Nr 5, 2013 by Sõdur

e e s t i

S õ j a n d u s a j a k i r i

Nr 5 (74) 2013

Ämari lennubaasis sõidab tuletõrjeautode tipp

Logistikakool on meie sõjaväelogistika suunanäitaja

Steadfast Jazz toob NATO tagasi Euroopasse

VÕITMA ÕPID SA IGAL JUHUL KÕIGEPEALT ISEENNAST. Jah, Kõrgem Sõjakool õpetab Sulle meeskonnatöö ja ühiste eesmärkide kaudu oma “minast” kaugemale nägemist. Dokumentide vastuvõtt SAISis 23.06 - 06.07 2014 Sinu küsimused on oodatud: sojakool@mil.ee või 717 6131 Lisainfo: www.sojakool.ee

5 / 2013

4 Eesti uudised 6 Välisuudised 8 Aitäh kultuuri eest! Kolonelleitnant Enno Mõts kutsub kõiki esi tama oma arusaamu juhtimiskultuurist ning lahti kirjutama kaitseväe põhiväärtusi.

10 Kaitseliidu tugevus on selle unikaalsus Kaitseliidu ülema brigaadikindral Meelis Kiili sõnul asus Kaitseliit kohe talle riigikait se arengukavaga ülesandeks seatud maa kaitsedoktriini koostama laiapõhjalisena.

15 Ajateenistus mõjutab ohvitserkonna järelkasvu Kui tõhusalt suudame värvata noori ohvit seriks õppima? Vastust otsime kaitseuurin gute keskuse, KVÜÕA õppeosakonna, kvali teedigrupi ja teavitustöögrupi uuringutest.

18 Eesti rahvusliku sõjalise hariduse mõte

Ardi Hallismaa

Sisukord 32 Ämari lennubaasis sõidab tuletõrjeautode tipp Õhuväel on tegu suurte kiiruste ja võimsustega ning selle tõttu ollakse pidevas kokkupuutes ohtudega. Sestap on ka mõis tetav, et lennubaasidel peavad olema korralikud tuletõrje- ja päästeteenistused.

36 Manööversõja põhimõtted ja kergejalaväepataljoni rünnak Eesti näitel, II osa Kapten Eero Aija jätkab oma lõputööl põhinevas artiklis kirjeldamist, kuidas Eesti kergejalaväepataljon saab manööversõja põhimõtteid kasutades muuta oma kerguse tugevuseks.

Sõjalise hariduse arengu kavandamisel on mõistlik mõelda, milline peab see haridus süsteem olema kahekümne aasta pärast „Rahvusliku sõjalise hariduse mõttepaber 2030” põhjal.

43 Keemiarelv tänapäeval

20 Juhtimisest, sünonüümidest ja Clintonist ehk mis need sakslased siia puutuvad

46 Sõjaväeliste rinnamärkide kandmine

Süürias kasutatud keemiarelv sunnib meelde tuletama, mida see massihävitus relv endast kujutab ja millist ohtu kätkeb valedesse kätesse sattudes.

Mis ikkagi toimub sõjaväelise juhtimise õpetamises ehk vastuseks vanemleitnant Ott Laanemetsa eelmises Sõduris ilmunud arvamusavaldusele.

Sõduris nr 1 (70) 2013 ilmunud lindiga tee netemärkide kandmise tutvustuse jätkuks selgitatakse teiste sõjaväeliste rinna märkide kandmise põhimõtteid kaitseväe vormidel.

22 Steadfast Jazz tõi NATO tagasi Euroopasse

50 Logistikakool on meie sõjaväelogistika suunanäitaja

NATO reageerimisjõudude (NATO Response Force, NRF) sertifitseerimisõppus Steadfast Jazz on nii Eesti kui ka rahvusvahelise mee dia kajastatuim NATO õppus läbi aegade.

Kümme aastat on kaitseväe logistikakesku se logistikakool kandnud hoolt, et kaitse

25 Brigaadidest ja mitte ainult

30 Mobiiltelefoniga mudas ja vees Mobiiltelefon on meie kindel liitlane ka õppuste ajal. Milline aparaat võtta kaasa metsa?

55 Reservohvitseride laskevõistlus – mitte ainult laskmine ja võistlemine Eesti reservohvitseride kogu pakub liikme tele võimalusi kamraadidega kokku saada ning sõjalisi oskusi värskena hoida.

57 Eesti arenev kaitsetööstus maailmaareenil Eesti kaitsetööstuse liidu liikmed käisid septembris Londonis kõikide väeliikide tehnoloogilisi arenguid tutvustaval messil DSEI (Defence Security and Equipment International).

61 Admiral Salza meresõjanduslikud vaated tema loengukonspektide põhjal Teise maailmasõja eelse Eesti riigikaitse ühe olulisema meresõjandusliku hariduse edendaja ja maailmas tollel ajal tooni andnud meresõjanduslike teooriate vahendaja kontradmiral Hermann Salza lugu.

Väljaandja kaitseväe peastaap Toimetus Juhkentali 58, 15007 Tallinn Tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar e-post: ivar.joesaar@mil.ee, tel 717 1259 Keeletoimetaja Kairi Vihman Kujundaja Meelis Piller Trükitud AS-i Kroonpress trükikojas Kaanefoto Madis Veltman / kaitsevägi

Sõdur NR 5 (74) 2013

Riigikaitse arengukavas sätestatud 2. jala väebrigaadi moodustamise ning soomus manöövrivõime loomise otsused on püstita nud küsimuse – millised peaks olema meie uuendatud jalaväebrigaadid.

väes tegutsevad logistikud saaksid pädevat välja- ja ajakohast täiendusõpet.

Eesti uudised

Eesti miinijahtijat külastas Peterburis 13 000 inimest

merevägi

ATO 1. miinitõrjeeskaadri koosseisus Peterburis peatunud Eesti mereväe miinijahti jat Admiral Cowan külastas oktoobri teisel nädalavahetusel ligi 13 000 Peterburi inimest. See oli esimene kord ajaloos, kui Eesti mereväe sõjalaev sildus Venemaa sadamas. „Vastuvõtt oli Vene esindajate poolt väga sõbralik ja positiivne,” ütles miini jahtija Admiral Cowan komandör vanemleitnant Tanel Leetna. Lisaks ligi 13 000 linnakodanikule külastasid Cowanit ka Vene mereväe kõrged ohvitserid. 11. oktoobril külastas NATO miini-

tõrjeeskaadri mereväelaste esindus Piskarevski memoriaali, kuhu asetati pärg Leningradi blokaadis hukkunute mälestuseks. Nädalavahetusel said NATO riikide mereväelased tutvuda Peterburi vaatamisväärsustega ning pidasid Vene mereväelastega maha sõpruskohtumise jalgpallis. Lisaks Admiral Cowanile viibisid 10.–14. oktoobrini Peterburis sadamavisiidil Poola mereväe kaptenleitnandi Piotr Sikora juhitud NATO 1. miinitõrjeeskaadri koosseisus Poola lipulaev Czernicki ja miinitõrjelaevad Narcis (Belgia), Makkum (Holland), Rauma (Norra) ja Dillingen (Saksamaa).

Kaitseväe arstid alustasid teenistust Afganistanis

ktoobri eelviimasel nädalal alustasid Helmandi provintsis asuvas Camp Bastioni väli haiglas teenistust kaks Eesti kaitseväe arsti. Kaitseväe ühendatud õppeasutuste sõja- ja katastroofimeditsiini keskuses teenivate erakorralise meditsiini arsti kolonelleitnant Helena Rooni ja anestesioloog major Veronika Reinhardi teenistus välihaiglas Ühendkuningriigi meditsiiniüksuse koosseisus kestab kaks kuud.

„Helmandis teenimine annab arstile ainulaadse kogemuse, mida rahuaegses Eestis ei saa,” ütles major Reinhard. „Lahingus kannatanu süsteemne käsitlus ning traumapatsientide rohkus on see, mis arste siia teenima kutsub.” Enne operatsioonile suundumist läbisid kaitseväe arstid väljaõppe Ühendkuningriigis. Väljaõpe kulmineerus mitmepäevase harjutusega, kus arstid tegutsesid Camp Bastioni välihaiglale võimalikult lähedastes tin-

gimustes. Muuhulgas mängisid kannatanuid Afganistanis teeninud ja vigastada saanud Ühendkuningriigi kaitseväelased. Camp Bastioni haiglasse tuuakse ravile Helmandi provintsi lahingutes haavata saanud rahvusvaheliste julgeolekutagamisjõudude kaitseväelasi, Afganistani julgeolekujõudude sõdureid ja politseinikke ning kohalikke elanikke. Kaitseväe arstid on Camp Bastioni välihaiglas teeninud ka varem.

Euroopa sõjaväespordi juhid kavandasid Võrus koostööd lõuna kaitseringkond

Ü Sõdur NR 5 (74) 2013

lemaailmse sõjaväespordi nõukogu (CISM) juhid 29 Euroopa riigist osalesid oktoobri eelviimasel nädalal Võrus Kuperjanovi jalaväepataljonis korraldatud Euroopa sõjaväespordi konverentsil. 58 delegaati arutasid nelja päeva jooksul Euroopa sõjaväespordi ees seisvaid küsimusi ning said ülevaate osalevate riikide saavutustest ja proovikividest viimase aasta jooksul. Oma kaitseväelaste kehalise ettevalmistuse süsteemist tegi ettekande Taani delegatsioon, spordialadest oli sel aastal erilise tähelepanu all juudo, samuti said esindajad ülevaate sel aastal esmakordselt korraldatud sõjaväelaste paramängude kogemustest. Ülemaailmne sõjaväespordi nõu kogu (CISM) loodi 1948. aastal. Praeguseks ühendab see maailma suuruselt

teine spordiorganisatsioon 133 riiki, Eesti astus nõukogu liikmeks 1993. aastal. Sellest alates on kaitseväe sportlased sõjaväelaste Euroopa ja maailmameistri võistlustel võitnud 121 medalit. Alates 2006. aasta 1. veebruarist tegutseb staabi- ja sidepataljoni koosseisus

kaitseväe spordirühm, mille eesmärk on sporti kaitseväes ja ühiskonnas tervikuna populariseerida. Spordirühma kuulub praegu 19 tippsportlast, samuti võimaldab teenistus spordirühmas perspektiivikatel noorsportlastest ajateenijatel osaleda treeningutel ja võistlustel.

Õhutõrjepataljoni kaitseväelased tähistasid 1. oktoobri hommikul Tapa sõjaväelinnakus korraldatud pidulikul rivistusel väeosa 85. aastapäeva õhu tõrjekahuri Zu-23 aupaukude saatel. Õhutõrjepataljoni eelkäija õhu kaitse suurtükiväegrupp moodus tati 1. oktoobril 1928. aastal. 1934. aastaks oli väljaõppe saanud 181 õhutõrje suurtükiväelast ja 117 õhutõrje kuulipildurit. 1940. aastal väeosa likvideeriti ja selle relvastus läks Punaarmee kasutusse. 1992. aastal moodustati Eesti õhuväe koosseisus üksik raadio tehniline õhukaitsepataljon. Alates 2004. aastast paikneb väeosa Tapa sõjaväelinnakus ja allub Kirde kaitseringkonnale.

Lõppes XVI Balti õhuturbeharjutus 10. oktoobril lõppes NATO Balti õhuturbeharjutus, kus osalesid Prantsuse, Belgia, Leedu, Läti, Eesti ja Soome õhuvägede allüksused ja lennuvahendid ning NATO alluvusega juhtimiskeskused. Esimest korda juhi ti kogu õppust Ämari lennubaasist. NATO Balti õhuturbeharjutus BRTE XVI toimus Baltimaade õhuruumis 8.–10. oktoobrini. Balti õhuturbe sarja harjutusi viiakse läbi kolm korda aastas, iga kord on õppuse keskus ühes Balti riigis. Harjutuse eesmärk on harjutada Balti õhuturbes osale vate hävituslendurite koostööd Balti riikide õhuvägedega.

Eesti ja Soome koostöö Malis on tõhusalt käivitunud

Kaitsevägi saatis teele viimase Afganistani kontingendi

mari lennubaasist asus 3. novembril Afganistani teele viimane Eesti jalaväekompanii Estcoy-17 koos logistilise toetusüksusega NSE-16. Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras ütles kontingenti teele saates, et kuigi see on viimane Afganistani suunduv üksus, ei tohi ka sel rotatsioonil tähelepanu ja valvsust kaotada. „Lahkumine Afganistanist on oluline kogu ISAF-i operatsiooni jaoks, see nõuab täit tähelepanu ja kindlat fookust varasemast veelgi enam,” ütles Terras, rõhutades, et hoolimata viimase missiooni meeleolust tuleb tähelepanelikkus säilitada operatsiooni lõpuni. Estcoy-17 teenib Helmandi väekoondise manööverkompaniina kogu operatsiooniala piires ja paikneb koos logistilise toetusüksusega Camp Bastioni sõjaväe-

baasis. Kontingendi koosseisu kuulub ligi 150 kaitseväelast. Eesti on hakanud Afganistanist oma varustust ja tehnikat välja tooma. Praeguseks on esimesed Sisu XA-180 soomukid jõudnud Karāchi sadamasse, kus need laaditakse laevadele ja toimetatakse Ühendkuningriiki. Operatsiooni lõpuks toob kaitsevägi koju kõik soomukid ja olulise osa tehnikast. 29. oktoobril eemaldasid Camp Bastionis kaitseväe juhataja kindralmajor Terras ja Afganistanis teenivad kaitseväelased risti ja plaadi langenute nimedega mälestusmärgilt, mis tuuakse Eestisse ja püstitatakse Paldiski lähedusse. Julgeolekuvastutus Afganistanis antakse 2014. aastal üle kohalikele üksustele. Kompanii pöördub koju tagasi 2014. aasta suvel. Pärast jalaväekompanii väljatulekut jäävad Afganistani veel toetusüksused ja staabiohvitserid.

Eesti ajateenijad tegid Leedu õppusel vastutegevust

ahipataljoni jaanuaris teenistust alustanud jalaväerühm tegi alates 25. oktoobrist Leedus, Pabradė harjutusväljal korraldatud kuuepäevasel maaväe õppusel Strong Uhlan Suurvürstinna Birute motoriseeritud jalaväepataljonile vastutegevust. „Ajateenijate rühma osavõtt rahvusvahelisel õppusel on tunnustus meie väljaõppele. Meie ajateenijad on Leedu õppusel ainus tulevastest reservväelastest komplekteeritud allüksus, kes elukutselistega mõõtu võtab,” ütles vahi

pataljoni ülem major Kaido Sirman. Leedu maaväe õppuse Strong Uhlan eesmärk oli saavutada ühe pataljoni lahinguvõime ning harjutada Leedu ja Eesti maaväe üksuste sõjalist koostööd. Lisaks ajateenijatele harjutavad Leedu brigaadi koosseisus koostööd staabiohvitserid. Leedu kaitseväelased on varem osalenud Eesti õppusel Kevadtorm. Sel kevadel tegid koos Scoutspataljoniga Eesti ajateenijate jalaväepataljonile vastutegevust Leedu luurerühm ja Ühendkuningriigi kompanii.

Sõdur NR 5 (74) 2013

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras kohtus 9. oktoobril Soome kaitseministri Carl Haglundiga, kelle ga arutas Eesti ja Soome kaitseväge de käimasolevaid ja kavandatavaid koostööprojekte. Kaitseväe juhataja ja minister Hag lund kinnitasid, et kuu aega tagasi alanud Eesti ja Soome kaitseväelaste koostöö Euroopa Liidu väljaõppemis sioonil Malis on tõhusalt käivitunud. Eesti, Soome ja Rootsi panustavad Mali väljaõppemissiooni kuueliikme liste meeskondadega, samuti kuulu vad Põhjala-Balti väljaõppeüksusesse Läti ja Leedu instruktorid. Kohtumisel arutati ka võimalike uute ühishangete korraldamist. Kaitseväe juhataja kutsus Soome üksusi osalema õppusel Kevadtorm.

Ardi Hallismaa

Õhutõrjujad tähistasid aastapäeva kahuripaukudega

Maailm

arhiiv

Iisrael jätkab Merkava tankide tootmist

aatamata sellele, et Iisrael ka vatseb vähen dada soomus vägede arvu, tellib riik juurde Merkava Mk IV tanke. Iisraeli kaitseminister Moshe Ya’alon ütles, et kavat seb jätkata vaatamata eelarvepiirangutele Merkava tankide tootmist. Tema sõnul ei näe ta tankiprogrammis üksnes sõjalist poolt, vaid ka majanduslikku, sotsiaalset ja rahvus likku külge, sest nimetatud tööstus pakub tööd. Merkava Mk IV-dele ei tehtud 2012. aastal pakkumist seetõttu, et kaitse-eel

Euroopa Liit piirab relvamüüki Egiptusesse

Euroopa Liidu liikmesriigid leppisid kokku relvade, mida „saaks kasutada riigisises teks repressioonideks”, eksportimise peatamises Egiptusesse. Tegu on peaaegu täieliku relvaembargoga. Otsus võeti vastu Euroopa Liidu Nõukogu 21. augustil peetud erakorralisel istungil Brüsselis. Liikmesriigid leppisid kokku „igasuguste vägivallaaktide hukkamõistmise kõige selgemal viisil”, lisades, et „käesolevad Egiptuse julgeoleku vägede operatsioonid on olnud ebaproport sionaalsed ja lõppenud vastuvõetamatult paljude surnute ja haavatutega”. Ekspertide hinnangul on aga Euroopa Liidu Nõukogu samm pigem sümboolne, võttes arvesse Eu roopa Liidu liikmesriikide turuosa Egiptuse relvaimpordist. Sõdur NR 5 (74) 2013

Türgi mõistis endise staabiülema eluks ajaks vangi

Türgi endine staabiülem Ilker Basbug mõisteti 5. augustil Istanbuli kohtus koos 16 teise kahtlusalusega eluks ajaks vangi süüdistatuna riigipöördekatse kavanda

arve kinnitamine lükkus edasi. Iisraeli uus mitme aastane kaitsekava näeb siiski ette maavägede rolli vähenemist ja pühendumist õhusüsteemidele. Kava osa näeb ette M60 põhjal ja Merkava Mk 1 tankide teenistuse lõpetamist, mistõttu analüütikud näevad ka Mk IV tootmise vähendamist. Ya’aloni sõnul aga vajas tankivägi uuendusi ja seetõttu va hetatakse vanad tankid uute Merkavate vas tu välja. Ta lisas, et kuna riik ei taha kaotada tehnoloogilist võimekust, siis kavatsetakse igal aastal hankida uusi Merkava tanke.

mises. Kokku mõisteti süüdi 254 inimest. Kohus leidis, et „relvastatud terroristlikuks organisatsiooniks” peetud Ergenekoni võrgustik kavandas kukutada praeguse Õigluse ja Arengu partei (AKP) valitsuse. Üle viie aasta kestnud protsessides mõisteti süüdi nii erruläinud ohvitsere, ajakirjanikke, akadeemikuid, juriste, kirjanikke, poliitikuid, julgeolekuülemaid kui ka kriminaalse taus taga inimesi. Süüdistatud 275 inimesest mõisteti õigeks vaid 21. Kaitseadvokaadid kavatsevad otsuse edasi kaevata. Kui kohus karistusi ette luges, oli politsei sunnitud kohtumaja ees valitsuse vastu protestivate kodanike ohjeldamiseks kasutama pisargaa si. 2007. aastal Istanbuli äärelinnast leitud relvavaru viis juurdluseni, mille käigus leitud dokumendid viisid isikuteni, kes nimetasid end Ergenekoni (türgi rahvuslikus mütoloogias tähistab see nimi Kesk-Aasias asuvat orgu, kus alistatud turgi rahvad pea varju leidsid) toetajateks. Süüdimõistetuid karistati Ergenekoni kuulumise eest, illegaal sest relvade omamisest kuni AKP vastase relvastatud ülestõusule õhutamiseni. Lisaks mõisteti nad süüdi lõhkeainete hankimises,

nendega varustamises ja teiste õhutamises lõhkeainete abil kuritegusid sooritama. Türgi peaministri Recep Tayyip Erdogani kriitikud süüdistavad teda riigipöördekatse ettekäändel opositsiooni mahasurumises, tema toetajad aga tervitavad jõupingutusi sõjajõudude ohjeldamiseks riigi poliitikas. Türgi armee on alates 1960. aastast viinud läbi kolm riigipööret.

USA armee kavandab suuri eelarvekärpeid

USA armee kavatseb järgmise viie aasta jooksul läbi viia suuremad kärped. Kärpeid puudutavas dokumendis on öeldud, et kogusummat kindlasti vähendatakse ning armee ülesanne on selgitada, millistes valdkondades seda teha, et säilitada valmisolek. Ekspertide hinnangul ei tooda esialgses kärpekavas otseselt välja, millised struktuurimuudatused see kaasa toob, kuid armee staabiülema kindral Ray Odierno sõnul tuleks leida tasakaal võimsuse, valmisoleku ja moderniseerimise osas. Praeguste plaanide kohaselt kavatsetakse vähendada armee aktiivset isikkoosseisu 490 000 ja reservväelasi 550 000 sõdurini. Siiski on võimalus, et isikkoosseisu vähen datakse veelgi.

Venemaa lükkas MiG-35 ostu edasi, kuid tellis MiG-29SMT-d

Venemaa kaitseministeeriumi allikate and metel lükati 37 MiG-35 hävitaja 860 miljoni euro suurune tellimus rahandusministee riumi palvel edasi. MiG lootis hävitajate tellimuse saada 2013. aasta keskpaigaks. Vene kaitseministri asetäitja Juri Borissovi sõnul ei ole edasi lükkamise põhjused rahalised, vaid seisnevad tööstuse ja tehno loogia puudulikus valmisolekus. Tellimuse edasilükkamine on MiG-i jaoks kahtlemata löök. MiG-i kodumaine konkurent Sukhoi on samal ajal olnud edukas lennukite müügil nii kodumaisele kui ka välisturule. Boris sovi sõnul korvatakse MiG-35 tellimuse edasilükkamine sellega, et ostetakse 16 MiG-29SMT-d, mis läheb maksma umbes 370 miljonit eurot.

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (august-oktoober 2013)

10 3

1 7

1,76%-ni

Boeing tahab Poolale helikoptereid müüa

Boeing soovib Poolaga kaubandussuhteid süvendada, pakkudes riigile müüa oma AH-84 Apache’i ja CH-47 Chinooki helikop tereid. Nimelt on ettevõte teadlik Poola rel vajõudude moderniseerimise 2013.–2022. aastate plaanist, mille kohaselt soovib riik soetada 70 helikopterit asendamaks vana nevaid Mil Mi-8/17 ja Mil Mi-14 mudeleid. Poola pikaajaline kaitsetööstuse programm vajab suure tõenäosusega kohalikku kaasa tust. Boeingi Kesk- ja Ida-Euroopa turgude presidendi Henryka Bochniarzi sõnul hindab Boeing Poola inseneride tehnilisi ja tootmisvõimeid ning usub, et koostöös riigi kaitsetööstusega on võimalik välja arenda da uusimaid tehnoloogiaid.

India süüdistab Pakistani oma sõdurite tapmises

India süüdistas 8. augustil Pakistani armee erivägesid viie India sõduri tapmises vaidlusalusel Jammu ja Kashmiri piirkonna piiril. India kaitseministri sõnul on selge, et rünnaku korraldasid just Pakistani väed, sest mitte miski ei toimu Pakistani kontroll joone poolel ilma Pakistani armee toetuse, abi, kaasa aitamise ja tihtipeale otsese osa luseta. Pakistani välisministri sõnul on India süüdistused alusetud, sest Pakistani väed pole kinnitanud ühtki tulevahetusintsidenti, mil võiks sellised tagajärjed olla.

Hispaania kiirendab vägede väljatoomist Afganistanist

USA jättis õppuse Egiptuses ära

USA president Barack Obama teatas 15. augustil, et käesoleva aasta lõpus Egiptuses toimuma pidanud õppus Bright Star jäetakse ära seoses riigis puhkenud vägivallalainega. USA kaitseministri Chuck Hageli sõnul on USA Egiptusele selgeks teinud, et Egiptuse valitsus peaks hoiduma vägivallast, austama kogunemisvabadust ja liikuma kõikehõlmava poliitilise ülemineku suunas, kuid viimased arengud näitavad, et neid põhimõtteid pole järgitud. USA kaitseministeerium jätkab tema hinnan gul suhtlemist Egiptusega, kuid vägivalla jätkumine on kahjulik kahe riigi vahelisele kaitsekoostööle.

Bulgaaria sõlmis Vietnamiga vastastikuse mõistmise memorandumi Vietnami ja Bulgaaria vahel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumi eesmärk on parandada kahe riigi vahe list koostööd kaitsetööstuse valdkonnas. Leping sõlmiti 19. augustil Sofias Bulgaaria kaitseministri Angel Naydenovi ja tema Euroopa ringreisil oleva Vietnami kolleegi kindral Phung Quang Thanhi vahel. Vastas tikuse mõistmise memorandum näeb ette kahe riigi koostööd täpsustamata tööstus valdkondades ning teabe ja tehnoloogia vahetamises. Samuti kavandatakse ühiselt sõjaväe õppusi ja terrorismivastast võitlust. Et mõ lemad riigid toetuvad suuresti nõukogude/ Vene päritolu tehnikale, siis eeldatakse, et peamiselt hakkab Bulgaaria pakkuma Vietnamile tehnika hooldusteenust, varuosi ja väljaõpet. Nõnda kavatseb Vietnam parandada oma nõukogude tehnikale toe tuva Rahvaarmee tegevustõhusust. Samuti annab koostöö Bulgaariale võimaluse laien dada oma sõjalist eksporti.

miljardit eurot on Jaapani kaitseminis teerium palunud 2014. aasta kaitseeelarveks. 3%-line kaitse-eelarve kasv oleks viimase 22 aasta suurim. 1992. aasta kasv oli 3,8%. Viimased 10 a on Jaapani kaitse-eelarve üha vähenenud.

7,2%

võrra langeb Prantsusmaa kaitse-eelar ve ajavahemikul 2014–2019, kui võtta arvesse inflatsiooni. Prantsuse kaitse ministri Jean-Yves Le Drieni avaldatud kuue aasta plaanis on välja toodud, et kaitsekulutused jäävad ajavahemikul 2013–2016 samaks 31,38 miljardi euro juures, tõustes pisut 2017. aastal 31,56 ja 2018. aastal 31,78 miljardini ning lõpuks 32,51 miljardi euroni 2019. aas tal. Kuigi nominaalselt tõuseb kaitseeelarve alates 2018. aastast 1% võrra, siis reaalselt väheneb see ajakirja IHS Jane’si hinnangul 7,2%. Arvutuse aluseks on võetud IHS Global Insighti hinnang, et inflatsioon on ajavahemi kul 2014–2019 keskmiselt 1,9%.

uut Mil Mi-8 hüüdnimega Hip heli kopterit tellis Venemaa, makstes nende eest 283 miljonit eurot. Leping Venemaa kaitseministri asetäitja Juri Borissovi ja Venemaa Helikopterite peadirektori Dmitri Petrovi vahel sõlmiti Borissovi külastusel Ulan-udes asuvasse lennundustehasesse. Mi8AMTSh on uuendatud, soomustatud ja valikuliselt relvastatav versioon Mi-8 helikopterist. Rahvusvaheliselt müüak se sama marki helikopterit Mi-171Sh nime all ning neid on varem endale soetanud Horvaatia, Ecuador ja Peruu.

Sõdur NR 5 (74) 2013

Hispaania kaitseministri Pedro Morenési sõnul peaks riik oma väed käesoleva aasta septembri lõpuks olema Lääne-Afganista nis asuvast Badghise baasist välja viinud. Aasta lõpuks jääb riiki 200–300-liikmeline isikkoosseis, mis on palju väiksem algselt kavandatud 750-st. Hispaania vägede koos seis ulatus Afganistanis veedetud kümnendi jooksul 1550 liikmeni. Morenési hinnangul on vägede ümberpaigutamine sujunud edu kalt, kuid peab samas seda missiooni üheks keerulisemaks osaks, sest „igal tehtud veal võivad olla soovimatud tagajärjed”. Ta kiitis

Afganistani missioonil Hispaania kolme Eu rocopter AS665 Tiger HA-28 ründehelikop teri rolli, mis tema sõnul andsid „erakord selt hoiatava” elemendi iga rünnaku vastu vägede ümberviimisel Herati.

SKT-st langetati Poola kaitsekulu tusi, kui Poola valitsus võttis vastu kärpekava. Kärbete põhjus on kasvav defitsiit ja aeglane majanduskasv 2013. aasta esimeses pooles. 2001. aastal vastu võetud Poola kaitsejõudu de moderniseerimise kavas nähti ette kulutada 1,95% SKT-st riigikaitsele. Kaitseministeeriumi eelarve on nüüd 6,6 miljardit eurot, mis reaalarvudes tähendab kaitsekulutuste vähendamist 3% võrra 2012. aastaga võrreldes.

ARVAMUS

Aitäh kultuuri eest! Pikaajalise KVÜÕA õppejõu kogemusega autor pakub oma arenduse kaitseväelise juhtimise teemalisse mõttevahetusse.

Sõdur NR 5 (74) 2013

uhtimisalane diskussioon on kaitseväes olnud pidevalt kuum teema. Sellest on räägitud suitsunurgas, pidulauakõnedes, konverentsidel ja riigikaitse arengukava rakenduskava või nt kaitseväe juhataja teabepäevadel. Juhtimise liikidest ja meetoditest on kirjutatud erinevatel viisidel, eri vormides ja kohtades. Kas meil on nüüd ühine arusaam? Nii ootamatu (ja kaheldav) kui see ka on, aga väidan, et Eesti kaitseväes on see olemas! Me kõik ju tunnistame lühipostulaate nagu otsuste läbipaistvus, teenistujate sisuline kvalifikatsioon, tublide ergutamine, töö kvaliteet ja suhtlemise avatus (ausus). Ühisseisukohti on veel. Samas kuuleb argiteenistuses porinat ja nurga taga siunamist, et ikka ja jälle ei järgita „meie juhtimisfilosoofiat”. Konstateeritakse, et vastses sisemäärustikus deklareeritud kaitseväe põhiväärtused on tühiloosungid. Need on karmid tähelepanekud, kriitilised etteheited ja tõsised üldistused, ning ma võtan endale julguse väita (ehk jällegi pisut vastu ootusi), et tõesti, neid postulaate ja väärtusi ei järgita! Täpsemalt, ja olles adekvaatsem ning õiglane – nende täitmist ei järgi kõik. Võtmeküsimus on MIKS? (ja pisut hiljem ka KES?). Tegin 2012. aasta lõpus auditi juhtimisalastest kontseptsioonidest, mida sel hetkel kaitseväes oli nimetatud, ning loetlesin viis nimetust. Praeguseks pole see muutunud. Ei oskakski esmapilgul seisukohta võtta selle numbri suhtes, aga süüvimine toob vaid ühe järelduse: see on kontseptsioonide paljusus, mis mõjub kokkuvõttes hoopis segadust tekitavalt, mitte ühtset suunist andvalt. Kujutlege sarnast olukorda lahingukäsu andmisel: ülem esitab teile plaani, mis sisaldab viit lahingukavandit – kas pole see keeruline? Lisaks peab iga kavand (kontseptsioon) sisaldama ka täideviimise detailsemat kirjeldust, ning seal te olete – uppumas nõuetesse, mis ei loo omavahel süsteemset tervikut ning mõjuvad

Enno Mõts Kolonelleitnant Kirde KRK ülem

kokkuvõttes infomürana. Üldise orientatsiooni hoidmiseks on neid lihtsam eirata ... Ehk olete kuulnud lugu anastatud „barbarrahva” tänulausest: „Lõpuks ometi toodi meile kultuur!” Justkui seda enne polnud … Samuti on mõru irooniline lugeda üleskutset, et Eesti kaitsevägi peab looma endale „kõrge organisatsioonikultuuri”. Mida see tähendab? Esiteks: kas keegi on defineerinud, MILLIST organisatsioonikultuuri kaitsevägi endale tahab (s.o kriteeriumi põhine tüpoloogia koos indikaatoritega)? Ja teiseks: kas on koostatud tegevuskava selleni jõudmiseks? Tõepoolest, meil on väärtuspõhised eesmärgid, aga puudub nende rakenduskava ja kontrollimehhanismid.

Mis pildil puudub? Kõigepealt kritiseerin seda, et lisaks märgitud „kõrgele organisatsioonikultuurile” propageeritakse kaitseväes inimesekeskset, ülesandekeskset, väärtuspõhist ja kvaliteedijuhtimist (viimast eelkõige õppeasutuse kontekstis). Samas puudub nende vahel süsteemne suhestus. Lühidalt: tegemata on n-ö ülesande analüüs, mis liidaks nendevahelised samasused (s.o likvideeriks dubleeringud), tooks välja ja pingereastaks erisused, elimineeriks vastuolud ja prioritiseeriks käitumisjuhised – puudub sünteesitud tulem! Oma eelmisel ametikohal viisin teenistujate seas läbi seminari õpitud abitusest, milles esitasin neile kaks arutlus küsimust. Uurisin, mis soodustab KVÜÕA õppurite õpitud abitust ja nad loetlesid kadettide nõrka kodukasvatust, eelneva koolitee lohakust, ajateenistuse

halba mõju ning siis ka nn musta lamba olemasolu kursusel, kes teisi alla veab. Mu teine küsimus oli suunatud töötajate õpitud abituse allikatele, ning vastuseks nimetati halba administratsiooni, piiravaid regulatsioone, saamatuid õppureid ning nõrku ülemaid. Nüüd küsin ma sinult, lugeja, kas midagi on nimekirjast puudu? Tunnistan, et toonases seminaris ei olnud mul kavas selle usutlusega kedagi lõksu vedada – avastus oli üllatus mulle endalegi. Nimelt ei näinud vastajad kordagi viga iseendas! Välistatud oli, et nad ise võivad õppureid kammitseda või et nad ise on loobunud võitlemast „kurja süsteemiga”. Seega ongi mu teine kriitikanool suunatud nutja-kaitseväelaste vastu, kes virisevad, et kõik asjad on korrast ära ning puudub visioon ja seetõttu on arukad inimesed teenistusest lahkunud. Sellise retoorika kasutaja ütleb esmalt, et ta ise pole eriti tark (kuna on veel jäänud), ja teiseks demonstreerib oma destruktiivsust. Positiivse ja lahendust pakkuva lähenemisega jõuab aga hoopis teisele üleskutsele: visiooni saab luua ka ise! Kas isemõtlemist, isevastutamist ja omaalgatust me siis ei taotlegi? Siiani eksisteerib arusaamatus alluva tegevusvabaduse ja ülema suuniste omavahelise piiri asukohast. Tihti on kuulda porinat, et oodatakse rohkem juhiseid tegutsemiseks, teisalt torisetakse, et ülem annab liigseid detaile, ning võiks siis juba ise allüksuse ülema kohale asuda. See on tõesti intrigeeriv ja ehk isegi delikaatne teema, aga probleem tuleb sellest, et ülem ega alluv pole endale selgeks teinud oma vastutuse ja kohustuste rolli. Kriitika sihtmärk on juhud, kus ülema juhised on pigem õhutuskõned, ilma sisuliste suuniste ja prioriteetideta, või ei anna need süsteemset ega terviklikku tegevuskava, tuues välja vaid üksikuid kilde. Etteheited alluvate kohta puudutavad aga nende analüüsinõrkust tuvastamaks tulenevaid ülesandeid.

Vastus on peeglis olemas Samuti tõlgendatakse valesti eelnimetatud juhtimiskontseptsioone, täpsemalt – arvatakse sisu pealkirja järgi. Kannatage välja (loodetavalt neisse süüvides) mu järgmised näpuvibutused:

AS Sebe hakkab kaitseväe soomukeid hooldama ja remontima

aitseväe logistikakeskuse ülem kolonelleitnant Kalev Koidumäe ja AS Sebe juhatuse esimees Kuldar Väärsi allkirjastasid 29. oktoobril kaitseväe soomukite remondi ja hoolduse hankelepingu. Hange hõlmab 140 kaitseväe soomukit, remondimakse hinnaks on arvestatud 2,5 miljonit eurot aastas, nelja aasta peale kokku 10 miljonit eurot. Logistikakeskuse ülema kolonelleitnant Kalev Koidumäe sõnul on hange oluline samm riigikaitse strateegia elluviimisel ning aitab vabastada kaitseväe ülesannetest, mis ei ole sõjalise kaitsega otseselt seotud. „Remondi ja hoolduse hanke võit näitab, et kodumaised ettevõtted on konkurentsivõimelised ja suudavad täita sõja ajal riigikaitselisi ülesandeid,” ütles Koidumäe. Riigikaitse strateegia kohaselt arendab kaitsevägi välja vaid need sõja ajal vajalikud toetavad võimed, mida pole võimalik ega otstarbekas tagada ametkondadevahelise koostöö, lepinguliste suhete või sundkoormiste kaudu.

Logistikakeskuse läinud aasta lõpus välja kuulutatud hanke mitmevoorulise ettevalmistamise käigus esitasid lõpuks 8. juulil logistikakeskuse hankekomisjonile oma pakkumise AS Sebe, AS Baltflex ja Patria Land Services OY. 26. augustil kuulutas hankekomisjon pärast pakkumiste hankenõuetele vastavuse kontrollimist kõigi kolme firma pakkumised nõuetekohaseks. Seejärel toimusid pakkujatega läbirääkimised, mille põhjal otsustati hanke võitja. Vabariigi valitsuse poolt 2010. aasta 30. detsembril kinnitatud riigikaitse strateegia kohaselt vabastatakse kaitsevägi sõjalise kaitsega otseselt mitteseotud administratiiv- ja toetusülesannetest, et kaitsevägi saaks keskenduda üksnes sõjaliste võimete arengule. Samuti paneb strateegia paika põhimõtte, et kaitseväes arendatakse välja ainult need sõjaajal vajaminevad funktsioonid, mida ei ole võimalik või otstarbekas tagada ametkondadevahelise koostöö, lepinguliste suhete või sundkoormiste kaudu.

Sõdur NR 5 (74) 2013

inimesekeskne juhtimine ei võrdu isikupõhisusega; ülesandekeskne ei tähenda alluvale piiramatut tegevusvabadust; väärtuspõhisus ei seisne sõnades, vaid tegudes; kvaliteedijuhtimine ei keskendu struktuuride korrastamisele, vaid protsesside juhtimisele. Mis peaks olema järgmine samm ühtse juhtimiskontseptsiooni loomiseks Eesti kaitseväes? Lugeja on teadlik, et probleemi saab lahendada passiivselt või aktiivselt. Esimest käitumismustrit iseloomustab lahenduse ootama jäämine à la „Küll kord Kalev jõuab koju …” See on lootuseleeki alalhoidev, aga ei kaasa tegutsemist. Teine tegumood pole nii ühese karakteristikuga. Nimelt võib aktiivselt tegutseda kas läbi pideva küsimise („Millal see Kalev siis tuleb?”), või pakkuda hoopis enda lahenduskäik probleemi kõrvaldamiseks. Viimane on soovitud aktiivsus, mida kaitsevägi oma juhtimisfilosoofias propageerib. See on püsitoiminguline mall-sooritus, kus ülemale esitatakse probleem koos võimalike lahenduskäikudega ning omapoolse argumenteeritud soovitusega. Aga lisaks eelnimetatule tooksin välja veel ühe käitumise jaotuskategooria. Nimelt saab tegutseda ennetavalt või reageerivalt. See jaotis on üle passiivsuse-aktiivsuse suhte, ja ideaalis peaks meie püüdluseks olema ennetav aktiivsus omapoolse lahenduskäiguga. Seega kutsun teid üles mitte jääma ootama, vaid kujundama ja esitama oma arusaama juhtimiskultuurist, toetades seda faktilise argumentatsiooni, mitte emotsiooniga. Puu ei kasva ladvalehtedest, vaid tänu juurte ja lehtede koostööle. Vaadake peeglisse oma käitumise (juhtimise) osas ning hakake tegema oma otsuseid väärtuspõhiste valikutega. Olge valmis oma ülematele esitama sisulisi põhjendusi ja pidage meeles, et ülema vead pole vabanduseks alluvate lõtvusele! Samuti arvan, et kaitseväe põhiväärtused tuleb lahti kirjutada, kuna need on mitmeti ja endile vasturääkivalt tõlgendatavad, ja vajadusel ümber sõnastada. Eriti tänuväärne oleks algatus organisatsioonikultuuri tüpoloogia kujundamiseks. Käesolevaga teen ettepaneku mõlema teema ette võtmiseks KVÜÕA lõputöödena, esimene kõrgharidusastmes ja teine magistritöö raames, ning kuulutan, et olen valmis (lausa huvitatud) nimetatud töid juhendama.

Ardi Hallismaa

fookus

Kaitseliidu tugevus on selle unikaalsus Kaitseliidu ülema, brigaadikindral Meelis Kiili sõnul asus Kaitseliit kohe talle riigikaitse arengukavaga ülesandeks seatud maakaitsedoktriini koostama laiapõhjalisena, sest Kaitseliidus on esindatud läbilõige kogu Eesti ühiskonnast.

e võtsite läinud aasta 17. detsembril Kaitseliidu juhtimise üle organisatsioonile ja Eesti riigikaitsekorraldusele huvitaval ajal. Valmis oli saanud riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022, mille valitsus tänavu 24. jaanuaril ka kinnitas. Kuidas on mõjutanud see dokument teie esimest aastat Kaitseliidu ülemana? Naljaga pooleks – oleksin tahtnud Kaitseliidu ülemaks saada kas palju varem või palju hiljem. Aeg on keeruline, aga huvitav. Uued proovikivid muudavad töökoormuse väga suureks. Aga ma ise võtsin selle koha vastu ja me teeme oma parima. Aastat võib lugeda kordaläinuks.

Sõdur NR 5 (74) 2013

Kuidas mõjutavad tehtavad muudatused teie hinnangul Kaitseliidu valmidust aregukavas püstitatud ülesannetel toimetulemisel? Arengukava ei muuda Kaitseliidu unikaalset olemust. Kaitseliit on vabatahtlik organisatsioon, mis toodab, kui nii sobib öelda, riiklikku julgeolekut. Riik on esitanud vabatahtlikele teatud tellimuse, seda me täidame ja selleks antakse meile ressurss. Teisalt hoiab traditsiooniline kollegiaalne pool, see terve talupojamõistus meid ree peal ega lase lollusi teha. Kaitseliit on altpoolt, kodanikualgatusena loodud organisatsioon. Kodanikualgatus tuleb läbi vabatahtlike juhtorganite ja vabatahtlike delegaatide. Sellel on vabakonna tunnuseid, samas peavad meie sõjalised võimed vastama kehtestatud standarditele. Ütleksin, et peame vastama rahvusvahelistele standarditele ja selleni me ka jõuame. Unikaalsuses on Kaitseliidu tugevus. Me oleme, kas teadlikult või mitte, ol-

Ivar Jõesaar major

nud ettenägelikud. Kui vaatame maailmas ja eriti Lääne-Euroopas valitsevaid suundumusi, siis aina rohkem on näha tendentse, et vabatahtlikele pannakse riigi ülesandeid, mis eelnevalt on olnud riigi monopol. Näeme, kuidas kaitsekulutusi vähendatakse ja samas räägitakse targast kaitsest, kus vähemaga tuleb teha rohkem, mistõttu püütaksegi anda vabatahtlikele eespoolmainitud elutähtsaid ülesandeid. Me oleme Eestis mingil määral pioneerid, teerajajad ja eeskuju teistele, sest meil on vabatahtlik riigikaitseülesande võtmine traditsioon ja ühiskonna poolt tunnetatav vajadus. Meie tugevus on, et oleme altpoolt kasvanud ja meil on tahe seda organisatsiooni edasi hoida. Mil määral on vaja muuta kehtivat seadusandlust, et viia Kaitseliidu tegevus kooskõlla uute kohustustega? Meie elu reguleerib põhiliselt Kaitse liidu seadus, sinna on muudatusi vaja sisse viia minimaalselt. Teised seadused, ka kaitseväe korralduse seadus, puudutavad meid vähem. Loomulikult oleme teinud ülevaate, mida see meile kaasa võib tuua, aga kuna kaitseväe korralduse seaduse muutmise eelnõu on saadetud riigikokku ja me oleme osa üldisest süsteemist, siis meie asi on oodata tulemit ja osaleda Kaitseliitu puudutavate küsimuste lahendamises. Kaitseliit valmistab ette sõjalise väljaõppega üksusi, aga ka teisi kompetentse kandvaid Kaitse liidu üksuseid, ja nende täitmiseks pole vaja Kaitseliidu seadust oluliselt ümber teha.

Kas uue arengukava käivitamisega muutub oluliselt ka Kaitseliidu struktuur? Maakaitse on territooriumi kaitse ja Kaitseliit ongi üles ehitatud territoriaalselt. Igas maakonnas, Hiiumaa välja arvatud (seal on malevkond), tegutsevad malevad ja see ei muutu. Kui me räägime sõjaaja juhtimisest, siis sinna tulevad juurde ringkonnad, aga kollegiaalses juhtimises ei muutu midagi. Territoriaalkaitse tähendab, et me oleme igal pool, me oleme igas vallas. Kaitseliit on olemas nii rahu, kriisi kui ka sõja ajal. Meie 16 malevat annavad teatud arvu sõjaaja üksuseid ja muid Kaitseliidu üksusi. Me peame kasutama oma laiapindsust ja kujundama oma üksused ülesandepõhiselt. Kodukogukond, -maakond – seal on Kaitseliidu põhiülesanded. Arengukava püstitab Kaitseliidule ülesande liikmeskonna kasvatamiseks kümne aastaga 30 000 liikmeni. Kas see on täidetav olukorras, kus mõnes väiksemas maakonnas öeldi juba läinud kümnendi lõpus, et kõik vastutusvõimelised mehed on Kaitseliidus? Teatud maakondades on see nii, aga suurtes linnades ja tõmbekeskustes pole. Miks ei peaks olema see eesmärk täidetav, kui sõja eel oli Kaitseliidul koos naiste ja lastega üle 100 000 liikme? Kui me töötame inimeste ja nende teadlikkusega, tekib ühiskondlik surve. Samas ma möönan, et võib-olla peame selle arvu saavutamiseks üle vaatama oma tegevust ja organisatsiooni atraktiivsemaks muutma. Aga 30 000 on saavutatav. Paljud on läinud linnadesse, aga teisalt näeme ka vastupidist liikumist, kui tullakse kodukohta tagasi. Eestlastele on omane päritolukoha tunnetus. Ka tõmbe keskustes või Rootsis, Soomes töötajad on end Kaitseliidus arvele võtnud ikkagi oma kodukohas. Teiseks aga julgen väita, et meie ühiskond ei tunneta praegu veel riski või ohtu. Meil on mulje, et elame väga turvalises keskkonnas. Aga kui see muu-

Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili on veendunud, et tänu ajaloost päritud ainulaadsusele on Kaitseliit juba praegu valmis ületama neid proovikive, mida kulutuste kokkuhoiu ja riigikaitseülesannete delegeerimise teele asunud nn vana Euroopa riikides alles kavandatakse. ardi Hallismaa

tub – ja seda ei saa välistada –, võib ka ohutunne hüppeliselt kasvada. Väidan, et siis hakkavad inimesed väärtusi ümber vaatama. Siis on kodu ja riigi kaitsmine teadvuses jälle esikohal. Me ei tohi lasta tekkida uinutaval tundel, et on saabunud tuhandeaastane rahu. Ei ole! Vaatame tõele näkku: maailm meie ümber on kuri, olukord halveneb. Tundub, et julgeolekuriskid on meist väga kaugel, aga tänapäeva globaliseerunud maailmas oleme väga haavatavad, kui laseme oma tähelepanul hajuda. Jälgige uudiseid! Me ütleme, et vahetu oht on väike, aga keegi ei ütle, et see on olematu. Me peame oleme valmis, kui see oht kasvab, oma iseolemist kaitsma.

peame hakkama rohkem ja rohkem inimesi ette valmistama. See võibki muuseas Kaitseliidu ülesanne olla. Kui üha rohkem naisi soovib Kaitseliiduga liituda, siis meie vaim on selleks valmis. Kaitseliit on kogu kevade ja suve koostanud oma edasise tegevuse aluseks saavat maakaitsedoktriini. Kas see dokument on valmis laiemaks tutvustamiseks? Doktriiniloome esimene etapp on lõpetatud. Doktriin on märgatavalt laiem kui üks dokument. See on teadmiste kogum, põhimõtete seadmine, kultuuri loomine. Mu esmane ambitsioon oli, et alustame kohe organisatsiooni doktriinist. Sain üsna pea aru, et kui puudub üleüldine ühendav doktriin, mis paneb paika sõjalise ja kõikehõlmava kultuuri ja filosoofia, siis me võime seda organisatsioonidoktriini küll kirjutada, aga esmalt on vaja midagi, mis sidustab kõik doktriinilised publikatsioonid, luues sellega eelduse, et tegutsetakse ühtses

Sõdur NR 5 (74) 2013

Kaitseliidus on alati leitud võimalusi kogu n-ö kaitseliitliku pere rakendamiseks. Kuivõrd võivad uued proovi kivid mõjutada naiskaitseliitlaste arvukamat tulekut lahinguüksuste ridadesse? Mina pooldan seda. Me peame and-

ma kõikidele inimestele võrdsed võimalused. Kui naiskaitseliitlane on samade standardite alusel ette valmistatud, siis milles küsimus. Kaitseliit on edumeelne organisatsioon kogu Eesti mõistes. Meil on oluliselt laiem spekter potentsiaali ja oskuste kompetentsi kui kaitseväel. Kaitseliit peabki olema progressiivne, sest meil on selline liikmeskond. Liikmeskonna mitmekesisus annab meile eelised. Naistel on ka see eelis, et nad võivad valida naiskodukaitse või Kaitseliidu lahinguüksuse vahel. Kumb sobib paremini, see on igaühe vaba valik. Me oleme väike riik ja peame kasutama kogu oma inimeste ressurssi. Lõuna-Liibanonis teenides vaatasin, kui targalt Iisrael oma rahvast rakendab. Ma ei kutsu küll üles naiste kohustuslikku ajateenistust kehtestama, aga tuleb arvestada, et Iisraelis ongi inimestel vahetu ohutunnetus. Kui ka meie naabruses peaksid tekkima pinged, siis ma ei välista, et meiegi

fookus

kultuuri- ja julgeolekuruumis – ja seda kogu ühiskonna mõistes. Niisiis võtsime initsiatiivi ja tegime ära selle tipudoktriini projekti. Ma esitasin selle kaitseväe juhatajale ja kaitse ministrile. Kaante vahel on esimene loetav mustand ja ka kaitseliitlased saavad seda juba lugeda. Organisatsioonidoktriin ja -struktuur on toore mustandina samuti valmis. Et oleme üleüldises kompleksses süsteemis, siis nüüd organisatsioonidoktriini edasiarendamise käigus on vaja hakata igakülgset koostööd tegema logistikute, sideväelastega jne. Loodame väga, et hierarhias järgmine kaitseväedoktriin tehakse valmis KVÜÕA-s ja oleme valmis paralleelselt enda doktriini tegemisega ka selle koostamisel aktiivselt osalema. Tipudoktriini puhul tegin ettepaneku, et seda peaks edasi arendama kas kaitseministeerium või KVÜÕA. See otsustatakse lähiajal. Et tipudoktriini mustand on olemas, siis saame edasi liikuda eeldades, et üsna palju sellest jääb kehtima, ja protseduuriliselt paika panna oma organisatsiooni tegutsemisnormid. Oleme korraldanud suve jooksul üsna palju mõttekodasid ja seminare Kaitseliidu sees, kuid sinna on kaasatud ka mereväge ja teisi meie põhilisi koostööpartnereid. Näiteks on olemas põhiülesannete nimistu, millega me arvame, et Kaitseliit peaks tegema. Selle alusel hakkame looma võimeid ja tegevusjuhiseid. Põhidoktriinist algab n-ö perekond, teisisõnu sealt lähtuvad erinevad hierarhilised kihid, mille moodustavad organisatsiooni doktriin ja funktsionaalsed doktriinid. Niisiis on see pikk ja põhjalik protsess. Oleme põhidoktriiniga tähtajast ees ja organisatsioonidoktriiniga pisut taga. Kaante vahele saab see optimistlikult arvestades umbes kahe aastaga, aga selle aja jooksul peaks see käima läbi foorumite, arutelude, huvi- ja ekspertgruppide. Mida sellele juurde anda, millised teemad sellega kaasnevad – õigusruum, liitlassuhted, välisoperatsioonid jne, sellele annab vastuse aeg ja edasine intensiivne töö.

Sõdur NR 5 (74) 2013

Mida saavad reakaitseliitlased ja vabatahtlikud ära teha uue arengukavaga pandud ülesannete elluviimiseks? Olla aktiivsed, kasutada oma aktiivsust. Meie peame pakkuma keskkonda, et neil oleks huvitav ja me ei kordaks asju. Praegu on riigikaitse arengukavast olemas vaid sõjaline osa, aga ta peab muutuma laiapindseks. Kaitseliit jäi al-

gusest peale jäärapäiselt laiapindse riigikaitse kava külge, mõistes, et me ei saa kavadesse panna vaid osa oma tegevustest. Meil on organisatsiooni sees olemas nii lai kompetents, et parima efekti saavutamiseks peame rakendama oma liikmeskonna parimaid tsiviiloskusi ja täiendama neid sõjaliste oskustega. Väidan, et laiapindset riigikaitset meil riiklikul plaanimistasandil veel pole. Aga Kaitseliidul laiapindse riigikaitse praktiseerijana on see olemas. Olgu insener või arst, sõltuvalt ülesandest jagab ta seda oma kolleegide ja teiste teadjate inimestega ning nii saame juba oma liikmete kaudu kaasata Kaitse liidust väljaspool olevaid kompetentse, oskusi, vahendeid. Meil polegi muid võimalusi, me olemegi sellised. Seda peaks läbimõeldult suunama. Eks peame ka ennast rohkem tutvustama. Laiapindse riigikaitse tekkimine koalitsioonipõhise demokraatia tingimustes on küllaltki keeruline. Soomlastel sündis laiapindne riigikaitse samuti pärast pikki katsetusi ja vaidlusi, kuni ühel hetkel selekteeris ühiskond välja midagi, mida sai pidada erakondade ja parteide üleseks ja selles kokku leppida. Riigikaitse on üks selliseid teemasid. Olen optimist ja arvan, et kümne aasta jooksul jõuame selleni, et on paigas aluspõhimõtted, mida keegi ei hakka kangutama. Laiapõhjalist riigikaitset peab õppima, see ei tule iseenesest, seda tuleb teadlikult kasvatada. Nii poliitikud, riigiametnikud kui ka sõjaväelased vajavad sellist õpet. Oma eelmisest ametist Balti Kaitsekolledži ülemana tean, et see haridusasutus on üks väheseid kohti, kus seda tehakse, kus sõjaväelased ja ametnikud õpivad koos, õpivad üksteiselt ja tunnevad end ühtse meeskonnana. Aga kui me saame vahel kokku, et neid küsimusi arutada, siis on see lihtsalt sotsiaalne läbikäimine. Palju infomüra ning teadmatuse kära on põhjustanud arengukavas sätestatud tees, et Kaitseliit võtab üle kaitseringkondade ülesanded. Palun selgitage, millised senised kaitseringkondade ülesanded võtab Kaitseliit edaspidi enda kanda ning millised jäävad toetusväejuhatusele. Kõiki ülesandeid ei saa me üle võtta ainuüksi seadustest tulenevate piirangute tõttu, nagu Kaitseliit ei saa võtta oma õlule ka kogu riigikaitset. Kui päris aus olla, peaks see küsimus olema kaitseväe juhatajale. Mina eeldan, et üle võtame kodurahu-, sisekaitse- ja

operatiivplaanid, aga ei võta mobilisatsiooni- ega formeerimisplaane. Täpset jaotust pole praegu veel tehtud, et mis jääb Kaitseliidule, mis jääb toetusväe juhatusele ja mis läheb kaitseväe teistele struktuuriüksustele. Me teame, kellega meil tihe koostöö käima hakkab ja nendega koos loome parima tulemi. Kümneaastast arengu kava ei saa valmis teha kuue kuuga. Me pole praegu lahinguolukorras, kus kehtib kindral Pattoni määratlus, et parem keskpärane plaan kohe kui hea plaan liiga hilja. Meil on vastupidi – tuleb oma tegusid tõsiselt kaaluda ja siis on aega neid ellu viia. Pole vaja olla liiga kärsitu. Kiirustagem pikkamööda! On teada, et Kaitseliit võtab juba järgmisel aastal esimesena üle Kirde kaitseringkonna, seejärel ka teised. Kui suureks proovikiviks peate nende mehitamist vastavat väljaõpet saanud ohvitseride ja allohvitseridega? Kui oleks tegu ülevõtmisega, oleksin läinud kohale ja võtnud üle inimesed, taristu ja ülesanded. Meie saime ülesande moodustada üks maakaitsepiirkond järgmisel aastal. Me alustame nende loomist otsast peale. Me alles koostame kontseptsiooni, kuidas seda ringkondlikku juhtimist tegema hakkame. Esimese ringkonna teeme kindlasti pilootprojektina. Näiteks läheb Kaitseliidu peastaap Kevadtormile välja juba maakaitsestaabina, samuti moodustame parematest ja analüütilisematest ohvitseridest ühe näidisringkonnastaabi. Nende Kevadtormi käigus saadud kogemuste baasil kujundame ringkonna täpsustatud ülesanded, printsiibid, protseduurid ja juhtimise mudeli, mis hõlmab nii sõjalisi kui ka teisi ühiskonnale olulisi tegevusi. Me pole veel ühte õppetsüklitki läbi teinud. Esimese tsükli alusel hindame, milliseid ametikohti on vaja, milliseid funktsioone täidame, mida on juurde vaja. Siin on terve võrgustik vastuseta küsimusi. Pilootprojektile teeme korrektiivid ja järgmisele maakaitsepiirkonnale teeme juba parema kava. Me ei loo endale illusioone. Tegevväelaste hulk, mis meile on antud, on väike. Meil pole muud võimalust kui integreerida oma ülesannete täitmiseks reservohvitserid. Loome tuumiku, selle ümber loome ringi sõjaaja paigutusega reservohvitsere-allohvitsere, kes pole pidevalt tegevad, vaid on hõivatud vastavalt väljaõppevajadustele ja loomulikult nii kriisi kui ka sõja ajal.

Kaitseliidule pandud ülesanded seavad pealike väljaõppele järjest kõrgemaid standardeid. Milliseid muudatusi on oodata Kaitseliidu kooli ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste suhestumisel? Üks minu rõhuasetusi Kaitseliidus on väljaõppel ning sellepärast lõin Kaitse liidu peastaapi, kus siiamaani oli vaid väljaõppejaoskond, eraldi väljaõppeosakonna. Meie põhiline tegevus rahuajal on väljaõpe. Üks meie põhiline struktuuri üksus on Kaitseliidu kool. Aga Kaitseliidu kool on vaid võrgustiku keskpunkt, millest väljuvad suhetekiired, mis sidustavad meid KVÜÕA, tsiviilülikoolide ja kutsehariduskeskustega. Me ei saa lubada endale kogu vajaminevat ekspertiisi, aga saame kasutada koostöövõrgustikku teiste haridusasutustega. Väga palju räägitakse Kaitseliidu küberkaitse üksusest. Kas selle üksuse tegevuses on ka arenguid ette näha? Meil on väga hea kujutlus olemas. Kui räägime Kaitseliidu küberkaitseüksusest, siis räägime riigi mõistes strateegilisest võimest. Kaitseliidu omapära võimaldab kaasata teiste asutuste, erasektori parimaid eksperte. Kaitseliit on sidus. Väidan, et me oleme mõne aja pärast võimelised andma teatud ekspertiise nii valitsusele, kaitseväele kui ka kogu ühiskonnale. See peab olema väga paindlik, mitmekihiline ja mitmekesine üksus, kus liitev jõud on inimlikud suhted, see annab võimaluse ületada kunstlikke barjääre.

Minu ülesanne praegu on teha meie ametkondadele selgeks, et kui inimene on astunud Kaitseliitu ja manifesteerinud oma riigikaitsetahet, siis on ta vabatahtlikult näidanud valmidust seda riiki kaitsta ja sellele tahtele ei tohi tekitada kunstlikku piirangut.

Teine maailmasõda oli esimene sõda, kus tsiviilohvreid oli rohkem kui sõjaväelaste omi. Kui inimesed on saanud mingigi ettevalmistuse, siis nende eeldus ellu jääda on suurem. Mis puutub kaitseväest saadavasse varustusse, siis tegelikult on seda hakanud tulema. Hea näide on see, et kõik malevad on saanud kätte miinipildujad, mida on oodatud aastaid. Järgmisel aastal saame rivisõidukid. Varustatus üha paraneb. Individuaalvarustust tahame pidevalt täiendada, selleks kasutame nii RKAK-i kui ka oma tuludest saadud vahendeid. Tegelikult ei saa me kunagi loota, et meil oleks piisavalt vahendeid. Kui Eesti tahaks saada kõike, mida me arvame vaja minevat, siis 2% koguproduktist on selleks kaduvväike. Selleks peaks 10–15 aastat kasutama 10–15% sisemajanduse kogutoodangust. See oleks aga üle jõu elamine. Seega peame hakkama saama sellega, mis meil on. Kuidas hindate praegu Kaitseliidu varustatust ja relvastust ning millises suunas see peaks liikuma, et organisatsioonile pandud ülesanded saaks täidetud? Me peame vaatama, mida saame ära teha RKAK-is ette nähtud vahenditega ja võrrelda neid Kaitseliidu ülesannetega, see annab meile ülevaate võimelünkadest. Praegu oleme selles etapis, et vaatame ringi tsiviilstruktuurides, mis on üldse Eestis olemas, et võimelünka vähendada. Tõenäoliselt jääb ka osa asju, mida me ei suuda täita. Siis tulebki öelda, et seda pole võimalik või see tuleb lahendada nii, et Kaitseliidule antakse väljaõpe ning riik sõlmib pikaajalised ja siduvad tarnelepingud. Võime näiteks tuua Israeli ja Taiwani. Nendel on teatud relvasüsteemidest reaalselt olemas vaid 10%, aga seejuures on nad sõja-lävel-riigid. Nad on sõlminud partneritega siduvad strateegilised lepingud, et kui vaja, siis puuduvad komplektid tagatakse. Siin on suur töö teha kaitseministeeriumil, kaitseväel, logistikutel ja ka Kaitseliidul endal. Praegu on juba näha, et kui kaitseliitlased välja tulevad, on pilt varasemast parem, aina ühtsemad nähakse välja. See on ka moraali ja identiteedi küsimus, samas möönan, et siin on meil endal palju ära teha. Sageli me ei näe kaitseliitlase taga inimest, kas või siis, kui anname vastsele kaitseliitlasele tema esimese komplekti varustust, mis on vana ja hooldamata.

Sõdur NR 5 (74) 2013

Arengukava näeb ette Kaitseliidu sõja aja üksuste täismehitamist, ühtsetel alustel väljaõpetamist ning ka ülesannetele vastavat varustamist. Kuidas kulgeb üksustele vajaliku varustuse ja relvastuse ülevõtmine kaitseväelt ning milliseid uuendusi see Kaitseliidule kaasa toob? Ma ei nimetaks eraldi sõjaajaüksusi. Meil on kaitseliidu üksused. Kui peaks tekkima sõjaolukord ja kõik soovivad asuda oma kodu kaitsma, kas ma saan siis kellelegi öelda, et sina ei saa, sa pole sõjaaja üksuse kooseisus kirjas? Muidugi tuleb kõiki kasutada. Räägime parem Kaitseliidu üksustest, mida tuleb ühtlustada. Seal on tõesti erinev varustuse aste, samuti erinevad valmiduseastmed, erinevad võimed, mida anda, aga nad peavad olema ühildatavad. Minu ülesanne praegu on teha meie ametkondadele selgeks, et kui inimene on astunud Kaitseliitu ja manifesteerinud oma riigikaitsetahet, siis on ta vabatahtlikult

näidanud valmidust seda riiki kaitsta ja sellele tahtele ei tohi tekitada kunstlikku piirangut. Väidan, et vabatahtlik tegevliige on häda korral palju kiiremini kättesaadav kui sundkorras toodav inimene. Ärme tekitame nende meeste-naiste tahtele takistusi. Siin on ideoloogiline vaidlus. Nende inimeste suhtes pole vaja sundi rakendada, nad tulevad ise. See sõja- ja rahuaja üksusteks jagamine on väga lihtsustatud lähenemine ühiskonnaküsimustele. Ma isegi nimetaksin seda mõttelaiskuseks, kui inimühiskonda ei viitsita käsitleda ja ette kujutada kui süsteemide süsteemi. Katsed süsteemide süsteemi lineaarsete vahenditega lahendada on algusest peale määratud hävingule. See tähendab oma potentsiaali kasutamata jätmist. See võib olla mugav, aga see on kahjulik. Kogu Kaitseliidu potentsiaali tuleb rakendada. Loomulikult on meil erinevad valmidusastmed tulenevalt kas väljaõppest, tervislikust seisundist või varustatusest. Selge see, et vähem varustatud ja ette valmistatud üksusele anname teised ülesanded. Aga meie eesmärk on nad viia kõik sellele tasemele, nagu oli varem mainitud sõjaajaüksustel. Kõik üksused Kaitseliidus on meie jaoks olulised. Kõik valmistatakse ette, et riiki kaitsta. Praegu võime ka küsida, mis on sõjaaja ülesanne. Pole ju enam sõda sellises klassikalises mõttes. Praegune konflikt võib-olla juba käib. Võib-olla on rünnakut alustatud küberrünnakutega, pehmete väärtuste pealesurumisega, kogukondade eraldamisega erinevatesse inforuumidesse. Aga meie peaksime kasutama kõiki vahendeid ühiskonna koos hoidmiseks. Ikka püütakse võita eelmist sõda, aga meie ohvitseride-allohvitseride ülim kohus on lugeda, tutvuda, analüüsida, mõtiskleda, ennast täiendada, et olla valmis järgmiseks.

fookus

Kaitseliitu kuuluvad paljud endised ja praegused tegevväelased. Mõnedki näitavad sellise kuuluvusega pigem oma meelsust, sest teenistus või varasem kõrge ametikoht ei lase neil põhjalikumalt kaitseliitlikku tegevusse pühenduda. Millises mahus on Kaitse liidu uute ülesannete täitmiseks ette näha kaitseväelaste rakendamist? Tegelikult saab neid palju ära kasutada. Keda spetsialistidena, kes saavad anda moraalset tuge, kasvatada identiteeti, näidata kaitsetahet. Paljud Kaitseliidu liikmed on broneeringu all. Oleme hakanud ka mõtlema, et mida see tegelikult tähendab. Rahuajal broneeringu all, kriisi ajal broneeringu all, sõja ajal broneeringu all. Aga kõik need olukorrad on ju erinevad! Võib-olla ühel hetkel ütleme, et inimene on hoopis Kaitseliidu broneeringu all. Sõltuvalt olukorrast võib tema olemine meie hulgas olla hoopis olulisem, näiteks politseinikud ja abipolitseinikud oleks sõja ajal meie broneeringu all.

Sõdur NR 5 (74) 2013

Kaitseliit on sündinud ja kahel korral taasloodud Eestile rasketel aegadel, mil iseseisvuse saatus polnud sugugi üheselt selge. Kas praegused noored inimesed meie üleilmastuvas maailmas peavad Kaitseliidu ideestikku endiselt atraktiivseks ja arusaadavaks? Vaatame, mis on Kaitseliiduga juhtunud. Kaitseliidu keskmine vanus on läinud nooremaks. Kes see noor inimene on? Lõpetas gümnaasiumi, tal on tuhat võimalust. Mis siis, et oli noorkotkaskodutütar ega tulnud kohe edasi Kaitseliidu täiskasvanute hulka. Minu sõnum noortele on, et kasutage neid võimalusi, vaadake elu, õppige, looge tutvusi, käige maailmas. Siis aga tuleb aeg, kus tekib perekond ja kodu, midagi intiimset ja kallist, mida tahaks kaitsta. Selle kaudu tunnetatakse riiki. Nii jõuavad paljud Kaitseliidu juurde või kui noori kotkaid-kodutütreid vaadata, siis tulevad nad Kaitseliidu juurde tagasi. Toetan ajateenistust tugevalt, see on meie ühiskonna ja kaitse alus. Ajateenistus annab oskused kokku pressitud ajaraamis. Meie anname samad oskused pikema aja jooksul. Kui mehed käivad kogukonniti-sõpruskonniti koos, siis nende oskuste keskmine tase püsib stabiilne. Ma väidaks, et ajateenistuses käimine annab hea aluse sõjalistele oskustele, kuid pikema aja jooksul suudab Kaitseliit oma tegevliikmed samale tasemele koolitada ja pikemas perspektiivis oskused ühtlustuvad. Loomulikult oleks

hea, kui kõik noormehed oleksid ajateenistuse läbi teinud, sest siis läheb meil selle väljaõppetaseme saavutamiseks vähem ressurssi. Aga pikema aja jooksul suudame viia ka need kaitseliitlased, kes ei saanud ajateenistuses käia, sama standardini. Kuidas te hindate praegu eestlaste kaitsetahet, kas sellel on seos ajateenistusega? Ajateenistusest räägitakse kui põhiseaduslikust kohustusest. Julgen väita, et see on hoopis meie põhiseaduslik õigus, kaitsta oma riiki. Ärme vaatame seda kui sundi. Seda mõtteviisi peame ka propageerima. Kaitsetahe ei tule ainult Kaitseliidust, see tuleb kodust, koolist, ühiskonnast tervikuna. Ühiskonna moraal on selle alus. Doktriinis ütlesin, et isamaalisust väljendatakse sõnades, mõõdetakse tegudes ja tunnetatakse väärtustes. Isamaalised on ainult need teod, mis hoiavad meie iseolemist ja esivanemate tarkust ja mille nimel ollakse valmis ohverdama oma elu. Need teod ja väärtused on isamaalised, teised on pelgalt retoorika. Põhimõte, et kaitseliitlasest reservväelane arvatakse pärast ajateenistust üldreservist välja ning võetakse arvele Kaitseliidu üksuses, nõuab Kaitseliidult suure hulga vabatahtlikest koosnevate üksuste komplekteerimist ja käimashoidmist. Kuidas leitakse kõigile neile allüksustele pädevad pealikud ning kuidas motiveeritakse neid oma põhitöö ja koduelu kõrvalt üksuse heaks igapäevaselt panustama? Järgmisel aastal peaksime saama need kaitseliitlased oma üksustesse. Kui ta on kaitseliitlasena Kaitseliidu üksuses, siis sinna ta määratakse. Erisused on erialaspetsialistid, kellel on väljaõpe mingi relvasüsteemi jaoks, mida Kaitseliidul pole. Olen andnud korralduse, et vabatahtlikke ülemaid ei tohi koormata bürokraatiaga, kantseleitöö peaks tegema ära riigipalgalised. Vabatahtlik ülem peab töötama oma inimestega, valmistama neid ette kui meeskonda. Liiga kergelt on meie instruktorkoosseis aegajalt lükanud bürokraatia oma kaelast ära. Siin tuleb tegevteenistuses olijatel rohkem tööd teha. Üks probleem on, et vabatahtlikud pealikud peaksid oma inimestega tegelema, kuid ei saa samas andmebaasidele ligi. Ma olen sellest küsimusest teadlik ja antagu meile veidi aega, selle asja-

ga tegeldakse. Neid võimalusi on veel, kuidas saame vabatahtlike pealike koormust vähendada. Müts maha nende ees, kes on valmis oma vaba aega, ressursse ja närve pealikuks olemisel kulutama. Arengukavas on kirjas ohvitseride ja allohvitseride rotatsiooni põhimõte kaitseväe ja Kaitseliidu vahel. Kui ladusalt võib teie hinnangul kujuneda kauaste pealike minek kaitseväkke ja kaitseväelaste tulek Kaitseliitu uusi kogemusi omandama? Kui vaadata proportsioone, siis saame öelda, et kõik kaitseväe ohvitserid ei peagi pääsema Kaitseliitu. Siia peavad pääsema vaid parimad, need, kel on potentsiaali areneda kõrgemale kaitseväe hierarhias, nemad peaks Kaitseliidus kogemusi saama, sest see on ainulaadne võimalus õppida suhtlema väga erinevate inimestega väga erinevates olukordades. Sotsiaalsed kompetentsid on ju Kaitseliidus palju olulisemad kui kaitseväes. Tegevväelasi on Kaitseliidus võrreldes Kaitseväega vähe, aga rotatsioon peab toimuma. Ei saa olla nii, et oled kogu oma teenistuse olnud kas Kaitseliidus või kaitseväes. Enesetäiendus peaks tähendama ka seda, et sul on erinevad teenistuskogemused. Marssalikepikese paunas kandjad peaksid siit kindlasti läbi käima. Alfons Rebane olla ju ka omal ajal n-ö karistuseks Kaitseliitu teenima saadetud. On avaldatud kahtlust, kas selline vaba tahtlik organisatsioon nagu Kaitseliit ikka suudab täita neid sõjaaja ülesandeid, mida RKAK talle paneb. Mida ütlete skeptikutele? Igal inimesel on võimalus kahelda, aga igal inimesel on võimalus ka kaasa lüüa ja aidata. Kui meile antakse adekvaatne ressurss ja meie oleme ise võimelised organisatsiooni sees seda kompetentsi kasvatama, siis saame hakkama. Loomulikult on meie ambitsioon suur. Eks me peame selle ambitsiooni kogu aeg üle vaatama ja ennast kujundama. Arvan, et kõhklejail ja kahtlejail on meie ridades igal ajal võimalus oma oskusi ja tarkust kasutada. Igasugune küsimus on teretulnud – debativalmidus on meil olemas ja kui kõhklus on argumenteeritud, siis võtame seda arvesse ja leiame lahenduse. Vaidlustes pidavat selguma tõde. Tark skepsis on teretulnud, see aitab nõrku kohti üles leida, aga lahmimisel pole mõtet. Astuge Kaitseliitu!

sõjakool

Ajateenistus mõjutab ohvitserkonna järelkasvu Kui tõhusalt suudame värvata noori ohvitseriks õppima? Autor vaatleb kommunikatsiooni osa kaitseväe ühendatud õppeasutuste värbamistegevuses ja on edasisele diskussioonile avatud. Kirjutis põhineb kaitseuuringute keskuse, KVÜÕA õppeosakonna, kvaliteedigrupi ja teavitustöö grupi uuringutel tänavuse sisseastumise kohta.

VÜÕA kõrgemasse sõjakooli õppima värbamine on protsess, mille käigus kutsutakse nõutava haridustasemega, ajateenistuse läbinud juhiomadustega inimesi kandideerima pakutavatele õppekohtadele. Sobivate kandidaatide leidmisele aitab kaasa KVÜÕA kõrgema sõjakooli tegevuse avalikustamine ja õppekoha tutvustamine. KVÜÕA-s toetab värbamiskeskuse turundustegevust, meediasuhtlust ja kommunikatsiooni korraldav allüksus, teavitustöö grupp, kes KVÜÕA sõnumid võimalikult täpselt õigele sihtgrupile peab viima.

KVÜÕA sihtgrupid

kapten KVÜÕA teabeohvitser

tud noormeeste jaoks on selle töö juures keskmisest olulisemad enesearendamine, kaitseväeline karjäär ja välismissioonidel osalemine, siis need, kes lähtuksid tegevväelase elukutse valikul pakutavatest tingimustest, tähtsustavad rohkem materiaalseid tegureid: keskmisest suuremat teenistustasu, häid elamistingimusi, eripensioni ja paindlikke lepingu tingimusi. KVÜÕA kujundas 2013. aastal nende tulemuste põhjal välja oma kommunikatsiooni põhisõnumid ja kaks sihtgruppi, kellele sõnumid suunata: esiteks need, kellel on kindel otsus kujunenud ja kelle otsust tuleks hoida ning teiseks need, kes ei välista kõrge-

Et kõrgkoolide konkurents muutus 2013. aastal tasuta kõrghariduse rakendusega tihedamaks, siis pidime ka oma reklaamikampaanias, uudistes ja tutvustavates artiklites olema varasemast agressiivsemad ning haarama initsiatiivi, mitte ootama inimest oma kodulehele.

2013. aasta teavitustöö tulemused Et kõrgkoolide konkurents muutus 2013. aastal tasuta kõrghariduse rakendusega tihedamaks, siis pidime ka oma reklaamikampaanias, uudistes ja tutvustavates artiklites olema varasemast agressiivsemad ning haarama initsiatiivi, mitte ootama inimest oma kodulehele. See kahtlemata töötas, sest reklaamikampaaniaga kasvatasime huvi kõrgema sõjakooli vastu oluliselt. Näiteks kodulehe külastuste arv suurenes kampaania ajal võrreldes eelmise aastaga üle kahe korra, kodulehte külastati 14 139 korda (2012. aastal 6746), kokku oli ribareklaamide klõpse 34 501. See on väga oluline näitaja, sest sisseastujate vanusegrupp otsib ja leiab suurema osa infot kõrgema sõjakooli kohta just kodulehelt ja sotsiaalmeediast.

Sõdur NR 5 (74) 2013

KVÜÕA kõrgema sõjakooli sihtgruppi kuulub üldjuhul 19–27-aastane, gümnaasiumi lõpetanud ja ajateenistuse läbinud noor(mees), kes on kriminaalkorras karistamata, julgeolekunõuetele vastav, kellel on eesti keele tase vähemalt B2 ja huvi ohvitseri elukutse vastu. Seega võrreldes teiste kõrgkoolidega on piiranguid küllaltki palju. Sihtgruppi segmenteerides muutub pilt veelgi täpsemaks – maakohas, linnas elav, täpsem vanus, huvid jne. Täpsemat selekteerimisprotsessi on vaja selleks, et suunata sobivad sõnumid õigesse kohta ja aega, nii et need olulisele sihtgrupile kindlasti kohale jõuaksid. Nii hoiame kokku ressursse, mida pimesi massturundamise puhul kuluks rohkem. Kui teil pole sihtgrupiga sarnaseid meediatarbimisharjumusi, siis näete sõnumeid harvem. Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse uurimuses ajateenijate seas nenditi, et kui tegevväelase karjäärile orienteeri-

Kristjan Kostabi

masse sõjakooli õppima asumist ning keda tuleks julgustada. 2013. aastal kasutatud sõnumeist populaarseimad olid kolme erineva uuringu põhjal: „Kõrgem sõjakool tagab töökoha”, „Õppimise ajal 600 eurot kuus”, „Õpid võitma, eelkõige iseennast”. KVÜÕA kõrgema sõjakooli tutvustamisega otse sihtgruppidele tegeles süsteemselt värbamiskeskus, viies läbi tutvustavaid loenguid koolides, väeosades, käies messidel ja muudel üritustel. Ka kõrgema sõjakooli kadetid esinesid mitu korda gümnaasiumides loengutega, tutvustades oma elukutsevalikut ja kooli. 2013. aasta oli KVÜÕA teavitustöö grupi üks eesmärk aidata kaasa KVÜÕA kõrgema sõjakooli õppekohtade täitmisele ja kasvatada sisseastumiskonkurentsi. Selleks käidi 2012.2013. õppeaastal infomessidel Teeviit ja Intellektika, korraldati üheksa lahtiste uste päeva, avaldati mitukümmend artiklit meedias (lisaks uudistele), hallati kõrgema sõjakooli Facebooki-lehte ja osaleti kevadsuvise kõrgema sõjakooli reklaami kampaania korraldamises loovlahenduse väljatöötamisel ning kampaania läbiviimisel.

sõjakool

2013. aastal oli sisseastumisavalduste esitanute arv võrreldes eelmise aastaga neljandiku võrra suurem, tipphetkel oli esitatud 210 avaldust. Seega – statistilised numbrid olid vägevad, kampaania mõju sihtgrupile tunneme arvatavasti veel hiljemgi, sest seda märkasid tõenäoliselt ka need, kes sellel aastal katsetele tulla ei saanud või teevad oma otsuse tulevikus. Sisseastumiskatsete tulemused enam nii vägevad ei olnud. Kohe jäi silma, et ajateenistuse läbinuid oli 2013. aastal sisse astuda soovijate seas 94, ajateenistuse mitteläbinute osakaal oli suurem – 97 kandidaati. Seega oli teavitamisel väliskanalite mõju olnud suurem nendele, kes ajateenistust läbinud ei olnud. Samas võimaldab see väita, et kõrgema sõjakooli kampaania ei kõneta ajateenistust läbinuid enam nii efektiivselt. Miks? Kindlasti mõjutas 2013. aastal esimest korda tulemusi ka see, et muud avaõiguslikud kõrgkoolid pakkusid kõiki õppekohti tasuta. E-posti teel läbi viidud küsitlus õppima mittetulnutega kinnitas enamasti mitteilmumise põhjusena teise kõrgkooli sissesaamist. Katsetele tuli 125 kandidaati ja viimase hindamise ehk kutsesobivusvestlusega langes 122 kandidaadist konkurentsist välja 55. Olgu öeldud, et osa neist julgeolekunõuetele mittevastamise tõttu.

Uurime sihtgruppe lähemalt

Sõdur NR 5 (74) 2013

Teavitustöö võimekus värbamistegevuses on piiratud, nii saab sihtgruppi küll informeerida ja julgustada meediakanalites, neis ka emotsiooni tekitada, kuid lootus, et ainult reklaamikampaania või tutvustavad artiklid meedias tagaksid kõrgema sõjakooli õppekohtade täituvuse, on paraku naiivne. Me ei müü lihtsalt tarbitavat toodet, mille „ostmine” oleks kerge, see „ostuotsus” on suure kaaluga. Et kool valitakse enamasti siiski elukutsesoovi järgi ja mitte vastupidi, siis tuleb arvestada ka kandidaatidel tekkinud hoiakut ohvitseri elukutse suhtes ning reklaamikampaaniaga negatiivse hoiakuga sihtgrupiosa ümber ei veena. Samas on reklaamikampaania oluline huvi tekitamisel, informeerimisel ja n-ö üle otsustamise lati aitamisel, ehk sõjaväelaseks saamise soov peab kuskil sees olema. Enamasti hääbub algne soov ajateenistuses. Seda tõestab ilmekalt fakt, et enne ajateenistust KVÜÕA-sse katsed teinud noortest asub pärast ajateenistust kooli õppima umbes 40%. Õppe-

kristjan kostabi

Sõjakooli astujate tabel 203 lubatud sisseastumiskatsetele

125 katsetele ilmunud

ÜFT sooritanud kandidaate (vähemalt 170 p) kandidaate 122 122 pärast esseed pärast järelkonkurssi kokku katsed 93 edukalt sooritanuid 84 81 (sh 2012) kandidaate pärast 77 kutsesobivusvestlust

kandidaate pärast järelkonkursi väljakuulutamist

63 64 arstlik kontroll läbitud

alustas õpinguid 2013

Kõrgemasse sõjakooli sisseastujad ja sissesaanud 2013. asutustesse sissesaanutest 60% ei asu kõrgemasse sõjakooli õppima, samas veerand kõrgemasse sõjakooli sisseastunutest on oma valiku kooli õppima asuda teinud ajateenistuse ajal või pärast seda (jaguneb pooleks), ülejäänud muul ajal (kuid pole enne ajateenistust katsetele tulnud). Seega on ajateenistus kriitiline aeg, mil kaob olulise osa sissesaanute motivatsioon õppeasutustesse tulla. Ajateenistuses olles tekib umbes kümnendikul soov ohvitseriks saada ja ülejäänud saavad kas oma varasemale soovile kinnituse või mõtlevad ümber.

Väeosad, mis motiveerivad Enamik kõrgemasse sõjakooli sisseastujaid tuli Kuperjanovi jalaväepataljonist, mis on ka mõistetav, sest tegu on maailma suurima Eesti jalaväepataljoniga. Proportsionaalselt ajateenijate arvuga väeosas tuli 2013. aastal enamik kooli sisseastujaid aga hoopis teisest Eesti nurgast, Viru jalaväepataljonist. Sealsed ajateenijad pole küll rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse analüüsi kohaselt väeosa olmetingimustega eriti rahul, aga hindavad väga seal antavat väljaõpet ja kiidavad ajateenijatega tegelemist. Kui Kuperjanovi pataljonist tuleb ajateenijaid küllaltki stabiilselt 3%, siis on ka üllatajaid, kelleks näiteks 2012.

Ajateenistus töötab kui töövari, kus ajateenijad näevad igapäevaselt, milline oleks nende edasine töö rühmaülemana kaitseväes.

aastal olid staabi- ja sidepataljon ning õhutõrjepataljon, kust tuli proportsionaalselt oluliselt suurem osa õppeasutustesse. Seega toimus nendes pataljonides see „midagi”, mis mõjutas ajateenijaid valima ohvitseri elukutset rohkem kui teistes väeosades. Kuid see on juba tulevaste analüüside teema, mis peaksid algama eelkõige KVÜÕA õppurite uurimisest. Paraku annab see ainult vastuse, mis motiveeris neid kõrgemasse sõjakooli tulema, kuid ei anna teada, mis on nende teiste, kes ei kooli ei tulnud, demotivaator. Kaitseressursside ameti ja rahvus vahelise kaitseuuringute keskuse andmetel on viimastel aastatel ajateenistusega rahulolematute osakaal olnud sama suur. 2012. aasta ajateenijatest 31% ei jäänud oma teenistusajaga Eesti kaitseväes rahule. Kõige sagedamini tekitas rahulolematust ajateenistuse organiseerimatus ja ajaraiskamine (43% küsimusele vastanutest), teisena aga ülemuste ebapädevus ja üleolev suhtumine ajateenijatesse (36%). 16% märkis rahulolematuse põhjusena väljaõppe madalat kvaliteeti, kuues protsendis vastustes toodi esile kaitseväe kehva varustust (sh kehvad elamistingimused), väheseid sportimisvõimalusi või väheseid võimalusi vaba aja mõistlikuks sisustamiseks.

Ajateenistus kui töövarju aeg Üldiselt saab väita, et enim mõjutab kandidaate kõrgemasse sõjakooli astuma üldine tegevväelase elukutse ja kaitseväe maine sihtgrupi jaoks tähtsas suhtlusvõrgustikus. See kujundab arvamused, mis pole enamasti püsivad, sest

kristjan kostabi

18 17

16 14 12 10

8 6 4

i la ta vä ga eb la rig pa ta aad ljo i Su n ur tü ki pa ta ljo n Lo lo gis gi tik st ik ake ap s at kus al jo e n

er ev äg M

n al at ip Va h

ta pa rje

tõ

n ljo

jo n rip

-j

si de p

al at

jo n

P JV ru Vi

Ku p

no vi J

Kus läbisite ajateenistuse? (2013) reklaamikampaania kaudu. Praegu toimub piloottegevusena värbamiskeskuse ja KVÜÕA kõrgema sõjakooli vaheline koostöö väeosades, millest loodetavasti kujuneb järgmiseks ajateenijate lennuks selge tegevusplaan. Idee, kuidas kaasata väeosades töötavaid ohvitsere, on alles kujunemisjärgus.

Hoiak tegevväelase elukutse kohta Inforuumid massimeedias ja inimeste peas täidetakse niikuinii. Samuti tekivad inimestel peas oleva inforuumi täitmisel arvamused ja hoiakud niikuinii, sellele aitab oluliselt meedia ja ka keskkond, kus inimene on. Me oleme inimestena, ametikohtade täitjatena, organisatsioonina, riigina pidevalt infokonfliktides. Kaitseväele ja kogu riigikaitsele on oluline, mis täidab meediaruumi, ajateenija või reservväelase peas oleva inforuumi ja millised hoiakud ning arvamused inimestel kaitseväe ja tegevväelase elukutsest tekivad. „Venemaa vallutab Eesti nelja tunniga”, on pidev kommentaar online-ajakirjanduses. Hiljuti, kui rääkisin Tartu Ülikooli lõpetanud magistriga, kes on tark, pool maailma läbi rännanud ja kelle palk on kaitseväe ju-

Kui ajateenijal on ohvitseri elukutse „hoiakulahter” negatiivselt täidetud, siis võib teha ülihea ja kalli reklaamikampaania, aga see teda kooli ei too.

hataja palgastki suurem, oli ta kindel, et see on võimalik kahe tunniga. Tähtis on siinjuures tõik, et ta pole seda ise välja mõelnud, tema arvamus on kujundatud. See arvamus mõjutab tema hoiakut, mis omakorda mõjutab tema käitumist. Selliste inimeste peas olevat inforuumi pole meie täitnud, seda on teinud keegi teine ja loonud temas hoiaku meile ebasobivas suunas. Kui ajateenijal on ohvitseri elukutse „hoiakulahter” negatiivselt täidetud, siis võib teha ülihea ja kalli reklaamikampaania, aga see teda kooli ei too. Tema hoiakut saab küll mõjutada, aga üks reklaamikampaania 9 või 11 kuu ajateenistuse negatiivset kogemust tõenäoliselt ei muuda. Mustvalgel: negatiivne kogemus ajateenistusest suunab noori kaitseväelase elukutsest eemale ja positiivne pigem tõmbab. Kuid reaalsuses on siin ka veel halle alasid ja tundmatuid muutujaid. Sun Zi strategeem soovitab olla paindlik ja ehk olekski KVÜÕA-l aeg reageerida olukorrale teisiti ning ajateenistuse nõue kõrgemasse sõjakooli astujate puhul kaotada? Nii, nagu on tehtud paljudes maailma militaarsetes kõrgkoolides ja nii oli ka 1990. aastatel riigikaitseakadeemias. Kas rahvusvaheliselt akrediteeritud sõjalise juhtimise erialal kõrgkooli lõpetanud ohvitseril peab kindlasti olema ajateenistuse kogemus, et edukalt allüksust juhtida? Ma tean mitut vanemohvitseri, kes on ilma ajateenistuse kogemuseta läinud kõrgkooli sõjakunsti õppima ning on väga pädevad sõjalised juhid. Alaku vaidluste aeg, mõte on külvatud.

Sõdur NR 5 (74) 2013

isiklik kogemus puudub; seejärel reaalsed positiivsed või negatiivsed kogemused ajateenistusest, mis loovad hoiakud ja on vajalikud edasise tegevuse jaoks otsuse vastuvõtmiseks. Seejärel tulevad õppeasutuste turunduse mõjustamis tegevused, mis tekitavad huvi, julgustavad ja informeerivad. Samas mõjutavad turundustegevused üldist kaitseväe mainet nii, et tegu on suletud ringiga. Selle ringi osad peaksid olema oma vahel kooskõlas, nii mahu kui ka sisu poolest. KVÜÕA turundus ei suuda asendada isiklikku kogemust ja ajateenistus infoauku õppeasutustest. Välja selgitatud puuduste põhjal annab teha esialgseid järeldusi ja näiteks teadvustame endale, et KVÜÕA tutvustab väeosades õppeasutusi liiga vähe. Samuti on KVÜÕA koostöö väeosades töötavate ohvitseridega õppeasutuste tutvustamiseks üsna olematu ja koordineerimata, olemasoleval ühisel õppetööl on teine eesmärk. Koostööd kooli vilistlastega oleks ka sellel suunal väga vaja, sest kui ajateenistus on õppeasutustesse sisseastumise eeltingimus, on ajateenistuse läbinud noored KVÜÕA kõige tähtsam sihtgrupp. Samuti töötab ajateenistus kui töövari, kus ajateenijad näevad igapäevaselt, milline oleks nende edasine töö rühmaülemana kaitseväes. Aspirantide puhul võiks viimaseid kuid ajateenistuses nimetada lausa tööpraktikaks, sest nad täidavad mitut ohvitseri ülesannet. Loomulikult on KVÜÕA jaoks sihtgrupp ka kooli- ja gümnaasiuminoored, kuid nemad liigituvad pigem pikaajaliste eesmärkide alla. Ajateenistuse läbinutega saab ühenduse massimeedia ja

sõjandusharidus

Eesti rahvusliku sõjalise hariduse mõte Sõjalise hariduse arengu kavandamisel on asjakohane mõelda, kuhu tahetakse jõuda järgmise inimpõlve jooksul ehk milline peab see haridussüsteem olema kahekümne aasta pärast.

Sõdur NR 5 (74) 2013

is mõtet on sõjalisel rahvuslikul haridusel? Mis on rahvusliku sõjalise hariduse mõte? Nendele küsimustele peaks valgust heitma „Rahvusliku sõjalise hariduse mõttepaber 2030” – dokument, mis on koostatud RKAK 2022 alusel, kuid mis vaatab veelgi kaugemasse tulevikku. See ei ole kindlasti ulmekirjandus, vaid praegusest olukorrast lähtuv ja kümneaastast kavatsust järgiv visioon, mis valgustab meie võimalikku arengusuunda. RKAK 2022 annab dokumendile üsna mitu raami, nagu näiteks reservvägi, laiapindne riigikaitse, NATO liikmelisus ja piiritletud ressursid. Dokumendis käsitletav sõjalise hariduse spekter on üsna lai, näiteks käsitleb see nii tegevkui ka reservväelaste põhi- ja täiendusõpet. Samas on kogu visiooni keskmeks KVÜÕA kui rahvusliku sõjalise hariduse raskuspunkt. Mõttepaberi koostas kaitseväe juhataja määratud töögrupp, mis töötas teemaga käesoleva aasta veebruarist kuni augustini. Tuleviku vajaduste ja võimaluste paremaks mõistmiseks kaasas töögrupp tegevusse mitu sõjanduse ja hariduse valdkonna spetsialisti kaitseministeeriumi haldusalast. Dokumendi koostamiseks selgitati esmalt praeguse sõjalise hariduse tugevused ja nõrkused, vaadates valdkonda ajateenistusest kuni tegev- ja reservväelaste elukestva õppeni. Seejärel valiti ajurünnaku käigus esitatud arenguvõimaluste hulgast välja need, mis järgivad RKAK 2022. Pärast kaitseväe juhataja heakskiitu jätkati allesjäänud arengusuundade ning praeguste tugevuste ja

Martin Herem Kolonel KVÜÕA ülem

nõrkuste võrdlemisega. Selle tulemusel jäi sõelale kaks võimalikku rahvusliku sõjalise hariduse arengumootorit: 1) KVÜÕA kui rakenduskõrgkool ja 2) KVÜÕA kui ülikool. Kuna esimese variandi areng võib viia teiseni, siis otsustati mõttepaberisse jätta mõlemad arengusuunad. Järgmise ja viimase sammuna kirjeldati sõjalise hariduse olukorda aastal 2030, pidades silmas, et sõjalise hariduse keskmes on vähemalt praeguses staatuses KVÜÕA. Kuigi dokument on antud kaitseväe juhtkonnale täiendamiseks, tasub siiski juba praegu välja tuua selle dokumendi võtmekohad. Loodetavasti arendab see laiemat diskussiooni ning annab ühtlasi aimu plaanitavatest muutustest ja järjepidevusest. Järgnevalt on toodud mõttepaberis

Eestikeelse hariduse juhtide baasõppes tingib reservvägi – selle moodustavad riigi kodanikud, kes ei ole elukutselised sõjaväelased ning keda peab seetõttu juhtima ja õpetama riigikeeles.

kirjeldatud sõjalise hariduse tuleviku peamised iseloomujooned. Aastal 2030 toimub sõjaliste juhtide (ohvitseride ja allohvitseride) baasõpe eesti keeles ja kaitseväe oma õppeasutuses. Praegu on selleks kõrgema sõjakooli põhikursus ja lahingukooli vanemallohvitseride baaskursus. Eestikeelse hariduse juhtide baasõppes tingib reservvägi – selle moodustavad riigi kodanikud, kes ei ole elukutselised sõjaväelased ning kelle juhtimine ja õpetamine peab seepärast toimuma riigikeeles. Kaitseväe oma õppeasutus annab aga parimad võimalused juhte kasvatada. Et demograafiliste prognooside järgi ei ole ka tulevikus võimalik kasutada põhjalikku selektsiooni kaitseväeteenistusse sisenemisel, siis muutub kasvatamine ja juhiomaduste hindamine veelgi tähtsamaks. Mõne praeguse kõrgkooli osisena oleks see aga kahtlemata keerulisem.

Täiendusõpe Oluliselt on suurenenud täiendusõppe roll. Juba praegu on juhtivkoosseisu teenistusülesanded kujunenud üha spetsiifilisemaks ning nende oskuste andmine baasõppes oleks otstarbetu. See nõuaks lisaaega ning teisalt raiskaksid osad õppurid aega teemadega, millega neil teenistuses kunagi kokku puutuda ei tule. Samas tagaks põhjalikum ühine baasõpe ja üldharidus suuremad võimalused edaspidiseks väe- ja relvaliikide koostööks. Nii edaspidise tasemeõppe kui ka täiendusõppe kujundaksid peamiselt kaks asjaolu. Esiteks organisatsiooni vajadus konkreetse ettevalmistuse saanud juhi või spetsialisti järele ja teiseks

konkreetse isiku sobivus ametikohale. Nii näiteks tuleks paremate juhiomadustega isikuid suunata üksuse juhtimist arendavale väljaõppele, samas kui vähemate juhioskustega, kuid heade valdkonnateadmiste ja sobivate iseloomuomadustega isikuid suunatakse toetavaid rolle arendavatele kursustele. Paratamatult hakkab üha enam toimuma karm selektsioon karjääriredelil. Kui kaitseväelast ühel hetkel kompanii ülemaks või laeva komandöriks ei määrata, ei pruugi seda võimalust enam kunagi tulla, sest nooremate hulgast tuleb andekaid juhte peale. Seega kui põhikursuse lõppedes võiks marssalikepp olla veel iga ohvitseri seljakotis, siis viie aasta möödudes on see jäänud vaid kolmandikule ja järgmise viia aasta möödudes neistki vaid kolmandikule. Põhimõtteliselt kujuneb sama pilt allohvitseride puhul. Sellist isikupõhist lähenemist õpetamisele toetavad tulevikus kindlasti arenenud õpetamise ja õppimise võimalused. Sõjaliste juhtide õpetamise ja kasvatamise kõrval jätkub tõenäoliselt ka juhtivate spetsialistide ettevalmistus tsiviilhariduse baasil. Rääkides tegevväelaste tuleviku sõjalisest haridusest ei saa kuidagi eirata arenguid teistes riikides ja tsiviilhariduses. Nii riigi siseselt kui ka väliselt on hariduse võrreldavus ning tasemete ja sisu mõistmine koostöö seisukohalt äärmiselt oluline.

Kraadiharidus kaitseväes

Kui põhikursuse lõppedes võiks marssalikepp olla veel iga ohvitseri seljakotis, siis viie aasta möödudes on see jäänud vaid kolmandikule ja järgmise viia aasta möödudes neistki vaid kolmandikule.

sõjateaduse definitsioon, kuid oluline on, et keskendutakse sõjalisele ja rahvuslikule vajadusele. Samas ei välista see kuidagi koostööd teiste riikide ja teadussuundadega. Vastupidi – tulevikus on see arenguks ainuvõimalik. Et koostööst aga kasu saada ja ka ise kasu tuua, on vaja üsna täpselt teada oma vajadusi.

Reservvägi ja muu kodanikkond Kuna praeguste kavade kohaselt on 20 aasta pärast Eestis reservvägi, siis käsitleb mõttepaber põgusalt ka reservväelaste õpet. Pärast ajateenistuses saadud väljaõpet korraldatakse tulevikuski õppekogunemisi ja reservväelaste täiendus- ning tasemeõpet (näiteks rühmaülema või staabiohvitseri ja spetsialisti tasemel). Seda kujundab aga praegusest oluliselt rohkem sõjaajaüksuste vajadus ning sõjaaja üksuste tegevväelastest ülemate hinnang. Kuigi õppeasutuste roll reservväelaste väljaõppe kujundamises on suur, langeb selle läbiviimise põhiraskus sõjaaja üksustele ja nende isikkoosseisule. Seda tingib väeüksuste erinev spetsiifika, isikkoosseisu väljaõppe olukord ning konkreetsete reservväelaste arenguvõimalused (just nagu tegevväelaste puhul). Samuti võimaldavad seda juba eespool mainitud praegusest arenenumad väljaõppevõimalused tulevikus. Kõige viimasena vaatleb mõttepaber sõjaajaüksustesse mittekuuluvate kodanike sõjalist väljaõpet. Kahtlemata suureneb tulevikus sõjalise riigikaitse õpetamine tsiviilstruktuurides. Kuid 20 aasta pärast on see kujundatud eelkõige kaitseväe sõjaaja vajadustest ning isikute ühiskondlikust positsioonist lähtuvalt. Sõjalise riigikaitse õpetamine hõlmab tulevikus riigi kodanikke alates gümnaasiumiastmest, lõpetades kõrgemate riigikaitsekursustega ühiskonna võtmeisikutele. Sinna vahele kuulub aga hulk madalama taseme spetsialistide ja juhtide täiendusõppekursuseid, mis eelkõige toetavad konkreetse valdkonna koostööd kaitseväega. Kokkuvõtteks võib öelda, et mõttepaberi eesmärk on näidata, kas rahvuslikku sõjalist haridust on üldse vaja ja milles see seisneb. Kui valitsevad olud peaksid muutuma, siis tuleb üle vaadata ka seniste kavade otstarbekus ja sisu. Praegu tuleb meil aga oma plaanide järgi hakata otsustama ja tegutsema, et 20 aasta pärast seatud eesmärke saavutada ja ka selleks, et meil üldse oleks mingi mõte!

Sõdur NR 5 (74) 2013

Omaette teemana tegevväelaste hariduse juures tuleb vaadata kraadiõpet. Praegune kaitseväe tegevus tugineb paljuski tsiviilteadlaste saavutustele või oma ja liitlaste kogemustele. Rahvuslik sõjateadus, millele tugineksid meie arengud, puudub meil praegu praktiliselt täiesti. 20 aasta pärast juhivad ja arendavad kaitseväge teaduskraadiga kaitseväelased. Selleks on eelnevate aastate jooksul selgitatud magistri- ja doktoriõppe ettevalmistust vajavad ametikohad nii arvuliselt kui ka erialaselt ning vastavalt sellele on suunatud inimesi õppima. Kraadiõpe ise tugineb määratletud teadus- ja arendustegevuse vajadusele. Teadusharu, mis uurib kaitseväe vajadusi ning milles võib olla omandatakse ka teaduskraade, nimetatakse sõjateaduseks. Sõjateadus ise vajab veel praegugi paremat selgitamist ja defineerimist. Kõnealuses mõttepaberis defineeritakse sõjateadust kui „teadust, mis uurib seda, kuidas võimalikult väheste res-

surssidega hävitada vastase ressursse ning saavutada seeläbi oma riigile (sh koalitsioonidele) soodsamad tingimused eksisteerimiseks ja tegutsemiseks sõjaliste või mittesõjaliste vahenditega. Teadusvaldkondade uurimine tähendab uute teadmiste loomist või olemasolevate teadmiste korrastamist kasutamiseks kaitseväe tegevustes.” Sõjateaduse valdkonnad oleksid järgmised: 1. Sõjaajalugu – käsitleb Eesti territooriumil toimunud relvakonflikte, EKV arengut, Eesti lähinaabrite relvajõudude arengut ning selle suhteid Eestiga. Mis aga peamine – need uuringud peavad andma alused nüüdseks tegevuseks. 2. Sõjalised tegevused – käsitleb strateegiat, operatiivkunsti, taktikat sõjalistes ja sõjavälistes tegevustes, sealhulgas kaitseväe kasutamist hädaolukordades ja stabiliseerimistegevustes. Just selles valdkonnas vaadeldakse kaitseväe koostööd tsiviilstruktuuridega ehk laiapindse riigikaitse ülesehitust. 3. Sõjaline juhtimine – käsitleb inimeste, üksuste, projektide juhtimist, sh plaanimine, otsustamine, käskimine ja kontrollimine. Sõjaline juhtimine vaatleb valdkonna filosoofilisi ja teoreetilisi põhimõtteid ning hindab praktilisi lahendusi. 4. Sõjaväe pedagoogika – uurib eelkõige juhtide ja allüksuste väljaõpet, kuid ei saa mööda ka üksikisikust, keda iseloomustab kohustus ning elukestev õpe riigikaitseliste ülesannete täitmiseks. Selle valdkonna eripära ülejäänud pedagoogikast on komplekssete üksuste õpetamise iseärasused ja samuti kodanikele kohustuslikus korras „teise elukutse” õpetamine. 5. Sõjatehnoloogia – uurib erinevate tehnoloogiliste rakenduste kasutamist kaitseväe tegevustes, rakenduste kohandamist kaitseväe tegevusteks. Võimalik, et valdkondade loetelu täieneb mõne nimetuse võrra ja muutub

vastukaja

Juhtimisest, sünonüümidest ja Clintonist ehk mis need sakslased siia puutuvad Mis siis ikkagi toimub sõjaväelise juhtimise õpetamises ehk vastuseks vanemleitnant Ott Laanemetsa eelmises Sõduris ilmunud arvamusavaldusele.

Juhtimine on iseenesestmõistetavalt see, millega kõik ülemad kaitseväes igapäevaselt tegelevad. Iseasi on, kui palju me tegelikult juhtimisest teame või seda õpetada oskame.

õjavägesid peetakse üle maailma juhtimise oivakeskusteks. Näiteks on USA-s väga suurel osal ärimaailma ja avaliku sektori juhtidest sõjaväeline taust, st esimesed juhtimisalased sammud tehti just USA relvajõudude ohvitserikoolides ja üksustes. Barack Obama on esimene Teise maailmasõja järgne USA president, kel puudub igasugune sõjaväeline taust, rääkimata lahingukogemusest. Ka Suurbritannias ja Skandinaavias ostab erasektor üsna tihti andekaid ohvitsere juhtimisoskuste ja -kogemuste tõttu üle. Eesti kaitseväe kohta väga süsteemset järeldust teha ei saa, sest organisatsioon on veel liialt noor. Eesti kaitsevägi on nii noor, et meil pole juhtimisest isegi oma kindlat arusaama või sellele selget definitsiooni, mida toetab ehk ka sellekohaste sünonüümide kesisus eesti keeles (vrd ingl k leadership, command, control, management, drive jne). Eesti entsüklopeedia neljas köide ütleb, et juhtimine on „inimeste tegevuse sihipärane suunamine ja kooskõlastamine”. Kuigi eesti keeles räägime ka auto-, lennuki- või laevajuhtimisest (ingl k driving), ei ole selles mõttes tegu juhtimisega, sest auto, lennuk ega laev ole inimesed. See muidugi ei välista, et masina juhtimiseks – driving – ei ole vaja inimesi juhtida – leadership. Kuninglik merevägi defineerib juhtimist nii: võime kasutada head otsustusvõimet ja mõjutada teisi kaasa tulema. Selline definitsioon on üsna universaalne ja kehtib nii sõjaväelise üksuse, avaliku sektori asutuse, panga kui ka näiteks õmblusvabriku juhtimise kohta. Meil figureerib arvukates dokumentides ja õppekavades sõnapaar „sõjaväeline juhtimine”, aga mingit selgitust ega definitsiooni sellele pole. Kui vaadata erinevate õppekavade sõjaväelise juhtimise mooduleid, siis on tegu väe- ja

Ott Laanemets VANEMLEITNANT

relvaliigipõhise taktikaga (nt rünnakuõpe, kaitseõpe jms), kus sisuks pole juhtimise õpetamine, vaid see, mida inimesed ja üksus tegema peavad. Selles mõttes on tegu ebaõnnestunud pealkirjaga, mis võib sobida jalaväele, kus juba jaoülem võib tegeleda üksuse taktikalise suunamisega, aga laevastikus on madalaima auastmega ülem, kes üksuse, st sõjalaeva, taktikalist tegevust suunab, kaptenmajor, st komandör. Küll aga annab alati kõneainet teema, kas juhtimine sõjavägedes erineb kuidagi juhtimisest tsiviilmaailmas. Eeltoodud eestikeelse „sõjaväelise juhtimisega” ei ole tsiviilelus otseselt midagi peale hakata (õmblusvabrik rünnakul ...). Kui aga juhtimine sõjaväes tõesti olekski midagi muud kui tsiviilelus, ei saaks ülaltoodud välisriikide näited kuidagi paika pidada. Parima vastuse küsimusele, mille poolest erineb sõjaväline juhti-

Arengud läänemaailmas viitavad sellele, et juhtimine sõjavägedes ja ka para militaarsetes struktuurides muutub üha sarnasemaks juhtimisega suurtööstustes, kus eesmärk on efektiivse malt pakkuda kvaliteetsemat teenust.

mine juhtimisest tsiviilmaailmas, andis üks endine Kaitseliidu kooli instruktor – sõjaväeline juhtimine on vist siis, kui vorm on seljas ... Seega juhtimine on juhtimine, olenemata sellest, mida juhitavad inimesed teevad.

JUHTIMISSTIIL Täpsemaks minnes võib aga rääkida sellest, kas juhtimisstiil sõjavägedes on sama, mis era- või avalikus sektoris. Arengud läänemaailmas viitavad sellele, et juhtimine sõjavägedes ja ka paramilitaarsetes struktuurides muutub üha sarnasemaks juhtimisega suurtööstustes, kus eesmärk on efektiivsemalt pakkuda kvaliteetsemat teenust. Ka meil räägitakse päästeteenusest, kiirabiteenusest, politseiteenusest jne. Niisamuti pakuvad sõjaväed välisjulgeolekuteenust riikidele ja kodanikele. Juhtimisstiili ja -alase käitumise määravad ühiskonnas ja organisatsioonis tooniandvad alusväärtused, juhioskused ja -omadused ning kontekst, kus tegutsetakse. Lisaks lääneliku demokraatliku ühiskonna alusväärtustele on kaitseväel põhiväärtused, mis sõnastatud hiljuti ilmunud sisemäärustikus. Need tuleks sisuliselt lahti mõtestada ja terves organisatsioonis, st kõikide kaitseväelaste hulgas omaks võtta, sest väärtusi ei saa käsu korras rakendada. Kuidas panna inertne organisatsioon (uusi) väärtusi sisuliselt omaks võtma, on tohutu juhtimisproovikivi (vt kuningliku mereväe juhtimise definitsiooni ülal). Sündinud juhte on tegelikult vähe ja juhtimisoskused ja -võtted on suuremal või vähemal määral õpitavad, nii nagu igasugused oskused. Kahtlemata leidub nii inimesi, kes on naturaalsed juhtimistalendid, kui ka neid, kel juhiomadused sootuks puuduvad, aga enamik asub nende kahe äärmuse vahel. Talentide puhul on ekslik arvata, et kaasasündinud juhiomadused ongi kõik, mida heaks juhtimiseks vaja. Paralleeli võib tuua muusikamaailmast: lapsel võib olla kaasasündinud absoluutne kuulmine ja anne, aga kui ta oma pilli pühendunult ei harjuta, siis head muusikut temast ei saa.

Kõige olulisem juhtimisstiili määraja on kontekst ja konkreetne olukord, kus inimesi juhitakse. Nii kaitseväe juhataja, jalaväe rühmaülem, sõjalaeva vahiohvitser kui ka lennujuht juhivad inimesi, aga nende tegevuste kontekst ja olukorrad ning neis kasutatavad juhtimisvõtted on äärmiselt erinevad. Niisamuti määrab operatsiooniline kontekst juhtimisstiili ühe sõjaväelise üksuse sees: see on erinev tehnika hoolduse-remondifaasis, operatsiooni plaanimise, väljaõppe ja tegeliku lahingutegevuse ajal. Seega: põhiväärtused + juhioskused + kontekst = juhtimisstiil.

LAHENDUST VAJAVAD PROBLEEMID

PROBLEEMIDE LAHENDAMISE PEAMINE MEETOD

NÄITEID TEENISTUSEST

Taltsad (tame) – igapäevased probleemid, mida lahendatakse tuginedes kogemusele ja kindlatele protsessidele

Management

Selleks, et sõjalaev saaks minna laskeharjutusele, tuleb see plaanida nädalakavva, teavitada meeskonda, teha siselähetuse esildis, laskeharjutuse käsk, tellida laskemoona jne. Kõige selle jaoks on olemas kindlad protseduurid, mida on varem praktiseeritud.

Õelad (wicked) – uudsed ja komplekssed probleemid, millele pole õigeid või valesid vastuseid, vaid paremad ja halvemad alternatiivid

Leadership

Pärast neljakuist missiooni SNMCMG1 on miinijahtija koduteel. Laeval on kahest sõukruvist üks defektne, kiirus üsna väike ja manööverdusvõime samuti. Elbe suudmes läheb rikki rooliseade ja pärast mõnetunnist parandamist hakkab tööle vaid osaliselt. Meeskond tahaks kiiresti koju saada, ees on Kiili kanal, aga vigase rooliseadmega on sealt riskantne läbi sõita. Ümber Taani sõites võib olla aga sõuseadme rikke tõttu Põhjamere tormis keeruline manööverdada, teekond pikeneb mõnisada miili ja vähemalt ühe lisapäeva võrra. Meeskond pole just liiga entusiastlik.

Kriitilised (critical) – kriitilise probleemide puhul pole tegu nende lahendamise kui sellisega, vaid otsuste kohese läbisurumisega

Command

Sõjalaeva poole lendab (õppuse käigus) silmanähtavalt agressiivselt tundmatu sõjalennuk. Komandör peab välkkiirelt otsustama, mida teha: kas laev viia lahinguhäiresse, kas relvad laadida, kas relvad sihtida lennuki poole või on hoopis tegu omade lennukiga, kes laeva ekslikult vastaseks peab? Need otsused tuleb teha ja ellu viia kiirelt.

JUHTIMINE, MANAGEMENT JA KÄSUTAMINE Inimeste juhtimisele (leadership) organisatsioonis kaasnevad alati ka management ja käsutamine ehk käsuõigus (command). Management ja käsuõigus on olemuselt juhtimisest erinevad, aga sellega alati kaasnevad tegevused, mida on vaja etteantud eesmärgi saavutamiseks. Uuemas eesti keeles on juhtimisalast oskussõnavara erinevalt tõlgitud. Eestikeelse ärimaailma terminoloogias on leadership’ist saanud eestvedamine ja (business) management’ist hoopis (äri) juhtimine. Inimeste juhtimine (leadership) on juhi isiku projitseerimine, et inspireerida teisi seatud eesmärgi täitmiseks kaasa tulema. See on sotsiaalne fenomen, mille järele tekib vajadus, kui mitu inimest peavad koos tegutsema. Et juhtimine on otseselt seotud nii juhi kui ka juhitavate inimeste isiksustega, ei ole olemas kaht täiesti sarnast juhtimisalast käitumist. Juhtimine on eeskuju, veenmise ja alateadliku sunni kombinatsioon ja see sõltub olukorrast. Juhtimine algab nii juhi kui ka juhitavate inimeste loomusest ja personaalsusest. Ilma nende mõistmiseta ei ole ka võimalik süsteemselt ja sihipäraselt mõjutada inimesi kaasa tulema. Sama kehtib ka õpetamise kohta – selleks, et saavutada teadmiste, oskuste ja hoiakute omaksvõtt, tuleb tunda inimloomust ja seetõttu saab ka õpetamist pidada juhtimiseks. Mõnd juhtimisstiili – näiteks coaching’ut (treenimine) – saab kasutada nii juhtimise kui ka õpetamise puhul. Management on seevastu korraldamine ja ressursijuhtimine, st nii inim-, materiaalsete kui ka finantsiliste ressursside kasutamine ja kasutamise kontrollimine. Management’i formaalset poolt nimetatakse administreerimiseks. Management on ülema võime

Käsutamise-juhtimise-korraldamise erinevused koos näidetega (Keith Grint „Leadership, Management and Command: Rethinking D-Day”) .

analüüsida, organiseerida ja teoks teha otsuseid ning kontrollida tegevusi. Management on näiteks personaliplaneerimine, eelarveartiklite haldus ning tehnika hoolduse ja remondi plaanimine. Et mistahes ressurssi on alati vähe, tegeleb iga kaitseväeline ülem päevast päeva management’iga, et saavutada parimat võimalikku tulemust. Juhtimine ilma management’ita ja vastupidi on võimalik, aga eesmärk saavutatakse juhuslikult või jääb see puhtformaalseks, sest pideva arengu tagab vaid hea juhtimine ja eestvedamine. Nii inimeste kui ka ressursijuhtimine ei erine oma olemuselt sõjaväelises üksuses või õmblusvabrikus. Kõige rohkem eristab juhtimist sõjaväes käsuõigus (command). Käsuõigus on relvajõududes üksikisikule kuuluv õigus suunata, kooskõlastada ja juhtida relvajõudude tegevust. Kuigi ka õmblusvabriku direktoril on õigus töölistele korraldusi anda või neid vallandada, on sõjaväelise ülema käsuõigus hoopis suurem. Erinevalt õmblusvabriku direktorist peab sõjaväelisel ülemal olema õigus vajadusel sundida alluvaid seadma oma või teise inimese elu ohtu.

SÕJAVÄELINE JUHTIMINE KAITSEVÄES Kolmiku inimeste juhtimine – ressursijuhtimine – käsutamine mõistmises

peitub võti praeguse kaitseväe juhtimisalastele proovikividele. Suitsunurkades kuuldav iroonia, et „alluvat motiveerib käsk” või „kõike on vaja hiljemalt eilseks” on head indikaatorid. Segadust külvab ka „sõjaväeline juhtimine”, millest võib jääda mulje, et „üksus rünnakul” ongi kõik, mida juhtimiseks vaja. Kui vaadata erinevaid kaitseväe koole, mis sõjaväelist juhtimist õpetavad, siis tegelikku inimeste juhtimist – leadership – õpetatakse väga vähe. Ainus kaitsevaldkonna kool, kus just inimeste juhtimist õpetatakse, on Kaitseliidu kool. Seal nimetatakse juhtimise valdkonda äraspidise tõlkeloogika järgi hoopis inimressursi arengu õppesuunaks. Sõjaajalugu on korduvalt näidanud, et käsutamine ei ole toimiv alternatiiv juhtimisele ega veel vähem management’ile. Sõjaväelist juhti iseloomustab võime kasutada õigeid juhtimisvõtteid väga erinevates olukordades. Kaitsevägi peab kollektiivselt üle saama mõningasest post-sovetlikust macho-mentaliteedist, et väärtused, inimesed ja sotsiaalsed suhted on midagi pehmet, mida kaevikus vaja pole, ning pöörama hoopis suuremat tähelepanu just tulevaste juhtide juhtimisoskuste õpetamisele. Et ka meie saaks kunagi kahjatsedes uhkustada, et see-ja-see ohvitser on nüüd hoopis selle-ja-selle suurettevõtte juht.

SÕDUR NR 4 (73) 2013

Aarne Ermus

ARVAMUS

Sõjaväeline juhtimine või juhtimine sõjaväes?

SÕDUR NR 4 (73) 2013

“J

Sõdur NR 5 (74) 2013

uhtimine on tulemuste saavutamine teiste inimeste kaasabil.” Nii on juhtimist lühidalt defineerinud Eesti juhtimisteaduse grand old man, professor Raoul Üksvärav. (Üksvärav, R. 2004. Organisatsioon ja juhtimine. TTÜ kirjastus. Kolmas, parandatud trükk, lk 33.) Pikem seletus samas raamatus kõlab: „Juhtimine on inimeste tegevuse ja käitumise sihipärane suunamine ning üheks hästi talitlevaks tervikuks sulatamine, selleks et rakendada organisatsiooni varad, saavutada tema eesmärgid ja rahuldada liikmete vajadused.” Nende lihtsate ja arusaadavate definitsioonide taga peituvad aga keerukad ja mitmekihilised protsessid, mis annavad põhjust nii teaduslikeks kui ka pseudoteaduslikeks aruteludeks ja uurimusteks. Taasiseseisvumise järgsel ajal on Eestis ilmunud rohkesti mitmesugust juhtimisalast kirjandust, mis, nagu on tunnetatav ka lugedes Sõduri tänavuses neljandas numbris ilmunud vanemleitnant Ott Laanemetsa artiklit (Laanemets, O. 2013. Sõjaväeline juhtimine või juhtimine sõjaväes? Sõdur nr 4, lk 8-9.), võivad teemat pinnapealsemalt valdavates inimestes tekitada segadust ja arusaamatust. Paraku on sellisest erialasest kirjandusest arusaamiseks vaja ka üldist arusaama juhtimisteaduse arenguloost ning teadmist, millisele juhtimisalasele teooriale üks või teine töö tugineb. Segadust süvendab tõenäoliselt ka asjaolu, et kaitseväes tõesti ei ole üheselt kirja pandud kõigile arusaadavat juhtimise definitsiooni.

KVÜÕA organisatsiooni juhtimise lektor

Terminitest Seetõttu on mõistlik aeg-ajalt värskendada oma teadmisi põhiterminite osas, eriti, kui on kavas laiendada silmaringi uute juhtimisalaste kirjutiste lugemisega. Igapäevases kõnepruugis kasutame üsna vabalt termineid juhtimine, eestvedamine, käsutamine, korraldamine, kooskõlastamine, administreerimine. Oleme risustanud oma juhtimisalast keelt ka laensõnadega nagu näiteks manageerimine, mis pildi veel segasemaks teeb. Tüüpilise veana samastavad inimesed väga kergekäeliselt juhtimise ja eest vedamise (leadership), tõlkides pahatihti ka ingliskeelse termini leadership eesti keelde kui inimeste juhtimise. Ehkki eesti keeles räägitakse ka kvaliteedijuhtimisest, kulude juhtimisest, ressursijuhtimisest, autojuhtimisest või isegi kasumi juhtimisest, tuleb meeles pidada,

Segadust süvendab tõenäoliselt asjaolu, et kaitseväes tõesti ei ole kirja pandud üheselt arusaadavat juhti mise definitsiooni.

et nii juhtimise subjekt ja ka objekt on inimene ning seega juhtimine üldmõistena tähendab siiski inimeste juhtimist. Juhtimine ise koosneb erinevatest toimingutest ning leadership ehk eestvedamine on vaid üks juhtimistoimingutest, mitte aga juhtimise sünonüüm. Juhtimist liigitatakse tegevuse tähtsuse järgi põhitegevusteks ja toiminguteks, juhi seisundi järgi tippjuhtimiseks, keskjuhtimiseks ja esmajuhtimiseks ning tegevuse ulatuse järgi üldjuhtimiseks ja erialajuhtimiseks. Juhtimise põhitegevuste jaotamise osas on erinevaid teoreetilisi tõlgendusi, millega võib nõustuda või mitte nõustuda. Kuid tõenäoliselt me ei eksi, kui käsitleme juhtimise põhitegevustena plaanimist ehk kavandamist, korraldamist ja kontrollimist. Korraldamise kui kõige mahukama nendest saab jagada veel organiseerimiseks, mehitamiseks, delegeerimiseks, koordineerimiseks, suhtlemiseks, otsustamiseks ja eest vedamiseks. Seega on eestvedamine vaid üks juhtimise põhitegevuse osis. See muidugi ei tähenda, et eestvedamine põhitegevuse osana oleks sõjaväelises juhtimises vähetähtis. Vastupidi, et tegu on riskirohke ja ohtliku tegevusega, on eestvedamine äärmiselt oluline. Ei tohi unustada, et olukordades, kus inimene paneb kaalule oma elu, ei pruugi formaalsed käsuliinid enam olla sama efektiivsed kui igapäevaelus ning ülema

juhiomadused, sealhulgas eestvedamisoskus ja -võime muutuvad äärmiselt olulisteks. See on ka põhjus, miks kadeti kandidaatide sõelumisel on üks oluline komponent nende liidriomadusi uurida. Ülemaks saab inimese teha, määrates ta ametikohale, kuid igaüks ei ole suuteline enda peale võtma liidri ja eestvedaja rolli, isegi kui ta on fili graanselt omandanud sõjaväelise juhtimise protseduurid. Ülemaks määratakse, kuid juhiks saadakse ja kujunetakse.

Sõjaväeline juhtimine

Seetõttu ei olegi me läinud lihtsama vastupanu teed ehk õpetanud ohvitserikandidaatidele piiratud hulga juhtimisalaseid trikke.

Tsiviilmaailma terminivara Ühes tuleb veel vanemleitnant Laanemetsaga nõustuda. Tsiviilmaailmast üle võetud terminoloogia on leidnud koha ka kaitseväes. See ei pruugi olla halb, kuni me kontrollime hoiakuid, mis sellise kogemuste ülevõtmisega kaasnevad. Probleem ei ole siin heades ja halbades lahendustes, vaid sobilikkuses ja otstarbekuses ning teise ja kolmanda astme võimalikes mõjudes. Me oleme juba aastaid rääkinud näiteks üksuste tootmisest, oleme selle terminiga juba vägagi kodunenud. Samas, kas koos masstootmisega pole mitte läinud kaduma omanikutunne ning konkreetne seos ülemate ja alluvate vahel; ega kogemata ole kuhugi kadunud üksuse hing, see mõõdetamatu suurus, mis tegelikult teeb üksusest hea ja võitmatu üksuse. Tuleme korraks tootmisprotsessi olemuse juurde ning mõtleme, mis on näiteks liinitöötaja ja tehase omaniku eesmärgid. Kas kumbki neist on huvitatud väga heast tootest ja kas kumbki neist peab seda toodet enda omaks? Liinitöötaja eesmärk on teha oma tööd piisavalt kvaliteetselt, et saada kätte oma igakuine teenistus. Tehase omaniku huvi pole tegelikult see toode, vaid toote müümisest teenitav tulu. Suurtööstuse eesmärk ei ole pakkuda kvaliteetsemat teenust efektiivsemalt, vaid omanikule tulu teenida, seda võib peita mis iganes ilusate lausete taha, kuid see on äri loogika. Me räägime riigikaitselise teenuse osutamisest. Kõlab nagu midagi Niccolo Machiavelli aegsest Euroopast, kus terve manner oli täis kapteneid oma kompaniidega, kes müüsid turvateenust erinevatele vürstidele ja kuningatele ehk osutasid riigikaitselist teenust. Kas me osutame riigile teenust mingi kolmanda osapoolena või teenime seda riiki ainukese legaalse organiseeritud brutaalse jõuna? Vähemalt minu silmis on need eri asjad. Tsiviilmaailma terminite kasutamises pole midagi halba, kuniks me ise saame aru asjade olemusest ega kaota sihti; kuniks me ise teenime riiki, kaitseme seda, juhime ja õpetame oma üksusi, mandumata riigikaitselise teenuse osutajateks ja üksuste tootmisprotsessi optimeerijateks. Kuidas selle kõigega on seotud Clinton, keda ma artikli pealkirjas mainin? Tegelikult ei olegi. Bill Clinton ja Barack Obama on kaks Teise maailmasõja järgset USA presidenti, kellel puudub igasugune sõjaväeline taust.

Sõdur NR 5 (74) 2013

Nii jõuamegi sõjaväelise juhtimise eripäradeni. Väga üldiselt võttes ei ole tõesti suurt vahet, kas juhtida pataljoni või õmblusvabrikut, kuid siiski on olemas teatud väga olulised erisused. Esmalt, kaitseväe puhul on tegu organisatsiooniga, mis riigi huvides teostab vägivalda. Jõu kasutamine, vägivald ja juhtimisotsuste võimalik fataalne tagajärg tähendab ka seda, et juhtimine kui protsess ja võimu kasutamine on kaitse väes tunduvalt selgemalt ja täpsemalt fikseeritud kui tavapärastes organisatsioonides. Teiseks, tulenevalt lahingu tegevuse iseloomust on kaitseväes oluline suutlikkus juhtida määramatus, kiiresti muutuvas olukorras. Sõjaväeline juht peab olema suuteline otsustama ja juhtima ka siis, kui tal pole kogu infot. Kaitseväe ühendatud õppeasutused on õpetanud sõjaväelist juhtimist rakenduskõrghariduse ja magistriõppe õppekavadel kooli taasloomisest alates. Ohvitseriõppe õppekavad on koostatud selliselt, et nad valmistaks lõpetajat ette nii plaanimise, korraldamise kui ka kontrolli funktsioonideks. Selles osas on vanemleitnant Laanemetsa tähelepanek õige – me ei tegele vaid eestvedamise õpetamisega, vaid juhtimise kompleksse tervikuga. Oleme lähtunud teadmisest, et juhtimine on kunst, mille sisuks on juhtimisteaduse ja teiste teadusharude saavutuste ning konkreetsete juhtimisalaste teadmiste, oskuste ja kogemuste ühendamine. Seetõttu on meie eesmärk olnud anda ka tulevasele ohvitserile võimalikult suur teadmistebaas, mida ta hiljem saaks kasutada personaalse juhtimisoskuse arendamiseks. Ei saa mööda vaadata faktist, et inimesed on erinevad, juhtimisolukorrad on erinevad ja kordumatud. Seetõttu ei olegi me läinud lihtsama vastupanu teed ehk õpetanud ohvitserikandidaatidele piiratud hulga juhtimisalaseid trikke.

Sellepärast ehk on vanemleitnant Laanemets jõudnud avastuseni, et KVÜÕA ei õpeta inimeste juhtimist. Meie õppekavades ei ole tõesti väga palju aineid, mis otseselt viitaksid juhtimisele, kuid tegelikult on nii sõjaväe psühholoogia, inimene ja ühiskond kui ka seesama taktika baas, mis aitab üles ehitada tulevase ohvitseri juhtimis oskust. Lisaks on sellest õppeaastast käivitatud ka eraldi programm, mis peaks võimaldama ohvitserikandidaatide juhioskusi süsteemselt arendada. Võib teha nalja teemal „õmblusvabrik rünnakul”, kuid tegelikult on oluline juhtimissituatsioon. Piisavalt erudeeritud ohvitseril ei ole keerukas üldistada oma rünnaku plaanimise ja juhtimise kogemust ning leida kasulik iva minu pärast kas või õmblusvabriku jaoks. Seda on aga võimatu teha, kui me ei ole andnud talle koolis teoreetilist pagasit ega arendanud analüütilise mõtlemise oskust, vaid piirdunud juhtimisalaste trikkide õpetamisega. Seetõttu on oluline saada aru ka sellest, et kooli ülesanne ei tohi olla üksikute trikkide õpetamine, vaid eelduste loomine teadmiste ja oskuste loovaks kasutamiseks praktikas ning selleks, et iga lõpetanu oleks suuteline välja arendama oma personaalsetest tugevustest lähtuva, olukorda sobiva ning kaitseväe põhiväärtusi kandva juhtimisstiili. Tuleb nõustuda artiklis väljendatud murega, et arusaam juhtimisest ei ole kaitseväes veel nii põhjalik, kui oleks vaja, ning pahatihti loodetakse, et formaalne, seaduste ja käskudega antud võim oma alluvate üle ongi vastus kõikidele juhtimisalastele probleemidele, võti kõikide lahenduste juurde. Samas, kui tähelepanelikult lugeda meie sisemäärustiku eelmisi versioone ning mõelda selle üle, miks erineva taseme ülemate ülesanded ja kohustused olid sõnastatud just selliselt, peaks vähegi mõtlemisvõimeline juht jõudma arusaamisele, et kaitsevägi kui institutsioon on vähemalt formaalselt taasloomise hetkest alates püüdnud väärtustada inimest ning suunanud oma erineva taseme juhte inimesekeskse juhtimise suunas.

nato

Steadfast Jazz tõi NATO tagasi Euroopasse Juba enne, kui NATO reageerimisjõudude (NATO Response Force, NRF) sertifitseerimisõppus Steadfast Jazz novembris alguse sai, võis kahtluseta öelda, et tegu on ilmselt nii Eesti kui ka rahvusvahelises meedias kajastatuima NATO õppusega läbi aegade.

he Economisti toimetaja Edward Lucas on Steadfast Jazzi nimetanud NATO viimase 20 aasta kõige tähtsamaks õppuseks, kuna esimest korda pärast külma sõja lõppu harjutasid liitlasriigid liikmesriigi territooriumi kaitsmist1. President Ilves ütles septembris Riia välis- ja julgeolekupoliitika konverentsil Rootsi päevalehele Svenska Dagbladet antud intervjuus, et Steadfast Jazz on õppus, mis on välja kasvanud Venemaa käitumisest2.

Steadfast Jazz 2013 vs. Zapad 2013 Steadfast Jazz on sel sügisel laual olnud nii Balti riikide presidentide kohtumisel kui ka Balti valitsusjuhtide kohtumisel Ühendriikide presidendi Barack Obamaga, kus viimasel hetkel otsustati samuti julgeolekuküsimusi arutada. Veelgi enam mainiti Steadfast Jazzi Venemaa föderatsiooni ja Valgevene ühisõppuse Zapad 2013 meediakajastuses ja õppust on hakatud nüüdseks nägema NATO vastusena Zapadile. Zapadi ajal ilmunud Pravda artikkel nimetas Steadfast Jazzi NATO valmistumiseks

Roland Murof nooremleitnant NATO pressikeskuse planeerimisjaoskonna ülem, eesti kontaktohvitser

konventsionaalseks sõjaks3. Zapadil ja Steadfast Jazzil oli siiski üks oluline erinevus – nimelt ei harjutanud NATO ühegi riigi ründamist. Teine oluline erinevus seisneb õppuse eesmärgis. Kuigi taktikalised üksused on Steadfast-seeria õppustel osalenud ka varasematel aastatel (Steadfast Jaguar 2006, Roheneemesaartel) ei ole õppuste põhieesmärk siiski harjutada taktikaliste üksuste tegevust, vaid tegu on läbi aasta vältava õppusteseeria kulminatsiooniõppusega, kus harjutatakse eelkõige erinevate staapide koostööd ja kus erinevates liikmesriikides asuvad väejuhatused peavad näitama võimet juhtida kuni 13 000 sõjaväelasest koosnevat väekontingenti. Osalevate üksuste numbriline suurus ei ole nii määrav, sest enne Steadfast

Sõdur 2 (71) 2013 „On aeg taguda trumme Steadfast Jazzi toetuseks”, lk 46-47

Svenska Dagbladet, 16.09.2013 „Rysk storövning väcker oro i Baltikum” www.svd.se/nyheter/inrikes/

rysk-storovning-vacker-oro-i-baltikum_8523422.svd 14. oktoober 2013 Sõdur NR 5 (74) 2013

Pravda, 26.09.2013 „NATO prepares for „conventional war”” http://english.pravda.ru/world/europe/23-

09-2013/125726-nato_war-0/ 14. oktoober 2013 4

Eesti Päevaleht, 06.08.2013 „NATO suurõppus mängib esimest korda välja sõjaolukorra Balti riikides”

http://ajaleht.epl.ee/digi/2341?utm_source=epl&utm_medium=button&utm_campaign=epl_telli_digilehed_login#!p/3 14. oktoober 2013 5

NATO Allied Command Operations, „NATO Response Force Training, The Road to Steadfast Jazz” www.aco.

nato.int/nato-response-force-training--the-road-to-steadfast-jazz.aspx 14. oktoober 2013

Jazzi viiakse läbi terve hulk taktikalise taseme õppuseid. Lisaks viivad NATO liikmesriigid läbi rahvuslike teiste liikmesriikide osalusega õppuseid, kus osalevate üksuste hulgad on oluliselt suuremad. Näiteks viidi brittide eestvedamisel selle aasta aprillis läbi õppus Joint Warrior, kus osalevate sõjaväelaste arv ulatus 20 000-ni.

Rohkem õppuseid Eesti jaoks oli õppus oluline, sest NATO on võtnud kindla sihi keskenduda pärast Afganistani operatsiooni lõppu 2014. aastal liikmesriikide kaitse harjutamisele, mis hõlmab endas nii suuremaid ühisõppuseid kui ka NATO sõjaväelaste osalemist rahvuslikel õppustel ehk ühendatud jõu initsiatiivi (Connected Forces Initiative). Ühendatud jõu initsiatiivi raames osalesid NATO Brunssumi väejuhatuse vaatlejad juba selleaastasel Kevadtormil. Seega ei ole Zapadi ametlike numbrite (12 900 osalejat) ja Steadfast Jazzi arvude (3000 staabiohvitseri ja 3000 sõjaväelast taktikalistes üksustes) võrdlemine adekvaatne. Samuti on NATO kasvatamas ka NRF-i egiidi all toimuvate üksuste koosharjutamisi ja selleaastasest Steadfastist suurema taktikaliste üksuste osalusega õppust peaksime Euroopas nägema juba 2015. aastal. NRF-i on praegu 2016. aastaks plaanitud Balti riikide ühispataljon, mis 2015. aasta sertifitseerimisõppusel oma valmisoleku kinnituse peaks saama.

Sõjaline heidutus ka ilma artikkel 5-ta Ajakirjandus hindab vastandamist ja nii on ühe intrigeeriva küsimusena tõstatunud õppuste stsenaarium ning tõigad, kas õppus keskendub Washingtoni leppe artikkel 5 ehk kollektiivkaitse harjutamisele ning kas rünnatav riik on Eesti4. Oluline on mõista, et artikkel 5 on ja jääb NATO nurgakiviks ning Steadfast Jazz keskendub kollektiivkaitse harjutamisele. Kollektiivkaitse olulisust on

Kompaniiülem kapten Ranno Raudsik selgitab NATO reageerimisjõudude õppusel Steadfast Jazz Poolas, Drawsko Pomorskies Ameerika Ühendriikide jalaväelastele, kuidas ühiselt patrulli läbi viia. Alexander Jansen, NATO

ärast Georgia sõda on Balti riigid ja Poola oodanud NATO-lt kinnitust, et allianss on valmis oma liitlasi Läänemere regioonis kaitsma. Kas Steadfast Jazzi eesmärk on seda valmidust testida? Steadfast Jazzi eesmärk on eelkõige integreerida NATO Läänemere-äärseid partnerriike NATO üksustega. Mõis tagi aitab see kaasa kogu Läänemere regiooni julgeolekuolukorra parenda

misele, aga ma ei jaga teie küsimuses kumavat muret siinse olukorra pärast ja kindlasti ei taha me, et õppust nähtaks jõudemonstratsioonina. NATO õhuturbelennukid valvavad Balti riikide õhuruumi pidevalt ja meie kohalolek on nähtav. Me oleme kohal, Balti riigid on meie liitlased ja me oleme valmis kaitsma kõiki oma liitlasi. Selline on NATO toimimise põhimõte. NATO on Afganistanis omandanud uni kaalse koostoimimisvõime ja olukorras, kus ISAF-i operatsioon on lõppemas, muutub meie jaoks oluliseks selle võime säilitamine, et liitlasriikide ohvitserid, allohvitserid ja sõdurid oma ühiseid os kusi ei kaotaks. Selleks peame viima läbi rohkem ühiseid õppuseid ja harjutusi. Ühised õppused peavad motiveerima liikmesriike saavutatud taset hoidma, seda enam, et meie partnerriigid tahavad saavutada NATO-ga võrdset taset. Küsis Roland Murof

Sõdur NR 5 (74) 2013

rõhutanud nii eelmine NATO Euroopa vägede juht admiral James Stavridis kui ka sel aastal ametisse nimetatud kindral Philip Breedlove, kelle sõnul on NATO reageerimisjõud kollektiivkaitse võtmejõuks5. Vähemolulised ei ole Eesti jaoks aga ka artiklid 3 ja 4. Artikkel 4, mis näeb ette liikmesriikidevahelised konsultatsioonid, kui neist kellegi arvates on ohustatud mõne liikmesriigi territoriaalne terviklikkus, poliitiline sõltumatus või julgeolek, tulemusel on kolm NATO riiki (Ameerika Ühendriigid, Saksamaa ja Holland) praeguseks paigutanud Patriot-raketid Türgi–Süüria

NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja kindral Philip Breedlove Ardi Hallismaa

Eesti jaoks oli õppus oluline, sest NATO on võtnud kindla sihi keskenduda pärast Afganistani operatsiooni lõppu 2014. aastal liikmesriikide kaitse harjutamisele.

nato

Kaitseväe Peastaap

Läänemeri

NATO ühendsõjakeskus Stavanger, Norra

Mereväekomponent

Õppuse stsenaariumipõhine juhtimine, kontrollimine

Tartu Eesti NATO vägesid vastuvõtva riigi harjutus Adaži harjutusala Läti

NATO Brunssumi väejuhatus Brunssum, Holland Vastutab loodava NRF-i rotatsiooni eest, staabi paikne osa

NATO Brunssumi väejuhatuse staabi ümberpaigutatav komponent

NATO Euroopa vägede kõrgem peakorter Mons, Belgia

Nemecine, Pabrade harjutusalad Leedu

Vastutab kõigi NATO sõjaliste operatsioonide eest

Eriüksuste komponent Drawsko Pomorskie harjutusala Poola

NATO õhuväejuhatus Ramstein, Saksamaa

Maaväekomponent

Vastutab õhuväeoperatsioonide eest

Taranto Itaalia Mereväekomponent

NATO reageerimisjõudude sertifitseerimisõppuse Steadfast Jazzi peamised toimumispaigad. Mis on NATO Response Force (NRF)? NATO reageerimisjõud on suure valmisolekuga maa-, mere- ja õhuväe ning eriüksusi koondav ligi kolmeteistkümnest tuhandest kaitseväelasest koosnev väekontingent. Põhja-Atlandi Nõukogu võib rakendada reageerimisjõude sõjaliste ülesannete täitmisel maailma erinevates paikades.

- - - - -

Mis on Steadfast-seeria õppused? Steadfast-seeria õppuste eesmärk on kahe NATO operatiiv tasandi väejuhatuse (roteerivalt ühel aastal Napolis Itaalias asuv väejuhatus ja teisel aastal Brunssumis Hollandis asuv väejuha tus) ja neile alluvate väeliigijuhatuste (maa-, mere- ja õhuvägi) sertifitseerimine. - Steadfast Jackpot (2006) - Steadfast Jaguar (taktikaliste üksustega) ja Steadfast Jaw (2006) - Steadfast Jackpot, Steafast Jaw (2007) - Steadfast Joist, Steadfast Juncture ja Steadfast Joiner (2008)

Kuidas õppus nime saab? NATO kasutab õppustele nime andmisel süsteemi, milles „S” tä histab Supreme Headquarters Allied Power Europe (SHAPE, NATO Euroopa liitlasvägede peakorter) ehk NATO Euroopa vägede kõr gema peakorteri elementide osalusega õppust ja „J” märgib, et tegu on nn joint ehk erinevate väeliikide ühisõppusega, kuhu on kaasatud maa-, mere-, merejalavägi ja õhuvägi ning eriüksused.

Sõdur NR 5 (74) 2013

piiri äärde, mis on näide kollektiivkaitse toimimisest ka ilma artikkel 5 otsese rakendumiseta. Artikkel 3 jällegi kohustab kõiki liikmesriike panustama nii iseseisvasse kaitsevõimesse kui ka kollektiivkaitsesse, sellest põhimõttest lähtuvalt on kirjutatud uus riigikaitse arengukava.

Steadfast Joist, Steadfast Juncture ja Loyal Jewel (2009) Steadfast Juno, Steadfast Juncture (2010) Steadfast Juncture, Steadfast Joist (2011) Steadfast Joist, Steadfast Juncture (2012, viimane neist toimus Eestis) Steadfast Jazz (taktikaliste üksustega, 2013)

Milline on Eesti osalus? 134-meheline mehhaniseeritud (11 soomukit) jalaväekompanii sh Kaitseliidu miinipildujarühm, miinijahtija Admiral Cowan (NATO 1. miinitõrjeeskaadri koosseisus) 37 inimesega meeskonnas.

Õppuse stsenaariumi täpsete detailide asemel tasub tähelepanu pöörata kindral Breedlove’i septembris Eestis aset leidnud ABCD julgeolekukonverentsil öeldud sõnadele, et õppuse juures on olulisim kaasata uusi partnerriike. Kes NATO viimaste aastate arenguid jälginud, teab, et nende riikide all on eelkõige silmas

peetud Soomet ja Rootsit. Kahe riigi kaasatus on Eesti ja kogu Läänemere regiooni julgeolekus aga võtmetähtsusega. Veelgi olulisem on aga Ukraina osalemine taktikalise üksusega. Tulevikus näeme NATO reageerimisjõudude koosseisus aga lisaks Rootsi ja Soome üksustele ka Georgia väekontingenti.

ülevaade

Brigaadidest ja mitte ainult Riigikaitse arengukavas sätestatud 2. jalaväebrigaadi moodustamise ning soomusmanöövrivõime loomise otsused on püstitanud õigustatud küsimuse – millised peaks olema meie uuendatud jalaväebrigaadid ning milline on brigaadide üldine arenguloogika maailmas ja meie heade naabrite juures.

rigaadidest on praeguseks kujunenud nüüdisaegsete maavägede põhiline administratiiv- ja lahinguformeering. Brigaadide arvuga mõõdetakse eri riikide maavägede kvantitatiivset jõudu, samas kui brigaadide relvastuse nomenklatuur määrab suuresti ära ka nende maavägede kvaliteedi. Külma sõja ajal valdavaks operatiivtaktikaliseks formeeringuks olnud diviisid on meid ümbritsevas kultuuriruumis ühes sellesama külma sõjaga minevikku vajumas ning brigaad on nüüd maismaaoperatsioonides põhiline osis. Millistena arendavad oma maavägede brigaade meie lähinaabrid, milliseid brigaade me ise vajame ning milline on üldse maavägede brigaadi kui nüüdisaegse operatiivtaktikalise formeeringu arenguruum – see ongi selle artikli aines.

Brigaadid Läänemereäärsetes partnerriikides

Kolonelleitnant KVPS operatiiv- ja väljaõppeosakonna vanemstaabiohvitser

Soome Pärast viimaseid ümberkorraldusi peaks Soome maaväkke jääma kaks mehhaniseeritud, kolm jäägri- ja kuus jalaväebrigaadi – kokku seega 11 manöövribrigaadi. Ka nüüdisaja modernsetes tõmbetuultes kindlalt ajateenistust pooldav Soome evib sellega ühte tugevamat maaväge kogu regioonis.

Rootsi Pärast viimaseid armee vähendamisi on maaväes alles vaid üks diviisi- ja kaks brigaadijuhatust. Armeesse allesjäänud pataljonid võimaldavad komplekteerida kaks mehhaniseeritud brigaadi. Rootsi drastiliselt vähendatud maismaaoperatsioonide lahinguvõimekus on tekitanud juba ohtralt paksu verd nii Rootsis eneses kui ka temale kultuuriliselt lähedastes naaberriikides ning kindlasti näeme juba lähiajal siin uusi arenguid.

Brigaadide arvuga mõõdetakse eri riikide maavägede kvantitatiivset jõudu, samas kui brigaadide relvastuse nomenklatuur määrab suuresti ka nende maavägede kvaliteedi.

Pikemat aega eksisteerinud maaväe struktuur kätkeb sarnaselt Rootsiga üht diviisi- ja kahte brigaadijuhatust. Sarnaselt Rootsiga võimaldavad siingi sõjamaterjal ja olemasolevad üksused komplekteerida kaks mehhaniseeritud brigaadi – vägisi tundub, et Rootsi kaitsevõime praegused kärpijad on Taanilt malli võtnud.

Poola Poola on analoogiliselt mõne teise Euroopa suurriigiga säilitanud diviisi põhise operatiivjuhtimise. Kolm diviisi koondavad nelja soomus- ja kuut mehhaniseeritud brigaadi. Väljaspool diviisi struktuure on veel üks mehhaniseeritud, üks õhuründe- ja üks aeromobiilne brigaad. Kokku teeb see 13 manöövribrigaadi, millega Poola on Läänemere-regiooni suurriik.

Saksamaa Viimaste reformide kohaselt jääks maaväkke 5 diviisijuhatust ühtekokku 3 soomus-, 2 mehhaniseeritud, 1 mägi-, 2 langevarjurite-, 1 aeromobiilse ja 1 erioperatsioonide brigaadiga. Teisisõnu on külma sõja aegsest 12-diviisilisest Bundeswehr’ist nüüdseks alles jäänud 10 manöövribrigaadi – seda on isegi vähem kui Poolal ja Soomel. Ilmselt peab Saksa sõjamaterjali traditsiooniliselt kõrge kvaliteet ja lahingutoetusosade kvantitatiivselt suurem osatähtsus Bundeswehr’is korvama suurriigi jaoks näiliselt vähese manöövrijõu.

Leedu Maaväe selgroo moodustab tuntud Raudhundi brigaad (leedu k Geležinis Vilkas). Ehkki brigaad ei vasta kõigile mehhaniseeritud formeeringu kaanonitele, on tegu siiski täiesti arvestatava lahingujõuga.

Läti Maavägi koosnebki valdavalt vaid ühest väga suurte puudujääkidega kergebrigaadist.

Eesti Kuni viimase ajani moodustas 1. jalaväebrigaad ka kogu meie maaväe. Vastavalt riigikaitse arengukava viimasele

Sõdur NR 5 (74) 2013

Vaatleme, milline on brigaadide kvantitatiivne ja kvalitatiivne hetkeseis meie Läänemere regiooni partnerriikides. Andmed on pärit kogumikust „The Military Balance 2013”, väljaandjaks IISS (The International Institute for Strategic Studies, London, UK). Oluline on märkida, et kõik artiklis edaspidi esinevad eri maade (k.a Eesti) struktuure ja relvastust kajastavad andmed on pärit erinevatest avalikult kättesaadavatest allikatest ja andmebaasidest. Olgu kohe ka öeldud, et artiklis ei puudutata Vene föderatsiooni maa vägede arenguid seal toimuva sõjaväereformi valguses (mis oleks omaette mahukas teema), märgime vaid, et ka Venemaal on võetud selge suund maavägede brigaadipõhisele ülesehitusele senise diviisipõhise asemel.

Boris Püssa

Taani

ülevaade

versioonile moodustatakse nii sõja- kui ka rahuaja koosseisudes juurde 2. jalaväebrigaad. Tegu on vägagi märgilise reformiga, sest sellega võrdsustub Eesti selliste Läänemere-regiooni suuremate riikidega nagu Rootsi ja Taani, kelle maavägi koosneb samuti kahest brigaadist.

Leedu ja Läti brigaadidest lähemalt Raudhundi brigaad on Leedu maaväe löögijõud. Brigaadi toetavad veel kolm üksikut manöövripataljoni, Vytautas Suure jäägripataljon ning vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon KASP (Krašto apsaugos savanorių pajėgos), mida teatud tinglikkusega võib hinnata kuue territoriaalpataljoni tugevuseks. Siit lähtub, et Leedu brigaad, ehkki üksainus, saab vajadusel piisavalt toetust muudelt maaväe ja vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni manöövriüksustelt; ka on leedulastele ilmselt vajaduse ilmnedes jõukohane kiiresti veel teinegi brigaad moodustada – üksusi on selleks piisavalt.

OPCON

Leedu Raudhundi brigaadi struktuur.

Sõdur NR 5 (74) 2013

Raudhunti esitletakse kui mehhaniseeritud formeeringut. Teatud mööndusega võib sellega ka nõustuda. Brigaadi manöövriosa koosneb kolmest mehhaniseeritud pataljonist, millised on varustatud M113A1-tüüpi soomustransportööridega (vana hea sõjaratsu, kokku ca 170+ masinat). Suur pluss on siin iseliikuvad miinipildujad – brigaadi peale on kokku 40 M113 SP 120 mm miinipildujat, mis tagab pataljonide sisese mehhaniseeritud kaudtuletoetuse manöövrikompaniidele. Brigaaditasandi tankitõrje tagab tankitõrjekompanii, mis on relvastatud kümne kolmanda põlvkonna Javelintüüpi TT-raketiseadmega, mis on paigaldatud HMMWV-tüüpi soomustatud sõidukitele. Seega vastab ka brigaadi tankitõrjeosa soomusmanöövri kaano-

nitele – moekad relvad lasevad soomustatud platvormilt. Brigaadi suurtükivägi koosneb 105 mm veetavatest haubitsatest ega ole sellisena kooskõlas soomusmanöövri nõuetega. Leedulaste mõningane omapära on ka see, et sõjaväepolitsei, õhutõrje, pioneeride ja meditsiiniallüksused ei ole brigaadi orgaaniline osa, vaid maavägi lisab need brigaadi OPCONalluvusse vastavalt vajadusele. Läti kaitsejõudude suure pildi puhul torkab silma maaväe üldine nappus ja vähesus – maaväe organisatsiooni kui sellist väljaspool brigaadi struktuuri ei olegi. Ainus toetus, millega Läti brigaad arvestada saaks, on sealne vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon Zemessardze. Jällegi võib teatud tinglikkusega nende vabatahtlike suuruseks hinnata kolme territoriaalbrigaadi ekvivalenti. Siin tuleb aga silmas pidada, et sarnaste vaba tahtlike nii kvantitatiivne hulk kui ka lahinguline kvaliteet on alati võrdlemisi läbipaistmatu, raskesti hinnatav ja lahterdatav. Sellest võib järeldada, et erinevalt Leedu Raudhundi brigaadist, mida küllaltki hästi toetavad Leedu maaväe muud osad, jääks Läti brigaad lahinguväljal üksi. Läti brigaadi puhul torkab silma selle minimalistlik struktuur. Manöövri üksuseid on vähe – ainult kaks pataljoni ning soomusveokid puuduvad üldse. Brigaadi suurtükivägi puudub samuti ning kogu vähene lahingutoetus on koondatud ühte segapataljoni. Brigaadi ainus arvestatav relvasüsteem on kolmanda põlvkonna Spiketüüpi TT-raketiseade (12 tk), mis on paigaldatud ilmselt soft-skin-sõidukitele.

FS fire support ehk tuletoetuspataljon

Läti brigaadi struktuur.

Eesti brigaadi on üldiselt raske võrrelda meie Balti naabrite formeeringutega, kuna meie üksuste komplekteerimise põhimõte on erinev.

Kokkuvõttes ei meenutagi Läti brigaad oma suuruse ja relvastusega lahinguformeeringut, vaid on rohkem nagu sõjaväestatud sandarmeeria-tüüpi kergerelvastusega julgestusüksus.

Eesti brigaadi võrdlus Balti naabritega Meie brigaadi on üldiselt raske võrrelda me Balti naabrite formeeringutega, sest meie üksused komplekteeritakse erineva põhimõttega. Lihtsam on omavahel võrrelda Leedu ja Läti brigaade ning seejärel Leedu/Läti brigaade koos Eesti brigaadiga.

Eesti 1. jalaväebrigaadi struktuur.

Rääkides Leedu ja Läti brigaadide erinevustest ja sarnasustest tuleb kohe öelda, et mõlemad on professionaalsed formeeringud, mõlemal on probleeme mehitatusega ning mõlemal on relvastuses nüüdisaegsed kolmanda põlvkonna tankitõrjeraketid. Erinevusi on neil aga rohkem: ■ Leedu brigaad on oluliselt suurem (~4000 meest) ja Läti brigaad väiksem (~2000 meest); ■ Leedu brigaadis on kolm ja Läti omas ainult kaks manöövripataljoni; ■ Leedu brigaad on varustatud soomusveokitega, mida Läti brigaadil pole; ■ Leedu brigaadis on suurtükiväe pataljon, Läti omas ei ole. On võrdlemisi selge, et need Leedu ja Läti brigaadide erinevused on kõik Leedu brigaadi kasuks. Eesti brigaad on jalaväelaslikult raskepärane, mis väljendub suures pataljonide arvus ning ka pataljonid ise on tavapärasest suuremad. Juba toimuva ülekaitseväelise struktuuride arendamise käigus saab brigaad juurde veel ühe soomukitega pataljoni, millega muutub brigaadi mehhaniseeritud ja motoriseeritud manöövriüksuste suhe võrdseks – kumbagi on siis kaks. Eesti brigaad võrreduna Leedu/Läti omadega:

■ Eesti brigaad on reservformeering, Balti omad aga professionaalsed brigaadid; ■ Eesti brigaad on suurim (~6000 meest), Leedu/Läti omad selgelt väiksemad; ■ Eesti brigaadi relvastuses on 155 mm haubitsaid, Leedu omal 105 mm haubitsad ning Läti brigaadis suurtükiväge pole; ■ Eesti brigaadil on teise põlvkonna TT-raketid (Milan), Leedu ja Läti brigaadidel aga kolmanda põlvkonna omad (vastavalt Javelin ja Spike); ■ Eesti brigaadil on orgaaniline õhutõrjerakettide üksus (Mistral), Leedu ja Läti brigaadid kasutavad (ilmselt OPCON-i alusel) oma õhuvägedelt saadud ÕT raketiüksusi (vastavalt Stinger ja RBS70); ■ Eesti brigaadil on kahe pataljoni jagu ratassoomukeid (Pasi 180/188), Leedu brigaadil kolme pataljoni jagu roomiksoomukeid (M113A1) ning Läti brigaadil soomukeid pole. Sellisest võrdlusest torkab paratamatult silma see, et tegelikult pole maaväepõhise relvastuse kujundamisel Balti riikide vahel mingit arvestatavat koostööd olnud. Teine järeldus (mille võib siit teha) on see, et kõigi kolme Balti brigaadi puhul on pinnas äärmiselt soodne soomusmanöövri alaseks suuremaks ühishankeks.

Millist brigaadi eelistada? Vaatleme lähemalt põhilisi tänapäevaseid brigaadistruktuure (väga erilised formeeringud nagu džungli-, mägi- jms brigaadid jätame kõrvale).

Mehhaniseeritud brigaadi tüüpstruktuur.

Jalaväebrigaadi tüüpstruktuur.

Jalaväebrigaad enamasti mehhaniseeritud brigaadist palju ei erine, esimene on lihtsalt massiivsem. Suuremad pataljonid (tihtipeale ka rohkem pataljone) ongi jalaväebrigaadi puhul paratamatus, mis peab mingilgi määral kompenseerima brigaadi vähemat võimekust ja puudulikku löögijõudu, pannes rohkem rõhku staatilisele kaitsetegevusele. Siit ka omamoodi sündroom, kus võimekama mehhaniseeritud brigaadi kompaniiekvivalentsed lahingutoetusosad kipuvad jalaväebrigaadis kasvama pataljonisuurusteks – kõik see jällegi paisutab koosseise. Kokkuvõttes võibki öelda, et jalaväebrigaad on enamasti õhema rahakoti sundkäik – ja mitte vaba valik.

Järeldus on see, et kõigi kolme Balti brigaadi puhul on pinnas äärmiselt soodne soomusmanöövri alaseks suuremaks ühishankeks.

Ühe segabrigaadi struktuur.

Segabrigaad on omamoodi kogum, mis kätkeb endas nii mehhaniseeritud kui ka puht-jalaväebrigaadi omadusi. Põhjused segabrigaadi moodustamiseks on tihtipeale finantsilised, sest lihtsalt ei jätku raha kogu formeeringut mehhaniseerida. Hea näide sellisest segabrigaadist ongi Leedu Raudhundi brigaad, kus on küll mehhaniseeritud jalaväepataljonid ja soomusplatvormilt laskev tankitõrje, aga puuduvad tankid ja liikursuurtükivägi. Segabrigaadi poole on teel meie 1. jalaväebrigaad, kus kaks soomukitel pataljoni on kõrvuti kahe tavalise jalaväepataljoniga. Eelkõige seoses uute moodulsoomusveokite (AMV – Armored Modular Vehicle) juurutamisega on välja käidud ka uusi nn kergemehhaniseeritud brigaadide struktuure. Sealjuures pole asi ainult ühtses soomusplatvormis, vaid ka tuleviku suurtükisüsteemid peaksid võimaldama seniste traditsiooniliste suurtükiväerelvade (kahurid, haubitsad, miinipildujad) laskeomaduste ühildamise ühtsel soomusplatvormil.

AMV

Variant tulevikubrigaadist (AMV – Armored Modular Vehicle).

Esialgu on ainus sellesuunaline töötav näide USA SBCT- (Stryker Brigade Combat Team) tüüpi formeeringud, mida see üliriik on edukalt rakendanud kõigis käesoleva sajandi sõdades. Et SBCT-brigaadid kasutavad siiski jätkuvalt tavalisi 155 mm haubitsaid ning

Sõdur NR 5 (74) 2013

Mehhaniseeritud brigaade peetakse kõige võimekamateks, sest nad suudavad võrdse eduga nii rünnata kui ka maastikku hoida. Sestap ongi mehhaniseeritud brigaad omamoodi etalon ning võimalust mööda püüavad kõik riigid oma brigaadiformeeringuid mehhaniseeritud üksuse nõuetele vastavaks viia. Eelkõige väikeriikide puhul saab siin

tihtipeale takistuseks finantsfaktor – soomustehnika (lahingusoomukid, soomusveokid, liikursuurtükid, tankid ja pioneeritehnika) on kallis ning selle ekspluatatsioon kulukas. Ei ole jäiku kaanoneid selle kohta, milline peab üks mehhaniseeritud brigaad olema, mistõttu kohtab ka võrdlemisi erinevaid brigaadistruktuure. Kindlasti peab sellises brigaadis olema vähemalt paari pataljoni jagu lahingusoomukeid ja tanke (kas eraldi pataljonides või omavahel segatult), suurtükivägi peab olema iseliikuv, vaja on teatavat hulka soomustatud pioneeritehnikat ning ka õhu- ja tankitõrjevahendid peavad laskma „ratastelt”. Viimase aja suundumus on parema lahingulise universaalsuse huvides lisada sellisesse brigaadi ka üks jalaväepataljon.

ülevaade

Jalaväebrigaad

Segabrigaad

Mehhaniseeritud brigaad

Uut tüüpi brigaad

Vajalik elavjõud

5000+

4000–5000

<4000

2000–3000

Erinevaid soomusveokeid

~100

~200

~150

Suurtükiväe süsteeme

~60

~50

~40

~20

Tabel 1. Brigaadide kvantitatiivsed näitajad.

vajavad endiselt ka brigaadi mittekuuluvate tankide tuge, ei ole uue moodulsoomuki-moodultuletoetuse kontseptsioon siiski täielikult rakendunud ning asi seisab valdavalt tehnoloogiate arengu taga. Kõiki vaadeldud brigaadistruktuure on omavahel parim võrrelda põhiliste kvantitatiivsete näitajate tabeli abil (vt tabel 1). Tabelist võib järeldada, et: ■ mehhaniseerimine ei anna operatiiv-taktikalisele formeeringule ainult võimekust juurde, vaid säästab ka personalivajadust (sest mittemehhaniseeritud jalaväe puhul kompenseeritakse väiksem võimekus just suurendatud koosseisude arvel); ■ mehhaniseerimisega saavutatud suurem löögijõud võimaldab vähendada ka suurtükiväerelvade hulka; ■ segabrigaad on omamoodi kompromiss mehhaniseeritud ning jala väebrigaadi võimekuste ja ressursi mahukuse vahel; ■ üleminek uut tüüpi moodulplatvormidele võimaldab järsult vähendada kõiki seniseid põhilisi kvantitatiivseid näitajaid.

Eesti brigaadi(de) edasisi arenguid

Sõdur NR 5 (74) 2013

Nagu juba mainitud, seisab Eesti maavägi oma seniste suurimate ümberkorralduste lävel – esimese brigaadi kõrvale moodustatakse ka teine ning riigikaitse arengukava näeb selgesõnaliselt ette soomusmanöövrivõime loomise. Kas ja kuidas see toimub, seda me praegu veel täpselt ei tea, aga loogiline on, et esmajärjekorras tuleb aste-astmelt mehhaniseerida 1. jalaväebrigaad ning seejärel kunagi (ilmselt) ka teine. Kahe brigaadi vajaduse tajumine ei ole sealjuures midagi uut, vaid naasmine ammuõpitud kogemuse juurde. Oli ju üks esimesi asju, mida kogesid meie Vabadussõja noored juhid, see, et ühe diviisistaabi baasil kahte ajaloolist sissetungisuunda kontrollida ei ole kuidagi võimalik – ehk siis vajadus, mis päädis juba Vabadussõja algfaasis II diviisi moodustamisega. Geograafia ei ole

CS manööverosis

logistikaosis

tuletoetusosis

Võimaliku uue kergebrigaadi struktuur.

muuseas muutunud – ka praegu seisneb iseseisva riigikaitsevõime tagamine vajaduses kontrollida üheaegselt vähemalt kahte operatiivsuunda. Selles mõttes on teise brigaadi moodustamine ainult tervitatav (ning see oleks võinud juhtuda ka juba oluliselt varem). Kahe brigaadi vajadusest Eesti riigikaitses jõuame paratamatult ka ajateenijate ressursi efektiivsema kasutamise vajaduse juurde. Kutsudes ja treenides aastas 3000–4000 ajateenijat ning moodustades sellest vaid ühe jalaväepataljoni, tundub juba tükk aega sellesama ressursi raiskamisena. Üleminek väiksematele optimaalsetele brigaadi- ja

Ei ole olemas jäiku kaanoneid selle kohta, milline peab üks mehhaniseeritud brigaad olema, mistõttu kohtab ka võrdlemisi erinevaid brigaadistruktuure.

pataljonistruktuuridele tagaks parema ajateenijate ressursi kasutuse ning kahe ajaloolise sissetungi operatiivsuuna kattevõimekuse. Teisisõnu – aastas tuleb toota kaks optimeeritud struktuuriga jala väepataljoni, üks mõlemale brigaadile. Siit jõuamegi meie jaoks sobivate brigaadistruktuuride juurde (mis oli ka käesoleva artikli eesmärk). 1. jalaväe brigaadi senine raskepärane ja „üdini jalaväepõhine” struktuur ei ole enam sobilik ega ka vajalik. Brigaadis on liiga suured ja kohmakad jalaväepataljonid, samuti on ülepaisutatud mõned lahingu toetusosad. Ülepaisutatud struktuurid neelavad (kohati kasutult) liiga palju ajateenijaid, keda nüüd tuleb hakata jagama kahe brigaadi vajaduste vahel. Lisaks on praegune raskepärane struktuur ebasobiv sujuvateks ümberkorraldusteks, millised paratamatult peavad brigaadis soomusmanöövrivõime juurutamise käigus toimuma. Vaja on uut, kergemat ja paindlikumat, kergejalaväe standarditel baseeruvat brigaadi ja pataljoni struktuuri. Vt joonist vasakul. Võimalik uue kergebrigaadi struktuur. Seletuseks väljapakutud struktuuri juurde: 1. Jalaväepataljonid. Klassikaline kergejalaväe struktuur põhirõhuga jala väekompaniide manöövritel kinnisel ja poolkinnisel maastikul1. Pataljoni manöövrit toetavad 12,7 mm raskekuulipildujad, Milan-raketid, 81 mm miinipildujad ning lahingupioneeride tegevus. TT- ja MP-relvad ning lahingupioneerid koondatakse lahingutoetuskompaniisse2. Pataljoni juhtimisja logistika komponent koondatakse staabikompaniisse (sh ka luurerühm). Pataljoni üldsuurus oma viie kompaniiga jääb 500–600 inimese piiridesse. 2. Luurekompanii. Brigaadi luureüksus; koosneb motoriseeritud luurerühmadest. Võimalusel oleks kindlasti mõeldav lisada koosseisu ka UAV-allüksus. 3. Tankitõrjekompanii. Üksust on mõtet aktiveerida vaid siis, kui hangitakse lähimaadistantse ületav (3 km>) ja brigaaditasandi tankitõrjele vastav TT-raketisüsteem. Koosseisus peab olema vähemalt 4-5 relvarühma3. 4. Pioneerikompanii. Üksuse põhi roll peab olema toetada jalaväekompaniide manöövrit ning kaitse tegevust. Siit ka tema vaieldamatu kuuluvus brigaadi manöövrielementi (mitte mingi poolsõltumatu staatus, nagu see meil seni kombeks olnud)4.

Kolme Balti riigi kaitsevägede juhtkondadel on tulevikuperspektiive arutades põhjust panustada ühisosade leidmisele oma jalaväebrigaadide arendamisel. ardi Hallismaa

Kergebrigaadile omaselt on selles struktuuris pataljoniekvivalentsed vaid jalaväeosa, integreeritud tuletoetusosa ning logistikakomponent. Kõik muud brigaadi komponendid nagu luure, TT, ÕT, pioneerid ja staabi/sideosa on kompaniitasandi üksused. Hinnanguliselt peaks sellise brigaadi suurus jääma piiridesse 3200–3300 meest. Kahe brigaadi olemasolul räägiksime suurusjärgust ~6500 meest.

Soomusbrigaadivalmidus Riigikaitse eelarve paranedes on sellist kergebrigaadi küllaltki lihtne ümber kujundada soomusbrigaadiks. See tähendaks eelkõige brigaadi manööver üksuste (pataljonide jalaväekompaniid, brigaadi luure- ja tankitõrjekompaniid) ning juhtstruktuuride (brigaadi ja jala väepataljonide juhtimiselemendid) üleviimist soomusplatvormidele ühes hilisema tankiüksuse lisamisega. Oluline on selliselt optimeeritud brigaadi valmidus ümberkorraldusteks – meie jalaväebrigaadi praegune massiivne struktuur ei toeta kuidagi sellist valmidust ning lisaks kulutab ka ebaefektiivselt ajateenijate ressurssi. Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.

Meie senine raskepärane ja liigsuureks aetud

koosseisus jalaväepataljon sama hästi kui ei olegi manöövrivõimeline, tekitades oma suurusega kunstlikke koordineerimis-, koostöö- ja juhtimisraskusi. 2

120 mm miinipildujad ei sobi olemuselt kerge-

jalaväepataljoni relvaks, mistõttu integreeritakse nad brigaadi tuletoetuspataljoni. See muudaks jalaväe mobiilsemaks, tagades samas ka raskemiinpildujate efektiivsema kasutuse kogu brigaadi manöövri huvides. 3

Brigaadiülem vajab rohkem tankitõrjerühmi

mitme võrdselt olulise tankitõrjealase ülesande üheaegseks täitmiseks – brigaadi tankitõrjesõlme moodustamine (1-2 rühma), brigaadi raskuspunktis võitleva jalaväepataljoni toetamine (1-2 rühma) ning brigaadi tankitõrjereservi tagamine (1-2 rühma) 4

Praktiliselt kõigi Kevadtormide kogemus on näi-

danud, et jalaväepataljonid ei oska ära kasutada brigaadi pioneeripataljoni – samas ei vaja ka brigaad ise selles rollis pataljonisuurust üksust. 5

155 mm haubitsate üksust on mõttekam

omada kõrgema juhi otsealluvuses, kui kergebrigaadide koosseisus. Liiatigi lõi 122 mm haubitsate hange suurepärase võimaluse muuta need haubitsad-kahurid brigaadide põhiliseks tuletoetusvahendiks, jättes 155 mm (raske-) haubitsad vabaks kõrgema juhi tuletoetusreservi moodustamiseks

Sõdur NR 5 (74) 2013

5. Tuletoetuspataljon. Koondab endas 122 mm haubitsad-kahurid5, 120 mm miinipildujad ning brigaadi ÕT-relvad. Selliselt optimeeritud struktuur peab tagama kõigi brigaadi raskete kaudtulerelvade maksimaalselt efektiivse kasutuse eelkõige brigaadi põhisuunal tegutseva manöövri komponendi huvides. Arvestades brigaadi õhutõrje põhirolli kui suurtükiväe kaitset õhurünnakute vastu on brigaadi ÕT-üksust samuti mõttekam omada integreerituna tuletoetuspataljoni. Siin ei ole tegu mingi eriliselt uudse lähenemisega, vaid eri riikide praktikas ammu omaksvõetud tuletoetuse üksuste optimeeritud struktuuriga. 6. Tagalatoetuspataljon. Tagab lahinguformeeringu esmased tagalatoetusfunktsioonid, mis on varustamine põhiklasside (I, III,V) varudega, brigaaditasandi hooldus ja meditsiinitoetus. Koosneb kolmest kompaniist: varustus-, hooldus- ja meditsiinikompanii. 7. Staabikompanii. Ühest kompaniist peab piisama brigaadistaabi kogu juhtimistegevuse tagamiseks. Mõelda võiks staabikompanii koosseisus SPrühma moodustamisele (staabivalve, liikluse kontrolli ja üldise korravalve funktsioonid).

tehnika

Mobiiltelefoniga mudas ja vees Mobiiltelefon on meie kindel liitlane ka õppuste ajal. Paraku ei pruugi aga ellujäämiskursused elektroonilisele abilisele sama karastavalt mõjuda kui meile endile. Milline aparaat võtta kaasa metsa?

esi ja elektroonika ei ole enamasti kõige paremad sõbrad. Õppustel või ekstreemsemal matkal viibides ei pääse me sellest liidust siiski üle ega ümber. Nimelt mobiiltelefon, meie igapäevane tark mees taskus ja muidu tarviline kaaslane on igaühel suure tõenäosusega alati taskus. Tingimused, milles inimene õpib ja karastub, võivad elektroonikale saada saatuslikuks. Kogenud kaitseväelasel on aegade jooksul kujunenud oma eelistused ja viisid, kuidas elektroonikat kaitsta ning turvaliselt hoida. Kõige lihtsam meetod sidevahendeid kaitsta on leida oma telefonile sobiv veeja põrutuskindel kest. Selle loo eesmärk on aga tutvustada telefonimudeleid, mis erilist kaitset ei vaja: tootjad on need juba vee-, põrutus- ja tolmukindlaks muutnud.

Meelis Piller tehnikaajakirjanik

Standardid

Sõdur NR 5 (74) 2013

Paljud aktiivsed mobiiltelefonide kasutajad pöörduvad tehases keerulistele keskkonnatingimustele vastupidavaks muudetud mudelite poole eelkõige seepärast, et kõigekindlad kestad kipuvad seadme funktsionaalsust segama. Mõnel juhul muudab lisakest märgatavalt kehvemaks ka kuuldavust. Telefonide vastupidavust välistele mõjudele määratletakse erinevate standarditega. Kõige tuntumad on USA-s militaarkasutuses olevate seadmete tarbeks välja töötatud military standard – MILSTD-810 ja elektroonikaseadmete vastupidavust näitav IP-klassi süsteem. USA sõjaväelise standardi ajalugu ulatub juba aastasse 1945, kui formuleeriti esialgne simuleeritud keskkonnatingimustes testimise metodoloogia. Vastavus MIL-STD-810 standardile näitab, et seade on läbinud edukalt hulga laboratoorseid teste, mille käigus matkitakse erinevaid keskkonnatingimusi. Sageli kasutatakse sellele standardile vastavaid teste ka tsiviilkasutuses olevate seadmete testimiseks.

Sonim XP5300 Force 3G – tugeva korpusega telefon on kaitstud nii vee ja tolmu kui ka põrutuste eest.

Katsetatakse näiteks seadme vastupidavust rõhule, et teha kindlaks, kuidas peab seade vastu erinevatel kõrgustel; vastupidavust erinevatele temperatuuridele ning temperatuurišokki; vihmakindlust – sealhulgas vastupidavust vihma ja tuule kombinatsioonile ning väga väikese temperatuuriga vihmale; niiskuse- ja seentekindlust; soolase udu kindlust, et määratleda seadme roostetavus; liiva- ja tolmukindlust; põrutuskindlust; vastupidavust tulevahetuses tekkivale vibratsioonile jne. Paljudel juhtudel ei ole võimalik reaalseid keskkonnatingimusi laboris

esile kutsuda, mistõttu ei saa kunagi eeldada, et seade, mis on edukalt läbinud laboritestid, läbib sama edukalt ka väli tingimustes korraldatud testid. MIL-STD-810 on paindlik standard, sest see võimaldab teste kombineerida sihipäraselt ehk viia läbi ainult selliseid teste, mis viivad soovitud tulemusele. Seetõttu, kui mõne tsiviilkasutuses seadme kohta väidab tootja, et see vastab MIL-STD-810 standardile, tuleks sellesse infosse suhtuda veidi kriitilisemalt, sest ükski tsiviilorganisatsioon neid sertifikaate ei väljasta. See aga ei tähenda, et neid teste ei tohiks korraldada keegi peale militaarorganisatsioonide. Tähelepanu tuleks lihtsalt pöörata sellele, millised testid on läbi viidud ning mis parameetreid on testimisel kasutatud. Ehk kui väita, et telefon on vihmakindel, peaks olema võimalik välja selgitada, kui kaua seadet on laborivihmas hoitud, milline oli samal ajal temperatuur ning kas katsetatud on ainult vihma käes olemist või ka seadme funktsionaalsust vastavates tingimustes. Tsiviilkasutuses olevatele seadmetele on rahvusvaheline elektrotehnikakomisjon (International Electrotechnical Commission) välja töötanud nn IPstandardi. IP-kood näitab seadme vastupidavust välistele mõjutajatele, sealhulgas kätele ja näppudele ning veele. Seda standardit tähistatakse tähtede ja numbrite kombinatsiooniga IPxy. IP – Ingress Protection Rating või International Protection Rating ning x ja y on numbrid. Vahel kasutatakse numbrite järel ka kahte tähte, mis annavad koodile lisatähenduse. Esimene number – x, vahemik 0 kuni 6, näitab toote kaitstust tolmu eest, puudutuskindlust ja kaitset mehaaniliste tükkide ja osakeste eest ning teine number – y, vahemik 0 kuni 8, vee vastu. IP0y – seade on kaitsmata; IP1y – 50-millimeetriste objektide sissepääs takistatud; IP2y – 12-millimeetriste objektide sissepääs on takistatud. Kuni 80 mm pikkuste ja kuni 12 mm laiuste objektide pääs seadme oluliste osadeni on takistatud; IP3y – 2,5-millimeetrise läbimõõduga objektide sissepääs on takistatud; IP4y – millimeetrise läbimõõduga objektide sissepääs takistatud; IP5y – tööd häiriva tolmu sissepääs on takistatud;

IP6y – tolmu sissepääs on takistatud. IPx0 – seade on kaitsmata; IPx1 – on kaitstud vaid vertikaalselt tulevate pritsmete vastu; IPx2 – on kaitstud ülevalt, kuni 15-kraadise nurga alt tulevate pritsmete vastu; IPx3 – on kaitstud ülevalt, kuni 60-kraadise nurga alt tulevate pritsmete vastu; IPx4 – on kaitstud pritsmete vastu mistahes suunast; IPx5 – on kaitstud teatud tugevusega survepritsmete vastu; IPx6 – on kaitstud vee kallamise vastu; IPx7 – on kaitstud lühiajalise veesoleku vastu; IPx8 – seadet võib hoida vee all tootja näidatud tingimustel.

Kui soomlased müüsid Nokia Microsoftile, asutas hulk endiseid nokialasi uue ettevõtte Adaia, mille eesmärk on toota MIL-STD-810 standardile vastavaid nutitelefone, mis on mõeldud kasutamiseks ekstreemsetes tingimustes. Esimesele mudelile lubab tootja vastupidavust kuni 10 meetri sügavusel merevees ning töökindlust kuni 9000 meetri kõrgusel. Prototüüp on valmis, aga telefonid vabamüügis veel ei ole. Loetelu keerulisematele keskkonnatingimustele vastupidavatest seadmetest, mis Eestis saadaval – nutitelefon CAT B15, Dual SIM, IP67; mobiiltelefon CAT B25, Dual SIM, IP67; nuti telefon Samsung Galaxy Xcover II; nutitelefon Samsung Galaxy S4 Active; mobiiltelefon Samsung Xcover B2710; mobiiltelefon Sonim XP5300 Force 3G; nutitelefon Sony Xperia Go; nutitelefon Sony Xperia V; nutitelefon Sony Xperia ZR; nutitelefon Sony Xperia Z; nutitelefon Sony Xperia Z1; nutitelefon Sony Xperia Z Ultra. Vahest tavatarbijale kõige tundmatum telefonimudel on Sonim. Umbes 430 eurot maksvad telefonid ei ole kahjuks suuremate telekommunikatsiooniettevõtete tooteportfellis, mis tähendab, et neid tuleb otsida spetsiifilisemale tehnoloogiale spetsialiseerunud kauplustest. Telefonide korpus on valmistatud klaaskiust ja vastupidavast kummist, mis muudab seadme resistentseks tolmu ja vee vastu. Lisaks on need põrutuse- ja vibratsioonikindlad ning vastupidavad ekstreemsetes ilmastikutingimustes –20 kraadist kuni +55 kraadini Celsiuse järgi. Nimekirjas toodud mudel vastab tootja kirjelduses MIL810-G standardile (see näitab vastupidavust soolale, niiskusele, transpordilöökidele ja termošokile). Samuti on mõlemale mudelile antud IP-68 sertifikaat, mis tähendab, et telefon võib olla kuni 2 meetri sügavuses vees kuni 1 tund. Nutitelefon CAT B15 (hind 350 euro ringis) on saanud IP67-sertifikaadi. Telefon on edukalt käideldav märgade näppudega ning igatpidi löögi- ning kriimustuskindel. Ka mobiiltelefon CAT B25 (hind 130 euro ringis) on saanud IP67-sertifikaa-

di, mis tähendab, et see on veekindel kuni 1 m sügavuses vees kuni 30 minutit. Telefon on täiesti tolmukindel. Mõlemad CAT-i mudelid võimaldavad kahte SIM-kaarti. See on mugav, sest samasse seadmesse saab panna nii era- kui ka töötelefoni kaardi. IP67-sertifikaat on klassikalise kui mitte vanaaegse välimusega telefonil Samsung Galaxy Xcover II (maksab 300 euro ringis), nutitelefonil Samsung Galaxy S4 Active (hind 600 euro ringis) ja mobiiltelefonil Samsung Xcover B2710. Viimase kohta mainib tootja kodulehekülg „USA militaarstandard” ilma igasuguse täpsustuseta. Nüüd jõuame edevamate mudelite juurde. Viimasel ajal on hakanud Sony panustama veeja tolmukindlatele tele fonidele ning toonud välja väga laia valiku erinevaid mudeleid. Sony veeja tolmukindlate nutitelefonide hinnad jäävad vahemikku 200 eurost (Xperia Go) kuni 700 euroni (Xperia Z Ultra). Sellesse ritta võib veel lisada väga õhukese ja elegantse tahvelarvuti. Xperia V ja Xperia Z kuulub IP57klassi, Xperia ZR, Xperia Z Ultra ja Xperia Z1 IP58-klassi ning Xperia Go IP67-klassi. Piltlikult öeldes on tegu murevabade telefonidega, mis funktsioneerivad iga ilmaga, ehk kõik telefonid töötavad hästi ka märgade näppudega. Proovisin Z Ultrat ise sooja veega täidetud anumas – funktsioonid toimisid. Uute mudelite mugavus on ka see, et kõrvaklappide ava ei ole enam klapiga kaetud. See tähendab, et kõrvaklappe saab telefoniga ühendada samuti iga ilmaga. Sony Xperiate eripära on eksklusiivne disain. Kõik Xperia mudelid on väga õhukesed. Z1 on 8,5 mm ja Ultra on ainult 6,5 mm paksune. Vaatamata sellele, et seadmed on väga õhukesed, on nad väga vastupidavad – kõikide mudelite korpused on alumiiniumist. Siiski – telefoni loopimist ei julge soovitada. Telefonidel on NFC-liides. Teoorias saaks sellega asendada ühistranspordi kaardi. Praegu käib Eestis testperiood, mille raames katsetatakse pangakontoga ühendatud NFC-liidest maksevahendina erinevates kauplustes. Telefoni kadumise puhul on võimalik rakendada MyXperia rakendust, mille abil saab telefoni otsida või kuvada selle asukohta kaardil. Ja mitte ainult – see rakendus võimaldab varastatud telefon kaugjuhtimise teel sulgeda ning kõik selles sisalduvad andmed kustutada.

Sõdur NR 5 (74) 2013

Sony mobiilte lefonide lipulaeva Xperia Z1 saab edukalt kasutada vee all filmimiseks ja pildistamiseks.

Vastupidavad telefonid

tehnika

Ardi Hallismaa

Ämari lennubaasis sõidab tuletõrjeautode tipp Õhuväel on tegu suurte kiiruste ja võimsustega. Suured on õhusõidukite mootorite võimsused ning suur on õhuväe relvade tulejõud. Kõige selle tõttu on õhuvägi pidevas kokkupuutes ohtudega. Sestap on ka mõistetav, et lennubaasidel peavad olema korralikud tuletõrje- ja päästeteenistused. esti õhuväe lennubaas dr Alar Laats

Sõdur NR 5 (74) 2013

Ämaris on mõeldud eelkõige meie NATO liitlaste võimsate lahingulennukite vastuvõtmiseks. Samuti tõusevad siit igal tööpäeval lendu ning maanduvad siia meie enda õhusõidukid. Ilma tuletõrje- ja päästeteenistuse kohaloluta ei tohi lennubaas ühtegi õhusõidukit vastu võtta ega välja saata. Et tegu on NATO baasiga, siis peavad nii tuletõrjujad kui ka nende käsutuses olev tehnika vastama NATO nõuetele ja standarditele.

õhuväe teavitusspetsialist

Selleks, et vastu võtta teatud suurusega lennukeid, peab lennubaasil olema teatud tuletõrje- ja päästevõime, see peab vastama teatud päästekategooriale. Kuni selle aasta suve alguseni ei vastanud meie lennubaasi päästekategooria soovitule ning suuremate õhusõidukite vastuvõtuks tuli kasutada mujalt laenatud tehnikat. Mai lõpus aga saabusid

ning juunis võeti kasutusele kaks uut ja ülimoodsat tulekustutusautot, mis muutsid lennubaasi olukorda täielikult.

Tuletõrjeautode kõrgtase Lennubaasi ülem kolonelleitnant Rauno Sirk kommenteeris seda muutust nõnda: „Kahe uue tulekustutusauto lisandumine tõstab Ämari lennuvälja pääste kategooria seniselt neljandalt tasemelt kaheksandale tasemele. See tähendab, et kui varem oli suurema transpordilennuki, näiteks C-17-ne vastuvõtmisel oluline tugi vabatahtlike päästeseltside tehnika, siis nüüd on lennubaas võimeline õhuoperatsioone vastavalt NATO standarditele ise toetama. Lisaks sellele on uued masinad ka väga võimekad – näiteks on võimalik õhusõiduki sees puhkenud tulekahju kustutada tuletõrjemasinast väljumata. Masinad on varustatud vaht-, CO2- ja pulberkustutussüsteemidega, ühtlasi on neile paigaldatud nii tava- kui ka termokaa-

Austria firma Rosenbauer International AG on üks kolmest maailma suuremast tulekustutusautode tootjast. Firma rajas 1866. aastal Johann Rosenbauer. Esialgu müüdi tuletõrjevahendeid. 20. sajandi algul hakati ise tuletõrjevahen deid tootma. Esimene tuletõrjeauto ehitati 1920. aastatel. Tänapäeval on firma tuntud nii oma tootmismahtude kui ka innovaatilisuse poolest. Firma tütarettevõtteid on kogu maailmas, sealhulgas ka USA-s ja Hiinas.

merad, mis oluliselt lihtsustavad kustutustöid piiratud nähtavuse tingimustes. Nüüdisaegne tehnika aitab rasketes oludes nii päästetavaid kui ka päästjaid, kasu on kindlasti mõlemapoolne.” Autode tootja on Austria firma Rosenbauer International AG. Kuigi esmapilgul ühesugused, märkab lähemal uurimisel nende kahe erinevust. Esimene on Panther 6X6 Ca-5 HRET. Sel on katusel võimas pikendatav noolmonitor (high reach extendable turret – HRET), mille abil saab tulekustutusauto suunata võimsa veejoa tulekoldesse ise ohutusse kaugusesse jäädes. Monitor on varustatud ka infrapunakaameraga avastamaks lennuki sees tulekollet ning nn naeljoatoruga, mis on suuteline põleva lennuki keresse tungima ning sees olevat tuld kustutama. Teine tulekustutusauto Panther 6X6 Ca-5 RIV (rapid interven-

tion vehicle) on varustatud vesi-vaht (-pulber) katusemonitoriga ning selle auto eripära on CO2 võimekus. Esimene auto võtab peale 12 400 liitrit vett, teine 12 800 liitrit. Mõlema tulekustutusauto kohta saab öelda, et nad on täielikult arvutistatud. Teadaolevalt ei ole neile uutele autodele midagi võrdväärset kõrvale panna terves Balti regioonis, võibolla laiemaltki.

Ilusad naisenimed tuletõrjeautodel Lennubaasi veebli vanemveebel Kaido Kasemetsa ettepanekul pandi autodele nimed Elviine ja Elsie. Elviine Kalep (1899–1989) oli Eesti esimene naislendur. Ameerika Ühendriikides sündinud eestlanna Elsie Ott on teadaolevalt esimene naine, kellele annetati USA õhujõudude kõrgeima vapruse aumärk – Lennuväe medal. Selle sai ta haavatud võitlejate õhutranspordi korraldamise eest 17 500 kilomeetri kauguselt sõjatandrilt kodumaale. Lennubaasi tuletõrje- ja päästeeskadrilli ülesanne pole ainult tulekahjusid kustutada. Ohtusid on mitmesuguseid ning päästjate väljaõpe ning ka tehnika

Teadaolevalt ei ole neile uutele autodele midagi võrdväärset kõrvale panna terves Balti regioonis, võib-olla laiemaltki.

on vastavalt sellele väga mitmekesine. Eskadrilli meeskonnavanema nooremveebel Allar Siiroja sõnul on tulekustutusvõimekus lennubaasi päästeteenistusel korralik. „Küll aga on arenguruumi päästetehnika osas, mille hulka kuuluvad tööriistad ning vahendid, millega inimesi lennukist või hoonest päästa. Sellega aga tegeletakse igapäevaselt ning asi areneb pidevalt.” Suve algusest peale on mõlemad uued tulekustutusautod olnud pidevalt teenistuses. Tuletõrjujad ning nende masinad on valves nii Eesti õhuväe lennugrupi õhusõidukite igapäevalendude kui ka õppuste ajal Ämarisse saabuvate lendude puhul. Nii olid uued kollased ja vanad punased tulekustutusautod selgelt näha sellesügisese NATO õhuturbe õppuse BRTE XVI pildil. Igal lennuki margil on eripärad, mida tuletõrjujad peavad tundma – kuidas lennukile ligi pääseb, kus on selle kõige ohtlikumad kohad, kuidas just sellest lennuvahendist inimesi päästa jne. Rahvusvahelised õppused annavadki tuletõrjujatele hea võimalus saada n-ö tüübikoolitust – erinevate õhusõidukite eripära tundma õppida. Selle aasta suuremad õppused on lennubaasis läbi. Ometi kihutavad baasi territooriumil vilkuritega tulekustutusautod, täisvarustusega mehed autodes. Tegu pole siiski tulekahju ega muu õnnetusega. Käib rutiinne treening. Igapäevane väljaõpe ja pidev valmisolek, eks see ongi päästjate tavaelu.

24,2 m

16,5 m

Rosenbauer

Andmeid tootja kohta:

10,9 m

7,4 m Sõdur NR 5 (74) 2013

Ardi Hallismaa

Rosenbauer

tehnika

S천dur NR 5 (74) 2013

Rosenbauer Panther 6x6 HRET – kutsungiga „Pääste 31” (Elviine) Veepaak 12 400 l Vahuainepaak 1500 l Täismass 36 000 kg Kustutuspulbri kogus 250 kg Katusemonitori võimsus 6000 l/min Esimonitori võimsus 1500 l/min Meeskonna suurus 6 inimest Maksimaalne kiirus 115 km/h Kiirendus 0–80 km/h 28 sek Lisaks: põhjaalune enesekaitsesüs teem, valgustusmast, videokaamera, infrapunakaamera

Rosenbauer

Rosenbauer Panther 6x6 RIVkutsungiga „Pääste 32” (Elsie) Veepaak 12 800 l Vahuainepaak 1500 l Täismass 36 000 kg Kustutuspulbri kogus 250 kg CO2 kogus 300 kg Katusemonitori võimsus 6000 l/min Esimonitori võimsus 1500 l/min Meeskonna suurus 6 inimest Maksimaalne kiirus 115 km/h Kiirendus 0–80 km/h 28 sek Lisaks: põhjaalune enesekaitsesüsteem, valgustusmast Andmestiku koostas nooremveebel Allar Siiroja

Sõdur NR 5 (74) 2013

sõjakunst

Rünnaku lähenemise etapis valib manöövri täpse liikumistee ja ka lahingurivistuse ees liikuva kompanii ülem.

ivar jõesaar

Manööversõja põhimõtted ja kergejalaväepataljoni rünnak Eesti näitel II osa Sõdur NR 5 (74) 2013

Eesti kergejalaväepataljoni osaks võimaliku vaenlase ründe tõrjumisel ei pea jääma ainult viivitamine ja kaitse lahingute pidamine. Manööversõja põhimõtete oskuslik ja loominguline rakendamine annab ka kergelt relvastatud üksustele võimaluse valusalt vastu hammustada ja vasturünnakule asuda. Artikli esimene osa ilmus Sõduris nr 4 (73) 2013.

Eero Aija kapten Kalevi jalaväepataljoni nooremstaabiohvitser

rtikkel toetub 2011. aastal autori poolt kaitseväe ühendatud õppeasutustes kaitstud magistritööle „Manööversõja põhi mõtete rakendamine Eesti kaitseväe kergejalaväepataljoni rünnakus”. Manööversõja põhimõtted ei ole otseselt seotud rünnakuga, vaid kehtivad kõigi taktikaliste tegevuste puhul. Samuti ei kohaldu need ainult kindlal sõjapidamistasandil, vaid neid saab rakendada nii strateegilisel, operatsiooni- või taktikalisel tasandil. Kuidas need põhimõtted avalduvad aga konkreetselt meile huvi pakkuvas kergejalaväepataljoni rünnakutaktikas?

Tarbetu võitluse vältimine

Meie suurtükiväe tuletoetuse defitsiitsus tähendab, et sihtmärgi valikul tuleb tugineda manöövri toetamisele, mitte vastase hävitamisele ilma manöövrivabaduse loomiseta.

lahingus ülekaal saavutada. Tulejõud saab olla manöövri sooritamisel ainult toetav tegur. Kui toetuksime rünnakul vastase hävitamisele kaudtulega, siis see eeldaks meilt tugeva soomuskaitsega ja kiiresti positsioone vahetavaid kaudtuleüksusi, mis suudavad kohe pärast tulelöögi andmist uuele positsioonile liikuda. Igasugust kaudtuletegevust märkab aga vastase suurtükiväeluure ja see muutub kohe tasuvaks sihtmärgiks. Vastase üksuste hävitamine aga eeldab, et meie kaudtuleüksused on pidevas tuletegevuses. Võrreldes meie suurtükiväe tuleulatust ning -võimsust suurriikide kaudtulevahenditega selgub, et me ei suuda nendega tulevõitlusi pidada. Lähtudes selle vahendi defitsiitsusest, peame väga täpselt analüüsima, millal üldse oma suurtükiväge kasutada ning koondama kõik kaudtulevahendid kiireks tulelöögiks meie põhipingutuse manöövri toetamiseks. Lühiajaline koondatud tulejõud loob jalaväele tingimused turmi sooritamiseks. Igasugune suurtükiväe kaudtuletoetus peab tagama jalaväekompaniidele manöövrivabaduse. Meie suurtükiväe tuletoetuse defitsiitsus tähendab, et sihtmärgi valikul tuleb tugineda manöövri toetamisele, mitte vastase hävitamisele ilma manöövrivabaduse loomiseta. Koondatus tähendab, et lisaks kaud tuletoetusele on oluline kasutada turmi toetuseks ka otsetulerelvi. Manööversõja teooria ei alahinda tuletoetust, vaid rõhub sellele, et see on igasuguse manöövri õnnestumise eeldus. See tähendab, et kergejalaväe pataljoni rünnaku puhul tuleb luua tugev toetustuleüksus, mis surub turmi ajal maha vastase tulevahendid. Vastasel korral ei suuda jalaväepataljon vastase positsioonidesse sisse murda. Kuidas aga saavutatakse toetustuleüksuse piisav tulejõud? Kuna Eesti kergejalaväepataljoni relvastuse tuleulatus on piiratud, tuleb tuletoetusüksusesse koondada kõige suurema tulejõuga relvad. See eeldab rünnakuks sihtstruktuuri loomist. Ei ole otstarbekas määrata kõige suurema ulatusega tankitõrje vahendeid – Milaneid – turmi läbi viivasse kompaniisse, vaid need peaksid olema toetustulepositsioonil. Pataljoni raamistikus, kus üks kompaniisuurune üksus teeb turmi, peab toetustule üksuste tuleulatus olema vähemalt 500–1000 meetrit. Vastasel korral ei suuda toetus tule üksus vastase positsioone efektiivselt maha suruda. Käsitulirelvade tu-

Sõdur NR 5 (74) 2013

Esimene manööversõja põhimõte on vältida tarbetut võitlust. Manöövri valiku seisukohalt tähendab see esiteks seda, et ründeobjekt peab olema valitud vastavalt luureanalüüsile ning peab väljendama vastase kriitilist haavatavust. Ei ole otstarbekas lihtsalt rünnata suvalist vastase üksust või vallutada mingi positsioon, mis ei tee vastasele kahju ega mõjuta tema VOOT-tsüklit. Selleks peab ründeobjekti vallutamine mõjutama vastase tegevust sedavõrd, et sunnib teda reageerima, mille tulemusena vastane kaotab initsiatiivi. Vastasel korral on rünnaku tulemus ainult vastase selliste osiste kurnamine, mida tal on lihtne asendada. Millised aga on need jõukohased kriitilised haavatavused, mida kerge jalaväepataljon suudab efektiivselt rünnata? Arvestades kergejalaväepataljoni tulejõu ja soomuskaitse puudumisega, on selleks vastase lahingutoetus- ja -teenindusüksused, millel puudub võimas pardarelvastus ja suur mobiilsus. Kergejalaväel on raske rünnata isegi rühmasuurust soomusüksust, kellel on ka piisav manöövrivabadus. Selle põhjus on asjaolu, et vastase pardarelvade tuletoetust ei suudeta distantsilt piisavalt maha suruda ning läheneda talle käsitulirelvade tuleulatusse. Kuidas aga jõuda vastase lahinguteenindus- ja -toetusüksusteni, mis asuvad vastase manööverüksustest taga pool? Selleks tuleb nendest varjatult mööduda. Sellest tulenevalt on teine oluline avaldumisvorm tarbetu võitluse vältimisel mööduda vastase põhipositsioonidest eesmärgiga vältida võitlust, mis laiemas plaanis ei täida rünnaku eesmärki – ei mõjuta vastase kriitilist haavatavust.

Selleks on kergejalaväe pataljonil head võimalused, kuna neil on hea kinnisel maastikul varjuda ning nad teevad lähenemisel vähest lahingumüra. Lähtudes manööversõja põhimõttest – vältida tarbetut võitlust –, tähendab see lähenemisel sisseimbumise rakendamist. Kergejalaväepataljon ei suuda käigult vallutada kõiki oma rünnakuteljele jäävaid vastase üksusi ning olla jätkuvalt lahinguvõimeline ka turmipositsioonil. See tähendab, et nende üksustega, mida ei suudeta käigult hävitada, välditakse lähenemisel kontakti. Selline tegevus lähtub manööversõja teo oriast, kus võidu alus on lõhkuda vastase sidusus, mitte hävitada tema erinevaid üksusi. See omakorda eeldab head luure tegevust. Kergejalaväepataljon peab enne rünnakule minekut teadma, kus vastane on. Selleks tuleb vastase positsioonid luuretegevusega kindlaks teha. Ning oluline on just välja uurida, kus asub ründeobjekt ehk see asukoht või vastase üksus, mida/keda tahetakse mõjutada. Kergejalaväepataljon ei ole lähtuvalt oma väikesest mobiilsusest ja nõrgast soomuskaitsest võimeline purustama kõiki vastase üksusi. Lisaks luure tegevusele ründeobjekti identifitseerimisel on oluline leida vastase rühmituses ka tühimikke. Kuna luurerühm on hõivatud ründeobjekti tuvastamisega, peab esimese üksusena liikuva kompanii ülem näitama teed kogu ülejäänud pataljonile. Ta ei tohi lihtsalt järgida pataljoniülema määratud rünnaku telgjoont, vaid peab pidevalt otsima võimalusi ründeobjektini jõudmiseks nii, et ei satutaks kontakti vastase manööverüksustega. Tulejõu kasutamise iseloom peab, rakendades tarbetu võitluse vältimise põhimõtet, olema kergejalaväe rünnaku puhul luua manöövrivabadus. Tule jõu eesmärk ei ole otseselt vastast hävitada, vaid luua võimalused manöövri sooritamiseks. Kergejalaväepataljonil ei ole nii suurt tulejõudu, et otsustavalt võita vastasega tulevõitlusi ning sellega

sõjakunst

Kallaletungi teostamisel on kergejalaväe ründeüksustel tihti raskusi sissemurde läbiviimisel. Selle kompenseerimiseks tuleb kergejalaväepataljonis rakendada rohkem sihtstruktuuri loomist, kus suurema tuleulatusega relvad on koondatud ühtseks toetustuleüksuseks. Pildil Läti Kaitseväe jalaväelased linttransportööridega õppusel Kevadtorm. ardi hallismaa

Sõdur NR 5 (74) 2013

leulatus on piisav kompaniirünnakus toetustuleüksuse moodustamiseks aga pataljoni raamistikus, kus kompanii teeb turmi, asub toetustuleüksus kaugemal. Eesti kaitseväe kergejalaväepataljonis on sellise tuleulatusega relvad: a) 12,7 mm raskekuulipildujad, b) tankitõrjeraketikompleksid Milan ja c) jao tasemel kasutatavad 7,62 mm kuulipildujad. Sellest tulenevalt tuleb efektiivse toetustuleüksuse loomiseks koondada just need relvasüsteemid, mis loovad tingimused tulevõitluse võitmiseks ja vabaduse loomiseks manöövrile. Samas tuleb arvestada, et kergejalaväepataljon ei suuda täielikult kõiki ründeobjektil asuvaid vastase üksusi otsetulerelvadega maha suruda. Sellisel juhul saab tulega toetada ainult selleks, et kindlaid vastase üksuseid siduda, mis ei lase neil ründeobjektil efektiivselt manööverdada. Turmi sooritav üksus peab ka ise moodustama sissemurde sooritamisel väiksemaid toetustuleüksusi, et luua manöövrivabadus. Samuti on otsetulerelvade vähese tulemõju kompenseerimiseks võimalik kasutada 81 mm miinipildujaid. Kindlasti vajavad lahingutoetus-

üksused nagu miinipildujad ja tankitõrjeraketirühmad kinnisel maastikul jalaväeüksuste lähijulgestust. Pataljoni puhul võibki pidada optimaalseks tule toetusüksuseks jalaväerühma, kes on tugevdatud lahingutoetusüksustega. See tähendab, et jalavägi, kellel ei piisa tuleulatusest, et vastast ründeobjektil piisavalt efektiivselt maha suruda, on määratud julgestama lahingutoetusüksusi. Tarbetu võitluse vältimise seisu kohalt on ka oluline rakendada lähenemisetapis manöövri varjamiseks pette tegevust. Et vältida kontakti vastase manööverüksustega, tuleb pettetegevusega vastase tähelepanu kõrvale juhtida. Vastane julgestab alati oma tegevust ja püüab pidevalt saada lahinguväljast ülevaadet. See tähendab, et päris ilma igasuguse avastamiseta on tema positsioonide kaudu väga keeruline sisse imbuda.

Tarbetu võitluse vältimise seisukohalt on oluline rakendada manöövri varjamiseks lähenemisetapis ka pettetegevust.

Tuleb arvestada asjaoluga, et mingi sugused kontaktid tekivad esimesena liikuval üksusel paratamatult. Selleks, et vastast eksitada ja luua talle arusaam, et meie põhilöök ei lähene sealt, kust see tegelikult toimub, tuleb vastast petta erinevate petterünnakutega. Petterünnakute eesmärk kergejalaväepataljoni puhul on vastast eksitada. Vastase üksuse ülemale tuleb olukorrast luua eksitav pilt. Võimalusi selleks on mitu. Igasugune väiksemgi lahingukontakt jõuab ettekannete näol vastase ülemani ja mõjutab tema lahinguvälja tajumist. Kui neid kontakti ettekandeid on mitu ning need toimuvad erinevates lahinguruumi osades samaaegselt, ajab see vastase ülema segadusse. Tal tekib olukorrakaardile palju erinevaid kontakti toimumise asukohti ning ta ei saa aru, kust tuleb tõeline rünnak. Selliseid lühiajalisi häirivaid kontakte on võimeline tekitama ka ainult jaosuurune üksus. See tähendab muidugi ka seda, et igasugustest kontaktidest õigel lähenemissuunal tuleb kiiresti lahti rebida ning mitte asuda otsustavasse võitlusesse. Vastasel korral on vastasele selge, kust läheb tõeline rünnak ja kus on tegu häirivate kontaktidega. Kokku-

võttes tähendab see manöövri varjamiseks ka samaaegsuse ja pettetegevuse kombineerimist. Tempo rakendamisel tarbetu võitluse vältimiseks on oluline, et turm toimuks piisavalt kiiresti, et vastane ei suudaks oma reserve rakenda või oma jõudusid ümber rühmitada. Vastasel korral tuleb ründajal hakata sõdima vastasega, kellest tal jõud üle ei käi. Arvestades, et Eesti kergejalaväepataljon teeb turmi kinnisel maastikul, on tempot kindlasti keeruline hoida. Tahes-tahtmata võtab see rohkem aega kui ükskõik millise raskeüksuse liikumine ühelt positsioonilt teisele. Kuidas siis seda puudujääki turmi tempos kompenseerida? Üks selline võimalus on ründeobjekt isoleerida. See tähendab, et ründeobjektile sisenevad võimalikud liikumisteed suletakse ning sellega tõkestatakse vastase reservide liikumine. Nii kaua, kui toimub turm ja kindlustatakse ründeobjekti, hoiavad isoleerivad üksused vastase reserve ründe objektilt eemale. Kui ründeobjekt on hõivatud ning ründeüksus on eesmärgi täitnud, eemalduvad isoleerivad üksused ja annavad võitluse üle objektil kindlustunud ründeüksusele. Vastasel on aga märksa raskem uuesti vallutada objektil juba kindlustunud ründajat, kui toetada oma üksusi, kes on kaitsel. Sellisel juhul on tempo puudujääk kompenseeritud. Siiski ei tähenda see seda, et turmiüksusel oleks rohkesti aega sisse murda. Kindlasti mitte. Isoleerivad üksused suudavad ainult häirida ning lühiajaliselt seisata vastase reservide liikumise, aga nad ei suuda pikemat aega endast tugevamat vastast kinni pidada.

Ülesandekeskne juhtimine

Arvestades, et Eesti kergejalaväepataljon teeb turmi kinnisel maastikul, on tempot kindlasti keeruline hoida.

järjestik), et ületada mingeid takistusi või edundada. Ülesandekeskse juhtimise puhul rakendatakse pataljonitaseme tuletoetust kompaniiülema soovi alusel. Nagu eelnevalt mainitud, on tuletoetuse ülesanne manöövrit toetada. See tähendab, et manöövrit tegev kompaniiülem peab ka saama selle kasutamist mõjutada. Tema on see, kes reaalselt näeb, millal ja milleks tal tuletoetust on tarvis. Seda ei saa kõrgem üksus ette määrata. Lähenemise ajal peab ettevalmistava tule initsieerima ees liikuva kompaniiülema tellimus. Lahingus on pidevalt hõõrdumist ja asjad ei lähe nii, nagu nad on eelnevalt plaanitud. Ettevalmistavat tuld ei ole otstarbekas kellaajaga siduda, sest eri põhjustel võib esimesena liikuv kompanii ajaliselt takerduda. See tähendab, et ei jõuta ettevalmistava tule ajal turmijooneni ja kogu tule ettevalmistus ei ole täitnud manöövri toetamise eesmärki, vaid on lihtsalt vastast kurnanud. Turmi etapis on oluline, et isoleerimisega tegelevad üksused saaksid kasutada suurtükiväe toetustuld, eesmärgiga piirata vastase reservide liikumist ründeobjektile. Teisest küljest on oluline, et kui määratakse KTS (suure tasuvusega sihtmärk) või KVS (suure väärtusega sihtmärk), siis ka nende ilmnemisel antakse neid identifitseerinud ülemale tuletoetuse prioriteet. See peab toimuma ilma täiendava kooskõlastamiseta pataljoniülemaga, sest nende mõjutamise võimalus on seotud kriitiliselt ajaga. Kui seda ei taheta nii teha, siis ei ole mõtet ka KTS-i ja KVS-i määrata. Loomulikult tuleb leida tasakaal manöövri toetamise ja KVS-ide ja KTS-ide ründamise vahel. Kui kaudtuletoetusel vahetult lähenetakse ning samal ajal ilmub luure vaatlussektorisse ka mingisugune KVS, siis kindlasti tuleks prioriteet jätta manööverüksusele. Pettetegevuse rakendamisel on oluline vältida kindlaid mustreid ning pidevalt tuleb otsida vastase eksitamiseks uusi ideid. Vastane kohandub pidevalt ründaja tegevusega ja ründaja ülesanne on pidevalt uute lähenemistega välja tulla, et tagada initsiatiiv. Selge on see, et iga kord ei piisa vastase petmiseks lühikestest häirivatest tulekontaktidest. Kui seda on ühel korral juba kasutatud, siis järgmine kord on vastane juba sellega kohanenud. Selleks puhuks tuleb midagi uut välja mõelda. Näiteks tuleettevalmistus valedele vastase positsioonidele, eesmärgiga varjata tõelist põhilöögi

Sõdur NR 5 (74) 2013

Teine manööversõja põhimõte on ülesandekeskne juhtimine, mis tagab rünnakul manöövri kiiruse. Selleks peab lahingurivistuse valik ning pataljoniülema määratud positsioonide muutmine toimuma ees liikuva kompaniiülema hinnangust lähtuvalt. Ründav kompanii ei pea pidevalt pataljoniülema käest tegevuse muutmiseks luba küsima, vaid tegutseb vastavalt pataljoniülema kavatsusele ja kannab muutustest manöövriplaanis ette hiljem. Mida see konkreetsemalt tähendab? Oletame, et kompaniiülem on määratud pataljoni toetustuleüksuse ülemaks ning ta teab, et tema ülesanne on tagada turmi üksusele manöövrivabadus. Pataljoniülema manöövriskeemi alusel on talle määratud toetustule positsioon,

kust tuletegevust läbi viia. Positsioonile jõudes selgub aga, et määratud positsiooni asukoht ei sobi toetustuleks ning tuleb liikuda hoopis teisele positsioonile. Kuna kompaniiülem teab, milline on turmiüksuse liikumissuund ning ründe objekt, liigutab ta oma üksuse ilma täiendavalt luba küsimata sobivale positsioonile ning annab sellest hiljem teada. Sellega hoiab ta kokku palju aega, kuna ära jääb sidepidamine eesmise juhtimispunktiga ja vastuse ootamine. Selge on see, et pataljoniülemal ei ole vahet, kus tegelikult toetustulepositsioon on – oluline on, et toetustuli oleks efektiivne. Samuti tähendab ülesandekeskne juhtimine manöövri seisukohalt seda, et liikumismarsruudi valik on kompaniiülema otsustada. Pataljoniülem määrab küll üldise telgjoone, aga tegu on pigem manöövriskeemi illustreerimisega kui manöövri sidumisega maastikuga. Lähenemise etapis valib manöövri täpse liikumistee ja ka lahingurivistuse ees liikuv kompaniiülem. Olgugi, et rünnaku teoorias tähendab lähtejoone ületamine lahingurivistuse sissevõtmist, ei pruugi see kinnisel maastikul kergejalaväe puhul nii olla. Kui möödutakse vastase põhi positsioonidest, siis ei ole otstarbekas alati lahingurivistusse hargnenuna liikuda. Kinnisel maastikul on sisse imbuda märksa sobivam liikudes järjestikus, olles valmis kohe hargnema, kui selleks vajadus tekib. Samuti võib tekkida situatsioon, kus kompaniiülem turmijooneni jõudes avastab ennast tegelikust vastase positsioonist alles kilomeetri kauguselt. Lisaks võib turmipositsiooni ja ründeobjekti vahelisele alale jääda mitu takistust. Sellisel juhul on kompaniiülemal õigus, lähtudes ülesandekesksest juhtimisest, ignoreerida pataljoniülema korraldust hargneda lahingurivistusse plaanitud turmijoonel ning liigutada turmijoon käigult ettepoole. Kui see ei ole võimalik, näiteks kui plaanitud turmijoone ületamisel satutakse vastasega tulekontakti, võib ta ikkagi rünnaku käigus ründeobjekti siseselt manööverdamisel kasutada rännakrivistusi (nt

sõjakunst

Sõdur NR 5 (74) 2013

suunda või side aktiivsuse loomine mingil suvalisel suunal, mis eksitab vastast. Sellised tegevused vajavad aga ka juba kõrgema üksuse toetust. Oluline on aga, et pidevalt otsitaks uusi ideid ega jääda vanadele vahenditele toetuma. Lihtsalt pettetegevuse enda pärast ei ole mõtet seda teha. Pettetegevus peab ka tegelikult vastast eksitama ja sellega manöövrit toetama. See tähendab, et pettetegevusega võetakse ka arvestatav risk. Kuna manööversõda tugineb vastase üllatamisele, siis on pettetegevusel väga oluline osa. Eriti avaldub see kergejalaväepataljoni puhul, kes ründab endast tugevamat vastast. Üllatus tugineb petmisele. Kergejalaväepataljoni rünnak õnnestub siis, kui me suudame vastast üllatada. Tempo hoidmisel avaldub ülesandekeskne juhtimine tegevusvabaduse andmises kompaniiülematele edundamise ulatuse otsustamisel. Tavaliselt määrab edundamise piiri kõrgem üksus. Eesti kergejalaväepataljoni puhul on selleks eelkõige brigaad. Kuna manööversõja teooria seisukohalt on oluline pidevalt hoida initsiatiivi ning tegutseda enne, kui vastane suudab reageerida, tuleb vahendite olemasolul jätkata rünnaku edundamist. Rünnak, mille laiem eesmärk on lõhkuda vastase sidusust, ei lõpe kaardile märgitud joone hõivamisel. Selline joon saab olla ainult esmane juhtimismeede, mitte rünnakueesmärk. Sellest tulenevalt ongi oluline, et kompaniiülemal oleks võimalus rünnakut edundada, kui tal selleks vahendeid jätkub. Vahendite piisavust saab hinnata kõige adekvaatsemalt maastikul vahetult rünnakut juhtiv ülem, mitte see, kes esialgse plaani koostas. Teine oluline ülesandekeskse juhtimise põhimõtte avaldumisvorm tempo hoidmisel on jätta allüksuste omavahelised koordineerimised kompaniiülematele. Rünnakul ei pea allüksused omavahel läbi pataljoniülema koordineerima. Näiteks lähenemisel juhitakse manööverüksuste liikumist kompaniiülemate omavahelise koordineerimise teel, mitte läbi ettekannete pataljoni juhtimispunkti. Selline tegevus jätab ära ühe lisasideseansi ning kiirendab rünnakut. Eriti oluline on see raskendatud side tingimustes, kus tihti on ühenduste loomisel probleeme. See tähendab, et manööverüksused on pikalt mingil ettekandejoonel ja püüavad pataljoniga ühendust saada. Samal ajal on kogu rünnak seiskunud.

Põhipingutuse määramine ja selle toetamine Kolmas manööversõja põhimõte on määrata põhipingutus ja seda toetada. Koordineeritud pataljonisisese manöövri seisukohalt on rünnakus kõige olulisem, et põhipingutusüksuseks on määratud turmiüksus. Turmiüksus on see, kes sissemurdmise ajal manöövrit teeb. See tähendab, et tema on see, kellest sõltub edu, kuna manööversõja teooria alusel ei saavutata võit tulevõitluse võitmisega, vaid positsioonilise eelise saavutamisega vastase suhtes. Kogu ülejäänud tegevus peab sõltuma tema vajadustest. Olgugi, et vahel võib toetustulepositsiooni hõivamine nõuda märksa suuremaid ressursse, otsustab võidu ikkagi manööver. Mis peaks aga olema põhipingutus lähenemise etapis või olukorras, kus lahinguplaan ei näe ette koordineeritud pataljonisisest manöövrit – ehk kahe kompanii omavahelist tuletoetust? Sellisel juhul peaks põhipingutusüksus olema see kompanii, kellel on suurim tõenäosus edu saavutada, mitte see, kes ründab tugevamat vastast. Tugevama vastase ründamine võib olla ainult toetava funktsiooniga, mille eesmärk on vastast häirida või siduda, eemärgiga luua tingimused põhipingutuse õnnestumiseks. Näiteks kui üks pataljon ründab vastase suurtükiväe positsioone, siis põhipingutusüksus peaks olema see kompanii, kes ründab suurtükiväe vahetuid tulepositsioone ja tema juhtimispunkte. See kompanii, kes ründab tema kõrvale suurtükiväge julgestavat vastase manööverüksust, saab olla ainult abilöök, eesmärgiga siduda vastase manööverüksused lahingusse ning võtta sellega neilt manöövrivabadus. Sellisel juhul ei ole võimalik vastasel toetada rünnaku all olevat suurtükiväge. Rünnakueesmärgi saavutab pataljon aga ikkagi manöövriga vastase suurtükiväe positsioonidele, sest eesmärk on alati

Ründav kompanii ei pea tegevuse muutmiseks pataljoniülema käest pidevalt luba küsima, vaid tegutseb vastavalt pataljoniülema kavatsusele ja kannab muutustest manöövriplaanis ette hiljem.

lõhkuda vastase sidusust, mitte hävitada tema üksikut manööverüksust. Teine põhipingutuse toetamise avaldumisvorm manöövri puhul on paigutada reserv põhipingutusüksuse vahetusse lähedusse. Selline tegevus loob soodsad tingimused rünnakuüksuste saavutatu edundamiseks reservi poolt. Reservi esmane kasutamise eesmärk rünnakul on toetada ning edundada sissemurret ning alles siis lahendada ette vaatamatuid olukordi. See tähendab, et reserv ei pea paiknema seal, kus tal on kõige parem igale poole liikuda, vaid seal, kus ta suudab kõige vahetumalt põhipingutust toetada. Vastasel korral on tegu hajutamisega – ehk tahetakse olla valmis reageerima igal pool – ja sellega kaotatakse adekvaatseks reageerimiseks vajalik lahinguvõimsus. Selline kitsendus reservi kasutamisel tuleneb otseselt kergejalaväepataljoni iseloomust, millel ei ole piisavalt mobiilsust, et reserviga igale poole õigeaegselt jõuda. Sellepärast tulebki võtta reservi paigutamisel aktsepteeritud risk. Selline reservi paigutus loob tingimused ka nõutaval tasemel tempot hoida. Rünnaku edu sissemurdel sõltub kiirusest. Kui turmiüksus kaotab vajaliku tulejõu ning vajab reservi toetust, peab see saabuma kiiresti. Vastasel korral suudab kaitsja reageerida oma reservide liigutamisega ning kaitse tugevdamisega sissemurde lõigus. Kui reservüksus liigub aga vahetult ründeüksuse taga, on ta valmis kohe viimased välja vahetama, läbides rinde, minnes ette ja jätkates rünnakut. Tulejõud ja pettetegevus peavad mõlemad olema suunatud eelkõige põhipingutusüksuse toetuseks, seda lähtuvalt kergejalaväepataljoni vahendite defitsiitsusest. Igasugune tuletoetus ja pettetegevus peab olema eelkõige tagatud põhipingutuses olevale üksusele, sest selle edust sõltub see, kas rünnaku eesmärk saavutatakse. Selge on see, et toetustule positsiooni avastab kaitsja kõige esimesena, sest õnnestunud lähenemise korral on just toetustuleüksus see, kes alustab rünnakut tulega. Isegi siis, kui toetustuli on ennast vastasele avanud, on võimalik varjata turmi suunda.

Üksuste ristiliitmine Neljas manööversõja põhimõte on üksuste ristiliitmine. Kergejalaväepatal joni puhul avaldub üksuste ristiliitmise põhimõte kõigepealt selles, et pioneeri üksused loovad manöövrivabaduse.

Tarbetut võitluse vältimiseks on kergejalaväepataljoni rünnakus kontakti liikumise asemel mõistlikum kasutada sisseimbumist. ranno Volmar

nak täielikult haavatav õhurünnakutele, kuna ollakse liikumises ja kaevumata. Sellest tulenevalt on õhutõrje rünnakul võtmetähtsusega toetus, mida kergejalaväepataljon vajab. Õhutõrje ei pea rünnakuga kaasa liikuma, vaid ta peab rühmitama oma raketimeeskonnad selliselt, et plaanitud rünnakukoridor ja ründeobjekt oleksid õhutõrjega kaetud. Järgmine üksuste ristiliitmise põhi mõtte avaldumisvorm kergejalaväe pataljoni rünnakus on kaudtuletoetuse ja jalaväe omavaheline koostöö, mis paneb kaitsja olukorda, kus ühe ohu eest varjudes avab ta ennast teisele. Näiteks, kui ründav pataljon läheneb brigaadi suurtükiväepataljoni tule toetusel, peab vastane kaudtules kaotuste vältimiseks varjuma kaevikutesse. Sellisel juhul kaotab ta aga vaatlusvõime lahinguväljale

Kui möödutakse vastase põhipositsioonidest, siis ei ole otstarbekas alati liikuda lahingurivistusse hargnenuna.

ega suuda efektiivselt tuvastada ründaja kavatsusi. Teine selline võimalus on ründe objekti isoleerimisel tankitõrjerelvade ja tankimiinide omavaheline kombineerimine kaitsja reservide tõkestamisel. Sellisel juhul satub vastase reservüksus keerulisse situatsiooni. Tema eesmärk on jõuda kiiresti toetama kaitses olevaid üksusi, aga samal ajal peab ta arvestama miiniohuga. Vältimaks miiniohtu läheneb ta ettevaatlikult ja aeglaselt, avades ennast aga sellega ründeobjekti isoleerivatele tankitõrjerelvadele, mis on märksa efektiivsemad aeglaselt liikuvate soomukite vastu. Pettetegevuse rakendamisel avaldub üksuste ristiliitmise põhimõte kaudtule ja pioneeride kaasamises pettetegevuse läbiviimiseks. Olgugi, et ka jalaväejagu võib üksinda astuda vastasega häirivasse tulevahetusse – eesmärgiga luua vastasele eksitav pilt lahinguväljast –, on võimalus selleks kasutada ka jalaväekompaniide miinipildujarühmi. Tihti ei ole kergejalaväepataljoni rünnaku puhul võimalik kõigi kompaniide miinipilduja rühmi efektiivselt rünnakutoetuseks kasutada. Näiteks peavad ründeüksused liikuma ilma teedevõrgu-

Sõdur NR 5 (74) 2013

Esiteks allutatakse pioneerirühma allüksused manöövri sooritamisel ründeüksustele ehk manööverkompaniidele eesmärgiga toetada läbipääsude rajamist. Pioneeride eesmärk on rajada läbipääse läbi erinevate tõkete nagu miiniväljad ja traattõkked. Samuti on pioneerid võimelised rajama käepäraste vahenditega ületuskohti kitsamatele jõgedele. See eeldab põhjalikku ettevalmistust ja vastavaid vahendeid. Samuti võib pioneere rakendada toetusüksuste manöövrivabaduse loomisel. Näiteks ei pruugi pataljoni miinipildujapatarei pääseda vajalikule tulepositsioonile lihtsalt sellepärast, et ei suudeta ületada teede ääres olevaid kraave. Pioneeridel on siin võimalus rasketehnikaga rajada kraavidest ülepääs. See eeldab muidugi brigaadi tasandi pioneeritoetuse allutamist pataljonile, sest ainult brigaadi pioneeripataljonis on pioneerirasketehnika suutlikkus. Lisaks pioneerivõimekuse tõstmisele on brigaadil võimalus kergejalaväe pataljoni rünnakut toetada ka õhutõrje katte tagamisega. Lühilähimaa õhutõrje on oluline toetus rünnakul manöövri vabaduse tagamisele. Ilma õhutõrje katteta on kergejalaväepataljoni rün-

sõjakunst

Sõdur NR 5 (74) 2013

ta aladel, kus miinipildujarühmad saaksid järgneda ka ainult jala. See tähendab aga seda, et nende laskemoona hulk on piiratud. Sellisel juhul võib kõigi ründeüksuste peale võtta kaasa ühe miinipildujarühma, kelle eesmärk oleks toetada manööverüksusi lähenemise etapis tekkivatest kontaktidest lahtirebimisel. Teised miinipildujarühmad tuleb määrata aga pettetegevusse, et tekitada häirivat tuletegevust hoopis teise lahinguala piirkonnas. Pioneerid kaasatakse lahingumüra tekitamiseks pettetegevusse imitatsiooni vahendite kasutamisega. Igasugune lahingumüra jõuab samuti lõpuks kaitsva poole ülemani erinevate ettekannetena, mis tekitavad segadust lahingupildist arusaamisel. Näiline tõkete õhkimine vales rindelõigus tekitab arusaama rünnaku algusest. Selge on see, et pioneerid on kergejalaväepataljonis defitsiitne ressurss, mis tähendab, et eelkõige on nende prioriteet tagada liikuvus ning alles siis osaleda pettetegevuses. Viimane eeldab kõrgema üksuse toetust täiendavate pioneeriüksuste näol. Tempo hoidmisel avaldub üksuste ristiliitmise põhimõte kaudtuletoetuse kasutamisel jalaväe kiiruse tagamiseks lähenemise etapis. Seda rolli täidetakse tavaliselt ettevalmistava tule kasutamisega. Jalavägi suudab märksa kiiremini läheneda, kui kaudtuli on oma põhi positsioonidel vastase maha surunud. See annab võimaluse kiiremini vastase põhipositsioonidest mööduda ning jõuda plaanitud turmijooneni. Jalaväe enda aeglane liikumiskiirus lähenemise etapis pärsib niigi lahingutegevuse tempot. Kaudtuletoetusega on võimalik vähendada vastase mõju lähenemise tempole. Üksuste ristiliitmise põhimõte avaldub kergejalaväepataljoni rünnakus kõige nähtavamalt siis, kui rakendatakse samaaegsust. Kuna kergejalaväepataljoni lahinguvõimsus on piiratud, on äärmiselt keeruline mõjutada vastast manöövritega erinevatelt suundadelt. Juba ühe ründeobjekti hõivamine eeldab kerge jalaväepataljonilt vähemalt nelja osise loomist, et tagada vajalik sissemurde võimus. Kõigepealt peab rünnak algama abilöögiga, et vastane siduda. Kergejalaväepataljoni puhul võib selleks olla toetustuleüksuse loomine. Iga ründeobjekti vallutamiseks tuleks luua sissemurdev üksus ja järgnev üksus, kes sissemurret jätkab ja vastase positsioonid puhastab. Lisaks peab olema reserv, kes suudab seda kõike edundada. Selline manööv-

riline samaaegsus on aga võimalik, kui üksused ründavad üksteist toetamata ehk ei moodustu pataljonitasemel toetustuleüksust ja turmiüksust, vaid kompaniid ründavad objekte iseseisvalt. Sellisel juhul saavad ründeobjektid olla maksimaalselt rühmasuurused. Kui erinevad ründeobjektid on suuremad kui rühm, ei ole võimalik kahte ründeobjekti samaaegselt rünnata. Lõpuks ongi ainus viis pataljonitasemel samaaegsust saavutada kombineerides erinevaid relvaliike ja pettetegevust, eesmärgiga koormata vastase ülema orienteerumistsükkel üle, mis ei lase tal adekvaatselt otsuseid vastu võtta.

Eesti kaitseväe kergejalaväepataljoni rünnakutaktika täiustamine Senine Eesti kaitseväe praktika on õppusel Kevadtorm toonud välja piirangud kergejalaväe lahinguvõimuses rünnaku tegemisel ning samuti õppetunnid rünnakutaktika arendamiseks, lähtudes eelnevalt välja toodud manööversõja põhimõtetest. Esiteks, vastase manööverüksuste ründamine nõuab liialt kaotusi. Selle vältimiseks peab kõrgema üksuse püstitatud ülesanne võimaldama kergejala väepataljonil nn kaudset lähenemist, kus pataljon ei pea vastase manööverüksusi otseselt ründama. Selleks tuleb rakendada manööversõja meetoditest nihustamist ja lagundamist, mille tulemusena ei rünnata vastase tugevusi, vaid tema nõrkusi. Teiseks, kallaletungil on ründeüksustel raskusi sissemurdega. Selle kompenseerimiseks tuleb kergejalaväepataljonis luua rohkem sihtstruktuuri. Sellisel juhul on suurema tuleulatusega relvad koondatud toetustuleüksustesse. Lisaks julgestavad neid jalaväeüksused, mis kokkuvõttes toetub üksuste ristiliitmise põhimõttele. Sellega kompenseeritakse Eesti kergejalaväepataljonile iseloomulikku piiratud otsetulerelvade tulejõudu. Kolmandaks, kogu lähenemiseks määratud ala ei suudeta vastase üksustest puhastada. Selleks tuleb – vältimaks tarbetut võitlust rünnaku lähenemise etapis – kontakti liikumise asemel kasutada sisseimbumist. Lähtuvalt kerge jalaväepataljoni piiratud lahinguvõimest ei saa rünnata kõiki vastase üksusi (k.a eelvalve tõkked ja manööverüksuste tulepositsioonid), vaid tuleb keskenduda püstitatud ründeobjektile, milleks on vastase kriitilist haavatavust väljendavad üksused.

Neljandaks, aeglane tempo võimaldab vastasel õigeaegselt reservid aktiveerida. Selle vältimiseks tuleb sissemurdvale üksusele tagada manöövrivabadus, milleks tuleb isoleerida ründeobjekt. Nii on võimalik seisatada vastase reservide liikumine rünnakuobjektile ja sellega toetada põhipingutusüksust. See omakorda tähendab, et efektiivseks rünnakuks on vaja nelja manööverüksust, et kõik vajalikud tegevused (luure ja tühimike leidmine, objekti isoleerimine, sissemurde sooritamine, ründeobjekti puhastamine, edundamine) oleks läbi viidud. Selleks peab kõrgem üksus toetama võimalusel rünnakut ühe lisaallüksusega. Kui see ei ole võimalik, peab kergejalaväepataljoni ülem oma üksuse nii ümber grupeerima, et kusagil on võetud üksuste vähendamise risk. Aeglase tempo kompenseerimiseks tuleb ka rohkem rakendada pettetegevust, milleks sobivad nii häirivad otsetulekontaktid kui ka kaudtuletegevus. Viiendaks, erinevate ründamismeetmete koordineerimine on aeganõudev. Selleks peab kõrgem ülem vasturünnaku sooritamise kaitselahingu ühe etapina eelnevalt ette nägema. See annab pataljonistaabile võimaluse rünnak põhjalikult ette valmistada. Seda põhjusel, et kergejalaväepataljon ei suuda efektiivselt rünnata nn käigult, kuna erinevaid ründamismeetmeid on aeganõudev kooskõlastada.

loomingulisus ka tulevikus Olgugi, et NATO lahingueeskirjad sätestavad manööversõja kui alliansi ühtse sõjapidamisviisi, tuleb Eesti kaitse väes arvestada meie kergejalaväepataljoni iseloomuga ning sellest tingitud piirangutega manööversõja põhimõtete rakendamisel. Teisest küljest ei püstita Eesti kaitseväe jalaväepataljoni kerge iseloom ainult piiranguid manööversõja põhimõtete rakendamisele, vaid loob selleks raske- ja kesküksustest erinevaid võimalusi. Kindlasti on oluline ka tulevikus mõtiskleda kergejalaväepataljonile iseloomulike piirangute kompenseerimise võimaluste üle. Seda just erineva tehnika ja varustuse parendamise ja täiustamise näol. Kuidas näiteks mõjutaks kergejalaväepataljoni rünnakuvõimet soomustamata linttransportööride või automaatgranaadiheitjate lisamine kergejalaväepataljoni varustusse? Võimalust peaks kaaluma eelkõige aeglase tempo kompenseerimiseks või otsetulerelvade tulejõu tõstmiseks.

relvastus

Keemiarelv tänapäeval Teadaolevalt suurte keemiarelvavarudega Süürias, olgu siis valitsusvägede või mässajate kasutatud keemiarelv sunnib meelde tuletama, mida õigupoolest kujutavad need Esimeses maailmasõjas õudu külvanud ja külma sõja ajal edasiarendatud massihävitusrelvad ja millist ohtu nad võivad kätkeda fanaatiliste viimsepäevavõitlejate kätte sattudes.

Andres Rekker major KV PS analüüsi ja planeerimise osakonna vanemstaabiohvitser

sõja lõppu õnnestus sõlmida keemiarelva keelustamise konventsioon, mis jõustus 1997. aastal, olles ainulaadse kontrollimehhanismiga. Praeguseks on lepinguga ühinenud 189 riiki, mis esindavad 98% maailma rahvastikust ning neisse riikidesse on koondunud üle 98% maailma keemiatööstusest. Lisaks on ühinenud veel Iisrael (informatsiooniagentuuri Foregein Policy kinnitusel on riigil väljaarendatud bio- ja keemiarelva programm) ja Birma, kuid nad ei ole lepingut ratifitseerinud. Praegu on maailmas neli konventsiooniga mitteühinenud riiki, mis on Angoola, Korea rahvademokraatlik vabariik (informatsiooniagentuuri Reuters avaldatud info põhjal on sel 2500–5000 tonni sööbeja närvimürke), Egiptus ja Lõuna-Sudaan. Süüria araabia vabariik on aga praeguseks astunud esimesi samme, et konventsiooniga ühineda. Osasid nimetatud riike kahtlustatakse terroristlike rühmituste toetamises ning samuti arvatakse neil olevat keemiarelva programmid, mida jätkuvalt arendatakse. Lepingu järgselt pidid liitunud riigid

Paljusid kemikaale, mida kasutatakse laialdaselt rahumeelsel ja kaubanduslikul eesmärgil, saab kasutada keemiarelvana või on neist võimalik toota keemiarelvi.

Keemiarelva omadused Keemiarelva toimeainet ehk ründemürke saab liigitada mitmel viisil. Näiteks saab seda teha keemilise püsivuse järgi, st selle järgi, kui pika aja jooksul nad säilitavad kahjustava toime: püsivad (nt nahamürgid) ja ebapüsivad (nt närvigaasid). Püsivateks ründemürkideks loetakse ohtlikud ained, mis säilitavad oma omadused maastikul üle 24 tunni. Et iga keemilise ühendi püsivus sõltub selle säilitamistingimustest, on relva mõju määravaks teguriks ilmaolud (õhu temperatuur, rõhk, niiskus, tuule liikumise kiirus) ja ka maastiku reljeef. Sõjaliselt jagatakse ründemürgid: 1) tapvateks ründemürkideks (nt sariin, somaan); 2) ajutisi kahjustusi tekitavateks ründemürkideks, mis muudavad vastase isikkoosseisu teatud ajaks võitlusvõimetuks (nt LSD 25, BZ). Enim levinud liigitus põhineb aga füsioloogilisel toimel. Enamik ründeainetest tungivad inimese organismi hingamisteede, limaskesta, naha ja seedetrakti kaudu. Järgnevalt vaadeldakse ründeaineid eelnimetatud liigituse alusel. Sööbemürgid on üks vanemaid ja levinumaid ründemürke, mida kasutati juba Esimeses maailmasõjas. Tegu on vedelate õliste ainetega, mis toimivad sissehingamisel ja kokkupuutel nahaga. Tegu on väga püsivate keemiliste ründeainetega. Sööbemürgid kahjustavad silmi, hingamisteed ja nahka, tekitades koekärbumist. Esmalt tekib naha või limaskesta ärritus, sööbemürgid põh-

Sõdur NR 5 (74) 2013

is on keemiarelv? NATO standardiseerimisdokumendis on defineeritud keemiline ründeaine kui keemiline aine, mida on plaanitud kasutada sõjalises operatsioonis, et vaenlast tappa, tugevalt vigastada (haavata) või vähendada vaenlase isikkoosseisu võitlusvõimet psühholoogiliste efektide kaudu. Kuid et ründeaine muuta relvaks, on vaja vahendit, millega see kohale toimetada. Selleks kasutatakse lennukeid (pommid, aerosoolipihustid), mitmesuguseid rakette ja suurtükiväe lahingu moona (nt mürkgaasiga täidetud suurtükimürsud). Samas defineerib keemiarelva keelustamise organisatsioon (Organisation for the Prohibition of Chemical Weapons – edaspidi OPCW) keemiarelva laiemalt, mõistes keemiarelva all igat mürkkemikaalide segu või selle lähteainet, mille keemiline toime võib põhjustada surma, vigastust, ajutist töövõimetust või ärritust, samuti ka veel keemiarelvaga täitmata mürsukesti. Lähteaine defineerimine keemiarelvana võimaldab OPCW-l rakendada kontrollimehhanismi keemiliste ründe ainete tootmise ärahoidmiseks. Eriti tähtis on see nn kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia puhul. Paljusid kemikaale, mida kasutatakse laialdaselt rahumeelsel ja kaubanduslikul eesmärgil, saab kasutada keemiarelvana või on neist võimalik toota keemiarelvi. Seda kinnitab ka praegune skandaal Saksa keemiakontsernide suhtes, kes eksportisid Süüriasse kahese kasutusega kemikaale. Seetõttu on OPCW defineering võimalikult kõikehõlmav. Keemiarelva kasutamist on proovitud peatada juba 1675. aastal sõlmitud Strasbourgi lepinguga. Tuntum on pärast Esimest maailmasõda sõlmitud Genfi protokoll, kuid alles pärast külma

hävitama oma keemiarelva varud 2007. aastaks, kuid seda pikendati 2012. aastani ning ka selleks tähtajaks ei olnud kõik riigid oma kohustusi täitnud, sealhulgas USA ja Venemaa. Lepinguga ühineval Süürial arvatakse olevat umbes 1000 tonni ründeaineid. Lepingujärgsed riigid pidid hävitama 71 196 tonni keemilist ründeainet, tagades inimeste ohutuse ja keskkonnakaitse normid. Põhjus, miks hävitamise tähtajad on edasi lükkunud, on seotud keemiarelva hävitamise kulukusega ning asjaoluga, et paljud tehnoloogiad ei taga keskkonnaohutust. Praeguseks on deklareeritud ründeainetest jõutud hävitada ligikaudu 81,1%.

relvastus

Keemialuure meeskonna degaseerimine. Meeskond on varustatud ülerõhu ülikondadega ning isoleeritud hingamissüsteemiga.

Sõdur NR 5 (74) 2013

justavad nahal suuri ja tihti eluohtlikke ville, mis meenutavad raskeid põletushaavu. Letaalsed juhtumid sööbemürkide puhul on vähetõenäolised, enamikul juhtudel on tagajärg nägemisteravuse suure mahuline langemine (praktiliselt pimedaks jäämine) ja püsivad kahjustused hingamiselundites. Sööbemürke kasutas esmalt Esimeses maailmasõjas 1917. aastal Saksamaa ning neid on kasutatud mitmes konfliktis, viimati Iraani–Iraagi sõja ajal (1980– 1988). Tuntumad sööbemürgid on näiteks ipriit, (sõjaline lühend H, HD) ja lewisiit (L). Üldmürgised mürgid on ründeained, mille puhul pole infot selle kasutamisest keemiarelvana. OPCW andmetel on selle mürgirühma esindajat vesiniktsüaniidi (tähis AC, teise nimega sinihape) kasutanud Iraagi–Iraani sõjas Iraak ning samuti Iraak kurdide vastu Põhja-Iraagis aastal 1980. Tegu on mürkainetega, mis satuvad organismi sissehingamisel ja levivad vere kaudu, blokeerides hapnikuvahetust ning põhjustavad lämbumist. Toatemperatuuril on vesiniktsüaniid värvitu vedelik, mis keeb 26 °C juures. Vesiniktsüaniidi kerge lenduvus muudab aine sõjas kasutamise keerukaks, sest piisavalt suurt kontsentratsiooni on õhus keerukas saavutada. Teiselt poolt on vesiniktsüaniidi võimalik kasutada kinnistes ruumides, kus ta saavutab kiiresti surmava kontsentratsiooni. Praegu ei ole üldmürgistele mürkidele olemas

saksamaa, Sonthofen, ABC- und Selbstschutzschule (TBK-kaitsekool)

Poola relvajõududes kasutusel olev Nõukogude päritolu degaseerimisseade. Töötab reaktiivmootori abil kuuma õhu ja degaseerimisvedeliku seguga (Poola relvajõudude esitlus Varssavi lähistel polügoonil).

saksamaa, Sonthofen, ABC- und Selbstschutzschule (TBK-kaitsekool)

otseseid vastumürke. Üldmürgiste mürkide hulka kuuluvad veel tsüaankloriid (CK), arseen (SA). Närvimürgid on surmavad neuro paralüütilised (mõjutavad närviimpulsside kaudu inimese närvisüsteemi) ründeained, millel on pärast II maailmasõda olnud domineeriv roll. Tegu on stabiilsete ühenditega, mis imen-

Lepingujärgsed riigid pidid hävitama 71 196 tonni keemilist ründeainet, tagades inimeste ohutuse ja keskkonnakaitse normid.

duvad hingamisteede ja naha kaudu. Kõige ohtlikum on rühma juures see, et neid on võimalik valmistada üsna lihtsate meetoditega ning toorained on odavad ning üldiselt kättesaadavad, seega on närvimürke võimalik toota ka valitsusvälistel rühmitustel. Närvimürgid avastati Saksamaal 1934. aastal, kui uuriti põllu majandusele vajalike pestitsiidide tootmist. Tegu on fosfororgaanilise ühendiga, mis sai nimeks tabuun (GA). II maailmasõja ajal tootis Saksamaa 12 000 tonni tabuuni. Hiljem sünteesiti Saksamaal ka sariin (GB) ja somaan (GD). Külma sõja ajal arendasid närvimürke edasi Suurbritannia, USA ja NSVL. Suurbritannias sünteesiti esimesena

silma sarvkestale, mis suurendab valu. Pisargaasi (kehtib ka pipragaasi) puhul tuleb pesta silmi ning loputada suud ja nina rohke jooksva veega, et kiirendada aerosoolitilkade eemaldumist limaskestalt, ning lahkuda kohast, kus gaasi kasutati. Sattudes alale, kus on tarvitatud rohkesti pisargaasi, tuleb sealt kiiresti lahkuda, võimaluse korral teha riidest taskurätik veega märjaks ja hingata läbi selle. Mittetapvad keemilised ründeained – sellesse rühma kuuluvad ründeained tekitavad manustamisel väikestes annustes (< 10 mg) psüühikahäireid või muid sümptomeid, mis on tingitud kesknärvi süsteemi (tasakaalukaotus, halvatus, jäikus jne) kahjustamisest. Mõjud on ajutised ja põhjustavad võimetust teha otsuseid ning olla teovõimeline. Algselt pidasid mõned teadlased ja poliitikud neid humaanseks relvaks, kuna need ei tapa ning mõjud kaovad mõne aja pärast, jätmata tõsisemaid jääknähtusid. Paljud neist on kasutusel tänapäeval narkootikumidena. Esimene mittetappev keemiline ründe aine oli koodnimetusega BZ 1950. aastal avastatud glükoolhappe ester, mille mõjud on sarnased atropiiniga. BZ põhjustab mürgistuse annuses 0,5–5 mg, sümptomid on laienenud pupillid, halvenenud nägemine, suukuivus ja südamekloppimine, mis tekivad umbes 30 minuti pärast. Suurema doosi puhul tõuseb kehatemperatuur, avalduvad hallutsinatsioonid ja kooma, mis võib tekkida hiljem. Järelmõjud võivad kesta 1–3 nädalat pärast mürgistust. Fentsüklidiin (PCP) on aga aine, mis on hallutsinogeen, mille sissevõtmisel on häiritud teadlikkus, tekkib desorientatsioon ning hallutsinatsioonid. Need sümptomid ilmnevad mõne tunni jooksul annustes 5–20 mg. Väga suurte annuste (> 100 mg) puhul on suur risk, et see lõpeb letaalselt. Fentsüklidiini kasutavad laialdaselt narkomaanid, lisaks on seda lihtne toota. Lüsergiinhappedietüülamiid (LSD) on üks võimsamaid hallutsinogeene, mida on võimalik saada nii sünteetiliselt kui ka looduslikult tungalteradest. Esmalt sünteesis LSD 1938. aastal Base-

Püsivateks ründemürkideks loetakse ohtlikud ained, mis säilitavad oma omadused maastikul üle 24 tunni.

lis Sandoze laboratooriumis šveitslasest keemik dr Albert Hofmann, kuid 1950. aastatel võeti see USA-s kasutusele keemilise ründeainena. Et LSD on keemiliselt väga ebastabiilne, on see keemia relvana raskesti kasutatav, kuid seda tarvitatakse narkootikumina. Lämmatavad mürgid on keemilised ründeained, mis tekitavad kopsuturset ja neid kasutati I maailmasõjas. Näiteks kloor (Cl), fosgeen (CG), difosgeen (DP) ja erinevad lämmastikoksiidid on tänapäeval keemiarelvana aktuaalsuse kaotanud ega ole enam kasutuses. Tuleviku keemilised ründeained – teadus areneb ning sünteesitavate keemiliste ühendite arv suureneb, seetõttu tuleb vaadata ka tulevikku. Peamine kaitsevahend on jätkuvalt gaasimask, mis filtreerib sissehingatavat õhku ning mille filterelement on aktiivsüsi koos lisanditega. Juhul, kui suudetakse sünteesida ründeaineid, mis on väikese molekulmassiga, mittepolaarsed ning väga lenduvad, muutub gaasimaski filterelement kasutuks. Kuid selliste omadustega ründeainete puhul on raske saavutada avatud ruumis surmavat kontsentratsiooni. Samuti arendatakse aina edasi gaasimaski filtrisüsteemi. Tänapäeval hägustub piir bioloogilise ja keemiarelva vahel. Sõjatööstus on tundnud huvi bioloogiliste mürkainete toksiinide vastu huvi juba XX sajandi esimesel poolel. Tänu biotehnoloogia arengule, mis algas 1970. aastatel, on võimalik alles nüüd toota tööstuslikes kogustes loodusliku päritoluga toksilisi ühendeid. Need neuroparalüütilise toimega toksiinid ületavad mürgilisuselt V-rühma närvigaase kümneid kordi. Samas on toksiinid tundlikud kuumuse ja valguse suhtes, mis muudavad need ebastabiilseks, kuid geenitehnoloogia arenedes on võimalik muuta neid toksiine stabiilsemaks. Taimsetest mürkidest on relvana kasutusvõimalus ritsiinil, mis on riitsinuse (Ricinus communis) seemnetest eraldatud mürgine valk, mille avastas 1888. aastal Tartus biokeemik Peter Hermann Stillmark ning mille kasutuselevõtuks relvana on teinud mitu riiki arendustöid juba I maailmasõjast alates. Ritsiini tootmine ei vaja kõrgetasemelist tehnoloogiat, mis võimaldab seda kasutada ka näiteks terrorirühmitustel. Lõpetuseks tahaks lisada, et areng ei toimu ainult ühepoolselt, arenevad ka kaitsevahendid ning seadmed, mille abil avastada keemilist ründeainet piisavalt väikesel kontsentratsioonil.

Sõdur NR 5 (74) 2013

V-seeria närvimürgid (tuleneb sõnast venomous, ingl k mürgine), mis olid ligikaudu kümme korda sariinist mürgisemad ning neid peetakse kõige mürgisemateks inimese sünteesitud aineteks. Kõige lihtsam on toota tabuuni (GA) ning on võimalik, et keemiarelva omandada tahtvad riigid ning valitsusvälised organisatsioonid alustavad oma arsenali loomist just nimetatud närvimürgist. Kõik närvimürgid on puhtal kujul värvitud vedelikud. Nende lenduvus on väga erinev. Nii võib võrrelda VX-gaasi lenduvust õliga ja seetõttu on tegu püsiva ründeainega, mis võib püsida ning olla ohtlik ka nädal pärast kasutamist. Sariin on aga teises äärmuses, olles kergesti lenduv vedelik (võrreldav veega). Närvimürkide puhul kasutatakse tihti binaarset tehnoloogiat, mille puhul segatakse keemiline ründeaine kokku alles lahinguväljal, see tähendab, et keemiline ründeaine moodustub alles komponentide asetamisel keemiarelva kandurisse. See annab mitu eelist. Binaarsed komponendid eraldi on enamikul juhul mittemürgised ning stabiilsemad. See suurendab kasutaja turvalisust, lihtsustab säilitamist ning annab eelised transpordil. Mõne teadlase arvates ei ole selline laskemoon usaldusväärne, kuna keemiliste koostisainete segamine ja sellele järgnev reaktsioon nõuab ruumi, mis aga lõhkepeas puudub. Samuti nõuavad reaktsioonid kindlaid temperatuure ning tihti ka lahusteid. Närvimürkide vastu kasutatakse lahinguväljal vastumürke, automaatseid süstlaid (autoinjector), mis on väljastatud sõdurile. Süstalt tuleb kasutada kohe pärast närvimürgi tuvastamist. Ärritavad ründeained on ajutise mõjuga, ärritades limaskesta. Nende kasutamine sõjapidamises, nagu teistegi keemiliste ründeainete kasutamine, on keelatud, kuid neid on lubatud kasutada politseil massirahutuste puhul korra tagamiseks. Põhiliselt kasutatakse pisargaasi (CS). Tänapäeval on tõenäosus reisides selle ärritava ainega kokku puutuda üsna suur, arvestades paljudes riikides toimuvaid tänavarahutusi ning politsei tegevust nende ohjamisel. Pisargaasi kasutamisel on mürgistuse tunnused valu silmis, valguskartus, naha kihelus ja punetus, väikesed villid ning valu ninas ja kurgus. Pisargaasiga kokku puutudes ei tohi silmi hõõruda, sest pisaravool viib pisargaasi aerosoolitilgad ise silmast. Kuna käed on enamasti pisargaasiga koos, satuvad silmade hõõrumisel pisargaasi aerosoolitilgad

traditsioonid

Sõjaväeliste rinnamärkide kandmine Artikkel on jätk Sõduris nr 1 (70) 2013 ilmunud lindiga teenetemärkide kandmise tutvustamisele ning selgitab korrastamiseks teiste sõjaväeliste rinnamärkide kandmise põhimõtteid kaitseväe vormidel.

astatega on õigusruum nii kaitseväes kui ka selle ümber muutunud ning koos sellega ka erinevate märkide kinnitamise/ kehtestamise terminid, põhimõtted ning isegi arusaamad juba väljakujunenud traditsioonidest. Samatüübiliste märkide käibelolevad nimetused on nii erinevad, et tänapäevane täpsustav ühtlustamine on olnud mõne võrra raske. Või ka vastupidi – näiteks võib väeosa rinnamärki (ehk väeosamärki) liigitada nii teenetemärgiks kui ka lihtsalt kuuluvusmärgiks, mis olemuselt on rohkem teenistusmärk. Artiklis kasutatakse sõna „rinnamärgid” ühise nimetajana lindita aumärkide ja kõigi teenistusmärkide kohta ning terminit „teenistusmärgid” ühisnimetusena kõikide sõjaväeliste haridus-, kursuse-, ameti-, eriala-, kvalifikatsiooni-, oskus-, saavutus- ja kuuluvusmärkide kohta. Teenistusmärgiks saab lugeda ka ajutise kuuluvuse, ühekordse ülesande täitmise või sõjaväelisel sündmusel/ üritusel osalemise tunnust, kui see on valmistatud rinnamärgina1. Militaarsümboolikaga suveniirrinnamärgid (sisuliselt meened) ei liigitu teenistusmärkideks ning üldjuhul pole ette nähtud neid vormidel kanda. Väeliikide ja väeosade aastapäevade puhul väljaantavaid juubelimärgikesi võib vastavatel pidulikel üritustel aga kanda küll.

Rinnamärkide kandmine tavavormil Sõdur NR 5 (74) 2013

Traditsiooniliselt on reegel, et tavavormi kuue vasakul hõlmal võib lisaks lindiga teenetemärkidele kanda kuni viit ning nüüdisaja kombe kohaselt paremal hõlmal kuni kolme rinnamärki. Seega võib alaliselt kanda kokku kuni kaheksat rinnamärki ning nendele lisaks ka ühte ajutiselt kantavat märki, mida kõi-

Kalev Konso kaptenmajor reservis Kaitseväe sümboolika nõukogu esimehe asetäitja

ge uudsema näitena esindab veteranide toetussümbol. Väljateenitud rinnamärgi kandmise õiguse tõestuseks peab märgi saanud isikul olema vastav dokument (tunnistus, tõend, sertifikaat, käskkiri, korraldus, ringkiri vms)2 (joonealune märkus 2 Märki omav isik ei pea tõendavat dokumenti või selle koopiat endaga kaasas kandma.). Märki, millega dokumenti ei kaasne või mis ei mahu kaitseväesiseste regulatsioonide alla, ei kanta. Välisriikide rinnamärkide ebaselge staatuse või märgi paiknemiskoha puhul tuleb kandmise luba küsida kaitseväe juhatajalt. Rinnamärkide rohkuse korral võib kandja teha ise valiku järgides vastava riigi, organisatsiooni, vastuvõtja (ürituse peremehe) või ka sündmuse traditsiooni ning vastavalt sellele märke ajutiselt ümber tõsta (eriti just võrdsete märkide korral). Üldiselt jaotades on märgikandja parempoolne kuuehõlm teenistusmärkide pool ning vasakpoolne kuuehõlm aumärkide pool. Samas esineb siin erisu-

Traditsiooniliselt on reegel, et tavavormi kuue vasakul hõlmal võib lisaks lindiga teenetemärkidele kanda kuni viit ning nüüdisaja kombe kohaselt paremal hõlmal kuni kolme rinnamärki.

si, sest mõnda teenistusmärki kantakse vastavalt märgi statuudile3 aumärkide hõlmal. Üldjuhul kantakse nimesildist (paremal hõlmal) või aumärkide lindilõigetest (vasakul hõlmal) allpool vertikaalselt ühel joonel kuni kolme rinnamärki ning ülevalpool kuni kahte rinnamärki (sh ka ajutiselt kantavad). Kui vastavate märkide olemasolu võimaldab üleval kanda kolme märki, siis kantakse rinnatasku siilul ainult kahte märki. Kaitseväe struktuuriüksuste ning Kaitseliidu malevate ja malevkondade lindita aumärke kantakse vasakul taskul üksteise kohal selliselt, et kõrgem märk asub üleval. Vajadusel võib ühe rinnamärgi paigutada ka rinnatasku alla. Kõrgemaks loetakse hierarhiliselt kõrgema struktuuriülema välja antud või klasside/liikide/järkude (mis on kirjas rinnamärgi statuudis) puhul kõrgema klassi/ liigi/järgu märki. Võrdsete märkide puhul kantakse kõrgemal selle struktuuri rinnamärki, mille koosseisus teenitakse. Võrdsete väeosade või malevate/malevkondade rinnamärkide puhul kantakse kõrgemal vanemat ehk varem saadud rinnamärki. Ainus ajalooliselt erandlik allüksuse aumärk, mida kantakse kõrgemal maleva, väeosa või muust rinnamärgist (kuid siiski vasakul taskul), on Tartu maleva I malevkonna (sõjaeelse Vabadusristi Vendade malevkonna) rinnamärk. Nimetatud aumärki antakse statuudi järgi isikutele ka teenete eest. Eesti sõjaväelisi rinnamärke kantakse kõrgemal kui välisriikide omi. Aumärgist allpool võib kanda ka kuuluvusmärki (nt ohvitseridekogud, Kaitseliidu üldmärk) ning traditsiooni järgiva erandina saavutusmärkide hulka lahterdatavat Kaitseliidu laskurklassi märki. Nimetatud märgi ning välisriikide sõjaväeliste laskurimärkide puudumisel on lubatud kanda vasakul taskul või selle all Eesti Laskurliidu kõrgemat klassilaskuri märki. Üleval pool lindilõikeid kantavad aumärgid4 ei ole iseenesest kõrgemad taskul kantavatest, kuid statuute või saamisaegu järgides võib mõni märk

16 x Ardi Hallismaa

Ohvitseride kursuse lõpetanu rinnamärk (1992–1996).

Reservohvitseride kursuse lõpetanu märk.

KVÜÕA jalaväepataljoni taktika ja nooremstaabiohvitseride kursuse (NSOK) lõpetanu rinnamärk.

Eesti Riigikaitse Akadeemia rinnamärk.

Sõjakooli põhikursuse lõpetanu rinnamärk.

Balti kaitsekolledži ühendtaseme juhtimisja staabikursuse lõpetanu rinnamärk (varasem).

Mereväeohvitseride kursuse lõpetanu rinnamärk (1997–2004).

Sõjakooli keskastme kursuse lõpetanu rinnamärk.

Balti kaitsekolledži kõrgema staabikursuse lõpetanu rinnamärk.

Kaitseväe langevarjuri kuldne rinnamärk (alates 2000).

Erialavanemallohvitseride kursuse (EVAK) rinnamärk.

Kaitsejõudude langevarjuhüpete I järgu märk (1997–2000).

Kaitsejõudude langevarjuhüpete II järgu märk (1997–2000).

Kaitsejõudude langevarjuhüpete III järgu märk (1997–2000).

Sõdur NR 5 (74) 2013

Lahingukooli kaadriallohvitseride kursuse lõpumärk.

Kaitseväe langevarjuri hõbedane rinnamärk (alates 2010).

traditsioonid

seda olla küll. Kandmise reegel on sama, mis taskul kantavate märkide puhul – aumärki kantakse kõrgemal kui teenistusmärki. Mitme teenistusmärgi olemasolul kantakse kutsemärki (kaplan, õhuväe kolm erinevat kutsemärki) kõrgemal kui näiteks oskusmärki. Eraldi tuleb lisada, et vabariigi presidendi käsundusohvitseri teenetemärgi meenemärki kantakse kutsemärkidest kõrgemal. Krae peal rinnamärke üldjuhul ei kanta. Erandid on siin vasakul krael kantavad kõrgemate riigikaitsekursuste lõpetanu rinnamärk ning Kaitseliidu vanematekogu liikmemärk. Riigikaitse õpetuse kursuse lõpetanu rinnamärki võib praeguse statuudi alusel kanda nii krael kui ka tasku kohal. Nimetatud rinnamärkide kandmisel tuleb meeles pidada, et märkide üldarv vormil jääks normi piiresse (kuni viis rinnamärki vasakul hõlmal). Kui autasustamise tseremoonial kinnitab aumärgi andja uue märgi aumärgi saaja kraele, siis võib seda kuni ürituse lõpuni krael ka kanda. Uut aumärki, kui see osutub autasustamisel juba kuuendaks rinnamärgiks vasakul hõlmal, võib samuti kanda kuni ürituse lõpuni. Teenistusmärke on väga erinevaid ja eriilmelisi, mille tõttu (märgi statuudi järgi) neid ka erinevatel positsioonidel rinnas kantaksegi (nt laskemärgid ja -nöörid jne). Taskuklapile rinnamärke üldjuhul ei kinnitata. Erandid on mõned välis riikide oskus- või saavutusmärgid, mille kandmise kohad on sätestatud samuti nende märkidega kaasnevates regulatsioonides. Paremal rinnataskul (mereväe tavavormil nimesildi kohast allpool) kantakse ainult ühte ja ühtlasi kõrgema (st viimasena omandatud) sõjalise hariduse märki. Selle all kantakse ainult ühte kutse-, ameti- või erialamärki. Viimati nimetatute asemel võib kanda ühte kursusemärki (kursuse lõpetanu märki), kui see ei ole seotud sõjalise hariduse taseme omandamisega. Kõige alla (vajadusel taskust allapoole) paigutatakse mõni saavutus- või oskusmärk. Kui isik

on saanud statuudi järgi ülevalpool taskut kantava märgi (nt langevarjuhüpete märk), siis peab ta tegema valiku, millist oskus- või saavutusmärki ta kannab. Kangale tikitud rinnamärke tavavormil ei kanta ning käesoleval ajal Eestis selliseid ei valmistatagi. Omaette nähtus on teenistusmärk nimetusega „Haavatasaamise tunnusmärk”, mille kandmist tuleks kindlasti ümber korraldada. Praegu kehtiva korra järgi5 kantakse seda tavavormi vasakul käisel kardlindist volditud vinklina (nagu käiseembleemi) ning välivormi parema tasku klapil tikitud rinnamärgina6. Juhul, kui välisriigi (ja Eesti tsiviil-) rinnamärgi kandmine on märgi statuudi kohaselt vastuolus Eesti kaitseväe vormi kandmise põhimõtetega, tuleb märgi kandmisel lähtuda vormikandmise eeskirjaga kehtestatud korrast (nt asukoht vormil) või ei kanta märki üldse.

Rinnamärkide kandmine välivormil Välivormidel üldjuhul nii lindiga kui ka lindita metallist aumärke ei kanta. Samas on teada, et paljudel kaitseväelastel ning enamikul kaitseliitlastest pole tavavormi ametlikult ette nähtud. Sellest hoolimata on nad teeninud ning teenivad edaspidigi oma riiki ja rahvast äramärkimist väärivalt ka ilma esindusvormita. Praeguse (mitteametliku) korra järgi on lubatud aumärke kanda välivormil ainult sõjaväelistel pidulikel üritustel: paraadil, väeosa pidulikul rivistusel, auvahtkonnas ning muudel kindlaks määratud kaitseväelistel tseremooniatel (aastapäevade tähistamistel, matustel jne). Hea näide on siin Kaitseliidu

Kui autasustamise tseremoonial kinnitab aumärgi andja uue märgi aumärgi saaja kraele, siis võib seda krael kuni ürituse lõpuni ka kanda.

Sõdur NR 5 (74) 2013

Tavaliselt valmistatakse selliseid tunnuseid käelintidena või kergelt eemaldatavate käiseembleemidena.

Varasematel aastatel on märkide kinnitamise dokumenti nimetatud statuudiks või ka põhikirjaks. Viima-

sel viiel aastal on kasutatud sõnaühendeid „kirjeldus ja kasutamise (või andmise või kandmise) kord”. 4

Logistikapataljoni rinnamärk, Pärnu ÜJP kuuluvusmärk (varasem Pärnu ÜJK rinnamärk), Sakala maleva

teenetemärk ja Tallinna maleva Põhja kompanii teenetemärk. 5

Kaitseministri 22. detsembri 2003 käskkiri nr 699.

Autor pakub välja kasutada siin terminit „rinnaembleem”.

Võidutule medal, mis antakse võidupüha paraadil võidutule tõrvikukandjatele ning on ühtlasi traditsiooniline osa suuremast kombetalitusest. Nimetatud medalid kinnitatakse esimesena just välivormile (kui märgi saajad pole just Kaitseliidu eriorganisatsioonide esindajad). Aumärgi välivormil kandmise erisus on lubatud ka autasustamise tseremooniatel, kus uut aumärki kantakse kuni ürituse lõpuni. Teenistusmärkide kandmise võimalused välivormil on märksa lihtsamad. Mitmele sõjaväelise hariduse rinnamärgile ning oskus- ja saavutusmärgile on tehtud kangale tikitud teisendeid just välivormidel kandmiseks. Tänapäeval on need sõjakooli lõpetanute märgid, aspirandikursuse märk ning veeblikursuse ja erialaveeblikursuse märgid. Saavutusmärkide osas on tuntumad veebli rännaku märk ning langevarjuhüpete märgid (nii vanemad kui ka uuemad). Nimetatud tikitud versioonide tõttu ei ole metallist variante välivormil lubatud kanda. Kutsemärkide osas on näiteks olemas tikandiversioonid kaplani ja juristi ametimärkidest. Kaitseväelased on saanud aastate jooksul hulga erinevaid kursusemärke nii kodu- kui ka välismaal ning reegel on siinjuures lihtne – tikitud kursusemärke kantakse välivormil, kuid metallist rinnamärke mitte. Kuna laskmine on kaitseväelaste ja kaitseliitlaste puhul üks esmatähtsatest tegevustest ja nõutud oskustest, siis on otstarbekas lasta seda ka välja paista. Seega tuleks lubada metallist laskurimärke kanda välivormil analoogiliselt aumärkidega (st ainult teatud üritustel) ning nii kaua, kui neist pole tehtud tikandiversioone. Ilmselt pole probleem, kui laskurimärke kantakse laskeharjutustel ja -võistlustel ning näiteks ka korrapidamis- või vahiteenistustes. Kindel metallmärkide kandmise keeld kehtib aga väliõppustel ja missioonidel. Praegu kasutusel olevaid ainult ajateenijatele mõeldud rinnamärke (nt sõdurieksamimärke) tegevväelased ei kanna. Neid ei kanta ka siis, kui isik astub kohe pärast ajateenistust tegevteenistusse. Samas leidub siiski ka selliseid kursusemärke (nt meditsiinivaldkonnas), mis saadakse ajateenistuse jooksul ning mida on lubatud kanda ka tegevteenistuses. Ei saa välistada, et lähitulevikus luuakse selliseid teenistusmärke juurde, mida võivad kanda kõik kaitseväelased.

Univorm ühendab. Ühtsete reeglite järgimine vormiriietel märkide kandmisel kinnistab välist ühtsust ning süvendab sisemist sidet. Samas esitlevad vormikuuel kantavad märgid iga vormikandja isiklikku teenistuskäiku ja edulugu. Tõnu noorits

Eelkõige sobivad siia laske-, spordi- ja komplekssete (füüsiliste ja vaimsete) katsete oskus- või saavutusmärgid. Kaitseliidu kooli kompanii-, rühma- ja jaopealike baaskursuste rinnamärkide võimalik liigitamine sõjalise hariduse märkideks vajab praegu veel täpsustamist. Välisriikidest saadud ebastandardsete rinnamärkide või ebastandardse koha peal kantavate rinnamärkide puhul tuleb tegutseda nii, nagu eelmise vahepeatüki lõpus mainitud. Lihtne tõde ütleb ka siin, et raskesti määratletavaid rinnamärke ei peagi kandma.

Toetussümbolite kandmine vormidel

Õhtuvormil kantakse riiklikke teenetemärke ning ametkondlikke lindiga aumärke kas täispikkuses või miniatuuris ning ainult vasakul hõlmal. Sõltuvalt teenetemärgi mõnest kõrgemast klassist väljenduvad nende kandmised näiteks kaelaskantavate ristidena või rinnas kantavate tähtedena ehk rinnatähtedena (ka ordenitäht). Kui isikule ei ole rinnatähega riiklikku teenetemärki antud, siis võib ta vasakul taskul kanda ainult ühte lindita aumärki omal valikul (tavaliselt kõrgeimat väeosamärki). Täispikkuses lindiga aumärke võib kanda ülekattega ning nende rohkuse korral ka kahes reas (analoogiliselt tavavormil kandmisega). Lindiga aumärkide read võivad ulatuda krae peale.

Praeguse (mitteametliku) korra järgi on lubatud aumärke välivormil kanda ainult sõjaväelistel pidulikel üritustel: paraadil, väeosa pidulikul rivistusel, auvahtkonnas ning muudel kindlaks määratud kaitseväelistel tseremooniatel.

Lindiga miniatuure kantakse ühes reas ning väiksema hulga korral (kuni viis miniatuuri) ainult kraele mahutatuna. Miniatuuride lisandumisel võib rida pikendada ka üle krae rinnale, kuid siis peavad miniatuurid olema kinnitatud ühtsele alusele ühte ritta. Sõjaväelise hariduse näitamine õhtu vormil väljendub vastavalt vormikandmise korrale ainult akselbandi kandmises. Meeles tuleb pidada, et õhtuvormil kantavaid aumärke ja rinnataskust väljapaistvat taskurätti (rinnarätti) koos ei eksponeerita. Viimane on lubatud ainult miniatuuride kandmise puhul.

Vastukajad Täiendused eelmisele märkide kandmise artiklile käesoleva aasta Sõduris nr 1 (70): - riiklikke teenetemärkide lindi lõikeid kantakse kaks sentimeetrit rinnatasku servast ülevalpool ning see ei ole vastuolus ega takistuseks ametkondlike aumärkide lindilõigete paigutamisel taskule lähemale; - lindilõigete kandmise korral võib (sõltuvalt sündmuse esinduslikkusest) kaelas kantavat teenetemärki originaalis ehk kaelas kanda, kuid siis tuleb eemaldada vastav lindilõige rinnast; - ainult kolme lindilõike kandmine ühes reas on lubatud ka väiksemat kasvu vormikandjatele.

Sõdur NR 5 (74) 2013

Uus nähtus Eesti kaitsestruktuurides on meie NATO liitlaste eeskujul tekkinud erinevate toetussümbolite kandmine (Eesti sinilill, brittide mooniõis jne). Nimetatud sümbolite sobitamist vormikandmise ühtsesse korda töötatakse alles välja, kuid juba praegu võib öelda, et neid kantakse ainult teatud üritustel ehk ajutiselt. Tavaliselt kinnitatakse need kraele ning seejuures on lubatud neid kanda kõikidel vormidel (v.a õhtuvorm) ja üleriietel. Militaarkoostööd näitavate/toetavate rinnamärkide (nt rahvuslippude värvides) osas on lubatud samuti kanda ainult ajutiselt ühte märki kindlaks määratud üritustel.

Märgid õhtuvormil

haridus

Logistikakool on meie sõjaväelogistika suunanäitaja Kümme aastat on kaitseväe logistikakeskuse logistikakool kandnud hoolt selle eest, et kaitseväe üksustes tegutsevad logistikud, nii allohvitserid kui ka ohvitserid, saaksid pädevat välja- ja ajakohast täiendusõpet.

Sõdur NR 5 (74) 2013

allinnas Marja tänaval asuv kaitseväe logistikakeskuse logistikakool asutati 2003. aastal. Kooli loomise n-ö vaimseks isaks võib pidada tollast kaitseväe peastaabi logistikaosakonna ülemat major Raivo Tamme. Just tema jõudis otsusele, et Eesti sõjaväelogistikal pole tulevikku, kui kiiremas korras ei looda kooli, kus hakataks süstemaatiliselt koolitama sõjaväelogistikuid. Vastavalt logistikakeskuse põhimäärusele on koolil järgmised ülesanded: arendada kaitseväe logistikavaldkonda kui tervikut ja logistika väevõimekust; korraldada tasemekoolituste ja logistika funktsiooniõpet; anda kaitseväelastele ja reservväelastele logistikaalast täiendusõpet; kooskõlastada logistikaalaseid väljaõppekavasid ja -plaane; analüüsida kaitseväe logistilisi tegevusi ja funktsioone; ette valmistada sõjaliste operatsioonide toetusüksusi ja -elemente. Logistikakooli struktuuri kuuluvad administratiivjaoskond, analüüsi- ja materjalide jaoskond, üldkursuste jaoskond ning funktsionaalsete kursuste jaoskond. Kaitseväe kümne aasta arengukava plaanide järgi jääb logistika kool praeguse logistikakeskuse baasil loodava toetusväejuhatuse üheks struktuuriüksuseks. Samas muutub kooli asukoht. Kui praegu asub kool Tallinnas, siis 2014. aasta lõpus peab jätkama see oma tegevust Ämaris, praeguse lennubaasi territooriumil. See artikkel annab põgusa ülevaate logistikakooli arengu hetkeseisust vahetult enne kaitseväe arengukava elluviimist.

Marek Miil kapten kaitseväe logistikakeskus

koolitused noorem- ja vanemallohvitseridele. Nende tasemekoolitus toimub kaitseväe ühendatud õppeasutuste baasil. Kui jalaväelaste põhioskused ja -teadmised saavad õppurid KVÜÕAst, siis vastutus logistilise koolituse eest lasub logistikakoolil. Logistikakool õpetab sõjakooli logistika erialale spetsialiseerunud kadette alates 2008. aastast. (Varem said kadetid logistilise väljaõppe Soome vabariigi kaitsejõududes.) Nooremallohvitseride koolitamine on aga täielikult logistikakooli pärusmaa (v.a tagalakompanii nooremallohvitserid). Just nooremallohvitseridest sõltub otseselt väeosade arusaamine sõjaväelogistikast ning sõjaväelogistika toimimine nii rahu- kui ka sõjaaja üksustes. Sellel 12 nädalat kestval kursusel õpetavad logistikakooli instruktorid tulevastele allohvitseridele erinevate logistiliste elementide nagu väliköögid, -töökojad, -laod ja transpordimeeskonnad juhtimist jalaväeüksuste koosseisus. Kursuse lõpus peavad õppurid vastavalt oma erialale oskama ise kasutada kas väli-

Kaitseväe kümne aasta arengukavas jääb logistikakool praeguse Kõikide juhtimistasandite sõjaväelogistikute logistikakeskuse baasil koolitamine loodava toetusväejuhatuse Logistikakool korraldab väljaõpet kolmel koolitustasemel. Esiteks taseme- struktuuriüksuseks.

kööke, juhtida ja hooldada transpordivahendeid, hallata väliladusid, käsitleda kaupa, korraldada välitöökodade tööd ning anda omakorda kõike õpitut edasi reakoosseisule. Teiseks on spetsiifilised koolitused nagu näiteks rahvuslike logistiliste toetuselementide ettevalmistamine (National Support Element – NSE). Spetsiifilised koolitused on otseselt seotud käimasolevate sõjaliste operatsioonide toetamisega. Esimesed sõjaväelogistikud, kes toetasid Iraagis tegutsenud Eesti üksusi, pidid endale alguses ise vajalikud koolitused otsima. Nende koolituste baasil loodigi edaspidi Iraaki saadetavate sõjaväelogistikute väljaõpetamiseks süsteem, mis oli kasutusel 2008. aasta lõpuni. Samal ajal valmistati ette juba väljaõppesüsteemi Afganistani sõjalise operatsiooni toetamiseks. See rakendus 2006. aastal. Nüüdseks on logistikakool õpetanud välja Afganistanis tegutsevate lahinguüksuste toetamiseks juba 16 NSE-d. Kolmas tase on erialased koolitused, mis on suuremalt jaolt seotud transpordi valdkonnaga ehk tegu on tüübikoolitustega autojuhtidele. Samas on logistikakoolis ka hulk teisi kursusi nagu lahinguteeninduse, operatiivlogistika, transpordi ja liikumise koordineerimise ja kontrolli, vastuvõtva riigi toetusega seotud logistiliste probleemide ja ülesannete, materjalimajanduse, logistika üldise tutvustamise, varustamise ja prognoosimise, väliköögispetsialisti, tehniku, kütusespetsialisti, laskemoonaspetsialisti jt kursused. Esimesel võimalusel on plaanis käivitada ka veevarustusspetsialisti ja väliteenistusspetsialisti kursused. Kõigil neil kursustel saavad osaleda nii kaitseväelased kui ka kaitseliitlased. Mõni aasta tagasi kaaluti ka praeguse logistikakeskuse tervisekeskuse meditsiiniväljaõppekeskuse ühendamist logistikakooliga, kuid logistikakooli praeguse ülema major Paul Vaha hinnangul oleks see olnud eksisamm, sest sõjaväemeditsiin on sedavõrd spetsiifiline, keerukas ning oluline eriala, mille igapäevast toimimist, ettevalmistusi

Logistikakoolis väljaõpetatud NSE-16 sõjaväelogistikud.

ka strateegilisel tasandil tegutsevate vanemohvitseride silmaringi. Oluline samm sõjaväelogistika alase koolitussüsteemi korrastamise osas tehti 2010. aastal. Siis kinnitati KVÜÕA-s toimunud õppenõukogus rakenduskõrgharidusõppe sõjaväelise juhtimise õppekavas uus logistika eriala spetsialiseerumismoodul. Logistika eriala eesmärk on anda KVÜÕA õppurile teadmised logistika alustest, finantsjuhtimisest, tööohutusest ning kaitseväe rahu- ja sõjaaegse logistika ülesehitusest. Kui varasem õppekava keskendus eelkõige tagalakompanii struktuurile ja tegevusele, siis uue õppekava järgi käsitletakse logistilist toetust kuni brigaadisuuruse üksuse tasandini viie logistilise põhifunktsiooni keskselt: meditsiin, remont ja hooldus, väliteenistus, transport ja varustamine. Lisaks peavad õppemooduli õppurid teadma pataljoni S-4 tagalasektsiooni ülesandeid ja koosseisu ning oskama juhtida logistilist toetust pataljoni tasandil. Väga oluline on, et kaadrikaitseväelaste karjääri plaanimisel hakataks veelgi enam rõhuma kaitseväelaste õigeaegsele ettevalmistusele põhimõttel

enne väljaõpe, siis uus ametikoht. Õnneks on need ajad jäänud minevikku, kus kaitseväelasi määrati isikkoosseisu puudusel esmalt ametikohale ning alles siis hakati uurima, kuidas teda koolitada, et ta ikka suudaks ka reaalselt talle pandud ülesandeid täita. Sõjaväelogistikud on aruteludes jõudnud järeldusele, et sõjaväelogistikute ametikohale ei tohiks määrata kaitseväelasi, kes ei ole enne läbinud logistikakoolis vastavaid kursusi. (Vt näiteks Miil, M. 2012. Kaitseväe logistika seminar. M. Miil (koost). Varustusvalitsusest kaitseväe logistikakeskuseni. Tartu: KVÜÕA, lk 338–343.) Samavõrd hädavajalikud on teatud logistikakooli kursused ka kõikide juhtimistasandi staapide operatiivohvitseridele, et nad mõistaksid, millised on kaitseväe logistilised võimekused ning kuidas kogu kaitseväe logistika toimib. Samuti peaksid nii logistikud ise kui ka operatiivohvitserid teatud aja tagant oma teadmisi logistikakoolis värskendama, isegi siis, kui samad kursused on juba aastaid tagasi läbitud. Major Vaha arvates on side- ja infosüsteemide valdkond hea eeskuju sellele, kuidas kaitseväe peastaabi J6 tasand koordineerib

Sõdur NR 5 (74) 2013

sõjaajaks ja väljaõpet peaks kui tervikut ikkagi juhtima meditsiiniteenistus. Logistikakool püüab jõudumööda anda välja ka uusi õpikuid. 2013. aastal valmis raamat „Varustamine Kaitseväe operatsioonidel”. Lähiajal peaksid ka ilmuma remondi ja hoolduse õpik, kaitseväe logistika taktika ning kaitseväe operatiivlogistika käsiraamatud. Veidi kaugemas tulevikus, aga enne 2014. aasta lõppu, on logistikakoolil ka plaanis avaldada transpordiõpik, „Varustamine Kaitseväe operatsioonidel” täiendatud trükk ning kaitseväe meditsiinilise toetuse õpik. Major Vaha peab viimaste aastate suuremaks arenguks logistikakooli välja õppe korralduses rõhuasetuste muutust. Kui kooli loomisel keskenduti eelkõige transpordivaldkonna kursustele, siis viimastel aastatel on logistikakool püüdnud pakkuda võimalikult laia valikut kursusi, mis kataks logistikaalaste teadmiste vajadusi kõikidel juhtimistasanditel. Selle eeldus on süsteemne sõjaväelogistikaalane koolitamine, kus taktikalisel tasandil tegutseva noorem allohvitserile vajalike väga praktiliste oskuste kõrval suudetakse laiendada

Kaitsevägi

haridus

Tehnika ja transpordi õpetamisel on logistikakoolis kõige pikem ajalugu.

oma erialaspetsialistide väljaõpet ja rotatsiooni. Tõenäoliselt hakkab lasuma sõjaväelogistikute puhul see funktsioon peatselt loodaval toetusväejuhatusel.

Arendustegevus

Sõdur NR 5 (74) 2013

Logistikakooli üks olulisemaid ülesandeid on analüüsida kaitseväe logistilisi tegevusi ja funktsioone ning arendada kaitseväe logistikavaldkonda kui tervikut. Seega võib logistikakooli pidada Eesti sõjaväelogistika nn oivakeskuseks. Logistikakooli ülema major Vaha hinnangul on esimene suur arendusülesanne välja töötada uus sõjaväelogistika doktriin. Esimene selline juhend valmis 2002. aastal dokumendis nimega „Eesti kaitsejõudude logistikadoktriin”. Selle vahetas välja 2010. aastal kaitseväe juhataja kinnitatud „Kaitseväe logistikaeeskiri”. Kuid arvestades kaitseväe kümne aasta arengukava ja selle raames toimuvaid struktuurimuudatusi, on vaja peagi koostada uus doktriin. See peab vastama kesksetele küsimusele kuidas? ehk siis kirjeldama, kuidas kaitsevägi oma logistikasüsteemi üles ehitab ja seda erinevates situatsioonides rakendab. Uus doktriin peab andma kõigile juhtimistasanditele ühtse arusaama meie sõjaväelogistikast ning see peab olema

alusdokumendiks logistikat normeerivatele funktsionaalsetele eeskirjadele, operatiiv-taktikalise tasandi eeskirjadele, juhenditele, direktiividele, õpikutele ja käsiraamatutele. Logistikakool tahab koostöös KVÜÕA-ga ja kaitseväe peastaabi ekspertidega uue doktriini kirjutada valmis hiljemalt 2014. aasta lõpuks. Teine prioriteetne arendusvaldkond on teistes NATO riikides juba kasutusel olevate logistiliste funktsionaalsete teenuste arvestusprogrammi (Logistics Functional Services – LOGFAS) kasutuselevõtmine Eesti kaitseväes. Väga lihtsustatuna öeldes on tegu tarkvaralahendusega, kus on võimalik jälgida logistikaettekannete põhjal käivitatud materjalide liigutamist erinevate struktuuriüksuste vahel ning teha siirmis-

Logistika eriala eesmärk on anda KVÜÕA õppurile teadmised logistika alustest, finantsjuhtimisest, tööohutusest ning kaitseväe rahu- ja sõjaaegse logistika ülesehitusest.

Kaitsevägi

operatsioone nii riigisiseselt, vastuvõtva riigi toetuse (Host Nation Support – HNS) raames kui ka välisoperatsioonidel. LOG FAS-i kasutuselevõtmine on hädavajalik, kuna meie liitlasriikides plaanitakse kogu sõjaliste operatsioonide logistiline toetus just LOGFAS-i abil. Logistikakool on endale eesmärgiks seadnud, et nii logistikakeskuse kui ka maaväe üksused kasutaksid LOGFAS-i juba 2014. aasta Kevadtormil. Samuti tuleb major Vaha arvates esimesel võimalusel siduda LOGFAS praegu kaitseväes kasutusel oleva materjaliarvestusprogrammiga AXAPTA. Kolmandaks arendusprioriteediks peab major Vaha logistikaalase välja õppe ümberkorraldamist. Nimelt tugineb senine pataljonide ja brigaadi tasandi logistika valdkonna koolitus liialt Kevadtormi n-ö administratiivlogistikal. See aga keskendub kõigest õppuse tagamisele ehk siis sisuliselt igapäevastele rahuaegsetele ülesannetele välioludes. Teisisõnu: Kevadtormil ei harjutata veel piisava põhjalikkusega tegelikku sõjaaegse logistika plaanimist ja korraldamist. Samuti vajab veel lihvimist II liini (s.o üldtoetuse osutamine pataljoni tasandile) ja III liini (s.o toetus operatiivtasandilt) koostöö. Puudujää-

Sõjaväelogistikud õpivad täitma keerulisi ülesandeid, sest varustus ja laskemoon peavad iga hinna eest jõudma lahinguüksuseni. Kaitsevägi

Ruumipuudusel õpetatakse logistikakoolis ka telgis.

seetõttu üle-liivimaalise austuse ning hüüdnime „Liivimaa viimane rüütel”.) Tegu on juhtimisõppustega, kus sõjaväelogistikud harjutavad strateegiliseloperatiivsel tasandil maismaaoperatsioonide logistilise toetamise juhtimist. Üks õppuste olulisemaid eesmärke ongi ühtlustada II ja III liini toetuse protseduure. Samuti parendatakse õppuse käigus operatiivplaanimisoskusi, materjalidega varustamise jätkusuutlikkuse ning

Logistikakooli üks olulisemaid ülesandeid on analüüsida kaitseväe logistilisi tegevusi ja funktsioone ning arendada kaitseväe logistikavaldkonda tervikuna.

Õpetatav põhineb lahingukogemusel Logistikakoolis on tõenäoliselt parim ülevaade sellest, kuidas logistiliselt toetatakse Eesti kontingenti Afganistani sõjapiirkonnas. Nagu mainitud, on paljud logistikakooli instruktorid ise Afganistanis teeninud. Niisamuti hoia-

Sõdur NR 5 (74) 2013

gid selles osas on siiski igati põhjendatud, kuna õppuste põhirõhk on olnud jalaväe taktikal. Logistika on jäänud seetõttu Kevadtormidel pigem tagaplaanile. Samuti puudub maaväel endal tsentraliseeritud logistika, mistõttu pole olnud vaja ka II ja III liini koostööd harjutada. Esimese võimaluse väljaõppe parendamiseks annab aga juba jällegi Kevadtorm 2014, mida toetab kaitseväe logistikakeskus. Major Vaha hinnangul tuleb veel aga siiski mõni aasta oodata, enne kui logistikakool on valmis korraldama suurõppuseid, kus tegeletaks üksnes logistikaga. Kuid arendustöö käib ka juba sellel suunal. Nimelt käivitas logistikakool 2012. aastal logistikakeskuse enda õppustesarjale Caspar. (Nimetus Caspar viitab Caspar von Oldenbockumile, kes suutis Vene–Liivi sõja ajal kaitsta moskoviitide ülekaalukate vägede eest edukalt Paide lossi (1558, 1560) ning pälvis

Kaitsevägi

remondi- ja hooldusteenuse plaanimist. Kuid kokkuvõttes peab õppuste Caspar tulemusena valmima logistikakeskuse baasil loodava toetusväejuhatuse juhtimise ja kontrolli kontseptsioon ning detailsed protseduurid, kuidas väejuhatus hakkab logistikalise toetuse tagamisel oma struktuuriüksusi juhtima ja kontrollima. Väejuhatuse rahu- ja sõjaaegne ülesehitus ning protseduurid peavad seejuures olema võimalikult ligilähedased, et tagada vajadusel võimalikult väikeste ümberkorraldustega lahingutoetusvõimekus. Juhtimisõppused Caspar on ka väga tihedalt seotud selliste suur õppustega nagu NATO kollektiivkaitse harjutamisele keskenduva reageerimisjõudude õppus Steadfast Jazz ning liitlasvägede vastuvõtuõppus Baltic Host. Logistikakooli arendustegevuse tempot pidurdab personalipuudus. Logistikakoolis on praegu 13 ametikohta. Seetõttu ei ole juba võimalik arendada kõikide logistiliste funktsioonide õpetamist, rääkimata valdkonna kui sellise arendamisest. Kaitseväelasi, kelle põhitöö oleks ainult Eesti sõjaväelogistika arendamine, praegu ei olegi. Ka ülal nimetatud väga olulist uut logistikadoktriini hakkavad kirjutama kooli ülem isiklikult ühes kahe instruktoriga. Kõik arendusprojektid on pandud logistikakooli instruktoritele täiendavateks töökohustusteks. Juba praegu nõuavad need arendustööd instruktoritelt tegutsemist piiril, millest järgmine samm tähendaks, et kannatama hakkaks igapäevase õppetöö kvaliteet. Ainus motiveerija lisaülesannetega instruktoritele on sageli vaid võimalus arendusprojektides osalemisega oma teadmisi täiendada. Tegelikult oleks major Vaha hinnangul vaja logistikakoolil vähemalt 17 inimest. Neist enamik peaks olema erinevatel juhtimistasanditel ja üksustes sõjaväelogistika erialal teeninud vanemohvitserid. Praegu on valdav osa koosseisust aga nooremohvitserid. Samas on major Vaha oma instruktorkoosseisu enamikuga rahul, kuna paljud neist on sedavõrd hea ettevalmistusega, et suudavad üksteist probleemideta asendada.

haridus

Sõdur NR 5 (74) 2013

vad NSE-sid ettevalmistavad instruktorid ennast pidevalt kursis Afganistanis toimuvaga. Seega on Eesti parim oskusteave lahinguüksuste logistilisest toetamisest, mis tugineb ka praktilistele kogemustele, logistikakoolis. Logistikakooli ülema major Vaha hinnangul on Afganistanist saadud mitu head õppetundi. Näiteks ei ole välisoperatsioonidel otstarbekas rakendada üks ühele Eestis kasutatavaid laskemoona- ja kütusekomplekte. Kui välisoperatsioonil, kus tegelik kokkupuude vastasega on minimaalne, kasutatakse standardseid laskemoonakomplekte, muutub selle kaasasvedamine üksustele koormavaks ning võib koguni kahjustada üksuste lahinguvõimet. Nimelt võib soomukitele paigutatud liigne varustus ja laskemoon näiteks lõppeda kehval maastikul soomuki sildade purunemisega. See aga tähendab ajutiselt üksuselt ühe soomuki remondiks äravõtmist, vajadust soomukit asendada, lisakoormust remonditehnikutele jne. Märksa ratsionaalsem on plaanida need komplektid iga välisoperatsiooni tarvis eraldi, sõltuvalt kohalikest oludest – lahingutegevuse aktiivsus, kontingendile püstitatud ülesanded jne. Praegu Afganistanis Eesti kontingendil seda probleemi enam ei ole, kuna logistika kool on välja töötanud just sealseid eripärasid arvestades vajaduspõhised laskemoonakomplektid. Teise olulise õppetunni sai logistika kool NSE-de komplekteerimisel. Kui Afganistani saadeti esimesed NSE-d, siis nende koosseisu puhul ei osatud arvestada sõjapiirkonna tegelikke vajadusi. (Esimene NSE (NSE-1) teenis Afganistanis 2006. a maist novembrini. Selle ülem oli kapten Tarmo Uustal.) Kogemusi selleks lihtsalt polnud. Alles Afganistanis mõisteti, kui palju on tegelikult sõjapiirkonnas vaja varustajaid, side- ja relvatehnikuid, remondi- ja hooldusspetsialiste, meedikuid, liikumise ja vedude koordinaatoreid, kontaktallohvitsere koalitsioonipartneritele jne. Paljuski tugineb kohapealsele kogemusele ka selgus selles, milline peaks olema NSE struktuur ja ülesanded ning kuidas toetavad nad koalitsioonipartnerid. Samuti õpiti alles Afganistanis, kuidas jagada NSE isikkoosseisu vastavalt olukorrale: kui palju peaks sõjaväelogistikutest olema baaslaagris ning palju ja mis ülesannetega logistikuid vahetult eesliinil, lahinguüksuse juures. Nüüdseks logistikakoolis olev oskusteave võimaldab hinnata sõltuvalt Eesti kon-

tingendile püstitatavatest ülesannetest, milline peaks olema NSE struktuur ja ülesanded. Major Vaha arvates on seejuures oluline, et oskuslikult analüüsides saab Afganistanis omandatud kogemusi rakendada ka Eestis. Näiteks Kaitseliidu üksuste varustamisel, kus üksused peavad olema ka valmis tegutsema pikemalt aega iseseisvalt ja põhijõududest äralõigatuna.

Töö- ja õpetamistingimused paranevad Logistikakooli ruumid paiknevad praegu Tallinnas Marja tänaval logistikakeskuse logistikapataljoni territooriumil. Tegu on endise Nõukogude armee garaažidega, millesse 2003. aastal rajati kooliruumid. 2012. aastal tõdes tollane logistikakooli ülem major Marek Sügis, et need üheksa aastat tagasi renoveeritud ruumid ei ole siiski see, mida loodeti. (Sügis, M. (2012). Logistikakool ja selle kujunemine. M. Miil (koost) Varustusvalitsusest kaitseväe logistikakeskuseni. Tartu: KVÜÕA, 64–66).) Praegu on logistikakooli õppurite käsutuses jätkuvalt üksnes needsamad 2003. aastal garaažidesse ehitatud kaks klassiruumi. Õppimistingimusteks on kohaldatud ka üks parkimisplatsile püstitatud telk. Arvestades, et mõnikord on koolis enam kui sadakond õppurit, jääb neist ruumidest ilmselgelt väheseks. Rääkimata sellest, et telgis toimuva õppetöö kvaliteet kannatab tänavamüra tõttu. Logistikakoolile kuulub ka ligi 80 m² suurune instruktorite kabinet, kus töötab 14 kaitseväelast. Kooli käsutuses on ka mõned laoruumid, kus aga pärast Nõukogude armee lahkumist ei ole tehtud pea vähimatki remonti. Kuid tänu riigikaitse arengukavale paranevad töö- ja õpetamistingimused nähtavalt. Nimelt kolib logistikakool 2014. aastal Ämarisse, kus koolile püstitatakse täiesti uued ruumid. Logistika kool vajaks major Vaha hinnangul üheksat klassiruumi: kahte arvutiklassi; kahte klassi, kuhu saaks sisse sõita soomuki või veoautoga; klassiruumi, kus oleksid kõikvõimalikud näidisõppe materjalid nagu mootorite läbilõiked jne; ühte ruumi, millesse püstitatakse näidislaoruum materjalikäitluse õpetamiseks; kolme tavalist klassiruumi. Instruktorite töötingimuste parandamine eeldaks ka 20 töökohta vähemalt viies kabinetis. Kooli juurde võiks kuuluda platsisõidu ala suurusega vähemalt 100 x 100 meetrit, ideaalis 200 x 200 meetrit. Kui isegi kõiki neid ootusi ei suudeta

Logistikakooli ülemad läbi aegade: alates 2012 major Paul Vaha 2010–2012 major Marek Sügis 2008–2010 leitnant Olari Koppel 2006–2008 kapten Taivo Rõkk 2004–2006 kapten Jaanus Antson 2003–2004 leitnant Andrus Liiv 2003 kapten Eero Rebo

täita 2014. aastal, siis on ilmselge, et võrreldes praegusega võidab logistikakool Ämarisse kolimisega oma töö- ja õpetamiskeskkonna paranemise seisukohalt. Ainuüksi juba Tallinnast väljasolek hõlbustab väliõppuste korraldamist, sest jäävad ära pikad ja aeganõudvad edasitagasi sõitmised Tallinna kesklinna ja harjutusalade vahel.

Rahvusvahelisest koostööst Logistikakool teeb praegu kõige tihedamalt koostööd Soome relvajõudude logistikakooliga. Selle kahepoolse koostöö raames osalevad kooli instruktorid Soome õppustel ning samas saavad soomlased käia igal aastal tutvumas Eestis meie sõjaväelogistika arengutega. Lähiajal on aga logistikakooli ülema major Vaha sõnul plaanis kutsuda soome kolleege Eesti õppustele. Samas on seatud aga eesmärgiks arendada koostööd Rootsi, Saksa ja Šveitsi relvajõudude logistikutega, sest nende riikide sõjaväelogistika põhimõtted, ülesehitus, aga ka sõjaväelaste mõttelaad ja väärtushinnangud ühtivad major Vaha arvates kõige enam eestlaste omaga. Teisalt on major Vaha sõnul ka väga oluline teha koostööd Suurbritannia sõjaväelogistikutega, kuna eestlastel on neilt õppida operatsiooni tasandil logistika plaanimist ja korraldamist. Niisamuti on logistikakoolis kõrges hinnas Suur britannia kolleegide nõuanded kõige selle kohta, mis puudutab logistikaalaseid doktriine. Kõikide ülalmainitud riikide sõjaväelogistikutega on aga väga oluline luua ja hoida kontakte, kuna see võimaldab logistikakooli instruktoritel koguda informatsiooni värskeimatest kogemustest lahinguoperatsioonide toetamisel üle maailma, mis on aga hädavajalik meie oma logistikute koolitamiseks. Artikkel ei oleks valminud logistikakooli ülema major Paul Vahata ja logistikakooli meeskonnata, kellele kuulub autori tänu ja lugupidamine.

võistlus

Einar Lillo

Reservohvitseride laskevõistlus – mitte ainult laskmine ja võistlemine

Einar Lillo Eesti reservohvitseride kogu juhatuse liige lipnik (reservis)

kaitseväe juhataja auhindadele ja lõputseremoonia kulmineerus kindralmajor Riho Terrase piduliku vastuvõtu ja autasustamisega. Oma tervituses võistlejatele rõhutas kindralmajor Terras reserv ohvitseride tähtsust ja pidas oluliseks nende rolli sillaehitajatena sõjaväe ja ühiskonna vahel. Traditsiooniliselt olid võistlusalad eripalgelised ja võiduvõimalus universaalsel sõduril, kes tunneb eri relvaliike ning suudab säilitada täpset kätt ja selget meelt nii taktikalisel rajal kui ka

tavatiirus. Võistlusrelvadest oli esindatud tootjate eliit – Colt 1911, H&K MP5 ja USP, M 14 ja Galil AR 5. Korraldustoimkonna juhi ja EROK-i juhatuse liikme nooremleitnant Richard Raidi sõnul on lisaks sportlike tulemuste saavutamisele oluline ja lisaväärtust loov relvavendluse arendamine ja läbikäimine erinevate riikide ohvitseride ja väeliikide relvakandjate vahel. See loob võistlusele olulise sotsiaalse fooni, kus võistlusväliselt saab suhelda ja tutvuda teiste riikide ohvitseridega ning tutvustada oma mõtteid riigikaitsest ja kuulata teiste ideid militaarsetest arengutest meil ja mujal. Ettevõtja ja EROK-i vanematekogu esimees major Toomas Luman lisab, et relva ta väga tihti kätte ei võta, vormi paneb aga selga oluliselt tihedamini. Major Luman on viimased üheksa aastat osalenud Kevadtormil staabiohvitse-

Sõdur NR 5 (74) 2013

eie reservohvitserkonna aktiivsemat osa ühendav Eesti reservohvitseride kogu pakub liikmetele võimalusi kamraadidega kokku saada ning sõjalisi oskusi värskena hoida. 1998. aasta mais kõlasid Võrumaal Nursi lasketiirus lasud, mis avasid pika traditsiooni EROK-i rahvusvahelise laskevõistluse toimumiseks. Esimeste võistluste peakorraldaja oli toonane leitnant Raivo Tamm. Osalejaid oli üle 20 ja võitjakruusi teenis lipnik Raul Hindov. Aastaks 2013 on laskevõistlus kasvanud suuremaks kui ainult laskmine ja võistlemine. Arvult juba XIV Eesti reservohvitseride kogu rahvusvahelised laskevõistlused toimusid 6.–8. septembril taas Võrumaal, Tsiasungõlmaa ja Nursi tiirudes. Esmakordselt võisteldi

võistlus

Einar Lillo

Võistkondlik paremusjärjestus: 1. 2. 3.

Politsei Laskurklubi TaRu (Soome) KVÜÕA I

Individuaalne paremusjärjestus: 1. Kristjan Nurgamaa KVÜÕA I 2. Petter Paulsen NOR I (Norra) 3. Edik Koppelmann KVPS

Naislaskurite paremusjärjestus: 1. Siiri Kuusmann KV 2. Pauliine Nettan KVÜÕA II 3. Anne-Ly Matinheikki HelResp (Soome)

Seenioride paremusjärjestus: rina ja ta on kirjas ka juba järgmise aasta õppusel.

Võistlus ja eneseharimine

Sõdur NR 5 (74) 2013

Võistluste avapäeval esines osalejatele ja lõi lisaväärtust endise Eesti kontingendi ülema Afganistanis ja Iraagis ning luure pataljoni ülema ning praeguse strateegia ja juhtimise nõustaja ning EBS-i Executive MBA programmi juhtiva õppejõu reservmajor Sten Reimanni ettekanne teemal „Tänapäeva sõdade olemus”. Ettekanne oli eesmärgistatud ohvitseridele-juhtidele, et panna nad mõtlema uutele proovikividele nüüdisaja lahingutegevuses. Miks tänapäeva koalitsioonid võidavad kõik lahingud, aga kaotavad sõja? Juhtimiskonsultandina on Reimann öelnud, et lahinguväljal olles tunnetad igal sekundil, et isegi teine koht ei ole tihti auhinnaline. Kui stardijoonele asus üle saja võistleja, siis lõpuprotokollis kvalifitseerusid 98 võistlejat ja 24 võistkonda. Arvukamalt oli esindatud lisaks eestlastele meie põhjanaabrid soomlased ja taanlased, lisaks olid võistkondadega kohal nii lätlased, sakslased kui ka norralased. Laskevõistlus kinnitas taas, et oskus lasta on üks peamisi sõduri baasoskusi, ilma milleta ei ole võimalik lahinguülesandeid täita. Aga mitte ainult. Sõduri laskeoskus ei seisne üksnes „90 silma laskmises 100st”, vaid on tervikoskus ja teadmine relvakäsitsemise drillidest, relva ning laskemoona võimetest, eba-

standardsetest laskeasenditest, laskmise dünaamikast ning eesmärgipärasest tegevusest keerulise sihtmärgi hävitamisel. Vaadates lõpuprotokollis praktikal-laskmise tulemuste protsentuaalset suurt erinevust peab nõustuma, et selle kohane väljaõpe on paljude osalejate osas jäänud tagaplaanile. Seda kinnitab ka Saksamaa I meeskonna liige Michael Kauer, et taktikalise laskmise kogemus oli neile uudne ja põnev kogemus ning nende väljaõppes sellised distsipliinid puuduvad.

Moodsam laskevõistlus Dünaamilist laskeoskust aitab parendada just praktikal-laskmine. See erineb olulisel määral kõigist teistest klassikalistest laskespordialadest – lisaks täpsusele peab laskuri kasutatav relv olema tugevajõuline ning laskur peab suutma seda kiiresti ja efektiivselt käsitseda. Praktikal-laskmine toetub kolmele

Traditsiooniliselt olid võistlusalad eripalgelised ja võiduvõimalus universaalsel sõduril, kes tunneb eri relvaliike ning suudab säilitada täpset kätt ja selget meelt nii taktikalisel rajal kui ka tavatiirus.

1. 2. 3.

Petter Paulsen NOR I (Norra) Heino Piirsalu EROK I Kai Niels Willadsen EROK III

komponendile – jõud, täpsus ja kiirus (ladina keeles diligentia, vis, celeritas), millele lisandub veel relva kasutamise taktikaline oskus – laskur peab suutma relva käsitseda väga erinevates situatsioonides, mis imiteerivad lahingus või relvakonfliktis ette tulla võivaid olukordi. Praktikal-võistlus koosnebki selliste „olukordade” – laskeharjutuste kogumist. Taktikalise raja kohtuniku leitnant Allar Eesmaa lähenemine on selgelt sõjamehelik: „Siin on üles ehitatud rada, kus on tähtis kiirus ja täpsus, et vastane hävitada.” Praktikal-laskmist on võimalik harrastada kõikide käsitulirelvade ja meeskonnarelvadega nii individuaalselt kui ka meeskonna koosseisus. Taktikalise laskmise metoodikate rakendamine lahinglaskmistes muudab viimased efektiivsemaks ning realistlikumaks. Selline paindlik lähenemine väljaõppele annab osalise vastuse ka major Reimanni küsimusele – miks kaasaja võimsad lahingüksused kaotavad sõja, vaatamata võidetud lahingutele? Tuleb kohaneda ebakonventsionaalsete olukordadega nii sõjapidamises kui ka väljaõppes.

kaitsetööstus

Eesti arenev kaitsetööstus maailmaareenil

esti kaitsetööstus ja selle ettevõtted on end kindlalt teadvustamas rahvusvahelisel areenil – messidel osalemine nii väljapanekutega kui ka külastajatena on kujunenud tavapäraseks. Edukuse üheks põhjuseks võib pidada tööstuse tihedat koostööd kaitseministeeriumi ja kaitseväega. Selle hea näide on kaitseministeeriumi asekantsleri Ingvar Pärnamäe osalus ja kõne messil ning meie välja paneku külastamine koos kaitseväe juhatajaga, samuti vastuvõtt meie Londoni saatkonnas 10. septembril. Suure tähtsusega oli koostöö EAS-iga.

Alar Laneman

tajaid oli 121 riigist kokku 32 000. Väljapanekule lisaks toimusid võtmeisikute osavõtul olulisi teemasid kajastavad seminarid ja arutelud. Arutleti nii tänapäeva arengute üle kui ka püüti valmistuda tulevikus ootavate küsimuste lahendamiseks.

Eesti osalus

DSEI (Defence Security and Equipment International) on kaitse- ja julgeolekualane tööstusmess, mida korraldab Clarion Events koostöös Ühendkuningriigi kaubandusorganisatsiooniga UKTiDSO (UK Trade & Investment’s Defence & Security Organisation) ja mis on ajapikku kasvanud maailma suurimaks kõikide väeliikide tehnoloogilisi arenguid tutvustavaks väljapanekuks. Selleaastane DSEI 2013 oli taas maailma suurim kaitsetööstusalane välja panek, mis korraldati järjekordselt Londoni idaosas ExCeli messipiirkonnas. Oma toodetega osales sellel üle 1500 ettevõtte 56 riigist. Tutvustati uusimat kaitse- ja julgeolekualast toodangut ja tehnoloogiaid nii maismaa, õhuruumi kui ka veekeskkonnas rakendamiseks. Näitus peegeldas ilmekalt globaalse kaitse- ja julgeolekudünaamika muutust – üha enam on arenevatelt turgudelt Lähis-Idast, Kagu-Aasiast ja Lõuna-Ameerikast pärit osalejaid. Kasvanud on mehitamata platvormide ja meditsiinilise sektori tähtsus, neil oli näitusel sarnaselt maismaaoperatsioonide ja erioperatsioonide sektoritega eraldi näitusepind. Maismaaoperatsioonide sektor oli sellel aastal oluliselt kasvanud – väljapanekuga osalejaid oli 75. Väljapanek oli jaotatud kuueks tsooniks – Land, Air, Naval, Security & Special Forces, Medical & Disaster Relief ja Unmanned Systems Showcase. Külas-

EAS-i ja EKTL Kaitsetööstusklastri ühistöö tulemusena osales messil üheksa EKTL-i ettevõtet riikliku ühisstendiga. Ühisstendis osalevad ettevõtted olid Galvi-Linda AS, Defendec OÜ, Nordic Armoury OÜ, Samelin OÜ, United Armaments International OÜ, Vesimentor OÜ, Baltic Workboats AS, Protex Balti AS, Combat Armoring Group AS. Eesti Kaitsetööstuse Liidu liikmed Milectria Eesti OÜ ja Eli Military Simulations osalesid eraldi stendidel.

Tähelepanekuid messilt Lahinguvälja areng integreeritud lahingu ruumiks on järjest ilmekam. Klassikaliste ja kohati piiritletud õhu-, maa- ja veekeskkonna asemel on selgelt tegu ühtse lahinguruumiga, millele on ammu lisandunud ka kosmos ja küberruum. Suureneb informatsiooni hankimise, töötlemise ja kaitse roll. Lahinguruumi täiendab omakorda piiride hägustumine sõjaliste ja julge-

Klassikaliste ja kohati piiritletud õhu-, maa- ja veekeskkonna asemel on selgelt tegu ühtse lahinguruumiga, millele on ammu lisandunud ka kosmos ja küberruum.

Sõdur NR 5 (74) 2013

DSEI

olekuoperatsioonide vahel. Näitusel esitleti võimekusi, mille sihtmärk on seni peamiselt tsiviilmaailma kuulunud funktsioonid – näiteks telefoniside luureotstarbeline jälgimine ja saadud informatsiooni töötlemine ning edastamine. Need võimed võivad peagi olla juba taktikalise tasandi üksuste käsutuses. Varasematel aastatel suure tähelepanu all olnud nn tulevikusõduri kontseptsioon oli seekord esindatud tagasihoidlikumalt. Samas on selgemini näha suund personali kaitsmisele ja meditsiinilise abi tagamisele. Kaitse osas on kiirelt arenemas uued vahendid nagu täiendatud kaitsevõimega lahingumasinad, paremad avastamis- ja hoiatus vahendid, personaalvarustuse arendused jms. Õhust vett. Tutvustati uudset veetootmisseadet GEN-350G. Seade toodab vett õhuniiskusest. GEN-350G on Iisraeli toode, kasutab GENius soojusvahetustehnoloogiat, väidetavalt toodab 450 l vett päevas. Tulevikurelv. Huvitav oli Beretta jalaväerelv ARX160 A3, mida on võimalik seadistada kolme eri kaliibriga moona jaoks, on mõlemakäeline, ja varustatud STD -1913 Picatinny liistuga kõikidel külgedel, mis tagab täieliku sobivuse kõigi sihikute ja muude relvalisadega. Relvaga on võimalik tulistada üksiklaskude ja valangutega. Relv on läbinud testimise ja on mitme riigi relvastuses. Suur eelis liivases keskkonnas on asjaolu, et relv on sisuliselt määrdevaba. Mehitamata platvormid. Jätkub suund mehitamata platvormide ja funktsioonide arendamisele. Mehitamata luureotstarbelistele õhusõidukitele järgnevad mehitamata relvaplatvormide arendamine ja mehitatud platvormide olulisemate ja ohtlikumate funktsioonide täiustamine – näiteks soomusmasinate vaatlus- ja tulejuhtimisfunktsioon on viidud tornist korpusesse. See omakorda avab nõudluse vastava varustuse ja seadmete järele, olgu need siis tulejuhtimissüsteemid, periskoobid jms. Tutvustati uut mehitamata miinitraali – ARCIMS (UK Atlas Remote Combined Influence Minesweeping System). See on 11-meet-

kaitsetööstus

alar laneman

sid DVW (Digital Visual Window). Uued tuuleklaasid on ballistilised ehk kuulikindlad ja varustatud sisseehitatud LCD-ekraaniga, mille abil saab meeskonnale edastada olukorrainfot videote, graafika ja teksti vormis. Info võib laekuda ka sõidukile endale paigutatud sensoritelt.

Muud huvitavat

Sõdur NR 5 (74) 2013

rine paindlikult transporditav platvorm. Siia valdkonda kuulub ka Patria uue põlvkonna soomuk AWV, mille relvasüsteemide lahenduse, Trackfire remote weapon station’i, tarnib SAAB. Uus Lockheed Martini transpordihelikopter. K-Max cargo transpordi helikopterit on katsetatud operatsioonil Afganistanis. Mehitamata platvormide valdkonnas konkurents tiheneb. Pikeneb nii firmade kui ka riikide nimekiri, mis on asunud selles valdkonnas tootjate ridadesse. Operatsioonide kaitse. Suurenenud on rõhk operatsioonide – nii sõjaliste kui ka erioperatsioonide julgeoleku tagamiseks. Sidesüsteemide füüsiline turvalisus, krüpteerimine, teabekandjate kiire füüsilise hävitamise funktsioonid olukorras, kus seade võib sattuda vastase kätte, on ainult mõni näide. Nimetada võiks Ectocrypi lahendusi. Kaitsesüsteemide mitmekesistamine ja integreeritus. Teise näitena võib tuua integreeritud kaitsesüsteemide arendused – järjest keerulisemad füüsilised barjäärid, mehitamata platvormid eri tüüpi sensoritega ja kõike seda juhtivad kaitstud süsteemid. Tähelepanu väärib radarite suurenev integreerimine objektide füüsilisse kaitsesse. BAE Systems Detica pakkus ka küberjulgeoleku tööstuslikke lahendusi. Tule ja lahingujuhtimise funktsioonid on toonud turule tooteid, mis reageerivad tänapäevastele ohtudele. Tõrjumaks nn rünnakuparve (koordineeritud rünnak suure arvu lõhkekeha-

de või muude ründevahenditega varustatud kiirpaatidega) on turul vastavad tõrjeraketid ja täienenud juhtimiskeskkonnad. Rakette arendaval ja tootval MBDA-l on lahendus, kuidas kasutada olemasolevaid rakette tõrjumaks üheaegselt mitut väikest kiiret parves tegutsevat meresihtmärki. Energiavarustuse autonoomsus. Suund on sensorite ja turvaseadmete arendamisele, mis tegutsevad elektrivarustuseta piirkondades. Lahendused toetuvad enamasti olemasolevatele energiakandjatele. Luurevahendite areng. Nähtavamad olid eri tüüpi luure- ja infokogumisseadmed – satelliitlahendused mobiil side jälgimiseks ja selle tulemuste edastamiseks eriüksustele ja tegevvägedele. Lahingumasinate uued tuuleklaa-

Mehitamata luureotstarbeliste õhusõidukitele järgnevad mehitamata relvaplatvormide arendamine ja mehitatud platvormide olulisemate ja ohtlikumate funktsioonide täiustamine – näiteks soomusmasinate vaatlus- ja tulejuhtimisfunktsioon on viidud tornist korpusesse.

MBDA ja BAE hanked. Ühendkuningriigi kaitseminister tegi oma kõnes teatavaks tellimuse MBDA-le (EKTL-i liige) 250 miljoni naela väärtuses Ceptori õhutõrjerakettide tarnimiseks mereväele. Raketid vahetavad välja VL Seawolf Type 23 fregattidel alates aastast 2016. Samas on teada, et BAE systems on saamas endale lepingut tarnimaks Ühendkuningriigi mereväele uusi Type 26 fregatte asendamaks Type 23. Soomuse arendus. Britid tegid teatavaks, et loovad Newportis Walesis keraamilise soomuse oivakeskuse. Selle maksumus on kaks miljonit naela ning selle loovad ühiselt kaitseministeerium, Dstl (teaduse ja tehnoloogia laboratooriumi) ja Kennametal Manufacturing UK Ltd. Keskus oleks suurim Euroopas ning peaks loojate soovil tagama brittidele selles valdkonnas eelise.

Järeldusi ja mõtteid Messil nähtu pakub hulgaliselt ainest analüüsiks, kas ja kuidas avaldunud suundumused mõjutavad meie kaitsetööstuse ja ka kaitseväe arenguplaane. Eelkõige – millele võiksime ja peaksime keskenduma, arvestades oma piiratud võimalusi. Teisest küljest, arvestades kahe suuna – luure ja mehitamata platvormide osas tugevnevat konkurentsi ja nende valdkondade järjest suurenevat tähtsust, peaks see peegelduma ka meie teadus- ja arenduspoliitikas ehk selgemalt öeldes – vajab riigi kõigi jõudude kooskõlastatumat ja selgemini juhitud ning senisest mahukamat toetust. Meile võiks olla eeskujuks brittide näide erinevate sektorite (riik, teadus, äri) koostöö keraamilise soomuse vallas. Meie ettevõtete toodete esitlemine oleks mõjusam, kui saaksime kasutada oma kaitseväelasi. Vastavaid ja mõjuvaid näiteid võib tuua nii Beretta kui ka Ühendkuningriigi esitlusest. Kokkuvõtlikult saab siiski öelda, et meie ettevõtete valmisolek messiks oli väga hea ning tegutsemine asjatundlik. Koostöö kaitseministeeriumi ja EAS-iga sujus samuti.

kaitsetööstus

Innovatiivsed konteinerlahendused Eesti kaitsetööstuses Eesti Kaitsetööstuse Liidu liige AS Maru Metall on välja töötanud enam kui 15 militaarvaldkonda kuuluvat konteinerlahendust, mis pööravad erilist tähelepanu sõdurielu väärtustamisele ja lihtsustamisele nii lahinguväljal kui ka kasarmus.

AS Maru Metall

iirus ja mobiilsus on lahinguolukorras kriitilise tähtsusega ning just neid kaht märgusõna silmas pidades on Maru insenerid viimase nelja aastaga projekteerinud kvaliteetsetesse ISO 20 ft konteineritesse juhtimiskeskusi, välihaiglaid, töökodasid ja sanitaarlahendusi. Näiteks „kolm ühes” staabikonteineris on lahendatud 16 inimese töökohad ning tänu autonoomsusele on võimalik selline juhtimiskeskus transportida kiirelt ja mugavalt täpselt sinna, kuhu vaja. Kaks-kolm sõdurit seavad külgedele avaneva konteineri töökorda kõigest 30 kuni 40 minutiga. Vastavalt konteineri kasutusvaldkonnale on need sisustatud nüüdisaegse side- ja IT-lahendustega või siis kvaliteetse köögitehnikaga. Avatud asendis tagavad külgedele avanevad „kaks ühes” või „kolm ühes” konteinerid kuni 36 ruutmeetrit põrandapinda. Kõikidel konteinerlahendustel on kehtiv CSC (Container Safety Convention) sertifikaat, mis võimaldab neid transportida nii maal, merel kui ka õhus. Selline lahendus tagab kokkuhoiu transpordikuludelt ja võidu põrandapinna arvelt.

Kristjan Kamdron AS Maru Metall

Väärtustades kaitseväelase igapäevaelu Kujutlusvõimele, mis on võimalik konteineritesse ehitada, ei tohiks piire seada. Konteinerlahendused on sisustatud nii, et kaitseväelane saaks keskenduda oma igapäevatööle ega peaks millestki puudust tundma. Kvaliteetmaterjalidest sanitaarlahendused pakuvad nii WC, duši, riidepesu kui ka sauna võimalusi ning nende eluiga on ka tiheda kasutustsükli korral 10–20 aastat. Maru Metalli insenerid on pööranud oma töös suurt tähelepanu uute tehnoloogiate ja lahenduste väljatöötamisele, tehes seda tihedas koostöös lõppkasutajaga. Tootmisprotsessis on tähtsal kohal prototüüpide ehitamine ning ennast pidevalt täiustades suudetakse kasutajatele pakkuda just neile sobivaid ja vajalikke lahendusi. Pärast valmimist katsetatakse iga prototüüpi ning seejärel viiakse sisse vajalikud muudatused, millega minimeeritakse tulevikus tekkida võivad

Tänavu kevadel kuulutas kaitseminis teerium esmakordselt kodumaiste kait setööstusettevõtete kaitseotstarbelis te arendusprojektide toetamiseks välja konkursi ning eraldas selleks 300 000 eurot. Konkursile laekus 11 taotlust ning neist neli said kaitseministeeriu milt 25. juunil toetust vastavalt: ■ Maru Metall AS ja Semetron AS – mobiilse moodultüüpi traumakeskuse sh triaaži ning meditsiinilise hoiuruumi arenduse tarvis 98 850 eurot. ■ ELI OÜ – multirootori prototüübi arendamise ja tooteks testimise jaoks 98 000 eurot. ■ Cybernetica AS – VHF sidelahenduste loomiseks peastaabile ja sideväeosa dele Cybernetica meresidelahenduste baasil, 46 651 eurot. ■ Vesimentor OÜ – pommikeldri proto tüübi arenduseks, 20 700 eurot.

probleemid. Maru Metalli pakub „võtmed kätte” lahendusi, mis tähendab, et valmis konteinerlahendusi saab viivitamatult kasutada.

Välilaagrid sõja- ja kriisikolletes

Sõdur NR 5 (74) 2013

Eestis välja töötatud konteinerlahendused on jõudnud mitme riigi relvajõudude käsutusse erinevates sõja- ja kriisikolletes. Vastavalt laagri suunitlusele ja kliendi soovidele valivad insenerid välja konteinerid ning telgid, mille põhjal luuakse juba täpne laagri kontseptsioon. Sellistes laagrites on lahendatud kõik, alates majutusest ja sanitaarsõlmedest kuni elektritoiteni välja. Näiteks on sellise laagrigalahendusega võimalik kokku panna välihaigla. Meditsiinikeskuse loomisel on arvestatud Afganistanis teeninud Eesti välikirurgide ja kaitseväe meedikute kogemusi. Lisaks pakub Maru Metall koos oma partneritega meditsiinilahendusi, mis on ehitatud erinevat tüüpi konteineritesse. AS Maru Metall alustas eriotstarbeliste konteinerite tootmist aastal 2009 ning on spetsialiseerunud militaar-, pääste- ja tööstusvaldkonnas kasutatavate konteinerlahenduste projekteerimisele ja tootmisele. www.maru.ee/konteinerlahendused

Kaitseväe peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna (J5) ülem alates 1. augustist 2013

kolonelleitnant Ain Rekkand

kaitsevägi

Ardi Hallismaa

personaalia

Ardi Hallismaa

Kaitseliidu peastaabi ülem alates 12. augustist 2013

Vahipataljoni ülem alates 14. septembrist 2013

sündinud 4. mail 1972

sündinud 5. mail 1972

Haridus 2013 Ühendkuningriigi kuningliku kait sekolledži strateegia ja juhtimise kursus 2001 Soome Maakaitsekõrgkool, va nemstaabiohvitseride kursus 1995 USA Armee Sidekeskus, sideohvit seri baaskursus 1994 Soome Maakaitsekõrgkool, ohvitserikursus

Haridus 2012-2013 Soome Riigikaitsekõrgkool, ühendstaabiohvitseri kursus (OF IV) 2001–2003 Soome Riigikaitsekõrgkool, staabiohvitserikursus (magistrikraad, OF III) 1996 Soome Riigikaitsekõrgkool, ohvit seri- ja õhutõrjeerialakursus 1993 KV lahingukool, allohvitseride kursus

kolonel Ilmar Tamm

major Kaido Sirman

sündinud 9. mail 1967 Haridus 2010 Tartu Ülikool, ajalugu 2003 NATO kool Oberammergaus, staa biohvitseri orientatsioonikursus 2001 BALTDEFCOL, vanemstaabiohvitse ride kursus 1999 rahvusvaheline kaitseplaneerimine 1997 Sessvollmoen, Norra, logistika ohvitseride kursus 1994 nooremohvitseride kursus

Sõdur NR 5 (74) 2013

Varasem teenistus 2013–… analüüsi- ja planeerimisosakon na (J5) ülem 2010–2013 Eesti sõjalise esindaja ase täitja NATO juures 2007–2010 KV PS kaitseväe juhataja administratsiooni ülem-sõjaline nõunik 2006–2007 KVÜÕA matkekeskuse ülem 2003–2006 KJ PS sõjalise esindaja ase täitja SHAPE-i juures 2001–2003 KJ PS, J5 rahvusvahelise koostöö jaoskonna ülem 2000 KJ PS, välissuhete osakonna NATO/ PfP jaoskonna ülem 1998–1999 Balti Kaitsekolledž, haldusülem 1996–1998 Balti pataljon, staabi- ja tagalakompanii ülem 1994 üksik-sidepataljon, sidekompanii ülem, õppekompanii õpperühma ülem 1993–1994 Kaitseliidu Tartu maleva varapealik 1986–1988 ajateenistus Nõuk. armees

Varasem teenistus 2013–… Kaitseliidu peastaabi ülem 2012–2013 Eesti esindus SHAPE-i juu res, vanemstaabiohvitser 2008–2012 NATO kooperatiivse küberkaitse kompetentsikeskuse Eesti kontingendi ülem 2005–2008 vanemstaabiohvitser NATO ja EL juures, CC Land HQ Heidelberg 2001–2005 KJ PS, side- ja infosüsteemi de osakond 1994–1998 üksik-sidepataljoni erinevad ametikohad 1992 ajateenistus Kalevi ÜJP ja Viru ÜJP Rahvusvahelised missioonid 2007–2008 (7 kuud) Ühendoperatsioo nide koordineerimiskeskuse sideülem (JCCC/ CJ6 OPS), ISAF-i peakorteri sideosakond, Kabul, Afganistani Islamivabariik

Varasem teenistus 2013–… vahipataljoni ülem 2003–2012 KVPS operatiiv- ja välja õppeosakonna sõjalise valmisoleku ja mobilisatsiooni jaoskonna ülem 2001 KVÜÕA, tehnikakooli erialakursuse ülem-õppejõud 1999–2001 KVÜÕA, õppeosakonna taktika õppetooli taktika õppesuuna jalaväetaktika õppejõud 1997–1999 KV lahingukool, kaadrialloh vitseride ja õppekompanii ülem 1996–1997 KV lahingukool, jalaväe allohvitseride õpperühma rühmaülem 1996 Kuperjanovi ÜJP, A-kompanii 1. jalaväerühma ülem 1993–1994 KV lahingukool, õppegrupi ülem 1992–1993 ajateenistus Viru ÜJP

Ajalugu

Admiral Salza meresõjanduslikud vaated Kontradmiral Hermann Salzal oli sõjanõukogu liikme, merejõudude juhataja ja pedagoogina suur roll mere sõjanduslike vaadete kujundamisel kaitseväes enne Teist maailmasõda.

Taavi Urb kaptenmajor KSK mereväe põhikursuse ülem

Okupatsioonieelne kõrgem sõjakool oli kaitseväe ühendatud õppeasutuste osa, kus õpetati väeliigiüleselt vanem ohvitsere. Muuhulgas tutvustati seal ka meresõja aluseid. Admiral Salza erinevate õppeaastate meresõjanduse loengukonspektid ilmusid kaitseväe ühendatud õppeasutuste väljaandena aastatel 1922 (vene keeles), 1929, 1931 ja 1936. Lisaks on aastatel 1927 ja 1928 merejõudude staap välja andnud Salza koostatud kaheköitelise „Meresõjakunsti ajaloo” ning 1928. aastal „Meretaktika”. 1935./1936. aasta loengukonspekt täispealkirjaga „Meresõda. Konspekt k.-admiral H. Salza loengutest Kõrgemas Sõjakoolis 1935./36. aastal” ja „Meresõjakunsti ajaloo” II osa „Ilmasõda” on kättesadavad DIGAR-is (http://digar.nlib.ee). „Meresõjakunsti ajaloo” I osa koopiad on olemas KVÜÕA ja mereväebaasi raamatukogudes. Ülejäänud raamatutest on olemas ainult üksikeksemplarid rahvusraamatukogus ja kirjandusmuuseumis.

Meresõjandusteoreetikud ja nende vaated XX sajandi I poolel XX sajandi I poole mõjukaimad mere sõjandusteoreetikud olid Prantsuse uue kooli tuntuim esindaja Hyacinthe Théophile Aube, Alfred Thayer Mahan, Sir Julian Stafford Corbett ja Venemaal ka Nikolai Klado. Teatud mööndustega võib sellesse ritta lisada Alfred von Tirpitzi, kes ei esinenud küll meresõjan-

Sõdur NR 5 (74) 2013

ontradmiral parun Hermann Alexander Eduard von Salza oli ilmselt üks haritumaid Teise maailmasõja eelse Eesti mere jõudude ohvitsere. Ta oli lõpetanud Nikolai mereväeakadeemia I kursuse ja sooritanud eksternina navigatsiooniohvitseride lõpukursuse eksami. Tsaaririigi ajal ülendati ta II järgu kapteniks (vastab Eesti kaptenleitnandile). Salza osales Vabadussõjas Eesti merejõudude ja valgete Loode armee koosseisus. Alates 1920. aastast oli ta merejõudude staabi ülem, aastatel 1925–1932 merejõudude juhataja. Sel ajal tegeles ta väga aktiivselt väljaõppeküsimustega. Muuhulgas oli ta mereväeohvitseride ja kadettide kursuste lektor ning kõrgema sõjakooli meretaktika ja mereasjanduse dotsent. Lisaks sellele tegeles ta meresõja teooriaga, andis välja mitu meresõjanduse alast õpikut ning oli tegev eestikeelse meresõjaterminoloogia loomises ja juurutamises. Admiral Salza kohta on öeldud, et juba vabariigi algusajal, kui eestikeelset terminoloogiat õieti polnudki ja enamik loenguid peeti vene keeles, kasutas tema alati eesti keelt. (Naber 2004: 69–83) Eriline huvi eestikeelse meresõjandusterminoloogia vastu paistab silma ka tema „Meresõjakunsti ajaloo” eessõnas ja tekstis. (Salza 1926: 1-2) 1932. aastal vabastati Salza omal soovil merejõudude juhataja ülesannetest, kuid ta jätkas tööd sõjanõu kogus, kaitseministeeriumi nõukogus ja teistes riigiametites. 1939. aastal loobus ta Eesti kodakondsusest ja asus ümber Saksamaale. 1945. aastal vahistati ta Nõukogude Liidu okupatsioonitsoonis, viidi Venemaale ja suri järgmisel aastal Butõrka vanglas. Salza oli veendunud vanapoiss ja lapsi tal ei olnud. (Naber 2004: 87-88)

dusteoreetikuna, kuid kelle vaateid ja tegevust Saksa mereväe ülemana Esimese maailmasõja esimesel poolel pärast sõja lõppu intensiivselt analüüsiti. Viitseadmiral Hyacinthe Théophile Aube oli Prantsuse uue koolkonna (Jeune École) tuntuim esindaja. Uue koolkonna ideed kasvasid välja vajadusest leida lahendus Prantsusmaa sajanditevanusele probleemile: kuidas seista maailmameredel vastu Suurbritannia tugevamale laevastikule. Välja pakutud lahendust võiks tänapäeva terminoloogiat kasutades nimetada asümmeetriliseks sõjapidamiseks merel. Aube ja uus koolkond leidsid, et meresõjas ei tuleks keskenduda vastase sõjalaevastikule, vaid kaubalaevadele. Kui neile õnnestub piisavalt kahju tekitada, sunnib kaupmeeskond, kelle käes on Suurbritannias tegelik võim, oma riigi rahu sõlmima. Seega ei tuleks ehitada soomuslaevu, vaid märksa odavamaid ristlejaid, mis jahiks vastase kaubalaevu avamerel. Unustada ei tohi ka merekindlusi ja torpeedopaate, mis kaitsevad oma rannikut ja võimaldavad vaenlase blokaadist läbi murda. Kuigi uus koolkond kaotas Prantsusmaal mõju juba XX sajandi algul, mõjutasid tema ideed laevaehitusprogramme paljudes riikides ja teised teoreetikud arendasid neid edasi. (Till 2012: 125–129) Mereväekapten (pärast erustumist kontradmiral) Alfred Thayer Mahan on tolle aja meresõjandusteoreetikutest tänapäeval ilmselt kõige tuntum ja tunnustatum. Tema 1890. aastal ilmunud „The Influence of Sea Power Upon History 1660–1783” tõi kaasa marinismi-puhangu kogu maailmas. Selles ja järgmistes teostes väitis Mahan peamiselt ajaloole ja Karl von Clausewitzi ning Antoine-Henri Jomini teoreetilistele vaadetele tuginedes, et just ülemvõim merel on määranud impeeriumide püsimise või allakäigu. Praktilisema poole pealt väitis ta, et laevastiku ülesanne on vaenulik merevägi hävitada ja seeläbi saavutada merel ülemvõim. Ka kaubalaevade ründamine saab olla edukas alles pärast vaenlase sõja laevastiku hävitamist. (Till 2012:

ajalugu

Sõdur NR 5 (74) 2013

100–107) Mahan rõhutas ka meresõja ajaloo tundmise vajalikkust – just ajaloost õppides saab tuletada meresõjakunsti püsivad printsiibid. (Mahan 1957: 1-2) Suuradmiral Alfred von Tirpitz juhtis enne Esimest maailmasõda Saksa mereväe massiivset laevaehitusprogrammi ja juhatas mereväge 1916. aastani. Tema idee oli luua riskilaevastik (Risikoflotte) – laevastik, mis ei oleks küll Suur britannia laevastikust tugevam, kuid piisavalt tugev, et Suurbritannia ei tahaks sellega võitlusesse astuda, sest kannaks sellega võideldes nii suuri kaotusi, et impeeriumi huvide kaitsmine mujal maailmas satuks ohtu. Suurbritannia pidas Saksamaa laevaehitusprogrammi ähvarduseks ja vastas omapoolse veel massiivsema sõjalaevaehitusega. Esimese maailmasõja ajal toetas Tirpitz piiramatut allveelaevasõda ja arvas, et nii õnnestub Suurbritannia ära näljutada ja sõjast välja lüüa. Sir Julian Stafford Corbett nii vaidlustas kui ka arendas Mahani teooriat edasi. Tema hinnangul ei otsustata sõdade tulemust merel, vaid maismaal, kuid merevägi saab sõja käiku oluliselt mõjutada. Seepärast ei saa ülemvõimu saavutamine merel olla eesmärk omaette, vaid ainult vahend kaugemate eesmärkide saavutamiseks. Enamgi veel, täielik ülemvõim merel võib sageli olla nii võimatu kui ka ebavajalik. Üldjuhul piisab eesmärkide saavutamiseks kohalikust või ajutisest ülemvõimust mingil merealal. Ta tundis suurt huvi piiratud eesmärkidega ja dessantoperatsioonide vastu. Kuigi Corbettil oli Suurbritannia mereministeeriumis märgatav mõju, ei sallinud Briti mereväeohvitserid teda kui tsiviilisikut ja nende meelest väärate vaadete esitajat. Pärast Esimest maailmasõda panid mitmed ebaõnnestunud Dardanellide operatsiooni „läbiseedimata Corbetti „Seitsmeaastase sõjast” saadud seedehäirete” arvele. (Till 2012: 108–120) Kindralmajor Nikolai Klado oli meresõjanduse teooria rajaja Venemaal. Põhiosas järgis ta Mahani ja Sir John Charles Ready Colombi teooriat, kuid pani selle eelkõige Krimmi ja Vene– Jaapani sõja kogemustele tuginedes Venemaa kui kontinentaalse suurriigi konteksti. Klado meelest oli laevastiku eesmärk vastase laevastik purustada, tema veed hõivata ja enda omasid kaitsta. Need eesmärgid saavutatakse ülemvõimu saavutamisega merel. Laevastik pidi tegutsema tihedas koostöös maaväega ja tagama selle tegevusvabaduse.

Mereväe ja maaväe strateegia teooria peaksid olema ühesugused. Klado pööras suurt tähelepanu mereväeoperatsioonide ettevalmistamisele. (Dotsenko 2005: 637-638).

Meresõjanduse teoreetikute mõju admiral Salza vaadetele Salza vaadetes võib märgata nii Mahani, Corbetti kui ka Klado mõju. Lisaks sellele on tuntav Vene–Jaapani sõja, Esimese maailmasõja ja Vabadussõja kogemus. Ilmselt olid Salzale teada ka Prantsuse uue koolkonna vaated (sellele on vihjatud tema loengukonspekti lennukikandjaid tutvustavas lõigus (Salza 1936 I: 70)), kuid tema vaated olid prantslaste omadele pigem vastandlikud. Kõige suurem mõju Salza vaadetele ongi olnud Mahanil. Pealiskaudselt võiks teda lugeda kõige puhtakujulisemaks mahaniaaniks. Salza loengukonspekti peatükk „Merejõudude tähtsusest” algab lausega: „Sõjaajaloost näeme, et ainult rahvad, kelle kasutada mere kaubateed, jõuavad rikkusele ja sõjalisele tugevusele.” (Salza 1936 I: 8). Mahan oleks sellele mõttele kõhklematult alla kirjutanud. Võimalik, et tegu on otsese tsitaadiga ühest Mahani kirjutatud 25 raamatust või veel enamast artiklist. Kõige enam on Mahani mõju tunda merevõimu ja mereväe tähtsuse rõhutamises sõdade tulemuse otsustamisel. Muuhulgas leidis Salza, et Antant võitis Esimese maailmasõja sellepärast, et Suurbritannia laevastik suutis säilitada ülemvõimu merel, Saksamaa muust maailmast ära lõigata ja tagada Ameerika Ühendriikide vägede üleveo Euroopasse. (Salza 1936 I: 12) Nagu Mahangi, pidas Salza parimaks viisiks mereväele oma ülesannete täitmiseks vastase laevastik hävitada. (Salza 1936 I: 93) Isegi konspekti ülesehitus on mahanlik. Strateegia põhitõed on toodud välja sissejuhatavas osas, kuid põhjalikum käsitlus on peidetud tehnikaliste üksikasjade ja lahingukirjelduste vahele. Ühest küljest on sel moel tagatud, et teooria on alati käsikäes seda ilmestava näitega, aga teisest küljest on konkreetset väidet keeruline leida ja ülevaate saamiseks tuleb kogu teos läbi lugeda. Sama kehtib ka Salza „Meresõjakunsti ajaloo” erinevate väljaannete kohta. „Meresõjakunsti ajaloos” on Mahani mõju veelgi tuntavam. Selles raamatus tutvustab Salza meresõja ajalugu ja kasutab seda näidetena meresõjakunsti jäävate printsiipide illustreerimiseks. Samuti rõhutab ta meresõja ajaloo

Tuntumad meresõja teooriad XX sajandi algul Viitseadmiral Hyacinthe Théophile Aube (1826–1890). Prantsuse mere väelane. Mereminister 1886-1887. Nõrgem laevastik võib tugevama lae vastikuga riigi rahu sõlmima sundida, kui keskendub oma ranniku kaitsele ja kaubalaevade vastasele ristlussõjale. Sel moel on võimalik vastase mere kaubandust nii palju kahjustada, et kaubandusringkonnad sunnivad riigi rahu sõlmima. Mereväekapten (kontradmiral) Alfred Thayer Mahan (1840–1914). USA sõjaväelane, sõjaajaloolane ja mere sõjandusteoreetik. Mereväekolledži president 1886–1889. Läbi aegade on edukad olnud just merevõimud. Laevastiku ülesanne on saavutada ülemvõim merel. Parim viis selleks on vastane purustada ühe või mitme otsustava lahinguga. Ristlussõjale keskendumine on eksitee. Suuradmiral Alfred von Tirpitz (1849– 1930). Saksa poliitik ja mereväelane. Mereminister 1897–1916. Selleks, et heidutada tugevama mereväega vastast sõtta astumast, ei ole vaja tema omast tugevamat mereväge. Piisab me reväest, mis suudab vastast sel määral kahjustada, et ta ei suuda enam kõikjal maailmas oma huvisid kaitsta. Sir Julian Stafford Corbett (1854– 1922). Briti sõjaajaloolane ja meresõ jandusteoreetik. Mereoperatsioonid on nii tähtsad, kui palju nad mõjutavad maismaal toimuvat. Täieliku ülemvõi mu saavutamine merel on väga raske ja ka ebavajalik. Mereoperatsioonide läbiviimiseks piisab ajas ja ruumis piiratud ülemvõimust. Suur tähelepanu dessantoperatsioonidele. Kindralmajor Nikolai Klado (1862– 1919). Vene ajaloolane ja meresõ jandusteoreetik. Nikolai mereaka deemia professor 1906–1919. Laevastik ja maavägi peavad tegutse ma käsikäes üksteist toetades. Suur tähelepanu operatsioonide põhjalikule ettevalmistamisele.

tundmise ja tõlgendamise vajalikkust mereväeohvitseride jaoks, sest „Mereväe ohvitserile on muidugi eeskätt tarvis meresõja kunsti ajalugu tunda … Järgneva kursuse siht on kadettisi tutvustada järjekorraliste meresõja kunsti ajaloo sündmustega ürgajast kuni kõige uuema ajani ja teiselt poolt kuulajate seas arendada sõjalist mõtlemist, neid tutvustada strateegiliste ja taktikaliste eeskujude-

helt, eelkõige suures tähtsuses, mis on omistatud dessantoperatsioonidele ja Dardanellide operatsioonile antud hinnangus. Corbett pööras dessantoperatsioonidele suurt tähelepanu. Tema meelest oli see kõige otsesem viis, kuidas laevastik saab mõjutada operatsioone maismaal, kus otsustatakse sõja tulemus. Oma peateoses „Some Principes of Maritime Strategy” käsitles ta dessantide läbiviimist üksikasjalikult ja pühendas sellele 66 lehekülge. (Corbett 1988) Salza kirjeldas dessante samuti ülimalt põhjalikult ja pühendas sellele samuti ohtralt ruumi. (Salza 1936 I: 98–105) Konspekti teisest osast on peaaegu pool pühendatud Esimese maailmasõja suurimale dessantoperatsioonile – Dardanellide operatsioonile. Pärast Esimest maailmasõda pidasid paljud Dardanellide operatsiooni strateegiliseks veaks. Salza hinnangul oli tegu mõistliku operatsiooniga, mille hukutasid taktikalised vead. (Salza 1936 II: 35-36) Tirpitzi vaadete mõju Salzale ei ole tuvastatav, kuid ilmselgelt on ta teinud järeldusi Saksa mereväe Esimese maa ilmasõja aegsest tegevusest. Riskilaevastiku ideed pidas ta ebaõnnestunuks, kuid teine asi oli piiramatu allveesõjaga. Salza uskus, et kui piiramatu allveesõjaga oleks alustatud varem, oleks Saksamaa suutnud Suurbritannia sõjast välja lüüa ja sõja võita. (Salza 1936 II: 6-7) Kõige enam heitis Salza Saksa mereväele ette selle juhtimise killustatust. (Salza 1936 II: 2-3)

Vene–Jaapani sõda, Esimene maailmasõda, Vabadussõda Kontradmiral Hermann Salza.

Seal väidab Salza: „Need printsiibid on üldised igas sõjas, kas see nüüd maal, merel, õhus ehk vee all sünnib.” (Salza 1926: 13) Ilmselgelt on Klado teooriast omaks võetud ka strateegiliste operatsioonide jaotus ettevalmistavaks osaks, peaosaks ja täiendavaks osaks. (Salza 1926: 11). Klado eristas ettevalmistavaid, peamisi ja täiendavaid operatsioone (подготовителъные, главные, дополнителъные операций). Ta lisas neile veel osaoperatsioonid (частные операций), kuid nentis, et need kuuluvad pigem taktika või operatiivkunsti, mitte strateegi valdkonda. (Dotsenko 2005: 637, 639) Ka Corbetti mõju on raskemini tuvastatav. See paistab pigem ridade va-

Sõdur NR 5 (74) 2013

ga, viimaseid kriitiliselt uurides.” (Salza 1925: 13-14) Raamatu eessõnas kordab ta mahanlikus võtmes üle mõned meresõjakunsti põhimõisted nagu strateegia, operatsioonibaas, operatsiooniliin jt. (Salza 1926: 2–11) Klado mõju on raskemini märgatav, osalt seetõttu, et ka tema jagas suures osas Mahani vaateid ja neid ei saa üksteisest eristada. Klado mõju võib aimata mereväe ja maaväe koostöö tähtsuse rõhutamises meredessante ja Dardanellide operatsiooni käsitlevates peatükkides. Samas võib vaadete sarnasuse tingida hoopis Eesti ja Venemaa sarnane geograafia: sõjatandrit maismaal piirab üsna kitsas mereala. Hoopis selgemalt ilmneb Klado mõju „Meresõjakunsti ajaloos”.

riigiarhiiv

Oma rolli Salza vaadete kujunemisel mängisid kindlasti ka möödunud relva konfliktid merel: Vene–Jaapani sõda, Esimene maailmasõda ja Vabadussõda. Kõiki neid kasutab ta oma konspektis näidetena. Lisaks neile kasutas ta näidetena admiral Nelsoni operatsioone XVIII sajandi lõpul – XIX sajandi alguses. Vene–Jaapani sõda kasutas Salza näitena merejõudude mõjust sõjategevusele maismaal, ootamatu rünnaku ja otsustava lahingu tähtsusest. Salza hinnangul murdis Jaapani laevastik ootamatu rünnaku ja agressiivse tegutsemisega Vene Vaikse ookeani eskaadri võitlusvõime. Otsustavas Tsušima mere lahingus hävitati ka Vene teine Vaikse ookeani eskaader. Nii saavutas Jaapan ülemvõimu Jaapani merel. See võimaldas oma maavägesid kiirelt ja ohutult manööverdada ning tagas ka võidu. Võib väita, et Vene–

ajalugu

Külalistega Aegnal.

Sõdur NR 5 (74) 2013

Jaapani sõja kogemus kinnitas Salza mahanlikke vaateid. Ka Esimese maailmasõja õppetunnid kinnitasid Salza mahanlikke vaateid. Tema meelest otsustati Esimene maailmasõda merel. Venemaa kokkuvarisemine 1917. aastal oli tingitud tema jõuvarude lõppemisest Saksa–Türgi mere blokaadi tõttu ja Saksamaa ning tema liitlaste kokkuvarisemine 1918. aastal omakorda Suurbritannia blokaadist. (Salza 1936 I: 12; Salza 1936 II: 1) Ka Saksamaa oleks võinud sõja võita, kui oleks rakendanud piiramatut allveesõda varem ja suuremas mastaabis. Siiski näitas Esimene maailmasõda allveelaeva kui relvasüsteemi potentsiaali. Jüüti merelahingut analüüsisid kõik maailma mereväed. Seda tehti ülima põhjalikkusega iga käskluse ja tabamuseni välja. Oli ju sel ajal tegu suurima merelahinguga, millest loodeti väärtuslikke õppetunde järgmisteks sõdadeks. Paradoksaalsel moel jäi see viimaseks suureks lahingulaevade vaheliseks kokkupõrkeks ajaloos. Ka Salza tegi sellest mitu järeldust. Strateegilisest vaatepunktist pidas ta lahingut viigiga lõppenuks – kuigi kumbki laevastik

saavutas oma eesmärgi, jäi strateegiline olukord lahingu tulemusena muutumatuks. Seejuures ei mõistnud ta erinevalt paljudest teistest hukka Briti laevastiku passiivsust, vaid pidas ettevaatlikkust igati õigustatuks, sest „inglaste täielik võit oleks vähe muutnud üldist strateegilist olukorda; võib-olla oleks ainult võimaldanud Venemaal Balti merd vabalt kasutada. Sakslaste täieliku võidu puhul oleks blokaadi teostamine muutunud küsitavaks, s. o. oleks muutunud küsitavaks abinõud, millega lõpuks Saksamaa võideti.” (Salza 1936 II: 76) Siin on märgata Corbetti mõju – selleks, et saavutada eesmärgid maismaal, ei pruugi vastase laevastiku täielikku hävitamist tingimata vaja olla. Dardanellide operatsiooni õppetundideks pidas Salza merekindluste võimet seista vastu laevastiku rünnakutele ja laevastiku võimetust hõivata olulisi punkte maismaal ilma maaväe või merejalaväe toetuseta. (Salza 1936 II: 35-36) Merejõudude staabi ülemana ja merejõudude juhatajana pööras ta muuhulgas suurt tähelepanu Eesti merekindluste loomisele ja kaasajastamisele. (Naber 2004: 73–75) Hästi ette valmistatud ja läbiviidud des-

sandi näitena kasutas Salza Saksa mereväe dessanti Saaremaal Tagalahes 1917. aastal. (Salza 1936 I: 99, 105) Vabadussõjale viidatakse konspektides üllatavalt harva. Autor mainib ainult Utria dessanti, Briti eskaadri tähtsust Vabadussõja võitmisel ning mootortorpeedopaate tutvustavas peatükis nende kasutamist punalaevastiku uputamisel Kroonlinnas 1919. aastal. Võib-olla eeldas admiral, et Vabadussõja sündmusi tunnevad tema õpilased niigi. Tõenäoliselt tutvustati ja analüüsiti neid ka eraldi õppeaine raames. Aga võib-olla leidis ta, et Vabadussõja operatsioonid ei ole paslikud klassikalise meresõja teooria illustreerimiseks. Tegu oli ju küllalt väikese konfliktiga ja ühtegi tõelist mere lahingut selle jooksul ei peetudki.

Allveelaevad, lennukid ja merekindlused Nagu enamik tolle aja mereväelasi, pidas Salza sõjalaevastiku selgrooks lahingulaevu, kuid tunnistas ka ranna kaitsesuurtükiväe ja eriti allveelaevade tähtsust. Meresõjanduse konspekti peatükis „Sõjalaevatüübid” pühendas ta allveelaevade tutvustamisele rohkem

erakogu

ruumi kui ühelegi teisele laevatüübile. (Mahult järgnevad lennukikandjad ja torpeedolaevad/hävitajad.) (Salza 1936 I: 69–75) Sama konspekti teises osas on Jüüti lahingu ja Dardanellide operatsiooni järel kõige rohkem tähelepanu pööratud allveesõjale. Tõenäoliselt on see üks põhjustest, miks Eesti otsustas 1930. aastatel oma sõjalaevastikku arendades just allveelaevade kasuks. Märkimist väärib Salza ettevaatlikult optimistlik suhtumine merelennuväesse. Kindlasti ei olnud Salza selle relvaliigi propageerija, kuid ta oli kursis sellealaste katsetustega teistes merevägedes. Ta leidis, et lennukeid saab rakendada nii kaugluureks kui ka rünnakuteks laevade vastu. (Salza 1936 I: 69-70) Lennukikandjate ja merelennuväe tõelist potentsiaali tulevases sõjas ei mõistnud sel ajal veel ükski riik, võib-olla Jaapan välja arvata. Lühidalt võib admiral Salza meresõjanduslikke vaateid kokku võtta järgmiselt. Merejõudude ülesanne on vastase mere väge lüüa ja merel ülemvõimu kehtestada. Merevägi peab tegutsema käsikäes

Kasutatud kirjandus: Corbett, Julian Stafford, sir 1988. Some Principles of Maritime Strategy. Annapolis, Naval Institute Press Dotsenko, V. D. 2005. История военно-морского искусства. Том 1. Воружения и теория. Terre Fantastica, Moskva Mahan, Alfred Thayer 1957. The Influence of Sea Power upon History 1660–1783. New York, Segamore Press Inc Naber, Reet 2004. Eesti merejõudude juhatajad 1920–1940. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ja AS Elmatar Salza, Hermann Alexander Eduard, parun von 1926. Meresõjakunsti ajalugu. Algusest kuni 1914. a, Tallinn, merejõudude staap Salza, Hermann Alexander Eduard, parun von 1936. Meresõda. Konspekt k.-admiral H. Salza loengutest kõrgemas sõjakoolis 1935./36. aastal. I osa. Tallinn, kaitseväe ühendatud õppeasutused Salza, Hermann Alexander Eduard, parun von 1936. Meresõda. Konspekt k.-admiral H. Salza loengutest kõrgemas sõjakoolis 1935./36. aastal. II osa. Tallinn, kaitseväe ühendatud õppeasutused Till, Geoffrey 2012. Merevõim. Teejuht 21. sajandisse. Tallinn, Tallinna Raamatutrükikoda

Sõdur NR 5 (74) 2013

Merendusmõtte kujundaja

maaväega. Merevägi peab tagama maaväe liikumisvabaduse: kaitsma maaväe rannikupoolset tiiba või tagalat ning tagama maaväe transpordi ja varustamise. Dessantoperatsioonidele omistas ta suurt tähtsust. Laevastiku selgrooks pidas ta lahingulaevu, kuid märkas allveelaeva kui odava, aga mõjuvõimsa relvasüsteemi potentsiaali. Merelennuväkke suhtus ta ettevaatliku optimismiga. Suuri lootusi pani ta merekindlustele ja uskus, et koos miiniväljadega suudavad need vastu seista ka ülekaaluka laevastiku rünnakule. Salza vaated meresõjandusele ei olnud kokkuvõttes väga innovaatilised, kuid kindlasti oma ajas kaasaegsed. Teda võib pidada laialdase silmaringiga ja avatud meelega ohvitseriks omas ajas. Õppejõuna andis admiral Salza oma vaated edasi nii mitmele aastakäigule mereväe ohvitseridele kui ka kõrgema sõjakooli kuulajatele. Samuti oli tal võimalus neid merejõudude staabi ülema, merejõudude juhataja ja sõjanõukogu liikmena praktikas rakendada. Sel moel mõjutasid admiral Salza vaated kindlasti Eesti mereväe arengut enne Teist maailmasõda.

ARVUSTUS

Mandariinid Meelis Piller

Sõdur NR 5 (74) 2013

lanud Pimedate Ööde filmifestivalil linastub peaaegu, et noore – 1966. aastal sündinud Georgia režissööri Zaza Urushadze psühholoogiline meeleolufilm „Mandariinid”. Film on valminud koostöös Eestiga ning ekraanil näeme Eesti vana kooli näitlejaskonna tippe. Eestlased mängivadki filmis eestlasi, sest filmi tegevus toimub Eesti külas Abhaasias Lõuna-Abhaasia sõja ajal 1992. aastal. „On asju, mille nimel surra, kuid ei ühtegi, mille nimel tappa,” on öelnud prantsuse kirjanik ja filosoof Albert Camus. See, filmi motoks valitud lause, kirjeldab suurepäraselt filmi sügavamat mõtet. Nõukogudeagse Georgia konstitutsiooni tühistamisest alguse saanud konfliktist kujunenud võitluses sõdivad abhaasid sõdivad Georgiast lahkulöömise nimel. Ammustest aegadest on sealses regioonis olnud ka eestlase külasid. Kahe tule vahele jäänud eestlased jätsid oma põlised kodud maha ning pöördusid tagasi Eestisse. Väikesesse mägikülla on isiklikel emotsionaalsetel põhjustel jäänud elama vaid Ivo (Lembit Ulfsak) ja tema mandariini-istanduse omanikust naaber Markus (Elmo Nüganen). Markus on võtnud eesmärgiks korjata ära rikkalik mandariinisaak, see maha müüa ning

Mängufilm 87 min Osades: Lembit Ulfsak, Elmo Nüganen, Giorgi Nakhashidze, Mihhail Meskhi ja Raivo Trass Stsenarist ja režissöör: Zaza Urushadze Operaator: Rein Kotov E.S.C. Monteerija: Alexander Kuranov Helilooja: Niaz Diasamidze Produtsendid: Ivo Felt ja Zaza Urushadze Allfilm ja Cinema24 2013

siis Eestisse sõita. Paraku jõuab sõda ka sellesse külla. Georgialaste ja abhaaside kokkupõrkest jääb lahinguväljale kaks ellujäänut – Abhaasia poolel palgasõdurina võitlev tšetšeen Ahmed ning georgialane Nika. Mõlemad ellujäänud viiakse Ivo juurde – ühe katuse alla satuvad kahe vastasleeri võitlejad. Algab psühholoogiline võitlus – neutraalne eestlane tasakaalustab kaht tulihingelist mägilast, kes üksteist esimesel või-

malusel maha laseks. Film esitab ilmekalt üht paljudest legendidest, kuidas saatuse keerdkäikude tõttu vastasleeride võitejad lähedaseks saavad. „Mandariinid” läheb sammukese edasi – kahe erineva ajaloolise ja religioosse taustaga sõdalase vahel tekib nii tugev sõprusside, et üks meestest asub vaenlast omade eest kaitsma. Film räägib võitleja aust ning keerulisest kultuuridevaheliste erinevuste psühholoogiast, sõeludes kultuuride ja religioonide rägastikust välja puhta inimlikkuse. Režissööri ees seisnud keerulise ülesande lahendamisele annab suure panuse ülimalt professionaalne näitlejatöö, eriti vanameister Lembit Ulfsaki rolli näol, ning elegantne operaatoritöö. Režissöör on lavastanud filmi piltlikult öeldes by the book – perfektselt esitletud tegelased, korralikult seotud lugu ning loogiliselt arenevad sündmused moodustavad terviku, mida võiks lausa õppefilmina kasutada.

Soomuk Pasi XA-188.

20 tonni terast s천duritele ja allohvitseridele.

Vaata kohe: www.elukutse.ee/scouts