Koduloom

Camilla Grebe

Koduloom Rootsi keelest tõlkinud Ruth Laidmets

Originaali tiitel: Camilla Grebe Husdjuret Wahlström & Widstrand, 2017 © Camilla Grebe, 2017 Published by agreement with Ahlander Agency Tõlge eesti keelde © Ruth Laidmets ja Tammerraamat, 2019 Toimetanud Liisi Lees-Leesmaa Kujundanud Villu Tammer ISBN 978-9949-616-72-5 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee

Åsale ja Matsile, sest teie näitasite, et ka kõige sügavamast pimedusest on olemas väljapääs.

„Kes külvab tuult, lõikab tormi.”

Bosnia vanasõna

Ormberg Oktoober 2009

Malin Ma hoidsin Kennyl tugevasti käest kinni, kui me läbi pimeda metsa läksime. Mitte et ma oleksin kummitustesse uskunud, loomulikult mitte. Ainult lollid usuvad. Nagu Kenny ema, kes istus tundide kaupa haledate telesaadete ees, kus niinimetatud meediumid vanu maju läbi otsivad, jahtides olematuid vaime.

Aga ikkagi.

Tõsiasi oli see, et peaaegu kõik mu tuttavad olid kivikangru juures kuulnud nutva imiku häält – teatud venitatud nukrat tihkumist.

Seda kutsuti kummituslapseks ja kuigi ma vaimudesse ega muusse säärasesse jampsi ei uskunud, ei olnud mul soovi millegagi riskida, nii et ma ei käinud siin pimedas kunagi üksinda.

Ma vaatasin üles kuuskede teravate latvade poole. Puud olid nii kõrged, et varjasid taeva ning lumivalge kuuketta peaaegu täielikult.

Kenny sikutas mind käest. Õllepudelid kilekotis klirisesid ja ma tundsin, kuidas tema sigaretisuitsu lõhn niiske mulla ja kõdunevate lehtede hõnguga segunes. Mõni meeter meist tagapool lonkis Anders läbi mustikavarte, vilistades viisi, mille ma „Edetabeli” saate lugudest ära tundsin. „Malin, kurat küll.”

Kenny sikutas mind käest. „Mis on?” „Sa kõnnid ju aeglasemalt kui mu ema. Täis oled juba või?”

See võrdlus oli ebaaus – Kenny ema kaalus kindlasti kakssada kilo ja ma polnud kunagi näinud teda kõndimas pikemalt kui telekaesise diivani ja tualeti vahet. Ja isegi siis hakkas ta hingeldama. „Lõuad,” nähvasin ma, lootes, et Kenny kuuleb mu häälest, et ma teen nalja. Et ta mõistab, et pahandamise taha on peidetud teatud hell austus.

7

KO D U L O O M

Me olime olnud paar kõigest kaks nädalat. Peale kohustusliku kohmaka amelemise tema koera järele haisvas voodis oli aeg läinud rollide paikapanemisele. Tema: domineeriv, vaimukas (vahel minu arvelt) ja ajuti kannatamas varaküpse enesekeskse raskemeelsuse käes. Mina: imetlev, paindlik (enamasti mu enda arvelt) ja suuremeelselt toetav, kui tema masendusse langes.

Armastus, mida ma Kenny vastu tundsin, oli nii intensiivne, järelemõtlematu ja ses suhtes isegi füüsiline, et kurnas mu kohati täiesti ära. Sellegipoolest ei tahtnud ma sekundikski temast eemal olla, justkui oleks mul hirm, et ta osutub vaid unenäoks, õndsaks fantaasiaviljaks, mille mu igatsev teismelisesüda on kokku luuletanud.

Kuused me ümber näisid igivanad. Pehmed samblapadjad laiutasid nende juurte ümber ja samblike hall habe kattis maale lähemaid oksi.

Kuskilt eemalt kostis murduva oksa heli. „Mis see oli?” küsisin ma ehk pisut liiga kiledal häälel. „See oli kummituslaps,” vastas Anders teatraalse häälega kuskil minu taga. „Ta on siin, et sind kaaaaasa viia.”

Ta ulgus. „Kurat, ära hirmuta teda!” sisistas Kenny, keda näis tabavat äkiline ja ootamatu kaitsjainstinkt.

Ma itsitasin, komistasin ühel juurel ja olin tasakaalu kaotamas, aga Kenny soe käsi oli pimeduses olemas. Pudelid kolisesid kilekotis tuhmilt, kui ta tasakaalu ühelt jalalt teisele kandis, et mind toetada.

See žest tegi südame alt soojaks.

Siis jäid kuused harvemaks, justkui tõmbunuks kõrvale. Tegid ruumi tillukesele lagendikule meie ees, millel laius kivikangur.

Kivikangur meenutas tohutusuurt maale uhutud vaala kuuvalgel – seda kattis üleni paks samblakiht ja väikesed sõnajalataimed, mis õõtsusid kergelt tasases tuules.

Lagendiku taga öötaeva taustal kõrgus Ormbergi mäe tume siluett. „Ah soo,” nentisin ma. „Kas me poleks võinud lihtsalt kellegi poole õlut jooma minna? Peame me just metsas istuma? Sitaks külm on ju.” „Ma soojendan sind,” kinnitas Kenny ja irvitas.

8

M alin

Ta tõmbas mind endale nii lähedale, et ma tundsin ta hingeõhus õlle ja põsktubaka lõhna. Üks osa minust oleks tahtnud näo eemale pöörata, aga ma sundisin end paigal seisma ja talle otsa vaatama, kuna seda minult oodati.

Anders ainult vilistas, istus ühele suurtest kividest ning küünitas õlle järele. Seejärel süütas ta sigareti ja lausus: „Mina arvasin, et sa tahtsid just kummituslast kuulda.” „Mingeid kummitusi pole olemas,” ütlesin mina ja istusin ühele väiksemale kivile. „Ainult lollid usuvad selliseid asju.” „Pool Ormbergi usub kummituslast,” väitis Anders vastu, avas õlle ja võttis lonksu. „Täpselt,” märkisin ma.

Anders naeris mu kommentaari peale, aga Kenny ei paistnud kuulvat. Üldse tundus, et ta kuulis haruharva, mida ma ütlesin, päriselt.

Selle asemel istus ta mu kõrvale ja kobas käega mu tagumikku. Pistis jääkülma pöidla püksivärvli vahele. Seejärel tõstis sigareti mu suule.

Ma võtsin kuulekalt sügava mahvi, pöörasin pead tahapoole ja vaatasin välja puhudes täiskuud.

Vaikuses tulid kõik metsahääled selgelt esile: õrna tuule sahin, mis tuhises läbi sõnajalgade, tuhmid kopsatused ja naksumised nagu tuhanded nähtamatud sõrmed, mis ettevaatlikult mööda maad edasi liiguvad, ja lind, kes eemalt kaugusest kummituslikult huikas.

Kenny ulatas mulle ühe õlle.

Ma võtsin lonksu külma kibedat jooki ja vaatasin pimedusse kuuskede vahel. Kui keegi ennast seal peidaks, end mõne puutüve taha suruks, ei näeks me teda kuidagimoodi. Siin lagendikul oleks meile nii kirjeldamatult lihtne ligi hiilida nagu laseks aedikus metslooma või püüaks akvaariumist kuldkala.

Aga miks peaks keegi seda tegema, Ormbergis?

Siin ei juhtunud kunagi midagi. Ilmselt sellepärast pididki inimesed kummitusjutte välja mõtlema – et mitte igavusse ära surra.

Kenny röhitses valjusti ja avas veel ühe õlle. Seejärel pööras ta minu poole ja suudles mind. Ta keel oli jahe ja õllene. „Get a room!” nähvas Anders ja röhitses samuti. Kõva häälega, justkui oleks röhitsus mõni küsimus, millele ta meilt vastust ootab.

9

KO D U L O O M

See kommentaar tundus Kenny käima tõmbavat, sest ta liigutas oma käe mu jopeääre alt sisse, kobas pusa all ja pigistas kõvasti mu rinda.

Ma kohendasin oma asendit, et ta paremini ligi pääseks ja liigutasin keelt vastu ta teravad ülemisi hambaid.

Anders tõusis püsti. Tõukasin Kenny ettevaatlikult eemale ja küsisin: „Mis on?” „Ma kuulsin midagi. Kõlas justkui … justkui keegi nutaks või tihuks nagu.”

Anders tegi kaeblikku häält ja puhkes seejärel naerma, nii et suust purskus õlut. „Sa oled kuradi haige,” ütlesin ma. „Ma tahan pissile. Eks istuge seni siin ja ajage selle kummituse jälgi.”

Ma tõusin püsti, kõndisin ümber kivikangru ja võtsin suuna kivihunnikule mõne meetri kaugusel. Pöörasin ringi ning kontrollisin, ega Kenny ja Anders mind enam näe, enne kui teksad lahti nööpisin ja kükitasin.

Miski, võib-olla sammal või mõni taim, kõditas mu jalga, kui ma pissisin. Jahedus hiilis ümber jalgade ja puges jope alla.

Võdistasin õlgu.

Tõeline geniaalsus õllejoomiseks siia sõita. Tõepoolest! Aga miks ma vastu ei olnud, kui Kenny selle ettepaneku tegi?

Miks ma mitte kunagi vastu ei olnud, kui Kenny midagi välja pakkus?

Pimedus oli täielik ja ma võtsin jakitaskust välgumihkli. Tõmbasin pöidlaga selle väikesest rattast ning valgustasin leegi paistel maapinda: sügisesed lehed, sametpehme sammal ja siis need suured hallid kivid.

Ja seal, ühes praos kohe sealsamas, nägin vilksamisi midagi valget ja siledat, mis nägi välja kui mõne suure šampinjoni kübar.

Kenny ja Anders rääkisid ikka veel kummitusest, nende hääled olid ülemeelikud ja õlle tõttu pudrutavad. Sõnad voolasid kiirelt, kuhjudes üksteise otsa ning katkedes vaid naerupahvakute tõttu.

Ehk oli see uudishimu, võib-olla ei kippunud ma nende juurde kohe tagasi, aga miski tekitas minus soovi seda šampinjoni lähemalt uurida.

10

M alin

Kas sellisel aastaajal üldse on šampinjone, keset metsa? Ainsad seened, mida ma siin kunagi korjanud olin, olid kukeseened.

Ma hoidsin välgumihklit kividevahelise prao suunas, et see asi õrnas kumas nähtavale tuleks. Lükkasin mõned lehed pealt ning ja tirisin juurtega välja ühe sõnajala.

Tõesti, midagi seal kindlasti oli. Midagi, mis …

Endiselt kükakil, teksad maas, pistsin ma vaba käe kivide vahele ja kompisin sõrmedega tasast valget pinda. See tundus olevat kõva kui kivi või portselan. Äkki mõni vana kauss? Igal juhul kindlasti mitte seen.

Sirutasin ennast pisut ja veeretasin kivi kausi pealt ära. Kivi oli teistest väiksem ega olnud nii raske, kuid maandus sellegipoolest mu kõrval olevale samblale tuhmi mütsatusega.

Ja seal see oli, kauss või mis see ka polnud. See oli greipfruudi suurune, ühelt küljelt mõrane ja sellel kasvas mingi niitjas pruun sammal.

Sirutasin käe välja ja katsusin selle õhukesi tumedaid niite.

Hõõrusin neid mõned sekundid pöidla ja nimetissõrme vahel, enne kui aju pusletükid kokku pani ja mulle kohale jõudis, millega tegu.

Välgumihkel kukkus käest, ma tõusin püsti, tegin paar vaaruvat sammu pimedusse ja hakkasin karjuma. See oli sügavalt sisimast tulev karje, mis ei paistnud otsa lõppevat. Otsekui pressiks hirm kõik hapnikuaatomid mu kehast kopsude kaudu välja.

Kui Kenny ja Anders mind päästma tulid, olid mul püksid endiselt maas ja kopsud olid karjele veelkord uue elu andnud.

See kauss ei olnud mingi kauss. Sammal ei olnud sammal.

See oli pikkade tumedate juustega kolp.

11

Ormberg Kaheksa aastat hiljem – 2017

Jake Minu nimi on Jake. Seda tuleb hääldada inglise keele päraselt, Džeik, sest mu ema ja isa andsid mulle nime Jake Gyllenhaali, ühe maailma parima näitleja järgi. Koolis hääldab enamus seda meelega valesti: nad ütlevad Ja-ke, nagu see riimuks sõnadega „lake” või „sake” või veel hullem, „tü-rake”. Ma soovin, et mul oleks mõni muu nimi, aga ma ei saa sinna kuigi palju parata. Olen kes olen. Ja mul on see nimi, mis on. Ema tahtis nii väga, et mu nimi oleks just Jake ja isa tegi alati nii, nagu ema tahab, võib-olla sellepärast, et ta armastas teda üle kõige maailmas.

Isegi nüüd, kui ema on surnud, oleks ta nagu mingit moodi endiselt meie juures. Vahel katab isa möödaminnes laua ka temale või kui ma temalt midagi küsin, läheb tihtipeale tükk aega, enne kui ta midagi ütleb, nagu mõtleks, mida oleks ema asjast arvanud. Seejärel vastab ta: „Jah, muidugi, võta sajakroonine” või „Olgu, mine Sagaga filmi vaatama, aga ole kella seitsmeks tagasi”.

Isa ei ütle peaaegu millegi peale „ei”, kuigi ta on pisut rangemaks muutunud pärast seda, kui Trikåkungen, endine riidevabrik, jälle asüülitaotlejate varjupaigaks muudeti.

Ma tahaks väga uskuda, et see on sellest, et ta on heasüdamlik, aga mu vanem õde Melinda ütleb, et see on sellest, et ta on liiga uimane ega jaksa protesteerida. Seda öeldes vaatab ta paljutähenduslikul pilgul õllepurke köögipõrandal, naeratab viltuselt ja puhub suitsurõngaid, mis aeglaselt lae poole kerkivad.

Minu arust on Melinda tänamatu. Ses suhtes, et ta tohib ju kodus isegi suitsu teha, ema ei oleks seda mingil juhul lubanud, kuid selle asemel, et rõõmustada, ütleb tema hoopis niimoodi. See on tänamatu, ebaõiglane ja eelkõige sugugi mitte ilus.

Kui emapoolne vanaema veel elas, oli tal kombeks öelda, et isa pole ehk kõige teravam pliiats, aga et ma elavat vähemalt Ormbergi kõige 15

KO D U L O O M

uhkemas majas ja see pole ju paha. Ta arvatavasti ei aimanud, et ma võiks kuigi täpselt teada, mida „terav pliiats” tähendab, aga ma teadsin.

Mis iganes, aga ilmselt on nüri pliiats olla üsna okei, kui sul on ilus maja.

Ormbergi kõige uhkem maja asub kuusemetsas, viiesaja meetri kaugusel kiirteest, jõe ääres, mis voolab Vingåkerini välja. On kaks põhjust, miks see maja nii ilus on: esiteks sellepärast, et isa on puusepp, ja teiseks sellepärast, et tal on harva tööd. Veab, sest seetõttu saab ta peaaegu lakkamatult maja kallal töötada.

Isa on võsa maja ümbert maha raiunud ja ehitanud hiigelsuure terrassi. See on nii suur, et selle peal saaks korvpalli mängida või jalgrattaga sõita. Korralikult hoogu võttes, kui käsipuud ei oleks ees, võiks terrassi lühemalt küljelt ka otse jõkke hüpata. Mitte et mõni täiskasvanu seda teha tahaks – vesi on jääkülm, isegi keset suve, ja põhi on mudane, täis vetikaid ja rõvedaid limaseid usse. Mõnikord suviti puhume Melindaga madratsid täis ja laseme voolul end kanda vana saeveskini. Puude latvadest saab katus, mis meenutab pitsilisi linikumustreid, mida vanaema heegeldas. Kuulda on ainult linde, kummimadratsite liikumisest tekkivat nagisemist ja väikese kose mühinat, mis suubub vana saeveski tiiki.

Koseni jõudes peame püsti tõusma, kummimadratsid kätte võtma ja kõndima jalgupidi läbi madala voolava vee tammini, mis on täis vesiroose ja vetikaid.

Kui isapoolne vanaisa, keda ma kunagi näinud ei ole, noor oli, töötas ta saeveskis, aga see pandi kinni juba enne isa sündi. Katrineholmi skinhead’id panid selle lagunenud hoone põlema, kui isa oli sama vana kui mina – neljateistkümnene – aga mustaks põlenud varemed on alles. Kaugelt vaadates meenutavad nad põõsastest väljaulatuvaid kihvu.

Isa ütleb, et vanasti oli Ormbergis kõikidel tööd: kas põllumajanduses, saeveskis, Brogreni mehaanikatsehhis või Trikåkungenis.

Nüüd on tööd ainult talunikel, sest kõik tööstusettevõtted on kinni pandud ja töökohad on kolinud Hiinasse. Brogreni mehaanikatsehh seisab vaikselt ja mahajäetult, roostetanud plekist skelett keset lauskmaad, ning Trikåkungeni lossi meenutav telliskivihoone on niisiis muudetud asüülitaotlejate varjupaigaks.

16

J ake

Sinna ei tohi minna ei mina ega Melinda, kuigi isa lubab muidu peaaegu kõike. Ja tundub, et ta ei pea isegi järele mõtlema, mida ema oleks öelnud, sest vastus tuleb välgukiirusel, kui me küsime. Ta ütleb, et see on meie endi turvalisuse huvides. Mida ta täpselt pelgab, pole selge, aga Melinda pööritab alati silmi, kui see jutuks tuleb, ja see vihastab isa ning ta hakkab rääkima kalifaadist, burkadest ja vägistamistest.

Ma tean, mis on burka ja vägistamine, aga mitte seda, mis on kalifaat, kuid ma kirjutasin selle üles, et saaksin guugeldada – tavaliselt ma teen tundmatute sõnadega nii, sest sõnad mulle meeldivad, iseäranis keerulised sõnad.

Ma nii-öelda kogun neid.

On veel üks saladus, millest ma kellelegi rääkida ei tohi. Ormbergis antakse naha peale tükk maad väiksemate asjade pärast, nagu vale muusika kuulamine või raamatulugemine. Ja mõned – nagu mina – saavad rohkem naha peale kui teised.

Ma lähen terrassile, nõjatun vastu rinnatist ja vaatan jõge. Tormipilv on järele andnud, paljastades killukese sinist taevast ja intensiivset oranži päikest horisondi kohal. Pakane, mille tõttu terrassikate paistab karune, helgib viimastes päiksekiirtes ning jõevesi voolab süngelt ja uimaselt minust allpool.

Jõgi ei külmu kunagi kinni – sellepärast, et see on pidevas liikumises. Selles võiks talv läbi ujumas käia, kuigi seda ei tee muidugimõista mitte keegi.

Terrassilauad on täis öösel tormiga sadanud oksi. Peaksin need võib-olla kokku korjama ja komposti viskama, aga ma olen kui hüpnotiseeritud päiksest, mis ripub apelsinina pilvkatte serval. „Jake, tule sisse, pagana päralt,” hõikab isa elutoast. „Sa külmud ju kringliks.”

Lasen rinnatisest lahti, silmitsen täiusliku kujuga jälgi härmatisel, kohas kus mu käed olid olnud, ja lähen tagasi majja. „Pane uks kinni,” ütleb isa oma kohalt massaažitugitoolist suure lameda ekraaniga teleka eest.

Isa paneb heli puldist vaiksemaks ja vaatab mind. Ta tihkete kulmude vahele on tekkinud kurd. Ta tõmbab oma tedretähnilise käega 17

KO D U L O O M

õrnalt üle palja pealae. Seejärel viib ta käe automaatselt massaažitooli nuppude juurde, mis enam ei tööta. „Mida sa seal õues tegid?” „Vaatasin jõge.” „Vaatasid jõge?”

Kurd isa kulmude vahel süveneb, nagu ma oleks öelnud mõne nendest keerulistest sõnadest, millest tema aru ei saa, aga seejärel tundub, et ta on otsustanud, et tal on ükskõik. „Ma lähen varsti Olle poole,” ütleb ta ja teeb teksapükste nööbi lahti, et kõht ära mahuks. „Melinda tegi süüa. Külmkapis. Ära jää üles mind ootama.” „Olgu.” „Ta ise lubas kella kümneks kodus olla.”

Noogutan ja astun kööki, võtan Coca-Cola, lähen oma tuppa ja tunnen kõhus kõditust.

Mulle jääb omaette olemiseks vähemalt kaks tundi.

Kui isa ära läheb, on juba pime. Uks sulgub pauguga, nii et mu aknaruudud klirisevad, hetk hiljem käivitub auto ning sõidab minema.

Ootan mõned minutid, et olla kindel, et ta tagasi ei tule, enne kui ema ja isa tuppa suundun.

Kahekohaline voodi on isa poolelt tegemata. Ema poolel on tekk korralikult sirgeks tõmmatud ja padjad vastu seina kohevaks aetud. Öökapil on see raamat, mida ta enne surma luges, see räägib noorest tüdrukust, kes kohtub ühe rikka Grey-nimelise tüübiga. Mees on sadist ega suuda armuda, aga tüdruk armastab teda sellegipoolest, sest tüdrukutele meeldib haiget saada. Vähemalt Vincent väidab, et nii see on. Mul on raske uskuda, et see on tõsi, ses suhtes, et kellele meeldiks peksa saada? Mulle igal juhul mitte.

Mina usun pigem, et sellele tüdrukule meeldib Grey raha, sest raha meeldib kõikidele ja enamik oleks valmis ükskõik milleks, et rikkaks saada.

Näiteks peksasaamiseks või jäleda sadisti munni imemiseks.

Ma lähen ema riidekapi juurde ja tõmban peegelukse kõrvale. See tõrgub pisut ja ma pean tõukama, enne kui see lahti tuleb. Seejärel 18

J ake

libistan ma käega üle riiete: sile siid, litritega kleidid, pehme samet, karedad teksad ja triikimata kortsus puuvill.

Sulen silmad ja neelatan.

See on nii ilus, nii täiuslik. Oleksin ma rikas, sama rikas kui too Grey, hangiksin endale walking closet’i või kuidas neid suuri garderoobe nimetataksegi. Mul oleks erinevateks puhkudeks ja aastaaegadeks käekotte, mis ripuksid garderoobis konksude otsas, ning mu kingad oleksid eraldi valgustusega kapis.

Loomulikult ma mõistan, et see on võimatu. Mitte sellepärast, et see läheb maksma hulga raha, vaid sellepärast, et ma olen poiss.

Tüdrukuteriietega garderoobi hankimine oleks täiesti väärastunud.

Kui ma seda teeksin, tõestaks see lõplikult, et ma olen ebard. Et ma olen märksa haigem kui too Grey – sest naiste löömine ja kinnisidumine on okei, aga mitte nende moodi riietumine.

Igatahes mitte Ormbergis.

Võtan välja litritega kleidi, selle, millel on kitsad õlapaelad ja läikiv, veidi libe vooder. Emal oli see tavaliselt vana-aastaõhtutel seljas, kui ta oma sõbrannadega Soome kruiisile sõitis.

Ma hoian seda enda ees ja teen mõned sammud põiki tahapoole, et näeksin ennast peeglist. Ma olen kõhn ja mu pruunid juuksed turritavad jaanalinnusulgedena ümber mu kahvatu näo. Asetan kleidi ettevaatlikult voodile ja lähen kummuti juurde. Tõmban ülemise sahtli lahti ja valin välja pitsilise musta rinnahoidja. Seejärel tõmban teksad jalast, kapuutsiga pusa seljast ja panen rinnahoidja selga.

Muidugi näeb see pisut kottis välja. Seal, kus peaksid olema rinnad, ei ole ju midagi, väikeste naeruväärsete rinnanibudega täiesti sile lumivalge rinnakorv. Rinnahoidjate otsad rinnakorvi vastas. Topin kokkukägardatud sokid kummassegi kumerusse ja libistan seejärel kleidi üle pea. Nagu alati, kui ma seda litritega kleiti selga proovin, imestan selle üle, kui raske see on – raske ja naha vastas justkui jahe.

Uurin oma peegelpilti ja mul hakkab ühtäkki ebamugav, oleksin parema meelega kasutanud kellegi teise riideid kui just ema omi, aga mul endal otse loomulikult tüdrukute riideid ei ole ja Melindal on enamasti ainult teksad ja topid, ta ei paneks eluilmas midagi nii peent selga.

19

KO D U L O O M

Pean aru, millised kingad selle kleidi juurde kõige paremini sobiksid. Ehk need mustad, millel on peal roosad kivikesed? Või siniste ja punaste rihmadega sandaalid? Valin mustad kingad – need kingad valin ma peaaegu alati – sest mulle meeldivad nende sädelevad roosad kivikesed. Kivid viivad mõtted kallitele ehetele, sellistele, mis on tüdrukutel nendes Youtube’i videotes, mida Melinda vaatab.

Astun jälle tahapoole ja silmitsen oma peegelpilti. Oleksid mu juuksed vaid pisut pikemad, näeksin välja nagu päris tüdruk. Äkki ma saan neid veidi kasvatada, vähemalt nii palju, et võiksin neid üles sättida?

See on närvekõditav mõte.

Melinda tuppa minnes jäävad paksu, kogu põrandat katvasse vaipa jäljed. Isa on igale poole peale köögi pannud kogu põrandat katvad vaibad, kuna nende peal on nii hea kõndida. Mulle meeldib see pehmuse tunne kõrgete kontsadega kingade all, peaaegu nagu muru peal kõnniks, nagu oleksin õues.

Melinda meigikott on suur ja selles valitseb segadus. Heidan pilgu kellale ja otsustan kiirustada. Tõmban silmapliiatsiga paksud jooned ümber silmade nagu tollel lauljal, Adele’il, ja veinipunase huulepulgaga üle huulte. Ennast peeglist nähes voogab üle keha soojus.

Ma olen tõeliselt ilus.

Ma olen nagu Jake, aga pole ka, sest ma olen ilusam ja täiuslikum, otsekui pisut rohkem mina ise kui enne.

Esikus tõmban endale peale ühe Melinda kampsuni – õues on nullilähedane ja kui ma ka tahaks, ei saaks ma palja kleidi väel õue minna.

Must villane kampsun torgib ja nööbid on eest ära, seega pole seda võimalik eest kinni panna. Külm näpistab mu jalgu, kui ma välisukse lukku keeran, võtme tühja mõranenud lillepotti panen ja tee poole astuma hakkan. Kruus krabiseb mu raskuse all ja pean keskenduma tasakaalu hoidmisele kõrgetel kontsadel. Öö on pime ja värvideta ning lõhnab niiske mulla järele.

On hakanud sadama hõredat lumesegust vihma. Kleit teeb kõndides veidi häält, see nagu krabiseks. Kuused seisavad vaikides tee ääres ja ma arutlen, kas nad näevad mind ja mida nad sel juhul mõtlevad.

Kuigi ma usun, et kuuskedel ei ole minu riietumise osas vastuväiteid.

Nad on lihtsalt kuused.

20

J ake

Keeran väikesele rajale.

Umbes saja meetri pärast on ees maantee. Ma võin minna sinnani, kuid mitte kaugemale, sest keegi võiks mind näha ja see oleks kõige hullem, mis juhtuda saaks. Surmast ka hullem nagu.

Ma armastan üksipäini metsas käia. Iseäranis ema riietes. Mängin, et ma kõnnin mööda Katrineholmi, teel kuhugi baari või restorani.

Seda ei juhtu muidugi ealeski.

Mõni meeter enne teed jään seisma. Sulen silmad ja püüan kogu värki nautida nii palju kui saan, sest ma tean, et pean kohe tagasi pöörduma. Tagasi Ormbergi kõige uhkemasse majja lameekraaniga teleka ja massaažitooli juurde ning oma filmiplakateid täis tuppa. Tagasi kiirtoitu täis külmkapi juurde, millel on jäämasin, mis läheb tööle, kui mõne korra rusikaga kõvasti virutada.

Tagasi Jake’i juurde, kellel ei ole kleiti ega rinnahoidjaid ega kõrgete kontsadega kingi.

Külmad vihmapiisad sajavad pähe, voolavad mööda kaela abaluude vahele.

Ma võdistan õlgu, kuigi ilm ei ole tegelikult nii kehv. Vähemalt eilsega võrreldes – siis oli nii tugev tuul, et ma arvasin, et katus lendab minema.

Kuskilt kostab mütsatus, võib-olla on see mõni metsloom – siinkandis on palju ulukeid. Kord tõi isa koju terve metskitse, kelle Olle oli lasknud, ja riputas selle enne nülgimist ja tükeldamist mitmeks päevaks garaaži tagurpidi üles.

Veel hääli.

Kuulda on okste murdumist ja veel midagi, summutatud oigeid, justkui vigastatud looma häält. Ma kangestun ja vahin pimedusse.

Miski liigutab kuuskede vahel, roomates okstel minu poole.

Hunt?

See mõte tuleb selgest taevast, kuigi ma tean, et hunte siin pole.

Ainult põdrad, metskitsed, rebased ja jänesed. Ormbergi kõige ohtlikum loom on inimene, seda on isegi isa öelnud.

Ma pööran ringi, et koju tagasi joosta, kuid jään kontsapidi maasse kinni ja kukun tagurpidi maha. Kätte tungib terav kivi ning tunnen sabakondis põletavat valu.

21