Sodur0217

Page 1

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

F-35

EESTIS

Nr 2 (95) 2017


UUS PÜSINÄITUS

„Eesti vormi lugu 1917-1940” Avatud alates 24.04.2017 K-P 11-18 Sissepääs tasuta MÕISA TEE 1, VIIMSI |621 7410 | www.esm.ee


2/2017

3

SISUKORD 4 Eesti uudised 6 Välisuudised 8 Kaitseminister Margus Tsahkna: Eesti ei tohi kunagi üksi jääda Kuidas teritada inforelva Millised on infooperatsioonide funktsioonid, võimekus taktikalisel ja operatiivsel tasandil, sellest annab 2. jalaväebrigaadi näitel ülevaate leitnant Urmas Abel.

Liikursuurtükid: kahuriga veoautost mobiilse tipprelvani

20 Riigikaitse kui produkt ja kaitsevägi kui tootmisliin Veebel Rome Kuusik kirjutab, kuidas Eesti-suguse väikese riigi kaitsevõime arendamisel tuleb järjepidevalt tegeleda küsimusega, mismoodi oleks võimalik saada samaväärse raha eest rohkem riigikaitset.

31 Sain kutse reservõppekogunemisele, aga… Milliseid põhjusi ettekäändeks tuues reservõppekogunemistest pääseda proovitakse, kirjutab leitnant Triin Koppel.

Liikursuurtükkide arengust läbi ajaloo tänapäevani välja annab ülevaate Mati Õun.24. veebruaril iseseisvusparaadil.

Türgi diktatuuri kursil Kuhu Türgi 16. aprillil toimunud ja presidendi võimu kinnistanud referendumi järel teel on ja kuidas muutused Türgi ja NATO suhetele mõjuda võivad.

45 Matkekeskus: kõik on peaaegu nagu päris

34 Miinipildujarühma lahinglaskmised

Matkekeskuse võimekusest, suurematest saavutustest ning kitsaskohtadest koos võimalike lahenduskäikudega kirjutab keskuse ülem major Tamur Kusnets.

36 Raketikaater: väike ohtlik naaskel

Saksa rakettrelvad 2. maailmasõjas

Kaptenmajor Taavi Urbi ülevaade raketikaatritest kui piiratud merealale sobivatest ja väikeriigile võimetekohastest relvasüsteemidest.

2. maailmasõja jooksul said sakslased valmis mitu muljetavaldavat rakettrelva, lähemalt tuleb juttu V1 ja V2 kättemaksurakettidest.

55 Richard Tomberg – Eesti õhukaitse ülesehitaja Vaesesse käsitööliste perre sündinud poisikesest sai Eesti õhuväe ülesehitaja, kirjutab Kadi Kangur.

58 Raamatututvustused

staabi- ja sidepataljoni teavituskeskus

Toimetus

Tegevtoimetaja Toimetaja

Sverre Lasn sverre.lasn@mil.ee / 717 2164 Ken Rohelaan ken.rohelaan@mil.ee / 717 2172

Keeletoimetaja – Kujundaja Ragne Rikkonen-Tähnas Trükitud AS-i Vaba Maa trükikojas Kaanefoto Andres Putting, Ekspress Meedia

Filtri tee 12, 10132 Tallinn

SÕDUR NR 2 (95) 2017

Väljaandja


4

EESTI UUDISED

SÕDUR NR 2 (95) 2017

2. jalaväebrigaad viis aprillis läbi kaitseväe keskpolügoonil Kuperjanovi jalaväepataljoni jalaväekompaniidele lahinglaskmised. Laskmistel osales üle 1000 tegevväelase ja ajateenija brigaadi staabist, Kuperjanovi jalaväepataljonist, tagalapataljonist ning lahinguid toetasid luure-, pioneeri- tankitõrje- ja kaudtuleüksused. Lahinglaskmised on üksuste väljaõppes väga olulised, sest reaalsed mürsuplahvatused ja kuulivihin annavad sõdurile lahinguväljast adekvaatsema tunnetuse. Lahinglaskmiste peamine eesmärk on anda üksustele ja nende ülematele teadmised ja oskused, mis võimaldavad neil täita lahinguülesandeid sõjaajale ligilähedastes tingimustes. Vastavalt etteantud stsenaariumile tegutsesid laskmistel osalenud jalaväekompaniid pataljoni raamistikus, mida oli toetatud otsetoetuse põhimõttel kõrgema üksuse poolt 155 mm suurtükirühmaga. Laskev kompanii oli põhipingutusüksus ning omas pataljonivahendite prioriteeti. Kompanii ülesanne oli hävitada vastase üksused temale määratud rünnakuteljel ning julgestada määratud objektid. Vastavalt pataljoni käsule liikusid jalaväeüksustel ees luurejaod, kes edastasid jalaväeüksusele luureinfot vastase kohta. Reaalselt liikusid luurajad välja enne jalaväeüksust ning tõid lähtejoonele info vastase kohta. Legendi järgi oli vastane rajanud endale kindlustatud positsioonid ja kasutas nende positsioonide kaitseks soomu-

FOTOD: ROOMET ILD, ARDI HALLISMAA, PIXABAY.COM

2. JALAVÄEBRIGAAD HARJUS EHTSA TINAVIHMAGA

keid. Luurajate üheks ülesandeks oli teostada kaudulerelvade eellaskmised ehk luurajad said juhtida reaalselt nii 155 mm suurtüki kui ka 120 mm miinipilduja kaudtuld. Laskmiste läbiviija kapten Vaido Siska sõnul on sellises ulatuses lahinglaskmiste planeerimise protsess pikk ja aeganõudev töö. Kõige olulisem on, et planeerimisel ja läbiviimisel jälgitakse kehtivaid ohutuseeskirju. Kuna lahinglaskmistele olid kaastatud nii 155 mm suurtükid, 120 mm miinipildujad, tankitõrjeraketiheitjad MILAN ja jalaväeüksuste oma relvastus siis igal relvasüsteemil on rahuajal omad ohutustehnilised nõuded ja ohutuskaugused. Sellest tulenevalt on laskmiste läbiviija jaoks olulise tähtsusega lahinguväljal situatsiooni kuvamine, et kompaniiülem kasutaks õigel ajal õiget relvasüsteemi. Kapten Siska jäi rahule

nii üksuste ülemate tegutsemise kui ka sõdurite relvakäsitsemise oskusega. Ta lisas, et ülemad said lahinglaskmistel üksuste juhtimisega ja erinevate relvaliikide integreerimisega oma lahinguplaani hästi hakkama. „Samuti tegid head tööd ajateenijatest rühma- ja jaoülemad. See näitab, et meie üksusete ülemate ja üksuste väljaõpe liigub õiges suunas ja siit saab ainult edasi minna,“ ütles kapten Siska. „Sõduritasemelt jäi silma relvakäsitsemise kindlus. Relv ei olnud sõduri käes „ohtlik ese“, vaid tööriist, mida ta teab ja tunneb, ning kasutas seda erinevatel kaugustel olevate sihtmärkide pihtamiseks.“ Sellist, üle 1000 osalejaga kompanii rünnakul lahinglaskmist, kuhu olid kaastatud erinevad kaudtuleüksused, luure ja pioneeriüksused, korraldas 2. jalaväebrigaad esmakordselt ning brigaad jätkab sellises mahus lahinglaskmiste korraldamist ka järgmisetel aastatel.


EESTI UUDISED

5

ÜHENDRIIKIDE MOODSAIM HÄVITAJA F-35 ÄMARIS kuulub Ühendkuningriigi kuningliku õhuväe koosseisu. „Ühendriigid näitasid täna, et nende uus viienda põlvkonna hävitaja on valmis alliansi taevast kaitsma," ütles Eesti õhuväe ülem kolonel Jaak Tarien. Tarieni sõnul lisab USA viienda põlvkonna hävitajate saabumisele Eestisse lisaväärtust tõsiasi, et varasemalt pole F-35 tüüpi lennukid väljaspool USA õhuväe baasi maandunud. „See näitab nii kahe riigi kaitsealase koostöö tugevust kui ka meie Ämari lennubaasi taset," ütles Tarien. Euroopasse saabusid F-35 tüüpi hävituslennukid aprilli keskpaigas, et osaleda erinevatel õppustel koos Euroopa NATO liitlastega. Lennuk F-35 saab täita nii hävitusja luurelennuki kui taktikalise pommitaja ülesandeid. F-35 suudab lennata kiirusega enam kui 1900 km/h, lennuki põhirelvastusse kuulub GAU-22/A tüüpi 25mm-kaliibriga neljaraudne Gatling-tüüpi automaatkahur ning kaks õhk-õhk ja kaks õhk-maa tüüpi raketti. Täiendavalt saab tiiva alla kinnitada veel kaks raketti või pommi. Hävituslennuki F-35A esmalend toimus 15. detsembril 2006.

Sinilillekampaaniaga koguti üle 60 000 euro Tänavuse Sinilillekampaaniaga koguti annetustena ligi 60 000 eurot. Sinililletooteid sai soetada ja annetusi teha kuni 30. aprillini. Tänavu kevadel suunatakse sinilillesümboolika müügist kogutav tulu lisaks vigastatud veteranide ja nende lähedaste toetamisele ka Haapsalu rannapromenaadile liikumispuudega inimestele välitrenažööride ala rajamiseks, Ida-Viru Keskhaigla taastusravi osakonnale basseini pääsuks invalifti soetamiseks ja MTÜ Peaasjad tegevuse toetamiseks meeste vaimse tervise edendamisel.

Heategevuskampaaniat Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu veteranide ning nende lähedaste toetuseks viis ellu MTÜ Eesti Vigastatud VõitIejate Ühing koostöös Naiskodukaitsega. Iga sinilillemärk on kordumatu käsitöö, mille on valmistanud SA Hea Hoog vahendusel vaimsete ja psüühiliste erivajadustega inimesed üle Eesti. Oma panusega aitasid kampaania õnnestumisele kaasa Kaitseministeerium, Eesti Kaitsevägi, Välisministeerium, Olympic Casino, Milrem, Threod Systems ja Bae Systems. 2016. aastal koguti annetustena ligi 82 000 eurot.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

Aprilli lõpus maandusid Ämari lennubaasis kaks Ameerika Ühendriikide viienda põlvkonna hävituslennukit F-35A Lightning ning neid saatev tankurlennuk Boeing KC-135 Stratotanker. „Viienda põlvkonna ehk kõige kaasaegsemate hävitajate visiit Eestisse on selge märk meie riikide vahelisest erilisest liitlassuhtest ja Ameerika Ühendriikide jõulisest kohalolekust Euroopas," ütles kaitseminister Margus Tsahkna. „Me jagame samu väärtusi ja oleme koos valmis kaitsma NATO liitlasriikide territooriumi igasuguse võimaliku agressiooni eest. Ameerika Ühendriikide kõige uuemate lahinglennukite kasutamine Euroopas tagab kõigi NATO liikmesriikide suveräänsust." Kaitseminister Tsahkna sõnul on kõige kõrgtehnoloogilisemate hävitajate maandumine Ämari lennubaasis suur tunnustus Eesti õhuväele. F-35A tüüpi hävituslennukid saabusid Eestisse Ühendkuningriigis asuvast USA Lakenheath´i lennubaasist, alaliselt paiknevad Ameerika Ühendriikide 34. ja 466. eskadrilli kuuluvad hävitajad USA Utahi osariigis. Hävitajaid saatnud tankurlennuk KC-135


6

VÄLISUUDISED

LEEDU HOIATAB VENEMAA SUURÕPPUSTE EEST Leedu välisminister Linas Linkevicius hoiatas Venemaa suurõppuste eest, mis testivad IdaEuroopasse liitlasüksusi paigutavat NATO-t. Linkeviciuse sõnul ei ole asi ainult numbrites, vaid teavituses. Leedu ei ole saanud infot eelseisvate Vene sõjaväe õppuste kohta. „Meid ootab ees testimist täis aasta,“ ütles Leedu välisminister Jane’s Defence’ile. „See tähendab, et Venemaa mõõdab lääneriikide reageerimist oma sõjalisele tegevusele.“

Suurim planeeritud õppus on septembris korraldatav Zapad, mis toimub Venemaa loodeosas, Kaliningradis, Valgevenes ja Läänemerel, geograafiliselt ümbritsedes Balti riike. Viimati toimus Zapad 2013. aastal, kui osales üle 120 000 sõjaväelase. Samuti juhtis Linkevicius tähelepanu Venemaa sagedastele äkkõppustele, mis tihti kaasavad üle 100 000 osaleja. Sellistest äkkõppustest ei hoiatata kuidagi.

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) 2011. aasta Viini dokumendi järgi peab teatama kõikidest manöövritest, kus osaleb üle 13 000 sõjaväelase, kuid OSCE on lõpetanud nn piirkondliku otseliini Venemaaga, et vältida arusaamatusi või olukordade eskaleerumist. Leedu välisministri sõnul ei ole mõtet kaaluda uusi Euroopa julgeoleku ülesehitusi, kui seni kokkulepituid tingimusi Venemaa ei täida.

Sakslased ei taha panustada 2% Märtsi lõpus Brüsselis toimunud NATO kohtumisel ütles Saksamaa välisminister Sigmar Gabriel, et Saksamaa jaoks ei ole püütav ega ihaldusväärne NATO liikmesriikidele seatud nõue kulutada 2% sisetoodangu koguproduktist (SKP) kaitsevõimele. Saksamaa püüdleb selle poole, et suurendada kaitse-eelarvet. Järgmine eesmärk on 1,5% SKP-st. Saksa valitsus kiitis märtsi alguses heaks otsuse suurendada 2018. aasta kaitse-eelarvet 1,4 miljardi euro võrra, mis suurendaks kogusumma 38,5 miljardi euroni. Samuti pani valitsus paika finantsplaani aastateks 2017–2021, kui eelarve suureneb 8,3 miljardit eurot, viies 2021. aastaks kaitse-eelarve 42,3 miljardi euroni. Saksamaa on välja öelnud, et nemad ei soovi kaitse-eelarvet kasvatada kiiremini kui Prantsusmaa või Suurbritannia, kui arvestada riikide praeguseid SKP-sid. Kui eelarve kasvaks plaanitud tempos, saaks Saksamaast 2024. aastaks ligi 70 miljardi euroga NATO suuruselt teise kaitse-eelarvega riik.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

sõjaväemasinat annetab LõunaKorea Kambodžale. Kambodža kaitseministeeriumi teatel saab riik masinad sõjalise abipaketi raames. Järgmine abipakett peaks tulema juulis. Kambodža on Lõuna-Korealt saanud varem kaks korda sõjalisi abipakette, 2010. ja 2012. aastal.

Boeingu P-8A Poseidoni luurelennukit tellis Norra. Lennukid peaksid jõudma Norrasse aastatel 2022-2023. Tehingu maksumus on Norra kaitseministri Ine Eriksen Soreide sõnul 1,17 miljardit dollarit (1,1 miljardit eurot).


Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (jaanuar–veebruar)

Airbus: Brexit võib pidurdada Euroopa uute hävitajate arengut Suurbritannia otsus lahkuda Euroopa Liidust võib tugevalt mõjuda Euroopa plaanidele disainida, arendada ja toota järgmise põlvkonna militaarlennuvahendeid, hoiatas Airbusi üks juhte Dirk Hoke. Hoke ütles märtsi lõpus Saksa väljaandele Handelsblatt, et järgmised kaks aastat ja Brexiti kulg mõjutavad oluliselt otsust, kas Suurbritannia kavatseb osaleda järgmise põlvkonna relvasüsteemide (Next-Generation Weapon System ehk NGWS) programmis. Suurbritannia osalemisotsus NGWS-is mõjutab oluliselt senist projekti, sest Euroopa ei suuda tegelikkuses endale lubada mitme hävituslennuki arendust, nagu on varem tehtud. Saksamaa, Hispaania ning Prantsusmaa/Suurbritannia on praegu seotud eri projektidega, mis arendavad uusi hävitajaid. Üks lahendus võib tulla Saksamaa püüdlusest asendada oma Panavia Tornado hävitajad uute lennukitega 2035. aastaks, mis võib suure tõenäosusega kujuneda lähiajaliseks ja laiema haardega lahenduseks kogu Euroopas.

7

TAANI PAIGUTAB UUED HAUBITSAD TŠEHHI VEERMIKELE Tšehhi veoautode tootja Tatra kinnitas, et varustab 8 x 8 T-8 veokite kered Taani tellitud Nexteri Caesar 155 mm iseliikuvatega haubitsatega. Taani kaitseministeeriumi teatel võitis Nexter pakkumise varustada riigi sõjaväge 15 Caesariga. Lepingu järgi on veel võimalus osta juurde viis haubitsat. Caesarid asendavad Ameerika Ühendriikide päritolu M109A3 haubitsad, mida taanlased praegu kasutavad. Kuigi Taani kaitseministeeriumi teatel ei nõutud Caesari sobivust Tatra kerele, pakkus Nexter sellist lahendust. Viimases valikuvoorus osutus võitjaks Caesar Elbiti Atmose ees.

FOTOD: VASTAVATE RIIKIDE SÕJAVÄED

Saksamaa ärritab Türgit Saksamaa otsus piirata relvaeksporti Türgisse on Türgi kaitseministri Fikri Isiki meelest vastuvõetamatu ja ta palus sakslastel käituda mõistuspäraselt. Isiki sõnul ei ole probleemid Saksamaaga veel mõjutanud Türgi sõjalisi operatsioone. Türgi kaitseminister reageeris aruannetele, mille järgi Saksamaa valitsus lükkas tagasi tavatult suure päringu eksportida relvi Türgile kui kaasliikmele NATO-s. Põhjusena tõi Saksa valitsus esile suurenevat muret inimõiguste pärast. Rheinmetall Defence’i tegevjuht Armin Papperger ütles, et ettevõte jätkab Türgiga kõnelusi, et varustada kaitsesüsteemidega riigi Leopard 2 tanke, millest kümme kaotati võitluses Islamiriigiga Süüria põhjaosas.

Ukraina suurendab osa Tai ja Malaisia relvaturul Ukraina riigifirma Ukroboronprom üritab suurendada oma kohalolekut Tai ja Malaisia kaitseturgudel, et toetada sealsete riikide kaitsetööstuste kasvu. Kuigi ametlikult ei ole veel Ukraina alustanud koostööd Malaisiaga, arutatakse Ukraina sõjalise impordi-ekspordi ettevõtte Ukrs-

pecexport juhi Pavlo Bukini sõnul tööstusliku koostöö võimaluse üle. Võimalike programmide hulka kuulub Ukraina mitmeotstarbeliste sõidukite müük, nende seas üks versioon lennukist An-148. Tais on Ukrspecexport jõudnud lähemale kokkuleppele Tai sõjaväega (RTA), et

luua kohalik asutus, kus saab ehitada Ukraina sõjaväemasinaid, mille hulka kuulub 8 x 8 BTR-3E1. Kohalik asutus ehitaks masinaid RTA nõuete järgi ja ekspordiks neid sealse piirkonna klientidele. Samuti pakuks tuge samadele BTR-idele, mida RTA juba kasutab. RTA on varem tellinud üle 220 BTR-i.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

K9 modifitseeritud liikursuurtükki müüb Lõuna-Korea firma Hanwa Techwin Indiale. Tehingu maksumus on ligi 646 miljonit dollarit (608 miljonit eurot). Eesti on samuti näidanud huvi K9 liikursuurtükkide vastu.


8

FOOKUS

EESTI EI TOHI

KUNAGI ENAM ÜKSI JÄÄDA FOTOD: ARDI HALLISMAA, KAITSEVÄGI

Sverre Lasn SÕDUR NR 2 (95) 2017

Ajakirja Sõdur küsimustele vastas kaitseminister Margus Tsahkna.

Kui palju on muutunud teie ettekujutus Eesti kaitsevõimest pärast kaitseministriks saamist?

Minu side Eesti kaitseväe, Kaitseliidu ja kogu riigikaitse teemaga on pikaajaline. Minu jaoks ei olnud midagi põhimõtteliselt uut, kuid olen nüüd saanud väga palju sellist informatsiooni, mida ma varem isegi teada ei tohtinud, eelkõige selles vallas, mis toimub sõjalises mõttes meie idapiiri taga, millised on reaalsed ohud ja mis on meie tegelik võimekus.

Kaitseväe teema on Eestis väga avatud ehk sellel teemal räägitakse nii palju kui vähegi võimalik. Kui oled sellest valdkonnast huvitatud nagu mina, siis laias laastus on valdkonna arengud teada. Aga kas nii tihe militaarteemade kajastamine meedias ei või lihtsates inimestes tekitada kartust, et pidevalt valmistutakse kohe-kohe puhkevaks sõjaks?

Me peame kogu aeg näitama, mida me


 Kaitseminister Margus Tsahkna koos peaminister Jüri Ratasega uudistamas Tapal 1. jalaväebrigaadi lahingumasinaid CV90.

FOOKUS

9

liitlasüksused reaalselt Balti riikidesse ja Poolasse. Kohale saadetakse reaalne sõjaline jõud, mille eesmärk ei ole koondada regiooni samas suurusjärgus sõjalisi jõude kui potentsiaalsel ohustajal, vaid NATO riikide üksused on heidutus. Teiseks peame rääkima oma iseseisvast kaitsevõimest, mille alus on kaitsetahe. Iseseisvasse kaitsevõimesse peame panustama nii palju kui vähegi võimalik. Kui me räägime nendest kahest poolest avatult ja anname objektiivset infot, siis see pigem harib inimesi ja teadmised meie riigikaitse olukorrast muutuvad meie elu harjumuspäraseks osaks. Pole mõtet pigistada silmi kinni fakti ees, et meil on agressiivne naaber. Peame edasi andma oma põhisõnumi – Eesti on võimeline vastu hakkama. Meil on reaalne sõjaline võimekus, mille oleme ise välja arendanud ja lisaks on meil kohal liitlased. Me ei ole mitte kunagi tulevikus enam üksi, nagu me olime üksi jäänud 1939. aastal. Meie heidutuse komponendid on võimsalt edasi arenenud. Piiri taga võib olla kas või paarsada tuhat vene sõdurit, aga usun, et Putin kratsib ikka väga tõsiselt kukalt, enne kui hakkab Eesti vastu sõjalisi käike tegema. Üks esimesi huvitavaid ettevõtmisi teie ministriametisse asumise aja alguses oli lühikese etteteatamisega reservõppekogunemise korraldamine. Mis on selliste kiirreageerimis-RÕK-ide laiem eesmärk?

ted. Poliitikutel pole selles küsimuses juba väga pikka aega mingeid vastuolusid, sest kõik on nõus, et meie liitlased asuvad NATO-s ja me kuulume Euroopa Liitu. Oleme rahvana aru saanud, et me ei tohi ohtudega üksi jääda. Halli tsooni ida ja lääne vahel ei tohi jääda, selle tõendus on Georgia sündmused, millele lääneriigid adekvaatselt ei reageerinud, samuti Ida-Ukrainas toimuv. Ukraina sündmustele on lääneriigid reageerinud ja esimest korda tulevad

SÕDUR NR 2 (95) 2017

riigikaitse arendamisel teeme. Peame ausalt näitama, millised on meie riigi tegelikud ohud, et meil on idapiiri taga pidevalt vähemalt 100 000 hambuni relvastatud sõdurit, kes harjutavad ja teevad õppusi, testivad meie valmisolekut ja valvsust. Eesti inimesed peavad seda teadma. Meid ei ähvarda hädaoht ju Soome või Läti suunalt. Samavõrd peavad Eesti inimesed teadma, mida me ise riigikaitse vallas teeme ja kui tähtsad on meie liitlassuh-

Selliseid õppusi polnud varem tehtud ja me otsustasime sellise reservõppekogunemise kindlasti 2016. aasta lõpus ära teha. Otsustasime tegutseda täie rauaga, mitte salaja lihtsalt kontrollimiseks, kas reservväelased saavad õppuse kutse kätte ja kuidas meie mehhanism töötab. Tegutsesime avalike meediakanalite kaudu, mis tekitas kõige rohkem kahtlusi, sest arvati, et äkki tekib paanika. Ei tekkinud. Selliseid õppusi peamegi tegema ühiselt, nii et kogu ühiskond on kaasatud. Mul on kahju, et läänes ei võetud meie juttu Vene ohust tõsiselt ja Eestit peeti isegi väga kõrgel rahvusvahelisel tasemel väikseks russofoobseks riigiks, kes lihtsalt püüab endale tähelepanu tõmmata. Ka Washingtoni kaitsmine algab ju tegelikult meie idapiirilt. See on praeguseks läänes kohale jõudnud ja tänu sellele on suudetud üsna pikalt Venemaa-vastaseid sanktsioone hoida. See ei ole niisama lihtne, sest sanktsioonide


10

FOOKUS

 Iga inimene võiks aastas korra, näiteks 24. veebruaril lugeda Eesti põhiseaduse preambulat.

pikendamine tuleb iga poole aasta järel uuesti üle kinnitada.

tegelikult Venemaal ei oota ega omaks ei võta.

tamine sellisel teemal ei tule kindlasti Eestile julgeoleku mõttes kasuks.

Kui suur oht ähvardab Eestit nn viienda kolonni poolt? Kas see on Eesti jaoks üldse probleem?

2007. aasta Pronkssõduri teisaldamisest ajendatud rahutused andsid märku, et mingid pinged ühiskonnas siiski olid.

Mis tekitab eestlastes tahte oma riiki kaitsta? Kuidas hoida ära nn lihtsate inimeste riigis pettumist?

Pigem on see mõne poliitiku soov meie ühiskonnas seda hirmu õhutada. Tegelik seis on selline: olgu tegu kas Eestis elava halli passi omaniku või Vene kodakondsusega inimesega, nende hulgas läbi viidud uuringute ja küsitluste põhjal ei taha mitte keegi mingit konflikti

Venemaa propaganda ja nn libauudiste levitamine on väga võimas relv ja tookord hakati just propagandarelva meie vastu kasutama. Kes siis tänavatele tulid: suures osas väga noored inimesed,

MEIL ON TAHE, RELVASTUS JA LIITLASED, SEETÕTTU POLE EESTIT LIHTNE VALLUTADA JA SEE ANNAB KA KAITSETAHTELE REAALSE ALUSE.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

Venemaaga, samuti ei taha nad kolida Venemaale. Nad teavad, et Venemaal on nii pensionid kui ka palgad kordades madalamad kui Eestis. 1990-ndatel viis Eesti läbi riikliku programmi, millega nähti ette rahaline toetus kõigi vabatahtlikult Eestist lahkuda soovivate välismaalaste jaoks. Enamik lahkujatest naasis, sest mitte keegi neid

kes olid infost uinutatud. Venemaal on meie regioonis väga suured huvid ja me peame selles osas olema jätkuvalt valvsad. Vene luure ja agentuurid üritavad meie regioonis väga aktiivselt tööd teha ja agente värvata. Isiklikult ma ei arva, et Eesti ühiskond oleks selliselt lõhestunud nagu 2007. aasta sündmusi näidata püüti, aga kära teki-

Kõige alus on arusaamine, miks Eesti riik on olemas. Eesti vabariigi põhiseaduse preambulas on öeldud, et eesti keel, eesti kultuur ja eesti rahvus peavad säilima läbi aegade. Kui Eesti inimesed on selle põhimõttega nõus, peaksid nad olema valmis ka oma riiki ehk iseennast teenima. Kaitsetahte aluseks on kodune kasvatus, haridus ja teadmine, et Eestit on võimalik kaitsta. Maailmas praegu toimuvates konfliktides on näha, et tõsine sõdimine käib ka väga väikeste piirkondade ja maatükkide pärast. Meil on tahe, relvastus ja liitlased, seetõttu pole Eestit lihtne vallutada ja see annab ka kaitsetahtele reaalse aluse. Vabatahtlikke koondav Kaitseliit on selles võtmes väga tähtis.

Jah, vabatahtlikult panustavatest inimestest koosnev Kaitseliit on ülioluline. Vabatahtlikult riiki kaitsta soovivate naiste kaasamine ja töö noortega on tähtis. Lisaks olemasolevale riigikaitseõpetuse programmile anname tuge meie


FOOKUS

Kaitseliidu noorteorganisatsioonidele, noorkotkastele ja kodutütardele. Kaitseministeerium on plaaninud eraldada kaks miljonit eurot noorte isamaalise hariduse programmi jaoks, mis käivitatakse juba selle aasta suvel. Tahame tulevikus pakkuda võimalikult paljudele Eesti noortele vanuses 11–13 eluaastat tasuta laagrivõimalust, et neil tekiks huvi liikuda edasi meie noorteorganisatsioonidesse. Seeläbi kasvavadki nendest vastutustundlikud kodanikud, kes tulevad Kaitseliitu või vabatahtlikult aega teenima. Loodetavasti otsustavad nii mõnedki sellise taustaga noored valida endale kaitseväelase elukutse. Mulle meeldib Kaitseliidu ülema brigaadikindral Meelis Kiili mõte: meie kaitsedoktriin on nagu peremudel, kus ideaalis peaksid kõik Eesti inimesed olema Eesti riigi kaitsmisega seotud: emad, isad, pojad, tütred. Riigikaitse on palju laiem mõiste, riigikaitse on laiapõhjaline kuni selleni välja, kuidas ja mis tingimustel me saame tsiviilkäibes olevat rasketehnikat Eesti kaitsmiseks kasutada ja ka tsiviilpositsioonidel olevad inimesed teaksid sõjaaja tingimustes, mis on nende ülesanded ja positsioonid. Et me suudame kogu oma elektroonilist maailma funktsioneerimas hoida. Kaitseliidu inimesed hoiavad Eesti igas piirkonnas kaitsetahet üleval. Selline regionaalne pool on väga tähtis, see, et meie piirialad ei jääks inimestest tühjaks. Me võime oma tühje ääremaid elektrooniliselt valvata, aga päriselu, reaalne inimestega täidetud elukeskkond on see, mida ollakse nõus kaitsma. Mis on Kaitseliidu arendamisel kõige suuremad kitsaskohad? Mida Kaitseliit kõige rohkem vajaks?

Praegu arendatakse tõhusalt Eesti maavägesid: saabusid jalaväe lahingumasinad, tulekul on uued käsitulerelvad, liikursuurtükid ja 2. jalaväebrigaad saab täiendavat varustust. Millised on aga mere- ja õhuväe võimekuse arendamise plaanid või loodetakse rohkem liitlaste peale?

Mõtet on panustada täisvõimekuste arendamisele, milleks on Eesti iseseisva kaitsevõime puhul eelkõige maakaitsevõimesse panustamine. Meie prioriteedid oli ja on Tapa ja 1. jalaväebrigaad, millele lisaks panustame järgmise nelja aasta jooksul peaaegu 100 miljonit eurot Võru külje alla asuvasse 2. jalaväebrigaadi. Järgmise nelja aastaga suuname rohkem raha Kaitseliitu, kuhu tekib senistele juurde viis maakaitsekompaniid. Õhuväe puhul tuleb olla aus – meil pole võimalik õhuväge liitlastega võrdväärsel tasemel arendada, aga me oleme teinud kõvasti tööd Ämari lennuväebaasi täiustamise nimel. Ämari baasi loomisse ei uskunud aastaid tagasi pea-

saavad aru, et sellisel ostul pole mõtet. Me oleme otsustanud muretseda maailma ühed kõige moodsamad liikursuurtükid K9 Thunder, mis on mobiilsed, täpsed ja võimsa tulejõuga. See on Soome riigiga koostöös sündinud projekt, kuigi tunnistan, et soomlaste tempo on natuke kiirem. Me püüame oma liitlastest naaberriikidega sarnast relvastust soetada, sest see viib hooldus- ja muud kulud alla. Soome ei ole NATO liige. Kas see teeb sellise kaitsealase koostöö keerulisemaks?

Ei tee. Soome on teinud NATO riikide tegevusega integreerumiseks kõik, mis võimalik. Soome iseseisev kaitsevõime on Eestile väga paljus eeskujuks. Kas Eesti saaks Soomega senisest rohkem koostööd teha? On ju Soomel olemas näiteks kaks tankibrigaadi, selliseid võimekusi, mis Eestil on vähesed või puuduvad üldse.

Kindlasti saab lisada ühiseid õppusi ja väljaõppe eesmärgil inimeste vahetamist. Lisaks annab Soome peagi Eestile üle mobiilsed sillasüsteemid.

MÕTET ON PANUSTADA TÄISVÕIMEKUSTE ARENDAMISELE, MILLEKS ON EESTI ISESEISVA KAITSEVÕIME PUHUL EELKÕIGE MAAKAITSEVÕIME. aegu keegi, aga nüüd on seal reaalselt kohal meie liitlaste hävitajad ja liitlaste rotatsioon on pidav. Mis puudutab mereväge, siis meil on kindlad oskused ja võimekus. Selleks on näiteks kõrgel tasemel miinitõrje, et hoida vajadusel liitlaste appi tulekuks mereteed vabad. Lisaks sõlmime pidevalt kokkuleppeid, et liitlaste sõjalaevad käiksid siin võimalikult tihti, selle viimane hea näide oli 24. veebruaril Tallinna Vanasadamasse jõudnud USA mereväe ristleja USS Hué City. Mis suunas liiguvad mõtted keskmaa õhutõrje arendamisel?

Keskmaa õhutõrje on oluline, aga me teame, millised on meie valikud ja võimalused. Mis võib meie reaalsele kaitsevõimele kahju teha on see, et me petame iseennast. Need inimesed, kes on riigikaitse sõjalise poolega kursis, ei peta ennast lausetega „Ostame Eestile kaks tanki!“ või „Ostame paar raketti!“, nad

Meie regioonis on toimunud teinegi oluline julgeolekualane muutus. Rootsi ohupildi nägemine on viimaste aastate jooksul väga palju lähenenud Eesti omale. Rootslased on alustanud oluliselt suuremat panustamist oma kaitsevõimesse, näiteks otsustati Ojamaale sõjavägi tagasi tuua ja üksused on seal reaalselt kohal. Minnakse tagasi ajateenistusele, mis käivitub juba järgmisest aastast. Selliste suurte otsuste tegemine ja heitlikkus kaitsepoliitikas on väga kallis. Läti otsustas minna üle palgaarmeele ja sellist otsust on väga kulukas tagasi muuta. Kas Eesti kindel valik on kohustuslik ajateenistus?

Jah. Lisaks on seda nimetatud ka üheks kõige paremini toimivaks sisemiseks integratsiooniprojektiks. Vene keelt kõnelevad eesti noored, kes meie kaitseväest läbi käivad, on minu hinnangul valmis vajadusel relva kätte võtma ja Eestit kaitsma tulema.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

Pigem tuleks Kaitseliidu inimestele rohkem võimalusi anda oma aktiivsust välja näidata, sest Kaitseliidu koostöö kaitseväega ja Kaitseliidu relvastus paraneb jätkuvalt. Kaitseliidu areng on olnud võimas, eriti pärast 2007. aastat. Eesti tingimustes on tähtis väljaõpe. Kõige tähtsam on lahingpaar. Kõik hakkab pihta üksikvõitlejast ja hästi kokkuharjutanud lahingpaarist. Kuigi vastane võib pommitada ja saavutada hetkelist suurt edu, peab ta lõpuks saama territooriumi oma kontrolli alla. Kaitseliidu tähtis ülesanne on noortetöö. Sinna tuleb ressurssi juurde anda, et saada noored nutiseadmetest välja, elamushariduse abil reaalsesse ellu. Kui lapsed on saanud ronida päris lahingumasina peal, pakub see neile kokkuvõttes

palju rohkem huvi kui arvutimängude kallal nokkimine.

11


12

FOOKUS

 Margus Tsahkna koos eesti kaitseväe juhataja kindral Riho Terrasega avamas riigi kaitseinvesteeringute keskuse uut hoonet.

Kas Eesti kaitseväe väljaõppe kitsaskohaks võib saada harjutusalade nappus? Kuidas muuta Eesti elanike suhtumist ja vastuseisu küsimuses, kui palju sõjavägi harjutamiseks maad vajab?

Minu kindel soov on Nursipalu käima panna. Vastasseis harjutusalade arendamisele on pigem meedias paisutatud probleem. Minu isapoolne suguvõsa on pärid Nursipalu kandist ja kohalikega rääkides on pigem tegu mulliga, mida on püütud poliitiliselt suureks puhuda. On püütud valeandmeid esitades väita, et harjutusväljak mõjub loodusele laastavalt, samas kui Soomest ja Rootsist pärinevad andmed tõestavad, et harjutusaladel on liigiküllus oluliselt suurem kui mujal looduses. Ühtegi Eesti ala pole nii põhjalikult loodusmõju seisukohast läbi uuritud kui Nursipalu. Looduskaitseala, looduskeskkond ja harjutusala saavad tänapäeval täiesti vabalt koos eksisteerida. Nursipalu käiku andmine on Eesti riigi kaitsevõime suurendamiseks tähtis. Meil on 2. jalaväebrigaad, kes peab kogu oma varustusega käima Põhja- ja Ida-Eestis õppusi tegemas. Kõik Võru-, Põlva- ja Valgamaa kaitseliitlased, kes oma vabast ajast tulevad väljaõpet saama – selle asemel, et teha üks päev korralikult väljaõpet nende elukoha lähedal asuval harjutusalal, peavad pere ja töö kõrvalt leidma kolm päeva, et Eesti teise otsa väljaõppele sõita. Maapoisina ja reaalselt maal elanud inimesena ütlen linnast pärit kriitikutele, et võtke asja ikka terve mõistusega. Kaitsevägi ja Kaitseliit ei ole Eesti looduse vaenlased. Äkki saaks Eesti lõunaosas asuvate üksuste väljaõpet läbi viia Põhja-Läti harjutusaladel?

Ka Lätisse saabusid liitlaste üksused ja seal on harjutusaladega samad probleemid. Lisaks olen seisukohal, et Eesti üksused peavad siiski harjutama Eestis. Meil pole ju ühtegi seaduslikku takistust Nursipalu väljaarendamiseks ja me arendame Nursipalu välja.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

Kas on reaalne saavutada Eestis aastas 4000 ajateenija tase või on meie noormeeste füüsis tõesti nii nõrk, et me ei saa nii palju noormehi ajateenistusse kokku? Demograafiline olukord ainult süvendab seda probleemi.

Eesti noorte meeste tervis ei ole üldse nii kehv, kui püütakse näidata. Statis-

tika seda ei kinnita, vaid asi on tahtes. Me saame küll omalt poolt paremini korraldada arstlike komisjonide tööd, kuid peaksime tõhustama ka seda, kuidas saada noormehed kohe pärast kooli kaitseväkke, sest mida kaugemasse aega ajateenistuse läbimine lükkub, seda rohkem tuleb muu elu peale. Kaitseväkke võtmine ei tohiks olla sunniviisiline. Meil on küll olemas repressiivvahendid ja kui vaja, saame ja peame neid rakendama, aga tege-

likult peaks asi olema tahtes kinni. Kuigi me võitleme demograafiliste numbritega, seame endale eesmärgiks tõsta ajateenijate aastane arv 3200-lt 4000 peale. Püüame eesmärgi saavutada 2023. aastaks. Minu hinnangul on see on tehtav, sest kui Soomes läbib ajateenistuse üle 70% noormeestest, siis meil on selleks vaid pisut üle 30%. Mina ei usu, et Soome poiste tervis Eesti noormeeste omast nii palju parem on.


FOOKUS

Kas naiste ajateenistus tuleks teha kohustuslikuks?

Kas on plaanis lisada või vähendada välismissioonidel osalemist või jääb osalemine samale tasemele?

Eesti panustab liitlassuhetesse ühe elaniku kohta väga palju. Tähtis on võitlus terrorismi vastu ja me mõtleme sellele, kas ja kuidas me saaksime selles valdkonnas rohkem panustada, aga praegu ma rohkem detailidesse ei läheks, kuni meil pole konkreetsed otsused tehtud.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

Lihtsalt normitäiteks sellise asja tegemine ei tööta. See peaks olema loomulik protsess ja me peaksime tüdrukutele andma võimalusest teada. Üksustes, kus ajateenistust läbivad ka tüdrukud, pingutavad muuseas ka poisid oluliselt rohkem. Nad ise tunnistavad seda. Meie eesmärk on, et kõikides üksustes peab olema naistel võimalik teenida. Mina ei muudaks naiste ajateenistust kohustuslikuks, vaid lähek-

sin edasi mööda praegu valitud teed. Tihti muutuvad kohustuslikud asjad hoopis takistuseks. Siin ei ole tegelikult enam sool vahet – kõik ajateenijad peavad aru saama, miks nad midagi kaitseväes teevad, sest oma tegevuse mõistmine ja mõtestamine vähendab hoopis tõhusamalt ajateenistusest väljalangemist. Minu sõnum on – kui tüdrukule meeldib ajateenistus, siis teadku ja tundku, et ta on ajateenistusse oodatud. Ilma naisteta ei oleks me ju ka Vabadussõda võitnud.

13


14

VÄLJAÕPE

KUIDAS

TERITADA INFORELVA

Urmas Abel LEITNANT FOTOD: KARL JOHANSON SÕDUR NR 2 (95) 2017

Millised on infooperatsioonide funktsioonid, võimekus taktikalisel ja operatiivsel tasandil, sellest anname ülevaate 2. jalaväebrigaadi näitel.


VÄLJAÕPE

P

eaaegu 14 aastat on möödunud päevast, mil ilmavalgust nägi NATO esimene infooperatsioonide (Information Operations) doktriin. See oli toona ja on endiselt oluline dokument, mida pidevalt arendatakse ja mida tuleb infokeskkonna muutumise tõttu järjepidevalt tänapäevastada. Infooperatsioonidest oleme siiani rääkinud peamiselt seoses Ukraina, Põhja-Korea või Hiinaga. Tegu on strateegilise tasandiga, kus hoolimata mõnevõrra erinevast metoodikast on eesmärk üks – hävitada vastase tahe ja võitlusvaim. Taktikalisel tasandil ei ole infooperatsioonidest ja kaitseväest ühes lauses palju juttu olnud. Tegu on üsna uue ja võõra nähtusega meie valges lahinguruumis, kus ideaalis eksisteerivad ainult sinised ja punased mängurid. Artikliga soovingi anda vastuse küsimusele, mille küsis minult üks vanemohvitserist kolleeg. Küsimus ise on lakooniline ja tuttav ka kolleegidele 1. brigaadist, nimelt: „Kuidas infooperatsioonid toetavad taktikalisel tasandil manöövrit?“ Kuigi algul tundub, et sellele küsimusele on lihtne vastata, pole vastuse leidmine teps mitte kerge. Põhjus peitub selles, et konventsionaalse sõjapidamise taktikalisse raamistikku on keeruline sulandada tegevust, mille põhirelv on infoga õige ümberkäimine.

2. JALAVÄEBRIGAADI ÕPPETUND

INFOOPERATSIOONIDE JAOSKONNA S-9 KOOSSEIS JA TEGEVUSVALDKONNAD

CIMIC-ohvitser planeerib ja koordineerib tsiviil-militaarkoostööga seotud tegevusi, näiteks võtmeisikute kaasamise (KLE) planeerimist ja ettevalmistamist, päästeoperatsioone koostöös politsei ja päästeametiga, suhtlemist riiklike ja mitteriiklike organisatsioonidega (OSCE, Punane Rist jne). PSYOP-ohvitser keskendub peamiselt psühholoogiliste operatsioonide planeerimisele ning on peamine mõjuisik, kes saab toetada ka sõjalise pettetegevuse (MILDEC e military deception) plaanide välja töötamisel ja toetamisel.

ohvitser, kes integreerib infooperatsioonide tegevusi plaanidesse.

INFOOPERATSIOONIDE PÕHITEGEVUSED

Järgnevalt toon välja infooperatsioonide põhitegevused, millega toetatakse manöövriüksuste tegevust. a. PSYOPS – psühholoogilised operatsioonid ja otseteavitus b. KLE (key leader engagement) – võtmeisikute kaasamine c. PPP (presence, posture, profile) – enda hoiakute kujundamine d. OPSEC – operatsioonijulgeolek e. MEDIAOPS – meediaoperatsioonid f. EW (electronic warfare) – elektrooniline sõjapidamine g. MILDEC – sõjaline pettetegevus h. CIMIC – tsiviil-militaarkoostöö

PSYOP – planeeritud tegevused kindlaks määratud sihtgruppide taju, uskumuste, eelarvamuste, hoiakute, emotsioonide ja käitumise mõjutamiseks, et saavutada kavandatud sõjalisi eesmärke. PSYOPS-i vahendid on näiteks lendlehed, kõlarioperatsioonid, radio in the box ülekanded jne. Oluline on, et info jõuaks otse määratud sihtgru-

PSYOP-OHVITSER KESKENDUB PEAMISELT PSÜHHOLOOGILISTE OPERATSIOONIDE PLANEERIMISELE NING ON PEAMINE MÕJUISIK, KES SAAB TOETADA KA SÕJALISE PETTETEGEVUSEGA. Teavitusohvitser keskendub peamiselt meediaoperatsioonidele ning planeerib kõike, mis on seotud meediaga, lähtudes reeglitest ja eetikast. PSYOP- ja teavitusohvitser saavad teatud piirides teha koostööd, et toetada operatsiooni õnnestumist, kuid teavitusohvitser ei tohi oma usutavuse säilitamiseks kaasa minna valeinformatsiooni avaldamisega. CIMIC- ja teavitusohvitser peavad tegema aga koostööd teavituskampaaniate käigus, kus tuleb näiteks lahingukoridori jäänud tsiviilisikuid teavitada lähenevatest lahingutest ja evakuatsioonivõimalustest. Siis toetab oma sõnaga ka PSYOP-ohvitser, kuidas tema hinnangul oleks seda kampaaniat võimalik teha nii, et see tegevusplaane vastasele välja ei anna. Mängu tuleb operatsiooni julgeolek (OPSEC). Kõigi nende kolme funktsiooni koordineerib infooperatsioonide

pini, näiteks mõjutaks vastase võitlusgruppe alla andma või lahkuma meile huvi pakkuvalt alalt. Meenutame filmi „Inimesed sõdurisinelis“, kus Saksa osapoole kõlari kaudu kutsuti Velikije Luki lahingu ajal mõjuvaid narratiive kasutades eesti sõdureid üle jooksma: „Eesti poisid, tulge üle, saate kõhud täis ja jõuluks koju.“ KLE – võtmeisikute kaasamine, et mõjuisikutega suhtlemise kaudu mõjutada nende abil kohalikku kogukonda meie operatsiooni toetama. KLE-d planeerib CIMIC-ohvitser, kaasates kas maastikul CIMIC-meeskondi või siis erifunktsioonidega INFOOPS-meeskondi. Oluline on see protsess koordineerida S-2 ja S-3 jaoskondadega, et saavutada võimalikult efektiivne tulemus. Peab meeles pidama, et KLE-d viib läbi ainult ülem. Brigaadi tasandil on selleks brigaadi ülem.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

2. jalaväebrigaad sisenes sellest aastast Taani kuningriigi diviisi Knight-õppuste tsüklisse. Esimene õppetund saadi juba veebruaris õppusel Red Knight 17, kus koostati käsk allüksustele suvel toimuvaks Saber Knight 17 õppuseks. Õppuse fookuses olid ründeoperatsioonid, kus liitlaste peamine eesmärk oli välja lüüa ühest Eestiga väga sarnasest väikeriigist seda okupeerinud vastane ja taastada okupeeritud aladel endine olukord. Operatsioon intensiivsus oli suur ja läbiviimise aeg lühike. Seega mingist suurest ajaaknast (päevad, nädalad, kuud ja aastad) me ei räägi, pigem on tegu tunniarvestusega. Kogu planeerimistsükli teostamiseks on vaja infooperatsioonide jaoskonda S-9. Enamike NATO riikide armeede brigaadi-tasandi staapidesse kuulub rahuajal infooperatsioonide osakonna (S-9) alla järgnevad ametikohad: infooperatsioonide ohvitser, PSYOP- (psühholoogilised operatsioonid või teise sõnaga otseteavitus) ohvitser, tsiviil-militaarkoostöö (CIMIC – civil and military

cooperation) ohvitser ja PAO (public affair officer – teavitusohvitser). Samuti on tööl mõned allohvitserid ja spetsialistid, kel on toetav roll jaoskonna töös. Kogu jaoskonna tööd koordineerib infooperatsioonide ohvitser, kellel pole kitsast funktsiooni ning kes on pigem oma jaoskonnas laiapindne koordinaator. Tema juhib planeerimisprotsessi ja koordineerib teiste funktsioonidega brigaadi plaane ja operatsioone, suhtleb eri tasanditega ning nõustab vajadusel ülemat.

15


16

VÄLJAÕPE

PPP – oma hoiakute kujundamine on oluline tegevus, mis algab sõdurist nn põllul ja lõppeb brigaadi ülemaga juhtimispunktis. Pilt professionaalsest

 Lendlehtedega teavitus on osa infooperatsioonist.

PPP tähendab. Seda tegevust toetab näiteks S-9 välja töötatud sõdurikaart. Sõdurikaart on meelespea iga sõduri taskus, kus on selgelt kirjas käitumis-

SÕDUR NR 2 (95) 2017

TEAVITUSOHVITSERI PÕHITÄHELEPANU JA TEGEVUS ON SUUNATUD BRIGAADI MÕJUALAS OLEVATELE MEEDIAVÄLJAANNETELE JA UUDISTEAGENTUURIDELE. sõdurist peab toetama meie kuvandit ja võitma elanike usalduse. Kuvand meie üksustest, kes on näoga agressiivne vaenlase vastu ja sõbralik ning abivalmis kohalike vastu on just see, mida

juhised, meediaga suhtlemise reeglid ja palju kasulikku, mis hoiab sõduri nn terava. OPSEC – operatsiooni julgeolekut juhib peamiselt S-2, kuid vastavalt oma

erialale koordineerib seda infooperatsioonide ohvitser, kelle ülesanne on infooperatsioonide juhiste väljatöötamine, näiteks teatud operatsiooni faasides mobiiltelefonide ja nutiseadmete täieliku kasutamise keelustamine. MEDIAOPS – meediaoperatsioonide eesmärk on brigaadile oluliste sõnumite edastamine avalikkusele, et tagada avalikkuse toetus brigaadi tegevusele. Meediaoperatsioonide tegevus hõlmab konkreetse operatsiooni pressitööd teavitustegevuste abil. Sõnumeid ja muud informatsiooni edastatakse sihtgruppidele kohalike, regionaalsete ja vajadusel rahvusvaheliste meediakanalite kaudu, et toetada ülema tahet ja läbiviidavaid operatsioone. Teavitusohvitseri põhi-


17

S-9 ülesanne on integreerida brigaadi operatsiooni plaanidesse need võimekused ja vastutada plaanide ellu viimise eest näiteks olukorras, kus teatud hetkel tuleb maha suruda vastase õhutõrjerelvade elektroonika, et võimaldada enda jõududel vastase positsioone paremini rünnata. Kuna brigaadil elektroonilise sõjapidamise vahendeid pole, küsitakse need vajadusel kõrgemalt üksuselt. Vahendid on radarid, segajad, mille tegevusraadius ulatub poolesaja kilomeetrini. MILDEC – sõjaline pettetegevus. Plaani koostamist juhib PSYOPS-ohvitser. Pettetegevus on meetmete rakendamine vastase eksiteele viimiseks

dades ja seda ei tohi vaadelda kui omaette tegevust, vaid kui koordineeritud ja sünkroniseeritud ülemapoolse tahte väljendust. Kogu sellise tegevuse võti on koordineerimine operatiiv-, luure- ja sidejaoskonna ning allüksustega. Iga pettetegevus peab olema operatsiooni plaani üks osa ja haakuma ülema plaanidega. Oluline on arusaam, et kui Eestis on kaks brigaadi, kellest mõlemal on oma vastutusala ja omavahelisi kokkupuutepunkte ei pruugi eriti olla, siis Taani diviis koondab enda alla kahe Eesti brigaadi, Läti brigaadi ja Leedu brigaadiga kuus jalaväebrigaadi ja luurepataljoni, kes kõik võitlevad küll oma vastutusalade

SÕJALINE PETTETEGEVUS TÄIDAB TÜHJAD LÜNGAD INFOVÄLJAS OMA ÜKSUSTELE VAJALIKU VÕI SOODSA TEABEGA, ET KAHJUSTADA VÕI SUUNATA VASTASE OTSUSTUSPROTSESSI JA JUHTIMIST. piires, kuid kelle plaanid on omavahel tihedalt läbi põimunud. Seega võtmeülesanne diviisis on koordineerimine teiste üksustega, näiteks sõjapõgenike suunamine enda vastutusalast välja peab olema koordineeritud naabritega, kellel võivad olla oma aladega hoopis teised plaanid. Koordineerimata jätmise korral võivad sõjapõgenikud sattuda naabri raskete lahingute alale, nii võivad tsiviilisikud hukkuda ja avalikkuses tekkida meie vastu negatiivne hoiak.

2. JALAVÄEBRIGAAD TAANI DIVIISI ÕPPUSEL RED KNIGHT 2017

Nimetatud õppus toimus veebruari alguses Tapal ja selles osales Taani kuningriigi diviisi staap koos kahe Taani, kahe Eesti ning Läti ja Leedu jalaväebrigaadi ning diviisi luurepataljoni staabiga – kokku pea 400 inimest. Õppuse eesmärk oli koostada operatsioonikäsk, mille põhjal hakatakse suvel õppusel Saber Knight 2017 Võrus Taara linnakus läbi mängima operatsiooni. RK17 oli ajaplaneeringult üsna tihe. Esimesed kaks päeva tutvuti diviisi turvatud arvutisüsteemiga. Kolm päeva osaleti erialaharjutustel ehk ühtlustuskursusel, kus igal erialal olid oma õppeplokid ja väljundid. Õppetsükkel koosnes loengutest ja praktilistest harjutustest. Analüüsiti oma käsulisasid ja tehti läbi staabitöö protseduurid. Viimane

SÕDUR NR 2 (95) 2017

tähelepanu ja tegevus on suunatud brigaadi mõjualas olevatele meediaväljaannetele ja uudisteagentuuridele. Teavitusohvitser informeerib avalikkust, toodab avalikkusele korrektset, õigeaegset ja tasakaalustatud teavet ning vahendab enda kasutuses olevate kommunikatsioonivahendite kaudu teavet oma üksustele. Teavitusohvitser ei tee propagandat, ei võta osa petteoperatsioonidest ega teabega manipuleerimisest, kuid oskuslik koostöö PSYOP-ohvitseriga võib mõlemale osapoolele anda veelgi parema tulemuse. EW – elektrooniline sõjapidamine on samuti üks koordineeritud funktsioon S-6 (sidejaoskonnaga) ja S-2 osakonnaga.

tõenditega manipuleerimise, nende moonutamise või võltsimise teel, et mõjutada teda oma huve kahjustavalt toimima. Kui OPSEC keelab ja takistab vastasele teavet edastamast, siis pettetegevus täidab tühjad lüngad infoväljas oma üksustele vajaliku või soodsa teabega, et kahjustada või suunata vastase otsustusprotsessi ja juhtimist. OPSEC võib olla oluline osa pettusest, et varjata neid aspekte ja informatsiooni, mis võimaldavad vastasel tuvastada reaalset eksitamist, näiteks kohaldame tugevaid OPSEC-meetmeid meile sobival ajal ja kohas, et tekitada vastase huvi teabe vastu, mis ei ole meile oluline või on otseselt vastast eksitav. Infooperatsioonide valdkonnas on pettetegevus enamasti psühholoogiliste operatsioonide üks osa, mis on suunatud otseselt sihtgrupi käitumise mõjutamiseks. Inimese mõistus on tundlik erinevatele asjaoludele nagu eelarvamused, soovmõtlemine, soov vältida ebakindlust, kalduvus informatsiooni selekteerida, regulaarse informatsiooni hüpnootiline mõju jne, ning neid tegureid on võimalik mõjutada tehnoloogiliselt, sest inimmõistus muutub sõltuvaks automaatsetest protsessidest ja samavõrra väheneb ka kognitiivne mõtlemine. Pettemanöövriga tuleb vastase luurele anda nii palju kvaliteetset valeteave kui võimalik, et pettus oleks usutav. Pettus peab olema ühesugune kõigis mõõtmetes ja/või valdkon-


18

 Piltlikult öeldes tegelevad PSYOP spetsialistid sellega, et vastasel "juhe kokku ajada".

osa õppusest hõlmas endas brigaadi staabi poolt diviisi operatsiooni käsu ettevalmistamist ja väljaandmist. Infooperatsioonide tegevusi toetas brigaadile juurde antud IAD (Information Activity Detatcment) rühm, kes olid S-9 taktikalise tasandi tööriist üksuste juures. Tegu on üsna uudse üksusega Taani kuningliku armee koosseisus, millel on väga multifunktsionaalsed võimekused. IAD üksusel on juhtimiselement, millel on printimise, video, pildi ja audio töötlemise ning monteerimise ja edastamise võimekus. Juhtimiselement valmistab taktikalistele meeskondadele (IAT – information activity team) otseteavituse materjalid/tooted ette. IAT liigub üldjuhul soomustatud maasturil (Eagle IV, Dingo vms), millele on paigaldatud valjuhääldid. Lisaks on neil jalgsi transporditavad valjuhääldid eesliinil tegutsevate üksuste toetamiseks. Meeskonnad saavad valjuhääldi abil elanikkonda informeerida jõukasutusreeglitest, et tagada oma üksuste manöövrivabadust ja tsiviilelanikkonna turvalisust. Samuti saavad meeskonnad seisva rinde lähistel valjuhääldiga

ritel käsitulirelvad (püstolkuulipilduja MP5) ja masinatel 7,62 mm kaliibriga kuulipildujad. Seega saavad nad oma esmase kaitse ja julgestamisega ise hakkama ning soomustatud masinad annavad selge võime tegutseda koos eesmiste üksustega.

ÕPPUSE STSENAARIUM JA TEGEVUS

Õppuse stsenaariumi kohaselt peavad kaks brigaadi võimalikult kiiresti looma üle 200 meetri laiuse jõe julgestatud sillapea, et tagada diviisi kiire pealetung ja mitte anda käest rünnaku initsiatiivi. Ööpäevas liigub meile nii jalgsi kui ka masinatel vastu 2000–3000 tsiviilpõgenikku, mis võib hakata ohustama meie manöövrivabadust. Teine probleem on rahuliku elanikkonna teavitus käimasolevast operatsioonist, välja andmata vastasele oma tegevusplaane. Seega tuli välja töötada tegevusvariandid, mis oleksid nende kahe tegevuse tagamiseks võimalikult efektiivsed. Kuna diviisi raskuspunktis oli just 2. jalaväebrigaad, polnud meil võimalust luua omi ajutisi sõjapõgenike turvatud ja täisfunktsionaalseid

TEINE VÕTMEKÜSIMUS OLI RAHULIKE ELANIKE TEAVITAMINE SAABUVATEST LAHINGUTEST ILMA OMA PLAANE REETMATA.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

edastatavate sõnumitega vastase moraali laostada, osaleda pettetegevuses, vahendada olulist infot või plakatite ja lendlehtedega informatsiooni levitada. Samuti on meeskondadel CIMIC-u ja COMCAM-i (combat camera ehk lahingukaamera) võimekus. Üksustel on erivarustus (foto- ja videokaamera, diktofon, sülearvuti), teadmised, haridus, kontaktibaas ja muu vajalik varustus ning teadmised. Meeskond on võimeline täitma järgnevaid ülesandeid: KLE ettevalmistamine, tsiviilelanikkonna olukorra hindamine, vajamineva abipaketi koostamine (sh kõik pagulaslaagri või evakuatsiooni jaoks vajalik). Neile on antud ülevaade mitmes valdkonnas: haldusjuhtimine, tsiviiltaristu, majandus ja kaubandus, humanitaarabi, kultuur. Enamasti on IAD rühmas üks suur juhtimiskeskus ja kümme väiksemat sõidukit, kes tegutsevad eesliinil kas iseseisvalt või allutatult mõnele manöövriüksusele. Relvastusest on kõigil sõdu-

hoiualasid (THA – temporary holding areas), vaid välja töötati plaan, kus IAD meeskonnad suunavad põgenikud valjuhääldeid kasutades ja väljatöötatud juhendmaterjale jagades põhiteedelt kõrvale teiste vähem raskuspunktis olevate üksuste ajutistele sõjapõgenike hoiualadele, kus sõjapõgenikele tagatakse turvalisus, vesi ja toit. Oma plaanidest tuli teavitada ka naaberüksusi, kes selleks pärast koordineerimiskoosolekuid ka nõusoleku andsid. Teine võtmeküsimus oli rahulike elanike teavitamine saabuvatest lahingutest ilma oma plaane reetmata. Seega levitasime mitmes piirkonnas lennukilt lendlehti sõnumiga „PÜSIGE KODUS JA VARJUGE KELDRISSE“, et vastane ei suudaks neist välja lugeda pealöögi suunda ja oletatavat diviisi huviobjekti. Ehk siis ühe tegevusega püüti täita kahte eesmärki – teavitada inimesi, kuid samas ka eksitada vastast. Kuna lend oleks toimunud vastase poolel, oli suur oht, et

vastase õhutõrje oleks lendlehelennuki alla tulistanud. Seega tuli kõrgemalt poolt taotleda elektroonilise sõjapidamise võimekust, mis teatud ajahetkel oleks surunud maha vastase õhutõrje. Plaani ebaõnnestumise korral peab alati olemas olema varuplaan. Seega sai välja töötatud plaan B, milles oli oma osa sotsiaalmeedial ja tekstisõnumitel. Kogu käsu tegemise juures tegutses CIMIC-ohvitser pideva maastiku- ja keskkonnaanalüüsiga, mille tulemusena sai staap ülevaate võimalikest tsiviiltakistustest. Ohvitseri ülesanne oli koostöös tuletoetusohvitseridega meie vastutusalal ära näidata tulekeelualad (lasteaiad, koolid, muinsuskaitseobjektid ja suure saastega tööstusobjektid nagu väetisetehased, tuumaelektrijaamad jne). Teavitusohvitser „tootis“ planeerimise protsessi ajal vastavalt olukorrale põhisõnumeid üksustele ja ülemale. Samuti planeeris ta koostöös PSYOP-ohvitseriga meediaoperatsiooni, et teavitada avalikkust meie tegevustest ja mõjutades vastase moraali läbi


19

kaitse all olevaid objekte, ohtlikke ja elutähtsaid objekte. Infooperatsioonide ohvitser analüüsis infokeskkonda ja informatsiooniga seonduvaid objekte ning koostas kokkuvõtte missioonianalüüsi koosolekuks. Kuna aeg missioonianalüüsi koosolekul ettekande tegemiseks on piiratud maksimaalselt kolme minutiga, pidi info olema võimalikult lakooniline ja sisukas. Pärast missiooni analüüsi hakatakse ette valmistama tegevusvariante ehk TEVA-sid. S-9 peab olema pidevalt tegevuses meeskondadega S-3-st, kes koordineerivad TEVA-de tegemist ning aru saama, kuidas ta saab oma tegevustega ühte või teist TEVA-t toetada. S-9 TEVA koosneb mõjuteguritest ja mis vahenditega need mingis operatsiooni faasis saavutatakse. Pärast seda, kui brigaadiülem on endale sobiva tegevusvariandi välja valinud, hakkab S-9 välja töötama oma infooperatsioonide käsulisa, millel on meedia alalisa. Kui see on valmis ja kooskõlas operatsiooni plaaniga, peab kohe tulevi-

kuplaanidega tegelema hakkama ning jätkama olukorra monitooringuga. Pidevalt peab olema valmis muutusteks ja vajadusel muutused osakäskude abil ellu viima. Kokkuvõtteks saab tõdeda, et õppus RK17 andis 2. jalaväebrigaadis olulise õppetunni infooperatsioonide tegevuste planeerimisel ja elluviimisel. Samuti andis see valdkonnale teadmise, kuidas manöövriskeemi integreeritud mittekineetilised tegevused võivad oluliselt aidata manöövriüksustel tegutseda nn eesliinil. Oluline on oskuslik planeerimine ja tegevuste koordineerimine. Vähemtähtis ei ole ka ülemate järjest süvenev arusaam infooperatsioonide tegevustest ja kuidas sellist võimekust oma kasuks tööle panna. Juba õppusel Saber Knight 2017 saame järgmise väärtusliku lisaõppetunni, kas meie plaan ka töötab. Tänan leitnant Simmo Saart sisukate kommentaaride ja teksti toimetamise eest. Tänud nooremleitnant Marko Meile nõuannete eest CIMIC-u osas.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

legaalsete meediasõnumite. PSYOP-ohvitser planeeris enda valdkonna tegevusi. Et kaardimaja koos püsiks, koordineeris kogu tegevust infooperatsioonide ohvitser, kes jälgis, et S-9 plaanid toetaksid ülema kavatsust ning kõik vajalik saaks integreeritud. Käsu saamisel enne nullkoosolekut andsid kõik S-9 liikmed käsule oma erialase hinnangu ja infooperatsioonide ohvitser edastas koondi nullkoosolekul. Missiooni teavitusohvitser analüüsis meediakeskkonda: sihtgrupid, põhisõnumid, piirangud, määratud ning kaasnevad ülesanded, ressursid (IAT), CIMIC tegeles nn tsiviilmaastiku kaardiga ja tsiviilkeskkonna analüüsiga – kilekaardil ja võimalusel ka digitaalselt. Kaart pidi minimaalselt sisaldama: suurimaid linnu, elanikkonna arvu ja meelsust, paramilitaarseid grupeeringuid, infrastruktuuri nagu haiglad, politseijaoskonnad ja päästeameti asutused, sõjapõgenike/ tsiviilisikute liikumisega seotud infot (asukoht, määratud teed, arv, meelsus);


20

VÄLJAÕPE

RIIGIKAITSE kui produkt ja

SÕDUR NR 2 (95) 2017

KAITSEVÄGI kui tootmisliin


VÄLJAÕPE

 Kalevi JVP ja Scoutspataljoni NAKi lõpurännak.

Riigikaitse on oluline, kuid otsustavaks saab ja võidu tagab ikkagi vahetu riigikaitse kui löögirusika kõige teravam nukk. Rome Kuusik VEEBEL, 1. JALAVÄEBRIGAADI TAGALAPATALJON FOTOD: KARL JOHANSON

E

esti-suguse väikese riigi kaitsevõime arendamisel tuleb järjepidevalt tegeleda küsimusega, mismoodi oleks võimalik saada samaväärse raha eest rohkem riigikaitset. Peamiselt seetõttu, et riik on väike, seega ükskõik kui hästi läheb majandusel, ei saa seda võrrelda suurriikide majanduste toodetava ressursiga. Meil ei ole ka kasutada maapõuest tulevaid rikkusi, et korvata väiksust, ning riigikaitset tuleb rahastada üsna pisikeses majanduskeskkonnas tekkinud ressurssidest. Möödunud aastaks prognoositi (Euroopa Keskpank, rahandusministeerium) Eesti majanduse kasvuks ligi

21

sega tooteid. Praeguse majanduskasvu üks peamine probleem on asjaolu, et kasv tuleneb peamiselt tugevast sisemisest tarbimisest, kuid selline majanduskasv ei saa olla pikaajaliselt jätkusuutlik. Kui lähiajal majanduses struktuurseid muudatusi ei toimu, on järgnevatel aastatel raske saavutada suuremat SKT kasvu, kui see on olnud viimastel aastatel. Lisaks majandusele mõjutab meid lähiaastatel üha rohkem ka fakt, et Eesti rahvastik vananeb ja töökäsi jääb järjest vähemaks – praegu on Eestis ligi 700 000 töötavat inimest, kellest omakorda ligi 150 000 töötavad avalikus sektoris, mis rahvastiku olukorda arvestades on proportsioonist väljas avaliku sektori kasuks. Tulenevalt nimetatud probleemidest ei ole ka avalikul sektoril muud võimalust, kui ennast kokku tõmmata proportsioonis rahvastiku vähenemisega, sest rahvastiku kahanedes peab paratamatult kahanema ka riik kui teenusepakkuja. Kuid miks sellest rääkida? Mis on kõigel sellel tegemist kaevikus vastast ootava sõduriga või riigikaitsega üldisemalt? Üpriski palju, kuna kõik eeltoodud protsessid mõjutavad vähemal või

EESTI-SUGUSE VÄIKESE RIIGI KAITSEVÕIME ARENDAMISEL TULEB JÄRJEPIDEVALT TEGELEDA KÜSIMUSEGA, MISMOODI OLEKS VÕIMALIK SAADA SAMAVÄÄRSE RAHA EEST ROHKEM RIIGIKAITSET. rohkemal määral ressursse, mida saab kasutada riigikaitse planeerimisel, ja kui riik hakkab vaikselt avalikku sektorit kärpima, ei jää sellest puutumata igavesti ka riigikaitse, olgu julgeolekuolukord siis nii pingeline, kui ta parasjagu on. Lähiaastatel riigikaitsesse olulisel määral ressursse juurde ei teki (eeldusel, et riik arvestab eelarve koostamisel majanduse hetkeseisu ning tulevikuväljavaadetega), seega selleks, et tõsta üldist riigikaitsevõimet, on vaja samade (või äärmisel juhul veidi suuremate) ressursside juures saada rohkem tulemit. See omakorda tähendab, et peaksime üle vaatama oma arusaama riigikaitse arendamisest ning suhtuma sellesse kui ükskõik millise teise produkti tootmisesse. Erinevate produktide tootmisel on omakorda oluline aru saada, kas produkt, mis peaks tootmisliinilt tulema, on ka müügikõlblik

SÕDUR NR 2 (95) 2017

2–2,5%. Praegu on selge, et sellist majanduskasvu me 2016. aastal ei näinud ja suure tõenäosusega kasvas majandus 1–1,2%. Viimastel aastatel ongi kombeks saanud see, et prognoosides välja öeldud kasvunumbreid tuleb hiljem oluliselt allapoole korrigeerida (2015. aastal prognoositi SKT kasvuks ligi 2,5– 3%, kuid tegelik kasv oli kõigest 1,2%). Vaadates ajas tagasi, näeme, et viimased suuremad majanduskasvud jäidki aastatesse 2011 (7,6%) ja 2012 (5%). Sedagi peamiselt seetõttu, et need olid suure kukkumise (2008.-2009. aasta languse periood) järgsed kosumise aastad. Üks peamine põhjus väikeses majanduskasvus on kiratsev eksport, mis on seotud majanduse kehva olukorraga meie peamistel sihtturgudel, hääbuv tööstustoodang ja üha süvenev kvalifitseeritud töökäte puudus, mis takistab meil tootmast suurema lisandväärtu-


22

VÄLJAÕPE

(kaitseväe puhul lahinguväljal kasutuskõlblik). Eesti kaitsevägi tegeleb aasta jooksul sadade, kui mitte tuhandete riigikaitseliste projektidega, kuid kas need kõik on ikka produktid, mida tootmisliinilt lattu paigutada saab, et need siis sõjalise konflikti korral kasutusele võtta? Selguse saamiseks oleks vaja leida mingisugused kastid, kuhu oleks võimalik paigutada eri produkte, sõltuvalt sellest, millist riigikaitselist väärtust nad endas parasjagu kannavad. Pakun välja kaks suurt kasti, millest üks on kõigile teada-tuntud ja üheselt arusaadav riigikaitse ning teine esmapilgul peaaegu sarnaselt tunduva kõla ja olemusega vahetu riigikaitse. Kui riigikaitset üldisemalt võiks nimetada teatud keskkonna ja tingimuste loomiseks, et tagada kriisiolukordades võimalikult kiire ja hästi toimiv kõikidest riigi ressurssidest moodustuv löögirusikas, siis vahetu riigikaitse on selle rusika kõige teravam nukk, mis mõjutab meie võimalikku vastast kõige otsesemalt. Oma määratluselt võiks va-

on vaja küll hooldada, et seal saaks vilja kasvatada, kuid põllupidamine pole eesmärk omaette, see on abivahend vilja saamiseks. Seega tuleb võimalikult vähe ressursse kulutada põllu hooldusele ja võimalikult palju panustada viljakoguse suurendamisele (uute seemnete soetamine, seemnete arendus jne). Kandes põllu ja vilja näite üle kaitseväkke, võiks rääkida meil kasutatavast tehnikast. Soetades teatud ühikut mingisugust lahingutegevuses kasutatavat tehnikat, tõstame kohe ka vahetu riigikaitse võimet, sest see annab lahinguväljal juurde jõudu ja tõstab kogu võimekust. Kuid oletagem, et seesama soetatud tehnika ühik vajab remonti või hooldust. Tehnika küll parandatakse ja saadetakse lahinguväljale, kuid selles olukorras ei saa me enam rääkida vahetu riigikaitse suurendamisest, kuna see ei anna võimekust juurde, vaid parimal juhul taastab algse olukorra. Samamoodi ei ole kaitseväe personalile makstaval palgal või ehitatud taristul (kui sellel ei ole rolli lahinguplaanides) mingit seost vahetu riigikaitsega, sest vahetus võitlu-

EESTI KAITSEVÄGI TEGELEB AASTA JOOKSUL SADADE RIIGIKAITSELISTE PROJEKTIDEGA, KUID KAS NEED KÕIK ON IKKA PRODUKTID, MIDA TOOTMISLIINILT LATTU PAIGUTADA SAAB, ET NEED SÕJA KORRAL KASUTUSELE VÕTTA?

SÕDUR NR 2 (95) 2017

hetu riigikaitse olla intellektuaalsete ja materiaalsete võimete kombineeritud kogum, mida saab kasutada vahetus võitluses lahinguväljal. Lihtsustatult keskendub see mõiste, jättes muud tegevused tagaplaanile, kahele kõige olulisemale riigikaitse alustalale – varustus ja väljaõpe. Varustuse all peetakse silmas ainult sellist varustust, mida on vaja lahinguväljal sõdivate üksuste jaoks (kuulivest, automaat, laskemoon jne), väljaõpe tähendab kõikide kaitseväelaste süsteemset ja eritasemelist väljaõpet, mille kõrgem eesmärk on sõjaaja üksuste tootmine reservi. Kõik ülejäänud tegevused küll soodustavad vahetu riigikaitse tootmist (taristute ehitamine, personalikulud, varustuse remont ja hooldus, erinevad elutoetuseteenused), kuid ei ole ise vahetu riigikaitse objektid (lahinguväljal nad ei sõdi) ja sobiks rohkem paigutada riigikaitse kasti. Kui riigikaitse on põld, siis vahetu riigikaitse on vili, mis põllul kasvab. Põldu

ses lahinguväljal pole antud võimetega midagi peale hakata (põllupinda võib juurde soetada, kuid vilja kogust see automaatselt ei suurenda ja söönuks saab ikka samapalju inimesi kui varem). Näidete eesmärk pole ühelgi viisil alavääristada laiapindset riigikaitset, vaid proovida luua selgelt eristatavad raamistikud mingisuguste otsuste tegemisel. Niimoodi on võimalik üheselt aru saada, milline otsus toob lahinguväljale otseselt jõudu juurde, milline mitte. Samamoodi peavad erasektori tootmisettevõtted pidevalt tegema sarnaseid otsuseid, kuidas oma ressurssi kasutada selliselt, et see annaks kokkuvõttes suuremat tootmisvõimsust väiksema kulu juures. Ettevõtjatega sarnaselt peaks mõtlema ka kaitsevägi, proovides viia võimalikult väikeseks kulutused tegevustes, mis ei tee meid lahinguväljal võimsamaks. See peaks tagama, et oleme saanud kulutatud ressursside juures võimalikult suure tulemi väljaõppes ja varustuses, mida

sõjalises konfliktis kasutame. Kuigi kaitsevägi on aastate jooksul oluliselt vähendanud kõrvaliste tegevuste osakaalu ja optimeerinud struktuuri, ei ole see piisav, kui tahame saavutada arvestatavat võimsust lahinguväljal. Seega on viimane aeg teha üks korralik sisekaemus ja aru saada, millised on need tegurid, mis takistavad meil saavutada veel paremat olukorda lahinguväljal. Tegevusi, mida võiks teha oluliselt säästlikumalt, jagub ilmselt igasse valdkonda (kas kõik tegevväelaste ametikohad on seotud puhtalt vahetu riigikaitsega, kas iga ehitatav plats peab olema tingimata asfaldist, kas kõigil hangitud võimekustel on ikka kandev roll sõjaolukorras, kas väljaõppe korraldamine lähtub alati lahinguvälja vajadusest või pigem harjumuslikust mugavusest jne), kuid kõige suuremat kokkuhoidu hakkame saavutama siis, kui iga üksikisik süsteemis tajub oma rolli paremate võimaluste saavutamisel. See on koht, kus meil paistab praegu olevat kõige suurem varu. Kindlasti on oluline ka jälgida rahaliste ressursside suunamist majandusse tervikuna, sest kaitsevägi suunab igal aastal sinna arvestatava hulga raha, mis iseenesest on hea. Kuid seejuures on oluline jälgida, et võimalikult palju raha liiguks sellistesse ettevõtetesse, kus toodetakse kõrgema lisaväärtusega tooteid (näiteks kohalikud kaitsetööstuse ettevõtted), ja võimalikult vähe sellistesse ettevõtetesse, kus vahendatakse teenuseid või tooteid, kuna need ei soodusta tarka majandust. Kõrgema lisaväärtusega tooted aitavad kaasa suuremale majanduskasvule ja see omakorda peaks suurendama riigikaitseks mõeldud rahaliste ressursside suurust. Lihtsamalt öeldes on tark riigikaitse ja majanduse käekäik omavahel lähedalt seotud, sest üks aitab taastekitada teist. Maailm areneb meie ümber tohutu kiirusega – asjad, mis eile tundusid ulmelised, on praegu tegelikkus. Käimaks maailmaga ühte jalga, peame õppima mõtlema uuendusmeelselt ja suhtuma samamoodi ka riigikaitsesse ja selle tootmisesse, sest vastasel juhul jääme ülejäänud maailmast maha. Riigikaitse (ja seejuures ka laiapindne riigikaitse) on oluline ja loob eeldused eduks, kuid otsustavaks saab ja võidu tagab ikkagi vahetu riigikaitse. Seega iga kord, kui teeme erinevaid riigikaitsealaseid otsuseid, peame mõtlema, kas produktil, mis võetakse tootmisliinilt, on seos ka vahetu riigikaitsega.


 Spetsiaalselt tuumamürskudega laskmise jaoks tehtud liikursuurtükkTomic Anni tulistas esimese sellise mürsu välja 25. mail 1953. aastal.

RASKETEHNIKA

23

LIIKURSUURTÜKID: kahuriga veoautost mobiilse tipprelvani

SÕDUR NR 2 (95) 2017

Maailmasõjad on tehnika arengule andnud suure arengutõuke. See kehtib ka liikursuurtükkide kohta, mille lahinguväljale saabumine ja areng sai alguse Esimese maailmasõjaga.


24

RASKETEHNIKA

Mati Õun FOTOD: THE CHIVE, WIKIPEDIA, SÕJAMUUSEUM, VITALI Z. KUZMIN

L

iikursuurtükid ilmusid Esimese maailmasõja lahinguväljadele koos soomusautode ja tankidega. Roomikmasinate osas on esimeseks sellelaadseks sõjamasinaks peetud 1917. aastal ilmunud inglaste Gun Carrieri, mis kandis oma turjal 127 mm kahurit või 152 mm haubitsat. Koos suurtükiga kaalus masin 38 tonni, olles raskem kõigist tolleaegseist seeriatankidest, ja liikus edasi kiirusega kuni 4,8 km/h. Gun Carriere tehti 48 masinat, kuid lahingutegevuses nad ei osalenud. Esimesteks roomik-liikursuurtükkideks peaksin pigem 1916. aastal välja ilmunud prantslaste ilma pöördtornita tanke Schneider C.A.1 ja St. Chamond, mõlemal pearelvaks 75 mm kahur. Neist esimene kaalus 12,5 ja teine 23 tonni ning need olid kasutuses olnud sõjamasinad. Samal 1916. aastal ilmusid Tallinna linna ehk tolleaegsesse Peeter Suure merekindlusesse 20 soomusautot, millel pearelvaks 76 mm kahur. Autode

Meie sõjaajaloolased on liikursuurtükkideks pidanud ka Vabadussõja lõpul ilmunud soomustatud veoautosid Puuk ja Sorts, mis ehitati 5-tonnise kandejõuga White’idest, nende kasti pandi eri andmeil kas 57 mm või 76 mm välikahurid. Pärast Vabadussõda need masinad lammutati, kuna meie rahuaegsed ohvitserid ei taibanud, et tegu on tulevikku ennustava konstruktsiooniga. Raskerelvade tulevikku ei osatud aga ennustada mujalgi, sest kahe maailmasõja vahel ehitati lääne suurriikides roomik-liikursuurtükkidest vaid üksikuid katseeksemplare. Ainult meie naabriks olevas idaimpeeriumis tehti kolmeteljelise USA veoauto Moreland veermikule sadakond 76 mm liikursuurtükki SU-1-12. Liikursuurtükkide kuldaeg algas Teises maailmasõjas, kui Nõukogude Liidus ehitati neid ümmarguselt 25 000, SuurSaksamaal koos okupeeritud Tšehhoslovakkiaga umbkaudu 23 000, USA-s veidi üle 18 000 masina ja Suurbritannias koos Kanadaga 2865 masinat. Teised riigid jäid ehitatud liikursuurtükkide arvult esimese tuhande sisse, seega valmistati neid kokkuvõttes umbes 70 000 masinat, seda on päris palju.

STUG III OLIGI SAKSLASTE ARVUKAIM LIIKURSUURTÜKI TÜÜP TEISES MAAILMASÕJAS. KOKKU EHITATI 9428 MASINAT EHK 41% SUURSAKSAMAA LIIKURSUURTÜKK-MASINAPARGIST.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

veermikud olid pärit USA-st ja soomusautodeks tehti nad tolleaegses Petrogradis ehk tänapäevases Peterburis. Kahekümnest soomusautost olid kaks ehitatud Pierce-Arrow veermikule ja 18 Garfordi omale. Kuna aga nii 75 mm kui ka 76 mm kahurid olid sajanditagusel ajal sõjavägedes kõige levinumad suurtükid, pakun ma nood soomusautod välja sisuliselt esimesteks ratas-liikursuurtükkideks. Neist 20-st kolmetollise kahuriga soomusautost saadeti siit 1917. aastal kolm Riia rindele ja kaks Muhumaale, kui sakslased sama aasta oktoobris Saaremaal maandusid. Allesjäänud 15 masinat kadusid Eestist 1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal, tõenäoliselt saadeti need lõuna poole. Hiljem ilmusid noist Tallinna soomusautodest kaks välja Lätis – Pierce-Arrow sai nimeks Viesturs ja Garfordi nimeks pandi Kurzemnieks.

Vana torisejana lisan, et samal ajal, kui Eesti riigiisad ja sõjaväejuhid jätsid maa ida- ning läänetulnukate soomusmasinate tallata, muretses Soome endale sõja jooksul 84 liikursuurtükki, et võõrvõimud võimalikult kaugel hoida. Nendest 84 masinast olid 59 Saksamaalt ostetud tankitõrjeliikurid StuG III, mille pearelv oli 75 mm ja 48 kaliibri pikkuse rauaga kahur. Vähem ehk kuus masinat olid Rootsist ostetud õhutõrjeliikurid Anti II, mis olid relvastatud Boforsi 40 mm kahuriga. Arvuliselt jäid nende kahe vahele 19 kohapeal ehitatud nn ründehaubitsat BT-42. Need ehitati sõjasaagiks saadud Vene tankide BT-7 veermikule, millele pandi mahukas torn Inglise 114 mm haubitsaga. Need kõrgetornilised soomusmasinad anti soomusdiviisi (Panssaridivisioona) eri-soomuskompaniile (Erillinen Panssarikompania) ja osalesid selle koos-

seisus 1944. aasta juunis tõrjelahinguis Viiburis ja selle lähistel. Mitmesugustel põhjustel kaotati seal kaheksa masinat ja poolikuks jäänud eri-soomuskompanii saadeti juuli alul laiali. Eestisse jõudsid nii nõukogude kui ka Saksa liikursuurtükid, kuni esimestest suur osa siin endile uue kodumaa leidsid. 1941. aasta 28. augustil tehtud veermahti Tallinna jõudmise fotodel on näha keskmise tanki Panzer III veermikule ehitatud liikursuurtükke StuG III. Neil on lühikeseraudsed (24 kaliibrit) 75 mm kahurid, mis sõja jooksul pikenesid 48 kaliibrini. Pikem relvaraud muutis need ohtlikuks ka Vene tankide jaoks. StuG III oligi sakslaste arvukaim liikursuurtüki tüüp Teises maailmasõjas. Kokku ehitati 9428 masinat ehk 41% Suur-Saksamaa liikursuurtükkmasinapargist. Olgu võrdluseks öeldud, et nõukogulaste vastet ehk 76 mm kahuriga liikursuurtükke SU-76 ja selle lihtsustatud varianti SU-76M toodeti 14 292 masinat, mis moodustas 57% Vene liikursuurtükkide üldarvust Teises maailmasõjas. Suur-Saksamaa sõjaaegne liikursuurtükkide valik paistis silma suure erinevate masinatüüpide arvuga. Näiteks tehti 1944. aasta märtsist sõja lõpuni Niebelungenwerke tehases 79 tankihävitajat nimega Panzerjäger Tiger ehk Jagdtiger, mis kaalusid 74-75 t ja olid relvastatud 128 mm tankitõrjekahuriga. Selline kahur laskis läbi kõigi vastase tankide soomusest, kusjuures Jagdtigeri enda esisoomuse paksus oli 250 mm ja selle taga võis tollal täiesti julgelt istuda. Parim tulemus sellise tankihävitajaga saavutati 7. detsembril 1944 läänerindel, mil kolme tunni jooksul olevat üks Jagdtiger puruks lasknud 19 ameeriklaste Sherman-tanki. Muidugi olid Jagdtigereile omased üldised üliraskete sõjamasinate puudused – neid ei kandnud suur osa jõesildu ja pehmel maastikul kippusid nad sisse vajuma. Eestis oli 1944. aasta lahingute ajal levinum Saksa liikursuurtükitüüp Nordland-diviisile kuulunud tankihävitajad Hetzer. Neid ehitas sõjaeelse Tšehhi tanki LT-38 veermikule Böhmisch-Mährische Maschinenfabrik, mille peatehased olid Prahas. See oli kerge, vaid 14,5 t kaaluv masin, mille pearelv oli 75 mm kahur raua pikkusega 48 kaliibrit – sama, nagu oli tollastel StuG III-del. Hetzereid valmistati kokku 2879 masinat.


RASKETEHNIKA

 75 mm kahuriga St. Chamondi tank 1. maailmasõja ajal - miks mitte liikursuurtükk?

25

 Hummel ja StuG III 2. maailmasõja ajal idarindel asuvas külakeses.

SÕDUR NR 2 (95) 2017


26

RASKETEHNIKA

KAUDTULE-LIIKURSUURTÜKKIDE SÜND

Ka kaudtule-liikursuurtükkide arengulugu sai alguse Teisest maailmasõjast, mille aegadest võime leida tüüpide kaupa pool tosinat „ameeriklast“, viis „sakslast“, ühe „inglase“ ja ühe „kanadalase“, masinaid endid kogunes 8833. Minu hinnangul algab tänapäevaste tõsiseltvõetavate kaudtule-suurtükkide kaliiber 120 millimeetrist, seega võime kolmveerandsajandi tagustest liikursuurtükkidest Suurbritannia ja Kanada 87,6 mm liikurid Bishopi ja Sextoni, samuti sakslaste 105 mm haubitsaga Wespe ja ameeriklaste samakaliibrilise Priesti maha arvata. Alles jääksid sakslaste 149-millimeetrised Hummel, Grille, Bison-Hetzer ja 15 cm s/G 33 – kõiki kokku toodeti 1160 masinat; aga ka

(Atomic Cannon) T 131 valmis 1950. aastal. Selle kaliiber oli 280 mm ja see oli sisuliselt põrakas välikahur kaaluga 42,6 tonni, mida transporditi kahe ratasveoki abil. Need kinnitusid kahuri ette ja taha ning tõstsid ta hüdraulika abil maast lahti. Koos veokitega oli kahuri transpordikaal 75,5 t. Esimesed tuumalaengutega mürsud Mk-9 sellise kahuri jaoks said valmis 1952. aastal, kaalusid 364 kg ja lendasid kuni 24 km kaugusele. Esimene täisprogrammiga katselask tehti 25. mail 1953 Nevada polügoonil – lasti 11,3 km kaugusele, mürsk lõhkes 160 meetri kõrgusel maapinnast ja mõõtmistulemused näitasid plahvatuse võimsuseks 15 kilotonni trinitrotoluooli, mis jääb kurbkuulsate Hiroshima ja Nagasaki aatomipommide võimsuste vahele.

VENE AATOMITEADLASTE REHKENDUSED 1950. AASTATE ESIMESEL POOLEL NÄITASID, ET NAD VÕIVAD TUUMALAENGU MAHUTADA SUURTÜKIMÜRSKU, MILLE KALIIBER ON VÄHEMALT 400 MM.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

ameeriklaste 155-millimeetrised M 12, M 40 Long Tom ja M 41; lisaks pool tosinat ameeriklaste 203 mm liikurkahurit T 93 ja viis 240 mm liikurhaubitsat T 92. Sakslastel leidus ka pool tosinat liikurmortiiri kaliibritega 540 ja 600 mm, kuid need roomikmasinad liikusid edasi vaid lühikesi vahemaid ja päris tõsisteks liikursuurtükkideks neid lugeda ei saa. Maailmasõja lõppedes rändasid sakslaste liikursuurtükid valdavalt sulatusahjudesse, aga ameeriklased jõudsid sõja vältel ehitada 155 mm liikureid 471 masinat ja kõik sõjas alles jäänud jäid ka järgnevalt relvastusse. Lisaks ehitati Long Tome eri andmeil 107 või 289 liikurkahurit juurde ja tehniliste andmete järgi annaks neid veel tänapäevalgi tarvitada – käsitsilaetava kahuri 43-kilogrammiseid mürske suutsid nad saata kuni 23,5 km kaugusele. Tänapäeva jaoks oli väike vaid selle ligi 37-tonnise masina liikumiskiirus maanteel – kuni 38 km/h. Minnes maailmasõjale järgnenud pika külma sõja juurde, peaks märkima paar liikursuurtükki, mis olid spetsiaalselt ehitatud tuumamürskudega laskmiseks. Muidugi tehti nood nn aatomikahurid tolleaegsete vastasleeride juhtriikides USA-s ja NSV Liidus. Ameeriklased said oma aatomikahuri

Muide, tol päeval kasutatud kahuril oli erinimi – Atomic Annie. 1955. aastal ilmus ameerika „aatomikkude“ käsutusse uus sellekaliibriline tuumamürsk Mk-19, mis kaalus vaid 272 kg, lendas 30 km kaugusele ja selle trotüülekvivalent varieerus 2 kilotonnist 50 kilotonnini. Selliseid liikurkahureid ehitati kokku 20, kuni 1956. aastal USA aatomiteadlased mahutasid taktikalise tuumalaengu 203 mm suurtüki mürsu Mk-33 sisse. Sellest ajast saanuks tuumamürske läkitada ka 8-tollistest välihaubitsatest ja alates 1962. aastast ka USA maavägedesse ilmuma hakanud liikurhaubitsaist M 110. Viimaste kaal oli 26,5 t ja nendest ligi kolm korda raskem T 131 võeti relvastusest maha, kuid kolm ajaloolist superrelva on senini alles USA muuseumides – Aberdeeni polügoonil, rahvuslikus aatomimuuseumis (National Atomic Museum) ja Fort Sillis Oklahoma osariigis. Fort Sillis on hoiul eespoolnimetatud Atomic Annie, millest tehti esimene (ja võib-olla ainus) lask reaalse 280 mm aatomimürsuga. Vene aatomiteadlaste rehkendused 1950. aastate esimesel poolel näitasid, et nad võivad tuumalaengu mahutada suurtükimürsku, mille kaliiber on vähemalt 400 mm. Sellisele nõudele vastas

traditsiooniline suurtükikaliiber 16 tolli ehk 406 mm ja 1954. aastal hakkaski suurtükikonstrueerimisbüroo nr 34 tööle selle kaliibriga liikursuurtüki projekteerimisel. 1955. aastal anti valminud joonised üle salatehasele nr 221 ja seal valmistati samal aastal 406 mm suurtüki raud, millest sai teha proovilaske. Võrreldes samakaliibriliste merekahurite raudadega oli see tublisti kergem ja õhema seinaga, sest venelaste esimesel sellise kaliibriga katsekahuril, mis senini seisab mereväe katsepolügoonil Peterburi idaserval, on raua kaal 136,7 t! Sellise merekahuri 1108-kilogrammine mürsk lendas kuni 45,7 km taha ja kahurit kasutati Leningradi blokaadi ajal 1941.–1944. aastani linna piiravate sakslaste nuhtlemiseks. 1956. aastal valmis saanud esimese nõukogude aatomikahuri 2A3 näitajad nii karmid ei olnud – laskekaugus oli 25,6 km ja mürsu kaal 570 kg. Seda oli üle viie korra rohkem, kui samal aastal ilmunud ameeriklaste 203 mm aatomimürsul, mis oli algul 110 kg, hiljem vähenes 98 kilogrammini. Ühtekokku ehitati neli sellist roomikkahurit, mis kaalusid 64 t ja roomasid 750 hj tankimootorite jõul kuni 30 km/h. Olgu võrdluseks öeldud, et peatselt ilmunud USA 203 mm liikurhaubitsad sõitsid 405-hobujõuliste diislitega kiirusega kuni 56 km/h. Nõukogude armee juhtkond keeldus neid omamaiseid tuumamonstrumeid relvastusse võtmast. Kolm neist rändasid sulatusahjudesse, üks on aga senini alles Moskvas, endise Nõukogude armee keskmuuseumi õuel. Liikuri juures ei olevat märgitud ta nimetust ega tehnilisi andmeid, ju see on ikka veel salajane tehnika.

MOODSA AJA LIIKURSUURTÜKID

Liikursuurtükkide arendamisel oli suur samm edasi 1960-ndate alguseks USA-s tootmisse läinud 155 mm liikursuurtükk M109. Suurtüki diiselmootor oli paigutatud ette ja avar laske- ehk lahinguruum veermiku tagaossa. Olulisem uuendus oli laskeruumi kohal 360° pöörlev kinnine tanki-stiilis ruumikas suurtükitorn, mis asendas liikursuurtükkidel seni kasutusel olnud kitsast ette-laskesektoriga ja katuseta jäika soomuskarpi. M109 pöördtorn osutus efektiivseks Vietnami sõjas, kus baaslaagreis asunud suurtükkidel tuli täita tuleülesandeid eri suundadesse. Suurtükile lisaks kuulus n-ö komplekti ka sarnase


 Ameeriklaste liikursuurtükk M109A6 Paladin võtab lahingu-varus kaasa 36-39 155 mm mürsku. Pildil Paladin Eestis lahinglaskmistel.

RASKETEHNIKA

27

SÕDUR NR 2 (95) 2017


28

RASKETEHNIKA

väliskujuga laskemoonaveok M992. Arvukalt toodetud moodne relvasüsteem jõudis peagi enamiku toonaste NATO ja teistegi riikide relvastusse ja selle liikursuurtüki hilisemad modifikatsioonid on kasutusel tänini ning neid on käidud esitlemas Eestiski. Venelased jõudsid 1960. aastate keskel järeldusele, et ka nemad vajavad moodsamaid liikursuurtükke. Algas kibekiire arendustöö ja 1970-ndate alguseks saadi valmis 122 mm 2S1 Gvozdika ja 152 mm 2S3 Akatsia. Mõlema puhul on kahtlus, et nende konstrueerimisel võeti eeskuju M109-st, sest tulemus osutus eriti 2S1 puhul üsna sarnaseks.Lisandunudolinõukogudesõjamasinatele iseloomulik automaatne laadimissüsteem, mida toonasel M109-l veel polnud. Uute haubitsate tootmine oli ulatuslik, sest 2S1 tuli liinilt 10 000 ja 2S3 umbes 4000 tükki. Lisaks valmis samaaegselt võimas 240 mm liikurmiinipilduja 2S4 Tjulpan ja mõni aasta hiljem veel kaks suure laskekaugusega tornita suurtükiväesüsteemi. Praegu on Vene sõjaväe põhiliseks kaudtuleliikursuurtükiks saamas 152 mm kaliibriga pikaraudne liikurhaubits 2S19 Msta-S. Masin kaalub 42 tonni ja liigub maanteel 840-hobujõulise tankidiisli toel kiirusega kuni 60 km/h. Laskekaugus on tal tava-

saanudki. Idee kohaselt oli see kaksikmasin, mille üks komponent oli liikurhaubits XM2001, teine aga suures osas eelmisega sarnanev laskemoonaveduk XM2002. Reklaami järgi pidi see olema ülimalt automatiseeritud sõjamasin, mis kasutab satelliitidelt saadavat ja teistelt lahinguväljal olevailt masinailt kogutud infot. Haubitsa laskekauguseks pakuti 40 km ja tabamistäpsus on senisest kaks korda suurem. Kaksikmasina kogukaaluks sai üle 100 t. Ilmselt osutus selline sõjamasin hirmkalliks isegi maailma rikkaima riigi jaoks. USA sõjaväe 155 mm liikurhaubitsaks jäi 1994. aastal relvastusse tulnud M 109A6 Paladin, mille põhikonstruktsioon on pärit 1961. aastast relvastusse ilmunud samakaliibriliselt liikurhaubitsalt M 109. Ka Paladin on kõrgtehnoloogiline relv, mille ballistikaarvutuse teeb arvuti ja iseenda ning märgi koordinaadid saadakse satelliitidelt. Väljapakutud tehnilised näitajad jäävad tal küll alla Crusaderi omadele, kuid on konkreetsemad – tavamürsuga laskekaugus 24 km ja reaktiivmürsuga 30 km, masina kaal ligi 29 t ja kiirus maanteel 64 km/h. Sellise kiiruse annab talle 440 hj diisel. Kuni 1999. aastani sai USA maavägi 950 Paladini, mida on 250 rohkem kui venelaste Msta-S-i. Olgu võrdluseks

LIIKURSUURTÜKKIDE ARENDAMISEL OLI SUUR SAMM EDASI 1960-NDATE ALGUSEKS USA-S TOOTMISSE LÄINUD 155 MM LIIKURSUURTÜKK M109. SUURTÜKI DIISELMOOTOR OLI PAIGUTATUD ETTE JA AVAR LASKE- EHK LAHINGURUUM VEERMIKU TAGAOSSA.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

mürskudega olenevalt mürsu liigist 22–26 km ja reaktiivmürskudega ligi 29 km. Seda on tublisti rohkem kui senisel Akatsial, mis suutis tulistada tavamürskudega 18,5 km ja reaktiivmürskudega 24 km kaugusele. Reklaami järgi on Vene relvatöösturid valmis Msta-S-i valmistama ka NATO standardile vastava 155 mm rauaga ja ühe masina hind on umbes 1,6 miljonit dollarit, kuid pole kuulda, et venelastel neid oleks õnnestunud müüa. Vene sõjaväe jaoks olla neid toodetud üle 700 masina. Ameeriklased pusisid pikalt oma uue põlvkonna 155 mm liikurhaubitsa Crusader kallal, kuid asja sellest ei

öeldud, et külma sõja ajal ehitati nii punavenelaste 152 mm liikurhaubitsat Akatsia kui ka ameeriklaste 155 mm liikurhaubitsat M109 kumbagi ümmarguselt 4000 masinat.

NÜÜDISAEGNE LIIKURSUURTÜKK ON HEA MANÖÖVRIVÕIME JA SUURE TULEJÕUGA

Sakslased armastavad Teise maailmasõja keskpaigast alates raskeid soomusmasinaid. Nii kaalub nende 21. sajandi 155 mm liikurhaubits PzH 2000 rohkem teiste riikide analoogsed masinad – 55 t. Praktiliselt sama palju kaalus Teises maailmasõjas Tiger I. Neid 55 tonni

veab tänapäeval 994 hj diisel kiirusega 60 km/h. PzH 2000-t on erialakirjanduses kiidetud kui väga kõrgtehnoloogilist ja töökindlat sõjamasinat. Haubitsa raua pikkus on 52 kaliibrit ja see läkitab NATO standardmürske 30 km peale, reaktiivmürske aga 40 km taha. Korralik Saksa töö, hirmkallis, kuid teda on lisaks bundesveerile ostetud veel kuude riiki, muuhulgas ka Leedusse. Inglaste aastatuhandevahetuse 155 mm liikurhaubits AS90 oli algselt 39 kaliibri pikkuse rauaga, alates 2003. aastast aga 52-kaliibrilise rauaga, nagu ta Saksa kolleegki. On selge, et ballistilised andmed on sellel relval samasugused eelnimetatuga. Inglastel aga õnnestus asi ära teha 10 t kergema sõjamasinaga, mis kaalub 45 t. Seda veab 655-hobujõuline diisel kiirusega kuni 55 km/h ja kütusekulu on üle kahe korra väiksem kui ameeriklaste läbikukkunud Crusaderil. Automaatikalt ja muudelt kõrgtehnoloogilistelt näitajatelt on AS90 ilmselt enam-vähem võrdne Saksa PzH 2000-ga, ega muidu oleks Poola firma Huta Stalowa Wola konkursil poolakate 155 mm liikursuurtükile torni ja haubitsa saamisel peale jäänud inglaste torn koos relvastusega. Noid 155 mm haubitsate ja pöördtornidega roomikkäiguga liikursuurtükke on tänapäeva maailmas originaalmasinaina veel rohkem kui poolel tosinal riigil: Hiina RV-l, Hispaanial, Indial, Itaalial, Jaapanil ja LõunaKoreal, samuti Prantsusmaal ja midagi on valmis juba ka Poolas. Teatavasti ostab Eesti oma 155 mm liikursuurtükid Lõuna-Koreast. Nende kallite sõjamasinate kõrval on ka odavamaid, ilma pöördtornita roomikmasinaid – Iisraeli 155 mm liikurhaubits Rascal, Prantsuse 155 mm liikurkahur F. 3 ja Vene 152 mm liikurkahur 2S5 Giatsint. Neist on uusim „iisraellane“, mis on varustatud meile juba tuttava 52 kaliibri pikkuse rauaga. Rascal kaalub vaid 20 t, kuid ta häda on selles, et ta suurtükimeeskond ei ole laskepositsioonil soomusega kaitstud. Juudid ei ole oma 20-tonnise Rascali mootori võimsust ega kiirust minu teada avalikustanud. Prantslaste F. 3 on 1960. aastate liikurkahur, mis relvastuses on olnud poolsajandi, kuid lisaks prantslastele endile tarvitavat teda veel 10 riigi sõjaväed. Masin kaalub ainult 17,4 t ja talle annab 60-kilomeetrise sõidukiiruse 250 hj diisel.


RASKETEHNIKA

 Soome armee 2. maailmasõja aegsesse rünnakpataljoni kuulusid saksa päritolu Sturmkanone 40 ehk StuG IIIG liikursuurtükid.

29

 Venelaste seda tüüpi relvasüsteemide tipus asub liikursuurtükk 2S19M2 Msta-S. Pildil üks Msta-S 2014. aasta Võidupüha paraadil Alabinos.

SÕDUR NR 2 (95) 2017


30

RASKETEHNIKA

SÕDUR NR 2 (95) 2017

Mulle meeldivad aga rataskäiguga liikursuurtükid. Need on kiirekäigulised ja kulutavad roomikmasinaist vähem kütust. Eesti meeste sõjapraktika nii Vabadussõjas kui ka Teises maailmasõjas näitas, et vajaduse korral kiire pagemise võimalus ei ole üldse argpükside pärusmaa, vaid osa reaalsest taktikast, mis säästab meeste elusid ja tervist. Mulle oli noist tänapäeva ratas-liikursuurtükkidest ammu tuttav 1980. aastal ilmunud Tšehhoslovakkia 152 mm liikurhaubits M 77 Dana. Seda ehitati tehases Zavody Tarzkeho Strojarstva neljateljelise veoauto Tatra 815 veermikule. Masin kaalus 23–25 t ja 320–345 hj mootor andis talle kiiruseks 80 km/h. Danal on pöördtorn, kuid seda ei või tulistamise ajaks väga palju masina pikiteljest väljaspoole pöörata, sest kuigi masinat toetatakse maapinnale hüdrauliliste lisatugedega, võis see suurtüki tagasilöögist külili käia. Danasid on toodetud ümmarguselt 650 masinat ja neid olnud ka Nõukogude armee relvastuses. Tšehhoslovakkia jagunemisel 1. jaanuaril 1993 jäi 275 Danat Tšehhi-

 Soomlased otsustasid oma armeed tugevdada LõunaKorea päritolu liikursuurtükkidega K9Thunder, mis näitasid karmides põhjamaa oludes ennast heast küljest.

maale, neid masinaid tootnud tehas aga Slovakkiasse. Nüüd hakati neid liikursuurtükke tootma NATO standardile vastavate 155-millimeetriste raudadega, masin sai nimeks Zuzana. Tellimuste puhul tehakse ka seniste 152 mm raudadega masinaid, nende nimi on Ondava. 30 aastat tagasi, 1987. aastal, saadi Lõuna-Aafrika vabariigis valmis kolmeteljelise ratasveermikuga 155 mm liikursuurtükk G6, mida on nimetatud nii Rhinoks kui ka Rooicatiks. Ka seda suurtükki toetatavat maapinnale lisatugedega ja ta laskesektor on piiratud, kuid ei ole kuulda ta seeriatootmisest. Kaks ratasveermikel 155 mm liikursuurtükki on aga viimasel veerandsajandil seeriamasinaiks saanud. Need on prantslaste kolmeteljeline CAESAR (ehk väljakirjutatult Camiot Equipi d’un Systeme d’Artillerie) ja rootslaste-norrakate Archer ehk pikema nimega Archer Artillery System. Mõlemad on tublid tegijad – CAESAR laskvat tavamoonaga 42 km peale ja rakettmoonaga üle 50 km; Archer laskvat tavamoonaga 35 km ja spetsiaal-

se GPS-i abil programmeeritud juhitava Raytheon/Bofors XM982 Excaliburi mürsuga 60 km kaugusele! Nii rootslased kui ka norrakad tellinud seda sõjamasinat kaks tosinat. Algselt võeti Archeri väljatöötamisel kasutusele Rootsi 155 mm välihaubits FH 77, millele tehti arendustööde käigus mitu modifikatsiooni. 2004. aastal telliti pikema toruga pearelv FH 77B ja 2009. aasta augustis jõudsid ühistellimuse käigus nii Norra kui ka Rootsi kaitsejõudude käsutusse 24 uhiuut Archerit. Archeri väljatöötamisel pöörati suurt tähelepanu iseliikuva suurtüki äärmiselt suurele taktikalisele manööverdamisvõimele, tuletäpsusele ja -jõule. Archeri 21 mürsust koosnev lahingukomplekt asub täisautomaatses magasinis, mida spetsiaalse varustusauto küljes asuva laadimislifti abil on võimalik 10 minutiga uuesti laadida. Muljetavaldav on Archeri võimekus 20 mürsku välja tulistada kahe ja poole minuti jooksul ning otsesihtimisega tuleulatus küündib kahe kilomeetrini. Poolakate uhkus on AHS Krab. Centrum Produkcji Wojskowej Huta Stalowa Wola sõjatehases kokku pandud 155 mm AHS Krab liikursuurtükk kasutas algselt Korea K9 Thunderi veermikku ja inglaste AS-90M Bravehearti pöördtorni. 2011. aastal võeti kasutusele prantslaste Nexter Systemsi suurtükk, kuid seegi on plaanis järgmisel aastal välja vahetada Rheinmetall AG moodsate L/52 suurtükkide vastu. Poola kuulutas juba 1997. aastal välja konkursi, et oma liikursuurtükkide programmi arendamiseks välja valida komplektne torn koos põhirelvaga. Sõelale jäid sakslaste PzH-2000 ja inglaste AS-90M, kes ka konkursi võitis. 1999. aastal alustati sisse ostetud tehnoloogia baasil liikursuurtüki tornide tootmist Huta Stalowa Wola tehases. Esimene prototüüp valmis 2001. aastaks, teine järgmiseks aastaks. Kuigi poolakad plaanisid esimesed üksused liikursuurtükkidega komplekteerida 2008. aastaks, peatati see programm vahepeal rahapuudusel. Alles 2014. aasta detsembris suutis Poola kaitseministeerium sõlmida 320 miljoni dollari suuruse lepingu Samsung Techwiniga ja nii peaksid esimesed 24 K9 Thunderi veermikku Poolasse jõudma 2017. aasta jooksul, millele litsentsi alusel toodetakse kohapeal lisaks veel 96 veermikku. Hetkeseisuga on esimesed veermikud igatahes juba Poolasse testimisele jõudnud.


VÄLJAÕPE

 Rereservõppekogunemise lõpuharjutus Ämaris.

31

SAIN KUTSE, riigikaitse on mulle oluline, aga... Triin Koppel LEITNANT, ÕHUVÄE STAAP

FOTOD: JUHAN SOONE

RIIGI KAITSJAD JA RIIGIKAITSE KOHUSTUSEST VABASTATUD

Mida lähemale hakkab jõudma õppekogunemine, seda rohkem heliseb telefon põhjusel, et kellelgi pole sel korral võimalik kogunemisele tulla, kuigi igal teisel ajal tuleks ilma mingi kahtluseta. Sellisele vaprale kõnele lisaks küsitakse

tavaliselt, mis siis juhtub, kui kohale ei ilmuta. Siinkohal oleks paslik meelde tuletada, et põhiseaduse kohaselt on Eesti kodanikud kohustatud võtma osa riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja korras. Kaitseväeteenistuse seaduses on omakorda kehtestanud tervetele 17–60-aastastele meessoost Eesti riigi kodanikele kaitseväekohustus, sealhulgas läbida aja- või asendusteenistus ning pärast seda osaleda reservväelasena õppekogunemistel. Samuti võivad kõik kaitseväekohustuseta vähemalt 18-aastased Eesti kodanikud võtta vabatahtlikult kaitseväekohustuse – näiteks naissoost kodanikud. Meeles peab pidama, et pärast kaitseväekohustuse võtmist sellest loobuda ei saa. Kaitseväeteenistuse seadus § 76 sätestab reservis oleva isiku õppekogunemisel

SÕDUR NR 2 (95) 2017

Kuigi enamasti tullakse reservõppekogunemisele hea meelega ja antakse õppustele positiivne tagasiside, leidub vägagi lennuka fantaasiaga reservväelasi, kes ei pea paljuks luulehõnguliste äraütlemispõhjuste kallal nuputada.

U

mbes neli kuud enne õppekogunemist on kõik veel rahulik, kuid nädalake hiljem ei ole võimalik telefonitoru käest panna. Nimelt ummistavad telefoniliini reservväelaste kõned, kelleni on jõudnud õppekogunemise kutsed. Meie õnneks on küsimused enamasti positiivset laadi. Soovitakse teada, kas peab veel midagi kaasa võtma ja kas tööandjale piisab kutsest või peab veel mõne paberi esitama.


32

VÄLJAÕPE

osalemise kohustusest vabastamise võimalused, järgnevalt mõned näited: - isik ei vasta arstliku komisjoni otsusel kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele; - kui isik asub vallavanema või linnapea ametikohale; - kohtuotsusega määratud vabadusekaotus; - õppetöös osalemine kõrg- või keskhariduse omandamiseks; - usulistel või kõlbelistel põhjustel; - ootamatu raske perekondliku või majandusliku olukorra tõttu; - ajavahemikul 01.04.–01.10 põllumajandustöödega tegeleva füüsilise isiku.

Taotlus tuleb esitada reservteenistust korraldava struktuuriüksuse ülema nimele vähemalt 15 päeva enne õppekogunemise algust, sealhulgas on vaja esitada ka tõendavad dokumendid. Veel enne seda, kui õppekogunemise kutse välja saadakse, on reservväelastel kohustus anda kaitseressursside ametile kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teada oma kontaktandmed või nende muutumine, lisaks teave raskest

„Selline küsimus veel, et kuna mul ei ole tehtud puugisüst ja kui suudan õppuselt puugi saada, ja näiteks saan mõne puugi tekitatud haiguse, kas riik on vastutav selle eest, kui jään töövõimetuks ja ei suuda rohkem oma lastki enam pärast sülle võtta? ...“ „… Mul on kodus 6 kuune laps kes nõuab pidevalt nii minu kui elukaaslase tähelepanu ja 2 nädalat on väga pikk aeg, et üks inimene temaga hakkama saaks. Elukaslasel on ka 9a poeg. Tema seisukohalt on ebaõiglane ta kahe lapsega koju jätta eriti kuna septembris hakkab kool ning ka temaga on vaja koos õppida ja tegeleda. Minu meelest peaks nii väikesel lapsel olema mõlemad vanemad igal õhtul kodus ja meie laps on sellega ka harjunud. Finants asju ei anna planeerida 5 kuuga, sest pikaajalised kohustused posivad aastaid. See summa mille saan õppuselt katab minu igakuistest kohustustest umbes 25%. Meil on väga kehv majanduslik olukord …“ „… Elan Ameerikas ning lennupiletite hankimiseks puuduvad vabad vahendid … Kuna mul sissetulek puudub ja sellest tulenevalt ei ole võimalik lennupiletit Eestisse õppekogunemise tarvis osta, siis ai-

ENDISTE AJATEENIJATE JA TEGEVVÄELASTE ESITATUD ETTEKÄÄNDED TOOVAD TIHTILUGU MUIGE SUULE JA TEKITAVAD KÜSIMUSI, KAS VABANDUSED ON TÕSISED VÕI ON TEGU KIIRUGA VÄLJAMÕELDUD VABANDUSTEGA. haigusest, puudest ja teistest asjaoludest, mis võivad oluliselt mõjutada kutse saaja terviseseisundi vastavust tervisenõuetele. Selliste andmete kohta tuleb esitada ka vajalikud dokumendid.

„RIIGIKAITSE ON OLULINE ASI, AGA …“

SÕDUR NR 2 (95) 2017

Ma ei soovi kajastada ainult seaduses sätestatut ega ka lugeda moraali, vaid tuua mõne näite reservteenistuse läbimise möödahiilimiseks esitatud põhjuseid. Seda seetõttu, et reservväelaste – endiste ajateenijate ja tegevväelaste esitatud ettekäänded toovad tihtilugu muige suule ja tekitavad küsimusi, kas vabandused on tõsised või on tegu kiiruga väljamõeldud vabandustega. Mõned väljavõtted kirjadest, millega on tulnud kokku puutuda õppekogunemiste korraldamisel ja mis vajasid suuremat taustauuringut ja põhjuste tõsiduses veendumist:

nus võimalus on hakata jala tulema.“ „… palun vabastada mind õppekogunemisest. Põhjus. Peale perekonna lagunemist ei ole ma suutnud leida inimest, kes toidaks suurt koera. Selle tõttu saan olla kodust eemal kuni 24tundi järjest.“ „… Kutset kätte saades olin ma valmis tulema, kuid õppekogunemise ajaks on mu laps saanud alles 6 kuuseks ning ta jätkuvalt ei saagi üksinda hakkama …“ „… Palun mind võimalusel vabastada õppekogunemisest, kuna minu võistlusgraafik on seatud aastases arvestuses ning planeeritud võistlustel mitteosalemine toob kaasa sponsorlepingute rikkumise ning minule ootamatu majandusliku raske olukorra …“ „… Nimelt on meil hetkel tööl suured struktuurimuudatused, mis on sätitud täpselt samale ajale nende õppustega. Mul oli kindel plaan õppustel osaleda, kuid sel nädalal sain teada, et mu praegune roll samal kujul ettevõttes ei säili ning mul

on aega enda sobivust uude rolli tõestada täpselt kuu aega. Mis tähendab, et osaledes õppustel suure tõenäosusega ma seda ametikohta ei saa. Sellest tulenevalt palun mind sel korral õppekogunemise kohustusest vabastada.“ „… Minu ettevõtte tegeleb toitlustus seadmete remondiga. Ja mitmed toitlustajad on loodavad kooli alguses minule, et suvel seisnud masinad töökorda seada. Kuna õppekogunemine sattub täpselt kooli algusesse. Ja töölise raske terviserike ei võimalda minu tööd enda õlule võtta. Seega ei ole võimalik ilma suurema hävinguga õppekogunemisest osa võtta …“ „… Elukoht on hajaasustusega piirkonnas ning puudub transpordiühendus 2 suurema lapse haridusasutustesse. Peres on ka alles sündinud laps. Osalemine õppekogunemisel tekitab perekonnale keerulise olukorra …“ „… Palun saatke mulle kutse kas soome või inglise keeles, et minu soomlasest tööandja saaks sellest aru ja vabastaks mind kordus õppusele. Kui teil ei ole või-


 Õppuse lõppemise järel jääb tagasisidedest kumama seisukoht, et toitlustus oli väga hea, meeskond oli super, õhkkond positiivne,

kamatud toimingud tehtud saaks või kasutada sellisteks toiminguteks internetti. Praktikas tuleb ette ka olukordi, kus asutused maksavad ka õppuse ajal reservväelasele töötasu.

33

pidevalt ajakohastada. Õppekogunemise boonuseks lisaks igapäevasest rutiinist väljasaamisele on kindlasti ka kohtumine endiste kamraadidega ja uute tutvuste loomine.

„… ELAN AMEERIKAS NING LENNUPILETITE HANKIMISEKS PUUDUVAD VABAD VAHENDID … KUNA MUL SISSETULEK PUUDUB JA SELLEST TULENEVALT EI OLE VÕIMALIK LENNUPILETIT EESTISSE ÕPPEKOGUNEMISE TARVIS OSTA, SIIS AINUS VÕIMALUS ON HAKATA JALA TULEMA.“ Kokkuvõttes on kogu reservteenistuse probleemideta kulgemiseks oluline eelkõige reservväelase enda suhtlemine nii enda pere, tööandja kui ka kaitseväega. Samas tahaksin ka südamele panna, et eelkõige iga kaitseväekohustuslase jaoks on oluline omada baasteadmisi militaarvaldkonnast ning neid teadmisi

Rõõmustav on see, et õppuse lõppemise järel jääb tagasisidedest kumama seisukoht, et toitlustus oli väga hea, meeskond oli super, õhkkond positiivne, võib rahule jääda, sest saadi hulga teoreetilisi ja praktilisi teadmisi. Mis veel tahta ühest lühikesest ajast, mis igapäevarutiinile särtsu annab.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

malik seda kutset teises keeles saata siis palun saatke mulle dokument et olen kordus õppusest vabastatud ...“ „… Teatan, et käesoleval ajal olen alla üheaastase lapse vanem ning perekonna ning enda vanema ülalpidaja. Kodust eemalviibimine ning mitte töötamine põhjustab antud ajahetkel meie perekonnale olulisi raskusi. Lisad: Minu üürikorteri leping; üürikorteri kommunaalmaksed; autoliisingu väljavõte; tv ja interneti väljavõte; ema kommunaalmaksed …“ Selliseid kirju, millega prooviti vabastust saada põhjusel, et naine ei saa kodus hakkama – näiteks laste hooldamise, puude tassimise jms tõttu –, oli päris palju. Kindlasti on oluline kõikidele muredele tähelepanu pöörata, kuid viimasel minutil asjade ajamine ei aita olukorra lahendamisele kaasa. Tööandjaga läbi rääkides on võimalik varakult planeerida õppekogunemise ajal tehtavaid töid, vajadusel on võimalik saada linnalube, et edasilük-

VÄLJAÕPE


3434

SÕDUR NR 2 (95) 2017


35

FOTO: Kalevi jalaväepataljoni lahingtoetuskompanii kompaniiveebel Igor Grigorjev

ajateenijate esimesed lahinglaskmised kaitseväe keskpolügonil 17. märtsil 2017.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

Lahingtoetuskompanii miinipildujarühma


MEREVÄGI

36

 USA mereväe erioperatsioonide üksus harjutab talvistes oludes ülesandeid lahendama.

RAKETIKAATER: väike ohtlik naaskel

Taavi Urb KAPTENMAJOR

FOTOD: WIKIPEDIA

Raketikaatrid on piiratud merealale sobivad ja väikeriigile võimetekohased relvasüsteemid. Arvestades, et NATO raketikaatripark on külma sõja ajaga võrreldes oluliselt vähenenud, aga suuri sõjalaevu on ohtlik kitsale mereale saata, tuleb hakata mõtlema oma raketikaatrite hankimisele. SÕDUR NR 2 (95) 2017

K

õigepealt nimetusest. NATO nomenklatuurne nimetus artikli peategelasele on patrol boat fast (PBF), ehkki sagedamini kasutatakse suupärasemat fast patrol boat (FPB). Selle kõrval esineb üha enam mittenomenklatuurne fast attack craft (FAC), mida ka-

sutatakse küll eelkõige vastase sõidukite kohta. Nimetus FPB on pisut segadusttekitav, kuid sellel on ajaloolised põhjused. Kui NATO-s sõjalaevade nomenklatuuri koostati, vajati nimetust fregatist väiksemale ja/või nõrgemini relvastatud sõjalaevale ja selleks sai patrol ship – nimetus oli

loogiline, sest neid kasutati peamiselt patrullimiseks. Eesti omakeelne vaste sellele võiks olla vahilaev – otsetõlge venekeelsest nimetusest сторожевой корабль. Eesti merejõududes olid enne Teist maailmasõda teenistuses vahilaevad Laine, Mardus ja Sulev. Eelmisest väiksemaid sõidukeid pikkusega 45–60 meetrit hakati nimetama patrol boat’ideks. Eesti mõistes oleks tegu siiski laeva, mitte paadiga. Kui see laev on kiire (üle 35 sõlme), lisandub nimetusele omadussõna fast. FPB eesti keelde tõlkimine on omajagu komplitseeritud. Esiteks saaks otsetõlge – kiire patrulllaev või -paat – lohisev (inglise keeleski kasutatakse alati lühendit). Teiseks oleks see ebatäpne,


MEREVÄGI

37

 Norra mereväe relvastusse kuulub kuus Skjold-klassi raketikaatrit: pikkus 47,5 m, tippkiirus üle 60 sõlme, meeskonnas 15-16 inimest. Relvastuses 8 laevavastast raketti Kongsberg Naval Strike Missile, 76 mm kahur Otobreda Super Rapid, kaks 12,7 mm kuulipildujat ja õhutõrjeraketid Mistral.

 Poola mereväe relvastuses on kolm Orkan-klassi raketikaatrit: pikkus 48,9 m, kiirus kuni 36 sõlme, meeskonnas 33 inimest. Relvastuses laevavastased raketid RBS-15, 76,2 mm kahur AK-176, 30 mm õhutõrjekahur AK-630 ja õhutõrjesüsteem Strzała.

odavad ja löögijõulised. Kõigi nende heade omaduste eest tuleb muidugi maksta. Suur kiirus tähendab suuri peamasinaid ja suurt kütusekulu. Väikesed mõõtmed, eriti arvestades suuri peamasinaid ja suurt hulka relvi, tähendavad väikest autonoomsust1 ja kitsaid ning spartalikke elutingimusi meeskonnale. Raketikaatri autonoomsus ei ületa üldjuhul nädalat, tippkiirusel sõites ja lahingut pidades lüheneb see oluliselt. Avamerele sellisel laeval eriti asja ei ole. Eelnimetatud omadused teevad raketikaatrist ideaalse relvasüsteemi piiratud merealadel, näiteks Läänemerel. Sellises piirkonnas on mõni sadamakoht alati läheduses. Väike ja kiire raketikaater saab lahte või saarte vahele varjuda ning sealt siis ootamatult välja söösta, et endast palju suuremaid sõjalaevu vigastada. Kahjuks on viimas 20 aasta arengud (võrdväärse välisvaenlase kadumine, eelarvekärped ja merevägede keskendumine korratagamisoperatsioonidele avamerel) NATO raketikaatriparki oluliselt vähendanud. Läänemerel on veel vaid kolm Poola Orkan-klassi laeva ja Põhja-Euroopas

veel Norral kuus Skjold-klassi laeva, aga Norra vajab neid oma pika ranniku kaitseks. Vahemerel on raketikaatreid rohkem: Horvaatia, Türgi ja Rumeenia peale kokku 22. Tippaegadel oli ainuüksi Saksa mereväel raketikaatreid teist sama palju, aga eelmisel aastal arvati viimased kuus teenistusest välja. Samas on staabiõppused näidanud, et NATO riigid ei soovi suuri sõjalaevu nii kitsastele merealadele nagu Soome lahte tuua, sest need oleks seal liiga haavatavad. Eesti praeguse merekaitse nõrkust arvestades on täiesti võimalik situatsioon, kus olukord maal on NATO mõistes endiselt soodne või sõbralik (permissive), aga merel enam mitte. Nii ei jäägi üle muud kui oma laevade peale mõtlema hakata. Raketikaatri kõige kallim osa on relvasüsteemid ja nende sihtimisseadmed, aga põhimõtteliselt saab need ka hiljem lisada. Laevavastase raketi saab ka kaldalt (või eemal paiknevalt fregatilt) välja lasta, aga sihtmärgi tuvastamiseks on vaja ikkagi kohapeal olevat laeva. Samuti peab olema tagatud side ja andmevahetus (näiteks link 11 või 16) laskja ja sihitaja vahel.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

sest FPB-d patrullimiseks eriti ei sobi ja selleks neid ka ei kasutata. Saksakeelne nimetus – Schnellboot, eesti keeles sõna-sõnalt kiirpaat – on tuletatud laeva kiirusest. Soomlased on omakeelse termini – ohjusvene – tuletanud relvastusest – ohjus on juhitav rakett. Sama on vene keelega – ракетный катер on eesti keeles sõna-sõnalt raketikaater. See võikski olla kõige sobivam eestikeelne termin. Ilma rakettideta sama suur ja kiire laev oleks siis kiirkaater. Raketikaatrit iseloomustavad suur kiirus, väikesed mõõtmed ja oma suuruse kohta võimas relvastus. Raketikaatri tippkiirus peaks olema vähemalt 35 sõlme, aga ületab sageli 40. Raketikaatrid on üsna väikesed, aga rõhk on sõnal „üsna“. Tegu on siiski umbes 50 meetri pikkuse laevaga, mis tagab piisava merekõlblikkuse ning kandevõime relvasüsteemide ja radarite jaoks. Kiirpaadid nagu CB 90 sellesse kategooriasse kindlasti ei kuulu. Pearelvastuse moodustavad laevavastased raketid, mida täiendavad õhutõrjesüsteemid, suurtükid ja kuulipildujad. Sageli on neil ka miiniveeskamisvõime. Teiste sõjalaevadega võrreldes on raketikaatrid üsna


JULGEOLEK

38

SÕDUR NR 2 (95) 2017

TÜRGI diktatuuri kursil


 Riigipöördekatse ajal seisid valitsusmeelsed protestijad linna sisenevate tankide ees.

T

ürgi Musta mere kaldal olev 80 miljoni elanikuga riik on oluline partner Euroopa Liidule ja NATO-le. Suure majanduse ja sõjaväega Türgi mängib olulist rolli nii pagulaskriisi lahendamisel kui ka Lähis-Ida konfliktides alliansi toetamisel. Türgi suurde, rohkem kui miljoni vormikandjaga armee arengusse panustab riik igal aastal pea 20 miljardit dollarit, hoides oma kaitsekulutused üle nõutava 2% SKP-st. Küll aga tekitavad Türgi riigisisesed pinged, poliitiline olukord ja välispoliitilised suhted küsimuse, kas Türgi hoiab ikkagi Euroopa Liidu ja NATO-ga sama kurssi. Selle kohati vastuolulise teema mõistmiseks peame esmalt aru saama, kes on Türgis vägesid ja poliitikat juhtiv president Recep Tayyip Erdoğan.

JALGPALLURIST POLIITIKUKS

Artur Tänna KAPRAL FOTOD: SCANPIX.EE

39

kes juba 1984. aastal valiti parteis Beyoğlu linnaosa juhiks. 1994. aastal valiti Recep Tayyip Erdoğan Heaolu partei nimekirjas Istanbuli linnapeaks. Linnapeana suutis Erdoğan lahendada Istanbuli jaoks mitu olulist küsimust, näiteks edukalt vähendada liiklusummikuid (selleks ehitati juurde teid ja sildu), parandada ühistranspordi kvaliteeti, likvideerida veereostus ja muuta linna modernsemaks. 1988. aastal kuulutati aga Heaolu partei sekularismi kahjustamise tõttu põhiseadusevastaseks ning suleti. Erdoğanist sai partei eestkõneleja. Ühel avalikul esinemisel Şiirti linnas tsiteeris Erdoğan luuletajat Ziya Gökalpi, öeldes: „Mošeed on meie kasarmud, kuplid meie kiivrid, minaretid meie täägid ja usklikud meie sõdurid.“ Selle väljaütlemise eest mõisteti ta vihakõne paragrahvi järgi kümneks kuuks vangi, millest pidi ära kandma neli. Lisaks pidi Erdoğan tagasi astuma linnapea kohalt ja sai poliitikas osalemise keelu. 2001. aastal asutas Recep Tayyip Erdoğan Õigluse ja Arengu partei (AKP) ning võitis erakonnaga 2001. aasta parlamendivalimised. Siiski ei saanud 2001. aastal Erdoğanist peaministrit, kuna vihakõne rääkimise eest saadud poliitikas osalemise keeld ei lubanud seda. Tema asemel sai peaministri koha Erdoğani erakonnakaaslane Abdullah Gül. Gül sai valitseda vaid aasta, kuna valmistulemused tunnistati tühiseks ja muudeti põhiseadust sedasi, et Erdoğani poliitikas osalemise keeld enam ei kehtinud. 2003. aasta valimised võitis taas AKP ning sellest ajast peale juhib Türgit Recep Tayyip Erdoğan.

AUTORITAARNE EUROOPLANE

AKP valitsemisaja alguses paistis erakond silma majanduse arengu soodustamisega, tuues Türgi 2001. aasta majanduslangusest välja. Erdoğani juhitud valitsus muutis Türgi välisinvestorite silmis atraktiivseks paigaks, misläbi suurenes Türgi SKP aastatel 2002–2012 lausa 64%. Õigluse ja Arengu partei toetas Euroopa Liiduga ühinemist ja Erdoğani juhtimisel alustati 2005. aastal liitumisprotsessi, kusjuures aasta varem, 2004. aastal, valis ajaleht Politico Europe Recep Tayyip Erdoğani aasta eurooplaseks. Kümnendivahetusel muutus aga Euroopa Liiduga liitumiskõneluste ummikusse jooksmise tõttu ka Erdoğani kurss. Türgis hakati piirama inimõigusi ning pressi- ja sõnavabadust, takistati juurde-

SÕDUR NR 2 (95) 2017

Euroopa ja Lähis-Ida vahel sillaks oleva Türgi areng põimub tugevalt endise peaministri, praeguse presidendi Recep Tayyip Erdoğani isikuga. Kuhu riik 16. aprillil toimunud ja presidendi võimu kinnistanud referendumi järel teel on ja kuidas muutused Türgi ja NATO suhetele mõjuda võivad?

1954. aastal Istanbulis sündinud Erdoğan kasvas üles puudust kannatavas peres. Vanematele lisaraha teenimiseks müüs noor Recep tänaval limonaadi ja simit’it (seesamiseemne sai). Veidral kombel pole aga tulevane Türgi peaminister ja president nähtavasti päris kindel, mis rahvusest ta on. Nimelt ütles Erdoğan 2003. aasta 11. augustil oma välisvisiidil Georgiasse: „Ma olen georglane. Mu pere, kes emigreerus Bathumist Rizesse, on Georgiast.“ 2014. aasta suveks on aga riigipea oma rahvuse osas ümber mõelnud, kui teleintervjuus sõnab: „Mind on kutsutud georglaseks. Ma vabandan, aga mind on isegi kutsutud hullemini: mind on kutsutud armeenlaseks. Aga ma olen türklane.“ Moslemiperes üles kasvanud Erdoğan on põhikooli ja keskkooli kõrval käinud ka imaam Hatipi usukoolis. Kõrghariduse ärijuhtimise vallas omandas Erdoğan Aksaray koolist, praegu tuntud kui Marmara ülikool. Nooruses mängis Recep kõrgtasemel jalgpalli ning Türgi kõrgliiga klubi Fenerbahçe tahtis temaga isegi lepingut sõlmida, kuid tema isa ei kiitnud seda heaks. Tulevase presidendi ja peaministri poliitiline karjäär sai alguse ülikoolis, kui Recep Tayyip Erdoğan ühines kommunismivastase Türgi rahvusliku tudengiühendusega. Erdoğani tõsisem poliitiline karjäär algas pärast sõjaväelist riigipööret 1980. aastal, kui tollane peaminister Necmettin Erbakan taandati kindral Kenan Evreni juhtimisel valitsusjuhi kohalt ning tal keelati poliitikas osaleda. Erbakan rajas aga 1983. aastal uue erakonna nimega Heaolu partei, mille ridadesse astus ka Recep Tayyip,

JULGEOLEK


40

 Gezi pargi protestidel osales kokku hinnanguliselt 3,5 miljonit inimest.

JULGEOLEK

HOOLIMATA RECEP TAYYIP ERDOĞANI ARVESTATAVAST TOETAJASKONNAST LEIAVAD PALJUD, ET TÜRGI LIIGUB AUTORITAARSE RIIGIKORRA SUUNAS.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

pääsu internetilehekülgedele, tsenseeriti telesaateid ning keelati avalikke kogunemisi. Kõik need piirangud viisid 2013. aastal Gezi pargi protestini. Protest oli algselt suunatud linnaarendusplaanide vastu raiuda Gezi pargis puid, kuid kasvas ja levis üle kogu riigi juba kui inimõiguste piiramise vastane liikumine. Gezi pargi rahutustest alguse saanud protestilaine levimise tõttu võttis Erdoğan kasutusele veel karmimad meetmed. Näiteks

sulges riigipea mitu meediaväljaannet, piiras veelgi kõvema käega demokraatlikke õigusi ning võttis suuna autoritaarsema valitsemise poole. Suleti opositsiooniline ajaleht Zaman ja kui seda tulid kaitsma inimesed, ründas märulipolitsei neid pisargaasi ja veekahuritega. Lisaks piirati ja piiratakse senini Türgis aegajalt ligipääsu sotsiaalmeediakanalitele nagu Twitter ja Facebook, seda eriti enne valimisi või pärast terrorirünnakuid.

Türgi autoritaarsusele kalduva riigikorra üheks sümboliks on kujunenud kaks last: 12- ja 13-aastased nõod, kes koduteel Recep Tayyip Erdoğani plakati seinalt maha tõmbasid, selle eest vahi alla võeti ja kohtu alla saadeti. Neid süüdistati Türgi presidendi laimamises, mille eest on võimalik lapsed kaheks aastaks ja neljaks kuuks trellide taha panna. Mis otsus laste suhtes tehti, on teadmata. Gezi pargi rahutustest saati on Türgis valitsenud ärev olukord. Hoolimata Recep Tayyip Erdoğani arvestatavast toetajaskonnast leiavad paljud, et Türgi liigub autoritaarse riigikorra suunas. Euroopa Liidu raportid liiduga liitumise kohta muutuvad alates 2012. aastast aina kriitilisemaks, tuues välja üha süvenevaid probleeme inimõiguste ja pressi-


JULGEOLEK

41

õnnestus nende hinnangul presidendil endale häälelisa tekitada.

USKLIK ERDOĞAN JA ILMALIK ATATÜRK

Türgi on olnud riik, kus põhiusk on islam. Türgi vabariigi looja Mustafa Kemal Atatürk nägi Türgit sekulaarse riigina, kus usk ja poliitika seisavad lahus. Atatürk leidis, et usk on indiviidi ja jumala vaheline asi ning erinevalt Ottomani impeerium ajast, kui usk ja poliitika olid omavahel seotud näiteks millet’ite ehk ottomani kohtute, kus mõisteti õigust ka šariaadi kohaselt, proovis Atatürk poliitikat usust lahutada. Vabariigi algusajal viis Atatürk sisse mütsireformi, mis keelas kanda usklikkuse sümbolit fessi, ning hariduse ühtlustamise seaduse, mis kaotas maakonnakoolid ehk medresed ning lõi ilmaliku kallakuga imaamikoolid. Atatürk polnud küll islami vastu, kuid ta ei sallinud poliitilist diskussiooni, kus usku argumendina kasutati. Erdoğan seevastu on silma paistnud just oma islamimeelsusega. Pärast avalikku esinemist Şiirtis, mille tõttu Erdoğan vangi mõisteti, otsustas riigipea mõneks ajaks vaimulike seisukohtadega piiri pidada, mille tõttu ei ühinenud ta pärast vabanemist uuesti Erbakani loodud Õnnelikkuse parteiga. Erdoğani eesmärk saada teiseks Erbakaniks oli kadunud ning vastupidiselt oma varasematele seisukohtadele asutas Erdoğan hoopis alguses ilmalikke ideid levitanud Õigluse ja Arengu partei. Ajaga ilmalik kurss aga hääbus. Tuues religiooni põhjenduseks on Türgi president teinud mitu lääne ühiskonna jaoks ärritavat avaldust naiste kohta. Näiteks ütles Erdoğan vabadusega. Pressivabaduse indeksi kohaselt on Türgi 180 riigi seas 151. kohal. Türgist eespool on isegi Venemaa, Mehhiko ja Pakistan, lisaks on Türgis praegu vangistatud üle 250 ajakirjaniku.

MÕJUKAD JA MÕJUTATUD VALIMISED

plahvatus toimus 10. oktoobril Ankaras, kus hukkus 103 inimest ning ligi 500 sai vigastada. Olgugi, et tegu on tänapäeva Türgi kõige ohvriterohkema rünnakuga, mille eest vastutuse võtmine peaks olema terroriorganisatsioonidele auasi, ei ole siiani keegi selle rünnaku eest vastutust võtnud. Kurdimeelne rahvaste demokraatlik partei on süüdistanud rünnakus just Erdoğani ja tema pooldajaid, kuna läbi ebastabiilsuse ja hirmu tekitamise

2010. aastal: „Meie religioon [islam] on defineerinud naise positsiooni ühiskonnas: emadus. Sa ei saa seda selgitada feministidele, kuna nad ei aktsepteeri ema olemise kontseptsiooni.“ 2012. aastal avaldas president oma arvamust abordi kohta: „Tappa laps kas ema kõhus või tappa ta pärast sündi, paljudel juhtudel pole nendel kahel vahet.“ Erdoğan on õhutanud ka religioonide vahelist konflikti. 2014. aastal islami

SÕDUR NR 2 (95) 2017

Viimased parlamendivalimised toimusid Türgis 2015. aastal ja neid käis Eestist jälgimas Erik-Niiles Kross, kes tõdes, et Erdoğan oli loonud ähvarduste ja hirmu abil keskkonna, kus inimesed ei saanud vabalt valida. Sarnasel seisukohal oli ka Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee, kelle hinnangul ei olnud Türgi parlamendivalimised vabad. Enne valimisi toimus Türgi eri piirkondades mitu rünnakut. Neist kõige ohvriterohkem

KUI ALGUSES TOETAS TÜRGI SÜÜRIAS DAESHI VASTAST KOALITSIOONI ÕHURÜNNAKUTEGA, SIIS ALATES EELMISEST AASTAST ON TÜRGI SÜÜRIAS KA MAAVÄGEDEGA.


42

JULGEOLEK

koostööorganisatsiooni kohtumisel ütles Türgi riigipea: „Nemad [läänemaailm] justkui oleksid meie sõbrad, aga nad tahavad, et meie [moslemid] sureks. Neile meeldib näha meie lapsi suremas.“ Usk mõjutab ka Erdoğani poliitikat. Näiteks on Erdoğan lubanud naistel kanda töökohtadel (ka sõjaväes) pearätti, mis varasemalt ei olnud lubatud. Tõenäoliselt just usulistel põhjustel on Erdoğan üritanud ennast distantseerida Mustafa Kemali poliitikast ehk kemalismist. Näiteks on Türgi president oma toetajaid nimetanud ottomanide lapselasteks ning oma kõnes on Erdoğan kasutanud sõnu vanast ottomanide keelest, nimetades näiteks ülikoolilinnakuid külliye’ks, aga mitte praeguse türgikeelse sõnaga kampüs’eks. Recep Tayyipi vastased on isegi kritiseerinud presidenti soovis saada sultaniks.

TÜRGI RIIGI SÜÜRIA AMBITSIOONID

Alates Türgi vabariigi tekkimisest on riigis vähemusrahvus kurdid. Kui suure osa nad rahvast moodustavad, ei oska keegi täpselt öelda, kuna Türgi natsionalistide seas peetakse kurde „mägitürklasteks, kes on unustanud oma keele“ ja seetõttu pole neid kunagi eraldi kokku loe-

bitsioone. Erdoğani suhtes kriitilisemalt meelestatud poliitikauurijad – näiteks Catherine Shakdam – leiavad, et Türgi üks motiive Süürias võib olla soov saavutada mõjuvõim kunagise Ottomanide impeeriumi osade üle. Kuigi Türgi ja USA toimetavad Süürias liitlastena, on neil kurdidest kardinaalselt erinev arusaam. USA näeb oma liitlasena kurdide üksust YPG (inimeste kaitse üksus), kelle sõdureid õpetatakse välja Daeshi vastaseks võitluseks. Türklased aga väidavad, et YPG-l on sidemed terroristliku kurdide organisatsiooni PKK-ga ning peavad neid sama ohtlikuks vastaseks kui Daeshi. Seega on tekkinud olukord, kus türklased tapavad ameeriklaste väljaõpetatud sõdureid, hoolimata sellest, et eelmise aasta alguses toonitas Pentagoni pressiesindaja John Kirby, et Türgi peaks tegelema peamise ohu ehk Daeshiga. Eelmise aasta esimeses pooles jõudsid avalikkuse ette pildid, kus USA sõdurid kannavad Süürias YPG eraldusmärke. Türgi välisminister Mevlüt Çavuşoğlu ütles, et selline olukord on „vastuvõtmatu“ ning lisas, et „sellisel juhul ta soovitaks (USA sõduritel) kasutada ka Daeshi, al-Nustra ja Al Qaeda eraldusmärke, kui nad teistesse Süüria osadesse lähevad.“

ERDOĞANI ON SÜÜDISTATUD TÜRGI LÕDVAS PIIRIKONTROLLIS, MIS ON LUBANUD PALJUDEL VÕITLEJATEL MUJALT MAAILMAST ÜHINEDA DAESHIGA JA DAESHI KAUDSEMAS TOETAMISES.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

tud. Küll aga on läbi ajaloo türklased kartnud kurdi riigi tekkimist, mille loomine nüüd, kui kodusõda on Süüria riigi killustanud, võib olla reaalsem kui kunagi varem. Türgi on osalenud Süüria kodusõjas juba selle puhkemisest alates. Kui alguses toetas Türgi Daeshi vastast koalitsiooni õhurünnakutega, siis alates eelmisest aastast on Türgi Süürias ka maavägedega. Põhiliselt on Türgil Süürias kaks ülesannet: puhastada Türgi piir Daeshi võitlejatest ja teiseks võidelda PKK-ga (kurdi äärmuslased) ning mitte lubada Kurdistani tekkimist Türgi ja Süüria piirialadele. Lisaks neile kahele avalikule plaanile võib Türgi olla Süürias ka ideoloogilistel kaalutlustel. Recep Tayyip Erdoğanit ja AKP-d on kirjeldatud kui neo-ottomanismi esindajaid. Neo-ottomanism ehk uus ottomanism toetab kunagise Ottomanide impeeriumi ideid ja am-

Pentagoni pressisekretär Peter Cook vastas, et selline käitumine on Ameerika sõduritele tavaline, et kohalike partneritega paremini läbi saada. Kuid see pole ainuke lahkheli, mis USA-l ja Türgil Süüria sõjas olnud on. 2014. aastal otsustasid Türgi väed esmalt mitte lubada ameeriklastel kasutada Süüria piiri lähedal asuvat Incirliki õhuväebaasi. Osaliselt võis selline otsus olla tingitud sellest, et türklased kartsid olukorda, kus koos USA vägedega saabuvad Incirliki ka YPG võitlejad. Siiski jõuti 2015. aastal kokkuleppele baasi kasutamise osas tingimusel, et ükski YPG võitleja seda ei kasuta. Teema tõusis taas päevakorda selle aasta alguses, kui Türgi asepeaminister Veysi Kayak ütles, et Türgi valitsus kaalub, kas siiski lubada USA sõjalennukeid Incirliki. Seekord toodi põhjenduseks USA liialt vähene toetus Türgi Daeshi vastastele operat-

sioonidele. Tegelikult oli avaldus suure tõenäosusena vastuseks USA otsusele mitte välja anda islamivaimulikku Fethullah Güleni, keda Türgi peab riigis 2016. aasta juulis toimunud riigipöördekatse peakorraldajaks. Lisaks kurdi vägede hävitamisele on Türgile esitatud ka teisi süüdistusi. Erdoğani on süüdistatud Türgi väga lõdvas piirikontrollis, mis on lubanud paljudel võitlejatel mujalt maailmast ühineda Daeshiga ning ka isegi Daeshi otseses või kaudsemas toetamises. Näiteks ütles opositsioonilise Türgi vabariikliku rahvapartei juht Kemal Kılıçdaroğlu selle aasta alguses: „Türgi ei peaks relvadega toetama selliseid Süüria džihadistlikke gruppe nagu Daesh.“ Daeshi üks juhtfiguure Yusaf ütles Washington Postile, et Daeshi võitlejaid ja isegi mõningaid kõrgemaid juhte raviti Türgi haiglates ja enamik nende sõduritest, kes ühinesid nendega sõja alguses, saabusid Süüriasse Türgi kaudu. Türgi olukorda uurinud Columbia ülikooli akadeemik David L. Phillips leiab, et Türgi oleks võimeline soovi korral oma piiri Daeshi võitlejatele sulgema, kuid lootuses, et Daesh aitab Türgit võitluses kurdidega, otsustas Erdoğan seda mitte teha. Lisaks on Türgit daeshimeelsuses süüdistanud ka Anonymous, Jordaania kuningas Abdullah ja Israeli kaitseminister Moshe Ya’alon. Süüdistused on karmid, aga peab ka silmas pidama, et kõigil sellise süüdistusega esinenutel on motiiv kahjustada Türgi võimul oleva valitsuse positsiooni, ning sedagi, et Erdoğani sidemed mõne terroristliku organisatsiooniga pole kinnitust leidnud.

EBAÕNNESTUNUD PALEEPÖÖRDE TAGAJÄRJED

Türgi sisepoliitilised pinged said hoogu juurde eelmise aasta suvel, kui 15. juulil püüti läbi viia riigipööre. Erdoğani valitsus süüdistab pöördekatses islamivaimulikku Fethullah Güleni juhitud Güleni liikumist. Güleni liikumine on Türgis seisnud inimõiguste eest ja seega põhjustanud valitusele ohtralt peavalu. USA-s eksiilis elavat Fethullah Güleni on Türgi valitus korduvalt proovinud Ühendriikidelt välja nõuda, kuid kuna USA ei pea tõenäoliseks, et islamivaimulikul on osalus riigipöördekatses, on sellest nõudest keeldutud. 1941. aastal sündinud Fethullah Güleni on kirjeldatud kui imaami, kes propageerib tolerantset islamit, mis rõhutab omakasupüüdmatust, töökust ja hari-


 2015. aasta Ankara pommiplahvatuses hukkunute surnukehad kaeti linnatänavatel lippudega.

Pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset on Türgis vangistatud umbes 40 000 inimest ning rohkem kui 100 000 on oma töökohalt eemaldatud. Erdoğani juhitud valitsus on olukorda enda tarbeks ära kasutanud ning lasknud arreteerida valitsusevastaseid poliitikuid,

43

eelmine välisminister John Kerry, kes hoiatas, et Türgi osalus NATO-s võib olla ohus, juhul kui Erdoğani valitsus ei suuda seaduste kohaselt mõista kohut riigipöördes osalenute üle. Eelmise aasta lõpul arenes sisepoliitiline riigipöördejärgne nõiajaht ka

EELMISE AASTA LÕPUL ARENES SISEPOLIITILINE RIIGIPÖÖRDEJÄRGNE NÕIAJAHT KA VÄLISPOLIITILISELE TASEMELE, KUI ANKARA KUTSUS TAGASI POOLED OMA 300-ST NATO OHVITSERIST. teadlasi ning arvamusliidreid. Teiste hulgas on vangi pandud ligi 3000 kurdimeelse rahvaste demokraatliku partei (HDP) liiget ning ligi poolsada kurdi linnapead. Valitsuse sõnul on neil kõigil seotus terroristliku kurdide organisatsiooni PKK-ga. Valitsuse agressiivset käitumist on hukka mõistnud paljud, teiste hulgas Ameerika Ühendriikide

välispoliitilisele tasemele, kui Ankara kutsus tagasi pooled oma 300-st NATO ohvitserist. Teise poole asendas valitsus sobivate inimestega. Suurt vallandamislainet põhjendas valitsus riigipöördekatsega, väites, et kõik tagasikutsutud ja asendatud ohvitserid olid sellega seotud. Paljud tagasikutsutud ohvitseridest ei julge vangistust peljates koju

SÕDUR NR 2 (95) 2017

dust. Güleni peetakse ka üheks maailma mõjukamaks moslemiks. Recep Tayyip Erdoğani ja Fethullah Güleni vahel pole aga alati olnud vaenulikud suhted. Enne kümnendivahetust aitas Gülen Erdoğanil võimule tulla, kuna nägi AKP-d kui islamit pooldavat, Euroopa ja vaba majanduse eest seisvat erakonda. Gülen aitas Türgi presidendil pidada rahukõnelusi kurdidega ning läbirääkimisi Euroopa Liiduga liitumiseks. Kümnendivahetuse eel aga suhted halvenesid. Kumbki osapool hakkas süüdistama teist võimujanus, mis päädis 2013. aasta korruptsiooniskandaaliga, mille tulemusena vahistati 52 AKP tipp-poliitikut. Recep Tayyip Erdoğan oli kindel, et uurimise algatamise taga oli nimelt Fethullah Gülen. Praegu on Gülen Türgi kõige tagaotsitum „terrorist“. Güleni liikumist nimetatakse Türgis FETÖ-ks (Fethullahçı Terör Örgütü) ehk Fethullahi terroriorganisatsiooniks. Olgu mainitud, et selline nimetus on kasutusel vaid Türgis.

JULGEOLEK


44

JULGEOLEK

tagasi minna ning paluvad asüüli Belgias, Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides. Ankara on kutsunud lääneriike üles sellised „süüdlasi“ mitte kaitsma. Asendatud Türgi NATO ohvitserid on aga USA armeekindrali Curtis Scaparrotti sõnul oma töös ebapädevad. Riigipöördekatse taga võib näha eri põhjuseid. Kui uskuda president Erdoğanit, oli põhjus Güleni järgijates, kes infiltreerusid võimuasutustesse ning suutsid nii läbi viia riigipöördekatse, mille eesmärk oli kukutada võimult autoritaarne juht Erdoğan. Teine levinum versioon peab kogu riigipöördekatset vaatemänguks, mille osavaks loojaks oli Erdoğan ise. Selle versiooni järgi soovis Recep Tayyip vabaneda enda jaoks sobimatutest ametnikest, õpetajatest, sõjaväelastest ja muudest riigiametnikest, kasutades ettekäändena rünnakut demokraatiale. Võtmata seisukohta, kumb välja pakutud versioonidest paika peab, võib siiski väita, et Erdoğani jaoks kujunes riigipöördekatse kokkuvõttes väga mugavaks võimaluseks oma haaret tugevdada.

SÕPRADE PUUDUS JA PAGULASKOKKULEPE

SÕDUR NR 2 (95) 2017

Välispoliitiliselt pingestatud olukord ei ole Türgile jätnud alles palju sõpru. Riigipöördekatsele järgnenud vallandamis- ja vangistamislaine, NATO-st tagasikutsutud ohvitserid, probleemid inimõiguste ja kurdidega on muutnud lääneriikide ja Türgi partnerluse keeruliseks. Lisaks kannatas Türgi majandus Venemaa lennuki allatulistamise pärast kehtestatud tollipiirangute all. Partnerite puuduse all kannatab ka Venemaa, kes pärast Ukraina invasiooni majandussanktsioonide käes vaevleb. Venemaa analüütik Philip Hanson Chatham House’ist on arvanud, et just mõlema osapoole sõprade vähesus võis tekitada olukorra, kus Türgi ja Venemaa taas 2016. aasta suve lõpul lähedasemaks said. Nüüdseks on Venemaa ja Türgi alustanud Süürias ühisoperatsiooni Daeshi vastu. Operatsiooni tagamaad jäävad segaseks, kuid The Guardian on pakkunud, et Türgi üks peamisi eesmärke Süürias, Kurdistani tekkimise ärahoidmine, võib paremini õnnestuda koostöös Venemaa kui USA-ga, kuna viimane peab kurde oma liitlaseks. Seega on nüüd tekkinud olukord, kus NATO üks suurimaid liikmesriike teeb sõjalist koostööd Venemaaga. Euroopa Liit ja NATO on keerulises olukorras. Pagulaskriis ja Süüria sõda

nõuavad Türgi abi. Seega peab lääs suutma leida tasakaalu Türgiga seotud probleemide rõhutamise ning partnerlussuhete hoidmise vahel. 2016. aasta märtsis Euroopa Liidu ja Türgi vahel sõlmitud rändekriisileppe kohaselt peab Türgi tagasi võtma Kreekasse saabunud migrandid, kusjuures iga tagasivõetud migrandi kohta tuuakse üks juba Türgis olev sõjapõgenik üle Euroopa Liitu. Plaani elluviimiseks annab Euroopa Liit Türgile kolme miljardi euro ulatuses rahalist abi. Vastutasuks lubati Türgile leppe sõlmimise ajal viisavabadust Schengeni piiritsooni riikidega. Alates 2016. aasta märtsist on aga olukord inimõiguste ja sõnavabadusega Türgis aina halvenenud, mistõttu on ka Euroopa Liit viisavabadusega viivitanud. See on pahandanud Türgi presidenti Recep Tayyip Erdoğani, kes on viisavabadusega viivitamise jätkumisel lubanud pagulastele piiri avada. Euroopa Liit tunneb, et Türgi roll pagulaskriisi lahendamisel on võtmetähtsusega, mistõttu on liit saanud palju kriitikat passiivsuses Türgi probleemide suhtes. Näiteks viivitas Euroopa Liit enne leppe sõlmimist Türgi Euroopa Liiduga liitumise raporti avaldamisega, kartes, et kriitika Türgi suunal võib põhjustada leppe luhtumist. Värskema näitena on Saksamaa kantslerile Angela Merkelile ette heidetud liialt pehmet suhtumist Saksamaa ajakirjaniku Deniz Yüceli Türgis arreteerimise suhtes. Ka lepe ise on leidnud mitmelt poolt negatiivset vastukaja. Võimalik, et kõige teravamalt on sõna võtnud inimõiguste kaitseorganisatsioon Amnesty International, mille Euroopa direktor Gauri van Gulik ütles selle aasta veebruaris, et lepe on tuhandete ohtlikusse ja keerulisse olukorda jäänud inimeste jaoks katastroof. Paraku praegu paremat plaani pole. Praegu pole alust väita, et Türgi pole lääneriikidele oluline liitlane. Küll aga peab suhetes Türgiga silmas pidama riigis toimuvaid inimõiguste rikkumisi, vaba ajakirjanduse suukorvistamist, konflikti kurdidega ning suhtlemist Venemaaga. Türgi roll Süüria sõjas ning pagulaskriisi lahendamisel on määrava tähtsusega. Ilmselt otsib lääs Türgiga suhtlemisel veel pikka aega tasakaalupunkti probleemide ja võimaluste vahel.

Türgis kehtis kuni 16. aprillini parlamentaarne riigikord. Kuigi parlamentaarse korra puhul on valitusjuhiks peaminister, on de facto Türgit juhtinud siiski president Recep Tayyip Erdoğan. Tõenäoliselt just oma positsiooni kindlustamiseks pani presidendipartei AKP koos rahvahääletusele küsimuse, kas Türgi rahvas soovib presidentaalset riigikorda, mis annaks Erdoğanile õigusliku aluse olla valitsusjuhiks ning püsida võimul kuni aastani 2029. 16. aprillil käis ligi 50 miljonit türklast valimiskasti juures. Valikuid oli kaks: jah, toetan või ei, ei toeta põhiseaduse muudatusi. 51,4% valinutest leidis, et president Recep Tayyip Erdoğanile peaks andma suuremad õigused. Erdoğani pooldajad olid enamuses maapiirkondadest, tema vastased suuremates linnades ning kurdidega asustatud aladel. Ainuvalitseja staatusesse tõusnud Erdoğan ütles oma võidukõnes, et Türgi on läbi viinud ajaloo kõige olulisema referendumi ning jõudnud ajaloolisele tulemusele. Milline see tulemus on? Referendumi tulemusena kaob Türgis peaministri amet. President saab õiguse määrata ametisse ministreid ja isegi kohtunikke. Parlamendis tõuseb küll saadikute arv seniselt 550-lt 600-le, kuid kriitikute sõnul muutub riigikorra muutmisega parlament sisuliselt kummitempliks. Parlamendivalimised hakkavad Türgis edaspidi toimuma harvemini ehk iga viie aasta tagant, samal ajal presidendivalimistega. President saab õiguse soovi korral parlament laiali saata ja kohtadele määrata kõrgeid riigiametnikke, kusjuures presidendi maksimaalne valitsemisaeg muutub kümne aasta pikkuseks. Presidendipartei sõnul on muudatused vajalikud ebastabiilses riigis otsuste langetamise kiirendamiseks, mida koalitsioonivalitsusega saavutada võimalik ei ole. Küll aga tasub meelde tuletada, et koalitsioonivalitsust pole Türgis alates Erdoğani valitsemisajast olnudki. Olulisi muudatusi riigi igapäevaelus aga poliitikaeksperdid ei näe, kuna olenemata riigikorrast ning kehtivatest seadustest on Erdoğan juba varasemalt käitunud kui valitsusjuht ning leidnud võimalusi ebameeldivatest inimestest vabanemiseks. Referendumi läbikukkumise korral poleks suure tõenäosusega Erdoğani kurss muutunud ning endiselt oleksid jätkunud vaba meedia ja inimõiguste piiramised. Vahetult enne esialgsete valimistulemuste teadaandmist otsustas valimiskomisjon tunnistada kehtivaks ka hääletussedelid, millel polnud peal ametlikku templit. Valimiskomisjoni otsust on teravalt kritiseerinud suurim opositsioonipartei CHP, kes valimistulemused ka vaidlustas.

Allikad: Wall Street Journal, The New York Times, Independent, BBC, Economist, Freedomhouse.org, ABCNews.com, CNN.com, Aljazeera.com

Türgi NATO liikmelisus suure tõenäosusega ei muutu, sest selle liidu mõlema osapoole vajadus partneri järgi on väga suur.


 Lõuna KRK Kuperjanovi JVP luurekompanii ajateenijad Matkekeskuses alaluure virtuaalharjutusel simulaatoriga VBS2.

Tamur Kusnets MAJOR, MATKEKESKUSE ÜLEM

FOTOD: KRISTJAN KOSTABI, MATKEKESKUS

VÄLJAÕPE

45

MATKEKESKUS: kõik on peaaegu nagu päris

Järgnevalt on võimalus lugeda matkekeskuse võimekusest, suurematest saavutustest ning kitsaskohtadest koos võimalike lahenduskäikudega, eesmärgiga ahvatleda komandöre senisest enam kasutama võimekust, mida matkekeskus saab pakkuda üksuste väljaõpetamisel ja taktikalistele probleemidele teaduslike lahenduste otsimisel. jaõppes pole päris sõda, on simulatsioon ehk matkimine – ning seda ütlust on sagedasti kasutatud ka erinevatel sõjalisi matkesüsteeme käsitlevatel messidel ja konverentsidel. Ütlus osutab seega, et peaaegu kogu väljaõpe on oma sisult simulatsioon, seda isegi lahingumoonaga

läbiviidavad harjutused – kuna laskeharjutuste sihtmärke manatakse esile nende tegelikust olemusest ivake erinevalt. Matkekeskuse loomise taga on Eesti vabariigi ja Ameerika Ühendriikide koostöötahe ning iseäranis Ühendriikide finantsiline ja tehnoloogiline võimekus,

SÕDUR NR 2 (95) 2017

V

õitluskunsti sisu on teise inimese tapmine. Kui selle sisuks on midagi muud, pole see enam võitluskunst. Seda väidetavalt eelmisel sajandil jaapani kõrilõikaja Toshitsugu Takamatsu formuleeritud tõdemust pahupidi pöörates saab öelda, et kõik, mis väl-


46

 LMatkekeskuse simulaator VBS2 on võimalik luua erinevaid keerulisi harjutuskeskkondi.

VÄLJAÕPE

mille koosmõjul loodi 2006. aastal endiste 1. ratsaväerügemendi (naljatamisi Первая конная), 132. lennuväepolgu ja Tartu jalaväepataljoni territooriumil matkekeskus, ehkki ametlikult avati see alles aastal 2007. Matkekeskuse põhilise selgroo moodustavad matkesüsteemid, mille ülesanne on eelkõige luua keskkond, mis on määratud tasemel võimalikult lähedane tegelikule, ning anda adekvaatset tagasisidet õppuses osalejate tegevusele selles keskkonnas. Mida kaugemale minevikku vaatame, siis seda lihtsamad olid matkesüsteemid. Tänapäeval suudavad armee aktsepteerimiskünnise ületada vaid detailsemad ja mitmekülgsemad matkesüsteemid. See on seotud nii üldise lahingupildi komplekssuse, harjutatava inimmaterjali kvaliteedi kui ka kasutada olevate tehniliste võimaluste taseme tõusuga. Kaitseväe ühendatud õppeasutuste rakendusuuringute keskuse „matkekeskuse põhiülesanded on kaitseväe arvutipõhiste õppuste1 tagamine ning riigikaitse laia käsitlusega seotud ametkondade väljaõppe ning teadus- ja arendustegevuse toetamine.“ Nii seisab KVÜÕA kodulehel ja see peab üldjoontes ka paika. Sedalaadi tegevus on matkekeskuses põhiline ning seda viiakse ellu üheksa mehe jõul vasta-

tide vastasmõju kujundamine. Lihtsustatult öeldes – tehakse kaart, luuakse omade ja vastase jõud ning määratletakse, kes suudab valusamalt tulistada. Kui soovitakse, võib matkesüsteemis kinnitada ühele inimühikule nime ning sellele nimele vastavad sõdurieksami tulemused – on võimalik

MATKEKESKUSE PÕHILISE SELGROO MOODUSTAVAD MATKESÜSTEEMID, MILLE ÜLESANNE ON EELKÕIGE LUUA KESKKOND, MIS ON MÄÄRATUD TASEMEL VÕIMALIKULT LÄHEDANE TEGELIKULE. vate matkesüsteemide vahendusel. Meie matkekeskus on maailmatasemel oma instruktorkoosseisu ja IT-spetsialistide oskuste ja meie kasutada olevate matkesüsteemide poolest, ehkki seda otseselt mõõta millegagi pole. Kuid alluvate eest peab seisma ning matkekeskuse ülemana kinnitan, et paremaid mehi keskuse ametikohtadele pole leida endise Nõukogude Liidu kõigis Balti riikides tervikunagi.

TÄPSEMALT LAHTI KIRJUTADES ON ÜLESANDED AGA JÄRGMISED: • SÕDUR NR 2 (95) 2017

Õppuste toetamine ekspertteadmise, riist- ja tarkvaraga. Õppuste ettevalmistamine ja läbiviimine – matkesüsteemides kaartide loomine (ning kuigi vaatelt kahemõõtmeline, toimib kaart süsteemis kolmemõõtmelisena), kasutatavate struktuuride ülesehitamine ja objek-

vaadelda isegi erinevate allüksuste toimetulekut lahingusituatsioonis – aga see on liigne peenutsemine. Valdkonnaalaste koolituste läbiviimine – õppuste operaatorite koolitus on kõige esimene selles reas; sellele järgneb näiteks kõrgkoolide tudengitele VBS3 administraatoriõpe, mis lubab neil omas valdkonnas teadusarendustegevust läbi viia või siis jesuiitlikuma tagamõttega: saame neid iseenda tegevuste toetamiseks värvata. Valdkonda kuuluvates riigihangetes osalemine eksperthinnanguga – see

1 Arvutipõhine õppus – Computer Assisted Exercise, CAX 2 JCATS – Joint Conflict And Tactical Simulation 3 VBS – Virtual Battle Space 4 CAX On Wheels ehk siis „arvutipõhine õppus ratastel“

• •

on harvem tegevus, kuna riigihange matkesüsteemide valdkonnas ei ole igapäevane tegevus. Sellegipoolest on osaletud näiteks SteelBeasti hankes ning suudetakse anda hinnangut süsteemidele nende rakendatavuse ja tehniliste üksikasjade osas. Teadusarendustegevuse toetamine eksperthinnangu ja tarkvaraga. Matkekeskuses teenivad kaks ohvitseri, kolm vanemallohvitseri ning töötavad neli eraisikut, kelle tegevuse tulemusena tagatakse määratud ülesannete täitmine. Arvestades inimeste vähesust, peavad kõik olema valmis teatavaks paindlikkuseks ning see on võimalik üksnes tänu mainitud materjali kõrgele kvaliteedile, kui mind ennast võimalikuks erandiks pidada.

Matkekeskuses on kasutusel kaks matkesüsteemi: konstruktiivne matkesüsteem JCATS2 ja virtuaalne matkesüsteem VBS33, millest esimene on mõeldud staapide treenimiseks, teine aga individuaalsete oskuste lihvimiseks. Matkekeskuses on võimalik tagada 75 statsionaarset ja 50 liigutatavat töökohta; viimase puhul oleks tegu humoorikalt väljendudes sellise nähtusega nagu COW.4 Õppuste ajal on matkekeskus suuteline tagama neli normaalse kasarmumugavusega kahekordsete naride ja metallist sõdurikappidega majutusruumi kokku 72 magamiskohaga. On esinenud ka juhtumeid, kus iseäranis arvuka osavõtjate hulga ja halva ilma tõttu on kasutatud niinimetatud linnalahingumugavust – individuaalset magamisvarustust


 Juhtimispunkt õppusel MUSSOON 2009.

siseruumide vähemkäidavates piirkondades. Kohati on operaatorid pidanud öörahu koguni oma lahingupositsioonidel arvutilaua all – ruumi lihtsalt polnud, aga brigaadi lahing tuli võita. Kaitseväelastele on valdavalt teadmata mitu olulist sündmust, mille otsene tagaja või toetaja on olnud matkekeskus ning milliseid tehnilisi või korralduslikke takistusi on matkekeskus oma instruktorite ja IT-spetsialistide pingutuste najal ületanud. Need saavutused on üllatanud isegi selliste riikide matkekeskuste esindajaid, kus eelarve ei ole alaline probleem. •

eemaldada ning sama loogika alusel viidi kommunikatsiooniliinid maa alla. Politseiamet kasutas matkekeskust aga koolitulistamise ja pantvangikriisi lahendamise harjutamiseks, mille tarvis loodi toonases VBS2 süsteemis sobiv keskkond ning harjutati olukorra lahendamist üha uuesti ja uuesti. Just võimalus veretult lihvida detaile ning saada kinnitust või lükata ümber hüpoteese on lisaks odavusele matkekeskuse suu-

47

mööndustega. Kaks magistritööd, mille põhisisu oli statistiline andmeanalüüs taktikalistele küsimustele vastuste otsimises, saavutasid mõlemad suurepärase tulemuse. Neist esimene analüüsis tankitõrje raketikomplekside allüksuse tuleavamist tankiroodu vastu ning teine õhutõrje relvasüsteemide paigutuse efektiivsust vastase õhurünnaku vastu. Viimane ehk kapten Mart Ilvese magistritöö pälvis koguni kaitseministeeriumi autasu.

POLITSEIAMET KASUTAS MATKEKESKUST KOOLITULISTAMISE LAHENDAMISE HARJUTAMISEKS, MILLE TARVIS LOODI TOONASES VBS2 SÜSTEEMIS SOBIV KESKKOND NING HARJUTATI OLUKORRA LAHENDAMIST. rimaid panuseid. Loomulikult saab raha vaadata mitme nurga alt ja kui silmitseda ainult numbreid, siis matkekeskuse tehnilised kulud on kahtlemata olemas. Samas võimaldab matkekeskus viia läbi manöövreid mitu korda järjest, aga kujutage ette näiteks pataljoni rünnaku harjutamist maastikul – mitu rünnakut on isikkoosseis maastikul liikudes võimeline päeva jooksul läbi viima? Matkesüsteemis on võimalik seda teha üha uuesti ja uuesti ilma sõdureid higiseks ajamata. Lisaks on võimalik salvestada toimunud tegevus ning seda korduvalt vaadata ja analüüsida, see annab väärtuslikku informatsiooni.

Matkekeskust saab kasutada ka teadustegevuse toetamiseks, ehkki teatavate

Põhiline korrigeerimist vajav element matkekeskuse teadustööks kasutamisel on liiga ambitsioonikas lähenemine, kuna mõlemad olemasolevad matkesüsteemid tegutsevad inimese kujundatavate parameetritega, mida saab korduvalt katsetada määratud tõenäosusvahemikus. Kiputakse aga unustama (mitte küll kahe mainitud magistritöö puhul), et sedalaadi süsteemid on nagu praeahi – kui sellesse sisestada materjal, millest vanarahva tarkuse kohaselt ei saa teha saia (või kui, siis vaid sepikut), siis välja saab võtta samasuguste omadustega ainet, mis on lihtsalt oma struktuuri muutnud. Seega, sõnastades uurimisküsimused matkesüsteemi jaoks selgelt ning otsides vastuseid stiilis: „kinnita või lükka ümber“, on keskuse süsteemid piisavalt efektiivsed.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

Õppus Host Nation Support oli kõige ehedam NATO artikkel 5 läbimängimine, kus harjutati NATO abivägede saabumist Balti riikide pinnale ning toonane planeerimisallohvitser v-vbl Punga suutis tagada kaarti suurusega 750 × 750 km, mis on ülisuur asi, kuna kaart pole matkesüsteemis lihtsal pilt taustaks, vaid igal elemendil on eri mõju igale maastikul liikuvale elemendile – see on tohutu andmete hulga läbimõeldud mõju tohutule andmete hulgale koos sobivas suuruses tõenäosusfaktoriga. Koostöös tsiviilsektoriga viidi läbi õppus, mille sisu oli Tartu Maarjamõisa haigla tulekahju intensiivravi osakonnas, mis kinnitas mitut meedikute püstitatud hüpoteesi. Haigla juhtkond sai kinnitust, et tõepoolest, hakkasid eeldatud ajal intensiivravi patsiendid surema, kui süsteemis JCATS ei tagatud patsientide elutähtsate toetuste olemasolu; et parkla ei asenda helikopterite maandumisplatsi, kuna hädaolukorras pole võimalik autosid sealt

VÄLJAÕPE


48

VÄLJAÕPE

Praegusel kujul ei kasutata matkekeskust kogu selle võimaliku efektiivsusega. Selle põhjused on ebaselged ja minu hinnangul on see pigem seotud valdavalt ebamugavustundega millegi uue katsetamisel. Olen kuulnud ka hinnanguid stiilis, et matkesüsteemid ei ole tegelik lahingukeskkond – aga milline on rahuajal rohkem tegelik? On tõsi, et harjutusväljade keskkond on oma füüsikalistes detailides (mitte aga selles, mida tegelikult harjutada soovitakse!) realistlikum, ehkki on vähetõenäoline, et me vastasega just harjutusväljadel rinnutsi kokku läheme. Matkesüsteemid lubavad harjutada seal, kus maa-alalised piirangud ei luba seda teps mitte – näiteks Kevadtormi taktikalised lahendused on tihedalt seotud asjaoluga, kas orasele tohib sõita või kas männinoorendikku tohib varjuda.

mitte vastupidi, seega kirjeldan neid sektoreid lähemalt. Arengut vajav valdkond on eelkõige muude toetavate tegevuste valdkond nagu vastasemängurite (OPFOR) ja tagasiside meeskonnad, mida praeguste kaitseväe prioriteetide juures ei ole esmatähtis evida. See on ratsionaalne kalkulatsioon, ehkki pikemas perspektiivis toodab see kahjumit, kuna nende valdkondade kvaliteet jääb kõikuv. Esiteks, luua OPFOR-i grupp nii selle ülema kui ka operaatoritega – see garanteerib õppusel kasutatava vastase määrustikupärase ja liigse võiduiharuseta tegutsemise. Ise olen sellise grupi ülemana kaalunud KVÜÕA taktika õppetooli võrdleva taktika lektori isikut, aga nüüdseks pole ilmselt isegi sellist ametikohta enam olemas. Teine, finantsiliselt mitte nii kõrvetisi tekitav lahendus oleks mõne

MATKEKESKUS ON SUURESTI KASUTAMATA RESSURSS, MIS NIISAMA SEISTES TOODAB KAHJUMIT, KUID MIDA LÄBIMÕELDULT VÄLJAÕPPESSE RAKENDADES ÕNNESTUKS PÖÖRATA SUUREKS KASUMIKS.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

Lisaks tooksin esile matkekeskuse tagatavate õppuste vabatahtlikkuse üksuste tasemel, kus ülemal pole otsest kohustust keskust kasutada ja see on pigem seotud isikliku tahtega olemasolevat matkeressurssi kasutada. Ometigi on matkekeskus loodud vähemalt teoorias mingi kaitseväe vajaduse või vajaduste grupi rahuldamiseks ning selle loogika jätkuna peaks vähemalt osades küsimustes olema matkekeskuse kasutamine kohustuslik. Kaitseväe arvutipõhised harjutused ja õppused on mõistlik väljaõppedokumentatsioonis kajastada, et nende ettevalmistamist saaks planeerida mitte iga üksiku juhtumi, vaid kalendripõhiselt. Praegune olukord, kus matkekeskus on sunnitud end väljapoole KVÜÕA-d ja isegi selle sees reklaamima, ei ole ilmselt kooskõlas põhimõttega, mille alusel keskus algselt loodi. Kui minna loogilise aruteluga lõpuni, siis juhul, kui matkekeskus ei peaks neid kaitseväe vajadusi rahuldama või kui neid vajadusi enam ei eksisteeri, pole ka keskuse eksisteerimine vajalik. Matkekeskuse valdkondlikku efektiivsust aitaks selgelt tõsta meie praegusel finantsmaastikul ebapopulaarne lahendus – suurendada keskuses teenivat isikkoosseisu kahes sektoris. On ilmne, et väljaselgitatud vajadusepõhine struktuurimuutus – inimeste hulk, kvaliteet ning jaotus peab põhinema eesmärkidele,

väeosa (mitte aga harjutava üksuse oma) luureohvitser, kes oma ametikoha tõttu peab valdama vastavaid oskusi. Miks peaksid operaatorid olema alalised, on lihtne mõista, kui selgub, et minimaalne üksus, mida OPFOR-i arvutis operaator haldama peab, on pataljon. See ei saa olla koolitatava meeskonna ülesanne – luua väljaõppe vajadustest lähtuvat lahingusituatsiooni – vilumust jääb väheks. Teise vajadusena näen hindamis- ja tagasiside grupi moodustamist ühe vanem-, ühe nooremohvitseri ja ühe vanemallohvitseri mahus. See tagaks ühtlustatud ning asjatundliku hindamise ja tagasisidestamise vastavalt õppe-eesmärkide nimekirjale ja MEL/MIL-ile, mitte ei päädiks mõnikord nähtud ebamäärase „hinnangu andmisega“. Lisaks peaks hindamine ja tagasiside olema vabad harjutava üksuse subordinatsiooni taagast, kus hoolimata oma erialasest hinnangust peab igapäevast teenistust samas üksuses edasi pidama. Selliseid hindamis- ja tagasiside gruppe saab enesestmõistetavalt moodustada ka teiste üksuste baasil, kuid seal ei ole nad alati kasutatavad ning nende vilumuslik tase on kõikuv. Kolmas vajadus on väljaõpe ning selle suhe muudesse investeeringutesse. Matkekeskuse püsikulud on piisavalt suured, et need torkaksid silma – üldiselt kokku võetuna on viie aasta keskmisena (et mitte

minna arvutustes liiga detailseks) personali-, infrastruktuuri, riistvara, litsentside peale kulutatav summa orienteerivalt pool miljonit aastas. See on sedavõrd suur, et selle kõrval tundub summa, mida on vaja olemasoleva meeskonna vajalikul oskustasemel hoidmiseks (nii veerandsada kuni optimistlikult poolsada tuhat) lausa tühisena. Samas, kuigi püsikulutused leiavad aset kogu aeg, siis ei tähenda see siiski efektiivsuse garantiid, kuna personali koolitamise ära jätmisega kahaneb ka matkekeskuse efektiivsus, veelgi enam, kui matkekeskust kasutatakse iga üksuse ülema isikliku initsiatiivi põhjal, on matkekeskuse ülalpidamine lihtsalt rahva raha tuulde loopimine ja kaitseväel oleks sellist keskust vaja umbes sama palju kui haugil vihmavarju. Seega, need vajadused, mis kutsusid matkekeskuse elule, peavad saama kaetud väljaõppeplaanis kõrvalevingerdamist mitte võimaldavas formaadis – nii brigaadid kui ka teised üksused või allüksused peavad kasutama matkekeskuse pakutavat keskkonda väljaõppeeesmärkide saavutamiseks, mille saab suurepäraseks eeskujuks saab tuua 2. jalaväebrigaadi. Millised aga on need konkreetsed kaitseväe vajadused? Sellele järgneks arutelu, millised peaksid olema matkekeskuse tehnilised võimekused ja vastavalt sellele tuleks planeerida matkekeskuse arendamine. Kokkuvõtteks saab öelda, et matkekeskus on suurel määral kasutamata ressurss, mis niisama seistes toodab kahjumit, kuid mida läbimõeldult väljaõppesse rakendades õnnestuks pöörata suureks kasumiks. Brigaadikindral Indrek Sirel ise tõdes 2016. aasta sügisel KVÜÕA-s, et kaitsevägi kasutab matkekeskust liiga vähe (ja kinnitas seda veendumust intensiivselt ka 2017. aasta kevadel matkekeskuses) – õppekoht on selgelt identifitseeritud, seega tuleks see nüüd pöörata omandatud õppetunniks ja suunata kaitsevägi keskust rohkem kasutama. See on seda lihtsam, et kaitseväe siseportaalis on üles laetud niinimetatud õppuste valmispaketid brigaadide käskudega asetleidnud õppustelt koos matkesüsteemis olemasoleva vastava keskkonnaga – ainult võta ja hakka kasutama. Üksused matkekeskust kasutama suunata on lihtsamast lihtne: selleks läheb vaja komandöri tahet. Meenutagem korraks, et matkekeskus on kutsutud ellu, et katta kaitseväe vajadusi. Nende vajaduste katmiseks on tarvis üksnes käskida üksustele need väljaõppealased eesmärgid, mida peab saavutama matkekeskuse vahendusel.


Aleksander Einseln

25. oktoober 1931 – 16. märts 2017

Kaitseväe juhataja kindral Riho Terrase järelehüüe kindral Aleksander Einselnile

K

indral Einselni pikk ja tähelepanuväärselt toimekas elu on mälestuseks saanud. Nüüd vaatame tagasi ühe eesti sõjamehe ja ohvitseri teekonnale. Sarnaselt paljude kaasaegsete teekondadega ei olnud seegi rada sirge ega sile. Kuid pidagem silmas, et kindral Einseln oli ainulaadne mees. Tema elukogemus ning tugev selgroog tõid Eesti riigikaitsesse väga palju uut. Ta tõi värskust ning nagu me nüüd võime tõdeda, siis tema mõtteist, arusaamadest ja tegudest paljud seisavad vundamendina kõigele sellele, mida kujutab endast tänapäevane Eesti kaitsevägi ning riigikaitse laiemalt. Kindral Einseln oli erakordse elusaatusega inimene. Kuidas teistmoodi olekski võimalik kirjeldada sõjameest, kes on noore poisina näinud oma isamaa langemist võõrvõimu kätte, põgenikuna alustanud uut elu vabas maailmas ning seisnud oma uue kodumaa eest, relv käes, Korea sõjas ning kahel korral Vietnami sõjas. Mõlemal puhul astus ta vastu sellele samale kurjuse ideoloogiale, mis oli lämmatanud tema riigi iseseisvuse. Juba aastaid hiljem, erus olles, võttis ta vastu Eesti kutse tulla koju ning panna alus läänelikult mõtlevale ning tänapäevasele kaitseväele. Ning see kutse oli nõnda tugev, et kindral Einseln siduski oma järgneva elu Eestiga. Alati ja igaveseks jääb Einselni nimega seotuks legendaarne käskkiri nr 1, sest see kannab endas Eesti julgeoleku paleust. See kohustab meid mitte iialgi kordama oma eelkäijate vigu ning mitte laskma käest võimalust oma riiki kaitsta kõigi vahenditega, sealhulgas relvaga. Kuid on selge, et kindral Einselni ei saa jääda meenutama vaid selle ühe, küll väga olulise episoodi pärast, sest ta jõudis oma ametisoleku jooksul panna liikuma mitu väga olulist protsessi, mis on kujundanud Eesti riigikaitse olemust ja mõttemaailma. Ta pidas väga oluliseks korralikku haridust, sest oli oma teenistuse jooksul ise saanud nii hea tsiviilhariduse kui ka korraliku sõjalise väljaõppe. Ta pidas seda kohati nii oluliseks, et ei jätnud meile, toona

noortele ohvitseridele suurt võimalust järele mõelda või arutada, sest minna tuli kohe. Minna tuli kodust kaugele ning tihtipeale päris pikaks ajaks. Sarnaselt minuga läksid kümned toonased noored ohvitserid eri riikide sõjakoolidesse. Neile ohvitseridele toetub paljuski praeguse kaitseväe juhtimine. Lisaks pani kindral Einseln aluse meie kaitseväelaste osalemisele välismissioonidel, sest ta tabas väga selgesti, et väärtused, mida me soovime jagada oma sõprade ja liitlastega, on mõõdetavad ka konkreetse panusega. Eesti sõdur on olnud üks kõige parem riigi saadik ja huvide eest seisja, sest tänu missioonidel osalemisele oleme usaldusväärsed ning meie sõna maksab. Selle eest tahan ma Aleksandrit ka nüüd, enne tema viimast teekonda, tänada. Aleksander, sa jäid elu viimaste hetkedeni kindlaks oma aadetele ja väärtustele. Meie omavahelistes aruteludes viimastel aastatel oli minu jaoks palju väärtuslikku. Sa aitasid ja toetasid mind oma sõnaga, sa ei kritiseerinud, vaid andsid nõu ja võimaluse selgitada. Meie arutelud aitasid teha Eesti riigikaitset tugevamaks. Kindral Einseln oli tugev juht, sirge seljaga põhimõttekindel inimene, kes pidas oma missiooni Eesti teenimisel kõrgemaks muudest hüvedest ja huvidest. Ta ei sattunud juhtima Eesti kaitseväge seetõttu, et ta oli õigel ajal õiges kohas. Ei. Ta tuli juhtima kaitseväge, sest oli selleks ette valmistunud ning teeninud pika karjääri sõjaväelasena. Ta teadis ja oskas meist rohkem, sest oli õppinud ja kogenud vaba maailma. Seda, kuhu kuulub Eesti nüüd. Aitäh selle eest, Aleksander, ja head teed! Kindral Aleksander Einseln sündis 25. oktoobril 1931 Tallinnas. Ta lahkus koos emaga Eestist 1944. aastal Saksamaale ja elas alates 1949. aastast Ameerika Ühendriikides. Aastatel 1950–1985 teenis ta Ühendriikide relvajõududes ning osales Korea ja Vietnami sõjas. 1993. aastal naasis kindral Einseln Eestisse ja teenis kaitseväe juhatajana 1993. aasta maist kuni 1995. aasta detsembrini. Kindral Aleksander Einseln suri 16. märtsil 2017.


50

 Sakslased olid meistrid raketrelvi ehitama. Pildil nende V1 ehk Vergeltungswaffe 1.

AJALUGU

NATSI-SAKSAMAA KÄTTEMAKSURELV Hanno Ojalo

FOTOD: SAKSA RIIGIARHIIV

Teise maailmasõja õhuvõitluses haarasid alguses initsiatiivi lääneliitlaste lennukid, see aga tõi esile Natsi-Saksamaa tugevuse uues valdkonnas – sakslased andsid vastulöögi rakettrelvadega. SÕDUR NR 2 (95) 2017

T

eises maailmasõjas muutus üheks otsustavaks teguriks ülemvõimu saavutamine õhus. Kellel oli suurem ja tugevam lennuvägi, see saavutas ka edu. Pommi- ja ründelennukid toetasid oma maavägesid, hävitasid vaenlase elavjõudu ja sõjatehnikat, purustasid kindlustusi, aga ka vaenlase

tagalas olevaid linnu, sõjatehaseid, sadamaid, sildu ja raudteid. Veel sõja alguses võimsa Luftwaffe olid 1944. aastaks vaenlased surunud kaitseseisundisse, vaenlase pommirahe all kannatava Saksamaa elanikkonna meeleolud ei olnud just lootusrikkad. USA, Suurbritannia ja NSVL tootsid

tohututes kogustes sõjalennukeid, mille tehnilised näitajad ületasid ka sakslaste praeguseid analooge. Saksamaa olukord õhusõjas oli nutune. Kuidas õhusõjas murrangut saavutada või vähemalt kaalukaussi enda poole kallutada – see oli Saksamaa juhtkonna jaoks elu ja surma küsimus. Sakslaste kannatusi lääneliitlaste strateegilise pommitamise sihtmärgina ei maksa üle dramatiseerida. Tegu ei olnud süütute ohvritega, vaid siin läks täide vanasõna „Kes tuult külvab, see tormi lõikab“. Maailmasõja algul pommitas Luftwaffe halastamatult vaenlase linnu Poolas, Hollandis, Jugoslaavias. Rääkimata


AJALUGU

maapiirkondadesse. Pommitati ka Saksa liitlasriike ja sakslaste okupeeritud alasid. Nii sai õhurünnakutes surma Itaalias 60 000, Prantsusmaal 60 000, Hollandis 20 000 inimest. Võrdluseks, aastatel 19401941 said Saksa õhurünnakutes surma 60 000 inglast. Millegipärast kipub korduma number 60 000. Lisaks pärssisid lääneliitlaste õhurünnakud Saksa sõjatööstust (kuigi kõigi raskuste kiuste selle relvatoodang üha suurenes), lisaks relvatehaste purustamisele ja tööliste tapmisele mõjus ka raudteede, maanteede, sildade, kütusetootmisettevõtete, rongide ja muu taolise kahjustamine. Samuti olid sakslased sunnitud suunama tohutud ressursid õhutõrjeks, varjendite ehitamiseks, taastamistöödeks ja oma relvatehaste (osaliseks) maa alla viimiseks. Ilmselgelt tuli midagi otsustavat ette võtta. Milline imerelv oleks aidanud?

TIIBRAKETT V1 Sakslased olid eriti tugevad ühes valdkonnas – rakettrelvad. Saksamaa relvakonstruktorite aktiivselt arendatud eri tüüpi rakettrelvad ei pakkunud küll kaitset vaenlase õhurünnakute eest, kuid andsid võimaluse ilma suuremate inimkaotusteta rünnata õhust ka Inglismaa linnu. Kui tõhusad olid Saksa kauglaskeraketid aastatel 1944 ja 1945? Kui palju vaenlasi need hukka saatsid ehk kas „kättemaks õhuterroristide kodulinnadele“ õnnestus?

ON ARVATUD, ET SAKSA TIIBRAKETTIDE LOOMISE AJENDIKS SAI LUFTWAFFE VÕIMETUS 1940. AASTA SÜGISEL INGLISMAAD PÕLVILI SURUDA. ja meeleolusid, samuti usku lõppvõitu. Asjatundjate arvates ületas Hamburgi 40 000 – 50 000 ohvri arv isegi Dresdeni oma (ametlikult 25 000, mitteametlikult muidugi rohkem). Lisaks ründasid britid-ameeriklased alates 1944. aasta kevadest järjekindlalt Berliini, purustades Hitleri pealinna metoodilise püsivusega ja tappes kokku üle 20 000 elaniku. Kui Berliini ehitistest suudeti hävitada kolmandik, siis Dresdenist 60% ja Hamburgist koguni 75%. Andmed erinevad palju, kuid lääneliitlaste õhurünnakutes hukkus 300 000 – 600 000 sakslast, veel rohkem sai vigastada. Üle miljoni sakslase pages linnadest

Selliseid rakette oli kahte sorti. Esimesena valmis sakslastel tiibrakett Fi 103 (Fieseler), mis on populaarses ajalookirjanduses tuntud pigem lühendiga V1 ehk siis Vergeltungswaffe 1. Teise maailmasõja päevil seda tiibraketiks veel ei nimetatud, kasutati termineid, millest populaarsemad olid lendav pomm, lendmürsk jms. Lisaks kasutati veel hellitavaid hüüdnimesid nagu inglise keeles buzz bomb ja doodlebug (vastavalt siis näiteks sumisev pomm ja putukavastne) ning saksa keeles Kirschkern või Maikäfer (ehk siis kirsikivi ja maipõrnikas). On arvatud, et Saksa tiibrakettide loomise ajendiks sai Luftwaffe võimetus

SÕDUR NR 2 (95) 2017

juba ägedast õhusõjast Inglismaa linnade vastu aastatel 1940-1941. Briti Kuninglikud õhujõud osutusid Luftwaffele aga vääriliseks vastaseks ja inglased pommitasid vastutasuks Saksamaa linnu. Briti lennuväe pommitusüksused alustasid Saksamaa pommitamist juba esimesel sõjakuul, kuid kuni aprillini 1940 oli see rohkem sümboolne. 1940. aasta maist alates võib rääkida tõsistest pommitamistest, kus kuu jooksul visati alla üle tuhande tonni pomme, aga ka see oli rohkem sümboolne vastutegevus. Augustist 1940 kuni maini 1941 suutis Luftwaffe heita Inglismaa pinnale kokku üle 60 000 tonni pomme. Kui detsembris 1941 kuulutas Adolf Hitler uljalt sõja Ameerika Ühendriikidele (pärast jaapanlaste üllatusrünnakut Pearl Harborile), andis see ameeriklastele hea võimaluse oma arvukuselt kiiresti kasvavate strateegiliste raskepommitajate, nn lendavate kindluste toimetamiseks Suurbritannia lennuväljadele. Seal moodustati Mandri-Euroopa pommita-

miseks 8. õhuarmee (8th Air Force), mis alates 1942. aasta augustikuust hakkas tegema pommitusretki. Alates jaanuarist 1943 jagasid inglased ja ameeriklased töö omavahel ära: Briti lennukid pommitasid öösiti, parema kaitserelvastusega USA raskepommitajad aga päevaajal. Tol aastal heitsid mõlemad Saksamaa pihta keskmiselt 10 000 tonni pomme kuus. Üldiselt jagunesid allavisatud pommikoormad angloameeriklaste vahel pooleks. Kokku visati Saksamaa ja selle okupeeritud Euroopa riikide peale ligi kaks miljonit tonni lennukipomme. Just Euroopa sõja lõpu eel märtsis 1945 viskasid pommisõja peategelased alla oma suurimad pommikogused – inglased 67 637 tonni ja ameeriklased 65 962 tonni. Sõja lõpptulemus oli tollal juba niikuinii otsustatud, kuid hiiglaslik sõjamasin oli täiskäigul töös, plaanid tehtud ja pommivarud tuli ära kulutada. On avaldatud mitmesuguseid arvamusi selle hiigelpommitamise eesmärkide kohta, kuid eelkõige oli strateegilise pommitamise eesmärk siiski tekitada vaenlasele võimalikult suur kahju, hävitada sõjaline infrastruktuur ja murda sakslaste võitlusvaim ning -moraal. Laialt teatakse Dresdeni puruks pommitamist veebruaris 1945, kuid sakslaste jaoks oli murranguline hoopis Hamburgi hävitamine juulis 1943, kui Kolmanda Riigi ehk Natsi-Saksamaa sõjaline olukord näis veel hea. Asjaolu, et Saksa õhujõud ei suutnud seda takistada, pidi mõjutama elanikkonna hoiakuid

51


52

 VSakslaste V2 oli hirmuäratav relv mida läkitati sihtmärkide pihta4320 tükki. Pildil V2 start Peenemünde arenduskeskuses.

AJALUGU

1940. aasta sügisel Inglismaad põlvili suruda. Sakslased kaotasid palju nii lennukeid kui ka väljaõppinud lendureid. Seepärast hakkasid alandatud sakslased otsima võimalust, kuidas vihatud Inglismaad pommitada nii, et ei pruugiks riskida meeste ja lennukitega, samuti teha seda olukorras, kus ei olnudki võimalik kasutada pommilennukeid nende vähesuse tõttu. Tuli arvestada ka sellega, et paljud sõjalennukid sõdisid samal ajal Idarindel. Saksa lennuvägi asuski välja töötama uut relva. Põhiline uute relvade väljatöötamis- ja katsetamiskoht oli Läänemeres asuv Usedomi saar, mille pindala oli suurem meie Muhumaast ja väiksem Hiiumaast. Raketikatsetustel läkitati uusi lendrelvi Läänemere „avarustele“. Aastatega oli Usedomi saare põhjaotsale ehitatud kompleks, mida võime nimetada Suur-Saksamaa raketipealinnaks. Seal oli juba nimetatud uurimis- ja katsekeskus Peenemünde–Ost, mille põhitöösuund oli raketid A4 (ehk V2) välja arendada, anda tootmisesse ja võtta lahinguliselt kasutusele. Peenemünde–Ost allus algselt Saksa maaväele (Heer), kuid sõja jooksul trügis selle peremeheks üha enam Reichsführer–SS Heinrich Himmler. Samas kõrval oli aga veel teinegi raketiuurimis- ja katsetuskeskus Peenemünde–West, mis allus Luftwaffele ja kus katsetati tiibrakette Fi 103 (ehk V1). Peenemünde–Westi juurde kuulus ka lennuväli; mõlemat uurimiskeskust teenindasid aerodünaamika laboratooriumid, mõõtelaboratooriumid ja elektrijaam. Von Brauni loomingu tarbeks oli ehitatud eksperimentaalne raketitehas ja

tekitanud rünnaku sooritas Briti lennuvägi 600 pommilennukiga Peenemündele 17. augustil 1943. Neil rünnakutel oli kindlasti segav mõju, kuid jonnakad sakslased suutsid oma rakettrelvad siiski kasutuskõlblikuks arendada.

SAKSLASTE „ARENDUSTEGEVUS“ EI JÄÄNUD MÄRKAMATA BRITI LUUREL, KES JÄRELDAS ÕIGESTI, ET LOODAVATE KAUGELASKERAKETTIDE „PESA“ ON PEENEMÜNDES.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

vedela hapniku tehas. Kõigist neist lõuna poole oli aga ehitatud elamislinnak raketimeestele ja nende peredele ning barakilinnak ligi 12 000 vangile ja võõrtöölisele, kes olid Peenemündes tööjõud. Sakslaste „arendustegevus“ ei jäänud märkamata Briti luurel, kes spioonide ja õhuluure andmete põhjal järeldas õigesti, et loodavate kaugelaskerakettide „pesa“ on Peenemündes. Nüüd püüti vaenlase liigset entusiasmi õhurünnakutega pärssida. Eriti tugeva ja suuri purustusi

Sakslaste tiibrakett V1 sai jõuseadmeks pulsatsioonreaktiivmootori ja välimuselt meenutas see väikest lennukit või tiivulist lennukipommi, mille pikkus olenevalt modifikatsioonist oli 7,75–8,32 meetrit ja tiiva ulatus 5,37–5,8 meetrit. Kütusega (oktaanarvuga 80 bensiin, millega sõitsid tol ajal veoautod) tangitult oli selle kaal 2150–2247 kilogrammi ja sellest 847 kilogrammi kaalus sees olev lõhkeaine ning 640 kilogrammi bensiin. V1 arvestuslik lennukaugus

oli 240 kilomeetrit ja kiirus 600–640 kilomeetrit tunnis. Seega ei saanud uut relva kasutada kaugete sihtmärkide puhul – vihatud Inglismaad tulistati Loode-Prantsusmaal ja Hollandis paiknevatelt positsioonidelt. Sakslaste õnneks asus põhisihtmärk London Inglismaa edelanurgas. Tasub veel mainida, et üks selline tiibrakett läks Kolmandale Riigile maksma 5000 – 10 000 riigimarka ja oli oma relvavennast V2-st tuntavalt odavam – V2 ühe ühiku valmistamiseks kulus esialgu 120 000 riigimarka, hiljem õnnestus seda vähendada 50%. Raketil kasutatud pulsatsioonreaktiivmootoril oli aga omadus, et käivitumiseks tuli raketile kõigepealt anda kiirus 320 kilomeetrit tunnis. Selleks kasutati katapulte, mille pikkus oli 48 või 55 meetrit ja tõstenurk horisondi suhtes 7 või 5 kraadi. Katapult sai energia aurult, mis tekkis vesinikperoksiidi (vesinikülihapendi) lagunemisel katalüsaatori toimel. V1 võis startida ka lennukilt, millel kiirust 320 kilomeetrit tunnis või rohkem ja osa selliseid tiibrakette lastigi hiljem teele kahemootorilis-


AJALUGU

sandi algust, 13. juunil 1944. Sellel päeval lasti Kirde-Prantsusmaal Doveri väina rannikul paiknevalt seitsmelt katapuldilt Londoni suunas välja 10 tiibraketti, kuid Inglismaal fikseeriti vaid 4 plahvatust. Esimene Londonit tabanud tiibrakett purustas raudteesilla Thamesi jõel ja tappis 3 inimest. Sakslased seda muidugi esialgu ei teadnud. Kirde-Prantsusmaalt olid sakslased sunnitud juba septembris 1944 ida poole taganema ja seejärel lennutati tiibrakette välja Hollandis paiknevatelt stardipositsioonidelt ning lennukitelt. Lisaks Londonile hakati tiibrakette läkitama ka Inglismaa lõunarannikul olevale Southamptonile, mille kaudu käis Normandia dessandi varustamine ja täiendamine. Saksa uuel imerelval ei olnud muidugi arvestatavat tabamistäpsust, kõrvalekalle ettenähtud sihtpunktist võis olla mitu kilomeetrit, sageli aga ei lennanud need üldse Londoni territooriumile (mis tolleaegse 1600-ruutkilomeetrise pindalaga oli piisavalt suur sihtmärk), vaid kukkusid kuhugi metsa või merre. Võib arvata, et sellele aitasid oma sabotaažiga kaasa ka vangidest

töölised Mittelwerki tehases, kus rakette kokku pandi. Näiteks 15.-16. juunil tulistasid sakslased Londoni pihta 244 V1, millest märki tabas kõigest 73. Olgu veel öeldud, et V1 lendas kuni 3 kilomeetri kõrgusel ja oli kenasti kättesaadav ka õhutõrje¬kahureile, hävituslennukitest rääkimata. Kuna selline lendav pomm liikus õhus enam-vähem lennuki kiirusega ja oli nähtav (mida ei saa öelda V2 kohta), siis ei tekitanud see inglastes paanikat. Ebameeldivusi ja muret küll. Kuni 29. märtsini 1945 olevat Kagu-Inglismaa suunas välja lastud 10 492 tiibraketti, millest 1878 olevat alla lasknud õhutõrjekahurid ja erinevail andmeil 1785–1847 hävituslennukid. Lisaks olevat 232 tiibraketti takerdunud õhutõkkeaerostaatide üles tõstetud trossidesse – tollal oli kasutusel ka selline õhukaitsetehnika ja see toimis. Tegelikult aga võisid ka need allatulistatud või vales kohas alla kukkuvad „suminapommid“ hooneid purustada ja inimesi tappa, sest Inglismaa on tihedalt asustatud.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

te pommilennukite He 111 parempoolse tiivakonsooli alt. Sihtmärgi suunas lendas V1 gürokompassi abil, üha kiirust kogudes lendas see 550 kilomeetrit tunnis ja saavutas Londoni lähistel juba kiiruse 640 kilomeetrit tunnis. Lennates tekitas tiibrakett iseäralikku undavat heli, mis sai londonlastele peagi selgeks. Raketi lennukaugus oli paika pandud ja umbes 22 minutit pärast starti lülitas autopiloot mootori välja ning suunas V1 sabaroolid alla. 5–15 sekundit hiljem tabas kättemaksurelv kas siis maapinda või mõnd ehitist ning plahvatas. Esimene V1 katsestart tehti jõululaupäeval, 24. detsembril 1942. Järgnenud poolteist aastat läks tiibraketi peenhäälestamiseks, nende kasutamiseks määratud väeosa komplekteerimisel ja meeste väljaõppes. Esimeseks nende rakettidega relvastatud väeosaks sai 155. õhutõrjerügement (Flakregiment 155), mille nimetus oli muidugi asja olemust varjata. Selle rügemendi ülemaks määrati ooberst Max Wachtel ja oma relvad lasid nad käiku täpselt nädal pärast Normandia des-

53


54

AJALUGU

Eri andmeil sai Inglismaal tiibrakettidest surma 6214–6364 inimest, lisaks sai 17 961 inimest vigastada ehk omal nahal sai neid rakette tunda üle 24 000 inimese. Kuigi sõjakirjanduses on inglased kujutanud end Saksa tiibrakettide põhiohvritena, on alust arvata, et päris nii ei ole. Inglastele taheti küll õhurünnakute eest kätte maksta, kuid samas oli Saksa sõjaväejuhtidel suur kiusatus kasutada rakettrelva ka maavägede toetuseks taktikaliste ülesannete lahendamisel. Sõjalennukeid ja väärtuslikku kütust nende jaoks sakslastel nappis.

ehitisi ning tappis inimesi, aga kõik temas oli loogiline: sisuliselt oli see lendav pomm, nagu V1 sageli nimetati. Seevastu V2 oli täiesti uut tüüpi ja inimeste jaoks hirmuäratav ebaloogiline relv. Selle lendu ei nähtud, kuna see kulges kuni 96 kilomeetri kõrguseni. Ka langemist tavaliselt ei nähtud, kuna maale lähenes rakett kolmekordse helikiirusega ega andnud langemismürinaga endast märku. Esimene märk sellest raketist oli äkiline hirmus plahvatuskõmin, millele lisandus 3-tonnise raketikere, tühjade paakide ja mootori raksakas maasse või

RAKETI VEDELKÜTUS KOOSNES KARTULIPIIRITUSE JA VEDELA HAPNIKU SEGUST, MISTÕTTU TANKIMISE AJAL TOSSAS SEE NAGU MUINASJUTULOHE. Nii on andmeid, et lääneliitlaste poolt Saksa ikkest vabastatud väikeses Belgias võis nende rakettide ohvreid olla koguni ligi 7000, kuna selle riigi territooriumile tulistati 11 988 sellist raketti. Neist lõviosa – 8696 raketti – läkitati teele Antwerpeni suunas, sest see oli lääneliitlaste kätte langemisest saadik nende peavarustussadam Mandri-Euroopas.

BALLISTILINE RAKETT V2

SÕDUR NR 2 (95) 2017

1944. aasta septembriks oli sakslastel valmis teine „kättemaksurelv“ – ballistiline rakett A4 (Aggregat 4), mis on tuntud rohkem kui V2. Sõjapäevil kasutati ka nimetust rakettpomm. Erinevalt V1st, mille töötas välja Saksa lennuvägi, oli ballistiline rakett maaväe loominguline pingutus. Selle relvaliigi väljatöötamist juhtisid relvakonstruktor Wernher von Braun ja suurtükiväeohvitser Walter Dornberger. V2 lennukaugus oli sarnaselt V1-ga samuti väike – veidi üle 300 kilomeetri. Lõhkelaeng kaalus esialgu 738 kilogrammi, hiljem ligi tonni. Tänapäeval teavad asjahuvilised, mis on ballistiline rakett, kuidas see funktsioneerib ja millisel trajektooril lendab. Tollal aga oli kõik selle relvaga seotu hirmutav uudis, sest V1-ga oli kõik enam-vähem selge – see oli sisuliselt piloodita lennuk, mida juhtis raketi esiotsas olev algeline autopiloot. V1 oli lennul silmaga nähtav, samuti pikeesse minek lennu lõpul. Raketi lõhkemisel kostus kõva kõmakas, see lammutas

mõnda ehitisse, mis juhtus ees olema. Seejärel lendas plahvatuskohast umbes 40-kraadise nurga all taevasse kõuehäälne mürin, mis jättis mulje, nagu lõhkenuks maa ja sealt lennanuks midagi taevasse. See oli raketi langemise müra, mis alles nüüd jõudis kuulajani. See polnud mootorimüra, sest raketi mootor põletas oma kütuse ära esimesel lennuminutil, lennuaeg oli aga kokku umbes 5 minutit – kuuldav müra tekkis koguka raketi (pikkus umbes 14 meetrit ja läbimõõt 165–168 sentimeetrit) ülikiirest lennust läbi õhu. Kuid paraku oli V2 oma eelkäijast palju kallim ja kogu ballistiliste rakettide projekt olevat Saksamaale läinud rohkem maksma kui USA-le Manhattani projekt, mille tulemusena valmistati kolm aatomipommi. V2 ei vajanud stardiks katapulti. See toimetati stardipaika eriveokil (lisaks raketile olid sellel ka stardiks vajalikud lisaseadmed) ja ettevalmistustööd kestsid 4–6 tundi. Just sel ajal oli salarelv ka kõige haavatavam. Raketi vedelkütus koosnes kartulipiirituse ja vedela hapniku segust, mistõttu tankimise ajal tossas see nagu muinasjutulohe. Pärast tankimist tõmbus meeskond ohutusse kaugusse, käivitati süütesüsteem ja ballistilise raketi alla ilmus leek. Järgmise nupuvajutusega pandi tööle kütusepumpade auruturbiin. Kolme sekundiga tõusis temperatuur raketi vahetus läheduses 2800 kraadini ja mootori võimsus kasvas 650 000 hobujõuni. V2 tõusis vertikaalselt õhku ja 4 sekundi pärast suunas autopiloot selle

sihtmärgi peale. Kuigi kütust jätkus kõigest 70 sekundiks, oli rakett selle ajaga lennanud juba 90 kilomeetri kõrgusele ja hakkas pärast seda langema, saavutades kiiruse 4000 kilomeetrit tunnis. 5 minutit ja 20 sekundit pärast starti langes V2 Londonile ja plahvatas. Selliseid V2 rakette läkitas Saksa sõjavägi märkidele 4320, neist Londoni sihis 1402 (esimene tulistati välja juba 8. septembril 1944), mille tõttu sai surma 2754 ja vigastada 6524 inimest. Muidugi sai oma jao taas õnnetu Belgia – enamik V2-rakette suunati jälle Antwerpeni pihta, kokku 1341. Igal juhul said belglased tunda Läänerinde lähitagala kõiki ebameeldivusi – sakslased tapsid tiibrakettidega ja ballistiliste rakettidega Belgias 4092 inimest ja vigastasid 13 172. Seega tapsid sakslased oma sõja võitmiseks kasutute „kättemaksurelvadega“ üle 20 000 inimese, seda on aga ligi 15–30 korda vähem, kui inglased-ameeriklased tegid Saksamaa ja muu Mandri-Euroopa pommitamisel. Samas valmistas ehk Kolmanda Riigi elanikele pisut rahuldust, et Inglismaa elanikud ei saa rahulikult elada, kui nende lendurpoisid igal päeval ja öösel Saksa linnu pommitavad. Las tunnevad sama hirmu ja vaatavad oma purustatud kodusid nagu sakslasedki. Lisaks aitasid nad tõenäoliselt pikendada Saksamaa vastupanu, sest lääneliitlased pidid kulutama rohkelt rahalist, sõjalist ja inimressurssi õhutõrjele, tsiviilkaitsele, Londoni elanike evakueerimisele, varemete koristamisele ja kommunikatsioonide taastamisele. Nii nagu aastatel 1940 ja 1941 tuli londonlastel jälle oma metroo kasutusele võtta pommivarjendina. Tuleb ka lisada, et lääneliitlaste lennuväel tuli Inglismaa elanikkonna kaitsmiseks pommitada Saksa rakettrelvade võimalikke valmistamis- ja väljatulistamiskohti, mis tõmbas õhujõude ära Saksa linnade ja muu sõjalise infrastruktuuri ründamiselt. Kättemaksurelva kättemaksvast efektist ka mõni näide. 18. juuni 1944 hommikul tabas üks V1 Wellingtoni kaardiväeüksuse kabelit Buckinghami palee lähedal, tappes 119 sõdurit ja haavates 141. 28. juunil tappis V1 tabamus Briti lennundusministeeriumi pihta 198 inimest. Sama aasta 25. novembril tabas V2 Woolworthi kaubamaja, tappes 160 ja haavates 108 inimest. Sama aasta detsembrikuus tabas Londonit keskmiselt iga päev 14 ballistilist raketti, rekordpäeval aga koguni 33. Vahepealsetel aastatel Luftwaffe õhurünnakutest toibunud inglased pidid jälle elama teadmisega, et iga päev võib nende jaoks jääda viimaseks.


ÕHUVÄGI

55

Kadi Kangur KVÜÕA 6. ÕHUVÄE PÕHIKURSUSE KADETT FOTOD: HEIKI KOOV, ARHIIV, WIKIPEDIA,

Õ

RICHARD TOMBERG -

Eesti õhukaitse ülesehitaja

SÕDUR NR 2 (95) 2017

Richard Tomberg sündis 6. septembril 1897 Salla vallas Virumaal. Ta oli Eesti sõjaväelane ja Eesti õhukaitse ülem. Eesti kõrgemast ohvitserkonnast oli ta ainus, kellel õnnestus Nõukogude Liidu vangilaagrist elusana pääseda. Temast levitati toona kuulujutte, justkui oleks ta võõrriikidega reeturlikku koostööd teinud, kuid selletaolistest sabotaažidest hoolimata mäletatakse teda nii eeskujulikkuse poolest sõjaväelase karjääris, pereelus kui ka tunnustamist väärt hoiakute ning iseloomu poolest. Kuidas aga sai vaesesse käsitööliste perre sündinud poisikesest Eesti õhuväe ülesehitaja?

pihimu oli Richardile omane juba lapsepõlvest – lugemis- ja kirjutamisoskuse omandas ta vanema venna Gustavi käe all. Ametlikku kooliteed alustas kodupiirkonna Salla valla väikses külakoolis, pärast seda asus õppima Simuna haridusseltsi kooli. Veel viisid õpingud Uudeküla ministeeriumikooli ning Rakvere õpetajate seminari. Tombergile meeldis kogutud teadmisi juba noorelt teistele edasi anda ning ta soovis ka kogukonnaellu panustada. Seetõttu plaanis ta minna õpetajaks Mõisamaa külakooli, kuhu teda ei valitud põhjusel, et tema vend juba oli kooliõpetaja. Hoolimata tagasilöökidest, näiteks rahapuudus õpingute eest tasumiseks, leidis ta alati võimalusi, kuidas enesearendamist jätkata. Algas tema sõjaväeline teekond – 1915. aastal astus Tomberg vabatahtlikult sõjaväkke. Esimeses maailmasõjas sai ta sõjameheoskuseid proovile panna Riia ja Rumeenia rindel. Juba paar aastat pärast sõjaväelise karjääri alustamist määrati ta kompaniiülema ametikohale. See oli talle justkui ülemate- ja kaaslastepoolne tunnustus. Sõjatandril tuli ennast proovile panna ka Vabadussõjas, selle ajal teenis Tomberg mõnda aega leiba ka nõukogude kooliõpetajana, kuid otsustas siiski sõjaväelise elukutse juurde jääda. Peagi astus ta sõjakooli alalisväe ohvitseride kursusele, mille lõpetas kursuse priimusena. Sõjaväelist haridust omandas Tomberg koguni kuues sõjalises õppeasutuses, lõpetades seejuures ka tänapäevases mõistes kõrgema sõjakooli. Ta valdas mitut võõrkeelt, kusjuures prantsuse keele õppis ära jooksvalt, õppides mainekas Prantsuse kõrgemas sõjakoolis. Kui Tomberg Eesti sõjakoolis õppis, oli kooli ülem kindral Nikolai Reek. Temaga seoses sattuski Tomberg Prantsusmaale õppima ning kui ta oli pärast naasmist mõnda aega kindralstaabis töötanud, tahtis sel ajal juba sõjaminister Reek, et ta asuks lennuväge juhtima. See, et Richard Tomberg sellise pakkumise sai, ei olnud juhus. Tema hariduse ja harituse tõttu võis tema peale igas olukorras kindel olla ning panustada tema koolitamisse, sest ta oskas õpingutest maksimaalselt kasu lõigata ning õpitud tead-


56

ÕHUVÄGI

misi rakendada ja edasi anda. Näiteks pärast kõrgema sõjakooli lõpetamist sattus ta sinna ka edaspidi, nimelt luges õppuritele erialaseid loenguid, näiteks lennuväe taktikast. Tema ning toonase kolonelleitnant Aleksander Verniku konspektidest joonistub elavalt välja, kui heal tasemel teadmisi edasi anti. Lisaks oli toodud rohkelt näiteid, et aidata õppuril seoseid luua. Tomberg oli nõus lennuväe ülema ametikohale asuma, kuid tegi ettepaneku enda saatmiseks Inglismaale õpingutele. Ta ise sõnastas seda nii: „Ütlesin, et ükski prohvet ei ole kuulus oma kodumaal, et kui ma siin hakkan nooremleitnandi käest õppima lendamist, siis pärast naeravad, kui vilets lendur oled.“ Inglismaal õppis Tomberg kaheksa kuud, pärast seda omistati talle Inglise lenduri kutsemärk. Brittide käe all õppimine ei olnud lihtne, kuid lisas ta õpingutele auväärse osa ning tolle aja kohta oli tal kõrge sõjaväeline haridus. 1. juunil 1930. aastal asus Tomberg lubatud ametikohale õhukaitse ülemana. Tema ülesanne oli õhukaitsega seotud probleeme lahendada. Talle allutati lennuväe rügement ning õhukaitse suurtükiväegrupp. Oma konspektides kirjutab Tomberg, et inglastel juhitakse õhuväe tegevust staabiohvitseride kaudu,

 1940. aastal püüdis Tomberg muretseda Eesti õhuväele moodsaid 2-kohalisi Saksa päritolu luurelennukeid Henschel 126B, mida osteti tosin, aga kätte ei õnnestunud saada pooligi.

kes asuvad lennuväe eskadrillide juures. Juba tööle asumisega samal kuul asus ta sarnast mudelit ka Eestis praktiseerima – õhukaitse reorganiseeriti, selle tulemusena hakkas õhukaitse koosnema juhatusest, suurtükiväegrupist, kolmest lennuväedivisjonist, lennukoolist

SÕDUR NR 2 (95) 2017

 Eesti Õhukaitse Suurtükiväegrupp 02.08.1937 Tallinnas Lennusadamas. Esiplaanil õhukaitse ülem kolonel Richard Tomberg, kolonel Aleksander Vernik ja veel kaks ohvitseri.

ja lennubaasist. Tombergi ülesanne oli kogu Eesti riigi territooriumil õhukaitset korraldada ning vastavalt oma konspektides kirja pandule hakkas ta seda teostama, sarnaselt inglaste mudeliga, õhukaitse staabi kaudu. See, et ta määrati vastutavaks niivõrd olulise ülesande eest, näitab ohvitserkonna usaldust tema kui sõjaväelise juhi vastu. Richard Tomberg pani oma konspekti kirja Esimese maailmasõja näitel mudeli lennukitüüpide arvulisest suhtest maailmasõjas. Sarnane mudel oli ka 1930. aastate keskpaigas Eesti õhuväel. Kaks aastat pärast Tombergi ametisse asumist oli Eesti õhuvägi maksimaalses suutlikkuses läbi ajaloo, 77 lennukiga. Kusjuures Tomberg pidi saama hakkama vähese rahaga – tuli ette mitmeid olukordi, kus planeeritu asemel tuli välja hoopis midagi muud. Näiteks oli tema ametisse asumise ajaks lubatud lennuväele järgnevaks viisaastakuks viis miljonit krooni. Tegelikult sai lennuvägi kasutamiseks pikema aja vältel tunduvalt väiksema summa. Tomberg andis aga endast parima, kasutades ära tasemel teoreetilisi teadmisi. Majanduslik kriis aga süvenes ning Teise maailmasõja eel oli ka lennukite hankimisega olukord keeruline. Kui 1932. aastal oli Eesti õhuvägi oma n-ö tippvormis, siis juba kaks aastat hiljem salajases ettekandes kaitsevägede ülemjuhatajale raporteeris Tomberg, et õhuväel on vaid 40 lennuvahendit, millest töökõlblikud ainult pooled.


 Richard Tombergi mälestuskivi asub Salla vallas.

maalselt rakendada. Kuigi teoreetiline baas oli Richard Tombergil rahvusvaheliselt tunnustatud ja Eestis väga hinnatud, oli ta lisaks sellele ka veendunud praktik – ka oma 1932. aastal lennuväe ohvitseridele kirjutatud käsukirjas julgustas ta salgaülemaid näitama eeskuju noorematele lenduritele ning lendamist kui mängulist tegevust ise harrastama ning ka edasi andma. Richard Tomberg oli seisukohal, et ükskõik, millist lahinguliiki ei valita, igal juhul peab toimuma koostöö nii lennuväe ja staapide vahel kui ka erinevate väeliikide vahel. Samuti on Tomberg struktrueeritult välja toonud lennuväe tegevuskava pealetungilahingus. Sealjuures ka aspekti, et luuret tuleb teha sügavuses. See on oluline õppetund Esimesest maailmasõjast, kus peeti suur osa sõjast kaevikuliinil. Vastane võib aga proovida saavutada üllatusefekti, paigutades üksused, tõkked ja muud elemendid ebastandardselt ning ulatudes kaugele sügavusse. Tombergi kirjutatud märkmed tekitavad seoseid Itaalia kindrali ja õhuteoreetiku Giulio Douhet’ seisukohtadega. Ta leidis sarnaselt Douhet’ga, et õhuvõim on ründava iseloomuga. Tomberg kirjutab pealetungilahingu protseduurikat lahti mõtestades, et hävitajad katavad oma üksuste liikumist ning pommitajad on ootel ja valmis rünnakule asuma, et anda otsustav löök. Sarnaselt Douhet’ teooriaga olid ka Tombergi seisukohad mõjutatud sellest, et alati pidi arvestama ressursside piiratusega.

57

Kindralmajor Richard Tombergi panus Eesti sõjanduse ajalukku on tõepoolest oluline – kuigi ta ei loonud uut ega sensatsioonilist teooriat kui sellist, siis ta kasutas oma laia silmaringi ja rahvusvahelisi teadmisi, et leida erinevatest teooriatest sobivad mudelid Eesti vabariigi arendamise heaks ning oli sellega eeskujuks õhuväe edasises ajaloos. Sellest annab tunnustust ka märkimisväärne hulk ordeneid ning aumärke, mis talle tehtud töö ja õhukaitse edendamise eest omistati. Tänapäeval meenutab teda mälestuskivi, mis avati aastal 2002 Tombergi sünnikohas. Kindral Tombergi iseloomustavad kõige paremini kolm sõna, mis on praeguse kaitseväe ühendatud õppeasutuste põhiväärtused ning mille arendamist ja kasutamist õpetatakse ka tulevastele ohvitseridele – loovus, haritus, tõhusus. Kirjandus ja allikad Tomberg, I. 2007. Meenutusi Eesti vabariigi õhukaitse ülemast kindralmajor Richard Tombergist. Tallinn. Alfapress. Õun, M. 1997. Eesti vabariigi kindralid ja admiralid. Tallinn. Tallinna Raamatutrükikoda. Tomberg, R. 1938. Lennuväe ülesanded ja tegevus pealetungilahingus: R. Tombergi loeng Kõrgemas Sõjakoolis. Sõjaväe Õppeasutised. Kitvel/Andresen. 1937. Lennuväe ja õhukaitse taktika. Kolonel R. Tombergi ja kol.-ltn. A.Verniku loengud Kõrgemas Sõjakoolis 1936./1937. õppeaastal. Sõjaväe Õppeasutised.

SÕDUR NR 2 (95) 2017

Tomberg esitas ka ettepanekud olukorra parandamiseks, kuid toonases majanduslikus olukorras olid need vastuvõetamatud, et mitte öelda utoopilised. 1940. aastal läks Tomberg järjekordsele katsele soetada lennukeid, seekord oli tegu Henschel-126B luurelennukitega, mida osteti esialgu tosin. Kätte ei õnnestunud saada sellest aga pooltki. Usku Eesti õhuväkke Richard Tomberg siiski ei kaotanud. Oma konspektides arutles ta õhuülekaalu probleemi üle ja tõi välja viisid, kuidas seda saavutada. Kuigi Eesti õhuvägi ei olnud suuteline strateegilist õhuülekaalu saavutama, uskus ta, et operatiiv- või taktikalisel tasandil on see siiski võimalik. Tema konspektide järgi suudab ka väike ja nõrk õhuvägi oma ülesandeid täita, sest vaenlase kaitset teostavad lennukid ei püsi ööpäev läbi õhus. Väikese ja võrdlemisi nõrga õhuväe trump olevat teravus – kiired, lühikesed ja valusad löögid vastase nõrgestamiseks või purustamiseks ning seejärel baasi naasmine. Oluliseks pidas ta ka ajastust, mida aitab õigesti hinnata korralikult tehtud luure ning ettevalmistus. Tomberg kõrvutab oma konspektides mitu tolleaegset eeskirja Inglismaalt või mujalt Euroopast ning kannab need üle Eesti konteksti, andes selgelt mõista, et neid saab ka Eesti puhul kasutada, kui neid konteksti arvesse võttes endale sobilikuks modifitseerida. Euroopaliku mõttemalli Eestisse ülekandmine aitas tolleaegse õhuväe ressursse maksi-

ÕHUVÄGI


58

TUTVUSTUS

• Cielecki, Jacek. Porisse tallatud lootus: 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi ajalugu: oktoober 1944 - mai 1945 • Grenader Kirjastus, 2017 Raamat käsitleb 20. Eesti SS-grenaderidiviisi ajalugu idarinde lahingutes 1945. aastal. Peamiselt on keskendutud eestlaste osalemisele võitlustes Opole (Oppelni) ümbruses jaanuarist märtsini 1945, Alam-Sileesias aprillist maini 1945 ja taandumisele läbi Tšehhimaa mais 1945, samuti eesti üksuste paiknemisele Taanis.

• Tallinn manual 2.0 on the international law applicable to cyber operations • Cambridge University Press, 2017 Tallinn Manual 2.0 laiendab esimest mõjukat väljaannet, suurendades ülevaadet rahvusvahelisest seadusest, mis reguleerib küberoperatsioone rahuaja seaduste järgi. See on raamat, mille valmistas kolme aastaga kahekümnest tunnustatud rahvusvahelise seaduse asjatundjast koosnev uus rühm ja mis pöörab tähelepanu teemadele nagu suveräänsus, riiklik vastutus, inimõigused ning õhu, kosmose ja mere seadused. Tallinn Manual 2.0 märgib ära 154 nn musta kirja reeglit, mis reguleerivad küberoperatsioone, ja pakub igale reeglile laiendatud kommentaari. Kuigi Tallinn Manual 2.0 esindab asjatundjate isiklikel võimetel tuginevaid vaateid, sai projekt kasu paljude riikide mitteametlikust sisendist ja üle 50 ülevaatajast.

• William H. Mcraven, The Theory of Special Operations. Spec Ops: Case Studies in Special Operations Warfare: Theory and Practice

SÕDUR NR 2 (95) 2017

Admiral William H. McRaveni raamat erioperatsioonide teooriast ja praktikast toob analüüsitud juhtumisuuringute näol esile, kuidas väikesed, spetsiaalselt valitud, treenitud ja varustatud erioperatsioonide üksused peavad sageli püstitatud ülesannete täitmisel trotsima konventsionaalse sõjapidamise tavasid ja mõttemaailma. Erioperatsioonide teooria mõistmine võimaldab eriüksustel lahingülesande täitmisel saavutada edu kaitsel oleva ja rünnakut ootava ülekaaluka vastase vastu. Samuti kirjeldab McRaven suhtelise ülekaalu fenomeni, mis on üks erioperatsioonide teooria kriitiline osa, mida täiendavad omakorda kuus erioperatsioonide printsiipi, mis vaid õigeaegselt integreerituna tõstavad väikeste üksuste edu võimaluse tõenäosust ülesande täitmisel.

• Kukk, Martin. Reeturlik metsavend: Krolli esimene juurdlus • Tänapäev, 2017 Kevad 1954. Tapa rajoonis Amblas toimunud salapäraste asjaoludega tulevahetust julgeoleku ja metsavendade vahel saadetakse uurima riikliku julgeoleku nooremleitnant Endel Kroll. Peagi selgub, et juhtum on arvatust keerukam.

• Ellik, Raimond. Võõras mundris võõral maal • Eesti Ajalookirjastus, 2017 Raamatus meenutab autor oma seiklusterikast teenistust Nõukogude armees Aserbaidžaanis paar aastat enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Peatükke leidub valulistest – kohalike elanike vahelised verised arveteklaarimised ja autori haavatasaamine – kuni kõige stiilipuh* tama tragikoomikani.

• Bushkovitch, Paul. Lühike Venemaa ajalugu • Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017 Yale’i ülikooli ajalooprofessori raamat annab tervikliku ülevaate Venemaa ajaloost alates 9. sajandist kuni NSV Liidu kokkuvarisemiseni 1991. aastal. Raamatus ei kõnelda mitte ainult Venemaa poliitilisest ajaloost, vaid ka kirjanduse, kunsti ja teaduse edenemisest, impeeriumi rahvaste etnilisest ja usulisest kirevusest jpm.

• Hanno Ojalo, SÕDALASE TEE. Pataljon Narva 1943-1944 • Kirjastus Ammukaar, 2017 Raamat annab ülevaate legendaarse pataljon „Narva“ moodustamisest ja võitlusteest alates väljaõppest Heidelaagris 1942. aastal kuni taganemiseni Eestist 1944. aasta septembris.


Mida oleks vaja teha, et see soov reaalsuseks saaks? Snaipriametisse jõudmine on teataval määral seotud valikuga ka tavaüksustes. Sõdurilt eeldatakse häid või väga häid tulemusi laskeväljaõppes, vaatlemises, kauguste mõõtmises, maskeerimises, varjatud liikumises ja veel paljudel erialadel. Harva on juhtunud, et snaipriks lihtsalt määratakse keegi, sest paremat pole võtta. Teise inimese elu võtmine kaugelt ja justkui vargsi on alati olnud kunst, mis ei ole mõeldud igaühele. Pigem ümbritseb snaipriasjandust teatav müstiline aura ja kohati on parem kui see nii jääbki. Selleks, et olla snaiper EOG ridades, tuleb kõigepealt üksusesse jõuda ja see iseenesest juba on tõsine saavutus. Operaatorina läbid ühel hetkel ilmselt täpsuslaskuri kursuse, mis on EOG jaoks pikem ja põhjalikum kui tavaüksustele läbi viidavad. Õpid kasutama relvi, valgusvõimendeid ja termoseadmeid, arvutama laskeandmeid ning täiustad peensusteni oma välioskuste taset. Õpid läbi raskuste, et iga viga võib olla su viimane. EOG täpsuslaskurite treeningu tase on saanud väga kõrge hinnangu maailma tugevamate hulka kuuluva SOTIC/SFSC* läbinud eriväelaste poolt. Treeningharjutused on realistlikumad ja nõudlikumad kui tavalistel snaiprikursustel. Ometi on see vaid üks operaatori erialadest. Lisaks sellele oled ju relvaspetsialist, meedik, sidespetsialist või pioneer. Täiendõppe käigus läbid mitmeid lisakursuseid - õpid arvestama takistustega kuuli lennujoonel, harjutad laskmist merepinnast kõrgemal ning erinevate nurkade all, treenid liikuvate sihtmärkide laskmist *Special Operations Target Interdiction Course/Special Forces Sniper Course

ja avastad, kuidas su tegevus üksuse eesmärkide saavutamisele kaasa aidata saab. Läbi kõigi treeningute õpid langetama iseseisvalt otsuseid kui täpsuslaskur/snaiper. Mõistad, et pead olema igal hetkel valmis vastutama iga oma teo eest ning et ainult su enda puhas südametunnistus ja moraalne kindlus annavad sulle võime pärast õnnestunud missiooni rahulikult magada. Et olla snaiper, läbid rahvusvaheliselt sertifitseeritud eriüksuse snaipri kursuse. Enese arendamiseks suhtled regulaarselt liitlasriikide erialaspetsialistidega ja treenid nendega koos. Liitlased hindavad väga kõrgelt EOG spetsialiste ja nende erivarustust. Sinu ülesanne on hoida või tõsta seda mainet. On palju erialasid, mille osas eriüksuslane ei ole absoluutne maailma tipp. Spetsialiseerunud IT mees oskab arvutit programmeerida paremini kui side spetsialist erioperatsioonide grupis. Väljaõppinud kirurg on haigla tingimustes oskuslikum elupäästja kui erioperatsioonide grupi meedik. Snaiprina ei ole oma valdkonnas enam kuhugi edasi minna - pead oskama vastata absoluutselt kõikidele oma valdkonna küsimustele. Kui oled noor ja ei tea veel kõike, siis õpid seda huvi ja kirega. Tead, et sulle võimaldatav üks täpne lask võib olla ainus, mis kriitilisel hetkel meeskonnakaaslase elu päästa saab. Tead, et kuigi olud ei pruugi olla ideaalsed, ei küsi keegi kunagi sinult kui raske oli teha seda mida tegid. Tead vaid, et tulemus peab olema 100%. Ja sa ka ei lepiks endalt vähemaga.


TULE KAITSEVÄE ERIOPERATSIOONIDE GRUPI KATSETELE JÄRGMISED KATSED TOIMUVAD

24.07-06.08.2017

SAADA OSALEMISSOOV eogvalik@mil.ee TÄPSEM INFO: www.elukutse.ee/eo VÕI facebookis www.facebook.com/estsof


Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.