Avameelselt alkoholist
Rosamund Dean
Avameelselt alkoholist Kuidas teadlikumalt alkoholi tarbida
Inglise keelest tĂľlkinud Liisi Lees-Leesmaa
Originaali tiitel: Rosamund Dean Mindful Drinking First published in Great Britain in 2017 by Trapeze, London an imprint of The Orion Publishing Group Ltd Carmelite House, 50 Victoria Embankment London ec4y 0dz An Hachette UK company Toimetanud Kadri Põdra Kujundanud Villu Tammer Tõlge eesti keelde © Liisi Lees-Leesmaa ja Tammerraamat, 2019 ISBN 978-9949-616-80-0 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee
Jonathanile
Sissejuhatus
Kas oled kunagi ärganud hirmutundega, et ütlesid eelmisel õhtul kolleegidega pärast tööd napsitades kellelegi midagi, mida poleks pidanud? Kas oled tundnud, et sõbra sünnipäevapeol oleks sinust ebaseltskondlik mitte juua? Kas oled olnud enda peale vihane, et kaanisid ära terve pudeli veini, kuigi plaanisid võtta vaid ühe klaasi toidu kõrvale? Kui kõik see kõlab tuttavalt (minule igatahes kõlas), tead arvatavasti isegi, et peaksid alkoholitarbimist vähendama. Aga samal ajal sa arvatavasti väga ei taha ka. Joomine on lõbus, joovastav ja tõstab enesekindlust headel päevadel, samas leevendab stressi halbadel päevadel. Alkoholi pideva figureerimise tõttu muusikas, filmides ja televisioonis, Facebookist ja Instagramist rääkimata, oleme ühiskondlikult programmeeritud jooma. Perekondlikud sündmused ei tundu ilma veinita justkui õiged, ja ka sõpruskonna kogunemistel on alkohol kesksel kohal. Olgu tegu uute kolleegide,
6
uue partneri või teiste emadega suhtlemisega – alkohol on peaaegu alati platsis. Võid arvata nii nagu mina kunagi, et need, kes ei joo, on ennast täis ja igavad. Isegi mittejoomisele viitavaid sõnu „kaine” ja „kuiv” kasutatakse teinekord tähenduses „huumorivaene” ja „tuim”. Ja „karastusjook” ei kõla üldsegi nii lõbusalt kui „kangem kraam”. Eks ole mul õigus? Ühes satiirilises filmis „Täname suitsetamast!” ütleb tubakafirma lobitöötaja: „Sigaretid on ägedad, kättesaadavad ja sõltuvust tekitavad. Need teevad meie töö ise ära.” Sama võib öelda alkoholi kohta. Välja arvatud see, et erinevalt suitsetamisest pole joomine mitte ainult sotsiaalselt vastuvõetav, vaid seda lausa eeldatakse. Asjal on loomulikult tumedam pool. Alkohol põhjustab enam kui 60 terviseprobleemi, sealhulgas teada-tuntud haigusi, nagu maksakahjustused, aga ka kõike muud alates depressioonist ja lõpetades vähiga. Näiteks Suurbritannia riiklikule tervishoiusüsteemile läheb see maksma umbes 3,9 miljardit eurot aastas.* See teeb 136 eurot iga maksumaksja kohta. Võib-olla on üllatav teada, et rohkem probleeme tekitavad selles vallas just kõrgemate maksude maksjad. Alkoholitarbimine suureneb rikkuse kasvades: peaaegu iga viies aastas üle 45 000 euro teeniv britt joob vähemalt viis korda nädalas ja kukub suurema tõenäosusega alkoholirohkematel päevadel liigjooma.** (Ahjaa! * Suurbritannia heategevusorganisatsioon Alcohol Concern. ** Suurbritannia statistikaamet. 7
Liigjoomiseks peetakse kõike, mis ületab kolme pooleliitrist õlut ja kahte suurt klaasi veini, kui järjest tarbida. Päriselt ka.) Ja kui tervishoiustatistika ei ole piisavalt mõjus, siis las ma rõhun edevusele. Suur klaas veini sisaldab sama palju kaloreid kui šokolaaditahvel, kusjuures alkoholi lisatud suhkrud lõhuvad nahas kollageeni, mis tekitab kortse ja naha lõtvumist. Kui jätta alkoholi mõju kehale ja nahale kõrvale, siis tead ehk isegi, et ilma pohmakata oled sa parem kolleeg, partner, sõber ja lapsevanem. Liialdamata võib öelda, et britid jõid 2016. aastal 40 miljonit liitrit Proseccot. Alkoholi, suhkru ja karboniseerimise kombinatsioon on hambaravi seisukohalt kõige jubedam õudusunenägu, millest piisaks, et hambad protestimärgiks suust välja kukuksid. Aga ma ei ole siin ainult selleks, et statistikaga hirmutada, ma olen siin, et aidata. Maailmas on miljoneid raamatuid, mis õpetavad, kuidas alkoholijoomine lõplikult maha jätta, kuid mitte see raamat siin. Enamik inimesi ei taha täiskarsklaseks saada. Mina kindlasti mitte. Kes tahaks olla pulmas, sünnipäevapeol või – jumal hoidku selle eest – kohtingul purukainena? Mulle meeldivad šampuse kihisevad mullid, kui sõbraga tähistades kokku löön, ning külm džinni ja tooniku laks palaval suvepäeval. Tänapäeva kõik-või-mitte-midagi-maailmas, kus ollakse kas Prosecco kaanijatest hedonistid või rõõmutud mahetoidu peal täiskarsklased, unustatakse tihti ära, et on olemas ka kesktee. Ja sellest räägibki minu raamat. Siin kirjeldatud nõuanded pole mõeldud inimesele, kellel on tõsine alkoholiprobleem või füüsiline 8
alkoholisõltuvus. (Selle all mõtlen inimest, kellel on vajadus alkoholi järele igal hetkel, kes on hakanud salaja jooma ja valetab joomise kohta.) Paljud asjatundjad leiavad, et tõsise sõltuvuse korral võib alkoholist täielikult loobumine olla ainus lahendus. Minu raamat aga on mõeldud sellele suurele hulgale meist, kes pole alkohoolikud, kuid on teadlikud, et joovad ebatervislikus koguses, ja tahavad pääseda joomise nõiaringist ning leida kesktee. Alkoholijoomise vajadus pole niivõrd sõltuvus, kuivõrd harjumus. Kuigi me ei soovi joomist täielikult lõpetada, tahame siiski ärgata värske peaga, olles suutnud eelmisel õhtul kolmandale veiniklaasile vastu panna. Mõõdukus võib tunduda küll petlikult lihtne, kuid on tegelikult palju keerulisem kui karskus. Võid ju otsustada, et ei kavatse tööüritusel või sõbra peol kuigi palju juua, aga pärast ühte-kahte klaasi kipuvad tahtejõud ja otsustusvõime oma teed minema. Pikaajalise muutuse tegemine on eriti raske, kuna mõõdukuse säilitamine nõuab oma käitumise ja otsuste pidevat jälgimist. Üks põhjus, miks me liiga palju joome, ongi see, et me ei teadvusta endale, mida me teeme. Nõustume järgmise klaasitäiega, sest kõik teised kallavad juurde, või teeme endale õhtuti kodus kokteili pelgalt harjumusest. Raske on muuta harjumuslikku tegevust, mida oled endalegi teadvustamata teinud vaid sellepärast, et oled seda koguaeg teinud, kuid see on siiski võimalik. Muutuse jaoks on vaja selget pead ning oma mõtete ja käitumise pidevat jälgimist. 9
Kuidas siis nendest harjumustest vabaneda ning edaspidi teadlikumalt ja vastutustundlikumalt juua? Teadlik alkoholitarbimine on täpselt selline, nagu kõlab: mõtlematu alkoholitarbimise vastand. Teadlikkus on viimasel ajal palju tähelepanu pälvinud, ja kui sa oled selline nagu mina, siis oled arvatavasti proovinud mediteerida, aga siis selle sinnapaika jätnud. Mediteerimise plussid on üpris veenvad: vähem stressi, suurem keskendumisvõime, kõrgem produktiivsus ja võime paremaid otsuseid vastu võtta. Kuid minul polnud tihti aega (ega tõtt-öelda ka kannatust), et korrapäraselt mediteerida. Nüüdseks olen aga saanud teada, et teadlikkuse nimel pole vaja iga päev kakskümmend minutit lootoseasendis istuda. Näitan sulle, kuidas teadlikkus igapäevatoimetustes ei muuda mõõdukat alkoholitarbimist mitte ainult lihtsamaks, vaid ka loomulikuks tegevuseks. Kui vajad meeldetuletust, miks tarbida alkoholi just nimelt teadlikult, siis toon kohe mõned pooltargumendid. Liigjoomise asemel mõõdukalt tarbimine on hea nii tujule, seedimisele, nahale ja kehale kui ka ajutegevusele. Kõik alates kontoseisust kuni seksuaal eluni paraneb. Lisaks muutuvad väiksema alkoholikoguse mõjul ka muud harjumused mõõdukamaks, näiteks seltskondlik suitsetamine, pohmakaõgimine ja suures koguses kohvi joomine, et rahutule ööle järgnev päev üle elada. Me elame intensiivsel ajastul, mil alkoholi nähakse kui stressimaandajat, kuid tegelikkuses ei saa liigse joomise ja ärevuse vahelisest seosest mööda vaadata. 10
Teadlikult elades ei koge sa ainult neid hüvesid, mille toob kaasa mõõdukam suhe alkoholiga, vaid paranevad ka keskendumisvõime ja otsustuskindlus, mis suurendavad empaatiavõimet ja muudavad enese kontrollimise äärmiselt lihtsaks teisteski eluvaldkondades. Esmapilgul võiks öelda, et olen mõõduka alkoholitarbimise propageerimiseks vale inimene. Veetsin 1990-ndatel oma teismeea õlleuimas ja kahekümnendad eluaastad agara noore ajakirjanikuna odavat valget veini kurgust alla kallates. Olen oksendanud metrooplatvormidele ja taksoakendest välja. Olen saatnud purjuspäi ohtralt kahtlaseid sõnumeid ja pidanud firma jõulupidudel räuskavaid kõnesid. Raamatuklubis oli meil tavaks võtta kaasa kaks pudelit veini inimese kohta ja õhtu lõpuks oli see kõik otsas. Kui ärkasin pärast oma kolmekümnendat sünnipäeva, jõudis mulle kohale, et minu elustiil hakkab mõjutama mu keha, mõistust, nahka ja karjääri. Mul oli sõpru, kes kolmekümne kukkudes muutusid tervisehulludeks ja hakkasid täiskarsklasteks, kuid see tundus mulle liiga äärmuslik – mul pole joomise või sellega seotud madalseisu tagajärjel kunagi olnud probleeme politseiga, mind pole selle pärast kunagi vallandatud ega mu suhted selle tõttu kannatanud. Naisteajakirjas töötades ulgusin kord tervisetoimetajale (ta oli minu lauanaaber ja seega lähedalt näinud mu pohmakaid ja joomisjärgset õgimist lõunalauas): „Ma ei taha alkoholijoomist täielikult maha jätta. Tahan juua lihtsalt natuke vähem.” Lõpuks palus ta mul sellest kirjutada ja saatis mu Londoni Harley Streeti psühholoogi ja hüpnoterapeudi juurde, et õpiksin 11
alkoholitarbimist ohjeldama. Asja mõte polnud midagi maha jätta, eesmärk oli joomist kontrollida ja mõõdukust õppida. Paar hüpnoteraapia seanssi ei muutnud mu elu just üleöö (ajakirja tervisetoimetaja kergitas kulmu, kui talle kiitsin, et raamatuklubi kokkusaamisel jõin ainult viis klaasi kihisevat), kuid tekitas huvi liigjoomise sotsiaalsete, käitumuslike ja psühholoogiliste põhjuste vastu. Kui ma oma poega ootasin, oli lihtne mitte juua. „Ma olen rase” (nagu ka „olen autoga”) on üks väheseid lollikindlaid põhjendusi, millega joogist keeldumist seletada, ilma et ülejäänud seltskond hakkaks ikkagi jooma õhutama. Leian, et ka raseduse ajal võib vahetevahel endale väikse klaasikese lubada, seega jõin mõnel tähtsal puhul šampust või natuke veini toidu kõrvale. Tol ajal olin väga õnnelik selle üle, kui kergesti mul õnnestus alkoholijoomist vähendada, ja olin kindel, et jätkan mõõdukusega elu lõpuni. Mõtlesin, et lapse sündides on mu alkoholitaluvus pärast peaaegu üheksat kuud kainust madal. Olin nagunii vastsündinu kõrval väsinud, pealegi emapuhkusel ega pidanud seega tööüritustele mõnda aega sattuma ning lisaks oli mul vaja beebikilodest lahti saada. Uskusin, et nende asjaolude täiuslik kokkulangemine suudab mu joomisharjumusi iseenesest lõplikult muuta. Tagasi vaadates on lõbus mõelda, kui naiivne ma olin. Juba esimestel minutitel pärast haiglast koju jõudmist jõime abikaasaga šampust. Selles mõttes, et kuidas siis mitte? Meil oli põhjust tähistada. (Peaksin lisama, et šampust ostes oli mu abikaasa nii väsinud, et ei märganud, et pudelile oli turvaelement külge jäänud. 12
Pudeli avamiseks pidi ta poodi tagasi minema ja laskma turvaelemendi ära võtta. Jah, see oli meie prioriteet, niipea kui beebiga koju jõudsime.) Nii nagu paljud värsked lapsevanemad käisin ka mina pärast sünnitamist riikliku sünnitusfondi NCT* korraldatud kursusel, et tutvuda teiste kohalike emadega, kellega emaduspuhkuse ajal aega veeta. NCT kursused on paras loterii ja kõik ei saa sealt häid kogemusi, kuid mina sain jackpot’i lahedate, naljakate ja huvitavate naiste näol, kes minu meeldivaks üllatuseks iialgi ilma pudelita lõunale ei ilmunud. Lastekinno võtsin ma alati kohvi asemel veini kaasa, sest miks ka mitte? Kui mu poeg Ezra oli hammaste või gaaside tõttu pahur, tõi abikaasa mulle koju tulles ühe purgidžinni autasuks selle eest, et olin päeva üle elanud. Ja toidu kõrvale jõime alati veini, sest ma polnud ju enam rase ning koos joomine tundus uudsena. Kui käisin õhtuti kolleegide, sõprade või raamatuklubi liikmetega väljas, tahtsin joomisega näidata, et ma pole muutunud. Ma olin küll ema, aga sellest hoolimata lahe! Varsti sain aru, et jõin sama palju, kui mitte rohkem, kui varem. Vahe oli ainult selles, et mul ei olnud enam aega ennast välja magada ning seda oli mu näost ja kehast näha. (Ma ei unusta iial hetke, kui mult kümme kuud pärast sünnitamist küsiti, millal mul tähtaeg on.) Nädalate jooksul pärast sünnitust liigtarbimise juurde tagasilangemine oli loomulikult minu enda süü ja selle eest ei vastuta * National Childbirth Trust – Suurbritannia lapsevanemate heategevusorganisatsioon. – Tõlk. 13
ei mu sõbrad, abikaasa, teised emad, raamatuklubi, kolleegid ega keegi teine. Oleksin pidanud olema suuteline teisele või kolmandale klaasile ei ütlema. Probleem oli selles, et teistes valdkondades eduka ja sihikindla inimesena uskusin, et suudan vaid tahtejõu abil ka pärast rasedust mõõdukat alkoholitarbimist jätkata. Niisiis ei seadnud ma endale eesmärke ega teinud plaane ega mõelnud asjale rohkem, kui „nüüdsest joon vähem”. Arvasin, et mu ratsionaalne aju teeb ise need otsused, ega saanud aru, et nii need asjad ei käi. Selle raamatu kirjutamine on olnud minu jaoks pikk teekond, sest tänu mahukale uurimistööle ning intervjuudele psühholoogide ja käitumise muutmise asjatundjatega sain aru, miks ma pole varem suutnud alkoholitarbimist vähendada, isegi kui olen tahtnud. Lapse saamine muutis mu suhtumist joomisesse ja hüpnoteraapia kaudu jõudsin harjumuste muutmisele pisut lähemale, kuid lõpuks ei viinud kumbki eesmärgini, kuna mul ei õnnestunud jätkusuutlikku plaani luua. Ja plaani on kindlasti vaja, sest muidu asi ei toimi. Seetõttu kaobki enamikul inimestel pärast edukat „kuiva jaanuari” kampaaniat siht silme eest. Neil pole ülejäänud aastaks plaani ja nad langevad taas vanade harjumuste küüsi. Otsustasin kirjutada selle raamatu, kuna tahtsin oma suhet alkoholiga pikas perspektiivis muuta ning jagada õpitut teistega, kes on samas olukorras. Tahtsin kontrolli enda kätte võtta, selle asemel et lasta alkoholil ennast kontrollida. Uurimistöö käigus hakkasin oma harjumusi muutma. Mulle jõudis kohale, et pean mõistma 14
tõelisi põhjusi, miks ma liiga palju joon, ja ära tundma ohtlikud olukorrad. Koostasin plaani, kuidas alkoholile mõõdukusega läheneda, ja viisi, kuidas seda järgida. Õppisin argielus rohkem teadlik olema ja seetõttu oskan märgata joomissoovi tegelikke põhjuseid, samuti pole ma enda suhtes enam nii kriitiline, kui teelt kõrvale kaldun (mis on muide vältimatu). Vana mina poleks suutnud iialgi ette kujutada, et minust võiks saada inimene, kes pulmas hea meelega klaasikese joob, kuid ei põe järgmisel päeval pohmakat. Inimene, kes naudib toidu kõrvale klaasi veini ega vaja tervet pudelit. Inimene, kellel on nädalas mitu alkoholivaba päeva, ilma et see oleks suur pingutus või tunduks enda piiramisena. Ma näitan sulle, kuidas ka sinust võib saada see inimene. Kõigepealt juhin su tähelepanu probleemile – põhjustele, miks me liigselt joome ja miks see on meie ühiskonnas üks suuremaid kitsaskohti. Seejärel annan sulle ajendi – tervise ja heaolu, mis inspireerib sind positiivseid muutusi tegema. Selgitan teadlikkuse praktiseerimist ja viise, kuidas see aitab sul alkoholisse mõõdukamalt suhtuda. Siis jõuame plaani juurde ehk neljast osast koosneva meetodini, millega muuta joomisharjumusi lõplikult. Mõõtmise, jälgimise, kontrollimise ja järjepidevuse abil õnnestub sul hinnata oma alkoholikoguseid, jälgida halbu harjumusi ja nendeni viivaid ärritajaid ning päevapealt joomine maha jätta – see tähendab 28 päevaks. Ära pabista selle osa pärast, see on ohtlike olukordade äratundmiseks äärmiselt oluline ning mul on palju nippe ja nõuandeid, 15
kuidas see periood üle elada. Viimane tõke (mitte just kõige parem võrdlus, kuna see on maraton, mitte sprint) on alkohol mõõdukalt taas oma ellu lasta. Selleks tuleb enda käitumisel silma peal hoida, harjumuste ja tehnikate abil alkoholiga mõõdukat suhet säilitada, et uus elustiil oleks jätkusuutlik, ning tagasilöökidega positiivsel moel tegeleda. See raamat annab sulle teadlikud abivahendid, mis aitavad sind igal komistuskivil alates purjus sõpradest ja lõpetades kainete kohtingutega. Siin on ühendatud nii minu enda kogemused kui ka käitumismuutuste ekspertide, psühholoogide ja mõõdukat alkoholitarbimist edukalt harrastajate nõuanded, mis tuginevad värsketele teadusuuringutele ja sisaldavad praktilisi soovitusi. Raamatu lõpuks tunned ennast piisavalt motiveerituna ja tugevana, et muuta oma suhteid alkoholiga alatiseks.
1 Probleem
Enne kui selle teekonna ette võtad, on tähtis, et teaksid enda isiklikke liigjoomise põhjuseid, sest midagi ei saa parandada enne, kui ei tea, miks see katki on. Selles peatükis tutvustan liigjoomise kultuurilisi ja sotsiaalseid põhjusi, kirjeldan isikutüüpe, kes on joomisele rohkem altid, ja räägin, millist rolli mängivad joomisharjumustes stress ja ärevus. Probleemi lahendamiseks tuleb seda kõigepealt tunnistada, kuid enamik meist ei taha mõelda endast kui alkoholiprobleemiga inimesest. Tihti naljatleme, et oleme „sõltuvuses” juustust, Instagramist või mõnest tõsielusarjast, kuid me ei kirjeldaks iial sarnaselt oma alkoholitarbimist, kuigi joome teinekord rohkem, kui tahame või kavatseme. Võid ju endale kinnitada, et sul pole füüsilist sõltuvust. Joomine ei ohusta sinu suhteid ega karjääri. Sa ei kulista laua alla peidetud veepudelist puhast viina. Seega, milles probleem? 17
Ma ise arvasin kunagi samamoodi. Kuni päevani, mil mõistsin, et igapäevane joomine, mis ei toonud mu ellu mingeid dramaatilisi tagajärgi, oli hakanud vaikselt ja järjest rohkem märgatavalt mõjutama kõike alates mu nahast kuni meeleoludeni, ja samal ajal soodustas tulevaste tervisehädade teket. Tõsi, sul ei pruugi olla Probleemi suure algustähega, aga väikse algustähega sellegipoolest. Kui sa otsustasid selle raamatu lahti teha, siis järelikult tead isegi, et pead midagi ette võtma. Kahetsemise ja enda hukkamõistmisega hoiad ennast ainult liigjoomise ja sellele järgneva süütunde nõiaringis. Seega tahan sulle selgeks teha, et see ei ole sinu süü, et oled joomiskultuuri kaasatud. Korda minu järel: „See ei ole minu süü.” Korda uuesti nagu Robin Williams filmis „Good Will Hunting”. See ei ole sinu süü. Sinu joomisharjumused on eluaegse psühholoogilise mõjutuse tulemus. Sinu aju ei saa süüdistada selles, et on tekitanud närvivõrgustikke, mis usuvad, et alkohol on elutähtis komponent kõiges alates tähistamisest kuni stressimaandamise ja sotsialiseerumiseni. Me kasvasime lihtsalt sellises maailmas üles. Perekond ja sõbrad, töökaaslased, reklaamid, sotsiaalmeedia – suur osa meid ümbritsevast keskkonnast on alkoholiga immutatud. See, et joomisel on sotsiaalses olukorras millegi tähistamise juures tähtis osa, on turunduse saavutus. Võime ju arvata, et oleme reklaamitrikkide suhtes immuunsed, kuid nende sõnum imbub salakavalalt alateadvusesse ja tekitab positiivseid seoseid alkoholiga, ilma et loogiline aju sellest isegi aru saaks. 18
Arvatakse, et on olemas alkohoolikud, kellele on karskus ainuke lahendus, ja „normaalsed” alkoholitarbijad, kes joovad sellepärast, et neile meeldib. Midagi vahepealset justkui polekski. Mina aga usun, et igaüks, kes joob suhteliselt palju ja suhteliselt regulaarselt, on mingil määral alkoholist sõltuvuses. See kõlab hirmutavalt, kuid selle tunnistamine on esimene samm joomisharjumuste muutmisel. Minu jaoks oli mõistmine, et muutus ei toimu iseenesest, tõeline avastus. Pidin läbima protsessi ja sama suudad ka sina. Kõigepealt räägime sellest, miks joomisharjumuste muutmine on nii keeruline.
Alkohol ja emotsioonid Joomine on meie kultuuris sügavalt juurdunud ja isegi kui ratsionaalselt tead, et peaksid alkoholitarbimist vähendama, ei suuda sa oma teadvust muuta enne, kui pole muutnud alateadvust. Ükskõik kui loogiliselt asjale ka lähened („Pean vähem jooma, kuna see on mu tervisele halb”), on sinu alateadvusel olemas pika aja jooksul välja kujunenud uskumused, mis on su loogiliste mõtetega vastuolus („Vajan veini, et lõbutseda”). Alateadvus heidab loogilised argumendid kõrvale, sest seda juhivad emotsioonid, mis tihti meie käitumist määravad. Kas näed siin probleemi? Kuna alkohol mängib sünnipäevapidude, pulmade ja muude tähistamist vajavate sündmuste juures suurt rolli, siis võib 19