Pildid joonistanud Hillar Mets
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Kujundanud Villu Tammer Illustreerinud Hillar Mets Toimetanud Moonika Kuusk © Ilmar Tomusk © Tammerraamat, 2015 ISBN 978-9949-565-05-4 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee
SISUKORD Kevadine kihutusjooks.........................................................7 Digitaalse kiviaja lõpp....................................................... 12 Kullakallis vanaraud.......................................................... 20 Digikool saab valmis...........................................................27 Digi kogub pöördeid...........................................................33 Digitaalne aabits ja surnud matemaatikud......................39 Pöörane digiaktus...............................................................47 Näljane kajakas ja lendav direktor....................................53 Digitaalne vihmavari ja internetiema...............................59 Esimene tund – „Angry Birds”........................................ 65 Virve Liivak – laste lemmik kiviajast...............................70 Kaks pluss kaks, kas ainult matemaatika?.......................75 Õpetajate eksitamise meistrid...........................................81 Inglise keele tund keeratakse digitaalselt tuksi..............87 Digidirektor peab korda.....................................................94 Päris direktor mõjub paremini....................................... 100 Taavi – digikooli must lammas.......................................105 Tarkus tuleb raamatutest..................................................111 Õppimisest saab digiõpe, loodritest digiloodrid..........118
Digikool töötab, aga õpetaja Pulk kahtleb.................... 126 Margus Metsavaht läheb Facebooki.............................. 133 Direktoril tõmmatakse juhe välja....................................139 Esimene a otsib ilusat nime..............................................146 Maailmade sõda................................................................151 Digidirektor hakkab asjadest aru saama....................... 158 Facebook teeb vigureid ja direktor võtab pöördeid maha...................................................................164
Kevadine kihutusjooks Juba kevadel, kui õppeaasta hakkas lõppema, võis aru saada, et koolis hakkab toimuma midagi eriti ägedat. Mai lõpus, kui lapsed olid peatselt algava suvevaheaja pärast elevil nagu vasikad karjalaskepäeval ning õpetajad pika ja väsitava õppeaasta tõttu näost hallid ja väsinud nagu Peterburi maanteel kruusakarjääri kõrval hingitsevad norgus kibuvitsapõõsad, tormas direktor Margus Metsavaht mööda koolimaja pikki koridore ringi, vehkis kätega ja muudkui seletas midagi. Direktor Metsavaht oli endine spordimees ning talle poleks ka maratoni jooksmine mitte mingisuguseid raskusi tekitanud. Õnneks tal koolimajas sääraseid distantse läbida ei tulnud. Kuid kunagisest jooksuharrastusest oli tal kõvasti kasu, sest esimeselt korruselt teisele ja sealt kolmandale minnes ei hakanud ta isegi hingeldama. Kui ta oleks kooli koridorides kihutusjooksu üksi teinud, oleks see olnud tõsiselt veider vaatepilt. Aga ta polnud sugugi üksi. Nagu ustav puudel sibas tema kõrval inglise keele õpetaja Reelika Mägi. 7
Kui direktor Metsavaht oli umbes neljakümne viie aastane pikka kasvu kõhnapoolne sportlik meesterahvas, siis õpetaja Mägi oli tema täielik vastand. Mägi oli kahekümne viie aastane ning isegi kõrgetel kontsadel polnud tal pikkust rohkem kui poolteist meetrit. Oma ümara kehakujuga meenutas ta hiiglaslikku muna, millel on seljas range lõikega tumesinine kostüüm ning ees kuldsete raamidega prillid. „Tavaliselt ajavad jalgpallurid palli taga,” itsitas kummalist paari nähes tüdrukute kehalise kasvatuse õpetaja Anneli, „aga nüüd paistab, et pall ajab hoopis jalgpallurit taga.” Ka teised õpetajad hakkasid vaikselt itsitama, sest vaatepilt oli tõepoolest koomiline. Kuid õpetaja Reelika ei järgnenud direktorile sugugi nalja pärast, tal oli täita tähtis ülesanne. Kui direktor midagi eesti keeles ütles, tõlkis õpetaja Reelika selle kohe inglise keelde. Õpetaja Reelika oli pärast ülikooli lõpetamist kolm aastat koolis töötanud ning seetõttu tundis ta, et inglise keel hakkab tal juba selgeks saama. Tegelikult oli ta hariduse poolest hoopis vene keele õpetaja, aga kuna direktor õiget inglise keele õpetajat polnud leidnud, oli ta teinud Reelikale ettepaneku inglise keel selgeks õppida, et seda siis ka lastele õpetada.
8
„Võõrkeel on võõrkeel,” leidis direktor, „te olete noor inimene, küll selle ka ära õpite.” Reelika oli rõõmuga nõus ja hakkaski usinasti õppima, sest inglise keele õpetaja amet tundus talle palju tähtsam kui vene keele õpetaja oma. Nüüd oli ta jõudnud niikaugele, et suutis inglise keeles juba üsna vabalt vestelda ning lapsed, kes tema käe all olid õppinud, ei jäänud „päris” inglise keele õpetajate omadest peaaegu üldse maha. Muidugi ei teadnud Reelika peast kõiki inglise keele sõnu, aga kes see siis neid teadis. Õigupoolest teadis ta neid üpris palju, aga need ei tulnud talle alati õigel ajal meelde. Sel juhul võttis ta appi sõnaraamatu ning pääses ikka hädast välja. Kui aga sõnaraamatut parasjagu käepärast polnud, nii nagu ka praegu, üritas ta tundmatut sõna teiste sõnadega seletada. Kui talle ei tulnud meelde, kuidas on inglise keeles „korsten”, seletas ta rahulikult, et see on asi, mis on maja katusel ja ajab suitsu välja. Samal ajal näitas ta kätega, kuidas suits korstnast välja tuleb. Kui ei tulnud meelde sõna „juhe”, ütles ta, et see on pikk ja peenike asi, mille sees jookseb elekter. Reelika käte liikumise järgi sai igaüks aru, et elekter liigub mööda juhet palju kiiremini kui suits, mis korstnast aeglaselt taeva poole tõuseb. Ükskord tuli tal kooli külalistele seletada, et söökla akna taga käib sügiseti üks vahva orav toidupoolist
9
otsimas. Kuna orav on inglise keeles väga keeruline sõna squirrel, ei suutnud ta seda kuidagimoodi meenutada. Õnneks meenus talle, et Reformierakonda nimetatakse ka oravaparteiks. Siis tegi ta hammastega liigutusi, justkui pureks orav pähklit, ning seletas välismaalastele, et söökla akna taga käib loom, kes on nagu peaminister Taavi Rõivas. Külalised said sellest kohe aru, sest nad hakkasid innukalt noogutama.
10
Tavaliselt saidki kõik välismaalased Reelika jutust aru. Aga kui ei saanud, ja seda võis juhtuda näiteks mõne keeruka masina, taime või elaja nime tõlkimisel, võttis Reelika appi ka käed, jalad, erinevad näoilmed ja isegi häälitsused ning tegi asjad ikkagi selgeks. Nii nad nüüd tormasidki mööda koolimaja ringi, üks seletas midagi eesti keeles ning teine tõlkis tema jutu inglise keelde. Muidugi saab igaüks aru, et kui nad oleksid ainult kahekesi mööda kooli koridore jooksnud ning läbisegi eesti ja inglise keeles rääkinud, oleks tulnud neile tingimata arst kutsuda, kes nii direktorile kui ka inglise keele õpetajale rahustava süsti oleks teinud, sest terved ja normaalsed inimesed selliseid asju ei tee. Nende kannul käis pool tosinat kallites ülikondades välismaalast. Kaks neist olid pikad ja heledate juustega, ülejäänud aga lühikest kasvu ning tumedate juustega. Näis, et lühikesed tumedapäised mehed on teistest tunduvalt tähtsamad. Lisaks kõigele olid nad veel ka pilusilmsed, millest võis järeldada, et nad on kas hiinlased, jaapanlased, korealased või midagi sellist.
11
Digitaalse kiviaja lõpp „Siin ongi meie suurepärane arvutiklass,” teatas direktor ning avas teise korruse vasakpoolse tiiva viimase klassi ukse. Õpetaja Reelika ütles välismaalastele inglise keeles, et see on suur ruum, kus töötavad arvutid. Külalised astusid klassi ning jäid suurte silmadega ruumi põrandal seisvaid kaste jõllitama. Aparaadid, mida direktor nimetas arvutiteks, nägid välja nagu suured hallid plekist jalatsikapid. Põrandal olid need seetõttu, et lauale poleks säärased kolakad lihtsalt ära mahtunud. Suurema osa lauast võttis enda alla arvutimonitor, mis oli hiiglaslik nagu vanaaegne televiisor. Arvutiklassis oli palav, õhk oli tolmust paks ja hingates ajas veidi kirbe lõhn nina seestpoolt sügelema. Justkui nad oleksid selle enne omavahel kokku leppinud, pistsid välismaalased üksteise järel käe taskusse, otsisid sealt välja lumivalge taskurätiku ning asusid usinasti nina nuuskama. Üks pilusilmne mees, kes nägi välja 12
teistest vanem, koguni aevastas. Samal ajal läksid tal silmad punaseks ning hakkasid pisaratest läikima. Hetk hiljem hakkas ta veidralt kõõksuma. Kohe võttis ta põuetaskust väikse pudelikese ning pritsis sellest endale mingit vedelikku suhu. Siis sai ta jälle korralikult hingata. Seesama aevastaja kõndis klassis ringi, et kuulata, mis häält masinad teevad. Kõik arvutid põrisesid ja undasid vaikselt nagu elektrimootoriga jalgrattad, millele on plekitükk kodarate vahele pistetud. Üks aga lõrises ja plärises nagu vanaaegne traktor, mille õlitamise mehaanikud on unarusse jätnud. Aevastaja peatus kõige häälekama arvuti juures ning tema vesised silmad lõid särama nagu oma leiutajatele hiljuti Nobeli preemia toonud sinised LED-lambid. Jäi mulje, justkui oleks ta leidnud kalli aarde, mida terve elu otsinud. Pikk heledate juustega välismaalane astus ta juurde, vahetas paar lauset ning noogutas mõistvalt. Mõlemad mehed läksid seejärel direktori juurde. Esimesena hakkas rääkima kõige vanem pilusilmne mees, kes tulistas jaapani aktsendiga ingliskeelseid sõnu nagu vanaaegne püstolkuulipilduja. Direktor vaatas mõistmatult õpetaja Reelika otsa. „Täname teid, austatud direktor, suurepärase kooli eest,” tõlkis Reelika. „See kuulub vaieldamatult kõige paremate koolide hulka, mida me oleme külastanud.”
13
Direktor noogutas tänulikult ning lasi külalistele vastates käiku kogu oma ingliskeelse sõnavara. „Yes,” lausus ta naeratades, „thank you!” Reelika jätkas tõlkimist. „Kokkulepe on selline. Kui teie suurepärane kool kingib oma vanad arvutid ja monitorid Jaapanile, Osakas asuvale arvutustehnika muuseumile, saate vastu täiesti tasuta kaasaegse digikooli sisustuse: viisteist kaasaegset arvutit, viisteist digitaalset tahvlit, kolmkümmend kvaliteetset veebikaamerat ja viisteist multimeediaprojektorit. Sellele lisandub ka tehnika paigaldamine, millest räägib teile meie koostööpartner härra Van Der Laar Hollandist.” Direktor kuulas külalise juttu ja muudkui noogutas. Jutuotsa võttis üle pikk heledapäine välismaalane, kes näis olevat esimese kõneleja abiline. „Kõik klassid ühendatakse ühtsesse arvutivõrku, sellele lisandub juhtmevaba internet, tänu millele saavad kõik õpilased, kui neil on olemas oma süle- või tahvelarvuti, internetis käia ja uusi teadmisi omandada. Igast klassist saab arvuti ja veebikaamera vahendusel teiste klassidega ühendust võtta. Digikooli juhtimiskeskus tuleb direktori kabinetti. Nii võib direktor kas siis kõikide klassidega korraga või igaühega eraldi tundide ajal ühenduses olla ja vaadata, mis seal toimub.”
14
„Kas ma saan õigesti aru, et võiksin ka otse oma kabinetist kõikide klasside ette ilmuda?” uuris direktor. „Ma pean silmas seda, et mitte päriselt, aga arvutivõrgu kaudu, virtuaalselt?” „Just nii,” vastas külaline, „virtuaalselt. Te ei pea õpetajate ega õpilastega suhtlemiseks isegi oma toolilt tõusma. Te võite oma kabinetis istudes vestelda õpetajatega, kes parasjagu õpetajate toas vahetundi veedavad, te võite
15
kõikides klassides korraga tundi anda, ilma et te peaksite oma kabinetist lahkuma. Te võite jälgida, kuidas õpetajad tunde annavad, te võite kontrollida, kas kõik õpilased töötavad kaasa. See kõik on teist ainult ühe hiireklõpsu kaugusel.” „Suurepärane,” rõõmustas direktor. Külalised surusid kordamööda direktori kätt, jaapanlased aga tegid tema ees lisaks käepigistusele ka kerge kummarduse, justkui oleks ta mõni vana aja kuningas. Direktor oli liigutatud, ta tundis end niisama tähtsalt nagu maadeavastaja Christoph Kolumbus, kellel on Ameerika avastamiseni jäänud veel vaid viisteist minutit. „Kas te saite aru, mis meie koolis praegu juhtus?” küsis direktor õpetaja Reelikalt, kui välismaalased olid lahkunud. „Meil läks väga hästi,” vastas Reelika. „Me saame oma vanadest arvutiromudest lahti ega pea selle vanaraua prügimäele viimise eest isegi maksma.” „Seda ka,” oli direktor nõus. „Aga kõige tähtsam on see, et meie kool on alates järgmisest sügisest digitaalse hariduse lipulaev. Ja seda tänu asjaolule, et meie arvuti klassis on Eesti kõige vanemad arvutid. Need on nii vanad ja haruldased, et kuskilt mujalt selliseid enam ei leia. Just tänu sellele toimub meil tõeline digitaalne pööre.” Direktor vaikis, mõtles veidi ja parandas ennast: „Mitte pööre, pööre ei ole õige sõna. See on lausa digitaalne
16
revolutsioon. Kiviaeg meie koolis on lõppenud. Me ei kasuta enam õpikud, me ei kasuta enam vihikuid, töövihikutest rääkimata. Meie lapsed õpivad ainult arvuti ja interneti abil. Võib-olla tuleb kunagi isegi selline õnnelik päev, kui meil pole enam õpetajaid vaja, sest arvutid ja internet teevad kogu töö ise ära.” Õpetaja Reelika vaatas üllatunult direktori poole. „Kas te arvate, et isegi õpetajaid on võimalik arvutitega asendada?” küsis ta. „Muidugi,” oli direktor veendunud. „Mille poolest on õpetaja arvutist parem? Kas ta teab midagi, mida internetist ei leia, kas ta oskab midagi, mida arvuti ei oska? Otse vastupidi! Kui õpetaja tahab midagi teada saada, siis küsib ta seda internetist. Pealegi võib õpetaja väsida, aga arvuti ei väsi. Kui õpetajat enam vaja pole, ei saa teda lihtsalt välja lülitada ja kappi panna. Kahjuks! Aga arvuti võib klõpsti! välja lülitada ja nii saab isegi elektrit kokku hoida. Õpetajal võib laps leetritesse või grippi jääda, aga arvuti on kogu aeg tööl. Mitte ükski arvuti ei tule minu juurde jutuga, et tal on vaba päeva vaja, et maale vanaema juurde kartuleid noppima minna või et ta on käinud sama mantliga juba kakskümmend aastat. Mitte ükski arvuti ei jää sügisel kopsupõletikku, mitte ükski arvuti ei kurda selle üle, et tal on koormus liiga suur, palk liiga
17
väike ning õpilased ei kuula sõna. Arvuti on igal juhul etem kui õpetaja.” „Kas siis isegi inglise keele õpetajaid pole enam vaja?” kahtles õpetaja Reelika. „Inglise keele õpetajaid?” naeris direktor. „Milleks meile inglise keele õpetajad, kui internet on inglise keelt täis ja Google’i tõlge oskab inglise keelt paremini kui kõik meie õpetajad kokku. Muidugi, praegu see veel nii ei ole, aga varsti, ma mõtlen paari aasta pärast, saame kindlasti ka ilma inglise keele õpetajateta hakkama.” Esimest korda elus tundis direktor Margus Metsavaht, et ta on millegi suure ja tähtsaga hakkama saanud. Digiõpe oli olnud tema suur unistus ja nüüd oli see peaaegu täitunud. Ta ei lasknud ennast karvavõrdki häirida sellest, et tal polnud tegelikult õrna aimugi, mis see digiõpe tegelikult on. Direktor oli veendunud, et kui on olemas arvutid ja internet, siis see ongi digiõpe ning kõik muu tuleb iseenesest. „Lapsed õpivad mängides,” teadis direktor, „sest mängimine on lõbus. Aga tänapäeval mängitakse arvutitega. Lapsel ei tohi koolis olla igav, tal peab olema lõbus.” Direktor pöördus inglise keele õpetaja poole: „Reelika, kuidas on inglise keeles lõbus?” „Fun,” vastas Reelika.
18