SURMAMÄNG
Åsa Avdic
SURMAMÄNG Inglise keelest tõlkinud Eve Rütel
Originaali tiitel: Åsa Avdic Isola Published by agreement with Ahlander Agency Copyright © Åsa Avdic, 2016 Toimetanud Mari Tuuling Kujundanud Villu Tammer Tõlge inglise keelest © Eve Rütel ja Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-50-3 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee
Ma vaatasin teda. Ma tahtsin talt nii palju küsida, talle nii palju öelda, ent kuidagi ma teadsin, et selleks pole aega, ja isegi kui oleks, tundus see kõik mingil moel ebaoluline. „Kas sa oled siin õnnelik?” küsisin viimaks. Ta kaalus seda hetke. „Mitte eriti,” vastas ta. „Aga sina pole seal, kus sa oled, samuti kuigi õnnelik.” „Salajane ajalugu”, Donna Tartt „See on kahemehepettus,” ütles Shadow. „See pole üldse sõda, ega?” „Ameerika jumalad”, Neil Gaiman
RPSL Rootsi Protektoraat Sõpruse Liidu egiidi all Vt ka: Rootsi, Rootsi Kuningriik Rootsi Protektoraat Sõpruse Liidu egiidi all, kõnekeeles Rootsi Protektoraat[6], on Sõpruse Liidu riik. Selle sõltumatus on vaieldav. Riiki on tunnustanud 193 ÜRO riigist 107, nende seas USA, kuid seda vaidlustavad teised Sõpruse Liidu protektoraadid.[3][7][8][ebausaldusväärne allikas?] Esimene samm Sõpruse Liidu poole astuti pärast 1989. aasta riigipööret ja sellele järgnenud rahutusi. Rootsi ja Soome on alates 1992. aastast olnud sõjaseaduse all ja ühises kaitseliidus. Hiljem ühines ka Norra. 17. veebruaril 1995 kuulutas Rootsi Protektoraadi parlament end täieõiguslikuks Sõpruse Liidu liikmeks. Lääneblokk ei aktsepteeri seda avaldust ja paljud ÜRO riigid peavad Rootsi Protektoraati endiselt sõltumatuks riigiks. Rootsi Protektoraadil on de facto ja de jure kontroll kogu oma territooriumi üle, kuid samal ajal allub see Sõpruse Liidu üldistele seadustele, millel on kohalike määruste ees eelisõigus.[9] Haagi rahvusvaheline kohus ei pea riigi kaasatust Sõpruse Liitu rahvusvahelise õiguse rikkumiseks. [10][11][12][13]
Rootsi Protektoraat ei ole enam ÜRO liige ja lahkus endisest Euroopa Liidust enne selle lagunemist.[14] Rootsi Protektoraat piirneb idast Soome Protektoraadiga Sõpruse Liidu egiidi all, läänest Norra Protektoraadiga ja edelast Taaniga, mille piir on alates 1992. aastast suletud. Rootsi Protektoraadi pealinn on Stockholm. „Rahvusvaheline entsüklopeedia” 2016
SURMAMÄNG
Stockholm Rootsi Protektoraat Märts 2037
ANNA Ühel pärastlõunal astus üksuse sekretär mu kabinetti. „Ta tahab sind näha, sekretariaadihoone neljateistkümnendal korrusel.” „Kes?” „Tema tahab sind näha!” Sekretär oli äärmiselt põnevil. Ta paksude klaasidega prillid hüplesid ninaotsal ja ta lükkas neid palavikuliselt tagasi üles, kust need otsekohe jälle tagasi alla libisesid. Ma võisin mõista, miks ta nii erutus. Oli harukordne, et sekretariaadihoone inimesed meie tegevuse suhtes huvi ilmutasid, rääkimata huvist mõne konkreetse isiku suhtes. Kui ma Kõzõlkumist igaveseks koju pöördusin, saatis juhatuse esimees kontorisse lillebuketi, mille kaardil oli mu nimi valesti kirjutatud, seega ma oletasin, et nad eriti ei hooli. Ilmselt polnud mul õigus. Tundsin end meelitatuna, aga ka ärevana. „Millal?” „Täna pärastlõunal.” Ta vaatas mu kortsus pluusi sekundi võrra liiga kaua ja näis midagi kaaluvat. „Sul jääb aega kodust läbi käia ja riideid vahetada,” ütles ta, pöördus siis kannal ringi ja kõndis välja nii kiiresti, et mul ei jäänud isegi aega teeselda, et see mind ei riivanud. 13
Kolm tundi hiljem rühkisin läbi hammustava tuule ja jäise vihma üle sekretariaadihoone eesõue. Poolkülmunud lobjakas tuhises võimsate iilidena otse küljelt ja piitsutas mu nägu, muutes siis äkki suunda ja rünnates teiselt küljelt. Oli üks neid märtsipäevi, kus kõik on hall ja märg ja külm ja valgus on pelgalt lootus. Sel talvel oli olnud palju niisuguseid päevi. Iga päev mainiti uudistes, et meil pole kunagi olnud nii vähe päikepaistelist aega kui möödunud aasta jooksul. Võibolla oli süüdi õhusaaste, võibolla kliimamuutus, võibolla mõlemad. Või midagi veel hullemat, kuid seda nad uudistes mõistagi ei öelnud. See oli seda sorti asi, millest inimesed rääkisid ainult siis, kui olid kindlad, et keegi pealt ei kuula. Hoone kõrgus minu ees, kui ma trepist üles astusin, nagu siseneksin ma hiiglasliku vaala kurku, ja tuul peaaegu paiskas mu uksest sisse. Fuajees registreerisin end vastuvõtuleti juures, sain külastaja rinnamärgi, mind juhiti mitmest turvauksest sisse, ulatasin valvurile oma mantli ja käekoti, ja siis suunati mind lifti. Selle seinad ja lagi olid kaetud suitsukarva peeglitega, mis tekitas minus valusa teadlikkuse iseendast oma tutt uues pintsakus ja ilmetutes vanaeidelikes saapakestes, mille ma ostsin kontorile lähimast valmisrõivaste poest. Pintsak istus hästi, kuid oli tehtud sügelema ajavast pingul materjalist, mis pani mind juba enne liftist väljumist higistama. Mu jalad olid niisked ja külmad ja sukkpüksid kippusid lotendama. Olin end meikinud, lootuses, et nii näen ehk välja vähem kurnatud, kui ma end tundsin, kuid kahtlustasin, et see oli loonud vastupidise mulje. Vihm oli ripsmetuši voolama pannud ja peaaegu kogu odava puudri põskedelt maha pesnud; see, mis järele jäi, koorus laiguti mu ninaseljal ja juuksepiiril olevalt ekseemilt. Tundsin, et ma ei kuulu siia, nagu osalenuksin etenduses. Esimene asi, mis mind rabas, kui neljateistkümnendal korrusel liftist välja astusin, oli helitaust – täiesti teistsugune, summutatum. Põrandad olid kaetud paksu seinast seina ulatuva vaibaga, mis muutis kontsadel komistamata kõndimise peaaegu 14
võimatuks. See oli meestele mõeldud korrus. Tume puit, kroomitud teras, suured rohetavad taimed: tagasihoidlik, hinnaline. Seinad, põrand ja lagi – kõik oli siin küllastatud võimust. Kusagil lähedal umises kliimaseade, see kõlas nagu kauge helikopter. Ma ei teadnud päris täpselt, mida endaga peale hakata: polnud ühtki kohta, kuhu istuda, ei ühtki taiest seinal, mille uurimist võiks teeselda. Avanes uks ja elegantne vanem naine astus välja. Ta ütles mu nime ja palus endale järgneda. Ma võtsin talle sappa ja kui me piki koridori kõndisime, märkasin, et kõrgetele kontsadele vaatamata liikus ta pehmel põrandal enesekindlate kiirete sammudega. Ta avas ukse koridori lõpus ja juhtis mind peadpööritava vaatega konverentsiruumi. „Kohvi? Teed? Vett?” „Kohvi palun, musta.” Ta noogutas, tegi käega väikese viipe, justnagu lubades mul istet võtta, ja jättis mind siis omapead. Kui ta enda järel ukse sulges, tekitas see imeva heli, nagu oleks ruumis just praegu tekkinud vaakum. Ma leidsin end ruumi keskelt seismast. Iga üksikasi, alates uksekäepidemest kuni põrandaliistudeni, nägi välja läbimõelduna. Tundsin, nagu solvaksin selle ruumi kooskõlastatud interjööri juba sellegagi, et ma seal üldse viibin. Just siis, kui olin valmis tooli laua alt välja tõmbama, et istet võtta, avanes uks uuesti ja elegantne sekretär saatis juhatuse esimehe sisse. Ta oli pikk mees, paksude juustega ja vanade aknearmidega näol, ja olgugi et ta kandis kallist ülikonda, mis pidi olema imporditud või hea rätsepatöö, nägi see tema seljas välja veidralt vale, nagu oleks keegi skulptuurile ülikonna selga pannud. Ma olin teda korra varemgi näinud, kui ta meie üksusse ringkäigule tuli. Mäletan, kuidas me kõik oma töölaudade kõrvale ritta võtsime nagu lapsendamist ootavad orvud, sellal kui tema koos juhatajatega ringi kõndis ning töökeskkonda ja personali inspekteeris. Kõik olid pinges ja selle visiidi üldine meeleolu oli närviline, ning praegu oli mul enam-vähem samasugune tunne. Ta astus paar sammu minu poole ja sirutas oma suure käe välja. 15
„Anna Francis, nii meeldiv on sinuga lõpuks tuttavaks saada!” Ta vaatas mulle otsa ja ma sain aru, miks vaatamata kogu tema võimule rääkisid inimesed temast sageli nii soojalt. Tema ilme oli täielikult avatud ja tervitav; see jättis mulje, et ta pani sind tähele, nagu oleksid sa kõige olulisem inimene kogu maailmas. Nagu oleks ta tõesti arvanud, et nii oivaline on kokku saada minuga. Ma jäin teda peaaegu uskuma. „Rõõm on minu poolel,” suutsin öelda. „Palun istu!” Juhatuse esimees lehvitas ümarlaua ääres asuvate toolide poole, ja kui ma istet võtsin, kõndis ta ümber laua ja istus minu vastu. „Kõigepealt tahaksin ma kasutada võimalust ja tänada sind suurepärase töö eest Kõzõlkumis. Oivaline, lihtsalt oivaline,” ütles ta niisuguse tunderõhuga, et ma kahtlustasin, kas meie vestlust ehk salvestatakse. Ta jätkas: „Ma loodan, et sa tead, kui rahul me sinu tööga oleme. Minister saadab samuti tervitusi. Heameelest kantuid, loomulikult. Meil pole nii head mainet olnud juba palju aastaid. Humanitaarabi superjõud ja kõik säärane. Täpselt seda meil praegu vaja oligi, nii mõtleme me kõik. Ja muidugi on meil hea meel, et oleme saanud sind su väga-väga olulises töös toetada, Anna.” „Ma olen võimaluse saamise eest väga tänulik,” kuulsin end ütlemas, samal ajal taibates, et see ei kujune minu jaoks parimaks sissejuhatuseks. Kohtumise algusest oli möödas kõigest mõni minut, ja juhatuse esimees oli juba pannud mind ütlema talle aitäh võimaluse eest iseennast ja oma elu mitmeks aastaks täielikult hävitada. Ta oli selgelt väga tark mees. Hakkasin juurdlema, miks ma tegelikult seal olin. Ta nõjatus laua kohale. „Anna, see, millest ma sinuga rääkida tahan, on rangelt konfidentsiaalne. See, mida ma siin ütlen, ei tohi mingil tingimusel kellegi teise kõrvu jõuda.” Ta vaatas mulle otse silma, nagu veendumaks, et ma tõesti sain aru, mida ta rääkis. Sain küll. Olin hunta ja miilitsatega 16
Kõzõlkumi kõrbes piisavalt aega veetnud, et teada, mida see tähendab: kui sõnagi siit välja jõuab, siis me teame, et sina oled lekitaja. Seega ma noogutasin. Jah, ma sain aru. Ta jätkas. „Anna, kas sa oled kuulnud projektist RAN?” Noogutasin taas, tundes end üha ebamugavamalt. Projekt RAN oli üks neid projekte, millest kõik olid kuulnud, kuid keegi ei teadnud, mis see tegelikult on. Seda ümbritseva tohutu saladusevõrgu järgi polnud see ka sedasorti asi, millest keegi midagi teada tahtnuks. Ükskord Kõzõlkumis mainis üks sõdur juhtumit, mille oli üle võtnud RANi rühm, aga kui ma hakkasin täpsustavaid küsimusi esitama, sattus ta kimbatusse, oli ehk isegi hirmunud, ning muutis kõneainet, seega ma rohkem ei pinninud. On teatud liiki teadmisi, millesse sa oma nina tingimata pista ei taha. „Ma tean, et see on olemas, aga ma ei tea, mis see on.” Juhatuse esimees raputas laitvalt pead. „Noh, meie eeldaksime loomulikult, et ei sina ega keegi teine ei tea isegi nii palju.” Ta nõjatus üle laua pisut rohkem minu poole. „Enne kui ma jätkan, Anna, pean ma teadma: kas ma saan arvestada sinu diskreetsusega? Kui mitte, on see kohtumine läbi.” Neelatasin ja kaalusin valikuvõimalusi. Neid ei olnud. „Muidugi,” vastasin ma. „Millest jutt?” Juhatuse esimees nägi rahulolev välja ja asetas lauale dokumendimapi. Kust siis see välja ilmus? mõtlesin ma hämmastunult. Ma polnud dokumendikohvrit märganud, ja kui me ruumi sisenesime, oli laud tühi. „Anna, sa oled täna siin sellepärast, et ma tahan paluda sinu abi. Nagu sa aru saad, on sellel tegemist projektiga RAN. Ma ei hakka sind liigsete üksikasjadega koormama; ainult vähestel meist on ülevaade kogu rühma tööst, ja olukord on praegu selline …” Juhatuse esimees naaldus enne jätkamist tagasi ja ohkas. „Olukord on praegu selline, et kogu projekti täidesaatev haru seisab paigal, tõkestatuna ülejooksikust. Lihtne tõsiasi: meil on üks mees – või naine – puudu.” 17
Lause jäi õhku rippuma ja mu suu läks täiesti kuivaks. „Ma olen sellise usalduse eest väga tänulik, aga ma tõesti ei tea, kas ma …” Jäin vait, kui nägin juhatuse esimehe hämmastunud nägu. Ta jõllitas mind paar sekundit, kulmud kõrgel, ja purskas siis valjusti südamlikult naerma. „Ei, ma ei taha öelda, et sina peaksid saama projekti RAN liikmeks! Ei, kulla Anna, ma pean tunnistama, et meil on teisi kandidaate, kellel on … noh, teistsugune kvalifikatsioon. Aga ma saaksin sinu abi ära kasutada värbamisfaasis.” Tundsin kohutavat piinlikkust, umbes nii nagu siis, kui sa lehvitusele vastu lehvitad ja saad siis aru, et see oli mõeldud kellelegi, kes seisab sinu taga. Neelasin häbi alla nii täielikult ja nii kiiresti, nagu suutsin, ja püüdsin edasi minna. „Kuidas ma saan kasulik olla?” Juhatuse esimees lõi käed plaksuga kokku. „Nagu sa kindlasti mõistad, on meil praegu mitu kandidaati, igaüks omal moel äärmiselt kõrgelt kvalifitseeritud. Ja me tahame testida neid äärmuslikus pingeolukorras. Väike harjutusväljak, kui nii võiks öelda. Ja siin astud mängu sina, Anna. Sul on suur kogemus äärmuslikes olukordades inimestele vastu astumise ja nende hindamisega. Sa oled harjunud hindama isiku tugevaid ja nõrku külgi. Sa tead, kui kaugele keegi suudab minna, ja sa saad aru ka sellest, kui nad on oma võimete piirini jõudnud. See sinu teadmine on üpris ainulaadne, Anna. Seda pole kuigi paljudel inimestel.” Meelitus tegi mind soojaks, olgugi et ma teadsin, et see on osa strateegiast. Mul oli ette nähtud tunda end asendamatu ja hädavajalikuna, ja oli peaaegu pisut piinlik, et see toimiski, kuigi ma sellest läbi nägin. Ma ei öelnud midagi, oodates, et ta jätkaks. „Niisiis oleme mõelnud korraldada väikese stressitesti. Me asetame oma parimad kandidaadid realistlikku pingeolukorda, kus sa saad neid hinnata. Näha, kes ilmutab juhiomadusi, kes mõtleb strateegiliselt, kes on diplomaatiline ja kes ootustele ei vasta.” 18
Ma ei saanud ikka veel aru, kuhu ta välja kavatses jõuda. „Mis see täpselt on, mida ma tegema peaksin?” Juhatuse esimees saatis mulle särava naeratuse. „Oh, tegelikult on see üsna lihtne. Ma tahan, et sa mängiksid surnut.” Selline oli esimehe meisterlik plaan, mille ta kohemaid ka välja ladus. Võltsmõrva stressitest. Ja toimuma pidi see kõik nii: projekti RAN liikmekandidaadid eraldataks üksikule saarele, öeldes neile, et nad osalevad seal värbamise esimeses etapis, rühmaharjutustes, ja valmistuvad lõplikeks katseteks. Mind esitletaks kui ühte kandidaati. Meeskonda kuuluks ka arst, kellel on kogemusi kriisiolukordadega. Millalgi esimese kahekümne nelja tunni jooksul lavastaks mina koos arstiga mu surma („Algul kaalusime enesetappu, aga praeguseks oleme pidama jäänud mõrva juurde,” teatas esimees toonil, mis pidi mõista andma, et ta pidas end paindlikuks ja vastutulelikuks), ja kui ma olen kord juba arsti poolt surnuks tunnistatud, hakkaksin teisi kandidaate jälgima asukohast, mida esimees nimetas „varjatud positsiooniks”. Minu ülesanne oleks hinnata, kuidas kandidaadid minu dramaatilist hinguseleminekut käsitlevad. Kes haarab initsiatiivi, kes mõtleb tagantjärele turvameetmetele, kes tuleb esimesena välja teooriaga selle kohta, mis juhtus, ja nii edasi. Neljakümne kaheksa tunni pärast harjutus katkestataks, kõik osalised viidaks tagasi koju ja mina annaksin üle aruande iga inimese kohta, kes projektis RAN juhtivale kohale kandideerib. Kogu sidepidamine viidaks läbi suurima saladuskatte all, RANi sekretäri kaudu. „Kõige rohkem oleme huvitatud sinu intuitiivsest hindamisvõimest,” ütles esimees. „Me saame hiljem kandidaatide kohta süvaanalüüse teha, aga praegu on sinu kõhutunne see, mille otsust me kõige enam kuulda soovime.” Kui esimees oma selgitusega ühele poole oli saanud, tundsin ma end äärmiselt täbaralt. 19
„Ma palun väga vabandust, aga … kas see ei ole ülimalt julm?” Ma mõtlesin kõikvõimalike hukkamiste, võltshukkamiste ja inimröövide peale, mida ma Kõzõlkumis näinud olin, ja sellele, kuidas need ümbritsevaid inimesi mõjutasid. Teise inimese surma kogemine tundus vältimatult jälgi jätvat, ükskõik kas hiljem selgus, et ohver jäi tegelikult ellu või mitte. Esimees põrnitses kõike näinud inimese ilmel minu taga seinal asuvat punkti, nagu oleks sealt võimalik vastust välja lugeda. „Anna, ma võin sulle kinnitada, et see pole ülim julmus, mis mind nii kaugele ajas. RANi liikmed vastutavad oluliste asjade eest. Paljude elude eest. Niisuguse inimese kohalepaigutamine, kes ei suuda sellise olukorraga toime tulla – see oleks ülimalt julm nii selle inimese enda kui ka Liidu turvalisuse jaoks. Aga ma saan kahtlemata aru, mis tunde see sinus tekitab, ja teatud piirini on sul õigus. Julm, jah; ülimalt julm – kindlasti mitte. Aga mul on hea meel, et sa mõistad, kui tõsine asi see on, sest see on ka põhjus, miks sinu hinnang nii suurt rolli mängib. Lugu on nii, et me lihtsalt peame teadma, kes suudab pingeolukorras toime tulla. Kõigile kandidaatidele pakutakse kogu vajalikku tuge ja abi psühholoogilise nõustamise ja kriisijuhtimisena. See kehtib muidugi ka sinu kohta. Ja loomulikult saad sa selle eest ka kohase rahalise hüvitise.” Ta nimetas summa, mis pani mind hetkeks vankuma. Ma poleks niisugust summat iial isegi kaugelt näha saanud, isegi mitte siis, kui mitu korda järjest Liidu loteriil võidaksin. „Ja kui raha kõrvale jätta – miks ma peaksin tahtma seda teha?” Esimees naeratas sõbralikult. „Hüva. Anna – ole aus, mida muud sa teha saaksid?” Ta oli kas äärmiselt oskuslik manipulaator või siis lihtsalt riskis. Oli kuidas oli, see toimis. Sest see oli tõsi: minu töö oli mõttetu, ma ei saanud Kõzõlkumi tagasi pöörduda ja ma olin iseenda perekonnas võõras. Niisuguse rahaga, mida esimees pakkus, saaksin ehk korraldada uue alguse. Võtta aasta vabaks. 20
Reisida kusagile koos tütrega, mingisse kohta, mis on soe ja rahulik ja vaikne, püüda oma elu uuesti üles ehitada ja parandada seda, mis oli katki. Või võiksime osta väikese maja linnalähedases piirkonnas, väikese maja koos aiaga. Siri võiks minna heasse kooli, mina võiksin töötada mõnes kohalikus halduskontoris, minna talle pärast tunde kooli järele, küpsetada pirukaid, palmitseda ta juukseid. Ma saaksin jälle keegi olla. Osa iseenda elust. Sain äkitselt aru, kui kohutavalt palju ma olin viimaste aastate jooksul kaotanud, ja kui lähedal olin sellele, et kaotada absoluutselt kõik. Mu kõri tõmbus krampi ja ma tundsin laugude taga põletavat tunnet. Neelatasin ja vaatasin lakke, et end pisarate poetamisest tagasi hoida; praegu siin nutma hakkamine olnuks hävitav. Esimees jätkas, nagu oleks mu mõtteid lugenud. „Anna,” ütles ta leebel toonil, „ma tean, et sul on raske aeg olnud. Kui sa praegu selle asja ära teed, annan oma sõna, et sa ei pea kogu oma elu jooksul enam midagi muud tegema. Mitte siis, kui sa ei taha.” Jõllitasin endiselt laekarniisi. See oli seinaga täpselt ühte värvi, ainult väike vari selle all andis märku, et see üldse seal oli. Esimees ootas sekundi või kaks, justkui tahtes näha, kas ma midagi ka omal algatusel ütlen. Ja siis see tuligi: „Ja me võiksime ka kaaluda, et unustame need … õnnetud juhtumid Kõzõlkumis. Neid ei hakatud isegi kunagi uurima, kui ma õigesti mäletan?” Ta toon oli leebe, kuid sõnad langesid nagu hoobid. Ma oleksin pidanud teadma, et see tuleb, ja ometi polnud ma selleks valmis. Püüdsin oma ilmet kontrollida, enne kui taas esimehele otsa vaatasin. Me hoidsime teineteise pilku mõne sekundi, siis pinge lahtus. „Ma pean oma perekonnaga läbi rääkima.” „Aga muidugi.” „Kui kaua see ülesanne kestab?” „Me lahkume selle nädala lõpus. Siis tuleb maksimaalselt kaks või kolm päeva sellel saarel olla.” 21
„Ja pärast seda?” „Siis esitad sa oma aruanded.” „Ja siis olen ma vaba?” „Siis oled sa vaba.” Esimees tõusis. Ta avas mulle ukse ja me astusime koos koridori. „Mul on vaja sinu vastust hiljemalt homme lõunaks. Mu sekretär võtab ühendust.” Ta surus mu kätt, pigistades seda, kuni mu sõrmenukid ragisesid, ning vaatas mulle viimast korda pingsalt otsa. „Ma arvestan sinuga,” ütles ta. Siis pöördus ta kannal ja sammus koridorisügavusse, sellal kui mina seisin ja vaatasin, kuidas ta suur ristkülikukujuline selg kaugusse kadus. Just siis, kui ma lifti astusin, tuli mulle pähe, et tegelikult mulle ju kohvi ei serveeritudki. Mõni päev hiljem kohtusin RANi sekretäriga, et saada infot, mida ma enne ülesande ettevõtmist vajasin. Ta oli väikest kasvu mees, kõhn ja lühike, veidralt pungis silmade ja suure ninaga. Ta nägi välja, nagu võiks iga hetk, silmad pärani, ettepoole kummuli kukkuda. Tema kabinet oli jahe ja lõhnas nikotiini ja tõrva järele, seega võisin ma öelda, et ta eiras suitsetamiskeeldu ja käis salaja akna all tossutamas. Kui me tervituseks kätlesime, haaras ta mu kämbla peaaegu väljakutsuvasse haardesse, nagu tahtnuks selle randme küljest lahti väänata ja sellega ära joosta. Sekretär tutvustas end nimega Arvid Nordquist. „Oh, nagu kohv ammustest aegadest?”* ütlesin ma, peamiselt sellepärast, et midagi öelda. Ta jõllitas mind, nagu poleks tal aimugi, millest ma räägin. Vastamise asemel kõndis ta ristkülikukujulise ruumi lühema seina juurde ja kulutas seal mitu hetke, sõrmitsedes suure halli kapi koodlukku. Ta tõi sealt päevavalgele kaaluka virna dokumente ja mappe ning lajatas need siis prantsatusega minu ees asuvale lauale. * Arvid Nordquist HAB: Rootsi kohvitootja ja -turustaja, nimetatud selle rajaja järgi 20. sajandi alguses – tõlk 22
„Kõik, mida sa siin näed, on rangelt konfidentsiaalne. See info ei tohi sellest ruumist lahkuda ja sa ei tohi teha mingeid märkmeid, vähemalt mitte selliseid, mille endaga kaasa võtad. Kui sul on vaja vahepeal tualetti minna, tuleb sul dokumendid uuesti luku taha panna. Kõik, mida sa sellest toast kaasa võtad, peab säilima üksnes sinu mälus; me ei saa riskida sellega, et ükski neist dokumentidest „minema jalutaks”.” Ta tegi oma kõhnade sõrmedega õhus jutumärgid. Tema ilme oli hukkamõistev, nagu oleksin ma juba praegu süüdi andestamatus konfidentsiaalsuse rikkumises. Järgnevad tunnid möödusid aeglaselt ja algasid sekretäri antud ülevaatega. Ta näitas mulle merekaarte, maakaarte ja jooniseid saarest nimega Isola, mis oli väga väike ja asus täiesti eraldatuna kaugeima arhipelaagi serval. Ainus viis sinna jõudmiseks oli erapaat. Saarel oli vaid kaks ehitist: paadikuur ja peamaja. Aga peamaja oli väga ebaharilik hoone. Pealt paistis see täiesti normaalne: kaks korrust ja kelder, kus asus arstikabinet. Ent maja mahutas rohkem, kui esmapilgul silma hakkas. Kõigi tubade vaheseinad olid õõnsad ja neisse olid rajatud väikesed koridorid; need olid piisavalt kõrged, et inimene saaks püsti seista, ning sekretär selgitas, et igas seinas olid tillukesed avad. Vaatleja sai nende kaudu jälgida, mis tubades toimus. „Nii et sellepärast see ülesanne mulle antigi, te ei suutnud leida kedagi teist, kes oleks piisavalt kõhn?” See oli mõeldud naljana, kuid sekretär vaatas mulle ilmetul pilgul otsa ja jätkas siis jooniste tutvustamist. Mulle tuli pähe mõte: „Kas poleks lihtsam kasutada valvekaameraid, selle asemel et seinte sees ringi hiilida?” Sekretär raputas pead. „Me eelistame sedasorti ülesannetest mitte ühtki dokumenti säilitada. Salvestisi saab kahtlemata kustutada või luku taha panna, kuid neid saab ka tegemata unustada, sihilikult või mitte. Salvestisi on võimalik kurjasti kasutada.” Ta osutas keldri all asuvale sissepääsuluugile. 23