Teiste Sõnadega uudiskiri 2/2011 by Tallinn University

TALLINNA ÜLIKOOLI MEEDIAGRUPI UUDISKIRI “Teiste sõnadega“ projekti rahastab Euroopa Komisjoni õigus-, vabadus- ja turvalisusküsimuste peadirektoraat

Tallinn, 2/ 2011

Teiste Sõnadega UUDISKIRI

Sisukord

Mis on diskrimineerimine

Seksuaalvähemused

Seksuaalvähemused Eestis Tänapäeva postmodernses ühiskonnas, mis põhineb võrdsusel ja võrdsetel võimalustel, rõhutades sealjuures õigust olla erinev ja tolerantsust vähemuste suhtes, eksisteerib kõigele vaatamata siiski diskrimineerimist. Üheks diskrimineeritumaks

Meedia analüüs

3-8

vähemuseks on seksuaalvähemused, kes kogevad nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda ning sattuvad enamuse, antud kontekstis heteroseksuaalide, negatiivse

Seksuaalvähemusi esindavad organisatsioonid

Hanna Kannelmäe kommentaar

suhtumise ohvriteks. Seksuaalvähemuste esiletõus Eestis sai alguse 1990ndate aastate alguses. Inimesed on aja jooksul muutunud erinevuste suhtes teadlikumaks, kuid mitte sallivamaks. Käesoleva uudiskirja aluseks on Tallinna Ülikooli politoloogia magistrandi

Marilin Sternhofi uurimistöö. Uurimistöö eesmärgiks on lühidalt lahti seletada seksuaalvähemuste mõiste ja geivaenuliku suhtumise olemus, seejärel anda ülevaade kontentanalüüsi tulemustest ehk ajavahemikus 1 juuli 2011—30 november 2011 internetiportaalides kajastatud uudistest, kus esinesid seksuaalvähemusi iseloomustavad stereotüüpsed märksõnad ning analüüsida, kas Eesti meedia õhutab geivaenulikkust.

Mis on diskrimineerimine

“Teetähised” Kes on seksuaalvähemused Kuidas Eesti ajakirjandus kajastab seksuaalvähemusi Seksuaalvähemusi esindavad organisatsioonid Eestis Mida võiks lugeda

Diskrimineerimine tähendab inimes(t)ele mingite kitsenduste seadmist, ebasoodsama olukorra kujunemist, mis vähendab nende inimõiguste kasutamise/teostamise võimalusi ainuüksi nende rassi, nahavärvi, soo, usuliste, poliitiliste või muude veendumuste, seksuaalse orientatsiooni, rahvusliku või etnilise päritolu või muu asjaolu tõttu. Diskrimineerimise puhul on tegu subjektiivsete õigustega, seega määrab indiviid ise, kas ja millisesse gruppi ta arvab end kuuluvat. Näiteks ei pruugi isik end määratleda üldse selle etnilise grupi liikmena, kuhu ta sünnijärgselt kuuluks või kuhu teda arvatakse kuuluvat. Samuti nagu ei määra ka inimese perekonnanimi alati tema rahvuslikku kuuluvust. Üksikisikud samastavad end lisaks oma kuuluvusele näiteks rahvusvähemustega väga erinevatel viisidel. Otsus, kas isik kuulub vähemusse, enamusse või mitte kumbagi rühma, sõltub indiviidist endast ning on seotud tema identiteediga. Identiteedi eri aspektid muutuvad oluliseks vastavalt muutuvale keskkonnale ja tingimustele, seetõttu otsustab diskrimineerimise ohver ise, mis alusel ta diskrimineerimist ühel või teisel juhul kahtlustab. Diskrimineerimine jaguneb otseseks ja kaudseks diskrimineerimiseks. Otsese diskrimineerimisega on tegu siis, kui indiviidi koheldakse tema etnilise või rassilise päritolu, puude, vanuse, religiooni või seksuaalse sättumuse tõttu halvemini kui teisi inimesi. Kaudne diskrimineerimine väljendub pealtnäha neutraalsete kriteeriumite või praktikate tulemusena, pannes indiviidi tema etnilise või rassilise päritolu, puude, vanuse, usulise kuuluvuse või seksuaalse sättumuse alusel indiviidi jaoks ebasoodsasse olukorda (välja arvatud juhul, kui nimetatud praktika ja kriteeriumid on seaduslikult põhjendatud, seadustest tulenevad).

Teiste Sõnadega UUDISKIRI Lk. 2

UUDISKIRI

Seksuaalvähemused Seksuaalne orientatsioon ehk seksuaalne sättumus on komplekssete bioloogiliste, psühholoogiliste, sotsiaalsete ja kultuuriliste tegurite koosmõju tulem. Seksuaalsuse mõiste ei tähista ainult seksi või seda, kellega inimene vahekorda soovib astuda. Seksuaalsus hõlmab üldinimlikke emotsionaalseid vajadusi, vajadust turvatunde järele, mida pakub teine inimene. Mõiste seksuaalne orientatsioon tähendab seksuaalset külge-

Uudiskiri avaldatakse kord kuus kõigi partnerite poolt: Jaen y Almeria (Hispaania), Mantova (Itaalia), Mortagua (Portugal), Marseille (Prantsusmaal), Timisoara (Rumeenia), Tallinn (Eesti) Euroopa Komisjoni rahalisel toel. Eesti väljaanne on tehtud Tallinna ülikoolis

tõmmet teiste inimeste vastu, kas enda soost või vastassoost inimese või mõlema vastu. Seksuaalse orientatsiooni liigid on heteroseksuaalsus (eelistatakse vastassoost inimest), biseksuaalsus (seksuaalsuhteid sõlmitakse kummastki soost partneritega) ja homoseksuaalsus (eelistatakse samasoolisi isikuid). Seejuures pole nende liikide vahel väga kindlaid piire ning seksuaalsed tegevused, fantaasiad ja identiteet ei pruugi alati kokku langeda. (Papp 2010: 75) Seksuaalvähemused langevad tihti vihakuritegude või verbaalse vihkamise ohvriteks. Vihakuritegu on füüsiline või vaimne rünnak, mille ajendiks on eelarvamus teise inimese teatud iseärasuse, nt. seksuaalse orientatsiooni, suhtes. Verbaalse vihkamise puhul on tegemist teise indiviidi diskrimineerimise või vaenuliku suhtumise õhutamisega teise indiviidi suhtes, samadel põhjustel, mis vihakuritegude puhul. Seksuaalne identiteet – inimese nägemus iseenda kui seksuaalse olendi kohta. Sinna kuuluvad bioloogiline sugu (inimene on füüsiliselt tüdruk/naine või poiss/mees või tal ilmnevad interseksuaalsed tunnused, mistõttu võib korraga olla nii naine kui ka mees); sotsiaalne sugu ja soorollid (välimus, hoiak, kehakeel ja käitumine, mida ühiskonnas peetakse naiselikuks või mehelikuks); psühholoogiline sugu (sisemine veendumus, kas ollakse mees või naine või mõlemad korraga) ning seksuaalne orientatsioon (millise sugupoole vastu tuntakse erootilist külgetõmmet). Seejuures pole seksuaalne identiteet muutumatu ja absoluutne. (Papp 2010: 27) Homoliikumine oli esmajärjekorras uue identiteedi maksmapanek. Selle otseseks sümboliks oli vanade

Meediagrupp ei vastuta arvamuste eest, mida selles uudiskirjas väljendavad autorid

üldkasutatavate halvustava varjundiga väljendite (“queer”, “faggot”, “poufter” “inglise keelt rääkivates maades ja sarnaste terminite muudes keeltes) kiire hülgamine, eelistades uut universaalset tähistajat “gay”. Alguses oli mõiste “gay” kasutusel kõikehõlmava kollektiivse terminina, ühendades mehi ja naisi, noori ja vanu, musti ja valgeid, transvestiite ja transseksuaale. Enamus homoseksuaale elasid oma elu varjus

§ 12. Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. (Eesti Vabariigi Põhiseadus 1992)

SõNAVARA, MIS EI HALVUSTA SEKSUAALVÄHEMUSI

(“kapis”). Homoliikumine pakkus neile võimalust saada nähtavaks ja “kapist” välja tulla. “Kapist väljatulemine oli märk uhkusest ja enesekindlusest (Weeks 2009).

LESBI GEI SEKSUAA

US LVÄHEM

Tallinn, 2/ 2011

Analüüs

Lk 3

Metoodika Uurimustöös on kasutatud kahte analüüsimeetodit—kvantitatiivset ja kvalitatiivset sisuanalüüsi, kusjuures kvalitatiivse analüüsi raames on välja valitud artiklite sisu analüüsimisele lisaks kasutatud ka artiklite kommentaare ja neist tulenevate hoiakute, arvamuste tonaalsust. Kvantitatiivse analüüsi eesmärgiks oli teada saada, kas ja kui palju esineb kahes Eesti suuremas internetiajakirjas, Postimehe ja Delfi internetiportaalis, kajastatud artiklites seksuaalvähemusi iseloomustavaid stereotüüpseid märksõnu ajavahemikus 1. juuli 2011 – 30. november 2011. Kvalitatiivseks analüüsiks on välja valitud üks Eesti uudis, üks välisuudis, üks portreelugu, üks arvamusartikkel, üks Rahva Hääle rubriiki kuuluv artikkel ja üks kultuuriuudis – artiklid on sisuliselt erinevad, et tekiks kontrast.

Seksuaalvähemuste kohta kasutatud sõnad (1.07-30.11.2011 - Delfi, Postimees)

1 1

Seksuaalvähe mus

Gei Pede Lesbi Homo

Pederast

Transvestiit

Käesolevas uurimustöös käsitletud vähemust iseloomustavaid otsingumärksõnu – seksuaalvähemus, gei, pede, lesbi, homo, biseksuaal, pepuvend, omasooihar, lilla, piider, pederast ja transvestiit – kajastasid Postimehe ja Delfi internetiportaali uudised ajavahemikus 1. juuli 2011 – 30. november 2011 kokku 110 korda, millest kodeeriti 73 artiklit (ülejäänud uudised olid kas korduvartiklid või tasulise juurdepääsuga).

Kvantitatiivne analüüs Ajavahemikus 1. juuli 2011 – 30. november 2011 leidus Postimehe artiklites kokku kuus seksuaalvähemusi iseloomustavat märksõna – seksuaalvähemus, gei, pede, lesbi, homo ja biseksuaal. Ülejäänud otsingusõnadena kasutatud sõnad – pepuvend, omasooihar, lilla, piider, pederast ja transvestiit – kajastamist ei leidnud. Enam levinud sõnaks oli „homo“, mida leidus 36 artiklis. Kodeeritud artiklitest oli Eesti uudiseid 10, arvamusartikleid 11, välisuudiseid seitse ning kaks kultuuriuudist ja üks portreelugu. Seksuaalvähemus Märksõna „seksuaalvähemus“ esines ajavahemikus 1.07.2011 – 30.11.2011 12 korda. Seitsmel korral esines artiklites ka teisi kontentanalüüsis kasutatavad märksõnu – homo, gei, lesbi, pede ja biseksuaal. Artiklite tüübid jagunesid vastavalt Eesti uudisteks kuuel korral, välisuudiseks kahel korral ja arvamusartikliteks neljal korral. Otsitud sõna „seksuaalvähemus“ asetub artiklite sisus seitsmel korral neutraalsesse konteksti, kahel korral on tegemist negatiivse alatooniga ning kolmel korral on tegemist üksnes maininguga. Artiklite toon on kahel korral pigem positiivne, kahel korral negatiivne, ülejäänud kaheksa artiklit on neutraalse alatooniga. 12 kodeeritud artiklist sisaldab üks artikkel vähemuse esindaja tsitaate, kahel korral on artikli puhul tegemist vähemuse esindaja vaatenurga kajastamisega, ülejäänud üheksa artiklit vähemuse häält ei kajastanud. Artiklite teemad olid varieeruvad ning mõnda artiklit sai liigitada mitme valdkonna alla– ühel korral sai artikli sisu liigitada töö ja ühel korral hariduse kategooriasse, kolmel korral oli tegemist kultuuri kajastava artikliga, üks artikkel oli ajalooline, neljal korral puudutas artikkel seadusandlust, kolmel korral olid artiklid seotud kuritegevusega, kahel korral käsitlesid artiklid vähemuste suhteid enamusega, seevastu ei käsitlenud ükski artikleid suhteid riigiga. Gei Otsingusõnaga „gei“ leidus ajavahemikus 1.07.2011 – 30.11.2011 neli artiklit. Esimene artikkel sisaldas lisaks ka märksõna „homo“, tegemist oli positiivse alatooniga Eesti uudisega, sisaldades ka vähemuste esindaja vaatenurka. Artikli saab kategoriseerida kultuuri ja hariduse valdkonda. Teine artikkel oli oma olemuselt arvamusartikkel, sisaldades märksõna „pede“, kuid otsingusõna „gei“ kasutati üksnes maininguna, kuid negatiivselt. Artikkel oli ajalooline.

Tallinn, 2/ 2011

Analüüs

Lk4

Pede Otsingu tulemusena leiti märksõna „pede“ neljal korral, millest kaks artiklit olid tasulise juurdepääsuga ja üks korduvartikkel. Kodeeritud artikkel sisaldas lisaks otsingusõnale ka märksõna „homo“. Tegemist oli „kultuuri“ kategooriasse liigitatava portreelooga, mis ei sisaldanud vähemuste esindaja arvamust – märksõna „pede“ kasutati negatiivse alatooniga üksnes maininguna. Lesbi Otsingu tulemusena kajastus „lesbi“ ühes artiklis, kuid tegemist oli korduvartikliga ja seda ei kodeeritud. Homo Märksõna „homo“ esines kokku 36 artiklis, millest reaalselt kodeeriti 25 artiklit – seitse artiklit olid tasulise juurdepääsuga, 10 artiklit olid korduvartiklid ja ühte artiklit ei kodeeritud juurdepääsu probleemi tõttu. Kodeeritud artiklitest kolmes sisaldus seksuaalvähemusi iseloomustav otsingusõna „gei“. Artiklite tüübid jagunesid vastavalt viieks välisuudiseks, 12 eesti uudiseks, kuueks arvamusartikliks ja kaheks kultuuri uudiseks. Sisult positiivseid ja negatiivseid artikleid oli mõlemaid üks, kirjeldavaid ja neutraalseid artikleid 15, ainult maininguna kasutati märksõna „homo“ kaheksas artiklis. Positiivse alatooniga kasutati märksõna „homo“ kahes artiklis, neutraalselt 18 artiklis, negatiivselt neljas artiklis ja ühe artikli puhul on määratlemata. Kodeeritud artiklitest sisaldab ainult üks artikkel seksuaalvähemuste esindaja vaatenurka. Artiklid jagunevad kategooriatest tulenevalt neljaks kultuuri ja kuus religiooni artikliks, seadusandlust kajastavad kaheksa artiklit, suhteid riigiga neli ja suhteid enamusega üks artikkel ning kaks artiklit liigitati kategooria „muu“ alla. Biseksuaal Otsingu tulemusena kajastus „biseksuaal“ üksnes ühes artiklis, kuid tegemist oli korduvartikliga ja seda ei kodeeritud.

Paavst ei ole oma kodumaal eriti oodatud

Advokaat: iga verbaalse huligaansuse eest pole karistada mõtet

22.09.2011 07:20

15.08.2011 18:02

Kommenteeri | Prindi

Vandeadvokaat Ants Nõmper leiab, et on mõistlik, et politsei massiliselt internetis vihaseid väljaütlemisi teinud inimesi ei karista, sest enamasti pole tegu tõsiseltvõetavate kavatsuste, vaid lihtsalt verbaalsete ärplemistega.

Paavst Benedictus XVI (kodanikunimega Joseph Alois Ratzinger) alustab täna visiiti oma kodumaale Saksamaale. Saksamaal oodatakse paavsti vastuoluliste tunnetega, edastab Reuters. 84-aastane paavst peaks täna pidama kõne Saksa parlamendi alamkojas, kuid ligi 100 parlamendisaadikut teatasid, et nad boikoteerivad seda. Saksamaa erinevad vähemuste ja inimõiguste grupeeringud nõuavad paavstilt ja katoliku kirikult paindlikumat suhtumist näiteks naissoost kirikuõpetajatesse ning homopaaridesse. Berliinis toimuvad ka paavsti visiidi vastased meeleavaldused. Saksamaa parlamendihoone ees seisid eile kaks protestijat, kellest üks oli riietunud natsi-Saksamaa diktaatoriks Adolf Hitleriks ja teine paavst Benedictus XVI. Nende sõnul saab kahe mehe vahele võrdusmärgi panna. Politsei arreteeris need isikud. Enne paavsti visiiti Saksamaale andis Benedictus XVI vend, 87-aastane Georg Ratzinger intervjuu väljaandele Bunte. Vend paljastas, et tulevane paavst ei olnud naistest kunagi huvitatud. «Meile sai üsna noorena selgeks, et meie eluteed kulgevad teiste omadest erinevalt ning me ei abiellu,» lausus preestrist vend. Venna sõnul ei ole isegi paavst ilma patuta. «Igaüks meist teeb vahel pattu, kas ta siis on paavst või ei. Mu vend on oma patud alati üles tunnistanud,» lisas vend. Paavsti visiit Saksamaale kestab 22. – 25. septembrini.

Välisuudis Sisu –asetab negatiivsesse konteksti, Toon—neutraalne Ei sisalda vähemuse häält

«Kas seadused on piisavad või mitte, on igaühe tunnetuse küsimus, kuid minu meelest on karistusseadustiku paragrahv selge sõnastusega küll. Miks inimesi selle alusel eriti süüdi ei mõisteta, on seotud eelkõige sellega, et seadus keelab mitte lihtsalt kuskil kommentaariumis plärtsumise, vaid sellise verbaalse huligaansuse, mille puhul kaasneb reaalne oht inimese elule, tervisele või varale,» selgitas Nõmper. «Ma arvan, et sinna taha jääb enamik juhtumeid pidama. Kindlasti ei ole põhjendatud eeldada, et kui keegi kommentaariumis ütleb, et see on lollakas ja tuleks maha lüüa, siis keegi ennast tunneks siiralt ohustatuna või arvaks, et seda üritataks ka kohe ellu viia. Seadus ütleb, et politsei peab sekkuma siis, kui on veel täiendavat alust arvata, et see kommentaator ise või temast juhinduvad või mõjutatud isikud hakkavad seda üleskutset täide viima,» jätkas Nõmper. Ta tõdes, et seda selgeks teha on üpris keeruline ja politsei ülesanne ongi välja sõeluda, millised on reaalselt täidetavad ja teisi inimesi mõjutavad üleskutsed ja millised lihtsalt verbaalne huligaansus. «See sõltub isikust endast, tema positsioonist ühiskonnas, aga ka sellest, kuivõrd realistlik on üleskutse,» arutles ta. Nõmperi sõnul ärbeldakse tavaliselt kommentaariumis niisamuti, mingit konkreetset plaani seal siiski pole. Ka möödunud nädalal politsei poolt trahvitud blogija Juri Sutorini kommentaarides polnud Nõmperi arvates pealtnäha mingit ohtu: «Ilmselt politsei oma uurimistegevuse käigus tuvastas midagi enamat, mida me ei tea.» Kui jurist Reimo Mets avaldas arvamust, et politsei ei võta miskipärast just seksuaalse sättumuse põhjal tehtud ähvardusi menetleda, siis Nõmper kippus uskuma, et politsei on enne selgeks teinud tagamaad. «Politsei enne menetluse algatamist teostab ju väikese taustauuringu. Mina usun, et nemad on professionaalid ja hindavad ohtu õigesti. Ega meil ole ju Eestis näiteid, kus politsei oleks oma hinnangus ka väga mööda pannud,» arvas Nõmper. «Homoseksuaalsete puhul on selliseid solvanguid ja üleskutseid paraku palju, tõepoolest on sadu või tuhandeid, kellele nad miskipärast ei meeldi – aga need on tehtud üksikute isikute, mitte mingi organisatsiooni poolt. See on arvamuste paljusus, millega tuleb lihtsalt elada,» leidis advokaat. Ometigi soovitas ta inimestel vaenulike üleskutsetele reageerida ja politseisse pöörduda, kui inimene siiralt tunneb, et sellise üleskutse täideviimine võib ka tulevikus juhtuda. «Me ei pea kõrvu lonti laskma ja mööda seinaääri käima hakkama, politsei on selleks, et meid aidata ja seda ta kindlasti teeb,» arvas Nõmper. «See on õige kodanikualgatus, kui selliseid asju pannakse tähele ja antakse teada. Aga enne seda tasub kaaluda, kas see on ikka realistlik ähvardus või mõne ullikese endale tähelepanu tõmbamine.» Solvangud vähenenud Kuulsas Vjatšeslav Leedo kohtuasjas 2007.-2009. aastatel esindaja olnud Ants Nõmper leidis, et kui 2002. aastani solvamine karistatav, siis oli õige otsus uues karistusseadustikus see dekriminaliseerida, nii et see nüüd enam kriminaalkorras karistatav pole. «Ma usun tõesti, et politseil on ka targemat teha, kui kahe verbaalse riiukuke ütlemisi lahendada. Karistusseadustik jäägu ikka kõige raskemate kuritegude tarvis.» «Ma arvan, et olukord kommentaariumides on pärast Leedo juhtumit paranenud – esiteks on portaalid ise hakanud mõistma, et sellega kaasneb nende vastutus. Teiselt poolt on ka inimesed ise muutunud kultuursemaks, suurem kommenteerimishullus on mööda läinud. Ühiskond arenenud, kõik on saanud aru, et see ei ole normaalne, et laseme naabritel kommentaariumides ropendada, kiidame takka ja loeme seda – me kasvasime sellest välja.»

Eesti uudis Sisu – kirjeldav/neutraalne, Toon—neutraalne Vähemuse esindaja vaatenurk

Tallinn, 2/ 2011

Analüüs

Lk 5

Ajavahemikus 1. juuli 2011 – 30. november 2011 leiti Delfi artiklitest kokku kaheksa seksuaalvähemusi iseloomustavat märksõna – seksuaalvähemus, gei, pede, lesbi, homo, biseksuaal, omasooihar ja pederast. Ülejäänud otsingusõnadena kasutatud märksõnad – pepuvend, lilla, piider ja transvestiit – kajastamist ei leidnud. Enam levinud otsingusõnaks oli „gei“, mida leidus 23 artiklis, millest kodeeriti 17. Kokku oli kontentanalüüsi kodeerimistabelis 52 Delfi artiklit, millest kodeeriti 33. Kodeeritud artiklitest oli Eesti uudiseid kaks, arvamusartikleid 11, välisuudiseid kolm, Rahva Hääle rubriiki kuuluvaid artikleid 12, portreelugusid 4 ja üks analüüsiv artikkel. Seksuaalvähemus Märksõna „seksuaalvähemus“ esines Delfi internetiportaalis kajastatud artiklites ajavahemikus 1.07.2011 – 30.11.2011 ühel korral. Tegemist oli sisult kirjeldava ja neutraalse, toonilt positiivse arvamusartikliga, kus esines ka teisi vähemusi iseloomustavaid märksõnu, milleks olid homo, gei, lesbi, omasooihar. Artikkel ei sisaldanud vähemuste esindaja tsitaate ega vaatenurki. Artikli võib liigitada nii „kultuuri“, „seadusandluse“ kui ka „suhted enamusega“ kategooriasse. Gei Otsingumärksõna „gei“ esines ajavahemikus 1.07.2011 – 30.11.2011 23 korda, neist ühel artiklil oli probleem juurdepääsuga ja viis artiklit olid kordusartiklid, seega reaalselt kodeeriti 17 artiklit, kus üheksal korral eksisteeris ka teisi vähemusi iseloomustavaid märksõnu – homo, lesbi, biseksuaal ja omasooihar. Artiklite tüübid jagunesid vastavalt kolmel korral välisuudiseks, ühel korral Eesti uudiseks, neljal korral arvamusartikliks, kuuel korral rahva- või noortehääleks, ühel korral analüüsivaks artikliks ja kahel korral oli tegemist portreelooga. Artiklite sisu asetab otsitud märksõna „gei“ ühel korral positiivsesse ja kolmel korral negatiivsesse konteksti, ülejäänud 13 artiklit on sisulise poole pealt neutraalsed ja kirjeldavad, kuid sellest hoolimata on kolmes artiklis kasutatud alatoon negatiivne, ühes artiklis on kajastatus nii negatiivne kui ka positiivne, ühes artiklis seevastu nii positiivne kui ka neutraalne, kolm artiklit on positiivsed ning ülejäänud üheksa artiklit neutraalsed. Kodeeritud artiklitest sisaldas kuus artiklit vähemuse esindaja seisukohti ja ühes artiklis oli välja toodud üksikud tsitaadid, ülejäänud kümnes artiklis vähemuste esindajate arvamust ei eksisteerinud. Artiklite teemad olid varieeruvad, 15 artiklit jagunesid kategooriatest tulenevalt järgmiselt: üks ajalooline, kaheksa suhted enamusega ja kuus artiklit valdkonnast “ (tegemist peamiselt meelelahutuslike uudistega). Kahte kodeeritud artiklit said liigitada mitme teema alla – esimene käsitles nii haridust kui ka suhteid enamusega, teine seevastu kajastas ajalugu, seadusandlust, kuritegevust ja suhteid riigiga.

20-aastane noormees Sander elab õnnelikult koos oma noormehega ja ei häbene oma orientatsiooni sugugi. Ometi on Sander kategooriliset geiabielude, lapsendamise ja geiparaadide vastu. "Olen oma kooseluga väga rahul, kuid ometi ei käi ma oma orientatsiooni kellelegi kuulutamas ja ei mõtle sugugi abielule ega lapsendamisele. Loomulikult ei tee ma oma seksuaalsetest eelistustest saladust, kuid ei näe põhjust seda kuulutada," räägib Sander Publikule. "Eesti ühiskond on nii konservatiivne, et siin ei olda

Lesbi Märksõna „lesbi“ esines Delfi vaba juurdepääsuga artiklites kaheksa korda, neist neli artiklit olid korduvartiklid. Neljast kodeeritud artiklist kolm sisaldas teisi vähemusi iseloomustavaid märksõnu gei ja homo. Kõik artiklid saab liigitada „Rahva Hääle“ artikliteks, millest kolm käsitlesid suhte teemasid ning üks seadusandlust ja suhteid riigiga. Kolmel juhul olid artiklid sisult kirjeldavad, neutraalsed, ühes artiklis kasutati otsitud märksõna üksnes maininguna. Otsingusõna „lesbi“ kasutati kahel korral positiivse ja kahel korral neutraalse alatooniga. Artiklid ei sisaldanud seksuaalvähemuste esindaja arvamust.

Homo Otsingumärksõna „homo“ esines artiklites 11 korda, kuid nelja korduvartiklit ei ko"Ei saa ma ka aru nendest, kes ennast geiparaadidel eksponeerimas käivad. Miks on vaja kõigile karjuda: deeritud. Seitsmest kodeeritud artiklist "vaadake mind, ma olen gei!" Heterod ei käi ju kuskil paraadidel, et kõik saaksid teada nende orientatkolm sisaldasid teisi seksuaalvähemusi siooni. Mulle tundub, et geid on nii ametis võrdsete õiguste nõudmisega, et unustavad, millises ühiskoniseloomustavaid märksõnu nagu gei, pedenas nad elavad!" rast, lesbi. Artiklid jagunesid kaheks arva"Samuti ei taha ma abielluda. Ma arvan, et ei unistaks sellest ka siis, kui oleksin hetero. See on ju ainult mõttetu paber." musartikliks, kolmeks Rahva Hääle rubriiki kuulvaks uudiseks ja kaheks portreelooks. Sisult on viis artiklid neutraalsed, kirjeldaArvamus vad, üks artikkel asetab märksõna „homo“ Sisu– asetab negatiivsesse konteksti, Toon—neutraalne negatiivsesse valgusesse ja ühes artiklis on tegemist üksnes maininguga. Kodeeritud Vähemuste hääl: jah artiklitest kaks olid positiivse, kolm negatiivse ja kaks neutraalse tooniga. Kaks artiklit sisaldasid seksuaalvähemuste esindaja vaatenurki. Artiklid kajastasid teemalt ennekõike seadusandlust, kolme korral, suhteid enamusega kuuel korral, suhteid riigiga kahel korral ning kultuuri ja religiooni mõlemal juhul ühel korral (teatud artikleid sai teemalt liigitada erinevatesse kategooriatesse). veel lähima 40-aasta jooksul selleks valmis, et lapsel on kaks ema või isa. Miks panna laps sellisesse olukorda?" küsib Sander.

Teiste Sõnadega Lk 6

Analüüs Pede Märksõna „pede“ eksisteeris otsingu tulemusena viies artiklis, millest kodeeriti neli (ühe artikli puhul sai takistuseks probleem juurdepääsuga). Kodeeritud artiklitest üks oli Eesti uudis, kaks arvamusartiklid ja üks Rahva Hääle rubriiki kuuluv uudis, artiklid ei sisaldanud teisi vähemusi iseloomustavaid märksõnu. Kolm artiklit olid sisult neutraalsed, kirjeldavad, ühes artiklis kasutati otsingusõna „pede“ üksnes maininguna, sellele vaatamata oli tegemist pigem negatiivse alatooniga. Artiklid ei sisaldanud vähemuste esindaja arvamust ja neid sai liigitada ühel juhul kultuuri ja kolmel juhul muu valdkonna alla (televisioon). Biseksuaal, Omasooihar Otsingu tulemusena kajastus „biseksuaal“ ja omasooihar” kumbki vaid ühes artiklis, kuid tegemist oli korduvartikliga ja seda ei kodeeritud.

Pederast Otsingusõnaga „pederast“ leiti kaks artiklit, millest mõlemad kodeeriti. Tegemist oli arvamusarArvamus, tiklitega, mis sisaldasid teisi seksuaalvähemusi Sisu—asetab negatiivsesse konteksti, Toon—negatiivne iseloomustavaid märksõnu „homo“ ja „gei“. Vähemuste hääl: ei sisalda Märksõna „pederast“ on kasutaud pigem negatiivMuud kasutatud vähemusi tähistavad sõnad: homo se alatooniga, artiklid ise on sisult vastavalt neutraalne ja positiivne, ei sisalda vähemuste esindaja arvamust, tsitaate. Artiklid saab kategoriseerida valdkondadesse kultuur, suhted enamusega ja religioon.

Kvalitatiivne analüüs Käesoleva uurimustöö kvalitatiivne osa toetub kontentanalüüsi tulemusena kodeeritud artiklitele, mille hulgast on autor välja valinud konkreetsed artiklid. Analüüsi eesmärgiks ei ole keskenduda üksnes artiklite sisule ja selle analüüsile, vaid ka artiklite kommentaariumidest tulenevale negatiivsele suhtumisele seksuaalvähemuste suhtes ning omavahel võrrelda artikli sisulist ja kommentaaride tonaalsust. Välja on valitud igast kategooriast üks artikkel, mis ei anna küll üldistatud ja adekvaatset ülevaadet geivaenulikust suhtumisest või selle puudumisest Eestis, kuid pigem tõestab, et olenemata artikli sisust ehk kas tegemist on pigem negatiivse või positiivse meediakajastusega, on kommentaarid suhteliselt ühesugused. Analüüsiks on valitud ajavahemikus 1. juuli 2011 – 30. november 2011 ilmunud Eesti uudis, välisuudis, arvamusartikkel, portreelugu, Rahva Hääle rubriiki kuuluv artikkel ja kultuuriuudis.

Eesti uudiseks on valitud 8. novembril 2011. aastal ilmunud artikkel seoses kampaaniaga „Erinevus rikastab“ Uudis on sisuliselt neutraalne ja kirjeldav, positiivse alatooniga, sisaldades ka seksuaalvähemuste esindaja ehk ühe kampaanias osaleja dirigent Erki Pehki arvamust, kes ei usu, et kampaania päevapealt Eesti ühiskonna arvamust homoseksuaalsusest muudab, kuid loodab, et just enamuse esindajad saavad tolerantsuseks julgust juurde: „Ma mõtlen, et keegi võiks saada siit julgust, ja ma ei arvagi, et see julguse saaja peaks olema just vähemuste või erinevate inimeste poole peal, oleks tore, kui see kampaania aitaks just enamuse poolt ehk peavoolus elavaid, kelle elu on lihtne ja normidekohane ning kes ei taha näha erinevate inimeste probleeme, olgu ta venelane, pruunlane või paks inimene“. Erki Pehki hinnangul tekitab hirm paljudes inimestes eelarvamusi homo- või biseksuaalsete inimeste suhtes, sest vähestel on kokkupuude teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimestega. Artikkel ei õigusta sisuliselt homoseksuaalsust ega rõhuta geivaenulikku suhtumist ja selle olemasolu, olles neutraalne, kuid selles hoolimata väljendub artikli kommentaarides rahulolematus, süüdistades seksuaalvähemusi heterofoobsuses ja diskrimineerimises: „Just. Vastikud heterofoobid teevad siin kampaaniat. Kus on võrdõiguslikkuse minister? Heterosid diskrimineeritakse. Kui neile "no comments" tegelastele öelda, et normaalse perekonnaväärtustega tutvumine teeb neile head, siis oleks kisa taevani jälle.“ Käesoleva artikli kommentaare lugedes jääb silma huvitav aspekt – tuuakse sisse seadusi, mida tõlgendatakse kohati vägagi huvitavalt: Kampaania rikub lihtsalt EV kodanike põhiseaduslikke õigusi ja muud ei midagi. Põhiõigust mitte olla sõimatud, eks. Sealjuures veel selle eest, et kodanikud austavad põhiseadust ja käituvad põhiseaduse kohaselt, selle eest, et peavad ülal perekonda, mis on § 27 kohaselt rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus, selle eest, et kodanikud on vanemad tegelikult elu enese mõttes ja kasvatavad oma lapsi. Kampaaniat korraldav riik sõimab omaenda

Teiste Sõnadega Lk7

Analüüs

kodanikke "homofoobideks" ja EI KAITSE oma kodanikke § 27 täitmise eest perekonna ülalpidamise ja laste kasvatamise eest. Vastupidi, riik lõpetab siinkohal kaitse, milleks ta on põhiseaduse kohaselt kohustunud ja asub perekonda lagundama, viies selle salakavalalt ja argpükslikult vaikivalt VABA SEKSORIENTEERUMISE ALUSELE????? MIS RIIK SEE ON????? Mitte ühelgi ajal, mitte kusagil maailmas, mitte üheski riigis ei ole perekond olnud defineeritud kui VABA SEKSORIENTEERUMISE KOOSLUS!!! Ei ole muide tänapäevani, mitte ühegi riigi põhiseaduses ei ole sellist parandust tehtud.“ Anonüümsed kommentaatorid väljendavad rahuleolematust nende õigustega mitte arvestamise suhtes, sealjuures ise mitte arvestades seksuaalvähemuste huve ja õigusi. Samuti tuuakse kommentaaride kirjutamisel sisse ka religiooni valdkond: „Piibel on meie rahva väärtushinnangute ja eetiliste tõekspidamiste vundament. Sellele vundamendile toetuvad ka ateistide väärtushinnangud ja eetilised tõekspidamised. Piibel ütleb selgelt, et kui mees ühtib mehega, siis on see jumala silmis jäledus ja selle patu tegijaid karistab jumal surmaga. Homoseksuaalsust tajub seetõttu absoluutne enamus meie rahvast (veel) patu ja jäledusena. Homoseksuaalsuse pealesurumise tegelik eesmärk on murendada inimeste usk jumalasõnasse, väärtushinnangutesse ja eetikasse. Homoteemaga lammutatakse süstemaatiliselt meie vaimu ja hinge vundamenti. Kui ühel päeval enamus rahvast siiralt homoseksuaalsust normaalseks peab, siis hävime rahvana, sest me laostume vaimselt, kuna oleme ilma jäetud oma väärtushinnangute vundamendist.“ Välisuudiseks on valitud tavaline, sisuliselt mittemidagiütlev meelelahutusmaailmast pärinev uudis – 120 kilogrammisest matšost ragbimängijast sai pärast õnnetust gei – kuid see-eest kommentaaridest võib järeldada eestlaste suhtumisest seksuaalvähemustesse taaskord nii mõndagi. „Kukutage ennast kah peaga vastu maad, ehk saate siis ise kah moodsateks pederastideks... Lõpuks on katseliselt kindlaks tehtud, et geideks saadakse pärast korralikku peapõrutust ja jutud sünnipärasest soodumusest on tühi plära... See on veelkordne tõendus sellest, et omasooiharus ei ole normaalne vaid saab esineda vaid geneetilise hälbe mõjul (kaasasündinud kõrvalekalle) või siis kui normaalne inimene tugevasti peast põrutada saab.“ Kommentaare käesoleva artikli kohta on küll vähem kui sisulisemate artiklite puhul, kuid sõltumata sellest on kõik kommentaarid üldjoontes sarkastilised ja negatiivse alatooniga. „Veenev tõend sellest, et pederastia on ajuhaigus... Võibolla siis kõik need, kes siin paraadidel lippe lehvitavad ja saatkondade ees protesteerivad on beebidena maha pillatud lapsed?“ 6. juulil 2011. aastal ilmus Delfis portreelugu geiaktivistist, elukutselisest juristist Reimo Metsast, kes leiab, et eestlaste ebatolerantsuses on süüdi Nõukogude Liidu ajupesu: „See on see ajaloo pagas! Nõukogude Liidus ju tambiti kõigile pähe, et homoseksuaalsus on vale ja ebamoraalne, nüüd on neid tagajärgi raske parandada... See on lihtsalt jube, et Eestis arvatakse, et see on haigus, kui sul on teised seksuaalsed eelistused kui heterodel. See ei ole ju tõsi! Eestis on lihtsalt nii, et kõik, mis on võõras, tekitab hirmu... Ole see, kes sa oled! Salli ja aktsepteeri ka teisi sellisena, nagu nad on!“ Kuigi artikkel on sisult neutraalne, kirjeldav ja geivaenulikku suhtumist mitte propageeriv, rõhutades fakti, et homoseksuaalsus ei ole haigus ja inimesi tuleb harida homoseksuaalsuse teemal, et ühiskonnas ei tekiks ebatolerantsust ja vaenulikkust teistsuguse orientatsiooniga inimeste suhtes, on artikli ilmumisele järgnenud üle 250 kommentaari. Kommentaaride ja nende sisuga lähemalt tutvudes jääb silma erinevaid nüansse. Alustuseks vaenulik suhtumine ja negatiivsed kommentaarid, mis on adresseeritud otseselt Reimo Metsale: „Kaua võib?!? Ei taha enam sellest Reimost midagi kuulda. Ela oma elu ja ära hõõru seda igal võimalikul momendil kõigile teistele nina alla. Meid ei huvita su tegemised ja ütlemised! Ole homo kui tahad aga ole seda omaette ja omasugustega. Miks seda on vaja kuulutada tervele maailmale?“ On ka palju kommentaare ja sisulisi märkusi selle kohta, et väidetavalt soovib Reimo Mets tähelepanu, Nõukogude elust midagi teadmata: „Soov jälle negatiivseid kommentaare produtseerida? Oled Sa üldsegi NSV Liidu ajal teadlikku elu elanud, et sellist süüdimatut juttu ajad? Kuidas olid lood tegelikult... Hakka siin nüüd seletama! Aga valed, et intriigi saada pole õiged lahendused kui Sa tegelikult ikka soovid homode eest seista, mitte ei provotseeri jälle konflikte. Homod NSV Liidus -irw- ja tema teab teemat...?! Kunagi kirjutasid ka midagi analoogset ka Hitleri Saksamaa kohta...irw Tee endale teema põhjalikult selgeks ja ära pea inimesi kergeusklikeks.“ Arvamusartikliks on 15. novembril 2011. aastal kirjanik Urmas Espenbergi poolt kirjutatud artikkel, mis sisaldab teravmeelseid väljaütlemisi: „Prantsuse kodanlik revolutsioon vabastas homoseksuaalsuse kriminaalselt karistatava pärispatu seisusest ja lõpetas diskrimineerimise. Uusaeg kuulutas omasooiharuse haiguseks, mida tuli ravida. Homoseksuaalsuse täielikuks rehabiliteerimiseks kulus veel kakssada aastat... Homoseksuaalsus, mille teatud vorme antiikmaailmas salliti, muutus rängaks pärispatuks keskaegsetes kristlikes ja islamiühiskondades ning süüdlasi karistati karmilt. Keskajal käsitleti omasooiharaid tihti kui kurjategijaid. Pikka aega arvati, et nii homo- kui ka transseksuaalid on saatana kätetöö ja taolised inimesed olid tagakiusamise ja üldise põlgamise objektid. Alles uusaja revolutsioonid dekriminaliseerisid homoseksuaalsed suhted... Tolerantsuse suurendamist nii homoseksuaalide kui ka teiste seksuaalvähemuste suhtes peab muidugi jätkama. Siin arenguruumi jagub, kuna mõistmatust ja sallimatust on palju. Näib, et ükskõik millisele seksuaalsele eripärale vaadatakse Eestis rohkem viltu kui riigireetmisele või poliitpornole, isegi grupiseksis osalemine on meil suurem kuritegu kui riigivargus. Teiste inimeste seksuaalsed eelistused jäävad kõigile jalgu ja nende üle on kombeks ilkuda.“ Kuigi artikkel on kirjutatud üldjoontes neutraalses võtmes ja erapooletult, jääb kohati tunne, et autor õhutaks heteoroseksuaalide ebatolerantsust geikogukonna suhtes. Kommentaare lugedes kerkib esile „homofoobi“ mõiste erinev defineerimine ning väide, et seksuaalvähemusi mitte ei kardeta, aga neid lihtsalt ei sallita ega ei peeta nii-öelda terveteks inimesteks, võrreldes homoseksuaalsust sünnidefekti või haigusega.

Teiste Sõnadega Lk8

Analüüs

„Eestis löövad lokku gei- ja lesbiteemade ümber geid ja lesbid ise, survestades pidevalt endast erineva orientatsiooniga rahvamassi. Kõige liberaliseerimine, muide, pole tunnus sellest, et asjad on muutunud paremaks, loomulikumaks, õigemaks. Kui kaob kord ja igasugused piirangud, siis ei ole tulemuseks mitte suurem vabadus, vaid kaos, mis muutub kõigile ahistavaks - ka kaose tekitajatele. Ja siis see väljend - homofoob. Minu meelest on see mõistetav, miks on olemas nn homofoobe. Eks loodavad ju kõik vanemad, et nende laps sünnib terve ja paratamatult osadel on foobia, et nende laps või koguni nad ise on haiged. Sellised inimesed vahel mõtlevad ennast ise haigeks. Aga pole olemas homofoobi, kes oleks ennast homoks mõelnud. Homoringkond püüab seda "homofoobi" tiitlid määrida kõigile selleks, et oma tegevust pehmendada, terve mõistusega inimesi naeruvääristada. Tegelikkus on aga see - nii kaua kui eksisteerib inimkond, niikaua sodoomia on enamuse inimeste meelest jäle nilbus, mõistusevastane ja raske psüühiline haigus. Kui enamus peaks aga olema sodomiidid, siis lihtsalt sureksime kiiresti välja.“ Kommentaaride sisus leiab ka palju sisulisi vasturääkivusi, kus algselt väidetakse üht, kuid edasi lugedes ilmneb teine suhtumine. „Tegu on siiski seksuaalhäire või -hälbega, see on teisisõnu normaalsusest kõrvalekalle. Kui ühiskond promob väärnähtusi, mis vigastavad, või veel hullem, hävitavad temas peituvaid alustalasid (mees+naine=lapsed, perekond), suruvad peale neid, on tegu haige ühiskonnaga. Mulle ei lähe korda teiste seksuaalne orientatsioon, kuid olen kaotanud sallivuse omasooiharate suhtes (varem olin tolerantsem), sest see propaganda ja kõik need edevuseparaadid on kõike muud kui oma koha kättevõitlemine Päikese all.“ Kommenteerijad rõhutavad ka fakti, et nemad ei tea ühtegi seksuaalvähemuste esindajat: „Foobia on millegi kartus. Ma EI KARDA pederaste, ma jälestan neid. Ma ei tunne ühtegi inimest, kest tunneks-teaks mõnda pedet. Lihtsalt ei liigu sellises seltskonnas ega kohtades.“

Delfi Rahva Hääle rubriigist on valitud „Avalda arvamust“ artikkel, pealkirjaga “Kas kõik vähemused peaksid geinoorte kujul koolides jutlustama?” Sissejuhatavalt kirjutatakse sellest, kuidas koostöös Avatud Eesti Fondiga tähistavad MTÜ Eesti Gei Noored demokraatia nädalat, mille raames käiakse erinevates üldhariduskoolides gümnaasiuminoortele rääkimas, miks peaks homoseksuaalidest ja teistest ühiskonnas tõrjutud vähemustest hoolima ja millised on nende õigused: „Geiaktivist Lisette Kampus rääkis, et tal oli hea meel, et küsijateks olid just noormehed, kuna tavaliselt nad ei saa sellistel teemadel vabalt rääkida. Kampuse sõnul on selliste kohtumiste eesmärk info jagamine. See, kuidas keegi aga homodesse suhtub, jäägu igaühe enda otsustada.“ Käesolev artikkel kutsub lugejaid üles oma kommentaarides arvamust avaldama: „Hea Delfi lugeja, kuidas hindad sina geinoorte kui vähemuse valikut käia koolides noortele jutlustamas? Kas ka teised Eestis elavad vähemused peaksid neist eeskuju võtma? Kuidas peaksid vähemused Eestis oma huve kaitsma? Kuivõrd tolerantne on sinu arvates meie ühiskond?“ Kommentaarid jagunevad sisuliselt kaheks, esiteks, kommentaarid, kus väljendatakse arvamust, mis on (pigem) vaenulik ja põlastav, homoseksuaalsuse suhtes: „Omasooiharus on haigus, puue. Kaasasündinud defekt, kõrvelekalle normaalsusest. Looduses on ka kahe tüvega puid või nelja lehekesega ristikuid ja viie kroonlehega sireliõisi või muid kõveraid taimi. Ei materda ju neid maha, neil ka õigus kasvada, kui nad juba siia ilma tulnud on. Aga kas on vaja igal poole eksponeerida, et väärarenguga elusolend ongi ainuõige ja parim ja kui te mind ei armasta, siis olete halvad. Miks te pasundate oma haigusest nii valjult! Ja kunagi ei anna mulle rahu, et te vikerkaare ära solkisite.“ Teiseks, kommentaarid, mille puhul arvamuseavaldajad defineerivad mõistet „teised vähemused“ kui pilastajad: „Mõni soofiil võiks lastele rääkida, miks ta kutsusid, lambaid ja hobuseid rautab. Kindlasti pedofiilid võiksid lasteaedades rääkimas käija. Mina paneks osad kappi tagasi ja hullemad trellide taha. Koolidest hoidke eemale.“; „Zoofiilia ning nekrofiilia on jah vähem ohtlikud, sest nende puhul pole ohvriks elus inimene. Aga homoseksualistid teevad just lastest oma ohvrid. Tegemist on ju värbamisaktsiooniga laste seas, mille tagajärjel homod saavad oma pahe rahuldamiseks noort liha.“; „Eriti rikastavad meie maailmapilti pedofiilid zoofiilid nekrofiilid autofiilid ja veel paljud "head inimesed", kelle puhul me peame "märkama erinevusi" Halleluuja.“ „Kindlasti! Ka sarimõrtsukad ja kannibalid peaks koolides käima ja rääkima, kuidas nad on sellisteks sündinud ja kui lahe see on mida nad teevad.“ Kontentanalüüsi tulemusena ilmnes, et ajavahemikus 1. juuli 2011 – 30. november 2011 leidus otsingumärksõnu sisaldavaid kultuuriuudiseid kaks, mõlemas kasutatud seksuaalvähemusi iseloomustavad märksõna „homo“ üksnes maininguna: „Kiiret ümberkehastumist nõuab «The Black Rider» aga Raivo E. Tammelt. Kõigepealt naerutab ta publikut sarmika, homoliku ja flirtiva õhtujuhi Chantalina ning teiseks loob ta lihtsa, oma elutõdede ja tütre eest seisva jahimehest isa tugeva rolli.“... seetõttu ei kajasta ka artiklite kommentaariumid geivaenulikku suhtumist.

Tekstis on viidatud järgmistele materjalidele: Papp, Ülle-Marike (2010). VÕRDSE KOHTLEMISE SEADUS – Käsiraamat. Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi inimõiguste keskus. Weeks, Jeffrey (2009). Tänapäeva homoseksuaali kujunemine: patust samasooliste abieluni. Konverentsi “Mehed, naised ja teised” avaettekanne. Tallinn.

Teiste Sõnadega Lk9

Analüüsi kokkuvõte

Käesolev uurimustöö analüüsis ajavahemikus 1. juuli 2011 – 30. november 2011 Postimehe ja Delfi internetiportaalis seksuaalvähemuste kajastamist uudistes. Võttes arvesse ka artiklite üldist tonaalsust, võib järeldada, et Eesti meedias kajastatud artiklid ei õhuta geivaenulikku suhtumist ning negatiivse alatooniga kasutatud märksõnad esinesid üksnes maininguna. Geivaenulikkuse probleem esineb pigem kommentaariumides. Olenemata artiklite sisust ja adekvaatsusest, on kommentaarid valdavalt seksuaalvähemuste suhtes vaenulikud, kasutades sõnu valimata räigeid väljendeid ja olles kohati vaenu õhutavad. Interneti kommentaatorite puhul paneb imestama nii mõnigi aspekt, näiteks kuidas on võimalik omavahel seostada seksuaalvähemusi puudutavaid artikleid ja väljendada rahulolematust näiteks peaminister Andrus Ansipi vastu, kes on „süüdi homoseksuaalsuses ja peaks tagasi astuma“ ning kuidas seksuaalvähemusi seostatakse pedofiilide või nekrofiilidega, sealjuures võrreldakse homoseksuaale ka sarimõrtsukate ja vägistajatega. Kindlasti ei tohiks eestlaste üldistatud arvamust seksuaalvähemuste suhtes analüüsida üksnes anonüümsete internetikommentaatorite väljaütlemiste põhjal, vaid pigem tuleks üldpildi saamiseks eestlaste suhtumisest seksuaalvähemustesse analüüsida läbi erinevate uuringute, mis hõlmaks adekvaatseid küsimusi ja valikvastuseid, et saaks konkreetsema analüüsitulemuse. MARILIN STERNHOF

MIDA VÕIKS LUGEDA

Artiklikogumik Kapiuksed valla. Arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest Muuhulgas leiab kogumikust Maria Mölderi artikli “LGBT teemad meedias”. http://kapiuksed.egn.ee/wp-content/uploads/2010/11/LGBT-teemad-meedias.pdf Kogumiku kohta saab infot aadressil kapiuksed.egn.ee

Seksuaalvähemuste õiguste eest seisvad organisatsioonid ja asutused Eestis Seksuaalvähemuste Kaitse Ühing www. seky.ee

Seksuaalvähemuste infokeskus www.omakeskus.ee

Eesti Gei Noored www.egn.ee

Eesti geikristlaste kogu gei.kristlased.ee

VARIA Hanna Kannelmäe Mittetulundusühingu Eesti Gei Noored juhatuse liige:

TALLINNA ÜLIKOOLI MEEDIAGRUPI UUDISKIRI

www.inotherwords-project.eu

Iseloomustades viimastel aastatel homoseksuaalsuse teemadel ajakirjanduses ilmunut, jätaksin kommenteerimata seksuaalvähemusi käsitlevad arvamusartiklid, sest ajakirjandusväljaannetelt ei tohiks oodata üksikisikute mõtete tsenseerimist. Võib muidugi juurelda, kas igale arvamusliidriks tituleeritud radikaalile tasub lahkelt leheruumi jagada ning kas ei peaks hoolikamalt jälgima, et igale homovastasele artiklile kõlaks vastukaaluks ka kainele mõtlemisele ning solidaarsusele õhutav kirjatükk. Olulisemaks pean aga hoopis suhtumist, mida ajakirjanikud näitavad üles välisuudiseid tõlkides või kodumaiseid üritusi kajastades. Sõnast „homo“ või „homoõigused“ on saanud punane rätik, mida lugejate ninade ees lehvitatakse ning korraga pole enam artikli tegelik sisu oluline. Lugeja ainsaks küsimuseks jääb „mis eriõigusi need homod jälle nõuavad?“ ning soliidsemas või vulgaarsemas sõnastuses kerkib see küsimus kommentaariumis aina uuesti ja uuesti esile. Mitte ainult kommentaariumis, eravestlustes ka. Lugejale jääb aga selgeks tegemata see, et seksuaalvähemused ei nõua eriõigusi. Kui Peterburis keelatakse seksuaalvähemustest kõnelemine-kirjutamine, siis ei piirata mitte „homode õigust avalikult liputada“ vaid vabade kodanike õigust sõna- ja mõttevabadusele, iga kodaniku (jah, ka sellesama põlgliku lugeja) elementaarset õigust linnaruumis koguneda ning oma meelt avaldada ja oma vaadete eest seista. Sellesse vääritimõistmisesse ei püüa aga ajakirjandus selgust tuua, vaid iga järgneva artikliga ainult süvendab seda. Ilmselt on „homoõiguste“ tegelik tähendus – inimõigused – arusaamatu ka ajakirjanikule endale, kes seesugust terminit kasutada otsustab. Võrdusmärki nende kahe sõna vahele ei osata panna, kuna probleemi olemust ei mõtestata lahti. Seksuaalvähemusi nähakse kui üht kõrvalist ning ebaolulist gruppi, kelle püüdlused ning probleemid ei nõua pikemat süvenemist ning kindlasti pole neis probleemides midagi sellist, millega seksuaalenamusse kuuluv ajakirjanik samastuda taipaks. Kuigi tegelikult ometigi on. See, et Peterburis või Leedus enam sõna „seksuaalvähemus“ suhu võtta ei või ,ei piira ainult seksuaalvähemuste õigust iseendast rääkida. See lööb suu lukku ja sule käest ka ajakirjanikel, kellelt on võetud vabadus kajastada üht osakest meid ümbritsevast kirjust maailmast. Seetõttu tasub ajakirjanikel „homoõiguste“ osas oma silmad avada ning näha, et avalikkuse suhtumine ühte inimgruppi ning neid puudutava seadusandluse mõju ulatub laiemale kui vaid selle grupi esimese ja viimase liikmeni. Ajakirjandus mängib võtmerolli selles, et ühiskonna teadlikkus inimõigustest tõuseks ning vähemusgruppide püüdlusi tõusta võrdsele pulgale enamusgrupiga nähtaks kui loomulikku, aktsepteerimist ja tunnustust väärivat tegevust. On aeg pakkuda lugejaile järelemõtlemisainet selle üle, mida nende jaoks tähendab näiteks õigus kaitstusele rassilise, rahvusliku, keelelise, soolise, usulise jm diskrimineerimise eest ja kui oluline on, et see inimõigus nende jaoks kaitstud on, ning meelde tuletada, et see õigus, nagu kümned teised inimõigused, kehtib kõigile inimestele võrdselt. Täna aga näib paljudel ajakirjanikel puuduvat ettevalmistus ning valmisolek vähemustega seotud teemasid inimõiguste raamistikus käsitleda.

Rahvusvahelist homofoobia vastast päeva tähistatakse 17.mail

“Euroopa on oma arvamuse välja öelnud. Me teame probleeme, me teame, mis on valesti ja me teame, mida teha. Ma kutsun üles Euroopa kodanikke, valitsusi ja inimõigusorganisatsioone edasi liikuma selle põletava probleemi üle arutlemiselt tegudele, mis lõpetaksid lesbide, gei, bi– ja transseksuaalsete inimeste diskrimineerimise. On ülim aeg viia meie ideed praktikasse. Euroopa peab tegutsema.” Thornbjorn Jagland, Euroopa Nõukogu peasekretär (17.05.2011)

Järgmises uudiskirjas vaatleme usuliste vähemuste kuvandit Eesti ajakirjanduses.