PÕNEV ELU DŽUNGLIS by Tammerraamat

PÕNEV ELU

DŽUNGLIS Loomade jutud Mowglile

PÕNEV ELU

DŽUNGLIS Loomade jutud Mowglile

KATHERINE RUNDELL ILLUSTREERINUD KRISTJANA S. WILLIAMS INGLISE KEELEST TÕLKINUD MERIKE PILTER

Leemurile

Originaali tiitel: Katherine Rundell Further into the Jungle Stories for Mowgli First published 2018 by Macmillan Children’s Books, an imprint of Pan Macmillan, a division of Macmillan Publishers International Limited Text Copyright © Katherine Rundell 2018 Illustrations Copyright © Kristjana S. Williams 2018 Tõlge inglise keelest © Merike Pilter ja Tammerraamat, 2018 Toimetanud Lea Arme ISBN 978-9949-616-45-9 Trükitud Hiinas www.tammerraamat.ee Kõik õigused kaitstud. Mitte ühtegi selle teose osa ei ole lubatud reprodutseerida või mistahes vormis edastada (elektrooniliselt, mehaaniliselt, kopeerides, salvestades või muul moel) ilma kirjastaja kirjaliku loata.

Sisukord

Hundiema, kes oli vĂľitleja, enne kui emaks sai

Bagheera puur

Baloo vaprus

Kaa tants

147

Mowgli

191

Hundiema, kes oli võitleja, enne kui emaks sai

undiisa võttis inimlapse käppade vahele ja hakkas teda puhtaks lakkuma. Laps, kel nimeks Mowgli, oli närinud

neljakäpukil maas pühvlikonti. Üle ta põse jooksis kõrva poole üdinire, mille Hundiisa ära limpsas. „Kas räägid mulle mõne loo?” küsis Mowgli. Seoni mägedes oli vihmane päev. Mägedest allpool laius džungel, punaste ja kollaste puuõite tõttu meenutas selle lopsakas rohelus leopardimustrit.

3Põnev elu džunglis2

Hundiema oli läinud jahile alla jõe äärde, kus elutsesid suured rotid. Väljas rabistas vihma sadada, maapind muutus mudaseks, ent koopas oli soe ja kuiv. Just paras ilm juttude rääkimiseks. „Ainult ära räägi mungost – see on mu ära tüüdanud.” „Ära ole häbematu.” Hundiisa vajutas hambad nii õrnalt kui oskas vastu Mowgli pead. Mowgli oli väike, aga sitke, tal olid lihased, millega sai end ühe hüppega puu otsa lennutada. Sellegipoolest oli tal valus. „Ai!” hüüatas ta pead hõõrudes. „Valus!” Hunt ei öelnud midagi, lihtsalt müksas Mowglit kergelt ja tõmbas siis keelega lepitavalt üle poisi kaela. „Hästi, palun vabandust.” Mowgli üritas teha nägu, mis oleks korraga nii pahane kui ka paluv. Selleks liigutas ta kulme. „Räägi mulle ajast, kui sa väike olid.” Hundiisa raputas pead ja lakkus Mowgli vasaku kõrva tagant mulda. „Palun!” ütles Mowgli. „Mul on nälg.”

3Hundiema, kes oli võitleja, enne kui emaks sai 2

„Siis söö midagi.” „Ma ei taha süüa. Mu on nälg sinu juttude järele.” „Endast ma ei räägi, ei taha oma karvades nakitseda,” vastas Hundiisa. „Räägi siis sellest, kuidas emme oli noor.” „Ah!” Hundiisa silmadesse ilmus kuldne helk. Ta tõmbas keelega üle Mowgli juuste ja laskis ta siis käppade vahelt vabaks. „Jah. Seda ma võin küll teha,” ütles ta. „Sinu ema on kuulus, teda teatakse Seoni jalamilt kuni puudeni, mis kasvavad mäeaheliku kaugemal küljel.” Mowgli noogutas. Ta teadis seda. Kõik teadsid seda. Mowgli sirutas end mõnusasti ja hakkas varbaküünt närima. „Teda kutsuti Rakshaks, mis tähendab deemonit …” See oli Mowgli jaoks midagi uut. „Emme ei ole deemon!” „Noh, rohkem vaim kui deemon – metsik ja taltsutamatu. Kompliment see küll ei olnud.”

3Põnev elu džunglis2

Mowgli lasi varba suust ja tõusis püsti, käed rusikas. „Kes julges emmele niimoodi öelda? Löön maha!” Hundiisa müksas poissi hellalt koonuga ja Mowgli kukkus tagasi ta käppade vahele. „Emmel pole vaja, et sa tema pärast kellegagi võitled. Ta suudab ise enda eest väljas olla. Jäta see rapsimine! Kas sa tahad juttu kuulata või oleks targem kutsuda kohale Baloo, kes õpetaks sulle varaanide jahihüüdu?” Mowgli raputas pead ja surus huuled hammaste vahele. Kõik teavad, kui raske on varaani häälitsust õppida. Need elukad pole jutukad ja on tõeline vaev omandada looma keelt, kes ütleb midagi ainult üks kord kuue kuu jooksul. „Niisiis,” alustas Hundiisa, „Raksha oli pesakonna kaheksa hundikutsika hulgas ainus tüdruk – ja alates esimesest elupäevast võitleja. Ikka ja alati küüned, hambad ja puremine. Ta näris konte ja kive ning maast leitud sulgi, mõnikord näris ta ka oma vendi. Ema ütles Rakshale sageli, et mõne pooleldi nätsutatud jänese pärast pole küll vaja surmaheitlust pidada.

3Hundiema, kes oli võitleja, enne kui emaks sai 2

„Mu pisike, sa pead endale selgeks tegema, mis on tähtis,” õpetas ema, „iga asja pärast ei ole vaja lahingut lüüa.” Nende koobas asus poolel teel mäkke, selle suu oli kitsas, aga kambriosa avar. Talvel oli koopas soe ja vihma ajal kuiv. Siin leidus hundi hingeõhu ja kuiva maapinna rahustavaid lõhnu, kui just kõige väiksem hundikutsikas Bhedi polnud puuksutanud. Kutsikad kasvasid kiiresti ja said tugevateks. Raksha oli hall nagu vennadki, ainult et ta kõrvaotsad olid mustad. Sa tead ju, et sündides on meil sinised silmad, mis hiljem kollasteks muutuvad. Aga Rakshal jäigi üks silm taevakarva. Seetõttu sai teda kergesti ära tunda ja meelde jätta. Saabus päev, kui tuli kokku Karja Nõukogu. Tollal oli Karja juht suur must emahunt Nakha. Akela oli siis alles kõhnavõitu nooruk, kulus veel palju aega, enne kui temast sai Üksildane Hunt, kõikide huntide juht. Raksha ema kasis kutsikad puhtaks, nii et need kuuvalguses lausa särasid, seejärel juhtis, tõukas ja kandis neid kogu pika teekonna Nõukogu kaljuni. Väikeste kutsikate jaoks oli see teekond

3Hundiema, kes oli võitleja, enne kui emaks sai 2

pikk. Raksha käpad hakkasid õige pea tulitama ja valutama, ent ta keeldus ronimast emale selga või laskmast end suus kanda nagu väikest Bhedit. Vastavalt džungli seadusele tuleb kõik uued kutsikad tuua kaljule, et ülejäänud kari tunneks ja teaks nende nägusid ja lõhna. Kui mõni täiskasvanud hunt murrab pärast pesakondade ettenäitamist kutsika, kes pole veel ühtegi sokku tapnud, ootab teda surmanuhtlus. „Jookske, mu pisikesed,” hüüdis Raksha ema, „näidake end karjale.” Ta ajas pea kuklasse ja ulgus, et hundid kuuleksid: „Vaadake hästi! Näete minu kutsikaid – jätke nende näod meelde! Vaadake hästi!” Hundikutsikas on tavaliselt üsna habras olend: karvad puhevil nagu karu kõhualune, silmad laiali kui liblika tiivad. Ent igal reeglil on erand ja Raksha oli erand. Tema karv oli küll puhevil ja silmad laiali, kuid ta polnud habras. Juba siis oli ta vendadest suurem ja tema jalad jooksid teistest kiiremini. Kutsikad möllasid Karja

3Põnev elu džunglis2

Nõukogu kaljul, hammustasid ärevuses üksteist sabast ja kaelast. Samal ajal jälgisid täiskasvanud hundid neid tähelepanelikult. Bhedi jooksis kaljul edasi-tagasi. Erutusest justkui haige, hammustas ta üht läheduses olevat saba. See juhtus olema Nakha saba. Nakha lõi ta tugeva käpahoobiga eemale, mis lennutas kutsika vastu Raksha nina. „Vaata ikka ka, kuhu sa tükid, Bhedi!” pahandas Raksha ja tundis, kuidas nahk läks karvade all vihast kuumaks. Raksha tahtis vennale kallale karata, kuid Bhedi jooksis eest ära. Nakha jälgis neid pika pilguga. „Vaadake ette, hundid,” ütles ta, pilguga Bhedit mõõtes. „See polnud tema süü,” ütles Rakshale üks võõras pontsakavõitu kutsikas, kel lühike saba ning rinnal ja esikäppadel punakad laigud. Seni oli ta peitnud ennast ema taha. „Kes sina oled? Mis see sinu asi on?” küsis Raksha veidi rämedama hääletooniga, kui ta oleks soovinud. Kuid talle tundus, et võõral kutsikal pole õigust toppida oma nina õe ja venna vahelistesse asjadesse.

3Hundiema, kes oli võitleja, enne kui emaks sai 2

„Mu nimi on Adrak,” tutvustas end võõras. „Tegelikult pole see mu päris nimi, see tähendab punapead. Päriselt on mul isaga üks nimi, see ajab aga teisi hunte segadusse ja …” Nähes Raksha ilmet, mis hunditüdruku arvates pidi näitama ühtaegu nii ükskõiksust kui ka iseteadvust, jättis kutsikas jutu pooleli. „Ja?” ütles tüdruk. „Ja sina oled Raksha. Sina oled see, kes püüdis oravat tappa, kui endal veel hambaidki suus polnud.” „Ja kui olengi?” küsis Raksha. „Ei midagi. Ma lihtsalt ütlesin.” „Ja sina oled ainuke kutsikas peres, pole sul õdesid ega vendi. Sellepärast oledki tossike.” Adrak vaatas oma kõhul kasvavaid musti karvu. „Ma ei ole tossike,” pomises ta. „Panen su julguse proovile.” „Julguse mida teha?” tahtis Adrak teada. „Ei saa lihtsalt öelda, et paned proovile, julgustükid on kõik isemoodi.”

3Põnev elu džunglis2

Raksha murdis küünealuseid nakitsedes kõvasti pead, püüdes välja mõelda midagi, mis nõuaks vaprust ja mida neil oleks keelatud teha. „Kas julged minna ja hammustada vana valget ahvi sabast? Mäe otsas?” Adrak heitis talle pilgu. „Ära tee nalja. Seda vana ahvi pole ju olemas.” „Muidugi on ta olemas! Ma tean, et on, emme ütles! Ta elab mäe otsas. Iga päev viilib küüsi teravamaks ja on kade meie peale, kes me siin all elame.” „Sa ei peaks temast rääkima.” „Mis see sulle korda läheb, kui sa temasse ei usu?” „Lihtsalt ära räägi, eks? Ainult vastsündinud ei tea, et tema nime suhu ei võeta.” „Tore!” Raksha näitas hundikutsikale hambaid, et oma kimbatust varjata. „Sellisel juhul … Kas sa julged näpata Shere Khani jahisaagist korraliku ampsu? Tema on igatahes päriselt olemas, olen teda näinud!”

3Hundiema, kes oli võitleja, enne kui emaks sai 2

Adrak neelatas. „Kas see Shere Khan?” Shere Khan oli noor tiiger, vaevalt kolmeaastane, kuid juba väga suur ja ülimalt hirmuäratav. Sünnist alates lonkas ta ühte jalga, mis aga ei takistanud teda külalapsi murdmast. Inimesed olid seepärast raevus ja nii sattusid ka hundikarjad ohtu. Teati, et tiiger oli tapnud ka ühe või kaks hundikutsikat. „Sina pead ka seda tegema,” pakkus Adrak välja. „Loomulikult!” Rakshale polnud pähegi tulnud, et see võiks teisiti olla. „Aga te ei tea, kus Shere Khan jahti peab!” ütles Bhedi, ilmudes kaljulõhe tagant nähtavale. Raksha riidles vennaga. „Kao siit, Bhedi! See pole sinu asi.” „On ikka küll! Peate mu kaasa võtma, muidu räägin emmele ära.” Raksha urises, tõmbas mokad tahapoole ja paljastas kihvad. Bhedi hakkas hoolega oma vurrukarvu puhastama. Ta saba värises. Raksha pööras Bhedile selja. „Lähme, Adrak. Hakkame minema!”

3Põnev elu džunglis2

„Kuhu?” küsis Adrak. „Mis teed pidi?” Raksha taipas, et tegelikult ei tea ta isegi. „Ta on kuskil mäejalamil,” ütles ta. „Seal on pühvlid.” „Aga mäejalam on nii suur,” ütles Adrak. „Kus täpselt?” „Mina tean!” hüüdis Bhedi. „Kuulsin, kui ema ja isa sellest rääkisid.” „Kus?” „Ma ei ütle teile,” ütles Bhedi, „muidu jooksete ilma minuta minema.” Uhkel kõnnakul möödus ta Rakshast ja vaatas siis üle õla tagasi. „Mina olen juht ja näitan teile teed.” „Nii see ei käi!” Raksha sööstis Bhedi kõri kallale, pigistas seda kõvemini kui eales varem. Bhedi kiunus ja väänles. „Ütle mulle!” „Ei!” „Ütled või muidu kisun sul vurrud välja!” „Seda sa ei tee!” Vurrukarvade väljakiskumine oli huntide jaoks suurim solvang. „Ah ei tee?” Raksha haaras hammastega Bhedi vurrukarvast ja tõmbas tugevasti.

3Hundiema, kes oli võitleja, enne kui emaks sai 2

„Oi! Raksha!” „Ma tõmban veel!” „Ei, ära tee! No hea küll. Ta peab jahti tasandikul, kus saavad kokku Mao oja ja Elevandi tiik. Aga ma räägin emale ära, mis te mulle tegite.” „Hästi,” ütles Raksha. Ta laskis venna lahti ja hakkas mööda kuiva maad jooksma kaljust eemale, allpool paistva roheluse suunas. Raksha tundis ennast Bhedi ees süüdi, aga laskis kõrvad lidusse ja hoidis seda tunnet Adraki eest varjul. „Vaadake hoolega, hundid!” hüüti nende seljataga, ent kutsikate lahkumist ei pannud keegi tähele. Adrak kiirustas hingeldades Raksha kannul. Möödus vaevalt minut, kui kalju tagant libises neile järele väike hall vari.

Tasandikuni jõudmine võttis rohkem aega, kui Raksha oli arvanud. Alguses jooksis ta kõigest väest, nii et tema neli jalga tõstsid

3Põnev elu džunglis2

tolmu üles Adrakile näkku. Kuid siis ta väsis ja hakkas ähkima. Isegi rõõm uue sõbra tolmutamisest ei kannustanud teda enam. Raksha jäi hingeldades seisma. „Kas oleme peaaegu kohal?” ähkis Adrak. „Päris ligidal,” puhkis Raksha, „aga mitte üldse kohal.” Nad püüdsid hingamist korda saada. Samal ajal nad pigem tundsid, kui kuulsid kauget möirgamist. See pani värisema nii maapinna kui ka Raksha kasuka. „On see tema?” küsis Adrak sosinal. Raksha noogutas, üritades välja paista kindlam, kui ennast tegelikult tundis. „Lähme! Otsime Shere Khani üles, ampsame tüki hirvest või mis iganes ta saak on ja jookseme kiiresti tihedasse metsa, kust ta meid kätte ei saa.” „Selge,” noogutas Adrak aeglaselt. „Aga asi on …” „Milles?” „Siin tundub see plaan palju hullem, kui kalju peal rääkides.” Raksha oli mõelnud täpselt sama, ent Adraki kahtlustest sai ta mingil kombel julgust juurde.

3Hundiema, kes oli võitleja, enne kui emaks sai 2

„Lollus!” hüüdis ta Hundivanaema moodi, keeras ringi ja pistis tiigri hääle suunas punuma. Raksha lidus läbi päikese käes pleekinud pühvlikõrguse rohu, kaitsvast džunglist kaugemale. Talle järgnes väike hall vari. Möirgamine juhtis neid üle põldude, aeg-ajalt tungis sõõrmetesse inimeste lõhna pahvakuid. Adrak kirtsutas nina. „Mulle see meeldib,” sõnas Raksha trotslikult, „see on väga hea lõhn.” Lõpuks jõudsid nad loomade veejoomise kohani, mida piiras igast küljest pleekinud rohi. Oli ka üksikuid puid, kaugemal lääne pool paistsid tihedas džungliservas väänkasvud ja tumerohelised lehed, mida hundid kutsusid elevandi kõrvadeks. Üksiku puu all, käpp vee poole sirutatud, lamas tiiger. Raksha tardus. Adrak tormas hunditüdrukule otsa ja katsus tasakaalu säilitada. Väike hall vari, kes liikus läbi rohu, nohises vaikselt. Tiiger ei pidanud jahti. Ta lamas otsekui kedagi oodates puu all, pea pööratud küla, mitte Raksha ja Adraki poole.

3Hundiema, kes oli võitleja, enne kui emaks sai 2

Tiigri lõhn on hundi jaoks eriline. See on lõhn, kus on tunda metalli, higi ja sülge ning mis ütleb: ole ettevaatlik ja hoia eemale. „Kuidas tema saaki süüa,” sosistas Adrak Rakshale kõrva, „kui tal polegi seda?” „Pst,” ütles Raksha. „Peame midagi muud tegema.” „Mida muud?” „Ma ei tea, võib-olla hammustame teda sabast.” „Sina võid seda teha, kui tahad,” ütles Adrak. „Minul oli kokkulepe hammustada hirve küljest, mitte tiigri küljest.” „Tasa!” sosistas Raksha. Tiiger pööras pead. Tema pilk läikis nagu kuld, kuid karvad koonu ümber olid vanadusest valged. „See pole Shere Khan,” sosistas Raksha. „See siin on liiga vana.” Tiigri pilk libises üle rohu. Raksha tundis, et ta sisikond vajub saba juurde kokku. Ent tiiger ei vaadanud tema poole, vaid Rakshast lääne poole, kus kõrge rohi oli hakanud äkki ootamatult ägedalt liikuma.

3Põnev elu džunglis2

Joomiskohale lähenes teine tiiger, mingi loom lõugade vahel. Raksha ja Adrak ei saanud eredas päikesevalguses aru, mis ebamäärane hall olend see rohu ja tiigri triipude vahel ripub. Tulija lonkas üht esijalga. „Shere Khan,” sosistas Raksha. „Lonkur jahimees.” „Pst!” tegi Adrak. „Mis see siis on?” möirgas vana tiiger. „Mingi ussidest söödud hõreda sabaga saak, sa häbistad mu nime!” „Isa, ma …” ütles teine tiiger. „Ütlesin ju, et too mulle pühvel! Või hirv, igatahes midagi suurt, mis vaigistaks raevu mu soolikates. Aga mida sina mulle tood? Mis see on? Küülik? Orav? Nahast krae, nagu inimesed kannavad? Olen öelnud enne ja ütlen veel: oled mulle vaevalt pool poega.” „Hundikutsikas,” ütles Shere Khan. Ja sülitas väikese väriseva halli pambu isa jalge ette. Rakshal tõusid turjakarvad püsti. Pamp vigises, aga kui Shere Khan sellele oma terve jalaga hoobi andis, kerkis maast kõrgemale, kukkus tagasi ja jäi vait.

3Hundiema, kes oli võitleja, enne kui emaks sai 2

„Bhedi,” sosistas Raksha. Adraki silmad läksid pärani. Raksha hakkas üle kere värisema, tema saba vihises ette ja taha, kuigi ta püüdis seda paigal hoida. Saba pani rohu, kus nad kükitasid, närviliselt sahisema. „Raksha!” sosistas Adrak ja nõksatas peaga saba suunas. „Lõpeta! Nad märkavad.” Raksha lõi oma sabale hambad sisse. „Peame midagi ette võtma,” pomises ta läbi sabakarvade. „Peame ta kätte saama.” „Me ei saa!” sisistas Adrak. „Shere Khan tapab meid kõiki.” „Ei saa ei loe siin midagi.” Raksha sülitas saba suust ja paljastas hambad. „Ta on mu vend. Sina võid teha, mida tahad, aga minul pole valikut. Sina võid siin oodata.” Raksha tundis suus hirmu maitset ja neelatas. Ta tõmbas kopsud õhku täis ja kükitas, surudes keha vastu maad, tagajalad valmis hüppeks. Adrak sööstis ettepoole ja haaras Rakshal turjast kinni.

3Hundiema, kes oli võitleja, enne kui emaks sai 2

„Pst! Ei tohi niimoodi hüpata, nii saame mõlemad surma. Sul on plaani vaja,” ütles Adrak. „Lase mind lahti!” „Pst!” Adrak laskis Raksha vabaks. Raksha surus end kõigest väest vastu maad. Ta mõte töötas vilkalt, aju haudus võimalikke plaane, aga iga uus idee tundus eelmisest rumalam ja võimatum. Kahe tiigri möirgamine muutus valjemaks. „Toitu pole piisavalt,” möirgas Shere Khan. „Sina räägid, nagu see oleks kerge! Pühvlid on väga ettevaatlikud, isegi nõrk tuulepuhang peletab nad eemale!” „See oleks kerge, kui su aju poleks samamoodi vigane nagu su jalg!” möirgas vana tiiger vastu. Bhedi lamas tiigrite ees, süljest üleni märg. Ta vabises, käpad koonul, ja oli liiga hirmunud, et peadki tõsta. „Kuula,” sosistas Raksha, „just nii me teeme.” Ta pistis koonu Adraki kõrva juurde ja sosistas. „See on hirmus plaan!” kähises Adrak. „Meil pole selleks aega.” „On sul mõni parem ettepanek?”