TULNUKATE RÜNNAK by Tammerraamat

Ilmar Tomusk

Tulnukate rünnak Sarja „Ajarändurid” 4. raamat

Pildid joonistanud Hillar Mets

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Kujundanud Villu Tammer Illustreerinud Hillar Mets Toimetanud Moonika Kuusk © Ilmar Tomusk © Tammerraamat, 2019 ISBN 978-9949-616-82-4 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Maad on tabanud tulnukate rünnak ning neli ajarändurit peavad leidma lahenduse, kuidas kaugest tähesüsteemist pärit vaenlased kahjutuks teha veel enne, kui nad üldse Maale jõuavad. Esimest korda elus sooritavad nad kolmekümne üheksa valgusaasta pikkuse kvanthüppe, kuid samal ajal tuleb neil ka ajas mitukümmend tuhat aastat tagasi liikuda. Koos agressiivsete tulnukate hävitamisega õnnestub rändajatel päästa ka kauge planeedi tsivilisatsioon, mis on Maa omaga hämmastavalt sarnane. Kui rändajad saabuvad tagasi koduplaneedile, ootab neid murelik õpetaja Leho Anderson, kellel on Eesti tuleviku kohta väga halbu uudiseid. Pikemalt mõtlemata võetakse ette uus reis, et päästa Eesti ja terve planeet globaalsest kliimasoojenemisest. Kõik aga ei suju nii lihtsalt kui loodetud, sest ka kogenud ajaränduritel on raske vahet teha, kus lõpeb oma ja algab võõras maailm.

Esimene peatükk „Huhh!” ohkas Kert. „Siia me igatahes jõudsime. Aga kas kellelgi on aimu, kus me tegelikult oleme?” Anette, Mariliis, Kert ja Toomas seisid Kadrinas näiliselt tuttava bussipeatuse kõrval. Kuna nad olid vaid hetk tagasi tulevikust saabunud, hoidsid nad üksteisel veel kramplikult kätest. Nad olid nüüdseks juba tuhandeid kordi ajas ringi käinud, kuid ikka veel oli neil harjumus oma rännakuid kätest kinni hoides alustada. See, nagu õpetaja Anderson oli neile kunagi õpetanud, pidi kindlustama, et kui nad oma rännakut neljakesi alustavad, siis nad selle ka neljakesi lõpetavad ning keegi neist ei lähe selles erakordselt kummalises kvantmaailmas aja- ja ruumihüppeid sooritades kaduma. „Sa teed ilmselt nalja,” turtsus Toomas. „Siin on bussijaam, kohe üle tee meie koolimaja ning paremat kätt surnuaed. Minu arvates pole siin mitte mingit küsimust – me oleme oma kodualevis Kadrinas. See on siililegi selge.” „Siilile on selge see, kallis sõber,” selgitas Kert, „et me oleme Kadrinas. Aga nagu me Einsteini relatiivsusteooriast 5

teame, on aegruum neljamõõtmeline. Kolm ruumimõõdet on pikkus, laius ja kõrgus, kuid neile lisandub neljas mõõde – aeg. Minu küsimus käis selle kohta, mis ajas me oleme. Kas teie teate, mis ajas me oleme? Mis aasta praegu on, mis kuupäev ja kui palju on kell? See on ülimalt tähtis, sest kui oleme õiges kohas, kuid vales ajas, pole meist siin mitte mingit kasu.” „Selles on sul õigus,” nõustus Toomas. „Ja nagu me juba oma kogemustest teame, on aeg universumi erinevates nurkades täiesti erinev.” „Mitte ainult universumi erinevates nurkades,” lisas Anette, „vaid ka meie tibatillukesel maakeral võib olla nii, et ühes riigis on aasta 2018, aga teises, kus kasutusel on mõni teine kalender, võib olla aasta 1396 või koguni 5779, nagu on näiteks islami ja juudi kalendrites.” Mariliis võttis taskust oma nutitelefoni ning libistas sõrmega üle ekraani. „Aasta 2017,” teatas ta pidulikult. „On septembrikuu 23. päev ja kell on üks minut kolm läbi.” „Üks minut kolm läbi,” kordas Kert. „Kas öösel või päeval?” „Loomulikult päeval,” naeris Mariliis. „Väljas on ju valge.” „Ei või iial teada,” mõmises Kert. „Meie maailmas on küll nii, et päeval on valge ja öösel pime, kuid kas me

saame olla kindlad, et me jälle mõnes nõmedas paralleelmaailmas ei maandunud? Mäletate ju seda planeeti, mida valgustas nelja päikese valgus ja kus ei läinudki kunagi pimedaks. Ma ei imestaks üldse, kui me oleksime mingis kohas, kus on ööpäev läbi valge ja aastaarv pole mitte 2017, vaid 12 467 või 11 649 238 või midagi veelgi jubedamat.” Õnneks oli Mariliisil siiski õigus – rändajad olid sel korral jõudnud täiesti õigesse kohta ja ka õigesse aega: 23. septembrisse 2017. Kuna nad teadsid nüüd täpselt, mis ajas ja millises ruumipunktis nad on, teadsid nad ka seda, mis neid seal ees ootab. Ning selles polnud mitte midagi meeldivat. Nende viimased käigud olevikku olid kinnitanud, et juhtumas on midagi kohutavat. Kuid midagi sellist, mida nad nüüd nägid, ei oleks nad osanud ette näha isegi oma kõige jubedamas õudusunenäos. Rünnak oli alanud ning see ei olnud võrreldav ühegi maise rünnakuga, milliseid inimkond oli oma ajaloo jooksul näinud tuhandeid. See, mida rändajad nägid, polnud lihtsalt sõda, kus üks riik teise vallutab. Sest tavaliste sõdade käigus saavad küll inimesed surma, on nälga ja viletsust, kuid iga maine sõda saab ükskord otsa. Lõpuks saavutatakse rahu ning inimkond läheb oma eluga edasi.

See, mida rändajad praegu nägid, ei tähistanud ei rohkemat ega vähemat kui inimkonna haletsusväärset lõppu. „Asjale” või „masinale”, mis planeedile Maa kosmosest lähenes, ei olnud võimalik nime panna. See oli lihtsalt nii suur. Kui „see” oli jõudnud Maa lähedusse ning asunud ankrusse samal kõrgusel, kus tavaliselt lendavad kontinentidevahelised lennukid, seega umbes kümnekaheteistkümne kilomeetri kõrgusel maapinnast, kattis see peaaegu poole nähtavast silmapiirist. Nii võis Maad rünnanud tundmatut päritolu taldrikukujulise kosmoselaeva läbimõõt olla kaugelt rohkem kui sada kilomeetrit. Lendava taldriku tumehall õudust tekitav ketas jäi vaikselt maa kohale rippuma ning püsis seal liikumatult umbes veerand tundi. Vaatajatel võis jääda mulje, et laeva omanikud on löönud kahtlema ning avastades, et nad on oma koduplaneedi asemel sattunud kogemata võõrasse galaktikasse, asuvad tagasiteele. Kuid nii see ei olnud. Umbes viisteist minutit pärast saabumist hakkas lennumasin oma värvi muutma. Kui see oli alguses olnud ühtlaselt tumehall, siis järsku ilmusid laeva alumisele küljele sinakad triibud, mis justkui kumasid lennumasina korpusest läbi. Seejärel muutusid triibud helekollaseks, mis andis märku sellest, et laeva korpusesse olid tekkinud avad. Avasid oli kokku umbes

kaheksakümmend ning igaühest väljus üks väike kosmoselaev, mis oli ette nähtud emalaevalt dessandi korraldamiseks. Kaheksakümmend dessantlaeva liikusid kõik erinevates suundades, üks neist võttis suuna aga otse rändajate kodualevile. Kui esialgu tundus, et tegemist on väikse lennumasinaga, siis selle lähemale jõudes võis aru saada, kui suur see tegelikult on. See nägi välja, justkui oleks kaks hiiglaslikku allveelaeva niisama jämedate torudega teineteise külge kinnitatud. Allveelaevakujulised torud olid peaaegu poole kilomeetri pikkused. Laev, mis esialgu oli tundunud väike, ja mis võrreldes emalaevaga oligi väike, laskus ikka allapoole ning jäi koolimaja kohal umbes saja meetri kõrgusel seisma. Mingi müstiline jõud hoidis seda paigal. Lennumasin ei teinud kõrvadega kuuldavat häält, ometi tekitas see mingit õõvastavat heli, mida keha kuidagimoodi tajus ning mis tekitas sõnulseletamatu hirmutunde. Kuid Toomas, selle asemel, et hirmu tunda, võttis taskust mobiiltelefoni ning asus tulnukalaeva filmima. „Ma arvan, et me peaksime siit võimalikult kiiresti jalga laskma,” manitses teda Mariliis. „Meil pole õrna aimugi, mis kavatsused neil on.” „Ma arvan, et meil on aimu küll, mis kavatsused neil on,” lausus Kert. „Need on väga halvad kavatsused. On

üsna kindel, et lihtsalt niisama nad siia ei tulnud. Seda oli näha Anton Villiku ja tema vanemate nägudest, kes nendega ilmselt kokku olid puutunud. Ega nad siis muidu nii lollakalt naernud ei oleks, justkui nad oleksid oma mõistusest ilma jäänud. See oli päris jube vaatepilt.” „Ootame selle jalgalaskmisega natuke,” vastas Toomas. „Meil, nagu te väga hästi teate, ei ole sündmuskohalt lahkumisega mitte mingeid probleeme. Kui asi käest ära läheb ja meie elud peaksid ohtu sattuma, peab meil vaid nii palju aega olema, et me jõuame oma käed ühendada ning ennast mõnda teise aega ja paika mõelda.” „Jäta siis vähemalt see filmimine,” muretses Anette. „Sa oled sellega nii ametis, et võid maha jääda, kui meie siit lahkume.” „Ärge kartke, ma olen juba päris kogenud ajarändur,” rahustas Toomas teisi. „Kui ma ka peaksin maha jääma, oskan ma teile järele tulla. Küll ma teid kuidagimoodi välja peilin.” „Lepime vähemalt selle kokku, kuhu me varjume, kui siin liiga kuumaks läheb,” ütles Anette. „Ma arvan, et esialgu võiksime minna minu vanaisa majja,” pakkus Mariliis. „Pole paha mõte,” nõustus Kert. „Aga mis kellaks?” Toomas muudkui filmis, kuigi laevas polnud näha mitte mingisugust liikumist. Ta vaatas kella.

„Varsti on pool neli,” mõtiskles ta. „Me võiksime seal umbes poolteist tundi tagasi kokku saada, siis on meil piisavalt aega mõelda, kuidas me reageerime, kui nad tulevad.” „Kokku lepitud,” olid kõik nõus. Toomas vaatas silmi kissitades oma nutitelefoni ekraani, sest talle tundus, et midagi hakkab üleval õhus toimuma. Lennumasina vasakpoolse „allveelaeva” esiosas avanes kaks luuki, millest lasti maa poole midagi köielaadset. See aga polnud tavaline köis, sest see paistis läbi ning rändajatele tundus, et see ei koosne meile tuntud ainest, vaid hoopis valgusest. Kui mõlemad köied olid maad puudutanud, hakkasid mööda neid allapoole liuglema tumehallidesse, õhukest skafandrit meenutavatesse liibuvatesse ülikondadesse riietatud olendid. Neil olid küll skafandrid, kuid kiivreid neil polnud ning seetõttu olid olendite näod näha. Nad ei erinenud inimestest mitte millegi poolest. Välimuselt olid nad tõepoolest täpselt nagu inimesed, ainus erinevus oli see, et nad olid inimestest veidi suuremad. Nende pikkus võis olla umbes kaks meetrit. Kui sellised tegelased oleks lihtsalt tänaval vastu tulnud, oleks jäänud mulje, et mõni korvpallimeeskond on võtnud nõuks karnevali korraldada ning on ennast astronautideks või kosmonautideks riietanud.

Kuid kahjuks polnud see korvpallimeeskond. On igati mõistetav, et tulnukate laevalt ei tule korvpallurid, kes Virumaa sportlastega sõpruskohtumist tahavad pidada. Neil olid hoopis teistsugused mõtted. Kuid millised täpselt, seda ei teadnud peale nende endi esialgu mitte keegi. Kui neil üldse mingeid mõtteid oli. Täpselt samasugused, pea sajakilomeetrise läbimõõduga lendavad taldrikud olid koha sisse võtnud kõikide maailma riikide kohal ning kahte omavahel ühendatud hiiglaslikku allveelaeva meenutavad alused rippusid kõikide Euroopa ja teiste kontinentide asustatud punktide kohal. Ning kõik, kes nendest väljusid, olid täpselt ühesugused – hallides skafandrites inimeselaadsed tegelased. Toomas jätkas filmimist. „Lähme juba, siin on liiga ohtlik,” kiirustas Anette sõpru. Toomas ei teinud sellest väljagi. „Kas te kujutate ette, kui pettunud on kunagi tulevikus minu lapselapsed, kui ma jutustan neile, et nägin noorena tulnukaid, aga ma ei filminud neid, kuigi mul oli taskus kõige kaasaegsem nutitelefon?” küsis Toomas. „Palun kannatage veel paar minutit.” Toomas jooksis teisele poole teed, et sissetungijaid veelgi lähemalt filmida. Hallid kutsumata külalised laskusid mööda peenikest valgusköit alla nagu ämblikud ning neid oli tuhandeid.

Kui nende jalad olid maad puudutanud, rivistasid nad end sõnagi lausumata kooli taha staadionile. Et neid oli palju ning kõik ei mahtunud staadionile ära, liikus osa staadioni ja rahvamaja vahelisele muruplatsile, kus kasvasid abiturientide poolt sinna iga lennu lõpetamise tähistamiseks istutatud tammed. Külalised ei pööranud väikestele puudele mingit tähelepanu, need trambiti tuimalt maatasa. Ühele järjekordsele tulnukate grupile, kes sammud staadioni poole oli seadnud, jäi ette paarikümne aasta eest koolimaja kõrvale püstitatud emakeele ausammas. See lükati ümber, justkui oleks see valmistatud õhkkergest vahtplastist, kuigi tegelikult oli see välja tahutud hiiglaslikust rändrahnust. Neid ei peatanud ükski takistus. „Jõudu paistab neil olevat rohkem kui mõistust,” mõtiskles Toomas. Tulnukad olid kõik täpselt ühepikkused, täpselt ühesuguse kehakujuga ning täpselt ühte nägu, justkui oleksid nad pärit robotitehasest. Ning nad olid kõik mehed, nende hulgas ei olnud mitte ühtegi naist. Vähemasti oli neil kõigil mehe välimus, arvestades seda, millisena Maa elanikud tavaliselt mehi ette kujutasid. Viimasena laskus koolimaja kohal vaikselt hõljuvast laevast maa peale keegi, kes nägi välja teistest erinev. Ta

oli küll välimuselt samasugune nagu kõik teised, kuid seljas oli tal suur hõbedast metalli meenutavast materjalist seljakott. Toomas fokusseeris kaamera seljakotile ning märkas, et selle ülaosast paistab välja inimesesarnase olendi pea. Kui tuhanded maandunud võõrad vaatasid tuima näoga enda ette, siis seljakotist välja ulatuv peanupp pööras pidevalt vasakule ja paremale, justkui tahaks ümbrust tundma õppida. Tema nägu oli hoopis teistsugune kui teistel tulnukatel. Kui teiste silmad ei pilkunud ning nende näos ei liikunud ükski lihas, siis seljakotis istuv olend nägi välja täpselt nagu tavaline inimene. Seljakotiga tulnukas rühkis pika ning robotliku sammuga teiste juurde, jäi nende ette seisma ning tõstis käe. Staadionil lõppes igasugune sagimine, üles rivistunud olendid seisid kui soolasambad ning ootasid ilmselt oma juhi käsku. Toomas hiilis neile lähemale. Ta oli filmimise lõpetanud ning nutitelefoni taskusse pistnud. Tema kaaslased olid aga juba Mariliisi vanaisa majas, sest neile tundus, et kui nende elu on neile kallis, ei tohi nad enam hetkekski rünnakupiirkonda jääda.

Teine peatükk Kosmoselaev, mis oli tulnukate väljumise ajal liikumatult koolimaja kohal rippunud, liugles ilma ühtegi heli tekitamata surnuaia poole, ise samal ajal kuju muutes ning kokku tõmbudes nagu õhupall, millest aeglaselt õhku välja lastakse. Toomas hiilis pisut lähemale, üritades jääda staadioni ümber kasvavate põõsaste varju. Kogemata jäi tema vasak jalg rohu sees turritava juurika taha ning poiss kukkus ninali maha. Ja seda nii õnnetult, et ta jäi staadioni jooksuraja kummikattele lebama. Poiss kogus end küll kiiresti ja kargas püsti, kuid teda oli märgatud. Tulnukate juht pööras end ringi, tegi paar hiiglaslikku sammu ning juba ta oligi Toomase kõrval. Tulnukas kummardas ning üritas poissi oma käte vahele haarata, kuid sekundi murdosa pärast oli tema ees vaid tühjus – Toomas oli kadunud kui tina tuhka. Tulnukas suunas oma tühja pilgu enda ette, vaatas siis tuima näoga ringi, pööras end ümber ning sammus 16

tagasi oma kohale. Näis, et ta ei saanud tegelikult üldse aru, mis äsja toimunud oli. Toomas oli aga samal ajal juba Mariliisi vanaisa majas. „See läks küll napilt,” lausus ta kaaslastele. „Ma oleks peaaegu vahele jäänud.” „Mis juhtus?” uurisid teised. „Me hakkasime juba sinu pärast muretsema.” „Ega eriti midagi ei juhtunudki,” jutustas Toomas, „välja arvatud see, et mul õnnestus staadioni servas hiilides ninali kukkuda ja kui ma poleks õigel hetkel kvantfüüsikat appi võtnud, oleks mind ilmselt korralikult laiaks litsutud.” „Siis on küll hea, et sa õigel ajal jalga jõudsid lasta,” kiitis Kert. „Aga kas me oleme aru saanud, kes nad on ja mida nad meist tahavad?” küsis Mariliis. „Ainus asi, mida me täiesti kindlalt teame, on see, et nad on pärit kosmosest ja et neil on kurjad kavatsused,” ütles Toomas. „Ja tegelikult on veel üks asi. Ning see on väga kummaline. See tulnukas, kes mind krabama tuli, vaatas mulle otse silma sisse.” „See võis küll päris õudne olla,” väristas Anette õlgu. „Mina küll ei tahaks mingisuguse tulnukaga tõtt vaadata.” „See oli tõesti õudne,” nõustus Toomas. „Ja kas te teate, miks see õudne oli?”

„Ei tea,” vastasid teised. „Kui sa vaatad teisele inimesele otsa, siis sa näed alati midagi,” selgitas Toomas. „Ma ei oska seletada, mis see on, kuid elava inimese silmad ei ole kunagi tühjad. Näiteks vihase inimese silmades peegeldub viha, sõbraliku inimese silmades peegeldub sõbralikkus, kadeda inimese silmis on kadedus. Sa vaatad talle silma ja see paistab välja.” „Aga mis siis selle tegelase silmades oli?” küsis Mariliis. „Mitte midagi,” vastas Toomas. „Tema silmad olid täiesti tühjad. Täpselt nagu sellel surnud lehmal, keda me ükskord lihakombinaadi ekskursiooni ajal kogemata nägime.” Toomas mõtles natuke ja lisas siis õlgu väristades: „Tõepoolest – selle tulnuka silmad olid täpselt nagu surnud lehma silmad. Kuigi sel ajal, kui ta oma viiemeetriste sammudega minu poole kargas, oli ta täiesti elus. Vähemasti nii elus, kuidas mina elus olemisest aru saan.” „Sul on ilmselt õigus,” muigas Kert. „Kui sa suudad viiemeetriste sammudega hüpata, siis pead sa üpris elus olema, sest nii pikki samme ei suuda võtta isegi surnud põder.” „Teate,” pakkus Mariliis. „Ega sellest pole suuremat kasu, kui me siin omavahel arutame, on nad elus või

surnud ja mida nad üldse meist tahavad. Me peaksime välja mõtlema, mida me edasi teeme.” „Mis võimalused meil on?” küsis Anette. „On selge, et see on rünnak inimkonna vastu,” lausus Mariliis. „Kui te panite tähele, milliste lennumasinatega nad siia saabusid ja millised nad ise välja näevad ja mida nad suudavad, ma pean silmas seda, mida Toomas meile rääkis, siis üks ja meile ilmselt kõige tervislikum võimalus on siit ajast lihtsalt ära minna.” „Kas sa pead silmas seda, et peaksime oma naha päästma ja minevikku minema?” küsis Kert. „Ma ei ütle,” vastas Mariliis, „et peame minema minevikku. Ma lihtsalt avaldasin arvamust, et meil on selline võimalus. Me võime minna näiteks aastasse tuhat üheksasada kaheksakümmend kolm ja seal rahulikult edasi elada.” „Kuid kas see oleks õige?” sekkus Toomas. „Meie päästaksime tõepoolest oma naha, kuid inimkonda tabab see katastroof ikkagi! Ma hakkasin mõtlema sellele, et kas meil on õigus ennast päästa, kui teised inimesed hukkuvad. Kas see on kooskõlas ajarändurite põhimõtetega?” „Ma kardan, et ei ole,” ütles Anette. „Ajaränduritel on keelatud liikuda ajas isikliku kasu saamise eesmärgil. Kuid oma nahka päästes, ja seda sellisel moel, et me ei üritagi midagi olukorra lahendamiseks ette võtta, on

meie eesmärk kindlasti isiklik kasu. Sest ellujäämine, vähemasti nii, nagu mina sellest aru olen saanud, on isiklikult väga kasulik. Seevastu surnud olemine on kahjulik, sest siis poleks meist ei meile endale ega ka inimkonnale mingit kasu.” „Ning seda ei saa me endale lubada,” lisas Toomas. „Ma pean silmas isiklikku kasu,” täpsustas ta seejärel. „Me peaksime siiski proovima ellu jääda, sest muidu pole ka meie senisel olemasolul mingit mõtet.” „See on õige ning sel juhul on meil ka teine võimalus,” jätkas Mariliis. „Me peame jääma siia ja midagi ette võtma.” „Aga mida me saame sääraste monstrumite vastu ette võtta?” küsis Toomas kahtlevalt. „Ma ei tea,” vastas Mariliis. „Kuid kõik meie varasemad kogemused näitavad, et universumis ei toimu mitte midagi juhuslikku. Kõikidel sündmustel on mingi mõte. Seetõttu peab mingi mõte olema ka sellel, et meie oleme praegu neljakesi just siin, minu vanaisa majas, ning arutame, mida saaksime ette võtta.” „Ehk lihtsamalt öeldes – kuidas saaksime maailma päästa,” lisas Toomas. „Jah, nii lihtne see ongi,” lausus Mariliis. „Kuidas saaksime maailma päästa. Näib, et see on tõepoolest meie ülesanne.”