Peidetud lugu

Peidetud lugu

Valentina Nazarova

Peidetud lugu Inglise keelest tõlkinud Eve Rüütel

Originaali tiitel: Valentina Nazarova The Hidden Track AST, 2016

© Valentina Nazarova, 2016 Eesti tõlkeõigused on korraldanud Banke, Goumen & Smirnova Literary Agency (www.bgs-agency.com) Tõlge eesti keelde © Eve Rütel ja Tammerraamat, 2019 Toimetanud Kadri Põdra Kujundanud Villu Tammer ISBN 978-9949-616-71-8 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Bändipoistele Ma ju ei teagi nüüd, mis ma siin kirjutan, kohe mitte ei tea, midagi ma ei mõista ja üle ka ei loe, ja stiili ei paranda, vaid aina jätkan kirjutamist, et teile rohkem kirjutada … Minu kullake, kallis, oh teid mu neiukest!

Fjodor Dostojevski, „Vaesed inimesed”*

* Tõlge A. Raid, „Vaesed inimesed”, 1964.

Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Esmaspäev, 27. aprill 2007 Olek: loetud

Privet*, Ženja!

Palju õnne sünnipäevaks, õeke! Mamps ütleb, et nüüd oled sa ametlikult täiskasvanu, kakskümmend üks. Ta naeratab, aga ma tean, et ta on pisut kurb.

Kas sul on seal lõbus? Kuidas ülikoolis läheb? Kuidas Inglismaal ilm on? Kas juba piisavalt soe, et käia selle sinise kleidiga, mille mamps sulle kinkis?

Aitäh, et sa mulle Facebooki konto tegid. Mul on hea meel, et saame nüüd rohkem rääkida.

Muide, see oli sul hea mõte inglise keeles sõnumeid vahetada. Nii on meil justkui oma salakeel, nagu raamatus või filmis.

Kalli ja musi Peterburist Nika ja ema Saatja: Ženja Lukina Saaja: Nika Lukina Teisipäev, 28. aprill 2007 Olek: loetud

Tere, väikeõeke!

Aitäh õnnitluste eest! Luban, et panen varsti mõned pildid üles, et sa mind selles oivalises sinises kleidis näeksid. Siin on ilus – päike paistab, taevas on selge. Mul on tunne, et see suvi tuleb eriline.

Kuidas kodus lood on? Võibolla tulen augustis teile külla! Kas oled rõõmus? Mina olen küll!

Anna emale mu kallistused edasi. Žen x * Tere (vn).

7

Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Reede, 4. mai 2007 Olek: loetud

Ženja, meil on kõik korras. Lõpuks ometi läks ilm soojaks! Noh, teksajaki jaoks sobivaks. Ma ei jaksa augustit ära oodata!

Leidsin su vana CD-mängija. Kas tohin seda kasutada?

Nika xx Saatja: Ženja Lukina Saaja: Nika Lukina Pühapäev, 6. mai 2007 Olek: loetud

Nika, muidugi sa võid selle endale võtta, aga luba mulle, et ei kasuta seda mingite viletsate emobändide kuulamiseks, eks! Ma tean, et sinu vanuses noored armastavad neid, aga nad on rämps. Võta mu toast minu CD-de vana kogu. Sealt leiad palju häid asju.

Alustuseks kuula neid: The Libertines – seal on kaks CD-d, võta mõlemad. Ma ei suutnud otsustada, kumba osta, armastan neid mõlemaid kohutavalt.

Oasis „(What’s the Story) Morning Glory?”

Radiohead „Kid A & Hail to a Thief” Placebo „Sleeping with Ghosts” Nirvana „Nevermind” Muusika aitab sul kõigest läbi tulla, Nika. Elul on kombeks mõnikord raskeks minna – inimesed võivad panna sind ennast väärtusetu ja tühisena tundma või siis võivad asjad nii süngeks ja lootusetuks minna, et tunned, nagu poleks maailmas enam üldse valgust, kuid muusika aitab. Alati. Mõnikord on see su ainus sõber.

Ja sa pead meeles pidama, et maailmas on tuhandeid bände, kes teevad näo, et nende muusika on oluline. Nad näevad välja, nagu läheks see neile korda, nad isegi ütlevad kõiki õigeid asju ja kannavad õigeid 8

riideid. Aga nad on võltsid – ära sellesse lõksu lange. Nad on lihtsalt teesklejad, kes tegelevad muusikaga täiesti valedel põhjustel. Neil pole oma hinge ja seepärast varastavad nad rõõmuga sinu oma ära.

Armastusega Ž Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Pühapäev, 6. mai 2007 Olek: loetud

Žen, suur-suur aitäh sulle! Püüan su juttu meeles pidada, kuigi ma pole vist kunagi ühtki ilma hingeta inimest kohanud.

Võtsin veel ühe su CD: The Killersi „Hot Fuss”. Praegu tundub, et see meeldib mulle kõige rohkem, olgugi et sinu nimekirjas seda polnud.

Nad kõlavad rõõmsalt ja nende tekstid räägivad lugusid. Kõigest ma aru ei saa, aga selle põhjal, mis kohale jõuab, paistavad nad päris lahedad. Võtsin su sõnastiku, et võõraid sõnu järele vaadata.

Kas neil on hing? Mulle meeldiks neid laval näha, kui sulle Inglismaale külla tulen. Kas saaksime nende kontserdile minna? Palun ütle jah.

Sinu väikeõde Nika Saatja: Ženja Lukina Saaja: Nika Lukina Teisipäev, 10. mai 2007 Olek: loetud

Hei, kullake Muidugi saame! The Killers on tõelised rokkarid. Ma lähen neid sel suvel festivalile vaatama. Bilo ja Biggles on ka seal!

Muide, mul tuli üks mõte. Iga kord kui mulle kirjutad, ütle, mida sa parajasti kuulad. Siis saan kindel olla, et arendad endas head muusikamaitset. Tahan, et sa oleksid üks õige väike rokitibi, mu kallis!

9

Anna emale minu poolt musi!

Armastan sind väga-väga Žen xx Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Kolmapäev, 13. juuni 2007 Olek: loetud

Radiohead „Kid A” Žen, ma sõidan mampsi ja papsiga puhkusele. Loodan, et sa ei pane pahaks, kui su CD-d endaga kaasa võtan. Luban, et olen väga ettevaatlik ega kriimusta neid. Kirjutan kohe, kui võimalus tekib. Ma ei tea, kas neil seal Kreeka saartel Wi-Fi on või mitte.

Ma igatsen sind kohutavalt, õeke. Olen igal õhtul enne magamajäämist Radioheadi kuulanud. Mulle meeldib, kuidas see tekitab pimedas kuulates kananaha.

Nx Saatja: Ženja Lukina Saaja: Nika Lukina Neljapäev, 14. juuni 2007 Olek: loetud

Nika, lõbutse seal siis korralikult.

Palu, et mamps ostaks sulle iPodi. Niiiiii palju on head muusikat, mida ma sinuga jagada tahan.

Näeme varsti. Kallis oled! Žen

10

Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Teisipäev, 19. juuni 2007 Olek: loetud

The Libertines „Music When The Lights Go Out” Ženja, kuidas sul läheb? Kas ülikooliga on suveks ühel pool?

Ma armastan merd – mere lõhna ja nõiduslikku värvi. See on nii võimas, justnagu muusika. Kuulan The Killersit, mõnikord ka The Libertinesi. Teised bändid tunduvad suveajal kas liiga kurvad või liiga vihased.

Igatsen sind kangesti. Ei jõua augustit ära oodata, et sind jälle näha.

Nx Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Laupäev, 23. juuni 2007 Olek: loetud

The Killers „Jenny Was a Friend of Mine” Hei, õeke Kuidas läheb? Mul on siin veidi igav. Täna me randa ei läinud, eile samuti mitte. Olen omaette ringi kolanud, klapid peas. Mulle hakkab niimoodi muusika kuulamine päris meeldima.

Homme läheme paadiga sõitma, ma ei tea, millal jälle kirjutamiseks mahti saan. Loodetavasti ootab mind sinult kena pikk vastus ja terve hunnik fotosid, kui järgmine kord FB-sse login.

Nika x

11

Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Reede, 29. juuni 2007 Olek: lugemata

Placebo „English Summer Rain” Tahtsin lihtsalt öelda, et emal on tervis korrast ära. Nii et võibolla oleks hea, kui saaksid juba varem tulla.

Kalli Nika Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Esmaspäev, 2. juuli 2007 Olek: lugemata

Oasis „Hello” Žen, mamps muretseb end haigeks. Palun lae oma telefon ära ja helista talle.

Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Kolmapäev, 4. juuli 2007 Olek: lugemata

Radiohead „Sail to the Moon” On sul kõik korras? Kus sa oled? Miks su telefon on välja lülitatud?

12

Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Teisipäev, 10. juuli 2007 Olek: lugemata

Nirvana „Something in the Way” Žen, palun vasta. Lihtsalt anna meile teada, et sul on kõik korras.

Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Neljapäev, 26. juuli 2007 Olek: lugemata

Radiohead „I Will” Žen, kus sa ometi oled? Mamps on haige, ta on viimasel ajal palju arstide vahet käinud. Kõik arvavad, et ma olen rumal ega saa aru, mis lahti on. Aga ma saan! Ma tean, et nad kõik valetavad mulle – isegi ema.

Midagi halba on teoksil. Mul on hirm, Žen. Palun-palun vasta ja tule ruttu koju.

Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Esmaspäev, 12. november 2007 Olek: lugemata

Nirvana „Endless Nameless” Mamps suri eile öösel. Tal oli vähk. Diagnoos pandi juba juulis, aga siis oli liiga hilja. Paps ütleb, et tal polnud mingit lootust.

Sellest on kolm kuud, kui me viimati rääkisime. Kus sa oled?

Matus on reedel. Palun tule. Kõik on siin täiesti segaseks läinud.

Eriti paps. Ta nutab. Ma pole teda kunagi varem nutmas näinud.

13

Mamps küsis kuni lõpuni välja iga päev sinu kohta, muudkui helistas inimestele ja uuris, kas nad on sinust midagi kuulnud. Lõpus võttis paps talt telefoni ära, sest ta keeras end liiga üles. Paps ütles, et politsei tegeleb asjaga ja et ta on kindel, et sinuga on kõik korras, sest sa pole enam väike tüdruk.

Nädal tagasi langes mamps koomasse ega ärganudki enam üles.

Olen viimasel ajal palju Nirvanat kuulanud.

Ma ei nuta. Tean, et kõik ootavad seda mult, aga ma lihtsalt ei suuda.

Inimesed aina kallistavad mind ja räägivad, kui kahju neil on – ma vihkan seda. Kas see tähendab, et ma olen pealiskaudne? Kas see tähendab, et ma ei armastanud mampsi?

Kuulan ühtelugu pimedas sinu CD-sid. Miski muu ei aita.

Tule koju, õeke.

Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Laupäev, 17. november 2007 Olek: lugemata

Nirvana „Polly” Eile maeti mamps maha. Ta lamas meie kirikus lakitud kirstus ja ma ei suutnud pilku temalt pöörata. Ma lihtsalt ei saanud silmi ta näolt lahti. Tundus, nagu polekski seal tegelikult tema. Tähendab, ma tean küll, et see oli tema, ega ma napakas pole, aga mõnes mõttes oli seal nagu võõras inimene. Mõistad, mida ma öelda tahan? Ta poleks end ise kunagi nii palju meikinud. Nad panid talle ka mingi jäleda lokkis paruka pähe. Kui ta seda näinud oleks, naernuks ta nii kõvasti, et piss püksis. See oli kõik nii võlts.

Ma ei tea, mis minuga lahti on. Paps helistas kooli ja nad lasid mul täna koju jääda. Miski ei tundu tõeline. Kas see ükskord lõpeb? Kas miski saab enam iial korda, Žen?

14

Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Teisipäev, 1. jaanuar 2008 Olek: lugemata

Tokio Hotel „Don’t Jump” HEAD UUT AASTAT, NÕME TŠIKK! Kuidas sa said meid sellisel ajal maha jätta? Ma täiega vihkan sind, kuuled?

PS. Ma kuulan su ülihinnalise CD-mängijaga Tokio Hoteli, nii et tule ja anna mulle laksu, nõme tšikk. Loodan, et sa oled surnud nagu emagi.

Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Kolmapäev, 2. jaanuar 2008 Olek: lugemata

Radiohead „Where I End and You Begin” Žen, ma tõesti vabandan oma viimase kirja pärast. Ma ei mõelnud ühtki sõna tõsiselt. Ma igatsen sind. Murdsin Tokio Hoteli CD katki ja viskasin ära. Eile öösel jõin esimest korda elus papsi viskit, sellepärast ma nii vihaseks saingi, kõige peale, mitte ainult sinu. Tunnen end nii abituna. Ma armastan sind, õeke. Palun tule koju tagasi.

15

Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Kolmapäev, 23. aprill 2008 Olek: lugemata

The Libertines „I Get Along” Täna said sa 22. Palju õnne, õeke! Kas tähistad? Mina küll – ostsin tüki porgandikooki ja ühe punase küünla.

The Libsi „I Get Along” mängib mitu korda järjest. Arva, milline osa sellest loost mulle kõige rohkem meeldib! Ma vist hakkan aru saama, mida nad öelda tahavad, kui refräänis „fuck them” ütlevad.

Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Neljapäev, 23. aprill 2009 Olek: lugemata

My Chemical Romance „Welcome to the Black Parade” Hei, Žen!

Palju õnne sünnipäevaks!

Mul on uudis: paps abiellub uuesti. Ta nimi on Olga ja ta on papsi lemmikrestoranis administraator. Minu arust on ta väga kena ja tore inimene, aga ma vihkan teda ikkagi.

Olen viimasel ajal palju My Chemical Romance’i kuulanud. Ma tean, et sinu arvates on see ilmselt vilets emobänd – sitt, ütleksid sa –, aga ma ei hooli sellest. Nad panevad mind tundma, nagu kuuluksin ma kusagile, nagu ma polekski üksi. Mitte miski muu mind ei aita.

16

Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Reede, 23. aprill 2010 Olek: lugemata

Green Day „Boulevard of Broken Dreams” Hei, Žen!

Palju õnne, õeke!

Veel suuri uudiseid: eelmisel nädalal sündis meile poolvend. Kõik on nii põnevil ja see ajab mul südame pahaks. Aga vähemalt on nad minu rahule jätnud! Õhupallid, kaardid, lilled, kingipaber – kõik on titesinine ja lõhnab kaka ja beebipuudri järele. Värvisin oma juuksed mustaks, jõin end täiesti täis ja oksendasin kogu vannitoa täis, samal ajal kui Olga sõbrad elutoas kohvi jõid. Ma ei suuda uskuda, et paps on sinu ja mampsi nii lihtsalt unustanud! See teeb mind sisemiselt nii nõrgaks ja väikseks, täiesti väärtusetuks.

Paps püüab mu armastust ära osta, haletsusväärne. Aga uus iPod meeldib mulle. Laadisin alla kolm Green Day albumit. Ma ei suuda aru saada, kas nad on võltsid või mitte, aga arvan, et nad võiksid sulle meeldida.

Ja muide, ma ei tea, kas sa oled kuulnud, et Oasis läks laiali. Sellest anti ametlikult teada. Noel lahkus bändist, ütles, et tal on kõrini.

Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Laupäev, 23. aprill 2011 Olek: lugemata

Placebo „Song to Say Goodbye” Ma tunnen seda nüüd täiesti selgelt – sa oled surnud. Olen kuulnud, et lähedaste veresugulaste puhul on võimalik tunda, kui midagi on korrast ära. Ilmselt juhtus see tol suvel neli aastat tagasi. Ma arvan, et tean isegi kuupäeva: 13. juuli 2007. Keegi võttis sult elu.

17

Briti politsei seevastu paistab teisiti arvavat. Ükskord, mitte väga ammu, oli paps õhtul vindine ja ma meelitasin ta juurdlusest pikemalt rääkima. Nii saingi teada, et su telefon lülitati pärast mitut nädalat vaikust lühikeseks ajaks sisse. 13. juulil 2007 püüdsid nad signaali kinni Kentis, kusagil Eurotunneli lähedal. Nad arvavad, et sa põgenesid Pariisi või Amsterdami. Võibolla olid sa mingitmoodi hädas, või siis tahtsid lihtsalt vehkat teha. Nende teine teooria on, et sind röövisid tulnukad.

Kas sa suudad seda uskuda? Nad lihtsalt ei hooli, Žen. Ja ausalt öeldes paps samuti mitte. Politsei ütles, et sa kuulusid kõrgesse riskirühma: noor, välismaalane, perekond kaugel ja sõbrad kahtlased. Nad justkui arvasid, et siis peabki kindlasti midagi halba juhtuma. Sellised lood, nagu sinuga juhtus, teevadki UK viisa saamise nii raskeks.

Mul on sageli üks nägemus: sa seisad Doveris valge pankranniku serval, käed tuules laiali, ning karjud kopsupõhjast „fuck yeah” nagu rokkstaar hullunud rahvamassi ees. Imeline, võimatu sina.

Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Reede, 13. juuli 2012 Olek: lugemata

My Chemical Romance „The Ghost of You” Kell on viis hommikul. Seisan katusel ja vaatan päikesetõusu. Linn hakkab surnust üles ärkama. Mu kõrvaklappides mängib valjult MCR (ja mis siis?!), üle mu näo libisevad punased ja roosad päikesekiired. See on päris. Siin ja praegu. See on nüüd minu elu. Tahan öelda, et ma olen purjus, aga kelle asi see on! See ei muuda kõike vähem tõeliseks.

Viis aastat, Žen. Ma ei suuda enam isegi su nägu ette kujutada – see on lihtsalt ähmane laik, üks kaunis ähmane laik. Sa ei käi mul enam isegi unenägudes külas.

Ma püüan sinust üldse mitte mõelda, nii on lihtsam. Aga mõnikord meenutavad väiksed asjad, nagu laulud, lõhnad või sõnad, mida ma rahvast täis metroos kuulma juhtun, mulle sind. Või mampsi. Ja ma 18

väristan õlgu ja tajun, nagu oleks sügaval mu päikesepõimikus mingi kuum ja tume kirvendav tunne. Siis sulen silmad ja lasen mälestustel end eemale kanda, meie vana korteri kööki, kus mamps kuulas iidselt stereokassetikalt oma lollakaid laule ja me tantsisime koos keset kööki nagu haldjad kusagil metsas.

Enamasti ma lihtsalt teesklen, et sind polnudki kunagi olemas, et sa elasid kogu aeg ainult minu peas. Ma ei suuda ohver olla, Žen. Ma ei suuda olla see tüdruk, kes jäi emast ilma. Ja kelle õde jäi kadunuks.

Vaene väike hädapätakas. Kurat, ma ei või seda taluda, kui inimesed tekitavad minus ohvritunnet. Tahaksin siis neile vastu vahtimist anda.

Ja ma tahan su CD-d ära visata. Ma tahan unustada. Tahan olla õnnelik, normaalne ja terviklik inimene … mitte lihtsalt keegi, kelle sina ja mamps maha jätsite.

Hüvasti.

Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Pühapäev, 31. mai 2015 03:56 Olek: lugemata

Ženja Ljubitš „Russian Girl” Hei Ma proovisin. Pingutasin kõigest väest, et teeselda, nagu oleks kõik korras. Ja mõnda aega oligi kõik peaaegu korras, aga elul on julm ja naljakas viis meelde tuletada, kes me oleme ja mida tegelikult väärt oleme.

Minuga juhtus midagi halba, õeke. Ja tuleb välja, et sina, mu ammu kadunuks jäänud õde, oled ainus inimene, kellega ma oma valu jagada saan, pruukimata karta, et mind haletsetakse ja hukka mõistetakse.

Meie sinuga polnud kuigi lähedased. Ma olin sinu peale nii armukade: kadestasin su juukseid ja veatut nahka, ja seda, kuidas mamps sind kohtles. Vihkasin seda, et olin tema jaoks alati teisel kohal. Tean, et teil olid ühised saladused. Ja siis juhtus midagi ning äkitselt oli temast 19

saanud su vaenlane, sa pakkisid oma riided suurde musta kohvrisse ja ostsid üheotsapileti teise riiki. Mitte keegi ei suutnud välja mõelda ühtki põhjust, miks sa ei peaks minema. Ja nii sa läksidki, lihtsalt sõitsid ära. Algul olin rõõmus, aga siis sain aru, kui palju ma sind igatsen.

Kõik muutus ilma sinuta tuhmiks ja vaikseks, valgus süttis ja elu toimus ainult siis, kui sa meile kaks korda aastas nädalaks külla tulid.

Suurem osa sinuga seotud mälestustest on ähmastunud ja hägustunud, nagu vaataksin neid rongiaknast, heites mööduvate puutüvede vahelt põgusaid pilke.

Ma olin kolmteist. Lihavõttenädal oli peaaegu läbi ja paps viis su lennujaama. Minul ei lubatud kaasa tulla, niisiis vaatasin oma toa aknast, kuidas sa päevinäinud kohvri papsi auto pakiruumi vinnasid.

Sa pidid juba esiistmele istuma, kui pöördusid äkki ümber, nagu oleksid mu pilku tundnud, ja lehvitasid hüvastijätuks. Mõned inimesed lahkuvad nagu mamps – pärast pikka ja meeleheitlikku hüvastijättu, kui pole enam midagi öelda jäänud. Sinuga oli täiesti teistmoodi. Ühel hetkel olid sa seal, seisid minu ees, ja silmapilgu pärast olid läinud. Ei mingeid hüvastijätte, üldse mitte midagi.

Mäletan ühte poeskäiku: sina, mina ja mamps ostukeskuses. Mamps ostis mulle elu esimese late. Ma muutusin täiesti hüperaktiivseks – te pidite naerust otsad andma. Siis läksime ühte hipipoodi ja mamps ostis sulle sinise kleidi, mis oli sul tol päeval seljas, kui sa kadunuks jäid. Kui ma vaid oleksin siis teadnud, et see on viimane kord, mil me niiviisi koos oleme, ainult meie kolmekesi. See oli ka viimane kord, kui keegi mind ostukeskusse viis. Mõne kuu pärast olite mõlemad läinud. Pärast seda ei hoolinud õigupoolest keegi, kuidas ma riides käin, seni kui mu taguots kaetud oli ja ma liiga hullult ei haisenud. Paps andis mulle raha, mil iganes ma küsisin. Ta teeb ka praegu nii. Avastasin, võibolla enda kahjuks liiga varakult, et paps teeb kõike, mida ma palun, et ma ainult teda Olga ja tema sõprade ees ei häbistaks. Nii ma siis hoiangi meie perekonna varemete kohal austusväärset kodanlikku fassaadi.

Aastaid lasin endal tunda vaid kahte asja: vihkamist ja viha. Ma vandusin, jõin ja lasin end juhuslikel kuttidel katsuda. Kuulasin palju muusikat.

20

Sinu CD-d muutsid mind täielikult. Muusika andis mulle jõudu, mida mul kõige selle läbielamiseks vaja läks. Muusika suutis kõigele ümbritsevale anda seletamatu valulise sügavuse, topelttähenduse, eesmärgi. Arvan, et olin tüüpiline emotüdruk: vihane, emotsionaalne ja sundmõtete küüsis. Mul on ikka veel raske inimesi usaldada, kui ma ei tea nende iPodi sisu. (Kas sa teadsid, kui suur erinevus on selle vahel, millist muusikat inimesed ütlevad end kuulavat või millise bändi logo särgil kannavad, ja mille nad tegelikult kell viis hommikul mängima panevad, kui on omadega läbi ja üksi, pärast järjekordset laastavat reedeööd? Mina tahan alati just seda viimast asja teada, sest see on alasti ja ilustamata tõde.)

Jätkasin mässu inimeste vastu, kes panid mind ennast tundma väikse ja ebakindlana. Tollal pakkus see mulle palju lõbu, kuid siis, paar aastat tagasi, otsustasin lõpuks ennast kätte võtta. Lõikasin oma ronkmustad juuksed vannitoapeegli ees lühikeseks, palkasin eraõpetaja, kes aitas kooliasjadega järje peale saada, ning lõpetasin sinu muusika kuulamise. Elu võib olla lihtne ja peaaegu vahva, kui endale pidevalt tegemist leiad ja asju üle ei mõtle.

Kui ma papsile ütlesin, et tahan pärast keskat aasta vahet pidada ja maailma näha, pööritas ta silmi. Aga mis tal üle jäi? Ma ju teadsin, et ta ei taha mind sinna. Ta tahtis nautida oma uut perekonda. Jõudsin lõpuks Londonisse – tegelikult olen ikka veel siin. Arvasin, et paps saab tulivihaseks ja nõuab, et ma otsekohe koju tuleksin, kuid tema ainult käskis mul ettevaatlik olla ja end mitte probleemidesse mässida. Siis kandis ta üle raha, mida olin palunud. Minu kodunt eemal hoidmine polnud odav. Aga täpselt nii vähe ta minust hoolibki, Ženja.

Teeme ühe asja kohe selgeks: ma ei tulnud siia sinu pärast. Ma isegi ei mõelnud enam sinu peale kuigi palju, kuni viimase ajani. Tahtsin lihtsalt midagi uut ja Inglismaa tundus lahe. Miks mitte, pagana päralt?

Eriti arvestades, et olin piisavalt nutikas ja sain sisse viisakasse ülikooli, kus maksti kena stipendiumi. Paps tasus ülejäänud kulud. Peaasi, et olen õnnelik ja hoian tema täiuslikust uuest elust eemale.

London on veider koht. Esiteks on see täis venelasi – neid on sõna otseses mõttes kõikjal. Siin on vene ajakirjad, hambaarstid, 21

günekoloogid, koolid, kauplused, lasteaiad ja jumal teab mis kõik veel.

Ja nad on ülimalt sõbralikud. Nad kutsuvad mind alati pidudele ja esinemistele ja kunstietendustele, ja manavad iga kord ette osavõtliku naeratuse, küsides, kuidas siis elu Venemaal praegu ka on. Võlts, võlts, võlts.

Seevastu koolis vihkasid mind kõik, kuna nad teadsid, et paps on uusvenelane – nii nimetatakse nüüd inimesi, kes said rikkaks pärast raudse eesriide langemist. Isegi kui nad tegid oma raha vanamoelisel viisil, rabades kõvasti tööd, nagu paps, ega olnud maffiaga vähimalgi määral seotud. Inimestel oli ükspuha. Kui nad olid minu taunimise mu perekonna raha pärast lõpetanud, hakkasid nad mind mu kaotuse pärast haletsema. Oh õeke, kuidas ma tahtsin neile vastu hambaid anda, kui nad kohtlesid mind nagu väikest kurba tüdrukut, kes vajab nende abi! Ma ei vajanud kellegi abi, olin täiesti suuteline iseenda eest hoolt kandma. Nii et jah, Briti venkud käituvad, nagu kuuluksid nad mingisse sekti – püüavad sind ära võluda ja panna sind loobuma kõigest, mida enda omaks pead.

London on täis endiste sovetimaade elanikke. Nad räägivad vene keelt, või siis vähemalt saavad sellest aru. Tean seda õelatest pilkudest, mida nad mulle heidavad, kuuldes mind rääkimas. Nagu oleks see minu süü, et egoistlik diktaator seitsekümmend aastat tagasi nende suveräänsuse röövis. (Ma pööritan silmi.)

Seega eelistan võimaluse korral mitte mainida, et olen venelane.

Inimestel on lihtsalt liiga palju eelarvamusi. Kuigi, nagu sa tead, on brittide eest võimatu oma päritolu varjata, kui sa neile just näkku ei valeta. Asi on selles, et aktsenti kuuldes tunnevad nad kohe vajadust uurida, kust sa pärit oled, eriti sellise veidra aktsendi puhul nagu minul. Sain selle lauludest, mida ma sinu tõttu kuulasin, kõigilt sinu indie-jumalatelt. Ja muidugi mängisid rolli ka mitu inglise keele õpetajat: üks tüdruk Bristolist, üks austraallane ja koguni kaks ameerika tudengit (üks New Yorgist ja teine Georgiast). Kutid tulevad Venemaale peamiselt selleks, et keppi saada. Ja plikad sellepärast, et nad on liiga palju Kiera Knightleyga „Sõda ja rahu” vaadanud. Kõigist inimestest, keda ma kohanud olen, meeldivad britid mulle kõige rohkem. Neile ei lähe tõepoolest absoluutselt korda, kes 22

sa oled või kuidas sul läheb, ja nad ei hakka kunagi nägu tegema, nagu läheks. Hindan nende ausust.

Ma olen praegu sama vana nagu sina siis, kui sa kadunuks jäid.

Kakskümmend üks. Võibolla on see, mis minuga juhtus, lihtsalt perekonnaneedus. Kust kurat mina tean. Mamps sai sinu, kui ta oli kakskümmend üks. Võibolla on see meie perekonnas tähendusrikas vanus, ma ei tea.

Saatja: Nika Lukina Saaja: Ženja Lukina Pühapäev, 31. mai 2015 4:41 Olek: lugemata

Nirvana „Rape Me” Vabanda, vajutasin kogemata saatmisnupule.

Igatahes, kuhu ma jäin? Ahjaa. See juhtus märtsis, ülikooli viimasel päeval. Kõik asutasid end järgmisel hommikul lihavõtteks koju sõitma. Ma tegelikult lausa ootasin, et kampuse raamatukogu täiesti minu päralt oleks – kollane kevadine päiksevalgus tolmustes saalides, mu sammude kaja, osooni lõhn ja koopiamasinate sahisev meloodia.

Ma ei suhtu tudengibaaridesse kuigi hästi, need on üsna mannetud kohad, kuid tol päeval lasin turundusanalüüsi kursuse tüdrukutel end ära rääkida ja läksin kaasa. Baar oli puupüsti täis ja haises odava käraka järele. Tellisin menüüst kõige lahjema kokteili ja seisin leti äärde, lauldes kaasa The Stone Rosesi „Love Spreads”, mis üürgas valjusti. Tüdrukud klatšisid teaduskonna juhatajat, kes oli just abielu lahutanud. Tüüpiline reedeõhtu, ei midagi erilist. Siis helises mu telefon ja ma läksin kõne vastuvõtmiseks välja. Kell oli kaheksa õhtul. Olin väljas paar minutit. Viimane asi, mida mäletan, on see, et tagasi ruumi jõudes rüüpasin lonksu oma kokteilist. Pärast seda läks maailm kottpimedaks.

Kui silmad lahti tegin, olin tagasi oma ühikatoas, kardinad tihedalt ette tõmmatud. Oli haudvaikne, köögistki ei kostnud ühtki 23

häält, ei naeru, ei vandumist ega muusikat. Sirutasin käe välja, et telefoni haarata, kuid see polnud oma harilikul kohal öökapil. Kobasin ringi, et seda leida, ja avastasin, et öökappi pole samuti. Tõusin istuli ja vaatasin ringi. Kõik mu asjad olid läinud. Kergitasin kardinanurka ja vaatasin välja. Päike paistis tühjale parkimisplatsile. Sain aru, et see pole üldse minu tuba, vaid lihtsalt sama planeeringuga ruum hoone teises tiivas – selles, kus asus tudengibaar. Mitu minutit ma lihtsalt põrnitsesin aknast välja, pea täiesti tühi. Siis tulin voodist välja ja uurisin end peeglist. Mu riided olid täiesti korratud: kapuuts oli pahempidi ja pikk lukk kleidi küljel pooleldi lahti. Retuusid ja käekott olid voodi kõrval põrandal hunnikus. Hõõrusin nägu, siis korjasin oma kraami põrandalt kokku ja astusin vaikselt koridori. See oli tühi ja vaikne. Tundsin end nagu zombi mingis maailmalõpufilmis – tead küll, kus peategelane ärkab esimeses episoodis koomast ja avastab, et maailm pole enam endine. Minu jaoks ei saagi maailm enam iialgi endiseks.

Kogu keha vabises, suu kuivas, kurk oli janust valus. Komberdasin tühja kööki, avasin veekraani ja jõin, kuni kõht punni läks ja ma enam neelata ei suutnud. Kõik tundus ebareaalne. Lonkisin läbi inimtühja kampuse oma tuppa, sammud koridoris vastu kajamas. Õhk oli paks ja kleepuv, valgus ähmane ja rohekassinine nagu sügav merevesi. Kui jõudsin lõpuks oma tuppa, keerasin ukse lukku, võtsin riidest lahti ja astusin peegli ette – see oli samasugune nagu toas, kus ma üles ärkasin.

Mu kehal polnud ühtki sinikat ega kriimustust, aga nahk lõhnas võõralt, magusalt, iiveldama ajavalt ja jäledalt.

Läksin duši alla ja keerasin vett aegamööda üha kuumemaks, kuni see kõrvetas. Tilluke vannituba täitus auruga. Tõmbusin dušialuse keskel looteasendis kerra ja jäin sedasi pikaks-pikaks ajaks, kuni vabin üle läks ja imelik lõhn kadunud oli.

Oli keskpäev, seega oli mul kaotsi läinud umbes kuusteist tundi.

Olin neist asjadest varem palju kuulnud – kampuse turvamees oli meid hoiatanud ja ühika külmkapiuksele oli kinnitatud infoleht hoiatusega „ära jäta kunagi oma jooki järelevalveta”. Olukord oli ilmselge, kuid ma ei suutnud end sundida neid sõnu valjusti välja ütlema.

24