MARIKA JA HEINZ VALK. by Tammerraamat

P A A R

MHMarika ja Heinz Valk Enno Tammer

Klapp ja kirg

Marika Valk – kunstiajaloolane, kes ehitas Eesti Kunstimuuseumi

Heinz Valk – kunstnik, kes ehitas Eesti Vabariiki

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Tiina Tammer Esikaanefoto: Marko Mumm, Scanpix Baltics / Ekspress Meedia Fotod: Rahvusarhiivi Filmiarhiiv, Scanpix Baltics (Postimees, Ekspress Meedia, Õhtuleht), erakogud Fotograafid: Peeter Langovitš, Harald Lepikson, Erik Prozes, Toomas Volmer, Arno Saar, Liis Treimann, Raigo Pajula, Rauno Volmar, Marko Mumm, Teet Malsroos

Raamatus on kasutatud Lea Arme poolt kogutud materjale.

ISBN 978-9949-616-66-4 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Marika: «Andsin endale täpselt aru, et kui minu ja Heinzi läbikäimine areneb millekski enamaks kui suhtlus ja pühapäevased lõunasöögid, pean alati arvestama, et minu suhe Heinziga tähendab suhet: Heinz pluss lapsed.» Heinz: «Marika oma meeldiva oleku ja noorusliku võluga oli mulle ühtaegu nagu päästerõngas ja doping. Mida aeg edasi, seda rohkem tundsin end tema kõrval nagu sooja päikese käes, oli mõnus hea tunne.»

Sisukord

Klapp ja kirg 9 1976 Esimene kohtumine 11 1980/1981 Koos, lahku ja kokku 48 1936, 1954 Kujunemise lood 89 1987–1988 Ükskord me võidame niikuinii 159 1991 Heinz aitab ehitada riiki 189 1991–2008 Marika ehitab kunstimuuseumi 237 2018, 19. september Kuldse sügise värvitoonid 305

Isikunimede register 341

Klapp ja kirg

Marika ja Heinz Valk. Klapp ja kirg. Kaks tummist isiksust. Kaks tummist sõna. Need sõnad jäid kummitama, kui sisenesin Marika ja Heinzi ellu, et olla raamatu jaoks tagasipööratavas ajas ühtaegu nende kaasteeline ja kõrvaltvaataja. Kaasteeline sirutab välja tundlad, et tajuda peenemaidki virvendusi. Kõrvaltvaataja fikseerib, sünteesib ja sõnastab. Sellise lähenemise poole ma püüdlesin ja nii need kaks tummist sõna – klapp ja kirg – kummitama jäidki. Need sõnad iseloomustavad üht kaunist lugu ja imelist suhet; kahe täiesti erineva taustaga inimese saatuslikku tutvumist ja vastastikust tõmmet; teineteise käänulist leidmist, armastust ja ühist kulgemist. Klapp on ka kirg, kirg on ka klapp. Kuid neid sõnu raamatu pealkirjas kasutades ei mõelnud ma ainult Marika ja Heinzi ajas vastu pidanud ja küpsenud ilusale suhtele. Selline vaade jääks nende puhul liialt ahtaks. Mõtlen neid kaht tummist isiksust ka eraldi nende elus ja töös iseloomustavatele hoiakutele ja põhimõtetele.

Enno Tammer

10. oktoobril 2018

1976 Esimene kohtumine

• Jaanuaris esietendus Vanemuises Jaan Toominga lavastatud Anton Hansen-Tammsaare «Põrgupõhja uus Vanapagan». Oktoobris esietendus Noorsooteatris Lembit Petersoni lavastatud Samuel Becketi «Godot’d oodates». Ilmus Lennart Meri «Hõbevalge». • Mais 1976 algasid Tallinnas Pirital ulatuslikud ehitustööd, olümpiapurjespordikeskuse sadamale pandi nurgakivi. • Juulis toimusid Kanadas Montréalis XXI olümpiamängud, kus Eesti jalgrattur Aavo Pikkuus võitis Nõukogude Liidu meeskonna koosseisus 100 km meeskonnasõidus kuldmedali. • Ameerika Ühendriikides Baltimore’is tulid eestlased üle maailma kokku teistele ESTO päevadele, osales ligi 18 000 eestlast. • 26. juulil võttis USA kongressi senat vastu uue Baltimaid puudutava resolutsiooni: Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise Helsingi lõppakt ei muuda USA seisukohta Balti riikide annekteerimise osas. • 8. augustil tappis Nõukogude Liidu purjus piirivalvur automaadivalanguga Rakvere rajoonis Letipeal kuus ja haavas 18 gaasitöötajate kokkutulekul osalenud inimest. Lisaks tulistas hullunud piirivalvur teda takistama tulnud kaaslast, kes suri hiljem haiglas. Lõpuks sooritas ta enesetapu. • 21. oktoobril saatsid Eesti Demokraatliku Liikumisega seotud teisitimõtlejad märgukirja USA kongressile ja ÜRO inimõiguste komisjonile, kirjeldades NSV Liidus toimuvat inimõiguste rikkumist ja paludes abi Eesti poliitvangide vabastamiseks. • 25. oktoobril värises Loode-Eestis maa. Seismojaamade määrangute järgi hinnati mere põhjas Osmussaare lähedal toimunud maavärina võimsuseks 11

Esimene kohtumine

4,75 magnituudi Richteri skaala järgi ja selle kolde sügavuseks 8–10 km. See on senini tugevaim teadaolev maavärin Eestis.

1976

Niisugused olid linnulennult mõned sündmused aastast 1976. Selle aasta 7. märtsil sai 40aastaseks kunstnik Heinz Valk, kes tähistas seda sündmust karikatuuri- ja šaržinäitusega Tallinna kunstihoone salongis. See näitus raputas ühiskonda enam kui Osmussaare maavärin. Heinz Valk ei teadnud midagi 21aastasest Marika Rungest, kes õppis toona Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) majandusteaduskonna viimasel kursusel. Marikat köitis kunst ja kooliajast peale armastas ta käia kunsti näitustel. Ei jäänud noorel naisel käimata ka Heinz Valgu näitusel. Marikast neli aastat vanem õde Sirje Runge ja õemees Leo Lapin olid sel ajal andekad noored kunstnikud, kelle laia suhtlus- ja tutvusringkonda kuulusid omaealised eri valdkondade loomeinimesed. Marika, Sirje ja Leo elasid aastal 1976 koos Marika ja Sirje vanematega Meriväljal suure aiaga majas. Edasises sündmustikus on sellelgi oma tähendus, nagu ka Heinz Valgu hoogsal, valitsevat nõukogude võimu ärritanud näitusel.

Heinz korraldab möllu, Marika läheb vaatama He inz

Tallinna kunstihoone all salongis – praegu on see galerii, aga siis nimetati salongiks – toimusid tavaliselt kunstnike väikesed personaalnäitused. Seal võis kunstnik välja panna, mis ta ise heaks arvas, mingi žürii kunstniku valikut eelnevalt ei vaadanud ega hinnanud. Otsustasin proovida võimude taluvust ja minu kui karikaturisti piiride lubatavust ning panin oma juubelinäitusele välja mõned päris tigedad pildid. Piltidel ei olnud sotsialismi ega nõukogude võimu küll nimetatud, kuid kes nägi, küllap see oskas sõnumi välja lugeda. Näiteks üks pilt oli niisugune, kus käsi õmbleb suud kinni ja nõelapistetest tuleb välja sõna «vabadus». See mõistukõne oli kõigile arusaadav. Või teine pilt, kus ilma eraldusmärkideta tank on sõitnud üle inimese jalgade, inimene on tanki all upakil ja kirjutab tankile: «Tere tulemast!» Panin näituse välja ja ise mõtlesin, et eks näe, kui kaua need pildid mul seina peal püsivad, enne kui skandaal lahti läheb. 12

Vaikust, kunstnik töötab. Vabakutseline kunstnik Heinz Valk oma ateljees Tallinnas Pika Jala väravatornis 1974. Kaader Tallinnfilmi dokumentaalfilmist «Tallinn kutsub».

Marika

Heinz Valgu karikatuuride näitusest räägiti väga palju, nii et loomulikult äratas see ka minu huvi ja läksin näitust vaatama kohe, kui see avati. Ma ei pidanud pettuma, Heinz Valgu vahvad pildid mõjusid värskendavalt. Need säravad karikatuurid ajasid naerma ja tegid tuju rõõmsaks, kuid mitte ainult. Mõistagi tabasin, et autori sooviks ei olnud pelgalt naerutamine ja lõbustamine. 13

Esimene kohtumine 1976

See oli ühe mehe väga julge ja teravalt ühiskonnakriitiline etteaste, omal moel dissidentlik käik. Kunstnik pilas oma piltidega toonast riigikorda, meid ümbritsevat nõmedust ja ideoloogilist surutist. See oli võimas, millist sõnumit oskas Heinz karikatuuriga edasi anda. Nautisin neid pilte ja minu teadvusesse jõudiski Heinz just selle näitusega. Heinz Valgust teadsin enne näitust noorema põlve kunstiringkondade juttude põhjal, kuid isiklikult polnud temaga kokku puutunud. Pärast näituse vaatamist mõtlesin küll, et tahaks oma silmaga näha ja kohtuda autoriga, kes nii julgelt ja ärksalt kunsti teeb. Muuseas, kui uuesti vaadata Heinzi toonaseid, 1976. aasta näituse ühiskonnakriitilisi pilte, siis usun, et paljud neist sobiksid iseloomustama meie praegustki aega. Heinz käsitles võimu ja valitsemisega seotud igavikulisi probleeme.

Oma tulevase abikaasaga kõigepealt tema karikatuuride kaudu tutvunud Marika vaevalt aimas, et näeb ja kohtub näituse autoriga viie kuu pärast koduaias. Heinz Valgu näitust ei nautinud ainult Marika. Jutt teravast nõukogudevastasest karikatuuride näitusest Tallinna kunstihoone salongis levis kulutulena. Näitust käis vaatamas massiliselt inimesi, tulid isegi ekskursioonid asutustest, keskkoolide lõpuklassid jne. Menu osutus kümneid kordi suuremaks, kui Heinz oli osanud arvata. Ühtekokku külastas Heinz Valgu näitust üle 10 000 inimese päevade jooksul, mil näitus oli avatud. Salonginäituse kohta oli külastajate arv enneolematu ning see oleks kasvanud veel ja veel, kui näitus oleks avatuks jäänud. Kuid ei jäänud, sest võim sekkus kiiresti.

He inz

Kuna nõukogude ajal inimesed kogu aeg otsisid karikatuuridest sinna peidetud sõnumit või tähendust, siis oli mu näitusel nende jaoks see nauding täielikult olemas. Esimesel päeval ei juhtunud midagi. Läks mööda ka teine päev, kolmaski. Mõtlesin, et tohoo kurat, mis siis nüüd lahti, kas valitseva kompartei silm on täitsa loojas? Neljandal päeval EKP Keskkomitee asjapulgad kärgatasid kunstnike liidu esimehele Ilmar Tornile: «Valgu näitus otsekohe kinni panna!» (EKP – Eestimaa Kommunistlik Partei. EKP Keskkomitee oli toonases hierarhias ülimuslik võimu teostaja ja valitseja. E. T.) 14

Ilmar Torn ja kunstifondi direktor Andres Kompus kutsuti keskkomiteesse kohvile. Torn läks ja püüdis asja pehmendada, kuid ega keskkomitees eilsed poisid olnud. Nad said väga hästi aru, mida ma oma piltidega mõtlen. Torn suutis siiski nii palju kaubelda, et lõpuks anti käsk: võtku Valk neli kõige nõukogudevastasemat pilti maha, siis vaatame. Loeti konkreetselt üles, et need ja need pildid. Torn tuli minu juurde ja ütles, et Heinz, midagi ei ole teha, kui tahad, et su näitus ikka edasi lahti jääks, võta need neli pilti maha. Olgu, võtsin need neli pilti maha. Näitus oli veel ühe päeva lahti, kui tuli keskkomiteest uus kärgatus: sellest on vähe, Valk peab veel kuus pilti maha võtma. Ja jälle näidati näpuga, millised. Mul oli seal üleval veidi üle 20 pildi suures näituseformaadis. Mõtlesin, et kui ma veel kuus pilti maha võtan, on pool näitust läinud, kogu teravik kadunud ja asjal pole enam mõtet. Helistasin ise keskkomiteesse, püüdsin neid veenda, et pildid ei ole niisugused, kui nemad mõtlevad. Eks ma ajasin mingit udu, ei ole täpselt meeles, mida just. Igatahes raiuti kogu aeg vastu, et näitus tuleb kinni panna. Aga niimoodi ma venitasin ühe päeva veel ja siis tuli kolmas kärgatus: otsekohe näitus sulgeda või muidu tuleme ja teeme seda ise! Siis polnud enam midagi parata, võtsin näituse maha. Ega ma seda jama keskkomiteega oma teada hoidnud. KuKu klubis räägiti see asi kohe kõigile edasi ja kõik elasid kaasa, et kuidas mul läheb ja mis minuga tehakse.

Marika

Tagantjärele olen mõelnud, et Heinzi elukogemusega inimene pidi ju teadma, mis sellele näitusele võib järgneda. Järgnes aga see, et punavõimu survel hakati töid maha võtma, kuni lõpuks pandi näitus üldse kinni. Lolliks jäid näituse keelajad, mitte näituse autor. Jälgisin seda möllu Heinzi tööde ümber, temast räägiti toona palju. Ta oli ikka tõsises mõttes kangelane tol ajal. Kui mõtlen inimestele, kellega pärast tutvumist Heinziga hakkasin lävima, siis meenub, kui palju visati nalja, kui palju oli lusti! Vaatamata sellele, et oli sügav nõukaaeg. Või ehk just tänu sellele? Nõukaajal oli huumor muidugi hoopis midagi muud, täiesti teine kui see, mis nüüd hiljem on tulnud. Eesti Vabariigi üle ju eriti nalja ei viska, pigem arutled asjade üle, mis siin on, vihastad või rõõmustad. 15

Esimene kohtumine 1976

KuKu klubis käisid koos erinevad põlvkonnad, seal pilluti igasuguseid vaimukusi ja tögati võimu. Samal ajal andis vanem generatsioon noortele edasi väärtuslikku elukogemust ja tarkust. Noored olid õhinal kuulamas ning alati oodati vanema põlve tuntud tegijaid oma seltskonda. Mulle tundub, et vanema generatsiooni kunstnikud olid ilmselgelt vaimukamad, minuvanused lähenesid kõigele, ka kunstile, juba natuke teistmoodi. Näiteks Leonhard Lapin, minu õe esimene mees, tema tegi pulli küll, aga tema naljad olid hoopis teist laadi kui Heinzil ja tema põlvkonnakaaslastel.

He inz

Ma ei mäleta, et mulle oleks mingit karistust määratud. Tavaline karistus tollal oli näiteks näitustel osalemise keeld, kriips peale välismaasõitudele, autoostuloa tühistamine, korteri saamise võimaluse edasilükkamine. Kunstnike liidust enam välja ei visatud, nii hulluks asi ei läinud, kui juhtus keskkomitee 1950. aasta märtsipleenumil. (Stalini aja lõpuaastail Nõukogude Eestis intelligentsi tampimiseks peetud kohaliku kompartei keskkomitee pleenumil märtsis 1950 kuulutati paljud andekad loovinimesed kodanlikeks natsionalistideks ja heideti kutseliitudest välja. E. T.) Kõik mu sõbrad-tuttavad, kunstnikud ja kirjanikud, kes KuKu klubis kogu seda janti pealt vaatasid, muidugi elasid iga päev suure nalja, naeru ja nöökimisega kaasa. Näitleja ja luuletaja Juhan Viiding andis mulle tiitli «ENSV teeneline rahvavaenlane». See jant oli päris lõbus. Sellest kõigest kuulsid mitte ainult KuKu klubis käijad, vaid teisedki näitust külastanud Tallinna intelligentsi esindajad. Käskimise-keelamisega keeras keskkomitee endale ise suurema käki kaela, kui siis, kui oleks lasknud mu näitusel lõpuni lahti olla.

Enne kui läheme 1976. aasta sündmustega edasi, lisame ajaloolist selgitust, et mõista Viidingu antud tiitlit. ENSV tähendab Eesti Nõukogude Sotsialistlikku Vabariiki. ENSV kuulus suurde Nõukogude Liitu ehk okupeeritud Eesti oli allutatud okupeerija tahtele. Üks sadadest tuhandetest tahteavaldustest väljendus eripärases tunnustamise ja auavaldamise süsteemis. Teenelise aunimetusi jagati hulgi, lisaks kunstiinimestele tunnustati teenelise aunimetustega paljude erialade esindajaid. Näiteks: E(esti)NSV teeneline ehitaja, metsakasvataja, tehnoloog, ökonomist, mehhanisaator jne. 16

Poiss kui ponks. Ikka habemega. Heinz Valk Kreekas 1976. aastal.

Esimene kohtumine 1976

KuKu klubi ehk kujutavate kunstide klubi asutati 1935. aastal ning algselt ööklubina rajatud klubi asus ja asub praegugi Vabaduse väljakul Tallinna kunstihoone keldrikorruse ruumides. Nõukaajal kujunes KuKu klubist intelligentsile ja loovharitlastele üks põhilisemaid koosviibimise kohti, omamoodi teine kodu. «Siin oli vabameelsuse vaim, siin lehvis opositsioonilisuse vaim,» on öelnud Heinz Valk, kes olnud aastaid KuKu klubi president. 2014. aastal ilmus temalt raamat «KuKu klubi kuldsed aastad».

Kaunis noor daam jasmiinipõõsa varjus 1976. aasta augusti teisel poolel korraldas Marika vanem õde, kunstnik Sirje Runge oma personaalnäituse puhul Meriväljal koduse aiapeo ja kutsus sinna ka kunstifondi peakunstniku Heinz Valgu.

He inz

Elasin siis juba Mustamäel, 24 aastat Koplis ühiskorteris oli möödas. Tulin töölt koju, et riideid vahetada, võtsin ühe konjaki näpu otsa ja läksin. Pidu peeti Meriväljal, Mustamäelt sinna mitme bussiga sõitmine oleks tähendanud seda, et jõuan kohale peo lõpuks. Niisiis läksin Sütiste teele ja hakkasin taksot ootama. Vene ajal oli takso saamine suurem kui õnn. Kõik, mis tulid, olid juba hõivatud. Seisin veerand tundi, pool tundi, kell tiksus, hakkas tasapisi hämaraks minema – mida ei ole, seda ei ole. Lõpuks nägin, et kaugelt tuleb veel üks takso. Mõtlesin, et kui ka seda ei saa, siis löön aiapeole käega ja lähen koju tagasi. See oli vaba takso. Sõitsin Meriväljale, aadress oli mul teada, otse Merivälja alguses tõuseb mäkke üks lühike tänav. Suur aed välikaminaga, uhke värk. Kuulsin juba kaugelt, et muusika mängib ja sumin käib. Mul olid seal peaaegu kõik tuttavad, kunstnikud ja nende abikaasad. Lülitusin seltskonda.

Marika oli siis kolmeaastane, kui Runge pere kolis elama Meriväljale majja, mis oli kunagi olnud luuletaja ja 1940. aasta juunipöördega peaministriks kergitatud Johannes Vares-Barbaruse suvila. Merivälja maja ümbritses suur aed. Aeda ehitas Sirje ja Marika isa Elmar millalgi vägeva välikamina. Suur aed ja välikamin mõjusid suviti magnetina. 18

Nii et pole midagi imestada, kui Sirje sõbrad-tuttavad, kunsti-, teatri- ja kirjanduslike kalduvustega noored suveõhtuti Runge aeda kamina juurde kogunesid. Seltskond istus aias kamina juures, räägiti, lauldi, mängiti kitarri, tantsiti, öösiti peeti lauatenniselahinguidki. Noorema õe Marika jaoks oli see kõik põnev, kuid algul eelistas ta pigem jääda kõrvaltvaatajaks ning ega teismelist tüdrukut nii väga kampa võetudki. Kuid ajapikku kasvas teismeline tüdruk aiapidulistele võrdväärseks kaaslaseks ja Marika osales sagedasti vanema õe peoõhtutel. Marika tundis Sirje sõpru ja tuttavaid ning nende peod ja üldine vaimsus sobisid talle hästi. Sirje jaoks oli Marika osalemisel praktilinegi külg: tavaliselt pärast pidu pesi just Marika nõud. Noorema õe kohustus. Marika osales Sirje aiapidudel mööndusega: «Kui mul endal samal ajal polnud midagi teha.» Sel 1976. aasta augustiõhtul, kui hilinemisega saabus Meriväljale välikamina aeda ka Heinz, oli seal ka Marika. «Elu oleks võinud kulgeda ka teisiti. Millegipärast arvan, et kui mind poleks sel hetkel seal olnud, poleks me hiljem sel moel kohtunud, et veel kohtuda ja kokku saada,» räägib Marika nüüd. Aga ta oli seal.

Marika

Teadsin, et aiapeole oodatakse ka skandaalse näituse korraldanud Heinz Valku. Heinz tuligi, kuid jäi hiljaks, pidu juba käis, kui tema liitus kogu seltskonnaga. Vaatamata hilinemisele sulandus ta kiirelt seltskonda, tundis end koduselt ja omainimesena, liikudes ühe juurest teise juurde, tantsides. Kohe tunda, et seltskondlik mees. Sel aiapeol nägin Heinzi esimest korda. Tema väidab, et olla mind varem kusagil näinud koos Sirje ja ta kaasa Leoga, kuid ei teadnud siis, kes ma olen. Ega ma teadnud, milline Heinz välja näeb, keegi ütles mulle, et näe, see mees ongi kuulus Heinz Valk. Eks ma siis vaatasin ja jälgisin. Mis siin salata, Heinz nägi väga hea välja, minu pilk jäi talle pidama. Ta oli stiilne oma teksades ja meheliku võluva olekuga. Ja ikka habemega, mina pole teda ilma habemeta näinudki. Heinzi habe mind ei häirinud, pigem ilmestas see nägu ja lisas küpset mehelikkust. Ise on ta rääkinud, et habe tekkis 30. eluaastate alguses. Ta tundnud habemeajamisel nii palju valu, et lihtsalt lõpetas selle tegevuse. 19

Esimene kohtumine

He inz

1976

Habemega on lugu lihtne. Kui habe üha rohkem ja rohkem näopinda enda alla haaras, siis üha valusamaks läks habemeajamine. Tärkavad habemekarvad, eriti suu ümbruses, lõual ja nina all olid kõvad nagu traadid. Nõukogude aja vähesed saadaolevad habemeajamise riistad aga valmistasid mulle jubedat piina. Korralikke žilette polnud saada ning žiletiga kraapimine oli iseenesest juba tüütu ja aeganõudev tegevus. Toonaste pardlite kvaliteet oli selline, et need ei lõiganud, vaid katkusid karvu välja. Vaevlesin ja vaevlesin ning ühel hetkel mõtlesin, et kuramus, tühja kah, las ta siis kasvab, kui loodus on nii sättinud ja inimvõimed jäävad jänni. See oli 1965. aastal, just pärast esimese lapse sündi meie peres, kui jätsin habeme ette. Nüüd olen juba habemega väga harjunud ja teised ka ning kui ma selle maha ajaksin, ei tunneks keegi mind ära. Nii et habemest kujunes omapärane kaubamärk. Üldiselt kanti habemeid tollal vähe. Habet seostati sel ajal vananemisega, et kui habe ees, siis on juba tegu vana mehega, et mitte öelda raugaga. Vahel öeldi seda meeste seltsis lausa otse välja. Kuid vastassugupoolega oli lugu natuke teine. Habe köitis nende tähelepanu ning eks mehed ikka tahavad, et neid märgataks, eriti kui nad on nooremad ja edevamad. Ma ei olnud selles suhtes mingi erand. Mõistsin, et minu habe paneb vaatama, tekitab elevust ja võib naistele täitsa meeldida. Ja noh, kui ikka kaela peale suudlesid naist, siis habe kõditas mõnusalt ja see pani ta kiljumagi.

Tol aiapeol Heinz kedagi oma habemega kõditama ei läinud. Välikaminal seisnud magnetofon mängis, paljud tantsisid ja Heinz läks ka tantsima. Peatselt märkas ta noort daami, kes ei tantsinud.

He inz

Ja siis märkasin, et jasmiinipõõsa kõrval istub üks väga isikupärase välimusega noor daam. Huvitav, kes see võib olla? Ma olen eluaeg hinnanud naisi isikupära järgi. Selline pildilik ilu ei ole mulle tähtis, vaid välimuse ja riietuse isikupära ning muud seesugused komponendid. See noor daam jasmiinipõõsa kõrval vastas kõigile neile kriteeriumidele. Ääri-veeri küsisin teistelt härradelt, kes on see isikupärase välimusega noor daam? 20

Kodune pidulaud 1970ndate keskel. «Pesamuna» Marika Runge ning õemees Leo Lapin ja õde Sirje.

«See on Sirje õde Marika, aga sina ära end tema seltsi topi, tal on juba kindel peika olemas,» öeldi mulle. Pärast selgus, et blufiti, meelega tehti mulle tünga. Ma ikkagi palusin Marika tantsima, vestlesime ja kõik nagu sobis kenasti, mingi keemia järelikult toimis. Marika teadis mind nime poolest, kes ma olen ja mida teen, ilmselt õe vahendusel.

Mõni nädal varem 22aastaseks saanud Marikal ei olnud sel ajal konkreetset austajat. Kaks kuud varem lõpetas ta TPI majandusteaduskonna ja töötas oma esimesel, kunstist väga kaugele jääval ametikohal statistika keskvalitsuses. Augustiõhtut 1976, aiapidu Merivälja kodus ja oma esimest kohtumist Heinziga mäletab Marika nagu oleks see eile olnud. 21

Esimene kohtumine

Marika

1976

See oli erakordselt ilus suvelõpuõhtu ja hästi mõnus olemine. Vesteldi, visati nalja, lauldi, sõpradest näitlejad Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep esitasid kitarri saatel oma lugusid, näksiti midagi kergemat, joodi veini. Ja tantsiti palju. Sellistel pidudel tantsiti peaaegu alati. See oli tol ajal tavaline, et makimuusika pandi käima ja läks tantsuks. Makk oli välikamina peal, kamina ees asus suurem muruplats, kus jätkus tantsimiseks ruumi. Meeleolu loomiseks maalis Sirje millalgi kamina taha piraka draakoni. Heinz tuli ja kutsus mind tantsima. Olin teda enne jälginud ning kui Heinz siis tuli, mõjus ta väga mehelikult ja šarmantselt. Sel hetkel ei olnud võimalik talle «ei» öelda. Ma ei mäleta, mis muusika saatel me tantsisime. Biitlite vaimustus oli selleks ajaks vist möödas. Võib-olla mängis Rolling Stones. Rokk mulle igal juhul nooruses väga meeldis ja Heinzi haaras see muusika samuti. Nii et vabalt võisime tol õhtul rokkida. Vahepeal kindlasti kõikusime aeglasemas rütmis kahekesi koos. Sammud olid Heinzil selged, tantsida ta oskas, minu jalgadel ta ei koperdanud ega tallanud, tundsin end temaga tantsides kindlalt. Tantsisime vaat et terve õhtu, igal juhul mitu tantsu. Vestlesime tavapärastel teemadel. Rääkisime ilusast õhtust ja kokku saanud seltskonnast. Heinz tundis huvi, millega ma tegelen. Mina kindlasti küsisin midagi kunsti ja tema näituse kohta.

He inz

See oli reedene päev ja kui aiapidu lõppes, kutsusid kunstnikud Aili ja Toomas Vint meid järgmiseks õhtuks Nõmmele oma aeda pidu jätkama. Sel aastal olid augustis väga ilusad soojad ilmad ja lämbed õhtud. Otsustasin, et lähengi Vintide aeda, ja mõtlesin, et mis oleks, kui kutsuks Marika kaasa, korra juba siin tuttavaks saime ja ... Tegin sellest juttu, Marika nõustus. Järgmisel päeval hankisin juba varakult takso, sõitsin Mustamäelt Meriväljale, šampanjapudelid kaasas. Marika pesi seal veel eelmise õhtu nõusid, käis välikamina ja köögi vahet. Takso ootas meid niikaua, kuni Marika sai viimased nõud pestud ja kuivatatud ning riided vahetatud. Istusime taksosse ja sõitsime Vintide juurde, kus oli samuti mõnus ja sundimatu olemine. 22

Marika

Ühel hetkel tuli jutuks, et järgmisel õhtul ootavad Vindid kõiki enda poole. Heinz küsis, kas ma tahaks koos temaga minna, ta võib mind takso peale võtta. Järgmiseks päevaks mul erilisi plaane polnud, ilmad olid ilusad ja soojad. Vinte ma tundsin ning nende juures pidi kogunema seltskond, keda samuti teadsin. Nii et mulle Heinzi kutse sobis. Kui Heinz järgmisel päeval taksoga saabus, siis mina veel koristasin ja pesin nõusid. Nüüd läks kiireks, aga Heinz ootas rahulikult ja siis ma juba istusingi taksosse. See ei olnud armastus esimesest silmapilgust, kuid sel hetkel ma tahtsin koos Heinziga sõita Vintide aiapeole.

Heinz kutsus ja Marika tahtis minna. See ei jäänud esimeseks ega viimaseks kutseks ja tahtmiseks minna. Kuivõrd Marika mõtles mehe vanusele, nende omavahelisele vanuse vahele?

Marika

Heinzi vanusele ja meie vanusevahele ei mõelnud ma siis üldse. Võrdlesin teda omavanustega, endiste kursusevendadega, ja Heinz erines neist oma galantsuse ja laitmatute kommete poolest kohe väga. Mulle tema käitumine ja olek meeldisid. Kursusevennad näisid tema kõrval noorte kukkedena, kes keksivad mõttetult ringi. Mis oli samuti oluline – algusest peale jätkus meil omavahel erinevaid ja huvitavaid vestlusteemasid. Meil oli, millest rääkida, ja omavahelises suhtluses vanusevahe välja ei löönud. Mõni aeg hiljem, kui see armastus oli ikka väga suur, siis mõtlesin küll, et jumal hoidku, Heinz on minust ju nii palju vanem, ta sureb enne mind ära, mis ma siis teen? Sellepärast nutsin päris korralikult. Kuid see häiriv mõte hajus, mida rohkem me koos olime. Mingit vanusevahet ma edaspidi ei ole tunnetanud, sest Heinz oli ja on ülimalt elujõuline ja teotahteline.

Viimane kallistus: kuni surm lahutab Mõned korrad kohtuti ka pärast suvelõpu seltskondlikku olemist Vintide juures. Käidi üheskoos näitustel, jalutamas. Kuid siis tekkis suhtlusse paus. 23

Esimene kohtumine

Varasemalt erinevate haigustega aastaid võidelnud Heinzi esimene abikaasa Mall oli suremas. Tal oli kopsuvähk, millest Heinz kuulis mõni nädal pärast aiapidu Meriväljal …

1976

Mall Valk (kuni aastani 1962 Sooster) sündis 2. juunil 1935 Ühtri külas Käina vallas Hiiumaal. 1961. aastal lõpetas ta kunstiinstituudi keraamikuna. Mall oli üle Nõukogude Liidu tuntud dissidentliku laadiga kunstniku Ülo Soosteri onutütar. Mall Valgu kui kunstniku iseloomustamiseks on kasutatud üldistust, et 1960ndatel ja 1970ndatel lõi ta keraamikas humoristlikke, kohati isegi groteskseid situatsiooni- ja sõnamängukoomikale rajatud plastikatöid. Ta oli üks keraamikutest, kes teostas Lepo Mikko kavandi järgi pannoo Eesti Teaduste Akadeemia Raamatukogu (praegu Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatu kogu) hoonesse 1965. aastal. Mall ja Heinz abiellusid 1962. aastal. 1976. aastaks oli nende peres kaks tütart, 11aastane Kertu-Liina ja 3aastane Madli. Heinz Valk pühendas end sügisel 1976 sureva naise eest hoolitsemisele ja kahele lapsele.

He inz

Malle mitmeid haigusi põhjustasid suuresti viletsad elutingimused tema nooruspõlves, õppimise ajal. Malle isa saadeti Siberisse ja lasti maha, kui tüdruk oli alles 4–5aastane. Ema kasvatas üksinda kolme last, selge see, et elati peost suhu. Mall tuli Hiiumaalt Tallinnasse kooli, elas viletsa kuiva toidu peal, sai külge tuberkuloosi ja mitmeid muid tõbesid. Kogu elu pidi ta nendega võitlema. Selle tõttu on ka meie laste vanusevahe nii suur. Malle haiguste kiuste saime esimese lapse kenasti kätte, kuid siis vajas naine jälle ravi. Meie teine tütar Madli sündis arstide hoiatuste saatel. Nad ütlesid, et kuna Malle neerud on nii kehvas seisus, siis võib juhtuda, et kaotan mõlemad, nii ema kui lapse. Viimased raseduskuud viibis Mall haiglas arstide pideva valve all, koju teda ei lubatudki. Ent sellest hoolimata, et Malle tervis oli kehv ja kõik näitajad viletsad, sündis Madli niisuguse purakana, et lausa imestasin. Kui läksin haiglasse neile järele, mõtlesin, et tuuakse mulle punase näoga krimpsus tita, aga toodi suur laps, pruntis põskedega. See suur laps vaatas mulle otsa umbes 24

Jõulupidu kunstiinstituudis 1960. aastal. Tantsuhoos kursusekaaslased, tulevased abikaasad Heinz Valk ja Mall Sooster.

nii, et no kes sina nüüd oled, ma olen harjunud ikka ühe teise inimesega; miks mind nüüd pannakse ühe tundmatu inimese sülle?

Rõõmu teisest lapsest ei jätkunud kauaks, sest Malle tervis halvenes järsult. Neerud hakkasid üles ütlema, järgnesid kaks operatsiooni lühikese aja jooksul, üks neer eemaldati. Ei läinud kaua, kui Mallel avastati kopsus kasvaja. Uus ränk operatsioon. Pärast teise lapse sündi juba kolmas operatsioon kolme aasta jooksul. Arstid ei öelnud Heinzile ega Mallele, et naise seisund on lootusetu, avastatud kasvaja oli pahaloomuline ja siirded igal pool laiali.

Heinz

Pärast, kui kõik oli juba läbi, öeldi, et kopsuvähk oli nii kaugele arenenud, et Mallel opereeriti ainult kops lahti, vaadati ja õmmeldi uuesti kinni. Mulle 25