Enne salastamist

ENNE SALASTAMIST

Toomas Kall

ENNE SALASTAMIST Ühe arvamusliidri päästetud ülestähendusi

Toimetanud Moonika Kuusk © Toomas Kall © Tammerraamat, 2018 ISBN 978-9949-616-49-7 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee

Eessõna 15. veebruaril 2014. aastal ilmus ajalehes Postimees lühike, kuid mahukas sõnum: Täna hakkab Postimees avaldama sobivaid lõike Madis-Ulf Regi (60) päevikust. Regi on tegutsenud pikemat aega juhina, samuti vaimsel alal ja juhutöödel. Tema senine kokkupuude ajakirjandusega on olnud pisteline ja pinnapealne. Oma ametlikule staatusele (FIE) eelistab lühendit VKM – vana kooli mees.

Sõnum tekitas lugejates mitmesuguseid küsimusi. Kes see Madis-Ulf Regi säärane on, et teda hakatakse avaldama? On ju üldiselt teada, kui raske on lihtsal inimesel meie peavoolu ajakirjanduses löögile saada. Mida tähendab „sobivaid lõike” – kellele sobivaid? Kas see pole mitte tsensuur? Ja mis on see „vaimne ala”, kus ta on tegutsenud?

Et neile tänaseni kummitavatele küsimustele vastata, pean kõigepealt ütlema, kust on pärit minu õnn tunda Madis-Ulf Rege (jah, just nii palub ta oma nime käänata).

Kui ma mõne aasta eest Tallinna kesklinnakärast võimalikult kaugele N linnaossa kolisin, tekkis peagi ka loomulik huvi, et mis inimesed siin elavad ja mismoodi nad seda teevad. Ühel sügisõhtul järjekordselt mulle võõraste pikija põiktänavate rägastikus jalutades märkasin ühel aianurgal vineeritahvlit, millele oli maalitud nool ja selle alla kiri: VVM Klubi 50 m.

Ma ei pidanud kaua mõtlema, miks see silt mulle tuttav tundus – olin ju ise kunagi varasemas keskeas kirjutanud seriaali „M Klubi” stsenaariumi.

Kas siin nurga taga toimus midagi sarnast? Ja kui „M Klubi” tähendas „Meeste Klubi”, siis mida pidi tähendama see „VVM”? Kõndisin 50 meetrit osutatud suunas, kuni jõudsin laguneva eterniitkatusega madala, kuurilaadse, otsekui peremeheta maja juurde. Ja kohe selguski kõik. „Jah, meil on siin Väärikalt Vananevate Meeste Klubi,” seletas uksele ilmunud vanem mees. Nägin hämaras esimese asjana, et tal olid rohmakavõitu ja eestlasele kuidagi ebatüüpilised näojooned. Ilmselt oli tal ka barett 5

peas, sest palja peaga ei näinud ma teda hiljem mitte kunagi. See oli minu esimene kohtumine Madis-Ulf Regiga.

Käisin seal veel mõne korra. Kohal oli alati vähemalt kolm-neli klubiliiget, vahel ka rohkem, viis. Milles seisnes nende „väärikas vananemine”, sellest ma hästi aru ei saanudki. Räägiti niisama maast ja ilmast, tuletati meelde kadunud aegu ja inimesi, joodi teed ja mängiti narde, nagu mingid usbeki vanamehed. Küsisin, kas klubis on käinud ka mõni mu vana tuttav, kellest teadsin, et ta oli kunagi siin kandis elanud. „Suur töömees ja eesti nõukogude kirjanduse isa Kaupo Känd käis hoolega, aga siis ta viidi hooldekodusse, kuskile Lõuna-Eestisse, nii et…” „Aga vana Sirbi kolumnist Uku-Ralf Tobi?” „Tema vist korra käis, aga siis ta ütles, et väärikas vananemine ei ole ikka tema jaoks, et tema pigem vananeks nagu enamik rahvastikust.”

Oleksin ka ise selle klubi varsti sinnapaika jätnud, aga enne panin tähele, et Madis-Ulf Regil oli alati kaasas paks ruuduline kaustik, kuhu ta, nii kui mõni mõte tuli, hariliku pliiatsijupiga midagi kirjutas. „Võid lugeda,” ütles ta, kui olin küsinud, mida ta kirjutab. Jah, klubis ütlesid kõik üksteisele „sina”. Õigemini küll „Sina”, nagu võis hääletoonist välja lugeda, ja küllap oli ka see „Sina” osa üldisest väärikusest.

Ja see, mida ma lugesin… Kui ma vanainimese kergelt väreleva käekirjaga olin harjunud, haaras mind pikapeale – vaimustus ei ole õige sõna, hardus veel vähem; see ei olnud ka sügav tänutunne, et mul on õnn olla säärase sõnameistri kaasaegne. See oli keeruline segu kõikidest neist tunnetest, pluss veel miski.

Midagi niisugust ei olnud ma eesti keeles varem lugenud. Mõtteselgus ühenduses kujundlikkusega, vaibumatu tõejanu koos ülikõrge fantaasialennuga, karge eluproosa põimituna maheda lüürikaga, mida vajadusel toetas arenenud värsikultuur, terav kriitikameel ja samal ajal haruldane peenetundelisus kõiges, mis puudutab nõrgemaid.

Iga päeva kohta oli tal midagi arvata. Midagi meie päevadele üldomast ja samas just sellele päevale ainuomast. Sealjuures oli tunda, et ta väldib teemasid, mille teised arvamusliidrid olid ära leierdanud – ta oli sügavalt originaalne. Teravmeelsuste paraad ainsagi enesekorduseta. Esprii kõrgpilotaaž, ütleks selle kohta mõni stampidesse vajunud ajakirjanik. Jah, ja nii päevast päeva.

Mida rohkem ma tema kirjutatut lugesin, seda selgemaks sai, et see vaimne rikkus tuleb tingimata (ja kiiresti!) rahvani viia. „Kas sa mõtled seda päevikut ikka edasi pidada?” „Ikka.” „Ja ikka sellel tasemel?”

6

„Ma teistmoodi ei oska,” vastas Madis-Ulf tagasihoidlikult. Ja ta ei teeselnud. Ta ongi tagasihoidlik.

Helistasin Postimehe arvamustoimetusse, otse Neeme Korvile, arvamusliidrite sepikoja ülemsepale: „Mul on vapustav materjal! Tundmatu talent!

Tulevane arvamusliider number üks!” Ja rääkisin kogu loo. „No saada, ma vaatan.” „Seal ei ole midagi vaadata! Seal on ainult avaldada!” „No ma vaatan,” kordas Korv.

Niisugune oli eellugu. Järgnes juba tsiteeritud sõnum. Ja Madis-Ulf Regi „Minu päevik 2014” jõudis rahva ette. Siis juba „Minu päevik 2015, 2016, 2017”...

Võib tekkida küsimus: miks on käesoleva köite autorinimena esile toodud minu nimi, kuigi tegemist on Madis-Ulf Regi päevikuga? Selgitan.

Uue ülitugeva kolumnisti tulek Eesti arvamusmaastikule oleks seda maastikku tõsiselt vapustanud. Uue tasememõõdupuu teke oleks võinud vähem andekaid kolumniste šokeerida, põhjustada masendust ja koguni loobumisi.

Pealegi, kuna Regi näol oli tegemist, kui üksikud vallatused välja arvata, põhiliselt alalhoidliku ja traditsioone austava mõtlejaga, siis oleks Eesti kolumnistika konservatiivsuse-liberaalsuse telg pikaks ajaks tasakaalust välja läinud.

Pidasin seda mitte ainult tarbetuks, vaid lausa ohtlikuks.

Iga ala, mida väikerahvas harrastab, ka kolumnistika, olgu järjepidevalt arenev, mitte hüplik. Et katastroofi ära hoida, olin sunnitud Regi päevikut enne toimetusele saatmist tugevasti redigeerima.

Jätsin Regi tekste arvutisse lüües välja kõik, mis viitas autori erakordsele filoloogilisele andekusele: peaaegu kogu uudissõnaloome, kõik kalambuurid, valdava osa ikka ja jälle sisse lipsanud juhuluulest („regivärssidest”, nagu ta ise neid nimetas). Nii vähenes küll Regi päevikute väline sära, kuid teksti arusaadavus ja loetavus kindlasti paranes.

Kärpisin ka laiemale lugejale ilmselt ebahuvitavaid kohti, sealhulgas kõike seda, mis puudutas VVM Klubi tegevust: kes olid kohal, millest räägiti, mida söödi. Välja jäid ka kõik nardipartiide protokollid, samuti enamiku jaoks tundmatute klubiliikmete eraeluseigad, mida Madis-Ulf minu arvates liigse uudishimu ja tihti ka sobimatu kahjurõõmuga oli registreerinud.

Päeviku poliitilises sisus ei muutnud ma palju. Üksnes hägustasin minu maitse jaoks liiga sirgjoonelist toetust ühele või teisele erakonnale ja tegelasele. Aga ka liiga järsku vastandumist mõnele poliitikule, mis Regi päevikut kui objektiivset ajalooallikat samuti kahjustas.

Avaldamata jäid ka paljud tema (minu arvates kohatud) katsed näidata, mida tuleks Eesti Vabariigis teha teisiti. Tihti tegeles ta oma naiivsete 7

reformikavadega päevade kaupa, unustades reageerida samal ajal tegelikult toimunud sündmustele. See on üks põhjusi, miks vahetpidamata peetud päevik on avaldatud kujul lünklik. Üldiselt võin öelda, et toimetasin Regi käsikirja põhimõttel: maha kõik, mis võib tekitada tema kolleegides-arvamusliidrites professionaalset kadedust. Hinnata sain loomulikult ainult enda järgi. See tähendab, et mitte ükski koht Regi tekstis, mida lugedes ma tundsin, et mina nii kirjutada ei suudaks – ja neid kohti oli palju! –, avalikkuse ette ei pääsenud. Samas olid kõik need muudatused paratamatud, kuna mitte ainult ei teinud „Minu päevikut” avaldamiskõlblikuks, vaid kasvatasid ka minu autorsuse määra tühisest oluliseks.

Kahjuks ei mahtunud siia kaante vahele kaugeltki mitte kõik Postimehes ilmunud tekstid. Neile, mis mahtusid, lisasin juba ununema kippuvaid sündmusi puudutavatesse või muidu segastesse kohtadesse omapoolseid selgitusi.

Autentsest Regi tekstist on need eraldatud [nurksulgudega].

Samuti tuli täpsustada isikunimesid. Tihti kasutab ju Regi oma päevikutes ainult inimese eesnime. See on ka loomulik, kuna tegemist on, nagu ta korduvalt rõhutab, tema sõpradega. (Olles ka ise paljude tema sõpradega kohtunud, pean tunnistama, et nii mõnigi neist ei olnud Madis-Ulf Regi nime kuulnudki.)

Kuidas hindas oma tekstiga toimunud muutusi Madis-Ulf Regi ise? Ta laiutas vaid käsi, nagu tal kombeks on. Olles kord honorarist loobunud – „Ma ei saa ometi oma vaimuvilja eest raha võtta!” –, leppis ta siiski sellega, et Postimees raha VVM Klubi arvele üle kandis. Sellel oli nähtav mõju: kohe ilmusid klubi koosolekulauale peenemad napsid; 2015. aastal ei pidanud mehed enam ise endale võileibu tegema, vaid asja korraldas toitlustusfirma, ning möödunud kevadel asendati eterniitkatus laineplekiga. Tagasihoidlik, nagu ta on, ei tahtnud Madis-Ulf ka seda, et „Minu päevik” ilmuks raamatuna. Aga kui ta kuulis, et selle müügitulu eest saaks VVM Klubile ehitada tõeliselt väärika maja, laiutas ta vaid käsi.

Toomas Kall 4. jaanuaril 2018

MINU PÄEVIK 2014 23. jaanuar Käisin hommikul Eesti Arvamusliidrite Liidus, sain kätte liikmekaardi nr 00298. Asjalikult, ilma mingi pidulikkuseta. Juhatus oli otsustanud mind vastu võtta juba enne jõule, kaart sai valmis alles nüüd. Mida see mulle annab? Üks asi on ennast ise arvamusliidrina tunda, teine asi on, kui saad näidata kahtlejatele ametlikku dokumenti. Küsisin, kellele on antud liikmekaart nr 1.

Sekretärineiu, välimuselt suhtekorraldaja, ei teadnud: „Ma olen siin uus.”

24. jaanuar Hämmastab see üksmeel, millega kommentaatorid mitte ainult meil, vaid kogu maailmas vastavad küsimusele, mis hakkab toimuma Ukrainas: „Ei kujuta ette!” Ma ise ka ei tea veel täpselt, millal Janukovõtš naiseriietes põgeneb. Eelmisel nädalal pakkusin, et millalgi mais. Täna tundub, et juba märtsi keskel.

25. jaanuar Päeval Priit Pedajase topeltalbumi „Üle latvade” esitlusel. Kohal oli enamjaolt teatrirahvas, aga parema meelega oleksin kohanud seal noori lauljaid – kõiki neid, kellel mitu plaati ja esimene elulooraamat juba väljas ning lisa tulemas.

Siis oleksid ka nemad näinud, kuidas on õige: saa ikka 60 täis ja siis anna välja see, mis tarvis. Sest enne sa lihtsalt ei näe ega tea!

27. jaanuar Teist päeva kumiseb vaimukõrvas: „Näkku lõi tuulte kadakavits.” Täpselt nagu „Rebi, veli, hoolega!” Ken-Siimor (13) [M.-U. Regi lapselaps – toim] ütles, et nõukogude aeg oli ju uhke aeg, kui lauldi nii uhkeid laule. Seletasin poisile, et Pedajas ei olnud mingi mainstream, vaid poolpõrandaalune, ja et tema laulude järgi ei saa seda aega hinnata, aga ma vist ei osanud lõpuni seletada.

9

Lastega peab hakkama varem tegelema. Ja peab laskma neil koertele ette lugeda, nagu nüüd on selgunud. [MUR näib hämmastuvat USA-st Soome kaudu meile jõudnud laste lugema õpetamise meetodi üle.]

28. jaanuar Pete Seeger, töörahva laulik, on surnud. Kas meil on kedagi temaväärset kunagi olnud? Peeter Tooma hakkas nagu sinnapoole liikuma, aga tundub, et töölisklassile jäi ta siiski kaugeks. Veel küsisin endalt: mis on ühist Ansipil, Savisaarel ja Seegeril? Ja ise ka vastasin: kõik nad on endised kommunistid.

Nagu minagi.

29. jaanuar Kristiina [Ojuland] helistas: „Ütle mulle üks ilus erakonna nimi.” Soovitasin esimese hooga Blond Eesti. Kristiina ütles, et seda on talle juba pakutud, ja et mina ei ole sugugi parem inimene kui need pakkujad ja olgu ma üldse vait ja ärgu karjugu tema peale.

2. veebruar Päeval Tartu rahu aastapäev. Õhtul ETV 2-s Andres Söödi tuluõhtu. Vaatasin „Leigo järvi” – filmi sellest, kuidas Tõnu Tamm neid järvi tegi. Pärast kirjutasin „Antiigileksikonist” välja sõna titaanlik kõik tähendused: üleinimlik, võimas, hiiglaslik. Sama efekt oleks, kui Tõnu Kaljuste oleks enne, kui hakkas seal muusikat tegema, teinud valmis Naissaare.

4. veebruar Miks on ajakirjanduses alati nii palju kära, kui mõni inimene astub erakonda?

Pole ju tema ainus, kes tunneb, et üksi enam ei saa. Inimesed ikka kas astuvad rahvatantsuringi, lähevad hooldekodusse, muretsevad lemmiklooma, kolivad väljavalitu korterisse või lausa abielluvad. Ja sama hästi aitab üksindust peletada erakond. Mis on mind seni erakonnastumisest eemal hoidnud? Just see ebaterve kära. Ma ei taha olla meedia keskpunktis.

Tunnen vaistlikult, et sõber Anvar [Samost] on asunud ohtlikule teele.

5. veebruar Nagu ikka, kaasnes ka seekord teenetemärkidega palju küsimärke – mille eest? Veel rohkem on täiesti tundmatuid nimesid, kellest ma pole kuulnudki. Kuidas presidendi kantselei neid teab? Mul on tunne, et meid kõiki jälgitakse.

10

7. veebruar Mind kui eestlast ei huvita, mitu medalit Eesti [Sotši olümpiamängudelt] saab – tõenäoliselt on see ühekohaline arv, kui sedagi. Mind kui globaalset mõtlejat huvitab, mida musta Putin valge olümpia varjus korda saadab. Olen valvel.

10. veebruar Sattus näppu „Venemaa ajalugu 1900–1945”, õpik 11. klassile, ilmunud Moskvas 2012. aastal. Igaks juhuks vaatasin üle delikaatsemad teemad: äkki valib Tallinna linnavalitsus just selle raamatu vene õpilastele lisalektüüriks?

1940. aastast on öeldud, et „arvestades jõudude kolossaalset ebavõrdsust, läksid Balti vabariigid Moskva nõudmiste täitmisele. Juba mõne päeva pärast moodustati nendes vabariikides „rahvavalitsused”. Tõepoolest jutumärkides!

Ka tunnistatakse, et NSVL alustas 1939. a sõda Soomega ja laskis 1940. a maha Poola ohvitserid (Eesti jt ohvitseridest küll ei räägita) ning leidub muidki liberaalseid tõdesid. Nii et suhteliselt talutav õpik. Ainult et vaatepunkt oleks siin, Eestis, õppimiseks vale, ja Eesti ajaloo mõistmiseks olulised detailid – aga just detailides, nagu õpetab Mies van der Rohe, peitub saatan – on puudu.

Teisest küljest: ma ise õppisin ju Palametsa õpikust, mis selle vene õpikuga võrreldes oli ikka tõeline valede vabrik. Ja ometi sai minust lõpuks korralik inimene.

11. veebruar Siimu [Kallase] tagasitulek – ei tea veel millal! – on pannud sipelgapesa mõnusalt kihama. Varem on võrreldavat furoori tekitanud ainult Eduard Vilde tulek Taanist 1917. a ja Artur Rinne tulek Siberist 1956. a.

13. veebruar Tobreluts tõi Eestile Sotšist juba 29. koha. Arenguruum jääb järjest ahtamaks!

18. veebruar Välisminister [Urmas Paet] kirjutas piirilepingule alla. Ja ei mingit suuremat lainetust! Senise retoorika põhjal oleksin oodanud, et vähemalt põllumajandusminister [Helir-Valdor Seeder] astub tagasi.

19. veebruar Helistas sõber Silver M[eikar]. Et neil on valminud hästi vahva üleskutse „Elamisväärne riik”, et kirjutagu ma ka alla, et siis neil oleks ilus ümmargune 11

arv allkirju – 21 –, ja siis nad annaksid ka Ansipile lugeda. Vastasin, nagu niisugustel puhkudel ikka, et ma ei kirjuta kunagi alla tekstidele, mida ma ise ei ole kirjutanud. Ja soovitasin ka Silverile: „Kui sa tahad, et Ansip seda loeks, siis hoia, et sa ise alla kirjuta!”

20. veebruar Andrus ütleski, et ei loe seda kirja, sest seal on odioosseid nimesid all. Minu arust oleks võinud nimed kinni katta ja ikkagi lugeda. Uudishimu ei tohi kaduda, isegi kui tööhimu kaob.

21. veebruar Öösel Moskva raadio otsesaates tõeline rahvaste sõpruse pillerkaar: Dmitri Kimelfeld (Jeruusalemm) esitas Dmitri Biktšentajevi (Kaasan) „Tallinna laulukese” moskvalasest pärnaka David Samoilovi sõnadele. Laul oli sellest, kui hea on sõita lumme mattunud Tallinna, et näha Helenit ja Jani, st Ellen Niitu ja Jaan Krossi. Ja kuidas siis ühel hommikul tuleb sõita tagasi sinna, kus on lumetorm, aga ei ole Helenit ja Jani…

Lumme mattunud Tallinn – mis see veel on? Või see kunagi oli? Niisugune laul paneb mõtlema, et kliimamuutusega spekuleerijatel võib isegi õigus olla.

24. veebruar Võpatasin sisemiselt, kui THI jõudis aastapäevakõnes sõnadeni „aktiivsed Eesti inimesed, kes on kaua aega pigem vaadelnud ja kommenteerinud me riigi arenguid”. Et jutt ei ole minust, seda mõistsin hetk hiljem, kui president väljendas rõõmu, et niisugused inimesed „on otsustanud ka ise poliitikasse tulla”. Mina ju hoian end poliitikast eemale nagu vanapagan välgust. Nii et jutt oli pigem sõber Anvar S[amost]ist, kelle lahkumine ajakirjandusest on olnud Janukovõtši [Ukrainast] lahkumise järel seltskondliku vestluse teema nr 2.

Kusjuures mina ei rõõmustaks. Kui iseseisvalt mõtlevad inimesed ükskõik mis erialalt suunduvad reitinguid kalkuleerima, ühisosasid otsima ja veel tuhandel veidral kombel parteitööd murdma, siis olen ma selle eriala tuleviku pärast mures. Praegu olen mures ajakirjanduse tuleviku pärast.

Ometi ei kahetse ma sugugi, et olin seekord pidanud presidendi kõne kuulamiseks Pärnusse sõitma. Andis ju THI oma kõnes vastuse küsimusele, mida mulle viimastel nädalatel tihti esitatakse (ja ka ballil esitati): kui kaua ma veel mõtlen oma päevikut pidada? Presidendi kantselei andmetel on Eesti meeste keskmine oodatav eluiga 71 aastat. Niisiis peaksin lõpetama umbes aastal 2025.

12

27. veebruar Ukraina peaministriks sai Arseni Jatsenjuk. Ülemraada 450 liikmest 371 olid poolt – legitiimsust nii et tapab ja jääb ülegi!

Juba kümne minuti pärast andis Jatsenjukile Moskva raadios hinnangu Eesti Kirjanike Liidu liige Mihhail Veller: Jatsenjuk meenutab talle varaküpset hamstrit – see kiilaspea, need prillid, need hambakesed… Mäletan aega, kui eesti kirjanikud palju aktiivsemalt kui praegu hindasid riigitegelasi (Vainot, Sauli jt), ilma et kellelegi oleks tulnud mõttesse hinnata tegelast välimuse järgi.

Omakorda Putinit välimuse järgi ristides kasutab Vene kommentaariumites möllav pööbel kõige sagedamini mõistet „kiilakas kääbus”. Nõudlikumates žanrites (nukusatiir, pamflett) on eri autorid (Šenderovitš, Piontkovski) leidnud, et Putini kirjanduslikuks vasteks sobib Hoffmanni surematu VäikeZaches. Just seeria, kus Putinit kujutati inetu kääbuse Zachesena, keda rahvas ainult tänu telemagnaat Berezovski näoga võlurile ilusaks hakkas pidama, põhjustas nukuseriaali „Kuklõ” lõpetamise aastal 2002.

1. märts Minu meelest (ja ka tegelikult) parim Eesti laul [Super Hot Cosmos Blues Bandi „Maybe-Maybe”] jäeti teiseks. Võrreldes möödunud aastaga, kui parim [Winny Puhhi „Meiecundimees üks Korsakov läks eile Lätti”] jäeti lausa kolmandaks, on see siiski samm edasi.

2. märts Angela Merkel seadis kahtluse alla Putini reaalsustaju ja võime maailma asjadest aru saada.

Osa eesti publikust seadis kahtluse alla eilse lauluvõistluse nn Vanamehe vaheklipid: ei ole küllalt sobivad, ei ole küllalt vaimukad jms. Minu kui vanamehe seisukoht on: pole tähtis, kuidas meid, vanamehi, näidatakse, peaasi, et näidatakse.

3. märts Sõber Edgar S[avisaar] seadis kahtluse alla Ukraina „kaikameeste valitsuse” legitiimsuse. No tere talv – lõpuks ometi! Kas 82 protsendi ülemraada saadikute hääled ei annagi piisavalt legitiimsust? Või annab legitiimsuse tõesti ainult Kremli tunnustus? Aga sel juhul – kus on Tallinna linnavalitsuse ametlikult kinnitatud Moskva dobroo? Mina ei ole seda näinud.

13

4. märts Euronews näitas Putini pressikonverentsi. Vaatasin Putinile silma ja nägin seal kindlat tahet minna ajalukku kui „Vene maade” ühendaja. Aga hetkiti nägin ka varjamatut kurbust vaheldumas täieliku tühjusega. Ilmselt tunneb Putin, et aega ajalukku minna on järjest vähem (vene mehe keskmine eluiga on CIA andmetel 64 aastat), tervis aga pole enam kõige parem. Järelikult tuleb tegutseda! Selles mõttes väga ratsionaalne ja reaalsusega igati seotud.

Ma vist ei ole ikka Angela Merkeliga nõus.

Täna kostsid Krimmis esimesed paugud. Venelased tulistasid õhku.

Ukrainlased ei vastanud. Ühest küljest hea. Teisest küljest kasvab oht, et Ukraina ajalukku tekib inetu mõiste мовчазна капiтуляцiя – „hääletu alistumine”.

5. märtsil Venemaa on oma tõhusa Krimmi-poliitikaga saavutanud veel ühe eesmärgi: maailm, ja mina koos sellega, peaaegu ei märkagi Eesti valitsusevahetust.

Varju jääb ka asjaolu, et samal ajal moodustatakse ka opositsiooni. Üha rohkem kolleege-arvamusliidreid pakub, et opositsiooni jäävad Kesk ja IRL. Kas see on koostöövõimeline opositsioon, mida Eesti ei vaja praegu vähem kui koostöövõimelist valitsust? Kahtlen väga.

Krimmi edu on nakkav. Moskva on saanud Vologdast kutse minna ka sinna venelasi kaitsma. Muidugi koos asja juurde kuuluvate dotatsioonimiljarditega.

Grigori Javlinski ütles täna, et Putin läheb Gulliveri sammudega oma režiimi lõpu poole. Säh sulle siis Väike-Zaches! Meenub, et keegi minust veel targem (aga kes, ei meenu) on öelnud: „Kui nii väike tegelane jätab nii pika varju – tähendab, on loojanguaeg.”

7. märtsil Esitasin vastavale osakonnale taotluse, et minult võetaks juurdepääsuõigus riigisaladusele. Põhjendasin sellega, et a) kuna osa mu päevikust on muutunud avalikuks, on parem karta kui kahetseda, et ma midagi välja lobisen, ja b) kuna telefonikõnesid kuulatakse pealt.

8. märts Tundsin, et vajan raputust, katarsist. Võtsin aja maha ja sõitsin Pärnu, Kivastiku/Komissarovi „Varese” esietendusele. Ma ei olnud oma vajaduses üksi: saal oli täis, ja õnneks oli esietendusele kohaselt päris palju eliiti. Nii ei pidanud ma tundma end valge varesena, nagu viimasel ajal pahatihti juhtub.

14

Aga muidugi tegid valearvestuse kõik, kes lootsid tõelist tragöödiat.

Esiteks: Vares kui ajalooline tegelane, kui „reetur”, ei ärata kaastunnet ega sobi seetõttu tragöödia kangelaseks. Ja teiseks: meesintellektuaalide naishinged (Siuts ja Aurora) olid kirjutatud nii uskumatult tühisteks prouakesteks, et kannatas tüki tõsiseltvõetavus ajaloodraamana. Kuna tegelasi oli üldse liiga palju, siis oli ka paljudel neist vähe öelda (jäid väheütlevateks). Selles mõttes oli eriti kahju kolmikust Lauristin, Karotamm ja Andresen.

Kes ajalugu ei tunne, süüdistaks dramaturgi ka selles, mida teeb Ždanov: nii vähesobivat meest kui Vares ei saa ju panna ühe esialgu veel iseseisva riigi peaministriks! Sama hästi oleks võinud praegu Reform pakkuda Siimu asemel hoopis mõne luuletaja valitsust tegema, näiteks Jürgen Rooste. Või tema klassivenna Taavi Rõivase – ega neil suurt vahet ei ole.

10. märts „Mul ei ole viimasel ajal vähimatki viitsimist siinseid sündmusi kirja panna.” Täpselt minu mõte! Ometi saab see mõte täna juba 70-aastaseks. Nii kirjutas 10. märtsil 1944 oma päevikusse neljateistaastane Anne Frank.

Hodorkovski palus elamisluba Šveitsis. Omal ajal oli sama palunud Lenin.

Et siis sobival momendil (kui tsaar oli kukutatud!) Venemaale tagasi tulla.

Analoogiad ei maksa ajaloos muidugi midagi, aga panen igaks juhuks kirja – äkki osutub kunagi prohvetlikuks.

11. märts Viibisin esmakordselt Postimehe arvamusliidrite lõunal. Teema oli „Miks me viriseme?”. Sõin kõhu täis, nii et patt oleks viriseda. Kui, siis ainult terminoloogia üle. Liidreid ei saa olla mitu. Nii nagu ei saa olla „parimaid”, on ainult „parim”. Ainult üks on liider. Kõik teised on juba midagi muud: teine, kolmas, neljas kategooria… Nende viimastega koos ma lõunatasingi.

12. märts Siim lendas Brüsselisse tagasi. Vähe on riike ja rahvaid, kellele Euroopa Komisjoni asepresident ei kõlba peaministriks. Eesti ja eestlased on üks neist.

13. märts Duumasaadik Leonid Slutski tunnistas Vene poliitikutest esimesena, et need, keda peetakse Krimmis olevateks Vene üksusteks, ongi Vene üksused.

Põhjendus: et ära hoida Kiievi agressiooni. Ukraina valitsus on omal maal agressor!

15

Mäletan, et sel Slutskil oli pudru ja kapsaste eraldamisega raskusi juba 2007. aasta aprillis. Siis oli ta enne Moskvast Tallinna sõitmist valmis ametisse panema uut Eesti valitsust. Ühesõnaga, tegema seda, mida vihatud Ansip teeb praegu oma kätega.

Slutski on üks neist, kes on nakatunud kroonilisse antifašismi. Selle haiguse põhitunnus: nakatunu näeb fašiste iga nurga taga.

14. märts Hommikul otsustasin, et räägin emakeelepäeval terve päeva ainult eesti keeles. Õnnestus! Muuseas juhatasin ühed vene turistid pikalt ja põhjalikult seletades Mündi tänavalt Raekoja platsile. Kuulasid, silmad suured, ja oli näha, et nad ei saa millestki aru. Ilmselt oli neid instrueeritud, et Eestis suhtutakse vene keelde juba kompleksivabalt ja vastatakse lahkelt ka selles keeles. No ei!

16. märts Kõndisin Ukraina toetuskontserdilt [Vabaduse väljakul] läbi just siis, kui algas „Lai Dnepr”. Õhtul AK-s mind ei näidatud. Kusjuures see ei ole esimene kord.

18. märts Putin pidas Kremlis Georgi saalis kõne ja kirjutas koos krõmtšaanidega alla ühinemisdeklaratsioonile. Õnnest segane publik, Vene poliitiline eliit, aplodeeris. CNN, Euronews ja BBC näitasid ülevat vaatemängu – suurriigi põlvedelt tõusmist – tund aega järjest, ja maailm vaatas lummatult. Tahte triumf on juba kord niisugune žanr, kuidas sa seda teisiti ikka vaatad?

24. märts Riigikogu volitas Taavi Rõivase valitsust tegema. Ja miks ta ei oleks pidanud?

Lubas ju Rõivas midagi varjamata, et uus valitsus tahab teha rahva rikkamaks ja julgustada kodanikke õnnestuma. Ning kõike seda otse, ilma mingi suure narratiivita!

Seda lubades vaatas tulevane peaminister saali nii siiralt, et kui see ei oleks toimunud mitte riigikogus, vaid eduskunnas, oleks võinud isegi öelda, et sinisilmselt.

Mingil seletamatul kombel on Taavi vältinud ajakirjanduse lämmatavat embust, mis viimati Siimu puhul väga hästi töötas. „Mida sa tegid täna 20 aastat tagasi? Tegid kooli nurga taga suitsu, jah? Lasksid koolikotiga liugu, jah? Tõmbasid päevikust välja lehe märkusega „Taavi annab 16

kaaslastele halba eeskuju”, jah?” Pole viga, Taavi, küll need küsimused ka tulevad. Neid juba formuleeritakse ja esitatakse sulle varem, kui sa oskad arvata.

25. märts Hommikul sain teate, et Venemaa korraldab suvel Sotšis G1 Summiti. Teate allikas kahtlane – The New Yorker. Kas see on mingi nali? Vihkan, kui tõsiste asjade üle nalja tehakse. Õhtul Vabaduse väljakul küünlameri. Nägin, kuidas üks vaeselt riides proua pani oma küünla teistest eemale, otse Lapini kellade alla. Läksin ta juurde ja küsisin. Proua seletas, et tema mälestab oma onu Pauli, kes oli sattunud küüditajaks. Sellepärast ta ei julgegi teiste küünalde juurde panna. Aga Paul oli kannatanud samuti elu lõpuni, ja tema meelest isegi rohkem kui küüditatud, sest erinevalt küüditatutest oli Paulil südametunnistus must. Nii et igaühel on oma lugu ja seeläbi õigus oma ajaloole.

Mitte päris nii, nagu ütles AK-s mu arvamusliidrist kolleeg Marek Tamm: „Mida vähem parlament, valitsus, isegi president tegeleb mälupoliitiliste teemadega, seda parem.” Ei, ajaloo hindamisega võib tegelda igaüks. Kes siis veel, kui mitte igaüks? Ega ometi ainult ajaloolased?

26. märts Valitsus sai kokku ja nagu juba mitu päeva lubatud, jäidki kõik raskemad tööd – sotsiaalhoolekanne ja taristu – naistele [ministriteks vastavalt Helmen Kütt ja Urve Palo]. Sel puhul külastas mind üle hulga aja Erato ja meie ühendusest sündis nn regivärss: Riigivanker kiskus kraavi, ette rakendati Taavi.

Noormees tähtsa koha hõivas, peaminister on nüüd uus meil.

27. märts Teatripäeval on õhus rohkem ärevust kui varasematel aastatel: iga hetk on oodata teateid sõjateatrist. Vähemalt USA luure arvates on venelaste üle piiri minek Ida-Ukrainas üha tõenäolisem. Mida meie saame teha?

Kõige õigem on, kui igaüks ajab vaikselt oma asja edasi. Näiteks püüab igal aastal järjest vaimukamalt teatriauhindu kätte anda.

Minul käis teist päeva järjest muusa külas ja me tegime Krõlovi valmi „Kass ja kokk” lõpusalmis paar ajakohast parandust: 17