Pulmasurmasõit

PULMASURMASÕIT

Elme Väljaste

PULMASURMASÕIT

Toimetanud Mari Tuuling Kujundanud Villu Tammer © Elme Väljaste © Tammerraamat, 2019 ISBN 978-9949-616-68-8 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Proloog Kindluse mõttes, et mitte ükski võõras ei pääseks tema sõnumeid näppima, sai ta telefoni avada üksnes keerulise parooliga. Seda juhuks, kui ta juhtus olema oma kallihinnalise aparaadi juurest eemal.

Niisiis, toksinud tähtpäevadest moodustatud numbri­ kombinatsiooni ekraanil olevasse kastikesse, nägi mitu päeva sõnumi viibimisest närvi läinud Pedro, et pikisilmi oodatu on nüüd lõpuks pärale jõudnud. Mees avas kiirustades sõnumi. Jumal tänatud! Kokkuleppelised märgid tõid talle loodetud kaks salastatud teadet: kaks naerunägu tähendas, et ähvarduskirjad peaksid saajal nüüd juba käes olema, ja kaks kõrvuti lammast kinnitas ootajale, et Silma-nimeline isik istub Pedrole teadaoleval päeval teadaolevale lennule ja sõidab pulmareisile.

Meest häiris ainult üks fakt – eradetektiivi nimi. Pedro iidvanas sugupuus kutsuti inimest tema eripära järgi. Nii ta mäletaski lapsepõlves kuuldud imelugusid vahvatest esivanematest Kotkasilmast ja Teravsilmast. Esimene olla märganud enda ümber absoluutselt kõike, isegi kõige väiksema linnu udusule lendlemist silmapiiril; teine tabas noolega otse kümnesse ehk iga jahitavat südamesse.

Seega polnud vaja imestada, et isegi lihtsalt nimi Silm muutis teda üpriski murelikuks. Tõlke leidis ta eesti-inglise sõnaraamatust ning hispaania keeles oli selleks sõnaks, nagu ta arvas aru saavat, ojo. Mees hõõrus närvitsemisest niiskeid käsi vastu lühikeste teksapükste sääri. Käed pisut

5

kuivemad, kustutas ta ühe sõrmeliigutusega kokku lepitud märkidest koosneva sõnumi. Rohkem nad omavahel ei suhtle, ainult häda korral, näiteks siis, kui just praegu käivitunud plaanis A peaks ette tulema ootamatuid või kiireloomulisi muudatusi.

Pedro vaatas viivu talle tuttavat piirituna tunduvat Vaikset ookeani. Lained loksusid täna laisalt randa, loks ja loks. Lähima maismaani, ta pidas silmas Ecuadori, jäi ligemale tuhat kilomeetrit.

Pedro hingas sügavalt sisse erakordselt puhast õhku ja sosistas üsna lähedal kivistunud päikesekuumal laavakühmul põõnavale üksikule eksinud merilõvile: „Varsti läheb lahti! Jääb vaid oodata nende saabumist.” Et merilõvi ei teinud kuulmagi, lisas Pedro: „Nad elavad kuskil Läänemere kaldal, kus meil sinuga pole olnud au käia. Õnnestumise korral mina ehk lähen, aga sina, häh, kohe kindlasti mitte!” Öelnud, valgus ta näole võidurõõmus irve.

Hetk hiljem avas ta suu, kus üleval vasakul puudus üks hammas, sudis keelega tuttavas mulgus ja kõkutas ainult temale omaselt naerda.

See naer kõlas tuulevaikuses üsnagi võikalt.

Sinna auku, kus hammast enam polnud, sobitus perfektselt piip. Pedro pistis sõrmed indiaanimustriga kaunistatud õlakoti välistaskusse ja mõtles, et täna ei tõmba ta piipu rahu märgiks. Otse vastupidi – nüüd läheb sõjaks!

Võitlusvalmidus tõi äkitselt hinge kummalise rahu, isegi eradetektiivi nimi ei häirinud teda enam. Spioneerimine ning vaenlase kohta käiva info kogumine on sõjas hädavajalik, see on fakt. Niisiis, saagu Silma-nimelisest tema järele nuhkiv spioon, ning mida teravam silm tollel on, seda parem oleks.

Sündmuste kajastused siit tekitagu verivaenlasele seal palju valu, piinu ja kannatusi, ning seda nii päeval kui ööl! Kurjuse kaalukausid ei tohi mingil juhul tasakaalustuda, vaid kunagisest kannatajast poolest peab lõpuks ometi saama võidumees. „Kättemaks, väga valus kättemaks,” ühmas ta, täitis piibukaha tubakaga, võttis kotitaskust tulemasina ja läitis piibu paari sisse tõmmatud mahvi abil.

6

Esimene peatükk Pühapäeval, 30. novembril 2014.

Esimese advendi hommik Londonis Edgware Roadil asuvas korteris Mary Smith näppis pisut räsitud välimusega ümbrikku, luges ees- ja tagaküljele kirjutatut ning oli kahevahel, kas avada ümbrik või mitte. Kiri oli saadetud Eestist ning vaatamata sellele, et saajaks oli märgitud Mrs. PhD M. Smith, arvas ta esialgu, et kirja tegelik adressaat on siiski tema põetaja Madli Vesiroos ehk madam Waterrose, nagu ta naljaviluks oma eestlannast abilist kutsus. Õieti olnuks naise perekonnanimi otsetõlkes water lily, ent Mary Smith, kes oli endiste kolleegide arvates olnud alati vahvate ja tabavate hüüdnimede väljamõtleja, ristis nüüdki uue põetaja omatahtsi just madam Waterrose’iks.

Hoides kramplikult ümbrikku moondunud ja üha enam valu tegevate sõrmede vahel, tuli mõttesse vajunud vanaproua huulile hetkeks naeratus. Teatud ringkondades levivat siiani jutud, et tema, Mary Smith, olla ristinud 1972. aastal ühe leitud elevantkilpkonna, kes nüüd kahjuks kaks aastat tagasi ära suri, Üksildaseks George’iks. Mary Smith ei kinnitanud selle umbes saja-aastaseks elanud hiidkilpkonna nime saamise lugu, ent ei lükanud ka ümber. Üksildane George ei saanud vaatamata teadlaste pingutustele järglasi. Oma eestlannast põetaja eluloost teadis vanaproua samuti ainult 7

seda, et tollelgi polnud õnnestunud lapsi saada, kuigi ta olnud noorpõlves isegi korra abielus. Ent nüüd, juba aastaid, ei siduvat teda kodumaaga keski ega miski. „Okay,” ühmas Mary Smith vaevukuuldavalt.

Kuna saatja aadressi ega ka nime ümbriku tagaküljel polnud, sinna oli hoogsa käekirjaga kirjutatud üksnes Estonia, siis ta unustas hetkeks omaenda perekonnanime esiküljel, mille ees ilutses kogunisti teaduskraad. Ta juba hakkas asetama ümbrikku veel läbi lugemata teadusajakirja kaanele, kuid muutis siis äkitselt meelt, sest ümbrikul seisis ikkagi tema nimi, ning artroosist moondunud sõnakuulmatud sõrmed alustasid kobamisi ümbriku ühest küljest peenikese serva ära rebimist. Töö kulges suhteliselt aeglaselt, kuna tegi valu ka sama haiguse käes vaevlevatele randmetele. Just nagu olnuks tal kirja asemel haamer pihus. Eriti hommikuti olid luud ja liikmed hullusti kanged. Lõpuks sai ta ümbriku ühe külje lahti ja õngitses küünte abil välja väikese paberilehe, mis oli üsna ümbriku mõõtu, ainult õige veidi kitsam ja paar millimeetrit lühem. Mary Smith sattus uuesti hämmingusse. Õieti oli tal oma kärsituse pärast piinlik, sest kiri oli saadetud arvatavasti siiski madam Waterrose’ile. Niipaljukest ta sai juba eesti keelest aru. Eriti masinakirjas kirjutatust.

Vaatamata raskele haigusele polnud temas vaibunud õpihimu, mistõttu palus ta kohe alguses, saanud lähemalt tuttavaks uue eestlannast põetajaga, õpetada enesele ka pisut võõrast keelt. Oh, see eesti keel oli põrgulikult raske: neliteist käänet pluss pöördsõnade grammatika koos mitme erineva kõneviisiga, millel omakorda nii oleviku kui ka mineviku vormid.

Ei saanud ju eeldada, et madam Waterrose olnuks ühes isikus nii hoolas haigepõetaja kui ka hea emakeele tundja; seda ta polnudki. Kaugeltki mitte! Põetaja ulatas talle alustuseks omaniku poolt kapsaks kasutatud eesti-inglise ja inglise-eesti sõnaraamatud, kus viimastel lehekülgedel oli ka lühiülevaade grammatikast, millega Mary Smith iseseisvalt tutvust tegi. Kui Mary oli nädalapäevad sõnastikke lehitsenud, alustasid nad õhtul enne uinumist mängu: Mary Smith

8

ütles midagi inglise keeles ja madam Waterrose tõlkis selle eesti keelde. Siis nad kordasid üheskoos lühikesi lauseid ja õppisid pähe mõningaid sõnu. Mary Smith pidas võõra keele plussiks kirjapilti, mis vastas enam-vähem hääldusele. Mitte nii nagu inglise keeles, et hääldad ühtmoodi, aga kirjutad hoopis teistmoodi.

Nüüdki, lasknud silmadel libiseda üle kirjaridade, tundis ta ära sõna „tere”, edasi kordus mitmel korral sõna Galápagos ja oh õudust! ka sõna „katastroof”. Viimane sarnanes kirjapildilt ingliskeelse sõnaga catastrophe ja võis küll just seda ka tähendada. Aga et sõnaraamatud olid pandud laupäevase suurpuhastuse käigus raamaturiiulisse, siis ei saanud voodis lebaja neid kohe kätte, et oma kahtlustust üle kontrollida.

Midagi hirmsamat kui hukatus mõnele Galápagose saarele ei osanud Mary Smith oma järelejäänud elupäevade jooksul ette kujutadagi. Just sellepärast oligi ta kolinud Californiast Londonisse: et olla võimalikult kaugel tema ellu 40 aastat kuulunud Galápagose arhipelaagist, maailma ühest eksootilisemast ja kaunimast kohast, kuhu ta oli jätnud oma südame ja ka tervise. Et ei kuuleks iga päev kliimamuutusest, mis ähvardas Galápagose saarte ainulaadset elusloodust. Samuti ohuallikatest: sisse toodavatest haigustest, võõrliikidest, toiduallikate vähenemisest, samuti merepinna tõusust tingitud kahjustustest ranniku-elupaikadele.

Ja nagu üleilmsest kliimamuutusest veel vähe olnuks! Kujuta ette pilti, mõtles Mary Smith, ja üle tema päikesest kuivetunud kortsulise näonaha valgus halvakspanu väljendav grimass. Tema meelest oli võimatu isegi ette kujutada, et seitsmenda päeva adventistide koguduse sooviks oli uurida loomislugu just nimelt Galápagose saartel. Darwini evolutsiooniteooria kõrval soovivat nemad, adventistid, jagada oma piibellikku tõde loomisloost. Nende sõnul räägivad piibli kaks esimest peatükki 1. Moosese raamatus ja kaks viimast peatükki Ilmutusraamatus ühest ja samast – patuta maailmast. Et kui me ei usu loomist, siis me ei saa uskuda ka taasloomist. Ühesõnaga – ei mingit evolutsiooniteooriat, nemad usuvad üleloomulikku jumalat!

9

„Oh mu kallis Galápagos!” pobises Mary Smith ja ohkas raskelt, sest hing oli hetkel sama haige kui valutavad õla-, jala- ja käeliigesed. „Oh mu kallis Galápagos,” pobises ta uuesti, kuid lõpetas siis ohkimise. Ta üksnes põrnitses värisevate näppude vahel võbelevat kirja. Mõned üksikud äratuntavad eestikeelsed sõnad vallandasid temas tohutu tunnetemöllu: ta oli juba üsna veendunud, et see kiri ei saanud olla suunatud madam Waterrose’ile, vaid üksnes isiklikult temale! Miks? Sest madam Waterrose kuulis Galápagose saartest, seal elavatest meriiguaanidest, merilõvidest, elevantkilpkonnadest, Darwini vintidest, sinijalg-suuladest ja teistest imelistest loomadest ja lindudest ning zooloogilistest haruldustest, ka sealsest ainulaadsest loodusest, alles Mary Smithi uurimistööde paksudelt kladedelt tolmu võttes.

Kaustikud võiks pakkida pappkastidesse, soovitas ühel korral madam Waterrose, sest tema kodumaal pandavat raamaturiiulisse kõikidele vaatamiseks välja üksnes maailmakuulsad romaanid, eesti kuulsad kirjanikud ja raamatusarjad, mida olla olnud ülimalt raske Vene ajal hankida.

Ning kui juba kätte saadi, siis neid raamatuid ka eksponeeriti raamatukapis klaasuste taga ja pärandati järeltulevale põlvele.

Mary Smith vangutas kaela ragina saatel pead ja pomises endale pahuralt nina alla: „Aga noist loomadest ja lindudest, nagu ka Vaikses ookeanis asuvast Galápagose arhipelaagist, kuhu mina jätsin oma parimad eluaastad ja tervise, polnud madam Waterrose kuulnudki.” Nüüd mõtles ta hetke tagasi ajale, mil päevade kaupa tuli kõndida mööda musta laavavälja, liguneda jalgupidi ookeanivees või istuda lõõskava päikese käes kaktuste vahel. Kui ta jutustas sealsest eluolust madam Waterrose’ile, kuulas too, suu lahti, nagu laps kuulab imemuinasjuttu.

Kas teda, Mary Smithi, taheti Eestist saadetud kirjas teavitada eelseisvast katastroofist teisel pool maailma otsas, kogu tema elatud elu mõtteks olnud Galápagosel?

Et taoline mõte tundus talle täiesti võimatu, siis viskas ta veel kord pilgu kirjale.

10

„Kui kuu-le-te ka-tas-troo-fist Galápagosel,” veeris Mary Smith valjusti, nii et ka tema kõrvad kuuleksid neid võõrkeelseid sõnu. Õudusest tõusid ihukarvad üle kogu keha hetkega püsti, järgnesid külmavärinad. Energia pääses tema vaevatud kehas nagu paisu tagant valla, kuid see ei rõõmustanud jõuetut vanaprouat mitte üks teps. Negatiivse energia laeng, mille vallandajaks oli halba ennustav kiri – jah, mõlemad oleksid võinud olemata olla, sest just nimelt negatiivsete teadete eest pages ta pakku Londonisse, ingliskeelsesse keeleruumi, võimalikult kaugele Galápagosest.

Mary Smith heitis lootusrikka pilgu voodi vastasseinas olevale Big Beni kujutava sihverplaadiga kellale. Tema teada pidi madam Waterrose õige varsti koju tagasi jõudma.

Põetaja oli läinud esimese advendi puhul ju üksnes lähedal asuvasse Londoni Rootsi luterlikku kirikusse.

Teine peatükk Pühapäeval, 30. novembril.

Minevikumõtted Londonis Harcourt Streetil Madli Vesiroos soovis rahulikku esimese advendi jätku ja astus kirikust välja tänavale, et kiire kõnniga, esialgu mööda Harcourt Streeti, jõuda võimalikult ruttu koju haige proua Mary Smithi juurde.

Saanud headeks sõbrannadeks nelja Londonis elava eestlannaga, kuulas ta alati suure huviga uudiseid kodumaalt, ning nii tunduski talle, et harvadel pühade puhul toimuvatel kokkusaamistel käis kell kiiremini, kui olnuks vaja. Just nagu tänagi! Ta oli lubanud, et jõuab tagasi hiljemalt poole üheks, aga nüüd oli kell juba kümme minutit üks läbi. Kui just takso ei juhtu mööda sõitma, arutles Madli endamisi, jõuab ta kõige kiiremini edasi jalgadele valu andes. Tema meelest oli see variant taksosõidust isegi etem. Massöör, haigepõetaja ja koduabiline ühes isikus, kelle käe- ja õlalihased said iga päev vatti, tundis ta vajadust pikkade jalutuskäikude järele. Ja ei juhtu ka midagi hullu, kui ta lubatust rohkem kui tund aega hiljem koju jõuab. Küll tema juba oskab ennast välja vabandada.

Proua Mary Smith liikus küll ratastoolis ringi, ent üksnes mööda tube, keeldudes üsna sageli, eriti just külmal ajal, välja värske õhu kätte minemast. Küll proovis Madli Vesiroos nii ja naa, pakkus vahelduseks välja iganädalast piknikut Hyde 12

Parkis – maailmakuulus suursugune park ei jäänud nende elamisest sugugi kaugele –, aga vanaproua jäi tihti emotsioonituks, öeldes, et ta ei vaja oma elus enam iga päev looduses viibimist. Eriti talvisel ajal.

Mõelda vaid, kuidas tahtmised võivad muutuda, arutles Madli Vesiroos tihti omaette ja tegi seda ka nüüd: vaat, mida võib töö teha inimesega ühes muust maailmast ära lõigatud kohas keset Vaikset ookeani, kust on tuhat kilomeetrit rannikuni. Vanaproua kutsus neid vulkaanilisi saari mõnikord ka maailma äärel olevaiks. Ja nüüd ei taha jalagagi – õieti kergelt pöörlevatel ratastel – tulla korrakski välja värske õhu kätte. „Ja mina pean olema kaaskannataja! Või siis minema üksinda parki, näpistades tööpäevadel selleks aega,” pomises Madli Vesiroos omaette, ähkis ja aeglustas sammu. Sellist patsienti polnud tal varem olnud, kes maksis hästi, isegi väga hästi, ja kelle juures talle anti elamiseks korteri kõige suurem tuba akendega Edgware Roadi poole. Korteriomanik ise eelistas elada ja liikuda ratastooliga ruumides, mille akendest nägi vaid väikest murulappi, kastanipuud ja vastasmaja aknaid. Miks vanaproua vihkas õue minemist ja uute muljete saamist, miks ta vihkas linnaliiklust ja müra, miks sulges peopesadega kõrvad, kui madam Waterrose rääkis talle kas ilma- või börsiuudiseid või juhuslikult kuuldud klatši kuningliku pere liikmete kohta?

Madli Vesiroos mõistis õige varsti, et tema uus patsient on inimene, kes elab ainult omaenda mälestustes, ning ta otsustas lastagi proua Mary Smithil seal rahus olla. Tema polnud ju psühholoog, vaid põetaja. Lisaks oli ta oma patsiendi täielik vastand. Jah, Madli Vesiroos peletas vanu mälestusi endast eemale, nii kaugele kui vähegi suutis. Ta võttis pärast lahutust Villust, ainukesest mehest, keda ta tõeliselt armastas, isegi neiupõlvenime tagasi ning läks, kohver käes ja veidi raha pangakontol, laiast maailmast õnne otsima. Nüüdseks oli ta maandunud Londonisse, rikka vanaproua uhkesse korterisse. Kas ta oli nüüd õnnelik?

Selle küsimuse peale oleks keegi nagu ootamatult jalgpidurit sõtkunud. Madli Vesiroos peatus nii, et vasak jalg

13

oli veel õhus, ta ahmis sõõmu linnaõhku, toetas siis üleval olnud jala tugevasti vastu maad, avas talvejopi kaks ülemist nööpi ja kordas mõttes küsimust: kas ma olen nüüd õnnelik?

Küsimus oli eriti vastik, sest tõi talle nagu lambist meelde tema suurima noorpõlveunistuse: väike talumaja mäe otsas, aiaga piiratud hoovis mängimas vähemalt kolm last koos kassi ja koeraga, kanakuudis kümmekond kana kukega, väike põllulapp oma pere toidulaua tarvis kuskil Eestimaa looduskaunis kohas. „Miks just mäe otsas ja mitte orus?” oli Villu küsinud ning siis kohe ka ise taibanud. Loomulikult, miks sellist rumalat küsimust üldse esitada, sest pidi ju Madli hakkama pärast abiellumist kandma mehe perekonnanime – Mäeots.

Minevikumõtted trügisid täna eriti jõuliselt pähe. Madli nentis küllap juba sajandat korda, et temast sai küll lühikeseks ajaks Mäeots, aga nad ei jõudnud – õnneks ei jõudnud – teiste unistusteni: majani ja lasteni, kanadest ja kartulitest rääkimata, sest Villu osutus töönarkomaaniks, pühendus oma ametile täpselt nagu proua Mary Smith.

Need kaks inimest, Villu ja Mary, olid abielus oma tööga, ainult selle vahega, et Mary Smith polnud kedagi peale iseenda õnnetuks ja haigeks teinud, aga Villu Mäeots küll. Oli ju Madli üksnes Villu pärast, soovist matta kõik kaunid unistused, lahkunud Eestist, omandanud massööri ja haigepõetaja elukutse ning elanud risti vastu oma unistusele – vahetanud pidevalt elukohti ja põetatavaid. Kui suur oleks vahe, arutles Madli mõttes, kas olla pidevalt mures ja oodata meest koju, sest see eelistab karjääri perele, või elada muretult üksinda, kedagi koju ootamata. Kuid siis ta kohkus, sest taipas: esiteks oli ta jupiks ajaks jäänud nagu tola seisma otse kõnnitee keskele ning teiseks – ka temast oli saanud selliselt elatist teenides töönarkomaan. Tal polnudki muud elu kui elu koos haigega, keda ta ööd ja päevad läbi põetas. „Oh, Villu-Villu,” ohkas Madli. Vältimaks mõtetes veelgi sügavale minevikku vajumist, oli tal aastatega välja kujunenud kaks tehnikat: andeks andmise tehnika, ja kui see

14

ei aidanud, siis luges ta mõttes meieisapalvet nii kaua, kuni minevik ja koduigatsus temast lahti lasid.

Madli jalad tundsid teed, talle piisas kas või kõnnitee­ kividele vaatamisest, et keerata õigel ajal ära vasakule.

Niisiis ta alustas esimese tehnikaga: Villu, ma annan sulle andeks, annan andeks, annan andeks, annan andeks, annan andeks, annan andeks … Urve rääkis kirikus, et saab varsti vanaemaks, aga mina ei saa enam ei emaks ega vanaemaks … annan andeks, annan andeks … aga Anne väimees olevat kiiruse ületamise eest trahvi maksnud, ja mitte politseinik, vaid kiiruskaamera fikseeris tolle noore mehe sõidukiiruse … annan andeks, annan andeks … ma olen neist, siinsetest sõbrannadest, kõige noorem, ka kõige vähem Inglismaal elanud, aga mul pole neile Eesti elust mitte kui midagi jutustada, sest mul puudub väiksemgi kontakt … annan andeks, annan andeks … vahel tahaks küll teada, kuidas sul läheb, oled sa ehk enda kõrvale kellegi leidnud? Annan andeks, annan andeks, annan andeks … aga kuidas ma ühtäkki küsin, et kuidas sul läheb? Mina olen siiani üksik, aga kas sina oled õnnelikus paarisuhtes? Kas leidsid kellegi, kes pole armukade… armukade su töö peale … annan andeks, annan andeks … kuramuse mõtted, ma annan teile andeks ja luban teil sekkuda, aga ainult ühel tingimusel: jätke Villu mängust välja! Annan andeks, annan andeks … aga kui Villu pole mitte kedagi enda kõrvale leidnud ja mõtleb täna, esimesel advendil samuti minu peale, et küll oleks kena … annan andeks, annan andeks, annan andeks …

Madli Vesiroos tõstis pilgu kõnniteelt: pool koduteest oli juba läbitud. Paistis, et esimene tehnika vedas teda alt: muudkui Villu ja Villu. Tõstnud käekoti pika rihma üle pea vasakule õlale, et see ei vajuks enam parema õla pealt maha, võttis ta ühe käega teise käe sõrmedest kinni, tõstis mõlemad koos rinna alla ning alustas heas lootuses teise tehnikaga: meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi …

15

Kolmas peatükk Pühapäeval, 30. novembril.

Esimene advent eradetektiiv Denno Silma kodus Tallinnas Rahumäel Tõtt-öelda oli see Hedvigi idee: teha enne pulmareisile minekut, just nimelt esimesel advendil, kena vastuvõtt Villu Mäeotsale, Denno vanale tuttavale politseipäevilt. Viimase mõrvajuhtumi lahendamine käsikäes politseiuurijaga oli sujunud ideaalselt: mõrvamotiiv oli selgunud ja too kütist täpsuslaskja, otse ohvri silmaauku sihtinud mõrvar, paljastati üheskoos. Nii Denno Silm kui ka Villu Mäeots võisid tunda juhtumi ülikiire lahendamise üle üksnes uhkust ja rahulolu. Vahe seisnes Hedvigi arvates ainult selles, et nemad Dennoga sõidavad juba järgmisel nädalal pulmareisile, ent politseiuurija? Villu Mäeotsal tuleb jätkata Eestist süüdimõistmise eest Siberisse pagenud mõrvari jälitamist, mille eest saab politseiuurija palgapäeval oma tavapärase palga, no võibolla tehakse talle ka väikene preemia, kui mõrvarkütt jõuab lõpuks trellide taha – neid nüansse Hedvig ei teadnud.

Küll aga oli ta päris kindel, et just see viimane kütijuhtum oli Denno Silma konsultatsioonifirma jaoks siiani parim töö: üks osapool, töö tellija, vabanes lühikese aja jooksul mõrvakahtlustusest, ja teine osapool, töö teostaja, sai vastavalt kahe mehe kokkuleppele kopsaka tasu. Summa, mis tõotas muuta nende pulmareisi soojale maale vägagi luksuslikuks.

16

Hedvigi üheks halvimaks omaduseks peeti üleliigset armukadedust ja ta nõustus sellega. Ent nüüd õnnestus tal näidata tulevasele ämmale ka oma paremat külge: nimelt et koonerdaja ta pole ja soovib alati jääda õiglaseks. Niisiis pakkus ta välja, et Denno võiks ulatada Villu Mäeotsale suhteliselt kopsaka summaga ümbriku tänutäheks tehtu eest (ja võibolla ka eelseisva koostöö märgiks), ning seda just esimesel advendipäeval, kui Silmade pere kogunes Rahumäele nende koju pidulikule lõunasöögile.

Idee meeldis perekonnale, nii ämmale kui ka Denno kaksikõele Õnnele. Ainult Denno kahtles, sest tundis oma kunagist paarimeest. Ta oli üsna kindel, et olgu ümbrik kõhn või kopsakas, lükatakse see tänusõnade saatel tagasi. Villu Mäeotsa põhimõttekindlus oli teada juba vanadest aegadest: aus töö ja aus palk, rohkemast juttu polnud. Isegi Villu naine Madli olevat nii põhimõttekindla mehe juurest jalga lasknud, sest Villu pani nende kooselus alati esikohale eeskujuliku töö politseis. Mida sellise mehega teha?

Ka Denno tõdes, et sõbralik, seaduse piiridesse jääv koostöö olnuks tulevikus kasulik neile mõlemale. Kuidas tänada viisakalt tehtud töö eest ja vast ka ees ootava eest? Ning siis tuligi Hedvig oma ideega lagedale: Villu Mäeotsale tuleb teha nii-öelda jõulukink, kinkekaart spaasse. Viimase juhtumi juures sai politseiuurija tervis kõvasti kannatada ja nüüd oleks hea seda tervendavate protseduuridega turgutada. Kolmepäevane puhkusepakett kahele – võtku Villu Haapsallu kaasa, keda ise tahab – Fra Mare Spa sauna- ja basseinikeskusesse, lisaks mudavann, massaaž, käe ja jala vahaprotseduurid, rikkalik hommiku-, lõuna- ja õhtusöök ning kahene tuba vaatega merele.

Ja nüüd oligi aeg ümbrik Villu Mäeotsale üle anda, sest mees jäi ka pakutud advendilõuna suhtes tõrjuvaks, öeldes, et kiireloomuline töö ootab lõpetamist, lisaks ei kuulu tema Silmade perre ega taha olla pereringis viies ratas vankri all.

Kulunust paremat väljendit Villul selle olukorra kirjeldamiseks pähe ei turgatanud. „Sa keeldusid lõunast, kuna ütlesid, et sul on täna veel palju tööd teha, niisiis otsustasime Hedvigiga, et anname

17

sulle üle väikese jõulukingituse, sest läheme ju ise kohe ära reisile.” Denno tegi lühikese pausi, et jälgida Villu Mäeotsa reaktsiooni. Vana partner ajas silmad suureks, aga ei hakanud kohe kätega tõrjuma, et mis te nüüd, mina ei võta mingit kinki vastu. Niisiis tõstis Denno laualt õhukese mapi, kuhu vahele oli pandud tutvustavaid brošüüre hotellist koos ümbrikus oleva kinkekaardiga. „Mis asi see on?” küsis Villu Mäeots. „See on meie poolt sulle, et saaksid tervist turgutada nagu meiegi.” „Mis? Kas kutsute mind turvamehena kaasa?” torises Villu, teadmata, mida kosta. „Ei, seda mitte,” vastas Denno ja muigas, sest reaktsioon oli eht-Villulik. „Sa pead leidma lihtsalt kellegi, kellega koos kolm vaba päeva Haapsalu tipp-topp spaas mõnuleda.”

Meeleliigutus ja nõrkusehetk tabasid muidu karmina näida tahtvat Villut ja ta vastas: „Oh, jumal tänatud, mõtlesin juba, et pean teiega koos Bali saarele lendama. Ma ei talu nii pikki lennureise, aga Haapsalu … see on õnneks lähemal.” „Siis on tore, kui sulle sobib. Aga ma pean reetma sulle suure saladuse, millest Hedvig, ema ja õde kuulevad alles täna lõunalauas.” „Ikka suured saladused ka eraelus, need käiksid justkui meie tööga kaasas. Ega sa ometi kihlust katkesta? Hedvig on väga hea valik.” „Ei, seda mitte, sest paremat kui Hedvig ma ei tea,” ütles Denno meelega valjusti. „Samuti saab olema reis meile väga heaks proovikiviks. Minu saladus seisneb selles,” madaldas Denno pisut häält. Kabineti uks oli praokile jäänud ja ta ütles sosinal: „Millegipärast on naised nagu sinagi pähe võtnud, et me sõidame Bali saarele. Jah, alguses oli sellest juttu ja nii nad mõtlesidki, et sõidame India ookeani äärde, aga tegelik üllatus ootab neid alles täna ees.” „Kuhu te siis sõidate? Tulete samuti Haapsallu või?” küsis Villu tögades.

18

„Sinna läheme kindlasti suvel, näiteks joogafestivalile, aga pulmareis viib meid Vaikses ookeanis olevale … tule lähemale, ma sosistan sulle kõrva, sest ma olen kindel, et nad käivad kordamööda ukse taga kuulatamas, kas võtsid meie jõulukingi vastu.”

Villu asetas küünarvarre kirjutuslauale ja nihutas ennast Dennole võimalikult lähedale. Kuulnud väga vaikselt öeldud reisi sihtpunkti, ei osanud ta muud kui küsida: „Oh sa kuramuse jutt, kust selline valik?” „Lihtsalt. See pakkumine tuli mu teele ja ma mõtlesin, et kui ma abiellun nii fantastilise naisega nagu Hedvig, siis peab pulmareis viima meid kohta, kuhu iga eestlase jalg ei astu, sest reise sinna korraldatakse väga vähe. See on kallis ja väga defitsiitne reis. Aga armastuse nimel ja Hedvigi heaks pole mul mitte millestki kahju.” „Väga õige mõte. Ma mäletan ähmaselt kooliajast, et sellised saared olid olemas …” „Jah, need asuvad kaugel kõigist mereteedest, kilomeetrit tuhat väikesest Ecuadori vabariigist. Aga hoia seda saladust, sest teen alles lõunasöögi lõppedes Hedvigile ja emale-õele uudise teatavaks.” „Sa ju tead, ma pole mingi lobamokk.” Villu jäi hetkeks mõttesse: mida ikkagi teha kinkekaardiga, võtta vastu või mitte? Tööd tegi ta Metsanurga juhtumiga seoses tõesti isegi haigest peast ja ristseliti maha prantsatades viga saanud õlavars andis endiselt tunda. Lisaks ei teadnud ta spaast mitte midagi ja see saigi otsustamisel määravaks. Mida selline koht endast kujutab? Miks see pole lihtsalt Soome saun koos basseiniga, vaid on spaa? Uurijana pidi ta võimalikult paljuga kursis olema, sest kunagi ei võinud teada: näiteks sooritatakse mõni mõrv spaa saunas või upub keegi spaa basseinis. Käinuna ja näinuna oleks ta väheke teadlikum. „Sa ju tunned mind, Denno, ma ei võta kingitusi vastu. Isegi jahimeestelt ei võtnud. Tead, nad tahtsid mind seal oma põdraja metssealihakonservidega ära osta! Aga selle kinkekaardi eest ütlen sulle ja Hedvigile aitäh ning üritan sellele lühikesele kolmepäevasele puhkusele tõesti minna.”

19

„Mis ma kuulsin?” hüüatas Hedvig, pistes pea töökabineti paokil ukse vahelt sisse. „Mis ma ütlesin,” ühmas Denno Villule, saatjaks vandeseltslaslik silmapilgutus.

Villu Mäeots jäi esialgu kohmetunult vait, kuid kogus siis ennast ja tänas viisakalt ootamatu jõulukingi eest. „Ehk saangi just jõulude paiku sinna minna. Poissmehe asi – seal on seltsis segasem, ei pea jõuluõhtut üksinda mööda saatma.” „Kinkekaart on kahele inimesele. Võta keegi kaasa, kas või mõni sõber. Aga tea, et sellisest kohast võib elukaaslasegi leida,” vastas Hedvig, endal kaval nägu peas. „Paljud üksikud naised käivad just sanatooriumides ja spaades endale meest lantimas.” „Jah, meest, aga mina olen võmm, nagu nad ütlevad.

Sellepärast mind maha jäetigi, et mul selline amet on, ja ma ei usu, et leidub kedagi, kes minusuguse keskeakriisi jõudnud uurija üles korjaks. Sellise ime juhtumiseks peaksin vist hädavalena mingi muu elukutse välja mõtlema.” „Ära iial ütle iial,” vastas Hedvig, astus ukse vahelt kabinetti sisse, tegi paar kiiret sammu, naaldus Denno rinna najale ja lisas: „Vaata mind! Mina lähen ju endisele võmmile naiseks.”

Hõõrudes põske vastu Denno sooja pehmet rinda – näpudki tahtnuks pugeda pulloveri alla, et sasida mehe rinnakarvades –, mõtles ta, et on vanusele ja meheleminekule vaatamata ikka veel nagu purjesiidist tuulelipp. „Võmm” ja „lantima” – need sõnad ei kuulunud tema sõnavarasse, ent kahe korrakaitsega tegeleva mehe seltskonnas viibimine oli temagi keelepruuki muutnud.

20

Neljas peatükk Pühapäeval, 30. novembril.

Esimese advendi pärastlõuna Londonis Edgware Roadil asuvas Mary Smithi korteris Madli Vesiroos aeglustas kümmekond meetrit enne trepikoda sammu ja ümises huuli vaevu liigutades poollaulvalt, ajanappuse tõttu üsna vuristades: „… Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.”

Aeg oli lõpetada meieisapalve lugemine, mis oli teda kirikust koju tulles tublisti aidanud: ta suutis keskenduda palvele ja Villu peale enam mitte mõtelda.

Igati kohusetundliku ja pika staažiga põetajana ei saanud Madli lõpuni aru, mis kole elukas oli Darwini vindi, osteoartroosi põdeva proua Mary Smithi ja Jumala vahelt läbi jooksnud. Madli arvates ei saanud selleks elukaks olla hiiglama mürakas elevantkilpkonn, kes muuseas kahesajakilosena vististi joosta ei suudakski. See loom oli vaatamata kortsulisele kaelale ja hambutule suule ikkagi armas Jumala loomake. Sama võis ta ütelda ka piltidelt nähtud müstiliste, eelajaloolise välimusega iguaanide kohta. Issanda loomaaed on kirju, aga nad kõik on Jumala looming, miks siis just üks väikene vint koos Darwini teooriaga oli astunud Jumala ja Mary Smithi vahele? Kord oli Mary peatunud pikalt ja laialt liikide 21

tekkimisel, sealhulgas Darwini poolt jälgitud vintidel, aga ka inimese põlvnemisel, rääkinud põetajaga nagu mingi loodusteaduste professoriga. Ingliskeelsest spetsiifilisest jutust ei saanud Madli tollel loengulaadsel päeval hästi aru, küll aga sai talle täiesti selgeks üks asi: kuna ta polnud valmis vaidlusteks nii keerulisel teemal, olema põetaja ja loodus- ja usuteaduste doktor ühes isikus, siis ta ei tohtinud piuksatadagi oma raudkindlast uskumusest, mis oli tema jaoks lihtne ja selge nagu aamen kirikus: Jumal lõi kogu maailma kuue päevaga ja inimesegi lõi ta oma näo järgi. Darwini vintidel polnud sellega absoluutselt mitte mingisugust pistmist!

Esimest adventi nagu teisigi luterlikke usupühi pidas Madli Vesiroos pärast toda arutelu inimese põlvnemisest vaikselt ning omaette. Tänasekski päevaks oli tal üks valge küünal ostetud, mille kavatses oma toas õhtul enne magama jäämist põlema panna.

Piibli järgi oli pühapäev hingamispäev. Nii oli temagi palunud töölepingut sõlmides endale pühapäeva hommikupoolikud vabaks. Kella üheni päeval.

Kuuldes korteriukse lukuplõksatust, sisistas Mary läbi hammaste: „Ah siis lõpuks jõuti koju. Ma oleks võinud viimase tunni jooksul äragi surra, aga mis tollel eestlasel sellest.”

Olnuks tavaline pühapäev, ilma postkasti pistetud võõrkeelse kirjata, siis oleks ta näidanud oma solvumist mossis näo ja vähemalt tunniajase vaikimisega. Ent jäetuna niigi ärevas meeleolus ihuüksi kokkulepitust pikemaks ajaks koju, küttis ta ennast igasuguste hirmsate mõtetega täiesti üles. Niipea kui punetavate põskedega madam Waterrose pea ukse vahelt sisse pistis, et hilinemise pärast vabandust paluda, prahvatas vanaproua: „Tunnistage otsemaid üles, mida te olete oma usuõdedele rääkinud minust ja minu tööst Galápagose saartel?” Ja vastust ära ootamata lisas proua Mary Smith eestikeelse lause, mida ta oli viimase tunni jooksul omaette korranud nagu mingit mantrat: „Kui kuu-le-te ka-tas-troo-fist Galápagosel.”

22

Madli Vesiroosi värskest õhust niigi punetavad põsed muutusid hetkega leekivpunasteks ja ta tundis, kuidas higipisar veeres mööda meelekohta allapoole. „Mida?” küsis ta jahmatusest samuti eesti keeles. „Mis katastroofist Galápagosel te räägite?”

Proua Smith ei suutnud emotsionaalse kurnatuse tõttu enam midagi lisada, üksnes raputas väriseva käega sõrmede vahel olevat paberilehte.

Madli Vesiroos mõistis, et peab selle lehe vanaproua käest vastu võtma. Ta astus ukse vahelt tuppa. Lähenedes tasakesi voodis poolistukil olevale haigele, püüdis ta leida vabandusi oma hilinemisele, aga proua nagu ei kuulnudki neid, üksnes vehkis veelgi energilisemalt paberilipikuga. Kartes, et sellise hoogsa võimlemisega võib haigel tekkida paremast õlaliigesest kuni käelabani tõsine trauma, haaras põetaja juba eemalt, niipea kui käsi paberini ulatus, selle enda kätte.

Madli puuris silmadega paberilehte, kiri oli tagurpidi. Ta pööras selle õiget pidi ja vaatas siis küsivalt oma patsiendile otsa. „Kas ma võin seda lugeda?” „Mitte ei või, vaid peate!” käratas vanaproua kurjalt. „Peate seda lugema ning mulle täiesti korrektse tõlke tegema.

Kohe, ja ka kirjalikult!” „See on …” „Sain sellest isegi aru, et teie emakeeles. Tundsin mõned sõnad ära.” „Kas see on mulle? Kas avasite minule saadetud kirja?” „Ei! Hakake juba lugema!”

Madli sai aru, et vanaproua ei ole nii kohutavalt endast väljas mitte hilinemise, vaid mingi tühise kirjakese pärast, ja see ajas teda segadusse. Ta küsis: „Kas loen valjusti?”

See oli täiesti lollakas küsimus, sest kuigi nad olid koos natukene eesti keelt õppinud, poleks vanaproua kogu tekstist ikkagi aru saanud. Lisaks öeldi talle, et ta peab kohe kirja inglise keelde tõlkima.

Olnuks proua Mary Smithi käed vähegi tervemad, lennutanuks ta arvatavasti oma põetaja poole esimese ettejuhtuva

23