Päiksemetsa vanadekodu kriminalistid

PÄIKSEMETSA VANADEKODU KRIMINALISTID Kribu ja Krabu tegutsevad jälle

ILMAR TOMUSK

PÄIKSEMETSA VANADEKODU KRIMINALISTID Kribu ja Krabu tegutsevad jälle

Pildid joonistanud Hillar Mets

Kujundanud Villu Tammer Illustreerinud Hillar Mets Toimetanud Kadri Põdra Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. © Ilmar Tomusk © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-53-4 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

SISUKORD Mati Lindpere karjapoisi matt . . . . . . . . 7 Matil tuleb hea mõte. . . . . . . . . . . . 13 Artur saab suupilli . . . . . . . . . . . . . . 19 Mati esimesed kahtlused. . . . . . . . . . 26 Mati mõõdab Arturi vererõhku. . . . . . . 33 Arturil on kõhuvalu, Matil on kõhutunne. . 39 Palju vastuseta küsimusi . . . . . . . . . . 46 Juurdlus algab. . . . . . . . . . . . . . . . 52 Kribu ja Krabu. . . . . . . . . . . . . . . . 58 Vajatakse keemikut. . . . . . . . . . . . . 66 Pärastlõunane ajurünnak. . . . . . . . . . 72 Ratastoolituur. . . . . . . . . . . . . . . . 79 Marshi test . . . . . . . . . . . . . . . . . . 86 Kunst nõuab ohvreid . . . . . . . . . . . . 92 Matil on küüslauguallergia. . . . . . . . . 99 Elevant on loll. . . . . . . . . . . . . . . . 106 Kriminaalsed viineripirukad. . . . . . . . 113

Mati Lindpere karjapoisi matt Mati Lindperel oli seljataga pikk ja põnev elu. Väikeses toakeses, kus ta praegu oma vanaduspäevi veetis, ei andnud ükski asi märku sellest, et tegemist on kunagise legendaarse kriminaalpolitseiniku, politseiameti peadirektori, siseministri ja Tartu Ülikooli õigusteaduste professoriga. Kes aga teda lähemalt tundis, teadis, et tema voodi kõrval öökapis on kaks eset, millel oleks kaugetest aegadest paljugi jutustada. Üks neist oli politseivormi juurde kuuluv nahast püksirihm, mille vaskplekist pandlal ilutses Eesti Vabariigi vapp. Teine oli vanaaegne mobiiltelefon, milliseid ei kasutatud juba ammu. Kuid siis, kui Mati oli veel noor, oli see tehnika viimane sõna, mis oli tal aidanud lahendada mitu kuritegu.

Huvi politseitöö vastu oli Matil olnud juba lapsena. Alguses oli see olnud lihtsalt mäng, kuid hiljem oli sellest saanud pikkadeks aastateks tema töö. Lapsena lahendatud raamatu- ja autovargused ning kurjategijast koolidirektori tabamine viisid lõpuks ka tõsisemate juhtumiteni. Pärast keskkooli lõpetamist õppis ta kriminalistikat ja uurimist ning töötas peaaegu kakskümmend aastat kriminaalpolitseis. Tavalisest politseinikust, kes tegeles igapäevaselt ise kuritegude uurimisega ja esimese suurema juhtumina lahendas Eesti Panga kullavarguse müsteeriumi, tõusis ta lõpuks politseiameti peadirektoriks ja pidas seda ametit pea kümme aastat.

Järgmised viis aastat teenis ta riiki justiitsministrina, hoolitsedes selle eest, et seaduskuulekad inimesed oleksid kaitstud ning 7

kurjategijad, ükskõik kui nutikad nad ka ei oleks, saadetaks trellide taha teenitud karistust kandma.

Pärast riigitöölt lahkumist sai temast professor ülikoolis, kus ta kuni pensionini ehk oma kaheksakümnenda eluaastani noori juriste ja kriminaliste välja õpetas. Seejärel tegutses ta veel mõned aastad politseimuuseumi nõunikuna.

Viimased aastad oli ta veetnud kaunis Päiksemetsa vanadekodus, kus ta jagas tuba ülimalt sõbraliku vanahärra Arturiga, kellest keegi õieti midagi ei teadnud. Ka Artur ise ei osanud enda kohta midagi jutustada, sest teda oli vanemas eas tabanud Alzheimeri tõbi, mistõttu oli tema mälu muutunud väga viletsaks ja kõik asjad kippusid ununema.

Mati Lindperel oli kunagi olnud ka õde Piia. Õigupoolest polnud Piia tema pärisõde, kuigi lastena olid nad sedavõrd sarnased, et nägid välja nagu kaksikud. Suur sarnasus tuli sellest, et nende isad olid vennad ja emad olid õed. Piia vanemad aga olid varakult surnud ning tüdruk oli üles kasvanud Mati peres.

Ka Piiast, kellega koos Mati lapsena kuritegusid lahendas, oli täiskasvanuna saanud tuntud kriminalist. Ta oli õppinud ülikoolis keemiat ja bioloogiat ning temast oli saanud oma aja kuulsamaid DNA ja sõrmejälgede eksperte.

Alguses olid nad tööalaselt tihedalt läbi käinud, kuid veidi enne viiekümnendat sünnipäeva oli Piia kolinud oma laste juurde Austraaliasse ja seetõttu olid ka kohtumised harvemaks muutunud. Seda, millega Piia praegu tegeles, Mati ei teadnudki, sest viimastel aastatel polnud nad omavahel kokku puutunud. Samuti polnud Matil vanadekodus ühtegi digiseadet, mille abil õega ühendust pidada, sest tema silmanägemine oli läinud halvemaks ning ta ei tahtnud seda ekraani jõllitades täielikult ära rikkuda.

Kuna Mati toakaaslane Artur ei olnud suurem asi jutumees, mõtles Mati vaiksetel õhtutundidel tihti oma õele, kellega koos 8

9

oleks olnud põnev vanu aegu ja ühiselt lahendatud kuritegusid meenutada. Praegu aga istusid Artur ja Mati üks ühel ja teine teisel pool lauda ning mängisid malet. Seis laual oli ülimalt pingeline, vaatamata sellele, et mäng oli just alanud. „Sa ei saa minu lippu ära võtta,” ütles Mati Arturile, „sest kui sa seda teed, läheb sul kehvasti.”

Sedasama lauset oli ta viimase paari aasta jooksul öelnud sadu kordi, kuid ega siis Artur sellest ei õppinud. „Miks ma ei saa?” torises mees, justkui mängiks malet esimest korda elus. Ometi oli ta oma toakaaslasega juba mitu aastat koos maletanud ning nooruses oli ta olnud päris hea mängija. „Ma võin oma kuningaga teha täpselt seda, mida tahan. Kui tahan, võtan su lipu, aga kui tahan, siis võtan …”

Artur põrnitses, kulm kipras, malelauda ega saanud täpselt aru, mida ta oma kuningaga saaks veel teha. „Ega ikka ei võta küll,” muheles Mati. „Midagi sa ei võta. Aga kui tahad, eks tee proovi, siis näed, mis juhtub.”

Artur haaras pikemalt mõtlemata kuninga näppude vahele ja liigutas selle ruudule f7, kuhu mingil temale täiesti arusaamatul põhjusel oli tekkinud Mati Lindpere valge lipp. Artur trügis Mati lipu oma musta kuningaga minema ja asetas malendi kõva pauguga malelauale. Mati kehitas õlgu. „Teeme siis nii, nagu härra suurmeister soovib,” seletas Mati ja tõstis oma oda, mille ta oli liigutanud vaid paari käigu eest ruudule c4, Arturi kalli kuninga kohale. Kuninga aga asetas piduliku liigutusega pikali malelaua kõrvale. „Šahh ja matt,” lausus Mati. „Teie kuningas, härra suurmeister, läks pensionile!” „Ei saa olla!” hüüatas Artur. „Me pole ju veel õieti mängima hakanudki, aga sina tuled juba oma matiga. See ei ole aus! Mine ise pensionile!”

10

„Ma olen juba pensionil, mul pole enam kuskile minna,” naeris Mati ja sügas oma hõbehallide juustega kaetud pealage. „See oli karjapoisi matt. Need paar käiku on ainsad, mida ma oskan, aga sinust saan ma nendega alati jagu.”

Arturi nägu läks mossi. „Proovime veel korra,” pani ta ette. „Nüüd ei lase ma ennast enam haneks tõmmata.” „Minugipoolest,” nõustus Mati ja seadis malenupud taas oma kohtadele. Kuid ka sel, järgmisel ja ülejärgmisel korral ei saanud Artur Matile vastu. Lihtsalt ei saanud ja kõik.

Arturile ei jäänud käigud meelde. Kui ta oli teinud esimese käigu, ei mäletanud ta järgmist nuputades, milline oli olnud esimene ja kas ta oli selle üldse teinud. Kolmanda käigu ajaks oli juba teinegi meelest läinud.

See polnud veel kõige hullem, sest male oli lihtsalt mäng.

Arturil ununesid ka palju tähtsamad asjad. Mõnikord unustas ta, mis päev parasjagu on, teinekord pärast hommikusööki hambaid pesta. Vahel juhtus, et ta palus hooldajalt kohvi, aga kui see talle tuppa toodi, võis ta imestada, kus ta piparmünditee on. Ja alati, kui Artur oli tellinud piparmünditeed ja sai seda, mitte kohvi, oli ta hooldaja peale väga pahane, sest tegelikult tahtis ta kohvi. Ainuke asi, mida Artur täiesti selgelt mäletas, oli tema nimi.

Nüüd üritas Artur meeleheitlikult malekäike meelde jätta, sest noorena oli tal olnud males lausa esimene järk. Paraku ei jäänud talle enam midagi pähe.

Vaatamata viletsale mälule oli ta muidu täiesti krapsakas kaheksakümne seitsme aastane vanahärra, kes oli elanud Päikse­ metsa vanadekodus juba peaaegu kümme aastat. Neli viimast oli ta tuba jaganud täpselt niisama krapsaka vanahärraga, kelle nimi oli Mati Lindpere ja kes oli Arturist veelgi vanem. Nimelt oli Mati hiljuti tähistanud oma üheksakümne esimest sünnipäeva.

11

Malemängust ei teadnud Mati erinevalt Arturist peaaegu mitte midagi. Ta oskas vaid karjapoisi matti, mille isa oli talle lapsena selgeks õpetanud, kuid Arturiga mängimiseks sellest piisas.

Nagu juba öeldud, oli Artur igati krapsakas vanahärra. Kui ta parasjagu ei maganud, ei söönud või ei maletanud, oli tal Mati soovitusel saanud viimastel kuudel harjumuseks vanadekodu pargis jalutamas käia. Esialgu ei tahtnud ta seda teha, sest pidas ennast jalutamiseks liiga vanaks. Mati aga oli utsitanud teda ikka rohkem ja rohkem väljas käima, eriti pärast korralikku äikesevihma.

Sellel oli kindel põhjus. Kui Mati oli mõistnud, et Arturil pole mäluga kõik korras ning tal võib olla koguni kurikuulus Alzheimeri tõbi, meenus Matile kunagi loetud teadusartikkel sellest, kuidas äikesevihmajärgses männimetsas jalutamine võib isegi vanas eas mäluprobleeme leevendada. Nimelt leidub männimetsas väikses koguses osooni, mis aitab organismi ja eriti ajurakke kahjulikest ainetest puhastada ning sel viisil mälu parandada.

Nüüd tegigi Artur Peipsi järve äärsete vanade mändide all iga päev mitu jalutuskäiku, teinekord lausa mitu tundi järjest. Võibolla jalutas ta sellepärast nii kaua, et talle oli jalutamine meeldima hakanud. Võib-olla aga sellepärast, et ta lihtsalt unustas ennast jalutama. Põhjus polnudki tähtis, oluline oli see, et mida pikemaks Arturi jalutuskäigud läksid, seda tervemana ta ennast tundis. Matile näis, et tervise kosudes läks järjest paremaks ka Arturi mälu.

See sai lõpliku kinnituse ühel järjekordsel pärastlõunal, kui Mati oli malenupud taas lauale ritta seadnud ja mehed asusid mängima. Vaid hetk pärast seda, kui Mati oli liigutanud oma oda tavapärasele karjapoisi-mati-positsioonile, raputas Artur üllatunult pead ja küsis: „Ega sa ometi jälle seda va karjapoissi ei tee?”

12

Matil tuleb hea mõte Mati oli esialgu üllatunud, kuid sai peagi aru, et sõbra tervis on paranemas. Viimased neli aastat oli tal see nipp läbi läinud, ent nüüd näis, et Arturil hakkavad nooruses selgeks õpitud käigud meelde tulema. „Kas sa tõesti arvad,” jätkas Artur, „et ma olen selline topsik, kes laseb ennast karjapoisiga haneks tõmmata? Sa pead mõne nutikama avangu välja mõtlema, muidu jääb meie jutt väga lühikeseks.”

Kuna Mati ei teadnud peale karjapoisi ühtegi muud malekombinatsiooni, kulus Arturil vaid paar minutit, kui Mati pidi oma kaotust tunnistama. See ei teinud Matit üldsegi õnnetuks. Otse vastupidi – ta oli rõõmus, et toakaaslase tervis oli hakanud jõudsalt paranema.

Mida aeg edasi, seda paremaks Arturi mälu läks. Alguses tulid talle meelde üksikud seigad lapsepõlvest ja noorusest, kuid peagi mäletas ta isegi oma töökohti ja töökaaslaste nimesid. Selgus, et Artur oli terve elu töötanud sümfooniaorkestris metsasarvemängijana. Kui see talle meenus, olid mõlemad vanamehed väga õnnelikud ja tegid nalja, et neil on Päiksemetsa vanadekodu kõige ägedam tuba, kus pooled mehed on politseinikud ja pooled pillimehed. „Kui sa oled pillimees, siis tuleb meil sulle pill muretseda,” leidis Mati, kes oli kaaslase saavutuste üle niisama rõõmus kui too ise.

13

„Ei tea, kas sellele tasub aega raisata,” kahtles Artur. „Ma ju ei tea isegi, kas mul on pillimäng üldse meeles.” „Kui sulle malemäng meelde tuli, küll tuleb ka pillimäng,” arvas Mati. „Mõtle, kui äge oleks, kui korraldaksime siin väikse kontserdi. See on küll igati tore vanadekodu, aga siin pole ammu midagi huvitavat toimunud. Paneks isegi kuulutused välja – metsa­ sarvevirtuoos Arturi paremad palad – või midagi sellist.” „Isegi kui ma oskan veel mängida, ei taha keegi seda kuulata,” arvas Artur. „Metsasarv pole ju mingi soolopill, sellega mängitakse orkestris. Ma ehmataksin oma pasunaga isegi kurdid vanurid ära.” „Vahest oskad sa veel mõnda pilli?” uuris Mati. „Sellist, millega saaks üksi esineda. Tavaliselt mängivad pillimehed mitut pilli.” „Kunagi oskasin suupilli,” meenutas Artur. „Ja loomulikult klaverit.” „Sel juhul ostame sulle suupilli,” leidis Mati, „sest klaver on liiga suur ega mahu meie tuppa ära. Suupilli aga saab lihtsalt sahtlisse pista.” „Mismoodi me selle suupilli ostame?” ei saanud Artur aru. „Siin Peipsi järve ääres pole ühtegi muusikariistade poodi. Ja kes meid, vanamehi, poodi lubakski?”

Päiksemetsa vanadekodu asus Peipsi järve ääres kaunis männimetsas. Järveni oli vaid paarsada meetrit ning oma pikemaid jalutuskäike armastas Artur seal teha. Mati järve äärde ei pääsenud, sest ratastooliga oleks olnud liiva sees raske liigelda.

Tegelikult suutis Mati ka pisut kõndida, kuid üle viie minuti tema jalad vastu ei pidanud. Seetõttu kasutas ta rohkem ratastooli. „Pole midagi,” rahustas Mati Arturit. „Küll me midagi välja mõtleme.”

Järgmisel hommikul, kui hooldaja Maret oli Mati ja Arturi toa uksele koputanud ning neile hommikusöögiks mõeldud kaera­14

helbepudru ja piparmünditee lauale asetanud, tegi Mati otsekohe temaga juttu. „Kullake,” lausus Mati. „Meil siin Arturiga on üks mõte.” „Teil on mõte?” imestas hooldaja Maret. „Ma saan veel teist aru, härra Lindpere, et teil võib vaatamata kõrgele vanusele olla mõni mõte. Sest teil on seal katusekambris asjad õnneks veel korras. Vähemalt esialgu. Aga Arturil, kes on teist ju tegelikult mitu aastat noorem, ei ole juba kümme aastat ühtegi mõtet olnud.”

Artur põrnitses pudrukaussi ja teekruusi ning pomises tõredalt: „Ma ju ütlesin eile õhtul täiesti selges eesti keeles, et ma joon pudru kõrvale kohvi. Kus mu kohv on?”

Artur tõstis teekruusi nina juurde ja nuusutas. „See on ju piparmünditee,” turtsus ta. „Te ju teate, et ma vihkan piparmünditeed.”

Hooldaja Maret laiutas käsi. Matile näis, et naine on segaduses. Selleks oli ka põhjust, sest esimest korda viimaste aastate jooksul mäletas Artur hommikul, mida oli eelmisel õhtul öelnud.

Ta oli sel korral tõepoolest kohvi tellinud ja oli nüüd hooldaja peale õigustatult pahane.

Vaatamata sellele, et Artur võis teinekord olla vägagi turtsakas vanamees, ei meeldinud Matile hooldaja Mareti vastus. Ja mitte selle tõttu, et vaid paari minuti eest oli Artur Matile selgitanud, mida tähendab malemängus Hispaania avang ja mis asi on Sitsiilia kaitse. Need keerulised malenõksud olid talle pärast varahommikust jalutuskäiku meelde tulnud. Et sellistest asjadest aru saada, pidi vanahärra mõistus töötama nagu koorelahutaja.

Peamine põhjus oli hoopis see, et Mareti vastus oli Mati arvates lihtsalt väga nipsakas. Kui päris aus olla, siis isegi ebaviisakas.

Maret oli juba mitu aastat töötanud Eesti ühes kõige paremas ja kallimas vanadekodus vanurite hooldajana ning sai selle eest väga korralikku palka. Kuid selle asemel et oma hoolealuste 15

suhtes heatahtlikkust ja hoolivust üles näidata, oli ta nendega suheldes tõre ning proovis nendega võimalikult vähe tegemist teha. Arturiga oli ta alatasa pahuksis, sest see ajas pidevalt piparmünditee kohviga segamini ega mäletanud kunagi, kumba ta joob ja kumba ta ei joo.

Kellegi teise poole Mati kahjuks pöörduda ei saanud, sest Maret oli nende hooldaja ning ühegi teise töötajaga nad lähemalt kokku ei puutunud. Kui mitte arvestada arsti, kes käis vanainimesi kord kuus läbi vaatamas.

Päiksemetsa vanadekodu ei olnud tavaline vanadekodu, kuhu võis tulla igaüks, kes aga soovis. Päiksemetsa said vaid need vanurid, kelle rahakott oli piisavalt suur, et kõik elamis- ja hooldamiskulud kinni maksta. Kuna Artur oli omal ajal olnud tuntud muusik, oli tema pangaarvel küllalt raha, et kas või kakskümmend aastat vanadekodus muretult elada. Kui palju tal tegelikult tagavaraks oli, ta ise ei teadnudki, sest ta ei olnud juba kümme aastat oma pangaarvet näinud. Seda nägi vaid vanadekodu juhataja, kelle kohus oli seda rangelt salajas hoida. Selleks oli sõlmitud ka leping, millele Artur oli kümne aasta eest allkirja andnud.

Arturil oli sahtlis küll pangakaart ja PIN-kood, millega raha pangaautomaadist kätte saada, kuid tal polnud seda vaja läinud, kuna kõik eluks vajalik – söök, jook ja peavari – oli tal olemas. Üheksakümne ühe aastane Mati Lindpere, kunagine kriminaalpolitseinik, endine siseminister ja pikaaegne Tartu Ülikooli õigusteaduste professor, tegi näo, nagu poleks hooldaja Mareti nipsakust tähele pannud. „Meil Arturiga tuli mõte, et te võiksite meile midagi linnast tuua, kui peaksite poodi minema,” jätkas Mati. „Poodi?” imestas Maret. „Kas ma pean teile midagi poest tooma?”

16

Järsku oli Maret nagu hoopis teine inimene. Tema nipsakus oli kadunud ja ta rääkis Matiga sellise häälega, justkui oleks too maailma kõige armsam kassipoeg. „Muidugi mõista,” ütles Maret. „Muidugi toon ma teile poest midagi, kui ma linna lähen. Kas või homme. Mul oleks väga hea meel, kui saaksin teile poest midagi tuua. Midagi, mida teil on väga vaja.”

Mati ei saanud esialgu aru, millise nupu peale ta oli vajutanud, et tõredast hooldaja Maretist oli ühtäkki saanud maailma kõige armastusväärsem hooldaja Maret.

Mati vaatas Arturi poole ja noogutas. Artur mõtles pikalt ja lausus siis endale omaselt vaikse, kuid selge häälega: „Ma siin mõtlesin, et tahaksin veel vanas eas suupilli mängida.” „Nii tore!” säras hooldaja Maret ja jätkas rõõmsalt: „Hea suupill on vist päris kallis asi.” „Raha pole probleem,” lausus Artur, tõmbas oma sahtli lahti ja võttis sealt pangakaardi. „Siin peaks piisavalt olema,” lausus ta. „Kas te ikka annate endale aru, mida te teete?” küsis nüüd Maret järsku. „Te usaldate mulle oma pangakaardi ja PIN-koodi.” „Muidugi usaldan,” vastas Artur. „Mul ei jää midagi muud üle, sest ise ma ju Tartusse sõita ei saa. Teie võtate minu pangakaardi, maksate sellega suupilli eest ja toote siis kaardi mulle koos ülejäänud rahaga tagasi. See ei tohiks väga raske olla. Pealegi olete te täitsa tore hooldaja, kuigi kipute alatasa kohvi ja piparmünditeed segamini ajama. Aga ma annan teile andeks, te olete ju veel nii noor.”

Hooldaja neelatas korra justnagu kaaludes, kas solvuda või mitte, kuid vastas siis rõõmsalt: „Loomulikult ei ole see raske. Ma olen lihtsalt väga üllatunud, et te mind usaldate.”

Artur ei osanud selle peale enam midagi kosta ja asus isukalt pudru kallale. Paar suutäit söönud, tõstis ta pilgu pudrukausilt ja 17

lisas: „Kõige paremad on vanad Weltmeisteri suupillid. Aga kui seda ei leia, võib võtta ka mõne uue Hohneri. Ühe sellisega mängisin ma Nõmme kultuurimaja suupilliorkestris.”

Hooldaja Maret vaatas esmalt üllatunult Arturi poole ja pööras siis imestunud näo Mati suunas. „Nagu te ise näete,” lausus Mati, „on Arturi tervis hakanud viimasel ajal jõudsalt paranema. Tema mälu on palju parem kui nädal või kaks tagasi, aastast rääkimata. Pikad jalutuskäigud värskes õhus, teaduslikult väljendudes osooniteraapia, on talle kasuks tulnud.” „Artur, mul on teie pärast väga hea meel,” lausus Maret. Näis, et ta mõtles seda tõsiselt. Või oli ta lihtsalt väga hea näitleja.

Artur saab suupilli Ülejärgmise päeva hommikul olid Mati ja Artur väga põnevil, sest hooldaja Maret oli eelmisel päeval Tartus käinud. Vähemasti nii oli tal enda sõnul plaanis olnud. Kuna hooldaja oli lubanud sealt Arturile suupilli tuua, lootsid mehed, et koos hommikusöögiga jõuab nendeni ka oodatud instrument. Meestel ei tulnud pettuda.

Paar minutit pärast üheksat kõlas uksel koputus ja sisse astus hooldaja Maret. Tal oli käes kandik kahe pudrukausi ja kahe suure kohvikruusiga. Nende kõrval lebas kuldsetes toonides karp.

Maret asetas kandiku Mati voodi kõrval asuvale lauakesele ja vaatas vilksamisi Arturi poole. See oli oma asemelt püsti tõusnud ja üritas nagu väike uudishimulik poiss üle hooldaja õla vaadata, kas jõuluvanal on ikka tema kingitus kingikotis. „Valik oli nii suur, et mul oli raske otsustada,” alustas Maret.

Ta võttis kandikult karbikese ja ulatas Arturile. Vana mees, kellele oli alles hiljaaegu meelde tulnud, et ta oskab kõigele lisaks suupilli mängida, haaras pillikarbi enda kätte ja vaatas seda pikalt. Arturi silmad valgusid pisaraid täis. Need olid õnnepisarad. Mees luges karbile kirjutatud kirja: „Hohner Super 64 Gold C-Mažoor.”

Arturi käed värisesid suurest liigutusest. Ta vaatas õnnelikult hooldaja Mareti poole, lausudes: „Vaatamata sellele, et te olete meiega mõnikord tõre olnud ega tee vahet piparmünditeel ja kohvil, olete ikkagi kõige parem hooldaja, keda minu silmad on näinud. Ma tahaksin teid kohe kallistada, sest nii ilusat kingitust pole ma mitte iialgi saanud.”

19