Valve Raudnask Juunilumi
Kujundanud Angelika Schneider Toimetanud Meelike Saarna Kaanefoto: Schutterstock © Valve Raudnask © Tammerraamat, 2016 ISBN 978-9949-565-73-3 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee
Sisukord
Kiri Tiina ja Enno Tammerile 9 Juunilumi 11 Kes on õige mees? 15 Ummamuudu, midagi muud 19 Kardan inimest, kes ei loe 27 Eestlane ütleb „aitäh” või „tänan” 35 Ajaloo ilu ja valu 39 Pilla-palla pillerkaar 57 Eesti põllumajandus ja president Päts 65 Kaks valusat küünlatuld 75 Üleliigne ülbus 81 Kainelt viinast 89 Mälestustes pole vahet 95 Aeg kaob 111
2011–2016 kirjutatud lood 121 Kultase kohviku nime lugu 123 Tartu madrused 129 Kaardid kirjaoskajale 131 Kui hirm kaob 135 Iluta on igav 139 Home alone 145 Sügise võlu 151 Puud on vennad 155 Tule löö või jalaga! 159 Jaigid ja Võrumaa 163 Tammsaaregi käis turul 169 Viiuldaja matusel 173 Kodukandi Jakobsonid 177 Teater vihmas ja päikeses 183
7
Armsad Tiina ja Enno!
Otsustage, kas siit saab väikese raamatukese kokku või mitte. Hakkasin ju selle mõttega kirjutama, et ei kujuta oma detsembrisünnipäeva ette, kui kõik keskenduks minu saatusele. Jube mõeldagi! Lisaks oli kirjutamine asi, mis ei lasknud mul endal oma saatusele mõelda. Ainult üks väike kolumn Elukirjale iga kuu jättis liiga palju lahtist aega. Lisaks saab selle raamatukese sünnipäeval maha müüa ja kõik on ka kingituse murest lahti. Mina samuti, sest mida selles eas kingitustega peale hakata. Raamat peaks olema õnnelikum ja õhulisem. Nagu Eesti elugi võiks olla õnnelikum ja õhulisem. Või on
10
asi kirjutajas? Või kirjutaja põlvkonnas, sest ka Mats Traat küsib oma viimases luulekogus „Alalütlev”: „… kuidas teha kuuldavaks eluhoidvat armastusavaldust /…/”. Või on Eesti-valu selles eas naiivne, lausa rumal? Või mõjutab mõtteid sõjahirm? Olen siia võtnud ka mõned Elukirjas, Õhtulehes ja Võrumaa Teatajas ilmunud lood. Elukirja on sellepärast hea kirjutada, et seda loevad eeskätt eakaaslased ja sa ei pea pikalt seletama, kes on kes ja mis on mis. Õhtulehe peale ei tasuks aga nina kirtsutada, sest selle arvamusküljed on ausamad kui mõnes teises lehes. Ja muidugi on siin-seal luulet tsiteeritud, sest luuleta ma läbi ei saa. Kui tundub, et Jaikidest on liiga palju juttu, siis on see sügav kummardus Ilo Jaigi ja tema mehe ees. Oma sünnimaad nii kalliks pidada kui Ilo Jaik, oma isa Juhan Jaigi mälestust nii hoida kui Ilo Jaik, oma sakslasest mehest Clauss Riedbergist teha tõsine Eesti sõber – sellest ju tuleb rääkida! Muidugi on mul südamest kahju, et minust ei saanud õigel ajal Monika Mägi elulooraamatu kirjutajat. Nüüd on juba hilja nii suurt tööd ja vastutust võtta. Parimat! Valve
Juunilumi
Kui peaksin nimetama viimase viie aasta kõige meeldejäävama päeva, siis oleks see teisipäev, 17. juuni 2014. Sõitsin lõuna paiku Tapalt Kadrina poole. Jaanipäevani oli jäänud vähem kui nädal. Järsku hakkas sadama laia lund ja et oli ka tugev tuul, siis võiks isegi öelda, et tuiskas. Jaanipäevatuisk! Lumeräitsakad lendasid õitsevatele punastele ja roosadele pojengidele ning valgetes õites jasmiinipõõsastele, mis möödasõidul taluaedades silma hakkasid. Vaatepilt oli ühest küljest imeilus – lilled lumes, teisest küljest jubevalus – lumi lilledel. Midagi muinas jutuliselt kaunist ja midagi kurjast muinasjutust, kus
12
Juunilumi
võõrasema saadab tüdruku kesktalvel metsa maasikate järele. Vaevalt juunilumi mulle nii sügavat muljet oleks avaldanud, kui mu enda elus poleks keset suve tuisku olnud. 1985. aasta alguses olid kõik lähedased terved, kõik vaatasid tulevikku, aga aasta lõpus polnud mul enam poega ega meest. Nagu tulist tuhka oleks vastu silmi visatud. Edasi on elu hoopis midagi muud. Kui vaatasin tol päeval lumiseid pojenge ja jasmiini põõsaid, tajusin, otsekui tunneksid nemadki hirmu ja otsiksid varju ootamatu kurja ilma eest. See karjuv vastuolu tuletas mulle meelde Hindrek-Peeter Meri mälestusraamatust loetut. Jaanipäevani oli jäänud rohkem kui nädal. Oli 14. juuni 1941: „…kuidas siin maa peal on võimalikud niisugused kontrastid: ühelt poolt helesinine pilvitu taevas ja särav varahommikune päikesepaiste, teiselt poolt tumedad trellitatud luukidega loomavagunid karjuvate ja nutvate, meeleheitele aetud naiste ja lastega.” Teadmine, et hetkega võib kõik muutuda, on inimeses peidus. Piiblis ütleb selle kohta väga ilusti Koguja: „Aga ma mõistan ka, et see, mis juhtub ühele, juhtub meile kõigile.” Teadmine on üks asi. Teine asi on näha oma silmaga juunis lilledel lund. See oli läbiraputav elamus. Ühtlasi meeldetuletus, et märka lilli, kui nad õitsevad, oska
13
olla tänulik oma elu rõõmsate päevade eest. Ja kurbadel päevadel ei aita edasi leppimatus, et miks see just minuga juhtus. Ega keegi vastagi. Palju kordi olen ma hommikuti, kui raadios liiklusõnnetustest räägitakse, mõelnud: „Miks ei oleks ta võinud viis minutit hiljem teed ületada?” Nii olen mõttes küsinud eriti siis, kui õnnetus puudutab last. Aga saatus võib sulle anda aastaid tulevikuks, kuid ei sekunditki minevikust. Kui õhtul Kadrina kandist kodu poole sõitsin, oli lumi kadunud. Lilled ja põõsad paistsid ehmunud ja räsitud, aga ajasid end püsti ja õitsesid edasi. Mida muud oleksid nad teha saanudki. Seda enam, et õhtuks olid nii taevas kui ka maa lumesaju unustanud. Inimeste maailmas öeldakse kaotuste puhul, et elu peab edasi minema. Mida muud sain minagi teha, kui läbi lugude kirjutamise end püsti ajada. Ometi oleksin nii looduse kui ka oma saatuse vastu ülekohtune, kui mäletaksin ainult juunilund ja kallite inimeste kaotust. See oli 2016. aasta 26. juulil. Jäin ööseks Lagedile suvilasse. Nagu ikka, lugesin enne magamajäämist voodis. Siis otsustasin pärast ühtteist veel korraks aeda minna. Tavaliselt teen seda augustiöödel, kui taevas on tuhat tähte ja kuuvalgus aia lummavaks muudab. Nüüd oli hämarus, vaikus, tuuletus. Midagi ei liikunud – ma
14
Juunilumi
olin justkui pildi sees. Päeval oli lausa lämbe olnud, nüüd aga kahekümnekraadine sumedus. See hetk oli nii täiuslik, et mõtlesin: kuidas saab maailm nii ilus olla. Ka minu elu pole olnud ainult töö, töö, töö. On armsad sõbrad ja head sugulased. On köitvad raamatud ja meeldejäävad kontserdi- ning teatriõhtud. Ja muidugi sugulastüdrukud Anette, Eliise ja Elina. Neid õpetades olen kogu aeg silmas pidanud, et ma ei oleks vähem pühendunud, kui mu oma poeg Kuldar oleks elanud ja ma oleksin tema lastega tegelenud. Ja nagu sellisel puhul juhtub, kindlasti ka oma nõudlikkusega üle pingutanud.
Kes on õige mees?
Suvi 2015. Metsakalmistul maetakse kuulsat Viru kondiitrit Kuno Plaani. Autod on nii uhked ja pärjad nii suured, et ütlen Plaani kauaaegsele kolleegile Sveta Käärile: „Kui suuri pärgi on nii palju, viimati Plaan ise ei mahugi surnuaeda.” Kohatu nali muidugi, aga kinnitab fakti, et Viru hotelli valiti kaadrit hoolega ja siiski mitte ainult ankeedi, vaid eeskätt oskuste põhjal. Autode suurus ja pärgade uhkus näitab, et see rahvas on ka praegu heal järjel. Sealjuures Viru hotelli nad erastada ei saanud.
16
Kes on õige mees?
Peielauas satun istuma endiste Viru töötajate lauaotsa ja proua Rita, üks meeldiv daam nende hulgast, ütleb: „Ma olen lugenud teie raamatut „Kuno Plaan ja Viru kringel”. Aga te peaksite Virust veel ühe raamatu kirjutama. Palju on veel rääkimata, mis seal tegelikult toimus.” Mis see tegelikult toimunu on? Kas elu ise? Või see, mida ühest või teisest asjast teatakse ja arvatakse? Kui keegi väga ümarilusat juttu veeretab, küsitakse reeglina: „Aga tegelikult?” „Aga tegelikult” väljendi paras paarimees on „kuidas muidu”. Selle kohta on ka anekdoot. Väga nukker mees istub pargipingil. Sõber kõnnib mööda, läheb nukrutseja juurde ja uurib, miks teine nii kurb on. „Oh, maja põles maha ja pere sisse.” Sõber lohutab, kuidas vähegi oskab. Mehed istuvad mõnda aega vaikides ja siis küsib sõber: „Aga kuidas muidu läheb?” Minulgi tekkis Viru hotelli 40. sünnipäeva tähistamise aegu tahtmine küsida midagi „aga kuidas muidu läheb?” laadis, sest kõrvalised asjad kõmisesid kõvemini kui olulised. Või ajasin hoopis mina tähtsa ja kõrvalise segamini ning eksisin oma raamatu peategelase valikuga? Mitte meisterkondiiter Kuno Plaanist poleks ma pidanud raamatu kirjutama, vaid mõnest Viru osavast baarmenist, kes lahedalt suutis pooleliitrisest pudelist kuuele inimesele sada grammi
17
kallata. Aga see olnuks jälle liiga tavaline. Hoopis Viru ärikatest tulnuks kirjutada, sest just nende peade kohale kerkis Viru hotelli 40. sünnipäeva paiku vaat et pühapaiste. Nii et mitte Kuno Plaanist tema andeka töö, vaid Viru ärikast oma jultumusega oli saanud meie aja kangelane. Kangelased passisid kuulutusepostide taga ja kangialustes, kuni soomlaste bussid sadamast Viru hotelli juurde jõudsid ja kukkusid siis neid tülitama. Raamatu kirjutamise ajal küsisin kelleltki endiselt Viru töötajalt, mis on Viru ärikatest saanud. Mulle vastati: „Kui neid maha lastud pole, elavad nad hästi.” Eks vastaja pidas mahalaskmist märkides silmas 1990. aastaid, kus äri oli suur risk. 13. aprillil 2013 soovitati seada sammud Viru ärikate unikaalsest subkultuurist kõnelevale teaduskonverentsile. Ei saa midagi olla teaduskonverentsi ega subkultuuri uurimise vastu. Lugesin huviga materjale Viru ärikatest noorte pilgu läbi, kes ise sel ajal ei elanud ega neid tollases rollis oma silmaga näha saanud. Meie siiski parajalt põlastasime kaaskodanikke, kes piirasid turiste sama agaralt kui „julged mehed”. Ja küllap oli neid, kes ostsid nii välismaa teksaseid kui ka müüsid kaaslaste kohta infot. Teadjamad ütlesid, et ühelgi varblasel poleks lastud pidevalt ümber Viru nokkida, kui linnuke poleks KGB-ga seotud olnud.
18
Kes on õige mees?
Nüüd, kus paljud on saanud mööda ilma ringi sõita, küsiksin: kas teie turistina olete vaimustatud neist, kes teid tülitavad, rahulikult võõras linnas liikuda ei lase ja midagi müüa tahavad. Kas see on tore, kui teid välismaal piirab ja jälitab agressiivne kaubapakkuja või kerjus? Ammugi pole ma midagi kuulnud nende teaduskonverentsist. Aga see selleks. Päris liiale läks asi mälestustega siis, kui üks Viruga seotu teatas: „Me olime esimesed, kes hakkasid nõukogude võimu õõnestama.” Kas see on nõukogude võimu õõnestamine, kui ostad kümne rublaga ja müüd edasi kahekümnega? Kas see on nõukogude võimu õõnestamine, kui teatad, et Virus liikus raha laialt ja uhkustad: „Kulutasin omal ajal naiste peale rohkem kui Ameerika kulutas NASA kosmoseprogrammi peale.” Lõpuks tulebki välja, et kõige suuremad nõukogude võimu õõnestajad olid kahes valges majas: EKP Keskkomitees, kes õõnestasid parteid seestpoolt, ja Viru ärikad, kes õõnestasid riiki „tegelikult” – teksastega. Akadeemik Lippmaal poleks vaja olnud Kremlis Molotovi-Ribbentropi paktiga vehkida ega rahval Lauluväljakule koguneda. Me kõik oleksime pidanud töötama EKP Keskkomitees või Viru ümber luusima ja tuumariik oleks lagunenud!
Ummamuudu, midagi muud
Mis on aidanud eesti rahval lisaks laulupidudele end tasakaalus hoida? 20. sajandi 70. ja 80. aastate Eesti NSV oli halb koht. Lootuseta. Umbne. Kuuekümnendate aastate Hruštšovi sulast oli eestlane maksimumi võtnud. Kusjuures seda sula venitati Eestis edasi ka veel siis, kui Hruštšovi enda maailm piirdus ainult suvilakrundiga. Aga pärast sula ei tulnud kevad, vaid hall hale aeg. Nii ühiskonnas kui ka ajalehtedes järgnes üks paraad teisele: Marxi ja Lenini sünniaastapäevad, oktoobrirevolutsiooni- ja võidupühad. Aga need olid pühad väljaspool meid endid. Need polnud pühad meis enestes. Välja arvatud
20
Ummamuudu, midagi muud
9. mai, kus vaba päeva tõttu sai minna maale. Sellel päeval algas Eestis järjekordne aiamaa-aasta. Keegi ei küsinud pärast seda, kuidas võidupüha tähistasid, vaid: „Kas panid juba varase kartuli mulda?” Hamletlik küsimus olemisest ja mitteolemisest on iga väikese rahva pea kohal. Ühelt poolt on see hirmutav, teiselt poolt mobiliseeriv. Kaheksakümnendatel aastatel läks allesjäämise küsimus väga teravaks. Maardu keemiakombinaadi kollane suits, mida rebasesabaks hüüti, tõusis taevasse, Tallinnas Tartu maanteel mattis hinge tselluloosikombinaadi hais, migratsioon tõi uut umbkeelset rahvast aina juurde. Kooliprogrammis ei olnud eraldi Eesti ajalugu. Aga kui rahval pole minevikku, kuidas saab tal siis tulevik olla? Ja siis 1976. aastal ilmus Lennart Meri „Hõbevalge”. Sealt sai lugeda: „Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ega vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja.” „Hõbevalges” on palju juttu Kaali meteoriidist ja selle mõjust Läänemereäärsete rahvaste kujutlusvõimele.
21
Mõelda vaid – päike kukkus taevast, aga järgmine hommik tõusis jälle. Raamatust sai omas ajas samuti meteoriit, mis valgustas ja julgustas. Pealegi, kui ilus sõna – hõbevalge, ja kui nõtke mõte – tõde ja vastutõde. Ja kas pole selles midagi lausa ilmutuslikku, et „Hõbevalge” illustreeris Heinz Valk, kes kaksteist aastat hiljem kuulutas: „Ükskord me võidame niikuinii!” Nüüd oleme jälle ohus. Ja mitte üksi välisohus. Eesti kahaneb. Meid sünnib vähe. Me läheme siit ära laia ilma, kas just õnne, pigem eluga toimetulekut otsima. Iga noore perega, kes meilt ära kolib, jääb Eesti Vabariik väiksemaks ja maa tühjemaks. Vikerraadios on saade „Riigita rahvad”, mis on võimalik. Rahvata riik ei ole võimalik. Ja jälle tuleb julgustaja. Jälle sähvatab Kaali meteoriit. 2008. aastal ilmunud Valdur Mikita „Metsik lingvistika” täit tähelepanu ei leia, sest aeg polnud veel küps. Aga 2013. aastal ilmunud „Lingvistiline mets” ja 2015. aastal ilmunud „Lindvistika” on kuude kaupa raamatumüügi edetabeli eesotsas. Selliste raamatute ilmumine on tähtis, sama tähtis see, et rahvas tunneb raamatud ära. Kuidas härra Mikita meid julgustab? Eeskätt sellega, et eestlane olla on uhke ja hää, et paljugi, mis eestlase jaoks on tavaline, on maailma jaoks juba haruldane. Ta kirjutab, et „…õige eestlane on ikka see, kel
22
Ummamuudu, midagi muud
ühes käes on Skype ja teises väike seenenuga” ja et „… maailmas on palju inimesi, kes on käinud Pariisis, kuid väga vähe neid, kes on käinud seenel”. Valdur Mikita rõõmustab, et Eestis on veel alles lõhnad, mida paljudes kohtades enam pole. Nimelt seenemetsa, lõkkesuitsu, suitsusauna, värskete kaskede, metsmaasika, sookailu, võilille, pärnaõite, vaiguste mändide ja värskelt niidetud heina lõhn. Kuidas on eestlane tuulepealsel maal ellu jäänud? Mikita kirjutab: „Minu arvates võtab ugrilase olemuse kõige paremini kokku üks lugu akadeemik Harri Moorast. Kui professor 1968. aastal suri, tulnuks kombe kohaselt sarga juurde välja panna ka tema aumärgid. Kuid see osutus võimatuks ühel kaunis ebaharilikul põhjusel – nimelt selgus, et kirgliku kalamehena oli Harri Moora kõik oma aurahad aja jooksul lihtsalt lantideks tagunud. Keerulise elusaatusega inimene, kes püüab sumedas jõekäärus Lenini ordeniga kala – selline võiks olla kokkuvõte ühe rahva saatusest.” Veel arvab Valdur Mikita: „Mind on ikka paelunud valged kanad, kanadega üles kasvanud inimesi võib minu meelest usaldada. Pealegi on valgetes leghornides midagi nähtavalt maagilist. Eesti hakkas alla käima siis, kui graatsiliste leghornide asemele ilmusid tümakad broilerid.” Autor ei tegele poliitikaga ega lisa, et
23
lennuvõimetuid broilereid tuleb eriti riigijuhtimisest eemal hoida. Valdur Mikita julgustab meid olema isikupärased, pidama kalliks oma loodust ja kultuuri ning mitte laskma globaliseerimise tainarullil meid ühetasaseks tainaks (tainapeaks?) vormida. Võru murdes kõlab omamoodi olemine eriti ilusti – ummamuudu. Seda nime kannab ka üks ansambel, kelle laul „Kõnõtraat” („…välän külmetäs ja taivast satas lumme, ütle mullõ uma telefoninummõr…”) on ajale väga hästi vastu pidanud. Kirjanik, kes Võrumaa ummamuudu olemist hästi tabas, on Juhan Jaik. Ka Mikita mainib teda kui maagilist kirjanikku. Üldse olen tähele pannud, et inimesed, kes on pärit Saaremaalt või Võrumaalt, hoolivad eriti oma juurtest. Nüüd tõstavad kindlasti häält Virumaal sündinud ja muidugi mulgid, aga see ongi tore, et kõik on uhked oma eripära ja päritolu üle. Võru kandis on ikka alati midagi muud. On Navitrolla, kes näeb Eesti kase all kaelkirjakuid, paneb roosa elevandi pargivahiks ja suudab unenäod pildile püüda. Võrust pärit majandusdoktor, kunagine minister Jaak Leimann on öelnud, et tipptehnika puudumisega ei maksa end välja vabandada: „Kui sul on hea lahendus, saab selle ka kuusekäbidega selgeks teha.”