Sõdur 6/21

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

NR 6 (122) 2021

Toetame rünnaku alla sattunud Poolat lk 4

Kaitseminister: eelarve kasvab lk 6–11

Ratnik – Vene sõdurite vorm

lk 36–41

sisukord

Sisukord

6

4 Lühiuudised 6 Intervjuu kaitseminister Kalle Laanetiga 12 Õppus Decisive Lancer sündmustejuhi pilgu läbi 16 Kaitsetahte või relvavendluse ja väljaõppe dilemma 22 Kol-ltn Toomas Tõniste Suwałkist 30 Kaitseväe aasta piltides 32 Mali hunta mängib Wagnerit Euroopa vastu 36 Ratnik Venemaa uus varustus 42 Alan Christopher Sheppard: Hüvasti või siiski mitte?

50 Lahingud Tallinna ümbruses Liivi sõjas 58 Eesti NSV-st pärit sõjamehed Afganistanis aastatel 1979-1989

Foto: Ardi Hallismaa

30

66 Uued raamatud

36

Ajakiri Sõdur on tellitav ExpressPosti tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur.

50 Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja n-ltn Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja lvo Sokka Trükitud Spin Press trükikojas Kaanefoto kpr Kermo Pastarus ISSN 1406-3379

Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel.

TELLIMISHIND: 12 KUUD 16,30 EUROT, 6 KUUD 8,15 EUROT.

SÕDUR detsember 2021 3

Uudised

Fotod: Kermo Pastarus

Eesti kaitseväelased Poolas abiks hübriidrünnaku tõrjumisel L

ublini vojevoodkonda Poolas jõudis Eesti kaitseväe sihtüksuse põhigrupp, mis hakkas toetama Poolat riigivastase hübriidrünnaku tõrjumisel ning võitluses Valgevene kaudu toimuva ebaseadusliku mig­ratsiooniga. „Meie ühine vastutus on toetada oma naabreid ja liitlasi hübriidrünnaku tõrjumisel ning anname siin olles oma parima,” ütles Eesti kontingendi ülem Poolas kolonelleitnant Mikk Pukk.

4 detsember 2021 SÕDUR

Eesti sihtüksus hakkab tegutsema Pool­a Lublini vojevoodkonnas, kus üksus teeb tihedat koostööd Poola 18. mehhaniseeritud diviisiga. Plaani kohaselt jääb üksus Poolasse kuni aasta lõpuni.

Poolasse saadetud Eesti sihtüksus koosneb 74 inimesest ja see on mehitatud reservväelaste, tegevväelaste ja tsiviilteenistujatega. Sihtüksus on moodustatud pioneerirühmast, kahest kaamerameeskonnast, luure- ja vaatlusmeeskonnast ning toetuselemendist.

Uudised Lõppes lisaõppe­kogunemine Okas 21 25. novembril lõppes lisaõppekogunemine Okas 21. Peale lahinguvalmiduse saavutamise ja piiritõkke rajamise tegelesid üksused operatsiooniala vaatlusega ning harjutasid rasketehnika kasutamist kaitseväe keskpolügoonil.

Lõuna-Eestis tegutsenud üksused aitasid kaasa kaitseliidu lasketiiru ehitusel.

1. jalaväebrigaadi ülema kolonel Andrus Merilo sõnul oli õppus muljet avaldav mitmes mõttes: nii reservväelaste kohalejõudmise kui lahinguvalmiduse saavutamise kiiruse tõttu. Samuti täideti ka reaalne ülesanne Eesti riigi kriitiliste piirilõikude rajamisega.

2. jalaväebrigaadi ülema kolonel Tarmo Metsa sõnul oli brigaadi sees õppusele kaasatus märkimisväärselt suurem kui väljakutsutud reservüksuste puhul. Lisaks olid õppusega seotud brigaadi staap tervikuna, tagalapataljon, staabi- ja sidekompanii ning ajateenijad.

Aasta allohvitser staabiveebel Ivo Petjärv (vasakult), kindralleitnant Martin Herem, leitnant Siim Vahkel ja aasta ohvitser major Viljar Niinepuu Foto: Ardi Hallismaa

Kaitseväe aastapäeval tunnustati aasta ohvitseri ja allohvitseri 16. novembril anti kaitseväe 103. aastapäevale pühendatud pidulikul tänuüritusel üle ka aasta ohvitseri ja allohvitseri tunnustused.

Aasta ohvitseriks valiti kaitseväe akadeemia õppekorpuse ülem major Viljar Niinepuu ning aasta allohvitseriks Scoutspataljoni vee-

bel staabiveebel Ivo Petjärv. „Major Viljar Niinepuu ja staabiveebel Ivo Petjärv on eeskujuks kõikidele kaitseväelastele, tõestades, et kõik raskused teel on võimalik ületada nutikuse ja motivatsiooniga,” ütles kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem.

Belgia õhuväelased asusid Ämarist valvama Balti riikide õhuruumi 1. detsembril toimus Ämari lennubaasis pidulik õhu­ turbe­missiooni vahetustseremoonia, kus Eestist Balti riikide õhuruumi valvanud Itaalia õhuväelased andsid valvekorra üle Belgia õhuväelastele, kes hakkavad õhuturvet tegema hävitajatega F-16. Ämaris baseeruma hakkav lennusalk kuulub Belgia õhuväe 10. tak-

tikalise lennuüksuse koosseisu, mille kodubaas asub Kleine Brogelis Flandrias. Ämarisse saabunud hävitajad on lennubaasis valves terve ööpäeva, sooritavad vajaduse korral tuvastuslende ja teevad regulaarselt treeninglende. Belgia on varem Ämaris õhuturbemissioonil osalenud kahel korral: 2016. ja 2017. aastal.

NATO küberkaitse­õppusel osales 40 riiki Maailma üks suurimaid küberkaitseõppusi Cyber Coalition toimus 29. novembrist kuni 3. detsembrini Tallinnas juba 14. korda. Õppuse juhiks oli kaptenleitnant Graeme Rook Ühendkuningriigist.

Osalejad 40 riigist mängisid läbi erinevaid stsenaariume eesmärgiga parandada koostööd küberruumis, suurendada alliansi operatsioonilist võimet ja aidata kaasa NATO küberruumi ümberkujundamisele. Õppusel osales kokku ligi tuhat inimest.

Eesti poolelt näitas see õppus ka süvendatud koostööd kaitseväe küberväejuhatuse küber- ja infooperatsioonide keskuse ning kaitseliidu küberkaitseüksuse vahel.

SÕDUR detsember 2021 5

Fookus

Kaitseminister Kalle Laanet:

Riigikaitse võtmeks on meie inimesed Autor: Heiki Suurkask Sõduri peatoimetaja

A

astat kokku võtvas intervjuus tunnistab kaitseminister Kalle Laanet, et selleks, et me saaks arendada riigikaitset muutuvas maailmas, on vaja lisaraha. 2022. aastal kasvab Eesti kaitse-eelarve ligi 750 miljoni euroni.

Kas aastal 2021 võime öelda, et Eesti julgeoleku jaoks on tekkinud uus probleem nimega Valgevene?

Jah. Ma julgen arvata, et mitte ainult Eesti jaoks, see on pigem kogu meie regiooni ja ka Euroopa jaoks, seega kindlasti tunduvalt laiem kui ainult Eesti probleem.

Ennekõike oleme pidanud tugevdama oma piire. Mida see veel tähendab Eesti jaoks?

Eesti jaoks tähendab see seda, et ohud on reaalselt muutunud. Kui me vaatame konventsionaalset sõjalist ohtu, siis praegu seda ei ole, aga kõik muud ohud, nt hübriidohud on täiesti igapäevaseks muutunud.

Valgevene eesmärk oli ju eelkõige Leedu riigisisest rahu rikkuda, pingeid tekitada ja saata sõnum liitlastele, et näha, kui ühtsed nad on. Järgmine samm oli tõesti suunatud Poola vastu, kes ei toetanud piisavalt Aljaksandr Lu-

6 detsember 2021 SÕDUR

kašenka režiimi. Nagu viimaste kuude sündmused on näidanud, siis suudab Valgevene üpris palju oma tegevusega mõjutada ka naaberriikide elu.

Mida me võime välja lugeda Venemaa käitumisest selles n-ö Valgevene-Euroopa konfliktis?

Minul on väga selge arusaam, et Venemaa, eeskätt president Vladimir Putini isikus, on otseselt kõige selle taga.

Kui me vaatame, milliseid käike on Lukašenka ette võtnud – kasutanud migrante hübriidrelvana –, siis president Putin kasutas sedasama juba 2015. aastal nii Soome kui Norra vastu.

Minu arvamus on, et Putin andis Mustal merel oma laeval olles mõtte ka Lukašenkale edasi, kuidas oleks võimalik naaberriike mõjutada ja samamoodi Euroopa Liidu ja NATO ühtsust proovile panna.

Kas NATO ühtsus on sellest kannatanud?

Tavaliselt kriisid liidavad, mitte ei lahuta, ja seekord on samamoodi toimunud ka NATOs. Valgevene esilekutsutud kriis on tegelikult NATO liikmesriike ja liitlasi omavahel liitnud.

Praegu on meil käsil NATO strateegilise kontseptsiooni arutelu aastani 2030 ja sealsed sündmused on pigem andnud sellele arutelule lisahoogu. Muidu oleks seal olnud väga

Kriisid liidavad, mitte ei lahuta, ja seekord on samamoodi toimunud ka NATOs. Valgevene esilekutsutud kriis on tegelikult NATO liikmesriike ja liitlasi omavahel liitnud.

Fookus Fofod: Ardi Hallismaa

palju eriarvamusi detailides. Kuid kõik saavad aru, et kollektiivkaitse ja 360 kraadi kaitse ongi ääretult oluline.

Kas kaitseministeeriumi valitsemisala jõuline poliitika COVID-i teemadel, sh vaktsineerimiseks kohustamine, on ennast õigustanud?

Ma pean täpsustama, et me ei kohusta vaktsineerima, sest vaktsineerimine on Eestis vabatahtlik. Küsimus on väga

lihtne, kas inimesed saavad töötada kõikidel ametikohtadel ilma vaktsineerimata või mitte? Kaitseväes ja kaitseministeeriumis tehtud riskianalüüs on näidanud, et peaaegu 100 protsenti ametikohtadest vajab töötajate vaktsineerimist, ja nagu näha, siis on selline poliitika toonud meile ka edu.

Näiteks Okas 2021, kus kohal oli üle 1000 reservisti ja tegevväelase või kaitseliitlase. Siin aitasid meid eelkõige hoolsusmeetmed, kuna õppusele

olid kutsutud ka need, kes olid vaktsineerimata. Kogu õppuse kaheksa päeva jooksul osutus vaid kahel inimesel COVID-test positiivseks.

Kui võrrelda kevadega, siis oli kaitseväes tollal u paarsada koroonahaiget ja isolatsioonis üle 1000. Nüüd on need arvud täiesti muutunud, sest esiteks on koroonasse nakatunuid vähe ja ka isolatsioonis on palju vähem inimesi. See annab võimaluse korraldada kogunemisi ning väljaõpet.

SÕDUR detsember 2021 7

Fookus

Nagu näitas ka Okas 2021, kus me saavutasime lisaõppekogunemisega planeeritud eesmärgid, meil ei ole muud varianti. Kogemus on näidanud, et vaktsineerimine on tõhus vahend selleks, et me saame nii riiki kui organisatsiooni avatuna hoida.

Lõppeval aastal olime sunnitud kaitse-eelarvet kärpima. Järgmisel aastal aga on lubatud kaitse-eelarve suurendamist. Kuidas see asi meil nüüd niimoodi välja tuleb?

Ma pean seda küsimust täpsustama, et kaitse-eelarvet ei kärbitud, vaid kaitse-eelarve sees kärbiti tegevuskulusid.

Need on kaks täiesti erinevat asja, kuigi avalikkuses on püütud neid segi ajada. Kaitse-eelarve maht jäi samaks, vähendati vaid tegevuskulusid, et teha rohkem investeeringuid.

Loomulikult mõjutas see omakorda kõiki tegevusi. Tuli üle vaadata, kust kohast on võimalik kokku hoida, selleks et investeerida rohkem. Oli loomulikult nii positiivseid kui ka negatiivseid mõjusid. Me teame, et meedias on olnud väga pikki arutelusid kaitseväe orkestri ja kaplanite üle. Samas peame muudatusi tegema, sest midagi jäävat siin ei ole.

8 detsember 2021 SÕDUR

kohanema ühiskonna muutustega ja kõige ümberringi toimuvaga.

Kuna maailmas on kõik muutuv, siis muutub samamoodi ka 10-aastane riigikaitse arengukava ja me peame sellega arvestama.

Nüüd, kui me vaatame tulevikku, siis järgmisel aastal on ajalooliselt kõige suurem riigikaitse eelarve kasv – 104 miljonit eurot on juurde tulnud. Kui selle aasta eelarve oli 645 miljonit, siis järgmisel aastal on see laias laastus 750 miljonit eurot. See tähendab, et poliitikud ja ühiskond on aru saanud, kui oluline on riigikaitse. Midagi ei tule iseenesest ja selleks, et me saaksime arendada riigikaitset muutuvas maailmas, on vaja lisaraha.

Kas tegevuskulude konsolideerimine jätkub edasi?

Nagu ma ütlesin, siis kõik muutub, ka ühiskond. See tähendab, et organisatsioonid peavad täpselt samamoodi

Riigikaitse arengukavaga 2030 käis teie eelkäija juba ka eelmise presidendi juures, aga siis tulid uued olud. Kuidas riigikaitse arengukava nüüd edasi liigub?

Ministeerium on riigikaitse arengukava mingis mõttes lukku pannud ehk teisisõnu, need tegevused, mis me praeguses ajahetkes 10 aasta peale planeerinud oleme, on kokku lepitud. Me oleme vabariigi valitsuse julgeolekukomisjonis need kõik kokku leppinud ja üle vaadanud. Mõned asjad on vaja veel korrastada ja seejärel vastu võtta.

Riigikaitse arengukava kohta võib öelda, et see on elav dokument. Ei saa olla, et me võtame selle piltlikult öeldes täna vastu ja siis vahepeal ei tee selles mingeid muudatusi kuni 2031. aastani. Kuna maailmas on kõik muutuv, siis muutub samamoodi ka 10-aastane riigikaitse arengukava ja me peame sellega arvestama.

Kas 10 aastat on küllalt pikk periood, et riigikaitse arengut edasi näha?

Ma usun küll, et 10 aastast piisab.

Nagu me teame, siis riigikaitses toimu-

Fookus vad muutused võtavad hästi palju aega.

Kui me võtame ette ühe võime arendamise, siis ei kulu selleks kuid, vaid aastaid.

Tooks näiteks rannakaitserakettide soetamise. Selle hanke korraldamisele kulub vähemalt aasta. Järgmiseks tuleb hange ellu viia. Saabuvate rannakaitserakettide võimearendus ei koosne ainult rakettidest, vaid selle alla kuuluvad ka inimesed, infrastruktuur ja nii edasi. Selle kõige saavutamine võtab lihtsustatult aega kolm kuni neli aastat.

Kui me muudes eluvaldkondades täheldame, et kõik võiks toimuda tunduvalt kiiremini, siis kaitsevaldkonnas see nii ei ole. Paljudel puhkudel valitseb nii ühiskonnas kui ka poliitikute seas arusaamatus, miks see nii kaua aega võtab ja see nõuab meilt ka väga tõsist selgitust.

Me mäletame, kuidas eelmine koalitsioon vaidles keskmaa-õhutõrje üle, ja arvati, et kolme kuuga saab selle võime soetamiseks hanke teha. Tegelikult need asjad ei ole niimoodi võimalikud.

10-aastane vaade on hästi oluline, et me teaksime, kuhu poole me liigume.

Siis on võimalik tegevusi rahulikult planeerida ja ka hankeid korraldada.

Kui sa teed seda plaani järgi, siis saab

Oleme kolme Balti riigi vahel kokku leppinud, et aastal 2031 arendame välja mitmikraketisüsteemi. võimalikult palju pakkujaid laua taha tuua ja hanked võivad olla mitte sadades tuhandetes, aga lausa kümnetes miljonites odavamad.

Keskmaa-õhutõrjet juba mainisite. Kas ma võin järeldada, et praeguse seisuga ei ole reaalne sellist asja välja arendada?

Mina näen, et kõik võimalused on olemas, et me selle võime arendamisega koos Ameerika Ühendriikidega alustame juba lähiaastatel. Meil on selleks mitmeid võimalusi kokku lepitud.

Oleme kolme Balti riigi vahel kokku leppinud, et aastal 2031 arendame välja mitmikraketisüsteemi. Aga juhul, kui näiteks mitmikraketisüsteemi arendamiseks saame Ameerika Ühendriikide toetuse, siis saame keskmaa-õhutõrjet

juba ise arendama hakata. Ja ka vastupidi. Meie eesmärk on kindlasti kahte olulist võimet arendada lähima 10 aasta jooksul. Praegu ei oska veel öelda, millises järjekorras, aga need on kindlasti meie eesmärgid.

Politsei- ja piirivalveameti (PPA) ja kaitseväe laevastikud pannakse lähimal ajal kokku. Kas see tähendab ka laevastiku uuendamist?

Absoluutselt. 50 protsenti PPA suurtest laevadest amortiseeruvad lähima viie aasta jooksul ja mereväe laevad amortiseeruvad kahjuks 100 protsenti järgmise 10 aasta jooksul. See tähendab, et selle võime tagamine vajab uudset lähenemist. Me peame vaatama, kuidas väga mõistlikult, optimeeritult ja efektiivselt uusi laevu ehitada lasta, sest turult ei ole neid võimalik osta.

Tegelikult on nende kahe laevastiku ühendamisest räägitud ligi 30 aastat.

Mina olen isiklikult sellest rääkinud näiteks 2006. aastal, kui olin siseministri ametikohal. Tollal oli põhiline õiguslik argument, et Schengeni ruumi kontrolli ei saa kaitseväelastest mereväelased teha.

Praegu ollakse seisukohal, et see siiski on võimalik ja seetõttu võib mere-

SÕDUR detsember 2021 9

Fookus

vägi nii kaitsta kui valvata piiri. Sinna juurde kuuluks ka avamerel merereostusele reageerimine ja kindlasti samamoodi merepääste.

Tekib küsimus, kuidas siis merevägi jõuaks tegeleda oma põhiülesannetega?

Majandus- ja territoriaalvetes on 10 protsenti kogu merepäästest, seevastu 90 protsenti merepäästest on ranniku äärses madalas vees, millele peab reageerima madalapõhjaliste laevadega.

See kõik jääb endiselt PPA ülesandeks.

Selle otsuse teine oluline külg on, et seire ehk informatsiooni kogumine merel toimuvast laekub ühte kohta.

Radari- ja merel kogutud informatsioon laekub mereoperatsioonide keskusesse. See annab meile võimaluse anda NATO-le paremat informatsiooni tuvastatud merepildi abil. Juhul, kui nad meile appi peavad saabuma, võivad nad kindlad olla, et vastane neid ei ohusta.

Kolmas külg on loomulikult see, et selle otsusega viiakse kaks juhtimispunkti – mereoperatsioonide keskus ja merevalvekeskus – ühisele pinnale.

Seda on vaja sujuvaks koostööks ja et informatsiooni- või juhtimisahelas ei

10 detsember 2021 SÕDUR

90 protsenti merepäästest on ranniku äärses madalas vees, millele peab reageerima madalapõhjaliste laevadega.

See kõik jääb endiselt PPA ülesandeks. kukuks midagi kahe juhtimispunkti vahele. Võib-olla tulevikus peakski need olema ühendatud, aga parem, kui edeneme siiski sammhaaval.

Kuidas õhuvägi edasi areneb?

Õhuvägi areneb eelkõige just nimelt seiresüsteemide moderniseerimise kaudu, kuigi sellest teemast on avalikult väga keeruline rääkida.

Selle lause ma julgen küll välja öelda, et me otsime lahendusi, kuidas saaksime uute tehnoloogiatega paremini, kiiremini ja efektiivsemalt

informatsiooni koguda, et meil oleks teada, mis plaanid või tegevused on kavas meie vastasel. Sealt saan minna tõesti meie eelhoiatussüsteemi juurde, mis on meiesuguse riigi jaoks ääretult oluline.

Me teame ju, et meie riigis on reserv­ armee, ja selleks, et see oleks lahinguvalmiduses, on vaja mõningast ajalist puhvrit. Teisisõnu on võtmetähtsusega info ettevalitsevatest ohtudest ehk eelhoiatus. See puudutab selgelt ka õhuväge ja õhuväe võimet.

Eesti põhiline sõjaline jõud on endiselt maavägi. Kas soomusvõimet arendatakse edasi?

Soomusvõimet arendatakse edasi. Kohe saab rääkida ratassõidukitest, mida siis tõesti 25 miljoni eest soetatakse, lisaks 15 miljoni eest liikursuurtükke. Ehitame ümber ka Scoutspataljoni toetussoomukeid 15 miljoni eest.

Nii et soomusvõime arendamine ning esimese ja teise brigaadi soomusvõime tugevdamine on järgnevate aastate prioriteet. Loomulikult peaks see andma meie võitlejatele motivatsiooni juurde, julgust lahingusse minna,

Fookus sest kaitse, soomuskaitse on ääretult oluline.

Mis sõnumi me võiks kaitseliidule edastada?

Mina saan öelda väga üheselt, et kaitseliit on laiapindse riigikaitse üks kõige olulisimaid tugisambaid. Ma olen väga palju mõelnud selle üle, kuidas kaitseväe, reservväe ja kaitseliidu vahel sidusust tõsta.

Detsember on kindlasti see kuu, kus ma plaanin kaitseväe juhtkonna, ministeeriumi juhtkonna ja kaitseliidu ülemaga seda teemat arutada, et oleks rohkem ühist arusaama ja koostöövõimet. Ma ei taha öelda, et seda koostöövõimet on vähe, aga seda saab olla veelgi rohkem.

Milliseid proovikive tuleb ületada järgmisel aastal?

Eelkõige on need seotud julgeolekupildiga meid ümbritsevas maailmas.

Kindlasti on üpris uudne, et oleme läinud sel aastal appi Leedule niipea, kui migratsiooni- või hübriidrünnak algas. Samal põhjusel oleme läinud appi ka Poolale. Kaitseväe seisukohast

Eesti jaoks on ikkagi võtmeküsimuseks inimesed.

Inimesed, kes tahaksid panustada riigikaitsesse, saaksid aru riigikaitse olemusest. on need täiesti uued sammud, aga liitlassuhete poolest väga olulised.

Mina näen meie liitlassuhteid väga selgelt ühe olulise Eesti riigikaitse sambana, lisaks meie kaitseväele ja laiapindsele riigikaitsele tervikuna, mille üks osa on ka kaitseliit. Meil on vaja rohkem sidustada kogu meie kaitsevõimet.

Minul on oma 11 kuu järel ametis ikka veel tunne, et meil on natukene sellist nn „silotornide hoiakut“. Me peaksime ka kaitseministeeriumi valdkonna sees nägema asju laiemalt, näi-

teks suurema julgeoleku tagamiseks koostöös siseministeeriumiga. Ütleme niimoodi ajaloovaates, et me oleme kahe ministeeriumi vahel asuva kaitsekraavi täielikult kinni ajanud ja vaatame tervikuna, kuidas me suudame Eesti julgeolekut paremini tugevdada.

Eesti jaoks on ikkagi võtmeküsimuseks inimesed. Inimesed, kes tahaksid panustada riigikaitsesse, saaksid aru riigikaitse olemusest. Kuna meie kaitsevõime on rajatud reservarmeele, siis see tähendab ka seda, et tavaline inimene peab aru saama, milles on meie riigi kaitsmise võti. Selleks, et ta vajaduse korral piltlikult öeldes heidaks adra nurka ja tuleks võtaks relva kätte, et riiki kaitsta.

Hea näide on äsja Iraagist tagasi tulnud üksus, kus meie liitlased ei teinud mingit vahet, kas tegemist on vabatahtlike kaitseliitlaste või tegevväelastega. Sest nad kõik olid asjatundlikud.

See on kõige parem hinnang meie vabatahtlikkusele, et nad on valmis professionaalselt reageerima. Oluline osa meie julgeoleku tagamisel on ikkagi meie inimestel, neid me peame hoidma ja motiveerima.

SÕDUR detsember 2021 11

Maakaitse

Õppus ilma vigadeta on O

ktoobri algul toimus teist aastat staabiõppus Deci­ sive Lancer (DL21). Nagu ka eelmine aasta, olid tegevustesse haaratud kaitseväe ja maakaitseringkondade staabid, kaitseliidu malevate esindajad ning ka siseministeeriumi ja nende ametite esindajad.

Seekordsel õppusel asus rõhuasetus sõjapäevale eelneval nädalal. See tähendab, et raskuskese oli sõjaks ettevalmistustel ja samal ajal politsei ning päästeametnike toetamisel riigis korra tagamisel.

Osalesin õppuse kontrollstaabis (EXCON) ühe sündmusejuhina (MEL/MIL manager) ja samuti teist korda, mis andis mingis mõttes võrdluse võimaluse. Peamised väljaõpetatavad olid maakaitseringkondade

12 detsember 2021 SÕDUR

DECIS IV

Autor: Rene Toomse, PhD major, kaitseliidu peastaabi väljaõppeosakond

E

N CE R LA

Seni oleme tegelikult haaranud vaid kitsast sektorit, mis ilma toetavate plaanide ja tegevusteta paraku kaua kesta ei saaks.

Stsenaarium: olukorra pingestumine naaberriigiga

2021 staabid ja näha oli, et eelmise aasta kogemus aitas neil kiiremini oma rutiinne tegevus paika saada.

Selles artiklis ei keskendu ma siiski staapide edule või puudustele, vaid tahaks esile tuua mõttekohti valdkondades, mis kriisi ja sõja korral ületavad kaitseväe ning kaitseliidu tänapäeva pädevusi. Need on teemad, millele ei taheta väga mõelda, kuid mis kriisis ja sõjas suure tõenäosusega „hammustama” hakkavad.

Stsenaarium näeb ette olukorra pingestumist naaberriigi Muriniusega.

Toimub vägede koondumine piirile, kõik märgid viitavad peatse sõja puhkemisele. Eesti on mobiliseerinud reservväe – mõlemad brigaadid on mehitatud ja suuremas osas positsioonidel kagu suunal, kust eeldatakse vastase põhipingutuse sööstu.

Kaitseliit on ettenähtud koosseisus maakaitse ülesannetes maakaitseringkondade juhtimise all. Plaanid on tehtud ja käsud on antud – toimuvad ettevalmistused. Vastase diversandid ja eriüksuslased, kes kiivalt oma kuuluvust varjavad, korraldavad rahutusi, kuritegusid, plahvatusi ja erinevaid nurjeakte mässumeelsete

Maakaitse

raisatud aeg kohalike kaasabil. Samal ajal saabub lennuväljade ja sadamate kaudu brittide 20. soomusbrigaad.

Merel peremehetseb Muriniuse laevastik, siiski veel rahvusvahelistes vetes, kuid see on suutnud takistada kaubaaluste liiklust ja riigi varud kahanevad kiiresti. Õhuruumis Eesti piiride lähedal patrullivad luure- ja sõjalennukid. Kaugmaa-õhutõrje on nihutatud piiri äärde ja katab kogu Eesti oma surmava vihmavarjuga, olles valmis laskma alla iga meile sõbraliku lennuvahendi sõja puhkemisel. Sissetungini on jäänud vaid mõned päevad.

Linnades toimuvad ründed elektri­ varustuse, sooja- ja veesüsteemide vastu. Rüüstatakse poode, tanklad põlevad. Inimesed, kellel võimalik, liiguvad linnadest maale, kus saab paremini toime tulla. Valitsus algatab idapoolsete alade evakuatsiooni.

Põhimaanteedel liiguvad ühes suunas inimesed sõjaohu eest ja neile vastupidises suunas kaitseväe ja kait-

seliidu üksused. Tekib ummikuid ja rüselusi, kannatanuid ja õnnetustes hukkunuid. Sadamad ja lennujaamad on ummistanud inimesed, kes püüavad riigist lahkuda. Nende hulgas ka paljud noored mehed, kes seaduse kohaselt peavad olema valmis kutse peale riiki kaitsma. Politsei ja päästjate võimete piir on ületatud, inimesed on puhkamata, jõud on otsakorral. Järjest enam on tarvis appi kaitseliitlasi, kuid ka neil on ülesanded valmistuda eelolevaks sõjaks. Kõigist ja kõigest on puudus.

Ka juba mobiliseeritute elu ei ole lihtne. Piirialadel asuvad mehed ja naised on väljas juba teist nädalat. Kõike napib. Tekib düsenteeriakoldeid, mis viivad rühmade kaupa maakaitseüksusi rivist välja. Omad varud on lõppemas ja püüdes sundkoormiste korras tehnikat ja materjali hankida põrkab tihti kohalike pahameelele.

Rahvas on samuti puuduses ja hirmul, ning lootus, et olukord paraneb,

on kustumas. Tekib kokkupõrkeid ja rahutusi ka üldsegi mitte Muriniuse diversantide ässitatud rahva ja kaitseliitlaste vahel. Iga päev mobilisatsiooni maksab u 3 miljonit eurot otseste kuludena tagasihoidlikus arvestuses.

Tegelikku kulu ei tea veel keegi.

Pinge eskaleerub. Õnnetul (või siis plaanitul) kombel põrkuvad Saaremaast läänes mere kohal õhus kaks hävitajat: Muriniuse SU-27 ja liitlaste õhuturbe Eurofighter. Mõlemad lennukid on sunnitud tegema hädamaandumise Saaremaal. Liitlaste lennuk kukub Karala lähedale tükkideks; piloodil õnnestub katapulteeruda.

Su-27 teeb hädamaandumise Kuressaare lennuväljal. Saaremaa maleva vaprad võitlejad võtavad piloodid kinni ja viivad nad oma staabimajja relvaruumi luku taha. Lennuk lohistatakse lennuvälja angaari.

Tallinnas teeb Muriniuse saatkond ultimatiivse noodi valitsusele: „Otsekohe tuleb vabastada piloodid ja

SÕDUR detsember 2021 13

Maakaitse

Staabikoostöö vajab ka harjutamist. Õppus Decisive Lancer 2021

lennuk. Tunni aja pärast saabub Roomassaare sadamasse Muriniuse lipu all kaubalaev Viktor Kingissepp ja piloodid ning lennuk tuleb toimetada selle pardale. Kui nõudmist ei täideta, siis loeb Murinius seda sõjaliseks rünnakuks tema vastu ja võtab õiguse kasutada kõiki vahendeid oma inimeste ja vara vabastamiseks.”

Alla kolme tunni kaugusel edelas on seilamiseks valmis dessantalused motoriseeritud pataljoniga, neid on valmis toetama Hiiumaast loodes õppusi korraldav Baltimere laevastiku grupp. Tekkimas on olukord, mida ajaloos saaks meenutada samaväärselt kui ütlust: „Nii nad tapsidki meie Ferdinandi.”

Mõned olulisimad korraldamist ja harjutamist vajavad valdkonnad

Poliitilise tasandi otsused. Siseministeeriumi esindajad püüdsid küll üht ja teist võimalikku kõrgemat otsust kuvada, kuid sellest tegelikult ei piisa. Õppusel, mis hõlmab vähemalt kahte ministeeriumi, peaks olema esindatud riigikantselei esindaja. Keegi kõrgemalt tasandilt, kellel on vastused või otsused olukordade kohta, mille lahenda-

14 detsember 2021 SÕDUR

mine ei ole üksikute ministeeriumite pädevuses.

Tegelikult peaks riigikantselei sellist õppust juhtima, et koguda kitsaskohti ja õpikogemusi adekvaatseteks otsusteks päriselt juhtuda võivates olukordades. Tuues eelmise peatüki ultimaatumi näite, on sellele vastamine ja edasise tegevuse korraldamine ilmselgelt valitsuse tase ja vastutus.

Regulatsioonid vabatahtlike ja noorte kaasamiseks. Õppusel mängisime olukordi, kus oma osa soovisid anda ka välisvõitlejad Rootsist, Soomest ja Gruusiast. Osad saabusid relvadega, osad ilma. Neid on keeruline rakendada, kuna puudub vastav õigusruum.

Sama probleem on ka oma inimeste abipakkumisega, kes ei ole veel mobiliseeritud või ei kuulu üldse mobilisatsiooni alla, kuid tahavad aidata.

Rasketel aegadel on selliseid inimesi vaja ja meil peaks olema selge plaan, kuidas nendega ümber käia. Sõja puhkemise korral on iga abi teretulnud.

Meenutagem, et vabadussõja päevil oli meil toeks ligi 4500 vabatahtlikku välisvõitlejat Soomest, Taanist ja Rootsist. See oli terve brigaadi jagu võitlejaid.

Fotod: Ardi Hallismaa

Mida teha alla 18-aastaste ja ajateenistust veel läbimata noorte liitumissooviga? Vabadussõja algul olid sõjaedu pöördepunktis just koolipoisid. Kui me neid lahingutesse saata ei tohi, siis kus ja kuidas saame neid veel rakendada?

Suur küsimus: kui ratsionaalne on tegelikult sõjalise väljaõppe andmise keeld noorliikmetele (alla 18-aastased) kaitseliidu seaduses? Seda ei keela ükski rahvusvaheline konventsioon ega kokkulepe, vaid oleme selle ise n-ö üledeklareerinud. Neil on huvi ja kui me neile tegevust ei paku, siis leiavad nad muud huvid. Aeg on neid seisukohti tõsiselt revideerida.

Sõjapõgenike liikumine, nende toitmine ja majutamine. Ettevaatlikumad inimesed liiguvad võimalike lahingute aladelt eemale juba varem, kuid enamik tõenäoliselt pigem alles siis, kui plahvatused käivad. Kuidas ja kuhu nad liiguvad? Kuidas jagada põhimaanteid eemale liikuvate inimeste ja lahingutesse liikuvate võitlejate vahel? Kes korraldab sõjapõgenike vastuvõtmise ohutumatel aladel, kes hoolitseb joogivee, söögi, sooja ning arstiabi eest ja tagab korra?

Kes ja kuidas kaitseb neid võimalike rünnete eest, mida võivad korraldada

Maakaitse vastase eriteenistused meie ülekoormamiseks ja paanika külvamiseks?

Kellel on siin selge vastutus? Kindlasti tuleks sellisesse õppusesse kaasata ka nende piirkondade omavalitsused, kelle aladele on plaan inimesi paigutada, sest ka nemad peavad sellega arvestama oma kriisiplaanides. Rahvas on kõige olulisem vara – pole rahvast, pole ka riiki. See peab olema meeles igal sõjamehel, politseinikul, ametnikul, riigimehel ja kodanikul. Meie kõrgeim eesmärk on kaitsta alati rahvast, mitte tükki maad.

Kannatanute kohtlemine. Kuhu ja kuidas me nad viime? See on ebamugav teema, kuid sõja korral üks valusaim.

See paneb proovile tervete üksuste vaimu ja sidususe ehk kogu võitlusvõime.

Keegi ei võitle ennastsalgavalt ja vapralt, kui sisimas tead, et haavata saamise korral ei ole adekvaatset plaani, kuidas sind elus hoida.

Me kõik teame kuldse tunni reeglist, kuid me ei plaani ega harjuta, kuidas see toimib. Kergemate haavatutega saame tõepoolest oma jõududega hakkama, kuid mis saab raskemate haavatutega? Meid saavad aidata vaid tsiviilhaiglad, mis on lahingute alalt eemal. Millise transpordiga me haavatud sinna saame? Kiirabi ei tule sõjatsooni, sellele plaani rajada ei saa.

Kui me suudame ka oma kiirabi käivitada, siis kas plaanitud haiglates on piisavalt varusid ja personali, et haavatud sõjameestega tegeleda? Käimasolev pandeemia paneb kogu riigi haiglasüsteemi pingelisse olukorda ligi 500 Covid-19 patsiendiga. Kuidas tuleks ainuüksi Läänemaa haigla toime näiteks 200 raske lahingukannatanuga? Seda veel olukorras, kus Haapsalu linna on võibolla paigutatud veel 3000 sõjapõgenikku Ida-Virumaalt, kellel on samuti muresid tervisega?

genikele ja lahingus kannatada saanud võitlejatele. Vanemaealised mehed saavad korda tagada, aidata päästeoperatsioonidel jne.

Samuti saaks kaitseliit vastu võtta ja kasutada vabatahtlikke kiiremas korras, kui seadust vastavalt muuta. Võibolla just kaitseliit saaks korraldada ka lahingukiirabi maakondade vahel kannatanute kiireks toimetamiseks haiglatesse? Mõttekohti ja lahendusi pakub värskelt ilmunud „Maakaitse käsiraamat” (saadaval KL e-poes ja ka ILIASe õppekeskkonnas).

DL21 ajal küll püüti mängida ka kaitseliidu ülema juhtimispunkti, kuid seda on keeruline teha ilma selgete ülesanneteta. Siin on tarvis veel tõsist analüüsi, milliseid kitsaskohti ja kuidas

saaks kaitseliit lahendada kriisi- ja sõjaajal just toetavates valdkondades, et tagada elanike turvalisus ja tugevdada nende vaimu, ning samas toetada ka võitlejaid nii palju kui võimalik. Loodetavasti järgmise suure õppuse ajaks on meie haare laienenud ja ka osalejate ring kasvanud, et ühiselt õppida kriisi ja sõjaga toimetulekuks laiapindselt ja päriselt. Suur osa on siin adekvaatse riigikaitse strateegia kujundamisel ning ka vastavalt seadusandluse korrastamisel.

Tööd on veel palju ära teha. Siinjuures saan vaid nõustuda 25 aastat tagasi Taani koloneli öeldud ütlusega ESTPLA 3 harjutuse kohta: „Õppus ilma vigadeta on raisatud aeg. Mul on hea meel, et me selle õppusega aega ei raisanud.”

Kaitseliidu roll sõjaajal kitsaskohtade leevendamisel

Kaitseliit annab oma suurema osa võitlejaid kaitseväe juhitavasse maakaitsesse, kuid ükski seadus ei kaota kaitseliitu sõjaajal ega võta ära kästud ülesandeid.

Koos eriorganisatsioonidega (Naiskodukaitse, Noored Kotkad ja Kodutütred) jääb kaitseliidu juhtida veel vähemalt 15 000 inimest üle riigi. Osad neist on relvadega, osad ilma. Paljud neist saavad appi minna oma sõjapõ-

SÕDUR detsember 2021 15

Kaitsetahe

Järgneva jutu eesmärk ei ole propageerida elukutselist armeed.

Ajateenistusel põhinev reservarmee ning vabatahtlikkusel põhinev kaitseliit on minu hinnangul Eestile ainuvõimalik territooriumi, õhuruumi ja territoriaalmere kaitse viis, mis tagab järjepideva ning realistliku pealekasvu kodanike valmisolekuks ja kaitsetahte tugevdamiseks - relvavendluseks kogu eluks.

Autor: Riivo Piirson kolonelleitnant, kaitseväe akadeemia rakendusuuringute osakond

S

elle kirjatüki mustand on mul sahtlis olnud juba alates aastast 2018 ja kirjutamise mõtted tekkisid 2007. a, pronksiöö järel. Nüüd olen lisanud sellele mõningaid tänapäevaseid elemente ning tundub, et aeg on avaldamiseks küps.

Ma olen endale püüdnud selgitada, kuidas „kaitsetahe” kujuneb ja mismoodi selleni jõutakse armees, aga miks mitte ka ühiskonnas tervikuna.

Kohe alguses märgin, et minu selgitus on vaid üks paljudest võimalikest selgitustest ning ei pruugi paljudele meeldida.

Sellepärast võttis ka artikli kirjutamine kaua aega, enne kui otsustasin selle avaldada. Varem ei olnud see võimalik ja ma ei olnud piisavalt vana (küps) selleks. Teisest küljest on järgnev elementaarsete sõjapidamise põhimõtete meeldetuletus, mis kogenematutel kipuvad ununema või pole neile üldse teadagi.

Samuti ei tohi meelest lasta, et meie vastas on väga hästi ettevalmistatud professionaalne ja kõrgtehnoloogiline vastane, kelle löömine ei ole käkitegu.

Pealegi ei pretendeeri minu kirjutatu

16 detsember 2021 SÕDUR

Kaitsetahte

või relvavendluse ja järjekordsele „teaduslikule” selgitusele kaitsetahtest.

Tihti kuuleme meedia vahendusel ja juhtide antud intervjuudes või peetud kõnedes väljendit „meie kodanike kaitsetahe on suur...” ja näeme selle tõestuseks esitatud küsitluste protsente või kuidas seda võrreldakse soomlaste omaga. Hiljaaegu viitasid Vikerraadio usutluses brigaadikindral Riho Ühtegi ja kolonel Peeter Tali (eetris 22. juulil 2021) ühele väga ammusele

sõjapidamise printsiibile Vana-Hiina ajastust, et „parim lahing on see, mis pidamata jäi … hea sõdija on see, kes sunnib teise armee ilma lahinguta alla andma”, ning tundsid muret kaitsetahte vähenemise üle Eestis.

Samas jääb mulle alati mulje, et „kaitsetahte” väljendit kasutanu jätab midagi ütlemata või jääb mõttekäik poolikuks, ning see tekitab minus tunde, justkui tegu on järjekordsete loosungitega. Lisatõuke artikli aval-

Kaitsetahe

väljaõppe dilemma damiseks andis ERR-i ajakirjaniku Toomas Sildami intervjuu kindralleitnant Martin Heremiga (rahvusringhäälingu veebiportaalis 9. septembril 2021), mis oli oma toonilt väga ründav ja kohati üleolev kindrali otsuste suhtes.

Ameeriklased on püüdnud „võitlustahet” (will to fight) mudeldada ning jaganud seda mõjutavad tegurid viide kategooriasse: • isiksuse motivatsioon ja võimed;

• väeüksuse hoiakud (väärtused) ja võimed; • organisatsiooni hoiakud (väärtused) ja võimed; • riigi hoiakud (väärtused) ja võimed; • ühiskonna hoiakud (väärtused) ja võimed.

NATO STANAG „AJP-3.2 Allied Joint Doctrine for Land Operations” seevastu räägib võitlusvõimest (fighting power), mis kirjeldab seda kolme erineva komponendi abil:

• kontseptuaalne komponent – doktriin ehk kuidas võidelda; • moraalne komponent – motivatsioon, juhtimine ja juhatamine ehk võime saada inimesed tegutsema ja võitlema; • füüsiline komponent – isikkoosseis, varustus, üksuse võimed, lahinguvalmidus, jätkusuutlikkus ehk vahendid võitlemiseks.

Lisaks rõhutatakse ühe sõjapidamise printsiibina moraali ülalhoidmist võitlejate seas – tahet võita... See koosneb võitlusvaimust, moraalsest ühtsusest, distsipliinist, relvavendlusest, uhkusest oma staatuse/üksuse üle, oma varustuse töökindlusest ja jätku-

SÕDUR detsember 2021 17

Kaitsetahe

suutlikkusest ning mentaalsest valmidusest sõdida.

Venelased kirjeldavad oma lahingumäärustikes lahinguvalmiduse säilitamist (восстановление боес­пособ­ ности), mis seisneb isik­ koosseisu tugeva vaimse ja psühholoogilise seisundi säilitamises, taastamises ja hoidmises (сохранение, восста­ новление и поддержание высокого морально-психологического состо­ яния личного состава), ning peavad seda kõige tähtsamaks faktoriks edu saa­v utamisel.

Selleks nad peavad tegema järgmist (ilma tõlkimata annab parima selgituse):

18 detsember 2021 SÕDUR

• знать и формировать морально-психологическую устойчивость личного состава, сочетать высокую требовательность с вниманием к его нуждам и заботой об обеспечении всем необходимым для жизни и боя; • систематически изучать мораль­ но-­психологические качества про­тивника, активно противодействовать его информационно-психологическому воздействию на личный состав.

Kolonel Dale C. Eikmeier oma 2004. aasta artiklis selgitab seevastu, et „tahe” ei saa mitte kunagi olla raskuskese. Ma olen temaga täiesti päri

ja eksivad need, kes nimetavad kaitsetahet raskuskeskmeks. „Tahe” on alati raskuskeskme teoorias kriitiline haavatavus (lugejale ei hakka siinjuures selgitama raskuskeskme teooriat sõjalises kontekstis: mis vahe on raskuskeskmel ja kriitilisel haavatavusel, huvi korral leiab selle kohta guugeldades palju materjale või tuleb minna sõjakooli sõjakunsti õppima...).

Lihtsustatult võib kokku võtta sellise näitega, et kui puudub tahe trenni teha, siis kohe kindlasti ei saa meistriks. Teisisõnu, kui poksija pole harjutanud vasaksirget, siis suure tõenäosusega ta esimest korda seda poksiringis proovides oma vastast nokauti

Kaitsetahe

Üks filosoofiline mõistujutt

ei löö, sest tema rusikas pole piisavalt tugev ja löök täpne, raskuskeskmeks on siin treenitud rusikas, mitte tahe lüüa vasaksirget.

Sõjas käinud mehed on oma memuaarides kirjutanud/selgitanud, et ega nad ei läinud sõtta mingisuguste eriliste aadete pärast, vaid enamasti tehti seda koos sõpradega, sest nemad ju läksid. Samuti ei tehtud kangelastegusid sellepärast, et riik, ülemus või pealik käskis, pigem abistati lahingukontaktis kehva seisu sattunud kamraade.

Väga ilmekalt selgitab kultusfilmis „Full Metal Jacket” seersant noortele, et „mida rohkem te mind vihkate,

Vaja on ka „rusikat”, mitte ainult tahtmist. Pilt õppuselt Bold Eagle 2021

Foto: kaitsevagi

Iga kord, kui kolmanda liiga kergekaalu poksija soovib astuda poksiringi, vaatab talle vastasena vastu profipoksi raskekaalu maailmameister.

Kui siiski kergekaallasel on suur soov poksida, on tal seega alati enne matšile minekut järgmised dilemmad: kas poksida raskekaalu maailmameistriga poksiringis või väljaspool poksiringi; kas poksida poksireeglitega või ilma reegliteta.

Oletame, et kergekaallane astub siiski poksiringi ja otsustab maailmameistriga poksida.

Kergekaallane ei ole loll … ta saab väga hästi aru, et kui ta poksib poksireeglite järgi, siis pole tal mingitki lootust võita. Piisab ainult ühest maailmameistri täpsest lõuahaagist ning kergekaallane on nokaudis.

Seega on kergekaallase üheks oluliseks strateegiaks olla ülimalt kiire ning põigelda kõigist maailmameistri löökidest kõrvale. Järgmiseks on ta muidugi dilemma ees, kas ikka tasub poksireeglite järgi poksida, kuigi kohtunik ei luba matšil reeglitest kõrvalekaldumist.

Parem oleks profipoksi raskekaalu maailmameistriga ilma reegliteta poksida, siis on ehk mingitki lootust võita. Selge, kergekaallane teeb otsuse, et poksin ilma reegliteta: kasutan kõiki lööke jalgade, käte, põlvede, küünarnukkide ja peaga; kägistamisi; kasutan ära vastase energiat tema enda vastu, järgides judo printsiipe ning kui vaja, siis võtan tabureti ja süljetopsi ka appi. Sihtmärgiks on kõik profi õrnad kohad nii eest-tagant-pealt-alt, ka kube …

Kergekaallane hakkab tegema olümpiavõitjale kohases mahus hirmsasti trenni, et tekiks vilumus, automaatsus, enesekindlus tulla toime profipoksi raskekaalu maailmameistriga ning veelgi tähtsam, et tekiks sisemine rahu … ma olen vajaduse korral suuteline profipoksi raskekaalu maailmameistrile vastu astuma.

Seega on küll tähtis, et kergekaallasel on olemas tahe astuda profipoksi maailmameistriga võitlusse, kuid veelgi olulisem sellest soovist on see, et kergekaallane on väle, ta on teinud kõvasti trenni, tema löögid on teravad ja täpsed profi maailmameistri õrnade kohtade pihta … ta on saavutanud vaimselt kõrge tasakaalu.

Ainuüksi sooviga (suure tahtega) olla väle ja osav maailmameistriks ei saa, tuleb vähemalt ühte liigutust harjutada 10 000 korda … ja saada selle teostamises eksperdiks.

SÕDUR detsember 2021 19

Kaitsetahe

seda rohkem te õpite” – seega, mida rohkem õppida, seda paremaks saadakse, ja mida paremaks saadakse, seda suurem on tõenäosus ellu jääda.

Eesti armees on kasutusel teistsugune didaktika (ja see ei ole etteheide Eestile). Me ei pea võtma eeskuju ameeriklastelt, sest mõlemas didaktikas on väga sarnased eesmärgid, aga erinevad meetodid tulemuseni jõudmiseks. Samuti olen märganud mitmes tulekontaktis olnutega rääkides standardlauset: „ma sain hea väljaõppe, see päästis minu elu”.

See näitab, et väljaõppe käigus on tekkinud üksuse liikmete vahel väga tugev sisemine side, kokkukuuluvustunne – relvavendlus, mis on mitu korda suurema mõjuga kui kaitsetahte määratlus.

Ränk väljaõpe loob kokkukuuluvustunde ja sisemise side üksuse liikmete vahel, mis aitab üheskoos kõigist raskustest üle saada.

Juba 1927. aasta kaitseväe sisemäärustik räägib sisemisest ja välisest sidemest ning siinjuures jääb üle vaid tsiteerida: § 24. Kaitseväe edukaks tegevuseks on tarvilik sisemine side, mis avaldub ülemate (vanemate) ja käsualuste (nooremate) vastastikuses arusaamises ja usalduses ning kõikide kaitseväelaste valmisolekus üksteist vastastikku aidata igal ajal ja kohas, vaatamata ohule.

Mida raskemaks muutub olukord, seda kindlamini peab avalduma sisemine side ja valmisolek üksteist abistada, tarbekorral oma elu ohvriks tuues. Sisemine side loob kaitseväelases teadmise, et teised teda ka kõige raskemas olukorras hädasse ei jäta. Ta loob ühise pere, alates kaitseväe kõrgemast ülemast ja lõpetades reamehega, ning aitab üle saada kõigist raskustest. Sisemine side luuakse kasvatusega, ühise töö ja elu tingimustega.

Vanemveebel Jaanus Tameri on kirjutanud 2021. a suurepärase uurimistöö kaitseliitlaste väljaõppes osalemise aktiivsuse ja üksuse sidususe vahelistest seostest. Ta järeldab, et sidusus tekib üksuses vahetu suhtluse teel ning ühise

20 detsember 2021 SÕDUR

Enesekindlus aitab sõjas hakkama saada. Pilt õppuselt YMIR 2021

Foto: kaitsevagi

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

kogemuse, edu, koostöö ja juhtimise kvaliteedi tunnetamise kaudu. Sidusus areneb üksusena koos elades ja treenides, ühiselt raskusi ületades ja keerukates situatsioonides edu kogedes. Kõige selle ühine nimetaja on katsumusrohke kollektiivne väljaõpe.

Kõik need eelnevad selgitused on kinnitanud ammu teada tõde ja viinud mu lihtsa järelduseni, et suure kaitsetahte saavutamisel on kõige tähtsamaks teguriks raske väljaõpe ehk harjutustel valatud ränk higi kogus on pöördvõrdeline valatud vere hulgaga lahinguväljal.

See pole ju ka mingi uus väljend, vaid teada-tuntud tõde, et harjutamine teeb meistriks.

Seega loob ränk väljaõpe kokkukuuluvustunde ja sisemise side üksuse liikmete vahel, mis aitab üheskoos kõigist raskustest üle saada. Sealhulgas on oluline märkida, et kõrgel tasemel oskused ja vilumus saavutatakse ainult harjutamise, pikaaegse trenniga. Et korraldada ränka väljaõpet, peab olema karm ja õiglane. Karm ei tähenda olla ülbe, vaid sihikindel ja nõudlik. Õiglane on niigi selge – olla aus ja erapooletu ning tunnistada ka (oma) vigu.

Nüüd ka kogu jutu tagamõte ja ühtlasi dilemma: kas tänapäeva sõjalise väljaõppe maht annab ajateenijale, kaitseliitlasele, reservväelasele või tegevväelasele nii ränga koormuse, mis tekitab temas sellise enesekindluse, et sõjas hakkama saada?

Eriti ilmekas näide vastuolulisest dilemmast on kaitseliidu liikmed, keda tuuakse meie ühiskonnas eeskujuks kui suure kaitsetahtega kodanikke, kuigi kaitseliidu kodukorras määratud te-

gevliikme kohustuslik väljaõppe maht on ainult 48 tundi aastas või kaitseväeteenistuse seaduses on sõdurile kehtestatud kuni kuus kuud õppekogunemisi reservteenistuse ajal (kuni 63. eluaastani). Selle kohta on päris head statistikat esitanud üks kaitseväe akadeemia magistritöö ja kinnitanud põhjendatud kõhklust.

Siit kerkivad esile mõned küsimused. Kas niisuguse vähesega saab tekkida vastastikune usaldus – sisemine side ja relvavendlus? Kas selline hulk „väljaõppe” tunde kaitseliidus on tõesti võrdne „ränga” katsumusega? Kas 1 x 2 nädalat õppekogunemist kolme aasta jooksul säilitab ajateenistuse käigus reservväelastele üksuse sisemise side?

Kui lugeja ootab, et ma kirjutaksin, mida on vaja teha teisiti, siis ei hakka ma teadlikult kiruma, kui kehvas seisus on süsteem, vaid hoopis annan vihjed, et iga kord, kui kuulete kuskil kedagi rääkimas suurest kaitsetahtest, proovige eeskätt küsida iseendalt, kas see on saavutatud ränga higi valamise teel?

Teiseks, kas sellise taseme saavutamine on üleüldse niisuguses formaadis/vormis/ulatuses võimalik? Aga kui siiski ootate mingit lahendust sõjalise väljaõppe mahu kohta, siis eksperdid/ tegevväelased oskavad sellele vastata nii nagu kirurgid võivad selgitada, kuidas tehniliselt keerulist südameoperatsiooni teha, või mismoodi põllumehed põllult võimalikult palju saaki saavad.

Nüüd jääb üle vaid küsida, kas tänapäevased regulatsioonid võimaldavad ja ühiskondlikud hoiakud soosivad vajalikus mahus ränka väljaõpet üleüldse korraldada nii, et selles osalejad ei hakkaks selle suurt mahtu vastupidi hoopis vihkama? Head kaasamõtlemist!

Tsiteeritud teosed Ben Connable, Michael J. McNerney, William Marcellino, Aaron Frank, Henry Hargrove, Marek N. Posard, S. Rebecca Zimmerman, Natasha Lander, Jasen J. Castillo, James Sladden. „Will to Fight: Analyzing, Modeling, and Simulating the Will to Fight of Military Units.”

Colonel Dale C. Eikmeier, U.S. Army. „Centre of Gravity Analysis.” Military Review, Jul-Aug 2004.

Riigi Teataja. Kaitseliidu kodukord, 18.09.2020. a. Vastu võetud 10.10.2013 nr 151.

Riigi Teataja. Kaitseväeteenistuse seadus, 15.07.2021. a. Vastu võetud 13.06.2012.

Sildam, Toomas. „Intervjuu kindralleitnant Martin Heremiga”, ERR. 09.09.2021. a.

- „Kolmkümmend. Kaitsejõud.” ERR. 23.07.2021. a.

- „Kolonel Ühtegi: Kaitseliit ei ole „kummitusvägi”, vaid end kaitsev rahvas.” ERR. 15.08.2019. a.

Tameri, Jaanus. „Väljaõppes osalemise aktiivsuse võimalik seos väikeüksuste sidususega Kaitseliidu põhja maakaitseringkonna lahingugrupis.” ILIAS. 2021.

Toomela, Oliver. „Kaitseliidu väljaõppe parendamise võimalused vabatahtliku osaluse suurendamiseks Lõuna maakaitseringkonna lahingugrupi näitel.” ILIAS. 2018.

Head lugejad!

Palume teilt tagasisidet: 1. Kas ajakiri Sõdur vastab teie ootustele?

2. Kas te tahaks rohkem Sõdurist lugeda: - arengutest kaitseväe doktriinis?

- uuest tehnikast ja relvastusest?

- erinevate väeosade tutvustusi?

- sõjalistest arengutest maailmas?

- sõjateaduse arengutest?

- põnevaid lugusid sõjaajaloost?

Kirjutage meile sodur@mil.ee Kaastööd ja kasulikud ettepanekud ajakirjale on oodatud.

Loosime välja ka auhindu!

Operatiivkunst 22 detsember 2021 SÕDUR

Operatiivkunst

Suwałki probleemist Autor: Toomas Tõniste kolonelleitnant, kaitseväe peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakond

O

n omamoodi aksioomiks saanud, et Balti ruumi kaitse kõige rohkem muret tekitav ala on Suwałki kitsus, mis 60 kilomeetrit lai ja lihtsasti läbilõigatav.

Teiseks kipub levima väide, et Kaliningradi oblast on kui uppumatu lennukikandja, mis annab Venemaale kõik boonused ja NATO-le ainult probleemid.

Suwałki kitsus (Suwalki Gap) on geograafiline piirkond Kaliningradi oblasti ja Valgevene vahel, kus Leedu ja Poola piir on kokkupuutes. Teisisõnu on see ala, kus NATO riikide vahel on koridor, mis lõikab Valgevenest ära Venemaa enklaavi Läänemere ääres.

Võib eeldada, et Venemaa ja Valgevene käsitlevad Balti riike ühe ja Valgevenet teise operatiivsuunana, ehkki ühtse (Venemaa Lääne) sõjaväeringkonna mõistes on võimalik mõlema mõtestamine ühe lääne operatiivsuunana. Operatiivtasandil tulevad mängu mõisted, nagu operatsioonibaas, operatiivhargnemise suund, koondumispiirkond jt.

Oma olemuselt on löök mis tahes suunast Kaliningradi oblastisse üks operatiivhargnemise ja -löögi suund.

Sellisel suunal on oma koondumispiirkond ja esmane (operatiiv-)logistiline baas sügavuses, mida tuleb julgestada.

Pealetungisuunalise teede- ja raudteevõrgu olemasolu on oluline logistilisel eesmärgil, teise ešeloni vägede lahingusse toomiseks ning julgestuste hargnemiseks löögi tiibade kaitseks.

Viimast võiksid toetada ka looduslikud takistused: jõed, järved, kõrgendikud.

Erinevalt puhtalt geograafilisest mõõdust lisab see alale-suunale nii pikkust, sügavust kui laiust.

Geograafias omandatud teadmiste abil võib igaüks mõne kaardiprogrammiga mõõta ja leida, et Kaliningradi ja Valgevene riigipiiri nurkade vaheline kaugus on sirgjooneliselt umbes 65 kilomeetrit. Sirgjoon on loomulikult lühim tee kahe punkti vahel, kuid nii taktikaline kui operatiivtasandi lahing kulgeb harva mööda sirget teed. Operatsioonibaasi kaugus mõõtepunktist, operatiivhargnemise ala, sellel operatsioonil ka ühinemispiirkond – see kõik asub Valgevene või Vene Föderatsiooni ning Kaliningradi oblasti sügavuses ja lisab kilomeetreid.

Tegelikkuses ei ole vähe oluline, et lühim geograafiline distants läbib Poolat, mitte Leedut. Ma ei tahaks selles artiklis laskuda strateegilisse või

SÕDUR detsember 2021 23

operatiiv-strateegilisse arutellu, kuid võimalikus stsenaariumis, kus vastane püüab anda (ootamatu) löögi, on sellel oma koht. Mida see annaks, kui vastane suudaks poliitiliselt manööverdades ja Poola territooriumit riivamata lükata Poola vahetu relvastatud sekkumise kas või mõne päeva edasi? Milline mõju oleks nädalal või kahel?

Eeltoodu on mõjus põhjus, miks ma ei vaatle põhjalikumalt lööki Suwałki kitsuse kaudu ning Balti ruumi äralõikamist Hrodna–Augustów–Olecko– Gołdap–Gussevi teljel (1A).

Seejuures ütlen, et operatiivse lahendina on selline löök igati mõistuspärane ning pole alust seda välistada. Selleks on vaja teistsugust operatiiv-strateegilist lähenemist ning seda ei pruugi saavutada ootamatult või lühikese vägede koondumisperioodiga, sest Poolasse tungimine nõuab oluliselt suuremat lahingujõudu alates operatsiooni esimesest päevast. Märkusena: löögi pikkus nimetatud teljel on 150–170 kilomeetrit.

Aga millise piirkonna kaudu Leedu alal oleks kõige loogilisem läbi lõigata Suwałki kitsus? Kõige lühem tee oleks loomulikult võimaluse korral Leedu– Poola piiri lähistelt ehk ligilähedalt Druskininkai–Lazdijai–Kalvarija– Višytise (1B) teljel. Telje pikkus oleks u 120 kilomeetrit. Kui lisame siia operatsioonibaasina Hrodna piirkonna Valgevenes, siis tuleks veel 40 kilomeetrit juurde.

Samas, kui deblokeerimise punkt oleks Višytis, siis deblokeeritava väekoondise kese (ühinemispiirkond) aga Gussevi–Tšernjahhovski ruum Kaliningradi oblastis, mis lisaks samuti vähemalt 40 kilomeetrit.

Kitsuse läbilõikamine

Operatiivtaseme lahingu mõttes tuleb paraku nende distantsidega arvestada.

Samuti ei ole arukas arvata, et vastane koondaks läbimurdeks Hrodna piirkonda väekoondise ja asuks pealetungile Leetu oma tiiba meie NATO liitlase Poola ning seal asuvate teiste liitlasjõudude vastu julgestamata. Üks võimalus pealetungi löömiseks on ju vastulöök läbimurdepunktile, koondumispiirkonnale või operatsioonibaasile – niinimetatud „ukse hingedelt tõstmine”.

Pole põhjust pidada vastast rumalaks avantüristiks, kes võtaks kaaluka

24 detsember 2021 SÕDUR

Riia

LÄÄNEMERI

Operatiivkunst

Ventspils

Jelgava Liepaja

Šiauliai

Panevežy Klaipeda

LEEDU

Kaunas Kaliningrad

Gussev

Marijampole Kalvarija

Suwałki Võimalikud Augustów löögisuunad Valgevenest või Venemaalt Białystok Suwałki POOLA maakitsuse läbimiseks

Alytus Druskininkai

Hrodna

Varssavi

pealetungi ette enda piirilähedast operatsioonibaasi või koondumispiirkonda julgestamata. Peale selle on ala mõõtmeid vaadates asiseks julgestuseks vaja vähemalt brigaadisuurust lahingujõudu koos tugeva õhukaitsega või õhuväe saavutatavat (ajutist) õhuülekaalu.

Eelöeldu kehtib laias laastus ka Višytis–Gussevi ruumi kohta. Nii

deblokeerimispunkt kui ka deblokeeritav väekoondis tuleb julgestada ning deblokeerimise koridor hoida logistilise liikumise julgestamiseks maaväe löökide eest piisavalt laiana, et sellel oleks üldse operatiivne väärtus.

Koridori laiust Poola suunas võib saavutada vahetult Poola–Leedu piirile liikudes. Sellel oleksid nii oma plussid

Pihkva

VENEMAA LÄTI VERSIOON 3A

Rēzekne-Jēkabpils-Riia

Rezekne

Jekabpils

VERSIOON 3B

Rēzekne-DaugavpilsKaunas-Kaliningrad

Daugavpils

ys

VERSIOON 4

Daugavpils-Utena-KaunasMarijampole-Gussev

Vilnius

VALGEVENE VERSIOON 2

Łida

Eišiške-Varena-AlytusMarijampole-Nesterov

Minsk

VERSIOON 1B

Druskininkai-LazdijaiKalvarija-Višytis

VERSIOON 1A

Hrodna-AugustówOlecko-Gołdap-Gussev

kui miinused. Eelmistes lõikudes kõneldu põhjal võiks see kaasa tuua kokkupõrked Poola relvajõududega, mida vastane juba Leedu löögisuuna valimisega tahab ehk vältida või edasi lükata.

Ka vahetult piiriäärne maastik ja teedevõrk ei toeta tegelikult kiiret järsku laialdast operatiivmanöövrit. Et eestlane ka asjast paremini aru saaks,

on Druskininkai–Lazdijai piirkond segu metsastest Haanja kuplitest ja Vooremaast koos kaunite järvesilmade ning neid siduvate ojade-jõgedega. Lisaks on Višytis deblokeerimise punktina „maailma lõpp” – kaks teed idast sisse, üks läände välja. Pole parim hargnemispunkt.

Samuti tuleb mõista, et Hrodna

ruum eesmise logistilise ala ja koondumispiirkonnana on teedevõrgu ja olemasolevate ressursside poolest ehk diviisisuurusele üksusele sobilik, kuid asub Poola–Valgevene piiri vahetus läheduses. Varjatud koondumiseks, vägede paiknemiseks ja hargnemiseks, esmase logistilise baasi loomiseks on 15–30 km distants Poola–Valgevene piirist liialt väike.

Nii on võimalik anda lööke erinevate tulevahenditega nimetatud alasse, kui ründav pool operatsiooni alustab või vajaduse korral ka ennetavalt, kui tema vaenulikus kavatsuses ei ole kahtlust.

Seega näib, et lühim löögi telg Leedu kaudu on omajagu probleemne. Pealegi on see mitu korda pikem palju räägitud 60 kilomeetrist. Kuid vaadakem, kus oleks parem suund Leedu kaudu ikkagi Kaliningradi oblastisse jõuda.

Operatiivhargnemise suuna eesmiseks logistiliseks alaks ja koondumispiirkonnaks tuleks kõne alla Lida piirkond, mida toetavad raudtee olemasolu, teedevõrk ja asulad. Erinevalt Hrodnast on kaugus Poola–Valgevene piirist ligi 100 kilomeetrit, mis annab löögile parema tiiva julgestuse sügavuse ning tegevuste varjatuse. Viimast toetab ka kaugus Leedu piirist: üle 30 kilomeetri.

Operatsioonibaas ja reservide asukoht lääne operatiivsuuna mõistes oleks sellisel juhul tõenäoliselt Baranavitši ruumis või isegi Minskist vahetult läänes – oleneb vastase optimismist või ettevaatlikkusest ja kindlasti ka õhuolukorrast ning ründava poole õhukaitse seisundist.

Lööki andev väekoondis hargneks Raduni ja Voronova suunas. See teeniks mitut eesmärki. Esiteks oleks operatiivhargnemise suund avaram. Teiseks ületatakse riigipiir mitmes kohas, kuid mõlemast punktist saaks liikuda põhja, ohustades Vilniust või pöörduda läände Kaliningradi poole. Vilniuse ohustamine Leedu jõudude sidumiseks, oma löögi tiiva kaitse ja seega Kaliningradi suunal tegevusvabaduse saamine ühtaegu on sellest alast sisenemise selge boonus.

Löögi telg oleks Eišiškes–Varena–Alytus–Marjampole–Nesterov (2). Selle telje pikkus u 200 km, kuid maastik, eriti Varenast lääne pool, oleks soomusüksuste tegevuseks soosivam ja võimaldaks pärast operatiivavarusele murdmist saavutada suuremat lii­ ku­

SÕDUR detsember 2021 25

Operatiivkunst

Võru

Operatiivkunst

miskiirust, paremat olukorrateadlikkust, kiiremaid suunamuutuseid ning ootamatust. Küll aga oleks vajalik ületada Nemunase jõgi Alytuse ruumis.

Kirjeldatud löögi andmiseks on vaja arvestatavaid jõude. Nii Raduni kui Voranava suunalt peaks andma löögi (motolaskur-)brigaadi suurune üksus, mida toetaks suurtükibrigaad või -rügement ja õhukaitse ning pioneeriüksused. Varena joonele jõudmisel on vaja kas põhja või lõuna tiiva kaitseks hakata hargnema lisabrigaadiga võrdväärse üksusega.

Nemunase jõe joone ületamise ja ületuste loomise järel peab edu arendamiseks lahingusse tooma teise taktikalise ešeloni, vähemalt (tanki-)brigaadi, aga parem kahe brigaadi suuruse. Siia tuleb liita koondumispiirkonda tiivalt kattev brigaadisuurune üksus, millest varem kõneldud. Nii jõuame maaväe komponendini, mis on nelja–kuue brigaadi suurune ja seda toetavad suurtükibrigaad, pioneeribrigaadi rügement ja lisaks luure, side ja elektroonilise võitluse allüksused ning õhukaitse üksused.

Lisagem veel vajalik logistiline komponent kogu nimetatud väe varustamiseks.

Kõigil löökidel Suwałki kitsuse kaudu Leedu alal, mis ei kaasa Vilniuse kontrolli, on veel üks lisaprobleem. Et Kaliningradi piirkonda varustada pikaks ajaks nimetamisväärsete kaubakogustega, eeldusel, et meretee Läänemerel pole vaenutegevuse tõttu kasutatav, on vaja Venemaa raudteeühendust.

Paraku ei ole ühelgi varem vaadeldud löögi suunal püsivat raudteeühendust operatiivbaasi ja ühinemispiirkonna vahel. Nimetatud raudteeühenduse saavutamine läbi Lõuna-Leedu tähendaks ka Vilniuse kontrolli ja mingisuguste osade hõivamist ning lahing linnas pole asi, mida kiiret lööki sooritav väekoondis teha ihkaks.

Tehes siinkohal vahekokkuvõtte, võib väita, et kindlasti on võimalik avantüristlikult ja ootamatult Druskininkai või Višytise alalt söösta vaenlase brigaadiga Suwałki kitsusesse ja sellega palju probleeme tekitada.

Saab kontrollida asulaid ja teeriste, patrullida alas, häirida liiklust või see ajutiselt sulgeda ning tekitada segadust. On võimalik rünnatavat üllatada, misjärel loota jumalale, sest ajalugu on näidanud, et äralõigatud garnisonide-blokkpostide-kontrollpunktide

26 detsember 2021 SÕDUR

Piirikontroll Leedu ja Poola piiril toimus varem siin

Foto: Kacper Pempel (Reuters/Scanpix)

kannakõõluste nüsimine sissisõjas tuleb leedulastel päris hästi ja organiseeritult välja.

Ning paari kaitsva pataljoni olemasolu, näiteks Lazdijai või Alytuse juures, võib ründaja avantüüri ka täiesti ebaõnneks pöörata. Seega on julgestatud deblokeeriva maaühenduse loomiseks vaja suuremat väekoondist, mis tegutseks palju pikemal löögi teljel kui paljuräägitud 60 kilomeetrit ning ründaks laiemas samakõlastatud ja ettevalmistatud strateegilises raamis.

Kaliningrad kui probleem

See viib meid artikli algul käsitletud probleemidest järgmise murekoha juurde. Ilmneb, et Suwałki kitsuse läbilõikamine ja Kaliningradi deblokeerimine ei olegi nii lihtne, kui see esmapilgul paistab. Kaliningradi oblast on seega Venemaale küll merelises ja laiemas A2AD (anti access area denial) mõttes operatiiv-strateegiline boonus, aga maaväe operatsiooni ja laiema ühendlogistika poolest operatiivprobleem.

Nagu mõni lõik tagasi öeldud, annab selle probleemi lahendamine Ve-

nemaale mitu eelist. Esiteks loob alade hõivamine strateegilise mõjuri läbirääkimisteks Balti riikide ja lääne vastu.

Teiseks lahendab strateegilise mure enklaavi varustamise ja ühendusteede pärast. Kolmandaks jagab NATO väed lääne operatiivsuuna vastas kaheks ning takistab Baltikumis olevate vägede varustamist, täiendamist ning manöövrivabadust, hõlbustades sellega edasisi sõjalisi tegevusi mõnel teisel Balti riikide löögisuunal, kui see peaks vajalikuks osutuma.

Eelneva valguses võib nentida, et pole sugugi selge, kas primaarne põhjus Balti ruumi äralõikava operatsiooni käivitamiseks on soov saavutada sõjaline eelis või hoopis strateegiline vajadus maaühenduse järele Kaliningradiga.

Paradoksaalne, kuid viimane põhjus võib olla selle ala kaotamise põhjuseks.

Operatiivkunsti seisukohalt on arusaadav, et NATO liitlasvägede deblokeeriva vastulöögi keskendumine ainuüksi Poola–Leedu territooriumile pole sellel puhul mõistlik.

Vähimal juhul oleks kaasatud õhuja kaudtulelöökide sihtmärgid nii Val-

USA kolonn teel Leedu suunas 2017. aasta õppusel. Foto: Ints Kalnins (Reuters/Scanpix)

gevenes kui Kaliningradi oblastis, et purustada vastase operatiivbaas (võimalik teise operatiivešeloni koondumine), häirida logistikat ning kindlasti hävitada õhukaitsesüsteem ning saavutada õhuülekaal Balti ruumi lõunaosas.

Suures pildis oleks üks vastulöögi eesmärk hoida Kaliningradi kontrolli all ja hõivata Balti laevastiku kaldabaas. See omakorda sunniks Balti lae-

vastikku tagasi tõmbuma Läänemerel ja tegutsema Kroonlinnast või mõnest Balti riikide hõivatud sadamast põhja pool. Aga jäägu see teema ehk mõne teise arutelu aineseks.

Viimaks aga vaadakem, kuidas võiks löök Venemaa poolt välja näha, kui Valgevene otsustaks jääda konfliktis neutraalseks, ega lubaks (vähemasti maaväel) tegutseda enda suveräänselt

SÕDUR detsember 2021 27

Operatiivkunst

territooriumilt. Ideaaltingimustel tähendaks neutraalsus ka õhuruumi sulgemist sõdivate poolte lennuvahenditele ja väljumist ühtsest Vene–Valgevene õhukaitsest.

Mõistagi tundub selline arutelu praegu vägagi hüpoteetilisena, kuid veel paari aasta eest oleks see kõlanud täiesti adekvaatselt. Sõjalises mõttes tuleb neid tingimusi siiski vaadelda, sest siit võivad kerkida huvitavad järeldused nii operatiivses kui strateegilises vaates. Lisaks leian, et riigina peaksime vaatama kaugemale ette, kui mõni aasta.

Operatiivbaasiks oleks Valgevene neutraalsuse puhul Velikije Luki – Nevel – Novosokolniki ala. Sealne raudteede kolmnurk (kuulu järgi olla ehitatud enne esimest ilmasõda prantslaste nõuandel vägede paremaks läände koondamiseks) sobib ideaalselt logistilise baasi loomiseks ning vägede koondamiseks. Kaugus Moskvast on umbes 450 km, raudteeühendus on olemas ka Peterburi ja Pihkvasse. Vägede vahetu mahalaadimiskohana tulevad kõne alla ka piirile veelgi lähemad jaamad Sebeži piirkonnas.

Velikije Luki ala kasutamine valmistaks kaitsvale poolele mõningaid raskusi. Samalt suunalt on võimalik anda löök nii Rezekne–Jekabpils–Riia kui ka Rezekne–Daugavpils–Kaunas–Kaliningradi (3A, 3B) üldsuunal. Luure vaatekohast on selle kavatsuse mõistmine Balti riikide kaitseks ülioluline.

Minnes tagasi eelmiste stsenaariumite juurde Suwałki kitsuses, ei saa välistada ka ründaja samaaegset operatiivdemonstratsiooni või petterünnet Velikije Luki alast, et siduda Lätis olevaid kaitsvaid vägesid ning piirata nende manöövrivabadust.

Vaadeldaval juhul oleks aga löögi teljeks siiski Sebež–Rezekne–Daugavpils. Siinkohal ma viivuks peatuksin, et veidi hiljem seda selgitada. Operatiivhargnemiseks ei ole Vene–Läti piirist idapool soodsaid tingimusi. Edukaks kiireks operatiivhargnemiseks tuleks vallutada Sebeži suunalt alad Läti piirist vahetult läänes, sest sealne teedevõrk on oluliselt arenenum ning annab suurema liikumisvabaduse ja paremad manöövri võimalused.

Löögi jätkamine Rezekne suunas aitaks siduda Lätis baseeruvaid NATO jõude ning saavutada kontroll sealse

Operatiivkunst

raudtee sõlmjaama üle. Nii vahetult piirilt kui ka Rezeknest pöörduks löök Daugavpilsi suunas, et hakata lähenema löögi lõppeesmärgile – Kaliningradi oblastile.

Olenevalt kaitsja jõududest ja kavatsusest on Daugavpilsi hõivamine koos jõeületusega võimalik iseseisev operatiivprobleem, mis nõuab tugevate pioneerijõudude kaasamisega ühendoperatsiooni. Ei saa välistada, et vastane püüab juba pealetungi algetapis seda probleemi lahendada õhupaiske või õhudessandi abil, et kontrollida sildu Daugava jõel.

Siin on Daugavpilsi ala hõivamise järel aga ründaja jaoks oluline mõttekoht. Ütlen ka kohe, et selle otsustuskoha lahendab ta operatsiooni planeerides varases faasis, sest sellest otsusest oleneb nii operatsiooni kestus, vajaminevate vägede hulk, operatiivlogistiline toetuse hulk kui ka löögi telje pikkus.

Mis siis ründaja probleemiks on?

Kui vastane lähtub strateegilisest soovist ja vajadusest saavutada maaühendus koos raudteega, on ta sunnitud siirduma kas lõunasse Vilniuse või läände Panevežise poole. Kumbki pole sõjaliselt mõttekas otsetee ning toob kaasa lisavõitlust asulates.

Vilniuse poole pööramine raudteed järgides toob vastase metsasele liivikule, mis kiiret operatsiooni ei soosi. Panevežise suund on soomusüksusele sõbralikum, kuid ega seegi teed lühemaks tee. Kui juba Sebeži–Rezekne–Daugavpilsi vahemaa on ainuüksi u 190 km, siis edasine otsem tee Daugavpils– Utena–Kaunas–Marijampole–Gussev

lisab veel ligi 330 km operatsioonitelge mööda.

Daugavpilsist löök Panevežise suunas ning sealt pööre Kaunas–Marijampole–Gussevi teljele on pikkuselt ligikaudu 390 km, üldsuund Daugavpils–Vilnius–Kaunas–Gussev (4) vähemalt 420 km. Seega ka kõige lühemat teed mööda on operatsioonitelg vähemalt 500 km, muidu aga hõlpsasti üle 600 km.

Selline teepikkus räägib juba ise strateegilisele soovile vastu. Ajaloolise suuremahulise maaväepõhise operatsiooni pikkus on tavapäraselt piiratud umbes 300 kilomeetriga. Seda viimast nii väe kulumise, varustamise keerukuse kui ka eelmistest lähtuva kulminatsiooni tõttu.

Punaarmee löögi sügavus 1945. aasta jaanuaris Visla–Oderi operatsioonis oli u 500 km ning see on siiani üks soomusväe mastaapse sügava löögi musternäide. Päevased keskmised liikumistempod olid 25 km, soomusüksustel operatiivavarusse murdmise järel 70– 100 km. Operatsioon kestis 22 päeva.

Tudeerides külma sõja aegseid kirjutisi, näiteks Richard Simpkinilt või Saksamaa autoritelt, mis puudutavad „lahingut, mida ei toimunud” – Nõukogude läbimurret Fulda kitsuses ja Põhja-Saksa tasandikel – loeti nüüdisaegse operatsiooni ülimaks piiriks 700 km.

Kuid selline plaan eeldas löögisuunal tugeva tankiarmee olemasolu, mida toetasid armee taseme ründedessant­ brigaadide õhupaisked ja strateegilisse sügavusse heidetud langevarjudiviisid. Õigupoolest oli see kogu Nõukogu-

Foto: Janek Skarzynski (AFP/Scanpix)

28 detsember 2021 SÕDUR

de armee oma parimas varustatuses ja koosseisus, mis tegutses laialdase strateegilise pealetungi käigus koos teiste tanki- ja üldvägede armeedega.

Need jõud olid ootamatuse saavutamiseks suuremas osas alalistes paiknemiskohtades piiridel, olemuselt kohe operatiivses koondumispiirkonnas, lähtealal, sest ilma ootamatuseta ei loetud ka sellise vägede hulga puhul edu kindlustatuks.

Palju vähem jõudu

Tõsi on see, et kolmel Balti riigil ega NATO eelpaigutatud jõududes Baltikumis ja Poolas pole kaugeltki sellist väge, nagu Saksa Liitvabariigis paiknes 80-ndatel aastatel. Kuid sarnast ründejõudu ei ole ka Vene Föderatsioonil.

Samuti on suurem osa potentsiaalse agressori maaväe brigaadide püsiasukohtadest oluliselt sügavamal, mis võimaldab mõningast ootamatust, kuid mitte massiivset ootamatut lööki.

Viimaseks on vaja väe koondamist, rännakuid, vedusid raudteel – luure mõistes indikaatoreid. Eelöeldust ilmneb, et sõjaliselt on löök Valgevene territooriumit kasutamata Kaliningradi võimalik, kuid see eeldab märkimisväärse väe – kahe kuni kolme tankivõi mehhaniseeritud diviisi suuruse manööverjõu – koondamist koos seda toetavate üksustega.

Sellele peaks järgnema veel ka teise operatiivešeloni koondamine, mille ettevalmistus algaks operatsiooni eel või algul. See aga ei ole ootamatult võimalik, kui see just ei sünni suurõppuste sildi all. Mistõttu on kaitsval poolel

Järeldused

Strateegilises vaates peab Eesti Vabariigil olema nii koostöös rahvusvaheliste organisatsioonidega kui ka iseseisvalt väga selge poliitika Valgevene suhtes, mille eesmärk on iseseisev neutraalne

või sõbralik Valgevene riik. Eelnenud artiklis kirjeldatud põhjustel ei ole Vene Föderatsioonil õigupoolest võimalik Valgevene territooriumit kasutamata ootamatu löögiga Balti riike liitlastest ära lõigata.

Ründejõudu edukaks ootamatuks löögiks napib. Või ei ole see üldse võimalik, sest vägede koondumine toob kaasa vastusammud ning strateegilise hargnemise NATO poolt. Operatiivtaseme sõjalises vaates oleneb aga Eesti kaitsmise edukus laias operatiivses raamistikus aastakümneteks suuresti sellest, kas Valgevene valib poole ning millise.

Teiseks ei ole ootamatule Kaliningradi enklaavi deblokeerivale löögile rajatud stsenaariumid vallutatud ala kontrolli ning järeleveo manöövrivabaduse saavutamise poolest mingil juhul lühiajalised ega tekita kohest sõjalis-strateegilist ning poliitilist status quo’d.

Ootamatu läbimurdega operatiiv­ avarusele on tempod „kahe päevaga Tallinnas” võimalikud, kuid see ei taga ala kontrolli, milleks on vaja territoorium okupeerida. Ka lühimate läbimurdedistantside puhul on okupeeritava territooriumi suurus vähemalt 300 ruutkilomeetrit, tõenäoliselt suuremgi.

Eeldada võib nii NATO maakomponendi lööke sellesse alasse väljast, õhulööke ning kaugtegevusega relvade lööke merelt. Sinna lisandub kohalik relvastatud vastupanu.

Kindel on see, et agressori logistilise ühenduse loomine on esmase löögi järel, kuid kestev operatsioon, mis imeb

käsnana endasse suuri okupeerivaid jõude, muudab need staatiliseks ning seega ka heaks sihtmärgiks NATO löögile nii jõudude kui ka tulega. Lisaks ei ole vastaspoolele strateegiliselt olulise raudteeühenduse saavutamine Kaliningradi suunas ilma Vilniuse või Kaunase vähemalt osalise või täieliku hõivamiseta võimalik.

Kolmandaks ja viimaks räägin moraalsest valmisolekust. Rindesõjaga harjunud minevikuarmeed andsid alla ja lagunesid tihti ainuüksi selle tõttu, et vastane nende tagalasse tungis. Tänapäevasel dünaamilisel voolaval mittelineaarsel lahinguväljal on äralõigatus loomulik.

Vastasel ei ole põhjust arvata, et üks ootamatu löök koos mõne asula, teeristi või raudteesõlme hõivamisega sõdureid verest välja lööb. Operatii­vtasemel ei ole vaja arvata, et Balti riikide maaühenduse katkestamine Suwałki kitsusest on midagi hirmsat – see on sõdivale väele võimalus uuteks operatsioonideks staatilise vastase vastu. Võimalus minna omakorda vaenlase kõri kallale ja „uks hingedelt tõsta”.

SÕDUR detsember 2021 29

Operatiivkunst

reserv- ja lisaõppekogunemiste ajastamine, lahinguvalmiduse tõstmine, NATO liitlaste väe paiskamised Balti riikidesse Venemaa suurõppuste ajal vajalik ja loomulik käik.

Samuti on võimalik ootamatu löök väiksemate jõududega Läti ja Leedu ala kaudu Kaliningradi, kuid nagu on näidanud USA kogemus viimasest lahesõjast, on manööverüksusega maastikupunkti vallutamine operatiivavarusse murdmise järel oluliselt lihtsam, kui läbitud ala kontroll järeleveo tarvis.

Ma pean usutavaks stsenaariumit, et armee eelsalgana tegutsev tugevdatud brigaad murrab läbi Kaliningradi ehk mõne päevaga, kuid see ei tähenda veel püsiva julgestatud maaühenduse loomist, milleta kogu eelnenud läbimurdel polnud tegelikult üldse mõtet. Kestuse puhul ei saa kirjeldatud juhul rääkida 48 tunni pikkusest kiirest löögist, vaid pigem nädala(te)-pikkusest lahingust ala kontrolliks ja puhastamiseks.

Alati on olemas ka eeldus, et tegelik operatsiooni sügavus ning kestus on lühem, sest samal ajal antakse löök nii Kaliningradi suunas kui ka ühinev löök sealt välja. Ajaloost on õppida, et tulla kindlusest välja ja hargneda välilahinguks on mõtet siis, kui ründaja samal ajal kindlust ei valluta ning ka väljunud vägi lahingus lüüa ei saa.

Galerii

 Küberväejuhatuse ajateenijad Sirgalas laskmas tankitõrjerelvast Carl-Gustaf  Õhutõrjujate lahinglaskmised Kevadtormil õhutõrjerelvast Zu-23-2, hüüdnimega Sergei  Mitmikraketiheitja süsteemi M270 MLRS laskmised Fotod: Jarkko Martin Pukki

30 detsember 2021 SÕDUR

Galerii

Lõppeval aastal tehti palju pauku SÕDUR detsember 2021 31

Mali

Mali hunta

survestab Euroopa riike Wagner grupi abil

Foto: Michele Cattani (AFP/Scanpix) 32 detsember 2021 SÕDUR

Mali Autor: Henrik Einre kapten

M

alis riigipöördega võimule tulnud hunta väidetav läbirääkimine Vene erasõjafirma Wagner grupiga langeb mõlema poole jaoks võrdlemisi soodsale pinnasele ja ajale.

Põhjuseks on Prantsuse relvajõudude operatsiooni Barkhane vähendamine Malis, mille tõttu näitab Mali keskvõim välja huvi, et prantslastest jääva väidetava tühimiku võiks täita Venemaalt pärit erasõjafirma Wagner grupp.

Malis riigipöördega võimule tulnud huntasse suhtuvad äärmise umbusuga kõik Malis tegutsevad Euroopa riigid ning negatiivseid signaale tuleb ka ÜRO poolt. Samas ei ole see umbusk nii tugev, et Mali huntaga üldse mitte rääkida. Seda tõestab ka Prantsuse kaitseministri välkvisiit Malisse 20. septembril 2021, mille eesmärk oli Mali huntat kallutada otsust Wagneri kasuks mitte tegema.

Ei prantslaste ega Mali jaoks ei tee olukorda lihtsamaks Prantsusmaa president Emmanuel Macroni otsus, et Barkhane operatsiooni isikkoosseisu vähendatakse 2022. aastaks peaaegu poole võrra. Oluliselt vähendatakse isikkoosseisu (u 5000 sõdurilt 2500-le) ja pannakse kinni mitu regionaalse tähtsusega baasi Saheli piirkonnas.

Peale selle, et nii Mali kui naaberriikide tsiviilvõimud peavad kohalike terroristlike grupeeringutega neis piirkondades rohkem omapäi tegelema, jääb üksi mitmes baasis ka ÜRO missioon MINUSMA, mis nii tulejõu kui tegutsemisvabaduse poolest Barkhane’ile pigem alla jääb. Selles valguses on meedias juba tõmmatud paralleele Mali ja Afganistani vahel ning Talibani edu Afganistanis uuesti võimule tulnuna lisab kahtlemata ambitsioone Malis tegutsevatele terroristlikele organisatsioonidele.

Mali olukord erineb Afganistani omast selle poolest, et Malis tegutsevad organisatsioonid ei ole nii võimekad ja ühtsed kui Taliban, ning lisaks on omavahel igikestvas konfliktis. Selline ühe organisatsiooni domineerimine väga suure Mali riigi territooriumi (umbes

kahe Prantsusmaa suurune) üle ei ole lihtsalt võimalik, hoopis tõenäolisem on ohvriterohke kodusõda koos kaasneva humanitaarkatastroofi ja mõjude kandumisega kogu regiooni riikidesse.

Malit valitseval huntal on seega justkui vaja Barkhane’ist mahajäävatele regionaalsetele vaakumitele lahendus leida, et mitte kaotada piirkonnakeskusi keskvõimu kontrolli alt ning vältida doominoefekti teket ja 2012.–2013. aasta ebastabiilsuse kordumist, mis omakorda tingis Prantsusmaa suuremahulise sõjalise sekkumise operatsiooniga Serval.

Mali juhid on võimaliku lahendusena pakkunud Wagner grupi teenuse ostmist, et kohalikud julgeolekujõud välja õpetada ja regionaalne stabiilsus tagada. Wagner tegutseb mitmes Aafrika riigis juba aastaid, tal on kogemusi ja ambitsioone. Pealegi on Mali hunta lubanud Wagnerile teenuste eest korralikult maksta (ligi 10 miljonit dollarit kuus).

Aafrika on juba 20. sajandi keskpaigast, kui varem koloniseeritud riigid iseseisvuma hakkasid, olnud palgasõduritele soodsaks tööpõlluks.

Paraku, kui vaadata Wagneri tegevust teistes Aafrika riikides, pole seal pakutav teenus sugugi omakasupüüdmatu ning on olnud ka süüdistusi (sõja-)kuritegudes. Sellest võib järeldada, et Wagner grupp ei oleks Mali huntale lojaalne teenusepakkuja neis piirkondades, kuhu riigivõim ise ei ulatu.

Aafrika on juba 20. sajandi keskpaigast, kui varem koloniseeritud riigid iseseisvuma hakkasid, olnud palgasõduritele soodsaks tööpõlluks, kuid Wagneri teenus julgeolekujõudude väljaõpetamiseks Vene riigivõimu käepikendusena on vaid jäämäe veepealne osa. Strateegilise eesmärgi üks tahk on nii nagu teisteski Aafrika riikides – Sudaanis, Madagaskaril, Kesk-Aafrika Vabariigis ja Liibüas – saada ligipääs maavaradele.

Näiteks Põhja-Malis, mis on kahjuks juba praegu Mali üks ebastabiilseim piirkond, leidub kulda, uraani ja

SÕDUR detsember 2021 33

Mali

koobaltit. Wagner pakub mitmes eespool nimetatud riigis kaevanduste ja maardlate valvamise ja turvamise teenust ning vähem oluline ei ole ka soov riigijuhtidele lähemale saada, et nende tegevust Vene riigi jaoks soodsas suunas mõjutada, olgu selleks relvaostud või suhted teiste riikidega.

Samuti tuleb Venemaa tegevust Aafrikas vaadeldes meeles pidada, et tal puudub koloniaal-ajalooline taak sel mandril. Erinevalt Euroopa riikidest, kes olid Aafrika riikidele nii emamaaks kui kolonisaatoriks, oli Nõukogude Liit juba külma sõja bipolaarse ilmakorralduse ajal Aafrikas aktiivne nii (sõjaliste) nõustajate, sõjatehnika müügi kui diplomaatiliste ambitsioonidega. Täpselt seda ajalugu Aafrika mandril kasutab praegu ära Wagner grupp, kelle sidemeid Vene keskvõimuga on Vene valitsus tugevasti eitanud ning lääneriigid sama jõudsalt tõestanud.

Siiski on viimastel aastatel tekkinud Vene riigijuhtide ja Wagner grupi narratiivis muutus, sest kui enne ei antud sellise firma kohta üldse mingeid kommentaare, siis alates 2018. aastast on isegi president Putin Wagnerit korduvalt maininud. Sellest hoolimata ei ole loomulikult tunnistatud Wagneri seost Vene valitsusega.

Nõudluse ja pakkumise juhul on nii Mali hunta kui Wagneri jaoks tegu sobiva olukorraga, eriti arvestades, et Mali praegustest riigijuhtidest on paljud Venemaal sõjalise hariduse saanud või seda seal vähemalt täiendanud.

Mali praegustest riigijuhtidest on paljud Venemaal sõjalise hariduse saanud või seda seal vähemalt täiendanud.

Usutavasti võiks nende kahe poole kokkulepe sündida üsna kiiresti, kui sellele poleks tugevat vastuseisu avaldanud Euroopa riigid ja ka ÜRO. Viimaselt ilmselt ühtset hukkamõistu ei tule, aga vähemalt Prantsusmaa lähikuude reaktsioon, sealhulgas hoolikalt valitud hetk, et teada anda ISGS-i juhi tapmisest Malis, näitab et Prantsusmaa võtab kujunenud olukorda väga tõsiselt.

See, et augustis 2021 on Prantsuse väed Põhja-Malis Liptako piirkonnas

34 detsember 2021 SÕDUR

neutraliseerinud Islamiriigi Suur-Sahara regiooni liidri Adnan Abu Walid al-Sahrawi ja selle avalikustanud, on kindel märk Prantsusmaa soovist näidata, et Malist ei saa uut Afganistani.

Prantsusmaa ei kavatse lahkuda ja üritab varasemast ehk veelgi agressiivsemalt ja efektiivsemalt terroriste püüda.

Adnan Abu Walid al-Sahrawi hävitamisele reageeris üsna kiiresti ametliku heakskiiduga USA välisministeerium, sest tolle tegevuse tagajärjel hukkus 2017. aastal ka USA sõjaväelasi Nigeris Tongo Tongo külas, Mali piiri ääres.

Kui võrrelda Prantsuse ja Vene narratiive selle teema kajastamise kohta, domineeris alates septembri keskpaigast, mil Wagneri ja Mali valitsuse koostöö laiapindselt maailma meediasse jõudis, paar nädalat esialgu Vene oma. Viimase tuumaks oli idee, et prantslased jätavad Mali üksi ja Vene (sõltumatu) firma pakub seal lihtsalt oma teenuseid, mille kohalik legitiimne valitsus on tellinud.

Pärast tugevaid reaktsioone Euroopa riikidelt muutus narratiivi toon ning ülekaalus oli pigem Prantsuse narratiiv.

Selle laineharjal jõudis rahvusvahelisse ajakirjandusse ka küllaltki jõuliselt ja kiiresti Eesti kaitseministri sõnavõtt, mis sai mõne aja pärast toetust mitmeltki teiselt riigilt, kes ütlesid sama kindlalt välja, et nemad ei tee Aafrikas koostööd Wagneriga ei avalikult ega varjatult.

Suurte Euroopa riikide jõuline reaktsioon sellele teemale näitab ka seda, et Wagner grupi seotust Vene valitsusega ei ole enam vaja tõestada, see on kõigile selge. Ilmselt on seda mõistnud ka Vene riigijuhid ja kasutavad nüüd Wagneri mainimist avalikult ära vaid selleks, et hübriidtaktikale omaselt Läänele survet avaldada ning partnerluses olevate riikide suhteid lõhestada nii Euroopas kui Aafrikas.

Katseid Vene narratiivile õhku rohkem sisse puhuda leidub siiski ka septembri teisest poolest, kui näiteks Prantsuse ajalehes La Tribune ilmus lugu, mis tsiteeris korduvalt Vene välis-

Mali Mali hunta korraldatud meeleavaldusel kutsuti Venemaad appi

Foto: Michele Cattani (AFP/Scanpix) Venemaa välisminister Sergei Lavrov juhendab oma Mali kolleegi Foto: Sergei Savostyanov (TASS/Scanpix)

minister Sergei Lavrovi, kes ütles otse, et prantslased ei saa olukorraga hakkama – „terroristid dikteerivad tantsu”.

Eriti hästi sobis selle sõnumi võimendamiseks Mali peaministri ÜROs peetud kõnes kasutatud väljend, et Prantsusmaa on Mali „lennu ajal hüljanud”. Ühtpidi on see jõuline sõnavõtt väga olulisele kuulajaskonnale mõistetav kui Mali üleminekuvõimu mainekujundus nii riigi sees kui välismaal. Teisalt tekib küsimus, kas küllaltki värske valitsus peaks miljoneid dollareid maksma otse kahtlase väärtusega firmale või pigem tuleks kasuks neid miljoneid investeerida iseenda relvajõududesse.

Kui hüpoteetiliselt kujutada ette olukorda, kus Wagner hakkab oma teenust Malis pakkuma ning teised riigid seetõttu sealt lahkuvad, võib ennustada suure ebastabiilsuse taaspuhkemist.

Mali hunta jaoks ei ole selline olukord kindlasti enam soodus, sest keskvõimu mõjuala Põhja-Malisse ja Nigeri jõest ida poole tõenäoliselt ei ulatuks.

Küll aga oleks see soodsam Wagnerile, sest saaks ühe sammu võrra Mali riigivõimule lähemale jõuda, pakkudes riigijuhtidele oma turvateenust sama mudeli järgi, nagu seda tehti Venezuelas 2019. aasta rahutuste ajal.

Selles olukorras peavad siiski ka Wagner ja Venemaa arvestama, et juba praegu keskvõimuga rohkem või vähem koostööd tegevate rühmituste vahel killustunud Malis leidub ka selliseid rühmitusi, kelle järelevalve all leidub maavarade leiukohti, mida nad kindlasti Wagnerile loovutada ei soovi.

Samuti ei saa sellistelt rühmitustelt oodata eriti suurt koostöövalmidust n-ö „riiklikul tasandil”, sest nende huvid on piiratult regionaalsed ja neile ei ole eriti tähtis, kes parasjagu mitme tuhande kilomeetri kaugusel asuvas pealinnas Bamakos võimul on.

Kui vaadata Venemaa oportunistlikku välispoliitikat viimase 20 aasta jooksul, siis tingimata leitakse võimalusi teiste riikide nõrkusi omakasupüüdlikult ära kasutada. Juhul kui Wagner gruppi kui Vene käepikendust valitsuse tasandil päriselt Malisse kutsutaks, siis ta kindlasti tuleb ja juurdub nii pikaks ajaks kui võimalik, eriti kui see toob tulu ja ligipääsu maavaradele ning riigivõimule.

2021. aasta sügisel on kogu see olukord kaalukausil ning võib langeda

veel mõlemale poole. Kui Mali hunta suudab prantslastega saavutada mingi kokkuleppe või lepib sootuks tekkinud situatsiooniga, kus Prantsuse väekontingendi dünaamika ja ülesehitus muutub, siis ei ole ka Wagner grupil kasulik Malisse tulla.

Sellest hoolimata ostab Mali valitsus ilmselt ikka edasi Venemaalt relvastust, mille kattevarjus on võimalik Wagneri instruktoreid piiratud arvul Malisse siiski saata, et kohalikke jõude relvastust kasutama õpetada. Seegi on Wagneril juba Liibüa konflikti algusajast tuntud taktika.

Ehkki Mali huntal on justkui head suhted Venemaaga, ei saa ta mööda vaadata sellest, et Wagner grupil ei ole ette näidata suuri võite Aafrika mandril.

Lõpetuseks, ehkki Mali huntal on justkui head suhted Venemaaga, ei saa ta mööda vaadata sellest, et Wagner grupil ei ole ette näidata suuri võite Aafrika mandril või veel vähem näiteks Süürias. Pealegi on ju teistegi Aafrika riikide kogemuste põhjal näha, et Wagneril on lisaks oma teenuse pakkumisele hoopis teistsugused ambitsioonid.

Kõige selle alusel võib eeldada ja loota, et nii nagu Venemaa kasutab pelgalt Wagneri mainimist Euroopa ja NATO liitlaste lõhestamiseks, kasutab siinkohal Mali hunta seda omalt poolt ära, et survestada Euroopa riike ja miks mitte ka USA-d jätkama terrorismivastast võitlust Malis. Tingimusel, et viimased on nõus silma kinni pigistama vajakajää­miste suhtes, mis puudutavad demokraatiat ja riigi valitsemist.

Kokkuvõtteks, hea ja riigimehelik lahendus tekkinud olukorrale võiks loomulikult olla see, et Mali hunta laseb toimuda vabadel valimistel. Demokraatlik pinnas ei oleks ka sugugi sobilik Wagner grupile ja Vene mõjuvõimu juurdumisele selle kaudu. Samas tooksid demokraatlikud valimised Euroopa riike kindlasti rohkem Mali abistamise juurde tagasi. See kõik selgub ilmselt lähikuudel ning järgmine aasta on taas Mali tuleviku jaoks otsustav. Üldvalimised peaksid Malis toimuma 27. veebruaril 2022.

SÕDUR detsember 2021 35

Venemaa

See oli aastal 2014, kui kogu maailm sai teada, et Venemaa sõduritel on uus välivorm. Ukrainale kuuluvasse Krimmi ilmusid „rohelised mehikesed”, kes olid hästi varustatud ja relvastatud, eraldusmärkideta, kuid siiski selgelt Vene sõdurid.

Ratnik ehk

Venemaa uus välivorm

36 detsember 2021 SÕDUR

Venemaa Autor: Raiko Jäärats nooremleitnant, Sõduri toimetaja

Ü

ks Venemaa ajakirjanik meenutas, et see oli esimene kord tema elus, kui ta Vene sõdureid nähes võis nende välimuse üle uhke olla. Samas tundis ka pettumust, sest Venemaa president ei tunnistanud, et tegu on Venemaa sõduritega.

Sedalaadi tunded valdasid paljusid Venemaa kodanikke.

Venemaa relvajõud on pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist läbinud kümneid vormiuuendusi. Neist seni viimase tõukejõuks sai 2008. aasta Gruusia sõda. Venemaa sai seal küll oma tahtmise, aga samas jõudsid maailma pildid Vene sõduritest, kes olid justkui küla pealt kokku laenanud oma varustuse elemendid.

Aasta varem oli juba alanud kaitseminister Anatoli Serdjukovi eestvedamisel reform, mille tulemusel alustati 2008. aastal uue kolmevärvi-

lise digikamuflaaži kasutuselevõtmist.

EMR (vn единая маскировочная расцветка) mustri puhul võeti eeskuju Saksamaa Flektarn mustrist ning sellele avaldas mõju USA relvjõudude üleminek nn digimustrile.

Välismaal sai see tuntuks kui RusPat, Venemaa enda sõdurid ütlesid selle kohta tetris. Vormid disainis tuntud Moskva moekunstnik Valentin Judaškin. Neil vormidel oli üks väga suur puudujääk. Öövaatlusseadmega vaadates kogu vorm lausa helendas. See

SÕDUR detsember 2021 37

Venemaa

Vasakul Venemaa Ratnik vihmaülikond ja paremal Eesti kaitseväe vihmaülikond. Just metsas tuleb esile kaitseväe kamuflaaži eelis, siiski ei asenda ükski maskeerimisriie lisamaskeerimist Foto: kaitsevägi

tulenes nii kasutatud materjalist kui mustrist endast.

Peale selle sai avalikuks info, et need vormid ei pidanud ka sooja. Veel teisedki muudatused, näiteks õlakute kaotamine ja Venemaa kaitseministeeriumi odavaimate materjalide eelistamine, tekitasid ühiskonnas ja sõdurites endis suurt pahameelt. Kõige selle tõttu loobus Judaškin isegi nende autorlusest.

2012. aastal sai kaitseministriks Sergei Šoigu, kes alustas jõulisi reforme Venemaa relvajõududes. Sõjavägi muudeti väiksemaks ja elukutselisemaks. Põhjalikult võeti ette ka sõduri individuaalvarustus. Need reformid kestavad senini.

,,Analooge mitteomav”

Ratnik (ee võitleja) programmi eesmärk on uuendada kogu Venemaa jalaväelase lahinguvarustust. Esimesed prototüübid anti valitud üksustele proovida 2013. aastal, laialdasem üleminek algas 2016. aastal. Peale uue välivormi sisaldab see ka kaitsevarustust, käsitulirelvi, sidevahendeid, vaatlusseadmeid ja palju muud.

Nagu uue Venemaa sõjaväe varustuse puhul juba tavaks saanud, on see „analooge mitteomav”. Üldjuhul on proovitud jäljendada erinevaid lääne lahendusi või sisse osta mujalt, eeskätt Hiinast, nende lahenduste järeleteh-

38 detsember 2021 SÕDUR

tud litsentse. Kuna lääne ettevõtted tihtipeale ei müü Venemaale oma litsentse või neid lihtsalt ei suudeta osta, on suured puudujäägid toodete kvaliteedis.

Näiteks 2016. aastal jõudsid avalikkuse ette pildid Venemaa sõduritest Süürias, kes olid riietatud roosat värvi kõrbevormi. Umbes samasugusest materjalist vormielemente, mis pildi peal ei tundu roosad olevat, kuigi tegelikult on, saab tellida Hiinast.

Ratnik

Ratnik programmis on üle kümne alamprogrammi ja üle kuuekümne varustuselemendi. Peale välivormide, rakmete ja kaitsevahendite, mida selles artiklis vaatleme, kuuluvad sinna ka näiteks suhtlus- ja juhtimisvahendid, AK-12 relvad, vaatlusseadmed jpm.

Venemaa on võimeline tootma aastas umbes 50 000 vormikomplekti.

Vene relvajõudude suurust arvestades tähendab see, et ühtaegu on kasutuses kümned, kui mitte sajad erineva väljanägemisega vormid. Ratnik komplekti saavad endale ainult lahinguüksused, peamiselt maaväest, merejalaväest ja dessantvägedest.

Niinimetatud „kontori sõdurid”, sealhulgas suurem osa ajateenijatest, saavad endale vaid mürkrohelise spordidresse meenutava vormi. Mitmeid

Venemaa Ratniku lisaseadmeid, näiteks vaatlusseadmeid, saavad endale ainult väga valitud üksused. Samuti on Venemaal palju eriotstarbelisi üksuseid, mis millegipärast eelistavad MultiCam või mõne muu lääne kamuflaažiga vorme.

Lisaks Venemaale kasutavad Ratniku komplekte veel Valgevene relvajõud ja Egiptuse õhudessantväed, kuigi nende puhul on paljud varustuse detailid veidi erinevad.

Järeleproovimiseks on neid komplekte antud mitmele „sõbralikule” riigile.

Välivorm

Ratnik välivormi muster on sarnane 2008. aasta omaga, kuid seda on oluliselt täiendatud. Kolme värvi asemel on kasutatud nelja erinevat värvi ja muudetud on ka materjali.

Võrreldes eelkäijaga on selle maskeerimisomadused öövaatlusseadmega vaadates päris head. Selle aga nullib ära rakmete kamuflaaž, mis öövaatlusseadmest vaadates endiselt helendab.

Lisaks tavalisele rohelisele mustrile on sellest olemas mitu eriversiooni, näiteks talve-, kõrbe-, sügis- ja arktika muster. Kõige huvitavam on nn kapuutsiga taktikavorm, mis ühelt poolt on rohelise ja pahupidi pöörates pruunika põhitooniga.

Välivormi komplekt on loodud kihilise riietusena. Neid kihte ja erinevaid riietuselemente on väga palju: lühike aluspesu, pikk aluspesu, pikk fliisist aluspesu, suvevorm, fliisjakk, vest ja talvevorm. Kokku on kuus erinevat kihti, lisaks vihmaülikond ja taktikavorm, mida kõike saab omavahel kombineerida. Soe pesu on peaaegu identne Eesti kaitseväe omaga.

Vasakul Venemaa ja Eesti suvevormid, üleval vihmaülikonnad ja all talvevormid. Ratnik vorm ei ole väga erinev ükskõik millisest lääne sõjaväevormist. Venemaa ajateenijad on kurtnud, et mõnede vormide õmblused ei ole kvaliteetsed. Sõjaväevorme õmblevad Venemaal tihti sunnitööl olevad vangid

Fotod: kaitsevägi

SÕDUR detsember 2021 39

Venemaa

sukkmask

Peale nokkmütsi ja sooja läkiläki stiilis talvemütsi on komplektis kiivrialune villane müts ja fliisist torusall.

Lisaks paar õhukesi villaseid musti kindaid ja paksud veekindlad talvekäpikud. Suvevorm ja taktikavorm on küllaltki õhukesed, frentš on kinnitatav lukuga. Talvevormi külgedel on veekindlad lukud, mille abil saab vormi vajaduse korral üle saabaste peale panna. Komplektis on ka üks paar suvesaapaid ja üks paar sooja voodriga talvesaapaid.

Välivorm on mugav ja selle maskeerimisomadused uuena on üsna head.

Kui seda kaitseväe vormiga võrrelda, siis on sellel oluliselt halvemad maskeerimisomadused kinnisel maastikul metsas, kus see tundub liiga hele olevat. Vihmaülikond on ainukene asi, mis Venemaa välivormi puhul parem on. See paistab veidi kergem ja sellega ei hakka nii kiiresti higistama. Samas saab see paduvihmaga rutem märjaks.

Lahinguvarustus

Venemaa on viimasel kümnel aastal panustanud väga palju sõduri individuaalvarustuse tootearendusse. Igal aastal tuleb uudiseid uute lahenduste kohta, kuigi seeriatootmisse jõuavad neist vaid vähesed. Praegu kasutuses olevat varustuskomplekti nimetatakse „teise põlvkonna” Ratnikuks.

Standardne jalaväelase killuvest 6B45 on sarnane kaitseväe killuvestiga. See kaalub umbes kaheksa kilogrammi ja sellel on MOLLE kinnituskohad. Sellele saab lisada kuuliplaate, õla- ja kubemekaitsmeid.

Lisaks jalaväelase killuvestile on kasutuses veel eest krõpsuga lahtikäiv killuvest (6B48) soomukimeeskondadele ja palju teisi erilahendusi, mis on vähem levinud.

Kuigi rakmetaskuid on võimalik kinnitada otse killuvestile, on komplektiga kaasas eraldi rakmete vest. Väiksemaid rakmetaskuid on komplektis väga palju: granaaditaskud, AK-12 / AK-74 salvetaskud, SVD täpsusrelva salvetaskud ja PKM kuulipilduja linditaskud.

Suuremaid taskuid on ainult üks ja selle saab paigutada üksnes taha seljakoti alla. Sealt on küllaltki ebamugav asju vajaduse korral kätte saada.

Komplektis on ka mitu täiesti tavalist seljakotti. Mainimisväärt on vaid patrullkott, millel on kaasas talvine

40 detsember 2021 SÕDUR

rakmete vest

killuvest 6B45

AK-74 neli topelt salvetaskut

kahepoolne ümberpööratav taktikavorm

7-liitrine rakmetasku

Ratnik VKBO (всесезонный комплект базового обмундирования) igahooajaline välivormi baaskomplekt koos lahinguvarustusega. Väidetavalt on kõige uuematel Ratniku rakmetel riide materjal juba parema maskeerimisomadusega öövaatlusseadmega vaadates Fotod: kaitsevägi

Komplektiga kaasas olev kihilise riietumise juhend temperatuurivahemikus -40 kuni +15 kraadi Fotod: kaitsevägi

Venemaa 25-liitrine patrullkott

Venemaa sõdurid Gruusias 22. augustil 2008. Välimuse järgi oli raske pidada neid sõdureid suveräänse riigi sõjaväe esindajateks Foto: Umit Bektas (Reuters/Scanpix)

Venemaa 68. armeekorpuse motolaskurjagu Sahhalini saartel maabumisvastasel harjutusel 25. juunil 2021. Pildil on näha erineva kulumisastmega Ratnik vorme

Foto: Sergei Rusanov (Shutterstock)

maskeerimiskate. Komplekti kuulub ka kiiver, mida Sõduri toimetus proovida ei saanud, aga mis tundub olevat võrreldav lääne analoogidega.

Tulevik

Venemaal on viimasel ajal aru saadud, et olulise osa võitlusvõimest moodustab sõdurite usk oma varustusse.

Seetõttu paigutatakse tootearendusse üha suuremaid summasid. Uued lahendused on tihti insener-tehniliselt kõrgel tasemel ja need kopeerivad erinevaid parimaid lääne lahendusi.

Samas ei jõua tootmine nendega sammu pidada või puuduvad tootmiseks

vajalikud vahendid või veelgi enam sööb korruptsioon need vahendid lihtsalt ära.

Sellegipoolest tuleb arvestada, et vajaduse korral suudab Venemaa korralikult riietada ja relvastada võitlusvõimelise osa oma tohutust armeest.

Venemaa võimuladvik on valusate õpikogemuste kaudu aru saanud, kui oluline on oma sõdurite väljanägemine rahva jaoks.

Kuna kvaliteetset varustust ei suudeta ikka veel alati toota, avaldatakse viimasel ajal oluliselt vähem pilte sõdurite kohta. Tihti väljastatakse meediasündmuste ajaks sõduritele uus va-

rustus või siis lihtsalt valitakse, mida avaldada – suukorvistatud ajakirjanduse tõttu ei ole see keeruline.

Neist üksikutest juhuslikult tehtud piltidest sõdurite kohta võib siiski välja lugeda, et kvaliteediprobleeme ei ole endiselt suudetud lahendada. Vormid kuluvad ja lagunevad väga kiiresti, kohati kiiremini, kui neid juurde jõutakse toota.

Sellest hoolimata on Venemaa kaitseministeerium alustanud juba järgmise programmiga Sotnik (ee sajakonna pealik), mis peaks hakkama Ratnik varustust välja vahetama juba 2025. aastal.

SÕDUR detsember 2021 41

Väljaõpe

Hüvasti

või siiski mitte!

Autor: Alan Christopher Sheppard

42 detsember 2021 SÕDUR

Peab olema väga tugev, et kuulata kõike seda, mida sa räägid – aga sa oled Eesti kaitseväe südametunnistus,” ütles mulle kunagi kolonelleitnant Leo Kunnas.

Minult on tihti küsitud, et millal ma koju lähen. Olen sellele alati vastanud, et ma juba olengi kodus. Sel aastal saab minu teenistus läbi. See teeb kokku 47 aastat kuninglikus merejalaväes ja Eesti kaitsejõududes.

Ma kavatsen jõuda 50-aastase teenistuseni ehk jätkata vabatahtlikuna juhul, kui keegi vajab minu abi või nõu väljaõppes. Nii et võibolla see ei olegi hüvastijätt, vaid ütlen lihtsalt „nägemiseni”.

Pikk teekond

Alustuseks soovin teha ühe avalduse: „Eesti kaitseväe loomine ja selle edu on toonud palju tunnustust nii Eesti riigile kui kodanikele – see on tõeline kodanike kaitsevägi.”

Selle avalduse võin teha täie veendumusega, sest olen Eesti sõdureid õpetanud 26 aastat. Minu mälestused neist algusaegadest on sama selged kui olevik. See ei ole mõni ettekirjutatud tunnustus siin vaid päeva veetnud NATO kindrali suust.

Ma olen näinud suurt muutust, kõik on toimunud nii kiiresti 1995. aastast alates. Pean tunnistama, et nautisin neid algusaegade raskusi ja segadusi.

Tuli lahendada probleeme ja pakkuda lahendusi. Ma nimetasin seda olukorda „ootamatuse hulluseks”, aga see kestis vaid paar aastat ja asendus ruttu sooviga korda ja süsteemi luua.

Oma teenistuse jooksul olen olnud seotud erinevate üksuste ja kohtadega üle terve Eesti. Palju rohkem kui enamik Eesti kaitseväelasi. Oma teenistuse alguseks kaitseväes loen seda, kui mind Meegomäele lahingukooli

Jalaväelaste järelkasv õppuse Kevadtorm lõpurivistusel 2009. aastal

Foto: Tõnu Noorits

laenati. Ma polnud seal hiljem kordagi käinud.

See aasta käisin seal kaks korda ESTGUARD-4 üksusega. Käisime lasketiirudes ja hiljem külastasime Kuperjanovi jalaväepataljoni, kus toimus ka väljaõpe. See visuaalne muutus, mis seal toimunud on, näitlikustab ilmekalt kõike seda, mis Eestis veerandsajandiga juhtunud on.

Väljaõpe Aastal 1996 oli Kuperjanovi pataljoni kasarmutes veel endiselt tunda nõukogude hõngu. See, mida ma praegu nägin, oli uskumatu. See tõesti peegeldab Eesti moderniseerumist ja kõike seda, kui kaugele on Eesti jõudnud pärast taasiseseisvumist. Uued kasarmud on esmaklassilised ja palju paremad kui need, milles olin kunagi Suurbritannias.

Kõigepealt külastasime Meegomäe hoonestatud alade lahingu väljaõppeala ja seal lähedal asuvaid lasketiire.

Saabusime öösel ja kogu ala oli kunstlikult valgustatud. Tõeline talveõhtu: lumi maas, õhk karge ja silmipimestav valgus – ma ei tundnud pea midagi ära. See tundus tavaline mets olevat.

Proovisin sealt leida vana tuttavat raketibaasi, kuid asjatult.

Ma olin pettunud, sest meenutasin samal ajal oma aega lahingukoolis, kui seda juhtis Leo Kunnas – see oli minu elus väga pöördeline hetk.

Tahtsin meeletult näha seda, mida ma oma peas ette kujutasin. Selle asemel pidin leppima ilusa lumega kaetud metsa ja uute suurte hoonetega, kus peatusime kaheks järgnevaks nädalaks.

SÕDUR detsember 2021 43

Väljaõpe

tegime ettevalmistusi, et lasta püssgranaate ühe selle vana kasarmu akendesse.

Ajas rändamine on tõepoolest võimalik ja järsku kangastus minevik täiesti selgelt mu silme ette.

See oli üpris emotsionaalne ja tundsin klompi oma kurgus. Viimati seisin siin Briti vormis oma kolmekümnendates, nüüd olin Eesti vormis ja oma kuuekümnendates. Küsisin naljaga pooleks enda kõrval seisvalt sõdurilt, et kuidas see kõik juhtus. Kuhu kadusid kõik need aastad? Tundub justkui see oli vaid hetk tagasi. Aeg möödub nagu silmapilk, kui tegutsed muutuste keerises.

Mul olid nüüd lähtepunktid olemas ja hakkasin seal ringi vaatama. Panin tähele, et vana lasketiiru ümbert oli kadunud piirdeaed. Avastasin, et selle lasketiiru asemel on väga suur lahinglaskmiste ala. Vana raketihoidla oli renoveeritud korralikuks laohooneks. Nägin seda hoonet küll kaardil ja selle järgi tegin plaane, aga ma ei suutnud seda ette kujutada. Täpselt sellised laskealad on ka Suurbritannia väljaõppealadel.

Pilt räägib rohkem kui tuhat sõna ja see iseloomustab kõiki neid muutuseid, mis vahepeal toimunud on. Üks asi, mis 1996. aastast muutunud pole, on kaitsejõudude suurepärane inimvara.

Sellest on väga lihtne üle vaadata ja seda ignoreerida, kuni seda ühel hetkel enam pole. Seda ressurssi ei saa iial asendada taristu ja moodsa varustusega. Inimesed on kõige olulisemad! Veelgi parem, kui mõlemad on olemas.

Sõjapidamise õpe Balti pataljoni kaitseväelased Paldiskisse ehitatud õppekontrollposti mehitamas 1995. aastal. „Rahuvalve” egiidi all õpetasid Briti kuningliku merejalaväe instruktorid kaitseväelastele tegelikult tänapäevast jalaväe taktikat, lootuses, et see levib üle kaitseväe Foto: Tõnu Noorits

Hooned olid soojad, heade pesemisvõimalustega ja väga lähedal väljaõppealadele. Ma ootasin telke, külma vett ja hommikust „külmkäivitust” – nii nagu see vanadel headel aegadel oli. Pean tõdema, et olin selle uue olukorraga küllaltki rahul.

Ajas rändamine

Esimesel õhtul oli veel teinegi meeldiv üllatus varuks. Üks vanem allohvitser, kes vastutas sealse majutuse ja väljaõppeala eest, tundis mu ära. Sooja käepi-

44 detsember 2021 SÕDUR

gistusega mäletas ta mind lahingukooli ajast 1996. aastal, mil ta ajateenijana osales seal nooremallohvitseri kursusel.

Järgmise päeva hommikul vara õues seistes hakkasin esimese valgusega ära tundma tuttavate hoonete uduseid piirjooni. Alles olid mõned vanad Vene kasarmud, aga neid ei olnud palju.

Paremal tundsin ära vana nõukogude raketipunkri. See vallandas kohe ühe vana mälestuse.

Mulle meenus minu esimene õhtu lahingukoolis 1996. aasta kevadel, kui

Palju on muutunud ajast, mil üksik Chris Sheppard oma Rootsi annetatud vana sõjaväe jalgrattaga korraldas sõjapidamise õpet Eestis. Mulle meenub, kuidas kohtusin Briti suursaadikuga Eestis esimest korda mälestuspäeva tseremoonial 11. novembril 1995. Ta küsis minult veidi hämmeldunult, et kus ma siin peatun ja mida ma siin teen. Tolleks hetkeks olin siin olnud juba aasta – nii palju siis suhtlusest.

Samal aastal, veidi enne jõule sõitsin kaitseväe vana ameerika Chevy’ga Pakri poolsaare lasketiiru. (Nagu mulle pärast öeldi, oli sellel autol päris kehv sõiduvõime maastikul ja viletsad suverehvid.) Korraga kaotasin järsu pankranniku ääres juhitavuse.

Väljaõpe Pärnu üksikjalaväepataljoni instruktor ja ajateenija linnalahingu väljaõppel 27. oktoobril 2000. aastal. Paljud toonased instruktorid olid teeninud Balti pataljonis ja ajateenijatele õpetati „projektipõhiselt“ Briti merejalaväe taktikat. Tihti olid õppevahenditeks käsitsi ümberlindistatud Briti õppevideod VHS-kassettidel Foto: Ants Liigus (Pärnu Postimees / Scanpix)

Oma teenete eest Eesti kaitseväelaste väljaõpetamisel annetati Alan Chris­ topher Sheppardile 1996. aastal kotkarist

Foto: Boriss Mäemets

Maas oli värske lumi ja selle all must jää, nagu hiljem avastasin. Sõiduk tegi 180-kraadise pirueti ja selle tagumine osa jäi seisma järsaku äärel.

Väga ettevaatlikult väljusin autost ja vaatasin all murduvaid laineid. Auto taguosa oli päris panga serval. Kui sõiduk oleks kasvõi veidi rohkem libisenud, oleksin ilmselt uppunud. See oleks päris huvitav olnud, sest selleks ajaks polnud suursaadikul ikka veel teadmist, et ma seal olin. Puudusid ka mobiiltelefonid. Panin oma jope seljakotti ja jooksin tagasi abi järele.

Muidugi alles siis, kui mu jalad enam ei värisenud.

See kõik oli enne Eesti ühinemist Euroopa Liidu ja NATO-ga. Kuningliku merejalaväelasena olen alati tundnud uhkust, et olin siin esimesena – üks meie motodest on „esimesena sisse, viimasena välja”. See kõik oli mitte palju pärast Nõukogude okupatsiooni, poliitiliselt väga tundlikul ajal.

Oli viga, et korraldasime toona väljaõpet „rahuoperatsioonide” egiidi all.

See oli küll kõigest nimi, sest tegelikult oli see kõige tavalisem jalaväe väljaõpe. Selline nimetamine andis õige signaali Venemaale, kuid andis vale arusaama osadele kaitseväest.

Olukord Eestis on endiselt tundlik, aga vähemal määral. Toona oleks võimatu olnud ette kujutada, et minu asemel saab siin kunagi olema Briti lahingugrupp ja minu jalgratta asemel tankid. Mul on selle kõige üle väga hea meel, sest sellega jätkub ka Eesti ja Suurbritannia ajalooline koostöö, mis sai alguse juba Vabadussõja päevil.

Eestil on nüüd ka ülitugev maine NATO liitlaste hulgas, nii kodus kui välisoperatsioondel. Tean seda, sest olen rääkinud USA sõjaväelastega, kes on paljude eri riikide sõjaväelastega koos tegutsenud. Teiste Ida-Euroopa sõdurite seast paistavad eestlased silma kui parimad. Omalt poolt lisak-

SÕDUR detsember 2021 45

Väljaõpe

sin, et seda ka võrdluses paljude lääne sõduritega. Kuid see kõik jääb kaugeks minu vaatenurgast ja arusaamisest.

„Projektipõhine” väljaõpe

Selles artiklis proovin ma mitte keskenduda kaotatud võimalustele, millest ma rääkisin oma eelnevates artiklites.

Ma julgen lugejatele soovitada oma varasemaid artikleid, kui nad neid veel lugenud ei ole, mis ilmusid 2020. aasta Sõduri numbrites 2–6.

Ma olen püüdnud vältida poliitikast ja isikutest kirjutamist ning selle asemel kirjutada hoopis sõdurite väljaõpetamisest, mida oskan kõige paremini. Tõstan esile mõned elutähtsad asjad, mis olen tuvastanud siin teenides. Need on asjad, mida on vaja jalaväe väljaõppe parandamiseks ja säilitamiseks.

Kui need asjad tähelepanuta jätta, siis need aeglustavad tuleviku väljaõppe arenemist ja vähendavad sellega seotud inimeste entusiasmi. Ma usun, et need on ka põhjused, miks paljud allohvitserid ja ohvitserid püüavad jalaväe väljaõppest eemale hoida. See nõuab väga palju ja tihti ei anna vastu mitte midagi.

Ma ütleks isegi nii palju, et enamik tegevväelastest ohvitsere ja allohvitsere soovib ajateenijate väljaõppest hoida nii kaugele kui vähegi võimalik. See on ebaloogiline, sest kaitseväe „ärimudel” põhineb reservväel. Praegune „ärimudel” on justkui tagurpidi püramiid, kus jalaväe väljaõpe on justkui eimiski ja avalikud suhted ning bürokraatia on kõikvõimsad.

See on tekitanud olukorra, kus jalaväe väljaõpe on „projektipõhine”. Ma pean selle all silmas seda, et projekt on ajutine lahendus. Kui ajutist lahendust on vaja rohkem kui korra, siis see päris kindlasti muutub igapäevaseks ja seega peaks muutuma süsteemseks. Ühesõnaga, alaliseks meetodiks.

Süsteem vajab küll suuremat algset investeeringut ja hoolikat planeerimist kõige kõrgemal tasemel, aga kui see on sissetöötatud, siis see loob ühtse standardi, seda on võimalik mõõta ja see on kuluefektiivsem. „Projektipõhine” meetod tähendab, et kogu vastutus pannakse väiksele grupile inimestele, kes tihti on kogenematud; neile antakse minimaalselt juhiseid ülevalt poolt, sest see on justkui kõigest muust eraldiseisev asi. Kogu

46 detsember 2021 SÕDUR

juhtimisahel on sellisel juhul justnagu tagurpidi: allpool olevad ütlevad ülespoole, mida neil vaja on ja otsustavad ise kuidas nad asju teevad. Juhtkond on seni olukorraga rahul, kui altpoolt ei kosta kurtmist.

See kõik võib tekitada olukorra, kus juhtkond huvitub ainult tulemustest ja mitte sellest, kuidas asju tehakse. See omakorda viib mittestandardiseerimiseni ehk selleni, et väljaõpet on võimatu kontrollida, sest puuduvad mõõdetavad kompetentsi nõuded. Väljaõppe kontrollimine muutub ainult läikiva uue varustuse näitamiseks ja heaolu puudutavateks vestlusteks sõduritega.

See loob nõiaringi, sest instruktorite oskuste tase põhineb inimese enda teadmiste ja teemast arusaamise tasemel. Seega ma arvan, et igasugune jalaväe väljaõpe nõuab alati süsteemset lähenemist, mitte ei peaks olema „täiskohaga projekt” või siis „alaline ajutine lahendus”.

Ma olen sellest palju rääkinud nende kompaniiülematega, kes Afganistanis käisid. Nad moodustasid oma kompanii ja organiseerisid väljaõppe ning iga kord väitsid frustreerunult, et isegi pärast mitut aastat oli ikka veel „tunne, nagu keegi poleks kunagi Afganistanis käinud”.

Allohvitserid, eriti jaoülemad, kes olid ennast tõestanud Iraagis või Afganistanis, olid kullaväärtusega ja neid otsiti tikutulega taga. Süsteemi ei saanud usaldada, et see aitaks koolitada võimekaid allohvitsere.

Teoorias peaks iga nooremallohvitseri kursuse lõpetanud allohvitser olema võimeline juhtima jagu sõjaajal.

Reaalsus oli aga see, et paljud seda ei suutnud, kui nad Scoutspataljoniga sõjatsooni saadeti. Seetõttu oli nii, et võimekad allohvitserid käisid mitu korda Afganistanis.

Inimvara

Inimvara ei tee tavaliselt väärtuslikuks mitte inimene ise, vaid väljaõppematerjalid ja nende rakendamine. Õppetunnid, mille aluseks on erineva väärtusastmega erivaldkondade väljaõppematerjalid, põhinevad tihti üksteisele vasturääkivatel allikatel. Nii on pea võimatu moodustada pädevat jalaväe instruktorikursust.

Mõistagi ei õpetata sellisel instruk-

Väljaõpe Kaitseliitlased ja USA merejalaväelased maabumas õppusel Baltic Operations 2010. aastal

torikursusel mitte seda, mida tulevane jalaväeinstruktor õpetama peaks, vaid see on pigem selline „tuleb läbi teha” kursus instruktoritele. Seetõttu tuleb juurde instruktoreid, kes õpetavad jalaväetaktikat ja relvastust, kuigi neil puudub sellekohane väljaõpe. See loob surnud ringi jalaväe väljaõppes ning toetub vaid inimese enda kogemusele, millest olenevad tema võimed.

Selle probleemi lahendaks eraldi jalaväeinstruktorite talitus, mis standardiseeriks kogu jalaväega seotud väljaõppe.

See annaks kindluse, et iga õppetund põhineks hästi sõnastatud materjalil ja sellele oleks rajatud ka instruktorikursus. Sellise instruktorikursuse edukas läbimine tagaks selle, et iga instruktor oskaks aineid õpetada ka päriselt, mitte ainult teoorias. Jalaväeinstruktorite talitus õpetaks ka seda, kuidas hinnata ja kontrollida jalaväe väljaõpet.

Väiksemal skaalal oli see täpselt see, mida ma tegin nii lahingukoolis kui sõjakoolis. Koostasin õppetundide materjale ja õppekava, mis sisaldas neid õppetunde, ning õpetasin instruktoritele, kuidas õppetunde anda. Alles seejärel korraldasid need Eesti instruktorid instruktorikursuse kadettidele.

See toimis nii, et need kadetid lõpetasid sõjakooli oskusega väljaõpet edasi anda ajateenijatele. Minu eesmärk oli revolutsioon väljaõppes. Minu suurim

viga oli see, et kujutasin toonaseid kaitseväe käsuliine endale ette peegelpildina kuninglikust merejalaväest. Kogu minu sõjakoolis korraldatud väljaõpe oli tehtud peastaabi väljaõppeosakonna nõusolekul, nagu ma oma eelmistes artiklites kirjutasin. Kaitseväe juhatajaks oli toona kindralleitnant Johannes Kert.

Selle väljaõppe korraldamine oli raske töö, sest see oli „projektipõhine”. Aga tundus, et need raskused on seda väärt, sest see võiks aluseks olla süsteemsele väljaõppele. Minu arust oli probleem selles, et toonane väljaõppeosakond ei näinud selles väljaõppes väärtust, vaid nägi hoopis erinevate ideoloogiate ja meetodite kokkupõrget.

Kert oli sel ajal USAs ja nüüd mõistan, et väljaõppeosakonnaga sünkroniseerimiseks oleks vaja olnud tema autoriteeti. Aga seda ei juhtunud. Kõik see on tagantjärele tarkus. Kui ta tagasi tuli, siis toimus „troonide mäng” ja ta asendati. Asjad oleksid paremini, kui seda poleks juhtunud, sest tean, et tema oleks sundinud väljaõppeosakonda sellega kaasa minema.

Kogu oma teenistuse vältel kaitseväes pole mul õnnestunud veenda ei väljaõppeosakonda ega kaitseväe juhtkonda selles, et minu kor-

Foto: Ülo Isberg

Kaitseväejuhataja kindralleitnant Johannes Kert õppusel Baltic Challenge 1997. aastal. See oli Kerdi teene, et Sheppard vahetas kuningliku merejalaväe vormi Eesti kaitseväe vormi vastu Foto: Tõnu Noorits

SÕDUR detsember 2021 47

Väljaõpe

raldatud väljaõpe oli edukas. Ka pole minult kordagi küsitud, kuidas sellest väljaõppest oleks võimalik teha süsteemset standardiseeritud väljaõpet kogu kaitseväele.

Selle vea tõttu läks palju tööd ja saavutusi raisku. 26 aasta jooksul on see tekitanud olukorra, kus midagi läheb käima ja siis jälle seiskub, misjärel leiutatakse uus lähenemine väljaõppele ja niimoodi korduvalt. Veel praegugi jätab see paljud samasse olukorda, nagu see oli 1996. aastal. See on väga väsitav.

Nüüd mõistan, et tegin sedasama ka siis, kui olin viis aastat seotud Iraagi rühma väljaõpetamisega. See on veel üks näide sellest samast loogikast väiksemal skaalal.

Süsteemne väljaõpe

Iga kord algas see kui väga nõudev ja selgroogu murdev ülesanne, kuid alati lõppes see kui hästi õlitatud masinavärk, mis toimis ideaalselt ja oli nauditav. Õppekava hinnati pidevalt ja täiendati õpituvastustega. Õppekavas olid kõik vajalikud ained ja instruktoreid koolitati nende õppeainete andmiseks.

Instruktoreid kontrollisin ise ja õpetasin neid õpetama oma eeskujul.

Sellest kõigest olen pikemalt rääkinud Sõduris nr 6/2020. Ma küll lootsin, et see projektipõhine väljaõpe kanduks üle ka ülejäänud kaitseväkke ja muutuks süsteemseks.

Kuid selleks oleks olnud vaja peastaabi toetust ja kaasabi.

Projek t ipõh ine väljaõpe on hea vaid seni, kuni seal osalevad kogenud inimesed. Kui need inimesed lähevad ära, siis võib ka projekt lõppeda. Konkreetsetest inimestest sõltumine on viga. Süsteemipõhise väljaõppega tuleb juurde kvaliteetset inimvara, mida saab asendada. Õpe-

48 detsember 2021 SÕDUR

tatakse välja inimesi, kes alati vastavad kõrgetele standarditele.

Need standardid peavad kajastama nii sõjalist doktriini kui ka väljakujunenud tavasid. Samal ajal tuleb julgustada inimesi kaasa mõtlema ja neid ühiseid standardeid parandama, et pidevalt otsida võimalusi edasiarenguks.

Briti mudel

Kogu see väljaõpe põhines Briti juhenditel ja suur osa sellest on veel praegugi kaitseväes kasutusel. Praegu toimib see ja annab sarnaseid tulemusi süsteemse lähenemisena, sest on veel olemas inimesi, keda on niimoodi välja õpetatud või kes sellest väljaõppest mõjutatud on.

Samas on selline olukord väga ohtlik.

Minu jaoks on praegune seisukord endiselt süsteemitu. Ilmselt lõpeb kõik sellega, et saabub aeg, kui sellised inimesed kaovad ära ja need asendatakse sääraste inimestega, kel puudub isegi mälestus süsteemsest õppest. See ei ole veel juhtunud, mistõttu võib öelda, et kaitseväe jalaväetaktika põhineb endiselt suuresti Briti taktikal.

Usun, et praegu, kui Suurbritannia toetab suurel määral Eestit, võiks korraldada ka väljaõppe partnerlust ja muuta väljaõppe taas süsteemseks, mis ei sõltuks niivõrd üksikutest inimestest.

Selleks oleks vaja vastastiku mõistmise memorandumit. Aga nagu ma aru olen saanud, siis ei saa sellele vaid lootma jääda.

Ma usun, et seda väga ohtlikku puudujääki väljaõppes ei suudeta identifitseerida ja sellele reageerida, sest paljud vanemohvitserid ei hinda seda või ei saa sellest aru. Osalt selle pärast, et jalaväeohvitseridele pole kaitseväes eriti palju ametikohti. Jalaväeohvitserid saavad oma kogemuse peamiselt ajateenijatega mehitatud pataljonides.

Tihti on ajateenijad just need, kes annavad tunde, kuna ajateenijatest allohvitseridele ja tulevastele reservohvitseridele tuleb anda võimalus tunde anda ja juhtida. Seetõttu tegevväelastest allohvitserid ja ohvitserid pühendavad palju aega bürokraatiale.

Lõpptulemus on see, et tegevväelased ei saa piisavalt kogemust ei jalaväelase ega juhina. Ajateenistuse lühike aeg võimaldab väljaõppeülesandeid täita vaid kõige madalamal tasemel. Selle probleemi käes kannatavad mitme riigi

Väljaõpe pannud teised ohvitserid ebamugavasse olukorda oma raskelt teenitud lisateadmistega. Kuigi tegelikult peaks see olema vastupidi. Head juhid on omakasupüüdmatud, mitte isekad.

Kokkuvõtteks

Alan Christopher Sheppard korraldamas väljaõpet kaitseliidu ESTGUARD-4 lõpuharjutusel 25. märtsil 2021 Foto: n-srs Mark-Erik Tölpt

sõjaväed ja alati makstakse selle eest kõrget hinda kriisides ja sõdades.

Ainult Scoutspataljon suudab ohvitsere ja allohvitsere tõeliselt proovile panna, sest sealsed allüksused on kauem koos ja saavutavad väljaõppes kõrgema taseme. Vajakajäämised väljaõppes võivad tulevikus põhjustada reaalseid inimeste hukkumisi ja kahjuks alles siis saab need puudujäägid tuvastada. Kui selline asi juhtub, siis hakataks väljaõppele ja selle tagajärgedele oluliselt rohkem tähelepanu pöörama.

Praegune olukord loob kaitseväe, millel on kolm erinevat vaatenurka väljaõppele: peastaabi, Scoutspataljoni ja ajateenijate oma. Ilma olukorda mõistmata ja jalaväe väljaõppe väärtustamiseta ei muutu midagi.

Tuleviku kaitsevägi

Jalaväe väljaõpet aitaks väärtustada see, et võimekamad noored ohvitserid saadetaks teenima Scoutspataljoni. Õnneks see nii juba ongi, aga selle valiku teevad võimekad kadetid ise, sest nad saavad aru, et see tuleb kasuks nende karjäärile. Seetõttu olen optimistlik kaitseväe tuleviku koha pealt.

Selline lahendus tekitab ka elutervet konkurentsi, mis omakorda seab kõrgemad standardid. Kuid usun, et ka see peaks tegelikult olema süsteemne. Sellest tuleb aru saada ja seda lahendust tunnustada, nii et kogu kaitsevägi seda väärtustaks.

Kõige parema kogemuse saab noor ohvitser rühmaülemana või siis isegi kompaniiülemana, kui eriti võimekad varakult avastada. Sellele järgneks teenistus pataljoni või brigaadi staabis ja suurepärased Balti kaitsekolledži kursused. Ideaalmaailmas oleksid kaitseväe juhid ja otsusetegijad just sellise taustaga.

On igati mõistetav, et selline lahendus pole olnud võimalik minevikus.

Niisugune kasvamine võtab 20–30 aastat aega – sama kaua, kui praegune kaitsevägi on eksisteerinud. Minevikus on Scoutspataljoni ohvitsere ja allohvitsere nähtud isegi ohuna nende poolt, kes seal ise teeninud ei ole. Nad on

Kaitsevägi on igas mõttes kasvanud suurepäraselt. Ma loodan, et mul õnnestus kirjeldada veidi süsteemsemat lahendust jalaväe väljaõppele, millega saaks kaunistada seda imelist maja, mille te ehitanud olete. Pusle peate ise kokku panema, tükid on teil juba olemas.

Ma palun tungivalt rohkem kaasata ka Briti lahingugruppi väljaõppe korraldamisel – seda naudiksid nii nemad kui Eesti sõdurid. Seda tuleks teha kaitseministeeriumite tasemel vastastiku mõistmise memorandumi abil, et ka see lahendus oleks süsteemne.

Viimasena sooviksin kasutada seda võimalust ja tänada kindralleitnant Johannes Kerti, puhaku ta rahus! Just tema palus mul vahetada vorm ja olla osaks teie ajaloost. Mulle meeldib mõelda, et olen Eesti kaitseväge oma väiksel viisil abistanud. „Sa nülid rasva meie lihalt, et näeksid selgelt, mis meie all tegelikult peidus on,” ütles ta mulle kunagi.

Kuningliku merejalaväelasena ei anna ma iial alla, kuid Chrisina, kes on Eesti vormis, ütlen ma, et iial ära ütle iial. Nii, et see pole hüvastijätt. Ma elan edasi oma kodus Eestis ja tegutsen edasi vabatahtlikuna. Minu teenistus lõpeb 3. jaanuaril 2022.

Alan Christopher Sheppard 1974 teenistuse algus Briti kuninglikus merejalaväes 1975 41. Commando pataljon Maltal 1977 3. Commando brigaadi staap 1978 NP8901 Falklandi saartel 1979-1985 42. Commando pataljon (Põhja-Iirimaa,

Falklandi sõda) 1986-1989 Commando treeningkeskuse 2. taseme

rühmainstruktor (jalaväe koolitaja) 1990-1993 42. Commando pataljon (Põhja-Iirimaa) 1994 Commando treeningkeskuse 1. taseme

instruktor (ohvitseride ja allohvitseride koolitaja) 1994 Baltikumi väljaõppemeeskond 1996 laenatud Eesti kaitseväele 1997 teenistus Ühendkuningriigis 1998 Baltikumi väljaõppemeeskond 1999-2021 teenistus kaitseväes ja kaitseliidus

SÕDUR detsember 2021 49

Ajalugu

Sõjategevus Tallinna ümbruses Liivi sõja ajal l osa Autor: Andres Adamson ajaloolane

A

lustuseks tuleb tõdeda, et Liivi sõda pole rangelt võttes olnudki. See on baltisaksa, vene, nõukogude, läti ja eesti ajaloolaste kokkuleppeliselt fikseeritud veerandsajandi pikkune ajalõik (1558–1583) sõdade puntrast, mis tegelikult algas varem ja lõppes palju hiljem.

See kriis ei alanud mitte venelaste sissetungiga, vaid kodusõjalaadse konfliktiga Vana-Liivimaal katoliiklaste ja luterlaste vahel, millesse sekkus 1557. a esimesena Poola-Leedu ja hiljem ühinesid ka teised naabrid. Enamik liivimaalastest olid selleks ajaks juba luterlased, kuid siinsed riiklikud struktuurid – ordu ja piiskopkonnad – olid endiselt katoliiklikud.

Ametlikel võimudel polnud enam usutavat ideoloogilist õigustust, käis hoogne riigi- ja kirikuvara ärastamine ning juba hulk aastaid seisnes küsimus peamiselt selles, mis tuleb katoliikliku Vana-Liivimaa konföderatsiooni asemele. Formaalselt oldi endiselt osa Saksa-Rooma keisririigist, Tallinn ja teised suuremad linnad ka Hansa Liidust.

50 detsember 2021 SÕDUR

Ajalugu Sellisena nägi Tallinna Toompead vabahärra Karl Johann Emanuel von Ungern-Sternberg 1811. aastal. Pildil näha ka ilmselt juba Liivi sõjast pärinevaid purustusi Repro: muis.ee

SÕDUR detsember 2021 51

Ajalugu

Kui jutustatakse Tallinnast Liivi sõja ajal, siis mainitakse enamasti üleminekut Rootsi võimu alla ja seda, kuidas Vene väed olid kaks korda linna piiranud, venelased Pirita kloostri hävitanud, vahel ka Ivo Schenkenbergi talupojalipkonda – ja ongi kõik.

Tegelikkus on märksa keerukam ja näiteks Pirita kloostrile need „viimsed päevad” venelaste tõttu veel ei saabunudki – klooster jätkas tõsiluterlike Rootsi võimude poolt aina enam ahistatuna tegevust 1607. aastani.

Sõja algus

Oodatud ja kardetud sõda Moskooviaga (mis pole halvustav nimetus) puhkes 1557. ja 1558. aasta vahetusel ning kulges sisevastuoludes Liivimaa jaoks väga raskelt, hoolimata sellest, et esialgu polnud venelaste eesmärgiks vallutused, vaid karistada liivimaalasi 1554. aasta lepingu mittetäitmise eest ja sundida nad maa rüüstamisega järeleandmistele.

Alles siis, kui tsaar Ivan IV Julm (pildil) ära nägi, et 1557. a Riia peapiiskopkonna ja kaudselt ka ordu protektoriks saanud Poola-Leedu ühisriik (personaalunioonis olnud Poola kuningriik ja Leedu suurvürstiriik) kohe ei sekku, otsustas Moskva avaliku vallutussõja kasuks. Kevadel-suvel 1558 algas sõjategevus uuesti. Narva, Tartu ja kogu Ida-Eesti langesid suurema vastupanuta venelaste kätte, Liivimaa suurte raskustega kogutud väliarmee jooksis vastasega peaaegu lahingusse astumata laiali.

Kogu lootus pandi Liivimaal nüüd välisabile, maa andmisele mõne tugevama naabri kaitse alla. Kandidaate oli kolm: Poola-Leedu, Taani ja Rootsi. Saksa-Rooma keisririigi või Hansa Liidu abi, mida kahtlemata oleks eelistatud, polnud niipea saadaval, Liivimaa vajas aga toetust otsekohe.

Poola-Leedu ühisriik oli ajutiselt passiivne, Rootsi alles äsja (1557) Venemaalt lüüa saanud ega võinud juba vaherahulepingu tõttu Liivimaad tegusamalt aidata.

Tallinn ja Harju-Viru rüütelkond panid oma lootuse seetõttu esialgu Taanile, mis oli ka muidu mõjukam ja tugevam riik kui alles hiljuti iseseis-

52 detsember 2021 SÕDUR

Ajalugu Ülal vaade Tallinna linnale 1648. aasta gravüüril, vasakul Tallinna linnamuuseumis asuv Mustpeade vennaskonna epitaaf Jeruusalemma mäe lahingus hukkunud liikmetele Pildid: Sõduri arhiiv

vunud Rootsi. Oldenburgide valitseja­ soo konglomeraatriik (sellele kuulus peale Taani ja Norra krooni ka valdusi Põhja-Saksamaal) oli servapidi osa Saksa-Rooma impeeriumist. Taani oli olnud traditsiooniliselt heades suhetes Venemaaga. Valik Taani kasuks oli seotud lootusega kiirele (vahe)rahule ja diplomaatilisele lahendusele.

Taani oli siin pisut juba kohalgi, sest Kolga kloostrimõis oli aastakümneid kuulunud Taani kroonile. Selle läänimees Christoph von Münchhausen oli lisaks Läänemaa stiftifoogt – piiskopliku domeeni haldaja, ilmaliku administratsiooni ja sõjajõudude juht. Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop Johannes V Münchhausen oli Chris­ tophi vend. Christoph tegi ka omalt poolt Taani kasuks edukat propagandat ja kuulutas enda Taani kuninga asehalduriks kogu Eesti alal.

Ordus, kellele enamik neid alasid kuulus, valitses peataolek ja selle juhtkonnas oli mitu Taani valiku pooldajat (teiste seas ordumeister Wilhelm

von Fürstenberg ise). 25. juulil 1558 andis ordukomtuur Franz von Segenhagen Toompea Väikese linnuse Münchhausenile üle ja too lasi lossis olnud palgasõdurite lipkonnal Taani kuningale truudust vanduda.

Augustis 1558 suundus Eesti alade rüütelkonna ja Tallinna rae ühine saatkond Taani. Vähemalt raesaadikuil olid kaasas pädevad volitused otsesõnu Taani ülemvõimu tunnustada.

Ehkki isegi ordu nõustus läbirääkimiste käigus Taanile loovutama kogu Eestimaa, ei saadud vanalt ja haigelt kuningalt (Christian III suri jaanuaris 1559, pildil) otsust Liivimaal kindlameelselt sekkuda, saadi vaid lubadusi ja väiksem laen ordule. Lisaks aitas Taani tõepoolest sõlmida Venemaaga ka vaherahu (mille liivimaalased ise hiljem murdsid).

Siis läks soodus hetk mööda. Rüütelkonna ja linna saatkond jõudis tühjade kätega Taanimaalt tagasi.

Münchhausenil lõppes raha otsa ja ta ei suutnud Toompea palgasõduritele enam palka välja maksta. Asjakäigu kiirendamiseks ning finantside ja sõjalise abi hankimiseks sõitis nüüd ka tema Taani, saavutamata seal midagi.

Harju-Viru aadel lõi kõhklema ja lasi end uuesti ordu poolele veenda.

Liivi ordu Poola-meelne koadjuutor (ordumeistri ametijärglane, õige pea juba ise ordumeister) Gotthard Kettler sai pikkade läbirääkimiste järel, mitmendal katsel ja tormijooksu ähvardusel 11. detsembril 1558 Toompea linnuse tagasi ordu kontrolli alla. Ainult kolm Taani-meelseks jäänud pealikut koos pooleteistsaja sõjasulasega lahkusid sealt öö varjus.

Magnuse võimuhaaramiskatse

Liivimaa konföderatsiooni lagunemise käigus läksid Saare-Lääne ja peatselt ka Kuramaa piiskopkond 1560. aasta kevadel uue Taani kuninga Fre-

SÕDUR detsember 2021 53

Ajalugu 54 detsember 2021 SÕDUR

Jeruusalemma mäe lahingut 1560. aastast tähistas kolm monumenti Marta tänava mälestusmärk langenud linnakodanik Blasius Hochgrewele, tänaseni püsti

Langenute mälestuskivi praeguse Kauba tänava ääres, kadunud

e

2

1

t

aa

re

mn

ms

tee

rnu

Ta m

Jä

rv

ev

an

a

te

T A L L I N N Pä

derik II venna hertsog Magnuse (pildil) võimu alla. Too astus 1560. aasta kevadel ja suvel uusi samme, mis teravdasid tüli orduga.

1559. aasta sügisel ettevõetud ordu vastupealetung venelaste vastu, milleks oli välismaalt värvatud hulgaliselt palga­sõdureid ja mobiliseeritud Liivimaa enda maakaitsevägi, nurjus peamiselt Laiuse õnnetu piiramise tõttu.

Kevadel 1560 uut kampaaniat mitmel põhjusel aga ei järgnenud, raha sai otsa ning elatusvahenditeta jäänud soldatid hakkasid mässama.

Lõpuks otsustasid Põltsamaa ümbrusse koondunud sõjamehed end hertsog Magnuse teenistusse pakkuda.

Mitmel pool mujal, näiteks Uus-Pärnus, paiknevad palgasulased ühinesid selle ettevõtmisega. Sellega läksid ka kõik kindlused, kus mässavad väeosad asusid, hertsog Magnuse kontrolli alla.

Magnuse järgmiseks agressiivseks sammuks oli Tallinna piiskopiameti ostmine (ordu eesõigusi rikkudes) 29. juunil 1560 katoliiklikult piiskopilt Moritz (Mauritius) Wrangelilt viimase ettepanekul. Tallinna piiskop oli eelkõige vaimulik isand, kuid talle kuulus siiski mõni kindlustatud ja kindlustamata mõis siin-seal Põhja-Eestis: Padise klooster ja piiskopiõu Toompeal.

Magnus oligi juba juuni alul end koos oma väeosadega teele sättinud, et Tallinna piiskopkonnas truudusvanne vastu võtta. Juba enne seda oli Magnus esitanud nõudmisi Tallinnale, kuid saanud raelt ja Harju-Viru rüütelkonnalt vastuse, et kõik oleneb ordumeistri nõusolekust. Uue Vene sissetungi tõttu oli Liivi ordu sunnitud juulis-augustis Pärnus peetud maapäeval selle kõigega leppima.

Kuni 18-tuhandeline Vene vägi oli võitnud ordu väikest, oma teada vaid rüüstajaid jälitavat väesalka Härgmäe (Oomuli) lahingus, mis jäigi Liivi ordu viimaseks välilahinguks. Seejärel oli ümber piiratud Viljandi, mille mässavad palgasõdurid peatselt moskoviitidele üle andsid. Edasi suundus Vene peavägi Paide poole. Tallinn polnud enam kaugel. Üldises paanikas näiski juba, et Taani valikust saabki Tallinna ning Põhja- ja Lääne-Eesti jaoks ainus alternatiiv Vene vallutusele. Ka tallinlased toimetasid kiiruga oma kariloomi ja

Mustpeade vennaskonna mälestustahvel, kadunud

3 Ü L E M I S T E J Ä R V

1

3

2

muud varanatukest Magnuse valdustesse Läänemaal, mis usuti sõjast puutumata jäävat.

1560. aasta sügisel tabas oma võimuala kiiresti laiendanud Magnust aga krahh: venelaste rüüsteretk tema võimualusele Läänemaale; tema enda pagemine Saaremaale; talurahvaülestõus; rahulootuste hääbumine; taas palgarahata jäänud palgasõdurite mäss Haapsalus, Vana-Pärnus ja Kuressaares. Lõpuks pidi ta Liivimaalt mõneks ajaks üldse lahkuma ja mais 1561 Saare-Lääne piiskopkonna alad Taani kroonile loovutama, saades selle tagasi

Ajalugu Tallinna ümbruse kaart 1680. aastast

läänina ja nõustudes õigupoolest kuninglike ametnike järelevalvega.

Venelaste rüüsteretk Magnuse valdustesse Läänemaal toimus ilmselt seetõttu, et Pärnu maapäeva tulemused jätsid mulje Magnuse liitumisest teiste Liivimaa maahärradega Venemaa vastu. Ka pärast rüüstesalkade lahkumist oktoobris Läänemaa-Harjumaa piirialadel puhkenud ja ruttu lämmatatud talurahvaülestõusus on kahtlustatud mingisugust „Vene jälge” ning Vene-Taani valduste piirivööndi talupojad eelistasid seejärel valdavalt Vene võimu tunnistamist.

Taani konflikt Moskooviaga lõpetati pikemate läbirääkimiste järel alles 1562 Možaiskis sõlmitud Taani-Vene lepinguga. See oli neutraliteedi- ja mõneti koostöö-, kuid mitte liiduleping.

Pandi paika piir Läänemaa ja venelaste käes olnud Viljandi piirkonna vahel, kuid Taani pretensioone enamale ei tunnistatud. Kõik Liivimaal Taanile mittekuuluv loeti sõna-sõnalt lepinguteksti võttes hoopis Moskoovia omanduses olevaks.

Jeruusalemma mäe lahing

29. augustil 1560 saatsid Liivimaale tunginud Vene väe ülemvojevoodid vürst Ivan Mstislavski ja Ivan Šuiski koos oma alluvate pealikega Tallinnale nõudmise alistuda. Muidugi lükati see tagasi, kuid nüüd oli selge, et peatselt on kutsumata külalisi oodata juba otse linnamüüride juurde.

Pärnu, Koluvere ja Haapsalu alla rüüstama saadetud väe ülemateks olid bojaar Ivan Jakovlev ja vürst Grigori Meštšerski, kes olid Vene väliväes vasaku käe polgu esimeseks ja teiseks vojevoodiks.

Läänemaa laastamise järel Tallinna alla kogunenud Vene väge on hinnatud 6000 mehele, mis peaks olema umbes kolmekordne liialdus, sest eelnimetatud vojevoodidele alluvaid alampealikke on Vene teenistusraamatutes nimetatud 12, mis lubaks kogu vasaku käe polgu suuruseks enne Tartust Viljandi poole suundumist pidada kõige rohkem 2400 meest. Läänemaa puhul tuleb niisiis kõne alla kõige rohkem paar tuhat meest, kellest Tallinna alla jõudis veelgi vähem.

Igatahes peatus see Läänemaalt tagasiteel olev väesalk Harku mõisas ning tallinlased otsustasid seda rünnata, et püüda vabastada vangistatuid ja võtta moskoviitidelt nende saak. Venelased nimelt ei kavatsenudki linna piirama hakata, nad olid teel oma peaväe juurde Paide all, ja tallinlaste käitumine näitab, et nad seda teadsid.

11. septembri varahommikul 1560 tungisidki tallinlased u 250 ratsaniku, 500 jalamehe ja kahe välisuurtükiga linnast välja. Esimene kokkupõrge ühe väiksema, suurt veisekarja endaga ühes ajava venelaste eelsalgaga võideti.

Ent venelased said kohe abi ja järgnevas kähmluses praeguse Tallinna ühisgümnaasiumi kandis, Jeruusalemma

mäeks kutsutud liivakünka taga jäid tallinlased alla ning pagesid osalt tagasi linna, osalt lihtsalt laiali.

Tallinlaste poolel langes u 60 meest, teiste seas mitu aadlikku ja kümme noorte vallaliste kaupmeeste Mustpeade vennaskonna liiget, lisaks oli hulk haavatuid ja kaotati mõlemad suurtükid. Venelaste kaotuste kohta kindlamaid andmeid pole, kuid lahinguväli jäi neile, järgnenud päevil olla nad oma surnud ümbruskonna külades koos külade endiga ära põletanud ja suundusid seejärel oma peaväe juurde Paide alla.

Paide piiramine venis aga üle ootuste pikale, lõpuks kuuele nädalale.

Selle kaitsmist juhtis noor ja vapper ordurüütel Caspar von Oldenbockum – „Liivimaa viimane rüütel” –, kes oli selle lossi omal algatusel pärast senise ülema põgenemist juba 1558 oma käsu alla võtnud. Venelased olid Viljandist Paide alla toonud küll ka enda omas ajas vägagi moodsa ja võimsa piiramissuurtükiväe, kuid loss pidas visalt vastu ja hiljem lasi siis juba ka Tallinna komtuuriks nimetatud Oldenbockum kokku kogutud suurtükikuule koormate viisi Tallinna vedada.

Venelastel lõppes toidumoon, nälga ja haigustesse suri palju abitöölisi, „posoh­hat”, osa neist, eriti novgorodlased, pagesid lihtsalt koju. Sügis tuli peale ja pidi asuma päästma juba oma piiramissuurtükke, nõudma selleks Pihkvamaalt uusi inimesi, hobuseid ja veokeid koos kõige vajalikuga ning maksma neile väga kõrget tasu. Suurtükid veeti suure vaevaga Tartusse ja sealt lotjadel Pihkvasse.

Rootsi võtab Tallinna üle

Liivimaa konföderatsiooni lagunemine jõudis 1561. aastal lõpule. Ordu ja Riia peapiiskopkond (ilma Riia linnata) tunnistasid Poola-Leedu ülemvõimu.

4. juunil 1561 tunnistas Harju-Viru (ja Järva) rüütelkond Rootsi uue kuninga Erik XIV võimu. 6. juunil tegi sama Tallinna linn. Määravaks sai, et Rootsile kuulunud Soome oli lähedal ja Rootsi Venemaaga rahujalal. Suuresti idakaubandusest elav Tallinn vajas rahu Venemaaga ja Lõuna-Soome oli oluline osa Tallinna majanduslikust tagamaast.

Ordu garnison pidas veel paarkümmend päeva Oldenbockumi juhtimisel Toompea lossis vastu ja alistus alles

SÕDUR detsember 2021 55

Ajalugu

siis, kui lossi oli nädalapäevad suurtükkidest tulistatud, nii et osa müüre ja torne kokku varisesid. Ka Paide ja Uus-Pärnu vallutasid rootslased endistelt ordumeestelt piiramisega, kuid alles 1562.

Rootsi sekkumine Liivimaal oli kuninga poolvenna, Soome hertsogi Johani algatus. Konflikt orduga ei tähendanud automaatselt sõda Poola-Leeduga, sest selle valitseja Sigismund II August (pildil) oli Johani naisevend ja võis Liivimaa jagamisega põhimõtteliselt nõus olla. Hertsog Johan ajaski Poola-Leedule lähenemise poliitikat. Kuningas Erik XIV esialgu aktsepteeris toimunut, 1563. a aga vangistas Johani ning puhus pilli lõhki ka suhetes Poola-Leeduga.

Erik XIV kiitis esialgu heaks ka oma tädipoja Magnuse võimu Saare-Läänes. Oma Taani kuningast vennaga väga halbades suhetes olnud hertsog Magnus mängis seda mängu kaasa, muuhulgas lubades Poola-Leeduga sõtta astunud rootslastel kasutada läbi oma valduste kulgenud Tallinn–Pärnu maanteed ning asjatult lootes küpsevast Taani-Rootsi konfliktist kõrvale jääda.

Vene väed Liivi sõja ajal Narvat ründamas. Boriss Tšorikov (1836)

Tallinna pettumus

Tallinna linn ja Põhja-Eesti aadel olid Rootsi ülemvõimu tunnistanud selleks, et ei peaks edasi sõdima ja saaksid ehk tagasi osagi venelastele kaotatust, kuid pidid pettuma. Sõjategevus venelastega tõesti seiskus, kuid juba Kuusalu oli venelaste valdusalal. Lisaks satuti nüüd uude sõtta. Augustis 1563 alanud Põhjamaade seitsmeaastases sõjas (1563–1570) oli Rootsi peavastaseks Taani, kuid Liivimaal olid peamised osalised rootslased ja poolakad (või õigemini leedulased), kellele assisteerisid Liivimaa mõisamehed (midagi kohaliku aadlimaakaitseväe taolist).

Selle sõja ajal oli Rootsi väliskaubanduslikus mõttes blokaadirõngas ja Tallinna peamine konkurent idakaubanduses, venelaste võimu all olnud Narva muutus rootslaste jaoks olulisimaks salakaubaväravaks. Sealtkaudu hangiti sõjamaterjale, soola jm strateegilise tähtsusega kaupu, mida peamiselt vedasid sinna samuti Rootsi ja Tallinnaga sõjajalal olnud lüübeklased.

56 detsember 2021 SÕDUR

Selline oli ettekujutus meie kandi geograafiast veel 1573. aastal

Ajalugu Muhu ja pool Saaremaad. Siinses sõjategevuses sõlmiti siiski alatasa vaherahusid ja rootslasi hakkasid tabama ka tagasilöögid.

Uus-Pärnus paiknenud Rootsi poolel olnud mõisamehed, kellele Rootsi kroon võlgnes pikema aja eest palgaraha, lahkusid lõpuks teenistusest ja suundusid Riia peapiiskopkonda, endise ordumeistri (tollal juba Kuramaa hertsogi ja Poola-Leedu ülemvõimu aluse Liivimaa asehalduri) Kettleri teenistusse. Pärnusse jäänud mõisamehed korraldasid vandenõu ja avasid 1565. aasta aprilli lõpus linnaväravad Kettleri mõisameestele, kes olid ühe päevaga maha ratsutanud Salatsit Pärnust eraldava vahemaa. Linn vallutati äkkrünnakuga ja pikema piiramise järel alistus ka Pärnu loss.

Uus vägi Tallinna all

Mõisameestel on Eesti ajalookirjutuses väga negatiivne maine, sest nad pöördusid korduvalt just hiljem siinmail valitsenud Rootsi ja Venemaa vastu ning said kokkuvõttes lüüa, ajalugu aga kirjutavad enamasti võitjad. Kuid lähemal vaatlusel on ilmne, et mõisameeste puhul oli tegemist valdavalt kohalike aadlimeeste ja linnakodanikega, kellele lisandus elukutselisi sõjamehi mujalt. Mõisameeste seas oli kindlasti ka omajagu eestlasi, sest kust mujalt olnuks aadlimeestel kõige kergem vajaduse korral lisamehi leida kui oma sõltlaste seast. Ka Ivo Schenkenberg oli enamiku oma karjäärist mõisamees.

Et mõisamehed moodustasid kohaliku aadlimaakaitseväe, siis oli suur osa neist esialgu Rootsi teenistuses ja sunnitud sõdima samasuguste liivimaalastega Poola ja Taani poolel. Rootsi peamiseks vaenlaseks oli Taani ning peamiseks sõjatandriks Kesk-Rootsi – ja ka enamik mõisameeste lipkondi saadeti pikaks ajaks hoopis sinna, nende jaoks täiesti võõrasse ja tarbetusse sõtta.

Rootsi vallutas juba 1563. aasta suvel-sügisel põhjapoolse Läänemaa koos Hiiumaaga. Läänemaa lõunaosaga läks rohkem aega ja hiljem hõivati ka

Sellest innustunult suunduti kõigest nelja lipkonna mõisameeste ja ühe hertsog Magnuse poolt Kuramaa piiskopkonna „junkrutest” moodustatud lipkonnaga Tallinna ümbrusse. Seal lisandus veel hertsog Magnuse õuemarssali Johann Üxkülli lipkond, mis koosnes ilmselt rootslaste vastu ülestõusnud läänemaalastest.

Nii tühiste jõududega (tuhatkond meest) ettevõetud avantüür kaua kesta ei saanud. Rootsist laevatati kiiresti Tallinna tagasi 600 mõisameest ja lipkond sõjasulaseid, misjärel oli seal ainuüksi ratsaväge (mõisamehi ja rootslasi-soomlasi) pea sama palju kui „piirajaid” ning lisaks vähemalt kolm jalalipkonda. Rootsi teenistuses olnud mõisameeste kojusaabumise järel tulid „pärnakad” 11. augustil 1565 taas otse linna alla, lootes nähtavasti sellele, et tallinlased või vähemasti sealsed mõisamehed Rootsi võimu vastu üles tõusevad.

Rootsi asevalitseja Henrik Klasson Horn korraldas nende leerile 13. augusti varahommikul üllatusrünnaku ja lõi nad suurte kaotustega põgenema, ent kui oldi juba tegevuses mõisameeste laagri rüüstamisega, pöördus „pärnakate” rittmeister Heinrich Dücker ühe lipkonnaga tagasi, et päästa ühes veskis end kaitsma jäänud rühm jalasõdureid, ning korraldas rootslastele samasuguse üllatuse. Oma meeste päästmise järel ta siiski taandus, jättes laagri rootslastele.

Kokku langes mõisamehi ligi 200

meest ja 40 vangistati. Rootslaste kaotused olid ilmselt suuremad, sest ainuüksi Dückeri äkkrünnaku ajal langes neid väga Rootsi-meelse krooniku Balthasar Russowi sõnul „üle saja” ja juba enne seda peetud lahingus kandnud nad „kaunikesti kahju”. Tallinlaste kaotustest ei kõnele Russow midagi – võib-olla ei usaldatud neid ühes võttagi?

Tallinna all seisnud mõisameeste üldjuhiks on ikka peetud Olden­bockumit, kes tegelikult ühines Kuramaalt vaid 60 ratsanikuga, tulles mõisameestega alles siis, kui need juba taganesid. Üldjuhiks oli pigem juba nimetatud Heinrich Dücker. Horn järgnes mõisameestele Sipa külani Märjamaa kihelkonnas, kuhu rajas kindlustatud laagri. „Pärnakad” ilmusid selle ette, kuid rootslased välilahinguga ei riskinud, ning kui ainsast tehtud suurtükilasust sai surmavalt haavata Oldenbockum, jäi asi seekord sinnapaika.

Pärnu mõisamehed jäid aastateks 1565–1575 pooliseseisvasse olukorda, formaalselt küll Poola-Leedu teenistusse. Nende võimuala ei hõlmanud üksnes mõlemat Pärnut, vaid ka ümbrust mitmekümne kilomeetri raadiuses.

Kogu selle aja võitlesid nad eelkõige Rootsi ülemvõimu vastu, kuid ka venelastega, kellega rootslased ja nende võimualune Tallinn rahu hoidsid.

Novembris 1568 Põhjamaade seitsme­aastase sõja lõpetamiseks sõlmitud Roskilde traktaadi kohaselt tulnuks hertsog Magnusele tagastada Maasi­ linna foogtkond Saare- ja Hiiumaal, Läänemaa ja Tallinna piiskopivaldused – Padise klooster, piiskopiõu Toompeal, piiskopimõisad –, kuid Rootsi ei täitnud lepingutingimusi.

Rootsis toimus 1568. aasta lõpus riigi­pööre, Erik XIV kukutati ja troonile tõusis tema poolvend Johan III, Poola-Leedu kuninga Sigismund II Augusti õemees, misjärel sõjategevus Rootsi ja Poola-Leedu vahel asendus mõõduka koostööga. Taani oli sõjast kurnatud ja õigupoolest pankrotis, sealt ei olnud tulemas mingit abi. Veebruaris 1569 taotles Magnus rootslastelt vaherahu pikendamist Liivimaal, kuid talle öeldi ära. Selline oli üldine taust, mis viis hertsog Magnuse 1569–1570 koostööle tsaar Ivan Julmaga. Liivi sõda ise polnud siis veel poole pealgi…

Järgneb

SÕDUR detsember 2021 57

Ajalugu

Eesti NSV-st pärit sõjamehed Afganistanis 58 detsember 2021 SÕDUR

Ajalugu

aastatel 1979-1989 Autor: Küllo Arjakas Tallinna linnaarhiivi juhataja

E

esti NSV sõjakomissariaadi andmetel teenis Afganistanis aastatel 1979–1989 ühtekokku 1652 toonases Eesti NSV-s elanud kutsealust või siit kaugele maale saadetud tegevsõjaväelast. Eesti päritolu mehi sõdis seal siiski pisut rohkem, sest näiteks polkovnik Jaan Sassian saadeti Afganistani Saksa DV-st ja major Olev Jaasson Kaug-Idast.

Eestlastest kõrgemaid ohvitsere oli seal pikemalt kaks polkovnikut ja kolm majorit. Alates augustist 1981 – 1984. aastani oli Kabulis Leningradi sõjameditsiiniakadeemiast Afganistani komandeeritud medpolkovnik dr Lembit Roostar (1934–2009). Tema uueks ametiks sai algul valitsusarmee peakirurgi konsultant, aga peagi tõusis ta armee peakirurgiks, töötades Kabuli meditsiiniakadeemia haiglas.

Kolme aastaga opereeris dr Roostar ligikaudu 400 patsienti. Teiste seas kuulus tema ravialuste hulka Afganistani kaitseminister ja kommunistliku orientatsiooniga riigi viimane president Moḩammad Najībullāh. Dr Roostar läks 1989. aastal erru, töötas 1989– 1992 Tartu ülikooli hospitaalkirurgia kateedri juhatajana ja seejärel ülikooli kliinikus kardiokirurgia osakonnas kirurgina. 2014. aastal ilmus tema elust Juhani Püttsepa koostatud ülevaade „Kirurg Lembit Roostar. Alutaguse laanest Afganistani kuumusesse”.

Kogemus sõjast

Enn Valli ärasaatmine Foto: autori erakogu

23. septembrist 1981 – 31. detsembrini 1982 oli sealse valitsusarmee suurtükiväe juhtkonna nõunik polkovnik Jaan Sassian. Ta on lõpetanud Moskvas suurtüki- ja raketiväe akadeemia ja teenis alampolkovnikuna Saksa DV-s paiknenud Nõukogude suurtükiväe-

SÕDUR detsember 2021 59

Ajalugu

ja raketibrigaadi staabiülemana. Järgnes sõit Afganistani.

Polkovnik Jaan Sassian sai autokolonni ründamise käigus haavata ja põrutada. 1990. aastate teisel poolel töötas Sassian ligi kümme aastat Eesti riigikaitse akadeemias (sisekaitseakadeemias), õpetades tsiviilõppejõuna kadettidele suurtükiasjandust. Lühikest aega õpetas Tartus kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgemas sõjakoolis sõjatopograafiat. Hiljem elas Sassian Vene armee erupolkovnikuna oma perekonnasidemete tõttu Valgevenes, Brestis.

Nõukogude õhudessantvägede (103. õhudessantdiviis) staabimajorina teenis Kabuli lennuvälja areaalil septembrist 1987 kuni maini 1988 Tiit Tammela. Hiljem liitus ta Eesti kaitseväega, teenis majorina 1993–1997 kaitseliidu Pärnu maleva pealikuna, oli 1997– 2001 kolonelleitnandina EV kaitseatašee USA-s, järgnevalt Lääne-Saarte erikaitsepiirkonna staabi operatiivosakonna ülem.

1985. aasta maist – 1986. aasta aprillini töötas NSV Liidu – Afganistani piiri äärse Turagundai raudteejaama sõjakomandandina kõrgema jalaväe sõjakooli ning hiljem sõjaväeakadeemia sõjaväelise juhtimise insenerina lõpetanud major Jaak Haud. Teenistuse lõpuks läks Jaak Haud oma ülemustega tülli, ta vallandati armeest ning visati 1986. aasta aprillis ka komparteist välja. Major Jaak Haudi vastu algatati Taškendis kriminaalasi Afganistanis spekuleerimise süüdistusega. Õigupoolest omal volil Nõukogude armeest lahkunud Haud tuli Tallinna ja töötas sõjalise (riigikaitse) õpetajana Tallinna õppeasutustes. Aastatel 1992–1997 oli major Haud sisekaitseakadeemias relvaõppe õppejõud, 1997–2002 kaitsejõudude peastaabi väljaõppeohvitser. Praegu elab erukolonelleitnant Haud Tallinnas.

Einseln ja Laaneots

Novembris 1986 oli nädalases lähetuses Pakistanis Peshawaris rahvusvahelise meditsiinikorpuse (ICM) nõukogu liige, USA relvajõudude kolonel Aleksander Einseln. Tema ülesandeks oli hinnata Pakistanis tegutseva meeskonna tööd Peshawari lähedal, kus paiknesid tuhanded sõjapõgenike telgid. Einseln käis ka piiri ääres, vaadel-

60 detsember 2021 SÕDUR

Enn Valli haud Põlva surnuaial

des binokliga naaberriiki ning kuulis nii mõnelgi korral lõhkevate Nõukogude Liidu suurtükimürskude ja lahingulennukite pommide plahvatusi.

Veel võiks lisada, et 1986. aastal tutvus Afganistanis kaks nädalat sõjalise olukorraga Nõukogude armee 74. tankidiviisi staabiülem polkovnik kindral Ants Laaneots. Teatavasti teenisid hiljem mõlemad mehed Eesti kaitsejõudude juhataja ametikohal.

Aga näib, et Eestiga seotud markantseid tegelasi võis seal olla veelgi.

2020. aastal ilmus Mart Aare koostatud ülevaade „Sõgelite saaga. ENSV kirjanduspolitruki poja Urmas Sõgeli memuaarid”.

Nii meenutanud ajaloolasest sotsioloog Urmas Sõgel (1952–2019), et 1960. aastate algul elas Tallinnas Narva maanteel nende korteri peal „Sergei Aparin, kes oli Viktor Kingissepa poja Sergei lapselaps. Temast saigi hiljem see paljukardetud Kadrioru krahv, kes lahingsambo- ja poksitrennis õpitut asus tänavatel usinalt praktiseerima, mille

Ajalugu veel enne, kui maailm ja ka Eesti NSV elanikud said teada „piiratud Nõukogude väekontingendi” sisseviimisest Afganistani.

Kiviõlist pärit Vinni lõpetas põhikooli ning õppis auto- ja kraana­ juhiks. Mais 1978 kutsuti ta Nõukogude armeesse. Vinni teenis Valgevene NSV-s, Vitebski lähedal dessantväeosa komandandiroodus, mis esimeste seas paisati Kabuli. Ta hukkus 25. detsembri õhtupimeduses Kabuli lähedal lennukatastroofis, kus maandumist alustanud nelja mootoriga transportlennuk IL-86 lendas 5200 m kõrgusel vastu kõrgmäge. Vinni puhkab viimset und Lüganuse kalmistul.

1980

1980. aasta tõi juurde kolm uut sõjaohvrit: 31. märtsil langes leitnant, granaadiheitjate rühmaülem Igor Turtšenkov (maetud Tallinnas, Liiva kalmistul), 11. mail leitnant, motolaskurite rühmaülem Vladimir Salkov (maetud Tallinnas kaitseväe kalmistul), 4. juunil sai surmavalt haavata reamees, suurtükibrigaadi raadiotelegrafist Sergei Fjodorov (maetud Narva kalmistule, oli samuti Afganistanis detsembrist 1979).

1981

Foto: autori erakogu

eest hulk aastaid vanglas istus, ning lõpuks oma oskusi Nõukogude armee ühes salapärases väeosas Afganistanis edukalt rakendas. Muide, Eesti Vabariigi taasiseseisvumist ta toetas ja sai mingisuguste eriliste teenete eest Eesti kodakondsuse” (lk 29–30).

Afganistani sõjaohvrid

Esimese eestlasena hukkus juba 25. detsembril 1979, Nõukogude vägede riiki sisenemise esimese päeva õhtul reamees Aarne Vinni. Tema sai surma

1981. aastal hukkus koguni seitse sõjameest. 7. jaanuaril langes Põlvast pärit nooremseersant Enn Valli (pildil), kes enne sõjaväeteenistust lõpetas Tihemetsa sovhoostehnikumi ja töötas Järva-Jaanis kutsekeskkooli nr 31 autoremondi­ töökojas. Tema teenis esimese aasta Kaliningradis motolaskurpolgus.

Afga­ nistanis sõdis alates 1980. aasta aprillist, lahingus Babari kišlaki eest viis oma jao sõjamehed rünnakule.

Vastase taganemise järel anti korraldus lahinguväli üle vaadata, kus ilmselt haavatud ja hukkunut teeselnud vastupanuvõitleja tulistas talle lähedalt, vaid meetri pealt rindu. Enn Valli sängitati Põlva surnuaiale.

29. jaanuaril hukkus 1951. aastal Viljandis sündinud vanemleitnant Aleksandr Kabanov. 4. mail hukkus õnnetusjuhtumis reamees, remondiroodu mehaanik Aleksandr Fomin (maetud Valgas).

31. mail langes sissepiiratud väeüksuse väljamurdmiskatse ajal motolaskurpolgu komandöri asetäitja, ukrainlasest major Grigori Krupka (maetud Tallinnas Pärnamäe kalmistule).

10. augustil juhtis reamees Agu Aruoja esimese veoauto roolis Ku ndūzi linna suunduvat sõjavarustusega autokolonni. Aruoja pärines Raplast, enne sõjaväge õppis kutsekoolis, Afganistanis teenis alates 1981. aasta aprillist. Autokolonn sattus mudžahiidide rünnaku alla, Aruoja sai raskelt haavata, ent jätkas auto juhtimist, kuni kolonn väljus tule alt. Agu Aruoja sängitati Rapla kalmistule.

17. septembril 1981 hukkus motolaskurroodu ja pataljoni komando­ punkti vahel raadioside loomiseks mäekurust väljunud Püssi alevist pärit nooremseersant, r a ad iotelefon i st ide jaoülem Tiit Laur (pildil), kes on maetud Lüganuse kalmistule. Ta sündis Püssis 1961, lõpetas Lüganuse keskkooli ja töötas enne sõjaväge autojuhina Püssi puitlaastplaatide kombinaadis. 1979. aasta oktoobris võeti sõjaväkke ja kolmekuuse väljaõppe järel Turkmeenia NSV-s saadeti Tiit Laur detsembri lõpupäevil 1979 Afganistani, olles üks esimesi sinna sattunud eestlasi.

Laur teenis sidevägedes üle poole­ teise aasta, võttis osa arvukatest relvakokkupõrgetest ning kevadel 1981 veetis kuuajalise puhkuse Eestis. Eriti traagiline on, et 1981. aasta sügisel lähenes tema teenistusaeg lõpule ning muu hulgas oli Tiit Laur ka Vinnide sugulane. Tema ema teatas Kohtla-­ Järve sõjaväevõimudele, et poja muldasängitamisel ei tohi kalmistul tulistada õhku aupauke ning nõnda ka talitati matusetseremoonial.

1. oktoobril hukkus lahinguülesande täitmisel Tõrvast pärit reamees, soomusmasina juht Olev Lemetti, kes viibis Afganistanis aprillist 1980.

Tema on maetud Valgamaal Helme kalmistule.

1982

1. märtsil 1982 suri haiguse tagajärjel lipnik, autoroodu vanemtehnik Vitali Kurovski (maetud Tallinnas Pärnamäele).

SÕDUR detsember 2021 61

Ajalugu

Nõukogude üksused 1989. aastal Afganistanist lahkumas Foto: Sergei Karpukhin (Reuters/Scanpix)

24. oktoobril hukkus oma 102. lahingulennul lennusalga komandöri asetäitja, esimese klassi major Olev Jaasson, kelle piloteeritud hävituslennuk MIG-23 tulistati õhutõrjeraketiga alla Pakistani piiri läheduses. Piloot lülitas põleva lennuki päästmiseks küll sisse tulekustutussüsteemi, ent ei pääsenud eluga. Major Jaasson on ka kõrgeima aukraadiga selles Afganistani sõjas hukkunud eestlane, sängitatud Valga kalmistule.

3. novembril sai surmava vingumürgituse Salangi mäekuru tunneli katastroofis tagavarapataljoni jaoülem nooremseersant Raivo Vaarpuu, kes töötas enne sõjaväeteenistust Varbola sovhoosis traktoristina. Tema on maetud Hageri kalmistule.

16. detsembril sõitis üks soomusmasin miini otsa. Mudžahiidid piirasid vigastatud soomuki ümber, nõudes ellujäänutelt allaandmist.

Reamees, soomusmasina kuulipildur Igor Prokofjev avas kuulipildujast tule ja suutis vastu pidada kuni abi

62 detsember 2021 SÕDUR

Ajalugu saabumiseni. Järgnenud evakuatsiooni käigus sai ta snaipri kuulist surmavalt haavata ning sängitati Narva-Jõesuu kalmistule.

1983

1983. aasta 14. veebruaril langes kišlakis mudžahiidide grupi ümberpiiramise operatsiooni käigus vanemleitnant, motolaskurpataljoni staabiülema asetäitja Mihhail Rumjantsev (Ida-Virumaa, Sinimäe kalmistul).

5. aprillil sai lahingus raskelt haavata ja suri samal päeval meditsiinipataljoni välihaiglas reamees, miinipilduja sihtur Vjatšeslav Aleksejev (maetud Narvas).

14. oktoobril sattus kišlaki läbikammimisel ootamatult tule alla reamees laskur Andrei Petrov, kes sai surmavalt haavata ja on maetud Lüganuse kalmistule.

8. detsembril kukkus autokolonni ründamisel haavatasaanud lipniku, autorühma ülema Aleksandr Litvinovi juhitud põlev veoauto kuristikku

(maetud Tallinnas Liiva kalmistule), kusjuures enne seda suutis haavatud Litvinov oma autoga lükata kuristikku ühe teise põleva veoauto. Ilmselt kaotas haavatud lipnik selle manöövri käigus teadvuse.

1984

1984. aastal hukkus samuti seitse Eesti NSV-st sõtta saadetud meest: 21. veebruaril sai õnnetusjuhtumi tagajärjel surma jaoülem nooremseersant Ekke Veevälja – sündinud Keilas, enne sõjaväeteenistust töötas elektrikuna, teenis Afganistanis alates 1982. aasta novembrist, maetud Jõgevamaal Siimusti kalmistule. Ekke Veevälja teenis väeosa haiglas velskrina, oli hea kunstnikukäega ning kaaslased hindasid kõrgelt tema joonistatud pilte.

6. aprillil hukkus nooremseersant, motolaskurite jaoülem Ahto Randmaa, sündinud Loksal, ametilt autolukksepp, maetud Harjumaal Leesi kalmistule.

29. juunil langes lahingus posit-

sioonide vahetamise käigus reamees, vanemgranaadiheitur Igor Azarov (Tallinn, Pärnamäe) ja 20. oktoobril suri kaugel maal haiguse tagajärjel Tapal sündinud leitnant Andrei Kalinin.

1985

7. juulil 1985 sai jõekoolmest miine otsides surmavalt haavata ja samal päeval ka suri reamees, sapöör-luuraja Aleksandr Stelmaštšuk (maeti Tallinnas Pärnamäele).

25. oktoobril hukkus raketiga alla tulistatud helikopteris Kundūzi lennuvälja sõjaväekomandandi abi, vanemleitnant Juri Krutšinin (maetud samuti Pärnamäele) ning 14. detsembril hukkus luurepiilkonna koosseisus reamees, miinipilduja patarei tulesihtur Andrei Živilov (samuti Pärnamäel).

1986

1986. aasta võttis Afganistanis veel viie Eesti NSV-st pärit nooruki elu ning hukkus üks major. 19. jaanuaril sai surma Tartust pärit jefreitor,

SÕDUR detsember 2021 63

Ajalugu

Lilli anti punaväelastele küll, aga siis, kui 1989. aastal Afganistanist üle piiri tagasi sai Foto: Alexander Zemlianichenko (AP/Scanpix)

spetsnazi väeosa luuraja Ao Kaiv, kes enne sõjaväkke kutsumist õppis Tallinna polütehnilises instituudis ning harrastas edukalt poksi ja karated.

Afganistanis sõdis alates 1985. aasta aprillist.

Ta osales 24 varitsuses ja viies rünnakus mudžahiidide baasidele. Kopter Mi-8, mille pardal oli ka Ao Kaiv, tulistati alla, hukkusid kopteri ekipaaž ja kõik pardalolnud. Kaiv on maetud Tallinnas Rahumäe kalmistule.

29. märtsil hukkus Nõukogude ja Afganistani valitsusvägede üksuste ühisoperatsiooni käigus reamees, spetsnazi rühma radist, valgevenelane Vitali Jakuta (Tallinn, Pärnamäe), 23. mail major Aleksandr Kalinin (snd 1944, maetud Haapsalus), 26. mail hukkus õnnetusjuhtumis reamees, snaiper Juri Brodski (Ida-Virumaa Rauti kalmistu) ning 18. juunil hukkus sapööride luurepiilkonna koosseisus teed demineerides mudžahiidide tule all miini kahjutukstegemise käigus nooremseersant, soomusmasinajuht Juri Gorelikov (Tallinn, Pärnamäe).

Järgmisena langes Põlvast pärit reamees Urmas Vares, kes võeti Nõukogude armeesse Tallinna polütehnilisest instituudist. Oli Afganistanis

64 detsember 2021 SÕDUR

alates 1986. aasta aprillist, kus teenis spetsnazi pataljonis luurejao ülemana.

Pool aastat hiljem, 7. augustil, mudžahiidide karavani ründamisel määrati Vares kattegrupi koosseisu ning ta hukkus lahingus. Maetud Põlva kalmistule.

1987

1987. aasta 31. märtsil suri südamepuudulikkuse tagajärjel Afganistanis tartlasest reamees, jalaväe lahingumasina komandöri asetäitja Toivo Jänesmägi, kes enne sõjaväge lõpetas Räpina aianduskooli ja töötas traktoristina Orava kolhoosis. Maetud Põlvamaal Niitsiku kalmistule.

15. juunil hukkus reamees snaiper Margo Olesk, sündinud Tapal, kes töötas enne sõjaväeteenistust Nõmmküla sovhoosis traktoristina. Teenis kordonis, mis julgestas liikumist Kabuli–Jalālābādi teelõigul. Olesk märkas, et relvakokkupõrke ajal üritab kolm mudžahiidi tungida kordonisse märkamatult tagantpoolt, ning langes nende peatamise katsel. Margo Olesk on maetud Kadrinasse.

11. augustil suri südamepuudulikkuse tagajärjel autojuhist reamees Andrus Sahkur, kes on maetud Järvamaal Koerus.

31. oktoobril hukkus lahingus spetsnazi nooremseersant, jaoülem Roman Sidorenko (maetud Tallinnas Rahumäele).

12. detsembril hukkus leivatehase kaitsel reamees, leivatehase pagar Albert Leiman (kirjanduses ekslikult ka Leman), kes pärines Tartumaalt Roiu külast. Enne sõjaväge lõpetas Räpina sovhoostehnikumi puu- ja köögiviljanduse erialal ning töötas Kuuste sov­hoosis mehhanisaatorite brigadirina. Afganistanis teenis 1986. aasta augustist ning leivatehas, kus ta töötas, sattus korduvalt tule alla. Järjekordse kallaletungi käigus sai ta surmavalt haavata. Albert Leiman puhkab Tartus, Raadi kalmistul.

1988

Nõukogude Liidu Afganistani-afääri viimaseks eestlasest sõjaohvriks jääb reamees snaiper Harri Väli, kes suri 2. juulil 1988 Taškendis. Üheksa-aastase Afganistani sõja lõpuni ja Nõukogude vägede lõpliku väljatoomiseni jäi vaid 228 päeva, Eestis kogus päev-päevalt uut hoogu laulev revolutsioon.

Harri Väli pärines Rakvere rajoonist, Pajustist. Lõpetas Rakvere kutsekooli, töötas puusepana Vilde-nimelises kolhoosis. 1986. aasta aprillis

Ajalugu kutsuti Nõukogude armeesse, kolmekuuline väljaõpe toimus Turkmeenias, juba augustis saadeti Afganistani.

15. mail 1988 algas Nõukogude vägede esimese suure väekontingendi lahkumine Afganistanist. Harri Väli sai raske peahaava miinipilduja tulest 18. mail ja ta lennutati Taškendi sõjaväehaiglasse. Teave poja haavatasaamisest jõudis vanemateni ja tema isa jõudis 14. juunil Taškenti, kus nägi poega veel elavana.

Ema Taškenti ei jõudnud, sest lennukipileteid polnud saada. Juba loodeti paranemisele ja Harri Välit taheti üle tuua Leningradi sõjaväehaiglasse, ent haige organism ei pidanud kopsupõletikule vastu.

Ajakirjandusvabadus edenes 1988. aasta laulva revolutsiooni suvel jõudsalt. Esimest korda ilmus nüüd rajoonilehes Viru Sõna konkreetne kuulutus: „Mälestame sügavas leinas Afganistanis ajateenistuse viimastel päevadel, tagasiteel Eestimaale traagiliselt hukkunud Harri Välit” (VS, 9. juuli 1988). Aga samas avaldati veel täielikku nõukogulikku fraseoloogiat: „Mälestame Afganistanis internatsionalistlike ülesannete täitmisel langenud Harri Välit. /---/.

Rakvere rajooni Sõja- ja Tööveteranide Nõukogu Rakvere rajooni sõdurite-internatsionalistide klubi juhatus” (VS, 16. juuli 1988).

Harri Väli sängitati Rakvere Tõrma kalmistule. Pool aastat hiljem, 23. veebruaril 1989, Nõukogude armee aastapäeval andsid Rakvere rajooni sõjakomissar jt ametiisikud Harri ema Valve Välile üle pojale pos­tuumselt annetatud Punatähe ordeni – nii nagu kõik teised lahingutes või õnnetusjuhtumites hukkunud eestlaste vanemad olid varem sama ordeni kätte saanud.

Mõni aasta hiljem rääkis Harri Väli sõjakaaslane tema emale, et ühe venekeelse lehe andmetel võis Harri haavata saada koguni Nõukogude miinipilduja tulest, sest vaatamata vaherahule toimus mudžahiidide ning lahkuvate Nõukogude vägede vahel väiksemaid kokkupõrkeid.

(Nimekirjad Nõukogude–Afganistani sõjas langenud Eesti elanike kohta on eri allikates küll veidi erinevad, kuna isikute täpne seos Eestiga on raskesti tuvastatav – toim.)

Foto: Sergei Karpukhin (Reuters/Scanpix)

Eesti NSV-ga on seotud veel sõjaohvreid Peale nende on veel vähemalt kaks Eesti NSV-ga seotud sõjaohvrit. Neist esimene hukkus sõja alguspäevil, kui 27. detsembril 1979 kell 19.15 alustasid NSV Liidu eriüksused Kabulis täiesti ootamatut rünnakut valitsusasutuste, telefoni- ja telegraafikeskuse, relvajõudude kindralstaabi, julgeoleku­ komitee, suurte politsei jaoskondade jt strateegiliste objektide hõivamiseks.

Viimasena vallutati 43 minutit väldanud ägeda tulevahetuse järel riigi valitseja Hafith Amini hästikindlustatud palee, mis asus raskesti ligipääsetaval kõrgustikul. Amin tapeti palee teisel korrusel, samas tapeti tema abikaasa ja kaks poega, neist noorem vaid viieaastane. Samuti tapeti palees olnud ministrid ja teised kõrged riigitegelased.

Palee vallutamisel tekkis tulevahetus Nõukogude dessantväelaste ja valgete käesidemetega Nõukogude eriväelaste vahel, sest pimeduses, suitsus ja tolmus ei paistnud valged käesidemed kaugele. Nii sai residentsi ründamise käigus surma leitnant Andrei Jakušev. Ta sündis Moskvas, aga on lõpetanud Tallinnas keskkooli.

Jakušev läks edasi õppima Moskvasse prestiižikasse idakeelte instituuti, kus värvati NSV Liidu riikliku julgeolekukomitee (KGB) teenistusse, sest oskas hästi puštu keelt.

Leitnant Jakušev sai lisaks sõja-

lise eriõppe ja ta oli KGB eriüksuse Grom tõlk. Amini palee vallutamise lõpuminutitel sai Jakušev Nõukogude kergekuulipildujast kuuliga tabamuse otse laubale. Jakušev on maetud Tallinnas kaitseväe kalmistule.

Veel hukkus 3. juulil 1986 valgevenelane Sergei Kozinets (snd 1967 Bresti oblastis Belozjorski linnas), kelle kutsus armeesse oktoobris 1985 Tallinna Oktoobri rajooni sõjakomissariaat. Oli Afganistanis veebruarist 1985, tegutses peamiselt Kondūzi läheduses luurepiilkonna koosseisus. Nooremseersant Kozinets hukkus Konarhā (Kunari) provintsis maastiku­ luurel mudžahiidide äkkrünnakut tagasi tõrjudes. Ta on maetud Valgevenes Belozjorski kalmistule, linnas kannab ka üks tänav tema nime.

Olgu lõpetuseks lisatud: Genfis allkirjastatud rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt tuli NSV Liidul oma väed Afganistanist lõplikult välja tuua 15. veebruaril 1989. Viimased 40. armee sõjamehed tulidki üle riigipiiri vaid mõned tunnid enne tähtaega. Nende hulka kuulus samuti üks eestlane, Sergo Vislapuu, sapööri­ roodu soomusmasina juht. Ta juhtis 15. veebruaril 1989 oma BTRi vaiksel käigul üle Amudarja silla. Kunagi nimetas Nõukogude propaganda seda pikki aastaid „Sõpruse sillaks”.

SÕDUR detsember 2021 65

Raamatud Boris Sokolov Uue Venemaa sõjad: 1991-2019 Argo, 2021

Rene Rässa ja Toomas Türk (koostajad) Eesti õhuvägi: omas ja võõras mundris Argo, 2021

Taavi Liias Helmandi silmus Hea Lugu, 2021

Mikko Porvali Operatsioon Hokki: kaugluureretk, mille peakorter maha vaikis Äripäev, 2021

Hanno Ojalo Pärnu teises maailmasõjas Ammukaar 2021

Nõukogude Liidu varemetele 1991 tekkinud riikidest suurima, end nii Nõukogude kui ka kunagise Vene impeeriumi õigusjärglaseks kuulutanud Venemaa Föderatsiooni välispoliitikat ei saa nimetada just rahumeelseks.

Venemaa on pidevalt kusagil oma piiridel ja nendest kaugemalgi sõdinud. Need konfliktid võivad küll suurriigi seisukohast väikestena näida - kuid mitte teistele konfliktiosalistele ega meile kõrvaltvaatajaina.

On oluline mõista, millega nende sõdade puhul tegemist on: lihtsalt meie suure naaberriigi sundkäigud või impeeriumi edasise lagunemise poolparatamatu kaasnähtus, nii-öelda kolonialismi retsidiiv, varasema, maailmavalitsemisele pürginud messianistlike sugemetega poliitika taaselustumine või siis kujuneva, aina enam ainult suurvene rahvusriigi egoistlike huvide läbisurumine.

Vaba Eesti taevast valvab meie oma õhuvägi.

Tee selleni on olnud aga pikk ja keeruline.

Praegune Eesti õhuvägi ei ole loodud tühjale kohale, vaid sajandipikkusele vundamendile, täis minevikust meieni jõudnud tahet ja tarkust, kogemusi ja üleelamisi.

Lennuvägi tekkis alles vahetult esimese maailmasõja eel ja ajal. Ka noores Eesti Vabariigis vaimustuti sellest uuest suunast militaaralal ja hakati juba vabadussõja ajal alguse saanud omaenda lennuväge suure õhinaga arendama.

Sellesse perioodi mahub nii õnnestumisi kui ebaõnnestumisi, suurt rõõmu ja ka pettumusi. Kuid ühe selge joonena läbis seda kõike eesti meeste raudne tahe, mis ei lõppenud ka siis, kui koos teise maailmasõjaga tulnud Nõukogude okupatsioon omariikluse ajaloo aastakümneteks katkestas.

Eesti kompanii kammib läbi viimaseid majapidamisi enne elutut Bowri kivikõrbe baasist umbes kaheksa kilomeetrit põhja pool. Öösel valves olnud luureohvitser Tanel Liivak jääb maja hoovis müüri äärde tukkuma. Kui ta ärkab, pole sõdurite ega soomukite hääli kuulda. Mehe kõige suurem hirm on teoks saanud - ta on omadest maha jäänud.

Liivak peab leidma viisi, kuidas läbi kõrbe tagasi baasi jõuda, enne kui Talibani võitlejad ta tabavad. Iga samm ja otsus võib tähendada elu või surma. Autor mängib läbi peategelase kaheksa erinevat teekonda, kaheksa erinevat valikut.

Taavi Liias teenis 2009. aastal luureohvitserina Kosovos ja 2012-2013 Afganistanis. „Helmandi silmus” on tema teine romaan ja see võitis tänavusel kirjanike liidu romaanivõistlusel 3. koha.

1944. aasta augustis, jätkusõja viimastel nädalatel, sai Mannerheimi risti rüütel Ilmari Honkanen ülesande juhtida kaugluureüksuse rünnakut Petroskoi raudteesõlmele.

Vaenlase tagalasse viidi 50 meest, kes pidid takistama raudtee­ transporti rindejoonele Põhja-Karjalas ning kiirendama sellega rahuläbirääkimisi.

Operatsiooniplaan ja selleks kokku pandud rühm olid suurepärased, ent ülesannet täites läks pea kõik viltu: üks mehi vedanud lennukitest kukkus alla, lisavarustust toonud lendur sõitis purjuspäi vastu puud ja üksuse juht haigestus.

Relvarahu sõlmimise ajal oli üksus veel vaenlase tagalas ja pidi sealt jala koju tagasi tulema. „Operatsioon Hokki” jutustab esimest korda loo Soome suurimast dessantoperatsioonist.

Raamat annab ülevaate Pärnu ja selle elanikkonna katsumustest aastatel 1939-1945.

Lisaks sõjasündmustele vaadeldakse ka Pärnus paiknenud Eesti sõjaväeosi, ilmunud ajalehti, linna raudteejaama rännakuid, sildade ajalugu. Teise maailmasõja käigus põles maha suur osa Pärnu südalinnast ja Tallinna maantee alguse hoonetest, ligi 50% Pärnu vanalinnast oli pärast varemeis.

Hanno Ojalo on üks produktiivsemaid sõjaajaloolasi ja ajakirja Sõdur kauaaegne autor, aastail 2004-2013 oli ta ka Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi esimees. Varem on tal näiteks ilmunud samast seeriast ka raamatud: „Tallinn teises maailmasõjas”; „Saaremaa teises maailmasõjas”; „Hiiumaa teises maailmasõjas”; „Narva teises maailmasõjas” ja „Läänemaa teises maailmasõjas”.

66 detsember 2021 SÕDUR