PRINTSESS JA PÜHAMEES by Tammerraamat

MA R T T I K A L D A

PRI N T SE S S J A PÃ&#x153; HA M E E S MO O D N E M U I NA S J UT T

Tunnid olid ammugi lõppenud, kui hõbedane luksusauto kruusa sahinal Mumbai kesklinnas asu va John Elphinstone’i tütarlas tekooli õuele keeras. Koloniaal stiilis koolimaja ei häbenenud kübetki kontrasti piinlikult puh ta sõidukiga, sest hoone valged sambad olid värskelt värvitud ja India lipp lehvis uhkelt hundiva piga katuseviilul. Asjatundmatu vaatleja oleks võinud arvata, et tegu on mõne kuningalossi või kirikuga või vähemalt valitsus asutusega. Aga ei, siin paiknes maailma ühe suurema linna mai nekaim erakool, mille ustest olid juba sada viiskümmend aastat sisse-välja trampinud tulevaste parunesside ja ministriprouade jalad. Kool ühes oma aiaga oli justnagu oaas suurlinna sega duse keskel, sest sealsamas val ge aia taga surid kerjused nälga, samal ajal kui täissöönud äri

mehed vurasid limusiinidega mööda. Praht keerles meretuultes tänavail, rentslis sõid ja püherdasid pühad lehmad, hulkuvad koerad ja sead, katustel kalpsasid varganägudest ahvid. Seal juures oli Mumbai üks puhtamaid India linnade seas. Preili Ārya Priya Rai ei hoolinud kõigest sellest sugugi. Tema istus juba kolmandat tundi koolidirektori kabineti ukse taga ja kõlgutas valgetesse põlvsukkadesse kängitsetud jalgu ruudulise vormiseeliku all ning puhus roosasid nätsumulle. Tema oligi üks neist ärahellitatud printsessidest, rikka ja kuulsa suguvõsa võsuke, kel polnud maailma koledustest aimugi. Punases livrees koolival vur Anil seisis tema kõrval, kohendades aeg-ajalt oma turbanit ja koolutades vuntsiotsi sõrmedega ülespoole. Kui Ārya isa ja ema trepikoja otsast paistma hakkasid, oli pikk ootamine otsas. Üheskoos astus perekond Rai direktori kabinetti, kooli teenija nende kannul. Kliimaseade huugas ja ruum oli äärmuse ni külmaks köetud, nõnda et sisseastujad võdistasid jahedusest õlgu. Tihedate mustade vuntsidega kiilanev kopsaka kõhuga direktor juhatas laua tagant püsti karates käeviibetega kõik oma kohtadele: ema-isa otse kirjutuslaua vastu, õpilase tagaseina äärde. Valvur sulges ukse, jäädes seljaga väljapääsu kaitsma. Kuigi ruumis oli jahe, pühkis direktor taskurätikuga vargsi otsmikult ja kuklalt higi, sest talle ei meeldinud olukord sugugi enam kui kooli kutsutud vanemaile või süüalusele neiule. „Milles asi?! Mida mu printsess siis teie arvates seekord valesti tegi?” haaras valges särgis ja laitmatus rätsepaülikonnas isa Kumar algatuse.

„Vaadake, mister ja missis Rai,” kohmetus koolijuht, „nagu te teate, oleme siin talunud Ārya tujutsemist terve kooliaasta, aga seekord on asi tõsine.” Neiu võpatas, taibates, et sel korral ei pruugi ta nõnda liht salt pääseda. Ta lootis siiski arusaajale emale (oli ju too ometigi eurooplanna!) ja armastavale isale, kes üheskoos suutsid talle andestada peaaegu kõik. Direktor avas sahtli ja tõstis sealt lauale kotikese rohelise känkras lehepuruga. Kõik peale valvuri tõmbusid kohkunult eemale, nagu oleks madu tuppa toodud. „Täna keskpäeval märkas valvur, et üks õpilastest – teie tü tar – on hiilinud temast mööda ja kooli väravast välja. Kartes tema turvalisuse pärast, järgnes ta Āryale ning tabas ta tänavanurgal kahtlaselt isikult kanepit ostmas,” pajatas ta selgituseks. Sunil Kumar Rai ja tema kaasa Elizabeth York olid hetkega pahviks löödud. Nende tütar ja kanep! Selgitused olid asjatud, vanemad vajusid tugitoolides järgmist hoopi oodates kössi, söandamata pärida, milline karistus neid ootab. Ārya peas ring les mõte end välja vabandada, ajada süü kellegi teise kaela, ent ta taipas, kui asjatu see on. Altkulmu piidles ta isa-ema selgu ja koolijuhti, unustades närvitsedes isegi nätsu närida. „Kooli mainele ei teeks head, kui segaksime asjasse polit sei,” leevendas vuntsikandja pisut pinevust. Ema ohkas kergendatult. „Sellegipoolest oleme sunnitud teie tütrele karistuse mää rama,” jätkas direktor. „Ta saab kaheks nädalaks koolikeelu ja

kui rikkumised jätkuvad, siis heidetakse ta koolist välja. Soo vitan noorel neiul kasutada seda aega oma elustiili üle järele mõtlemiseks!” Ārya julges taas kergemalt hingata. Koolikeeld ei tundunud talle kuigi karmi karistusena, enam pelgas ta ema-isa. Vanemad noogutasid, sest sõnad olid asjatud. Vaikus oli kõrvulukustav. Perekond Rai tõusis ja asutas minekule. Val vur avas ukse, päästes ema ja tütre välja, isa kannul. Direktor järgnes neile palavasse koridori, viibates isa korraks veel tagasi, sest koolipapa ei oleks mitte mingil juhul soovinud Sunil Kumar Raiga tülli minna ega temast vaenlast teha. „Vaadake, söör,” ütles ta vabandavalt, „ega kanepis ise enesest polekski ju midagi väga hullu. Nagu teate, on kanepil India kultuuris oma koht, aga seda pühameeste ja müstikute seas. Meie siin üritame pidada läänelikku kooli, asutust, kus kehtivad moodsa India väärtused.” Kumar noogutas. „Pigem on asi Ārya suhtumises,” jätkas direktor. „Ma mõis tan, et ta on sündinud ja kasvanud Euroopas, aga siin on siiski In dia ja me ei saa lubada säärast hoolimatust meie kodumaa suhtes. Teiste õpilaste vanemad on šokeeritud, sest Ārya räägib kõigile, kui räpane, vaene ja ohtlik siin on. Indias olevat vastikult palav ja Mumbai, mis ometigi on India parim linn, ei saavat kuidagi Londoni ja Pariisi vastu. Meil olevat liiga palju rahvast ja India köök on jälestusväärne. Mõistate? Me oleme edumeelne kool. Me ei tee vahet eri uskude järgijatel ja anname tütarlastele niisama

hea hariduse kui teised koolid poistele. Sellist lauskriitikat ei saa me ometigi lubada. Lõppude lõpuks sõltume ju vanemate heatahtlikkusest, enamik neist on mõnel tähtsal ametipostil.” Kumar Rai mõistis teda liigagi hästi. Oli ta ju sündinud ja üles kasvanud siinsamas Mumbais ning alles noore mehena lahkunud. Leidnud oma õnne ja teeninud varanduse Läänes, et nüüd, kui äril oli aeg ja võimalus Indiasse laieneda, siia tagasi pöörduda. Sest kes oleks olnud parem firma laienemist juhtima kui India enda poeg, firma omanik ja tegevjuht? Samal ajal polnud Kumar sugugi mõtelnud oma perele, kui ta nad Mumbaisse kolis. Loomulikult oli ta hankinud neile kau ni villa mainekas Bandra eeslinnas, otse Bollywoodi stuudiote külje all. Iseenesestmõistetavalt polnud tema tütrel ega pojal Rāmil, abikaasa Elizabethist kõnelemata, millestki puudus. Neil oli mitu teenijat ja nad võisid elada just nõnda, nagu hing ihal das, ent ta tundis siiski süümepiinu, et polnud neid kohtumiseks Indiaga piisavalt ette valmistanud. Nüüd oli tähelepanematus talle teismelise Ārya kaudu kätte maksnud. Tütre käitumine ei jätnud vanemaile kuigi palju võimalusi. Koduses elutoas pehmel diivanil nõu pidades otsustasid nad võtta karuseid meetmeid neiu ohjeldamiseks. Pealegi olid ema ja isa sel korral ühel nõul ega lasknud tütrel üht teise vastu ära kasutada. „Nii, noor neiu,” alustas isa kurjakuulutavalt. „Järgmised kaks nädalat oled sa koduarestis. Mobiiltelefon on keelatud. Internet on keelatud. Teler on keelatud. Lubatud on ainult õppida ja lugeda. Kui sa oled elu üle järele mõtelnud, siis räägime!”

Ārya vaatas talle otsa, kuid isa pilgus polnud kübetki lee bust. Ta pööras näo ema poole, aga temagi oli isaga mestis. „Kullake, sa pead mõistma, et me elame nüüd vähemalt veel paar-kolm aastat Indias ning siin käivad asjad veidi teist moodi. Sa pead kohanema, mitte mässama, sest sinu mässust pole kasu. Peaksid püüdma mõista, mitte hukka mõista.” Ārya viskas mobiiltelefoni ja arvuti vihaselt lauale ning marssis teisele korrusele oma tuppa. „Kui te mind enam oma tütreks ei taha, siis pole ka minul teid vaja!” nähvas ta ja lajatas ukse kinni. Uks jäi lukku nii tol õhtul kui ka järgmisel päeval, sest Ārya keeldus suhtlusest ja söögistki. Vana meesteener jättis küll rõdule avaneva akna ette lauale toidukandiku, kuid sealt näppasid sööki linnud ja mõni üksik ahv. Āryat see ei kõiguta nud, tema pahameel ebaõiglase kohtlemise üle oli kangem kui näljatunne kõhusopis. Kuitahes palju vanemad ka ei palunud, toauks jäi suletuks ja mossis printsess endale kindlaks. Vabatahtliku vangistuse teisel päeval, kui vanemail oli hüva nõu otsas ja meeleheide varitses nurga taga, otsustasid India jumalad Rai perekonnale halastada. Ilmselt oli see askeetide ja armastajate jumal Šiva ise, kes ühe oma maistest kehastustest neile appi läkitas. Või siis saatuse sõrm. Bandra eeslinnas ei kõndinud peaaegu mitte keegi jala, õieti puudusid siin kõnniteed. Kõik, kes tulid ja läksid, kasu tasid sõiduvahendeid: eramajade asukaid sõidutasid juhtidega luksusautod, teenrid saabusid ja lahkusid rikšadega. Ridamisi asetsevad villad, üks uhkem kui teine, olid ümbritsetud kõrgete

aedadega, aiapealsed okastraati ja klaasikilde täis, et vargaid ja ahve eemal hoida. Niisama ei sattunud siia ükski võõras, sest igas väravas seisis valvur. Sellest hoolimata astus tol pärastlõunal, mil kuumav keva dine päike oli juba vähem valus, piki sedasama tänavat, kus asus ka perekond Rai avar eluase, üksik pühamees. Tema niudevöö tatud kubet varjas viledaks kulunud ja tublisti värvi kaotanud oranž riidepalakas, õlgadele oli heidetud sama karva rüü. Patsi punutud pikad takused juuksed ulatusid vöökohani, vööl aga kolisesid mõlkis plekist veenõu ja kerjakauss. Sandaalid parku nud taldade all olid koostlagunemise äärel, kerjakepp hulkuvate koerte hammastest puretud. Ent sādhu ehk pühamehe samm oli vankumatu ja pilk odavate päikeseprillide taga selge. Rai residentsi väravasse jõudes ei kahelnud ta hetkegi, koputades kepiotsaga vastu metalset väravat, nõnda et terve õu kajas. Vananev valvur, päevinäinud kaheraudne käes, ajas end ehmatusest toolilt püsti ja kiskus väravapoole kähku lahti. Nähes selle taga pühameest ja mitte ministri autot, tahtis ta selle niisama kiiresti sulgeda. Üllatava jõuga lükkas vagamees aga värava ja valvuri eest, marssides ukse suunas. „Pea, pea!” tormas vaht tal kannul. „Mind oodatakse!” teatas rändur ega teinud välja ei ähvar dustest ega õlast kinni hakanud käest. Kisa kuuldes avas tütre tujutsemise tõttu vaba päeva võtnud Sunil Kumar Rai ukse. Hetke põrnitses ta pühamehele otse sil made sisse ja haaras siis kõhetu vennikese oma embusesse. See

oli kõige kummalisem paar, keda nähtud. Täissöönud ärimees, hõbehallides viigipükstes, siidisärk seljas, kuldkell käel, ning tema käte vahel kuivetunud ja kulunud poolpaljas pühak, rind ja kõht aukus, kortsud teetolmu täis, habe-juuksed sorakil. Keegi polnud näinud ärimees Kumari nutmas, isegi tema naine mitte, ent nüüd lahistas ta meeleliigutusest suuri pisaraid, pühkides neid käelabaga siia-sinna. „Kallis vend Jagannatha!” Sādhu seisis vaikides, käsi tema õlal, üritades venda sõna tult lohutada. Viimaks rahustas mehe maha Elizabethi ja Rāmi ilmumine trepimademele ning taaskohtunud suundusid majja. Vennad polnud üksteist näinud kolmkümmend aastat – vanemate surres lahkus Kumar kodumaalt, sukeldudes äriilma, Jagannatha aga hakkas askeediks. Suhtlus katkes ja kumbki arvas, et on venna igaveseks kaotanud. Vaid ühest ei saanud Rai perepea aru: kuidas oskas vend teda just nüüd ja just siit otsida. „Jumalad,” vastas pühamees mõtlikult, „jah, jumalad ise kõnetasid mind juba mitme nädala eest unenäos.” Ta pajatas: „Ma oleksin otsekui õhus lennanud ja maa vilksatas pilvede tagant, aga nood pilved olid minu all, mitte ülal taevas. India oli justnagu hiiglaslik inimene, Bharat, kes lebas, jalad soojas ookeanis, pea pilvedeni ulatuvates mägedes. Tema silmadeks olid mägijärved, suuks pealinn Delhi. Kõik mõtted ja tõekspidamised väljusid suust, aga see oli vaid üks osa tema kehast. Kael, mis keerab pead, asus Uttar Pradeshi ja Bihāri kohal, mis on India rahvarohkeimad alad. Kopsudeks olid Madhya Pradeshi

avarad looduspargid, süda paiknes tal Gangese jõel, ilmselt Vārānasis. Üks käsi sirutus itta, Kagu-Aasia suunas, teine läände, Pärsia poole. Tema kõhuks oli Dekkani platoo, Hindustani poolsaare kõi ge laiem koht, kubemeks aga, kust sünnivad lapsed, Lõuna-India arvukad rahvad. Jalad sulistasid India ookeani soolastes voogudes. Bharatil oli üll palju rõivaid ja ehteid, näiteks Taj Mahal, mis paik nes kusagil ta kaelasalli kohal. Tema rõivastel oli kaks taskut, neist üks tühi ja vaene nagu Kolkata, teine rikkusi täis nagu Mumbai. Niipea kui jumalad olid mind Mumbai kohale kandnud, nägingi sind, kallis vennas. Nägin sinu naist ja lapsi, nägin, kus sa elad ja töötad. Kohe kui üles ärkasin, hakkasin siiapoole astuma, sest ma teadsin, et jumalad ei läkitanud seesinast une nägu niisama. Ma pidin sulle appi tulema.” Läbitungivate silmadega puuris sādhu ainiti venda: „Räägi! Mis lahti?” Siis pääses nagu veetulv purunenud tammi tagant valla. Lä bisegi vestsid vesistav Elizabeth ja tema kaasa kõigest, mis juh tunud. Lahkumisest Euroopast ja Indiasse elama asumisest, äri maailma probleemidest ja ennekõike suurest murest tütre pärast. Pühamees kuulas, rüüpas magusat masala’ga teed ja krõ bistas küpsist kõrvale. Kõht sai mõnusasti täis ja tukastus kip pus peale. Ta oli juba ammugi aru saanud, mida teha tarvis. Noogutades kinnitas ta, et võtab Ārya „ravimise” enda õlule ja õpetab teda, sedaaegu majas elades. Vanemad lasid valmistada talle aseme otse tütre toa ukse taha, sest nõnda oli täidetud Jagannatha soov magada põrandal, lihtsal matil.

„Homme alustame,” sõnas vagamees ja tõmbas teki üle pea. Ka majarahvas läks magama, lootes uuest päevast arutust, sel gust ja paremat olekut. Printsess ei teinud aga ukse taga kostvast kolistamisest väljagi, ta oli juba ammugi nuuksudes uinunud. Kolmanda päeva hommikul virgus Ārya varakult, sest akna tagant kostis laulvat mõminat ning kardina vahelt imbus tüdruku tuppa imalat viirukisuitsu lõhna. Ta lõi akna valla ja tõusva päikese kiired paiskusid suletud kambrisse. Akna taga rõdul istus lootosistes poolpaljas pühamees ja tervitas õlilampi pea kohal hoides koidikut. „Kes sina oled?!” päris neidis nõudlikult, ent askeet ei vastanud. Kulus tubli tükk aega, enne kui Jagannatha palvuse lõpetas ja pilgu vennatütre poole pööras. „Jagannatha Rai on minu nimi,” vastas ta kerge kummar dusega käsi puusas hoidva tüdruku poole. Ārya oli segaduses – Rai oli ju temagi perenimi. „Olen sinu onu,” päästis vagamees tüdruku kimbatusest. Tema onu ja hindu pühamees! See kõlas isegi pirtsaka printsessihakatise jaoks huvitavalt. Nõnda erilisena, et ta unus tas ajutiselt isegi oma vastasseisu kogu maailmaga. Väliselt jäi ta aga jäiseks: „Ja mis sa siit tahad?” „Paar nädalat tagasi tekkis mul tunne, et mind vajatakse siin. Nõnda ma siis tulin. Jalg jala ette, kolmkümmend miili päevas,” seletas vanamees. „Kuulsin eile, et oled kogu ilmaga tülli pööranud, teelt eksinud ... Äkki saan mina aidata?” Ārya ei vastanud, ainult puhises vihaselt, öeldes siis: „Mine ära! Ma ei vaja sind ega kedagi teist.”

„Olgu, ent ütle siiski, mis sind nõndamoodi ärritab?” kü sitles sādhu edasi. Et rahu saada, paiskas neiu ühekorraga: „Noh, nad tõid mu siia. Keegi ei küsinud minu käest, kas ma tahan siia vastikusse Indiasse tulla. Kas ma tahan järgmised viis-kuus aastat siin solgiaugus elada. Kodu on nagu vangla, valvur värava ees, kool samuti. See on tütarlastekool! Ühtegi poissi pole silmapiiril, kõik teised õpilased on mingisugused kukupaid. Ei mingeid pidusid, ei midagi. Välja ei lubata, sest see olevat liiga ohtlik. Istu nelja seina vahel ja õpi nagu nunn. Ma vihkan Indiat! Mul le ei maitse need toidud, mulle ei meeldi need inimesed. Siin on liiga palav, pidevalt ajab higistama. Igal pool on putukad, kriiskavad ahvid, linnud, kes näppavad laualt toitu, lehmad ja koerad roojavad terve tänava täis ...” Ārya meelepaha rauges õige pisut. Onu sõnas mõtlikult: „Sul on õigus. Kõiges. Sa tahad üht, elul aga on pakkuda teist. Oled juba suur, aga mitte piisavalt. Sulle ei meeldi otsused, mis tehakse sinu eest. Mõistan. Ühtlasi näen, et sa pole pealispinnast sügavamale näinud. Sa mässad ja möllad, aga ei mõtle ...” Neiu nuttis vägevaid vihapisaraid, pühamees ohkas vaid ja sõnas: „Las ma parem vestan sulle mõne muinasjutu, äkki siis läheb tuju paremaks.” „Kuidas tahad. Ega ma enam laps pole. Kui ma sinust nõn daviisi kiiremini lahti saan ...” vastas tüdruk nuuksete vahepeal ja lahkus aknalt. Ta heitis siiski voodile ja hoidis kõrvad kikkis. Pühamees võttis sisse lootoseasendi ja asus pajatama.

PA D I Š A H H I PA PAG O I J A MA H A R A D Ž A EL EVA N T

„Seal, kus tee viib India lääne rannikult Delhi suunas, loogel des nagu kärbatanud maonahk läbi radžade maa, üle troopi liste mägede, läbi kõrbeliiva ja marmorkaljude, asub Kin tapuri linn. Kõrgel vulkaanili sest liivakivist kaljuseljandikul, otse suure tee kõrval ja sellega kõrvu kulgeva jõega rööbiti, kerkivad muistse maharadžade kindluslossi müürid. Vallid on kõrged ja neid pole eales vallu tatud, sest neid palistavad bas tionid ja vahitornid, kahurite ja noolemeeste väljalaskeavad. Üksnes kitsukene munakivide ga sillutatud käänuline ja järsk rada kulgeb suurelt teelt läbi siksakiliste tänavate üles lossi poole, eesõue, kus minevikus pasundasid tallides kümned elevandid, pruuskasid sajad hobused ja ilastas tuhatkond kaamelit.

Tänapäeval paiknevad seal loomade asemel suveniiri müüjad, kes müütavad turistidele paabulinnusulgedest lehvikuid, sandlipuust nikerdatud kujusid ja tuhandeid kasu tuid vidinaid. Päevast päeva veavad sajad kodustatud ja talt sad elevandid turiste tee kõrval asuvast paviljonist üles mäkke maharadžade muistset hiilgust kaema ning higist leemendavad eurooplased on nõus maksma selle lõbustuse eest kõva hinda. Mahout’id ehk elevandiajajad, kes elevante mäkke ja sealt alla karjatavad, istuvad londiliste pea peal, jalad kõrvade vahel, ja juhivad neid, kraapides kõrvera oraga laiade kõrvade sisepin da. Elevandiajajad ja loomad ise teenivad meelelahutuse pealt näljakopikaid, põhitulu voolab maharadža perekonna kaukasse. Sealsamas paviljoni kõrval, mäkke viiva tee veeres, kerkib sajandeid tagasi koolnud padišahhi marmorist mausoleum. Kogu Põhja-Indiat hallanud muslimivalitseja oli olnud oma aegse maharadža suur sõber. Kord olla padišahh hindukuningal külas olles kõvasti pidutsema kukkunud. Lauad olid hõrgutiste ja magusa veini all lookas, kaunid neiud tantsisid nabatant su, raadžputid ehk kohalik sõdalasrahvas näitasid oma oskusi vibulaskmises ja ratsutamises. Peoperemehest maharadža ja kü lalisest padišahh muudkui vaatasid ja sõid-jõid. Nõnda päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse, kuni aastapäevad täis said. Viimasel joomaööl tõmbas rasvunud ja purjus padišahh omale vutiluu kurku ning lämbus kõigi peoliste nähes. Muslimite väed ja nende pealikud kaugel eemal Delhi linnas kahtlustasid oma valitseja mürgitamist ja marssisid

Kujundanud Angeika Schneider Toimetanud Kadri Põdra © Martti Kalda © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-42-8 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee