Sodur 0616 by Sõdur

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

Nr 6 (93) 2016

VARUSTUS

UUENEB Terras:

NATO tugevus peitub ühtsuses

Palk lĂľpetamisel alates 1350.- EUR

Ă&#x2022;ppeajal palk alates 650.- EUR

6/2016

SISUKORD 4 Eesti uudised

Relvaõpe uut moodi: uljas valik või teaduslik lähenemine

6 Välisuudised

Kaptenid Allar Eesmaa ja Tarvo Planken tutvustavad automaatrelva baasõppe ainekava loomise aluseks olevat uuringut ja edasist tegevust, mille eesmärk on selgitada relvaõppe muutmise vajadust kaitseväes ja Kaitseliidus.

Riho Terras: Eesti vajab külma pead ja julget meelt Kaitseväe arendamisest, koostööst liitlastega ja aasta jooksul saadud õppetundidest räägib ajakirjale kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras.

22 Kaitsevägi pildis 2016 Eesti kaitseväe tegemised fotograafide silma läbi.

Neuroparalüütilise toimega mürkained Enamik neuroparalüütilise toimega närvigaasidest on vastavalt ÜRO resolutsioonile klassifitseeritud kui massihävitusrelvad. Närvigaasidest annab ülevaate Andres Meos.

Ainult hästi varustatud sõdur on hea sõdur Sõduri välivorm, kiiver, jalanõud ja isegi pesu ei ole lihtsalt mugavusvarustus. Individuaalvarustuse elemendid on sõduri töövahendid, mis aitavad tal oma ülesandeid võimalikult hästi täita. Millised uuendused ootavad ees Eesti kaitseväelase varustust, kirjutavad leitnant Taavi Laasik ja Marika Müür.

32 Suurõppused infooperatsiooni võtmes Infooperatsioonid koosnevad paljudest alafunktsioonidest. Kõiki selliseid operatsioone koordineerib taktikalisel tasandil infooperatsioonide ohvitser brigaadi staabis. Kuidas selline töö käib, sellest kirjutab Kevadtorm 2016 õppuse järeldustele toetudes nooremleitnant Urmas Abel.

Saksa sõjateoreetikute ja -praktikute välja töötatud põhimõtted kanduvad tänapäeva sõjapidamisse ja sobituvad meie kaitseväe tegevusruumi. Millist rolli aga mängib sõjaajalugu kui teaduslik distsipliin tänapäeva Saksamaal ja mida kasulikku oleks meil sellest õppida?

50 Soomusrongid Vabadussõjas Praegu, kus on päevakorral Eesti kaitseväe varustamine nüüdisaegse soomustehnikaga, on sobilik meelde tuletada ka meie soomusväe alguslugu ligi sajand tagasi, kirjutab sõjaajaloolane Mati Õun.

Tegevtoimetaja Toimetaja

Sverre Lasn sverre.lasn@mil.ee / 717 2164 reservmajor Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee / 717 1922

Keeletoimetaja Kujundaja Trükitud Kaanefotod

Snaiprikool ja tema ülem hoiavad elus kaitseväe jaoks väga olulist võimet.

63 Raamatututvustused 64 Putini propagandamasina toimimisest Putini propagandamasinast kirjutab vastilmunud raamatus Marcel H. van Herpen. Teemat avab lühiintervjuus ka raamatu tõlkija Kaili Tamm.

Kairi Vihman Ragne Rikkonen-Tähnas AS-i Vaba Maa trükikojas Juhan Soone, Ardi Hallismaa

SÕDUR NR 6 (93) 2016

staabi- ja sidepataljoni teavituskeskus Filtri tee 12, 10132 Tallinn

2016. aasta oktoobris käis meediast läbi uudiseid, et Bab el-Mandebi väina lähistel on Ühendriikide sõjalaevu rünnatud tiibrakettidega. Mis on sellest rünnakust õppida Eesti kaitseväel, kirjutab kaptenmajor Ott Laanemets.

60 Aasta allohvitser: snaiprikooli ülem veebel Mihkel Paalo

45 Sõjaajaloo õpetamisest ja uurimisest

Väljaandja Toimetus

Õppetund Eesti kaitsmiseks: raketirünnakud Bab el-Mandebis

EESTI UUDISED

ÕPPUS OKAS TÕESTAS, ET RESERVVÄELASTE PEALE SAAB LOOTA Äkkõppus Okas lõppes 4. detsembri õhtul ja sellel osalenud reservväelastest ning kaitseliitlastest koosnenud kompaniid lahkformeeriti ja õppusel osalenud inimesed asusid koduteele. Eesti valitsus otsustas 1. detsembril kutsuda reservväelased õppusele Okas alates 2. detsembrist. Õppusele kutsuti Kaitseliidu Võrumaa maleva lahingkompanii ning staabi- ja sidepataljoni staabikompanii. Kaitsevägi soovis õppusega Okas testida oma juhtimissüsteeme, protseduure ja reservüksuste formeerimist, aga ka reservväelaste teavitamist erinevate kommunikatsioonivahenditega olukorras, kui vajalikud üksused kutsutakse kokku 24-tunnise etteteatamisega. Õppusel Okas formeeritud kaks kompaniid saavutasid oma lahinguvalmiduse, sest ettenähtud ametikohad täideti 88-protsendiliselt.

Ukraina kaitseväe juhataja: meile on tähtis teada, et me ei ole üksi

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Ukraina kaitseväe juhataja armeekindral Viktor Muzhenko saabus 24. novembril kahepäevasele visiidile Eestisse, et arutada siinsete kolleegidega edasisi koostöövõimalusi. Armeekindral Muzhenko kohtus kaitseminister Margus Tsahkna, riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Hannes Hanso, kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terrase ning erioperatsioonide väejuhatuse ülema kolonel Riho Ühtegiga. „Meile on tähtis teada, et me ei ole üksi ja Eesti on olnud Ukrainale hea partner. Tahan Eesti rahvast selle eest tänada ja loodan, et meie koostöö ja suhe paraneb edaspidigi,“ ütles armeekindral Muzhenko. Kindralleitnant Terrase sõnul on Eesti ja Ukraina kaitsevägede senine koostöö olnud tulemuslik ning kasulik mõlemale poolele. Eesti jätkab Ukraina toetamist kõigis senistes valdkondades, mis hõlmavad eelkõige Ukraina erivägede väljaõpet ja meditsiinialast koostööd, aga ka teisi valdkondi.

Tartus lõppes NATO suurim küberkaitseõppus Tartus lõppes 2. detsembril NATO arendusväejuhatuse korraldatud arvult neljas Eestis korraldatud kübekaitseõppus Cyber Coalition, millest võttis sel korral osa kokku üle 700 kaitseväelase, infotehnoloogia eksperdi, õigusala spetsialisti ning valitsusametniku. Kolmepäevase õppuse eesmärk oli testida liikmes- ja partnerriikide võimet seista vastu erinevatele küberrünnakutele. Õppuse üldjuhi Ameerika Ühendriikide kaptenleitnant Rob Hoari sõnul keskenduti sel aastal erinevatest hajussüsteemidest

ja nutiseadmetest nagu kellad ning telerid tulenevatele ohtudele. Ka sel korral kasutati õppuse intsidentide menetlemiseks NATO küberharjutusvälja, mis toetub Eesti kaitseväe võimekusele. Lisaks NATO staapidele ja ametkondadele osalesid õppusel NATO liikmesriikide ja lisaks seitsme partnerriigi ning Euroopa Liidu esindajad. Eesti korraldas õppuse vastuvõtva riigi toetuse tagades õppuse keskjuhtimise ning taristu ja logistika. Õppust juhiti Tartust, kaitseväe ühendatud õppeasutuste matkekeskusest.

Kaitseväelased osalesid Leedus õppusel Raudmõõk Ligi 250 tegevväelast ja ajateenijat 2. jalaväebrigaadi staabist, Kuperjanovi jalaväepataljonist ja õhuväest suundusid 17. novembril Leetu õppusele Raudmõõk, et harjutada koostööd liitlasüksustega. Nooremallohvitseride kursuse ajateenijatel oli rahvusvahelise õppuse raames võimalus rakendada seni õpitud teadmisi ning saada kogemusi liitlasüksuste koosseisus lahingute pidamisel. Ligi kolm nädalat kestnud õppus

koosnes erinevatest osadest, mille käigus harjutatiläbikaitse-jaründetegevused,luurepatrullide tegemine ning ümberpaiknemine rahvusvahelise üksuse koosseisus. Õppusest Raudmõõk (Iron Sword) võtsid osa 4000 kaitseväelast kümnest riigist. Lisaks Balti riikidele osalesid üksused Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, Saksamaalt, Ühendkuningriigist, Poolast ja Luksemburgist.

Merevägi arvas teenistusse tuukrija toetuslaeva EML Wambola Miinisadamas peetud tseremoonial arvati 1. novembril teenistusse mereväe tuukrija toetuslaev EML Wambola ja sõlmiti sõprusleping Kunda linnaga. Wambola soetati koos oma sõsarlaeva Tasujaga aastal 2006 ja oli siiani mereväe reservis. Laeva koman-

döriks määrati vanemleitnant Ermo Jeedas. Praeguseni EML Tasuja peal teeninud mereväelased, sealhulgas kaheksa ajateenijat, jätkavad oma teenistust EML Wambolal. Mereväe laeval Tasuja langetati sõjalaeva ahtrilipp, vöörigüüs ja komandöri vimpel.

FOTOD: TAAVI LAASIK, ARDI HALLISMAA, SIIM VERNER TEDER

EESTI UUDISED

LIIBANONI SUUNDUVAD KAITSEVÄELASED LÄBISID SOOMES VIIMASE VÄLJAÕPPE Novembri esimesel nädalal lõpetasid jalaväerühma ESTPLA-22 kaitseväelased ja IiriSoome pataljoni staabis teenistust alustavad eesti ohvitserid Soomes Pori jalaväebrigaadis viimase väljaõppe enne suundumist ÜRO rahuvalvemissioonile UNIFIL Liibanonis. Varem on missiooniks valmistuv Eesti kontingent läbinud relvastuse täiendkoolituse ning jao- ja rühmataseme väljaõppe, mille raames harjutati patrullide läbiviimist, kiirrünnakut ning tegevust hoonestatud

alal. Lisaks on kontingent saanud missioonispetsiifilise väljaõppe. Samuti on Soomes läbinud tüübikoolituse soomuki- ja maastikumasinajuhid. Viimasel kahel nädalal harjutasid kaitseväelased Soome kaitseväe instruktorite käe all, et lihvida ning ühtlustada oskusi, mis olid varem omandatud. Eesti kontingendi staabiohvitserid läbisid staabiõppuse, et harjutada koostööd Soome ja Iiri staabiohvitseridega.

Liibanonis teeninud kaitseväelased jõudsid koju Ämari lennubaasis peetud pidulikul rivistusel võtsid Liibanonist saabunud kaitseväelased vastu 1. jalaväebrigaadi ülem kolonelleitnant Veiko-Vello Palm ja kaitseväelaste lähedased. Ühtekokku tegid Estpla-21 kaitseväelased oma rotatsiooni jooksul 478 patrulli, millest ligi kolmandik olid öised. Juuli keskpaigast kuni septembri keskpaigani teenis rühm patrullbaasis UNP 6-50, mis asub vahetult Liibanoni ja Iisraeli eraldaval sinisel joonel. Koju saabunud jalaväerühma Estpla-21 vahetas välja jalaväerühm Estpla-22, mis jätkab samuti teenistust Iiri-Soome ühispataljoni ühes kompaniis koos Soome kaitseväelastega.

Aasta ohvitser on kolonel Eero Rebo Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras koos riigikaitse edendamise sihtasutusega andis 16. novembri õhtul kaitseväe 98. aastapäeva kontserdil Estonia kontserdisaalis üle aasta ohvitseri ja aasta allohvitseri preemia. Sel aastal said 3200 euro suuruse preemia aasta ohvitseriks valitud 2. jalaväebrigaadi ülem kolonel Eero Rebo ning aasta allohvitseri tiitli pälvinud 1. jalaväebrigaadi Viru jalaväepataljoni allohvitser veebel Mihkel Paalo. Ohvitseri ergutuspreemiad pälvisid major Anneli Liister, kapten Kaido Kivistik, leitnant Toomas Rein ja nooremleitnant VeliJuhan Veiman. Allohvitseri ergutuspreemia said vanemveebel Aleksander Räst, vanemveebel Taavi Heinsoo ja nooremveebel Kirsti Paavel.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Viimased pool aastat Lõuna-Liibanonis IiriSoome ühispataljonis teeninud staabiohvitserid ja jalaväerühma Estpla-21 kaitseväelased jõudsid 30. novembri hommikul Eestisse. Liibanonis teenistuse lõpetanud kontingendi ülem major Kuido Põldoja ütles, et eelmiste Eesti kontingentide tugev töö pani suured ootused ka äsja Liibanonist naasnud üksusele ja et Eesti sõduri maine on liitlaste hulgas tugev. „Eesti jalaväerühma toodi tihti teistele eeskujuks ja keerukal pataljoni juhtriigi vahetumise perioodil usaldati just Eesti jalaväerühmale kandev roll, mistõttu olid meie sõdurid soomlaste ja iirlaste roteerumise järel viimased lahkujad ja tagasid seni pataljoni operatsioonide järjepidevust,“ ütles major Põldoja.

VÄLISUUDISED

MITSUBISHI JA BAE SYSTEMS ARENDAVAD ÜHESKOOS USA ARMEELE LAHINGUMASINAID Jaapani rasketööstushiid Mitsubishi kinnitas, et otsib koostöövõimalusi firmaga BAE Systems, et alustada USA armee tarbeks järgmise põlvkonna lahingumasinate väljatöötamisega. Mitsubishi kõneisiku sõnul on neil kõigepealt plaanis välja arendada uut tüüpi vedrustussüsteem BAE Systems Bradley soomukitele, mis moodustavad ameeriklaste lahingamasinatest põhiosa. Uudse vedrustuse prototüüpi esitleti oktoobri alguses Washingtonis toimunud relvastusseminaril.

Saksamaa ja Prantsusmaa plaanivad suurendada kaitsekoostööd Saksamaa ja Prantsusmaa peavad võtma juhtrolli Euroopa kaitsekoostöös, kuna Euroopa seisab silmitsi eksistentsiaalsete ohtudega nii väljastpoolt kui ka oma piiride seest, teatasid kõrged Saksa riigiametnikud 29. novembril. Kõneledes 2016. aasta Berliini julgeolekukonverentsil, kirjeldasid Saksamaa ja Prantsusmaa ministrid ohtusid, mis ähvardavaid Euroopat üldiselt ja eriti Euroopa Liitu, rõhutades, et ainult suurem kaitsekoostöö saab tagada liidu edasise ellujäämise. „2016. aasta tõi endaga kaasa mitmeid hädasid ja praegune olukord ei ole aktsep-

teeritav,“ ütles Michael Roth, Euroopa asjade riigiminister ja Prantsuse-Saksa koostöövolinik Saksamaa parlamendis. „Nendeks on kriisid, konfliktid ja kasvav ebakindlus seoses Venemaa tegevusega Krimmis, Ukrainas ja Süürias; terrorism Liibüas, Iraagis ja Süürias; Brexit, mis lammutab [Euroopa] integratsiooni ja tähendab populismi kasvu [kogu mandril], ning Donald Trumpi valimine USA presidendiks, kelle arvates on NATO solidaarsus ainult nende jaoks, kes on valmis maksma selle eest kõrget hinda.“ Rothi kinnitusel peavad Saksamaa ja Prant-

susmaa nüüd nende kriiside valguses töötama käsikäes Euroopa julgeoleku tugevdamisel ja kahekordistama oma jõupingutusi sõjalise ja kaitsekoostöö suurendamiseks. „Euroopa Liit on meie elukindlustus,“ ütles ta. „Meie naabruses on praegu toimumas relvastatud konfliktid ja me peame tegelema nendega mõistlikult; me ei saa enam jääda kõrvalseisjaks või lihtsalt sulgeda oma silmi toimuva ees. Kaks kolmandikku eurooplastest, sealhulgas britid, soovivad, et Euroopa Liit osaleks jõulisemalt kaitsevaldkonnas ja nüüd on aeg tõhustada Euroopa kaitsestrateegiat. Jutt käib meie demokraatia ühisväärtuste ja õigusriigi põhimõtete kaitsmisest; me ei ole lihtsalt ühisturg, vaid ühiste väärtuste liit ja meie, Euroopa Liit, peame neid kaitsma.“

Hispaania merevägi tellib SH-60F Seahawki kopterid

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Hispaania valitsus on andnud riigi mereväele heakskiidu hankida kaks Sikorsky SH-60F Seahawksi kopterit, mida hakatakse kasutama taktikaliste transpordikopteritena. Kahe kopteri hanke maksumuse summas 40 miljonit eurot kiitis valitsuskabinet heaks 2. detsembril. Tegu on esimese etapiga hankeprogrammis, mille eesmärk on omandada kokku kuus uut kopterit. Kaks esimest kopterit võetakse kasutusele Sikorsky SH-3 Sea Kings kopterite asemel, mida Hispaania merevägi Armada Española on kasutanud juba pool sajandit. Enne otsust hankida USA-s valmistatud õhusõidukid pidas riik Airbusiga aastaid läbirääkimisi võimaluse kohta tellida mereväe vajadusteks kohandatud NHIndustriesi kopterid NH90.

Valitsus ütles oma avalduses, et otsus langetati SH-60F kasuks, kuna NH90 kopterite tellimus oleks tõenäoliselt täidetud alles 2025. aastal. SH-60F on SH-60B mitmeotstarbeline versioon, milliseid on Armada 10. eskadroni kasutuses juba 12 ja mis baseeruvad USA mereväega ühiskasutuses olevas Rota mereväebaasis Gibraltari väina lähedal.

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (november-detsember 2016)

FOTOD: LOCKHEED MARTIN, US ARMY

ALGASID MEHITAMATA ALLVEELAEVAPÜÜDURI SEA HUNTER KÄIDUKATSETUSED Sea Hunter, uudsel militaartehnoloogial põhinev mehitamata alus, mis on mõeldud allveelaevade avastamiseks ja pikemaajaliseks jälitamiseks, on jõudnud käidukatsetusteni. Selle 40-meetrise trimaraani valmistajaks on Leidos ja tellija on Defense Advanced Research Project Agency (DARPA), USA kaitseministeeriumi alluvuses olev agentuur, mille ülesanne on uusi militaartehnoloogiaid välja töötada. Esialgu oli Sea Hunter mõeldud allveelaevade avastamiseks ja jälitamiseks pikema aja jooksul, kuid alates selle üleandmisest DARPA-le on agentuur ja USA

merevägi otsinud laevale ka täiendavaid rakendusvõimalusi. Esmalt peab laev aga tõestama, et ta on suuteline tegutsema ohutult ja autonoomselt mitte ainult avamerel, vaid ka tiheda liiklusega sadamates. Lisaks kavatsetakse Sea Hunterit katsetada rahvusvaheliste laevade kokkupõrgete vältimise eeskirja (COLREGS) kohaselt 2017. aasta alguses. Katsetused peaksid jõudma lõpule 2017. aasta detsembris ja nende eesmärk on teha kindlaks, kas Sea Hunter sobib pikemaajaliste allveelaevavastaste sõjaliste missioonide elluviimiseks. Praegu läbib alus insenertehnilisi merekatsetusi San Diego rannikuvetes,

mis on ettevalmistav etapp enne põhjalikke kokkupõrgete vältimise katsetusi. Insenertehnilised merekatsetused algasid 2016. aasta novembris ja kestavad kuni 2017. aasta jaanuarini. Katsetuste käigus kontrollitakse navigeerimist geograafiliste asukohapunktide põhjal, mille järel katsetatakse näiteks aluse iseseisvat võimet vältida seisvaid takistusi ja reageerida nõuetekohaselt teiste laevade liikumisele (st kas säilitada sõltuvalt COLREGS-i olukorrast kurss või anda ning säilitada ohutu kaugus). Järgmise aasta jaanuaris viib Leidos läbi veel hulga põhjalikumaid katsetusi.

Poola kavatseb hankida 70 tiibraketti JASSM-ER

ründamiseks, neil on radari poolt raskelt avastatavad ning varustatud 423 kg kaaluva läbistava kildlaenguga lõhkepeaga. Hankemaksumus on hinnanguliselt 200 miljonit USA dollarit ja see hõlmab Poola F-16C/D hävitajate täiustamist JASSM-ER kasutuselevõtuks, raketikonteinereid, varuosasid, toetust ja katseseadmeid, tehnilist

dokumentatsiooni, personali koolitust ja õppevahendeid ning muid logistika- ja programmitoe elemente. Hanke raames tarnitakse ka mitmeid lennu- ja relvasüsteemi simulaatoreid. JASSM-ER rakettide tootmist alustati 2014. aastal ning neid valmistatakse Alabama osariigis Troys asuvas Lockheed Martini tehases. 2016. aasta lõpuks peaks Poola õhuvägi sõlmima ka lõpliku kokkuleppe AIM-9X Sidewinder ja AIM-120 AMRAAM tiibrakettide hankimiseks. Selle lepingu alusel hangitavate tiibrakettide arvu ei ole Poola relvastusamet avalikustanud, kuid 2014. aastal nimetas Poola oma koguvajaduseks umbes 200 JASSM/ JASSM-ER raketti.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Poola on esitanud taotluse hankida laiendatud tegevusraadiusega 70 õhk-pindtüüpi tiibraketti Lockheed Martin AGM158B JASSM-ER koos asjaomase toetuse, seadmete ja koolitusega, teatas USA kaitsekoostöö agentuur DSCA 28. novembril. Võrreldes põhimudeliga JASSM on tiibraketil JASSM-ER (Joint Air-to-Surface Standoff Missile-Extended Range) tõhusam Williams International F107-WR-105 turboventilaatormootor, suurem kütusepaak ja kahepoolne andmeside, mis võimaldab muuta lennukoordinaate ka lennu ajal. Kuigi mõlema tiibraketi välismõõtmed on samad, siis JASSM-ER tegevusraadius on tervelt 930 km, võrreldes standardraketi 370 kilomeetriga. JASSM-tüüpi tiibraketid on mõeldud väärtuslike, hästikindlustatud, fikseeritud või teisaldatavate sihtmärkide

FOOKUS

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Eesti vajab KÜLMA PEAD ja JULGET MEELT Kaitseväe arendamisest, koostööst liitlastega ja aasta jooksul saadud õppetundidest järgmise aasta plaanide valguses räägib ajakirjale Sõdur kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras.

Ivar Jõesaar FOTOD: ARDI HALLISMAA

 Läti ja Eesti kaitseväe juhatajad, kellel on üks ühine siht – piirkonnas julgeolek tagada – kindralleitnant Raimonds Graube ja kindralleitnant Riho Terras.

FOOKUS

savi kohtumine oma otsustega. Neiski ei ole mõtet näha mingeid ajaloo lõpu kuulutajaid, kuid need on olulised ja suured sammud õigel teel. Otsus saata Balti riikidesse ja Poola eelpaigutatud relvastatud sõjalises valmiduses üksused oli tähtis ja siit on hea edasi minna. Veel aasta enne seda tundus asjade taoline käik ulmeline ja võimatu. Et kui 28 riiki otsustavad, et nad peavad midagi tegema ja teevad selle ka ära. Minu silmis ei seisne Varssavi kohtumise tähtsus mitte ainult otsuste sisus, vaid ka selles, kuidas need tehti – kõikide riikide ühises arusaamises. 28 riiki ühiselt otsustasid kaitsta NATO idapiiri, ei olnud nii, et mõned liitlasriigid otsustasid saata meile appi inimesi. Me peame püstitama endale olulisi sihte ja kui me nende nimel korralikult tööd teeme, siis me suudame neid ka saavutada. Kui aastale veel tagasi mõelda, siis tulevad mulle meelde ka meie vigastatud sportlaste saavutused rahvusvahelistel Võitmatute sportmängudel (Invictus Games) Ameerika Ühendriikides tä-

põlistama ja selleks on vaja NATO plaanid sellesuvise poliitilise otsusega kooskõlla viia ja nendest ka tulevikus lähtuda.

Mida peaks ülejäänud Läänemere maad ühiselt tegema, et taastuks ühe kindla riigi rikutud kuvand Läänemere regioonist kui rahumeelsest paigast?

Ma ei usu, et see rahumeelsus täiesti paigast ära oleks läinud. Me oleme oma liigse ärevusega seda kuvandimuutust võimendanud. Minu arvates on meil siin endiselt üsna rahulik paik. Rääkisin just Balti kaitsekolledži kõrgemate riigiametnike ja vanemohvitseride kursusel, et vaadake ringi, kas meil on siin sõda. Tegelikult ju pole, aga selle rahu säilitamiseks peame tekitama rutiine. Keegi ei arutle selle üle, kas on ohtlik või pingeid eskaleeriv, kui Ameerika sõdurid on Sitsiilias Sigonella mereväebaasis või Ühendkuningriigi sõdurid on Saksamaal. Ka meie peaksime võtma rahulikuma tooni. Britid ja teised liitlased tulevad, nad

BRITID JA TEISED LIITLASED TULEVAD, NAD ON ÜKS OSA MEIE PLAANIST NING NAD ÕPIVAD JA HARJUTAVAD KOOS MEIEGA. NAD ON VALMIS KOOS MEIEGA SÕDIMA. navu suvel. Meie teenistuses vigastada saanud võitlejad, kes on leidnud endale võimetekohased spordialad, tõid sealt ära kokku kaheksa medalit – neist kolm kulda, kolm hõbedat, kaks pronksi ja nende meeste üle olen ma tõeliselt uhke. Mis on NATO liitlaste üksuste idapoolsetesse liikmesriikidesse paigutamise protsessis ajutist ja mida saame pidada jäävaks? Millised on teie arvates lõppeva aasta olulisemad sündmused Eesti riigi kestvust silmas pidades?

Kuidas edeneb lisaks 1. jalaväebrigaadi ja keskpolügoonil käiva tormilise arendamise taustal 2. jalaväebrigaadi taristu ja eriti Nursipalu harjutusala väljaehitamine?

2. jalaväebrigaad on taristu poolest juba valmis, aga mis puutub harjutusaladesse, siis nendega on kitsas igal pool. Ega me üksnes keskpolügooniga seda asja nagunii ei lahenda. Nursipalus ruumi on, aga seda ei saa kasutada. Põhiline on saada kohalike inimestega kokkuleppele. Me tegutseme ju oma inimeste, oma riigi kaitseks. Peab veel tööd tegema, et

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Need sündmused, mis minu hinnangul maailma tegelikult ümber kujundasid, leidsid aset üle-eelmisel aastal Ukrainas. Muidugi võivad ka mõned parasjagu käimas olevad poliitilised sündmused ajalugu muuta, kuid arvan, et rahulikku meelt säilitades suudame me need üle elada. Olgu see siis Brexit või USA presidendivalimised, tahan siiski loota, et need ei muuda maailma teistsuguseks. Meie jaoks oli lõppeval aastal konkurentsitult olulisim NATO riikide Vars-

Ajutine tähendab, et üksused viibivad siin konkreetse ajavahemiku. Roteerumine tähendab, et valdavalt ei tule liitlaste sõdurid siia koos peredega. Kuigi on ka neid, kes jäävad kauem kui pooleks aastaks. Protsessi jäävaks osaks on NATO kui terviku sõnum, et ta tahab kõigi oma liikmesmaade turvalisusele panustada. See on igaühele nähtav ja kuuldav ning me ehitame nende tulekuks ka jäävat infrastruktuuri, mida ju kaasa ei võeta. Kui rahvusvaheline olukord muutub, siis otsustavad 28 riiki taas ühiselt, kas sellist heidutavat kohalolekut on vaja või mitte. Minu seisukoht on, et praeguse lahenduse peab NATO

on üks osa meie plaanist ning nad õpivad ja harjutavad koos meiega. Nad on valmis koos meiega sõdima. Ma ei usu, et soomlased oleksid kunagi Venemaa suhtes valvsust kaotanud. Rootslastel oli õigustatud ootus rahulikule elule, sest Rootsi riik on väga pika aja sõdadest eemal olnud ja rahvas ei ole harjunud tundma hirmu. Nüüd, kui maailm rebeneb igast otsast, on Põhjala-Balti dimensioon meie jaoks üha olulisem ja selles suunas tuleb veel palju tööd teha.

FOOKUS

tekiks üldine mõistmine – kaitseväelased peavad kuskil harjutama, sest muidu nad ei saa õppida riiki kaitsma. Arusaam, et muidugi olen riigikaitsmise poolt, aga mitte minu tagaaias, palun – see on paraku ajast ja arust. Seni kaalume ka teisi võimalusi, et laiendada oma harjutustegevuse ala. Oleme teinud jõupingutusi ja pidanud plaane koos teiste Balti riikidega, et kaitsevägede harjutamisvõimalusi suurendada. Läti ei ole ju ka Lõuna-Eestist väga kaugel ning kui liitlased ka sinna kohale jõuavad, siis muutub Põhja-Lätis harjutamas käimine vägagi tavapäraseks. Ega harjutusalal pea ju pidevalt kohapeal olema. Sinna liigutakse vaid õppuste ja harjutamise ajaks. Lätlased mõtlevad praegu läbi, kuidas neid alasid arendada ja vajadusel leiame koos lahenduse. Õppus Siil 2015 näitas, et vajadusel tulevad meie reservväelased kohale ja muutuvad väeks. Kas meil jagub neid juhtima pädevaid, motiveeritud ja ennast täiendavaid reservallohvitsere-ohvitsere?

Kogu meie reservväe väljaõppesüsteem toodab neid juhte ja hoiab reser-

ja siis nad lähevad edasi üldreservi. Kes siis soovib, see saab teha juhikarjääri reservis, aga kes ei taha, sellele kohustuseks seda teha ei saa. Kaitseliit on talle omaselt keerulisel ajal jõudsalt oma liikmeskonda kasvatanud. Kas kuskil on ka piir, millest edasi me seda vaba tahte väge enam korralikult välja õpetada ning moodsa relvastuse ja varustusega katta ei suuda?

Oluline on see, et Kaitseliit pole ainult arvuliselt kasvanud, vaid ka kvaliteedilt arenenud. Ja selle kvaliteedi tõus on silmanähtav. Kaitseliit on oma ridu jätkuvalt ka kriitiliselt üle vaadanud. Usun, et Kaitseliidu arengul on oma loomulik piir ja me ei pea sellele kunstlikult lage ehitama. Kui tuleb liikmeid rohkem, eks me siis pea neid ressursse kriitiliselt üle vaatama. Kõige suurem puudus on ju, nagu ikka, haritud juhtidest ja seejärel tuleb varustuse vajadus. Aga esmane on siiski, et meil oleks inimesed, kes suudavad seda vaba aega, mida kaitseliitlane meile konkurentsis kõigi teiste vaba aja kasutamise võimalustega annab, piisavalt vääristada. Ehk piltlikult, kaitse-

MEIL ON LIIGA HARJUMUSLIKUKS SAANUD PALJU SUNDI, IGASUGUSED SUNDVÕÕRANDAMISED JA SELLINE SUNDUSEGA ÄHVARDAMINE. VAHEL ON ISEGI LIHTSAM SÕLMIDA RAHUAEGSEID LEPINGUID.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

vis ning seega on need juhid olemas. Reservohvitseri ja -allohvitseri karjäärimudeli kallal on pikalt töötatud ning loodan, et veel selle aasta lõpus või järgmise alguses saame ka seal selgelt mõõdetavad väljaõppealased verstapostid paika. Et ka reservis olles oleks võimalik omandada teatud tasemeni vajalikku sõjanduslikku haridust, ole ainult mees ja võta vastu, mida pakutakse. Ma arvan, et meie reservlipnikud on pädevamad kui mõnedki elukutselised mõnes teises armees ja ma olen nendega väga rahul. Me peame mõtlema ka sellele, et reservväe suurus on meil praegu 21 000, uue kava kohaselt 25 000 meest. Ning kui me neid kogu aeg juurde toodame, siis me peame andma neile ka selle võimaluse, et nad ühel hetkel ei pea enam ootama äkk-kutset õppekogunemisele. Hoiame seda aktiivset reservi 3–6 aastat

liitlasele ei piisa odavpuhkusest Türgis, meil on vaja pakkuda talle kvaliteetpuhkust Seišellidel. Kaitsevägi on kutsunud arhitektuuritudengeid osalema Tapa linnaku planeerimisel, kaasanud tsiviilmeedikuid ja -meditsiiniasutusi suurematel õppustel, on loovutanud osa logistilisi toiminguid tsiviilfirmadele ning sellise lõimumise näiteid on teisigi. Mida saaks kaitsevägi veel teha, et Eesti ühiskond võiks tunda end erinevateks võimalikeks kriisideks paremini ettevalmistunult?

Need on kõik olnud väga head projektid. Mida rohkem kogu riigiga ühiselt valmistuda oma riigi püsimajäämiseks, seda parem see riigile on. Meil on liiga harjumuslikuks saanud palju sundi, igasugused sundvõõrandamised ja selline sundusega ähvardamine. Vahel

on isegi lihtsam sõlmida rahuaegseid ja normaalselt tasustatavaid lepinguid meie erinevate võimelünkade täitmiseks. Tulevikus võimaldaks need ka kriisisituatsioonis antud toimingut kiiresti käivitada. Olgu need remonditeenused, kraavikaevamised või muud ekskavaatoritööd. Üks asi on võtta sunni korras ekskavaator üle, panna sinna oma sõdur peale ja vajalikud tööd ära teha. Teine asi on sõlmida rahu ajal ekskavaatorit omava firmaga leping, et kaevata kraav siit sinna. Ning veelgi parem on kohe kokku leppida, et kui peaks kõlama „kolm rohelist vilet“, siis kaevab firma selle kraavi vajalikku kohta kibekiiresti ära ja selle eest on juba ka ette tasutud. Nii teaksid firmad oma töid kavandades – mingis olukorras polegi ehk mõistlik jätkata poolelioleva hoone ehitamist, vaid targem on suunata oma tööjõud mingile muule varem kokkulepitud kaitseotstarbelisele rajatisele. Rahuaja taastudes saab pooleliolevat maja edasi ehitada. Olid ajad, mil sildade, teede ja praamide ehitamisel oli üks olulisim nõue suutlikkus kanda tanki. Ehk peaksime taas hakkama praegu uusi sildu, teid ja praame ehitavatelt firmadelt küsima, kuidas nad meie liitlaste tankidega Challenger, Leclerc või Abrams hakkama saavad?

Ehk peaks. Võin kinnitada, et see on teema, mida pole unustatud, aga sellel ma ei tahaks siinkohal rohkem peatuda. Uuenenud julgeolekuolukord on sundinud meid mõndagi kaitsevaldkonda eeliskorras arendama. Kuidas on õnnestunud täita kaitseväe personali kasvatamise ja hoidmise plaanid?

Peab tunnistama, et kolm aastat oleme stabiilselt suurenenud, olema kasvanud 10% ja kaadri voolavus on vähenenud. Arvan, et eelmises kümneaastases plaanis algatatud personalialased tegevused, kaasa arvatud märgatav palgatõus, on mõjunud hästi meie personali kasvule. Kui sõjakoolis olid ajad, mil aastas lõpetas 15 ohvitseri, siis nüüd näeme, et igal aastal saame me juurde 50–60 noort ohvitseri. Igas aastakäigus on üha enam noori mehi, kelle tervis ei küüni ajateenistuskõlblikkuse nõueteni, samas toimetatakse üha enam sõjalist tegevust vaimses

FOOKUS

 Suure osa kaitseväe juhataja tööst moodustab liitlassuhete hoidmine. Pildil kindralleitnant Riho Terras vastu võtmas kindral Philip Breedlove’i, NATO Euroopa vägede ülemjuhatajat.

ruumis. Ehk on käes aeg, mil kübersõduriks sobivuse tervisekriteeriume peaks üle vaatama?

jätkuvalt keeruline. Kuidas hoida alal kaitseväelaste motivatsiooni sõdurina välismissioonidesse panustada, kui rahuldavaid tulemusi naljalt ei paista?

Pole kokku puutunud probleemiga, et meie sõdurid ei tahaks missioonile

POLE KOKKU PUUTUNUD PROBLEEMIGA, ET MEIE SÕDURID EI TAHAKS MISSIOONILE MINNA. MOTIVATSIOON ON KÕRGE JA TAHTMINE ON PIDEVALT OLEMAS. hiliste häiretega noored meil ringi sõidavad. Tundub, et mõningaid asju on vaja ümber vaadata. Eesti sõjaväelased on juba 20 aastat osalenud erinevates ÜRO rahutagamise ja NATO rahutegemise operatsioonides piirkondades, kus olukord on

minna. Motivatsioon on kõrge ja tahtmine on pidev. Meie sõdurid saavad ka sellest päris hästi aru, et nad ei ole missioonil mitte ainult selleks, et kellelegi vastumeelset demokraatiat viia, vaid täidavad seal oma liitlaskohust selleks, et meie liitlased tuleksid vajadusel siia. Hea motivaator on ka võimalus osaleda päris tegevuses ja teenida pisut raha.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Mulle on väga oluline, et ka kübersõdurid oleks võitlusvõimelised, sest küberrünnakud võivad olla vägagi füüsilised. Kui keegi tahab kirjanduslikku mõttemängu, võiks lugeda Tom Clancy raamatut „Ohu vektor“, kus oli põnevalt näidatud, et kübervaldkonnas saab füüsilise hävitamisega palju suuremat kahju teha. Küberajateenistus on meil tõesti juba sisse viidud ja toimib, aga mitte sellele ei taha me praegu keskenduda. Tähtis on hoopis see, et me saaksime suurendada nende eesti noormeeste ja neidude hulka, kes tulevad ajateenistusse. Ja seda me saame paraku suurendada sellega, et me vaatame üle oma nõudmised, vaatame üle põhjendused, millega inimesed ajateenistusest välja langevad, ja teeme oma järeldused. Teinekord on väga hämmastav, kuidas ühest linnast on 80% ajateenistusealistest vaimselt haiged ja teisest linnast tuleb kohale

normaalne hulk. Teisalt nendest, kes on mentaalsetel või psühholoogilistel põhjustel ajateenistusest vabastatud, on 60%-l autojuhiluba. See on ehk üks põhjustest, miks meil nii ohtlik liigelda on. Peaksime tegema tõsised järeldused olukorrast, kui selliste psüü-

FOOKUS

Arengualaste saavutuste kõrval on kaitsevägi sel aastal kogenud ka mõnd mainet kahjustavat tagasilööki. Milliseid eetilisi järeldusi me peaksime tegema hiljutistest alkoholiga seotud sündmustest?

Mõni asi on väga lihtne. Tuleb aru saada, et iga vormi kandev kaitseväelane peab lähtuma kaitseväes ja laiemalt ühiskonnas kehtivatest väärtustest. Tuleb olla ennekõike iseenda vastu aus ja teadvustada, et kahju, mida üks selline alkoholitarbimine või, veel hullem, konterbant kaasa toob, on fundamentaalselt tõsine ja sügav. Selles olukorras saab ainult tunnustada meie mereväe ülema käitumist, kes võttis endale vastutuse ja näitas, et tema jaoks on sellised väärtused tähtsad.

Euroopa huvides tegutsema hakata, seda eriti kaitsedimensioonile pühendumisel. Brexit on kindlasti väga halb asi Euroopale, aga just Euroopa peab nüüd ennast kokku võtma ja mitte laskma end pisikesteks kildudeks rebida, sest just ühtsuses on meie jõud. Praegu pole õige algatada uusi initsiatiive, vaid alal hoida seda, mis meil on, ning kontsentreerima selleks oma oskused ja teadmised. Olukord on justkui köieveos, kui hakkab asi käest ära minema, siis pannakse kannad maha, keeratakse puusad üles ning hoitakse, hambad risti, kuni paks poiss tuleb ja selle kõik tagasi tõmbab. Brittidega tuleb mõistlikult asju ajada, nad on pühendunud, sest nad ei lahku Euroopast, vaid Euroopa Liidust

KAITSELIITLASTE PEREDELE LANGEB NAGUNII PIDEVALT SUUREM PINGE. JUST SEETÕTTU TULEB NEID JUBA ENNE SIIL 2018 SAABUMIST TÄNADA PÜHENDUMISE JA OSALEMISE EEST. Arvan, et merevägi ja ka kõik teised peavad toimunust mõjusad järeldused tegema. Ka vabal ajal oleme me kõik Eesti kaitseväelased, kes ei tohi unustada, et seni saavutatud head mainet peab hoidma. Tean, et alati pole see kerge ja teinekord tahaks lipsu lõdvaks lasta. Kuid ka siis peab üks hea taktik sündmuste käiku ette hindama nii, et ei rikutaks Eestis kehtivaid seadusi ja käitutaks ühiskonnas kujundatud väärtuste põhiselt. Me ei taha endale tunnistada, et meilgi on mõnikord stress. Me oleme selleks liiga kõvad Eesti mehed. Meil käib praegu vastav uurimistöö ja ehk leiame ka viise, kuidas sellist stressi ennetada. Alkoholiteema pole ju omane ainult kaitseväele, lihtsalt see paistab vormikandjate puhul eredalt silma. Siin peab võtma igaüks endale vastutuse ja näitama julgust, et kui mul on probleem, siis ma tunnistan seda iseendale. See on kõige raskem.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Kuidas võib Brexit mõjutada meie koostööd Ühendkuningriigi kamraadidega NATO idatiiva tugevdamisel?

Esmalt me peame silmas pidama, et eks Brexit tuli ka brittidele endile üllatusena. Euroopa Liidus oleme näinud Ühendkuningriigi ohvitseride ja ametnike palju suuremat aktiivsust n-ö viimasel hetkel

ja sellisena tuleb meie suhteid ka näha. Arvan siiski, et see on reaalselt esimene kord, kui briti rahvas otsustas omaenda huvide vastu. Saite septembri keskel NATO sõjalise komitee vanemaks. Mida see amet endast kujutab ja milline tunne on väikeriigi kaitseväe juhatajal seda vastu võtta?

See amet näitab asjaajamise järjepidevust. Enne mind oli selles ametis pikalt ungarlane, veel varem sakslane. Komitee vanema koht pole valitav, vaid on samadel alustel diplomaatilise korpuse tavadega, et kõige kauem kohal olnu saab n-ö korpuse vanemaks. Ainus praktiline tähendus sellel ametil on selles, et kui Sõjalise Komitee esimees mingil põhjusel ei saa kohtumist juhtida, siis saab seda teha see kõige vanem liige. Aga põnevaks teeb selle ameti asjaolu, et järgmise aasta jaanuaris saab ka Eesti suursaadik NATO-s korpuse vanemaks. Seega on meil seal kaks vanemat koos. Algav aasta toob Eestisse liitlaste arvukad üksused ning Euroopa Liidu eesistumisega seotud ja kindlasti mitte ainult heatahtliku rahvusvahelise tähelepanu. Kui hästi oleme valmis kogu seda pinget taluma?

Kõike seda, mis meil on vaja uuel aastal

lahendada, tuleb võtta kui terviklikku riigi ees seisvat ülesannet, kus üheskoos töötavad oma pädevuse piires erinevad riiklikud institutsioonid. Kogu meie tegevus peab olema omavahel koordineeritud, mitte ei tegutseta igaüks omaette. Peame planeerima ka strateegilise kommunikatsiooni sõnumeid nii Eesti sees kui ka oma liitlastega koostöös ja NATO-st välja. Selles vallas tunnen, et oleme plaanist veidi maha jäänud ja peaksime kiirendama, et jõuda sündmustest pigem ette. Järgmisel aastal on väga oluline edastada kindel sõnum, et on normaalne, kui NATO riigid ühiselt otsustavad oma vägesid sinna paigutada, kuhu nad leiavad neid aja- ja otstarbekohase olevat. Eesti riigi sajanda aasta, 2018. aasta kevadel, on tulemas taas reservõppekogunemine Siil. Mida soovitaksite kõigile reservväelastele, nende peredele ja tööandjatele selleks oluliseks sündmuseks valmistumisel?

Seekordsel õppekogunemisel paneme põhifookuse meie vabatahtlikele ehk kaitseliitlastele ja Kaitseliidu maakaitsestruktuuri käivitamisele. Suurõppusest saab seega Kaitseliidu saja-aastaseks saamise tähistamiseks üks vägev tegu. Ma loodan väga, et meie ühiskond toetab ka seda õppust nii, nagu ta toetas Siili kordaminekut 2015. aastal. Loodan, et lisaks toetusele mõeldakse kaasa ja aidatakse leida juba enne õppust moodsaid ja mõistlikke lahendusi kõikide meie kitsaskohtade esiletoomiseks, et õppuse ajaks oleksime selle võrra efektiivsemad. Kaitseliitlaste peredele langeb nagunii pidevalt suurem pinge. Just seetõttu tuleb neid juba enne Siil 2018 saabumist tänada pühendumise ja osalemise eest. Tööandjad näitasid juba eelmise Siili ajal ennast asjalike koostööpartneritena, kes leiavad koostööks ja hakkamasaamiseks mõistlikke lahendusi selle piiratud ajavahemiku jooksul, mil märgatav osa nende tööjõust korraga põhitööst kõrvale tõmmatakse. Aasta lõpus tahan kõigile meie inimestele soovida lihtsalt rahu ja rahulikkust. Eestis pole sõda ja me oleme head tööd teinud, et sõda ootamatule meie õuele ei tekiks. Mida rohkem me kõik ühiselt pingutame, seda kindlam meie tulevik on. Uuel aastal ei saabu meie liitlased siia sellepärast, et käimas oleks mingi varjatud sõda, vaid selleks, et sellised kas või varjatud ohud ära hoida. Jõulude ajal on peamine rahu. Soovin ka algaval aastal meile kõigile külma pead ja julget meelt.

VÄLJAÕPE

ÄRA MINE SINNA, KUHU RADA VIIB. MINE SELLE ASEMEL SINNA, KUS SEDA EI OLE, JA SAA TEERAJAJAKS. – ISADORA DUNCAN –

RELVAÕPE UUT MOODI: uljas valik või teaduslik lähenemine FOTOD: KEIT PURGA

Tarvo Planken

Allar Eesmaa

KAPTEN

Artikkel tutvustab automaatrelva baasõppe ainekava loomise aluseks olevat uuringut ja edasist tegevust, mille eesmärk on selgitada relvaõppe muutmise vajadust kaitseväes ja Kaitseliidus. Uuringu kaugem eesmärk on luua laskurite hulgas ühine arusaam automaatrelva väljaõppest. Artikkel jätkab 2015. aasta Sõduri 5. numbris ilmunud laskeväljaõppealast diskussiooni. panu, siis leidub ka tulihingelisi eespoolmainitud automaatrelva baasõppe juurutamise pooldajaid.

IGA UURIMUS SAAB ALGUSE PROBLEEMIST Kaitseväes (KV) ja Kaitseliidus (KL) puudub ühtne automaatrelva baasõppe alusdokument (ainekava), mistõttu relvaõpe ehk nii relva käsitsemine kui ka laskmise õpetamine lasketiirus KV-s ja KL-is ei moodusta ühtset tervikut. Ajateenijate väljaõppeks kasutatavates relvaõppe ja laskeharjutuste materjalides

ei arvestata laskurile lahinglaskmisteks vajalike kriitiliste ja oluliste oskustega. Laskeoskuse taset on uuritud kaitseväe ühendatud õppeasutuste lõputöödes, kus leiti, et KV-s ja KL-is on laskeoskuse tase madal ja vajab tõhustamist. Lahingukoolis läbiviidud lahinglaskmiste (jao rünnak) kokkuvõtetes tuuakse välja laskuri nõrka relva käsitsemisoskust ja väikest t a b a mu s p ro t senti (iga 10. lask tabas statsionaarset

SÕDUR NR 6 (93) 2016

aitseväelaste ja kaitseliitlaste hulgas pakub järjest rohkem kõneainet automaatrelva baasõppe ainekava projekt, mida katsetati 2015. aastal Kuperjanovi jalaväepataljonis ja KVÜÕA lahingukoolis ning mida kaitsti magistritööga KVÜÕA-s. Ainekava arendamisega oli selle loomisest kuni praeguse ajani seotud rohkem kui 850 kaitseväelast ja kaitseliitlast. Kui mitmed tegevväelased soovivad ajateenijatest/õppuritest teha paari nädalaga eriüksuslased ja väljaõppe käigus ei pöörata ohutusele piisavalt tähele-

VÄLJAÕPE  Ebastandardne asend, parem nurk, põlvelt toega.

56 oskust kaheks: ühed, mida õpetada automaatrelva baasõppes, ning teised, mida õpetatakse pärast baasõppe läbimist. Viimaste juurde lisati oskused, mis eeldavad liikuvate sihtmärkide kasutamist, laskmist erinevates valgustingimustes, mitme sihtmärgi tabamist eri kaugustel, valangute või kiirtulega laskmist ja laskmist kuni 400 m kauguselt. Need märgiti üles kui vajalikud oskused, millele tuleks pärast automaatrelva baasõpet keskenduda. Automaatrelva baasõppesse jäi alles 33 oskust, mida omakorda koondati vastavalt sarnastele omadustele ja jaotati seejärel kolmeks: enne laskma minekut teooriaõppes läbitavad oskused, baaslaskeoskus, jätkulaskeoskus. Lõpuks saadi 21 oskust, mis peab laskuril olema omandatud enne lahinglaskmistel osalemist. Töögrupp keskendus edasi ainult baasõppes leitud oskustele. Lisaks jaotas töögrupp relvaja laskeõppe oskused kolmeks:

PRAEGUNE LASKEVÄLJAÕPE JA INDIVIDUAALVARUSTUS EI TOETA SÕDURI EFEKTIIVSET TEGUTSEMIST LAHINGUS. FAKTID TÕESTAVAD, ET LASKEVÄLJAÕPET TULEB MUUTA. sihtmärki). Samas tabasid ajateenijad, kes olid läbinud taktikalisi laskeharjutusi, sihtmärki kolm korda paremini kui VAPK-i õppurid. Võrdlus on subjektiivne, kuid teadmine kolm korda tõhustamast sõdurist vääriks kindlasti edasist uurimist. Luurepataljon (praegune luurekeskus) esitas kaitseväe juhatajale ettekande laskeväljaõppealasest olukorrast, kus kirjeldati, et praegune laskeväljaõpe ja individuaalvarustus ei toeta sõduri efektiivset tegutsemist lahingus1. Faktid tõestavad, et laskeväljaõpet tuleb muuta. Kaitseväe juhataja moodustas töögrupi,

SÕDUR NR 6 (93) 2016

kelle ülesandeks sai uuendada käsitulirelvade (püstol, automaat) väljaõpet. Kogu õppetegevus peab toimuma ainult kaitseväe juhataja kehtestatud väljaõppekavade alusel. Erand on Kaitseliit, kes peab oma väljaõppedokumendid kaitseväega kooskõlastama. Seega oli vaja koostada uus automaatrelva õpe. Väljundipõhise ainekava koostamiseks võrreldi nelja käsitlust, millest tuletati seitsmeetapiline ainekava koostamise mudel. Kuna töögrupp oli moodustatud (1. etapp), liiguti edasi järgmise etapi juurde. 2. etapp. Töögrupp sõnastas eesmärgi, et relvaõppe läbinu oskab käsitseda relva ohutult, tõhusalt ja taktikaliselt õigesti, eesmärgiga tegutseda oskuslikult üksuse koosseisus lahinglaskmistel ja väliharjutustel. 3. etapp. Oskuste leidmiseks uuriti teiste riikide nagu Soome, Suurbritannia, USA, Poola, Saksamaa relvaja laskeoskusteste ning lõputöös2 kajastatud oskusi. Kokku saadi 56 oskust, mida laskur peaks oskama enne lahinglaskmisi. Kuna paljude oskuste õpetamine viib pindmisele õppimisele, siis jaotati need

I kategooria: enne laskma minekut relva käsitsemine ja ohutus; II kategooria: esmane laskeoskus ja relvakäsitsemise ohutus laskmistel; III kategooria: lahinglaskmistel vajaminevad oskused.

4. etapp. Õpiväljundite kavandamisel ja sõnastamisel lähtuti Biggsi ja Tangi kolmeastmelisest tegevusest. Esiteks määratakse verb, mis kavandab õpitegevuse ja mõistmise taseme. Tegusõnadena kasutati Bloomi täpsustatud taksonoomia väljundiverbe. Teiseks kirjeldatakse tegevuse objekti ehk sisu, millele on verb suunatud. Viimasena sisaldab õpiväljund ainevaldkonna konteksti, kus tegevus pidevalt toimub. Leitud 21 oskusest sõnastati neli õpiväljundit: 1. käsitseb relva ohutult igas situatsioonis; 2. rakendab taktikalise relvakäsitsemise põhimõtteid; 3. tabab erinevates olukordades sihtmärki kiirelt ja täpselt; 4. reflekteerib (annab hinnangu ja põhjendab) enda relvakäsitsemist.

5. etapp. Õpiväljunditest tuletati hindamiskriteeriumid ja hindamiskriteeriumitest koostati vastavad mõõdikud. Õpiväljunditest tulenevalt on hindamiskriteeriumid järgnevad. 1. Väljund 1 (käsitseb relva ohutult igas situatsioonis) on täidetud, kui laskur ei tee ühtki järgnevatest vigadest: a. suunab relva inimese või iseenda poole;

VÄLJAÕPE

Automaadi test nr 1 Ohutu relvakäsitsemise test Keskkond: Klassis peab olema kolm isikut (kaks kuju ja üks testi vastuvõtja). Kujudele on riided selga riputatud, aga testitavale tuleb seda öelda, et selles ruumis need asjad on inimesed. Lisaks on ruumis laud nr 1 ja laud nr 2. Laual nr 1 on telkmantliga kaetud lahti võetud automaat. Laual nr 2 on õppepadrunid. Lisaks on ruumis kolm sihtmärki, mis on nummerdatud. Joonis nr 1.

Protseduur ja käsklused: 1. „Liikuge laua juurde nr 1 ja tehke relva ohutuskontroll.“ Testitav valib ise ohutu suuna;

Testitav isik: Testitav tuleb relvaeksamile selliselt, et tal on relv taktikalise rihmaga küljes, seljas lahinguvarustus (automaadi komplekt + kiiver), ees kaitseprillid ja käes taktikalised kindad.

4. „Sihtmärk 1/2/3, püsti/põlvelt/lamades laskeasend, tuli vaba“. Vaatab, kuidas testitav võtab sihtmärgi sihikule põhimõttel: VAATA–KEERA–LASE. Testitav jätkab laskmist seni kaua, kui Instruktor ütleb „Sihtmärk hävitatud“, pärast seda testitav teeb lahinguvälja kontrolli (vaatab külgedele ja taha, võtab aste madalaks, paneb kaitseriivi peale ja kontrollib salve, pärast seda ütleb „valmis“). Samuti jälgitakse, kui tsiviilisik jääb ette, peab testitav ise valima endale parema positsiooni;

Ohutus: Testitav peab ise otsustama, kus on ohutu suund, toetudes oma eelnevale väljaõppele ja kogemustele. Vajadusel peab ta suutma oma otsust põhjendada. Test on mittesooritatud, kui testitav teeb ühe järgnevatest ohutustehnika vigadest: 1. Suunab relva tahtlikult või tahtmatult enda kehaosale või teisele isikule. Vehib asjatult relvaga ega kontrolli relva suunda; 2. Asetab sõrme päästikule muul ajal kui sihtimiseks või töökorrasoleku kontrolliks; 3. Pärast käskluse „lae tühjaks“ või „tee ohutuks“ täitmist jääb padrun padrunipessa; 4. Pärast käskluse „lae tühjaks“ täitmist jääb salv relva külge;

2. Instruktor ütleb: „Liikuge laua juurde nr 2. Laadige kahte salve 5 õppepadrunit“; 3. „Lae ja pane valmis“;

5. „Sihtmärk 1/2/3, püsti/põlvelt/lamades laskeasend, tuli vaba“; 6. „Tõrge“ (lukk on kinni/lukk ei ole täielikult kinni/padrun risti padrunipesas või topeltlaadimine). Eemaldab tõrke vastavalt drillile (NB! kindlasti aste madalamaks); 7. „Sihtmärk 1/2/3, püsti/põlvelt/lamades laskeasend, tuli vaba“; 8. „Tõrge“ salvevahetus (peab suutma salve ära vahetada, teeb lahinguvälja kontrolli); 9. „Lae tühjaks, näita ette“; 10. „Selgitage kolme ette näidatud relva osa ülesanne/funktsioon.“ Instruktor näitab kolme relvaosa nimekirjast ning testitav kirjeldab nende osade eesmärki. Nimekiri: sihikud, lukk, padrunipesa, kaitseriiv, vinnastushoob, päästik, vintraud, tõmmik, lööknõel;

5. Ei veendu relva ohutuses tühjaks laadimisel, relva kontrolli alla võtmisel (padrunipesa kontroll koos tühilasuga) või enne lahti võtmist (minimaalselt padrunipesa);

11. „Tehke enda relvaga töökorrasoleku kontroll“. Testitav kontrollib kaitseriivi töökorda, üksiklaskude ja automaadi režiimi;

6. Väljaspool laskeasendit pole relv kaitseriivis (liikumisel, relva rihmale rippu laskmisel, relva käest ära panekul), va arvatud relva erisusest tulenevad tõrkedrillid);

13. Instruktori kokkuvõte: test sooritatud/mittesooritatud + põhjendus.

7. Toimub juhulask.

b. asetab sõrme päästikule väljaspool laskmist; c. padrun on padrunipesas pärast ohutuskontrolli või tühjaks laadimist; d. pärast relva tühjakslaadimist on relval salv all; e. ei veendu relva ohutuses tühjakslaadimisel ja/või relvakontrolli tegemisel; f. väljaspool laskeasendit pole relv kaitseriivis; g. toimub juhulask.

HINDAMINE: Testi läbimiseks on vaja test sooritada ilma ohutustehnika vigadeta, teostab taktikalise salvevahetuse ja saada minimaalselt 12 punkti 23-st.

c. tõrgete eemaldamisel varjub või võtab lamades asendi; d. asetab salved varustusse tagasi enne varjest liikuma hakkamist. 3. Väljund 3 (tabab erinevates olukordades sihtmärki kiirelt ja täpselt) on täidetud, kui laskur saab maksimaalsest punktisummast (160) vähemalt 100 punkti. 4. Väljund 4 (annab hinnangu ja põhjendab enda relvakäsitsemist) on täidetud, kui laskur toob välja enda sooritusest, millega oli rahul, mis vajaks arendamist, ja pakub välja, kuidas seda teha.

Hindamiskriteeriumid sõnastati miinimumnõuetena, mida laskuril on kohustus läbida (mitteeristav hindamine). Seejärel sõnastati õppuri teadmiste ja oskuste miinimumtaseme sisukirjeldus, osade õpiväljundite puhul kirjutati ka hindamisjuhis oskuse omandamise kohta. Kuna eelnevalt olid oskused kategoriseeritud kolmeks ning ühe hindamismeetodiga ei pea kontrollima kõikide õpiväljundite saavutamist, siis koostati

kolm testi. Testide koostamise aluseks võeti Coheni käsitlus, kus testi koostamist alustatakse hindamiskriteeriumite sõnastamisega, seejärel pannakse test kokku, valideeritakse, piloteeritakse, parandatakse ja võetakse kasutusele. Hindamismeetoditeks on igal testil praktiline sooritus. Test 1 sisaldab relva ohutut käsitsemist enne laskmisi. Nimetatud test on kohustuslik läbida kõigil kursuslastel enne laskma minekut (vt lisasid 2 ja 3). Test 1 koostamise aluseks võeti kehtiv relvakäsitsemise test. 

SÕDUR NR 6 (93) 2016

2. Väljund 2 (rakendab taktikalise relvakäsitsemise põhimõtteid) on täidetud, kui laskur jõuab test 3 lõpetada enne 240 sekundit ning: a. igalt laskepositsioonilt sooritab minimaalselt 8 lasku (2 igasse sihtmärki) ja sooritab lasud laskealast; b. pärast tõrke kõrvaldamist, sihtmärgi hävitamist, enne positsiooni vahetust ja liikuma hakkamist kontrollib lahinguvälja (olukorrateadlikkus), et veenduda omade ja vaenlaste asukohas;

12. „Asetage õppepadrunid lauale nr 2“;

VÄLJAÕPE

UKS

SM1

SM2 Alus/laud (lahti võetud automaatrelv)

Alus/laud (õppepadrunid)

Positsioon 3 25 m püstiasendist 2 x 2 lasku

25 m tulejoon

Positsioon 2 50 m põlveltasendist 2 x 2 lasku

50 m tulejoon

instruktor

JOONIS 1.

SM3

Positsioon 1 100 m lamadesasendist 2 x 2 lasku

100 m tulejoon

JOONIS 2.

Test 2 annab hinnangu esmasele laskeoskusele ning ohutule relvakäsitsemisele (vt lisa 2). Testis 2 rakendatakse kujundavat hindamist ja testi koostamise aluseks oli kehtiv laskeoskustest.

Automaadi test nr 2 Esmase laskeoskuse ja ohutu relvakäsitsemise test Keskkond: Laskepaik on ette valmistatud selliselt, nagu näha joonisel nr 2. SM arv vastavalt laskepaiga võimalustele. Testitav isik: Testitav saabub kohale: neli nelja padruniga laetud salve salvetaskutes, relv ripub rihmaga küljes, kiiver peas, kaitseprillid ees ja taktikalised kindad käes. Ohutus: Testitav peab ise otsustama, kus on ohutu suund, toetudes oma eelnevale väljaõppele ja kogemustele. Vajadusel peab ta suutma oma otsust põhjendada. Kuulmis- ja nägemiskaitsmete kasutamine on kohustuslik. Test on mittesooritatud, kui testitav teeb ühe järgnevatest OT vigadest: 1. Suunab relva tahtlikult või tahtmatult enda kehaosale või teisele ruumis viibivale isikule, vehib asjatult relvaga ega kontrolli relva suunda; 2. Asetab sõrme päästikule sihtimisest muul ajal; 3. Pärast käskluse „lae tühjaks, näita ette“ täitmist jääb padrun padrunipessa; 4. Pärast käskluse „lae tühjaks, näita ette“ täitmist jääb salv relva külge; 5. Ei veendu tühjaks laadimisel relva ohutuses; 6. Väljaspool laskeasendit pole relv kaitseriivis (va arvatud relva erisusest tulenevad tõrkedrillid); 7. Toimub juhulask. SÕDUR NR 6 (93) 2016

Test on mittesooritatud, kui testitav teeb ühe järgnevatest taktikalistest vigadest: 1. Pärast tõrgete kõrvaldamist, sihtmärgi hävitamist, enne positsiooni vahetamist ja liikuma hakkamist ei ole kontrollitud lahinguvälja, et veenduda oma, vaenlaste jms asukohas; 2. Tõrgete eemaldamisel ei varjuta või ei võeta lamades asendit; 3. Salvesid ei asetata varustusse tagasi enne varjest liikuma hakkamist.

Protseduur ja käsklused: 1. „Lae ja pane valmis“ testitav laeb relva ja jääb püsti valmisoleku asendisse; 2. „Pärast vilet soorita positsioonilt 1 30 sekundi jooksul lamades asendist kaks lasku, vaheta taktikaline salv, soorita veel kaks lasku. Pärast vilet on aega 30 sekundit varustuse kohendamiseks“. Läbiviija korralduse peale „liigu positsioonile 2 ja jää püsti valmisoleku asendisse“; 3. „Pärast vilet soorita positsioonilt 2 põlvelt asendist 30 sekundi jooksul kaks lasku, tee taktikaline salvevahetus, soorita veel kaks lasku. Pärast vilet on aega 30 sekundit varustuse kohendamiseks“. Läbiviija korralduse peale „liigu positsioonile 3 ja jää püsti valmisoleku asendisse“; 4. „Pärast vilet soorita 30 sekundi jooksul positsioonilt 3 püsti asendist kaks lasku, tee taktikaline salvevahetus, soorita veel kaks lasku. Pärast laskude sooritamist võta aste madalamaks ning oota edasisi korraldusi.“ 5. Järgneb korraldus: „Lae tühjaks, näita ette.“ Kui relv on tühjaks laetud, minnakse sihtmärkide juurde. NB! Salvesid maha panna ei tohi. HINDAMINE: Iga tabamus märgis annab vastavalt tabamusaladele 5, 4 või 2 punkti. Iga lask pärast laskude sooritamiseks ette nähtud aega ja iga lisatabamus sihtmärgis võtab maha ühe parema tulemuse. Miinimumlaskude arv testis on 12. Olemasolevate padrunite arv on 16. Maksimumpunktide summa on 60. Test on arvestatud, kui laskur ei teinud ohutustehnika- ja taktikalist viga ning tulemus on vähemalt 31 punkti.

VÄLJAÕPE

 Ebastandardne asend, kahelt põlvelt toega.

100 m

Test 3 on kokkuvõtlik hindamine, mis mõõdab kõiki nelja õpiväljundit ja annab hinnangu sõduri valmisolekule lahinglaskmisteks. Test 3 koostamise aluseks võeti põhimõte, kus õppurit tuleb indivi-

duaalselt hinnata ja õppur peab demonstreerima relvakäsitsemise tervikoskust: ohutust, tõhusust, tabavust ja suutma enda tegevust põhjendada. Selleks koostati lahingurada nelja laskepositsiooniga.

Lahinguraja läbimine koos varustusega aja peale nõuab füüsilist pingutust (nagu lahinglaskmistel), mis mõjutab statistiliselt oluliselt sihtmärkide tabamust. Kehtiv laskeoskustest ei nõua aja peale liikumist.

Automaadi test nr 3 Lahinglaskmisteks valmisoleku test Keskkond: Laskepaik on ette valmistatud vastavalt joonisele nr 3. Laskepaiga iseärasuste tõttu võib tekkida vajadus laskealasid nihutada. Instruktoril on stopper või lasulugeja. Testitav isik: Testitav saabub kohale: neli 12 padruniga laetud salve salvetaskutes, relv ripub rihmaga küljes, kiiver peas, kaitseprillid ees ja taktikalised kindad käes. Õppepadruneid ei kasuta (juhul kui tekib tõrge, siis laskur eemaldab selle, tuginedes oma väljaõppele). Ohutus ja reeglid: Testitav peab ise otsustama, kus on ohutu suund, toetudes oma eelnevale väljaõppele ja kogemustele. Vajadusel peab ta suutma oma otsust põhjendada. Kuulmis- ja nägemiskaitsmete kasutamine on kohustuslik. Test on mittesooritatud, kui testitav teeb ühe järgnevatest OT vigadest: 1. Suunab relva tahtlikult või tahtmatult enda kehaosale või teisele ruumis viibivale isikule, vehib asjatult relvaga ega kontrolli relva suunda; 2. Asetab sõrme päästikule sihtimisest muul ajal; 3. Pärast käskluse „lae tühjaks, näita ette“ täitmist jääb padrun padrunipessa; 4. Pärast käskluse „lae tühjaks, näita ette“ täitmist jääb salv relva külge;

Protseduur ja käsklused: 1. „Lae ja pane valmis“ testitav laeb relva ja jääb püsti valmisoleku asendisse. Järgnevad käsklused: „Kas sa oled valmis?“ ja „Tähelepanu“, millele järgneb 1–4 sekundi jooksul helisignaal; 2. Pärast helisignaali soorita lamades asendist laskealast A 8 lasku (igasse sihtmärki 2 lasku). Soorita laskealas taktikaline salvevahetus ja liigu laskealasse B. Soorita laskealast B iseseisvalt vabalt valitud asendist 8 lasku (igasse sihtmärki 2 lasku). Soorita laskealas taktikaline salvevahetus ja liigu laskealasse C. Soorita iseseisvalt laskealast C läbi seinas olevate aukude vabalt valitud asendist 8 lasku (igasse sihtmärki 2 lasku). Soorita laskealas taktikaline salvevahetus ja liigu laskealasse D. Soorita iseseisvalt laskealast D 8 lasku. Mõlemalt küljelt 4 lasku (igasse sihtmärki 2 lasku). Pärast viimase lasu sooritamist võta põlvele, selle peale peatatakse aeg.

7. Toimub juhulask;

NB! Salvesid maha panna ei tohi.

Test on mittesooritatud, kui testitav teeb ühe järgnevatest taktikalistest vigadest: 1. Pärast tõrgete kõrvaldamist, sihtmärgi hävitamist, enne positsiooni vahetust ja liikuma hakkamist ei ole kontrollitud lahinguvälja, et veenduda oma, vaenlaste jms asukohas;

HINDAMINE: Miinimumlaskude arv testis on 32. Maksimumtabamuste arv ühes sihtmärgis on 8, lisatabamuse korral võetakse maha parem tabamus. Iga tabamus märgis annab vastavalt tabamusaladele 5, 4 või 2 punkti. Maksimumpunktide summa on 160. Laskuri lõppajale lisatakse 30 sekundit: 1. Iga kukutatud salve või muu varustuselemendi maha jätmisel. Arvestatud saab, kui on vähemalt 100 punkti ja koondaeg alla 4 minuti (240 sekundit).

2. Tõrgete eemaldamisel ei varjuta või ei võeta lamades asendit; 3. Salvesid ei asetata varustusse tagasi enne varjest liikuma hakkamist. 4. Kui igalt laskepositsioonilt ei sooritata minimaalselt 8 lasku (2 igasse sihtmärki) või sooritab lasud väljaspool laskeala; 5. Vahetab laskepositsiooni kõndides.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

6. Väljaspool laskeasendit pole relv kaitseriivis (va arvatud relva erisusest tulenevad tõrkedrillid);

3. Käskluse peale „Lae tühjaks, näita ette“, lae relv tühjaks. Laskur liigub koos kontrollijaga tagasi, tagasi liikumise ajal reflekteerib laskur oma sooritust. Tulemuste arvestaja liigub SM juurde.

5. Ei veendu tühjaks laadimisel relva ohutuses;

VÄLJAÕPE

 Ebastandardne asend, ühelt põlvelt toega.

12 m

Sein 1,5 x 2 m

Peab laskma takistuse tagant; 8 lasku (igasse sihtmärki 2 lasku). aeg läheb kinni, kui paneb põlve maha. Aukudega sein kinnine. Asend püsti 25 m

Laskeala D 1,5 x 1,5 m

Peab laskma tuge kasutades, 8 lasku (igasse sihtmärki 2 lasku). Astmetega sein. Asend vaba 75 m

Peab laskma läbi avause, laskepositsioon on 1 m takistusest tagapool. 8 lasku (igasse sihtmärki 2 lasku). Aukudega sein. Asend vaba 50 m

Laskeala C 1,5 x 2,5 m 6m Laskeala B 2 x 2,5 m

INFORMATSIOONIKS: Pärast igalt positsioonilt laskmist tuleb teha: • lahinguvälja kontroll • salve vahetus • vahetult enne liikumist öelda „liigun“

Laskeala A 2 x 2,5 m

6. etapp. Järgmisena koostati ainekava projekt koos õppematerjalide ja laskeharjutuste kirjeldustega. (Ainekava on leitav EKV e-õppe keskkonnas ILIAS, https:// ilias.mil.ee, asukoht: KVÜÕA\Õppeosakond\Automaatrelva baasõppe ainekava.) 7. etapp. Automaatrelva ainekava projekti piloteeriti Kuperjanovi jalaväepataljoni tegevväelaste ning KVÜÕA lahingukooli VAPK-41 õppurite hulgas. Pärast tagasisidet tehti parandused ja ainekava katsetati Kuperjanovi jalaväepataljoni põhikutse ajateenijate peal kahes jalaväekompaniis (eksperimentaalgrupp (EGr) ja kontrollgrupp (KGr). Eksperimentaalgrupp (test 3 sooritas 150 ajateenijat) sai õpet uue väljatöötatud automaatrelva baasõppe ainekava järgi ja kontrollgrupp (test 3 sooritas 130 ajateenijat) kehtiva õppe järgi. Tulemusi võrreldi nelja õpiväljundi abil, kasutades selleks hii-ruut testi. Testi tulemused näitasid statistiliselt olulist erinevust ohutuses ja ajas eksperimentaalgrupi kasuks. Tabamuste osas statistiliselt olulist erinevust ei

Peab laskma ilma toeta, 8 lasku (igasse sihtmärki 2 lasku). Asend lamades 100 m

JOONIS 3. olnud. Üldiselt läbis eksperimentaalgrupist 85% edukalt test 3, samas kontrollgrupist ainult 47%, mis tähendab, et uue automaatrelva baasõppe ainekava läbinud laskur on peaaegu 40% parem kehtiva õppe läbinud laskurist. Tulemustest ainuüksi ainekava hindamiseks ei piisa. Väljatöötatud ainekava kui terviku toimimist hinnatakse neljast aspektist: õppurite õpitulemus, õppurite tagasiside, instruktorite tagasiside ja tunnivaatluste kokkuvõte.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

 Test 3 rada lasketiirus.

Õppurite tulemuste analüüs

Õppurite tagasiside AINEKAVA TOIMIMISE HINDAMINE

Instruktorite tagasiside

Tunnivaatluse kokkuvõte

 Ebastandardne asend, lamades toega.

VÄLJAÕPE

1. Ajateenijate tulemuste analüüs test 3 põhjal - Eksperimentaalgrupist läbis edukalt 85% - Kontrollgrupist läbis edukalt 47% - Mittearvestatud (MA) „Ohutus“, 3% (EGr) vs. 18% (KGr) - MA „Aeg“ 3% (EGr) vs. 25% (KGr) - MA „Punktid“ 8% (EGr) vs. 17% (KGr) Osutub, et grupiline kuuluvus mõjutab sõdurite ohutut ja tõhusat relvakäsitsemist, kuid mitte sihtmärgi tabamist. See tähendab, et eksperimentaalgrupp (uue automaatrelva baasõppe ainekava läbinud ajateenijad) saavutas statistiliselt olulisel määral parema tulemuse relva ohutus ja tõhusamas käsitsemises kui kontrollgrupi (kehtiv relvaõpe) laskurid, ehk lihtsamalt öeldes tegi sama töö ära oluliselt kiiremini ja ohutumalt. 2. Õppurite (laskurite) tagasiside Tagasiside viidi läbi KVÜÕA lahingukoolis 16.12.2015. Küsimustiku täitmine oli vabatahtlik, mistõttu vastas 57 seersant-õppurit 63-st (91% kursusel osalenutest). Tagasiside põhjal pooldab enamik väljatöötatud ainekava, tuues suurimaks tugevuseks tulemusi, kus enamik vastanutest (93%) leiab, et koostatud ainekava toetab paremini sõduri ettevalmistust lahinglaskmiseks. Nende arvamused on küll subjektiivsed, kuid see toetab tehtud uuringut (Rumvolt, J. J. 2014. Laskuri ettevalmistus lahinglaskmisteks. Lõputöö. Tartu: KVÜÕA), kus kehtiv relvaja laskeõpe ei valmista sõdurit lahinglaskmisteks ette. Samuti küsimustiku vastuste põhjal saab väita, et väljatöötatud automaatrelva relvaõppe ainekava on tulemuslikum kui kehtiv relvaja laskeõpe. 3. Instruktorite tagasiside Eksperimentaalgrupile väljaõppe läbi viinud instruktorite käest küsiti ainekava kohta tagasisidet 03.12.2015.

4. Tunnivaatluste ja tundide kontrollide kokkuvõte Tunnivaatluste ja kontrollide tulemustest saab järeldada, et automaatrelva baasõppe maht on piisav ettenähtud tundide läbiviimiseks, ning tõdeti, et tunniandmise kvaliteet sõltub instruktorist. Viimaseks täheldati instruktorite passiivsust õpetamisel ning valede soorituste parendamisel. Selle asemel keskenduti laskurite kontrollimisele.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Eksperimentaalgrupis osalenud tegevväelaste tagasiside oli positiivne. Tehti märkusi ning ettepanekuid (17) muutusteks, mida töögrupp arvestas. Arvestamata jäi test nr 3 „50 m eemal stardipositsioon“ lisamine. Väljatöötatud ainekava ajalise jaotuse kohta ei tehtud ühtegi muudatusettepanekut, mis tähendab, et ajaline jaotus õppetundide osas töötas. Praeguseks on ainekavasse ettepanekud lisatud.

VÄLJAÕPE

MILLINE PEAKS OLEMA LASKURI ÕPE? Igaüks, kes siseneb jõustruktuuri ja hakkab kandma sõjaajal automaatrelva, peab läbima automaatrelva baasõppe. Pärast baasõppe läbimist tuleb keskenduda automaatrelva individuaalõppes kahele asjale. Esiteks tuleb harjutada rahulikus tempos tabama sihtmärki kuni 400 m kauguselt ja teiseks – harjutada individuaal-taktikalisi laskmisi erinevatele kaugustele vahemikus 50–400 meetrit. Lisaks peab harjutama erinevates valgustingimustes varustuselementide kasutamist laskeharjutustel, nt gaasimask, suusad, talvekindad, optilised seadmed jms. Viimaseks toome mõtteid laskeväljaõppe eeskirjast. Teadaolevalt on kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskiri (LVE) muutmisel. Tundub, et kogu kaitseväe laskeväljaõpe on läbi viidud eeskirja põhjal, mitte väljundile suunatud ainekavade ja õppematerjalide alusel, sest neid lihtsalt pole olemas. Seetõttu tekitabki automaatrelva baasõppe ainekava teemaga kursis olevate inimeste hulgas eufooriat, kuid kursis mitte olevate hulgas arusaamatust ja

 Seersant-õppur kontrollimas teist seersant-õppurit.

takse ainult tabamuste diameetrile sihtmärgis, kuid millist mõju sõdur oma tegevusega vastasele avaldab, pole aru saada. Kui kätte jõuab oskuste kontroll

ehk A.7, siis võib 12 lasku lasta südamerahuga üle sihtmärgi laiali, tabamata ühtegi elutähtsat piirkonda, ja laskeoskust hinnatakse ikkagi tulemusega väga hea. Samas relvakäsitsemine kui tervikoskus ning vastasele tekitatud mõju jääb üldse tagaplaanile. Kahtlemata on väga keeruline õpetada ja mõista oskusi, mida instruktorid ise elementaarsel tasemel ei valda. Eeskirjade mõte on kehtestada teatud põhimõtted, raamid ja normid, mitte tegeleda väljaõppe sisuga. Väljaõppe tulevikuna näeme seda, et eeskiri ei sisal-

Viited

Routledge, Taylor & Francis Group. p 417–419.

1 Nurmoja, V. 2012. KV laskeväljaõppealane ette-

Eesmaa, A. 2016. Automaatrelva baasõppe aine-

kanne. Major V. Nurmoja kiri KVJ-le brigaadikindral

kava väljatöötamine ja selle rakendamise

R. Terrasele, 25.10.2012, nr LuP-3.1-2/3922.

tulemuslikkuse hindamine Kuperjanovi JVP näitel.

2 Rumvolt, J. J. 2014. Laskuri ettevalmistus

Magistritöö. Tartu: KVÜÕA.

lahinglaskmisteks. Lõputöö. Tartu: KVÜÕA.

Jaworski, R. L., et al. 2015. Changes in Combat

KEERULINE ON ÕPETADA JA MÕISTA OSKUSI, MIDA INSTRUKTORID ISE ELEMENTAARSEL TASEMEL EI VALDA. EESKIRJADE MÕTE ON KEHTESTADA TEATUD PÕHIMÕTTED, RAAMID JA NORMID, MITTE TEGELEDA VÄLJAÕPPE SISUGA. hirmu. Ühegi relvasüsteemi väljaõppe sisu ei mahu eeskirja. Praegu tuginevad instruktorid harjutuste läbiviimisel LVE tabelites olevatele kirjeldusele, mis ei anna mitte mingisugust aimu tegelikust õpisisust ja mõtestatud suunast, kuhu oma tegevusega liigutakse. Markantse näitena tooksime välja vastuolu kehtiva automaatrelva laskeoskustesti (A.7) ja sellele eelnevate harjutuste (A.2–A.6) eesmärkide vahel. Nimelt keskendu-

Task Performance Under Increasing Loads in

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Kasutatud kirjandus

Active Duty Marines. Military Medicine. Vol. 180.

Benton, S. L., Cashin, W. E. 2012. Student

Issue 3. pp 179–188.

Ratings of Teaching: a Summary of Reasearch

Kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskiri,

and Literature. Kansas State University: The

2010. Tallinn: Kaitsevägi.

IDEA Center. IDEA Paper No. 50. pp 1–22.

Kaitseväe ja Kaitseliidu väljaõppe eeskiri, 2015.

Biggs, jt. 2008. Õppimist väärtustav õpeta-

Tallinn: Kaitsevägi.

mine ülikoolis. Tartu Ülikooli kirjastus.

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste õppekava

Cohen, L. et al. 2006. Research methods in

statuut. 2015. Tartu: KVÜÕA nõukogu.

education. 6th edition. London and New York:

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste õpetava

VÄLJAÕPE

uuritakse enesekaitserelva käsitsemiseks (püstol) vajalikke oskusi ja koostatakse vastavad mõõdikud. Eeldatav valmidus saavutatakse aastaks 2020, kui hakkab kehtima juba uus KP, TT ja püstoli õpe. Katsetused algavad järgmisel või ülejärgmisel aastal. Kõik, kes soovivad panustada ja kaasa lüüa teadustööde tegemisel, võtku selle artikli koostajatega ühendust. Loodame, et suutsime valgustada teile automaatrelva baasõppe tagamaid ning sisendada kindlust nüüdisaegsele õppele üleminekus. Töö autorid on alati valmis teid aitama ning diskuteerima relvaõppe teemadel. Meie kõigi soov on, et sõdurid lahinguväljal ellu jääksid. Autorid tänavad Kuperjanovi jalaväepataljoni, vahipataljoni, pioneeripataljoni ning KVÜÕA-d automaatrelva baasõppe ainekava piloteerimiste ja katsete toetamiste eest.

8. Reageerib kiiresti relva tõrgetele ja eemaldab need ohutult; 9. Arvestab relva sihikute ja vintraua vahelist kaugust, et mitte tabada varjet; 10. Vahetab salve või tegeleb tõrkega varjes olles (selle olemasolul).

MÄRKUSENA:

koosseisu õppetöövaatluse süsteem.

Otsus, T. jt. 2015. Tõhusat õpetamist toetavad

lahinglaskmisteks. Lõputöö. Tartu: KVÜÕA.

2011. Kinnitanud kolonel Raul Tõnnov.

tegevused Kaitseväe Ühendatud Õppeasutus-

Rutiku, S., jt. 2009. Õppekava arendamise

Krathwohl, D. R. 2002. A Revision of Bloom’s Taxo-

tes. KVÜÕA Toimetised nr 20. Tartu: KVÜÕA.

juhendmaterjal. Tartu: Sihtasutus Archimedes.

nomy: An Overview. Theory Into Practice. Lawrence

Pilli, E. 2009. Väljundipõhine hindamine

Töögrupi moodustamine. Kaitseväe ju-

Erlbaum Associates. Vol. 4. Issue 4. pp 212–218.

kõrgkoolis. Tartu: Sihtasutus Archimedes.

hataja käskkiri 02.04.2015, nr 88.

Kreitsman, O. 2009. Ajateenijate laskeväljaõpe

Planken, T. 2013. VAPK-39 lahinglaskmise L3.3

Wiggins, G., McTighe, J. 1998. Understanding by

sõduri baaskursuse ajal. Lõputöö. Tartu: KVÜÕA.

analüüs. 08.11.2013. Võru Lahingukool.

Design. Alexandria, VA. Association for Supervision

Lepp, K. 2014. TaKo lahinglaskmiste kokkuvõte L3.1

Planken, T., Eesmaa, A. 2014. Laskevälja-

and Curriculum Development (ASCD). pp 7–19.

ja L3.3. 22.-23.04.2016. Võru: Kuperjanovi JVP.

õppe olevikust ja tulevikust. Tallinn: Kaitseväe

Wu, P. 2012. An innovative concept map approach

Meier, P. 2011. Kaadrikaitseväelaste teenistuspüs-

Peastaap. Ajakiri Sõdur nr 5 (80). Lk 48–52.

for improving students’ learning performance with

toli väljaõppe tõhustamine. Lõputöö. Tartu: KVÜÕA.

Planken, T. Purga, K. Väljaõppe ülesannete

an instant feedback mechanism. British Journal of

Nurmoja, V. 2012. KV laskeväljaõppealane ette-

täitmise kokkuvõte 07.07.2016 nr

Educational Technology. Vol.43. Issue 2. pp 217–232.

kanne. Major V. Nurmoja kiri KVJ-le brigaadikindral

KVÜÕA-3.2-2.2/36933-1.

Yanchinda, J. et al. 2015. Measurement of Lear-

R. Terrasele, 25.10.2012, nr LuP-3.1-2/3922.

Reidla, A. 2003. Laskeväljaõpe ohvitseride

ning Process by Semantic Annotation Technique

Sõduri baaskursuse õppekava, 2003. Tallinn:

baasväljaõppes. Lõputöö. Tartu: KVÜÕA.

on Bloom’s Taxonomy Vocabulary. Internatio-

Kaitsevägi.

Rumvolt, J.J. 2014. Laskuri ettevalmistus

nal Education Studies. Vol. 9. No 1. p 112.

da ühegi relvasüsteemi õppesisu, selle jaoks on olemas ainekavad, mida vastava ala spetsialistid haldavad ja täiendavad. Ehk eeskiri paneb paika raamid, sisu aga elab ja täieneb vastavalt tekkinud vajadusele pidevalt.

HOOLIMATA RASKUSTEST ARENEB LASKEVÄLJAÕPE EDASI

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Praegu koostatakse KVÜÕA-s lõputöid, kus lepitakse kokku kuulipildurile ja tankitõrjurile lahingus hakkamasaamiseks vajalikes oskustes. Samuti

Töögrupi poolt dokumentide sisuanalüüsist leitud laskurile vajalikud oskused: Kriitilised oskused: 1. Rakendab ohutu relvakäsitsemise põhimõtteid; 2. Ajalise piiranguga laskmisel käsitseb relva ohutustehniliselt õigesti ja rakendab õigeid relvavõtteid; 3. Eemaldab lihtsamaid relva või laskemoona põhjustatud tõrkeid iseseisvalt; 4. Käsitseb relva ohutult muutes vaatlussuunda; 5. Tuvastab sihtmärkide asukoha, kauguse ja „ohtlikumad“ sihtmärgid; 6. Lahendab mitme sihtmärgi ilmumisel olukorra õigesti, alustades sihtmärkide mõjutamist „ohtlikumast“ sihtmärgist; 7. Tegutseb ohutult laskeasendit ja -positsiooni vahetades laetud relvaga;

KAITSEVÄGI 2016

1. Mereväelase baaskursuse lõpuharjutus. Foto: Hannes Ivask

2. Hävitajad F-15C Ämaris. Foto: Siim Verner Teder 3. Suurtükiväepataljoni RÕK-i lahinglaskmised keskpolügoonil. Foto: Hans-Toomas Saarest 4. Miinijahtija Sakala missioonile saatmine. Foto: Ardi Hallismaa 5. Vabariigi president tutvus Kalevi jalaväepataljoni ja Scoutspataljoniga. Foto: Ardi Hallismaa 6. Kuperjanovi jalaväepataljoni ülema kella laskmine. Foto: Hannes Ivask 7. Lahingumasinate CV90 tutvustus Foto: Hannes Ivask

SÕDUR NR 6 (93) 2016

KAITSEVÄGI 2016

SÕDUR NR 6 (93) 2016

KAITSEVÄGI 2016

8. Kalevi jalaväepataljoni nooremallohvitseride kursuse laskelaager. Foto: Mikk Jürisson

9. Estpla-21 mehitas baasi UNP 6-50. Foto: Taavi Karotamm 10. USA üksuse langevarjuhüpped Nurmsi lennuväljal. Foto: Rene Reede 11. Hingedepäeva mälestuspalvus kaitseväe kalmistul. Foto: Ardi Hallismaa 12. Kaitseväe peastaabi aastapäeva rivistus. Foto: Siim Verner Teder 13. Kaitseväe juhataja vastuvõtt olümpial osalenud spordirühma kaitseväelastele. Foto: Hannes Ivask 14. Linnalahing Nursipalus. Foto: Karl Johanson 15. Ukraina kaitseväe juhataja kindral Viktor Muzhenko visiit. Foto: Siim Verner Teder

SÕDUR NR 6 (93) 2016

KAITSEVÄGI 2016

11. 12.

14.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

15.

HÄSTI VARUSTATUD SÕDUR AINULT

Taavi Laasik LEITNANT

FOTOD: SIIM VERNER

ON HEA SÕDUR

MarikaTEDER, JUHAN SOONE Müür Sõduri välivorm, kiiver, jalanõud ja isegi pesu ei ole lihtsalt mugavusvarustus. Individuaalvarustuse elemendid on sõduri töövahendid, mis aitavad tal oma ülesandeid võimalikult hästi täita. Millised uuendused ootavad ees Eesti kaitseväelase varustust?

VARUSTUS

eie kaitseväelaste individuaalvarustusega tegeleb vastav meeskond, kuhu kuuluvad kaitseväe peastaabi, toetuse väejuhatuse ja väeliikide esindajad. Varustuse arendamise juures on suureks abiks ka Eesti kaitsetööstuse liidu juurde moodustatud töögrupp. Individuaalvarustuse nimekiri, mille hulka kuuluvad vormiriietus, riideja lahinguvarustus ning eraldusmärgid, on väga pikk ja spetsiifiline, sest militaarvaldkonnas arenevad nii materjalide omadused, varustuse kasutusmugavus kui ka funktsionaalsed omadused vahel lausa päevadega. Kõigi selliste uuendustega kursis olemine ja vastavalt sellele Eesti kaitseväelaste individuaalvarustuse täiendamine on pidev protsess, sest kaitseväes kasutuses olev varustus peab olema otstarbekas ja lähtuma kaitseväe olemasolevatest ja arendatavatest võimetest. Varustuse vajalikul tasemel hoidmine nõuab selle pidevat läbimõeldud ja süstemaatilist uuendamist ja parendamist. Kaitseväes kasutuses oleva varustusega seotud küsimuste lahendamiseks on kogu varustus koondatud programmidesse. Iga varustusprogramm koosneb sarnast sõjalist võimet omavatest ja/või tehnilistelt omadustelt lähedastest varustuselementidest. Iga erineva varustusprogrammi meeskond pingutab oma programmi kuuluva varustuse kontseptsiooni väljatöötamise ja pideva täiendamise kallal, toetab hankeprotsessis oskusteabega hankijaid ja seisab hea selle eest, et varustuse moderniseerimine ja kasutamine oleks korraldatud võimalikult optimaalselt. Meeskondade tööprotsess katab kogu valdkonna alates varustuse väljatöötamisest kuni selle ringlusest kõrvaldamiseni.

VARUSTUS ON SAMA TÄHTIS KUI RELV

UUS VARUSTUS – KERGEM, MUGAVAM JA ROHKEM VALIKUVÕIMALUSI Hiljuti on uuendatud või on lähiaastatel plaanis uuendada mitut sõduri individuaalvarustuse hulka kuuluvat elementi. Üldistest põhimõtetest rääkides võib öelda, et suund on võetud: varustuse kaalu vähendamisele – uus varustus peab olema kergem ja kom-

Kasutuses olev riidevarustus peab moodustama ühtse terviku, mille iga elementi saab kasutada nii eraldi kui ka koos teistega, et sõdur suudaks nii talvel kui ka suvel, vihma kui ka palavuse korral enda jaoks kokku panna võimalikult mugava ja ergonoomilise komplekti.

OLULISEMAD MUUTUSED VARUSTUSELEMENTIDES Rakmed ja isikukaitse ühes komplektis. Möödunud aastal võeti kaitseväes kasutusele uus digilaiguline kuuli- ja killuvest. Uuendusena on vest kaetud MOLLE-süsteemis kinnitustega, mis tähendab, et eraldi rakmeid või lahinguvesti pole sellega enam tarvis kanda – kõik vajalikud taskud saab kinnitada otse killuvesti külge. Samuti on vesti lihtne kohaldada eri mõõdus inimeste tarbeks, kuna selle suurust saab reguleerida. Vesti sisse on ehitatud taskud eraldi ballistiliste plaatide lisamiseks ja vajadusel – näiteks missiooniüksustele – antakse kasutusse vestile kinnitatavad lisakaitsmed, milleks on kaela- ja kõrikaitse, õlavarrekaitsmed ja alakõhukaitse. Ühe huvitavama uuendusena on vesti kangas ja paelad NIR- ehk lähiinfrapuna lainepikkust maskeeriva töötluse-

SÕDURI RIIDEVARUSTUS PEAB OLEMA KIIRESTI PAKITAV JA SAMA KIIRESTI KA KASUTUSELE VÕETAV. paktsem. Igaüks, kes on läbinud mõne pikema rännaku, teab hästi, et ka poolekilogrammine erinevus seljakoti kaalus mõjutab teatud kilomeetrite läbimise järel koti kandjat oluliselt. Seetõttu – mida kergem on sõduri varustus ja seljakoti sisu, seda võitlusvõimelisem ta tõenäoliselt on. kasutusmugavusele – uue varustuse juures kasutatakse tehnoloogiat ja uuendusi, mis muudavad selle kasutamise reaalses olukorras kasutajasõbralikumaks. Sõduri riidevarustus peab olema kiiresti pakitav ja sama kiiresti ka kasutusele võetav, varustust peab saama ruttu kohaldada muutuvate tingimustega. Mida vähem aega kulub sõduril oma varustusega tegelemiseks, selle kordaseadmiseks või pakkimiseks, seda rohkem jääb tal aega ülesande täitmiseks ja puhkamiseks. valiku mitmekesistamisele – sõduril on rohkem võimalusi eri varustuselementide kombineerimiseks, et valida erinevatele oludele ja ilmastikule kõige sobivam riietus.

 Uued sünteetilisest materjalist T-särgid hingavad paremini.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Kui küsida kelleltki, mis on sõduri tähtsaim töövahend, siis usutavasti on kõige sagedamini vastuseks – tema relv. Tõsi, relv on üks kaitseväelase töövahendeid ja sümboleid, aga vähem tähtsad ei ole tänapäeval ka tema vorm ja muu riideja lahinguvarustus. See, mida kaitseväelane seljas, jalas ja peas kannab, alates pesust ja lõpetades välivormi ning kiivriga, ei ole mingil juhul lihtsalt mugavusvarustus. Kõik individuaalvarustuse elemendid on tema töövahendid, millel on kindel funktsioon ja mille eesmärk on aidata sõduril oma ülesannet võimalikult hästi täita.

Sõjapidamise taktika, -tehnika ja tehnoloogilised abivahendid on pidevas muutumises ja arengus, mis sunnib ka kaitseväe vormiriietust ja ülejäänud riideja lahinguvarustust ajaga kaasas käima ja arenema. Selliste arengute hea näide on mõni aasta tagasi toimunud digilaigulisele riietusele üleminek, mis ei olnud kellegi isiklik ambitsioon või kaitseväe moe uuendamisprojekt, vaid tingitud eelkõige tehnoloogilisest edasiminekust ja eelistest, mis digimustril vana laigulise vormi ees on. Individuaalvarustuse arendamise juures on oluline kuulata eksperte, jälgida üldiseid tehnoloogilisi arenguid, aga eelkõige võtta arvesse lõppkasutajate tagasisidet, sest see on kõige vahetum ja täpsem info, mida arendamise juures kasutada saab.

VARUSTUS

ga, mis peaks vähendama sõduri eraldatavat soojuskiirgust. Oma särk on ihule kõige lähemal. Sõduri jaoks on ühed olulisemad rõivaesemed need, mis puutuvad vahetult kokku tema nahaga. Juba mõni aeg tagasi hakati kõigile tuttavaid puuvillaseid rohelisi kaitseväe T-särke ja aluspükse välja vahetama uute, hallikat värvi sünteetilistest materjalidest T-särkide ja pesu vastu. Uued särgid hingavad paremini ja aitavad paremini niiskust juhtida, see aitab tagada sõdurile oluliselt mugavama ja kuivema olemise. Samuti on kasutusse võetud uus pika aluspesu komplekt, mille välimus ja materjal erineb varasemast. Nii T-särgi, aluspükste kui ka pika aluspesu komplekti osas on kasutajate tagasiside olnud väga positiivne. Kampsunist saab minevik. 2017. aastast alates peaks hakkama kaitseväe halli

 Püstine laskeasend.

nahk-tekstiilsaapaid. Idee kohaselt saab sõdur edaspidi kasutada mõlemat jalatsivarianti ning ise valida vastavalt oludele, mida on parem kanda. Nahk-tekstiilsaabas hingab rohkem ja eelduste kohaselt peaks kiiremini kuivama. Lisaks on plaanis võtta kasutusse eemaldatavad saapavoodrid, mida saab kasutada külmemate ilmade puhul. Kõigi nende muutuste tulemusena on edaspidi sõduri jalal nii suvel kui ka talvel veel mugavam. Varustusest kummikute kadumine on suur muudatus. Kummikuid hakkavad asendama spetsiaalsed saapakatted, mis on sõduri rõõmuks kummikutest peaaegu kaks kilo kergemad ja palju kompaktsemad.

SUURE MUUDATUSE LÄBIVAD 2017. AASTAL KAITSEVÄE TALVEVORMI JOPE JA PÜKSID.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

villast kampsunit välja vahetama täiesti uus varustuselement – fliis. Karvastatud materjalist fliis on kampsunist oluliselt kergem ja väiksemaks kokku pakitav, olles sealjuures soojem. Kuna materjal on vastupidav ja kuivab kiiresti, on sellel kampsuni ees väga palju eeliseid. Talvevorm läbib uuenduskuuri. Suure muudatuse läbivad 2017. aastal kaitseväe talvevormi jope ja püksid. Jope jääb kaheosaliseks, kuid sisemine vooder muutub eraldi kantavaks ja saab digilaigulise mustri. Nii jope kui ka talvepüksid muutuvad tunduvalt kergemaks ja kompaktsemaks, pükse saab edaspidi kanda nii välivormi pükste peal kui ka all. Kasutatavad materjalid peaksid tagama varustuse pikema kasutusea. Vihmaülikond muutub kasutajasõbralikumaks. Kasutajate tagasisidet on võetud arvesse ka sõduri vihmaülikonna uuendamisel. Jakk muudetakse eest avatavaks, see lihtsustab selle selga panemist ja vajadusel tuulutamist. Samuti muutuvad avatavaks jaki kaenlaalused ja pükste küljed, mis täidavad samuti eelkõige tuulutamise eesmärki, kuid võimaldavad ka kiiremini ja paremini taskutele ligi pääseda. Tulemas uued saapad ja saapakatted – kummikud kaovad. Enamikul kaitseväelastel on kindlasti hea meel kuulda, et 2018. aastast hakatakse hankima lisaks praegusele täisnahksaapale ka

MILLAL UUS VARUSTUS KASUTUSSE JÕUAB? Artiklis loetletud varustus on osaliselt kaitseväes juba kasutusel või on otsused nende hankimiseks tehtud. Uued fliisid, talvevormid, saapad, saapakatted ja vihmaülikonnad hakkavad kaitseväe ladudesse saabuma juba eeldatavalt 2017. ja 2018. aasta jooksul. Oluline on märkida, et uus varustus ei vaheta kohe ja korraga välja juba praegu ladudes olevaid elemente. Esimeses järjekorras väljastatakse ja kasutatakse ära olemasolevad varud, vastasel juhul oleks tegu väga suure raha raiskamisega, kuna ka praegune riidevarustus on korralik, täidab oma ülesannet ja seda saab väga edukalt kasutada. Siiski saavad ka üha suurem osa kaitseväelasi ja ajateenijaid järk-järgult kätte uued varustuselemendid. Uued T-särgid, pesu ja killu-kuulivestid ongi juba üsna laialdaselt kasutuses. Uue varustuse kohta hakatakse koguma tagasisidet, et arenguprotsess oleks pidev. Riidevarustus peab arenema koos kaitseväe ja sõduri tegevuskeskkonnaga. Arendustöö keskendub elementide mugavusele, kompaktsusele ja mitmekesisusele ning sellega tegelevad inimesed annavad parima, et Eesti sõduri riidevarustus oleks tänapäevane ja toetaks sõdurit parimal võimalikul moel tema ülesannete täitmisel.

VARUSTUS

KUULI- JA KILLUVEST • kaitseväe digilaik • MOLLE-süsteem • kangas ja paelad NIR-töötluse ehk lähiinfrapuna lainepikkustel maskeeriva töötlusega • reguleeritav nii pikkuses kui ka laiuses • rinna- ja seljaosal hingav ventilatsioonikiht • taskud kaitseplaatide lisamiseks (killu- ja kuulikaitse) • lisatav kõri-, kaela-, õlavarre- ja alakõhukaitse

UUENDATUD TALVISE VÄLIVORMI JOPE JA PÜKSID • kergem ja väiksemaks pakitav • soojendusjope eraldi kantav, mõeldud kasutamiseks ka kuulivesti all • soojenduspüksid ja jakk tuulekindlast isolatsioonkihist • funktsionaalsem ja pikem kasutusiga

UUENDATUD VIHMAÜLIKOND • jakk eest avatav, et lihtsustada selga panemist ja suurendada ventileerimist • varrukatel avad, et suurendada ventileerimist • jakk mõeldud kandmiseks rakmete all • pükstel külgedel lukud, et vajadusel suurendada ventileerimist ja tagada ligipääs taskutele SÕDUR NR 6 (93) 2016

NAHKSAAPAD KARVASTATUD FLIIS (ASENDAB KAMPSUNI)

• veekindlamad

• 20% soojem kui sama ruutmeetrikaaluga fliis

• eemaldatava sisevoodriga

• 40% rohkem kokku pakitav kui sama ruutmeetrikaaluga fliis • kuivab kiiresti, vastupidav, kerge

SAAPAKATTED • kergemad (kaaluvad 0,5 kg) kui 2,2 kg kaaluvad kummikud • väiksemaks pakitavad kui kummikud

NAHK-TEKSTIILSAAPAD • suurem hingavus • hügieenilisem

• kaitsevad saapaid niisketes oludes

VARUSTUS

KAITSEVÄGI ON NÕUDLIK TELLIJA numaks tooteks praegu nn ületõmmatavat saabast (pullover boot). Saabas on maailmas ainulaadne ning seda kerget ja sooja toodet kasutavad mitme NATO riigi sõdurid.

JÜRI NIITEPÕLD, BRISTOL TRUST:

LEIDA KIKKA, SAMELIN:

VIIVI ESKLA, PROFLINE: Meie jaoks on militaarriietus olnud alati huvitavam proovikivi kui tsiviilrõivaga tegelemine. Keerulisem küll materjalide ja lõigete osas, aga samas kindlamate piiridega. Minimaalselt subjektiivsust ja maksimaalselt funktsionaalsust. Selline töö avardab vägagi silmaringi. Kunagi alustasime väikeste varustuselementide arendusega ja oleme jõudnud välja lahinguvormideni. Kõige keerulisem oli sõjaväe eriprojek-

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Spetsiaalselt kaitseväe tarbeks varustuse tootmine on suur katsumus, sest sellist varustust kasutatakse iga päev väga erinevates tingimustes, mis nõuab spetsiifilisi omadusi, et sellise pideva kasutamise käigus rasketes tingimustes vastu pidada. Tehnoloogiliselt ei ole militaarjalanõude tootmises võimatuid ülesandeid, kuid loomulikult ei ole otstarbekas valmistada eritellimusena igale sõdurile täpselt talle sobiv jalatsipaar, vaid tuleb leida kõige rahuldavam kompromiss. Head tulemused on võimalik saavutada kaitseväe ja tootjate koostöö kaudu. Väga suureks abiks sellise koostöö korraldamisel on Eesti kaitsetööstuse liit. Koostöö on kahepoolne, tihti tulevad kaitseväe inimesed oma ideede ja vajadustega meie juurde, meie töötame välja toote ja anname selle kaitseväele erinevates tingimustes katsetamiseks. Seejärel oleme tagasiside ankeetide kaudu saanud operatiivselt väga palju head teavet otse kasutajatelt, mis aitab varustuse puudused või parandamist vajavad nõrkused välja tuua. Minu hinnangul on Eesti kaitseväe varustus oluliselt paranenud ja tihenenud on ka tootjate koostöö kaitseväega, mille oluline osa on osavõtt kaitseväe üritustest ja suurtest õppustest. Samelin peab oma kõige õnnestu-

Proovikivi toota varustust kaitseväe jaoks on suur, sest sobiva lahenduse väljatöötamine nõuab enamasti palju aega ja ressursse. Meie kogemuste põhjal tuleb militaarvarustuse tootjale väga kasuks, kui firmas leidub inimesi, kes on kaitseväe kogemusega. Lisaks on vaja pidevalt suhelda välispartneritega, et olla kursis uute suundade ja tehnoloogiatega. Meie peamised välispartnerid on Euroopa ettevõtted, kes toodavad oma riigi eriüksustele ja oleme spetsialiseerunud kõrge kvaliteediga spetsiifilistele militaartoodete valmistamisele. Üldjuhul valmistame testtooted ja viime esmased katsetused läbi ise. Sageli aitavad meie tooteid testida kaitseliitlased. Kuna tootearendus on rahvusvaheline, siis enamasti on testid tehtud või ka heakskiit saadud toodetele teise riigi eriüksustelt. Maailmas liigub areng kergema varustuse suunas, kusjuures ei tehta järeleandmisi materjalide ja valmistoodete vastupidavuses. Kuigi meie väikse turu baasil on uute tehnoloogiate väljaarendamine peaaegu võimatu, on juba loodud tehnoloogiate juurutamine meie toodete tootmisesse aktuaalne ja vajalik. Peame õnnestunud toodeteks neid, mida kaitseväelased ise meie käest ostma tulevad. See näitab kõige selgemalt, mida inimene tegelikult vajab ja millesse investeerib. Hiljuti saime valmis Eesti digilaigus kandesüsteemid, mida pärast prototüüpide valmistamist on meilt palju küsitud.

tidega alustamine, sest valdkond oli võõras, materjale ja vajadusi oli raske ette näha. Suurim tagantjärele kogemus on, et mitte ükski toode ei jää lõppversioonis selliseks, nagu seda alguses kirjeldati. Keeruliseks teeb sellist tüüpi arendused materjalide rohkus. Materjalide valikule peab eelnema teadmine, mida iga erineva materjaliga saavutada tahetakse. Kasutada saab ainult tehniliselt võimekaid ja tehase kinnitatud garantiiga materjale. Mida asjalikum on kaitseväelastelt tulev tagasiside, seda parem on tulemus. Arvamuste paljususe korral aitab ainult toote katsetamine ja materjalide testimine reaalses lahinguolukorras. Oleme materjalide tarnijatega loonud pikaajalised suhted. Meie usaldame neid ja nemad meid. Meil on reegel, et igale materjalile peab kaasnema tehase ammendav tehniline kirjeldus. Kui ei ole tehnilist kirjeldust anda, siis meie materjali ei osta. Nii lihtne see ongi. Kui varem tulid arendused ainult riiklike arendushangete kaudu, siis viimasel ajal on arendusi liikunud ka läbi erapooletu organisatsiooni – Eesti kaitsetööstuse liidu. Seal kuulutatakse arendus välja ja kõik osaleda soovivad liidu liikmed annavad endast teada. Eesti ettevõtete võimekus on suurem, kui võiks arvata. Pigem on kõigi tehnoloogiliste uuenduste töösse võtmisel piduriks tehnoloogia kõrge hind. Meie kaitseväelased liiguvad terves maailmas, näevad teiste riikide lahinguvarustust ja loomulikult soovitakse saada samaväärset. Aimu, kui kaua võtab toote arendamine, annab näiteks lõpusirgel olev kaitseväe uue talvevormi arendus – kihiline rõivastus. Esmaideest on kulunud juba kaks aastat ja esimest väikepartiid testiti jaanuaris 2016. Selle testimise tulemusena on muutunud kogu rõiva kontseptsioon. Kõige suurem muudatus oli toote enda funktsionaalsus, mille tulemusena vahetasime välja suure osa põhimaterjalidest ja õmblesime uued tootenäidised. Meie kõige õnnestunumad tooted on kindlasti rünnakvorm ja suvevorm erioperatsioonide väejuhatusele. Sellele eelnes pikk arendus, seejärel riigihange ja hanke võitmine. Meile teebki heameelt, et suudame toota väga keerulist ja spetsiifiliste omadustega varustust.

ÜLEVAADE

SUURÕPPUSED SÕDUR NR 6 (93) 2016

INFOOPERATSIOONI VÕTMES FOTO: RENE RIISALU

Infooperatsioonid koosnevad paljudest alafunktsioonidest. Kõiki selliseid operatsioone koordineerib taktikalisel tasandil infooperatsioonide ohvitser brigaadi staabis. Kuidas selline töö käib, sellest alljärgnevalt.

Urmas Abel NOOREMLEITNANT 2. JALAVÄEBRIGAADI NOOREMSTAABIOHVITSER

ÜLEVAADE

sioonid, PA ehk meediaoperatsioonid, CYBER ehk küberoperatsioonid, OPSEC ehk operatsiooni julgeolek, MILDEC ehk eksitusoperatsioonid ja EW ehk elektroonilise sõjapidamise operatsioonid.

Enamasti jääb paljudele kaitseväelastele sõna INFOOPS kaugeks ja võõraks. Meie tavaarusaama järgi ei mõjuta ju sellised kahtlased pehmed operatsioonid meie tegevust lahinguväljal, kus kaks osapoolt on võitlemas ausalt silm silma ja hammas hamba vastu. Me ei ole mingi kolmas osapool mõnes missioonipiirkonnas, kes peab ühte või teist võitlevat osapoolt mõjutama mittekineetilise meetoditega meile positiivses suunas. Meie võitleme otsese vastase vastu, kasutades kõiki surmavaid meetodeid ja püüame teda jõuga välja suruda meie riigi halduspiiridest. Kuid isegi sellise tavaviisil sõjapidamise korral hakkavad allüksuse ülemad peagi kurtma meeste langeva moraali üle, kuigi nii toit, laskemoon kui ka meditsiiniabi on olemas. Suitsunurgajutte kuulates saavad ülemad peagi jälile desinformatsioonile, mis laastab võitlejate ridu sama edukalt kui vaenlase kuulipildujatuli. Olukord võib areneda isegi nii kaugele, et tekivad väejooksud ja vastuhakud ülematele. Kust sellised jutud tulevad, hakkame isekeskis küsima. Pärast sõdurite küsitlemist ja olukorra analüüsimist saame üsna ruttu teada, et kogu üksus on saanud juba mõne aja jooksul imeliku sisuga lühisõnumeid, kus sisalduvad narratiivid on hakanud elama oma mõjuelu. Kellel vajutatakse nn perekonna-nupule, teisel jälle kinnisvara ja kolmandal rahvuse peale. Iga selline sõnum mõjub isiklikult ja laastab moraali nagu terav vikat. Selliste asjade teadvustamiseks peame tunnistama, et paralleelselt füüsilise sõjaga taktikalisel tasemel toimub ka infosõda, kus võidab osapool, kes suudab kõige kiiremini ja kõige efektiivsemalt välja saata infot, mis mõjutaks vastaspoolt oma tegevust lõpetama või muutma. Tsiteerides „Onu Remuse jutte“: kes esimesena räägib, seda usutakse. Õppusel Kevadtorm 2016 mängiti läbi mitmeid olukordi ja loodi situatsioone, mis andsid väga kasuliku õppetunni kogu 2. jalaväebrigaadi taktikalise tasandi INFOOPS valdkonnale. Allpool kirjeldan eluliste situatsioonide kaudu, milliseid meetodeid õppusel kasutati, et

SUITSUNURGAJUTTE KUULATES SAAVAD ÜLEMAD PEAGI JÄLILE DESINFORMATSIOONILE, MIS LAASTAB VÕITLEJATE RIDU SAMA EDUKALT KUI VAENLASE KUULIPILDUJATULI.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

SA kaitseministeeriumi praeguse definitsiooni järgi on infooperatsioonid (INFOOPS) „elektroonilise sõja, arvutivõrkude operatsioonide, psühholoogiliste operatsioonide, sõjalise pette ja operatsioonijulgeoleku võimekuse integreeritud kasutamine, et mõjutada, katkestada, rikkuda või anastada vastase inim- ja automatiseeritud otsustamisprotsessi.“ INFOOPS NATO mõistes koosneb paljudest alafunktsioonidest nagu PSYOP ehk psühholoogilise mõjutamise operatsioonid, CIMIC ehk tsiviil- ja militaarkoostöö operat-

SEEKORDNE KEVADTORM OLI SUUREPÄRANE JA AINULAADNE KESKKOND, ET KATSETADA ERINEVAID MITTEKINEETILISI MEETODEID OMA ÜKSUSTE PEAL. mõjutada meie lahinguid. Iseenesest oli seekordne Kevadtorm suurepärane ja ainulaadne keskkond, et katsetada erinevaid mittekineetilisi meetodeid oma üksuste peal. Paljud meie liitlased selliseid asju õppe eesmärgil omade üksuste peal ei rakenda.

PSÜHHOLOOGILINE MÕJUTAMINE TEKSTISÕNUMITE KAUDU

SÕDUR NR 6 (93) 2016

NÄITED ETTEKANNETEST, MIS SAABUSID ALLÜKSUSTEST. 1. 06.05.16; SMS (35 tk) KV mobiilinumbritele „Tarneprobleem. Vähendada klass I ratsioonide kätte jagamist 50% kuni täiendava juhiseni. TVJÜ“; 2. 06.05.16; SMS (55 tk) „KT väärtustab veterane! Saada sõnum ja toeta veterane 1 euroga. Lisa enda asukoht ja Veteranide Ühing toimetab sinuni tasuta sinilille.“ 3. 07.05.16; SMS (308 tk) „KIIRE!

Veekanistrid eritavad väheses koguses polüpropeeni (CH2-CH(CH3)). Joogipudelid jao sanitarile ette näidata. KT16 MED“.

Enamik sõnumeid olid saadetud lihtsalt asukoha õngitsemiseks ja paanika külvamiseks, eesmärgiga saada üksustega kontakti. Eesmärk täideti, sest sõnumitele vastasid mitmed. Tavaliselt käituti selliste sõnumite saabumisel ootuspäraselt: saadeti kohe sõnum vastu, et uurida, kes selle sõnumi saatis ja miks ise ei teatata asjadest, kuhu vaja jne. Paljud võitleja neelasid nn roostes konksu alla ja hakkasid pikalt sõnumeid saatma, paljastades sellega enda ja üksuse asukoha. Allüksuse ülema seisukohast on kõige lihtsam ja efektiivsem ennetav tegevuskeelustadakoguoperatsioonivältelnutiseadmed või siis lubada neid kasutada ainult kindlatel kellaaegadel. Kellaa-

jad peaksid olema iga päev erinevad, et vastane ei tuvastaks selget mustrit. Kuid ka siis ei ole me kaitstud. Üks on kindel – üksused peavad olema informeeritud, kuidas tegutseda siis, kui nende mobiiltelefone tabab vaenulik tegevus. Esimese asjana tuleb igast imelikust sõnumist ette kanda oma otsesele ülemale, kes käsuahelat mööda info kõrgemale liigutab. Kindlasti ei tohi ühelegi sellisele sõnumile vastata. Tuleb meeles pidada, et kaitseväes ei kasutata ühegi lahingu juhtimisel ega ametliku info edastamiseks avalikus võrgus töötavaid mobiiltelefone. Kogu vajamineva info saavad kõik üksused oma ülemate kaudu. Igast sellisest intsidendist tuleb mööda käsuahelat kohe ette kanda kõige kõrgemale tasemele, milleks kaitseväes on strateegilise kommunikatsiooni osakond ehk SKO, et saaks rakendada vastumeetmeid ja välja selgitada vastase huvialad. Kui selline reegel on kõigil sõduritel selge, ei tohiks probleeme tekkida. Kuid vaenlane ei maga ja mõtleb välja järjest uuemaid ja efektiivsemaid meeto-

ÜLEVAADE

da tegema mitte plakati sõnum, vaid see, et vaenlane on meie positsioonid avastanud, kaardistanud ja järgmisena on oodata sinna kas raketilööki või suurtükituld. Eriti halb on nimetatud olukord välistaapide puhul. Kui selline intsident avastatakse, peaks staap kohe hakkama valmistuma asukoha vahetuseks. Kindlasti ei teki sellise sisuga lendlehed õppusel niisama ettevalmistatud positsioonidele ja turvatud laagrialale. Keegi peab nad sinna toimetama. Kui sellised lendlehed avastatakse, peaks üksuse ülem kohe käivitama kiirjuurdluse ja põhjalikult välja selgitama kes, kus, millal ja kuidas, seejärel tegema olukorrast kiire ettekande kõrgemale ja informeerima kogu üksust kõnealusest intsidendist, et välistada kuulujuttude tekkimist.

MEEDIAAKTSIOONID

Erinevaid meediakanaleid uurides hakkas silma meie oma värbamiskeskuse toodetud kampaania, kus oli Kevadtorm 2016 osalejatele esitatud üleskutse teha endast ja oma maskeeringust pilt. Kampaania nimi oli „Varja end nii, et isegi Scoutspataljoni võitlejad sind üles

deid, kuidas erinevate infokanalite kaudu meieni jõuda.

LENDLEHED

need ka meie sõduriteni. Vastase poolt väga hea meediaoperatsioon ja meie ülesanne oli kummutada ajalehes olev info ning anda allüksuste teada, et selline valet täis ajaleht levib.

SUHTLUSMEEDIA KASUTAMINE

Suhtlusmeedia kanalites Facebookis ja Instagramis liikus väga palju Kevadtormi mitteametlikku infot kõikidest osalejatest ja nende tegemistest. Näiteks tuvastati ühe üksuse tagalaosise asukoht puhtalt Facebooki postitatud piltide abil. Pilt oli tehtud järve kaldalt, kus taamal paistis kirik ja asula. Viies kokku kaardi ja selle Facebooki pildi, oli selge, kus üksus asub ning edasi oli üksust juba üsna kerge kineetiliste meetoditega edasi mõjutada. Sellise olukorra ärahoidmiseks tuleks kõigil suhtlusmeedia aktiivsetel kasutajatel endale hingesoppi vaadata ja enne järgmise toreda pildi postitamist mõelda, ega ta juhuslikult oma tegevusega tervele üksusele kahju ei tekita. See oleks ju halb, kui just sinu hoolimatu tegevuse tõttu kaotaksime mõne kamraadi. Suhtlusmeedia abil saime jälile ka üksusele, kes ei kandnud korrektselt

EESTI KAITSEVÄKKE HAKKAB JÕUDMA TEADMINE: LAHINGUVÄLJAL ON PEALE RELVASTATUD VASTASE KA TEISI OHTE JA FAKTOREID, MILLEGA PEAB ARVESTAMA. ei leia“. Kampaanial iseenesest oli ju jumet. Võitlejad teevad endast pilte, laadivad need üles veebikeskkonda, kus neid hinnatakse ja kõigile näidatakse. Kahjuks ei saanud ma hinnatava üksusena seda kampaaniat lubada, sest iga väikseimgi detail nagu nimesilt, taustapilt, tehnikaühik, kaasvõitlejad jne võib paljastada meie operatsiooni kava ja lihtsustada vastasel meie lahinguruumis võitlemist. Õnneks suutsime kampaania selle algfaasis katkestada ja üritus jäi lihtsalt heaks ideeks. Kuigi üritus oli lihtsalt pahaaimamatult ja heas usus tehtud, siis sellist kampaaniat pole raske ka vastase INFOOPS-i meeskonnal välja töötada. Väga kiiduväärt ettevõtmine oli mängukeskuse koostatud ajaleht, mis ei vohanud lauspropagandast, vaid oli pigem kallutatud suunaga. Lehti jagati kogu õppuse alal ja tsiviilsektori abil jõudsid

märgistust. Üksuse väitel oli neil kõik korras ja neid süüdistatakse ebaõiglaselt. Aga võõra tüdruku asukohapõhiselt pildistatud pildid rääkisid teist keelt ja selle vastu polnud üksuse ülemal enam argumente. Kokkuvõtteks tahan öelda, et on hea tõdeda, et Eesti kaitseväkke hakkab jõudma teadmine: lahinguväljal on peale relvastatud vastase ka teisi ohte ja faktoreid, millega peab arvestama. Tahan kiita peastaabi SKO-d ja Kevadtorm 2016 mängukeskust, kes mängisid õppusel INFOOPS-i mängu, lastes 2. jalaväebrigaadi staabil nn green cell’il taktikalisel tasandil tegutseda ja omi protseduure testida. Kindlasti tuleb järgmine suur õppus veel huvitavam ja soovitan üksuse ülematel hakata juba varakult välja mõtlema strateegiaid, kuidas võidelda nähtamatu vaenlasega, mille nimi on INFOOPS.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Õppusel Kevadtorm 2016 oli mitu olukorda, kus üksuse positsioonidelt avastati nn häiriva sisuga plakateid, millel olid sõnumid „ME TEAME TEIE ASUKOHTA JA ÖÖSEL KOHTUME“. Sellistest lendlehtedest poleks tegelikult midagi väga hullu, kui need oleks heidetud suurele maa-alale lennukilt või kopterilt ja kogu maa oleks neid täis. Sellised lendlehed panevad aremaid sõdureid mõtlema, et mis siis ikka öösel juhtuma hakkab ja kui nad juba meie asukohta teavad, mida nad veel võivad teada ja kas üldse tasub siin nn seana lasketiirus passida jne. Muidugi tuleb sellistest lennukist allaheidetud lendlehtedest ette kanda, et kõik teaksid, mis tüüpi mõjutusmeetodeid vastane kasutab, kuid juba otse positsioonidelt avastatud plakatitega on lugu hoopis ohtlikum. Selline teade on viide, et üksuse positsioonid on avastatud ja üksus peaks tegema kõik selleks, et olla valmis vahetama asukohta. Seda ei ajen-

RELVASTUS

FOTOD: FREEPIC, WIKIPEDIA, SCANPIX.EE/AFP

NEUROPARALÜÜTILISE Andres Meos SÕDUR SÕDUR NRNR 6 (93) 6 (93) 2016 2016

TÜ FARMAATSIAINSTITUUDI ÕPPEJÕUD

toimega mürkained

Neuroparalüütilise toimega närvigaasidest enamik on klassifitseerinud ÜRO massihävitusrelvadeks. Kus ja millal närvigaase on kasutatud ja kuidas end nende vastu kaitsta?

RELVASTUS

ärvigaasid, tuntud ka kui forsfororgaanilised või neuroparalüütilise toimega mürkained (nerve agents), on ühed kõige letaalsema toimega keemiarelvade hulka liigitatud mürkidest. Sellesse gruppi kuuluvad ained moodustavad peamise osa nüüdisaegsest keemiarelvaarsenalist ja kui halbade asjaolude kokkusattumisel peaks minema tõeliseks keemiasõjaks, tuleb lahinguväljal just nendega kokku puutuda. Neuroparalüütilised mürkained on üsna püsivad, paljud lenduvad hästi, neid on kerge muuta aerosooliks ja seetõttu jõuavad nad organismi peamiselt hingamissüsteemi kaudu. Samas imenduvad närvigaasid hästi läbi naha, see tingib nii gaasimaski kandmise kui ka nõuab kogu keha katva keemiakaitseriietuse kasutamist. Oluline on teada, et nii gaasimask kui ka kaitseriietus pakuvad otsese kontakti korral mürkainega vaid ajutist kaitset, kuna selle grupi mürkained on võimelised difundeeruma läbi enamiku kummisegude. Näiteks möödunud sajandi 80-ndatel aastatel Nõukogude armees kehtinud eeskirjade järgi pidi keemiarünnaku alla jäänud isikkoosseis liikuma saastatud alast välja ja saastunud kaitseriietuse seljast võtma 120 minuti jooksul. Kahe tunni nõue kehtis igas olukorras, ka lahingusituatsioonis – lahingukontakt tuli viivitamatult lõpetada ja saastatud piirkonnast lahkuda. Kuna praktiliselt kõik närvigaasid esinevad mitme eri bioloogiliselt aktiivse isomeerina, siis toksilisus on üldjuhul nende isomeeride ratseemilise segu kohta (ratseemiline segu sisaldab isomeere võrdsetes hulkades). Alltoodud tabelis on illustratsiooniks esitatud peamiste närvimürkide toksilisuse ligikaudsed andmed. Ligikaudsed seetõttu, et eri allikate järgi võivad arvväärtused kordades erineda. Tabelis on toodud arvud, mis iseloomustavad toksilisust sissehingamisel ja vedelal kujul nahale sattumisel. Mürkaineaurude kokkupuutel nahaga (näiteks kantakse gaasimaski, kuid mitte kaitseriietust) on LD50 väärtus ligikaudu 200 korda suurem kui vedelikule vastav väärtus. LD50 (mg-min/m3)

LD50 nahal (mg)

Tabuun (GA)

400

1000

Sariin (GB)

100

1700

Somaan (GD)

100

ainet, nn mediaatorainet, noradrenaliin ja atsetüülkoliin. noradrenaliin (R-(–)-noradrenaliin)

atsetüülkoliin

nikotiin

muskariin (L-(+)-muskariin)

NII GAASIMASK KUI KA KAITSERIIETUS PAKUVAD OTSESE KONTAKTI KORRAL MÜRKAINEGA AJUTIST KAITSET, KUNA SELLE GRUPI MÜRKAINED SUUDAVAD DIFUNDEERUDA LÄBI ENAMIKU KUMMISEGUDE. seedi“ või „toitu ja paljune“). Mõlemas süsteemis on närviimpulsi ülekanne kaheetapiline, esimeses etapis liigub signaal piklikajust või seljaaju vastavast segmendist ganglionini (närvisõlmeni), seal toimub üle sünapsi ümberlülitus ja signaal liigub kuni efektororganini (inerveeritava organini), millega närv on ühendatud samuti üle sünapsi. Autonoomses närvisüsteemis vastutavad impulsi ülekande eest sünapsides peamiselt kaks keemilist

Nii sümpaatilises kui ka parasümpaatilises närvisüsteemis toimib ganglionaarse mediaatorainena atsetüülkoliin, millel parasümpaatilises süsteemis on sama funktsioon ka efektororganite sünapsides. Sümpaatilises närvisüsteemis kantakse impulss efektororgani sünapsis peale kahe erandi (higinäärmed ja neerupealise säsiollus) üle noradrenaliini abil. Mediaatoraine suhtes on tundlikud vastavalt kolinoretseptorid ja adreno-

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Närvigaas

Enamik neuroparalüütilise toimega närvigaasidest on vastavalt ÜRO resolutsioonile 687 klassifitseeritud kui massihävitusrelvad. Närvigaasid kuuluvad fosfororgaaniliste ühendite klassi, mis halvavad perifeerse närvisüsteemi töö. Perifeerse närvisüsteemi ülesanne on ühendada kesknärvisüsteem inimese jäsemete ja organitega. Vastavalt sellele jaotatakse see kaheks alakomponendiks – somaatiliseks ja autonoomseks närvisüsteemiks. Somaatiline närvisüsteem allub inimese tahtele ja selle peamine ülesanne on skeletilihaseid liigutada. Signaali liikumine eferentses (impulss liigub kesknärvisüsteemist organi, peamiselt lihaste või näärmete, suunas) somaatilises närvisüsteemis saab alguse ülemistest motoorsetest neuronitest, mis paiknevad ajukoore lähedal. Need neuronid on närvikiudude kaudu üle sünapside ühenduses ajutüves ja seljaajus paiknevate suurte alumiste motoorsete neuronitega (alfamotoorsete neuronitega), millest lähtuvad närvikiud inerveerivad üle sünapside skeletilihaseid. Nii ülemisi ja alumisi motoorseid neuroneid kui ka alumisi motoorseid neuroneid ja lihaskiude ühendavates sünapsides töötab mediaatorainena atsetüülkoliin, mis mõjub mõlemat tüüpi sünapsides n-kolinoretseptoritele. Autonoomne närvisüsteem ei allu inimese tahtele ja juhib silelihaste, südamelihase, kopsude ja mõningate näärmete tööd ning jaguneb omakorda sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks närvisüsteemiks. Sümpaatilise närvisüsteemi ülesanne on valmistada organism ette tegutsemiseks („võitle või põgene“), parasümpaatiline juhib organismi põhifunktsioone rahuolukorras („puhka ja

RELVASTUS

 Brasiilia relvajõudude terrorismivastase võitluse isikkoosseis TBK-kaitseülikonnas (tuuma-, bioloogilise või keemilise ründeaine) transpordivad „terrorirünnaku ohvrit“ 2016. aasta Rio olümpiamängude eelsel õppusel Rio de Janeiros Brasiilias 26. aprillil 2016.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

retseptorid, mis omakorda jagunevad alatüüpideks, millest selles kontekstis on tähtsaimad n-kolinoretseptorid ja m-kolinoretseptorid. Tähed „n“ ja „m“ on tuletatud vastavalt sõnadest „nikotiin“ ja „muskariin“, need on keemiliste ainete nimetused, mille osas need alatüübid tundlikud on. Mõlema süsteemi ganglionides reageerivad atsetüükoliinile n-kolinoretseptorid, parasümpaatilise süsteemi efektororganites paiknevad aga m-kolinoretseptorid. Signaali ülekanne ühelt närvikiult teisele või organile toimub sünapsides, erilistes kokkupuutepunktides, mil-

le komponentideks on presünaptiline membraan (sellega lõpeb närvikiud), sünaptiline pilu (umbes 35 nm paksune geelikiht kahe membraani vahel) ja postsünaptiline membraan (sellega algab uus närvikiud või organ). Signaal liigub elektriimpulsina närvikiu lõpus oleva membraanini, sellest eraldub mediaatoraine, läbib sünaptilise pilu ning mõjutab selle aine suhtes tundlikke retseptoreid postsünaptilisel membraanil. Kui retseptoritelt saadud signaal ületab teatud piiri, depolariseerub postsünaptiline membraan, mis põhjustab uue elektriimpulsi tekke,

mis liigub juba uut närvikiudu mööda või efektororgani korral kutsub esile selle funktsionaalse muutuse. Sünapsis toimub mitu mehhanismi, mille eesmärk on peamiselt vähendada mediaatoraine hulka sünaptilise pilus (mediaatoraine kaob sealt millisekundite jooksul) vahetult pärast selle eraldumist presünaptiliselt membraanilt ja repolariseerida postsünaptiline membraan. Üks selline mehhanism on mediaatoraine ensümaatiline lagundamine, näiteks atsetüülkoliini korral on selline ensüüm atsetüülkoliinesteraas. Viimane hüdrolüüsib atsetüülkoliini

RELVASTUS

Vastumürgina närvigaasimürgistuse korral saab kasutada atropiini ja sellega sarnase antikoliinergilise toimega aineid nagu biperideeni. Taolise toimega ained blokeerivad atsetüülkoliini retseptoreid, mistõttu on tegu tugevate mürkidega, mida tohib kasutada ainult reaalse närvigaasimürgistuse foonil. Lihtsustatult öeldes neutraliseerivad kaks vastupidise toimemehhanismiga mürki teineteise toime. Atropiinitaoliste ainete mõju nüansid varieeruvad sõltuvalt sellest, kui

hästi nad läbivad hematoentsefaalbarjääri (tungivad verest ajukoesse). Kuna biperideen läbib viimast paremini kui atropiin, nõrgendab see närvigaaside toimest kesknärvisüsteemile tingitud vaevusi, näiteks hingamiskeskuse pärssimist, viimasest efektiivsemalt. Vastumürgid päästavad küll kannatanu elu, kuid mõne aja on ta rivist väljas, mida pikem oli kokkupuude mürgiga, seda kauem. Enimkasutatav vastumürk on atropiin, mida tuleb manustada seni,

KES ON NÄINUD DIHLOFOSSIGA MÜRGITATUD KÄRBSE TÕMBLEMIST JA NENDE VIIMASEID HETKI, SEL ON HEA ETTEKUJUTUS NEUROPARALÜÜTILISE MÜRKAINE TOIMEST INIMESELE. atropiin

biperideen

pralidoksiimkloriid

obidoksiimdikloriid

HI-6 (dikloriidina)

diasepaam

HLö-7 (dimetaansulfonaadina)

püridostigmiinbromiid

SÕDUR NR 6 (93) 2016

molekulis oleva estrilise sideme, tekib äädikhape ja koliin. Muutes sünapside omadusi, saab impulsi liikumist suunata erinevaid närvikiude pidi või reguleerida füsioloogilise protsessi intensiivsust. Sünapse võib võrrelda pöörmetega raudteel, seades pöörmeid, võib rongi (loe: impulsi) juhtida suvalisse punkti raudteevõrgu (loe: närvisüsteemi) piires. Närvigaasid on pöördumatud atsetüülkoliinesteraasi inhibiitorid, s.t närvigaasi molekulid inaktiveerivad kokkupuutel atsetüülkoliinesteraasi molekulidega viimased ja uut ensüümi ei teki enne, kui organism on selle algkomponentidest uuesti sünteesinud. Lagundava ensüümi puuduse tõttu ei kao sünapsides atsetüülkoliin, see toimib järelejätmatult postsünaptilistele retseptoritele ja kogu perifeerne närvisüsteem toimib nii, nagu seda keskusest pidevalt stimuleeritaks. Füsioloogiliselt avaldub see korraga nii somaatilise kui ka autonoomse (parasümpaatilise ja sümpaatilise) närvisüsteemi efektides, kuna atsetüülkoliin osaleb mediaatorina neis mõlemas. Esmased sümptomid on limavool ninast, pitsitus rinnus ja silmaavade ahenemine, seejärel tekivad hingamisraskused, iiveldus ja süljevoolus. Järjest enam kaob kontroll keha funktsioonide üle, süljevoolus suureneb, tekib pisaratevoolus, uriini- ja roojapidamatus, valu kõhupiirkonnas ning oksendamine. Nahale võivad tekkida villid ning kaasneda põletustunne silmades ning kopsudes. Autonoomse närvisüsteemi toimeid hakkavad ületama somaatilise toimed – süvenevad lihastõmblused, mis lähevad üle epileptiliseks staatuseks (üksteisele järgnevad krambihood, ilma et eelnev oleks lõppenud). Surm saabub diafragmalihaste krambist tingitud hingamisseiskuse tagajärjel. Lähiminevikus olmes kasutusel olnud putukamürkidest kuulus enamik fosfororgaaniliste ainete gruppi, näiteks karbofoss ja dihlofoss. See on küll julm võrdlus, kuid kes on näinud dihlofossiga mürgitatud kärbse surmaeelset jalgade tõmblemist ja nende viimast kokkutõmmet, sel on päris hea ettekujutus neuroparalüütilise mürkaine toimest inimesele. Närvigaaside toime on kauakestev ja iga järgnev kokkupuude kutsub esile raskema mürgistuse (toime on kumuleeruv). Paranemine ei pruugi olla täielik, sageli kaasneb mürgistusega jääv neuroloogiline kahjustus, mis mõnel juhul võib viia psüühikahäirete väljakujunemiseni.

RELVASTUS

SÕDUR NR 6 (93) 2016

kuni kolinoretseptorite stimulatsioonist tingitud toimed kaovad, selle tunnuseks on näiteks bronhidest sekreedieraldumise lõppemine. Paralleelselt atropiiniga kasutatakse sageli oksiimitüüpi orgaanilisi ühendeid, peamiselt pralidoksiimi (2-püridiin-aldoksiim-metüülkloriid, tuntud ka lühendi 2-PAM järgi), harvem obidoksiimi ja nn Hagedorn-oksiime HI-6 (asoksiimkloriid) ja HLö 7. Viimased kaks on seni veel üsna uued ained, mis hakkavad alles eksperimentaalstaadiumist välja jõudma. Oksiimid nagu pralidoksiim(kloriid) ei mõjuta kolinoretseptoreid, vaid reaktiveerivad närvigaasi inaktiveeritud atsetüülkoliinesteraasi, sidudes viimase aktiivtsentri hüdroksüülgrupi blokeerinud närvigaasist pärineva fosforhappejäägi. Ensüümi

 Kaitsevarustuses päästetöötaja seisab gaasimaske kandvate Lõuna-Korea sõdurite keskel Souli metroojaamas 23. augustil 2016. Käimas on Lõuna-Korea ja USA ühendõppus Ulchi Freedom.

aktiivtsenter, mis kujutab endast aminohappe seriin jääki, muutub uuesti töövõimeliseks ja suudab atsetüülkoliini lagundada. Pralidoksiim on kasutamisel tunduvalt ohutum kui atropiin, kuid selle toime on aeglasem ja reaktiveerida on võimalik ainult teatud aja jooksul, selle möödudes muutub närvigaasi ja ensüümi ühendav kovalentne side liialt tugevaks. Ajavahemik, mille jooksul oksiimid on võimelised ensüümi aktiveerima, sõltub närvigaasist, näiteks tabuuni korral on see paar ööpäeva, sariini korral umbes pool päeva ja somaani korral mõned minutid. Lisaks ajale sõltub erinevate oksiimide võime reaktiveerida inhibeeritud atsetüülkoliinesteraasi molekul nii kasutatud oksiimist kui ka närvigaasist.

sariiniga blokeeritud aktiivtsenter

vaba aktiivtsenter (seriinijääk)

RELVASTUS

Erinevate oksiimide toimeefektiivsus Tabuun

Sariin

Somaan

Tsüklosariin

Pralidoksiim

Obidoksiim

+/-

HI-6

+/-

+ = toimiv, - = mittetoimiv, +/- = mõningase toimega

pralidoksiimkatioon

pralidoksiimiooni konjugaat sariiniga

abi korras süstitakse otse läbi püksiriide, tavaliselt suurde lihasesse (reie väliskülg, tuhara ülemine välimine neljandik). Vaja on jälgida, et süstla alla ei satuks tasku ega muu takistus. Süstal tuleb vastu keha suruda ühe tugeva vajutusega ning hoida pärast käivitumist samas asendis umbes 10 sekundit. Täpsed kasutusjuhendid on alati toodud automaatsüstla pakendil. Nii MARK I kui ka ATNAA puhul kehtib lihtne juhis – endale võib mürgistustunnuste ilmumisel süstida ühe korra, teadvuse kaotanud kaaslasele võib antidooti manustada kuni kolm korda järjest. Pärast manustamist keeratakse süstlanõel kõveraks ja kinnitatakse kannatanu (püksi)taskuklapi külge, nii on võimalik manustatud dooside üle arvet pidada. NB! Kirjeldatud antidoodid sisaldavad atropiini kahekordse soovitusliku maksimaalse päevase annuse, seetõttu võivad nad väärkasutamise korral esile kutsuda eluohtliku mürgistuse. Toetava ravina võib raskelt kannatanule manustada lihastõmbluste vähendamiseks diasepaami. Kuigi ka diasepaam on saadaval automaatsüstlana, on see mõeldud ainult meditsiinipersonali poolt kasutamiseks, üks doos diasepaami (10 mg) kolme doosi MARK I või ATNAA kohta.

USA armees on kasutatud närvigaasimürgistuse profülaktikaks püridostigmiini 3 x 30 mg päevas, mis küll ei hoia ära mürgistust, kuid mille foonil toimivad antidoodid efektiivsemalt. Tegu on atsetüülkoliinesteraasi pöörduva inhibiitoriga ja seda soovitatakse hakata manustama vähemalt 8 tundi enne oletatavat närvigaasimürgistust ning pakendist jätkub üheks nädalaks. Kasutatav väga väike doos kutsub esile umbes 25% koliinesteraasi inhibeerumise, oluliselt see närviimpulsside ülekannet ei mõjuta ja organismile toimet ei avalda. Kuna tegu on pöörduva inhibiitoriga, siis ensüümi lõplikult ei blokeerita ja püridostigmiinensüümi komp-

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Näiteks enimlevinud pralidoksiim kõrvaldab sariini esilekutsutud blokaadi, kuid on praktiliselt toimetu teiste G-gaaside suhtes. Ainus teadaolev ohutu profülaktiline vahend fosfororgaaniliste närvimürkidega mürgistuse vastu on butürüülkoliinesteraas, sageli tuntud ka kui plasmakoliinesteraas või pseudokoliinesteraas. See on keemiliselt väga lähedane atsetüülkoliinesteraasile, on samasuguse toimega ning seda leidub looduslikult inimese maksas ja vereplasmas. Butürüülkoliinesteraas seondub stöhhiomeetriliselt närvimürkide molekulidega ja inaktiveerib need enne, kui viimased jõuavad vereringest sünapsidesse. Kuna tegu on valgulise preparaadiga, on selle tootmine keerukas ja kallis, mistõttu see pole senini eksperimentaalmeditsiinist masskasutusse jõudnud. Lahinguväljal kasutatakse peamiselt atropiini koos pralidoksiimkloriidiga spetsiaalsetes närvigaasiantidootide komplektides, nagu USA armee varustusse kuuluvad automaatsüstlad MARK I ja selle uuem variant ATNAA (Antidote Treatment Nerve Agent Auto-injector; FDA loaga militaarkasutuses jaanuarist 2002, analoog tsiviilkäibes septembrist 2006 Duodote’i nime all). ATNAA (Antidote Treatment Nerve Agent Auto-injector) – ühes automaatsüstlas sisalduvad korraga nii atorpiin kui ka pralidoksiimkloriid. Mõlemad sisaldavad 2 mg atropiini ja 600 mg pralidoksiimi. Kuigi antidootide manustamise eelistatuim viis on nende veenisüstimine, on automaatsüstal sobivaim variant mittemeditsiinilise personali poolt stressiolukorras ravimite parenteraalseks (lihasesse) manustamiseks. Süstitav ravim on pakendatud süstlasse, mis asub koos vinnastatud vedruga pulgakujulises kaitsekestas. Kasutamiseks vabastatakse kaitseriiv, surutakse pulga märgistatud ots vastu süstekohta, surve käivitab automaatselt päästikumehhanismi, vedru vajutab kõigepealt nõela lihasesse ja seejärel väljutab süstitava ravimi organismi. Enese- ja vastastikuse

RELVASTUS

leksist vabaneb pidevalt töövõimelist alustati 1934. a ja seda finantseeris keeensüümi. Samas senikaua kuni ensüüm miakontsern IG Farben. 1936. a olid esion kompleksis püridostigmiiniga, on see mesed tulemused käes, uus aine tabuun kaitstud närvimürgi toime eest. Lisaks kontsentratsioonis 5 ppm (ppm – part on võimalik, et püridostigmiini põhjus- per million) tappis kõik katsealused letatud atsetüülkoliinesteraasi aktiivsuse hetäid. Schrader isiklikult koos oma langus sunnib ühelt poolt organismi assistendiga olid esimesed inimesed, seda rohkem tootma, teiselt poolt vähen- kes elasid üle tabuunimürgistuse. Piisas dab retseptorite tundlikkust atsetüül- ühest laborilauale kukkunud tilgast, et koliini suhtes. Profülaktiline toime on neil tekkisid mioos (silmaava ahenemipiiratud ainult perifeerse koliinergilise ne), peapööritus ja hingamispuuduliksüsteemiga, kuna püridostigmiin ei läbi kus, täielik paranemine võttis aega kolm hemato-entsefaalbarjääri. Viimasel ajal nädalat. Kuna 1935. a väljaantud korralon järjest rohkem kaheldud püridostig- dus kohustas teadlasi informeerima sõjamiini profülaktilise manustamise otstar- ministeeriumi kõikidest uutest leiutisbekuses, kuna seda peetakse üheks nn test, teatas Schrader tulemustest „kuhu lahesõjasündroomi põhjustajaks. vaja“, mispeale kogu töö kuulutati salajaKannatanud deaktiveeritakse kõigi seks ja teadlastegrupile anti uus laboranärvimürkide korral sarnaselt. Kõige- toorium ning nad jätkasid oma tööd juba pealt viiakse kannatanud saastatud alast militaareesmärkidel. välja ning võetakse seljast mürkainega kontaktis olnud rõivad. Seejärel eemal-  Normaalne datakse nähtavad mürkainetilgad nahalt inimsilm absorbeeriva materjaliga tupsutamisel, kasutades näiteks tualettpaberit või paberkäterätikuid. NB! Pühkida ei tohi, kuna see saastaks suurema nahapinna mürgiga ja suurendaks selle imendumisvõimalusi. Võib kasutada ka absorbeerivaid pulbreid, hädakorral näiteks jahu. Seejärel saab nahka deaktiveerida näiteks 0,5% hüpokloritilahusega. Juuksed tuleb hoolikalt pesta seebi ja  Mioos (silveega, püüdes vältida pesuvee maava ahenekokkupuudet nahaga. mine)

G-GAASID (G SERIES)

 Keemiarünnaku ohvri ahenenud silmaava, Damaskus, Ghouta äärelinn, 21.08.2013

1939. a alustati tabuuni tootmist katsepartiidena, 1940. a hakati ehitama salajast kõrgtehnoloogilist tabuuni tootmise tehast Saksamaa idaosas Oderi äärses Dyherrnfurthis (nüüd Brzeg Dolny Poolas). 1942. a juunis käivitunud tehases sünteesiti kõik vajaminev kohapeal, seal olid ka tsehhid laskemoona täitmiseks tabuuniga. Tootmisprotsess oli ohtlik, ajal, mil tehas töötas täisvõimsusel, hukkus 3000 töölisest vähemalt 10. Samas olid ohutustehnika ja töökultuur väga kõrgel tasemel, reaktorid, milles viidi läbi viimased sünteesireaktsioonid, olid suletud kahekordsesse klaaskesta, mille vahemikku puhuti läbi suruõhuga, kõik töölised kandsid gaasimaske ja mitmekihilisi kaitseülikondi, mis pärast 10-kordset kasutamist hävitati. Tehas jõudis toota 10 000 – 30 000 tonni tabuuni ja viidi pärast selle vallutamist koos valmistoodanguga Nõukogude Liitu (tõenäoliselt Dzeržinskisse), kus ehitati uuesti üles ja jätkas kuue aasta pärast tööd. Sariini tootmist ei jõudnud Saksamaa lõpuni välja arendada, selle kogutoodang proovipartiidena piirdus 0,5 kuni 10 tonniga. Tõsiasi, et algsed fosfororgaaniliste närvimürkide väljatöötamiseni viinud uuringud olid avalikud, hoidis suure tõenäosusega ära sakslaste poolt närvigaaside kasutamise Teise maailmasõja käigus. Kui Hitler uuris keemilise ründevahendi kasutamise otstarbekust, tegid tema eksperdid talle selgeks, et kuna tabuuni kohta oli info enne salastamist 1937. a kogu maailma teadlastele kättesaadav ja et oli esitatud avalik patenditaotlus, siis suure tõenäosusega on tabuuni ka liitlasriikidel, seda enam, et nende avalikus inforuumis puudusid vähimadki viited nendele teemale.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

G-seeria on liitlaste antud nimetus sakslaste Teise maailmasõja eel ja käigus Pürrool väljatöötatud närvigaasidele. Esimene nendest oli tabuun (1936), millele järgNärvigaaside füüsikalised konstandid nesid sariin (1939) ja somaan (1944). Tsüklosariin sünteesitiFentsüklidiin küll sõja lõpul, Konstant Tabuun Sariin (Phencyclidine, kuid selle taasavastasid 1949. a SN) juba uued peremehed. Lisaks tsüklosariinile Molaarmass 162,1 140,1 on teada mitu teist sariiniderivaati nagu Tihedusincapacitating g/cm³ 25 °C 1,073 Teised teovõimet halvavad ained (Other agents) 1,089 tiosariin, etüülsariin ja isopropüülsariin. G-gaasid olid suurusjärgu võrra mürKeemistempera247 147 tuur °C gisemad kui ükski senituntud sõjagaas, olles samas üsna vähepüsivad, erinevalt Sulamistempera–50 –56 nende järglastest V-gaasidest. NATO tuur °C kasutatava tähise teine täht näitas tingAururõhk 0,07 2,9 likult avastamise järjekorda – tabuun mmHg 25 °C GA, sariin GB. Närvigaasid avastas saksa Lenduvus mg/m³ 600 17,000 teadlase dr Gerhard Schraderi juhitud 25 °C 3-metüülfentanüül Remifentanüül Halotaan töö käigus, uurimisgrupp mille eesmärk Vesilahustuvus % 10 ∞ oli uute taimekaitsevahendite, täpsemalt 25 °C putukamürkide, väljatöötamine. Tööd

Somaan Kinuklidinüülbensilaat TsükloVX sariin (3-Quinuclidinyl benzilate, BZ) 182,2

180,2

267,4

1,022

1,120

1,008

167

92 (10 mmHg)

300

–42

<–30

–39

0,3

0,06

0,0007

3,900

600

<0,5

RELVASTUS

Kuna vastaste majanduslik potentsiaal, ja seega võimalus närvimürke toota, ületas sakslaste oma, otsustas Hitler uue relva kasutamisest loobuda. Pärast sõja lõppu langesid Saksamaa närvigaasivarud ja tehnoloogia nii nõukogude kui ka liitlasarmeede kätte. Venelased viisid ära tabuunitootmise tehase koos valmistoodanguga, inglaste kätte jäid tabuuniga täidetud lennukipommid ja ameeriklastele sariiniga täidetud laskemoon. Kõik osapooled jätkasid sakslaste alustatud uurimistööd. Ameeriklased võtsid kasutusele G-gaaside nimesüsteemi, mille järgi esimene närvigaas tabuun sai tähistuse GA – German Agent A jne. 1949. a taasavastasid liitlased tsüklosariini ja mõne aasta pärast jõudsid inglased algupäraste närvigaaside väljatöötamiseni (V-seeria). Juba Teise maailmasõja eel väljatöötatud sariin on kuni tänapäevani jäänud üheks peamistest militaarmürkainetest. Tabuun (Tabun, Dimethylamidoethoxyphosphoryl Cyanide, GA)

Sariin (Sarin, 2-(Fluoromethylphosphoryl) oxypropane, GB)

Somaan (Soman, 2-(Fluoromethylphosphoryl)oxy-3,3dimethylbutane, GD)

V-GAASID (V SERIES)

üks selle grupi esindaja kaubandusliku nime Amiton all. Fosfororgaaniliste insektitsiidide mürgisusest olid teadlikud ka mõned teised töögrupid ning nii ICI laboritest kui ka mujalt saadeti näidiseid Briti armee vastavasse uurimisasutusse. Uuringute tulemusel võeti mitu selle keemilise struktuuriga ainet kasutusele uue keemiarelvana nime

V-gaasidest on enimtuntud inglaste sünteesitud VX ja selle NSV Liidus väljatöötatud analoog VR (R tuletatud sõnast Russian) ja kokku kuulub nende hulka viis tuntumat esindajat, lisaks VX- ja VR-gaasidele veel VE, VG ja VM. 1956. a loobusid britid ühepoolselt keemiarelva arendamisest, mis küll ei takistanud neid VX-gaasi tehnoloogiat ameeriklastele termotuumatehnoloogia vastu vahetamast. Britid ise jäid truuks sariinile, mille tootmiseks oli ehitatud suur tehas Nancekuke’is Loode-Inglismaal. VX on ka ainus V-seeria mürkaine, mille ameeriklased on keemiarelvana kasutusele võtnud, sellega täideti nii rakette, suurtükimürske, maamiine kui ka süsteeme lennukitelt pihustamiseks.

1956. A LOOBUSID BRITID ÜHEPOOLSELT KEEMIARELVA ARENDAMISEST, MIS KÜLL EI TAKISTANUD NEID VX-GAASI TEHNOLOOGIAT AMEERIKLASTELE TERMOTUUMATEHNOLOOGIA VASTU VAHETAMAST. V-gaasid (inglise keeles ka V-agents) all. Täht V on tuletatud eri andmetel kas sõnadest Victory, Venomous või Viscous (eesti keeles vastavalt võit, mürgine, viskoosne). Sinna hulka liigitati ka vastne kommertstaimekaitsevahend Amiton, millele anti tähtkood VG. Viimasel oli sariiniga ligikaudu analoogiline toksilisus, kuid oli teistest V-gaasidest ligikaudu kümme korda vähemmürgine. Tõsi küll, Amiton võeti peagi vabamüügilt toksilisuse tõttu ära, kuid erinevalt teistest närvigaasidest, mis on kõik nimekiri 1 ained, klassifitseeritakse seda tänapäeval nimekirja 2 kuuluvaks. Inglaste kasutuselevõetud ühendite gruppi kutsutakse vahel ka Tammelini estriteks Rootsi kaitseuuringute instituudi teadlase Lars-Erik Tammelini järgi, kes uuris neid ühendeid 1952. a, kuid neid uurimistulemusi avalikult ei publitseeritud. Huvitav on märkida, et V-gaasid, välja arvatud Amiton, on tuntud ainult angloameerika stiilis kahetäheliste lühendite järgi. See on tingitud sellest, et nende väljatöötajateks olid inglased ja kuna teadlikult töötati välja keemiarelva, siis juba algusest peale lähtuti vastavast tähistamise süsteemist. Nõukogude Liidus toimuv oli aga nii salajane, et sealne nimesüsteem ei suutnud avalikkusele mingit jälge jätta.

Kõik V-gaasid on hoolimata oma nimetusest viskoossed, vähelenduvad vedelikud, mis looduses ei lagune ega ole lihtsalt ärapestavad. Sellest tulenevalt saab nendega pikaks ajaks suuri territooriume saastada, mis võimaldab näiteks suunata vastase liikumist. Kuna tegu on vähelenduvate ainetega, toimivad nad peamiselt kokkupuutel nahaga, mürgistuse saamine saastunud õhu sissehingamisel on avamaastikul üsna vähetõenäoline (oht hingamisteede kaudu mürgistust saada tekib alles välistemperatuuril üle 37 °C). Selles osas erineb V-gaaside toime G-gaasidest, mis lenduvad hästi ja toimivad efektiivselt sissehingamisel, kuid mille püsivus looduses on üsna väike. Seetõttu sobivad G-gaasid rohkem kasutamiseks ründel ja V-gaasid kaitsel, toimides teataval määral miinivälja aseainena vastasele teatud aladel teVX (Ethyl({2-[bis(propan2-yl)amino]ethyl}sulfanyl) (methyl)phosphinate)

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Nagu G-gaasidegi puhul, avastati tänapäevase keemiarelva noorim põlvkond, V-gaasid, juhuslikult taimekaitsealaste uuringute käigus. Suure inglise keemiakompanii Imperial Chemical Industries (ICI) taimekaitselaboratooriumis uuriti 1940-ndate lõpul asendatud aminotioetanooli forsfororgaanilisi estreid. Leiti, et tegu on vägagi toimivate putukamürkidega ja 1954. a toodi turule

aminotioetanooli fosfororgaaniline ester

RELVASTUS

gevuse takistamise vahendina (ingl k area denial weapon).

GV-GAASID (GV SERIES) Sellesse gruppi kuuluvad üsna uut tüüpi mürkained, mis jäävad oma füüsikaliste omaduste poolest G- ja V-gaaside vahepeale. Seetõttu liigitatakse need mõne klassifikatsiooni järgi uude gruppi GV-gaasid. Ainus tuntud esindaja on

GV (2-(Dimethylamino)ethyl N,N-dimethyl-phosphoramidofluoridate).

NOVITŠOKI SEERIA (NOVICHOK AGENTS) Novitšoki (uustulnuk) seeria neuroparalüütilise toimega mürkained arendati välja Nõukogude Liidus 1970.– 1990. a uut tüüpi keemiarelvade väljatöötamise käigus. Need on ained, mille kohta leidub väga vähe andmeid, kusjuures needki pärinevad ühelt isikult, uurimisprogrammi Foliant juhtivteadlaselt Vil Mirzajanovilt. Need kuuluvad tinglikult 4. põlvkonda (1. üldmürgid nagu ipriit, 2. närvimürgid nagu sariin, 3. binaargaasid) või neuroparalüütiliste mürkide kolmandasse põlvkonda (1. G-gaasid, 2. V-gaasid). Novitšoki mürgid on väidetavalt senituntutest kõige tugevamad närvimür-

gid, ületades V-gaaside toksilisust kuni kaheksa korda. Uut tüüpi keemilise relva väljatöötamise programmi Foliant eesmärk oli luua sellised ained, mis oma toksilisuselt ei jääks maha senituntud V-gaasidest, nende esilekutsutud mürgistust poleks võimalik ravida senituntud vastumürkidega, nende tootmiseks kasutatud lähteained ei tohiks kattuda senituntud mürkainete lähteainetega ning neid ei tohiks olla võimalik avastada NATO kasutatavate keemiliste ründeainete detektoritega. Nii üritati vältida parimate seni teadaolevate sõjamürkide puudusi – närvigaasid olid küll väga toksilised, kuid eksisteerisid efektiivsed vastumürgid, nende tootmist oli salajas väga raske hoida rahvusvahelise kontrolli tõttu ning vastasel olid välja töötatud standardsed protseduurid nende kasutamise avastamiseks, deaktiveerimiseks ja personali kaitseks. Töö Novitšoki seeria mürkidega jätkus ka 1990-ndate algul, samal ajal kui NSVL ühines keemiarelvade keelustamise konventsiooniga ja astus samme varude hävitamiseks. Folianti programmi kattevarjuks oli uute taimekaitsevahendite väljatöötamine. Sünteesiti kümneid uusi ühendeid ja ainete kohta, mis ei tundunud keemiarelvaks sobivat, avaldati infot teadusajakirjades ja neid pakuti välja kui uusi potentsiaalseid putukamürke. Uurimisprogrammi avalikustas 1992. a selle üks osaline, tatari päritolu teadlane Vil Mirzajanov, kellele sai küllalt Venemaa juhtide silmakirjalikkusest, kes üheaegselt võitlesid keemiarelva

keelustamise eest ja samal ajal töötasid välja teistele tundmatut uut tüüpi keemiarelva. Kuna see oli ülisalajane programm, siis avalikkusele on teada ainult Mirzajanovilt kuuldu, mis ei sisalda eriti palju sisulisi detaile. Ka teised asjast huvitatud osapooled on hoidnud madalat profiili. On teada, et Novitšoki seeria aineid töötati välja ja katsetati väikeses mahus Moskva lähedal polügoonil, kuid peamised katsetused toimusid Usbekistanis, Kasahstaniga piirneval Üstirti platool. Usbeki valitsus tegi koostööd ameeriklastega, USA spetsialistid on külastanud katsepolügooni, kuid mingit ametlikku infot selle kohta pole väljastatud. Seni teadaolevatel andmetel on Novitšoki seeria ained atsetüülkoliinesteraasi inhibiitorid, kuid erinevalt G- ja V-gaasidest pole oksiimidega võimalik atsetüülkoliinesteraasi reaktiveerida. Seega sarnaneb nende toime mõningal määral somaaniga. Puuduvad ka andmed uute mürkainete füüsikaliste omaduste kohta, kuid on teada, et on välja töötatud meetodid nende kasutamiseks peamiselt peendispersse pulbrina. Samuti esinevad vähemalt mõned nendest binaarrelvana. Avalikkusesse on suuresti teaduspublikatsioonide kaudu lekkinud Folianti programmi käigus sünteesitud Novitšoki perekonna ainete struktuurvalemid, neid on teada üle saja. Selle grupi moodustavad fosfor-

 155 mm sariini binaarmürsu H687 läbilõige.

orgaanilised ühendid, mis sisaldavad dihaloformaldoksiimgruppi. Ühendi üldvalemis tähistab R alküül-, alkoksü-, alküülaminogruppi või fluori, X tähistab halogeeni (F, Cl, Br) või pseudohalogeeni nagu C N. Kirjandus Review of Acute Human-Toxicity Estimates for Selected Chemical-Warfare Agents. National Research Council (US) Committee on Toxicology. Washington (DC): National Academies Press (US); 1997. SÕDUR NR 6 (93) 2016

Curtis E. Cummings, Elisaveta Stikova. Strengthening National Public Health Preparedness and Response to Chemical, Biological and Radiological Agent Threats. IOS Press, 2007 Medical Management Guidelines for Nerve Agents: Tabun (GA); Sarin (GB); Soman (GD); and VX www.atsdr.cdc.gov/MHMI/mmg166.pdf

 Potsdamis 1945. aasta suvel Saksamaa saatust määramas: vasakult Suurbritannia peaminister Winston Churchill, Ameerika Ühendriikide president Harry S. Truman ja Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin.

Saksa Bundeswehri kogemustele toetudes FOTOD: ARHIIV

SÕDUR NR 6 (93) 2016

SÕJAAJALOO ÕPETAMISEST JA UURIMISEST

UURIMUS

õjaajaloo tundides KVÜÕA-s võetakse läbi teiste klassikute kõrvalt silmapaistvaid Saksa sõjandusteoreetikuid nagu Carl von Clausewitz ja Albert von Schlieffen. Manööversõjapidamise näidete juures tehakse taktikalised otsustusmängud kindral Erwin Rommeli ja kindral-feldmarssal Erich von Mansteini Teises maailmasõjas juhitud sõjalistest operatsioonidest. Saksa sõjaajalooline kogemus on oluline meie sõjalises hariduses, eriti strateegilise mõtlemise arendamisel ja taktikaliste ülesannete lahendamisel.

SÕDURILINN POTSDAM Berliinist umbes 35 km kaugusel asuvat Potsdami ei valitud sõjaajaloo keskuse paiknemiseks sugugi juhuslikult. Kunagine Preisi kuningate pealinn on tuntud 18. ja 19. sajandi arhitektuuri poolest. Linna pärliks võib pidada kuulsa kuninga ja väejuhi Friedrich Suure tuntud residentsi Sanssoucid. Saksa liberaalset mõtlejat Alexander von Humboldti ei võlunud väikse linna rohelus ega Sanssouci suurejoonelisus. Ta nimetas 1854. aastal Potsdami halliks sõdurilinnaks.

POTSDAMIGA SEOTUD OLULISEKS SÜNDMUSEKS PEETAKSE CECILIENHOFI PALEES 1945. AASTA SUVEL TOIMUNUD KONVERENTSI, KUS VÕITJARIIGID LEPPISID KOKKU SAKSAMAA TULEVIKUS.

Kui Friedrichi ajal majutati sõdurid linnakodanike majadesse, siis hilisemal ajal ehitati Potsdamis suure infrastruktuuriga garnisonilinn. Selles paiknesid Preisi kaardiväe kuulsad „pikad poisid“, Saksa keisriarmee, Reichswehri, Wehrmachti, kommunistliku Saksamaa natsionaalne rahvuslik armee (NVA), Nõukogude armee ja lõpuks ka Bundeswehri väeosad. Sõdurite pidev viibimine Potsdami garnisonis kujundas selle linna arhitektuuri, argipäevaelu ja pikka ajaloolist traditsiooni. Sellest võib eeldada, et sõjaajaloo keskuse asukohaks sobib Potsdam suurepäraselt. Potsdamiga seotud oluliseks sündmuseks peetakse Cecilienhofi palees 1945. aasta suvel toimunud kuulsat konverentsi, kus võitjariigid leppisid kokku Saksamaa tulevikus. Kaunis palee Cecilienhof ehitati Wilhelm II korraldusel tema poja, troonipärija kroonprints Wilhelmi ja tema abikaasa jaoks. Teine kauni fassaadiga Potsdami palee on lumivalge Villa Ingenheim. See kuulus kunagi samuti Hohenzollernite dünastiale, nüüd paikneb siin Bundeswehri sõjaajaloo ja sotsiaalteaduste keskus. Villa peahoones asuvad töökabinetid ja klassid, endises teenrite majas – ohvitseride kantiin. Keiser Wilhelm II poja prints Eitel Friedrich von Preussenile kunagi kuulunud  Sõjaajaloo uurimist hõlbustavad originaalfotod ja väeosade päevakäsuraamatud. All tundmatu autori tabatud hetk, kui Esimese maailmasõja ühes verisemas lahingus Verduni all 1916. aastal on prantsuse sõdur saanud kuulitabamuse.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

UURIMUS

hobusemaneežist sai nüüdseks moodne sõjaajaloo konverentsikeskus ja hobusetallidest hästi varustatud raamatukogu. Villat ümbritseb kõrge aed ja väravas annab külalistele au valvesõdur.

BUNDESWEHRI SÕJAAJALOO KESKUSE ARENGUST Bundeswehri sõjaajaloo ja sotsiaalteaduste keskus (edaspidi ZMSBw) loodi 2013. aastal Bundeswehri sõjaajaloo uurimisameti (edaspidi MGFA) ja Bundeswehri sotsiaalteaduste instituudi liitmisel. Nii jätkavad Bundeswehri sõjaajaloolased endise sõjaajaloo uurimisameti traditsioone. Sõjaajaloo amet kutsuti ellu poolteist aastat pärast Bundeswehri loomist 1. jaanuaril 1957. aastal. Esimeseks paiknemiskohaks sai Ulmi linn Baden-Württembergi liidumaal Lääne-Saksamaal, kuid juba aasta pärast kolisid sõjaajaloolased Freiburgi, kus asub ka Saksa sõjaarhiiv. 1993. aastal kolisid Bundeswehri sõjaajaloolased tänapäeva residentsi – Villa Ingenheimi Potsdamis, kus varem tegutses Ida-Saksamaa sõjaajaloo instituut. MGFA arengu 1957. aastast jagatakse tinglikult neljaks etapiks: selle tekkimine, konsolideerimine, ülesannete laiendamine ja integreerimine. Tekkimisfaasil moodustas sõjaajaloo amet omapärase silla sõjaväe ja [ajaloo-]teaduse vahel ja töötas välja distsipliini teaduslikud uurimismeetodid. Konsolideerimisfaasis keskendus 1970. aastatel amet sõjaajaloo teadusliku töö tulemuste publitseerimisele, mis olid suunatud laiemale avalikkusele ning puudutasid Saksa sõjaajaloo ülitundlikke teemasid. Kolmandas arengufaasis laiendas 1980. aastatel amet tegevusala Bundeswehri ajaloo uurimisele, avalikustamisele ja ajalooõpetusele sõjaväes. Lõpuks tähendas viimases arengufaasis toimunud integreerimine üsna keerulist integreerimisprotsessi NVA-ga kahe Saksamaa ühinemise järel.

SÕJAAJALOO DISTSIPLIINI ARENGU SUUNDUMUSI

kultuuriliste ja teiste aspektide uurimisel ja õpetamisel ühise kontseptsiooni baasil.

SÕJAAJALOO UURIMINE JA ÕPETAMINE BUNDESWEHRIS Sõjaajaloo ühiseks aluseks said nn sisemise juhtimise (Innere Führung) põhimõtted, nendest tähtsamad – sõduri mõiste kui kodanik sõjaväevormis, sõjaväe integreerimine riiki ja ühiskonda, selle tähtsamate väärtuste kandumine sõjaväkke (demokraatia) ning käsu piirid ja seaduslikkus. Sõjaajaloo õpetamine sõjaväes pidi edaspidi toetama sisemise juhtimise põhimõtteid ja tegema seda tihedas seoses teiste sotsiaalteaduste ja sõjaõigusega. Eesmärgi parema täitmise nimel eelistatakse nüüdseks õpetamismeetodina õppijakeskset seminari vormi, kus kõik õppurid saavad avaldada oma arvamust.

NATSI-SAKSAMAAL MUUTUS SÕJAAJALUGU APOLOGEETLIKUKS JA POLITISEERITUKS, MIS JÄTTIS NEGATIIVSE HINNANGU DISTSIPLIINILE VEEL PIKALT PÄRAST TEISE MAAILMASÕJA LÕPPU. käsitlust militaarajaloos. Delbrücki pakutud lahenduse võtsid sõjaajaloolased aastakümneid hiljem meetodina üle. Natsi-Saksamaal muutus sõjaajalugu apologeetlikuks ja politiseerituks, mis jättis negatiivse hinnangu distsipliinile veel pikalt pärast Teise maailmasõja lõppu. Kui pärast 1918. aastat kandis Saksa sõjaajalugu tugevat Kriegsgeschichte (sõdade ajalugu, operatsioonide kirjeldust) pitserit, siis oli seda tunda ka pärast 1954. aastat. Endised Saksa kõrged ohvitserid tegid põhjaliku analüüsi möödunud sõja võitjariikide tellimusel. Sõjalisi operatsioone kirjeldava ja analüüsiva meetodi valis ka kommunistliku Ida-Saksamaa sõjaajaloo instituut, mille eesotsas oli 6. armeed Stalingradi lahingus juhtinud ja Punaarmeele end sõjavangi andnud kindral-feldmarssal Friedrich Paulus. Esialgu tegeles ka Bundeswehri sõjaajaloo amet Kriegsgeschichte ehk sõjaliste operatsioonide ajalooga, mil uuriti ennekõike Saksa armee kogemust maailmasõdades ja enne seda. Kuid üsna varsti jõuti arusaamale, et sõjaajalugu on midagi enamat kui pelgalt operatsioonide kirjeldamine. Sellele lisandus vajadus käsitleda sõjaajaloo sündmused poliitiliste, majanduslike, juriidiliste,

Sõjaajalugu õpetatakse mitmel tasandil, mil sihtgrupiks on sõdurid, allohvitserid, sõjakoolide kadetid ja teenistuses olevad ohvitserid. Kuna sõduritele peavad ajalugu õpetama ohvitserid, pööratakse üsna suurt tähelepanu tulevaste ohvitseride ajalooõpetusele ja nende teadmiste täiendamisele teenistuse ajal. Õppejõududele abiks koostati sõjaajaloo keskuses õpikut kolmes osas – kadettidele ja taskuformaadis lühendatud versioon õppuritele – tulevastele veeblitele. Sõjakoolis sõjaajaloo õpetamisele eraldatakse maksimaalselt 90 kontakttundi, mille viivad läbi sõjaajaloo õppejõud kindla ainekava alusel ja selleks ettevalmistatud õpikute kaasabil. Kõik sõjaajalugu õpetavad õppejõud on üldjuhul doktorid ja akadeemiliselt tunnustatud ajaloolased nii sõjaväelaste kui ka tsiviilõppejõudude seast.

SÕJAAJALOO KESKUSE STRUKTUUR JA ÜLESANDED Sõjaajaloo keskuse juht on kogenud ohvitser ja ajaloolane kolonel dr Hans-Hubertus Mack. Ta juhtis varem jäägripataljoni ja külastas isegi Eestit. Keskuse teaduslik juht on professor dr Michael Epkenhans, kes täidab tsiviilteadlasena keskuse juhi asetäitja rolli. Keskus

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Sõjaajaloo institutsionaalne uurimine hakkab kuju võtma alates kuulsast kindral Gerhard von Scharnhorstist, kelle initsiatiivil asuti 19. sajandi teisel veerandil uurima 1806. aasta Preisi armee katastroofi Napoleoni vastu peetud sõjas. Scharnhorsti mõtte järgi pidi lähima sõjaajaloo uurimine looma kontseptsiooni ja andma sõjalise juhtimise soovitusi. Sõjalisi operatsioone uuriva ajaloo meetodit toetas ka sõjandusklassik Clausewitz. Sõjaajaloo uurimine pidi olema tolle aja

ettekujutuste järgi tihedalt lõimitud taktikaõppega ja olema sõjandusele rakendatava praktilise tähendusega. Selline mõtteviis kinnistus sõjaajaloo osakonna loomisel kindralstaabi juures. 19. sajandi teine pool on oluline Saksa sõjaajaloo distsipliini arengus, mil ametlikud sõjaväemundris sõjaajaloolased kahtlesid tsiviilõppejõudude võimekuses ja õiguses uurida ning õpetada sõjaajalugu. Vastupidi seadsid tsiviilõppejõud kahtluse alla sõjaväelastest ajaloolaste teaduslikku kompetentsi. Seda klassikaliseks peetud vastuolu lahendust tuntakse kui professor Hans Delbrücki kaasust, kus ta tõestas ajaloolis-kriitilise meetodi vajadust sõjaajaloo uurimises ja õpetamises. Delbrücki meetodi järgi ei seisne sõjaajalugu üksnes sõjaliste operatsioonide analüüsimisel, vaid hõlmab poliitiliste, majanduslike, kultuursete ja teiste mõjutuste

UURIMUS

 Ajaloo uurimise seisukohast on olulised verstapostid sõja suursündmused. Fotol ameerika kindral Dwight D. Eisenhower kõnelemas õhudessantjalaväe 502. rügemendi võitlejatega 5. juunil 1944, päev enne legendaarse Normandia dessandi algust.

on jagatud neljaks osakonnaks, milleks on juhtimis-, haridus-, uurimis- ja välisoperatsiooniosakond. Uurimisosakonda kuuluvad militaarsotsioloogia, riigikaitsepoliitika, sõjaajaloo (enne 1945. a) ja sõjaajaloo (pärast 1945. a) õppetoolid. Uurimisosakonna peamised probleemivaldkonnad on militaarajalugu kahest maailmasõjast ja külmast sõjast, eriti Ida-Saksa relvajõud ja tema liitlased. Eraldi uurimisteema on Bundeswehri ajalugu, mis peaks tugevdama tänapäeva Saksa sõjaväe sisemist sidet teadvustatud traditsioonide ja ajaloolise hariduse kaudu. Ajaloolise hariduse edendamiseks väeosades pakutakse sõjaväelastele militaarajalugu populariseerivat ajakirja Militärgeschichte, mida levitatakse väeosades ja raamatukogudes. Teaduslike publikatsioonide avaldamiseks militaarajaloo valdkonnas antakse välja ajalooteaduslikku ajakirja Militärgeschichtliche Zeitschrift. Kui uurimisosakond teeb teaduslikku tööd, siis haridusosakond tegeleb ajalooõpetuse korraldamisega. Keskuses läbivad koolitusi sõjakoolides töötavad ajalooõppejõud ja ohvitserid. Nagu varem öeldud, õpetatakse sõjaajalugu kui sotsiaalset distsipliini lõimitult teiste sotsiaalteadustega, milleks on muu hulgas militaarsotsioloogia ja sõjaõigus. Ühine kontseptsioon militaarajaloo õpetamisel on Bundeswehris välja töötatud sisemise juhtimise põhimõte, mil teenistuses sõjaväelast tuleb kasvatada kui vormis kodanikku, kes jagab ühiskonna ja riigi de-

LÄHTUDES SAKSA KOGEMUSEST SÕJAAJALOO ÕPETAMISEL JA UURIMISEL PEAB TÕDEMA, ET EESTIS POLE VEEL ÜHISELT MÕISTETAVAT JA AKTSEPTEERITAVAT SÕJAAJALOO MÕISTET.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

mokraatlikke väärtusi. Innere Führung’ist mõjutatuna asetatakse tänapäeva Saksa militaarajaloo uurimise fookus inimesele sõjaväeteenistuses ja temaga sõjaajaloos toimunud muutustele. Haridusosakonna üks oluline ülesanne on sõjaajaloo õpetamise metoodiliste lahenduste välja töötamine ja rakendamine. Teisisõnu tegeleb osakond muu hulgas sõjaajaloo didaktika küsimustega. Välisoperatsioonide osakonna peamine ülesanne on valmistada õppematerjale sõjalistele operatsioonidele suunduvatele Bundeswehri üksustele: käsitlused operatsiooniala sihtriikidest ja uurida sõjalistest operatsioonidest

osa võtnud Bundeswehri üksuste sõjalist kogemust. Osakonnas ilmusid mitu põhjalikku raamatut – nn sõjalis-kultuursed teejuhid Afganistanist, Bosniast, Kongost ja teistest sõjakolletest, mis on abiks missioonidele suundunud paljudele sõjaväelastele. Juhtimisosakonna funktsioon on tagada keskuse töö. Selle osakonna üks oluline allorganisatsioon on keskuse raamatukogu, mis sisaldab 260 000 köidet erialast kirjandust eri keeltes, kaasa arvatud mõned teavikud eesti keeles. Raamatukogu personal on igati vastutulelik ja lahke ning õppimisvõimalused raamatukogus on laiad ja tingimu-

sed teaduslikuks tööks militaarajaloos suurepärased.

SÕJAAJALUGU VS. MILITAARAJALUGU? Sõjaväelaste ja sõjaajaloolaste suhted Bundeswehris ei saanud kohe koostööstaadiumisse, sest sellele eelnes 1960. aastatel toimunud üpris pikk kontseptuaalne debatt. Sõjaajaloo kui distsipliini esimene küsimus – mida üldse mõista sõjaajaloo all – sai tõeliseks proovikiviks. Ühest küljest taotlesid sõjaväelased sõjaajaloo positivistlikku iseloomu ehk praktilist väljundit, mida oleks võinud rakendada teenistuses või operatsioonide planeerimises. Sellisel juhul kaotaks sõjaajalugu, nagu seda oli ka varasemal ajal, teadusliku sisu. Konkreetse operatsiooni analüüs sisaldas minevikus üldjuhul vaid kirjeldavaid subjektiivseid hinnanguid, mille kohta polnud konkreetseid meetodeid. Seetõttu said sellise uurimuse tulemused teaduse mõttes tihti kaheldavaks.

UURIMUS

täitnud ainult Bundeswehri teadus-kasvatuslikke vajadusi sisemise juhtimise mõttes, vaid sai sillaks militaar- ja tsiviilmaailma vahele. Seda nimetatakse Saksamaal militaarajaloo teaduslikuks emantsipeerimiseks.

Kasutatud kirjandus

Mack, Martin Rink (Hrsg.), Entschieden für

Carl von Clausewitz, Sõjast. KVÜÕA, Tartu, 2004.

Frieden. 50 Jahre Bundeswehr 1955 bis

Hans Delbrück, Delbrück’s Modern Military

2005. Rombach Verlag, Berlin, 2005.

History. University of Nebraska Press, 1997.

Angelika Dörfler-Dierken, „Ambiguity Tolerance

Jutta Nowosadtko, Krieg, Gewalt und Ord-

and the Concept of „Innere Führung“, – ENDC

nung. Einführung in die Militärgeschich-

Proceedings, Volume 17, 2013, pp. 121–134.

te. Edition Discor, Tübingen, 2002.

Claus Freiherr von Rosen, „Sõdimisvõime-

Martin Rink (Hrsg.), 50 Jahre Militär-

lise sõduri tähendusest Wolf Graf von Ba-

geschichtliches Forschungsamt. Be.bra

udissini järgi“, – Claus Freiherr von Rosen,

Wissenschaft Verlag, Potsdam, 2007.

Sõjateadlane (Estonian Journal of Military

Klaus-Jürgen Bremm, Hans-Hubertus

Studies), Volume 1, 2016, pp. 216–235.

ÕPPETUNNID EESTI KAITSEVÄELE Paraku jäävad diskussioonid sõjaajaloo käsitluse üle tänapäeva Eestis Delbrücki ajastusse, nii seatakse kahtluse alla tsiviilteadlaste moraalset ja professionaalset õigust uurida ja õpetada sõjaajalugu. Selles võib samuti näha klassikalist olukorda Ameerika sõjasotsioloog Samuel Huntingtoni järgi, mil traditsionaalne ohvitserkond mõõdab liikmeid sõjaväelise professionaalsuse kaudu, justkui annavad formaalne sõjaline haridus, teenistuslik staaž ja sõjaline auaste vaidlematut kompetentsi uurida sõda. Seejuures jääb aga puudu teaduslikust kompetentsist. Klassikalisest dilemmast tuleb leida klassikalised vastused selle tee juba läbi teinud sakslaste järgi. Lähtudes Saksa kogemusest sõjaajaloo õpetamisel ja uurimisel peab tõdema, et Eestis pole veel ühiselt mõistetavat ja aktsepteeritavat sõjaajaloo mõistet. Üks oluline samm siinkohal oleks defineerida sõjateadust ning määrata selle sisu täiendavad distsipliinid. Lähtudes aga sellest, et ajalooteadus uurib inimest ajas ning meenutades Clausewitzi, kes mõistis sõda kui sotsiaalset nähtus, võib kaaluda keskenduda sõjaajaloo uurimustes relvaga inimese uurimisele ajas. Siia peaksid kuuluma nii käitumuslikud kui ka kogemuslikud aspektid, olgu nendeks sõjaline juhtimine ja mõtlemine. See tähendab, et oleks tarvis laiendada sõdasid käsitleva sõjaajaloo kompleksseid sõjalisi nähtuseid uurivaks militaarajalooks. PS: Soovin tänada Bundeswehri sõjaajaloo ja sotsiaalteaduste keskust ning eriti ooberstleitnant dr Thomas Vogelit minu uurimisreisi suurepärase korraldamise eest.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Teisest küljest kaotas militaristlikku laadi sõjaajalugu ajalooteadlaste autoriteeti, mistõttu osutus keeruliseks kaasata teaduslikku uurimistöösse sõjaajaloolistel teemadel tsiviilõppejõude ja -teadureid. Sellest tulenes juba varem mainitud klassikaline konflikt – sõjaväelaste arvates polnud „tsivilistidel“ õigust õpetada ega uurida sõjaajalugu, sest neil justkui puudus erialane kompetents. Üldiselt peab mõistma sõjaajaloo operatsioonide või lahingute analüüsil, et tänapäeva mõistete ja sõjandusterminoloogia kaasabil ei ole võimalik tõepäraselt rekonstrueerida mineviku sõjasündmuseid. Varem mainitud Delbrück näitas, et universaalset konstantset strateegiat, mida saaks rakendada ükskõik mis ajaloolisel etapil, pole olemas. Strateegia sõltub alati konkreetse olukorra poliitilistest oludest, mis on alati muutlikud. Pealegi erineb 18. sajandil tekkinud arusaam strateegiast olulisel määral tänapäeva mõistest. Operatsioonikunst

kujunes välja üldse Esimese maailmasõja ajal. See tähendab, et Periclese strateegiat ei saa adekvaatselt kirjeldada Friedrich Suure strateegia mõiste kaasabil ilma kaasneva poliitilise analüüsita. Tänapäeva Saksamaal pakkusid lahendust ajaloolise haridusega akadeemiliselt tunnustatud sõjaajaloo ameti sõjaajaloolased, kes panid sõjaajaloo distsipliini aluseks ajalookriitilise meetodi. Sõjaajaloo (Kriegsgeschichte) asemel pandi aluse laiemale käsitlusele militaarajaloo (Militärgeschichte) raames. Militaarajaloo uurimisteemade spekter ei puudutanud niivõrd faktipõhist sõjaliste operatsioonide käigu kirjeldust, vaid laia valikut teemasid nagu sõjaline mõtlemine, vägede logistiline toetus, väike sõda, vägede juhtimine kõikidel tasanditel, poliitilised, kultuurilised ja majanduslikud mõjutused sõjanduse arengule jne. Militaarajaloo keskseks punktiks sai seega inimene. Seda mitte juhuslikult, sest veel Clausewitz tõdes, et sõda ei kuulu kunstide ja teaduste valdkonda, vaid ühiskondliku elu valdkonda. Sellest tuleneb militaarajaloo sotsiaalne suundumus, mille ülesanne on uurida inimest minevikus toimunud sõdades, sõjaväelase kui inimese otsuseid, käitumist, mõjutusi ja muutusi. Siia kuuluvad nii mikro- (taktikalisel) kui ka makrotasandil (strateegilisel tasandil) küsimused, alates üksiksõduri kogemusest kuni üksuste juhtimiseni kui ka sõjanduse arengu üldisi trende. Selles mõttes kattub militaarajaloo olemus ajalooteadusliku sotsiaalse fookusega inimese uuringutele. Teisisõnu kuulutati militaarajalugu sotsiaalteaduste hulka kuuluvaks. Saavutades põhimõttelise konsensuse militaarajaloo tähendusest ja ülesannetest, asuti publitseerima teaduslikke uurimusi distsipliinist. Sõjaajaloos toimunud muutused selle interdistsiplinaarsuse mõttes ning teaduslike meetodite eelistamine pelgalt kutsehariduse nõuetele tegid sõja- või täpsemalt militaarajaloost Saksamaal teadusliku distsipliini, mis ei

AJALUGU

 Maxim-kuulipilduja kuulipildujavaguni laskeavas.

SOOMUSRONGID O 1919. aasta algul EESTIT VABASTAMAS FOTOD: FILMIARHIIV, G. J. PARIKAS, UNO MUUTRA KOGU

Mati Õun

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Praegu, kus on päevakorral Eesti kaitseväe varustamine nüüdisaegse soomustehnikaga, on sobilik aeg meelde tuletada ka meie soomusväe alguslugu ligi sajand tagasi, aga ka neid mehi, kes selle algusloo juures olid. On vana tarkusetera meremeeste kohta, et mehed viivad laevad üle mere; sama kehtib ka igasuguse soomustehnika kohta – mehed viivad neid lahingusse; on selle tulemuseks siis võit või kaotus. Ja nagu öeldakse – Jumal armastab julgeid; küllap see nii ongi.

n üsna tuntud lugu, et oma esimese soomusrongi sai Eesti sõjavägi 1918. aasta novembri lõpul üsnagi juhuslikult, kui Kaitseliidu patrull avastas Tallinnas Kopli kaubajaamast üsnagi primitiivse sakslaste maha jäetud rööbasmonstrumi. Sest see nagu oli ega olnud ka soomusrong – kaks suurtükivagunit ja kaks kuulipildujavagunit, mille kahekordsete laudseinte veerandmeetrine vahe oli täidetud liivaga. Kusjuures kuulipildujavagunid olid ilma katusteta, mis algaval talveajal muidugi mõnus ei olnud; suurtükivaguneil oli kummalgi ühes otsas Vene 76 mm kahur rataslafetil, kuid ilma lukkudeta. Need Vene 3-tollised kahurid olid tollal, värskeltlõppenud Esimese maailmasõja pärandina siinkandis levinuimad kahurid üldse ja nende lukke andis ikka leida. Neile neljale „soomusvagunile“ poolt tosinat relvastamata vagunit ning ühte vedurit juurde liites saadi suureliselt soomusrongiks nimetatud veerevkoosseis, mis Vabadussõja kolmanda päeva, 30. novembri pärastlõunal Tallinnast Tapa poole teele läks. Üle Tapa sõideti

AJALUGU

edasi Rakveresse, kus rongi komandant kapten Karl Parts ja rongiga kaasa sõitnud Kaitseliidu juhatuse esimees kaugsõidukapten Johan Pitka käisid Viru rinde juhataja kindralmajor Aleksander Tõnissoni jutul. Sellelt kuuldi, et tema käsul on Oru raudteejaamas ja selle lähistel positsioonidele asunud meie 4. jalaväepolk. Vastase arvas Tõnisson olevat Orult 19 km Narva pool asuvas Auvere jaamas ja käskis soomusrongil punased sealt Narva poole tagasi ajada. Tegelikult oli üle Eesti piiri tunginud punaväe 6. diviis senini Narvas ja alles 1. detsembril läksid sealt lääne poole liikvele Vene 46. kütipolk. Liiguti Vaivarasse, mis on Orult kümmekond kilomeetrit ida pool ning Auverest ligi 9 km läänes. Muide, tolles meie esimees peaaegu-soomusrongis olid ameteis veel kaks ohvitseri, kes järgnenud sõjategevuses kuulsust kogusid, kuid Vabadussõja lõppu ei näinud: komandandi abi oli kapten Anton Irw1 ja esimese suurtükivaguni komandandiks leitnant Reinhold Sabolotnõi, kelle perekonnanime sageli eksikombel Sabolotnyna kirjutatakse. Sabolotny nimekuju võttis ta suguselts pärast Vabadussõda, kui siinnimetatud suurtükimees ammu surnud oli.

ALGUS EI TÕOTANUD HEAD

kuna alamleitnant Leithammeli leidis Parts rongiülema kohta liialt väikese autoriteediga olevat. Nende ülemusmeeste ümberpaigutuste kõrval tegid tehnikamehed meie soomusrongide kallal ka praktilisi töid: mõttetu liivsoomus asendati laevaterasest soomusega, küllap tehti muudki.

RETKED KEHRAST TARTUNI Aastavahetuseks 1918/19 jõudis rinne Tallinna–Tapa raudteel 38 km kaugusele Ülemiste jaamast. Kindral Tõnisson oli oma Viru rinde ja 1. diviisi staabi sisse seadnud Kehras, mis jääb Ülemistelt 30 idakagu poole. Uue aasta 4. jaanuaril sõitis Kehrast välja soomusrong nr 1 Vikipalu jaama poole, sest oli andmeid, et sealt on piki raudteed Kehrale lähenemas 15. Tartu kütipolk. Nüüd, vast juba reaalse soomuskatte varjus, mis püssi- ja kuulipildujakuulid kinni pidas, oli hoopis julgem vaenlasele vastu sõita ja neid kohatigi umbes 5 km Kehrast idakagu pool. Suurtüki- ja kuulipildujatulega ning poolesajamehelise dessandi äkkpealetungiga löödi punaste kolm roodu (kompaniid) laiali, lõpetades sellest momendist idavaenlase pealetungi Tallinnale. Muide, ega nood eestlastest punased vast südamepõhjas nii väga punased ei olnudki, sisuliselt olid need pärast kommunistlikku riigipööret Venemaale jäänud väeosad, kes endil hinge sees pidamiseks pidid uusi peremehi teenima. Toda 4. jaanuari pöördelahingut on meie ajalookirjanduses nimetatud Kehra, Aru-

SELGUS, ET SOOMUSRONGI JAOKS LEITUD SAKSA VAGUNITE LIIVASOOMUS EI KÕLBA KUHUGI, SEST SELLEST TULID PÜSSI- JA KUULIPILDUJAKUULID LÄBI. ne soomusrong nr 2 rindele, mis selleks ajaks oli taganenud Rakvere–Kunda joonele. Kuid meie tollase võitlusvaimuta maaväe taganemine jätkus ja kui 23. detsembril jõudis rindele alamleitnant Ernst Leithammeli juhitud laiarööpmeline soomusrong nr 3, oli rinne taganenud juba Tapa idaküljele. Päev hiljem, jõululaupäeval, jäeti maha ka Tapa. Esimesel jõulupühal, 25. detsembril, määrati kapten Parts soomusrongide üldjuhiks. Soomusrongi nr 2 hakkas tema asemel juhatama staabikapten Karl Paulus, soomusrongi nr 3 aga samas auastmes Paul Georg Laamann,

devahe või Mustjõe lahinguks, aga ka lahinguks vahiputka nr 87 juures, mis kõlab muidugi eriti naljakalt. Nüüd läks nii-öelda andmiseks. Juba 5. jaanuari õhtupoolikul sõitis kapten Irw oma soomusrongiga Aegviidu jaama, 6. jaanuaril võeti punastelt tagasi Jäneda ja 7. Lehtse. Samal päeval sai soomusrongi nr 3 ülemaks kapten Oskar Luiga, kes Irwe, Partsi ja Sabolotnõi kõrval tõusis Vabadussõjas samuti nimekaks ohvitseriks. Üle nädala varem, 30. detsembrist, oli Parts 2. soomusrongi uueks ülemaks määranud staabikapten Jaan Lepa, kes oli ka hea valik.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Lahinguks meie peaaegu soomusrongi ja Vaivaras olevate punapolkude vahel läks 2. detsembril. Meie rongil oli mundrikandjaid peal 120 mehe ümber, vastaseid aga kordades rohkem, sest Vene sõjaväe polk on meie tänapäevase termini järgi rügement. Muidugi selgus ka, et leitud Saksa vagunite liivasoomus ei kõlba kuhugi, sellest tulid püssi- ja kuulipildujakuulid läbi. Lühidalt öeldes, too Vaivara–Auvere vabadusretk kukkus läbi. Peale muude hädade oli ka selge, et 3-tolliste kahurite paigutus – üks rongi ees ja teine lõpus – tähendas seda, et valdavalt vajalikus esisuunas saigi lasta vaid ühest kahurist, mille lukk ei pidanud ja tuli tagumise kahuri luku vastu välja vahetada. Seega oli too 10-vaguniline rong üpris mõttetu ja saades juurde teise veduri, lahutati rong kaheks osaks, kumbki ühe suurtükivaguniga, mis oli rongi poolel rindepoolses otsas. Võib arvata, et senisele tagumisele kahurile esimene lukk sobis, või saadi sellele kusagilt uus lukk. Üks rongipool, mida jäi juhatama kapten Irw, jäi Vaivara jaama juurde lahingupositsioonile, teine sõitis eri andmeil kas Oru või Jõhvi jaama, et

vedurile kivisütt ja vett võtta ning telefoni teel üritada kindral Tõnissoniga ühendust saada. Tagasi Vaivara poole sõitis see rongipool juba ööpimeduses, samal ajal aga oli Vaivarasse jäänud rongipool hakanud Oru poole liikuma, kuna punaste jalavägi oli temast kahelt poolt mööda läinud ja kardeti lõksu jäämist. Soomusrongi on kerge liikumisvõimetuks teha, selleks tuleb ta liikumisteel lihtsalt mõni rööbas liiprite küljest lahti võtta ja kõrvale tõsta. Raadioaparatuuri Vabadussõja alul soomusrongidel ei olnud ja mobiiltelefonidest ei osatud vist unistadagi, ning mõned kilomeetrid Orult Vaivara pool sõitsid need rongipooled ööpimeduses hirmsa mürtsuga kokku. Orult tulnud rongipoole eesotsas olnud suurtükivagun prahvatas puruks; reamees Sepp jäi puhvrite vahele ja vigastas raskelt jalga, rongil olnud 5. jalaväepolgu kapten Markevitsh murdis vagunist välja kukkudes käeluu. Purustatud suurtükivaguniga rongipoolel lasti nüüd Tallinna remonti sõita, kust see 6. detsembri õhtul uuesti rinde poole teele läks. Tallinna saadeti nüüd teine rongipool, mille baasil 12. detsembriks formeeriti laiarööpmeline soomusrong nr 2; võib arvata, et rindel olnud esialgse rongi esimene pool sai nüüd nimeks laiarööpmeline soomusrong nr 1. Soomusrongi nr 1 komandöriks, ehk hilisema termini järgi rongiülemaks jäi kapten Irw, soomusrongil nr 2 kapten Parts. 13. detsembril jõudis laiarööpmeli-

AJALUGU

 Kitsarööpmeline soomusrong nr 2.

 Kapten Karl Parts.  Kapten Anton Irw. G. J. Parikase foto / Irve raamat, lk 167

 Staabikapten Jaan Lep.  Kapten Oskar Luiga. / Soomusrongide diviis ... lk 31 vasak

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Raudteesõlm Tapa võeti tagasi 9. jaanuaril soomusrongide nr 1, 2 ja 3 ühisrünnakuga, see avas meie soomusrongidele teed nii Narva kui ka Tartu peale. Veel sama päeva pärastlõunal sõitis kapten Irw soomusrongil nr 1 Tartu poole minevale raudteeharule ja jõudis 15 km järel Tamsalusse. Punaseid ei kohatud, kuid et luureandmeid nende paiknemise kohta polnud, pidas Irw edasisõitu riskantseks ja pöördus Tapale tagasi. Seal jutustas Irw Partsile oma luurekäigu tulemusest Tamsalusse ja viimane otsustas sellel suunal ette võtta pikema retke. 10. jaanuaril läksid selleks liikvele soomusrongid nr 1 ja 2 Partsi enda üldjuhtimisel. Seekordki jõuti vahejuhtumisteta Tamsalusse, kust Parts rongi nr 2 Tapale tagasi saatis, et see toetaks Narva poole rühkivat rinnet. Ise sõitis ta rongil nr 1 koos Irwega Tartu sihis edasi, jõudes 20 km pärast Rakkeni. Seal sõitsid rongi kaks esimest vagunit rööbastelt maha, kuna punased olid rööpmed liiprite küljest lahti kangutanud. Õnneks jäi vedur rööbastele, sest selle, keskeltläbi 100-tonnise aurumasina, rööbastele tagasi saamine on tugeva raudteekraana abilgi tükk tegemist. Raudteel parandades ja vaguneid tungraudadega rööbastele upitades (meeste värk!), jäädi punaste tule alla, kuid need kurikaelad löödi suurtüki-, kuulipilduja- ja püssitulega laiale. Sest nagu öeldud – Jumal armastab julgeid, Põrguvürst peab teinekord ka argpüksidega leppima. Järgnevalt jõudis Rakke jaama ka soomusrong nr 2, sest üritades Tapalt Rak-

vere sihis liikuda, selgus, et juba Tapa kirdeserval oleva Valgejõe raudteesilla on punased purustanud ja selle kordaseadmine võtab aega. 11. jaanuaril käis soomusrong nr 1 Rakkest 8 km Tartu pool olevas Vägeva jaamas luurel, sama päeva õhtul jõudsid Rakkesse meie jala- ja ratsavägi. Nüüd sõitis kapten Parts koos soomusrongidega nr 1 ja 2 Tapale tagasi, kuna kindral Tõnisson oli tal käskinud oma soomusrongid Narva suunale pöörata. Kuid Tapal selgus, et peale Valgejõe silla on enne Rakveret veel teisigi purustatud raudteesildu, mille parandamiseks kulub kokku nädal. Partsini jõudsid kuuldused, et Tartus peremehetsevad punased on ta abikaasa Emilie (ja vast ka poja Mauritsiuse ning pisitütre Heljo, kui need juba olemas olid) vangimajja pistnud ning Tapal sildade parandamise ootamise asemel otsustas ta ette võtta retke Tartu peale. Sellele retkele läks ta soomusrongidega nr 1 ja 3 ööl vastu 13. jaanuari kindral Tõnissoni teadmata ning võib ette kujutada selle kõrge sõjaisa vandumist järgnenud hommikul. Isetegevust harrastav Parts hakkas sellel ajal koos sõbrameeste Irwe ja Luigaga jõudma Kaarepere jaama, ehk maailmasõjaaegse sanitaarleitnandi Oskar Lutsu poolt üleöö tuntuks kirjutatud Palamuse-maile. Seal kohati Partsi vana sõpra leitnant Julius Kuperjanowit koos 150 nn partisaniga, kes nüüd rongidele võeti. Pärast väikesi lööminguid punalätlastega (kah mehed, kes uusi võime teenimata Venemaal nälga oleksid jäänud, nüüd aga tublisti ajupesu said) ja

 Laiarööpmelise soomusrongi nr 2 suurtükivagun Uku sai nime oma ülema L. H. Palloni hüüdnime järgi. Pallon istub oma 76 mm kahuri ees, papaaha peas; eesmine vasak istuja on rongiülem Lep.

punaste soomusrongiga, mis sai meie kahurimeestelt mürsutabamuse suurtükivagunisse, võeti Tartu 14. jaanuaril Eestile tagasi. Võiks arvata, et selline edu tolleaegset Eesti sõjaväe juhtkonda rõõmustas. Aga kuuldavasti üldse mitte – kindral Tõnisson olnud vihane, et Parts käske ei oota, vaid isetegevust teeb, Tallinnas resideeriv ülemjuhataja Laidoner aga olnud samuti pahane, et tema staabis väljatöötatud Tartu vabastamise plaani miskiks ei peetud, vaid ülikoolilinn täitsa ilma plaanita ära võetud sai.

RETK TARTUST VALGANI

RAUDTEESÕLM TAPA VÕETI TAGASI 9. JAANUARIL SOOMUSRONGIDE NR 1, 2 JA 3 ÜHISRÜNNAKUGA, SEE AVAS MEIE SOOMUSRONGIDELE TEED NII NARVA KUI KA TARTU PEALE. seati sisse suurtükitule juhtimise post, kus hakkas tegutsema soomusrongi nr 2 suurtükiülem Leonhard-Hermann Pallon, hüüdnimega Uku. Soomusrongid nr 1 ja 3 liikusid Nõost edasi Elva suunas, kuid neid tulid tõkestama kolm punaste kerget ühesuurtükilist soomusrongi. Meie kahesuurtükiliste soomusrongide ees, kus kokku oli neli suurtükki, taganesid punaste rongid Elva suunas ja kui nad olid üle Voika silla jõudnud, lasti see suure mürtsuga õhku. Oli selge, et sellega oli meie soomusrongide edasipääs suletud. Aga selleks ajaks oli meie soomusrongide väeosadel millel veel nimegi ei olnud (alles 20. veebruarist 1919 sai sellest soomusrongide divisjon), vast juba esimene remondirong ja selle insenerid ning töömehed võtsid Voika silla parandamise ette. Tundub, et soomusrong nr 2 jäi seda tööd julgestama, kapten Irw aga sõitis soomusrongil nr 1 hakatuseks Tartusse. Teel kogunes rongiülema vagunisse mõ-

nus ohvitseride seltskond, otsiti välja paar pudelit va kibedat ja sõideti lustiliste lauludega. Muide, ega’s rongimeeskonna alamväelasedki lahingute vaheaegadel heast meeste märjukesest ära ei öelnud, ikka püüti muretseda mõni vaat õlut või laar „metsakohinat“ ja nende meeste laulud ei kannatanuks alati trükimusta … Järgnevalt sõitis kapten Irw oma soomusrongiga Tallinna, kus ta suurtükivagunile remont tehti, Irw ise vaatas ja kuulas aga 21. jaanuari õhtul Estonia teatris „Kuradi õpipoissi“. Vahepeal oli 20. jaanuaril Voika sild parandatud saadud ja samal päeval sõitsid soomusrongid nr 2 ja 3 ning värskeltvalminud nr 4 Elva sisse. Kui ka soomusrong nr 1 jälle rinderaudteel tagasi oli, sõitsid soomusrongid nr 1, 3 ja 4 Elvast 5 km kaugusel oleva Uderna poole, kuid raudtee selle eel oli lõhutud ja rongid peatusid, saades headeks märklaudadeks läheduses olevale punalätlaste suurtüki-

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Päev pärast Tartu vabastamist, 15. jaanuaril, läksid Elva suunas teele soomusrongid nr 1 ja 3. Ööseks vast Tartu tagasi sõites jõuti 16. jaanuaril Nõo jaama, kuhu peagi jõudis ka soomusrong nr 2. Sellegi ülem staabikapten Lep (1938. aastast Lepp) oli otsustanud mitte Tapal konutada, vaid sõpradele lõunarindele appi sõita. Kindral Tõnissoni luba tal muidugi selleks polnud ja Partsi käsku ei hakanud ta ootama. No olid alles isemõtlejad nood meie Vabadussõja ohvitserid, kuid minu hinnangul just tänu sellistele meestele see sõda võidetigi! Aga tagasi Nõosse. Nõo kiriku torni

AJALUGU

SÕDUR NR 6 (93) 2016

patareile. Soomusrong nr 2 saigi kaks tabamust, neist ühe vedurisse, kus vedurijuht Villmann surma ja ta abi haavata sai. Vedur oli muidugi rikutud ja lisaks muudele hädadele süttisid tulepuud ta tendril põlema – tolleaegseid vedureid köeti sageli puuhalgudega. Kapten Parts käsutas nüüd kohale soomusrongi nr 3 ja see tõmbaski soomusrongi nr 2 tule alt välja. Tasakesi taganeti Elva suunas, kuhu jõudes selgus, et sinna on ilmunud kindralmajor Laidoner lõunarinde olukorraga tutvuma. Muidugi tehti ülemjuhataja auks soomusronglaste rivistus, kus lahingust tulnud nõgised mehed kõrge ülemuse kõnet kuulasid ja oma ülimitmekesist sõdurivormi demonstreerisid, sest Eesti riigilt ei oldud selleks ajaks veel mingit vormiriiet saadud. Pärast rivistust sõitis kapten Luiga oma soomusrongiga nr 3 jälle Elvast Uderna poole valvet pidama, kapten Parts aga jäi kohale, et oma senisest tegevusest raport kirjutada ja Laidoneriga ning sellega kaasas olnud 2. diviisi ülema alampolkovnik Viktor-Hugo Puskariga edasise tegevuse üle nõu pidada. Tundub, et sedapuhku sai Partsi senine tegevus ülemjuhataja heakskiidu, sest kartsa teda ei pandud ega soomusrongide üldjuhi kohalt ei vallandatud, vaid

 Hilisem söevagunist ehitatud kuulipildujavagun.

tehti ülesandeks vabastada läti punaste käest Valga. Selleks ettevõtmiseks lubati Partsil lisaks soomusrongide dessandimeestele käsutada ka leitnant Kuperjanowi partisane ja kahte pataljoni soome vabatahtlike Põhja Poegade rügemendist. Soomlastel olid tollal juba rügemendid, meil kuni 1922. aasta 24. novembrini Vene sõjaväe traditsiooni kohaselt polgud. 23. jaanuaril algaski uus pealetung piki Valgasse viivat raudteeliini, milles osalesid kõik neli tolleks ajaks valminud laiarööpmelist soomusrongi. Verivärske soomusrongi nr 4 komandant ehk ülem oli leitnant Hans Jaakson. Aeg-ajalt raudteed parandades liiguti tasapisi Valgale lähemale, kuid osutus, et see oli must päev meie soomusrongiohvitseridele: lahingus Kirepi juures langes soomusrongide nr 1 ja 3 dessantide üldjuht staabikapten Jüri Ratassepp, surmavalt said haavata staabikapten August Vollmann ja leitnant Georg Eduard Roosmann; vastase šrapnellikuulist sai käehaava kapten Parts. Parts laskis käe siduda, küllap see valutas hullupööra, kuid kangekaelne kapten juhatas lahingut edasi ja alles õhtupoolikul sõitis ta Tartusse haiglasse, määrates soomusrongide üldjuhi kohusetäitjaks kapten Irwe. Tartus selgus, et Parts on oma

haavast saanud veremürgituse, millest paranemine kestis aprillikuu lõpuni. Kapten Irwe juhatusel rühkisid soomusrongid nüüd Valga poole edasi. 24. jaanuaril ilmus Irwe käsutusse Kuperjanow koos oma partisanidega. 28. jaanuaril jõudis kapten Irw oma soomusrongidega Sangastesse, kust Valgani jäi veel vaid tosinajagu kilomeetreid. Kuna aga Valgas ja selle ümbruses teati arvukalt läti punakütte olevat, otsustas Irw ka soomlastest pataljonid ära oodata. Need jõudsid Sangastesse 30. jaanuaril koos Põhja Poegade rügemendiülema everstileitnantti (kolonelleitnant ehk meie tolleaegses sõjaväes alampolkovnik) Hans Kalmiga. Kalm oli tegelikult Viljandimaa mees, nagu Irwgi, kuid ta oli Soome Vabadussõjas (või Kodusõjas, kuidas kellelegi) tõusnud vanemohvitseriks ja nüüd tähtsust täis. Ta teatas, et 25. jaanuarist Lõunarinde juhatajaks saanud soomlasest kindralmajor Paul Martin Wetzer on teda määranud Valga vallutamise peaorganisaatoriks ja andis Irwele käsu – pealetung sellele piirilinnale tuleb korraldada nii, et Valgasse marsiksid esimestena sisse soomlased! Kapten Irw avaldanud seepeale enda seisukoha – sõltub olukorrast ja väeosade edasijõudmisest, kes esimesena tungib Valgasse. No ei olnud meie tolleaegseil ohvitseridel aukartust ülemate ees! Meie soomusronglased ja väeosa remondimehed olid sellel ajal tegevuses raudteesildade parandamisega Sangaste ja Valga vahel, sest usinad punalätlased olid seal jõudnud lõhkuda viis silda. Samal päeval, kui kapten Irw kohtus everstileitnantti Kalmiga, vallutas Kuperjanowi partisanide 3. rood (kompanii) leitnant Johannes Soodla juhatusel Paju mõisa, kuid järgnenud ööl vallutasid punalätlased selle tagasi. Olgu öeldud, et leitnant Soodla oli toosama mees, kes Teises maailmasõjas tõusis Relva-SS-i Brigadeführer’i auastmesse ja pidas kindralinspektori ametit. Nagu teada, sai Paju mõisa tagasivallutamine 31. jaanuaril Kuperjanowile saatuslikuks. Ta ei läbenud ära oodata, millal soomusronglased viimased sillad ära parandavad, vaid läks Pajut tagasi võtma ilma soomusrongide tuletoetuseta ja sai kuulihaava õlga ning seejärel rinda. Ööl vastu 1. veebruari veeti ta oma abikaasa Alice’i saatel sanitaarrongil Tartusse, kus ta 2. veebruaril J. Faure erakliinikus suri. Valga vabastati teatavasti 1. veebruaril. Varahommikul jõudsid sinna Kuperjanowi partisanide neli ratsaluura-

 Leitnant Sabolotnõi oma 76 mm kahuri kõrval.

 Kitsarööpmeline soomusrong nr 2.

AJALUGU

jat, kella 11 paiku aga marssisid linna sisse Kuperjanowi partisanid, soomlased ja laiarööpmelise soomusrongi nr 1 dessandimehed. Samal päeval kell 15 jõudis Valgasse ka esimene soomusrong – see oli siinses loos senimainimata kitsarööpmeline soomusrong nr 2, mis tuli Mõisakülast läbi Põhja-Läti. Mõned tunnid hiljem jõudsid Valgasse ka laiarööpmelised soomusrongid.

VÕITLUSED JÄTKUVAD

musrongide divisjoni suurtükiväe inspektori ametis. Sabolotnõi langes saksa mürsu plahvatusest. Vähemalt neli tuntud soomusrongiohvitseri, kelle nimed tekstist läbi on käinud, tappis 1941. aastal meid anastanud kurjategijatejõuk. Jaan Lepp (Vabadussõja-aegne Lep), kes tõusis kolonelleitnandiks, arreteeriti 23. juulil 1940, veeti Venemaale ja lasti 9. detsembril 1941 maha Kirovis (endine Vjatka). Ka Oskar Luiga tõusis kolonelleitnandiks. Ta arreteeriti 27. novembril 1940, kuid tema Venemaale vedamisega ei hakatud vaeva nägema; ta lasti maha juulis 1941 Tallinna külje all, Pirita-Kosel. Luiga on neist neljast mõrvatust ainuke, kelle haud on Eestis teada olevas kohas – Tallinna sõjaväekalmistul, Vabadusristi kavaleride osas.

Leonhard-Hermann Pallon tõusis kapteni auastmesse. Ta arreteeriti 24. augustil 1940 ja lasti maha 23. juunil 1941 Tallinnas. Kapten Palloni matmispaik on teadmata. Karl Parts tõusis koloneliks. Ta arreteeriti 6. novembril 1940, veeti Venemaale ja lasti Kirovis maha 1. septembril 1941. Koloneli poja, lipnik Mauritsius Partsi mõrvasid hävituspataljonlased 16. juulil 1941. Tal torgati täägiga silmad välja ja ta valati happega üle. Küllap need julmad lood olid idaimpeeriumlaste kättemaks meile kaotatud Vabadussõja eest. MÄRKUSED: 1 Tänapäevaselt kirjutatakse selle mehe perekonnanimeks Irv, ta enda eluajal aga Irw. Sama on järgnevalt jutuks tuleva leitnant Kuperjanowiga.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Ei me jõua ühes artiklis saada põgusatki ülevaadet meie soomusrongidest ja soomusronglastest ning tegemistest Vabadussõjas. Olgu vaid öeldud, et pärast Valga vabastamist saatis kapten Irw laiarööpmelised soomusrongid nr 1, 2 ja 4 Võru poole teele. Purustatud raudteed ja sildu parandades jõuti 4. veebruaril Võrru ja päev hiljem Petserisse. Laiarööpmelise soomusrongi nr 3 kapten Luiga komando all saatis Irw Riia peale suunduvale raudteele. Järgnesid üsnagi pikaldased võitlused Eesti lõunapiiril, mille kestel meie soomusrongiväeosa sai, nagu öeldud, 20. veebruarist soomusrongide divisjoniks, Irw ise aga divisjoniülema kohusetäitjaks, kuna divisjoniülem Parts paranes pikkamööda Tartus. 16. märtsist täienes soomusrongide divisjon laiarööpmelise soomusrongiga nr 5, kitsarööpmelisi soomusronge aga kogunes sellesse neli. Taibukas ja vapper kapten Anton Irw langes 27. aprillil Põhja-Läti soomusautoga luurel olles Stakelni (praegu Strenči) juures. Ta tuli soomusautost välja, et eesolevat maastikku uurida, ja sai püssikuulitabamuse. Kapten Irwe langemiskohta on talle mälestussammas püstitatud, mis sai teoks ka siinsete ridade kirjutaja asjaajamisel. Oma langemishetkel divisjoniülem olnud Irw on meie Vabadussõjas langenuist kõrgemal ametipostil olnu üldse. 1919. aasta juunis ja juulikuu esimestel päevadel olid meie laiarööpmelised soomusrongid kõvad tegijad landesveeri sõjas. Lätis tuli neil käia ka 1919. aasta sügisel, et ära hoida meie lõunanaabrite pealinna sattumine aferistist polkovniku Bermondt-Avalovi juhitud saksa-vene vägede kätte. Ja sama aasta lõpul jätkus meie soomusronge nii Viru rindele kui ka Petserimaa kaitsele. Ah jaa, unustasin nimetada, et just Vabadussõja keskpaiku, 1. juulil 1919, sai landesveeri sõjas Riia lähistel surma Reinhold Sabolotnõi, kes oli tollal soo-

RANNIKUKAITSE

 Swift on alumiiniumkorpusega katamaraan, mis on ehitatud Austraalias ning prahitud Araabia Ühendemiraatide firmale, kel seos Ühendemiraatide valitsusega.

ÕPPETUND EESTI KAITSMISEKS: FOTOD: US NAVY,

USNI NEWS,

MILITARYEDGE.COM

raketirünnakud Bab el-Mandebis

Ott Laanemets KAPTENMAJOR

SÕDUR NR 6 (93) 2016

2016. aasta oktoobris käis meediast läbi uudiseid, et Bab el-Mandebi väina lähistel on Ühendriikide sõjalaevu rünnatud tiibrakettidega. Püüan avalike allikate üsna vastuolulise info abil vaadelda sündmuste taktikalist poolt ja teha sellest ka Eesti kaitseks vajalikke järeldusi.

RANNIKUKAITSE

ab el-Mandeb on väin, mis eraldab Araabia poolsaart Aafrikast ning ühendab Punase mere Adeni lahega. See on üks paljudest merekaubanduse sõlmpunktidest, mida läbib meretee Lähis-Idast ja KaguAasiast Euroopasse ning mida mööda transporditakse nii kütust kui ka Aasias toodetud tarbekaupu. Seni on piirkonda peetud ebastabiilseks peamiselt Somaaliast lähtuva terrorismi ja Iraani tõttu. Samas pole Jeemen kunagi olnud liiga stabiilne riik ning sealt arvatakse lähtuvat suur osa islamiterrorismist. Viimastel aastatel peetakse Jeemenis varjamatut kodusõda, millesse on valitsuse poolel sekkunud Saudi Araabia juhitud koalitsioon. Koalitsiooni moodustavad paljud araabia ning seda toetavad mõned lääneriigid. Vastasleeri moodustavad Jeemeni mässulised, sealhulgas suur osa relvajõududest, houti mässulised ning neid toetab Iraan.

MIS TOIMUS

ballistilist trajektoori, võib nimetada pind-pind-tüüpi juhitavaks raketiks (surface-to-surface missile ehk SSM), laevatõrje tiibraketiks (anti-ship cruise missile ehk ASCM), või kui see lastakse välja maismaalt, siis ka rannikukaitse tiibraketiks (coastal defence cruise missile ehk CDCM). Rakettide tehnoloogilised erinevused määravad, kas nad suudavad tabada sihtmärke ainult merel või ka maismaal, kas suudavad lennata ringiga või otsejoones sihtmärgini, kui madalalt lendavad, s.o radarile raskesti nähtavalt, ja kuidas sihitakse lennu lõppfaasis. Enamik laevavastaseid tiibrakette töötab isesihituvalt. Enne raketi väljalaskmist tuleb sellesse sisestada sihtmärgi asukoht, mis saadakse seire-

SWIFTI TABAMISEST VÕIB JÄRELDADA, ET LASKJAD TEADSID, MIDA NAD TEEVAD, JA NEIL ÕNNESTUS VALITUD SIHTMÄRKI TABADA. USS Masonit rünnati päev pärast seda, kui Saudi õhurünnak Jeemeni pealinnas Sanaas oli tapnud 140 ja vigastanud veel 400 matuselist. Kui Swifti puhul võtsid vastutuse houti mässulised, olles eelnevalt Iraani riigitelevisiooni vahendusel andnud hoiatuse Jeemeni vetest eemale hoida, siis Ühendriikide sõjalaevade ründamist houtid omaks ei võtnud. Ühendriikide laevad jäid piirkonda Bab el-Mandebist põhjas ning järgmine rünnak laevade vastu toimus kolmapäeval, 12. oktoobril, kui ohtu põhjustas üks laevavastane tiibrakett. Neljapäeval, 13. oktoobril sooritasid Ühendriikide laevad Tomahawki tiibrakettidega rünnaku radaripositsioonide vastu, mida kasutati esimese kahe rünnaku korraldamiseks. Tegu oli juba mõnda aega eksisteerinud staatiliste radaritega, mida saudide õhurünnakud polnud seni mingil põhjusel hävitanud. Viimane, kolmas teadaolev raketirünnak Ühendriikide laevade vastu toimus laupäeval, 15. oktoobril. Kahe viimase rünnaku kohta on avalikud allikad väga kidakeelsed.

PEALVEETÕRJE- EHK TIIBRAKETIRÜNNAK Esmalt natuke terminoloogiast. Raketti, millega tabatakse sihtmärke maakera pinnal ja mis ei lenda mööda

radarilt. Rakett lendab nimetatud positsiooni suunas, piisavas kauguses lülitab sisse raketi ninas asuva otsinguradari, leiab sihtmärgi täpselt üles ja kui kõik õnnestub, siis tabab. Internetti postitatud Swifti tabamise videost võib järeldada, et houti mässulised kasutasid seireks tavapärast navigatsiooniradarit, olles päevavalges Swifti visuaalselt tuvastanud. Tuvastamine on oluline, kuna pelgalt radarikontakti abil pole võimalik öelda, millega on tegu. Swifti tabamisest võib järeldada, et laskjad teadsid, mida nad teevad, ja neil õnnestus valitud sihtmärki tabada. Arvestades laevaliiklust Punasel merel, on äärmiselt suur oht tabada midagi muud, näiteks mööduvat kaubalaeva. Sõltuvalt raketi otsinguloogikast lennu lõppfaasis, võib see pärast määratud sihtmärgi mitteleidmist või kaotamist valida järgmise. Nii juhtus 1982. aastal Falklandi sõjas, kui Argentina lennuki lastud Exocet, mis lasti küll sõjalaeva poole, kuid mis peibutiste tõttu mööda lendas, leidis uue sihtmärgi ja uputas varustust vedava konteinerlaeva Atlantic Conveyor. Sama juhtus 2005. aastal, kui Hezbollah lasi Iisraeli korveti poole kolm C-802 raketti, millest üks plahvatas väljalaskmisel, teine kahjustas planeeritud sihtmärki, kolmas ei leidnud sihtmärki, vaid lendas mööda ja uputas asjasse mittepuutuva kaubalaeva.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

1. oktoobril tabas raketirünnak Araabia Ühendemiraatide opereeritavat laeva HSV-2 Swift, mis väidetavalt asus rahvusvahelistes vetes. Märkimist väärib, et tegu polnud kombatandi, vaid abilaevaga, mis ametlikel andmetel vedas humanitaarabi ja vigastatuid. Swift on alumiiniumkorpusega katamaraan, mis on ehitatud Austraalias ning prahitud Araabia Ühendemiraatide firmale, kel seos Ühendemiraatide valitsusega. Laeva omanik ja eelmine operaator on Ühendriikide merevedude väejuhatus (US Maritime Sealift Command). Ameeriklased kasutasid Swifti kiireteks sõjateatrite vahelisteks logistilisteks vedudeks. Swift sai tabamuse vööri ja süttis. Kuigi hukkunuid ei olnud, võib avaldatud fotodest järeldada, et kahjustused olid märkimisväärsed ning laev polnud pärast tulekahju enam kasutuskõlblik. Ametliku info kohaselt reageeris sündmusele Ühendriikide mereväe keskväejuhatus (U.S. Naval Forces Central Command), saates Bab el-Mandebi piirkonda kaks Arleigh Burke’i klassi hävitajat, USS Nitze ja USS Masoni, ning USS Ponce, mis on ametliku klassifikatsiooni kohaselt afloat forward staging base ehk ujuv formeerimisbaas. Sellise reaktsiooni eesmärk oli tagada meresõiduvabadus ja -ohutus piirkonnas nii Ühendriikide mereväele kui ka kaubalaevandusele. Samas pole päris selge, miks oli kaasatud USS Ponce, mis on ehitatud dessantründelaevaks ja

mida pärast kohandamist kasutatakse miinitõrje helikopterite ja väiksemate patrull-laevade emalaevana. Järgmise nädala pühapäeval, 9. oktoobril, kohaliku aja järgi seitsme paiku õhtul, pidi USS Mason ennast ja teisi Ühendriikide laevu kaitsma kahe tiibraketi vastu, mis lasti välja Jeemeni maismaaterritooriumilt umbes 60-minutilise vahega. USS Mason lasi välja kaks alakaitse õhutõrjeraketti Standard Missile 2 (SM-2), ühe kohakaitse õhutõrjeraketi Evolved SeaSparrow Missile (ESSM) ning kasutas peibuteid. Ohtu põhjustanud tiibrakett kukkus merre Masonini jõudmata, kuid avalikele allikatele tuginedes pole selge, kas USS Masoni õhutõrje või oma piiratud lennukauguse tõttu.

RANNIKUKAITSE

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Ühendriikide merevägi ei ole seni kinnitanud, et lasi tiibraketid alla ja seetõttu pole ka täpselt teada, millised olid ohtu põhjustanud raketid. Kahtlused langevad kahele Hiina päritolu raketile, nimelt C-801 (NATO nimetusega CSS-N-4 Sardine) ja C-802 (NATO nimetusega CSS-N-8 Saccade). Täpsustuseks niipalju, et nimetused C-801 ja C-802 on Hiina rakettide ekspordi-

 Swift sai tabamuse vööri ja süttis. Kuigi hukkunuid ei olnud, võib avaldatud fotodest järeldada, et kahjustused olid märkimisväärsed ning laev polnud pärast tulekahju enam kasutuskõlblik.

nimetused, kodumaised nimetused on vastavalt YJ-8 ja YJ-83. Tegu on Hiina teise põlvkonna laevavastaste rakettidega, mille disainis on tunda lääne, täpsemalt Prantsuse, mõju. Kui C-801 laskekaugus on tänu rakettmootorile vaid 23 meremiili, siis C-802 laskekaugus küünib tänu turboreaktiivmootorile kuni 97 meremiilini. Lisaks erineb ka nende lõhkepeade ehitus.

C-802 kasutamist kinnitavad Swifti kahjustused, kus on näha auke, mille on tõenäoliselt põhjustanud laeva sisemusse paisatud ja lõhkepeast eraldunud osalaengud (nn explosively formed penetrators). Mõlema raketiversiooni lõhkepea on 165-kilogrammine. Kuna houti mässulisi toetab Iraan, kelle merevägi kasutab C-802 rakette, võib tegu olla olukorraga, kus Iraani rakett tulistati Ühendriikide sõjalaeva vastu. Välistada ei saa ka lühema lennukaugusega C-801, mis oli Jeemeni mereväel enne konflikti algust. C-801 kasuks räägib asjaolu nende üsna varajasest merre kukkumisest, eeldusel, et ameeriklased neid alla ei lasknud. Ka eelmise aasta sügisel korraldasid houti mässulised koos mässuliste poolel võitlevate endiste Jeemeni mereväelastega raketirünnakuid laevade vastu, kasutades just C-801, mis olid eemaldatud Jeemeni mereväe patrull-laevadelt. Nimetatud intsidente saatis valjuhäälne infooperatsioon, mille tulemusena on tagantjärele keeruline öelda, kui palju rakette tookord tegelikult välja lasti, milliste sihtmärkide pihta ja mida, kui üldse, tabati.

RANNIKUKAITSE

ÕHUTÕRJE JA RAKETIKAITSE Laevastiku õhutõrje, sealhulgas raketikaitse, on üles ehitatud kihiliselt, et sissetulevat rünnakut tõrjuda nii kaugel kui võimalik, seejuures relvi raiskamata. Õhutõrje, nagu igasuguse meresõjapidamise, eeldus on seire, selleks on Arleigh Burke’i klassi hävitajal AEGIS seiresüsteem AN/SPY-1D radariga. Nagu näitab USS Masoni tegevus, kasutati kõigepealt SM-2, mille tegevuskaugus on 90 meremiili, järgmise kihina ESSM-i, mille tegevuskaugus on 10 meremiili ja seejärel peibuteid (soft kill), mille eesmärk on eelnevatest kihtidest „lekkinud“ raketid sihtmärgist eemale meelitada. Radariga varustatud rakettide vastu kasutatakse nn peegelaganaid, õhku paisatavaid hõbepaberi ribasid, mis loovad raketi otsinguradarile alternatiivse ja suurema sihtmärgi. Viimaseks kihiks, mida USS Mason ei kasutanud, on lähikaitse relvasüsteem Phalanx CIWS. Bab el-Mandebi raketirünnakud on õhutõrje ajaloos märkimisväärse tähtsusega, olenemata sellest, kas Ühendriikide merevägi lasi tiibraketid alla või need kukkusid ise merre. Esiteks on avalikele allikatele tuginedes tegu teise korraga, kus kasutatakse õhutõrjerakette tiibraketi vastu. Esimene teada olev raketitõrje toimus esimeses lahesõjas 1991. aastal, kui USA lahingulaeva eskortinud Briti hävitaja HMS Glouchester lasi Sea Darti raketiga alla Iraagi Silkwormi tiibraketi (esimese põlvkonna Nõukogude SS-N-2 Styx Hiina analoog). Teiseks on tegu esimese korraga, kus teadaolevalt kasutatakse Standard Missile’i ja Evolved SeaSparrow Missile’i süsteeme ohu vastu. SM-2 on üle 20 aastat tagasi teenistusse võetud süsteem, mis oli mõeldud just selliste tiibrakettide vastu, nagu seda olid houtide poolt väljalastud. Olenemata katsetustest ja õppelaskmistest annavad sellised juhtumid aimu raketisüsteemi tegelikust sooritusest lahinguolukorras.

KOKKUVÕTE

 Hiina päritolu C-802 Saccade’i tiibrakett. Välimuselt sarnane on ka eelnev versioon C-801 Sardine.

ESIMENE TEADA OLEV RAKETITÕRJE TOIMUS ESIMESES LAHESÕJAS 1991. AASTAL, KUI USA LAHINGULAEVA ESKORTINUD BRITI HÄVITAJA HMS GLOUCHESTER LASI SEA DARTI RAKETIGA ALLA IRAAGI SILKWORMI TIIBRAKETI. relvil rahvas sellega hakkama ei saa. Huvitav on siinkohal märkida, et kui tabatud oleks mõnda kaubalaeva, näiteks toornafta tankerit (vrdl Malaisia reisilennuki juhtumiga), oleks tegu nii keskkonnakatastroofiga Punases meres kui ka majandusliku mõjuga siinsamas Eestis kütusehinna tõusu tõttu. Teiseks – laevavastase raketi tabamus on fataalne. Isegi kui laeva või sõjalaeva ei õnnestu uputada, on väiksem alus pärast üht tabamust väga suure tõenäosusega lahingukõlbmatu.

Kolmandaks – laevavastane rakett on oluline relv rannikulähedases sõjapidamises. Selle kasutamine kaldalt või kalda lähedalt lisab asümmeetriat, kuna eelhoiatusaeg tõrjeks on väga lühike. Kasutatud allikad: usni.news.org IHS Jane’s Defence Weekly defence-blog.com IHS Jane’s Weapons Naval 2012-2013

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Kogu lugu on avalikele allikatele tuginedes üsna segane, aga jättes kõrvale poliitilise tausta, võib sellest teha järgmisi operatiivtaktikalisi järeldusi, mis on olulised ka Läänemere kontekstis. Esiteks – laevavastaseid rakette opereerisid kas endised Jeemeni või praegused Iraani professionaalsed mereväelased. Sedasorti relvasüsteemid nõuavad head haridust ja väljaõpet,

 USS Mason tulistas välja kolm õhutõrjeraketti, et end Jeemeni mässuliste tiibrakettide vastu kaitsta.

VÄLJAÕPE

SNAIPRIKOOLI SÕDUR NR 6 (93) 2016

ARENG JÄTKUB

VÄLJAÕPE

Veebel Paalo valiti aasta allohvitseriks tema meeldivate isikuomaduste tõttu ja silmapaistvalt hästi tehtud töö pärast. Tutvustame mõlemat ka laiemale lugejaskonnale. FOTOD: KARL MARTIN RÄÄSTAS

Sverre Lasn

eebel Mihkel Paalo kandidatuuri esitanud kaitseväelaste sõnul hindavad tegevväelastest kolleegid ja ajateenijatest alluvad Paalo koostöövalmidust, usaldusväärsust ja organiseerimisvõimet väga kõrgelt. Veebel Paalo alustas teenistust kaitseväes 2004. aastal. Enne praegusele teenistuskohale asumist 1. jalaväebrigaadi Viru jalaväepataljonis on Paalo teeninud muuhulgas Scoutspataljonis jaoülema abi ning Kuperjanovi jalaväepataljoni rühmavanem-instruktori ametikohtadel, samuti on ta osalenud sõjalisel välismissioonil Afganistanis.

ÜLEMA ROLL SNAIPRIKOOLI JUHTIMISES

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Kooli ülem veebel Mihkel Paalo on aasta allohvitser

Snaiprikooli ülema veebel Paalo puhul saab esile tuua tema suurt rolli üksuse juhtimisel. Tema ülesanne on olla mentor ja nõuandja operatsioonilises tegevuses. Oma ülesannete täitmisel on veebel Paalo andnud alati maksimumi. Oma ala hästi tundvate spetsialistide puhul on tähtis eesmärkide selge sõnastamine. Nii hästi kokku harjutanud meeskond ei vaja pidevat kontrolli, vaid oluline on see, et igal mehel on selge, mida ta täpselt tegema peab ja kuidas tema tegevus sobitub laiemasse konteksti. Kui ülem suudab selged ülesanded püstitada, on meeskond suuteline ennast iseseisvalt motiveerima. On oluline, et ülem on saavutanud oma autoriteedi meeste seas tänu oma kogemustele, oskustele inimestega ja maastikul asjakohaselt käituda. Veebel Mihkel Paalo on suutnud seda kõike teha. Veebel Paalo on hoolimata piiratud ressurssidest hoidnud alal võimekust, mida kaitseväele eesmärkide saavutamiseks vaja on ja seisab lisaks kooli juhtimisel hea nii kaitseväe, Kaitseliidu kui ka laiapõhjalise riigikaitse eest üldiselt.

VÄLJAÕPE

SNAIPRIKOOL HOIAB ELUS OLULIST VÕIMET Snaiprikool õpetab noori rühmaülemateks saavaid ohvitsere, kuidas rakendada täpsuslaskureid oma rühmas või kuidas rakendada nende rühmaga liidendatud kas 7,62 mm või siis 8,6 mm kaliibriliste relvadega snaipriüksusi. Teine snaiprikooli ülesanne on lahingukoolis välja õpetada vanemallohvitsere, kes saavad rühmavanemateks ja sõjaaja kompanii veebliteks. Väljaõppe põhirõhk lasub sellel, et veeblid oskaksid lisaks relvade kasutamisele neid ka asjatundlikult hooldada, hoius-

ilmastikutingimustes ning on selge mõistuse, kiire mõtlemise ja hea arvutamisoskusega. Snaiper peab mõistma operatsiooniplaani ja saama aru oma rollist selles. Oluline on hea füüsiline vastupidavus, sest juba varustus kaalub palju ja seda on sageli vaja liigutada pikkade vahemaade taha. Tuleb ette olukordi, kus jala liigutakse mitu päeva järjest ja läbitakse täisvarustusega 60 km, seda kõike söömata ja külmades oludes. Head snaiprit iseloomustab suutlikkus vajadusel rahulikult tundide kaupa positsioonil püsida, jäädes otsustusvõimeliseks olukordades, millest ükski pole eelmisega täpselt samasugu-

TULEB MÕISTA ENDA EES SEISVAID EESMÄRKE JA NÄHA, KUIDAS SNAIPRI TEGEVUS SOBITUB LAHINGURUUMI. SNAIPREID MOTIVEERIB OMA VÕIMEID ARENDAMA MÕISTMINE, KUI SUUR MÕJU NENDE TEGEVUSEL ON. tada ja tagada kogu materjaltehnilise baasi käitlemine alates laskemoonast kuni relvani. Väljaõpe annab lisaks ka relvade esmase remontimise ja defekteerimise oskuse. Snaiprikooli põhiülesanne on ka tegevväelastest koosnevate ja lahingupataljonide koosseisu kuuluvate snaipriüksuste väljaõpetamine. Väljaõppega alustavad meeskonnad on juba läbinud SBK ja NAK-i kursuse ja järgnev ettevalmistus tagab selle, et meeskonnad suudavad täita õppusel Kevadtorm pataljonile pandud ülesandeid, mille hulka kuuluvad erinevad kaitse- ja viivitusülesanded, rünnaku toetamine snaipritegevusega või siis snaiprivastane tegevus (countersnaiping).

SNAIPRIKS SAAMISEKS LIHTSALT HEAST LASKMISEST EI PIISA

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Valitud erialal spetsialistiks saamine algab motivatsiooni leidmisest. Tuleb mõista enda ees seisvaid eesmärke ja näha, kuidas snaipri tegevus sobitub lahinguruumi. Snaipreid motiveerib oma võimeid arendama mõistmine, kui suur mõju nende tegevusel on. Tulevase spetsialisti valik algab juba SBK ja jätkub NAK-i ajal snaiprikursustel, kus selgitatakse välja kandidaadi vastavat eriala toetavad isikuomadused ja eeldused. Kursuse läbinud peavad olema tugeva närvikavaga väga head laskurid, kes peavad vastu keerulistes

ne. Oluline on ka oskus lugeda ümbritsevat maastikku ja sellel toimuvat. Paljud snaipri tööks sobivad eeldused on loodusega kaasa antud, sest päris kõike lihtsalt harjutades saavutada pole võimalik. Tasakaalukad ja rahulikud eestlased sobivad snaipriks keskmiselt paremini.

SNAIPRIKOOLI ARENG EI PEATU Kooli areng on pidev. Selgitatakse välja võimalikke võimelünki ja valmistatakse ette tegevusi võimekuse tõstmiseks. Täiustatakse snaiprivastase tegevuse väljaõpet ja jätkatakse KVÜÕA lõpetanud noorte ohvitseride ja vanemallohvitseride väljaõpet. See on tulevikku suunatud tegevus, sest hästi väljaõpetatud kaader, kes tunneb taktikat, relvi ja relvade hooldust, vähendab tunduvalt probleemide tekkimise võimalusi. Kuigi kooli restruktureerimise järel toimunud tööga saavutati brigaadikoosseisude jaoks vajalikud eesmärgid, toimus töö võimete piiril. See paneb snaiprikooli vajaduse ette võtta juurde uusi inimesi. Kaitseväe juhtkond on sellega hästi kursis ja uues riigikaitse arengukavas liigutakse valdkonnas jätkusuutlike lahenduste suunas. Snaiprikool aitab luua teoreetilised alused, millised on lahingusituatsioonid, kus ja mida tahetakse saavutada. Vastavalt sellele hakatakse testima varustust ja relvastust, läbi mõtlema

kogu materiaal-tehnilist baasi. Mõeldakse läbi üksuse tegevuskavad rühma, kompanii või pataljoni koosseisus või iseseisvalt, lisaks kombineerituna tankitõrje- või luurerühmaga jne. Teoreetiliste mudelite läbimängimine aitab luua reaalsed plaanid, milles on kirjas, mida vajatakse oma eesmärkide saavutamiseks: vahendid, relvastus, laskemoon, lisaseadmed näiteks pimeduse, udu vms korral. Suureks abiks plaanide elluviimisel on üleatlandiline koostöö meie NATO liitlastega. Laskemoona vallas toimub pidev areng ja ka Eesti kaitsevägi püüab ajaga kaasas käia ja jätkuvalt hoida oma laskemoon nüüdisaegsel tasemel. Parem laskemoon, moodsad lisaseadmed, rohkem mobiilsust, millele lisaks selgitatakse välja ja määratakse kindlaks, kuidas brigaadid saavad tekkivat või olemasolevat operatiivvõimet kõige efektiivsemalt kasutada – just need on teemad, mis snaiprikooli töölaual aktuaalsed on. Koos uue relvastuse ja laskemoonaga töötatakse välja ka uued protseduurid ja meetodid. Oluline on õppida tegutsema erinevates tingimustes, näiteks linnalahingu oludes, mis nõuab spetsiifilisi oskusi, näiteks laskmist oletatavate varjatud sihtmärkide pihta, mis asuvad varje taga. Snaiprikooli töö on välja selgitada, kuidas erinevat tüüpi laskemoon mõjutab erinevatest materjalidest varjeid. Äärmiselt oluliseks peetakse järelkoolitust, mille järele on suur vajadus, kuid mis nõuab isikkoosseisu suurendamist. Snaipri erialal on ilma järelkoolituseta võimekuse püsivat head taset keeruline tagada, aga taseme hoidmine on otseselt seotud lahinguüksuste võimekusega.

TUTVUSTUS

HITLERI IMERELVAD TEISES MAAILMASÕJAS

Hanno Ojalo, Mati Õun • Kirjastused Ammukaar ja Sentinel • 120 lk

underwaffe oli Teise maailmasõja ajal Natsi-Saksamaa propagandasõjas imeline termin, millega turgutati õhurünnakute all vaevlevaid tsiviilelanikke ning rindemeeste

moraali Ida- ja Läänerindel. Veel natuke „fanaatilist vastupanu“ ja Suur-Saksamaa saab valmis imerelva, mis toob sõja käiku pöörde! Selline oli lühidalt sõnumi sisu. Mis imerelv see olema pidi, jäi segaseks. Aatomipomm? Uus võimas ballistiline rakett? Imeallveelaevad, mis uputaksid kogu vaenlase laevastiku? Kaks „kättemaksurelva“ – tiibraketid V1 ja ballistilised raketid V2 – imerelvadeks ei kvalifitseerunud. Jutt imerelvast käis veel 1945. aasta kevadel, kui isegi aatomipommi heitmine ei oleks sõja lõpplahendust muutnud, küll oleks aga sakslastel pärast kapituleerumist palju halvemini läinud. Raamatus antakse ülevaade Suur-Saksamaa sellistest relvaliikidest, mida hea tahtmise juures annaks imerelvaks pidada. Esimeses osas tuleb juttu lihtsamatest relvadest, mille võttis kasutusele Saksa maavägi. Selliste relvade ülesanne ei olnud küll sõja käiku muuta, kuid need aitasid või vähemalt pidid aitama pidurdada vaenlase edasiliikumist: uued laskerelvad Sturmgewehr, individuaalsed tankitõrjerelvad tankirusikas ja „ahjutoru“, raketiheitjad „möirgav lehm“, hiigeltankid Königstiger ja Maus, efektiivsed tankihävitajad Jagdtiger, aga samuti ka Saksa mereväes sõja lõpus kasutusele võetud kaks uut revolutsioonilist allveelaevaliiki.

Raamatu teises osas saab ülevaate sakslaste katsetest tuua murrangut õhusõjas ja lõpetada Saksa linnade pommitamine või vähemalt anda vastulöök – rünnata õhust Suurbritannia linnu, et ka nende tsiviilelanikkond piisavalt kannataks ja brittide võitlusmoraal mureneks. Juttu tuleb reaktiivlennukitest, nn Amerika Bomber ehk pommilennukitest, millega saanuks käia üle Atlandi ookeani New Yorki pommitamas, rakettidest V1, V2 ja planeeritavast veel võimsamast rakettrelvast A9/A10, mis oli mõeldud New Yorgi tulistamiseks. Püütakse selgeks saada, kui efektiivsed Saksa raketirelvad olid ja kas neil oli võimalust sõja käiku muuta. Kolmas osa viib lugeja juba salapärastele pimedatele aladele, kus reaalsus seguneb vandenõuteooriate ja fantaasiaga. Saksa aatomipommi loomise katsed, „lendavad taldrikud“, baasid Antarktikas. Kas imerelva alla mahuks ka führer‘i imepärane põgenemislugu? Hitleri ja natsipartei juhitud Suur-Saksamaa ei suutnud võita Teist maailmasõda tavarelvastuse ega uute relvaliikidega. Kas see võit üldse reaalne oli, arvestades sakslaste peapööritust esimestest edusammudest ja haruldasest oskusest endile järjest uusi vaenlasi tekitada, oleks ehk mõne teise raamatu teema.

KÜBERFOOBIA

• • • •

Kirjastus Varrak Inglise keelest tõlkinud Piret Frey Kujundanud Toomas Niklus 272 lk, kõva köide

le. Meenutame või 21. oktoobril USA-s toimunud üht läbi aegade suurimat küberrünnakut, mis sai teoks tänu üha populaarsemaks muutuvale asjade internetile. Internet sündis väikese grupi teadlaste omavahelistes laborikatsetustes ja pidi üle elama tuumarünnaku. Keegi ei arvestanud sellega, kui ohtlikuks võib saada rünnak rösterite ja printerite poolt. Et asjade internet näitab vaid kasvutrendi, ei paista siin midagi helget. Üha suurema surve alla satuvad tootjad ja teenusepakkujad, sest tööstusspionaaži eesmärgil vahendeid ei valita. Sellepärast on ülioluline mõelda, kuidas me internetis käitume ja oma turvalisust tagame. Peame mõistma, et MEID kasutatakse kogu aeg ära, mitte vastupidi. See raamat näikse olevat küll kirjutatud teemal, mille tegelikest nüanssidest saavad aru vähesed, on ometi Lucas pannud teksti kirja nii hästi, et asja tuuma mõistavad suurepäraselt ka tehnoloogiakauged inimesed.

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Edward Lucas

äiendust ajakirja eelmises numbris ilmunud küberkaitse jaoskonna ülema kapten Teet Laeksi küberhügieeni teemale pakub ka käesolev raamat. Ajakirja The Economist vanemtoimetaja Edward Lucas on oma raamatus „Küberfoobia“ võtnud ette missiooni teadvustada inimesi ohtudest, mis kübermaailmas valitsevad. Valesti käitudes võime kaotada kontrolli oma meiliaadressi, pangakonto või kogu oma arvutisse talletatud isiklike failide üle, halvemal juhul sattuda ka veel väljapressimise ohvriks. Need ohud on täiesti reaalsed. Häkkerid ei pea sotsiaalmeedia ajastul isegi isikuandmete kättesaamiseks pingutama. Neil on ülilihtne koguda informatsiooni avalikest allikatest, et panna üles just konkreetsele kasutajale mõeldud küberpüünised. 1998. aastal ütles CIA juht George Tenet, et teeme oma tulevikupanused ressursile, mida me pole veel õppinud kaitsmagi, viidates sellega interneti-

TUTVUSTUS

PUTINI PROPAGANDAMASIN. Pehme jõud ja Venemaa välispoliitika

Diana Kaljula SISEKAITSEAKADEEMIA TEADUR

• • • • •

Marcel H. van Herpen Sisekaitseakadeemia kirjastus Tõlkinud Kaili Tamm Toimetanud Lauri Laugen 352 lk, kõvakaaneline köide

enemaa on Eesti jaoks alati aktuaalne. Kõik sealsed arengud puudutavad meid ühel või teisel moel. Kuid kõike Venemaal toimuvat on tihti raske mõista. Militaarringkonna inimestele on Venemaa viimase kümnendi aktiivne propaganda hästi teada. Sealne meediakontroll ja valikuline sõnumi edastamine on mõjutanud paljude vene inimeste maailmataju. Kuidas

ekspert Marcel H. van Herpen. Autor toob lugejani põhjaliku ülevaate Venemaa infotegevuse sellest arengust, mis sai alguse Putini võimuletulekuga, mida kinnitab ka vastavate viidete ja kommentaaridega. Marcel H. van Herpen on akadeemiline uurija, kelle uurimisvaldkonnad on Venemaa, Ida-Euroopa ja postsovetlikud riigid. Paljude muude koolide ja asutuste hulgas on ta olnud külalislektor nii NATO peakorteris Brüsselis kui ka NATO koolis Oberammergaus. Infosõjas kasutatav propaganda ei ole lihtsalt poliitikute poolt valijate häälte püüdmiseks, vaid sellel on palju sügavamad ja kaugeleulatuvamad mõjud. Suunatud infovoog on võimeline lahti kangutama juba kinnistunud mõttemallid ja muutma nii inimeste maailmataju. Mõjutatud arusaamadega inimesed võivad omakorda end ümbritsevaid inimesi hakata survestama enda sarnaselt mõtlema, kasutades selleks veenmist, naeruvääristamist või muid mõjutamistaktikaid. Üksikisiku tasandil ei pruugi selle mõju nii ulatuslik näida. Kuid näiteks vandenõuteooriad, mis võivad saada alguse mõne tõemoonutuse meelevaldsest järeldusest, võivad mõjutada otseselt poliitilisi otsuseid. Miks vastne USA president Donald Trump tahab taganeda Pariisi kliimaleppest? Kas selle otsuse taga on pelgalt ärilised huvid või peab ta kliimasoojenemist pettuseks ehk vandenõuks? Raamatus käsitletakse ka vene õigeusu kiriku rolli suurenemist Venemaa praeguses poliitikas. Kõrvaltvaatajale võib taoline areng kummaline näida. Enamik praegusest Venemaa poliitilisest võimuladvikust pärineb ateistli-

SÕDUR NR 6 (93) 2016

KUI PRESIDENT PUTIN MÄRGIB, ET TEMALE ON USK ALATI OLNUD VÄGA OLULINE, SIIS KAS SEE ON PIISAV PÕHJUS RIIGI TASANDIL POLIITILISEKS KOOSTÖÖKS KIRIKUGA? on selline võimas propagandasüsteem üles ehitatud ja mis on selle eesmärk? Sellistele küsimustele otsib oma uues raamatus vastuseid julgeoleku-

kust nõukogude ajast, nii on kaheldav, kas suurem osa poliitilisest eliidist on ikka usku pöördunud. Tekib küsimus, kui ehe on uus soe suhe kiriku

ja riigi vahel. Kui president Putin märgib, et temale on usk alati olnud väga oluline, siis kas see on piisav põhjus riigi tasandil poliitiliseks koostööks kirikuga? Milliste eesmärkide nimel on loodud selline tihe koostöö? Võib ainult aimata, et taolised teineteiseleidmised ei ole juhuslikud. Venemaa poliitiliste tegude taustal on tihti tajuda teatud müstilis-müütilist maailmapilti. Küllap on paljud kuulnud Putini Venemaa nn peaideoloogist Aleksandr Duginist, kes periooditi kutsub hävitama lääne liberalismi, mis on tema jaoks kurjuse kehastus. Van Herpen kirjutab lahti Dugini suhte Venemaa poliitikaga, mis omakorda aitab juba paremini mõista vene mõttemalle religioonist, müütilisest maailmapildist, poliitikast ja nende omavahelisest seosest. Raamatu viimases osas analüüsib van Herpen põhjalikult Venemaa suhteid Euroopaga, täpsemini Saksamaa ja Prantsusmaaga, ning Moskva püüet ehitada Berliini–Moskva–Pariisi strateegiline kolmnurk. Ajaloost on teada, et riikidena on Venemaa ja Saksamaa olnud küllaltki lähedased ja nüüd on nad taas teineteist leidnud. Nagu autor oma töös välja toob, siis Vene–Saksa suhete areng on imelik, vastuolusid täis protsess – alla surutakse negatiivsed mälestused nii stalinistlikust Venemaast kui ka Natsi-Saksamaa perioodist, kuid samas mängib Suur Isamaasõda vene rahva teadvuses olulist rolli. Autor analüüsib põhjalikult ka seda, kuidas Kreml Prantsusmaa vallutas: kuidas ja miks sai alguse Sarkozy ja Putini lähedane koostöö, mida toob see kaasa Euroopa Liidu jaoks ning kuidas mõjutab see Euroopa ja Ameerika Ühendriikide suhteid. Vaatamata sellele, et van Herpeni analüüs 300 leheküljel näitab, et Venemaa eesotsas Putiniga on propagandapealetungi väga tõsiselt ning laiahaardeliselt ette võtnud ning nimetab rohkem kui kümme Kremli suurt kordaminekut, ei ole autori sõnul olukord siiski lootusetu. Ta toob raamatu kokkuvõttes välja, et selle massilise pealetungi nurjamiseks on siiski meetmeid, mida on mõistlik ja asjakohane kasutusele võtta.

TUTVUSTUS/INTERVJUU

AUTORIST Marcel H. van Herpen (snd 1945) on Ida-Euroopale ja Venemaale keskenduv julgeolekuekspert. Sotsioloogi haridusega uurija on olnud nii akadeemilisel kui ka administratiivsel tööl alates 1969. aastast, ta on pidanud üle 200 külalisloengu. Van Herpeni uurimisteemad on geopoliitika, putinismi-ideoloogia,

Venemaa ja lääne suhted, infosõda ning Euroopa Liidu ja USA suhted. Alates 1992. aastast on ta Euro-Atlantilise mõttekoja Cicero Fondi direktor. Van Herpeni raamatute hulka kuuluvad „Putinism: The Slow Rise of a Radical Right Regime in Russia“ („Putinism: radikaalse parempoolse režiimi aeglane esi-

letõus Venemaal“) ja „Putin’s Wars: The Rise of Russia’s New Imperialism“ („Putini sõda: Vene neoimperialismi esiletõus“). Raamatud on avaldatud inglise, hollandi, vene, soome ja poola keeles. „Putini propagandamasin“ on autoril kolmas Putini Venemaad käsitlev teos.

intervjuu tõlkija KAILI TAMMEGA

Olen veendunud, et sõnal on suur jõud.

Tänapäeva infoühiskonnas või võrguühiskonnas – nagu seda on nimetanud kommunikatsiooniteoreetik Manuel Castells – on sel kahtlemata veelgi suurem jõud, sest maailm on muutunud aina väiksemaks, kuna info liigub üha kiiremini tänu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arengule. Seepärast on

minu jaoks äärmiselt põnev ning mõneti ka möödapääsmatu mõista, kuidas info liikumine ja vastuvõtmine suhtlusmeedias mõjutab inimesi, otsustusprotsesse ning üleilmseid arenguid. Suhtlusmeedia ei piirne ju vaid teada-tuntud suhtlusvõrgustikega, vaid tähendab sotsiaalne olemist mingis meediumis, seega mõju-

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Eestikeelne infosõjaalane lugemisvara on taas täienenud, mille eest tuleb tõlkijat tänada. Oled lõpetanud cum laude sisejulgeoleku magistriõppe ja kirjutanud oma magistritöö suhtlusmeediast. Millest tekkis huvi sellise valdkonna vastu?

TUTVUSTUS/INTERVJUU

tab see meid igapäevaselt rohkemgi, kui esmapilgul paistab. Arvestades seda, et sul on ka filoloogias kraad ja varasem tõlketöö kogemus, ei ole nähtavasti imestada, et just sind valiti tõlkima Thomas Elkjer Nisseni raamatut „Sotsiaalmeedia kasutamine relvasüsteemina“, mis ilmus Riigikaitse Raamatukogu sarjas eelmisel aastal. Kas ja kuivõrd need raamatud omavahel kattuvad?

Ühisosa on neil raamatutel kindlasti olemas, sest mõlemad käsitlevad üleilmastunud julgeolekukeskkonda, mis pakub uusi viise reaalsuste loomiseks ning see omakorda mõjutab viise, kuidas osalejad käituvad. „Putini propagandamasina“ puhul on küll ilmselgelt peamiselt fookuses Putini Venemaa ning autor analüüsib toimunut ja teeb järeldusi tuleviku tarbeks. „Sotsiaalmeedia kasutamine relvasüsteemina“ on paljuski teoreetilisem, kuid teistpidi oli selle raamatu eesti keelde tõlkimine

si üldistatakse suuremale kogukonnale. Samas ei saa unustada, nagu van Herpen kirjutab, et desinformatsiooni kõrval eksisteerib ka väärinformatsiooni levitamine, mida Venemaa on näiteks Ukrainas jõuliselt kasutanud. Arvestades üleüldist info üleküllust, siis arusaadavalt ei jaksa inimesed pidevalt nii valvel olla ja analüüsida iga sõnumi tõelevastavust. See kokkuvõttes ongi tõenäoliselt üks eesmärk. Van Herpen käsitleb vene õigeusu kiriku rolli suurenemist Venemaal. Ta toob ka välja, et Vene välisministeeriumil ja vene õigeusu kirikul on n-ö mõnus koostöösuhe. Mis selles halba on? Miks see meid häirima peaks?

Van Herpen käsitleb vene õigeusu kirikut lausa Kremli ühe tähtsaima uue pehme jõu töövahendina. Usun, et põhjus, miks see meid häirib, peitub selles, et õigeusu kirik tööriistana aitab Kremlil levitada uut Vene riigiideoloogiat, mis on raamatu autori sõnul ho-

VAN HERPEN KIRJUTAB, ET DESINFORMATSIOONI KÕRVAL EKSISTEERIB KA VÄÄRINFORMATSIOONI LEVITAMINE, MIDA VENEMAA ON NÄITEKS UKRAINAS JÕULISELT KASUTANUD. hea võimalus omakeelset terminoloogiat välja töötada. Mõned neist terminitest on juba laiemalt kasutusse läinud. Van Herpen kirjutab, et propaganda ei ole üles ehitatud ainult valedele. Propaganda on tema määratluse kohaselt kas tõdede, kontekstiväliste tõdede või pooltõdede kogum. Kui on nii palju tõeelemente, siis mis teeb propagandast propaganda ja miks see ohtlik on?

SÕDUR NR 6 (93) 2016

Jah, tõepoolest tugineb van Herpen raamatus David Welchi käsitlusele, mille kohaselt tegutseb propaganda mitmesuguste tõdedega. Sellepärast ongi propaganda nii ohtlik. Võetakse eraldiseisvad tõesed faktid, aga nende tõlgendamisega ja järelduste tegemisega keeratakse tõde pea peale. Kui mõttearendust tähelepanelikult ei jälgi, siis ei pruugi arugi saada, et meie eest on ära mõeldud. Väikseid liialdusi kasutades saab mõnest palju, ühe inimese tegevu-

mofoobne, antidemokraatlik ja läänevastane. Meie harjumuslik arusaam on, et riik ei tohiks oma poliitikat ajada läbi kiriku. Lisaks on Venemaal püüdlus sinnapoole, et vene õigeusu kirikust saaks üleilmse haardega kirik. Tegu pole ka pelgalt kirikuga tavalise pühakoja mõistes, vaid see on mõnes mõttes ka vene keele ja kultuuri keskus. See omakorda võimaldab mõjutada sihtriikide kohalikke protsesse ja poliitikat. Läänes ei tajuta kristlikku usku üldjuhul millegi negatiivsena ja lähtutakse eeldusest, et usk ei saa olla halb. Van Herpeni põhjal aga toetab vene õigeusu kirik tulihingeliselt Putini neoimperialistlikku poliitikat Venemaa lähivälismaal, tehes lisaks Kremlile tihedat koostööd ka Venemaa salateenistustega. Raamatus luuakse seos propaganda ja sellest tulenevate vandenõuteooriate vahele. Eestis on avalik suhtumine erinevatesse vandenõu-

teooriatesse ja nende uskujatesse pigem üleolev ja naeruvääristav. Kas vandenõuteooriaid peaks sellisel kujul naeruvääristama?

Arvan, et mõistlikum on siiski püüda aru saada, mida ja miks tehakse. Ainult nii on minu hinnangul võimalik lahti mõtestada nende tegevust ja seeläbi ka selle võimsa propagandapealetungiga kuidagi hakkama saada. Kui lasta nendel narratiividel elada omaette elu, siis ei pruugi tähelegi panna, millistes meie oma ühiskonna segmentides need juurduda võivad. Samas, nii nagu igal pool, on ka sellel teemal eri tasandid. Riigi tasandil ei saa seda vältida, samas ei saa n-ö tavalisest meediatarbijast oodata, et ta hakkaks analüüsima ja süüvima igasugusesse propagandamaigulistesse teemadesse. Kindlasti ei tasuks õhutada, et inimesed hakkaks lihtsalt oma silmaringi laiendamise huvides propagandakanaleid jälgima. Kuidas erineb lääne arusaam vene arusaamast pehmest jõust?

Nagu van Herpen kirjutab, on tänapäeva Venemaal saanud tavapäraseks Joseph Nye pehme jõu mõiste sisu ja tähenduse muutmine. Kreml kasutab mõistet „pehme jõud“, aga selle sisu pole väärtuste ja kultuuriliste tõekspidamiste edasikandmisel. Tegu on meile teadaoleva mõiste moonutusega. Lääne arusaam „pehmest jõust“ põhineb veetlusel. Van Herpeni sõnul on Putini pehme jõu puhul tegu kõva jõuga sametkinnastes, mis tähendab, et mõiste on tundmatuseni ümberdefineeritud ja sisustatud tegevustega, mis on kõva jõu mängude lahutamatu osa. Van Herpen käsitleb põhjalikult Venemaa pehme jõu erinevaid tööriistu. Väga hea näide on Valdai diskussiooniklubi, kus Kreml on tabanud, millisel määral on võimalik lääne eksperte ära kasutada. Sealsetel seminaridel saavad Putin ja tema lähiring teada, mida neist läänes päriselt arvatakse, et vastavalt sellele korrigeerida oma tegutsemist lääne suunas. Mis sa arvad, mis tasandil ja kui palju nad ise usuvad, mida nad räägivad?

Kes seda teab. Oluline on see, kui suur mass usub seda, mida nad räägivad. Kaine mõistus ütleb siiski, et kui midagi iseendale palju korrutada, siis sa hakkadki ka ise seda uskuma, see omakorda teeb sind ka teiste jaoks usutavamaks.

SEL AASTAL AVAS ESTSOF OMA FACEBOOKI LEHEKÃ&#x153;LJE. KAJASTAME OMA TEGEVUST NII PILDIS, VIDEOS KUI KA KIRJAS.