MAJA
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Tekst, illustratsioonid ja kujundus © Lembe Ruben © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-58-9 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee
Lembe Ruben
MAJA
Meredile, Reesile ja Illimarile, minu inspireerijatele
Ühel päeval mürises suur masin metsa ääres, võttis puid maha ja
sonkis maapinda. Järgmisel päeval sõitis kohale veoauto. Sellelt
tõsteti maha tohutu hunnik igasugust kraami. Kui auto ära sõitis, hakkasid loomad ja linnud kohe uudistama, mis neile oli toodud. Kellele muule ikka metsa asju tuuakse?
Kipsplaadihunniku vahele hakkas peagi siginema sipelgaid.
„Milline mõnus sile jooksurada,“ rõõmustasid nad, „ei muhke ega lohke!“
Muidu alati asjalikud sipelgad muutusid vallatuks ja hakkasid
sihitult risti-rästi üle plaadi jooksma.
Väiksematel peegelsiledatel plaatidel proovis kiiremaid jooksusamme teha
hiirepoiss. Kuid eneselegi ootamatult lasi ta hoopis liugu. Hiirepoisile meeldis see nii väga, et ta liugles plaatidel veel palju kordi.
„Sellist siledat asja ei ole ükski meie esivanem oma käpaga tunda saanud!”
arvas hiireema. Temagi laskis väikese liu ja vaatas mõnuga, kuidas ta karvade seest kukkunud puuk Pätrick ei saanud libeduse pärast jalgu alla. „Nagu lehm libedal jääl!” naeris hiir parastavalt.
„Mis sa lõkerdad, tuhakarva tegelane!“ porises puuk solvunult ja libistas
end rohule.
Põdrad aga nägid puude vahelt lauahunnikuid ja neid hakkas painama üks
mõte. Sellistest laudadest tehti ükskord talvel metsloomadele söögimajad. Nii üritasidki põdrad nüüd lauavirnale läheneda küll pealt, küll küljelt, et
toit kätte saada. Kuid seda polnud kusagilt paista. Pettunult sörkisid põdrad metsa tagasi.
„Keegi on meie tagaaia täitsa ära rikkunud!” ütles põdramamma oma kaasale.
„Kui siin hakati puid maha võtma, arvasin juba, et ometi on põdraõiguste eest võitlusse asutud! Kõik metsaääred on võsa täis kasvanud ja mitte kusagilt ei saa enam suure kapakuga metsa tormata, kui ohtu märkad.”
Põdramamma ohkas sügavalt. „Mõtlesin just, et teeme siia oma lastele
mänguväljaku, aga nüüd on mingi mõttetu jamps ette pandud. Mine või külg ees – no tõesti!” nurises ta.