E esti 25 a as tat tagasi
E ESTI
25
A ASTAT TAGASI Murranguline algus sĂľnas ja pildis
Koostanud Enno Tammer
Kujundanud Andres Tali Toimetanud Tiina Tammer
Fotod: Eesti Filmiarhiiv, Eesti Rahvusarhiiv, Scanpix, Tartu ülikool. Allikmaterjalid: uudisteagentuur BNS, Eesti ajakirjandus 1991–1992, kogumik “20 aastat uut Eestit. 1. osa”.
© Enno Tammer © Tammerraamat, 2016
ISBN 978-9949-565-51-1
Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee
E esti 25 a as tat tagasi
KÕ I GE MUR R ANG ULISE M AEG
Täna 25 aastat tagasi, 19. augustil 1991 hommikul kell 8 kuulsin raadiouudistest, et Moskvas on loodud mingi erakorralise seisukorra komitee ning see hakkab nüüd juhtima meie suurt ja “armsat” Nõukogude Liitu. Liitu, millest tahtsime lahkuda, kuid sisepoliitilise kisma tõttu polnud suutnud otsustada, kuidas ja millal. Ega esimese hooga hästi hoomanudki, mis Moskvas juhtus, mis seal toimub. Informatsioon oli esialgu napp ja lünklik. Kuid mäletan esimest pähe karanud mõtet. Et abikaasa Tiina ja kaks poega olid samal ajal Rakveres ämma-äia juures suvepuhkusel, mõtlesin: hea, et nemad ei ole Tallinnas. Mitte et ma otseselt kartnud oleks, aga ikkagi tundus parem, et nad on Tallinnast eemal. Vähem kui kaks nädalat hiljem läksid meie pojad esimesse klassi. Nad alustasid oma kooliteed vabas, taasiseseisvunud Eestis. Sellele ma tol hommikul ei osanud mõeldagi. Info hankimiseks klõpsasin teleri käima. Rahvusvahelist uudispilti meil loomulikult toona polnud. Oli Nõukogude Liidu kesktele-
visioon. Enam ei mäletagi, kas see näitas kohe hommikul kella kaheksa paiku klassikalist balletti või ekraanil oli lihtsalt mingi liikumatu pilt ja taustaks mängis tõsine matusemuusika. Igal juhul valdas mind kesktelevisiooni pilti vaadates tundmus, et keegi on aega kõvasti tagasi pööranud. Kõik meenutas hetki sügavast nõukogude ajast, 1980ndate esimesest poolest, kui paari aasta jooksul üksteise järel maeti Nõukogude Liidu Kommunistliku partei peasekretäre. Muidugi kerkis 19. augusti 1991 hommikul pähe küsimus, mis saab edasi? Ning seda üldisemas plaanis. Kitsamas isiklikus plaanis sellist küsimust tekkida ei saanud. Pidin minema tööle. Töötasin toona ajakirjanikuna Postimehe Tallinna toimetuses. 19., 20., 21. august 1991 möödusid palavikulises rutus, et jõuda ühest kohast teise, et näha, tunnetada ja jäädvustada meeleolusid, ilmeid, reageeringuid, sõnu, tundeid. Et mitte maha magada ühtki olulist üritust, sündmust, seisukohavõttu. Minu silme alla tehti ajalugu ning mitte aastate,
vaid tundide ja minutitega. See tegu tuli kinni püüda. 19., 20., 21. august ei olnud ainult minule palavikulised ja kibekiired. Enamik meist elas justkui omapärases transiseisundis: kas nüüd või mitte kunagi. Seesama transiseisund “kas nüüd või mitte kunagi” jäi kestma ka pärast putši ning kestis järgmisel aastalgi. Pean aega 19. augustist 1991 kuni 1993. aastani kõige murrangulisemaks Eesti lähiajaloos. Üks aasta, neli kuud, 13 päeva. Sündmus järgnes sündmusele. Kogu aeg oli kiire, pidi tegutsema. Iseseisvus tuli täita sisuga. Murdsime end vabaks ja murdsime riigi toimima. Antud album on püüd fotode ja faktide abil taaselustada seda kõige murrangulisemat aega. Et sündmuste kaasaegsed ei unustaks, kust ja kuidas oleme tänasesse päeva jõudnud. Et noorem põlvkond teaks, kust ja kuidas oleme tänasesse päeva jõudnud.
Enno Tammer,
koostaja
5
19.–2 1 . aug us t 1 9 9 1
1 9 . – 2 1 . au g u s t 1 9 9 1 Putšistide pressikonverents Moskvas 19. augustil 1991. Vasakult paremale: Boriss Pugo, Gennadi Janajev, Oleg Baklanov. Maailm nägi pundunud nägusid, vilavaid silmi ja värisevaid käsi.
Putšistid t u t v u s ta s i d e n d • 19.08.91 Mosk va. Kell 6 hommikul teatas Moskva välisinfoagentuuridele ja veidi hiljem ka kodumaistele, et kell 4 läks Nõukogude Liidus võim Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee kätte. Seda esialgu kuueks kuuks ning ebamäärase lisandusega: “mõningates piirkondades”. Samal ajal uudisagentuuridega hakati faksiliine pidi teavitama ka Nõukogude Liidu liiduvabariikide juhte. Putšistide silmis oli Eesti loomulikult Nõukogude Liidu osa.
Erakorralise seisukorra komitee võtmeisikud olid Nõukogude Liidu asepresident Janajev, KGB esimees Krjutškov, peaminister Valentin Pavlov, kaitsenõukogu esimehe esimene asetäitja Oleg Baklanov, kaitseminister Dmitri Jazov, siseminister Boriss Pugo. Erikomiteelased ütlesid oma rahvale ja kogu maailmale, et puhkusel viibiva presidendi Mihhail Gorbatšovi tervise halvenemise tõttu võttis Gorbatšovi ameti üle asepresident Janajev.
Putšistide käsulauad • 19.08.91 Mosk va. Erakorralise seisukorra komitee andis välja ka korralduse nr 1, milles kästi laiali saata kõik Nõukogude-vastased võimu- ja juhtimisstruktuurid ning sõjaväestatud üksused, tühistada nende otsused, peatada olukorra normaliseerimist takistavate parteide ja rahvaliikumiste tegevus, ära anda relvad, keelata miitingud, meeleavaldused ja streigid, kehtestada kontroll meedia üle. Range karistus nähti ette kuulujuttude levitajatele. Nõukogude 7
põhiseadusega vastuolus olevad määrused ja seadused kuulutati kehtetuks. Erakorralise seisukorra kehtestamist põhjendasid kehtestajad vajadusega jagu saada Nõukogude kodanike elu ja julgeolekut ohustavast sügavast ja igakülgsest kriisist, poliitilisest, rahvuste vahelisest ja tsiviilkonfrontatsioonist, kaosest ja anarhiast. Kuid erikomiteelased näitasid üles ka “hoolitsust” inimeste suhtes: nad käskisid alandada toiduainete hindu ning tõsta palku ja pensione. Peale selle
Moskva, 20. augusti 1991 varahommik. Putšistid panustasid tankidele, rahvas avaldas meelt ja vastupanu.
8
kästi viivitamatult organiseerida ettevõtete ja organisatsioonide tööliste ja teenistujate, üliõpilaste ja sõjaväelaste saatmine maale saaki päästma.
Putšistid pa n u s ta s i d ta n k i d e l e • 19.08.91 Moskva. varahommikul kutsus kaitseminister Dmitri Jazov kokku armee juhtkonna ja käskis neil tagada riigis kord. Putšistid lootsid erakorralise seisukorra kehtestada jõuga – KGB-laste, sõjaväe ja tankidega.
Hommiku hakul tegutsema kamandatud dessantväelased ja eriüksuslased võtsid mitmel pool kontrolli alla tele- ja raadiokeskusi. Näiteks Leningradis ja Kaunases. Samuti Moskvas. Üleliiduline Kesktelevisoon hakkas näitama balletti “Luikede järv”, üleliiduline raadio lasi eetrisse leinameeleolu loovat tõsist sümfoonilist muusikat. “Luikede järve” ja sümfoonilise muusika katkestasid surmtõsiste nägude ja/või surnumatja häälega diktorid, kes lugesid ette erakorralise seisukorra komitee käsu-
J e lt s i n h a k k a s v a s t u • 1 9 . 0 8 . 9 1 M o s k v a . Juba putšihommikul kell 9 teatasid Venemaa president Boriss Jeltsin, ülemnõukogu juht Ruslan Hasbulatov ja valitsusjuht Ivan Silajev Venemaa rahvastele tehtud ühisaval-
duses, et riigipööre on reaktsiooniline ja põhiseadusvastane. “Ööl vastu 19. augustit kõrvaldati võimult Nõukogude Liidu seaduslik president. Millega seda ka ei õigustataks, on tegu reaktsioonilise, konstitutsioonivastase riigipöördega. Jõumeetodid maa juhtimisel on lubamatud,” teatasid Jeltsin, Hasbulatov ja Silajev. Venemaa juhid kuulutasid “võimule tulnud komitee” seadusvastaseks, kuulutades sel-
lega ühtlasi seadusvastaseks ka kõik komitee otsused ja käsud. Nad nõudsid, et president Gorbatšovile antaks võimalus esineda rahva ees ning samuti Venemaa rahvasaadikute kongressi kohest kokkukutsumist. Sõjaväelaste poole pöörduti üleskutsega ilmutada kõrget kodanikutunnet ja mitte osaleda reaktsioonilises riigipöördes. Venemaa juhid süstisid rahvale üldstreigi mõtte, kuni “kõigi nõudmiste rahuldamiseni”.
1 9 . – 2 1 . au g u s t 1 9 9 1
laudu. Päeva jooksul näidati erikomiteelasi endidki. Putšistide käsul toodi tankid Moskva tänavatele.
Moskva, 19. august 1991. Boriss Jeltsin Vene ülemnõukogu hoone ees. Jeltsin kuulutas erakorralise seisukorra komitee kuritegelikuks. Rahvas toetas teda.
9
Moskva, 19. august 1991. Putšistide tankid piiramas Vene ülemnõukogu hoonet. “Nõutus” sobiks selle foto ühesõnaliseks allkirjaks. Tankistid ei tea, mis edasi. Kas tõesti peab omasid ründama?!
10
11
1 9 . – 2 1 . au g u s t 1 9 9 1
Rüütlile j a g at i k o r r a l d u s i • 19.08.91 Tallinn. Hommikul helistas Nõukogude Liidu Balti sõjaväeringkonna ülem kindralpolkovnik Fjodor Kuzmin Eesti ülemnõukogu esimehele Arnold Rüütlile. Kindral Kuzmin rääkis erakorralise seisukorra laienemisest ka Balti riikidele ning tutvustas end Baltikumi kõrgeima võimuna. Kuzmin jagas korraldusi: ta käskis Rüütlil laiali saata kõik sõjaväestatud üksused ning keelata rahvakogunemised, miitingud ja võimalikud kavandatavad streigid. Ta nõudis, et Eesti ülemnõukogu esimees tühistaks kõik erakorralise seisukorraga vastuolus olevad seadused. Kuzmin teavitas Rüütlit, et Eestis asuvaid Nõukogude Liidu armeeüksusi käsutab Balti sõjaväeringkonna juhataja esimene asetäitja kindralleitnant Fjodor Melnitšuk, kellele peavad alluma ka kõik Eesti võimuorganid. Rüütel vastas ähvardavatele nõudmistele keeldumisega.
Toompea, 19. august 1991. Teated Moskvast sundisid täiendama ja tihendama juba jaanuarist 1991 Toompea lossi ümbritsenud graniitmürakate valli. Kardeti Eesti võimulossi ründamist.
12
13
1 9 . – 2 1 . au g u s t 1 9 9 1
S u l e t i Ta l l i n n a r e i d • 19.08.91 Tallinn. Nõukogude Liidu sõjaväekaatrid sulgesid hommikul Tallinna reidi, mis esialgu oli ainus sõjaline aktsioon Eestis. Sõjavägi põhjendas reisisadama ajutist sulgemist “õppustega lahel”. Teised Nõukogude väeosad jäid kasarmutesse ega tegutsenud. Pärast tundidepikkust viivitust lubati Tallinna ja Helsingi vahet sõitev reisilaev Georg Ots Helsingist Tallinna sadamasse, ja hiljem ka Helsingisse. Hommikul pääses Tallinnast valitsusele kuulunud kaatriga Moonika Helsingi poole teele toonase eriteenistuse ülema asetäitja Kalle Klandorf, kes sõitis koju tooma peaminister Edgar Savisaart. Savisaar ja ülemnõukogu asejuhataja Marju Lauristin olid kolm päeva varem sõitnud Rootsi ning putšipäeva hommikuks jõudnud Helsingisse. Helsingis oli siis ka juba mitmendat päeva Eesti välisminister Lennart Meri. Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis. 20. augusti 1991 hilisõhtul juhatas Nugis ülemnõukogu vastu võtma otsust Eesti riiklikust iseseseisvusest.
14
P ö ö r d u m i n e r a h va p o o l e • 19.08.91 Tallinn. Kell 10.20 edastas Eesti Raadio Eesti Vabariigi Erakorralise Kaitsenõukogu pöördumise. Kaitsenõukogu liikmed, ülemnõukogu esimees Rüütel, ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis ja ajutiselt peaministri kohuseid täitnud Jaak Leimann kutsusid kõiki olema rahulikud ja meelekindlad. Nad kinnitasid, et võimuorganid ja valitsus jätkavad Eesti iseseisvuse rahumeelset taastamist. Moskvast tulnud teated sundisid täiendama ja tihendama juba jaanuarist 1991 Toompea lossi ümbritsenud graniitmürakate valli. Toompea lossihoones paiknesid toona ülemnõukogu, peaministri, riigikantselei ja ka välisministeeriumi tööruumid. Kardeti Eesti võimulossi ründamist. Toompeale toodi laigulistes mundrites automaatidega relvastatud kiirreageerimisüksuse eestimeelseid noori mehi. Ega neid palju tuua olnud.
> 19. august 1991. Blokeeriti tee Toompeale.
15
1 9 . – 2 1 . au g u s t 1 9 9 1
16
1 9 . – 2 1 . au g u s t 1 9 9 1
19. august 1991. Toompea lossihoones paiknesid toona ülemnõukogu, peaministri, riigikantselei ja ka välisministeeriumi tööruumid. Õhtul soovitas Ülo Nugis ülemnõukogu liikmetele: kui võimalik, vahetage ööbimiskohta.
17
Moskva, 21. august 1991. Putš on läbi, tankid rahva poolel.
R a h v a s t o e t a s J e lt s i n i t • 19.08.91 Mosk va. Rahvas Moskvas ei mõistnud putšiste ja asus Jeltsini selja taha. See oli putši moraalne pöördepunkt. Hommikul algasid massimeeleavaldused, streigid, Vene ülemnõukogu hooneni viivate teede barrikadeerimine busside ja veoautodega. Vaid üksikud teated Venemaa eri piirkondadest viitasid sellele, et kohapealne võim toetab 18
erakorralise seisukorra komiteed. Erikomiteelaste vastu pööranud rahvamassid kõigutasid sõjaväelaste usku putšistide käsul peale surutud “pühasse üritusse”. Esimene märk sellest oli, kui keset päeva ronis Jeltsin temale ustava Tamani diviisi tankile ja nõudis, et riigis taastataks seaduslik kord. Diviisi tankid ja soomusmasinad sõitsid rahvale
appi, ümbritsema ja kaitsma ülemnõukogu hoonet. Jeltsin kuulutas erakorralise seisukorra komitee kuritegelikuks ja ähvardas selle liikmeid karistusega. Tööpäeva lõpuks andis Jeltsin välja korralduse allutada kõik NSV Liidu võimuorganid Venemaa territooriumil Venemaa presidendile. Hilisõhtul pidas ta sütitava kõne ülemnõukogu hoone ees, lubades püsida selles majas 24 tundi ööpäevas.
1 9 . – 2 1 . au g u s t 1 9 9 1 Ülemnõukogu täiskogu istung Toompea lossi saalis augustiputši päevil. 20. augusti 1991 hommikul arutas ülemnõukogu kinnitatud päevakorra kohaselt lisaeelarvet ja aktsiisimaksumäärade tõstmist. Õhtul kell 22 paiku aga võeti päevakorda kiireloomuline küsimus – Eesti Vabariigi ülemnõukogu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest.
Toompea loss särises • 19.08.91 Tallinn. Kell 16 kogunes Toompeale korralisele 46. istungjärgule ülemnõukogu. Eelnevalt koos olnud ülemnõukogu presiidiumi otsuse kohaselt esines Rüütel ülevaatega olukorrast riigis ja piiri taga. “Meie protest peab olema kuuldav ja tugev, kuid samas ei tohi me ette võtta midagi sellist, mis seaks ohtu meie rahva ellujäämise ning vabadusürituse. Eesti Vabariigi
seaduste täitmine peaks olema meie kohus,” rääkis ta. Pärast Rüütli poliitilist avaldust katkestati istung, et minna vaheajale ning ülemnõukogu juhataja Nugis palus, et rahvasaadikud kuni erikorraldusteni ei lahkuks Toompea lossist. Kokku istus ülemnõukogu vanemate kogu, kus nii presiidiumi kui ka juhatuse liikmed ning kõigist fraktsioonidest üks esindaja.
Kogu Toompea loss nagu ka Eesti ühiskond särises juba ammuilma põhiteema ümber, mida kinnisemas ringis asus arutama vanemate kogu. Kas kuulutada kohe välja Eesti Vabariigi iseseisvus? Kärsitumad iseseisvuse väljakuulutamise pooldajad soovisid tuliselt, et seda tehtaks viivitamatult. Et nii saadaks ka maailma toetus ning homme võib olla juba hilja. 19
20. august 1991. Eelmisel päeval liikuma hakanud Pihkva dessantdiviisi kolonn jõudis Tallinna lähistele.
K a a s at i E e s t i K o m i t e e • 19.08.91 Tallinn. Toompeal taandus vaidlus iseseisvuse väljakuulutamise vormilis-tehnilistele üksikasjadele ja põhjendatud ajastusele. Rahvuslik-konservatiivsemad poliitilised jõud soovisid, et olulise dokumendi sõnastamisel lähtutaks kindlasti Eesti Komitee kilbiks olevast õigusliku järjepidevuse põhimõttest. Et ei tekiks eksitavat arusaamist, kuidas sünnib uus Eesti riik. Ülemnõukogu vanemate koja volituse kohaselt helistas ülemnõukogu asejuhataja Marju Lauristin Toompealt Eesti Komitee 20
büroosse ning kutsus eestikomiteelaste esinduse võimumäele läbirääkimistele. Pärast kella 20 saabusidki Toompeale Eesti Komitee juhatuse liikmed Sirje Endre, Tunne Kelam, Enn Tarto ja Vardo Rumessen. Ülemnõukogu ja Eesti Komitee juhid kooskõlastasid esimesed ühised eelnõud, mis läksid arutamisele ülemnõukogu täiskogule.
P i h k va d es s a n t VÄ E L A S E D ü l e ta s i d p i i r i • 19.08.91 Tallinn. Tallinna poole liikus Pihkva dessantdiviisi kolonn, mis Luhamaa kontrollpunkti teatel ületas piiri 19. augustil 1991 kella 20 paiku. Siis ennustati, et umbes kümne kilomeetri pikkune Nõukogude armee tankettide, soomukite ja veoautode kolonn jõuab pealinna järgmise päeva hommikul kella 4–5 paiku. Veel varem, 19. augusti päeval umbes kell 14 paiku maandus Tallinnas sõjaväe transpordilennuk, millega saabusid Nõukogude armee 50 dessantväelast.
1 9 . – 2 1 . au g u s t 1 9 9 1 20. august 1991. Pihkva dessantväelaste puhkepaus Tallinna lähistel. Mitmed Eesti riigi- ja kohaliku võimu esindajad kohtusid Pihkvast saadetud sõjameestega ning selgus, et need ei teadnud, mis ümberringi on sündinud.
Parimal juhul teadsid vaid ohvitserid, et on moodustatud erakorraline komitee eesotsas Janajeviga. Eestlased andsid sõjaväelastele lugemiseks Venemaa presidendi Jeltsini pöördumisi ja teisi demokraatide avaldusi.
21
20. august 1991. Pihkva dessantdiviisi kolonn Võrumaal.
Pihkva dessantväelased aga ei liikunud ennustatud tempos. 20. augustil kella 4 ajal varahommikul fikseeris Tartu politsei, et Tallinna poole suunduvas kolonnis oli 83 kerget soomusmasinat ja 47 veokit. Paarkümmend soomukit ja teist sama palju veokeid oli rivist maha jäänud. Kella 7.15 paiku jõudsid Pihkva dessantväelased Mäo teeristi. Loendati, et kolonnis liikus 74 soomusmasinat ja 39 veokit. 22
Iseseisvust vä l j a e i k u u lu tat u d • 19.08.91 Tallinn. Ülemnõukogu täiskogu istung jätkus kell 21.45 ning lõppes ligi kolm tundi hiljem, kui algas uus päev, 20. august 1991. Oodatud-loodetud iseseisvumise väljakuulutamiseni ei jõutud. Võeti vastu avaldus riigipöörde kohta NSV Liidus, milles seisis, et end riiklikuks eriolukorra komiteeks nimetava rühma tegevus
tõkestab ebaseaduslikult põhiseadusliku riigivõimu teostamist. Kinnitati, et selle “rühma” käsulauad ei kuulu Eestis täitmisele. Avaldusega katkestati ühepoolselt läbirääkimised NSV Liiduga iseseisvuse taastamiseks ning teatati, et ülemnõukogu lähtub iseseisvuse taastamisel 3. märtsi referendumil väljendatud rahva tahtest. Võeti vastu otsus, et juhul kui ülemnõukogu tegevus on
Tele- ja raadiomaja kaitsele • 19.08.91 Tallinn. Kell 23.14 tehtud avalikus pöördumises kutsus ülemnõukogu juhataja Nugis rahvast televisiooni- ja raadiomaja kaitsma. Veerand tundi varem jõudis Helsingist kaatriga Tallinna valitsusjuht Savisaar. Helsingist väljudes oli Savisaar öelnud Soome jäänud välisminister Lennart Merile: “Kui ma keskööks pole Toompeale jõudnud, tõsta lärmi, nii et kajab.” Meri arvas hiljem, et selle väikese
suitseva paadi seilamist Nõukogude sõjalaevade vahel jälgisid sel ööl nii NSVL-i kui ka USA luuresatelliidid. Väliminister Meri jäi Helsingisse, et vajadusel moodustada Eesti eksiilvalitsus. Savisaar jõudis Toompeale enne keskööd ning teadis rääkida, et Moskvas on alanud sõjaväe demokraatliku osa ületulek seadusliku võimu poole. Helsingis oli Eesti peaminister kohtunud Jeltsini lähikonda kuuluva Georgi Arbatoviga.
1 9 . – 2 1 . au g u s t 1 9 9 1
tõkestatud, lähevad kõik volitused üle Eesti Vabariigi Erakorralisele Kaitsenõukogule. Võeti vastu pöördumine kogu maailma riikide parlamentide ja valitsuste poole. “Me ei toeta riigipöörajate tegevust ja kutsume üles ka teisi seda mitte tegema!” Ülo Nugis lõpetas istungi soovitusega: kui võimalik, vahetage ööbimiskohta.
20. august 1991. Pihkva dessantväelaste puhkepaus Võrumaal.
23