Anna-Maria Penu
EES TI V E RI
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Kujundanud Angelika Schneider Toimetanud Lea Arme © Anna-Maria Penu © Tammerraamat, 2017 ISBN 978-9949-565-84-9 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee
Armastusega E-le
1.
„Võtke riidest lahti.” Mu parem käsi tõusis automaatselt mantli ülemise nööbini. Sinna polnud midagi parata, sest õel oli rinnas lilla märk „Mina otsustan” ja revolutsionääridele vastu ei vaielda. Nõtke noogutusega tõmbas ta valge vahekardina ette, lisas naeratades, et ainult mõneks minutiks, ning jättis mind üksi. Mõni minut siin ahtas eredalt valgustatud ruumis, kus on kitsas valge kapp üleriiete jaoks ning valgete linadega voodi, millel lebab heleroheline kittel, on ilmselgelt liiga palju. Saan sellest aru kohe, kui olen mantli kappi riputanud, võtnud jalast püksid ja sokid, pluusi ja rinnahoidja kokku voltinud, asetanud punased saapad kapi alumisele riiulile ning libistanud end poolläbipaistvasse kitlisse. Kas inimesi peaks enne midagi sellist nii kauaks üksi jätma? Inimesed mõtlevad sageli ümber. Jumal küll, ma võin hulluks minna ja ümber mõelda! Istun voodiäärele nagu korralik koolilaps: selg sirge ja käed põlvedel. Mu vastas kõrgub tühi sein, kus ei leidu ühtegi maali ega akent, ei märkigi väljaspool kulgevast elust. Frank, mu kallis Frank, kelle nimi ei ole tegelikult Frank, istub praegu kurval ilmel teisel pool seina, istub ootesaalis nii nagu ta sinna minust ...7 ...
jäi, tolle üleni musta riietunud paari kõrval, kes ei vahetanud omavahel ühtegi sõna. Nad ei vaadanud teineteise poolegi, rääkimata puudutustest või suudlustest, ja selline käitumine kriibib silma. Mees peaaegu et lamas toolil, pikad jalad harkis, pühendades kogu tähelepanu mobiiltelefonile, samal ajal kui kahvatu naine, tume joon looklemas kollakate juuste juurel, vahtis midagi nägemata pingsalt enda ette. See oli nende stiil paarina. Isegi too moslemitest abielupaar neist paar meetrit eemal näitas oma hillitsetud moel rohkem tundeid välja. Pruuni nahkjope ja uhke vuntsiga mees pani tumeda käe imeilusas helesinises hijabis naise seljale ning tõukas ta kerge liigutusega kliiniku kolmanda ukse taha. Õpetades meile sel viisil meie rassiliste eelarvamuste kohta ühte koma teist. Ootesaalis olijate altkulmu puurivad pilgud saatsid nende minekut varjamatu uudishimuga ja kahtlusega hinges: kas see ikka oli naise enda otsus? See küsimus polnud aus, muidugi polnud see aus, sama hästi võinuksime arutleda, kas too musta riietatud kahvatu naine otsustas ikka päris ise, ent me ei tee seda. Meie, eestlannad, oleme oma otsustes ju vabad. Nemad aga kindlasti mitte. Hämmastav, milliseid asju on inimesed nõus uskuma. Meie linnas ei ela just palju moslemeid. Neid pole kunagi palju olnudki, võib-olla kokku üldse kakskümmend perekonda, nende seas Zeinebi oma. Kuid äsjavalitud noor peaminister Vamps pidas tervele talupojamõistusele tuginedes targaks ...8 ...
keelata ära igavesest ajast igavesti – nagu Valge Eesti Neo liberaalne Erakond oma leheküljepikkuses valimisprogrammis selgesõnaliselt lubas – teiste asjade seas mošeede ehitamise, koolis pearätiku kandmise ning araabia keeles rääkimise, lugemise ja kirjutamise. Seetõttu on seda abielupaari siin eest leida üheaegselt üllatav, lepitav ja hirmutav. Uute seaduste kohaselt keelatakse eestlasi sellepärast, et meid saaks rohkem. Neid, ülejäänuid, kõiki teisi aga selleks, et neid ei jääks siia mitte ühtegi. Hetk pärast hijabiga naise kolmanda kabineti ukse taha kadumist astus ootesaali teismeline, blondide lühikeste juustega tüdruk kolme linalakast sõbrannaga. Tal oli seljas Kihnu rahvariideseelik. See on viimaste aegade moeese, mille otstarbelist kasutamist pidasid vanemad inimesed, eesotsas käitumis- ja etiketivirtuoosi Mari Pervega, esivanematele ja tõelisele eestlusele näkku sülitamiseks. Juba koguti seeliku igapäevase kasutamise keelustamiseks allkirju, sest see lihtsalt ei sobi. Toetusavaldusena korraldati jalgrattamatku Kihnu saarele ja netiavarustes kirjutati meediaväljaannete lehekülgedel teemakohaseid
kommentaare, hoolimata originaalartikli sisust. Iga teema oli otsapidi Kihnu rahvariideseeliku ja seega eestluse lörtsimine. Kes väitis vastupidist, oli kommunist. Neiud prantsatasid meie vastas diivanile, tegid nalja, hakkasid üksteise võidu etendama loomulikuna mõjuvat argisust, et maskeerida kuidagigi toimuva erakordsust. See aga ei õnnestu siin kellelgi. Kõik teavad. Saavad aru. Ka sellest, et sõbrannade peale võib alati kindel olla, peigmeeste peale selles vanuses pea mitte kunagi. Noori tüdrukuid jälgis nukralt nurgas uhke tõlvlehiku all istuv õbluke naine, kes pühkis aeg-ajalt pisaraid. Ta oli nii üksi, nii pisike ja kaitsetu, et vene keelt kõnelev armunud paar, kes ümbritsevast trööstitusest hoolimata õrnutseda püüdis, pööras end lõpuks hoopis tema poole. „Kõik on hästi! Sa pole üksi. Proovi mitte nutta! Räägitakse, et kui oled enne seda kurb ja hirmul, siis läheb kõik halvasti.” Naine hakkas selle peale muidugi veel rohkem nutma. Frank pigistas sel hetkel mu kätt ning surus oma huuled mu juustesse ja mina olin tänulik, et ta seda tegi. Et ta hoolimata kõigest siin on. Hingan sügavalt sisse ning mu pilk libiseb seinalt põrandale, kus ootab paar valgeid susse. Lükkan varbad sussidesse, pehmelt, vargsi, surun põlved kõvasti kokku ja püüan peas vohavast mõttejõest pärli: istun kuristiku äärel ning kõlgutan elu sügavuse kohal jalgu. Nii kirjutaks toimuva kohta mõni ...1 0 ...
poeet. Kahju, et ma päris poeet ei ole. Hiljem kirjutan selle ikkagi märkmikusse üles. Igaks juhuks. Ei tea kunagi, millises poliitilises kõnes on mu emal vaja õigustada või siis hukka mõista mõnda ebapopulaarset seadust või poliitika drastilist suunamuutust. Taoline romantiline stiilivõte sobib ametlikeks selgitusteks imehästi. Intiimsuses kõlab see aga võõristavalt, tühjana. Töömõtetest hoolimata tunnen, kuidas rahu ja enesekindlus hakkavad kehas vaikselt, aga kindlalt taganema. Süda peksleb juba kurgus, jahedad peopesad on tõmbunud niiskeks. Kuivatan neid poolläbipaistva kitli vastu. Nagu enne mõnda kohtingut. Tean, et see nii ei ole, et see ei tohiks nii olla, aga tunnen ennast nüüd, viimasel hetkel, enne kõige lõppu, reeturina. Süüdlasena. Ja see tunne on minu jaoks täiesti uus. Püüan meenutada joogatunnis õpetaja sitkete paljastatud lihaste ja süsimustade kiharate kiuste õpitud rahustavaid hingamisharjutusi, et mõelda võimalikult vähe sellele, miks ma siin olen ja kuidas ma üldse siia jõudsin. Et mitte mõelda Talle, endale, Frankile. Sulgen silmad, hingan nina kaudu sügavalt sisse, mu kõht paisub, asetan parema käe päikesepõimikule ning lasen vaikselt, pikkamööda hinge nina kaudu taas välja. Kujutlen end saarele, kus veetsin aastate eest Temaga meie mesinädalad. Kujutlen meid naervate ja õnnelikena kuldsele liivarannale türkiissinise vee äärde. Soe päike meresoolasel päevitunud tulikuumal ihul – ning korraks on maailm jälle ilus paik. ...1 1 ...
Huvitav, kuidas Tal läheb? On Ta õnnelik? On Ta kohtunud kellegagi, keda armastada? Ma ei küsi enam ammu, miks see läbi sai või miks lõpevad õnnelikud suhted. Ainult vaese tundeeluga inimesed teevad seda. Minul on aga äärmiselt keeruline hing ja seetõttu tean, et oluline pole, miks – oluline on see, mis tuleb pärast. Pärast suurt armastust. Kõrvalruumist kostab sahinaid. Madal naishääl palub kellelgi rahulikult istuda ja uurib, kuidas too ennast tunneb. Vastust ei tule. Hääl jätkab rõõmsal toonil selgitamist, et hiljem, umbes kuue tunni möödudes, kohe pärast õhtusööki tuleb võtta antibiootikume ning vajadusel ka valuvaigistit. Näiteks ibuprofeeni, kuid kindlasti mitte aspiriini. See ei tohi meelest minna. Mulle näib, et seal polegi kedagi teist, hääl räägib üksinda. Võib-olla harjutab ta eksamiks või haiglaelust jutustava etenduse jaoks. Esimese maailmasõja ajal. Kõik haiglaetendused toimuvad Esimese maailmasõja ajal. Seejärel kuulen häält entusiastlikult lubamas, et tuleb peagi tagasi, et vaadata, kuidas verejooksuga on. Teist häält pole ikka veel kuulda, kuigi miski või keegi seal justkui kahiseb. Võib-olla on seal siiski keegi. Näiteks too mosleminaine. Ja ta ei räägi mitte sellepärast, et ei suuda, vaid sellepärast, et on nii otsustanud. ...1 2 ...
Oh, see paik siin on revolutsionääre täis! Vabadust õpitaksegi seda prakitseerides ja vaikimine võib olla vastuhakk riigile. Isegi väga tõhus. Kunagi lugesin mingist ajakirjast, et keegi oli kuskil vaikimisstreigiga valitsuse kukutanud. Ma ei uskunud tükk aega, et midagi sellist on võimalik. See keegi aga teadis, et pärast otseste hinge sees hoidmist takistavate jõuvõtete kogumit on rõhumispoliitikas kasutatavaim vahend käsk väljendada ennast ainult rõhuja keeles ja seetõttu tal see mõte tuligi. Zeineb kirjutab sellest põhjalikult oma eesti filoloogi doktoritöös „Rahvuslik range keelepoliitika kui rõhumise põhjus, tagajärg ja õigustus”. Või midagi taolist. Sealt ma seda teada saingi. Suur töö. Kolm pikka aastat uurimist erinevates Euroopa ülikoolide raamatukogudes, raamatutes tuhnimist, mõtlemist, kirjutamist, ent muutunud poliitilise olukorra tõttu ei taha juhendaja, hallipäine lonkav professor Taagepera, teda enam kaitsmisele lubada. Ütleb oma alatasa küüslaugu järele lehkavat suud kriipsuks vedades, et see maksaks talle töökoha ja võtaks Zeinebilt igasuguse võimaluse jõuda doktorikraadini lähima viie aasta jooksul. Ärgu ta unustagu, lisas ta, kuigi seda oligi võimatu unustada, et Valge Eesti Neo liberaalne Erakond võitis märtsivalimised ülekaalukalt! 101 saadikukohast 75 kuuluvad neile, ja kõik on mehed. See aga tähendab, et Zeinebil tuleb uus teema valida, ära kolida, usku vahetada või doktorikraadi tegemisest lihtsalt loobuda. Mu sõbranna vaatas professorit pikalt. See mees on hull, mõelnud ...1 3 ...
ta endamisi, ning astus seejärel sõnagi lausumata umbsest keldrikorrusel asuvast kabinetist välja. Zeineb, mu vapper särav Zeineb oleks tolle mosleminaise vaikse mässu üle siin uhke. Nagu ta on uhke minu üle. Sest ka minu otsus on mäss, ütles ta kohe kõige toimuva alguses. Tema sõnul olla mu viimase aasta otsused üleüldse üks pidev vastuseis riigile, patriarhaadile, kapitalismile, nende rõhuvate struktuuride institutsioonidele. Kõigele irratsionaalsele. Ja taolised äärmuslikud üleastumised ettenähtud normist, katsed elada-tunda teistmoodi, vajavad tunnustust. Ma kuulan teda ja tunnen ennast surematuna. Seepärast me sõbrannad olemegi. Ta õhutas mind sellest kõigest artiklit või raamatut kirjutama. Või vähemalt mõnes põrandaaluses raadiojaamas rääkima. Ja ma elasin jälle igavesti. Seekord enimmüüdud käsiraamatu „Kuidas saada vabaks” autorina. Õhtul voodis lebades ma siiski kahtlesin selle kõige mõttekuses. Sest minu kui kunstniku lugu on kahtlemata üks armastuslugu. Kuid isegi kunst, mis päästab maailma, ei suuda leevendada armuvalu.
...1 4 ...
2.
Ühel hõbedasel õhtul, kui taevas rippus täiskuu ja Zeinebi must kass tormas hullunult mööda korterit ringi, nagu mängiks keegi ta ajus klaverit, võttis Zeineb teema uuesti üles: „Kuigi su mäss polnud teadlik, vähemalt mitte esialgu, tõestab see taas kord Kate Milletti loosungi paikapidavust, et isiklik on poliitiline. Alati.” Minu armastuslugu huvitas teda väga. Vahetevahel arvasin, et minust saab tema järgmine akadeemiline uurimisobjekt ja võib-olla see kõik olekski nii läinud, kui ta poleks ise armunud ja pühendunud hoolikusega hoopis oma lugu tudeerima hakanud. Zeineb hoidis neis asjus alati rangelt poliitilist joont. Ta armastas mulle ikka meelde tuletada, et poliitika pole ainult teooria, ilusad sõnad, kõrgelennulised ideed – poliitika on praktika. Tänaval, köögis, voodis, vannitoas, südames. Ja mul ei olnud vastuväiteid, sest kes oskakski selle peale midagi kosta? „Meeldib see meile või mitte, oleme sellest teadlikud või ei, me teeme poliitikat.” Zeineb muudkui rääkis ja mina nägin oma nime ajaloo raamatutes. Väikestest revolutsioonidest jutustava peatüki juures. Sest isiklikud seiklused – ja seda kõike siin võib sekeldus-seikluseks pidada – on alati kollektiivsed. Nii et ma pean ...1 5 ...
kirjutama. Kuigi, otse loomulikult, mitte oma nime all ega kasutama tegelikke kohti ega kuupäevi, sest jälgi tuleb hoolikalt segada. Et nemad teada ei saaks. Zeineb nägi seda kõike kalkuleeritud poliitilise strateegiana. Minu jaoks polnud see sugugi nii suurejooneline, kuigi ka siin pole ilmselgeid põhjuseid; ma olen ikkagi äärmiselt keerulise tunnetekaardiga inimene. Ühel päeval lihtsalt tuleb selline mõte, alateadvus imendub teadvusesse, nagu öeldakse, spontaanselt, ootamatult, ja korraga istubki sinus vankumatu idee vastuhakust, ülestõusust, mässust. Pisike isiklik utoopia. Absurd. Ent see mõte on nii tugev, nii võimas, otsekui oleks see muutuse, vahelduse vajadus lausa bioloogiline, geenidesse sisse kirjutatud, sest näib igast küljest, igast otsast hädavajalik, möödapääsmatu. Vastupandamatu. Psühholoogid ja psühhoterapeudid ütlevad, et sa mässad, sest oled väsinud. Väsinud sellest, et pea alati on sinu muutused tingitud teiste otsustest, teiste häältest, teiste vajadustest, liikumistest, unistustest, teiste kiirustamistest. Et valitseb teiste jõud ja võim. Mina ütlesin: „Tahan teada, kes olen mina ilma sinuta,” ning läksin ära. Pärast kümmet aastat kooselu. Tol ajal lebasin öösiti sageli voodis ja vahtisin silmad pärani lakke. Mis ajast oli terve mu elu korraga kollektiivsete otsuste tulem? Mis ajast ei otsustanud mina, vaid otsustasime meie, et ma elan just siin, selles korteris, mille elutoa sein tõmbub vihmatormi ajal niiskeks, ja söön õhtuks juustuvõileiba ja joon kõrvale kallist veini? Mismoodi oli see juhtunud? Mismoodi olin lasknud sel ...1 6 ...
juhtuda? Oli see juhtuda laskmine minu või taas kord meie kahe ühine otsus? Nendele küsimustele polnud vastuseid, nad lihtsalt tulid ja läksid, mõni mitu korda. Selgeks sain nende ööde jooksul vaid selle, et mu abielu on kuldne, ent ikkagi on tegemist puuriga. Ja armastus on tähtis, muidugi on, ent vähemalt sel viisil polnud see enam vabadus. Mina aga tahtsin teada, mis tunne on olla vaba. Eriti tumedatel tundidel, mil ainuüksi taoline mõte näis kohutav, mingit laadi surmana, lõpliku kaotusena, lohutas mind aimdus, et selles soovis pole midagi erakordset. Et see on tegelikult üsna tavaline, loomulik kiusatus astuda oma elust kõrvale, rongilt maha. Teha väike paus, vaheaeg, eemalduda tuttavast, omaks saanud värvidest, puudutustest, mürast – ja puhata. Lihtsalt puhata. Omaenda elust. Seda tunnevad aegajalt paljud, kui mitte me kõik. Minu meelest peaksime neil teemadel rohkem rääkima, sest nii tunneb too anonüümne müüjanna, see kuulus saatejuht ja kohe päris kindlasti su endised kooliõed ja nende mehed. Ainult et mina täitsin oma soovi, andsin kiusatusele järele. Ja sain oma tahtmise, koos kõikide tagajärgedega. ...1 7 ...
3.
„Me oleme valmis.” Õde, kel rinnas lilla märk „Mina otsustan”, lükkab vahe kardina eest. Tõusen voodilt, kavatsen talle järgneda enesekindlalt, ent jalad veavad alt. Iga sammuga tajun keha õõnes tavat jõuetust, mis ühtaegu üllatab mind ja paneb kulmu kortsutama. Hakkan päris tõsiselt kahtlema, kas ma ikkagi olen revolutsionäär, sest sellised pisiasjad ei peaks teadlikult mässajal jalgu nõrgaks võtma. Teist revolutsionääri varjav kõrvalruumi kardin seisab kindlalt ees. Seejärel paljad valged seinad, siis vahakarva parkett. Jõuan õe valgete sandaalide kannul avarasse ruumi ning tõstan pilgu alles siis üles. Keset saali kõrgub roheline günekoloogitool nagu troon, millele on kaitseks asetatud valge paber. Jätan õe käsu peale sussid ukse kõrvale, sealsamas leiduva istme peale poetan ka tanga. Teen seda kõike masinliku hoolikusega ja taipan samal hetkel, et antud tingimustes on tanga üks halvemaid valikuid üldse. Aga inimene ei saagi kogu aeg kõike teada. Hommikul ma loomulikult ei tulnud selle pealegi. Tavaliselt pole tangast paremat valikut, ükskõik mis sind ka ees ootab. Täna on aga just see päev, mil see on ainus ebasobiv otsus. ...1 8 ...
Õe julgustava naeratuse peale, et saame ka nii hakkama, astun paljajalu operatsioonitooli poole. Seitse ja pool sammu. „Sea ennast mugavalt sisse.” Rinnamärgiga õde viipab rohelisele toolile hetkel, mil saali astub õhus käsi kuivatades teine õde. Mõlemad on noored, mitte üle kolmekümne, tumedate juustega, õrna lillelõhnaga, räägivad meloodiliselt, siin-seal nalja visates. Teises ões tunnen ära hääle, kes üksi kõrvalruumis etenduseks harjutas. Nüüd küsib ta minu käest mu nime. Eeva, vastan nende kerglast tooni imiteerides, kuigi mu nimi ei ole päriselt Eeva. Ta ütleb, et see on ilus, jõuline nimi. Nimi, millega kogu meie, terve inimkonna lugu algas. Aamen! See kommentaar on kohatu, kuid ma ei ütle midagi. Tema ju ei tea, et ma tegelikult ei olegi inimkonna ema. Ja kui oleksin, siis poleks mind kohe päris kindlasti siin. Seejärel lubab ta mulle oma paremat rohelist silma pilgutades, et kõik läheb hästi. Mina ainult heitku rahulikult pikali ja asetagu jalad teadagi kuhu. Ja ma asetangi, sest me, naised, sünnime teadmisega, kuidas seda teha.
...1 9 ...
4.
Poolteist nädalat varem günekoloogi juures ultraheliks valmistudes heitsin samamoodi pikali. Naised teevad seda oma elus sadu kordi. Frank istus mu kõrval, säravad sinised silmad suured, huuled naerul, ning hoidis mu kätt. Tugevalt, kindlalt, armastusega. Vahepeal suri mul käsi ära ja mul tekkis tunne, nagu see käsi polekski osa minust, et Frank hoiab oma pihkude vahel mitte mind, vaid kellegi mahakukkunud kinnast. Aga ta oli oma heledate lokkide all nii uhke, nii õnnelik nagu väike laps, kui arst selgitas ekraanile ilmunud tumeda ringi saladust, et ma ei söandanud end liigutada. „See siin on lootekott ning näete seda pähklikujulist moodustist? See on loode ise! Kas pole ilus?” „On küll.” Ma ei näinud mitte midagi. „Ning allpool, vasakus nurgas... Näete, jah? See suurem must laik. See on tsüst.” Seda ma ka ei näinud, aga ehmatasin siiski. Meie jahmunud ilmete peale patsutas günekoloog rahustavalt mu paremat kätt, mis oli elus ja tundis ta sooja, pehmet puudutust. Tegemist olla kõigest funktsionaalse tsüstiga. Minu nägu ei selginenud sugugi, Franki oma millegipärast küll, nagu tema teaks. See ...2 0 ...
oli imelik, sest naine olin ju mina ja see oli minu keha. Siis lisas arst nii imeliselt, teadust pimesi kummardavale alale oota matult, et loodus on tark. Ta ei naeratanud seda lihtsat tõde kuulutades ja selles leidus kohe midagi püha. Meie keha olla niivõrd suurepärane süsteem, et kui meil on puudu raseduseks hädavajalikest hormoonidest, siis tekitab ta neid ise. Sellega funktsionaalne tsüst tegelebki. „Kas kuulame südant ka?” Saime kohe aru, et tegemist oli retoorilise küsimusega, sest kes meist ei taha südant kuulata. Kõik tahavad. Ja arst keeraski meie vastust ootamata heli tugevamaks. Seal üks süda põksus, tuikles, tuksles. Tuks, tuks, tuks, tuks. Õhinal, innukalt, rõõmuga. „Kõik on korras. Mõõdud vastavad raseduse pikkusele. Ja mõelda vaid, et ise nii väike, sentimeetri pikkune, ent kui tugevasti juba süda lööb,” kiitis arst takka ja ma tundsin natuke uhkustki. Vaatasin ekraanil seda hajutatud ringi, mida ma selgelt ei näinud, pigem kujutasin ette, vaatasin ringi sees tukslevat laiku pisut pikemalt, et ehk lõpuks hakkan nägema, kuid ei, ja sellegipoolest olin hämmingus. Siiralt, otsatult. Minu sees algab kellegi teise elu! Frank, ma nägin, pigistas mu kätt oma kahe sooja peo vahel. Tol hetkel, tunnistas ta hiljem, mõistis ta kõiki neid, kes
...2 1 ...
kinnitavad kui ühest suust, et oma lapse südame esmakordne kuulmine muudab su elu jäädavalt. Ta silmadesse tõusid liigutuspisarad. Tema elu oli jäädavalt muutunud. Mina seevastu ei samastunud kuulduga sugugi. Teades, et see olen mina, et see on minu keha, seesama, kes naudingus õhkas ja oli valmis kõigeks, näis mulle siiski, et olen vaid kõrvaltvaataja, et see kõik ei puutu minusse. Seetõttu vajamegi hinge olemasolu, mõtlesin hiljem. Vajame kirikuid, religioone, spirituaalsust, sest kehast üksi on vähe. Sest keha jääb olulistel hetkedel ikkagi kummastavalt kaugeks. Arstikabinetist väljudes hõljusime mõlemad pilvedes. Kergelt, nagu inimesed ikka. Päike säras, rahvahulk peatänaval põrkus meie kehadega küll paremalt ja vasakult, ent see ei häirinud. Kirjud, ahvatlevad vaateaknad jätsid meid samamoodi ükskõikseks ja seda juhtub harva. Ei pisematki vajadust anda neile pikemalt mõtlemata kogu rahakoti sisu, nagu nõuab väike kodanlik elustiil, mida teatud vastuoluliste tunnetega harrastame. Aeg-ajalt peatusime kihiseva elu sees, seisime vastamisi, vaatasime teineteisele sügavalt silma ja naeratasime. Embasime suure tundega, sellisega, mis sunnib silmi sulgema. Me suudlesime õrnalt. Suudlesime teineteist ja tervet elu. Hoolimata sellest, et toimumas oli midagi hiigelsuurt ja metsikut – nagu peaaegu kõik, mis meie kahe vahel aset leiab –, näis see võimalik, teostatav, reaalne. Me saame lapse. Frank ja mina saame lapse. Kõik teised ei loe, neil pole tähtsust. ...2 2 ...
5.
„Eeva, nüüd asetan su näole gaasimaski,” kuulen rinnamärgiga õde rõõmsalt selgitamas ja tõepoolest, ta paneb mu näole nina ja suud katva läbipaistva maski. Et toimub täpselt see, mida otsesõnu lubati, mõjub äärmiselt kergendavalt. „Hinga sügavalt sisse ja hästi aeglaselt välja! Ja nii mitu korda.” Vaatan valget lage, kus surisevad viis ümmargust lampi, hingan sügavalt sisse ning lasen õhu väga aeglaselt välja. Hingan hoolikalt, eeskujulikult, püüdlikult. Nii hästi, kui oskan, sest ma ei kavatse valu tunda. Kui raske see hingamine ikka on? Kõik me teeme seda, kogu aeg ja ei saa arugi. Hingan uuesti ja rinnamärgiga õde kiidab mind: „Täpselt nii, Eeva! Sa hingad väga hästi! Ja nüüd uuesti, kõigepealt sisse ja siis pikalt välja.” Olen oma sooritusega väga rahul ja jätkan hingamist. Kas tõesti leidub kedagi, kes ei oskaks hingata? Kuulen, kuidas teine õde saalis askeldab. Sammud, metalli tuhm kõlin, õhukonditsioneeri surin. Ta räägib rinnamärgiga õele, et keegi kusagil millegi jooksul ei olnud öelnud ühtegi sõna. Ei piiksugi. Olla ainult vaadanud suurte, tumedate silmadega, aga midagi nägemata. „Kas see pole kummaline?” ...2 3 ...
Õde imestab ja rinnamärgiga õde on temaga nõus. See on kummaline. Taipan, et nad räägivad moslemi revolutsionäärist. Nii et siis Esimese maailmasõja haiglast rääkivat etendust ma ootama ei hakka. „Võib-olla oli tegemist kurttummaga? Ei, oota! Võib-olla ta ei osanud lihtsalt meie keelt?” pakub too siis, ent teisele õele pole see variant vastuvõetav. Kuidas saab keegi siin keelt oskamata päevagi elada? See on võimatu! Isegi koerad ja kassid tohivad siin riigis vaid eesti keeles antud käskudele alluda või muidu on julgeolekuorganid juba samal õhtul su ukse taga. Nad pahvatavad seda öeldes kõlavalt naerma. Ma tahaksin kaasa naerda, aga ma ei saa naljast aru. „Eeva, sa hingad väga hästi! Jätka samas vaimus!” Taaskordne tunnustus mu kopsudele, ent mulle hakkab asi kahtlasena tunduma. Kas ma ei peaks juba kusagil hõljuma? Kas see kõik ei peaks juba olema unustatud, kadunud, lõppenud? Olen täiesti ärkvel, teadlik kõigest, mis mu ümber toimub. Mu kehas pole märkigi lubatud narkoosist. Keegi puudutab mu kätt, mainib midagi higistamisest ning mu kõhul lebavate peopesade alla asetatakse kuivad lapid. Seejärel võtab rinnamärgiga õde mu käe õrnalt enda pihku. Silmanurgast näen, kuidas ta pöörab pea minu poole, kes ma pingsalt lakke vahin ja aina sügavamalt hingan, ja lohutab: „Eeva, rahune, sa hingad väga hästi! Mõne hetke pärast tuleb günekoloog.” Noogutan ja püüan rahuneda. Hoolikalt, eeskujulikult, nõnda nagu kästi. Et mu peopesad lõpetaks selle piinliku ...2 4 ...