A.H. TAMMSAARE ÜTLEMISI by Tammerraamat

A. H. Tammsaare

Ăźtlemisi

Omast ja võõrast keelest

A. H. Tammsaare

Ăźtlemisi Koostanud Maarja Vaino

Fotod: Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumi fotokogu, Rahvusarhiivi Filmiarhiiv Kujundanud Piret Niinepuu-Kiik

Foto tiitli kõrval: Tammsaare 1936. aastal Eesti Panga auhinna kättesaamisel.

Sisukord

Koostajalt 7 Omast ja võõrast keelest 17 Isamaa ja rahvused 25 Sõjast ja poliitikast 43 Demokraatia ja voorused 53 Võim ja vaim 65 Kultuurist, inimesest ja muist seesuguseist asjust 77 Tööst ja mängust 93 Vale (tõde) ja õigus 103 Vanad ja noored. Maa ja linn 113 Mehest, naisest, lapsest 123 Armastus 133 Jumala maailm 143 Unistused 157 Kasutatud kirjandus 167 5

Koostajalt

Anton Hansen-Tammsaare nimi tähendab eestlastele midagi enamat kui lihtsalt kirjanikunime. Tema teosed „Tõde ja õigus”, „Kõrboja peremees” ja „Põrgupõhja uus Vanapagan” on eesti rahva seas üldtuntud. Tuntud, aga kas ka loetud? Ja kui põhjalikult? Tammsaare on kirjanik, kelle looming on erakordselt tihe – argistest tähelepanekutest kuni sügavalt läbitunnetatud elutõdedeni. Esimesel, isegi teisel lugemisel ei pruugi hoomata kaugeltki kogu seda mõtterikkust, mida Tammsaare on terase eluvaatlejana talletanud oma tekstikihtidesse. Seepärast on alati põnev üritada mingit osa tammsaarelikust mõttemaailmast n-ö välja sõeluda, et saada aimu selle sisust ja ulatusest. Käesolev mõtteterade kogumik täidab seda eesmärki. 7

Koostajalt Tammsaare tsitaate ei ole lihtne tekstist välja noppida. Tammsaare ei ole kalambuuritsev autor. Tema mõtted rulluvad lugeja ees lahti pikemate arutlustena. Ühte-kahte lauset esile tuua on vahel lausa võimatu, sest nende mõte jääks ilma eelneva arenduseta õhku rippuma või arusaamatuks. Tammsaare kuulsad paradoksid ilmnevad sagedamini just kontekstis ja on vaimukad ning mõtlemapanevad ulatuslikuma tekstiosa raames, mitte niivõrd iseseisvate aforismidena. Seetõttu on käesolev tsitaadivalik loomu poolest erinev näiteks Lennart Meri ütlemiste kogumikus esitatust. See on ka põhjus, miks mõned Tammsaare mõtted on siinses raamatus esitatud küllalt pikkade lõikudena. Kuid on ka erandeid. Tammsaare üks tegelastüüpe on n-ö lobisev tegelane. Ennekõike võiks siia alla liigitada koolidirektor Mauruse ja Ramilda „Tõe ja õiguse” II osast, aga ka Karini „Tõe ja õiguse” IV osast, Rudolfi romaanist „Elu ja armastus” ning Angela näidendist „Kuningal on külm”. Need lobisejad ütlevad oma kõnevoolus sageli nii vaimukaid, paradoksaalseid kui ka täpselt naelapea pihta tabavaid mõtteid, et ainuüksi Mauruse lausetest võiks kokku panna omaette väikese kogumiku. Tammsaare teostes on lobisevate karakterite ülesandeks öelda välja nii mõndagi, mis peaks jääma 8

varjatuks. Prantsuse filosoof Henri Bergson on lobisevat inimest (homo loquax) iseloomustanud kui ebatäpset ja umbmäärast tüüpi. Bergsoni vaatepunktist ähvardab liigne järelemõtlemine inimest letargiaga; arukus näeb tegevuses mannetust ja ähvardab lagundada ühiskonda. See, mis inimest aitab, on „vaistu aruline vaste” ehk fabuleerimine, mis tõukab inimese välja oma enesekesksusest ja paneb tööle kujutlusvõime ja fantaasia. Oma ilukirjanduslikes teostes laseb Tammsaare sellistel lobisevatel tegelastel viia sündmusi edasi ning esitada ka kõige hullumeelsemaid mõttekäike. Nad on tõepoolest suurepärane tööriist kirjanikule, kelle peas pulbitses alati rohkem mõtteid kui ta paberile jõudis panna. Kuid kogu fabuleerimis- ja paradokslemisnaudingus on Tammsaare ometi ka ise „liigne järelemõtleja”. See avaldub kirjaniku mahukas publitsistikas, mida tõenäoliselt tuntakse märksa vähem kui tema ilukirjanduslikke teoseid. Tammsaare kirjutas üle 300 artikli, tänapäeva mõistes võiks teda pidada omaaegseks arvamusliidriks. Tema poliitilised mõttekäigud ja ühiskondlikud tähelepanekud, mis pärinevad ajakirjanduslikust kaastööst, on siinse kogumiku vaat et kõige väärtuslikum osa. Esiteks seetõttu, et need ei ole nii tuntud ja pakuvad avastamisrõõmu. Teiseks aga mõjub see 9

Koostajalt publitsistika tõepoolest rabavalt – on tunne, nagu kirjutaks Tammsaare täpselt meie tänasest päevast. See on hirmutav ja lohutav ühtaegu. Hirmutav, sest nüüdseks me teame, et poliitilised kemplemised ja vastutustunde nõrkus esimesel iseseisvusajal ei toonud Eestile head. Lohutav seetõttu, et vaatamata negatiivsele sündis sõjaeelse 20 aastaga siiski palju püsivat ja suurejoonelist. Eesti kultuurist sai sel ajal päriselt kõrgkultuur ning see aeg on jätkuvalt meie identiteedi tugevaim alustala. Tammsaare võttis 1918. aastal loodud Eesti Vabariiki väga tõsiselt. Ta kuulus nende hulka, kes uskusid, et kui eestlased ise ennast valitsema asuvad, teevad nad seda tundlikumalt, aatelisemalt ja paremini kui Eestit seni valitsenud võõrvõimud. Kirjanik andis endale aru, et noor vabariik vajab muutusteks aega: majanduslikud mured ei lahene kiiresti ja kultuuritase vajab veel tõstmist. Kuid ta uskus, et kui vaeva näha, saab kõigest asja ja oma riigi üle võib uhkust tunda. Ning loomulikult oli ta pettunud, kui avastas, et aated taganevad sageli ahnuse ja rumaluse ees ning võimu juurde trügivad ikka need, kellel on rohkem ahnust ja rumalust kui aateid. Seetõttu on Tammsaare eriti 1930. aastate artiklites poliitikute suhtes skeptiline ja illusioonideta. Kuid seda ei maksa segamini ajada suhtumisega Eesti riiki. 10

1939. aastal, kui sõda oli juba puhkenud, olevat sõbrad küsinud Tammsaare käest, milles näeb ta lahendust – kas pigem sakslased või venelased? Tammsaare vastus oli olnud ühemõtteline – lahendus on iseseisev Eesti riik. Tammsaare kriitilised sõnavõtud valitsuse ja poliitiliste olukordade suhtes on mureliku ja isamaaliselt meelestatud kodaniku meeleavaldused. Täiesti eriline on aga tema hinnangute ja seisukohtade tohutu läbinägelikkus. Tammsaare on ühiskonna ja selles tegutseva „poliitilise looma” sõna otseses mõttes läbi näinud – ja seetõttu võib tema ühiskondlikke artikleid võtta kui ajatut kulda. Siinsesse kogumikku on valitud eriti palju tsitaate neist artiklitest, kus Tammsaare võtab sõna demokraatliku riigikorra põhimõtete kaitseks. Millegipärast tundus, et oleme – küll teistsugustel põhjustel – samamoodi olukorras, kus demokraatlik valitsemisviis ja sõnavabadus on ohustatud. Tammsaare leidis, et väikesel riigil on ainult demokraatlikult ja avalikult asju ajades võimalik olla tõsiseltvõetavalt iseseisev riik. Seetõttu suhtus ta jahedalt Konstantin Pätsi poliitikasse. Kuigi – tütre Riita sõnul ajasid kaks meest, Tammsaare ja Päts, Kloostrimetsas juhtumisi kohtudes pikalt ja sugugi mitte vaenulikult juttu. Lõppude lõpuks olid nad kunagi olnud 11

Koostajalt kolleegid Teataja toimetuses. Ja 1938. aastal annetas president Tammsaarele Punase Risti III klassi teenetemärgi. Päts respekteeris Tammsaare autoriteetset asendit Eesti ühiskonnas. Kuigi valitsuse kritiseerimine oli ajakirjanduses piiratud, võis Tammsaare oma artiklites avaldada teravaid seisukohti ja kibedaid tõdesid. Küllap loeti neid arvamuslugusid nii Kadriorus kui ka Toompeal. Loodan, et Tammsaare mõtted jõuavad sinna ka nüüd. Ometi – ükskõik millise pahameelega Tammsaare kodumaa asjadest ka ei kirjuta, ikka kumab sellest läbi soov Eesti elu parandada ning armastus oma rahva ja kultuuri vastu. Tervikuna leiab Tammsaare artikleid Ilmamaa kirjastuse sarjast „Mõttelugu” kogumikus „Armastusest ja lapselikkusest” ja muidugi „Kogutud teostest” (15.–17. köide). Käesoleva tsitaadivaliku aluseks ongi „Kogutud teoste” redaktsioon. Tsitaadi järel sulgudes olevad numbrid tähistavad „Kogutud teoste” köite ja lehekülje numbrit. Mis teosega täpsemalt tegu, saab teada kasutatud kirjanduse loetelust. Vähesel määral on kaasajastatud omaaegset keelekasutust: näiteks -line lõpulised sõnad esinevad siinses raamatus -lik lõpulistena (demokraatline = demokraatlik). Lause keskelt võetud tsitaadis on kasutatud suurt algustähte 12

lootuses, et see toob mõtte reljeefsemalt esile ja hõlbustab lugemist. Loodan väga, et tsitaadivalik kutsub kaasa mõtlema ning innustab lugema kirjaniku teoseid. Tammsaare erilisus seisneb ju selles, et iga uue lugemisega avastad midagi uut. Tammsaarel on alati midagi öelda. Maarja Vaino

Tammsaare 1936. aastal Eesti Panga auhinna kättesaamisel.

Omast ja võõrast keelest

Armastage emakeelt, siis õpite armastama ka võõraid keeli; sest kuis armastada võõrast, kui ei armasta oma. Iseoma, iseennast peab armastama, kõik muu tuleb muidugi. (7, 140) Inimene on oma emakeeles palju ausam ja otsekohesem kui ükskõik mis võõras. (7, 318) Kui kõik eestlased täiendaksid end inglise keeles, nii et nad seda mõistaksid, siis võiksid nad kõik asjust rääkida, millest eesti keeles rääkida ei või, sest et temast saadakse liiga selgesti aru. (11, 198) Murda ja võõraid sõnu tarvitada võivad ka need, kes ühtegi võõrast keelt õieti ei mõista ja kes 19

Omast ja võõrast keelest emakeeles nõnda vassivad, et häbi lugeda. (16, 231) Milleks rääkida mõnest saksa või inglise keelest, isegi minu emakeel on puudulik, sest et olen õppinud prantsuse keelt, mis on jäänud napiks inglise keele pärast, kuna inglise keel lonkab saksa keele pärast ja saksa keel inglise ja prantsuse keele pärast. (12, 75) Isegi algkoolis, mis sunduslik, haridus aina kasvab, sest me katsume seal peale iluravi kõike õpetada. Ainult emakeel ja arvutus, need võivad puudulikuks jääda, sest emakeele mõiste on meil ikka alles segane ja arvutust kui tarvilikku asja õpib inimene elus isegi. (17, 56) Sõnad pole veel ühtegi inimest muutnud. (11, 271) Me paneme asjadele ja mõistetele nimed, aga ütelge, kas me hambavalule selle läbi lähemale oleme jõudnud, kui me teame, kuidas teda ladina keeles teaduslikult nimetatakse? (15, 253) Samad sõnad tunduvad kord surnuina, kord elavaina – kõik oleneb ainult vormist. Nõnda 20

kordub see nõiasõnadega alates ja lorilauluga või labase jutlustamisega lõpetades. Elu ripub vormi küljes, sellepärast kiputaksegi sõnas sagedasti ainult vormi nägema. (16, 654) Inimene nõuab lõbu ja armastab tühje sõnu, sest tema arvab, et õige aru pole inimeste peas, vaid sõnus. (9, 351) Inimese mõte käib paremal korral ainult eksijana mõistete rägas ringi. Ainult sõnad ununevad, ainult meie tarkuse usk sünnib iga põlvega uuesti. (16, 315) Inimene vahetab sõnu, mitte mõisteid ja uute sõnade arv kasvab meil, jumal tänatud, suure kiirusega. (14, 97) Me oleme ehk iseend ja oma kasvandikud liiaks jätnud kadakate, saksikute, pajuvenelaste ja optantide ning igasuguste põrandaaluste mõjutada, nagu me ka vahetpidamata oskame seletada, miks me peame oskama inglise, prantsuse, saksa, vene, rootsi, soome, ladina või kreeka keelt, kuna me aga oma emakeele oskuse kaitseks leiame vähe veenvaid sõnu ja tegusid. (17, 63) 21

Omast ja võõrast keelest Sellepärast räägib luuletaja emakeeles, sest muidu on tema sõnad nagu vask, mis kumiseb, ja kelluke, mis kõliseb: neis pole armastust, ja kus pole armastust, seal pole ka sügavust. (7, 264) Keel on kirjanikule see, mida värvid maalijale: iga maalija segab neid omal viisil. (15, 261) See ongi põhjuseks, miks kirjanikud ja luuletajad tarvitavad ainult emakeelt – see on nende tõe ja õrnuse keel. (7, 318)

Tammsaare 1911. aastal.

Kasutatud kirjandus:

A. H. Tammsaare „Kogutud teosed” 5-17, Eesti Raamat, välja antud ajavahemikus 1980–1990. KT 5 – „Kõrboja peremees” KT 6 – „Tõde ja õigus” I KT 7 – „Tõde ja õigus” II KT 8 – „Tõde ja õigus” III KT 9 – „Tõde ja õigus” IV KT 10 – „Tõde ja õigus” V KT 11 – „Elu ja armastus” KT 12 – „Ma armastasin sakslast” KT 13 – „Põrgupõhja uus Vanapagan” KT 14 – näidendid „Juudit” ja „Kuningal on külm” KT 15 – publitsistika aastatest 1902–1914 KT 16 – publitsistika aastatest 1914–1925 KT 17 – publitsistika aastatest 1926–1940 Tsitaatide juures on viidatud köite number ja lehekülje number.

167