9. aprill 2014 by Sõdurileht

Kes on kes meie pataljonis? Meie kaadrikaitseväelased räägivad oma tegemistest kaitseväes ja väljaspool kaitseväge.

Autokompanii rinnamärk meist sõltub!

APRILL 2014

Momente väeosa ajaloost

meist sõltub!

Kaitseväe logistikakeskuse logistikapataljoni 95. aastapäeva le pühendatud erinumber 9. APRILL 2014, ISSN 1736-3411

Väeosa, mis sündis Vabadussõjas Täna, 95 aastat tagasi, pandi alus logistikakeskuse logistikapataljoni eelkäijale. Nimelt loodi 9. aprillil 1919 soomusautode kolonn. Neid ajaloolisi päevi on meenutanud üksuse esimene ülem August Nieländer: „Kui enamlased Eestist taganesid veebruaris 1918, ei jäänud sakslastele kätte ühtegi venelaste soomusautot, samuti polnud neid eestlastel endil Vabadussõja algul. Et aga sellised masinad olid väga sobivad jalaväe operatsioonideks, siis pidid eestlased asuma omal käel nende valmistamisele. Soomusmasinaid hakkasid omal algatusel konstrueerima sel ajal ka Tallinnas admiral Pitka ja kapten Uus. Kui paar masinat oli valmistatud, saadeti need Soomusrongide Divisjoni ülema käsutusse. Sõna „soomus” oli nähtavasti see, mille tõttu soomusauto soomusrongiga ühendati. Tegelikult osutus see samm ekslikuks, sest otsene kasu soomusautodest oli ikkagi jalaväel. […] 28. märtsil 1919 viidigi mind 2. Diviisi päevakäsuga üle Soomusrongide Divisjoni. Ilmusin kapten Irve käsutusse ja tema korraldusel koostasin kõigepealt soomusautode üksuse statuudi. Kuna omaette nime siinkohal kasutada ei saanud, nimetasin üksuse Soomusautode kolonniks. Statuudi juhtkoosseisus võtsin arvesse kolonniülema koha polguülema õigustega ja adjutandi oma. Jagasin selle rühmadeks, millede ülemaiks pidid olema ohvitserid pataljoniülema õigustega. Igasse rühma määrati neli soomusautot, igale autole ülemaks ohvitser jne. Mu kava kinnitati kõikide detailidega.” Vastloodud soomusautode kolonn osales kaheksa soomusautoga Vabadussõjas. Nagu hiljem tõdeti, siis eestlaste soomusautode rindele ilmumine oli Punaarmeele suur üllatus ja põhjustas punaväelastele mõnikord koguni kabuhirmu. Mitu soomusautode kolonni võitlejat teenisid välja Vabaduseristid, kuid samas kaotas väike üksus sõjas ühe ohvitseri ja kaks sõdurit. 1923. aastal formeeriti väeosa ümber auto-tankide divisjoniks. Selle otsuse tagamaid selgitab järgnev mälestuskild: „Peale Vabadussõja lõppu jäi soomusautode arendamine paljudel põhjustel soiku. Tankide üksus, mis kahjuks Vabadussõjast osa ei võtnud, ei suutnud ka edasi areneda. Meie kaitsevägede juhatus,

nähes seda seisakut, otsis abinõusid, kuidas tasandada teed lahingmasinate edasiarendamisele. Üheks radikaalsemaks abinõuks oli koondada lahingmasinate ja autode üksused ühte väeossa, et sellega teha neid elujõuliseks. […] Vaevalt kahtles juba siis keegi selle sammu tarvilikkuses. Ta andis võimaluse kokku hoida üleliigsete väikeste üksuste staapide arvel, võimaldas luua ühised elujõulised töökojad nii lahingmasinate kui ka jõuvankrite parandamiseks, läbi viia ühist väljaõpet meeskondadele jne. Lühidalt, lahingmasinate ja autode koondamine ühte väeossa avas neile küllaldase arenemise võimaluse.” Tolle perioodi olulisemaks sammuks peeti lahinguja veomasinate töökodade asutamist, kus igapäevaste remonttööde kõrval sai õpetada välja väeosa remonditehnikuid. Samavõrd oluline samm oli tolle aja mõistes kaasaegse sisustusega ja autojuhtide ning tehnikute väljaõppeks hädavajaliku tehnikaklassi loomine. 1928. aastal formeeriti divisjon auto-tankirügemendiks. Sellel perioodil hakkas üksus kasutama Tallinna lähistel Männiku ala, mis on meie pataljonis nüüd tuntud kui Männiku harjutusala. Üks meenutus sellest harjutusalast 1930ndatest: „Aastate jooksul seal, kus peale kanarbiku ja tiheda männimetsa midagi polnud, kerkisid üles nägusad hooned: meeskonna ja ohvitseride elumajad, köök, elektrijaam, keldrid, laoruumid jne. Kõik ehitused on püstitatud divisjoni, praeguse rügemendi omal jõul. Hästi korraldatud laskeväli ja mitmekesine maastik soodustab lahingulise väljaõppe teostamist.” Sealsamas Männiku harjutusalal loodi 1925. aastal pataljonide allohvitseride kogu. 1935. aastal tehti allohvitseride kogu kümneaastasest tegevusest tagasivaade: „Liikmeskonna vaimse arenemise ja meelelahutuse eest on kogu püüdnud kõigiti hoolitseda. Suvel on korraldatud väljasõite kodumaa vaatamisväärsetesse kohtadesse ja talvel ekskursioone teistesse väeosadesse, muuseumitesse, näitustele ja tööstuskeskustesse. Liikmete üldise ja kaitseväelise hariduse täiendamiseks on korraldatud loenguid, tehtud referaate ja vaidlusõhtuid, muretsetud liikmeile odavahinnalisi pääsmeid teatritesse ja kinodesse. Tähtsamaks ja meeldejäävamaks sündmuseks kogu elus on kujunenud traditsioonilised Vabariigi ja rügemendi aastapäeva pühitsemised, mil kogu liikmed pärast õnnes-

tunud paraadi tulevad kokku ühiseks koosviibimiseks. Peale selle korraldatakse kogu ruumes klubi-, tee- ja meelelahutuse õhtuid, mil esitatakse muusikalisi ettekandeid nii kogu liikmete kui külaliste poolt ja keerutatakse tantsu. […] Sportlikus tegevuses on viimasel ajal liikmeskonna hulgas tähtsama koha omandanud laskesport. Kogu liikmeskonnast on 92% laskespordiühingu liikmed. […] Kogu liikmete abistamiseks majanduslikul alal omab suure tähtsuse kogu juures tegutsev laenu-hoiukassa. […] Igal liikmel on õigus saada pärast üheaastast rügemendis teenimist osakapitali summa suuruses. […] Osakapitali summa on praegu 12 300 krooni.” Nii nagu allohvitseridel, oli pataljonil ka ohvitseridel oma kogu. Ohvitseride kogu juures tegutses ka reservväelaste sektsioon, mille eesmärk oli parendada tegev- ja reservväelaste omavahelist läbikäimist. Nii kutsuti reservohvitsere väeosa jaanitulele, aastapäevaparaadidele, pidulikele sõdurivande andmistele, õhtusöökidele, relva- ja tehnikanäitustele kui ka

laskevõistlustele. Ka ohvitserkonnast kuulus 90% laskespordiühingusse. Püssilaskmises omandas näiteks 1936. aastal meistriklassi 5% ja I klassi 15% ning püstoli laskmises I klassi 10% ohvitseridest. Nagu teised meie väeosad, likvideeriti ka auto-tankirügement 1940. aastal, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Rügemendi tehnika jaotati laiali Punaarmee üksuste vahel. Kaitseväe taasloomine algas 3. septembril 1991, kui ülemnõukogu võttis vastu otsuse üldisest kaitseväeteenistuse kohustusest. Sama aasta 31. oktoobril algas kaitseväe loomine peastaabi kui operatiivjuhtimise organi formeerimisest. 13. aprillil 1992 loodi kaitsepoliitika kõrgeima organina kaitseministeerium. Kaitseväe taastamisel lähtuti poliitilisest otsusest, et selles protsessis järgitakse Vabadussõja ja sõjaeelse kaitseväe traditsioone. Siit tuleb otsida ka põhjust, miks 25. juunil 1992. aastal loodi soomusautode kolonni õiglusjärglasena kaitsejõudude peastaabi autokompanii. Ajaloolise järjepidevuse alu-

juhtkiri

Milles peitub meie tugevus? Sel aastal tähistame logistikapataljoni 95. aastapäeva. Nende 95 aasta jooksul oleme kogenud kordaminekuid ja õnnestumisi, millele vaadates võime uhkust tunda. Need aastad on õpetanud meid üksteise kõrval seisma ja üksteist toetama. Julgeolekut ei toodeta eraldiseisvate ühikute kaupa, see töö käib pidevalt. See on selline protsess nagu rohu kasvamine: märkamatu ja pidev. Käesolev aasta jääb pataljonile viimaseks Marja tänaval ning juba sellel sügisel paikneme ümber Ämari kaitseväelinnakusse. Ma soovin, et saaksime alati üksteisele julgesti silma vaadata ja kinnitada, et tahe ennast ja oma riiki kaitsta on murdumatu. Milles siis ikkagi peitub meie tugevus? Meie tugevus on minu arvates eelkõige meie terve mõistus, õppimisvõime ja tegutsemistahe. Terve mõistus ju ütleb, et mitte üksi Palamuse gloobus, vaid ka maakera on ümmargune. Meie tugevus on meie väiksus, kui suudame seda arukalt tööle rakendada. Samuti tuleb pidada meeles, et meie tahtest ja distsipliinist sõltub palju. Me oleme ainult siis tugevad, kui tegutseme üksmeelselt ja arukalt, kui äratame usaldust niihästi oma kaasmaalaste kui ka kaugemate partnerite hulgas. Meie ühine tahe, truudus ja distsipliin on relvadest tugevam ja sunnib järelikult vajadusel ka vaenlase relvad vaikima. Siinkohal on mul võimalus avaldada lugupidamist ja tänu ka kõigile endiste ja praeguste sõdurite lähedastele, kes on järjekindlalt toetanud oma sõna ja teoga sõdurite teenistust. Suur aitäh teile! Riigikaitse on alati kollektiivne protsess. Siin ei saa keegi kellelegi näpuga näidata ja öelda, et ainult sina oled vastutav. Meil kõigil on kohustus oma riiki kaitsta ja see on enesestmõistetav.

RAGNAR KOEMETS kolonelleitnant Väeosa esimene ülem August Nieländer

meist sõltub! APRILL 2014

meenutus Kangelane, kes peatas püstoliga tanki 1. detsembri 1924 varahommikul ründasid kommunistidest riigipöörajad auto-tanki divisjoni. Kommunistidel õnnestus teha mõni tank sõidukõlbmatuks ning nad proovisid ühte tanki ärandada. Niipea, kui mässajate tegevus avastati, hakkas veltveebel Rudolf Kaptein organiseerima vastupanu. Selle peale enamik kommuniste põgenes, kuid üks tank õnnestus neil siiski liikuma saada. Veltveebel Kaptein hiilis selle tanki juurde ning lasi riigireeturist tankijuhi oma teenistusrelvast maha, nurjates sellega lõplikult kommunistide plaanid auto-tanki divisjonis. Kommunistide riigipöördekatse nurjamisele kaasaaitamise ja oma kangelasteo eest pälvis veltveebel Kaptein III liigi 3. järgu Vabaduse Risti. Mõni ajaloolane on arvanud, et kui kommunistid saanuks enda kätte tankid, siis olnuks Eesti vabariigil nende mässu mahasurumine märksa raskem. Igatahes on see teadaolevalt esimene juhtum, kus meie kaitseväelane on teinud kahjutuks vaenlase tanki, pealegi kõigest püstoliga. Veltveebel Rudolf Kaptein (1898– 1937) oli pärit Hiiumaalt Keina vallast. Ta oli sõdinud I maailmasõja ajal vabatahtlikuna Vene tsaariarmee koosseisus lahingutes Rumeenias. 1919. aastal mobiliseeriti ta Vabadussõjas Eesti rahvaväkke, kus ta teenis Tallinna tagavara-rügemendi kuulipildujate kompaniis. Alates 1920. aastast jätkas veltveebel Kaptein oma teenistust auto-tanki rügemendis.

Veltveebel Rudolf Kaptein

seks sai tõsiasi, et nii soomusautode kolonni kui ka autokompanii võimekus baseerus üksuse motoriseeritusel. Veo- ja sõiduautod jõudsid Vabadussõtta enne kui soomukid. Vabadussõjas osalenud autokompanii allutati 1920–1923 nüüdse logistikakeskuse eelkäija – varustusvalitsuse – koosseisu. Ka ei olnud soomusautode kolonni esimesed soomukid midagi muud kui pelgalt tsiviilkäibes kasutusel olnud ja sõjapidamiseks ümber ehitatud veoautod. Mis puutub aga tankidesse, siis neid Vabadussõjas ei kasutatud ning järelikult ei aidanud nad kuidagi kaasa võidule. Seega ei olnud seos tankidega väeosa ajaloolise järjepidevuse määratlemise aspektist oluline. Ka oli selge, et taasloodud kaitsevägi ei saanud endale eelarvelistel põhjustel lubada tanke, nii nagu ei piisanuks Punaarmeelt ülevõetud üksikutest soomukitest tõsiseltvõetavate lahinguüksuste formeerimiseks. Kokkuvõttes otsustatigi käsitleda soomusautode kolonni õigusjärgluse taastamist kui lugupidamisavaldust meie esimestele motoriseeritud transpordiüksustele. Autokompanii paiknes alguses Tallinnas Lauliku tänaval. Esimestel aastatel ei olnud taasloodud väeosas igapäevane teenistuskeskkond just kõige parem. Näiteks on autokompanii esimene ülem Rimant Tšernauskas meenutanud: „Autokompanii isikkoosseis koosnes ülemast, veeblist ning kümmekonnast ajateenijast. Enamiku ajateenijatest moodustasid sõdurid, kes eri põhjustel mujale üksustesse ei sobinud. Lisaks olid kompaniis tsiviilisikust lukksepp ja remonditöökoja juhataja. […] Autokompanii ülemalt ei oodatud palju. Minu ülesanne oli anda edasi Kaitsejõudude Peastaabi käsud ning kontrollida, et kompanii võitlejad oleksid õigel ajal õiges kohas. Samuti pidin tagama, et kõik masinad oleksid tehniliselt korras ning vaatama kütusenäidikutelt, et paagid oleksid täis. […] Ajateenijatele väljaõppe andmine oli samuti minu enda initsiatiiv, sest Kaitsejõudude Peastaap oli seisukohal, et kaitseväe autojuhtidel ja remondilukkseppadel ei ole vaja isegi relvaõpet.” Teenistuskeskkond paranes märgatavalt, kui väeosa kolis 1993. aastal ümber aadressile Marja 4. 1994. aastal teenis autokompaniis juba 57 ajateenijat. Kuid oli ilmselge, et sellise väikese arvu kaitseväelastega oli siiski raske korraldada vahiteenistust, väljaõpet jne. Vaatamata kõigele oli ajateenijate motivatsioon kõrge või nagu

Nimed, mida meie pataljon on kandnud: •

soomusautode kolonn

•

auto-tanki divisjon (alates 1923. a)

•

auto-tanki rügement (alates 1928. a)

•

kaitsejõudude peastaabi autokompanii (alates 1992. a)

•

tagalapataljon (alates 1997. a)

•

kaitseväe logistikakeskuse tagalapataljon (alates 2002. a)

•

kaitseväe logistikakeskuse lahinguteenindustoetuse väljaõppekeskus (alates 2005. a)

•

kaitseväe logistikakeskuse logistikapataljon (alates 2009. a)

kompaniis teeniv reamees Janek Mägi tookord kirjutas: „Võrreldes teiste üksustega, on väeosa õhkkond suhteliselt pingevaba ja mõõdukalt sõjakas.” 1996. aastal tõdes tollane väeosa juhtkond, et Marja tänaval on ajateenijatele tagatud normaalsed elutingimused, olemas on kaasaegne söökla ning territoorium on heakorrastatud. 1990. aastate II poolel tahtis üha rohkem mehi läbida oma kaitseväeteenistuse just autokompaniis. Põhjus oli proosaline: väeosast sai väljaõppe käigus juhiloa ning Tallinnas liiklemise kogemuse. Autokompanii ajateenijate keskmist haridustaset peeti 1996. aastal võrreldes teiste väeosadega kõrgemaks. Nii olid ajateenijatest 33,8% keskharidusega ning 23,8% keskeriharidusega. Teisalt oli kohtulikult karistatud 5,4% ajateenijatest. Eesti keelt ei rääkinud aga 6,2% ajateenijatest. Sellel ajal pälvis väeosa kaitseväes tuntust nii mitmegi projektiga, mille puhul sai öelda, et tegu oli esmakatsetustega. Nii läbisid 1997. aastal väeosas vabatahtlikult reservväelase ettevalmistuse esimesed neli tütarlast: Aili, Inga, Tatjana ja Iwona. 1999. aastal käivitati väeosas ajateenijate esindusmehe süsteem, mille eesmärk oli vahendada ajateenijate probleeme ja ettepanekuid kaadri ja väeosa juhtkonnani. 1. maist 1997 nimetati autokompanii ümber tagalapataljoniks. 22. mail 2002 taasloodi 1918–1940 tegutsenud varustusvalitsuse õigusjärglasena kaitseväe logistikakeskus. Tagalapataljon liideti üheks logistikakeskuse struktuuriüksuseks ning hakkas edaspidi kandma nime kaitseväe logistikakeskuse tagalapataljon. 2000. aastate alguses läbis pataljonis aastase reservväelase ettevalmistuse juba ligikaudu 300 ajateenijat. Pataljon vastutas selleks ajaks kaitseväe tsentraalvedude, logistikaalase väljaõppe planeerimise ja läbiviimise ning väljaõppeprogrammide, õppematerjalide ja hindamiskriteeriumite koostamise eest. Väeosas oli taas au sisse tõusnud sport. Nii võideti korduvalt karikaid kaitseväe spordivõistluste üldises arvestuses ning edukalt osaleti laske-, orienteerumis-, maastiku- ja kergejõustikuvõistlustel kui ka Erna retkedel. Väga oluliseks sammuks kogu Eesti sõjaväelogistikas oli 2003. aastal logistikapataljoni koosseisu logistikakooli loomine. See väike, nüüdseks juba sõjaväelogistika seisukohalt strateegilise tähtsusega õppeasutus, alustas oma tegevust tagalapataljoni territooriumil paiknevates Punaarmee endistes garaažides, mis muudeti klassi- ja tööruumideks. Juba samal aastal hakati seal koolis välja õpetama nooremallohvitsere. 12-nädalase kursuse käigus õpetati tulevastele allohvitseridele laomajanduse, varustamise, transpordikorralduse, väliteenistuse põhitõdesid ning määrustikke, jalaväetaktikat, allüksuse juhtimist ja pedagoogikat. Seoses Iraagi ja Afganistani missioonidega tuli logistikakoolis hakata ette valmistama logistikuid, kes suudaksid sõjapiirkon-

meist sõltub!

Teavituskeskus, Filtri tee 12, 15007 Tallinn, tel 717 2179 Peatoimetaja: kapten Marek Miil Küljendaja: nooremseersant Jaanus Jaggo Keeletoimetaja: Kairi Vihman Fotod: kaitseväe logistikakeskuse arhiiv

Kuidas sõjaväelogistikud endale esimesed veoautod said I maailmasõja lõpul, kui Saksa okupatsiooniväed olid Eestist lahkumas, otsustasid nad kaasa võtta ka kõik siin kätte saadud sõidukõlblikud autod. Need koondati Tallinnas ühele platsile. Kuid sakslaste autojuhid olid mehed, keda oli oma ridadesse värvanud praeguse logistikakeskuse eelkäija, varustusvalitsus. Olles sakslaste plaanidest aimu saanud, rikkusid nad autode elektrisüsteemid. Sakslased, kes mitu tundi üritasid autosid käima saada, lõid lõpuks käega ja loobusid autode kaasavõtmisest. Niipea, kui sakslased olid autopargist lahkunud, ühendasid autojuhid juhtmed õigesti tagasi ning autokolonn liikus täies hiilguses varustusvalitsuse käsutusse.

dades tagada kõige vajalikuga meie lahinguüksuste võitlusvõime. Selleks hakati logistikapataljoni logistikakoolis esmakordselt komplekteerima rahvuslikke logistilisi toetuselemente (NSE – National Support Element). 2008. aastal alustati koolis logistika erialale spetsialiseerunud sõjakooli kadettide õpetamist. Varem oli kadettidel võimalik õppida sõjaväelogistikuks üksnes Soome vabariigi kaitsejõududes.

Logistikakool alustas oma tegevust tagalapataljoni territooriumil paiknevates Punaarmee endistes garaažides, mis muudeti klassi- ja tööruumideks. 2012. aastal eraldati logistikakool pataljoni koosseisust ning alates sellest ajast allub kool logistikakeskuse staabiülemale. Praeguseks on logistikakool jõudnud oma arengus vaieldamatult üheks olulisemaks Eesti sõjaväelogistika tulevikku kujundavaks struktuuriüksuseks, sest just seal planeeritakse logistikaalase väljaõppe tervikkorraldust, koostatakse logistikadoktriine ja -kontseptsioone. Kuid logistikakool ei oleks kunagi nii kaugele jõudnud ilma meie tänase sünnipäevalapse abita. Ka praegu on logistikakoolile oluline pataljonipoolne toetus ja koostöövalmidus. 2005. aastal nimetati logistikakeskuse tagalapataljon ümber logistikakeskuse lahinguteenindustoetuse väljaõppekeskuseks. Selle üksuse koosseisus olid brigaadi lahinguteeninduse pataljon ja transpordipataljon. Õige pea, 2009. aastal, formeeriti see väljaõppekeskus ümber kaheks eraldiseisvaks struktuuriüksuseks: lahinguteenindustoetuse pataljon 1. jalaväebrigaadi tagalapataljoniks ja transpordipataljon logistikakeskuse logistikapataljoniks. 2014. aastal võib meie logistikapataljoni ülesanded jagada laias laastus kaheks: reservsõjaväelogistikute väljaõpetamine ning kaitseväe üksuste tsentraalvedudega toetamine. Näiteks tehti 2013. aastal pataljonis 274 121 km ulatuses vedusid ning transporditi enam kui 2000 inimest, 1000 euroalust ning 131 erinevat tehnikaühikut. Mis puutub aga reservväelaste väljaõppesse, siis praegune logistika-

pataljon ootab oma ridadesse kaitseväeteenistust läbima eelkõige neid noormehi, kes õpivad või tegutsevad logistika-, transpordi-, tehnika- ja toitlustusvaldkonnas. Pärast sõduri baaskursust algavate erialade valiku võimalus sõltub, kas kutsealune tuleb kaitseväeteenistusse suvise eelkutsumisega või sügisese põhikutsumisega ning sellest, millised kursused tulenevalt kaitseväe vajadustest konkreetsel aastal avatakse. Kui kutsealune alustab oma kaitseväeteenistust suvise eelkutsumisega, võib olla tal võimalik õppida autojuhi (C- või E-kategooria, ohtlike ainete transportimine ja puksiirijuhtimine), sidespetsialisti, parameediku või jaoülema kursustel. Õppimine nendel kursustel tähendab kokku 11-kuulist kaitseväeteenistust. Kui kutsealune alustab aga oma kaitseväeteenistust sügisese põhikutsumisega, võib olla tal võimalik õppida mehaanikute, laopidajate, toidukäitlemise ja väliköögi ning tõstuki- ja kraanajuhi kursustel. Õppimine neil kursusel tähendab kokku 8-kuulist kaitseväeteenistust. Kui näiteks 2013. aastal õpetati logistikapataljonis välja 145 reservsõjaväelogistikut, siis viimase kümmekonna aasta jooksul on pataljon andud meie reservarmeele enam kui 3000 logistikut. Juba sellel aastal seisab logistikapataljonil ees viimaste aastakümnete suurimaid muudatusi. Seoses kaitseväe kümne aasta arengukavaga on vastu võetud otsus, et logistikapataljon kolib Tallinnast ümber Ämari kaitseväelinnakusse. See on esimene kord, kus pärast 1992. aastat saavad meie logistikapataljoni tegevväelased ja ajateenijad igati tänapäevased tööja teenistustingimused. Nimelt ehitatakse Ämari linnakusse meie pataljonile esmakordselt täiesti uued kasarmud, õppe- ja staabiruumid. Seega tähistab pataljon täna viimast korda oma sünnipäeva Tallinnas. Nüüdne logistikakeskuse logistikapataljon on alustanud kahel korral – 1919. aastal ja 1992. aastal praktiliselt eimillestki. Kuid üksnes tänu meie kaitseväelaste pühendumisele ja ohvrivalmidusele on suudetud üles ehitada väeosad, mis on vaatamata algusaastate raskustele suutnud täita oma ülesannet riigikaitse tugevdamisel. Õnnitleme kõiki logistikapataljoni endisi ja praegusi teenistujaid ning meie tublisid reservväelasi väeosa 95. aastapäeva puhul! kapten Marek Miil

Kaitsevägi internetis: www.mil.ee, www.youtube.com/sodurileht Kaitseväe pildialbum: pildid.mil.ee Vaata ka Sõdurilehe Facebooki-lehekülge www.facebook.com/s6durileht

meist sõltub! APRILL 2014

Kes on kes meie pataljonis? Pataljoni paiknemine kaitseväe logistikakeskuse struktuuris Pataljoni paiknemine kaitseväe logistikakeskuse struktuuris Logistikakeskuse Logistikakeskuse ülemülem (kol-ltn K. Koidumäe) (kol-ltn K. Koidumäe) Staabiülem

Materjaliteenistus

Hanketeenistus

Staabiülem

Materjaliteenistus

Staap

Hanketeenistus

Logistikapataljon

Haldusteenistus

Staap

Haldusteenistus

Liikumis- ja veoteenistus

Raamatupidamiskeskus

Liikumis- ja veoteenistus

Tervisekeskus

Raamatupidamiskeskus

Tugikeskus

Tervisekeskus

Tugikeskus Logistikakool

Logistikakool

Pataljoni paiknemine kaitseväe logistikakeskuse struktuuris Pataljoni struktuur ja juhtivkoosseis 2014. aastal:

tanis. Seejärel oli ta lühikest aega kooli veebel logistikapataljoni logistikakoolis. Alates 2010. aastast on vanemveebel Bluum logistikakeskuse logistikapataljoni veebel. Vanemveebel Bluum on täiendanud oma teadmisi mitmel erialakursusel, sealjuures ka Taani kuningriigi relvajõududes. Praegu õpib pataljoni veebel Tallinna tehnikakõrgkoolis transpordi ja logistika erialal. Tema teeneid riigikaitse ja kaitseväe ees on tunnustatud kaitseväe eeskujuliku teenistuse ristiga, maaväe hõberistiga, rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalenu medaliga, Kaitseliidu Tallinna maleva Nõmme malevkonna teenetemärgiga, autokompanii rinnamärgiga ning hulga tänukirjadega. Tema pikaajalist teenistust sõjaväelogistikas ning logistikakeskuses on tunnustatud rinnamärgiga „Kümme aastat teenistust Kaitseväe Logistikakeskuses”. Vanemveebel Bluum eelistab puhata vähemalt külmal perioodil kusagil soojal maal, näiteks Egiptuses. Muusika osas pataljoniveeblil eelistusi ei ole. Vabal ajal tegeleb vanemveebel Bluum rulluisutamise, geopeituse, võrkpalli ja jooksmisega. Kui vanemveebel pakuks teile oma lemmikrooga, siis oleks see kartulisalat. Vanemveebel Bluum on vallaline.

Pataljoni struktuur ja juhtivkoosseis 2014. aastal: Pataljoniülem

Pataljoniülem

Staap (ülem kpt A. Treksler)

Staap

(ülem kptTranspordikompanii A. Treksler) Staabi- ja tagalakompanii (ülem n-ltn K. Täht) (ülem n-ltn K. Kaup) Staabi- ja tagalakompanii (ülem n-ltn K. Kaup)

Staabi- ja tagalakompanii ülem

kompanii (ülem ltn A. Survo)

sümboolika Pataljoni lipp

Logistikapataljoni lipul on tuld purskav tiivuline draakon violetsel taustal, üksuse nimetus ja kuupäev. Tuld purskav tiivuline draakon on jõu ja kiiruse sümbol. Violetne värv sümboliseerib terast ja tehnikat. Tuld purskav draakon pärineb lipult, mille annetas 4. augustil 1929. aastal auto-tankide rügemendile Eesti autoklubi. Rügementi ja Eesti autoklubi ühendas tihe koostöö. Kui rügement koolitas autojuhte ja nõustas autoklubi liikmeid tehnilistes küsimustes, siis samal ajal hoolitses Eesti autoklubi, et Eesti vabariiki ostetaks võimalikult palju seda tüüpi autosid, mida sõja puhkedes saanuks kasutada Eesti kaitsevägi. Sõna „Autokompanii” ja kuupäev 25.06.1992 märgivad lipul Eesti vabariigi taasiseseisvumisel loodud esimese transpordiüksuse – kaitsejõudude peastaabi autokompanii – asutamise kuupäeva. Lipp annetati üksusele 1996. aastal.

Pataljoni embleem

nooremleitnant Kristjan Kaup

Pataljoni veebel (v-vbl T. Bluum)

Pataljoni veebel (v-vbl T. Bluum) Lahingumoonaveo-

Remondikompanii (ülema ülesannetes ltn A. Survo)

Transpordikompanii LahingumoonaveoPataljoni struktuur ja juhtivkoosseis 2014. aastal Remondikompanii (ülem n-ltn K. Täht)

Staabiülem kapten Asso Treksler

Kapten Asso Treksler (32) on sündinud Järvamaal Koeru alevikus. Põhi- ja keskhariduse omandas ta Keila gümnaasiumis. Ajateenistuse läbis Treksler 2000–2001 Kuperjanovi üksik-jalaväepataljonis. 2001. aastal alustas ta õpinguid KVÜÕA kõrgema sõjakooli põhikursusel. Pärast sõjakooli lõpetamist jätkas ta teenistust piirivalves. Ta on olnud õpetaja Muraste piirivalvekoolis ning õppetooli assistent sisekaitseakadeemia piirivalvekolledžis. 2007. aastal alustas ta teenistust logistikakeskuse logistikapataljonis staabiohvitserina. 2010. aastal teenis ta rahvusliku logistilise toetuselemendi (NSE) koosseisus Afganistanis, olles NSE-9 ülem. Alates 2012. aastast on kapten Treksler logistikapataljoni staabiülem. Staabiülem on täiendanud oma teadmisi mitmel erialakursusel, sealhulgas ka

kompanii (ülem ltn A. Survo)

Rootsi kuningriigi ja Soome vabariigi relvajõududes. Kapten Treksler on lõpetanud 2008. Tallinna Ülikoolis magistrikraadiga organisatsioonikäitumise eriala. Tema teeneid riigikaitse ja kaitseväe ees on tunnustatud kaitseministeeriumi hõbedase rinnamärgi, 1. jalaväebrigaadi rinnamärgi, piirivalve medaliga „Mõõk ja ilves”, rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalenu medali, autokompanii rinnamärgi, kaitseväe teenetemärgi ning hulga tänukirjadega. Teda on tunnustatud ka 2010. aastal aasta ohvitseri ergutuspreemiaga. Kapten Treksler eelistab puhata Eestis mõnes privaatses kämpingus. Välismaal puhkamisel eelistab ta Euroopat või mõnda soojemat turismipiirkonda. Muusika osas peab staabiülem lugu nii klassikast kui ka rokist. Nimetagem siinkohal näiteks Arvo Pärdi loomingut kui ka ansambleid Black Sabbath, Indivision. Raamatutest on kapten Trekslerist mõjutanud eelkõige Anne Applebaumi „Gulag”, Mihkel Muti „Hiired tuules” ning Erich Maria Remarque’i „Läänerindel muutuseta”. Sõjaväelastest on talle aga kõige enam pakkunud inspiratsiooni kindral Johan Laidoner. Staabiülem soovitaks sõbrale mitut filmi: Mike Leigh’ „Happy-Go-Lucky”, Sam Garbarski „Irina Palm”, Aleksi Salmenperä „Mehe töö”, Olivier Nakache ja Éric Toledano „Untouchables” ja Julian Schnabeli „Tuukrikell ja liblikas”. Vabal ajal tegeleb staabiülem kalapüügi, jooksmise, suusatamise ning lugemisega. Lemmiktoitu kapten Treksleril

(ülema ülesannetes ltn A. Survo)

pole, aga ta ei ütle ära klaasist piimast. Staabiülem on abielus ja kahe lapse isa.

Pataljoni veebel vanemveebel Tomas Bluum

Vanemveebel Tomas Bluum (38) on sündinud Tartus. Keskhariduse omandas ta Johannes Voldemar Veski nimelises Maarja keskkoolis. Ajateenistuse läbis Bluum 1997. aastal tagalapataljonis. Järgmisel aastal jätkas ta sealsamas pataljonis rühmaülema kohusetäitjana ning seejärel on ta kümmekonna aasta jooksul teeninud nii kompaniiülema kohusetäitja, väljaõppeallohvitseri-instruktori kui ka pataljoni veeblina. Ajavahemikus 2007–2010 on ta kolmel korral teeninud rahvusliku logistilise toetuselemendi (NSE) koosseisus Afganis-

Nooremleitnant Kristjan Kaup (27) on sündinud Otepääl. Oma alg- ja keskhariduse omandas ta Otepää gümnaasiumis. Ajateenistuse läbis Kaup 2006. aastal Kuperjanovi üksik-jalaväepataljonis. 2008. aastal alustas ta õpinguid KVÜÕA kõrgema sõjakooli põhikursusel. Pärast sõjakooli lõpetamist määrati ta 2011. aastal logistikakeskuse logistikapataljoni staabi- ja tagalakompanii rühmaülemaks. Alates 2013. aastast on nooremleitnant Kaup selle kompanii ülem. 2013. aastal teenis ta rahvusliku logistilise toetuselemendi (NSE) koosseisus Afganistanis. Nooremleitnant Kaup on täiendanud oma teadmisi mitmel erialakursusel. Tema teeneid riigikaitse ja kaitseväe ees on tunnustatud rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalenu medaliga ning hulga tänukirjadega. Nooremleitnant Kaup puhkab meelsasti nii kodumaal kui ka väljaspool Eestit. Muusika osas on tema lemmikstiil rokk ning -ansambliteks Led Zeppelin, Ozzy, Metallica jt. Raamatutest meeldivad kompaniiülemale Tõnu Trubetsky teosed. Sõjaväelastest on talle kõige enam imponeerinud praegu KVÜÕA-s teeniv staabiveebel Koit Vunk. Kompaniiülema filmisoovitus oleks Randall Wallace’i „Me olime sõdurid”. Vabal ajal tegeleb nooremleitnant Kaup meelsasti kalapüügi ja enda füüsilise vormi arendamisega. Kui kompaniiülem pakuks teile oma lemmikrooga, siis oleks see kindlasti mingi lihatoit. Kompaniiülem elab koos tüdruksõbraga.

Pataljoni embleem võeti kasutusele kaitsejõudude peastaabi autokompaniis 1996. aastal. Ka see sümbol pärineb lipult, mille 4. augustil 1929. aastal annetas auto-tankide rügemendile Eesti autoklubi.

Sõjaväelogistikute marss „Meist sõltub!”

22. veebruaril 2011. aastal annetas politsei- ja piirivalveameti orkestri peadirigent Arvi Miido kaitseväe logistikakeskusele ja kõigile sõjaväelogistikutele marsi „Ex nobis dependet!” („Meist sõltub!”). Marsis kõlab Vabadussõja-aegse populaarse ja meeleoluka sõdurilaulu meloodia, mis on viide sellele, et sõjaväelogistikud on teinud ja peavad tegema Eesti sõduri heaoluks kõik nendest sõltuva.

meist sõltub! APRILL 2014

Transpordikompanii ülem nooremleitnant Kalle Täht

Nooremleitnant Kalle Täht (34) on sündinud Pärnumaal Saarde vallas Kalita külas. Oma põhi- ja keskhariduse omandas ta Kilingi-Nõmme keskkoolis. Ajateenistuse läbis ta 2001. aastal Pärnu üksik-jalaväepataljonis. 2008. aastal alustas ta õpinguid KVÜÕA kõrgema sõjakooli põhikursusel. Pärast sõjakooli lõpetamist määrati ta 2011. aastal logistikakeskuse logistikapataljonis remondikompanii rühmaülemaks. Alates 2013. aastast on ta transpordikompanii ülem. Nooremleitnant Täht on täiendanud oma teadmisi mitmel erialakursusel. Ka on kompaniiülem lõpetanud 2005. aastal Tartu Ülikoolis bakalaureusekraadiga liikumis- ja sporditeaduste eriala. Tema teeneid riigikaitse ja kaitseväe ees on korduvalt tunnustatud tänukirjadega. Nooremleitnant Täht eelistab puhata kusagil Põhjamaades, näiteks Norras või Soomes. Muusika osas on

kompaniiülem leplik: talle meeldivad kõik stiilid polkast kuni rokini. Raamatutest on nooremleitnanti kõige enam mõjutanud koolimatemaatika käsiraamat. Sõjaväelastest on teda aga kõige enam inspireerinud Saksa väejuht Heinz Wilhelm Guderian. Nooremleitnant Tähe filmisoovitus oleks Jim Jarmuschi „Dead Man”. Vabal ajal tegeleb nooremleitnant sportimisega. Kui kompaniiülem pakuks teile oma lemmikrooga, siis oleks see kindlasti mõni lihatoit. Nooremleitnant Täht on abielus.

Lahingumoonaveo kompanii ülem ja remondikompanii ülema ülesannetes leitnant Allan Survo

ta Valga gümnaasiumis. Ajateenistuse läbis Survo 2006. aastal Kuperjanovi üksik-jalaväepataljonis, teenides seal ka jaoülemana. 2007. aastal alustas ta õpinguid KVÜÕA kõrgema sõjakooli põhikursusel. Pärast sõjakooli lõpetamist määrati ta 2010. aastal logistikakeskuse logistikapataljonis lahingumoonaveo kompanii rühmaülemaks. Alates 2013. aastast on leitnant Survo selle kompanii ülem. Leitnant Survo on täiendanud oma teadmisi mitmel erialakursusel. Leitnant Survo teeneid riigikaitse ja kaitseväe ees on korduvalt tunnustatud tänukirjadega. Leitnant Survo eelistab puhkust veeta Lõuna-Eestis või saartel, külmal ajal päikese ja palmide all. Muusika osas peab ta lemmikstiiliks poprokki ning -ansambliks Red Hot Chili Peppersit. Raamatutest on leitnant Survot kõige enam mõjutanud Ari Paunoneni ja Seppo Anttila „Jooksuga tippvormi”. Sõjaväelastest on aga teda kõige enam inspireerinud Ameerika ühendriikide relvajõudude strateeg kolonel John Richard Boyd. Kompaniiülema filmisoovitus sõbrale oleks Olivier Nakache ning Eric Toledano film „The Untouchables” (eesti keeles „1+1”). Vabal ajal tegeleb leitnant Survo meelsasti jooksmise, teatri külastamise, kokanduse ja fotograafiga. Kui ta pakuks teile oma lemmikrooga, siis oleks see laagerdunud veiselihast poolküps rostbiif. Leitnant Survo on vabaabielus.

Mälestame kaasvõitlejat Taasloodud kaitseväes on vanemveebel Ivar Brok esimene sõjapiirkonnas langenud logistik. Vanemveebel Brok sai 23. mail 2008. aastal Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis juhtunud õnnetuses üliraskeid vigastusi. Ta suri neisse järgmisel päeval. 1977. aastal sündinud Ivar Brok alustas teenistust kaitseväes 1997. aastal ajateenijana tagalapataljonis. Ajateenistuses läbis ta ka nooremallohvitseride kursuse. Pärast ajateenistust jätkas Brok teenistust kaitseväes ja lõpetas 1999. aastal kaitseväe lahingukoolis vanemallohvitseride kursuse. Seejärel teenis ta erinevatel ametikohtadel tagalapataljonis. Sõjaväelogistik vanemveebel Ivar Brok on maetud Ambla kalmistule.

Sõdurileht tunnustab Sõdurileht tunnustab kingitusega v-vbl Tomas Bluumi ja vbl Peeter Heinsaart kui tublisid veebleid, kellel ei jää meie lehest midagi kahe silma vahele! Kpt M. M.

Väeosa ülemad läbi aegade 1919

August Nieländer

1919

Albert Ojasson

1919–1923 Hans Vanaveski 1923–1934 Jaan Lutsar

Leitnant Allan Survo (28) on sündinud Tartus. Põhi- ja keskhariduse omandas

1934

Jakob Vende

1934–1936 Mart Tuisk 1936–1939 Johannes Remmel

Õnnesoovid oma väeosale

1939

Jaan Pinding

1992

Rimant Tšernauskas

Minu jaoks on logistikapataljon kui kaitsejõudude peastaabi autokompanii järeltulija olnud alati koduväeosa.

1994–1995 Alar Vihman

õsi, minu teenistus selles väeosas lõppes enne, kui üksus kolis ümber Marja tänavale. Sellele vaatamata olen ikka südames kaasa elanud meie pataljoni arengu- ja edusammudele. Võin rõõmuga öelda, et ühest 1990. aastate peaaegu tähtsusetust allüksusest on nüüdseks saanud kaitseväe võitlusvõimes tooni andev väeosa. Logistikapataljonil on kaitseväe logistikakeskuses ja kogu Eesti sõjaväelogistikas täita kaks äärmiselt olulist ülesannet. Esiteks meeldib mulle ikka öelda, et logistikapataljon on sõjaväelogistikute sepikoda. Just siin pataljonis vormitakse tublidest jalaväelastest vaprad, leidlikud ja toimekad logistikud. Nende logistikute väljaõppest sõltub aga meie lahinguüksuste võitlusvõime. Ka kõige parema väljaõppega ja võitlustahtelisemast eriüksuslasest, jalaväelasest, pioneerist, suurtükiväelasest või mere- ja õhuväelasest ei ole kasu, kui nendeni ei jõua õigel ajal varustus, laskemoon, kütus, transport, meditsiiniabi, toit ja vesi. Meie pataljonis antav väljaõpe ja igapäevane kasvatus aitabki lisaks praktilistele teadmistele ja oskustele ka kujundada sõjaväelogistikutes vastutustunnet. Teiseks on meie logistikapataljon Eesti sõjaväelogistika silmatorkavaim visiitkaart. Meie sõjaväelogistika maine sõltub sellest, mida räägivad meie kaitseväeteenistust läbivad

Autokompanii rinnamärk

noormehed oma väeosast kodustele. Nende head väljaõpet ja ettevalmisMeie prestiiži mõjutavad reservõppe- tust tõestab ka tõsiasi, et aastaid kogunemistel osalenud reservväelaste õpetati logistikapataljoni koosseiarvamus väeosa eluolust ja väljaõppe sus olnud logistikakoolis välja sõjakorraldusest. Samavõrd oluline on aga piirkonda saadetud logistikud. See logistikapataljoni isikkoosseisu enda tähendab, et meie instruktorite kätte suhtumine oma väeosasse ning see, usaldati kaitseväelased, kelle igapäevasest tegevusest mida nad räägivad sõltus otseselt teenistuskohast oma Mulle meeldib ikka Iraagis ja Afganissõpradele ja tuttavaöelda, et logistikapataljon tanis tegutsenud tele. lahinguüksuste Mõni aspekt selle on sõjaväelogistikute käekäik. Meie maine kujundamisel sepikoda. pataljonis väljaei sõltu siiski meist. Nii ootame alates 1992. aastast nüü- õpetatud logistikud ei ole kordagi disaegseid kasarmuid ja õppeklasse. lahinguüksusi alt vedanud. Eesti sõjaväelogistikute lipukirjaks Ei ole normaalne, et 2014. aastal leiab väeosa territooriumilt ruumipuudu- on valitud sõnapaar „Meist sõltub!”. sel telki paigutatud õppeklasse. Kuid Selles deviisis peitub ühest küljest see teenistus- ja väljaõppekeskkonna viide logistikute õlgadele pandud vasprobleem laheneb juba sellel aas- tutusest. Teisalt on see aga viide seltal, kui pataljon kolib ümber Ämari lest vastutusest tulenevale elitaarsusele: kui sinust midagi sõltub, siis oled kaitseväelinnakusse. Kuid veelgi olulisem materiaal- sa vajalik ja oluline. Pataljoni panus sest keskkonnast on väeosas valitsev on vajalik meie reservväelaste ettevalvaimne õhkkond. Mul on alati hea mistamisel. Pataljon on hädavajalik meel ja mind valdab uhkustunne, kui meie reservarmee üksuste toetamisel. kuulen väeosas kaitseväeteenistust Seega kandkem uhkusega sõjaväetäitvatelt noortelt meestelt, et patal- logistiku nimetust! Ning lõpetuseks: andke endast ikka jonis valitsevat puudulikku õppimiskeskkonda kompenseerivad asjalikud, ja alati parim, et tõsta meie pataljoni osavõtlikud ja heatujulised instrukto- võitlusvõimet. Kui näete, et midagi on rid ja allüksuste ülemad. See on märk valesti, siis mõelge, mida saaksite ise sellest, et pataljoni isikkoosseisu auto- olukorra parandamiseks teha. Ning riteet ei tugine määrustikust tuleneva- tehke see asi ka ära! Soovin kõigile tel õigustel, vaid hoopis heal erialasel logistikapataljoni võitlejatele ja meie ettevalmistusel. Võime oma pataljoni reservväelastele oma kalli väeosa 95. kaadri üle olla jätkuvalt uhked seni- aastapäeva puhul edu ja tervist! kaua, kuni ühegi ajateenija ega õppekogunemisel osaleva reservväelase küsimus ei jää vastuseta. KALEV Meie isikkoosseisul on, mida õpeKOIDUMÄE tada. Lisaks pikaajalisele kaitseväe kolonelleitnant staažile on paljudel meie tegevväelogistikakeskuse ülem lastest sõjalise operatsiooni kogemus.

1992–1994 Arni Ilves

1995–1999 Aivar Jaeski 1999–2001 Boris Püssa 2001–2002 Eero Rebo 2002–2003 Andrus Toss 2003–2005 Argo Ristisaar 2005–2007 Rudolf Jeeser 2007–2008 Taivo Rõkk 2008–2010 Marek Sügis 2010–2012 Gunnar Havi 2012

Avo Virk

2012–2014 Ragnar Koemets

Logistikapataljoni väljaantava rinnamärgi asutas kaitseväe juhataja 13. märtsil 1996. aastal. Rinnamärk oli algselt kutsemärk tehnika ja õppetöö alal. Tänapäeval antakse seda välja silmapaistva ja eeskujuliku teenistuse eest logistikapataljonis. Et rinnamärgi asutamise ajal kandis struktuuriüksus nimetust kaitsejõudude peastaabi autokompanii, siis kutsutakse seda ka tänapäeval tema algupärase nimetusega: Autokompanii rinnamärk. Rinnamärgi kandmise õiguse võib anda kaitseväe teenistujatele, kes on teeninud logistikapataljonis vähemalt kaks aastat. Põhikirja järgi võib rinnamärki anda ka kiiduväärt teenistuse eest üleajateenijatele, kes on logistikapataljonis teeninud vähemalt kolm aastat ning ajateenijatele, kes on tõestanud oma erialaseid püüdlusi ja häid õpitulemusi. Praeguse seisuga on välja antud juba 105 rinnamärki. Tuntuim rinnamärgi omanik on erukindral Ants Laaneots.

Kirjasõna meie pataljoni ajaloo kohta August Nieländer, „Taktikepi ja relvaga. Mälestusi” kirjastus Välis-Eesti & EMP, 1982 Tegu on meie pataljoni esimese ülema August Nieländeri (1887–1986) mälestustega. Praegu on tema ainuke meie pataljoniülematest, kes on avaldanud oma memuaarid.

Einar Lundborg „Soomusautoga Eesti Vabadussõjas” kirjastus Grenader, 2012 Tegu on Vabadussõjas soomusauto Kalevipoeg ülemana teeninud rootsi sõjaväelase Einar Lundborgi (1896–1931) mälestustega.

Kogumik „Varustusvalitsusest Kaitseväe Logistikakeskuseni 1918–2012” KVÜÕA kirjastus, 2012 Sellest kogumikust leiab alates Vabadussõjast kuni tänapäevani Eesti sõjaajakirjanduses ilmunud artikleid meie pataljoni kui ka sõjaväelogistika arengu kohta.