kiikuma. Sain neid õhtusööki valmistades ilusti aknast jälgida. Üldiselt me toitume tervislikult. Nagu te teate, olen ma taimetoitlane, aga Nicky sööb ainult burgereid, ja neid ma siis tegingi. Olen lugematu arv kordi bloginud sellest, kui kõvasti ma pingutan, et leida tasakaalu hea toitva kraami ja selle vahel, mida nad on nõus sööma. Poisid arutasid samal ajal, kuidas üks poiss olevat koolis saadetud direktori kabinetti, sest ta ei kuulanud õpetajat, kuigi õpetaja oli teda hoiatanud. Õhtu jõudis kätte, aga Emily ei helistanud ega helistanud. Imelik. Saatsin talle sõnumi, kuid ta ei vastanud. See tundus veel imelikum.

Hüva, ta ütles hädaolukord. Võib-olla juhtus midagi mõnes tehases kuskil riigis, kus riideid valmistatakse. Või pigem kus orjad neid õmblevad, nagu mulle on mulje jäänud, kuigi ma ei ole seda kunagi välja öelnud.

Võib-olla järjekordne skandaal tema bossi Dennisega, kes on varemgi narkootiliste ainete kuritarvitamisega meediasse sattunud. Emily on pidanud korduvalt tegelema suurema mainekahju ärahoidmisega. Võibolla on ta koosolekul ega saa sealt tulema. Või siis kuskil levist väljas. Või akulaadija ära kaotanud.

Kui te Emilyt tunneksite, siis teaksite, kui ebatõenäoline see on, et ta võiks akulaadija ära kaotada. Või et ta ei leia võimalust helistada ja küsida, kuidas Nickyl läheb.

Meie, emmed, oleme nii harjunud ühendust pidama. Teate ju küll, mis tunne see on, kui on vaja kedagi kätte saada. Nagu kuri vaim oleks kallal.

Muudkui helistad ja saadad sõnumeid ja siis püüad ennast tagasi hoida uuesti helistamast ja sõnumeid saatmast, sest sa just helistasid ja saatsid sõnumi.

Kõik mu kõned läksid kõneposti. Kuulsin Emily „ametlikku” häält, mis kõlas särtsakalt, täpselt ja läbinisti asjalikult. „Tere! Te helistate Emily Nelsonile. Palun jätke lühike sõnum ja ma helistan teile tagasi niipea kui saan.

Kuulmiseni!” „Emily, see olen mina! Stephanie! Helista mulle!”

Poistel tuli aeg magama minna. Emily ei olnud ikka veel helistanud. Seda ei olnud kunagi varem juhtunud ja mul keeras kõhus suurest hirmust. Tegeli-

18

DARCEY BELL

kult lausa õudusest. Aga ma ei tahtnud, et lapsed sellest aru saaksid, eriti Nicky …

Emmed, ma ei saa praegu edasi kirjutada. Olen liiga endast väljas.

Päikest Stephanie

4.

STEPHANIE BLOGI VARJUD MINEVIKUST

Hei, emmed!

Küllap mäletate, kui palju ma olen bloginud oma pingutustest mitte lasta Milesil näha, kui hullusti ma leinasin tema isa Davist, kes sai koos mu venna Chrisiga autoõnnetuses surma.

Oli ilus suvine laupäeva pärastlõuna. Davis oli roolis, kui meie vana Camaro kaotas juhitavuse ja nad sõitsid vastu puud. Terve meie maailm muutus ühe minutiga.

Arvestamata mu isa, kes suri, kui olin kaheksateistaastane, kaotasin ma ainsad mehed, kes mulle eales on tähtsad olnud. Ja Miles jäi ilma oma isast ja armsast onust.

Miles oli küll ainult kaheaastane, kuid ta tajus mu leina. Ma pidin tema nimel tugev olema ja ennast vaos hoidma, kuni ta magama jäi. Nii et võib öelda, et mul on olnud hea (kui te suudate seda heaks nimetada) ettevalmistus, kuidas mitte endast välja minna ega lasta poistel kahtlustama hakata, kui mures ma Emily pärast olin.

Kui olin poisid magama pannud, jõin veel veidi veini, et närve rahustada.

Järgmisel hommikul ärkasin peavaluga, aga käitusin, nagu oleks kõik korras. Ma aitasin lapsed riidesse. Õnneks oli Nicky tihti meie juures ööbinud, nii et see ei tundunud imelik. Nicky ja Miles on üsna ühte kasvu, seega sai Nicky kanda Milesi riideid. See oli veel üks tõend, mille põhjal teadsin, et

20

DARCEY BELL

Emily oli kavatsenud Nickyle eile õhtul järele tulla. Ta paneb alati vahetusriided kaasa, kui ta tagasi ei jõua.

Emily ei olnud ikka veel helistanud. Hakkasin täiesti paanikasse minema.

Mu käed värisesid nii kangesti, et kui lastele hommikuhelbeid kallasin, pudenesid krõbedad rõngakesed üle terve köögilaua laiali ja põrandale.

Tundsin Davisest nii väga puudust – ta oleks mind aidanud, nõu andnud, mind rahustanud.

Otsustasin viia lapsed kooli ja katsuda siis asi selgeks teha. Ma ei teadnud, kellele helistada. Ma teadsin, et Sean (Emily abikaasa ja Nicky isa) oli kuskil Euroopas, aga mul ei olnud tema mobiilinumbrit.

Küllap mõtlevad nüüd kõik emad, kes seda loevad, et olen rikkunud iseenda reegleid. ÄRA KUNAGI VÕTA TEISE LAST ENDA JUURDE ÖÖMAJALE, KUI SUL EI OLE TAGAVARAKS KONTAKTANDMEID!!! Mõlema vanema kodused ja töö- ja mobiilinumbrid. Lähedane sugulane või keegi, kellel on õigus langetada meditsiinilisi otsuseid. Lapse arsti nimi ja telefoninumber.

Mul oli nende lapsehoidja Alisoni number. Ta on vastutustundlik inimene.

Ma usaldan teda, ehkki te teate, et muretsen laste pärast, keda kasvatavad lapsehoidjad. Alisoni sõnul olevat Emily öelnud talle, et Nicky jääb ööseks Milesi juurde. Hea uudis! Ma ei küsinud, kui kauaks Nicky Emily sõnul jääma pidi. Kartsin, et see jätab mulje … et ma ei valitse ennast, ja teate ju küll, kui tundlikud me, emmed, oma pädevuse suhtes oleme.

Te arvate kindlasti, et ma ei ole mitte ainult vastutustundetu, vaid ka peast soe, kuna mul pole Nicky isa mobiilinumbrit. Mul pole ühtegi head vabandust. Palun vaid, et te mind hukka ei mõistaks.

Kui ma lapsed kooli ära viisin, ütlesin preili Kerryle, nende imelisele eelkooli õpetajale, et lapsed olid öösel minu juures. Mul oli imelik tunne, nagu ma tooksin Emilyle jama kaela, kui ütleksin, et ta ei ole tagasi tulnud ega helistanud. Nagu ma … kaebaksin tema peale. Reedaksin, et ta on halb ema.

Ma ütlesin, et ei saanud Emilyt kätte, kuid olen kindel, et kõik on korras.

Küllap olime lihtsalt üksteisest valesti aru saanud selles suhtes, kui kauaks Nicky meie juurde jääb. Aga lihtsalt igaks juhuks – kas kool saaks anda mulle tema isa Seani mobiilnumbri? Preili Kerry sõnul olevat Emily maininud, et tema abikaasa on mõned päevad äriasjus Londonis.

VÄIKE TEENE

21

Ma meeldin Milesi õpetajatele ja nad kõik jälgivad mu blogi. Nad hindavad seda, kui positiivselt ma kirjutan koolist ja kui tihti ma neile selle suurepärase töö eest, mida nad meie lastega teevad, südamlikke tervitusi ja kallistusi saadan.

Preili Kerry andis mulle Seani numbri. Aga ma nägin (üle telefoni ääre), et ta vaatas mind veidi umbusklikul ilmel. Ma kinnitasin endale, et olen paranoiline (jälle) ja et ta paistis huvitatud, mitte murelik. Püüdis mitte hukka mõista.

Seani numbri teadmine parandas mu enesetunnet. Oleksin pidanud kohe talle helistama. Ma ei tea, miks ma seda ei teinud.

Küll aga helistasin ma Emily töökohta linnas.

Dennis Nylon Inc. Nii. Ma ütlesin selle välja. Minule ja paljudele teistele emmedele on Dennis Nylon sama, mis Dior või Chanel oli meie emmedele. Kättesaamatu, liiga kallis, kõikvõimas moejumal.

Palusin noormehel (kõik peale Emily, kes seal töötavad, on peaaegu lapsed), kes telefonile vastas, et ta ühendaks mind Emily Nelsoni kabinetiga.

Tema assistent Valerie küsis sajandat korda, kes ma õigupoolest olen.

Olgu, saan aru. Valerie ei ole minuga kunagi kohtunud. Aga kas ta tõesti tunneb nii paljusid Stephaniesid? Või kui paljusid tunneb Emily? Ütlesin, et olen Nicky parima sõbra ema. Valerie vabandas ja teatas, et Emily olevat korraks majast välja läinud. Ma ütlesin seepeale, et palun väga vabandust, aga Nicky ööbis minu juures ja Emily ei tulnud talle järele, ja kas on kedagi, kellega saaksin rääkida. Mõtlesin, kuidas igal emmel peaks olema oma Valerie. Assistent. Me teeme nii paljusid asju, kus abi kuluks ära.

Davisel oli kaks assistenti, Evan ja Anita. Andekad noored disainerid.

Mõnikord näib, et olen ainus inimene maailmas, kel ei ole assistenti. Ma teen muidugi nalja. Meil teiega on nii palju rohkem kui enamikul inimestel, aga ikkagi …

Ma sain aru, et midagi on valesti. Valerie lubas, et keegi helistab mulle kohe tagasi, aga seni ei ole keegi helistanud.

Ma olen bloginud nõmedast ja solvavast vahetegemisest, mis nii tihti tekib töötavate emmede ja koduste emmede vahele. Ma ei ole seda välja

22

DARCEY BELL

näidanud, aga olen alati Emilyle töö pärast tibake kade olnud. Glamuur, põnevus, peaaegu tasuta riided! Kuulsuste salastatud numbrid, moe­ demonstratsioonid … Igasugused lahedad asjad, mida Emily teeb, samal ajal kui mina olen kodus ja valmistan pähklivõiga võileibu, pühin laualt apelsinimahlalärakaid ja blogin. Ärge saage valesti aru: olen väga õnnelik ja tänulik, et minu sõnum ulatub juba tuhandete emmedeni üle terve maailma. Ma tean ka, et Emily jääb ilma paljudest asjadest – tavalistest lõbusatest asjadest, mida me igal pärastlõunal Milesiga teeme.

Praegu ei paista keegi Emily töö juures muretsevat. Ta on seal töötanud peaaegu kolledži lõpetamisest saadik. Dennis võiks minna uudistesaatesse ja paluda abi Emily leidmiseks.

Rahu, Stephanie. Rahune maha. Ta on alles lühikest aega kadunud olnud.

Aitäh teile, emmed. Mind lohutab ainuüksi teadmine, et te seal kuskil seda loete.

Päikest Stephanie

5.

STEPHANIE BLOGI MINA OLEN KÕIGES SÜÜDI?

Hei, emmed!

Milline tüüpiline emme ma olen! Olen suutnud end praeguseks juba peaaegu veenda, et kogu see arusaamatus on minu viga. Emily palus ilmselt ikkagi, et hoiaksin Nickyt paar päeva, mitte ainult ühe õhtu. Aga miks ma siis mäletan teda ütlevat, et Nicky ei jää ööseks ja et ta tuleb talle kell üheksa järele?

Paljud emmed on siin blogis tunnistanud, kui keeruline on reaalsusega sammu pidada: mis päev on ja mida teha tuleb, mida keegi ütles või ei öelnud. Ei ole midagi lihtsamat kui veenda üht emmet, et miski on tema süü. Isegi kui ei ole. Eriti just siis.

Pärastlõunaks olin ennast nii hulluks mõelnud, et pooleldi ootasin, et näen Emilyt suure tamme all kooli sissepääsu juures seismas nagu ikka reedeti.

Ma olin nii veendunud, et ta on seal, et uskusingi viivuks teda nägevat.

See ei saanud olla tema. Esiteks oli kolmapäev. Mul oli samasugune kohutav tunne nagu siis, kui ei leia oma last kuskilt, ja selle igavikuna tunduva aja jooksul, mis tema leidmiseks kulub, tahab süda murest lõhkeda. Oli aeg, kui Milesile meeldis ennast minu eest ära peita, ja ma läksin iga kord täiesti endast välja …

Oot, mul on üks mõte! Järgmise korrani!

Päikest Stephanie

6.

STEPHANIE BLOGI EMILY JUURES KÄIK

Hei, emmed!

Tavaliselt ei läheks ma ette helistamata Emily koju. Ma proovisin helistada tema tavatelefonil, aga keegi ei vastanud. Emily andis mulle ükskord oma võtmed ja küsis enda kätte minu maja võtmed. See avaldas mulle tohutult muljet, sest see paistis olevat niisugune mõistlik, täiskasvanulik ja emmelik teguviis. Lisaks tähendas see, et oleme tõesti sõbrad. Me võisime võtit hädaolukorras kasutada. Või isegi siis, kui jõudsime kokkulepitud ajaks varem kohale ja teist ei olnud kodus. Praegu oli hädaolukord. Ma ei tahtnud tungida Emily eraellu, aga ma pidin kontrollima, ega ta ei ole kukkunud ja endale viga teinud või haigeks jäänud.

Ma ei saanud poisse kaasa võtta. Mis siis, kui mind ootab ees midagi kohutavat? Mu kujutlusvõime töötas täistuuridel. Nägin vaimusilmas, kuidas ta maja on verd täis, nagu oleks Charlie Manson sellest üle käinud. Kujutlesin Emilyt verd täis vannis.

Seega otsustasin enne poistele kooli järele minekut Emily juurest läbi astuda.

Juba sissesõiduteele keeramine tundus ohtlik ja kurjakuulutav. Tibutas kerget vihma, tuul raputas puid ja ma tundsin, nagu oleksid oksad öelnud: „Ära mine sinna. Ära mine!” Tegelikult ma teen nalja. Ma olen mõistlik emme. Ma ei kuule puid rääkimas.

VÄIKE TEENE

25

Tundsin ennast palju paremini, märgates sissesõiduteel Emily koristaja Maricela autot. Maricela ütles, et on just lõpetamas, ja see kõlas väga lohutavalt. Kui Emily oleks surnud või lamaks abituna kuskil majas, oleks Maricela teda märganud.

Maricela on ingel. Tahaksin, et ta käiks ka meie juures koristamas, aga ei jaksa selle eest maksta.

Ta teatas: „Senjoora ütles, et ta on neli päeva ära. Ta käskis tulla koristama ja vaatama, kas on vaja lilli kasta.”

Neli päeva! Milline kergendus! „Kas ta on sinuga ühendust võtnud?” „Ei. Miks ta peaks?” küsis Maricela sõbralikult. „Senjoora, kas teiega on kõik korras? Kas tahaksite midagi juua või süüa? Senjoora jättis külmkappi värskeid puuvilju.”

Värsked puuviljad oli hea märk, järelikult kavatses Emily tagasi tulla. Palusin klaasi vett ja Maricela läks seda tooma.

Oli imelik istuda diivanil, millel olin nii palju tunde veetnud koos Emilyga.

Suur mugav sohva tundus korraga mühklik ja imelik; selline, kust võib läbi vajuda, suutmata enam välja ronida. Nagu lihasööjataim. Kaalusin, kas otsida maja läbi, lootuses leida mõnda vihjet, kus Emily võiks olla.

Miks Emily ei öelnud, et ta on neli päeva ära? Ja miks ta mu kõnedele ei vasta? Ma tundsin oma sõpra. Midagi kohutavat oli juhtunud.

Emily majas viibimine muutis mu veel ärevamaks ja hirmutas mind. Ootasin, et ta kõnnib iga hetk uksest sisse ja küsib, mida ma seal teen. Kõigepealt tunneksin kergendust ja pöörast rõõmu tema nägemisest, ja siis ilmselt tunneksin ennast süüdlaslikult, ehkki ta on andnud piisavalt põhjust läbi astuda.

Kus ta on? Tundsin, et tahan lapse kombel töinama hakata.

Silmitsesin kaksikute fotot kaminasimsil. Emily kodus oli nii palju imelisi asju: Pärsia vaibad, Hiina vaasid, tuntud disainerite mööbel ja viiekümnendatest-kuuekümnendatest pärit modernistlikud mööbliesemed. Davisele oleks tema maja tohutult meeldinud, kui ta ainult oleks nii kaua elanud,

26

DARCEY BELL

et seda näha. Emily oli ükskord eriliselt rõhutanud seda mustvalget fotot kahest tüdrukust peokleitides, juuksed paeltega kinni, nii veidralt kaunid ja kummituslikud, mõlema näol mingile salajasele teadmisele vihjav aimatav naeratus.

Emily ütles: „See foto maksis väga palju ja see on mulle olulisem kui miski muu siin majas. Kui ma räägiksin sulle, kuidas me selle saime, oleks meie oksjonipidajast sõber sunnitud mu tapma. Kumb kaksik on sinu arvates domineeriv?”

See oli peaaegu nagu déjà vu või mälestus ühest teisest elust. Minu teisest elust, kui elasin veel linnas ja töötasin ajakirjas. Kodukujunduse ajakirjas, mida saab osta toidupoest kassade juurest, aga siiski ajakirjas, kus on esikaas, artiklid, tekst ja fotod. Mul oli elu, milles kohtusin inimestega, kes tegid kummalisi kommentaare ja küsisid huvitavaid küsimusi ning kelle kodudes oli kauneid ja põnevaid asju. Inimestega, kes rääkisid veel millestki peale selle, millistes huviringides nende lapsed pärast kooli käivad ja kuidas saada teada, kas tegu on ikka mahetomatitega. Inimestega, kes nautisid elu! „Ma ei tea,” ütlesin Emilyle. „Kumb kaksik sinu arvates?”

Ta vastas: „Mõnikord arvan, et üks, teinekord, et teine.” „Ehk pole kumbki,” pakkusin. „Nii ei saa olla,” vastas ta. „Üks domineerib alati, isegi sõpruses.”

Kas Emily oli domineeriv sõber? Ma vaatasin tema poole alt üles küll …

Nüüd oli mu sõber kadunud. Ja kaksikud olid alles, vaadates mind endiselt oma õrnade ja seletamatute väikeste nägudega.

Nende elutuba nägi täiuslik välja. Loomulikult, Maricela oli just käinud.

Diivanilaual (Davis oleks teadnud, milline viiekümnendate või kuuekümnendate modernistlik geenius selle teinud oli) lebas üks pehmekaaneline raamat, Patricia Highsmithi romaan „Need, kes lähevad ära”*. Raamatu vahelt paistis kohaliku raamatupoe järjehoidja. Korraga mul koitis, et Emily võis ju ise ära minna. Jätta oma poja minu juurde ja jalga lasta. Inimesed ju lähevad ära. Seda juhtub. Nende sõbrad ja naabrid ja lähedased ütlevad, et nad ei oleks seda mitte iialgi arvanud. * Originaali pealkiri „Those Who Walk Away”. – Tõlk.

VÄIKE TEENE

27

Ma otsustasin Highsmithi raamatut lugeda, et leida Emily kohta infot, mida ma võib-olla ei olnud märganud. Ma ei saanud tema eksemplari võtta. Kui ta tagasi tuleks, oleks ta pahane. Kui seda raamatukogus ei ole, siis ostan poest. Peaasi on jääda rahulikuks ja mõistlikuks, küll lõpuks kõik laheneb.

See on kindlasti lihtsalt halb unenägu, mingi viga või möödarääkimine, mille üle saame Emilyga hiljem naerda.

Maricela tõi mulle suuremummulise vanamoelise klaasiga vett. See oli täiuslik klaas. Isegi klaas peegeldas Emily olemust! „Jooge,” soovitas Maricela. „Teil hakkab parem.”

Jõin külma puhast vett, kuid mul ei hakanud parem.

Tänasin Maricelat ja lahkusin. Kontrollisin telefoni: ei ühtegi sõnumit ega kirja. Emily ei saanud olla selline, kes lihtsalt „ära läheb”. Midagi oli väga valesti.

Ma oleksin pidanud politseisse helistama, kuid ma olin endiselt eitusfaasis ja süüdistasin ennast, et olen kõigest valesti aru saanud, kuuldes sõpra ütlevat midagi niisugust, mida ta tegelikult ei öelnud.

Sellest alates on mu alateadvus täielikult üle koormatud, kedrates peas erinevaid õudusfilme: autorööv, inimrööv, mõrv, laip kuskil kraavis, löök pähe, mille tagajärjel Emily mälukaotusega ringi uitab. Võib-olla on keegi ta leidnud. Ehk toob keegi ta koju.

Seepärast ma selle postitangi. Me kõik oleme kuulnud tänu internetile sündinud imedest. Need on parim asi sotsiaalvõrgustike ja blogimise juures! Niisiis palun nüüd emmede kogukonnal hoida oma nagunii eriti teravad emmesilmad lahti. Kui märkate Emily moodi naist, siis küsige, kas temaga on kõik korras. Ja kui ta paistab olevat vigastatud või eksinud, saatke mulle otsekohe tekstisõnum ekraani allosas olevale numbrile.

Tänan, kallid emmed!

Päikest Stephanie

7.

STEPHANIE BLOGI (JÄRGMINE PÄEV) KAHTLUSED JA KÕNE SEANILE

Hei, emmed!

Magasin öösel katkendlikult ja nägin imelikke unenägusid. Kui ma kell kuus ärkasin, ei teadnud ma kohe, mis on valesti. Siis tuli meelde, et Emily on kadunud. Seejärel meenus kõik muu ja ma kartsin telefoni vaadata. Olin levitanud internetis oma isiklikku numbrit ja palunud lugejatel teada anda igast naisest, kes näeb välja nagu Emily (kes ausalt öelda näeb välja nagu paljud blondid, saledad, kenad ja heas vormis emmed). Tema tätoveeringust ja sõrmusest võib küll abi olla, aga paljudel emmedel on tätoveeringud. Kes teab, kas ta üldse kannab oma sõrmust? Mis siis, kui ta on langenud röövi ohvriks?

Tänu taevale, et emmede kogukond on nii mõistlik: olin saanud ainult kaks sõnumit. Mõlemal korral oli Emilyt nähtud kohtades (üks teade tuli Alaskalt, teine Šotimaa põhjaosast – imeline, kui kaugel mu blogi loetakse), mis on nii kaugel, et ma ei osanud ette kujutada, kuidas Emily oleks võinud sinna jõuda selle (nagu ma endale korrutan lühikese) ajaga.

Kaalusin isegi oma telefoninumbri muutmist, juhuks kui tuhanded emmed hakkavad minuga abivalmilt ühendust võtma. Samas … kuigi isiklikku infot tuleb hoolega kaitsta, on see ainus number, mis Emilyl on, ja ma loodan ikka veel, et ta helistab. Nickyl ja mul on vaja, et ta saaks ühendust võtta.

VÄIKE TEENE

29

Teisel õhtul, õhtusöögi ajal, hakkas Nicky rahutuks muutuma. Iga laps muutuks. Olen kindel, et teda mõjutas minu rahutus. Kuni praeguseni ei olnud ta kunagi jäänud järjest kaheks ööks, kui mitte arvestada nädala­ vahetust, kui ta vanemad ära olid ja kõigil oli nii mõnus ning keegi ei olnud närviline. Nüüd hakkas Nicky pärima, millal emme talle järele tuleb. Ta sõi oma vegeburgeri ära ja hakkas otsekohe oksele. Silitasin ta pead ja ütlesin, et emme tuleb varsti tagasi ja et ma helistan ta issile.

Kell oli seitse, kui helistasin Seanile Inglismaale. Ma olin nii meeleheitel, et unustasin rumalast peast ajavahe. Ta hääl kõlas uniselt. „Kas ma ajasin teid üles? Palun väga vabandust!” Miks ma vabandust palusin? Tema naine oli kadunud! „Te ei ajanud mind üles,” ütles ta jämedalt. „Kes räägib?”

Mul oli eriskummaline kiusatus kihistama hakata, sest ma olin alati juurelnud, kas Seanil oleks ikka see stiilne inglise aktsent, kui ta sügavast unest üles ajada. Oli küll. „Emily sõber,” ütlesin ma. „Stephanie.” „Stephanie,” kordas ta. Tal polnud aimugi, kes ma olen, ehkki olime mitu korda kohtunud. „Mis lahti, Stephanie?” „Ma ei taha paanikat tekitada,” sõnasin ma, „aga Emily jättis Nicky minu juurde ja ma mõtlesin, et … kus ta on ja millal ta kavatseb koju tulla. Ma kuulsin ilmselt valesti. Ma ei teadnud, et Nicky jääb …”

Ma peaaegu kuulsin, kuidas ta kannatus otsa sai. Krõks! „Ta on ärireisil,” teatas ta ilmetult. „Ta on paar päeva ära.” See kõlas väga kindlalt ja selgelt. „Oh,” kostsin ma. „Milline kergendus! Palun vabandust, et ma tülitasin.” „Pole midagi,” ütles ta. „Kui vaja, helistage mulle kindlasti … Stephanie.”

Alles pärast kõne lõppu taipasin, et ta ei olnud küsinud, kuidas Nickyl läheb. Mis isa see selline on? Ja abikaasa? Kas ta muretses natukenegi oma naise pärast? Aga miks ta peaks muretsema? Nad olid mõlemad ära, kumbki ärireisil. Niisugust elu nad elasidki. Miks ma arvasin, et abikaasad peaksid igal õhtul vestlema?

30

DARCEY BELL

Pealegi olin ta üles ajanud. Paljud mehed pole suutelised tükk aega pärast ärkamist päriselt teadvusele tulema. Veel üks luksus, mida üksikemmed endale lubada ei saa.

Emily ei tulnud sel õhtul tagasi. Ma ei helistanud uuesti Seanile ja teesklesin taas, et kõik on korras. Tavaline õhtu lastega. Nicky nuttis vahepeal.

Lubasin poistel enda juurde voodisse ronida ja telekast multikaid vaadata, kuni oli aeg magama minna. Ma tõrjusin muremõtted peast – see on asi, mida emmed õpivad tegema. Pidin lihtsalt kannatlik olema ja ootama veel päevakese. Mis mul muud üle jäi.

Järgmisel õhtul, kui Sean Inglismaalt naasis, ei olnud Emily ikka veel tagasi.

Sean helistas mulle lennujaamast ja nüüd tundus ka tema närvis olevat. Ta viskas oma asjad koju, kus ta ilmselt oli lootnud (või kartnud!) Emilyt eest leida, ja sõitis siis otse meie maja juurde.

Niipea kui Nicky isa häält kuulis, tuli ta suure jooksuga Milesi toast. Ta haaras isal kaela ümbert kinni. Sean tõstis poja sülle, musitas teda ja surus teda vastu rinda.

Seani kohalolek minu majas, hoidmas oma hirmunud vaprat väikest poega, muutis mu udused kahtlused halvavaks hirmuks.

See kõik juhtub päriselt. Mu sõber on kadunud.

Emmed, kus te ka poleks, palun aidake!

Päikest Stephanie

8.

STEPHANIE

Mu ema ütles ikka, et igal inimesel on saladusi. See ei ole just parim asi, mida öelda tütrele, kui tahad, et temast kasvaks terve inimene, kes suudab luua terveid suhteid teiste tervete inimestega. Aga emal oli kahtlemata põhjust nii öelda.

Neli päeva pärast mu isa surma, kui olin kaheksateistaastane, koputas meie uksele keegi võõras. Ema vaatas aknast välja ja ütles: „Vaata, Stephanie! See on su isa.”

Ma olin kuulnud väljendit „leinast segi läinud”, kuid ema oli täie mõistuse juures. Loomulikult oli ta isa pärast kurb. Nad armastasid teineteist väga, vähemalt nii palju kui mina tean.

Võib-olla kumbki meist ei uskunud tegelikult, et isa oli läinud. Ta reisis palju, nii et veel mõnda aega pärast südamerabanduse saamist kodu lähedal asuval golfiväljakul kenas Cincinnati eeslinnas paistis, et ta võib ikka veel olla ärireisil. Ta oli olnud ülemus ravimifirmas, käis konverentsidel ja koosolekutel üle terve riigi.

Igatahes, mu ema tahtis tegelikult öelda: „Vaata, selline oli su isa kahekümne nelja aastasena. Ta oli nii vana, kui me abiellusime.”

Vaatasin aknast välja. Noor mees ukse taga oli peigmees mu vanemate pulmapildilt.

Ma polnud teda kunagi varem näinud, ometi tundsin, et olin teda iga päev näinud. Tegelikult olingi. Ma olin elanud temaga, ta oli raamitud fotol tolmusel pianiinol.

32

DARCEY BELL

Ainus erinevus oli see, et võõral olid jalas teksad ja seljas teksatagi, mitte valge smoking, ja tumedad juuksed olid stiilses soengus, mitte Elvise stiilis üle pea kammitud nagu mu isal pulmafotol.

Ema ütles: „Kutsu ta sisse.” Ta nägi nii hea välja, et ma muudkui jõllitasin teda. Isa oli olnud kena mees, enne kui reisimine ja liigne joomine ja lennujaamatoit talle mõjuma hakkasid. „Seisa seal. Ära ütle sõnagi,” teatas ema noormehele. Ta kahmas pianiinolt pulmafoto ja ulatas selle mehele. Too vahtis fotot ja paistis olevat jahmunud. Siis hakkas ta valjult naerma. Me kõik naersime. „Paistab, et ma võin DNA-testi vahele jätta,” sõnas ta.

Tema nimi oli Chris ja ta elas Madisonis, Wisconsinis. Minu isa oli ka tema isa. Nad kohtusid kaks korda aastas, kui isa sättis oma reisid nii, et sai sõita Wisconsini kaudu ja külastada oma teist perekonda: Chrisi ema ja Chrisi.

Chris oli näinud isa surmakuulutust meie kohaliku ajalehe veebilehel.

Talle tuli selle kohta automaatne Google’i teade, mis viis mu mõttele, et ta vaeseke oli tahtnud ennast isa eluga kursis hoida. Tema isa. Ema oli tal aasta tagasi südamerikke tõttu surnud. Loomulikult ei mainitud isa surmakuulutuses Chrisi, küll aga meid. Ja me olime, õigemini mu isa oli, ka telefoniraamatus olemas.

Tõsiasja, et see kuum kutt oli mu poolvend, kohalejõudmine võttis aega. Ma muudkui ootasin, et ta ütleks, et on kauge sugulane, kes sarnaneb isaga juhuslikult.

Oli veel üks kummaline detail, mida peaksin mainima: tollal nägin ma välja peaaegu täpselt nagu ema minuvanusena. (Olen endiselt tema nägu, ehkki mitte enam nii palju nagu siis.) Nägin välja nagu tema sel pulmafotol ja mu vastleitud vend Chris nägi välja nagu minu – meie – isa.

Seal me siis olime, õnnelik pruutpaar, otse pulmatordi pealt maha astunud, kloonitud ja kakskümmend aastat hiljem reanimeeritud. Mis ma oskan öelda? Olukord kiskus kuumaks.

Mul olid jalas teksad ja seljas T-särk, aga püüdsin teadlikult matkida samasugust kehahoiakut nagu emal pulmakleidis: küünarnukid kenasti keha lähedal ja käed rinnal nagu vöötorava käpad. Kui lasin käed lõpuks alla ja üritasin normaalse inimese kombel seista, nägin, et Chris piidles mu rindu.

VÄIKE TEENE

33

Kas ema oli tõtt kahtlustanud? Kas ta sellepärast rääkiski, et kõigil on saladusi? Ma ei suutnud seda temalt kunagi küsida isegi – eriti – pärast seda, kui Chris meie ellu tuli.

Ema palus Chrisil köögilaua ääres istet võtta ja pakkus talle taldriku­ täie külma lihavalikut, mis oli isa matustest jäänud. Olime peieteks liiga palju süüa tellinud ja ehkki verivärske vennaga kohtumise vapustus võimendas isa surmast tingitud šokki, muutis Chrisi kehaline kohalolu, kui ta isa toolil istudes rahulikult mortadella’t sõi, olukorra peaaegu normaalseks. Peaaegu õigeks. „Chris, palun väga vabandust, et me sind matustele ei kutsunud!” lausus ema siis.

Miks ema vabandust palus? Sest ta palus alati vabandust, nagu naistelt oodatakse. Kõik on alati meie süü! Ehkki mul oli emast kahju, tahtsin ma, et ta vait jääks. „Jessas, miks te oleks pidanud? Te ei teadnudki minust,” vastas Chris.

Küllap mõtlesime sel hetkel kõik, et see oli isa süü, aga teda süüdistada oli natuke hilja. „Mina olen ainuke, kes peaks vabandust paluma,” lisas Chris. „Mille eest?” küsis ema. „Et ma niimoodi kohale ilmusin,” vastas ta, „ja ilmselt sellepärast, et ma olemas olen.”

Chrisil oli ilus naeratus. Me kõik naersime jälle. Me polnud isa surmast saati nii palju naernud. „Võta veel,” pakkus ema ja ladus taldriku vastust ootamata uuesti täis.

Mulle meeldis vaadata, kui tänulikult ja aplalt Chris sõi.

Kas mu elu oleks läinud teisiti, kui ema ei oleks öelnud, et Chrisil on liiga hilja hakata koju sõitma? Kui ta poleks pakkunud, et Chris võiks ööseks meile jääda?

Juhtus see, mis juhtuma pidi. Olime Chrisiga kogu öö üleval ja rääkisime. Ma ei mäleta, millest täpselt. Elust, lootustest, hirmudest. Lapsepõlvest ja tulevikuunistustest. Mida mul enda kaitseks öelda oli? Mida mina ka teadsin? Olin alles kaheksateist. Laps.

Hommikul võttis Chris mu mobiilinumbri. Järgmisel pärastlõunal ta helistas. Ta ei olnud Wisconsinist lahkunud, vaid peatus ühes motellis meie maja lähedal.

34

DARCEY BELL

Mul oli juba kallim, kellega olin mõni aeg tagasi käinud lõpuballil.

Olime paar korda seksinud. Ta oli esimene poiss, kellega ma olin seksinud, mõeldes ise, miks sellest küll nii suur number tehakse.

Ma ei mõelnud praegu oma kallimale. Mõtlesin hoopis, kuidas kiiremini Chrisi motelli jõuda, ilma et mulle kiiruse ületamise eest trahvi tehtaks.

Chris oli öelnud, millises toas ta peatub. Judisesin uksele koputades ja värisesin muudkui edasi, kui tema juurde kõndisin ja teda aralt tervituseks suudlesin, vaadates samal ajal ringi, kus istet võtta. Laua taga oli logisev tool. Tema riided olid kenasti tooli peale laotud. Me mõlemad teadsime, et ma istun voodile.

Chris istus mu kõrvale. Tema käe tagakülg riivas mu rinda. „Tule siia,” ütles ta, ehkki ma juba olin seal.

Mäletan siiani, kuidas ta seda ütles, ja sellele mõeldes jääb mul õhust puudu ja põlved lähevad nõrgaks, täpselt nagu siis. Pärast seda sain ma aru, miks seksist nii suur number tehakse ja miks inimesed on selle nimel kõigeks valmis. Isegi surema. Ja kui olin kord teada saanud, ei saanud mul küllalt. Tagasiteed polnud. Me ei suutnud Chrisiga teineteisest eemale hoida. Ma tahtsin seal olla, ma pidin seal olema: seal hirmutavas, tohutult naudingut pakkuvas, intiimses kohas, kuhu me koos saime minna.

Pean ettevaatlik olema, millal ja kus ma luban endal meenutada koos Chrisiga olemist. Avalikus kohas ei saa ma sellele mõelda ja kindlasti mitte autoroolis. Minust voolab läbi sama tugev iha. Silmalaud muutuvad raskeks ja igatsusest uniseks. Sulgen kuumuse pärast silmad ja tunnen, et sulan ainuüksi ihaldamisest. *** Sel ööl, kui Sean Londonist koju tuli, panin poisid Milesi toas magama.

Nicky nuttis ega tahtnud voodisse minna, sest ta isa oli tagasi. Ja emmet ei olnud ikka veel. Sean läks tema juurde ja oli nii kaua seal, kuni Nicky magama jäi.

Küsisin Seanilt, kas ta tahab napsu. „Ma ei ole oma elus kunagi nii kangesti napsu tahtnud kui praegu,” vastas ta. „Aga ilmselt ei ole hea mõte haiseda nagu pruulikoda, kui politsei tuleb.”

VÄIKE TEENE

35

Tundsin kergendust, kui ta võmmid kutsus. Järelikult võttis ta seda tõsiselt. Polnud minu asi politseisse helistada ja sõbra kadumisest teatada. Ma olin oodanud Seani.

Ma ei tea, miks nad saatsid osariigi politseinikud, kes tegelevad meie kandis peamiselt liiklusega. Sel alal on nad eksperdid. Pluss üksikud kodutülid.

Imelikul kombel nägid hoopis võmmid sisenedes süüdlaslikud välja.

Seersant Molloyl olid punased juuksed ja punased vuntsid nagu vanakooli pornostaaril. Politseinik Blanco huulepulk (kas naisvõmmid tohivad kanda nii palju meiki?) oli laiali. Mul käis peast läbi mõte, et nad olid patrullautos pisut müranud, kui Seani kõne tuli.

Võib-olla sellepärast nägid nad nii hämmeldunud välja. Esmalt arvasid nad, et mina olen Seani naine – miks ta teatas, et tema naine on kadunud? Ja siis arvasid nad, et minu maja on Seani maja … Võttis aega, et neile asjad ära seletada: Sean on abikaasa, mina olen sõber. Kui seersant Molloy küsis, kui kaua Emily kadunud on, ja Sean pidi küsivalt minu poole vaatama ning ma ütlesin, et kuus päeva, kehitas seersant Molloy õlgu, justkui öeldes, et tema naine (tal oli abielusõrmus sõrmes) kaob alatasa mitmeks nädalaks, ilma et kellelegi ütleks. Politseinik Blanco vaatas teda kummaliselt, aga seersant põrnitses Seani, nagu püüaks välja nuputada, miks pidi Sean minult küsima, kui kaua tema naine kadunud on olnud. Või miks me nii kaua tema kadumisest teatamisega viivitasime. „Vabandust,” ütles Sean. „Ma olen reisist pisut väsinud.” „Käisite kuskil?” uuris seersant Molloy. „Ma olin Londonis,” kostis Sean. „Perekonda külastamas?” Geniaalne, Sherlock! Kas aktsent andis ära? „Äriasjus,” vastas Sean.

Politseinikud vaatasid teineteisele pikalt otsa. Nad olid vist politsei­ akadeemias õppinud, et abikaasa on alati peamine kahtlusalune. Aga nad olid ilmselt puudunud tunnist, kus selgitati, mida teha, kui mees oli sel ajal teisel pool Atlandi ookeani, kui naine kaduma läks. „Oodake veel paar päeva,” ütles seersant. „Võib-olla tahtis ta lihtsalt aja maha võtta. Võtta väikese puhkuse oma elust.” „Te ei saa aru!” hüüdsin ma. „Emily jättis oma poja minu juurde! Ta ei läheks kunagi niimoodi ära ega jätaks teda sedasi, et ei helista ega võta ühendust.”