Sõdur 04/19

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

NR 4 (108) 2019

Uus automaat R-20 RAHE

Lk 8

Ämari õhushow

lk 26

Putin 20 aastat võimul

lk 34

Sisukord

sisukord 4 Eesti uudised

8

6 Välisuudised

KAITSEVÄE UUS AUTOMAATRELV R20 RAHE 16 Kaks protsenti julgeolekut

26

50

22 Läänemeri ja siinne sõjavõime rahus, kriisis ning sõjas

ÄMARI ÕHUSHOW’L 20 000 KÜLASTAJAT 28 Eesti mehitamata sõidukid Mali missioonil 34 Putini Venemaa ‒ kakskümmend aastat hiljem 42 Wagner grupi globaalne haare

46

KUIDAS KUVATI SUURÕPPUST KEVADTORM 2019 VENEMAA MEEDIAS

50 Meresõda ümber Araabia poolsaare

58

54 Kuidas motiveerida kaitseväes ja kaitseliidus õppureid

VAENLANE VABADU­SSÕJAS ‒ PUNAARMEE 62 Soomusrongide divisjoni ülema Anton Irve hukkumine 66 Uued raamatud

42

Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja kpr Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja Ivo Sokka Trükitud Ofset OÜ trükikojas Kaanefoto Ardi Hallismaa

SÕDUR september 2019 3

uudised

Malis alustas teenistust uus Eesti üksus Augusti alguses Malis Gao sõjaväebaasi saabunud jalaväerühm Estpla-32 võttis vastutuse üle seni seal teeninud jalaväerühmalt Estpla-30. „Eelmised rotatsioonid on teinud head tööd ja nii operatsiooni Barkhane kui ka lahingugrupi Belleface ülema sõnutsi on eestlaste julgus ja professionaalsus seadnud lati kõrgele,” ütles operatsioonil Barkhane teenistust alus-

tanud kontin­ g endi vanem major Raido Jõgi. Jalaväerühma Estpla-32 ja toetuselemendi liikmete teenistus Malis algas sisse­elamisperioodiga, mille käigus tutvustas aprillist Aafrikas teeninud Estpla-30 uuele üksusele baasi reegleid, töörütmi, ülesannete spetsiifikat ja üldist eluolu. Jalaväerühm Estpla-30 ja toetus­ element alustasid kodumaale naasmise ettevalmistustega.

Prantsusmaa mässu­tõrjeoperatsioon Barkhane eesmärk on toetada viie Sahe­ li regiooni riigi (Mauritaania, Mali, Burkina Faso, Niger, Tšaad) võitlust islami­ äärmuslastega ja anda seeläbi panus Euroopa-suunalise ebaseadusliku immigratsiooni ja inimkaubanduse tõkestamisse. Peale Eesti toetab operatsiooni Suur­britannia transpordihelikopteritega ja Hispaa­ni­a õhuväekomponendiga.

Kaitseväe akadeemia sai uue embleemi 29. juulil kinnitas kaitseväe juhataja ülesannetes kindral­major Indrek Sirel uue kaitseväe akadeemia embleemi, mis sisaldab osiseid endistest õppeasutuste ja selle allüksuste embleemi­ dest, esindades akadeemia ajaloolist järjepidevust. „Meie jaoks on väga oluline, et ühtne sõjalise hariduse identiteet kanduks edasi tulevastele kaitseväe juhtidele. Kõiki akadeemia allüksusi ühendav embleem on selle heaks väljen­ duseks,” ütles kaitseväe akadeemia ülem kolonel Enno Mõts.

Keskne tõrvik sümboliseerib kaitseväe akadeemia püsivat elujõudu ja pidevat uuenemist, kandes enda kohal akadeemia

kõige olulisemat mõtet – hariduse teerajaja leeki, mis jagab edasi teadmiste valgus­ tatust. Mõõgad sümboliseerivad Eesti ohvitseride ja allohvitseride julgust ning kaitsevõimet. Tammelehed väljenda­ vad tugevust, saavutusi ning pikaealisust.

Ring­ jaks pärjaks asetatult näitavad need ühtekuuluvust. Embleemi kuldne värv esindab kaitseväe akadeemia kui haridus­ asutuse väärikust.

ÄMARIS MAANDUSID USA ÕHUVÄE VARGHÄVITAJAD F-35

25. juulil maandusid Ämari lennubaasis Ameerika Ühendriikide varghävitajad F-35A ja hävitajad F-15E ning harjutasid õppusel Rapid Forge lennurajal taktikalist tankimist. „Tegemist on õppusega, mis toimub nii Poolas, Eestis kui ka Leedu­s ning selle käigus maandusid varghävitajad F-35, hävitajad F-15 ja tankimisvõimega erioperatsioonide lennukid MC-130 Ämari lennu­ väljal,“ ütles õhuväe ülem kolonel Rauno Sirk.

Harjutuse käigus täiendasid lennukite MC-130 meeskonnad kii-

4 september 2019 SÕDUR

resti maandunud hävitajate kütusevarusid, misjärel viimased uuesti õhku tõusid. „Rapid Forge on õhuväe üksuste rakendamise harjutus, mis annab meile hea võimaluse katsetada üksuste valmidust koostööks meie NATO liitlastega, ning seda esimest korda selles piirkonnas,“ ütles Ameerika Ühendriikide õhuväe 352. erioperatsioonide lüli operatsiooni juht kapten Zachary Blasdel. Ta lisas, et õppuse käigus on Ameerika Ühendriikide ja Eesti õhuvägi teinud tihedat koostööd ning tugevdanud seeläbi üksteisemõistmist.

uudised Toetus

Uued ülemad 27. juunil andis kolonel Eero Rebo Võrus Taara linnakus toimunud pidulikul tseremoonial 2. jalaväebrigaadi juhtimise üle kolonel Tarmo Metsale.

Eesti õhuväelased osalevad Islandi õhuturbemissioonil Augusti alguses alustasid Ameerika Ühendriikide õhujõud Islandil NATO õhuturbemissiooni, millel osaleb ka kaks Eesti õhuväelast õhuoperatsioonide juhtimiskeskusest.

Islandi õhuturvet tagatakse Keflaviki lennubaasist viie F-16 hävituslennukiga ning ligi 130 õhuväelasega. USA õhujõudude koosseisus töötavad Eesti õhuväe lahinguvalvemeeskonna ülem ja identifitseerimisallohvitser, kelle ülesanneteks on vastavalt õhkõhk treening- ja tuvastuslendude taktikaline kontrollimine ning õhupildi tootmine.

Peale tavapärase õhuturberutiini on juhtimis- ja teatamiskes­ kuse (Control and Reporting Center ehk CRC) meeskonnal, kuhu kuuluvad ka eestlased, olnud võimalus teha koostööd nii Taani mereväe alusega HDMS Hvidbjørnen kui ka NATO eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteemi lennukiga AWACS. Islandil õhutur­ bemissioonil osaleva õhuväelase leitnant Alari Tihkani sõnul on eri süsteemide ühilduvus NATO operatsioonide õnnestumiseks võtmetähtsusega.

Eesti sõdurid ehitasid Aafrikasse sauna Eesti kaitseväe kontingendi rahvus­lik toetuselement Malis ehitas jaani­päevaks Gao sõjaväebaasi sauna (pildil). „Eestlastele on saunaskäik traditsioon ja meeleolu tõstev toiming, samuti pakub see vaheldust pingelisele teenistusrutiinile. Kuigi kohapeal ehitusmaterjale napib, saime meeste leidlikkuse ja kõva tahtmisega sauna nädalaga valmis. Rühm toetas samuti ja juba ootab oma esimest saunatamist,“ ütles rahvusliku toetuselemendi ülem major Jaanus Tuulik.

Sauna leiliruumi mahub korraga kuni kaheksa inimest. Baasis kehtivate tuleohutusnõuete tõttu on saunal elektrikeris, mille jala­ väerühm endaga Eestist kaasa võttis.

5. juulil andis kolonelleitnant Arno Kruusmann 1. jalaväebrigaadi Jõhvi linnakus toimunud pidulikul tsere­moonial Viru pataljoni juhtimise üle kolonel­ leitnant Tarvo Lugale.

5. juulil Miinisadamas toimunud tseremoonial määras mereväe ülem mereväekapten Jüri Saska mereväe laevastiku ülemaks kaptenleitnant Ivo Värgi.

Kolonelleitnant Ülar Lõhmus andis 17. juulil Ämari lennubaasis toimunud pidulikul tseremoonial koos lennubaasi lipuga juhtimise üle kolonelleitnant Mark Trubokile.

18. juulil asus erioperatsioonide väejuhatust juhtima kolonelleitnant Margus Kuul, kes võttis juhtimise üle kolonel Riho Ühtegilt.

Kaitseliidu ülem, kin-mjr Meelis Kiili andis 19. juulil oma ameti üle kolonel Riho Ühtegile. 20. augustil ülendati kol Ühtegi brigaadikindraliks.

Kolonel Riivo Valge andis 19. juulil Ämaris toimunud pidulikul tseremoonial õhuväe juhtimise üle kolonel Rauno Sirgile.

Riigi kaitseinvesteeringute keskust juhib alates 23. juulist Kusti Salm, kes seni juhtis kaitseministeeriumis kaitseinvesteeringute valdkonda.

Kolonelleitnant Arbo Probal andis 31. juulil Tapa linnakus toimunud pidulikul tseremoonial suurtükiväepataljoni juhtimise üle kolonelleitnant Marko Tomentšukile.

1. augustil Võrus Taara linnakus toimunud tseremoonial andis major Tarmo Tameri 2. jalaväebrigaadi tagala­ pataljoni juhtimise üle kolonelleitnant Kalmer Kruusile.

1. augustil 1. jalaväebrigaadi Tapa linnakus toimunud pidulikul tseremoonial andis kol-ltn Tarmo Kundla Scoutspataljoni juhtimise üle major Eero Aijale.

5. augustil Tallinnas Miinisadamas toimunud tseremoonial võttis kolonelleitnant Margot Künnapuu major Romet Kaevult üle sõjaväepolitsei vahipataljoni juhtimise.

14. augustil Tallinnas kaitseväe peastaabis toimunud tseremoonial võttis kolonel Mart Vendla kolonel Aron Kalmuselt üle NATO Eesti staabielemendi juhtimise.

„Gao spaa-ks“ ristitud saun asub rahvuslikule toetuselemendile eraldatud territooriumil, kus tehakse nii igapäevatööd kui ka tähistatakse selleks kohandatud puhkealal koos liitlastega eestlastele olulisi tähtpäevi.

16. augustil võttis Tallinnas Miinisadamas staabi- ja toetuslaeva Wambola komandöri ülesanded üle kapten­m ajor Deniss Tulin ning miinijahtija Admiral Cowani komandöriks sai kaptenmajor Tanel Kangro.

21. augustil Tallinnas toimunud tseremoonial võttis kolonelleitnant Oleg Novikov major Lauri Benderilt üle toetuse väejuhatuse tervisekeskuse juhtimise.

SÕDUR september 2019 5

uudised

Tšehhi õhuväelased asusid esimest korda Ämarist valvama Balti riikide õhuruumi 1. septembril andsid Ühendkuningriigi õhuväelased Ämari lennubaasis peetud tseremoonial Eesti, Läti ja Leedu õhuruumi turvamise Ämarist üle esimest korda Tšehhi õhuväelastele. Ämarisse saabunud Tšehhi kontingendi kodubaas asub Caslavis ning õhuturvet hakatakse tagama hävitajatega JAS-39 Gripen (pildil). Ämarisse saabunud hävitajad on lennubaasis valves ööpäev läbi, sooritavad

vajadusel tuvastuslende ja teevad regulaarseid treeninglende. „Eesti liitus NATO-ga kevadel 15 aastat tagasi. Alates hetkest, kui kolm Balti riiki olid ühinenud, sai alguse ka Balti õhuturbe missioon,“ ütles kaitseminister Jüri Luik.

Tšehhi kaitseminister Lubomir Metnar tänas kaitseväge suurepäraste tingimuste loomise eest Tšehhi õhuväe pilootidele ning soovis neile kordaminekuid eesootaval missioonil.

„Tšehhile on see juba kolmas õhuturbe­ missioon Baltikumis, kuid Eestist turvame õhuruumi esimest korda. Meile on see missioon väga olulise tähtsusega ‒ tegemist pole mitte ainult NATO liikmelisusest tuleneva kohustusega, vaid ka sooviga panustada NATO idapiiri kaitsmisesse ning piiritaguste ohtudega silmitsi seismisesse,“ lisas Metnar. Tšehhi on varem panustanud Balti õhuturbemissiooni kahel korral Šiauliai lennubaasist.

VENEMAA OTSIB LENNUKITELE SU-57 JA IL-112V TURGU Venemaa ekspordiettevõte Ros­ oboronexport tutvustas turuvalmis variante hävitajast SU-57 ja kerge­ transpordilennukist IL-112V augusti lõpus ja septembri alguses toimunud lennu show ’l MAKS-2019, mis avati Venemaa presidendi Vladimir Putini ja Türgi presidendi Recep Tayyip Erdogani osalusel Žukovskis, Moskva lähistel.

Viienda põlvkonna hävitaja ekspordiversioon SU-57E oli esimest korda avalikult väljas, samas kui näidislende tehti hävitajaga SU-57, mis peaks Venemaa õhujõududes ametlikult kasutusele tulema aastail 2019‒2020. IL-112V on valmistatud Venemaa õhujõududele selleks, et toimetada kohale kaupa, transpordivahendeid, varustust, relvastust ja personali. IL-112VE on sama lennuki ekspordiversioon.

Samas esitleti ka luuredroonide süsteemi Korsar, mille on välja töötanud Lutši konstrueerimisbüroo (Ruselectronicsi osa), selle

6 september 2019 SÕDUR

Taiwan esitles uut Cloud Leopard II M2 soomukit

lennukauguseks on 100 km, maksimaalseks lennukõrguseks 4000 m, õhku­tõusu kaaluks 200 kg, kiiruseks 100-180 km/h ja see suudab ühe laadimisega õhus püsida 7,5 tundi.

Taipei lennundus- ja kaitsetehnoloogia messil (TADTE) augustis esitleti uue põlvkonna kaheksa­ rattaveoga soomustatud lahingumasinat Cloud Leopard II (Yunpao II, pildil), mida on välja töötatud hiljemalt 2017. aastast peale.

Tegemist on 24 tonni kaaluva masinaga, mis on 7,6 meetrit pikk, kolm meetrit lai ja 2,4 meetrit kõrge. Masinat veab edasi 450-hobujõuline mootor. Hüdropneumaatiline süsteem, mis on selle šassiile lisatud, võimaldab masinat tõsta või langetada 80 mm igas suunas, andes juhile võimaluse optimiseerida ka masina mõõtmeid sõidu ajal.

Cloud Leopard (Yunpao, ee pilveleopard) oli esialgu pandud lahingumasina CM-32 nimeks, et demonstreerida selle head manööverdusvõimet. Nüüd demonstreeritud masin on selle edasiarendus.

uudised Toetus

SOOME KAITSEVÄEL UUS JUHATAJA 1. augustil astus Soome kaitsejõudude uue juhatajana ametisse kindralleitnant Timo Kivinen (pildil), kes ülendati ühtlasi samal päeval kindraliks.

59-aastast Kivist on Soome ajakirjanduses nimetatud madalat profiili eelistavaks ohvitseriks, kes ei taha endast suuremat numbrit teha, kuigi ta oli aastast 2017 peastaabi ülem. Kivinen on abielus ja tal on neli last, tal on kombeks jalgrattaga tööl käia ja tema harrastuste hulka kuulub ka orienteerumine.

Kivinen on tulnud samalt kadeti­ kursuselt kui tema eelkäija, kindral Jarmo Lindberg, viimane siirdus nüüd reservi. Kadetina läbis ta lange­ varjujäägrite kursuse, see­ järel ka USA-s ränkraske eriüksuste Ranger kursuse. Samal ajal kui Lindberg tegi karjääri õhujõududes,

jätkas Kivinen teenistust peamiselt maaväes. Kivist teatakse karmi ülemusena, kelle sirgeselgne lähenemine keerulistele ülesannetele on pälvinud ka laiemat lugupidamist.

Kaitsejõudude juhataja juhib Soomes kaitsejõude, alludes otse riigi presidendile, tema otsealluvuses tegutsevad maa-, mere- ja õhujõudude ülemad, peastaabi ülem ja maakaitsekõrgkooli rektor.

USA on valmis müüma Leedule kergeveokeid Joint Light Tactical Vehicle (JLTV) on kergeveok, mida Ameerika Ühendriikides töötatakse välja, et asendada suure liikumisvõimega mitmeotstarbelisi Humvee ratassõidukeid. Neid on toodetud alates 2016. aastast. Tellimusi on enam kui 11 000 masinale, kuigi vajadus USA-s on veel vähemalt neli-viis korda suurem.

27. augustil teatas USA välisministeerium, et riik on nõustunud müüma 500 sellist sõidukit ka Leedu relvajõududele. Varem on neid masinaid tellinud ka Sloveenia ja Suurbritannia. Leedu tellimuse kogu­ hinnaks on arvestatud 170,8 miljonit dollarit ehk 153,9 miljonit eurot. Leedu oli esialgu väljendanud soovi 200 JLTV ostmiseks, kuid läbirääkimised kestavad ja lepingute sõlmimist võib oodata aastaks 2020.

Leedule pakutakse masinaid konfiguratsioonis M1278A1, mis võimaldab sellele kinnitada kahurit, aga ka masina seest juhitavaid relva­süsteeme M153 (Common Remote Weapon Stations ehk CROWS), relvaaluseid MK-93 ja kuulipildujaid M-2, lisaks toetust varustusega ja meeskonna väljaõppel.

USA katsetas raketisüsteemi, mis oli varem INF-lepinguga keelatud 18. augustil läkitas Pentagon Mark 41 vertikaalsest stardisüsteemist teele Tomahawk tiibraketi, millega teatati ühtlasi, et riik asub katsetama raketisüsteeme, mis suudavad lennata 500 kuni 5500 kilomeetri kaugusele. Need olid tänavu kehtivuse kaotanud keskmaa tuumarakettide keelulepingu (INF) järgi varem keelatud. Katsetus tehti California San Nicolase saarel, mis on USA mereväe valduses ja raketikatsetusi on seal tehtud vaheaegadega 1957. aastast peale.

Tomahawk lendas nüüd teadaolevalt enam kui 500 km kaugusele ning katsetuse tulemusi loodetakse kasutada edasises arendustöös.

Mark 41 vertikaalne stardisüsteem (Mark 41 Vertical Launching System) suudab teele saata järgmisi rakette: RIM-66 Standard, RIM67 Standard, RIM-161 Standard Missile 3, RIM-174 Standard ERAM, RGM-109 Tomahawk, RUM-139 VL-ASROC, RIM-7 Sea Sparrow, and RIM-162 ESSM. Enamasti paikneb selline süsteem laevadel. Selle väljatöötamine sai alguse raketitõrjesüsteemi Aegis kontseptsioonist, kuid nüüd on avatud võimalused ka maapealsete stardisüsteemide edasiarendamiseks.

Venemaa on juba hiljemalt 2014. aastast alates katsetanud INF-lepingu järgi keelatud tiibrakette 9M729 (SSC-8) süsteemile Iskander-M, lennukaugusega kuni 5470 km.

SÕDUR september 2019 7

fookus 8 september 2019 SÕDUR

fookus

Kaitseväe uus automaatrelv R20 RAHE

SÕDUR september 2019 9

Fotod: kpr Raiko Jäärats, vbl Ardi Hallismaa

fookus

kpr Raiko Jäärats, ajakirja Sõdur toimetaja

K

Laskuri automaatrelv

LA-R20 on 14,3 tolli ehk umbes 367 mm pikkuse vintrauaga ja relva kaal ilma lisaseadmeteta on 3,32 kg. Standardse LA-R20 suurus on võrreldav Galil SAR-iga, kuid laskeomaduste poolest ületab see Galil AR tulemusi. Hangitakse veel lühema 12-tollise ehk 310 mm pikkuse vintrauaga relvi, mis kaaluvad lisaseadmeteta 3,15 kg.

Tegelikult ei ole nende relvade raskused võrreldavad. Kui praegustele kaitseväe relvadele kinnitada lisaseadmeid, siis on selleks vaja erinevaid aluseid, mis tõstavad relva kaalu kilodes. Uute relvade kaal sisaldab juba kinnitusaluseid: kinnitusliist üleval ja M-Lok kinnitused külgedel ning all.

Kaitseväe pearelvuri major Risto Pärteli sõnul on sellise lahenduse peamine põhjus relva 10 september 2019 SÕDUR

ß

aitseinvesteeringute keskus ja USA relvatootja LMT sõlmisid 1. juulil lepin­ gu uute automaattulirelvade tarni­mise kohta kaitseväele.

Esimese tellimusega hangitakse üle 18 000 automaattulirelva koos lisavarustusega ja selle hanke maksumus on 26 miljonit eurot koos käibemaksuga. Enamik kaitseväelastest saab enda käsutusse 5,56 mm kaliibriga relva LA-R2­0 (laskuri automaatrelv – R20). Hangi­ takse ka 7,62 kaliibriga relvad TA-R20 (täpsuslaskuri automaatrelv – R20). „Sõduri jaoks on automaat kõige olulisem relv,” ütles kaitseinvesteeringute keskuse juht Kusti Salm ja lisas, et sõlmitud lepinguga saab kaitsevägi endale uue põlvkonna automaadi, mis on täpne, käepärane, töökindel ja moodne kogu maailma mastaabis.

Karl Lewis (vasakul), LMT Defense asutaja ja tegevjuht, Mathew Pruitt, LMT müügijuht, ja Priit Roosaar, kaitseinvesteeringute keskuse hangete osakonna juhataja, arutamas viimaseid lepingu punkte

kaalu langetamine, kuid seda ei ole tehtud turvalisuse ja töökindluse arvelt. Kasutajal ei ole tavaliselt tarvidust kõigil neljal küljel olevate NATO lisaseadmete kinnitusliistude järele. „See võimaldab lisaks laesääre seitsmele pinnale kinnitada just selliste pikkustega liiste nagu kasutajale vaja. Lahenduse valikul lähtuti USA armee katsetustest. Samas on selline lahendus ka soodsam, sest tootmisel kasutatakse vähem materjali,” ütles major Pärtel.

Kergem laesäär tähendab ka mugavamat relva käsitsemist ja täpsemat laskmist. Eelkõige just relva kergem eesmine osa mõjutab oluliselt laskmise stabiilsust ja tabamistäpsust.

Moodulitest koosnev relv

LA-R20 relv koosneb moodulitest. Kaitseväe jaoks tähendab see, et eri struktuuriüksused saavad komplekteerida enda jagude koosseisu just selliseid relvi, mida neil on vaja edukaks lahinguülesannete täitmiseks. „Relvad jagunevad kaliibri järgi 5,56 mm ja 7,62 mm versioonideks ning ei ole otstarbekas erisuguste vintraua pikkuste järgi seda relva raamil märgistada, kuna püssid on kergesti ümberkomplekteeritavad eri versioonideks,”

fookus Allkirjastamisel presenteeritud lõplik versioon relvast R20 RAHE ß

fikseerida kuuele eri kaugusele. Näiteks AK4 relvaga on kuulivesti kandvatel lühemat kasvu kasutajatel väga ebamugav lasta just seetõttu, et kaba on liiga pikk.

Moodne kogu maailma mastaabis

ütles major Pärtel. „Kui näiteks kaitseväel peaks tekkima vajadus kergekuulipilduja sarnase versiooni järele LA-R20 relvast, siis oleks võimalik sellele lisada harkjalg, parem sihik ja isegi trummelsalv ning see oleks veel üks automaadi eri modifikatsioon,” lisas major Pärtel.

Erinevalt katsetusel osalenud LMT relvast on R20-l ära vahetatud kaba. Otsustati Magpul toodangu kasuks. LA-R20 tuleb SL-K kabaga ja TA-R20 SL kabaga. „Kuigi katsetustel kasutatud LMT Gen2 kaba läbis kõik katsetusjärgud ja on laskmiseks täiesti kõlblik, otsustati Magpul toodangu kasuks,” märkis major Pärtel. „See kaba valiti sõdurite tagasiside põhjal – Magpul kaba disain võimaldas laskuril kiiremini ja täpsemalt eri laskeasenditest sihtmärki tabada. Põhjuseks oli ka kabade võimalike purunemiste ärahoidmine tulevikus. Kukkumistestid tõestasid, et Magpul kabad on väga kvaliteetsed ja vastupidavad,” lisas kaitseväe pearelvur.

Magpul kaba pikkus on 8,3 cm ulatuses reguleeritav. Esiteks teeb see relvad transpordi­ asendis veidi kompaktsemaks. Teiseks võimaldab see eri pikkusega kasutajatel reguleerida relv enda jaoks kõige mugavamaks – kaba saab

Käsitulirelvade arengut viimasel neljakümnel aastal võib võrrelda autode arenguga – neile, kes ise autoga ei sõida või on kogu selle aja ainult ühe autoga sõitnud, võib tunduda, et muutunud pole suurt midagi. „Tegelikult toimub pidev relvade arendustöö ja iga paari aasta tagant võime näha mingisugust uut lahendust, mida tootjad ei saa ignoreerida,” ütles ettevõtte LMT asutaja ja president Karl Lewis ja lisas: „Uus lahendus võib olla parem roostekindlus mingile relva osale, kergema materjali kasutamine või uus lisaseadmete kinnitusviis.”

Lewis on ise leiutanud näiteks patenteeritud tervikliku kergsulamist lukukoja ülemise raami koos laesääre ja kinnitusliistudega, mis on ka kõigil uutel R20 relvadel. Vanematel automaatidel koosneb see ühe asemel ligi kümnest eri relvaosast, mis teeb relva kordades raskemaks ja muudab laskmise ebastabiilsemaks.

Töökindel relv

Joe Beitelspacheri sõnul, kes on R20 väljatöötamisega seotud insener, veenduvad relva kasutama hakkavad sõdurid selle kõrges kvaliteedis ilmselt alles siis, kui nad sellest lõpuks laskma saavad hakata. LMT enesekindlust kinnitab ka relvadele antav 20aastane garantii.

Kui võrrelda LA-R20 relva näiteks Vene Föderatsiooni uue käsitulirelvaga AK-12, siis neid lahutab põlvkondade pikkune kuristik. AK-12

Käsitulirelvade arengut viimasel neljakümnel aastal võib võrrelda autode arenguga.

SÕDUR september 2019 11

fookus

R20 RAHE

Ülemine relvaraam koos vintraua, laesääre ja lukukojaga

Gaasikoda Lukk koos lukuraamiga Padrunisalv

Taandurvedru

Alumine relvaraam koos püstolkäepideme ja löögi- ja päästemehhanismiga

12 september 2019 SÕDUR

fookus Punatäppsihik koos kolmekordse suurendusega

Gaasikolv koos tõukurvarda ja vedruga

Vinnastuskäepide

Puhver

Pikkuses reguleeritav pära

SÕDUR september 2019 13

fookus

USA senaator Iowast Joni Ernst testimas ühte LMT toodetud relvadest lepingu allkirjastamisel Eldridge’is, Iowas

14 september 2019 SÕDUR

fookus Relvade taktikalistehnilised andmed

12” LA-R20

Galil SAR

14.3” LA-R20

Galil AR

Vintraua pikkus [mm]

310

322

367

460

Kogupikkus [mm]

814

851

891

979

Kogupikkus transpordiasendis [mm]

732

614

808

742

Mass [kg]

3,15

3,75

3,32

3,90

16” TA-R20

AK-4

20” TA-R20

Galil Snaiper

Vintraua pikkus [mm]

411

450

508

508

Kogupikkus [mm]

984

1025

1095

1115

Kogupikkus transpordiasendis [mm]

902

1025

1034

840

Mass [kg]

4,25

4,40

5,18

6,40

on küll veidi moodsam AK-74 relvast, kuid see on endiselt pika tagasijooksuga gaasikolviga, mis piirab oluliselt kiire ja täpse laskmise võimet.

AK-12 vintraud on õhukese profiiliga, mis võimaldab küll relva kaalu vähendada, aga selline vintraud kuumeneb laskmisel kiiremini üle. LA-R20 vintraud on tunduvalt raskem, kuid see ka kuumeneb aeglasemalt ja peab vastu intensiivsele kasutamisele. Praktikas on tõestatud, et normaalse lasketempo juures säilitavad LMT relvad isegi pärast 15 000 lasku oma täpsuse.

AK-12 salve kinnituse ja laadimise poolest mingisuguseid suuri muutusi võrreldes AK-74ga ei ole. R20 relvad on mõeldud nii vasaku- kui ka paremakäelistele. Mõlemalt poolt on võimalik kergesti juurde pääseda vinnastuskäepidemele, kaitse-, salve- ja lukuriividele.

Muda ja liiv võivad mõjutada mõlema relva töökindlust. Löökidele ja kukkumistele peavad nad ilmselt samamoodi vastu. AK-12 vintraud ei ole ka kergesti vahetatav.

Muutustega kohanemine

Praegu räägitakse väga tõsiselt sellest, et USA maavägi võtab lähitulevikus kasutusele uue kaliibri. Uue kaliibriga relva väljatöötamisega on seotud ka LMT tehas Eldridges Iowas. Kui see peaks kunagi juhtuma, oleks see viimase 50 aasta kõige olulisem käsitulirelvade arengut puudutav uudis, mis mõjutaks kõiki maailma relvajõude.

Juhul kui kaitsevägi või kaitseliit otsustaks tulevikus osadel relvadel kaliibrit asendada, tähendaks see LA-R20 relval ainult vintraua,

luku ja salve vahetamist. Selle toiminguga saaks vajadusel hakkama iga sõdur iseseisvalt.

LMT tehase suur pluss on võime kiiresti kohaneda muutustega. Enamiku relva osadest ja nende tootmiseks vajaminevatest tööriistadest valmistavad nad ise. Iga relva osaga tegeleb sellele spetsialiseerunud insener. Näiteks automaadi R20 päästemehhanismi töötas välja tehase insener Douglas Olson. „Erinevalt USA turu AR-15 tüüpi relvadest on seda relva võimalik vinnastada ka siis, kui tuleümberseadur on kaitseriivi asendis,” ütles Olson ja lisas: „Sellist lahendust nõuavad tavaliselt Euroopa riikide relvajõud.”

Tipptasemel relv tipptasemel sõduritele

Lepingu allkirjastamisel LMT Defense tehases 1. juulil on kohal nii USA Iowa senaator Joni Ernst kui ka Eesti suursaadik Ameerika Ühendriikides Jonatan Vseviov. „Et Eesti USAst relvad ostab, on väga suure sümboolse tähtsusega, mida kinnitab asjaolu, et allkirjastamisele on tulnud USA senaator Joni Ernst. Meie jaoks on tegemist suure hankega, mis puudutab vahetult kõiki Eesti sõdureid: nii tegevväelasi, reservväelasi kui ka kaitse­liitlasi,” ütles Vseviov.

Lepingu allkirjastamist väisanud vabariiklasest senaator Ernst Iowast on ääretult uhke, et Eesti valis just tema koduosariigist tipptasemel relva oma sõduritele. „Soovin tänada kõiki Eesti sõdureid, kes seisavad kindlalt Venemaa agressiooni vastu,” ütles senaator Ernst ja lisas: „Te olete eesliinil, koos teiste Balti riikidega, tagades ülejäänud maailma turvalisuse.”

Te olete eesliinil, koos teiste Balti riikidega, tagades ülejäänud maailma turvalisuse.

SÕDUR september 2019 15

Juhtimine fookus

Seitse aastat tagasi 24. veebruaril aastal 2012 kõlasid Tartus vabariigi aastapäeva paraadil peetud kõnes järgmised sõnad „Aga mul on hea meel, et esimest korda iseseisva Eesti ajaloos panustab Eesti sõjalisse riigikaitsesse 2% oma sisemajanduse kogutoodangust. See on märk meie tõsiseltvõetavusest. See on märk meie liitlastele, et me ei tee riigikaitses allahindlust“.

Autor: Siim Toomik, st-vbl, kaitseväe peastaap

1. jalaväebrigaad õppusel Furious Axe 2018. aastal ß

Kaks protsenti julgeolekut 16 september 2019 SÕDUR

Juhtimine fookus Fotod: kaitsevägi

tetes, aga ka rahvusvahelises olukorras on kasvanud.

Illusioonid rahuajastust on haihtunud sama kiiresti, kui need külma sõja lõppedes tekkida jõudsid. Toimetulekuks ebakindlusega oleme pidanud omal kombel reageerima. Üks olulisim reageering on olnud vajadus panustada iseseisvasse riigikaitsesse vähemalt kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Jutt kahest protsendist on saanud Eesti julgeolekupoliitika ideoloogilise põhja lahutamatuks osaks.

Me väidame kindlal häälel nii enesele kui ka teistele, et kui kaks protsenti on kulutatud, oleme teinud kõik endast sõltuva oma turvatunde tagamiseks. Ülejäänu eest peavad hoolitsema liitlased, rahvusvahelised suhted ning rahvusvaheline õigus, aga ka välislepingud ja õnnelik juhus. Allpool vaatame Eesti julgeoleku alusmüüri üht olulist kaheprotsendilist nurgakivi lähemalt. Keskendume tehtule, mitte algsetele kavatsustele.

Eesti tehtud kulutused riigikaitsele suhtena SKPsse: 1992 - 2014 alla 2% 2015 2,02% 2016 2,07% 2017 2,03% 2018 1,99%

M

e elame omamoodi paradokside ajastul, kus vale on tõde, vähem on rohkem ja sõda on rahu ning ühe ajastut iseloomustava joonena toob kirjanik ning esseist Viivi Luik oma rahuteemalises mõtiskluses1 välja üha kasvavat infantiilsust. Nii kinnitamegi ühest küljest enesele järjekindalt, et Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem, tunneme rõõmsat elevust, et meie kaitse-eelarve on läbi aegade suurim, kuid teisest küljest pole ebakindlus taasiseseisvunud Eesti julgeoleku suhtes olnud kunagi nõnda kõrge kui viimastel aastatel ja ärevus nii meie mõ-

Ülalesitatud andmed põhinevad NATO2, rahandusministeeriumi3 ja statistikaameti4 andmetel seisuga 3.04.2019. Eraldi toon välja 2018. aasta osa. Sama aasta Eesti SKP (sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud) oli 25 640,4 miljonit. 2018. aasta riigieelarve täitmine kaitseministeeriumi valitsemisalas seisuga 28.02.2019 oli 512 miljonit, sh 9 mln jagu välisvahendeid. Välisvahendite mahaarvamisel on kaitsekulud 1,96% SKPst. Niisiis, 27 aastast vaid kolmel on kulutused riigikaitsele soovitust kõrgemad ning trend viimastel aastatel langevas suunas olnud.

2018. aasta vabariigi valitsuse tegevusprogrammi täitmise aruandes on kaitsekulude kohta toodud välja, et planeeritud tase on olnud vähemalt 2% SKPst või üle selle alates 2012. aastast5. Sellesse lausesse tule­ b suhtuda teatud reservatsiooniga ning mõista lauset sellel viisil, et kavat­sus hoida riigikaitsekulutusi üle kahe protsendi on tõesti olnud alates 2012. aastast, kuid algne mõte ilma täideviimiseta on vaid plaanid paberil.

Vaatame Eesti julgeoleku alusmüüri kaheprotsendilist nurgakivi lähemalt. Õigupoolest, minnes nüüd pisut kaugemale ajalukku, näeme, et kindlasõnaline lubadus suunata igal aastal 2% riigikaitsekulutusteks oli Eesti poliitmaastikul ja ajakirjanduse veergudel eksisteerinud juba alates aastast 20026. Siht suunata 2% riigikaitsesse võeti juba 1999. aastal sõlmitud koalitsioonilepinguga7. 16 aastat hiljem (2015. a) saavutati eesmärk esimest korda. Lubadust täideti kolm aastat. Kokkuvõttes saab 2018. aasta kohta öelda, et seatud eesmärk hoida kulutused iseseisvale riigikaitsele üle kahe protsendi jäi täitmata.

1 „Rahu ja sõda“ Viivi Luik, Looming, 2019/2 2 www.nato.int/nato_static_fl2014/assets/ pdf/pdf_2019_03/190314-pr2018-34-eng.pdf 3 Riigieelarve täitmise materjalid 1992 2018 www.rahandusministeerium.ee/et/ eesmargidtegevused/riigieelarve-ja-majandus/ riigieelarve-ja-majandusulevaated 4 Statistikaameti SKP andmed pub.stat.ee/ 5 Valitsuse tegevusprogrammi aruanne www. valitsus.ee/sites/default/files/content-editors/ arengukavad/valitsuse_tegevusprogrammi_ taitmise_aruanne_2018_loplik.pdf 6 www.valitsus.ee/sites/default/files/ rk_valitsused/valitsus/18.01.2002_keskerakond_ reformierakond_koalitsioonilepekallas.pdf 7 www.valitsus.ee/sites/default/files/rk_ valitsused/valitsus/17.03.1999_reformierakond_ isamaaliit_moodukad_koalitsioonilepelaar.pdf

SÕDUR september 2019 17

Välismissioon Juhtimine fookus

Kui nüüd omakorda hakata kolme eduaastat, mil ületasime kahe protsendi künnise, lähemalt uurima, siis ilmneb kurvem pilt. Omaenese seatud siseriiklikust kahe protsendi latist oleme suutnud üle hüpata ainult aastal 2016. Väite selgitamiseks tuleb kõige­ pealt mõista kahe protsendi nõude olemust ning meie enese siseriiklikke täiendavaid kriteeriume.

NATO definitsiooni kohaselt on kaitsekuluna käsitletav summa, mis kasutatakse ühe aastase mõõtmisperioodi jooksul riigikaitselistel eesmärkidel.

Lõplikuna läheb arvesse tegelik kulutus, mitte algul planeeritud kavatsus.

Riikide omavahelise panuse võrdlemiseks väljendatakse kaitsekulude määra enamasti suhtena SKPsse ning näidatakse protsentides.

Lisaks NATO definitsioonile, on Eesti siseriiklikult alates 2014. aastast deklareerinud, et kahele protsendile kaitsekuludele eraldatakse juurde täiendavad vahendid liitlastega seotud kulude tagamiseks8. Alates 2018. aastast on lisandunud veel kolmas siseriiklik lubadus – kaitseinvesteeringute programm, keskmiselt 20 miljonit aastas. Neljanda komponendina on juures välisriikidelt või rahvusvahelistelt organisatsioonidelt saadud rahalised toetused, kuid need ei lähe kaitsekulude mõõtmisel ei NATO ega riigi sisesel tasandil otseselt arvesse.

Eelnevat siseriiklikku eesmärki kokku võttes oleks pidanud Eesti kulutused riigikaitsele alates 2014. aastast olema vähemalt kaks protsenti ja seda ilma täiendavate vahendite ning liitlastega vastuvõtmisega seotud kuludeta.

Kaitsekulude suurus siseriiklikest eesmärkidest lähtuvalt 2014 1,90% 2015 1,98% 2016 2,05% 2017 1,86% 2018 1,86%

Esitatud andmed põhinevad kolmel andmeallikal, rahandusministeeriumi ja statistikaameti andmetel seisuga 8 www.kaitseministeerium.ee/et/ eesmargid-tegevused/kaitse-eelarve 9 www.riigiteataja.ee/akt/303062015006 10 www.riigiteataja.ee/akt/329122016001

18 september 2019 SÕDUR

3.03.2019 ning 2014.–2019. aastate riigi­eelarves kajastatud numbritel. Pärast täpsete andmete avaldamist 2019. aasta kestel võib tulemus 2018. a kohta mõningal määral muutuda. Lõpptulemus jääb vahemikku 1,8–1,9%. Ülalolevatest numbritest nähtub, et kuigi oleme deklareerinud siseriiklikult panustada iseseisva kaitsevõime arendamisse vähemalt 2% SKPst, pole me omaenese lubadust suutnud täita. Ainus erand, mil lubadus täideti, oli aasta 2016. Mainin veelkord selgituseks üle, et esitatud protsent näitab Eesti kulutusi riigikaitsele ilma eraldiseta liitlaste vastuvõtmiseks, kaitseinvesteeringute programmi ja välisvahenditeta ning tegemist on siseriiklikult seatud kriteeriumiga. Seega kahe viimase vabariigi valitsuse tegevusprogrammides (peaminister Taavi

Rõivase valitsuse tegevusprogramm 2015–20199 ja peaminister Jüri Ratase valitsuse tegevusprogramm 2016– 201910) püstitatud eesmärki riigikaitsekulutuste kohta täideti ainult aastal 2016.

Viiendik arengusse

Peale kahe protsendi kaitsekulude nõude on NATO tasandil riigid andnud lubaduse suunata vähemalt 20% riigikaitseks eraldatud rahast põhivarustuse ostmiseks. Põhivarustuse all peetakse silmas kulusid, mis tagavad pikaajalise arengu ja sõjalise võimearenduse. Detailsemalt seletades kuuluvad põhivarustuse alla näiteks kulutused teadus- ja arendustegevuseks, erinevate relvasüsteemide ja -platvormide ostmiseks (laevad, lennukid, lahingumasinad, liikursuurtükid), suurekaliib-

Juhtimine fookus rilisele laskemoonale jne – ühesõnaga kogu varustus, millel on lahinguväljale otsustav mõju.

20% nõude sisuline eesmärk on suunata riike mõtlema pidevale vajadusele oma sõjalisi võimeid edasi arendada ja sundida neid aegunud varustust välja vahetama. Samuti aitab nõue tasakaalustada kaitse-eelarve sisulist jaotust personali-, hanke-, taristu- ja ülejäänud kulude vahel. Samuti peaks seatud kriteerium aitama vältida olukordi, kus enamik rahast suunatakse näiteks personalikuludele. Kurioosse näitena võib tuua aasta 2013, kui üks NATO riik kulutas oma kaitse-eelarvest 87,68% personalikuludeks.

Üks NATO riik kulutas oma kaitse-eelarvest 87,68% personalikuludeks.

Avatud uste päeval sai Tapa linnakus tutvuda kaitseväe relvastusega ß

Eesti põhivarustuse protsent eelarvest aastate kaupa 2007

25%

2004 2015

10% 5% 0

2018

2009

20% 15%

2014

2008 Diagrammil olevad andmed põhinevad NATOle esitatud statistikal

Valdavalt on Eesti kaitse-eelarve läbi aastate olnud küllaltki hästi tasakaalustatud. Personalikulud on olnud keskmisena ühe kolmandiku juures, igapäevasele majandamisele on kulutatud teine kolmandik, kümnendik on läinud taristu rajamisele ning ülejäänud summa on suunatud kas põhivarustuse ostmiseks või varem soetatud varustuse ülalpidamiseks. Kuid vaatamata heale tasakaalustatusele on ainsad aastad, kui Eesti on suutnud 20% nõude täita, olnud 2007 ja 2014. Allolevat graafikut silmitsedes tuleks eneselt siiski küsida, et kas meie kaitse-eelarve ikka on olnud piisavalt hästi tasakaalustatud ja kas me ei ole mitte teinud liigseid kompromisse põhivarustuse arvelt (vt joonis).

Täpsustuseks tuleb mainida, et joonisel olevate aastate 2017 ja 2018 puhul on detailne aruandlus NATO-le veel lõplikuna tegemata. Tuginedes kaitsevaldkonna kohta avaldatud pressiteadetele põhivarustuse hangetest võib eeldada, et esialgsete plaanide korrigeerimise järel jäävad Eesti põhivarustuse protsendid aastatel 2017 ja 2018 joonisel esitatust mõne protsendipunkti võrra madalamaks. Algse planeeringu madalamaks korrigeerimise põhjuseks on suutmatus eelarves antud raha jooksval aastal ära kasutaSÕDUR september 2019 19

Välismissioon Juhtimine fookus

Niisiis, nagu eelnevast teada saime, on ressursilises vaates NATO-l kaks peamist mõõdikut11, mida jälgitakse ja mille täitmise puhul on riigid andnud nõusoleku kokkuleppest kinni pidada. Esimene lubadus puudutab kahe protsendi kaitsekulude nõuet ja teine 20 protsendi eraldamist põhivarustuse soetamisse. Riike, kes mõlemat nõuet mainimisväärse varuga aastal 2018 täidavad, on õigupoolest ainult viis – Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Poola, Leedu ja Läti. Kolm viimast neist ületavad kahe protsendi künnise õige napilt (Poola – 2,05%, Läti – 2,03%, Leedu – 2,0%).

Silmitsedes kõrvalolevat pilti ilmneb, et eneselegi ootamatult on Eesti langenud riikide gruppi, kes ei suuda kummastki antud lubadusest kinni pidada.

Nii tuleb tõdeda, et Eesti julgeolekupoliitika alusmüüri kaheprotsendine nurgakivi osutus 2018. aastal ebakindlaks ning on hakanud murenema.

Võimalik, et ka Läti ja Leedu, kes olid täpselt 2% piiri peal, nihkuvad 2018. a kokkuvõttes vasakpoolsesse kasti ehk nende riikide hulka, kes täitsid varustuse nõude. Olukorra vältimiseks reageeris Läti valitsus aasta lõpus ja riigikaitsekuludeks anti juurde täiendavat raha. Samas ei pruugi sellest piisata, et kahe protsendi klubis püsida, kuna täiendava rahaeralduse ärakasutamine aasta lõpus pole enam võimalik ning kulutused nihkuvad järgmisele aastale.

Pannes nüüd Eesti kaitse-eelarve kaugemasse ajaperspektiivi ja vaadates, kuidas ja mis aastatel oleme NATO-le antud lubadusi täitnud, pole samuti ülemäära palju põhjust rõõmustamiseks. Tippliigasse ehk nende riikide hulka, kes oleksid panustanud kokkulepitud mahus ja seda nii eelarveliselt kui ka varustuse poolest, pole me ühelgi aastal kuulunud. Valdava osa aastatest oleme maadelnud rahvaliiga tasandil teiste endaväärsetega. Olles riikide seas, kes retoorikas 11 www.nato.int/cps/en/natohq/topics_49198.htm

20 september 2019 SÕDUR

Kaitsekuludest vähemalt 20% põhivarustusele

Lubaduste andmisest

NATO liikmesriikide 2% ja 20% nõude täitmisest 2018. aastal Täitsid varustuse nõude Luksemburg Rumeenia Türgi Norra Holland Prantsusmaa

Hispaania Slovakkia Itaalia Ungari Bulgaaria

Täitsid eelarve ja varustuse nõude USA Suurbritannia Poola Läti Leedu

Ei täitnud nõudeid Horvaatia Montenegro Portugal Saksamaa Kanada

Taani Albaania Tšehhi Sloveenia Belgia

Täitsid eelarve nõude Kreeka Eesti

Kaitsekuludeks vähemalt 2% SKPst

Eesti 2% ja 20% nõude täitmine Kaitsekuludest vähemalt 20% põhivarustusele

da ning enamik kasutamata rahast on olnud valdavalt seotud põhivarustuse hangetega. Seetõttu tuleb tagantjärele tehtavas aruandluses arvestada mõningase allapoole korrigeerimisega.

Täitsid varustuse nõude

Täitsid eelarve ja varustuse nõude

2007 2014

Ei täitnud nõudeid

2004 2005 2006 2008 2009

2010 2011 2012 2013 2018

Täitsid eelarve nõude

2015 2016 2017

Kaitsekuludeks vähemalt 2% SKPst

küll kinnitavad oma täit pühendumust seatud eesmärkidele, kuid tegudes peavad leppima ebameeldiva reaalsusega.

Kas oleme valmis

Lubadus panustada kaks protsenti riigikaitsesse ei ütle mitte midagi selle kohta, kas riik on valmis toimetulekuks julgeolekuohtudega või mitte.

Mida me saame väita on see, et kahe protsendi panustamise korral oleme

Tegemist on planeeritud kuludega, mida korrigeeritakse pärast tegelike kulutuste selgumist.

märgatavalt rohkem valmis kui ühe protsendilise panuse puhul. Omakorda kolme protsendi panustamise korral oleksime veelgi enam valmis ja nii edasi, kuid riigi valmisolekut rünnaku tõrjumiseks pole mõistlik selles kontekstis mõõta. Küsimusele, kas riik on riigikaitseks valmis, ei saa anda vastust “kaks protsenti”.

Kaks protsenti on olnud poliitiline kokkulepe, mis ei tule mitte ohuhinnangupõhisest ressursivajadusest, vaid lähtub esmalt ja ennekõike pigem kokkuleppe sõlminud riikide üldisest valmisolekust riigikaitsesse panustada.

Võiksime öelda, et nõude täitmise puhul on tegemist pigem eeldusliku valmisolekuga, mis markeerib võrdluses teiste riikidega tahet või tahte puudumist riigikaitsesse panustamisel.

Kuid sedasorti sümboolne kokkulepe lähtub pigem rahapõhisest vaatest, mitte ohupõhisest ressursivajadusest.

Ohupõhise vaate korral tuleks julgeolekuolukorra halvenedes kulutusi ennetavalt juba kümmekond aastat varem suurendada, sest nõnda pikk on sõjaliste võimete loomiseks kuluv aeg, ning olukorra paranedes saab kulutusi vähendada.

Kulutuste vähendamisel tuleb meeles pidada, et kulutuste kasvatamise järel kulub uuesti kümmekond aastat selle ajani, mil sõjalised võimed on kasutusvalmis.

Juhtimine fookus Scoutspataljoni laskelaager Lätis 2019. aastal ß

Vaadates kaitsekulude arengut ilmneb NATO kontekstis pidev langustrend. NATO algusaegade ligi viie protsendilisest kaitsekulust liiguti keskmiselt iga kümnendiga poole protsendi punkti võrra allapoole.

Kaheksakümnendate aastate alguseks oldi kolme protsendi kandis ja madalpunkt saavutati aastal 2015, kus NATO Euroopa osa jõudis 1,4% kaitsekulude juurde.

Tõsi, viimaste aastate trend on olnud kergelt tõusvas joones. Paraku nii nagu kõigi keskmiste näitajatega on ka kahe protsendi kokkulepe küll keskmisena ilmselt adekvaatne, kuid ainult sel juhul, kui ka kõik riigid lubadust täidavad. Miinimumiks seatud nõudele lisaks peaks iga riik veel omakorda hindama oma geopoliitilist asendit, riigipõhist ohuhinnangut ja potentsiaalset vajadust panustada riigikaitsesse rohkem ja mitte piirduma vaid hädapärase tasemega.

NATO kontekstis kehtib endiselt kollektiivkaitse põhimõte, kuid samamoodi kehtib ka põhimõte, et iga riik vastutab oma julgeoleku eest ise.

Olukorras, kus valdav osa Euroopa rii-

kidest on jätnud oma kaitsekulutuste lubadused täitmata, tuleks Eesti puhul hinnata, missugune tase kaitsekuludeks on piisav, kas kaks protsenti või rohkem.

Tundub, et kahe protsendi juttu aastate kaupa üha uuesti ja uuesti korrates oleme eneselegi ootamatult langenud iseenda loodud retoorika lõksu. Kahest protsendist on nõnda pikalt räägitud, et on tekkinud küsitav ja isegi põhjendamatu uskumus olukorraga rahuloluks. Uskumus põhineb eeldusel, et kui kulutame kaks protsenti riigikaitseks, on meie julgeolek tagatud. Kuid mida peaksime tegema olukorras, kus meie julgeolekupoliitika üheks ideoloogiliseks aluseks olnud kaheprotsendine nurgakivi on osutunud mittekandvaks nii siseriiklikult kui ka laiemalt NATO partnerite kontekstis? Kas ei või me ennast ühel hetkel leida ebameeldivast olukorrast?

Lahates riigikaitsekulutuste olukorda tammsaarelikus võtmes, tuleb tõdeda, et mitmekesi kraavi kaevamine tuleb odavam, kuid ainult juhul, kui kõik kaevajad oma osa ausalt ära teevad.

Vaadates ülal olnud numbreid ja jooni-

seid tuleb tõdeda, et kohusetundlikke julgeolekukraavi kaevajaid 2018. aastal on olnud NATO 29 liikmest vaid viis.

Kuid mida vähem on kohusetundlikke kaevajaid, seda enam tuleb Eestil endal pingutada ja näidata eeskuju kaevamisel. Paraku on ka Eesti ise 2018. aastal jätnud mõned labidatäied viskamata.

Lõpetuseks arvan, et rahalises vaates on kaks protsenti miinimum tase, millelt üldse on võimalik hakata vastama küsimusele, et kas me oleme teinud kõik, mis meie võimuses, et tagada oma julgeolek. Ja sellel küsimusel on vaikimisi seatud eeldus, et kõik teisedki panevad kaks protsenti.

Nüüd, kus jälle on käimas Eesti kursi seadmine järgnevaks neljaks aastaks ning valmistatakse ette riigikaitse arengukava aastateks 2021–2030, tahan küsida, et kas meie siht on ikka selge, et esialgu jõuda tagasi antud lubaduste täitmise juurde. Kas kaugemas vaates on põhjust mõtiskleda teemal, kas ja mis viisil Eesti julgeolek on tagatud?

Vastus viimasele küsimusele ei saa olla, et Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem. See on vastus hoopis ühele teisele küsimusele.

SÕDUR september 2019 21

Liitlased fookus

Autor: Anthony Lawrence, rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur

S

el ajal kui maailm kohaneb ajastuga, milles suurjõudude vaheline konflikt pole enam päris kujuteldamatu, on maailma kaitseametkonnad, sh ka NATO ja EL-i liikmesriikide omad, hakanud osutama suuremat tähelepanu merevaldkonnale.

Osalt on see lihtsalt vajalik, et tasakaalustada jõustruktuure külma sõja järgsel perioodil, kui NATO fookus kriisiohje operatsioonidel suunati maaja õhukomponentidele ja merejõude mõnevõrra eirati. Tähelepanu puudumine ja selle tõttu ilmnenud merelise võime ja mereliste oskuste allakäik on saanud nime „merepimedus” (ingl sea blindness).

Uuendatud rõhuasetus toob kaasa ka merevaldkonna teemade kasvava komplekssuse, meid ümbritsevate merede majandusliku tähtsuse ja vajaduse välistada pahatahtlike tegelaste võimalused, olgu siis tegemist riiklike või mitteriiklike tegelaste „hübriidseks” pahategevuseks.

NATO riikide seas peegeldab see ka tänapäevast sõjalise heidutuse mudelit, mis tugineb väikestele piirijoone „komistustraadi” jõududele, mida toetab lubadus laiaulatuslike täiendusjõudude saabumiseks.

Selles mudelis tugineb kollektiivkaitse tugevalt NATO võimele hoida lahti mereühendused, eriti üle Atlandi, et liigutada suuri ja raskeid üksusi ja nende varustust. Ja kuna vastase jaoks on sama oluline takistada selliseid liikumisi, peavad ka NATO merejõud olema valmis astuma neile vastu suuremahulises merekonfliktis.

See, et NATO taasavastab oma mere­ valdkonda, oli eriti silmapaistev mullusel õppusel Trident Juncture, mille käigus nähti suure merekomponendi, sh ka lennukikandja USS Harry S. Truman ja sellega kaasnenud löögi­ grupi tegutsemist Norra merel.

Meri suure kriisi ajal

Läänemere regioonis on Venemaa ainus mõeldav sõjalise ohu allikas.

Laiaulatusliku konflikti puhul Venemaaga on Läänemerel liikumisvabaduse tagamine vaid üks osa NATO 22 september 2019 SÕDUR

Läänemeri ja siinne sõjavõime rahus, kriisis üleüldistest kaitsesammudest. Selleks, et kaitsta transatlandilisi mereühendusi ja hoida Venemaa merejõud teisel pool Gröönimaa, Islandi ja Suurbritannia vahelise pudelikaela (nn GIUK Ga­ p), oleks vaja enamiku NATO

mere­jõudude panust. On ebatõenäoline, et liitlaste suuremaid pealveesõjalaevu nagu fregatid, ristlejad jne saaks suuremas arvus kasutada Läänemerel, kus nad oleks igal juhul haavatavad kaugmaa relvasüsteemide, nagu Kalibr

Liitlased fookus Fotod: n-ltn Karl Alfred Baumeister

tiibrakettide või Bastion-P rannakaitsesüsteemide ees, mille välja­töötamise on Venemaa oma armeereformiga prioriteediks seadnud.

Veelgi enam, kuigi sellised laevad võiks olla Läänemerel kasulikud, et

näidata kohalolekut ja demonstreerida kavatsusi, on nad liiga suured, et efektiivselt tegutseda piiratud ja kitsas Läänemeres. Ka nende sensorid ja relvasüsteemid on välja töötatud ja optimeeritud toime tulema ava-

ß

ning sõjas

Staabilaev USS Mount Whitney Tallinna reidil juulis 2019

mereoperatsioonides, mitte Lääne­ mere keerulistes hüdrograafilistes tingimustes.

Balti riikide otsustajate ettekujutus, et Eesti, Läti ja Leedu peaks keskenduma kaitsele vaid maa peal eeldusel, SÕDUR september 2019 23

Liitlased fookus

et NATO võtab enda kanda kaitse merel ja õhus, on vale.

On vajadus usaldusväärse, kohaliku meresõjalise võime järele. Sõbralike Läänemere riikide mereväed peavad olema valmis kaitsma omi sadamaid ja muud võtmetaristut, säilitama mere­ ala valdamist (sea control) NATO varustusteede täies ulatuses, häirima Venemaa Balti laevastiku vaenuaktsioone ja seisma vastu igale Venemaa agressiivsele aktsioonile, nagu näiteks meredessantidele saartel.

suguseid võimalusi hübriidoperatsioonideks, mis koosnevad erisugustest tegevusvõimalustest, nagu informatsioon, majandus, kuritegevus ja mitteregulaarsed sõjalised tegevused, et saavutada poliitilisi eesmärke.

Kuna hübriidrünnaku täpset iseloomu on võimatu ette näha, pole ka keeruline ette kujutada võimaliku vastase aktsioonide ulatust, et teha kahju mõnele Läänemere-äärsele riigile majanduslikult (kahjustades kommerts- või turismiliiklust, merealuseid torujuhtmeid või kaableid), poliitiliselt (provokatsioonidega, mis seavad kahtluse alla riigi võime kindlustada oma mereala suveräänsust) või sõjaliselt (kasutades tsiviilaluseid luureinfo kogumiseks või varjatud operatsioonide käivitamiseks).

Selliste aktsioonide eesmärk on luua segadust, olla eitatav ja luua ka ebaselgust selles, mis vastusamme ja kes peaks neid tegema.

Moderniseerimine

24 september 2019 SÕDUR

Olukorra teadmine

Mereväe laevakaitsjad harjutasid pardumist ß

Õnneks on paljud liitlas- ja partnerriigid aru saanud vajadusest moderniseerida oma merevägesid. Saksamaa on näiteks kahekordistamas oma K130 klassi korvettide arvu, moderniseerimas oma miinitõrjevõimet, suurendamas oma allveelaevastikku ja asendamas vananenud fregatte uute mitmeotstarbelistega.

Kokku kasvab Saksamaa laevastik 46-lt 60 laeva peale.

Soome on samal ajal käivitanud uue Squadron 2020 (sm Laivue 2020, ee Laevastik 2020) projekti, mille käigus neli uut mitmeotstarbelist korvetti tuuakse teenistusse aastaks 2028.

Rootsi merevägi töötab selle nimel, et taasluua võimeid, mida vähendati või kaotati pärast külma sõja lõppu, sh laevatõrje- ja õhutõrjerakette korvettidele, uusi allveelaevu ja parandatud miiniveeskamise võimet.

Värske kaitsekomisjoni raport Rootsi kaitsevõime prioriteetidest perioodil 2021–2025 soovitas säilitada maismaal paiknevad laevatõrjeraketid üle nende planeeritud mahakandmise tähtaja 2025. aastal ja luua uus amfiibpataljon, et kaitsta Rootsi läänerannikut ja Göteborgi sadamat.

Teistel Läänemerd ümbritsevatel riikidel on vähem konkreetseid plaane oma merevägede kaasajastamiseks.

Poola pole hädas üksnes oma vananenud sõjalaevastiku pärandiga, vaid on sattunud raskustesse ka sellega, kuidas defineerida oma tulevikuambitsioone merel. Taani, kes on hiljuti hankinud kolm väga võimekat mitmeotstarbelist fregatti, näeb oma mereväge ennekõike nn avamerelaevastikuna, kaitstes NATO huve pigem Põhjamerel ja Atlandil ja täites oma kohustusi ka Gröönimaa ja Fääri saarte kaitseks.

Ometi on Läänemere sõjalaevastike

võime tulla toime potentsiaalsete ohtudega oma lähimas naabruses järgmistel aastatel järjest kasvamas.

Läänemere mereväed peavad peale valmisoleku täiemahuliseks lahingu­ tegevuseks toime tulema ka hübriid­ ohtudega rahu- ja kriisiajal. Meri annab otsusekindlale vastasele mitme-

Põhinõue, kuidas toime tulla mere hübriidsündmustega, on ulatuslik ja järjepidev mereolukorrateadlikkus (MSA, maritime situational awareness). Ilma selge teadmiseta Läänemere liikluse tavapärasest mustrist ehk kes, kus ja mida seal teeb, on ka eri merejulgeoleku eest vastutavatel organisatsioonidel, sh ka merevägedel, raskem avastada ebatavalist tegevust ja seega ka tähele panna võimalikke hübriidohte.

Mereolukorrateadlikkus ei sisalda üksnes asjakohast hulka mehitatud ja mehitamata sensoreid, vaid ka mereväe ja teiste merejulgeoleku eest vastutavate ametkondade aluseid. See suurendab omakorda heidutust ja valmisolekut seista vastu igale ohule. Kuigi on olemas raamistikud, mille põhjal suurendatakse olukorrateadlikkust Läänemerel, näiteks MARSUR (Maritime Surveillance, Euroopa Liidu Kaitse­ agentuuri mereseire koostöö formaat) ja SUCBAS (Sea Surveillance Cooperation Baltic Sea, Läänemere-äärsete riikide sõjalise mereseire koostöö formaat), jääb olemasolev olukord mõnevõrra vajadustele alla.

Läänemere olukorrateadlikkuse tugevdamise ja tuvastatud merepildi (RMP, Recognised Maritime Picture) loomise ja jagamise tähtsusest on riikide seas selgelt aru saadud, kuid on

Liitlased fookus Laevastikud

Miinitõrjelaevastikud kolmes riigis – Eesti kolm Suurbritannias ehitatud Sandown-klassi, Läti viis Hollandis ehitatud Tripartite-klassi ja Leedu neli Suurbritannias ehitatud Hunt-klassi alust, on ühel ajal lähenemas oma kasutatava eluea lõpule, ja vajaks väljavahetamist järgmise kümnendi lõpus.

Laevakaitsjad merel ß

ikka veel märkimisväärseid takistusi selle ellu viimisel. Eriti on näha juriidilisi ja poliitilisi vastuargumente info jagamisele nii siseriiklikult kui ka riikide vahel, ka rahvusvaheliselt liitlaste ja partneritega. See pole mitte ainult tehniline küsimus, vaid vajab kõrgema taseme poliitilist tähelepanu.

Praegune Balti riikide hoiak merevägede suhtes ulatub tagasi 1990. aastate teise poolde, mil nad said märkimisväärset rahvusvahelist toetust oma relvajõudude arendamiseks. Piiratud kaitseressursid, Balti riikide merevägede personali kogemuste nappus ja paljude toetavate riikide soov piirata nende arengut, et seda ei tõlgendataks vääriti provokatiivsena Venemaal, on suunanud Balti riike fookustama enda tähelepanu miinitõrjele.

Selline lähenemine oli tol ajal mõistlik ja rahaliselt tehtav oma sõjalaevastike nullist ülesehitamiseks. Kaasa aitas ka BALTRON-i projekt (Baltic Naval Squadron; ee Balti mereväeeskaader), mis pani aluse Balti riikide merevägede vahelisele koostööle. Viimane on rahvusvahelise toetuse puudumisel tänaseks küll mõnevõrra vähenenud (Eesti lahkus BALTRON-ist 2015. aastal).

Samuti oli miinitõrje ilmselge nišivõime, mida rollijaotuse puhul propageerisid NATO kaitseplaneerijad.

Miinitõrje on samuti oluline võime, kuna Läänemeri on olnud hästi sobiv miinisõjaks, millele on vaja vastu astuda. Ka merepõhjas lebab ikka veel suur hulk esimese ja teise maailmasõja aegseid lõhkekehi, ohustades kommertslaevaliiklust.

Ainuüksi jätkuv fookus miinitõrjele on takistanud Balti riikide merevägesid usaldusväärseteks, täiskasvanud organisatsioonideks arenemast, mis suudaks täita kõiki vajalikke mere­ kaitse ülesandeid. Neid on vaja selleks, et tagada Läänemere terviklik julgeolek rahu-, kriisi- ja sõjaajal ja täita ka omi efektiivse enesekaitse kohustusi.

See seab kõigile kolmele riigile ideaalse võimaluse alustada uue suunaga oma laiema merekaitse ehitamiseks. Miinitõrjevõime vajab säilitamist, kuid kolm riiki peaks mõtlema ka oma võimete arendamisele kolmes uues suunas.

Esiteks peaks kolm mereväge olema valmis täitma, vähemalt piiratud mahus, muid meresõja distsipliine.

Ennekõike tuleb korraldada allvee- ja pealveetõrjeoperatsioone, mis on olulised, et tugevdada oma efektiivsust ja usaldusväärsust. Optimaalne võimalus saavutada mõistlikult uusi võimeid on hankida väikseid mitmeotstarbelisi aluseid, nagu korvette või raketikaatreid, ning võibolla täiendada ka valikuga mehitamata alustest.

Soome Squadron 2020 projekt on näide võimete ulatusest, mida saab integreerida modernsele mitmeotstarbelisele platvormile. Sellised alused võivad kaasa aidata ka mereolukorrateadlikkuse parandamisele ja funktsioneerida staabiplatvormidena.

Teiseks, vajadus kaitsta merekommunikatsioone ja ka meretaristut (sadamad, merealused kaablid jms), ning nurjata vastasel sõbralike mereteede häirimist, on osaliselt täidetav mineerimisvõime arendamise kaudu. Miinid, mida vahel nähakse kui vastu­meelseid relvi, võivad olla otsustava tähtsusega väikese rannikuriigi kaitsel. Soome on hea näide väikeriigist, mis on kodus nii ründavas kui ka kaitsvas miinisõjanduses.

Kolmandaks, võimalik lähenemine mereühenduste ja -taristu kaitsele, on maal paiknevate mobiilsete laevatõrjerakettide kasutamine. Tasakaal merekaitse vahel merel ja maa peal on Läänemere kontekstis asi, mis eeldab edasist analüüsi maksumuse ja tõhususe kohta.

Mere tähtsus rahu-, kriisi- ja sõjaajal sunnib Balti riike võtma oma mere­ vastutust tõsiselt ja tõrjuma „mere­pimedust” oma kaitse arendamisel. Pole kahtlustki, et merevaldkonna arendamine on kulukas ja on teisi konkureerivaid prioriteete. Seega pole usutav, et mõni Balti riikidest suudaks saavutada vajalikku võimekust üksi.

Selle asemel tuleks tõsiselt mõelda merelise võime saavutamisele, täitmisele ja juhtimisele jagatult, koostöös.

Hoolimata sagedastest deklaratsioonidest kõrgeimal tasemel Balti riikide kaitsekoostöö vajaduse kohta, on tegelikkus seisnenud käest lastud võimalustes ja raisatud ressurssides.

Kaitsekoostöö pole lihtne ja vajab ränka poliitilist tahet. Ilma koostööta merevaldkonnas, on Balti riikide mereväed määratud jääma Läänemere merekogukonna perifeeriasse ja Balti riikide kaitse ning heidutus võivad olla haavatavad merelt.

Edasist lugemist

Heinrich Lange, Bill Combes, Tomas Jermalavičius, and Tony Lawrence, To the Seas Again. Maritime Defence and Deterrence in the Baltic Region, ICDS, 2019.

SÕDUR september 2019 25

õhushow

˝ Ämari

Fotod: rms Mattias Allik, n-ltn Karl Alfred Baumeister

Liitlased fookus

Autor: Sigrid-Paula Pukk, õhuväe teavitusspetsialist

26 september 2019 SÕDUR

K

uigi Eesti õhuvägi loodi 21. novembril aastal 1918 ‒ vaid nädal enne vabadussõda, tähistatakse kokkuleppeliselt õhuväe aastapäeva igal aastal juulis, seda eelkõige lennuilma tõttu. Ka sel suvel soosis ilm õhuväe juubeli tähistamist ning Ämari lennubaasis toimus rahvusvaheline õhushow „100 aastat Eesti õhuväe sünnist“, kus sai näha üle 30 Eesti ja liitlasriikide lennuvahendi.

Esimest korda korraldas õhuvägi õhushow 2014. aastal, kui õhuvägi tähistas 95. aastapäeva.

2019. aasta õhushow nimel pingutas terve õhuväe koosseis ning ürituse planeerimine kestis kokku kolm ja pool aastat. Peale õhuväelaste olid ürituse korraldamisel abiks ka politsei- ja piirivalveamet koos abipolitseinikega, kaitse­ liidu Keila kompanii, sõjaväepolitsei ning vahipataljoni ja logistika­ pataljoni ajateenijad.

Hinnanguliselt külastas 13. juulil lennubaasi ligi 20 000 inimest, mida võib pidada ka rekordiks. Maapealsel väljapanekul oli vaatamiseks üle

25 lennuki ja kopteri. Kõige pikemad järjekorrad tekkisid NATO eelhoiatuse ja juhtimise lennuki AWACS ja USA transpordilennuki C-130 juurde, kuhu lubati kõikidel huvilistel siseneda. Õhus lõid laineid Poola õhuväe aerobaatika meeskond „Orlik“ lennukitega PZL-130, Eesti oma vigurlendur Jüri Kaljundi biplaanil Pitts S-2A, Dannebrogi 800. aastapäevaks Taani lipu värvidesse saanud hävitaja F-16, Soome õppehävitaja Hawk T1, USA hävitaja F-15 ja PPA kopter Agusta­ Westland AW139.

Suurimaks üllatuseks osutusid aga õhuväe enda piloodid kopteritega Robinson R44, kes sooritasid formatsioonis enneolematuid trikke ja elemente. Paljud olid aga Ämarisse tulnud, et näha USA viienda põlvkonna hävitajate F-35 ülelendu. Õhushow’d väisas ka Ameerika Ühendriikide õhuväe staabiülem kindral David L. Goldfein, mis on Eesti õhuväele suureks tunnustuseks.

Liitlased fookus SÕDUR september 2019 27

Missioon fookus

Eesti mehitamata sõidukid

Mali missioonil Autor: Sander Mändoja, nooremleitnant, ESTPLA-30 teabeohvitser

G

ao linn asub Mali vabariigi idaosas Sahara kõrbe äärealal.

Kohalik kliima ja keskkond on äärmuslikud: aasta keskmine tem­ peratuur üle kolmekümne plusskraa­ di, lõõskav päike, mis vaheldub vihmaperioodil suurte valingutega ning tolm, liiv ja vihmaperioodil pori. Siin teenivad alates möödunud aasta au­ gustist Eesti kaitseväelased, kes osale­ vad Prantsusmaa juhitaval mässutõrje­ operatsioonil Barkhane. Viimased kuud on Gao sõjaväebaasis näha olnud ka kahte militaarotstarbelist süsteemi, mida Eesti kaitseväe ja kaitsetööstusettevõtete Milrem Robotics ja Threod Systems koostöös siin katsetatakse.

Mehitamata maismaasõiduk (UGV – unmanned ground vehicle) THeMIS on Milrem Roboticsi aren­ datav mitmeotstarbeline roomiksõi­ duk. Malis katsetatakse peamiselt sõiduki transpordi- ja vaatlusfunkt­ sioone, kuid vastava modifikatsioo­ niga saab THeMISt kasutada ka kaugjuhitava relvasüsteemiga, sen­ sorite abil maapinnast lõhkekehade

28 september 2019 SÕDUR

otsimiseks või päästetöödeks. Milrem Roboticsi kaitseprogrammide osa­ konna direktor Jüri Pajuste rõhutab, et seadme arendamises on oluline osa koostööl kaitsejõududega: „Milrem Robotics teeb koostööd eri riikide kaitsevägedega, et arendada nii sõi­ dukit kui ka mehitamata sõidukite kasutamise doktriini.

Threod Systemsi mehitamata õhu­ sõiduki süsteemi (UAS – unmanned aircraft system) KX-4 LE Titan saab kasutada nii luure- kui julgestus- ja vaatlusülesannete täitmiseks. Iseseis­ valt suudab süsteemi kuuluv mehita­ mata õhusõiduk (UAV – unmanned aerial vehicle) õhus püsida kuni 45 minutit, kuid kahe ettevõtte koostöös valminud lahenduse tõttu on see või­ malik ühendada kaabliga THeMISe

Missioon fookus Fotod: Kaitsevägi

THeMIS näitab oma sõiduvõimet kõrbealadel ß

külge ning nii pikendada õhusoleku aega kuni kümne tunnini. Selliselt saab kahte mehitamata süsteemi ka­ sutada vaatlusplatvormina, mis või­ maldab ümbruses toimuvat jälgida nii tava- kui ka infrapunakaameraga.

Välikatsetused

Kaitseväe akadeemia rakendusuurin­ gute osakonna projekti „Mehitamata süsteemid lahinguväljal“ juhi Mats Mikkori sõnul on mõlema seadmega Kuperjanovi jalaväepataljonis välikat­ setusi tehtud alates 2018. aasta au­ gustist. „Kontrollisime ka seadmete tehnilist vastupidavust, kuid peamine rõhk oli kontseptsiooni katsetamisel, et näha kas ja kuidas sellised seadmed Eesti kaitseväe kergejalaväe üksuste juurde sobiksid. Samuti töötame välja meetodeid, mis lihtsustaksid mehita­ mata seadmete laiapõhjalist kasutusele võtmist,“ ütles Mikkor. Katsetustega jätkatakse ka sel väljaõppetsüklil, et kontrollida, kuidas eelmise tsükli õpi­ tuvastused seadme integreerimisel pä­ riselt uue üksuse peal töötavad.

Mali valiti seadmete katsetamiseks eelpoolmainitud proovilepaneva kesk­ konna tõttu, mis võiks luua eelduse täiendavaks (p)arendustööks kõrbekliimasse sobiva seadistuse väljatöö­ tamiseks. Samuti oli kavas katsetada mõlemaid süsteeme Eesti jalaväerüh­ ma koosseisus taktikaliste ülesannete täitmisel, et anda tagasiside, kas ja mil määral neist eri olukordades abi on.

Jüri Pajuste hinnangul on Milrem Roboticsi üks eesmärkidest kaitseväe­ laste töö lihtsamaks muutmine: „Kat­ setuste eesmärk Mali väga rasketes kliimatingimustes on veenduda THe­ MISe töökindluses ning seeläbi täius­ tada olemasolevat tehnilist lahendust.

Kui THeMISe kasutamine sõjalise operatsiooni piirkonnas muudab Ees­ ti kaitseväelaste tegevuse ohutumaks või lihtsamaks, on ettevõte oma ees­ märgid täitnud.“ Kumbki seade pole varem missioonipiirkonnas viibinud.

Mehitamata süsteemid jõudsid Gao sõjaväebaasi mai teises pooles ehk ligi poolteist kuud hiljem kui jalaväerühm Estpla-30. Nihe üksuse ja tehnika saa­

bumise vahel andis projektiga seotud inimestele aega sisse elada, kohalike tingimustega tutvuda ning täpsemalt planeerida, kus ja kuidas süsteeme kõige efektiivsemalt katsetada saaks.

Nii THeMIS kui ka KX-4 LE Titan on kõrgtehnoloogilised seadmed, mis vajavad hooldust ja oskuslikku kasuta­ mist, seega käsitsesid neid vaid vastava väljaõppe saanud kaitseväelased. Vaja­ dusel said operaatorid ühendust võtta ka mõlema firma esindajatega, kui tekkis küsimusi või probleeme, millele kohapeal kohe lahendust ei leitud.

Mootor töötab

Esimese ülesandena kontrollisid ope­ raatorid, kas kõik vajalik oli Eestist ikka teele pandud ja missioonipiir­ konda kohale jõudnud. Seejärel tehti esmane tehniline kontroll, et veendu­ da diiselgeneraatori, jahutussüsteemi ja pidurite töökorras olekus. Samuti tuli katsetada, kas roomikuid vedav elektrimootor töötab ühtlaselt – seda saab kontrollida sirgjoonelise sõidu­ katse abil.

SÕDUR september 2019 29

Missioon

Malis katsetamisel olev THeMIS kannab generatsioonitähist 4.5. Vara­ semate versioonidega võrreldes on see suuremate mõõtmetega ning võime­ kam nii kasutusmugavuse poolest kui ka tehnoloogilisest küljest. Näiteks on sellele paigaldatud uus käigukast ja paigutatud moodulid peegelpilti – nii on masinat võimalik veorežiimist puk­ seerimisrežiimi ümber lülitada palju kiiremini ja lihtsamalt. Varasemaga võrreldes on muudetud lihtsamaks ka UGV ja UAV omavahel ühendamine.

Malis katsetamisel olev THeMIS kannab generatsioonitähist 4.5.

Seadmete pingeerinevuse tõttu oli varem vajalik eraldiseisva konverter­ mooduli kasutamine, kuid nüüd on konverter THeMISesse sisse ehitatud ja kahte süsteemi saab kaabliga otse ühendada. Milrem Robotics tarnis kaks sama generatsiooni mudelit sel kevadel ka Hollandi relvajõududele ning ühe Norra relvajõudude teadusja arendustegevuse instituudile.

Gao baasis

30 september 2019 SÕDUR

Milremi sõiduk aitab esemete transpordil ß

Järgmine etapp oli infokogumise pe­ riood, kus operaator harjus masina muutunud gabariitide ja sõiduoma­ dustega ning katsetas seda Gao sõjaväebaasi eri piirkondades. See oli ühtlasi ettevalmistus põhjalikemaks katsetusteks, mis panid proovile UGV vastupidavuse kuumusele ning liivasele kõrbepinnasele.

Taktikaliste ülesannete täitmine eeldas samuti, et on olemas vähemalt esmane ülevaade, kuidas kohalikud tingimused THeMISele mõjuvad ning kas ja milliseid seadistusi oleks vaja muuta.

Detailsemad katsetused keskendu­ sid konkreetsele osale UGV-st, et saada ülevaade, millist mõju avaldab selle­ le kuumuse, päikesekiirguse ja tolmu koosmõju. Osa sõidukatseid tehti taht­ likult raskel maastikul, et näha, kuidas nii diisel- kui ka elektrimootorid koor­ musele vastu peavad ning kas seadme jahutussüsteem suudab rohkem kui neljakümnekraadises palavuses töö­ temperatuuri normi piirides hoida. Sa­

muti kontrollis operaator regulaarselt lintide seisukorda ja temperatuuri, et saada aimu nende kulumisest laava­ kivisel ja liivasel pinnal.

Suur küsimärk oli liiva ja tolmu mõju seadme jõudlusele, mis lõppkokkuvõt­ tes probleemiks ei osutunudki: võõrosa­ keste sattumine õhu- ja kütusefiltrisse

oli normi piires, seda ka pikemaajalisel kasutamisel. Küll aga pidi radiaatorit pärast iga sõitu suruõhuga puhastama, sest sinna ladestunud liiv veega kok­ kupuutel peaagu kivistub. THeMISe modulaarse ehituse tõttu on üksikute osade eemaldamine põhjalikumaks pu­ hastuseks ja hoolduseks lihtne.

Missioon KX-4 LE Titani ja THeMISe ka­ sutamine ühtse vaatlusplatvormina oli edukas. Kõige kauem olid kaks süsteemi kaabliga ühenduses ligi tund aega ning voolu ülekandumine UGV-lt UAV-le sujus tõrgeteta.

Estpla-30 liikmed kasutasid enda teenistuse jooksul UAV ja UGV vaat­ lusplatvormi korduvalt baasi julges­ tuspostide mehitamisel. Titani kolme­ kümnekordne optiline suurendus on piisav, et ka suurematel kõrgustel ümbritsevast maastikust hea ülevaa­

de saada, seda eriti Gao sõjaväebaasi ümbruses, mis on suures osas üsna lage kõrb.

Titan õhus

UAV kaasati korduvalt ka rühma pat­ rullidesse Gao linnas ja selle lähiümb­ ruses, kus üldise olukorrateadlikkuse suurendamise kõrval aitas see näiteks sõidukite kontrollpunktide juures tu­ vastada neid vältida püüdvaid autosid ja mootorrattaid. Seadme kasutus­ mugavus on kaitseväelastele rahul­

dav, selle transpordiasendist töökorda seadmine ei võta rohkem kui kümme minutit. N-ö letiversioonile pakuvad tootjad ka eraldi UGV peale kinnita­ tavat platvormi, mis on mõeldud UAV tõusmiseks-maandumiseks ja trans­ pordiks. Selliselt ei ole seadet asukoha muutmisel tarvis transpordikohvrisse pakkida, vaid see on igal ajal valmis õhku tõusma.

Nii nagu THeMISele esitas Mali kuum kliima väljakutse ka Titanile, eeskätt ühendusele UAV ja juhtpuldi SÕDUR september 2019 31

Missioon

vahel. Praktikas tähendas see ajutisi häireid juhtpuldi ekraanile kuvatava pildi kvaliteedis. Oma rolli mängis siin ka see, et operatsioonipiirkonnas kehtivate sidealaste piirangute tõttu ei olnud signaali edastamiseks võimalik kasutada standardmodemit, vaid ana­ loogi, mis oli kõrgemate temperatuu­ ride suhtes tundlikum.

Malis katsetusel olev THeMIS on konfiguratsioonilt logistikaplatvorm.

See tähendab kahe lindiga veomoodu­ li keskel asuvat metallpuuri, millele on võimalik laadida erinevaid asju: laske­ moona, toitu, relvastust, seljakotte ja kõike muud. Platvormi kandevõime on 750 kilogrammi ning tõmbejõud 2,1 tonni – piisav soomustransportöö­ ri Sisu XA-188 pukseerimiseks.

Gao sõjaväebaasi äärealal olev künk­ lik territoorium oli väga sobiv UGV maastikuvõime katsetamiseks. Tehase­ andmete järgi suudab masin ronida üles kuni kolmekümne kraadisest kal­ dest, kuid katsed näitasid, et võib üle­ tada ka paar kraadi järsemaid künkaid.

Ronimisvõime puhul mängis olulist rolli platvormil olev raskus: tühjalt sõi­ tes kaevasid roomikud ennast piisava haardejõu puudumisel palju kergemini liivasesse pinnasesse kui pool- või täis­ lastiga sõites.

Sisul käis üle jõu

32 september 2019 SÕDUR

KX-4 LE (Long Endurance) Titan ß

Sama tähelepanek kehtis ka pukseeri­ mise puhul – paarisajakilose kandami­ ga suutis THeMIS sõita üles kallakust, mis käis Sisu XA-188-le üle jõu ning seejärel ka soomuki samast künkast üles tõmmata. Missiooni eripära tõttu ei ole UGV-d senini olnud otstarbekas Eesti jalaväerühma patrullides kasutada, sest need on enamjaolt motoriseeritud ning ka jalgsi patrullides jäetakse ülemäära­ ne varustus reeglina soomukitele. Küll aga on sõiduk lihtsustanud rahvusliku toetuselemendi liikmete tööd, kes ka­ sutavad seda baasi sees kaupade trans­ portimiseks ning laskeharjutustel nii jalaväe- kui ka tankitõrjesihtmärkide vedamiseks.

Praeguseks on THeMIS kogunud Malis üle 300 kilomeetri ning tõesta­ nud, et süsteem tervikuna peab kõrbe­ tingimustele vastu. Tõsi, hoiustamiseks on eelistatud varjulisem keskkond, sest liitiumakudele ei mõju pikaajaline kuumus ja päikesevalgus hästi. Sõidu­ kil on olnud väiksemaid tehnilisi vipe­

rusi, kuid need on operaator suutnud omal käel lahendada. Olulise tähelepa­ nekuna võib tuua välja lintide kiirema kulumise võrreldes Eesti tingimustega.

Selles on süüdi temperatuur ja pin­ nas, mis kulutavadki pehme kummiseguga lindid kiiremini läbi. Üks või­ malik lahendus võiks olla soojas kliimas rakendatavate masinate lintide valmis­ tamisel uue ja kõvema kummisegu

kasutamine. Kõik tähelepanekud do­ kumenteeritakse ning on tootjale loode­ tavasti edasises arendustöös abiks. Teh­ nilise poole kõrval aitas UGV kohalolek Eesti kaitseväge Gao sõjaväebaasis kahtlemata nähtavamaks muuta: eri kuju ja suurusega soomusmasinaid täis baasis püüdis juhita roomiksõiduk kon­ kurentsitult enim pilke ning tekitas liit­ lassõdurite seas suurt huvi.

Missioon ESTPLA-30 laskeharjutus koos liitlastega Malis ß

Kolonelleitnant Sten Allik, kaitseväe peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna vanemstaabiohvitser Sõjalistel operatsioonidel uue tehnoloogia katsetamine annab hindamatu teadmise ja kogemuse. Isegi juhul, kui katsed ei ole otseselt hankeprotsessiga seotud, avardab see vaadet, kuidas uudsed vahendid, eraldi ja koosmõjus kasutades, võivad muuta või mitmekesistada meie tegutsemisviise.

Ettevõtetele annab see loomulikult üliväärtuslikke teadmisi seadmete vastupidavuse kohta keerulistes tingimustes.

Targalt korraldades on kasu mõlemapoolne.

Eesti kaitseväe ja kaitsetööstusettevõtete tihe koostöö ja lühike koordinatsiooniahel annab võimaluse tuua operatsioonipiirkonda uusi vahendeid oluliselt lihtsamalt

ja kiiremini, kui seda suudavad suured armeed.

Me peame seda vaatama kui oma eelisseisundit, sest kaitsetehnoloogia arendamisel on alati kaks külge - tehnoloogia ise ning selle pakutavad uued võimalused operatsioonide kontekstis.

Selles viimases ei ole meil mingit takistust olla teatud valdkondades maailma tipptegijate hulgas.

Uued lahendused asuvad mitte kuskil mujal, kui kiivri varjus, juhi peas. Sealt nad algavad ja sinna võivad nad ka pidama jääda. Ehk siis küsimus on selles, kui terava ja avara silmavaatega me otsime lahendusi, mis meie olemasolevast rutiinist ja n-ö mugavustsoonist väljaspool on.

Kaitseväes peaksime olema palju julgemad uue tehnoloogia katsetamisel, sh sõjalistel operatsioonidel.

Ilmselgelt on selle eeltingimuseks tehnoloogia piisav arendatuse ja katsetuse aste.

Me ei tohi võtta tarbetuid riske ja kasutatav tehnika peab olema piisavalt vastupidav. Aga me ei tohi olla ka liiga tagasihoidlikud.

Meie väiksus on siin meie eeliseks, sest uue katsetamisel on paindlikkus üks edu aluseid.

Kuna oleme Malis osa Prantsuse rahvuslikust sõjalisest operatsioonist, siis on sobiv märkida, et äsja, 11. juulil, ilmus Prantsuse relvajõudude dokument (Documentation d’orientation de l’innovation de defence

2019), mis määratleb koos ressursiraamistikuga uue tehnoloogia arendamise ja kasutuselevõtu rõhuasetused, et tagada väevõime eesmärkide saavutamine.

Sealt joonistub väga selgelt välja vajadus ja sellest tulenev siht võtta taktikalisel tasandil kasutusele mehitamata, autonoomseid funktsioone omavaid süsteeme. Meie aga juba katsetame sarnaseid süsteeme. Isegi kui soovida nende süsteemide kõrgemat autonoomia taset, annab praegune eksperimenteerimine tegelikult juba palju parema mõistmise tulevikutehnoloogia kasutusvõimalustest ja mõjust.

SÕDUR september 2019 33

Venemaa fookus

Putini Venemaa ˝ kakskümmend aastat hiljem Autor: Kalev Stoicescu, rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur

Putinil on judos must vöö, kuigi maailmas arutletakse, kas ta selle ka tegelikult välja on teeninud ß 34 september 2019 SÕDUR

Venemaa fookus Fotod: Scanpix

16.

augustil möödus 20 aastat päevast, mil Vladimir Putin ilmus Venemaa ja kogu maailma poliitilisele areenile. Olin siis Eesti suursaadik Ameerika Ühendriikides ja mäletan, et varsti kutsus mind enda juurde privaatsele kohtumisele asevälisminister Strobe Talbott, kelle ainus küsimus oli „Kes on Putin?”.

Ma olin pisut hämmeldunud ning naljatledes ütlesin Talbottile, et ma ei saa ju rohkem temast teada, kui teab nende luure keskagentuur (CIA). Meil oli siis küllalt hämara taustaga Putini kohta teada, et ta on professionaalne KGB-lane, kes juhtis välissuhete komiteed Peterburi linnavalitsuses (1991–1996), ilmselt topelt alluvusega FSB-le ja formaalselt linnapea Anatoli Sobtšakile (kes suri veebruaris 2000 küllalt kahtlastel asjaoludel Kaliningradis, 62-aastaselt, kui Putin ja tema toetajad valmistusid maikuus toimunud presidendivalimistel võimu kindlalt haarama).

Meenus ka teadmine seigast, veebruaris 1994 Hamburgis toimunud hansalinnade ürituselt, mõned kuud enne Vene vägede välja viimist Eesti pinnalt, mil Putin lahkus saalist demonstratiivselt, parkettpõrandal trampides ning ust paugutades, kui president Lennart Meri hoiatas Euroopat ja kogu maailma uinumise ohu eest.

Meri mõtles võimatusele, et Venemaa võib saada peatselt – kui üldse kunagi – meiesuguseks demokraatlikuks ning mitte-agressiivseks riigiks.

Putin suundus Moskvasse juunis 1996, kui Sobtšak kaotas kohalikel valimistel Vladimir Jakovlevile, kellest sai Peterburi esimene kuberner. Saatus tegi oma valiku, kuid mis oleks saanud, kui Sobtšak oleks valimiste võitjaks osutunud?

Vladimir Putin tegi Moskvas kolme aastaga ülikiire trampliin-karjääri, töötades presidendi administratsioonis, FSB-s peadirektorina ja riikliku julgeolekunõukogus sekretärina ning saades üksnes üheks nädalaks peaministri asetäitjaks enne peaministriks nimetamist.

Talbotti küsimusele vastates jäi minul vaid lisada, et mul on halb kõhutunne, sest võimu ei haaranud Venemaal (augustis 1999) tundmatu Putin, vaid kõigile vägagi tuttav KGB/ FSB ning Vladimir Vladimirovitš, kes oli siis väga noor, alles 46-aastane. Pealegi, lühikese ja „in”-iga lõppeva nimega Venemaa juhid

SÕDUR september 2019 35

Venemaa

(Lenin, Stalin, Putin) 20-ndal sajandil pole Eestile ja kogu maailmale mitte midagi head tähendanud.

USA ja Venemaa suhted olid 1999. aasta kevadel järsult saavutanud külma sõja järgse mõõna, kui lääneliitlased karistasid Kremli vastuseisule vaatamata õhurünnakutega Venemaa liitlast ehk Slobodan Miloševici juhitavat Serbiat. Venemaa keeldus osalemast partnerina NATO tippkohtumisel Washingtonis (aprillis 1999).

Kahepoolsete suhete kriitilise seisu üle kurtis mulle ka Juri Ušakov, toonane Venemaa suursaadik USA-s, kes on 2012. aastast Putini välispoliitika nõunik. Propagandakanali RT peatoimetaja Margarita Simonjan on rõhutanud, korrates Moskva ametlikku narratiivi, et alliansi õhukampaania Kosovos ja Belgradis oli justkui murdekoht, millest alates Vene-

maa ja USA/Lääne vahelised suhted on järjest halvenenud.

Kremli vaatevinklist Venemaad alatähtsustati ja alandati. President Bill Clinton käsitles Venemaad teisejärgulise ehk regionaalse võimuna, keda juhtis vana, tõbine ja alkoholilembene Boriss Jeltsin. Clinton ja IMF olla justkui orkestreerinud Jeltsini taasvalimist 1996. aastal, et Venemaad ei hakkaks uuesti juhtima kommunistid (Gennadi Zjuganov) ning riigi nõrk ja kaootiline seisund püsiks.

Putin, kes (ametliku eluloo kohaselt) kolis Peterburist Moskvasse mõni päev enne Jeltsini võitu, tõenäoliselt meenutas ameeriklaste „sekkumist” Venemaa siseasjadesse (1996. aasta presidendivalimistesse), kui ta andis 20 aastat hiljem rohelise tule USA presidendivalimistesse sekkumiseks, millel oli hoopis laiem mõte ja tähendus, kui lihtlabane kättemaks. Putin ratsutas võimule oma Peterburi/FSB kamraadidega sellel taustal, käskides FSB-l luua sobiva fooni uue ning võiduka Tšetšeenia sõja alustamiseks.

Putini versioonid 0.0 kuni 6.0

Paljud vaatlejad arvavad, et Venemaa president on 20 aastaga läbinud pea täieliku metamorfoosi, tuues välja tema arengut järjestikes valitsemisperioodides – tundmatusest isikukultuseni välja. Selles on omajagu tõtt, sest mõistagi on Putin paljude aastatega omandanud tipptasemel valitsemiseks kogemusi, vilumusi ja tarkusi (mida tal vanast – keskpärase KGB-lase

36 september 2019 SÕDUR

Venemaa ni” ja Venemaa vahele võrdusmärki tõmbama.

Seda, kes on kriitiline Putini ja tema autokraatlik-kleptokraatliku režiimi suhtes, paratamatult tembeldatakse russofoobiks, kuigi selle mõiste vastand russofiilia ei tähenda sugugi mitte armastust ajutise Putini, vaid ka pärast Putinit kestva Venemaa, selle keele ja kultuuri jne vastu.

Kremli poliittehnoloogid, sealhulgas Vladislav Surkov, on arendanud hoolega samal ajal Venemaa ideoloogiaid (näiteks lähivälismaa ja kaasmaalaste poliitikat, samuti Uus-Venemaa ja pan-slavismi uuendatud versioone) ja Putini imagot. Putin on näitleja, kes täidab iga päev ja iga kell mingit rolli (lipsustatud riigijuht, hea isa, tubli kalamees, julge lendur jne), kuid temast

Putin demonstreeris augustis Krimmis oma jõudu motikajõugu ninamehena ß

– rasvast polnud võtta) ning ta on oma (vähemalt välist) enesekindlust jõudsalt kasvatanud.

Kuid teisalt, ei ole Putin muutunud agressiivse ja kättemaksuhimulise poliitika viljelejaks, sest ta on seda alati olnud. Peale selle on ta jätkuvalt nii hingelt kui ka mentaalselt „organite” töötaja, kes on samasuguste lähedaste inimestega ümbritsetud ning näeb igas enda jaoks potentsiaalselt ohtlikus, kahjulikus või ebameeldivas sündmuses USA(CIA) / Lääne erioperatsioone ja konspiratsioone. Venemaa on läänemaailmale vastanduv ja isoleeruv riik, mida on õigupoolest juhtinud „organid”, mis on infiltreerinud ja kontrollivad riigi kõiki olulisi valdkondi ja võimutasandeid – majandust, poliitilisi parteisid ja parla­menti, kohtu­ süsteemi, jõu­­struktuure, massi­meediat (eriti tele­­visiooni), isegi „vä lis­­a gentide„-vab­u kod a ­­n i k uü hendu si, rää­k imata õigeusu kirikust ning tsentraalsest ja regionaalsest täitevvõimust.

Kreml ei väsi, 24 tundi päevas, „kollektiivse Puti­

SÕDUR september 2019 37

Venemaa

ß

2011. aastal kõneles Putin oma innukatele jüngritele Seligeri laagris

ß

ß

Venemaa president käis isiklikult batüskaafiga Soome lahes uppunud allveelaeva uurimas

Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni näpuviibutus ajas Putini naerule

Versioon 0.0 on võimu­ haaramine FSB poolt ning Venemaa suhtelise või näilise liberaalsuse lõpu algus.

38 september 2019 SÕDUR

pidi samuti saama ikoon – Ameerika-vastane mässaja, nagu Che Guevara, kelle näoga T-särke või rinnamärke kannavad kogenematud, kuid muutusi taotlevad noored üle maailma.

Kremli poliittehnoloogid ei ole siiski midagi eriti uut välja mõelnud, vaid toetuvad vanadele klišeedele. Vaatasin hiljuti dokumentaalfilmi Benito Mussolini võimule tõusust ja valitsemisest – Kreml on pea täpipealt kopeerinud fašistliku diktaatori nippe, sealhulgas palja ülakeha näitamine, tiigrikutsu kallistamine jpms.

Kuid meenutagem Putini teekonda läbi erinevate „versioonide”. Versioon 0.0 on võimuhaaramine FSB poolt ning Venemaa suhtelise või näilise liberaalsuse lõpu algus (august 1999 kuni mai 2000). Septembris toimusid sama käekirjaga pommiplahvatused (trotüülist võimsama RDX kasutamine) Moskvas ja mujal Venemaal ning surma sai üle 300 inimese.

Nende terroriaktide viimane ohver, Aleksander Litvinenko, kes nähtavasti õigusega süüdistas FSB-d, suri seitse aastat hiljem polooniumimürgitusse Londonis. Putin asus kohe ennast Jeltsinile vastandama, tõestades, et ta on kõva käega, „allutab” Tšetšeeniat (kuigi ta midagi paremat lõpuks ei saavutanud, kui mafioosliku kokkuleppe Ramzan Kadõroviga) ning kaitseb Venemaa püha territoriaalset terviklikkust (mis teiste riikide – näiteks Ukraina – puhul ei tähenda mitte midagi). Jeltsin eemaldati plaanipäraselt 1999. aasta viimasel päeval, et 2000ndad algaks vene rahva jaoks ühtlasi uue ajastuga. Jeltsinil õnnestus endale

ja oma perele immuniteet tagada, kuid Putinil, vaadates tulevikku, vaevalt õnnestub seda sama saavutada, et pääseda puhtalt oma kokku riisutud varaga. Teisalt hakkas Putini õnneks nafta hind maailmaturul tõusma, mis võimendas uue tsaari positiivse imago kodumaal, kui taevast saadetud päästeingel.

Putin 1.0 (2000 kuni 2004) tähendas võimuvertikaali loomist ja selle tugevdamist. Venemaa valitsejal oli algul ka läänemaailma toetust vaja, sealhulgas selleks, et olla n-ö parketikõlblik ning saavutada võimalikult suur populaarsus oma riigis.

Tema esimesed kontaktid lääneliidritega (näiteks Suurbritannia peaministri Tony Blairi visiit Peterburis veel enne Putini presidendiks valimist, mais 2000) olid ainult väliselt sõbralikud, kuivõrd nad olid Putinile imagoloogiliselt kasulikud – lisaks läänemaailma juhtide vahetuks tundmaõppimiseks, sest Putini jaoks on isikud ehk riigijuhid justkui sama olulised kui nende riigid. Seda näitab ka tema suhtumine näiteks Donald Trumpi või Angela Merkelisse.

Oluliseks pöördeks oli strateegilise tuumaallveelaeva Kursk uppumine augustis 2000, mis näitas Putinile ja kogu maailmale Venemaa relvajõudude küllalt katastroofilist seisu nii moraalses kui ka tehnilises ja professionaalses mõttes. Putin tegi pärast seda šokki nähtavasti enda jaoks otsuse, et kui ta suudab võimu säilitada, siis ta pühendub täielikult Venemaa sõjalise võimsuse ülesehitamisele, mida ta on ka teinud.

Venemaa Soome president Sauli Niinistö tutvustab Putinile Suomenlinna kindlust ß

Sukeldumine jääauku peaks demonsteerima Putini vaprust...

Putin kuulutas oma presidendi teekonna alguses, et ta toetab vaba ajakirjandust, kuid ta sai peatselt aru, et flirtimine liberaalse demokraatiaga on tema ambitsioonidele kahjulik ning Venemaa jaoks ikkagi võõras nähtus.

Ka Mussolini oli algul innukas sotsialist, kes õige varsti – olles ajalehe Il Popolo (itaalia keeles „Rahvas”) toimetaja – mõistis ajuloputuse mõju masside üle ning muutus maailma esimeseks suurpropagandistiks, kelle eeskuju järgisid Hitler, Stalin ja paljud teised.

Putin 2.0 algas pärast seda, kui Venemaa suhted Läänega hakkasid selgelt halvenema, sest kollektiivne Putin vahistas 2003. aastal „teisitimõtleja” Mihhail Hodorkovski, kelle vara (Jukose) omandas ebaseaduslikult Venemaa teiseks meheks tõusnud Igor Setšin (Rosneft), ning Riigiduuma valimisi võltsiti võimupartei Ühtse Venemaa kasuks ja Kremlist sõltumatu (s.t toona FSB kontrollimata) opositsiooni parlamendist välja tõrjumiseks ja marginaliseerimiseks.

Nafta ja gaasi ekspordist teenitud raha najal – sest Venemaa majandust ei ole seni suudetud reformida ja kaasajastada – paranes vene rahva elatustase mõnevõrra, mida nimetati „ühiskondlikuks kokkuleppeks”. Venemaa kodanikud ütlevad sisuliselt lahti oma poliitilistest õigustest ning ei kurda õigusriigi, vaba meedia jne puudumise üle, olles rahul riigi tagatud vähemalt minimaalse elatustasemega, mis on selles mõttes edasiminek võrreldes Jeltsini-aegse vaesuse ja korralagedusega.

Kremli kollektiivne paranoia süvenes pärast Ukraina esimest Maidani (2004), kui seal tuli võimule ausate valimiste kaudu „ameeriklaste kandidaat” Viktor Juštšenko. Putin ja tema lähikondlased nägid siis (ja näevad siiani) tonti, mida pole olemas – USA ja kogu lääne­ maailma kavatsust Putini režiimi kukutada ning Ukraina Venemaalt „ära võtta” (justkui NATO-sse astumine tähendab lääneriikide sõjalist invasiooni, kunagise Varssavi Pakti kombel, või Ukrainal puudub igasugune õigus ise oma saatuse üle otsustada).

Putini riigikõne (2006) ja esinemine Müncheni julgeolekukonverentsil (2007) andsid külma sõja keeles väga selgelt märku, et Venemaa ei kavatse loobuda oma puhvertsoonist (mida Moskva on alati eelistanud rajada teiste riikide ja rahvaste arvelt, mitte oma enda tohutu territooriumi sees, kui see on nii väga vajalik) ning on sõjalisteks aktsioonideks valmis.

Putin 3.0 toimus Dmitri Medvedevi presidentuuri ajal (2008 kuni 2012), kui kõik teadsid väga hästi, kes Vene riiki (endiselt) juhib. Formaalse võimuvahetuse presidendi ja peaministri vahel võttis vene rahvas pige­m võltsentusiasmiga vastu. Medvedevi ajal ja vahetult enne seda toimusid väga olulised välispoliitilised sündmused, mis jätsid Putini mõtlemisele ja käitumisele tugeva pitseri – Kosovo iseseisvumine ja kiire tunnustamine lääneriikide poolt alates veebruarist 2008 süvendas Putini paranoiat, et Lääs soovib teda kõigutada ja kukutada.

ß

ß

...noorteliikumise Naši liikmetega käesurumine aga jõudu

Putin 3.0 toimus Dmitri Medvedevi presidentuuri ajal (2008 kuni 2012), kui kõik teadsid väga hästi, kes Vene riiki (endiselt) juhib.

SÕDUR september 2019 39

Venemaa

ß

ta ning maailmale näidata, et Venemaa on võimas ja ohtlik ning temaga tuleb igal juhul arvestada.

Putin astus tubli sammu edasi Mussolini ideaalide ja poliitika suunas, mille kohaselt maailmas loevad ainult võim ja otsustavus ning kõik muu, sealhulgas rahvusvaheline õigus, teiste riikide suveräänsus, oma enda kohustused jne, on teisejärguline. Putini (tinglikult öeldes) sõprade ring kahanes tunduvalt, piirdudes Bashar al-Assadiga, Gerhard Schröderiga, Gérard Depardieuga jts.

Kreml mässis ennast üha sügavamale valede ja künismi võrku, mis puudutab Krimmi ja Donbassi, Malaisia reisilennuki alla tulistamist, Süüriat ja keemiarelvade kasutamist, Skripali mõrvakatset, USA presidendivalimistesse sekkumist jne. Valetamine ja Lääne ähvardamine (sealhulgas tuumarelvadega ja keskmaa rakettidega, mis on INF-lepinguga keelatud) jätkub, sest Kremlil pole võimalik taluda näokaotust, mis võiks tähendada Putini režiimi kokkuvarisemist.

Konevetsi kloostris küünalt süüdates näitab Putin oma usumeelset külge…

…aga siis paneb jälle uisud jalga, et väravat lüüa ß

40 september 2019 SÕDUR

Putini hammas läks verele, rünnates Gruusiat augustis 2008 ning pääsedes väga kergelt, ilma sanktsioonideta ja praktiliselt hukkamõistuta. Uus paranoia laine Kremlis tekkis Araabia kevade tõttu (alates 2011), kusjuures Putin olevat väidetavalt palju kordi kohkunud näoga vaadanud Liibüa diktaatori Gaddafi tapmise videot (iga diktaatori õudusunenägu).

Putin 3.0 võttis selge suuna Venemaa militariseerimisele (eelistades kulutusi kaitsele ja julge­ olekule isegi pensionifondidele) ja eluaegse võimu kindlustamisele.

Versioon 4.0 (2012 kuni 2018) algas massimeeleavaldustega (Bolotnaja väljak jne), mis tähistasid uut Putin-Medvedevi vangerdust ehk võltsitud valimisi. Venemaa majanduslik kriis hakkas 2013. aastal selgelt ilmet võtma, mistõttu oli vaja vene rahvast režiimi ümber mobiliseerida. Väljavaade avanes Kiievis puhkenud teistkordse Maidani ülestõusuga, mis oli ühtlasi Putini jaoks suurepärane võimalus 2004. aasta alandava kaotuse eest kätte maks-

Putin 5.0 (2018 kuni 2024) peaks tähendama võimu küpsust, stabiilsust ja oma ajaloolisele pärandile rõhumist. Paraku on Putin käskinud moodustada eliitüksustest 400-tuhandelise Venemaa kaardi(väe). See on hiiglaslik märulipolitsei, mille olemasolu on täielikus vastuolus presidendi väidetava populaarsusega ehk rahva armastusega oma juhi vastu.

Putini Venemaa on järjekindlalt liikunud isolatsiooni ja sõjaks valmistumise suunas, kuigi Läänel pole vähimatki kavatsust Venemaad ohustada ning Hiina peaks olema Moskva lähedane partner.

Putini afäär Ukrainas ei ole kindlasti lõppenud, sest selle mõte ei olnud Krimmi jõhker varastamine ja Donbassis vägivaldse kaose tekitamine, vaid kogu Ukraina allutamine Kremli tahtele.

Putin on suutnud ennast positsioneerida maailma riigijuhtide esikolmikusse koos USA presidendi Donald Trumpi ja Hiina liidri Xi Jinpingiga, kuigi Venemaa on ilmselgelt USA ja Hiina väikevend (eriti majanduse mõttes).

Ta ei soovi minna ajalukku kaotajana (nagu Nikolai II või Mihhail Gorbatšov), vaid Venemaa uue näo ja kuulsusrikka ajastu loojana, nagu Surkov ühes hiljutises artiklis teda juba ette kujutas.

Putin jätkab Venemaa vana traditsiooni, mille kohaselt ise (s.t vene rahva enamus) ei ela (hästi) ega lase ka teistel elada. Ohvriks võivad langeda kõigepealt Ukraina ja Gruusia, kui Lääs väsib neid toetamast ja annab Venemaale

Venemaa järele (NB! Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee hiljutine hääletus Venemaa kasuks) ning seejärel võib Putini pilk pöörduda meie poole.

Kuidas edasi?

Kas tuleb ka seitsmes Putini versioon (6.0)? See on täiesti võimalik ja isegi möödapääsmatu, kui Putin on täie tervise juures ning tema „kollektiiv” on jätkuvalt kontrolli all ega murene otsustavaks elu ja surma peale heitluseks (ajendatuna eeskätt majanduslikest huvidest ehk riigi raha varastamise himust). Putinist võib saada näiteks Venemaa ja Valgevene liitriigi juht, kelle formaalses (ja ka praktilises) alluvuses on Venemaa president, kelleks võib saada uuesti peaminister Medvedev. Siis oleks ka Valgevene igaks juhuks tugevamini Moskva külge ankurdatud.

Putini pärandit on väga raske muuta isegi siis, kui teda mingil viisil ja põhjusel võimult kõrvaldatakse. Seetõttu jääb Venemaa poliitika põhiolemus, mis on Eestile vastuvõetamatu ja ohtlik, pikkadeks aastateks püsima.

Lõpuks, mingil määral on õigus ka neil, kes väidavad, et me ei saa mitte kuidagi Venemaaga (koos) või Venemaata. President Kersti Kaljulaid kohtus Putiniga ja neil oli piisavalt palju aega, et läbi arutada kõik olulised probleemid, mis meile muret teevad, isegi elektrivõrkude lahutamine.

Kuid Venemaaga peetaval dialoogil ei ole mingeid tulemusi, kui räägitakse täiesti vastandlikes poliitilistes keeltes.

Putin mõtleb nagu Xi Jinping või Donald Trump. Ta ei soovi reeglipärast maailmakorda, milles ka kahepoolsed kokkulepped „suurte” (või suur- ja väikeriikide) vahel peavad alluma mingitele reeglitele, mis annavad sõna­õigust ka kolmandatele pooltele (näiteks Euroopa Liidule, väikeriikidest rääkimata).

Nad tahavad diilipärast maailmakorda, nagu 19. sajandil. Trump saab olla USA president kuni 2024. aasta lõpuni ning kuigi ta võib selleks ajaks veel palju (negatiivset) korda saata, ta ei saa olla kauem võimul. Võib-olla lõpeb siis ka Putini ajastu Venemaal ning loodetavasti on maailm 2024. aastal tänasega võrreldes veel ära tuntav.

SÕDUR september 2019 41

Venemaa

Venezuela president Nicolas Maduro proovis ise Venemaal valmistatud tanki juhtida

Autor: Henrik Einre, leitnant ß

Wagner grupi globaalne haare 42 september 2019 SÕDUR

W

agner grupi kurikuulsast ja esimest korda avalikust lüüasaamisest Süürias on möödunud juba enam kui aasta ning tundub, et seda võib pidada teatud avalikuks avalöögiks selle firma1 tuntuks saamisele. Siiski võttis Venemaa küllaltki ootamatult just Süürias endale punktivõidu, sest need samad USA ja tema toetatud jõud, kelle käest Wagner 2018. aastal lüüa sai, tõmmati aasta hiljem suuremas osas Süüriast välja.

Möödunud aasta jooksul on Wagner grupi võitlejaid leitud kodust järjest kaugematest kohtadest. Aastail 2014–2016 ja edaspidigi oldi kohal Ukrainas ja Süürias, kuid siis laieneti juba kaugematele „turgudele“.

2017.–2019. aastani kinnitas Wagner grupp kanda Jeemenis, aga ka vaesei-

Venemaa Fotod: Scanpix Liibüa sõjapealik Khalifa Haftar käis Moskvas Venemaalt toetust taotlemas ß

mates ning kodusõdadest kõige enam räsitud Aafrika osades: Kesk-Aafrika Vabariigis, Liibüas, Madagaskaril ja Sudaanis. 2019. aasta alguses lisandus sellesse nimekirja veel kriisis vaevlev Venezuela, mille näiliselt sisepoliitilisse kriisi on tegelikult sisse põimitud nii Venemaa kui ka USA huvid ning nendevaheline varjamatu vastasseis.

Vene riigi hübriidsõja skalpellina leidis Wagner grupp väidetavalt oma tee Venezuelasse kohe kriisi alguses2 ja ühe allika kohaselt isegi juba enne presidendivalimisi 2018. aasta mais.

Wagner grupi ülesanded Venezuelas on ilmselt ennetavad, turvatakse president Madurot ja tema valitsust ning toetatakse Madurole lojaalsete üksuste väljaõpet.

Kui aga Venezuelas peaksid meeleavaldused ja tänavarahutused arenema

sisekonfliktiks, ei ole välistatud Wagneri võitlejate kasutamine võimekordistajatena, et nende enda treenitud (para-)militaaride abil taastada või hoida kontrolli all suuremaid linnu ning naftatööstusi.3 Naftatööstused, nagu nad olid Süürias, on ka Vene­ zuelas Kremli erilise huvi all, sest selle riigi naftatööstusesse on inves­teeritud miljar­deid dollareid Vene riigi või valitsusega seotud oligarhide raha. Viimati kirjeldatud tegevustes on Wagneril täita sarnane roll kui Süürias, kus samuti on autoritaarset režiimi toetatud nii nõu kui jõuga, et tagada kontroll oluliste linnade ja (nafta-) tööstusobjektide üle.

2019. aasta suve algus on siiski toonud Venezuelas teatud pingelõdvenduse, nii et veel mai alguses kriitilise piirini jõudnud rahutused näitavad praegu rahunemise märke. Pealegi on juba ka meedias kõlanud fakt, et Venemaa viib oma sõjalisi nõunikke Venezuelast ära. Kas nende hulgas on ka Wagner grupi teenistujaid, ei ole täna teada4. Samas Wagner grupi oletuslikku suurust arvesse võttes (2500–6000 võitlejat) on neil võimekus osaleda mitmes konfliktis korraga, mida nad kindlasti ka kasutavad. Kui hüpoteetiliselt peaks Venezuela konf-

likt kunagi paisuma kodusõjani, ei ole välistatud sarnaste võrdlemisi ohtlike olukordade teke nagu Süürias, kus justkui kogemata sattusid vastamisi Wagner grupi võitlejad ja USA toetatud paramilitaarid.

Samal ajal kui suurem globaalne tähelepanu oli 2019. aasta varakevadel pööratud Venezuelale, toimus selle konflikti varjus hoopis konkreetsem sõjaline tegevus Liibüas. Juba 2019. aasta alguses alustas Liibüa Rahvusarmee juht, sõjapealik Khalifa Haftar pealetungi eesmärgiga vallutada pealinn Tripoli, kus praeguseni on veel võimul ÜRO tunnustatud Liibüa valitsus. Juba enne pealetungi algust oli teada, et Haftar on alates 2016. aastast korduvalt külastanud Venemaad.

2018. aastal kohtus ta seal välisministri 1 Inglise keeles on kasutusel kaks eraldi terminit, „private security company (PSC)“ ja „private military company (PMC)“. Viimase kohta eestikeelset mugavat terminit pole, seega kasutatakse siin artiklis läbivalt „eraturvafirmat“ kui terminit, millega pigem mõeldakse „private military company“ tunnustele vastavaid ettevõtteid.

2 www.err.ee/904526/reuters-venezuelasvoib-olla-sadu-vene-palgasodureid 3 jamestown.org/program/arerussian-mercenaries-ready-todefend-venezuelas-maduro/ 4 www.postimees.ee/6698176/venemaatoob-sojalisi-nounikke-venezuelast-ara

SÕDUR september 2019 43

Venemaa

ja kaitseministri, aga ka Wagner grupi „ristiisa”, oligarh Jevgeni Prigožiniga5.

Juba 2018. aasta suvel lekkis meediasse infokilde, et Wagner läheb peatselt Liibüasse või juba on seal, seega võib sellest järeldada, et kui mitte suurem sõjaline kampaania, siis vähemalt 2019. aasta alguse pealetungi­ operatsioon oli Haftari ja Kremli vahel koordineeritud ning Wagner grupi osalus selles juba pikemalt planeeritud.

Väidetavalt on koos Wagner grupiga Liibüasse tarnitud ka Vene päritolu raskerelvastust, sealhulgas droone, suurtükke ja tanke.

Liibüas leiti Tripolile suunatud SCUD-raketisüsteem

taid. See, kas Liibüast kujuneb Wagneri jaoks uus Süüria, saab selgeks ilmselt selle aasta lõpuks. Siiski pole ka välistatud, et kui Liibüa konflikt sumbub või sõjapealik Haftari eesmärgid ei saa täidetud, liigub Wagner mõnesse uude konfliktikoldesse, millest Aafrika mandril puudust kahtlemata ei ole.

Näib, et Vene eraturvafirmade laiast valikust on Wagneri võitlejad asjaolude kokkulangemise tõttu muutunud kõige tuntumaks, mistõttu kasutatakse neid riikides, kus nende kohalolekut küll ametlikult eitatakse, aga kui see siiski avalikuks tuleb, ei ole sellest suuremat (maine-)kahju. Tavapärase selgitusena kasutatakse juba Krimmi vallutamiselt tuntud argumente, et „nad” on seal vabatahtlikult ja „nad” ei ole kuidagi Vene riigiga seotud ega riigi kontrolli all.

Kui vaadata viimase paari aasta avalikke kajastusi Wagnerist, siis kui üks või teine meediaväljaanne on oletanud mõne häguse fakti põhjal Wag-

ß

44 september 2019 SÕDUR

ßß

Kohe pärast sõjategevuse intensiivistumist Liibüas ilmus meedias ka täiendav info Vene palgasõdurite, kuni 300 Wagner grupi võitleja ja muude nõunike osaluse kohta Haftari poolel. Pealetung pole olnud ülemäära kiire ning edukas, ent samas on Haftar saanud järk-järgult oma kontrolli alla enamiku Liibüa territooriumist ja sellega ka suuremad Liibüa naftaväljad, millest saadav tulu annab talle ressursse sõdimiseks ja näiteks ka (Vene) relvastuse ostmiseks. Väidetavalt on koos Wagner grupiga Liibüasse tarnitud ka Vene päritolu raskerelvastust, sealhulgas droone, suurtükke ja tanke, ent kas neid hakkavad kasutama Wagneri või kohalikud võitlejad, jääb selgusetuks.6 Just relvastuse poolest ei ole Wagneri võitlejatele võõrad ka raskerelvad.

Tanke, suurtükke ja reaktiivgranaadiheitjaid kasutasid nad Süürias eraldi pataljoni lahingugrupiga sarnase sihtüksuse koosseisus juba küllaltki peatselt pärast Venemaa suuremat sõtta sekkumist, kuigi raskerelvad ei olnud nende üksuse orgaanilised, vaid saadud tavavägedelt7. Võrreldes lääneriikide eraturvafirmadega, on see väga ebatavaline, sest lääne firmadel (nt endine Blackwater Iraagis) ei ole üldjuhul raskerelvastust ning need kasutavad ainult jalaväe kergeid toetusrelvi.

Nende koostöö konventsionaalsete üksustega polnud ka kindlasti sellisel

tasemel ning ka juriidiliselt ei olnud võimalik, et neile oleks kasutada antud raskerelvastust.

Sarnasusi Vene riigi sekkumisest Wagner grupi abil Liibüa hoogustunud kodusõtta ja konflikti Süürias on enam kui paar. Sealjuures see, et Süürias toetati võimul oleva režiimi diktaatorit, aga Liibüas rahvusvaheliselt tunnustatud valitsust kukutada püüdvat sõjapealikku, ei ole tegelikult erinevus, vaid pigem sarnasus. Mõlema konflikti puhul on ühiseks nimetajaks kindlasti just selle poole toetamine, kellel on ligipääs maavaradele, eelkõige naftale ja naftatööstusele ning torujuhtmetele.

Samuti pole Liibüa puhul vähetähtis ka Vene riigi mõjuvõimu suurendamine veel ühes Aafrika riigis Vahemere lõunakaldal. Wagner grupile endale ei tohiks samuti olla tegemist harjumatute ülesannetega, sest sarnases keskkonnas nii kliima, relvastuse kui ka paramilitaarsete partnerite poolest on sõditud Süürias juba aas-

Buk-M2E raketisüsteemi katsetus Venezuelas

Venemaa Venezuela kaitseminister testib õhutõrjesüsteemi Igla-S ß

neri viibimist kuskil uues riigis, on see umbes 6-12 kuu jooksul saanud pea alati ka konkreetse kinnituse, enamasti sotsiaalmeedia kaudu.

Wagner grupp on kujundanud endale umbes viie viimase aastaga küllaltki selge profiili, mille põhilisteks võimeteks on võitlemine Venemaa ekspeditsioonisõdades ja Aafrikas ning Lähis-Idas nõrkade riikide toetamine, et pääseda ligi otseselt või kaudselt nende riikide maavaradele ja mõjutada poliitilist otsustusprotsessi soositud poliitikute võimule aitamisega.

Vene riigi jaoks on Wagner grupp arenenud ligemale viie aasta jooksul kindla ülesandega tööriistaks, kes sai oma tuleristsed Ukrainas ning saab nüüd opereerida globaalselt. Samas ei saa Wagneri puhul alahinnata ka tema „ristiisa“, oligarh Prigožini huve.

Eri allikad väidavad selle kinnituseks, et teatud olukordades (Süürias, Kesk-Aafrika Vabariigis), mille keskmes on olnud nafta või teised maavarad, on Wagneri tegevus toetanud pigem Prigožini erahuve ning Vene

riigi huvid on olnud teisejärgulised või vägagi kaudsed8.

Siiski võttes arvesse, et Wagneril lastakse järjest jõulisemalt just Aafrikas edasi tegutseda, peab tal olema vähemalt välisministri ja presidendi tasandil vankumatu toetus, hoolimata sellest, et president Putin on seda seost selgesõnaliselt eitanud. Üks hiljuti ilmunud allikas paigutab Wagneri ühena võimalikest tööriistadest kolmeastmelisse mudelisse, millega saab kirjeldada pea kõiki Vene riigi sõjalisi sekkumisi väljaspool oma riigi piire. Esiteks müüakse mõnele riigile või seal tegutsevale sõjalisele juhile Vene relvastust (Liibüa), seejärel saadetakse sinna mõne eraturvafirma, näiteks Wagneri töötajad, kes õpetavad Vene relvade kasutamist ja turvavad vajadusel kohalikke liidreid (Venezuela).

Lõpetuseks võib öelda, et saadetakse juurde sõjalisi nõunikke, kes imbuvad edasi riigi institutsioonidesse või saavad riigijuhtidele väga lähedasteks nõuandjateks (Kesk-Aafrika Vabariik)9. Kirjel-

datud kolmeastmeline plaan annab ka kolm väga olulist kasutegurit: otsene kasum relvade müügist, informatsioon kohapeal toimuvast ning otsene mõjuvõim selles riigis „oma” inimeste kaudu. Võrdlemisi tõenäoliselt saab väita, et Wagner pole veel kordagi käitunud „päris” eraturvafirmana ja täitnud raha eest mõne riigi või eraisiku tellimust, kellel poleks Vene riigi või oligarhidega otseselt või kaudselt mingit seost.

(2019. aasta kevadel valminud artikkel on temaatiliseks täienduseks 2018. aasta Sõduri 3. numbris ilmunud artiklile „Wagner ja teised eraturvafirmad“ ja sama aasta 5. numbris ilmunud artiklile „Wagner grupi hiiliv minek Ukrainast Süüria kaudu Aafrikasse“.)

5 www.dw.com/en/could-libya-berussias-new-syria/a-48277255 6 carnegieendowment.org/sada/78940 7 www.cmi.no/publications/file/6637-russianuse-of-private-military-and-security.pdf lk 26 8 Kimberly Marten. Russia’s use of semi-state security forces: the case of the Wagner Group.

Post-Soviet Affairs. 35:3, 181-204. Lk 196 9 www.businessinsider.com

SÕDUR september 2019 45

Venemaa fookus

Autor: Mark Riisik, nooremleitnant, kaitseväe peastaap, staabiohvitser

2. jalaväebrigaadi lahinglaskmised Kevadtormil ß

Kuidas kuvati suurõppust

Kevadtorm 2019 Venemaa meedias 46 september 2019 SÕDUR

Venemaa fookus

V

Fotod: kaitsevägi

Sputnikul oli Eesti venekeelses portaalis juba tavapäraselt kaitseväe korralisele õppusele pühendatud teemaleht.

iimasel ajal on korduvalt räägitud Venemaa Föderatsiooni informatsioonilise mõjutustegevuse instrumentidest ja meetoditest ning nende mõjust tema naaberriikidele. Teisalt on aga vähem toodud näiteid sellest, kuidas Venemaa kanalid ning nende mõjuagendid kasutavad nii füüsilises kui ka kognitiivses ruumis erinevaid info- ja psühholoogilisi operatsioone oma eesmärkide saavutamiseks. Seega selle artikli eesmärk on jagada oma hinnanguid avalikkusega ning tuua üksik­ juhulisi näiteid, kuidas Venemaa Föderatsiooni meedia kajastas kolm nädalat kestvat kaitseväe suurõppust Kevadtorm 2019. Õppuse üldine kajastusintensiivsus Venemaa Föderatsiooni meedias tervikuna oli kogu õppuse perioodi vältel ootuspärane. Registreeritud kajastuste koguarv oli küll kolmandiku suurem kui 2018. aasta suurõppusel Siil, kuid poole väiksem kui 2016. aasta Kevadtormil. Samas üldine kajastustrend, mis peegeldas meediatähelepanu dünaamikat õppuse perioodi vältel, oli väikeste erisustega kolme õppuse võrdluses üsna sarnane.

Tavapäraselt markeeriti intensiivsemalt ära õppuse algus. Seejärel tähelepanu oluliselt vaibus ja intensiivistus pisteliselt õppuse perioodi vältel, kui leidus mõni „uudisväärtusega” materjal, mis haakus juba varem sisse töötatud propaganda põhisõnumitega või ka lihtsalt kaitse­ väge ning Eesti riiki laiemalt diskrediteeriva materjaliga.

Kajastuste arv

Olgugi, et Venemaa meedias oli ligi 215 Kevadtormi-teemalist kajastust, mis oli kolmandiku vähem kui Eesti meedias, siis õppus tervikuna Venemaa peavoolumeedias laiemat kõlapinda ei leidnud. Suuremat huvi õppuse vastu võis aga täheldada selgema propagandasuunitlusega (RIA Novosti, RuBaltic) ja nn kohalikel korjesaitidel (Sputnik, Baltnews), mille eesmärgiks on kallutatud ja/või diskrediteerivate lugude tootmine kohalikel teemadel ning nende ettesöötmine suurematele Venemaa Föderatsiooni meedia­ kanalitele. Näiteks oli Sputnik Eesti venekeelses portaalis juba tavapäraselt kaitseväe korralisele õppusele pühendatud eraldi teemaleht.

Sputniku Kevadtormi-teemalisi lugusid korjasid kõige agaramalt üles siiski vaid uudiste­ agentuurid EurAsia Daily ja RIA Novosti, kust need ka muudesse enamjaolt marginaalsetesse Venemaa kanalitesse edasi peegeldusid.

Ootuspäraselt markeeriti Venemaa meedias ühe kõige aktiivsema õppuse teemana ära õppuse algus. Kajastused olid valdavalt nii pealkirja kui sisu poolest neutraalse ja informatiivse iseloomuga. Kui möödunud aasta suurõppuse ajal oli enim esile toodud propagandaaspekt, et

õppuse stsenaariumi tarvis väljamõeldud vaenulikud naaberriigid Murinius, Plumbeus ja Cinereus on otsene viide Venemaale, siis sellel korral ei pööratud stsenaariumile erilist tähelepanu ning otsekoheselt väideti, et tegemist on järjekordse mastaapse NATO sõjalise manöövriga Baltikumis, kus vaenlaseks on Venemaa, ja seda kõike tehakse loetud päevad enne suurt võidupüha.

Ka esmaste teleuudiste (Rossija24, TVC) kajastused olid lakoonilised, milles tõsteti esile õppuse toimumise aega ja kohta, kaasatud liitlas- ja partnerriike ning nende tehnikat.

Rossija-1 reportaaž

Teine teema, mis küll suurt kajastuste arvu ning edasist arutelu kaasa ei toonud, pälvis Vene meedias laiemat kõlapinda, oli Venemaa Föderatsiooni riikliku telekanali Rossija-1 õhtuste uudiste reportaaž, kus uudisloo peamiseks sõnumiks oli, et NATO õppus toimub Eesti venekeelses piirkonnas, Vene piiri lähistel, kus teise maailmasõja ajal olid suured lahingud.

Märkimisväärne ei ole mitte videolugu ise, tegemist on tüüpilise moonutatud infokildudest kokkuklopsitud Eestit ja õppust diskrediteeriva propagandamaterjaliga, milles võtavad sõna kohalikud Ida-Viru elanikud (nt PPA endine teenistuja Stanislav Pupkevitš, Narva giidide ühingu esinaine Jelena Välme jt), kelle kommentaarid haakuvad Venemaa jutupunktidega, et sellised õppused on märk lugupidamatusest ja Venemaalt tulenev oht on äärmiselt vähe tõenäoline. Tähelepanuväärne on aga kohalike kremlimeelsete aktivistide ja Vene tele­kanali vaheline koostöö, mille põhjal valmis selline reportaaž.

Politsei- ja piirivalveameti endine teenistuja Stanislav Pupkevitš, kes praegu hoiab üleval ning toodab kallutatud sisu Facebooki leheküljel „Aera Vulgaris“ koos tuntud kohalike aktivistidega nagu Sergei Seredenko, Mstislav Rusakov jt, otsis Vene telekanalite kohaliku kaastöötaja Oleg Bessedini nimel Rossija-1 võttegrupile Facebooki kohaliku venekeelse grupi „Нарва+“ kaudu kõneisikuid Narvas.

Arvestades Oleg Bessedini seotust mitme Vene meediaväljaandega ja Stanislav Pupkevitši hiljutisi sotsiaalmeedia tegevusi koos Bessediniga seotud isikutega, siis pole välistatud, et Rossija-1 soov leida kohalikke kõneisikuid tuli Oleg Bessedini kaudu Pupkevitšile.

Sarnaseid stiilinäiteid on ka varemgi rakendatud, kus kohalikud kremlimeelsed aktivistid ja end inimõiguste kaitsjaks tituleerivad isikud on teinud postitusi just suure auditooriumiga sotsiaalmeedia neutraalsetesse gruppidesse, et saavutada võimalikult laia kõlapinda.

SÕDUR september 2019 47

Venemaa

Postituse avaldamise järel korjasid materjali kiiresti üles kohalikud propaganda­ kanalid.

Teema, mis aga tekitas Venemaa meedias suuremaid võnkeid ning leidis mainimist ka Eesti meedias, oli õppusel osalenud kaitseväelane, kes ronis granaadiheitjaga Sillamäe linnas paikneva Punaarmee mälestusmärgi otsa.

Teema sai alguse, kui pildimaterjal postitati sotsiaalmeediasse Facebooki, mispeale käivitus Facebooki venekeelses kogukonnas teema üle pisut laiem diskussioon ning aktiviseerusid ka Venemaa propagandameedia kanalid. Postituse avaldamise järel korjasid materjali kiiresti üles kohalikud propagandakanalid ning avaldasid selle enda lehtedel. Seejärel uudise võimendamiseks püüti avaldada seda usaldusväärsemate allikate kaudu ehk nn kohalike kanalite (Sputnik) üles korjatud materjali, mis toetus isikute Facebooki postitustele, avaldasid tuntud propagandasuunitlusega Venemaa Föderatsiooni uudisteagentuurid.

Kui materjali avaldas mitu Vene meedia­ kanalit, siis hakati võimalike ajutiste ja pseudosaitide abil kajastuste arvu veebis kvantitatiivselt võimendama nii, et see tõuseks eri otsingukeskkondades esile ning satuks inimeste vaatevälja.

Viimaks avaldati materjal Venemaa uudistekanalites – Rossija-24 õhtustes uudistes ning Venemaa Föderatsiooni kaitseministeeriumile kuuluvas telekanalis Zvezda (vt joonis).

Olenemata pildimaterjalist, kus on näha, et tegemist on Eesti kaitseväelase vormiriietusega, ei maininud Venemaa online- ja telekanalid, et

Uudisteema võimendamine Venemaa informatsioonilises mõjutustegevuses

Facebooki postitus

Avaldamine riiklikus televisioonis

Teema võimendamine ajutistel ja pseudoveebilehtedel

48 september 2019 SÕDUR

Avaldamine nn kohalike kanalite poolt

Kohalike kanalite refereerimine Venemaa uudisteagentuuride poolt

tegu on Eesti kaitseväelasega, vaid rõhutati, et tegu on ühe NATO liikmesriigi sõduriga, kes rüvetas suures isamaasõjas langenute Nõukogude sõdurite mälestusmärki. Samuti väideti, et seda sõdurit ootab ees suure tõenäosusega karistus. Kui Eesti kohalikus venekeelses meedias (Rus.err.ee, Rus.postimees.ee) ilmus uudis, et politsei ei alusta menetlust mälestusmärgi otsa roninud sõduri suhtes, kuna tema motiiv ei olnud pahatahtlik, siis seda osa Venemaa meediakanalid iseäranis agaralt ei kajastanud.

Kokkuvõttes ei saa välistada, et sotsiaalmeedia postituse arutluses osalenud inimestel oli emotsionaalne solvumine ja rohkemal või vähemal määral siiras kodanikumure. Esines juhtumi sündmuste arengus selgeid jooni teadlikult provokatiivsele ja infomõjutuslikule tegevusele, mille eesmärgiks oli ühiskonnas emotsionaalsete pingete tekitamine. Sellele viitab nii teema algataja enda hilisem tegevus (intervjuude ja kommentaaride andmine Venemaa meediakanalitele) kui ka juhtumiga seotud info üleskorjamine ja võimendamine kanalite poolt, kes on seotud sihipärasema Eesti riigi vastase vaenu õhutamise ja propaganda­tegevusega. Igal juhul on tegemist näitega sellest, kuidas vaenulik propaganda kohalike toetajatega otsib ja on väga aldis ära kasutama eeskätt riigitasandi eksimusi ja väiksemaidki libastumisi, eriti neid, mis on seotud ühiskondlikult tundlike teemadega (nt suur isamaasõda).

Linnalahingute etapp

Kuna õppuse linnalahingute etapp toimus eelkõige Lääne-Viru ja Ida-Viru maakonnas ning sealsete asulate territooriumitel, siis selline tegevus pakkus lisaks tava- ja propagandamee-

Venemaa Kokkuvõte

Kevadtormi kajastamine Venemaa Föderatsiooni tavameedias näitas, et kuigi Eestiga seotud sõjalised õppused pälvivad jätkuvalt Venemaa meedia tähelepanu, on see pigem lühi­ ajaline ja suuresti sõltuvuses sellest, kas propagandal on õppuse kajastamiseks n-ö head materjali (eri intsidendid, õnnetused jms). Kuna Venemaa meedia üheks suureks narratiiviks on Lääne ja Venemaa vastasseis, millest ühe kindla osa moodustab ka poolte kasvavale sõjalisele vastasseisule rõhumine (nt Zapad-2017 100 000 osalejat vs. NATO õppus

Anakonda-16), pälvis ka Kevadtormi taoline õppus Vene meedias tähelepanu, sest selle toimumise saab ära markeerida kui järjekordse Lääne, eeskätt NATO jõunäitamise ja provokatsioonina Venemaa piirialadel. Samas õppuse üldine kajastamine jäi hea propaganda­ materjali puudumisel pigem keskpäraseks.

Loomulikult sõltus Venemaa meedia tähelepanu paljuski ka riiki puudutavatest välis­ poliitilistest ja siseriiklikest sündmustest.

Näiteks tänavuse õppuse toimumisperioodiga kokku langenud suure isamaasõja mälestamise ürituste ja Surematu polgu aktsiooni ajal oli tähelepanu Kevadtormile Venemaa meedias minimaalne.

Seega, vähemalt Venemaa tavameedia kontekstis mõjutab õppuse üldine kordaminek otseselt nii seal avaldatava vaenuliku propaganda osakaalu kui ka üldist tähelepanu intensiivsust ja õppus markeeritakse sel juhul ära vaid selleks, et kinnistada laiemat Lääne vaenulikku kuvandit.

Mõnevõrra teistsugust õppuse kajastamise iseloomu ja intensiivsust võis märgata kohalikes Kremli meediakanalites (nt Sputnik), kus tavameediaga võrreldes oli suurem rõhk just õppusega seotud kohaliku materjali tootmisel. Erinevad vaatlejad ja sõjanduseksperdid avaldasid negatiivseid arvamuslugusid.

Samuti jäädvustati kõiksugu kaitseväe tegevust nii linnalahingutes kui ka kolonnides sõites, eesmärgiga õngitseda informatsiooni kaitseväe tegevuste kohta ja võimaluse korral leida nn uudisväärtusega ainest. Lisaks sellele küsiti kommentaare paljude Ida-Virumaa kohalike elanike käest, kuidas nemad suhtuvad linnaruumis toimuvatesse õppustesse.

ß

dia ajakirjanikele muu hulgas ka huvi paljudele kohalikele elanikele, mis ka jäädvustati erinevates sotsiaalmeediakanalites. Sotsiaalmeediasse (Instagram, YouTube) postitatud pildi- ja videomaterjalid olid suure tõenäosusega ajendatud elanike siirast uudishimust kaitseväe ja liitlaste tegevuste vastu. Enamjaolt oli selline tegevus üsnagi ohutu – jäädvustati põhiliselt üksuste liikumisi ning linnas kasutatavat tehnikat. Teatud kordadel tehti ka koos pilti ja suheldi õppusel osalejatega.

Samas siinkohal ei tohi ära unustada, et tahtlikult või tahtmatult jäädvustatud ka mitte kõige professionaalsemad kaadrid võib idanaaber ära kasutada propagandamaterjali tootmise huvides.

Nii oli näiteks Sputnik Eesti linnalahingute etapis väga agaralt otsinud kõiksugu õppusega seonduvat materjali. Muuhulgas küsiti ka kommentaare paljudelt kohalikelt elanikelt, kuid negatiivselt meelestatud kommentaare, mis Venemaa peavoolumeedias laiemat kõlapinda oleks tekitanud, ei leitud.

Linnalahingu õppus Sillamäel

SÕDUR september 2019 49

Maailm fookus

Meresõda ümber Araabia poolsaare ˝ 50 september 2019 SÕDUR

Maailm fookus Kuigi see on jäänud Eestis osaliselt märkamata, toimub Araabia poolsaart ümbritsevatel Punasel merel, Adeni lahel, Omaani lahel ja Pärsia lahel juba aastaid madala intensiivsusega sõjategevus.

Olukord meenutab veidi 1980ndate aastate tankerisõda Pärsia lahel.

teistega avalikult (ning USA varjatud toel) kukutatud president Abdrabbuh Mansur Hadit.

Loomulikult tulevad mängu ka regiooniväliste suurvõimude huvid. Viimase aja tülid Iraani tuumalepingu ümber on olukorda veelgi teravdanud.

Punane meri ja Omaani laht laevavastased raketid, mehitamata paadid ja meremiinid

Fotod: Scanpix Autor: Taavi Urb, kaptenmajor, mereväe õppekava juht-lektor

K

onflikti taustaks on ühest küljest šiiitide ja sunniitide vaheline sajandite vanune vaen ja teisest küljest Iraani ja Saudi Araabia võitlus ülemvõimu pärast regioonis, mida on intensiivistanud kodusõjad Süürias ja Jeemenis. Süürias toetab Iraan koos Venemaaga Bashar al-Assadi valitsust, aga Saudi Araabia varjatult sunniitlikke mässulisi.

Jeemenis toetab Iraan varjatult šiiitidest hutisid (al-Ḥūthiyyūn, usulis-poliitiline relvarühmitus – toim), aga Saudi Araabia koos Araabia Ühendemiraatide, Katari, Senegali, Maroko ja

Jeemeni kodusõda algas 2015. aastal, kui Abdul-Malik al-Houthi juhitud mässulised hutid ja 2012. aastal kukutatud president Ali Abdullah Salah’t toetavad üksused kukutasid president Hadi. Hadil õnnestus Jeemenist põgeneda ja võitlust jätkata.

Teda toetav Saudi Araabia juhitav Araabia ja Aafrika riikide koalitsioon korraldab hutide vastu õhurünnakuid ja on Jeemeni nii maalt, merelt kui ka õhust blokeerinud. Koalitsioon on saatnud Jeemenisse väikesearvulise maaväe kontingendi ja arvatavasti ka eriüksusi, on toimunud tulevahetusi ja kokkupõrkeid Jeemeni-Saudi Araabia piiril.

Lõuna-Jeemenis tegutsevad Araabia Ühendemiraatide toetatavad separatistid ning Kesk-Jeemenis erinevad sunni äärmuslased.

Sõjategevuse, veepuuduse ja näljahäda tõttu on Jeemenis puhkenud humanitaarkriis.

Hutide eesmärk Punasel merel on takistada nende vastase koalitsiooni operatsioone, blokeerida vastase kontrolli all olevaid sadamaid ja takistada Saudi Araabia naftaeksporti. Kuigi hutid on ähvardanud rünnata neutraalsete riikide kaubalaevu Punasel merel ja Bab-el-Mandebi väinas, on seda seni väga harva juhtunud.

Hutid kasutavad merel kiirpaate, lõhkeainega täidetud mehitamata kiirpaate, juhitavaid ja juhitamatuid rakette ning väga lihtsaid ankruja veidi keerulisemaid põhjamiine. Luureinfo kogumiseks kasutatakse muuhulgas ankrus seisvaid kaubalaevu.

2016. aastal tabas hutide laevavastane rakett Adeni lähistel väidetavalt humanitaarabi vedanud Araabia Ühendemiraatide transpordilaeva HSV-2 Swift, mis jäi küll vee peale, aga põles tühjaks. USA hävitaja USS Mason kasutas õhutõrjerakette, et tõrjuda tema enda ja teiste laevade pihta tulistatud laevavastaseid rakette.

Kuigi skeptikud on avaldanud arvamust, et tegu võis olla süsteemi või operaatori veaga ja reaalset ohtu laevadele ei olnud, oli kindlasti tegu ESSM ja võibolla ka SM-2 õhutõrjerakettide esmakordse kasutamisega lahinguolukorras. USA vastas raketilöökidega hutide kaldaradarite pihta. Lõhkeainega täidetud paadi rünnak Norra gaasitankeri Galicia Spirit vastu ebaõnnestus.

2017. aastal ründasid hutid Punasel merel SÕDUR september 2019 51

Maailm

ß Jeemeni huti võitlejad näitavad oma isevalmistatud sõjatehnikat

Alates 2015. aastast on hutid veesanud miine vastase käes olevate Habili, Mukha ja Hodeida sadamate lähistele.

1 Eesti ajakirjanduses kasutatav mõiste „magnetmiin“ on mõneti ebaõnnestunud, sest magnetmiinid on ka laeva magnetvälja peale aktiveeruvad meremiinid, mis veesatakse merepõhja. Inglise keeles kasutatav väljend „limpet mine“ on tuletatud meriliudadest. Need mereteod meenutavad väliskujult seda miinitüüpi ja kinnituvad väga tugevalt kividele.

Limpet mine kinnitatakse magnetiga laeva korpusele ja lõhatakse kellamehhanismiga.

52 september 2019 SÕDUR

Hodeida ja Mokha sadamate lähistel kolmel korral Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraatide sõjalaevu. Teated rünnakuviiside ja tulemuste kohta on vastukäivad, kuid ilmselt kasutati rakette ja/või lõhkeainega täidetud mehitamata paate ja vähemalt mõnda laeva õnnestus vigastada. Lõhkeainega täidetud mehitamata paadiga rünnati ebaõnnestunult Saudi Araabia ümberlaadimisplatvormi Jizanis. 2018. aastal vigastati Hodeida lähedal juhitamatute rakettidega kahte Saudi Araabia tankerit ja Türgi kaubalaeva.

Alates 2015. aastast on hutid veesanud miine vastase käes olevate Habili, Mukha ja Hodeida sadamate lähistele ja väidetavalt ka rahvusvahelistesse vetesse. Muuhulgas on veesatud Haagi konventsiooniga keelatud triivmiine, kuid arvestades hutide miinide primitiivset ehitust võis tegu olla „isetekkeliste” triivmiinidega, mis on oma ankru küljest lahti tulnud. 2017. aastal avastati Punases meres 44 meremiini. Neist neli plahvatas kaubalaevade lähedal. Punase mere lõunaosas sõitis miinile Jeemeni rannavalvelaev ja Hodeidast lõunas hukkus miiniplahvatustes kaheksa kalurit.

2018. aastal hävitasid Jeemeni ja Araabia riikide koalitsiooni merejõud üle 80 hutide veesatud meremiini.

Hormuzi väin ja Omaani laht magnetmiinid ja tankerite kinnipidamine

12. mail 2019 rünnati magnetmiinidega1 eri andmetel kahte või nelja Omaani lahel Araabia Ühendemiraatide sadama Al-Fujairah lähedal ankrus olnud tankerit. Rünnakutes on süüdistatud Iraani. Samuti süüdistatakse Iraani mitmes maismaarünnakus Saudi Araabias ja Iraagis ning Araabia Ühendemiraatide tankerite saboteerimises. 18. juulil tulistas Ameerika Ühendriikide dessantlaev USS Boxer Hormuzi väina kohal alla talle lähenenud väidetavalt Iraanile kuuluva mehitamata lennuvahendi.

4. juulil pidas Suurbritannia Gibraltaris kinni väidetavalt Süüriasse naftat smugelda-

nud Iraani tankeri Adrian Darya 1 (varasema nimega Grace 1). 10. juulil üritasid arvatavad Iraani revolutsioonikaardiväe kaatrid peatada tankerit British Heritage, kuid Briti fregatt HMS Montrose tõrjus selle eemale.

14. juulil pidas Iraani revolutsioonikaardivägi Hormuzi väinas nafta smugeldamises süüdistatuna kinni Panama lipu all sõitnud tankeri Riah.

19. juulil pidas Iraani revolutsioonikaardivägi Omaani territoriaalvetes kinni Briti lipu all sõitnud, aga Rootsi omanikele kuuluva tankeri Stena Impero, mida süüdistati kalalaevaga kokku põrkamises ja siis selle hädakutsungi eiramises, ning Libeeria lipu all sõitnud Briti omanikele kuuluva tankeri MV Mesdar hõivamises. Viimane vabastati küll juba kahe tunni pärast.

Iraani eesmärke Hormuzi väinas ja Omaani lahel on keeruline hinnata. Ühena neist on nimetatud nafta hinna tõstmist maailmaturul,

Maailm Miks see oluline on?

Hormuzi väin on üks olulisemaid väinu maailmas. See ühendab Omaani lahe kaudu maailma olulisimat naftatootmispiirkonda Pärsia lahte Araabia mere ja India ookeaniga. 2016. aastal liikus Hormuzi väina kaudu 18,5 miljonit barrelit naftat ja naftatooteid ööpäevas ehk umbes 19% kogu maailmas müüdud naftatoodetest.

Juunis toimunud rünnakud naftatankeritele tõstsid nafta hinda maailmaturul 4%.

Bab-el-Mandebi väin on samuti väga olu-

line. See ühendab Adeni lahe kaudu India ookeaniga Punast merd. 2016. aastal veeti läbi Bab-el-Mandebi väina umbes 4,8 miljonit barrelit naftat ja naftasaadusi ööpäevas (umbes 8% kogu maailmas müüdud naftatoodetest), sellest enam kui pool Euroopasse.

Bab-el-Mandebi sulgemine tähendaks, et praegu Punase mere ja Suessi kanali kaudu liikuvad naftatankerid Pärsia lahelt peaks sõitma ümber Aafrika. Teekond Rotterdami pikeneks nii 78%, aga teekond Itaaliasse kolm korda.

See ei tooks kaasa mitte ainult hinnatõusu, vaid terava, ehkki võibolla lühiajalise, kütusepuuduse Euroopas.

Araabia poolsaart ümbritsevatel meredel toimuv on õpetlik näide kaasaegsest „hallist“ konfliktist merel, kus kasutatakse läbisegi moodsaid ja primitiivseid relvi; oma relvajõude, marionettüksusi (proxy forces) ja liitlasi; sõjalist, majanduslikku, juriidilist ja rahvusvahelise avalikkuse survet.

ß

kuid Iraani tegevust võib vaadelda osana laiemast Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraatide survestamise kampaaniast, aga ka mitte väga delikaatse mõistaandmisena, et Iraani võimuses on Hormuzi väin sulgeda. Viimased tankerite kinnipidamised on tõenäoliselt reaktsioon Iraani tankeri kinnipidamisele Gibraltaril.

Amfiibründelaev USS Boxer künnab laineid Hormuzi väinas

SÕDUR september 2019 53

Kaitsevägi fookus

Autor: Valjo Tooming, major, kaitseliidu Rapla maleva pealik

Kõrgema sõjakooli sisseastumiskatsed juulis 2018 ß

Kuidas motiveerida ˝ ja kaitseliidus õppureid kaitseväes Juhid, kes saavad aru motivatsiooni olemusest ja kuidas oma alluvaid paremini motiveerida, on edukamad, kuna motivatsioon, täpsemalt selle puudumine, võib viia saatuslike tagajärgedeni lahinguväljal.

54 september 2019 SÕDUR

Kaitsevägi fookus

E

esti kontekstis puudub ühtne lähenemine, kuidas alluvaid motiveerida. Motivatsiooni all mõeldakse laia ampluaad nn „käte­ kõver­duste-motivatsioonist” kuni oskuseni luua alluvates pühendumus ja pikaajaline sisemine motivatsioon.

Alljärgnevalt selgitan, et enesemäärat­ lemise teooriast arusaamine ja raken­ damine aitab kaasa nii väljaõppele kui ka alluvate tööalasele edule.1

Fotod: Kaitsevägi

Enesemääratlemise teooria

Selleks et aru saada, mis motiveerib inimesi tegema midagi, võib kirjel­ dada mitme erineva teooriaga. Ene­ semääratlemise teooria 2 (ingl Self-De­ termination Theory, SDT) on üks võimalikke teooriaid, et kirjeldada motivatsiooni, millel on otsesed seo­ sed õppimisega.

Enesemääratlemise teooria, mil­ le autoriteks on Edward L. Deci ja Richard M. Ryan3, loob seose psühho­ loogilise põhivajaduse, eneseregulat­ siooni, motivatsiooni ja heaolu vahel.

Lähtudes teooriast on tunduvalt olu­ lisem see, mis tüüpi motivatsioon on (alates täielikust motivatsioonipuudu­ sest kuni täieliku enesemotiveerimi­ seni), kui see, kui palju motiveeritud inimene on.

Ehk teisiti öeldes, võib motivat­ siooni jagada eri kategooriatesse: mõni motivatsioon põhineb inimeste sisemistel ihadel, teised jällegi välis­ tel mõjutustel. Sisemist motivatsioo­ ni peetakse tavaliselt püsivamaks, samas kui välistel mõjutustel põhi­ neval motivatsioonil on kalduvus kiiremini kaduda. Deci ja Ryan kes­ kendusid kolmele universaalsele ja psühholoogilisele vajadusele kui ene­ sejuhtimise põhiallikale, milleks on iseseisvus, pädevus ja seotus.

• Iseseisvuse vajadus. Kui isikul on tekkinud ettekujutus, et tal on valikuid või erinevaid võimalusi, siis ta tunnetab, et tal on iseseisvus (mis tegelikult ei pruugigi olla reaalne).

See tähendab, et tal on tunne, et tal on õigus teha midagi oma vabast tahtest või käituda lähtuvalt enda huvidest või hinnangutest.

• Pädevusvajadus tähendab optimaalsete väljakutsetega ülesannete tasandil õppimist. Inimesed soovivad kontrollida oma õpin-

gute väljundit, kogeda soorituse rõõmu ja korraldada ise oma õpikeskkonda. Pädevus tekib kergemini, kui õppuril on kindel ettekujutus, mis on reaalne õppimise vajadus ja väljund.

• Seotuse vajadus on tunne, et ollakse vajalikud teiste jaoks. Inimene on sotsiaalne loom - igapäevased tegevused on alati seotud ja mõjutavad teisi. Seetõttu selgitab seotuse vajadus tarvidust kuuluda kuhugi gruppi ja olla teiste poolt aktsepteeritud. Chrisopher Niemieci4 järgi õpilased, kes tundsid seotust ja kuuluvust gruppi, olid nõus meelsamini võtma endale raskemaid ülesandeid ja olid parema meelega ennastjuhtivad.

Samas kui need, kes tundsid end grupist eraldiseisvatena või õpetajate poolt tõrjutuna, olid mõjutatud rohkem välistest motivaatoritest, sündmustest ja kontrollist.

Motivatsioon

Juhul kui need põhivajadused on täi­ detud, siis enesemääratlemise teooria eeldab, et õppuril on loomulik või sise­ mine soov tegutseda efektiivselt. Mo­ tivatsiooni ulatus võib samas kõikuda täielikust demotivatsioonist täieliku enesepühendumiseni, põhinedes kas välisel või sisemisel motivatsioonil.

Sisemine motivatsioon on definee­ ritud kui tegelemine millegagi selle­ pärast, et see pakub pigem rahuldust, mitte sellepärast, et oodatakse tule­ muse tagajärgi. Väline motivatsioon tuleneb enamasti keskkonnast, nagu näiteks raha, head hinded või teiste heakskiit5.

Sisemine ja väline motivatsioon sõjaväelises kultuuris

Kaitseväe ülesehitus on väga jäigalt reguleeritud, seega võib arvata, et iga üksiku sõduri motivatsioon ei saa olla tähelepanu keskpunktis. Kuid tei­ sest küljest, kui õppija ei saavuta oma teadmistes ja oskustes miinimumta­ set, võib see viia surmaga lõppevate tagajärgedeni lahinguväljal.

Peale motivatsiooniteooria teadmi­ se peab silmas pidama ka konteksti.

Brigaadikindral Rudolf Steiger6 väi­ dab, et militaarsüsteemis on inimesi palju raskem motiveerida kui tsiviil­ maailmas. Ta jätkab: „Mida raskem

on motiveerida inimesi sisemiselt, seda tähtsamaks muutuvad välised motivaatorid.”

Napoleonile omistatud tsitaat, et „sõdur sõdib suurepäraselt värvili­ se metallitüki eest” illustreerib väga hästi välise motivaatori olulisust mi­ litaarmaailmas. Medalid, auastmed ja ametinimetused on tähtsad välised motivaatorid, mis on sügavalt juurdu­ nud sõjaväelises kultuuris.

Motiveeritud õppurid püüavad alati leida seose õpitava ja enese isiklike huvide vahel.

Kuid efektiivse õppimise aluseks on vaja suurendada ka õppurite si­ semist motivatsiooni. Nagu eespool öeldud, lähtuvalt enesemääratlemise teooriast põhineb sisemine motivat­ sioon kolmel õppurite põhivajadusel.

Kui need on täidetud, siis sisemi­ ne motivatsioon on olemas ja isegi tõusnud.

Iseseisvuse toetamine. Lahinguväljal muutub situatsioon kiiresti, seega kui puudub side ülema ja allüksuste va­ hel, peab iga sõdur suutma tegutseda iseseisvalt. Kuna ülesandekeskne juh­ timine toetab iseseisvust armees, siis rakendades rohkem enesemääratlemi­ se teooriat tõstab see õppijate sisemist motivatsiooni.

Motiveeritud õppurid püüavad alati leida seose õpitava ja enese isik­ like huvide vahel. Seetõttu üks või­ malikke meetodeid toetada õppurite iseseisvust on pakkuda neile vajalik­ 1 Artikkel põhineb suuresti autori 2018. aasta juunis Balti Kaitsekolledžis kaitstud lõputööl („How can learners be motivated in military educational settings?“ 2018, BDCol, Valjo Tooming) 2 nt Herzbergi kahe faktori teooria, Maslow vajaduste hierarhia teooria, jne 3 Deci, Edward L. ja Ryan, Richard M. 2017. What is Self-Determination Theory? Positive Psychology Program. https://positivepsychologyprogram. com/self-determination-theory.

4 Niemiec, Christopher P. ja Ryan, Richard M. 2009. Autonomy, competence, and relatedness in the classroom: Applying self-determination theory to educational practice. Theory and Research in Education. 7, 2009. a.

5 Deckers, Lambert. 2005. Motivation: Biological, psychological, and environmental. Boston : Pearson, 2005.

6 Steiger, Rudolf. 1997. Menschenorientierte Führung. Frauenfeld : Verlag Huber, 1997.

SÕDUR september 2019 55

Kaitsevägi fookus

ku informatsiooni. Hea koolitaja os­ kab ärgitada õppurites huvi teema vastu. Iseseisvust saab õppetundides suurendada, kui pakkuda õppuritele valikuvabadust ja anda neile võima­ lusi ennast juhtida.

Maarten Vansteenkiste7 läheb veelgi kaugemale, väites, et iseseis­ vust toetav õpetaja kuulab oma õpi­ lasi tunnis rohkem kui ta ise räägib!

Ta tõi samuti välja, et hea õpetaja ei karda õppurite vastuseisu, vaid otse vastupidi tervitab ja aktsepteerib õp­ pijate negatiivseid reaktsioone, vastu­ seisu ja ärritust.

Kui õppija mõistab teema kasulikkust, on ta rohkem motiveeritud õppima.

7 Vansteenkiste, Maarten, Lens, Willy ja Deci, Edward L. 2010. Intrinsic Versus Extrinsic Goal Contents in Self Determination Theory: Another Look at the Quality of Academic Motivation. Educational Psychologist,. http:// dx.doi.org/10.1207/s15326985ep4101_4.

8 Arro, Grete. 2017. Digitegu. Seminaride ja koolituste kokkuvõtted. https://digitegu.21k. ee/files/2017/09/Motivatsioonist.pdf.

9 Ryan, Richard M. and Deci, Edward L. 2000. Self-determination theory and the facilitation of intrinsic motivation, social development, and well-being. American Psychologist. 2000, Vol. 55, 1.

10 Hansen, Donald A. 1989. Lesson evading and lesson dissembling: Ego strategies in the classroom. American Journal of Education. 97, 1989. a.

56 september 2019 SÕDUR

Kõrgema sõjakooli lahtiste uste päev oktoobris 2018 ß

Pädevuse toetamine. Militaarmaail­ mas saab koolitaja toetada õppurite pädevust, korraldades õppetunde, mis aitavad õppuritele demonstree­ rida teema kasulikkust ja äratavad õppurites uudishimu. See tõstab omakorda õppurite autonoomset motivatsiooni. Või veelgi enam, õpe­ tades mittemilitaarseid teemasid, saab õpetaja luua seose militaarmaa­ ilmaga ja selgitada, kus seda teadmist võib vaja minna.

Nagu näha, on pädevuse toetamise põhiidee selles, et koolitaja pakutud ülesanne peab looma õppurites või­ malusi, et nad saavad tunda ennast õppetöö käigus pädevana. Kui õppi­ ja mõistab teema kasulikkust, on ta rohkem motiveeritud õppima. Arro järgi8 need õpetajad, kes pakuvad abi õppijatele, kui need vajavad tunne­

tust, et suudavad teemaga hakkama saada, pakuvad samuti positiivset ja julgustavat tagasisidet: „Õppijad ja­ nunevad tagasiside järele!”.

Seega, õpetaja peaks andma roh­ kem tagasisidet, mis on positiivne või võimendab tehtud töö positiiv­ seid külgi. Põhinedes Ryani ja Deci9 uuringutel, võib hilisem tagasiside olla rohkem kriitilisem, kuid nega­ tiivsus ja kriitika ei tohiks lõhkuda õppimissoovi ja motivatsiooni kohe õppetöö alguses.

Seotuse toetamine. On laialt levi­ nud ettekujutus, et sõjaväelased on emotsionaalselt üksteisega rohkem seotud – küünarnukitunne, kaeviku­ kamraadlus, sõbrad kogu eluks jne.

Kuigi arvates, et seotus organisat­ siooniga võiks olla iga organisat­ siooni võtmefaktor, on sõjaväes sellel sügavam tähendus, kuna puututakse kokku potensiaalselt ohtlikumate olukordadega.

On ütlemine, et iga kett on nii tu­ gev kui tugev on tema nõrgim lüli.

Kaitsevägi fookus Seega ei tohiks koolitajad iga päev ära unustada õppurite soovi seotuse järele.

Militaarsüsteemis peab iga isik meeles pidama, et iga kaassõdur ja ohvitser on see, kellele saab vajadusel toetuda, sest allüksuses valitsev turvatunne on äärmiselt tähtis. Teiste sõnadega, peab iga õppur tunnetama, et ta on osa all­ üksusest ja on teistega seotud.

soovitav. Hanseni10 väitel arendavad õp­ pijad välja eri strateegiaid, kuidas tulla toime õppimissituatsioonides, kus nad pole motiveeritud: teesklevad, kõhk­ levad ja osutavad vastupanu. Hanseni väitele tuginedes on militaarmaailmas vastuvõetamatud sellised tegevused, kus mitteõppimine võib tegelikus elus fataalseid tagajärgi kaasa tuua.

Järeldused

Kokkuvõtteks

Kuigi võib arutleda, et välised moti­ vaatorid on vältimatu osa militaar­ kultuurist, sobitub sellistesse jäigalt reguleeritud organisatsioonidesse ka enesemääratlemise teooria. Ehkki nii sisemine kui ka väline motivatsioon sõltub olukordadest ja inimestest, on uuringud näidanud, et sisemine moti­ vatsioon on püsivam ja seega rohkem

Tuleb silmas pidada, et kasutades enesemääratlemise teooriat militaar­ maailmas, on vaja olulist muutust koolitajate uskumustes. Kui kooli­ taja saab teadlikuks sellest, et palju­ dele olukordadele, mida ta klassides/ õppustel on kogenud, leidub lahen­ dus, võib ta oma õpetamismeetodeid muuta.

Veel allikaid:

Deci, Ryan ja Nezlek, John. 1981. Characteristics of the Rewarder and Intrinsic Motivation of the Rewardee. Journal of Personality and Social Psychology. 17. 10 1981. a., Kd. 40, 1.

Frodi, Ann, Bridges, Lisa ja Grolnick, Wendy. 1985.

Correlates of mastery-related behaviour: A short term longitudinal study of infant in their second year. Child Development. 56, 1985. a., Kd-d 1291-1298.

Maslow, Abraham Harold. 1943. A theory of human motivation. Psychological Review. 50, 1943. a.

Reeve, Johnmarshall and Jang, Hyungshim.

2006. What Teachers Say and Do to Support Students’ Autonomy During a Learning Activity. Journal of Educational Psychology.

2006, Vol. Vol. 98, No. 1, 209-218.

What Teachers Say and Do to Support Students’ Autonomy During a Learning Activit. Journal of Educational Psychology. 98, 2006. a.

Singer, Leif. 2017. Personal blog. Self-determination Theory: Understanding Human Motivation for Fun and Profit. https://leif.me/2017/01/ self-determination-theory-understandinghuman-motivation-for-fun-and-profit/.

Tran, Nhu. 2017. Positive Psychology Program. What is Self-determination Theory. https://positivepsychologyprogram. com/self-determination-theory/.

SÕDUR september 2019 57

Ajalugu fookus

Autor: Hanno Ojalo, sõjaajaloolane

Punaarmee Eesti kütidiviisi sidepataljon 1919. a suvel ß

Vaenlane vabadussõjas Punaarmee Eesti Rahvaväe põhivaenlane vabadussõjas, ametliku nimetusega Tööliste ja Talupoegade Punaarmee loodi 1918. aasta veebruaris Venemaal vana sõjaväe asemel, mis tuli Bresti rahulepingu kohaselt demobiliseerida. Pealegi oli see täielikult laostunud ja ei olnud suuteline sõdima.

58 september 2019 SÕDUR

E

sialgu üritati Punaarmeed moodustada vabatahtlikest, kuid see ebaõnnestus ja alates 7. juunist 1918 asuti mobilisatsioone tegema.

Punaarmee kasvas jõudsalt. Selles oli 1918. a sügisel 800 tuhat sõjameest, 1919. aasta algul juba 1,7 miljonit, sama aasta detsembris kolm miljonit ja 1. novembriks 1920 koguni 5,5 miljonit meest.

Peab kohe ütlema, et sellest sõjameeste hulgast võitles reaalselt rindel veerand või kolmandik, ülejäänud täitsid tagalas muid olulisi ülesandeid.

Punaarmee võitlusvaim ja võitlusvõime

Vene kodusõjas oli üsna kõikuv, deserteerimine ulatuslik – kokku arvestati kodusõjas ligi 2 miljoni desertööriga.

Punaarmee relvastamist, varustamist ja toitlustamist raskendas riigis valitsev majanduslik laos ja anarhia.

Punaarmees rakendati ulatuslikult rahvusväeosi – peale endiste Vene riigi alamate (soomlaste, eestlaste, lätlaste, baškiiride jt) moodustati üksusi ka Austria-Ungari sõjavangidest, hiinlastest ja muudegi rahvuste esindajatest. Kaotused kodusõjas olid suured – ametlikel andmetel langes lahingutes, suri haavadesse ja

Ajalugu fookus Fotod: Rahvusarhiiv, muis.ee

haigustesse 900 000 punaväelast.

Punaarmee organiseerimine, väljaõpe ja sõjapidamine ei oleks olnud võimalik ilma ulatusliku endise tsaariarmee ohvitseride ja allohvitseride kaasamiseta. Ohvitsere kaasati sinna piitsa ja prääniku meetodil: ühest küljest ähvardati vangistuse ja mahalaskmisega, teisest küljest meelitati kindla töö, palga ja kiire karjäärivõimalusega.

Kuna ohvitsere umbusaldati, siis oli igas väeosas kommunistist komissar, kes kontrollis komandöri ja viseeris kõik tema kirjalikud korraldused. Tänu ohvitserkonnale kujundati endistest kaootilistest salkadest, kolonnidest ja gruppidest koosnev Punaarmee vana tsaariarmee eeskujul pataljonidest, polkudest, diviisidest, korpustest ja armeedest koosnevaks sõjaväeks. Vene kodusõja lõpus teenis Punaarmees juba 70 000 – 75 000 endist ohvitseri.

Ajaloolane Mati Kröönström juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi Punaarmees leidis rakendust hulgaliselt just kõrgemaid ohvitsere: kindraleid, polkovnikuid, kindralstaabiohvitsere,

ß

Hanno Ojalolt ilmus 2014. aastal ka raamat „Punakütid”

oli selle sõjaväe nõrgimaks küljeks just nooremate ohvitseride ehk nii-öelda leitnantide ja kaptenite väiksem hulk, kes domineerisid nii vene valgekaartlaste hulgas kui ka Eesti sõjaväes.

Seega oli just lahinguväljal roodude ja pataljonide juhtimine Punaarmees pigem kehvapoolne. Seda eriti juhul, kui vastavatel ametikohtadel olid ideoloogiliselt ustavad endised lipnikud või lausa allohvitserid.

Vene kodusõjale oli peale ulatusliku deserteerimise omane ka sagedane ülejooksmine vaenlase poole – nii ideoloogilistel kui ka muudel põhjustel. Seda esines nii Punaarmees kui ka valgekaartlaste vägedes.

Nüüd aga põhilisest. Vabadussõjas võitles väike Eesti Vabariik suure ja kunagi võimsa Vene riigiga ja saavutas võidu. See oli võimalik vaid seetõttu, et Punaarmee jõud olid hajutatud mitmesuguste rinnete vahel: võideldi erinevate valgete vägedega

Punaarmee Eesti vastu Põhilisteks väekoondisteks Eesti vastasel rindel olid kaks väekoondist: 7. armee ja 15. armee, mida juhtisid järgmised ohvitserid: 7. armee Jevgeni Iskritski (1.11.1918-28.11.1918) Jevgeni Golubintsev (28.11.1918-5.12.1918) Nikolai Henrikson (5.12.1918-27.01.1919) Aleksandr Remezov (27.01.1919-1.07.1919) Mihhail Matijassevitš (1.07.1919-26.09.1919) Sergei Harlamov (26.09.1919-17.10.1919) Dmitri Nadjožnõi (17.10.1919-17.11.1919) Sergei Odintsov (17.11.1919-10.02.1920) 15. armee Peteris Slavens (7.-25.06.1919) Sergei Harlamov (25.06.1919-31.07.1919) August Kork (31.07.1919-15.10.1919) August Kukk (15.10.1919-22.10.1919) August Kork (22.10.1919-16.10.1920)

Põhja-Venemaal, Siberis, Ukrainas, Kesk-Aasias, Kaukaasias; mässavate talupoegadega („rohelistega”, ataman Mahno vägedega), Ukraina, Poola ja Rumeeniaga, lisaks veel Soome, Eesti, Läti ja Leeduga.

Seega ei olnud võimalik eraldada SÕDUR september 2019 59

Ajalugu fookus

9. juunil 1919 formeeriti 1. Eesti kütidiviis ümber üksikuks Eesti kütibrigaadiks, brigaadikomandöriks nimetati Jakob Palvadre. 1919. aasta augustist kuni septembrini pidas see lahingud Daugava jõe joonel. 6. oktoobril 1919. aastal muudeti see tagasi Eesti kütidiviisiks, mis viidi 15. armee juhataja August Korgi käsul 8.–16. oktoobrini üle lõunarindele Orjoli piirkonda, edasi võideldi juba rohkem Lõuna-Venemaa 60 september 2019 SÕDUR

Punaarmee Eesti kütidiviisi soomusrong Pihkva-Võru rindel 1919

5. Võru kommunistliku kütipolgu võitlejad Lõunarindel 1919

ja Ukraina rinnetel. Eesti kütidiviis saadeti laiali 14. märtsil 1920.

Lisaks Eesti punaküttidele sõdisid Eesti Vabariigi vastu ka Läti punaküttide väeosad: jaanuarist kuni oktoobrini 1919 Läti territooriumil ja novembris-detsembris 1919 Narva rindel. Punaarmees loeti Eesti ja Läti punaküttide üksusi eriti visadeks kõrge võitlusmoraaliga väeosadeks.

Vabadussõja algus

Vabadussõja algus on seotud keiserliku Saksamaa kokkuvarisemisega esimeses maailmasõjas. Nõukogude Venemaa tühistas Bresti rahulepingu ja koondas vägesid Venemaa endiste läänepoolsete alade tagasivõtmiseks.

Teiseks ideeks oli ka maailmarevolutsiooni idee õhutamine Euroopas, eelkõige Poolas ja Saksamaal.

28. novembril, mil Punaarmee ründas Narvat, oli kõik see veel teadmata.

Nõukogude väejuhatus koondas Eesti piiridele oma 7. armee 6. kütidiviisi Narva ja 2. Novgorodi diviisi Petseri lõiku. Petserist Valgani liikus ka Läti

punaküttide diviis, kuid edasi suundus see Riia peale.

Nimetatud kaks diviisi said Eesti vägede käest 1918.–1919. aasta talvel lüüa ja tõrjuti Eesti piiride taha. Punaarmee väeosade võitlusmoraal oli kesine, eestlastele jäädi alla ka soomusrongide ja kuulipildujate poolest.

Teine pealetung Eesti vastu

1919. a kevadel suunati Eesti vastu juba tunduvalt suuremad jõud. Põhiliseks pealetungisuunaks sai Kagu-Eesti. Pihkva rindelõigus alustasid pealetungi 10. kütidiviis ja Eesti kütidiviis, Võru ja Valga rindel Läti Punaarmee 1. kütidiviis ja 11. kütidiviis. Narva rindel paiknev 6. kütidiviis pealetungis ei osalenud. Seega tegutses Eesti vastu juba kokku viis diviisi.

Ka sel korral oli üldiseks eesmärgiks kogu Eesti vallutamine. Rasked lahingud toimusid veebruarist aprillini 1919 ja Eesti vägedel õnnestus vaenlase pealetungid tagasi tõrjuda.

Mais 1919 alanud Põhjakorpuse (hilisema Loodearmee) eduka peale-

ß

ß

Lisaks Eesti punaküttidele sõdisid Eesti Vabariigi vastu ka Läti punaküttide väeosad. Punaarmees loeti neid eriti visadeks kõrge võitlusmoraaliga väeosadeks.

Eesti kütidiviisi parteikonverentsi delegaadid Porhovis

ß

võitluseks Eesti vastu kordades suuremaid vägesid. Samuti aitas eestlastel sõdida liitlasena Loodearmee, kuid lisaks abile tõmbas selle olemasolu siinsetele rinnetele ka suuremaid Punaarmee jõude.

Formaalseks Punaarmee ülemjuhatajaks kodusõjas oli sõjanduse ja merenduse rahvakomissar Lev Trotski, kuid otseselt tegelesid sõjandusega siiski endised ohvitserid. Vene NFSV sõjavägede ülemjuhatajad olid esialgu polkovnik Jukums Vacietis (1. september 1918 – 7. juuli 1919) ja seejärel polkovnik Sergei Kamenev (7. juuli 1919– 1924). Samuti olid ohvitserid ametis Ü levenema a lises peastaabis (hilisema kindralstaabi eelkäija).

Novembrist 1918 kuni augustini 1919 sõdisid Punaarmee koosseisus Eesti vastu ka Eesti rahvusväeosad ehk punakütid. Esialgu kolm kütipolku, kevadel 1919 moodustati neist Eesti kütidiviis (5 polku) ja hiljem suvel Eesti küti­ brigaad (4 polku). 1918.–1919. aasta talvel täiendati punaküttide ridu Kirde- ja Lõuna-Eestis vabatahtlike ja sundmobiliseeritutega.

Ajalugu fookus diviis ning osaliselt ka 10. kütidiviisi väeosi.

Pealetung vältas 9.–15. detsembrini ja seejärel 17.–21. detsembrini. Mingit olulist edu siin ei saavutatud.

Viimane Punaarmee pealetungikatse toimus 28.–30. detsembrini 1919 ja lõppes nurjumisega. Nõukogude väed, kes olid juba oktoobri lõpus Petrogradi alt pealetungi alustanud, olid täielikult verest tühjaks jooksnud. Väeosad olid segipaisatud ja väsinud. Narva väljadele jäi novembri ja detsembri lahingutes tuhandeid langenud punaväelasi. Seejuures kandsid Punaarmee üksused, kes paiknesid sõjategevusest laastatud aladel, suuri kaotusi just külma, nälja ja haiguste tõttu.

Viimase pealetungi ajal 28.–30. detsembril üritasid punased rohkem mõjutada Tartu rahuläbirääkimiste kulgu, kui reaalselt Narvat vallutada. Viimaste jõududega ettevõetud rünnakud löödi edukalt tagasi ja mõlemad pooled olid võitlusest täiesti kurnatud.

Vaherahu sõlmiti 31. detsembril ja kehtima hakkas see 3. jaanuaril 1920.

Punaste purustatud Olga sild Pihkvas ß

tungiga kandus sõjategevus Eesti piiridest kaugemale, veidi hiljem toimus sama ka lõunarindel.

Suvi 1919

Suveks oli Eesti sõjavägi saavutanud teatud küpsuse, saanud lahingukogemusi ja omandanud enesekindluse.

Lõplikult tekkis usk oma jõusse võiduga Landeswehri üle.

Juulis-augustis 1919 tuli Eesti väeosadel võidelda kodumaa piiride taga Narva ja Pihkva rindel. Rasketes heitlustes suudeti Narva rindel hoida kaitseliini Ingeri järvede joonel, Pihkva aga loovutati lahkhelide tõttu Loodearmeega ning taganeti Eesti piirile Irboska kaitsepositsioonidele. Sel perioodil võitlesid Eesti vägede vastu Narva rindel 2. ja 6. kütidiviis, Pihkva rindel 10. ja 11. kütidiviis ja Eesti kütibrigaad – seega kokku neli ja pool diviisi.

Narva kaitselahingud

Vabadussõja suurimad ja ägedaimad lahingud toimusid Narva rindel. Eesti sõjaajaloos jaotatakse Narva kaitsela-

hingud kolme ossa. Neist esimene hõlmab ajavahemikku 16. novembrist kuni 7. detsembrini, teine 8.–24. detsembrini 1919 ja kolmas viimaseid heitlusi, mille lõpetas vaherahu 3. jaanuaril 1920.

Kui Loodearmee pealetung Petrogradile kokku varises ja armee Eesti piiride poole taganes, võttis Eesti 1. diviis 16. novembriks positsiooni sisse piki Luuga jõge. Punaväe pealetungiva 7. armee rünnakusuunad jagunesid meie 1. diviisi ja Loodearmee vahel.

7. armee koosseisus oli kolm diviisi: 2., 6. ja 56. kütidiviis.

26. novembriks sundis 7. armee vastase taganema peaaegu Narva jõe joonele ja rindejoon stabiliseerus mõne kilomeetri kaugusel Narva-Jõesuust.

Rindel saabus nädalane vaikus, mille kestel venelased tõmbasid ligi uusi väeosi ja täiendasid laskemoonavarusid.

Saanud jõudu juurde, alustas punaväe juhatus detsembri keskel uusi rünnakuid ning püüdis Vääska piirkonnas üle Narva jõe tungida. Detsembris tegutses Narva rindel peale seniste diviiside ka 15. armeest appi toodud 11. ja 19. küti­

Eesti võit

Punaarmeel ei õnnestunud rasketele kaotustele vaatamata eestlasi ja loodearmeelasi üle Narva jõe tõrjuda, samuti Loodearmeed täielikult purustada.

Meie vägede kätte jäi Jaanilinna sillapea ja jõe idakallas kuni mereni, kus paiknes meie 9. polk, samuti paiknesid jõe idakaldal Jaanilinnast lõuna pool tunduvalt kahanenud Loodearmee 4. ja 5. diviisi üksused.

Tavaliselt on Loodearmee osa Narva kaitselahingutes kiputud alahindama, kuid vaatamata võitlusvõimeliste jalaväelaste arvu pidevale kahanemisele operatsiooni käigus oli suur tähtsus Loodearmee rohkearvulisel suurtükiväel ja soomusrongidel, mis toetasid eestlasi kuni kaitsetegevuse lõpuni 30. detsembril.

Eesti Vabariik oli vabadussõja võitnud. Eesti sõjavägi kaotas sõjas ligi 5000 meest langenute ja haigustesse surnutena ning üle tuhande mehe sõja­ vangidena. Täpselt on teada eestlaste poolt võetud Punaarmee sõjavangide arv – 10 000. Seetõttu on väga tõenäoline, et Punaarmee kaotused olid põhiliselt kaitselahinguid pidanud Eesti sõjaväe kaotustest suuremad – võimalik, et kaks-kolm korda.

SÕDUR september 2019 61

Ajalugu fookus

„Kapten Irv langes!“ Need traagilised sõnad hüüdis soomusauto Kalevipoeg ülem Konstantin Lindemann oma meeskonnale 27. aprillil 1919 kell 10.20 hommikul Lätimaal Strenči lähistel.

1. Eesti polgu ohvitser staabikapten Anton Irv 1917. aastal ß

62 september 2019 SÕDUR

Ajalugu fookus Autor: Jaak Pihlak, Viljandi muuseumi direktor

Anton Irve hukkumine

Fotod: sõjamuuseum, Viljandi muuseum

J

uhtunut kirjeldati 1935. aastal il­ munud raamatus „Kapten Anton Irv” järgmiselt: „Pärast vangide ja kuulipilduja võtmist kapten Irv arvas, et ega tema adjutandiga ikka jõua kõiki metsa tagasi valgunud pu­ nakaartlasi kokku koguda, ja avaldas kahetsust, et meie jõud ei liigu nii kiiresti edasi, kui tarvis.”

Seepärast ta andis oma adjutan­ dile käsu minna kärmesti tagasi ja teha korraldus, et dessant ja jalaväe­ osad liiguksid võimalikult kiiresti edasi maantee suunas, et mitte anda vaenlasele aega end korraldada uueks vastupanuks.

Kapten Irv ise liikus soomusauto ees maanteed mööda, nähtava ees­ märgiga, toimetada luuret vastase üle, et dessandi ja jalaväeosade järele­ jõudmisel teada, kuhu need suunata parimate tagajärgede saavutami­ seks, seejuures minimaalseid kaotusi kandes.

Liikudes umbes 20‒30 sammu soomusauto ees oli kapten Irv pa­ rajasti jõudmas kohale, kus tee teeb käänaku Kautsi suunas, kui äkki eest metsast avati tuli kapten Irve ja soo­ musauto suunas. Kapten Irv langes ...

Surmakuul vaenlaselt oli puurinud läbi soomusrongide juhi rinna.

Kapten Irve surm oli suur kaotus Eesti rahvaväele. Langemishetkel soomusrongide divisjoni ülema ko­ hustes olles juhtis ta lausa diviisi suu­ rust väekoondist. Tegemist oli seega kõige kõrgemal ja vastutusrikkamal ametipostil teeninud ohvitseriga, kes

Kes oli Anton Irv? • 1917 1. jalaväepolgus roodu- ja

hiljem pataljoniülem, kapteniks ülendati aprillis 1918

• Novembris 1918 Valga kaitseliidu ülem • Detsembris 1918 sai laiarööpmelise soomusrongi nr 1 (hilisem soomusrong “Kapten Irv”) ülemaks

• Jaanuarist 1919 soomusrongide juhataja ajutine kohusetäitja ja soomusrongide divisjoni ülema kohusetäitja

• Tõkestas 4. jaanuaril 1919

punaste pealetungi Kehra all, juhtis Tapa ja Tartu vabastamist, osales Valga vabastamisel

• Langes 27. aprill 1919

Strenči lähistel, Lätis

vabadussõja ajal elu kaotas. Ta oli erakordne sõjamees, kes tõusis oma ande ja vapruse tõttu lihtsast reasõ­ durist väejuhiks.

Ilmasõjas

Augustis 1914 puhkes esimene ilma­ sõda. Ka reamees Irv mobiliseeriti ja määrati teenistusse 269. Novorževi jalaväepolku, kus ta vabatahtlikult liitus luurekomandoga. Silmapaist­ va teenistuse eest ülendati ta sama aasta lõpul vanemallohvitseriks.

Lahingutes Ida-Preisimaal ja Leedus oli jäänud noor võitleja ülemustele silma, talle omistati kõik neli sõduri­

vapruse Georgi risti. Märtsis 1915 määrati aga luurekomando ülema kohusetäitjaks ning kuu hiljem tõste­ ti alamlipnikuks.

Novembris 1915 sai Anton Irvest ohvitser. Läänerinde juht ülendas ta lipnikuks ning kinnitas ametlikult luurekomando ülemaks. Kuigi tal puudus sõjaline haridus, olid tema teod ja teened nii silmapaistvad, et ohvitserkonda arvamist peeti igati õigustatuks. Hilisem teenistuskäik vaid kinnitas seda.

Positsioonilahingud saksa vägede vastu Leedus ja Valgevenes kestsid aga edasi. Seal kuskil Vilno kuberman­ gus sai ta 1916. aasta septembris öise luurekäigu ajal mürsuplahvatuses põrutada ja peast kergelt haavata, kuid jäi edasi rivvi.

Suur tunnustus oli samal kevadel Prantsuse ordeni Médaille Militaire annetamine. Muuseas, ta oli ainus ohvitser diviisis, kellele see kõrge au­ tasu omistati.

Oktoobrist 1916 viidi Irv koos polguga Austria-Ungari vägede vastu Rumeenia Karpaatidesse, kus osa­ les paljudel luureretkedel ja mitmes lahingus. Jätkus andeka juhi tõus auastmeredelil, samal sügisel oli ta saanud ülenduse alamleitnandiks, kuu hiljem leitnandiks ning juulis 1917 omistati staabikapteni aukraad.

Tema rinnale ilmusid vaid ohvitse­ ridele sõjaliste teenete eest antavad Stanislavi II ja III klassi ning Anna III klassi ordenid.

Oktoobris 1917 pälvis Anton Irv SÕDUR september 2019 63

Ajalugu fookus

veel ka Georgi kuldmõõga, mis oli erakordselt kõrge ja harvaesinev autasu.

Eesti rahvusväkke!

Kevadel 1917 alguse saanud rahvus­ väeosadesse püüdsid pääseda kõik sõjamehed, kellel oli Eesti asja aja­ mine südames. Ka Irv kirjutas mai­ kuus kirja rahvusväe organiseerijaile, väljendades soovi tulla loodavasse väkke: „Isamaal on õigus oma piir­ de ja Eesti noore vabaduse kaitseks poegi kodu nõuda. Tahaks, et Eesti väed võimalikult kiirelt oma tegevust võiks algada.”

Detsembris 1917 astus ta teenistusse 1. Eesti polku ning saadeti Haapsallu.

Väejuht vabadussõjas

Võõrvõim langes ja 11. novembril 1918 määrati kapten Irv Valga linna kaitseliidu ülemaks, kuid teave jõudis temani suure hilinemisega ja nii sai ta ametisse astuda alles kaheksa päeva hiljem. Sedagi vaid mõneks päevaks, siis tuli minna Tallinna, kus asus koos Johan Pitka ja Karl Partsiga looma laiarööpmelist soomusrongi nr 1.

Päev pärast vabadussõja algust, 29. novembril määrati Irv vastsün­ dinud rongi ülema abiks ning loetud päevad hiljem rongi ülemaks. Juba detsembri teisel päeval pidas soomus­ 64 september 2019 SÕDUR

???????

Laiarööpmelise soomusrongi nr 1 ohvitserid.

Anton Irvel valge müts peas ja binokkel kaelas ß

Kuid Vene väejuhid ei soovinud eestlastest sõjamehi ära lasta ja nii sai ka Anton Irv alles sügisel kodu­ maale puhkusele sõita. Detsemb­ ris 1917 astus ta teenistusse 1. Eesti polku ning saadeti 6. roodu juhtima Haapsallu, veebruaris 1918 nimetati polgu 2. pataljoni ülemaks ja märtsis 1918 väeosa ümberkorralduste käigus 1. roodu ülemaks. Aprillis 1918 ülen­ dati ta kapteniks. Samal kuul saatis Saksa okupatsioonivõim aga Eesti sõjaväe laiali ja kapten Irv siirdus ko­ dutallu Ülevaresele. Siit pidas ta sidet endiste võitluskaaslastega, et esimesel võimalusel taas teenistusse astuda.

rong Vaivara ja Auvere jaamade vahel esimese lahingu Punaarmeega, järg­ nenud kuu taandumist Tallinna poole oli täis veriseid võitlusi. Pööre saabus 4. jaanuaril 1919 Kehra lahinguga. Just seal, nüüdse Lahinguvälja raudteepea­ tuse ümbruses, purustasid kapten Irve juhitud soomusronglased Kehra jaama vallutada ähvardanud punased. Maa vabastamine võõrväes oli alanud.

Pärast kapten Partsi haavata saamist määrati Irv 23. jaanuarist 1919 soomus­ rongide ajutiseks ülemjuhatajaks ning alates 20. veebruarist soomusrongide divisjoni ülema kohusetäitjaks. Tema juhtimisel said teoks mitmed eduka lõ­

puga lahingud, sealhulgas Tartu vabas­ tamine 14. jaanuaril ning veebruarikuu keskel hulljulge retk Setumaa idaossa Irboskasse, samuti märtsi lõpul toimu­ nud Petseri vabastamine.

Viimased võitlused

Aprillikuu teisel poolel alustas Punaarmee Läti poolt pealetungi Lõuna-Eesti vallutamiseks. Kuna Valga oli ülioluline raudteesõlm, mida kapten Irv pidi valitsema, tuli igal juhul välistada selle sattumine vaenlase kätte. Punaarmee vallutas Ruhja ja Pikksaare ning surus Eesti jalaväeüksused Valga alla. Kapten Irv

Ajalugu fookus kapten Irv langeski Strenči asula juu­ res Egle kõrtsi ja Kauči talu lähistel.

Teda jäid leinama vanemad ja vend ning võitluskaaslased. Oma peret ta ei jõudnudki luua.

Mälestuse jäädvustamine

ß

andis soomusrongidele käsu minna 27. aprilli varahommikul Strenči poo­ le vastupealetungile ning teha ühtlasi dessant punaväe seljataha. Järgnenud soomusrongide ja 3. jalaväepolgu ühi­ ne rünnak oli edukas ning Punaarmee löödi põgenema.

Irv otsustas samal hommikul min­ na soomusautoga Kalevipoeg jälgima lahingukäiku ning sattus ise Egle rajoonis lahingute keskele. Raama­ tus „Kapten Anton Irv“ kirjeldatakse juhtunut järgmiselt: Äge tulistamine kestis umbes paar minutit, mille kes­ tel soomusauto kumbki kuulipilduja laskis välja umbes 500 kuuli. Kapten

Surmakuulutus ajalehest Vaba Maa nr 96, lk 4/29.04.1919.

Irv samal ajal tulistas vaenlast püs­ sist. Vaenlane, kelle kaotused ei ol­ nud kuigi suured, vastas ainult nõrga püssitulega ja jooksis kohe laiali, val­ gudes peamiselt tagasi metsa, kust ta oli väljunud. Soomusauto lähedusse sattunud ligi paarkümmend puna­ kaartlast andsid endid vangi, mõnedel alles püssid käes. Vangidel lasti püssid maha panna ja kapten Irv saatis nad relvadeta maanteed mööda Egle suu­ nas meie dessandi ja jalaväe poole.

Vangide saatjaks polnud Irvel keda­ gi määrata. Ta arvas: kuhu nad ikka jooksevad.

Varsti pärast seda vahejuhtumit

Suurejooneline matusetseremoonia toimus Tallinnas Aleksander Nevski katedraalis, kust austusavalduste saa­ tel rongiga Viljandi saadeti. Ta maeti siinsele Vanale kalmistule perekonna hauaplatsile, aastaid hiljem sängitati ümber Viljandi vabadussõjas langenute kalmistule.

Eesti Vabariik hindas kõrgelt tema vabadussõja aegseid teeneid. Nii omis­ tati talle postuumselt kolm Vabadus­ risti, 300 000 marka ja autasumaa Vil­ jandimaal Holstre vallas. Vasila taluks ristitud kohta pidas isa, hiljem vanem vend oma perega.

Kapten Irve nime jäädvustati mitmel moel. Nii sai mais 1919 laiarööpmelise­ le soomusrongile nr 1 nimeks Kapten Irv. Mitu langenute mälestuseks ning sõjas vigastatud soomusronglaste ja langenute lähedaste abistamiseks loo­ dud seltsi kandis tema nime. Kapten Irve nimi anti ka tänavatele Viljandis ja Valgas. Võimas mälestussammas püsti­ tati talle Viljandi Kirikumäele, mis küll Nõukogude okupatsiooni algul hävita­ ti, kuid mille asukoht on tänapäeval jäädvustatud mälestuskiviga. Kapten Irve langemispaik Lätis Strenči lähistel tähistati alles pärast taasiseseisvumist monumendiga.

Irve nimi oli tahvlil Vabariigi Ohvitseride Keskkogus Tallinnas ja Viljandi vallamajas, mille aga võõr­ võim hävitas. Ka Tapale, kus paiknes soomusrongirügement, kavatseti püs­ titada monument kapten Irvele, kuid alanud Nõukogude okupatsiooni tõttu jäi see vaid mõtteks.

Tema kohta on ilmunud ka kolm raamatut: „Monument kapten An­ ton Irvele“ (Tallinn, 1933), P. Villemi „Kapten Anton Irv“ (Tallinn, 1935) ja J. Kaup „Kapten Anton Irv. Soomus­ rongide löögivaimu kehastaja“ (Tal­ linn, 1936).

Imekombel säilis ka tema vormi­ kuub kuuliaukudega, mis oli tal seljas langemise hetkel. See asub Eesti aja­ loomuuseumi kogus. Mälestus vaprast soomusrongide juhist kapten Anton Irvest kestab edasi.

SÕDUR september 2019 65

Tutvustus Lõbus Vabadussõda: mälestusi Vabadussõja lustakamast poolest Koostanud Alo Lõhmus, Äripäev, 2019

Macintyre , Ben. Spioon ja reetur Tänapäev, 2019

Gammer, Moshe. Üksik hunt ja karu: kolm sajandit Tšetšeenia vastupanu Vene võimule EKSA, 2019

Kersten, Arno.

Himmleri pihtimused Tammerraamat, 2019

Hanno Ojalo.

Saaremaa teises maailmasõjas 1939-1945 Kirjastus Ammukaar 2019

Vabadussõda oli ehtne sõda kõigi sõjale omaste koleduste ja raskustega. Sõja lõbusat, kaasa­ haaravat ja lummavat külge ei saa siiski maha salata. Sõja­a egsed seiklused, vaenlaste või ka oma ülemuste edukad tüssamised jäävad meelde kogu eluks.

Külast külla ja linnast linna rändav sõdur võib supelda nii rohketes naissuhetes, mida tsiviilelus iialgi ei sallitaks. Saja aasta eest oli sõdurirõõmude seas olulisel kohal ka soomuse tegemine ehk sõjasaagi kogumine langenud ja vangivõetud vaenlastelt või vaenlase tsiviilelanike käest.

Ja kõige lõpuks võis sõdur siirast heameelt tunda sellestki, et hing sees ja kõht täis.

Niisugused lood ongi raamatu kaante vahele koondatud, kirja on need pandud Vabadussõja sõdurite ja ohvitseride endi sulega.

KGB polkovnik Oleg Gordijevski oli oma karjääri tipus. Nõukogude luureteenistuse imelaps oli järjekindlalt ametiredelil ülespoole pürginud, olles oma seni laitmatu teenistuskäigu kestel töötanud Skandinaavias, Moskvas ja Suurbritannias.

Nüüd, 46-aastasena, oli ta edutatud Londoni KGB jaoskonna ülemaks ning kutsutud tagasi Moskvasse, et KGB esimees saaks ta ametisse õnnistada. Kuid sisimas oli ta hirmust halvatud, sest KGB veteran Oleg Gordijevski, Nõukogude Liidu ustav salateener, oli tegelikult Briti spioon. „Spioon ja reetur“ esitab haaravalt tõsiloo külma sõja aegsest luurest mitmes riigis, kus tegutsevad agendid ja topeltagendid.

Kellegi kavatsustes ei saa olla lõpuni kindel ja käib võidujooks vastase agentide paljastamiseks ja omade päästmiseks.

Oma teoses uurib Moshe Gammer igipõlist Vene-Tšetšeenia vastasseisu, mille teetähisteks on Venemaa esimesed püüdlused laieneda lõunasse 16. sajandil, Venemaa algatatud vallutussõda 19. sajandi alul ja selle tagajärjel puhkenud tapatalgud, millest oma isiklikele kogemustele tuginedes on kirjutanud Kaukaasias armee­o hvitserina teeninud Lev Tolstoi, ning NSV Liidu lagunemisele järgnenud sõjad Venemaa ja Tšetšeenia vahel.

Vaevarikka uurimistöö tulemusena (Tšetšeeniat käsitlevaid dokumente on vähe, sest paljud ajalooürikud on hävinud, osalt nõukogude võimuorganite teadliku tegevuse tagajärjel) on Gammer ühte koondanud lood sellest raevukalt sõltumatust rahvast ning tema jätkuvast võitlusest ülemvõimu ja allasurumise vastu.

Raamat põhineb Heinrich Himmleri ihuarsti Felix Kersteni märkmetel ja toob päevavalgele Natsi-Saksamaa kulisside taga toimunu.

Sel Eestis sündinud mehel õnnestus teise maailmasõja päevil Himmleri ihuarstina päästa koonduslaagritest sadu tuhandeid inimesi ja mõjutada koguni riikide saatust, hoides muu hulgas ära hollandlaste massiküüditamise Poola.

Kersten oli kuldsete kätega ravitseja, kes Euroopa suurtöösturite, kroonitud peade ja teiste prominentide kõrval sai 1939. aastal endale patsiendiks natsipartei juhi Heinrich Himmleri.

Kersten kasutas oma eristaatust mõjuka patsiendi juures ära, päästes arvukalt inimelusid ja mängides varjatud, ent olulist rolli sõja kõige keerulisematel päevadel.

Raamat annab ülevaate Saaremaa ja selle elanike katsumustest maailmasõja aastail, keskendudes olulisematele sündmustele.

Alustades NSV liidu sõjabaaside rajamisest saarel 1939. aastal, sõjasündmustest 1941. ja 1944. aastal.

Olulisemate sündmuste vahele on pikitud hulgaliselt muid teemasid, mis käsitlevad saarlaste eluolu sõjaajal. Samuti on eraldi vaadeldud saarlaste laevandust, väeosi, ajakirjandust ja suurpõgenemist 1944. aasta sügisel.

Juttu tuleb ka kuulsast Stebeli suurtükipatareist, kindralitest Saaremaal, tuntud saarlaste saatusest, metsavendadest ja partisanidest. Raamatus on kasutatud ligi 100 fotot, joonistust, skeemi ja pilapilti.

SÕDUR juuni 2019 66