Kaitseväe aastaraamat 2009

Aastaraamat 2009

Hea lugeja!

Teie eest on Kaitseväe Peastaabi esimene aastaraamat. Oleme püüdnud raamatusse koondada ülevaate möödunud aasta olulisimatest arengutest kõigis valdkondades, kus peastaap on tegev, nii osakondade kui ka peamiste valdkondade lõikes.

2009. aasta on olnud nii kaitseväele kui ka Kaitseväe Peastaabile tervikuna töine ja tähendusrikas: möödus aasta kaitseväe korralduse seaduse vastuvõtmisest, senisest põhjalikumalt sai reguleeritud teenistuses vigastada saanud kaitseväelaste sotsiaalne kaitse, Eesti osalus välisoperatsioonidel on muutunud kontsentreeritumaks ja kinnitatud on arengukavad, mis määravad kogu riigikaitse arengu lähiaastatel.

Kaitseväe Peastaabi panus nii pikema- kui ka lühemaajalist mõju omavate dokumentide väljatöötamisel on tihti olnud sügav ja põhjalik, kuid pole nii silmatorkav kui paljud teised kaitseväe tegevused. Meie tegemised pälvivad paratamatult vähem avalikkuse tähelepanu kui paljude väeliikide ja väeosade õppused ja operatsioonid. Ometi sünnivad just peastaabis otsused ja käib mõttetöö, mis määrab Eesti riigikaitse sõjalise sisu ja mõjutab kaitseväe arengut paljude aastate lõikes.

Peastaapi on tihti nimetatud kaitseväe ajuks: siia jookseb kokku kogu kaitseväes tehtav, siin käib strateegiline mõttetöö ja tegevuse analüüs. Peastaabis ettevalmistatav annab kogu kaitseväe tegevusele intellektuaalset kaalu.

Eestis ilmub vähe sõjandusteemalisi väljaandeid, milles oleks esindatud sõjalise mõtte areng ja millest saaks lisaks asjatundjatele osa ka laiem riigikaitsehuviline publik. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste toimetised ja ajakiri Sõdur on vähesed väljundid, kus sõjaline mõte on esindatud. Peastaabi aastaraamat püüab seda lünka täita, keskendudes lähimineviku analüüsile. Loodan, et esimene aastaraamat on ühe

NEEME VÄLI Brigaadikindral

Kaitseväe Peastaabi ülem

traditsiooni algus, mis muu hulgas aitab ergutada sõjandusteemalist mõtlemist ja jõuab teiste väärikate sõjanduslike väljaannete ja toimetiste hulka.

Kuigi aastaraamatus on esindatud paljude osakondade möödunud aasta olulisimad saavutused, peab koguteos oma eesmärgiks eelkõige oluliste teemade väljatoomist ja ehk ka uute püstitamist, mis algataksid edasise arutelu ja ergutaksid riigikaitsealast diskussiooni.

Loodan, et iga riigikaitsehuviline lugeja saab meie aastaraamatust uusi teadmisi peastaabis ja kaitseväes tehtava kohta, ning soovin lugejatele head kaasamõtlemist.

Aasta kaitseväe korralduse

seaduse rakendamisest

Veel kord ajaloost

19. juunil 2008 võttis Riigikogu vastu väga pikalt menetletud kaitseväe korralduse seaduse, mille alusel korraldati kaitsevägi ümber ühtseks valitsusasutuseks. Tänaseks on seaduse jõustumisest möödunud veidi üle aasta ja seega paras aeg vaadata, kas ja kuidas kaitseväe tegevust korraldav keskne õigusakt on rakendunud.

Kaitseväe korralduse seadus tuleneb põhiseaduse 126. paragrahvist, mille kohaselt Eesti kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korralduse sätestab seadus. Ajapikku on õigusruum sisustatud erinevate seaduste ja rakendusaktidega, kuid kaitseväe korralduse seaduse vastuvõtmine viibis mitmesugustel põhjustel aastaid. Pärast seaduse vastuvõtmist algas intensiivne rakendusperiood, kus poole aasta jooksul töötati välja ligi sadakond kõrgema ja madalama õigusjõuga määrust, korraldust, käskkirja.

Mis on muutunud?

Seadus sätestab kaitseväe ülesehituse, õigusliku seisundi ja ülesanded, juhtimispõhimõtted ning jõu kasutamise alused. Esmakordselt on seaduseks kirjutatud kaitseväeluure volitused. Praegu on kaitsevägi üks valitsusasutus, millele laienevad kõik valitsusasutuste sisemist ja välist töökorraldust puudutavad normid ja põhimõtted. Suurim muudatus ongi ilmselt see, et kogu kaitseväe tegevust reguleerib üks põhimäärus, milles on määratletud kaitseväe täpsem struktuur ning ülemate õigused ja kohustused.

Esimeseks märksõnaks muudatuste vallas on juhtimine. Seaduse ja kaitseväe põhimääruse tasandil on sätestatud juhtimistasandid ja -ulatus. Kuni seaduse jõustumiseni reguleeris kaitseväe ülesehitust sellekohane valitsuse määrus, nüüd on seadusandja pidanud otstarbekaks loetleda

MAIRE KURVITS

Kaitseväe Peastaabi

üldosakonna

juhataja

seaduses kaitseväe juhataja ja väeliikide ülemate alluvuses olevad üksused ning kaitseväe juhtimise üldpõhimõtted. Seadus sätestab kaitseväe juhataja ja tema alluvate ülemate juhtimispädevused nii sõjalise juhtimise kui ka valitsusasutuse või selle struktuuriüksuse juhi seisukohalt.

Juhtimispädevus realiseerub kaitseväes käsuõiguse kaudu. Erinevatest dokumentidest on seadusesse koondatud käsuõiguse mõiste, käsu liigid ning käsu andmise, saamise ja täitmisega seonduv. Seaduse kohaselt on ülem kaitseväelane, kes juhib temale teenistuslikult allutatud kaitseväelaste tegevust. See säte määrab igapäevases tegevuses oluliselt rohkem, kui on paberile pandud. Tähtis on, et iga ülem teostab oma üksuses täielikku käsuõigust ja kannab ka sellest põhimõttest tulenevat vastutust. Usun, et juhtimise ja käsuga seotud küsimuste sidumine tervikuks aitab pikemas perspektiivis kaasa distsiplinaarpraktika ja juhtimispõhimõtete ühtlustamisele, sest ühelt poolt on tegu NATOs kasutusel oleva praktikaga, teisalt kohaldatakse kaitseväe korralduse seaduses ette nähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid.

Märkimisväärne on ka muudatus rahanduse ja logistika valdkonnas. Loodud on edukalt alustanud Kaitseväe Logistikakeskuse raamatupidamiskeskus, kuhu on koondunud kaitseväe rahakott ja arvepidamine. Senised üksuste raamatupidamisjaoskondade funktsioonid liikusid raamatupidamiskeskuse ülesanneteks ning väeosade finantsis-

tid muutusid üksuse ja raamatupidamiskeskuse kontaktisikuteks. Raamatupidamiskeskuse põhiülesanded on kaitseväe raamatupidamisarvestus ja sellekohane aruandlus ning kaitseväe struktuuriüksuste varustamine vajalike raamatupidamisandmetega eelarveprojekti koostamisel.

Kolmandana väärib mainimist Logistikakeskuse haldusteenistus, mis jõustunud seadusest tulenevalt tegeleb kaitseväe valduses oleva kinnisvara ja harjutusväljade haldamise, hooldamise ja arendamise ning kinnisvaraarvestuse pidamisega. Ka on haldusteenistuse ülesandeks kaitseväe valduses oleva elamufondi haldamine, kaitseväe kinnisvaraobjektide seisukorra parendamine ja väikeinvesteeringud.

Personalivaldkonnas kinnitati seaduse jõustumisel uued struktuurid ja koosseisud, mis muutsid struktuurid selgemaks ja kaitseväe kui terviku mõttes ühetaolisemaks.

Seadus sätestab kaitseväeluure volitused, mis paneb paika kaitseväe luurealaste tegevuste piirid nii rahvusvahelises sõjalises koostöös kui ka rahuajal Eestis.

Mis vajab tegemist?

Hinnates tehtut võib öelda, et seadus ja selle alusel välja antud arvukad õigusaktid on oma esimesel eluaastal edukalt hakkama saanud ning sisuliste

muudatuste järele tervikpaketis pole olnud vajadust. See on tunnustuseks seaduse rakendamisel tegutsenud töögrupile, kes koostas piiratud aja jooksul koostöös üksuste esindajatega nii põhimääruse kui ka muude õigustloovate aktide eelnõud.

Organisatsiooni eduka toimimise seisukohalt on otstarbekas kord aastas üle vaadata oma ülesanded ning täpsustada vastavalt sellele põhimäärust ja struktuuriüksuse koosseisu. Praegu ongi käsil just see muutuste etapp. Mitmed funktsioonid ja valdkonnad on alles arengujärgus ning seepärast ei räägi me täna kaitseväes veel tsentraliseeritud dokumendihaldusest ega õigusteenindusest. Selles osas töötatakse välja ja juurutatakse sobiv protsessimudel veel tänavu. Kaitseväes on alanud ametikohtade hindamise protsess, mille eesmärgiks on riigiametnike ametikohtade nimetuste, töö sisu ja tasustamise põhimõtete ühtlustamine ning eelnõu staadiumis oleva avaliku teenistuse seaduse rakendamine. Kui kaitseväe korralduse seaduse rakendamine oli mõnevõrra impersonaalne, kuid ühist pingutust vajav ülesanne, siis koostamisel olev uus kaitseväeteenistuse seadus toob kaasa muudatusi iga kaitseväelase teenistuses.

Kaitseväe korralduse seaduse rakendamine on kõikide kaitseväes teenistuses olevate kaitseväelaste ja ametnike igapäevane ning pidev tegevus, mille eesmärk on kaitseväe arengu toetamine ja edendamine.

Peaminister Andrus Ansipi vastuvõtt Stenbocki majas 2009. aastal välismissioonidel teeninud Eesti kaitseväelastele

Tsiviiljuhtimine kui tasakaalustatud multipolaarne protsess

Viimased aastad on toonud kaitseväe toimimise õiguslikku alusesse rea põhimõttelisi muutusi. 2009. aastal jõustunud kaitseväe korralduse seadus ja ettevalmistatav kaitseväeteenistuse seaduse uus redaktsioon ühelt poolt täpsustavad, kuid teisalt ka muudavad kaitseväe osa ühiskonnas ja tsiviiljuhtimise osa selles.

Kaitseväe korralduse seadus on vaieldamatult muutnud kõigi riigikaitses vahetult osalejate rolli. Täna on vara öelda, kas tsiviiljuhtimise süsteem on pärast riigikaitselistes otsustusprotsessides osalemise pädevuste ümberjaotamist jätkuvalt tasakaalus. Aastane õiguspraktika on selleks ilmselgelt ebapiisav. Tsiviiljuhtimise tasakaalustatud toimimiseks on võrdselt olulised nii tsiviil- ja militaarpoole funktsioonide selge piiritlemine kui ka pädevuste jagunemine erinevate tsiviilinstitutsioonide vahel.

Ameerika tsiviil-militaarsuhete klassik Samuel Huntington formuleeris enam kui viiekümne aasta eest põhimõtted, millele tugineb suur osa tänastest tsiviil-militaarsuhetest. Huntingtoni järgi annab tsiviilvõim sõjaväelastele poliitilise suuna ega sekku ülesannete täitmisesse taktikalisel tasandil. Ta eristab subjektiivset ja objektiivset tsiviiljuhtimist. Subjektiivse tsiviiljuhtimise sisuks on tsiviilpoolele sõjaväega võrreldes suurema võimu andmine. Et aga tsiviilpool koosneb erinevatest huvirühmadest, kaasneb sellega paratamatult huvirühmade võitlus võimu pärast, sest ühe võimu saab suurendada ainult teiste vähendamise arvelt. Tagajärjeks on sõjaväe kiskumine poliitilisse võimuvõitlusesse ja oht, et sõjavägi pole enam riigi, vaid ühe poliitilise jõu kontrolli all. Subjektiivne tsiviiljuhtimine eitab autonoomse sõjalise sfääri olemasolu.

Kui subjektiivne tsiviiljuhtimine tahab muuta sõjaväe tsiviilühiskonna peegelduseks, siis objektiivne tsiviiljuhtimine aitab sõjaväel oma professiooni eripära maksimaalselt välja tuua

NEEME VÄLI Brigaadikindral

ja näeb selles riigile olulist töövahendit. Subjektiivne tsiviiljuhtimine eeldab tsiviiljuhtimise ja sõjalise julgeoleku konfl ikti, tsiviiljuhtimine objektiivses mõttes tähendab sõjalise professionaalsuse maksimaalset ärakasutamist.1

Tsiviiljuhtimise objektiivsus sõltub reast asjaoludest. Tsiviiljuhtimine (civilian control ) ei ole tsiviilkäsutamine (civilian command ). Huntington näeb objektiivse tsiviiljuhtimise süsteemi selgelt tasakaalustatuna, kus nii tsiviil- kui ka sõjalisel poolel on oma pädevused. Tema sõnul on objektiivse tsiviiljuhtimise eelduseks sõjaväelise professionaalsuse kõrge tase ja professionaalse sõjalise kompetentsi autonoomsuse tunnustamine riigi poliitilise juhtkonna poolt.2 Ilma selleta ei ole sõjaväel võimalik täita oma põhifunktsiooni ega anda erapooletut sõjalist nõu.

Politoloog Peter D. Feaver kirjeldab raamatus «Armed Servants» üht argumenti sõjaväe ja tsiviilvõimu vaidluses, mille kohaselt tsiviilisikute sekkumisele sõjaväe asjadesse paneb piirid kompetents. Igal valdkonnal on oma eripära, mis eeldab teatud pädevust. Tsiviilvõim teeks taktikalises olukorras vigu, mis konfl iktiolukorras võivad lõppeda inimeste hukuga. Samas on poliitikutel rahva mandaat, mis annab neile

1 Huntington, Samuel P. 1985 [esitr 1957]. The Soldier and the State. 12. tr. Cambridge (Massachusetts): The Belknap Press of the Harvard University Press, lk 84.

2 Ibid

piiramatu õiguse sekkuda ja – erinevalt sõjaväelastest – ka eksida. Feaver toob välja erinevused sõjaväelaste ja poliitikute vahel: kui sõjaväelane paneb ohtu oma elu või käsib alluvatel poliitilise otsuse elluviimisel elu ohtu panna, siis poliitikud lubavad anda valijatele aru poliitiliste otsuste tagajärgede eest. Ja hoolimata sellest, et tsiviilpoolel on õigus eksida, oodatakse sõjaväelastelt ka rumalate käskude täitmist. 3 Tsiviiljuhtimine paigutab poliitikud sõjaväelastest ettepoole mitte seetõttu, et nad kannavad vormikuue asemel pintsakut, vaid põhjusel, et nad esindavad rahva tahet ja peaksid vähemalt teoreetiliselt oma valijatele eksimustest aru andma.

Kuid ka Feaver toonitab, et tsiviilpoolel on õigus sekkuda vaid oma pädevuse piires. Pädevuse omakorda paneb paika riigi õigusruum. Riigiõigus teadupärast lähtub printsiibist, et lubatud on see, mis on lubatud. Õigus eksida ei anna kaitseministrile täitevvõimu esindajana õigust langetada kaitseväe juhataja eest otsuseid, mille otsustamise on seadusandja õigusakti kaudu määranud kaitseväe juhataja pädevusse.

Erinev on ka lähenemine tsiviil- ja sõjalisele juhtimisele. NATO peamine juhenddokument

NATO ühendväljaanne 1 (Allied Joint Publication 1, AJP 1) – defi neerib juhtimise kui relvajõududesse kuuluva isiku võimu suunata, koordineerida ja kontrollida sõjalist jõudu (The authority vested in an individual of the armed forces for the direction, co-ordination and control of military forces).4 Ainujuhtimise põhimõte on iseloomulik kõikidele sõjavägedele ja seetõttu on ka kaitseväe juhtimine kaitseväe korralduse seaduses lahti kirjutatud juhipõhiselt.5 Kui vaatame võrdluseks vabariigi valitsuse seadust, on see üles ehitatud asutusepõhiselt ehk ministri pädevused tulenevad ministeeriumist, mitte vastupidi.

Arutledes sõjaväe ja poliitikute pädevuse üle, küsib Feaver: kui palju autonoomiat võib sõjaväel olla, ilma et tsiviiljuhtimise põhimõtteid rikutaks? Kui suures ulatuses saavad tsiviilisikud

3 Feaver, Peter D. 2003. Armed Servants: Agency, Oversight, and Civil-Military Relations. Cambridge (Massachusetts) & London: Harvard University Press, lk 9.

4 NATO ühendväljaanne (Allied Joint Publication) 1.

5 Kaitseväe korralduse seadus, § 23. – Elektrooniline Riigi Teataja (http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13247963).

sõjaväge kontrollida ilma, et nende sekkumisel sõjaväe tegevusse oleksid hävitavad tagajärjed?6

Ta tunnistab, et ilma teatava autonoomiata sõjavägi hakkama ei saa, ja rõhutab tsiviil-militaarsuhete teooria üht olulisimat põhimõtet, mille kohaselt «tsiviilvõimu ülemlikkus sõltub suures osas valitsuse tsiviiljuhtkonna kvaliteedist».7

Tsiviiljuhtimise osa ühiskonnas ja tsiviil-militaarsuhted tervikuna muutuvad ajas pidevalt. Pärast Teist maailmasõda oli Ameerikas üks põhiküsimusi, kuidas saavad koos eksisteerida liberaalne ühiskond ja traditsiooniliselt konservatiivne sõjavägi, mille võim oli sõja tõttu oluliselt kasvanud. USA tsiviil-militaarsuhetes kerkis esile fusionilistlik teooria, mille kohaselt tsiviil- ja militaarpoliitika oli sõjajärgses maailmas enam seotud kui varem ning poliitilistel ja sõjalistel funktsioonidel vahe tegemine valitsemise kõrgeimal tasandil oli muutunud võimatuks. Fusionistlik teooria laiendas arusaama, et iga sõjalis-strateegiline soovitus peab põhinema teatavatel poliitilistel ja majanduslikel eeldustel, ning ootas arenema sõjaväelasest riigimeest, kelle mõttemaailm ei piirdunud pelgalt militaarvaldkonnaga. Üks punkt, milles fusionistid jäid siiski selgituse võlgu, oli see, milline on see poliitiline idee, millesse nad soovisid ohvitsere hõlmata. Küsimus, milliseid või kelle poliitilisi ideid peaksid sõjaväelased järgima, ei saanud kunagi vastust.8

Lisaks sõjaväe ja tsiviilvõimude muutunud rollile mõjutavad tsiviiljuhtimist relvajõudude muutunud rahvusvahelised ülesanded maailmas. Euroopa Demokraatia Saavutamise Õiguskomisjoni, nn Veneetsia komisjoni aruanne Euroopa Nõukogusse kuuluvate riikide relvajõudude demokraatliku kontrolli kohta toob selle mõõtme ka välja: «Relvajõudude kontrolli rahvusvaheline mõõde toob uuringusse rahvusvahelised normid, millest relvajõudude puhul juhindutakse või mida rakendatakse, ning rahvusvahelised organisatsioonid, milles Euroopa Nõukogu liikmesriigid osalevad. Rahvusvahelisel operatsioonil nende organisatsioonide juhtimise all tegutsevate relvajõudude demokraatlik kontroll on

oluline, kui võtta arvesse sõjaväe tegevuse progresseeruvat ülekandumist kollektiivse julgeoleku rahvusvahelisse sfääri.»9

Samavõrra, kuivõrd militaarvaldkond on tsiviliseerunud, on kulgenud ka vastupidine protsess ehk tsiviilmaailma militariseerumine. Seega jääb alati küsimuseks, kas on võimalik tõmmata hermeetilist joont kahe valdkonna vahele ja piiritleda, kes mida teeb. Ilmselt on ikkagi nii, et alatiseks jääb alles n-ö hall tsoon, kus tegutsevad mõlemad pooled ning kus kokkuleppe saavutamine sõltub ennekõike tavast ja poliitilisest kultuurist.

Ka eelmainitud Veneetsia komisjoni raport esitab rea küsimusi, millele ta ise vastust ei anna. Millised on sõjaväe autonoomia piirid? Kas see hõlmab näiteks ainuõiguslikku võimu teha otsuseid oma väljaõppe ja ühiskonnaelus osalemise süsteemi, sõjaväelaste ametissemääramise, relvade tootmise ja hankimise, eelarveprioriteetide jms kohta? Teiseks, mis saab siis, kui tsiviilvõimu tahe on vastuolus sõjaväe professionaalse arvamusega? Kas me saame väita, et tsiviilisikutel on alati õigus eksida? Kolmandaks, kas sõjaväelise professionaalsuse mõiste saab taandada ainult tsiviilvõimudele allumiseks? Kas professionaalsusel pole ka teisi osi, nagu teadmised ja oskused, ühtekuuluvustunne, «eneseväärikuse ja moraalse väärtuse tunne»?10

Muutuvas ajas ja ühiskonnas on muutunud ja muutumas nii sõjaväe kui tsiviilvõimu roll. Nagu öeldud, tsiviiljuhtimine ei ole tsiviilkäsutamine. On väär arvata, et tsiviiljuhtimist saab teostada ainult alluvussuhete kaudu. Selleks, et riigikontroll saaks kontrollida riigieelarveraha kasutamise õiguspärasust kaitseväes, ei pea kaitseväe juhatajat allutama riigikontrolörile. Riigikaitselises otsustusprotsessis saame eristada otsustus-, ettepaneku- ja nõuandepädevust. Selleks, et president saaks anda ohvitserile auastme, peab kaitseväe juhataja tegema vastava ettepaneku. Samas ei saa kaitseväe juhataja ise auastet anda, vaid president peab tema ettepaneku aktsepteerima. Sellise rol-

9 Euroopa Demokraatia Saavutamise Õiguskomisjoni aruanne relvajõudude demokraatliku kontrolli kohta CDL-AD(2008)004, 23. aprill 2008, uuring nr 389/2006 (http://www.venice.coe.int/ docs/2008/CDL-AD(2008)004-e.pdf).

10 Ibid., lk 19.

Ilves ja kaitseväe juhataja kindralleitnant

Ants Laaneots 2009. aasta iseseisvuspäeva paraadil Narvas

lijaotusega on protsessiosalised teineteisest sõltuvuses, mis tagab riigikaitseliste otsuste laiapõhjalisuse ja välistab oluliste otsuste puhul selle, et need sünnivad ühe erakonna tagatoas.

Tsiviiljuhtimine on tasakaalustatud ja multipolaarne protsess, mille raames suhestuvad sõjavägi ja ühiskond, sõjavägi ja riigi tsiviiljuhtkond ning riigi tsiviiljuhtkonna erinevad tasandid. Tsiviiljuhtimist poleks vaja, kui sõjavägi toimiks sama loogikat, õigus- ja juhtimisprintsiipe järgides nagu tsiviilmaailm. On oluline, et nii tsiviilvõim kui ka sõjavägi mõistaksid ja tunneksid teineteise tegutsemise loogikat ja põhjusi. Professionaalsus ja pädevuste jaotus on võtmesõnad, mis aitavad kaasa riigikaitseliste otsuste vastuvõtmisele õigel tasemel. Mida olulisem on riigikaitseline otsus, seda lähemal peab selle vastuvõtja olema rahvale ehk valijale. Juba 2000 aastat tagasi ütles Sun Zi: «Sõda on riigile suur asi, elu ja surma pinnas, allesjäämise ja hävingu kulg, mida ei tohi jätta tähelepanuta.»11 Riigikaitse on süsteem, mille kõigil osadel on oma roll. Muutes ühe osa rolli, tuleb jälgida, et pädevuste ümbersuunamisel säiliks kogu süsteemi tasakaal.

11 Sun Zi, Sun Bin 2001. Sõja seadused. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 117.

Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik

Kaitseväelise hariduse

Üks kaitseväe rahuaja põhiülesannetest on üksuste ettevalmistamine. Vajaliku sõjaväelise väljaõppega juhid nende üksuste ette tulevad kaitseväe õppeasutustest. Selleks, et väljaõpet paremini korraldada, sai käesoleval aastal alguse kahe kaitseväelasi ette valmistava kooli ühendamise protsess, mis puudutab kaudselt kogu kaitseväge. Selle tulemusena ühendatakse Kaitseväe Võru Lahingukool ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused üheks kaitseväe struktuuriüksuseks. Võru Lahingukool korraldatakse

1. augustiks 2010 ümber Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste kutseharidust andvaks struktuuriüksuseks, kus antakse kutseõpet keskhariduse baasil. Kahe kooli ühendamisel on mitmeid eeliseid, sest õppekorraldus ja tugiteenused saavad olema ühised. See loob eeldused õppejõududest ja õppuritest ühtse liikmeskonna kujunemiseks, samuti ohvitseride ja allohvitseride väljaõppe ühisosa tekkeks. Ühtlasi jaotuvad otstarbekamalt õppejõudude koormus, õppevahendid ja materiaal-tehniline baas.

Ka koolituse korrastamise valdkonnas oli 2009. aasta oluline. Kaitseväe juhataja 24. augusti 2009 käskkirjaga nr 332 reguleeriti kaadrikaitseväelase koolitusele, sh ressursimahukale koolitusele suunamine. Vastavalt mainitud käskkirjale võib kaitsevägi kaadrikaitseväelasi suunata nii tööalasele täiendusõppele kui ka tasemekoolitusele. Kui tegu on ajaliselt või rahaliselt ressursimahuka koolitusega, seob kaitsevägi kaadrikaitseväelase endaga vähemalt aastaks või kui kaadrikaitseväelane soovib teenistusest lahkuda ettenähtust varem, kohustab teda hüvitama riigile tema koolitamisega seotud kulud. Kaitseväelane annab ise nõusoleku kulud hüvitada, sest kohustust ressursimahukal koolitusel osaleda kaitsevägi kaadrikaitseväelasele panna

KEA LÄTTE

Kapten

Kaitseväe Peastaabi analüüsi- ja

planeerimisosakond

ei saa. Seega on motivatsioon võimaldada ja saada ressursimahukat koolitust mõlemapoolne.

2009. aastal akrediteeris Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri hindamisnõukogu Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste sõjaväelise juhtimise magistriõppe õppekava. Kaheaastase magistriõppe eesmärgiks on rakenduskõrgharidusõppes omandatud teadmiste ja oskuste süvendamine ning kitsam erialaõpe jalaväe, side, pioneeri, õhutõrje, suurtükiväe või logistika valdkonnas. Magistriõppe lõpetajad saavad kompaniiülema ja nooremstaabiohvitseri ettevalmistuse ning sotsiaalteaduste magistri kraadi sõjalise juhtimise erialal.

On tähelepanuväärne, et Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgemas Sõjakoolis antavat haridust on tunnustatud ka riiklikult: 2009. aasta lõpetanutest pälvis kapten Arno Kruusmanni magistritöö «Tankitõrjeraketikompleksi MILAN rühma tuleplaani analüüs JCATS-süsteemi abil» Eesti Teaduste Akadeemia üliõpilastööde II teadusauhinna. See on märk koolituse kvaliteedist.

2009. aastal hakkas kaitsevägi aktiivselt töösse rakendama kaitseväe e-õppe keskkonda ILIAS nii mitmesuguste kaadrikaitseväelastele mõeldud testide kui ka aasta lõpul alustanud e-kursuse «Jalaväerühma lahingutegevus» tar-

ümberkorraldamise ja korrastamise aasta

beks. Kursuse eesmärk on alal hoida, värskendada ja täiendada reservrühmaülema väljaõppe saanud reservväelaste varem omandatud sõjalisi teadmisi. Kursuse on loonud Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülema moodustatud töögrupp

koosseisus kapten Kristjan Kaskman, kapten

Tamur Kusnets, kapten Ivar Mäerand, kapten Marko Land, kapten Kaspar Saul, kapten Kaido Lusik, leitnant Agur Kibur-Karula, leitnant

Kristjan Kostabi, leitnant Indrek Lõo, leitnant

Mika Raudvassar, leitnant Margus Sander, leitnant Kersti Vennik ja vanemveebel Tanel Otsus. Eriliselt tuleb kiita õppeasutuste täiendõppekeskuse teenistujaid eesotsas major Andres Soome ja Marika Operiga, kes on olnud töögrupi eestvedajaks ja administreerinud kaitseväe e-õppe keskkonda.

Korda hakkab saama ka kaitseväe personaliarvestuse andmekogu Baltpers. Kaitseväe personalisarvestuse andmekogust, mis on kõrgematele staapidele vajalik infoallikas, on saamas kaitseväele asendamatu tööriist. Baltpers on dokumendipõhine andmebaas ning teenistuja enda huvides on, et kõik tema haridust, kvalifi katsiooni ja sõjalist väljaõpet tõendavad dokumendid oleksid esitatud ja kajastuksid seal. Vastutus andmebaasi täiendamise eest lasub ka personalitöötajatel, kes esitatud andmed andme-

kogusse sisestavad. Tänu Baltpersis sisalduvatele andmetele on peastaabi personaliosakonnal muu hulgas võimalik jooksvalt jälgida, kuidas on edenenud 2008. aastal haridustaseme nõude täitmiseks ajapikendust saanud kaadrikaitseväelastel kesk- või kõrghariduse omandamine.

Lisaks kinnitas kaitseväe juhataja 17. novembri 2009 käskkirjaga nr 442 sõjalise väljaõppe nõuded vanemohvitseridele ja kõrgematele ohvitseridele alates kolonelleitnandi/kaptenleitnandi auastmest. Dokumendi töötasid välja kolonel Aarne Ermus, kolonel Ilmar Tamm, kolonelleitnant Martin Herem, kolonelleitnant Rauno Sirk, major Jaak Mee, kaptenmajor Ivo Värk ja major Riho Ühtegi. Dokument sätestab vanemohvitseride ja kõrgemate ohvitseride põhiametikohtade laiendatud loetelud ning vanemohvitseride ja kõrgemate ohvitseride pädevused nendel ametikohtadel teenimiseks. Sellega on tehtud suur samm sõjalise väljaõppe nõuete väljatöötamisel.

Võib öelda, et palju on tehtud, kuid veelgi rohkem seisab ees, kuivõrd haridust ja väljaõpet väärtustamata ei suuda kaitsevägi täita talle pandud põhiülesandeid, milleks muu hulgas on õpetada välja ajateenijaid, arendada reservüksusi, valmistada ette rahuaja üksusi ja osaleda rahvusvahelistel operatsioonidel.

Kaitseväe Ühendatud Õppeastutuste kadetid 1. septembril 2009 õlakuid kinnitamas

Balti Kaitsekolledž –

staabiohvitseride kasvulava

Sõjaväelise staabi võime täita juhtorgani ülesandeid sõltub paljuski selle koosseisu kuuluvate staabiohvitseride ettevalmistusest. Tartus asuv Balti riikide ühine sõjaväeline õppeasutus Balti Kaitsekolledž on tegutsenud juba üle kümne aasta ja selle ajaga on erinevatel kursustel antud kohalikke olusid arvesse võtvat staabiohvitseri ettevalmistust rohkem kui sajale Eesti kaitseväe ohvitserile. Just vajadus võtta arvesse kohalikke olusid üleilmsete teemade käsitlemisel ja NATO staabiprotseduuride õpetamisel oli Balti Kaitsekolledži loomise oluliseks tõukeks.

Eesti kaitseväes taasloomise algaastatel tajutud teravat puudust ettevalmistatud staabiohvitseride järele täideti esialgu välisriikide vastavate õppeasutuste baasil. Selline lahendus toimis ühtviisi nii Eestis, Lätis kui ka Leedus. Võrdlemisi lühikese ajaga aga selgus, et piirkonna geograafi listest ja ajaloolistest eripäradest johtuvalt pikemas perspektiivis see lahendus Balti riike ei rahulda. Ühesuguse probleemi ees seistes nähti ühe võimaliku lahendusena ühise rahvusvahe-

lise kolledži loomist. Idee viidi Taani brigaadikindrali Michael H. Clemmeseni initsiatiivil ka ellu ja 1999. aastal alustas Balti Kaitsekolledžis esimene staabiohvitseride kursus.

Täna, rohkem kui aastakümme pärast loomist on Balti Kaitsekolledž ainus Balti riikides tegutsev sõjaväeline õppeasutus, mis annab staabiohvitseride ettevalmistamiseks vajalikku III ja IV taseme sõjalist haridust. Põhiline rõhk on suunatud ligi aasta kestvale vanemstaabiohvitseride kursusele ( Joint Command and General Saff Course, JCGSC), enne seda valmistati oh-

BALTI KAITSEKOLLEDŽ – STAABIOHVITSERIDE KASVULAVA

vitsere ette ka maaväe kesksel kesktaseme kursusel (Army Intermediate Command and Staff Course, AICSC). Peale puhtsõjaväeliste kursuste on kolledžis ka selliseid kursusi, kuhu pääsevad sõjaväelaste kõrval tsiviilametnikud. Nii osalevad kõrgematel riigikaitsejuhtide kursusel (Higher Command Studies Course, HCSC) ka riigikaitsega seotud kõrgemad ametnikud. Eraldi, vaid ametnikele mõeldud kursust (Civil Servants Course, CSC) on läbi viidud juba alates 2001. aastast ja see suund on saanud arvestatavat lisa. Nimelt lisandus eelmisel aastal nn CISE Course ehk kursus, mis on mõeldud logistikavaldkonnaga seotud ametnikele. See asjaolu näitab ilmekalt õppeasutuse võimet käia ajaga kaasas: tsiviilametnikele suunatud kursustega väljendab kolledži õppetegevus selgelt maailmas aina valdavamaks muutuvat arusaama, mille kohaselt puhtsõjaline sekkumine ilma tsiviilstruktuuride toetuseta jääb kriisireguleerimisoperatsioonides edu saavutamiseks liiga ühekülgseks ja väheseks.

Lisaks praeguste operatsioonipiirkondade vajaduste arvestamisele teenib kolledži õppetegevus, mis keskendub vanemohvitseride väljaõppes NATO protseduuride õpetamisele ja nende kasutamisvilumuse treenimisele, kaht olulist eesmärki. Esiteks kasvab üha suureneva ühesuguse ja NATO standarditele vastava ettevalmistusega Eesti ohvitseride hulgaga koos ka Eesti kaitseväe staapide lõimumisvalmidus NATO vastava taseme staapidega. Teiseks valmistab Balti Kaitsekolledži läbimine Eesti ohvitsere ette tööks NATO staapides. Seegi aspekt on oluline, sest kui Eesti riik on raske tööga meie mainet ja partnerluse tõsiseltvõetavust kinnitada võimaldavad ametikohad NATO staapides välja võidelnud, tuleb seal ka väga hästi tööd teha. Ja selleks saavad Eesti ohvitserid eeldused just Balti Kaitsekolledžis antavast ettevalmistusest.

See, et kolledžis käsitletakse NATO tegevust ja kasutusel olevaid protseduure, teeb kolledži teatud mõttes ka ainulaadseks. Küll mitte üksnes kõnealuse teema käsitluse pärast, vaid silmas pidades kursuste kuulajaskonda. Kuigi enamik osalejatest tuleb Balti riikidest, on kursuslasi ka teistest NATO riikidest ja isegi NATOsse mittekuuluvatest riikidest. Ainulaadsus seisnebki selles, et tea-

daolevalt ainukesena maailmas võimaldab Balti Kaitsekolledž NATO tegevusele ja põhimõtetele keskenduvatel kursustel osaleda NATOsse mittekuuluvate Skandinaavia, Balkani ja Taga-Kaukaasia riikide esindajatel. Rahvusvahelisus iseenesest on veel üks aspekt, mis lisab kolledžile eripära, iseloomustades nii kolledži töötajaskonda, lektoreid kui ka eksperte. Paljurahvuselisus nii õppiva kui ka õpetava koosseisu seas annab saadavatele teadmistele ja kogemustele lisaväärtust, valmistades ohvitsere paremini ette ülesannete täitmiseks rahvusvahelises keskkonnas.

Viimased aastad on kooli arengus olnud kiired. Muutunud vajadused on tinginud kursuste loetelu pikenemise, samas on tulnud mõnede kursuste läbiviimisest loobuda. Üle on vaadatud ka kolledži arengukava ja see tõi kaasa vajaduse vaadata üle vanemohvitseride sõjalise väljaõppe nõuded. Selleks moodustatud töögrupi pingutuse tulemusel on kõrgemate ohvitseride ja vanemohvitseride (alates kolonelleitnandist) sõjalise väljaõppe nõudeid täpsustatud.

Lisaks sisemisele arengule on kolledž hakanud rohkem tähelepanu pöörama ka oma tegevuse nähtavamaks muutmisele. 2009. aastal asutati kolledži infoleht The Bugle (Pasun), mis ei ole küll midagi päris uut, sest ka kooli algusaastail anti välja oma lehte, kuid infolehe toimetaja sõnul on The Bugle käsitlusala laiem ja tänu multimeediaajastule on veebiväljaanne varasemast silmasõbralikum. Ka on kolledž asunud kasutama tänapäevase sotsiaalmeedia võimalusi. Twitteri kasutajakonto www.twitter. com/BALTDEFCOL jälgijad saavad lugeda üritustest ja arengutest, millest kolledž peab vajalikuks huvilisi (kiir)teavitada.

Sellisest teabest eelseisvate aastate jooksul ilmselt puudust ei tule. Eesti seisukohalt on üheks tähelepanuväärseks sündmuseks näiteks see, et pärast Taanit, Leedut ja Lätit on jõudnud Eesti kätte järg määrata ametisse Balti Kaitsekolledži komandant. Kaitseminister Jaak Aaviksoo on seda nimetanud sümboolseks seetõttu, et nüüd, kümme aastat pärast esimese kursuse lõpetamist, asub kolledžit esmakordselt juhtima kooli enda vilistlane, sellesama esimese lennu lõpetanud kolonel Meelis Kiili. Eesti kaitseväe

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli kadetid ja kuulajad traditsioonilisel õppeasutuste aastapäevale pühendatud jalutuskäigul

mitmetel juhtivatel kohtadel teeninud kolonel Kiili asub kolledži etteotsa 2011. aastal.

Kasu, mida saab kolledži olemasolust Kaitseväe Peastaap, on raske numbriliselt või muul objektiivsel viisil hinnata, samas ei saa ka kolledži olulisust staabiohvitseride ettevalmistamisel nii tänase maailma kui ka tulevikuperspektiivide valguses alahinnata. Viies tulevased staabiohvitserid kurssi kõige uuemate arengutega nii NATOs kui ka Euroopa Liidus, andes võimaluse saada vahetult osa kogemustest, mida kätkeb endas rahvusvaheline keskkond, ja jäädes siiski vajalikul määral Baltikumi-keskseks, valmistab Balti Kaitsekolledž parimal võimalikul moel ette kogenud ja ajakohastest normidest teadlikke ohvitsere kogu kaitseväe ning Kaitseväe Peastaabi ees seisvate ülesannete täitmiseks.

Erioperatsioonide võime loomisest

kaitseväes

Erioperatsioonide võime arendusega on kaitseväes tegeldud 1995. aastast. Esimene selles valdkonnas tegutsev üksus loodi kaitseväes 1995. aastal, kuid reaalselt hakati esimesi samme tegema 2002. aastal, mil loodi ettevalmistusgrupp. Erioperatsioonide võime rajamisest räägiti esimest korda avalikult 2005. aastal, kui kaitsevägi avas korraks uut üksust tutvustava võrgukülje.1

Esimesed sammud erioperatsioonide võime loomisel jäävad ajajärku, mil kaitseväes nõuti nelja-aastase arengukava koostamist, kuid riikliku regulatsioonini ei oldud veel jõutud. Riiklik planeerimisprotsess sai piisava regulatsiooni alles 2005. aasta lõpuks, kui võeti vastu arengukavade koostamiseks suuniseid andev vabariigi valitsuse määrus. 2 Miks on selle määruse olemasolu nii oluline? Sest ressursse nõudva võime arendamiseks peab olema piisavalt ettevaatav ja eesmärgistatud tulevikukava (visioon), programm või projekt, välja selgitatud vajalikud tegevused ning planeeritud tegevuste elluviimiseks vajalik ressurss neljaks aastaks.

Erioperatsioonide võime tarbeks ressurss küll planeeriti, kuid tolle aja arengukavades jäi võime arengu kajastamine lünklikuks. Teine aspekt, mis võis arengut pidurdada, oli asjaolu, et Eesti liitus NATOga alles 2004. aastal. Liitumise ajal eksisteeris dokument «Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan kuni aastani 2010 (KSAP 2010)», mille koostamine 2004. aastal oli märk Eesti valmisolekust lõimuda NATO liitlaste arusaamadega sõjaliste võimete arendamisest. KSAP 2010 keskendus siiski vaid põhivõimetele. Samas sai üsna lühikese ajaga selgeks, mida Ees-

1 Vt ESTSOF. In: Vikipeedia: Vaba entsüklopeedia (http:// et.wikipedia.org/wiki/ESTSOF).

2 Vabariigi valitsuse 13. detsembri 2005 määrus nr 302 «Strateegiliste arengukavade liigid ning nende koostamise, täiendamise, elluviimise, hindamise ja aruandluse kord». – Riigi Teataja I 2005, 67, 522 & Elektrooniline Riigi Teataja (https://www.riigiteataja.ee/ert/act. jsp?id=968099).

LEON MEIER Major Kaitseväe Peastaabi luureosakond

ti vajab esmase kaitsevõime tagamiseks ja millega võiks Eesti panustada NATO kontekstis.

Erioperatsioonide võime arengud aastatel 2008 ja 2009

Et riigikaitseks vajalikud ressursid on suuremahulised, ei ole väikeriigi kontekstis võimalik arendada kõike korraga. KSAP 2010 osas sai peagi selgeks, et liitumisaegne dokument on oma aja ära elanud. Tekkis vajadus dokumendi järele, mis seoks strateegilisel tasandil seatud eesmärgid keskpika perioodi arendustegevuste ja investeerimisotsustega ning koondaks Eesti riigikaitselise mõtlemise ja liitlaste kasutatava kaitseplaneerimise metoodika. 3 2009. aasta alguseks valmiski järgmise kümne aasta sõjalise kaitse arengukava. «Sõjalise kaitse arengukava määrab sõjalise kaitse strateegilise kava alusel kaitsevõime tõstmise prioriteetsed suunad ja võimenõuded, samuti sõjalise riigikaitse pikaajalised arendusprogrammid ja üldised ressursipiirangud kaitseväe ja Kaitseliidu ülesehituse väljatöötamisel.»4

3 Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018. In: Kaitseministeerium: Sõjaline kaitse (http://www.mod.gov.ee/files/kmin/img/files/SKAK. pdf).

4 Rahuaja riigikaitse seadus. – Elektrooniline Riigi Teataja (https:// www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13238371).

Oluline on, et kõiki arengukavas käsitletud väevõimeid analüüsiti ja hinnati vastavalt NATO võimenõuetele, mis loob paremad eeldused sõjaliste võimete ühildatavuseks liitlastega. «Kollektiivses kaitseplaneerimises kokkulepitud kohustused NATOga koostegutsemisvõimeliste väevõimete ja üksuste väljaarendamiseks on täidetavad ning läbi kavandatud arendustegevuste luuakse juurde uusi kasutatavaid väevõimeid, mille deklareerimises kollektiivkaitse osana on edaspidi võimalik liitlastega kokku leppida.»5

Planeerimisprotsessi käigus sai selgeks, et Eesti kontekstis on vajalik teiste võimete arenduste hulgas tegelda ka erioperatsioonide võime arendusega. 2008. aasta jooksul analüüsiti seda valdkonda põhjalikult ning selgitati välja võimalikud lüngad ja planeeriti vajalikud ressursid. 2009. aasta alguses arutati teemat liitlaste partnerteenistustega ja koostati väikeriigile sobiliku suurusega eriüksus. 2009. aasta kevadel tutvustati võimeprogrammi kaitseministrile. Programm sai kaitseministrilt positiivse hinnangu ja kaitseväe juhataja kinnitas sama aasta juunis eraldi erioperatsioonide võime arenguprogrammi. Programmis on välja toodud võimeprofi il, struktuur, mehitamis- ja väljaõppekava, infrastruktuuri ja varustuse hankimise plaanid ning võime arenduseks vajalik ressursiarvestus aastateks 2009–2013. Programmi rakendumise järelevalve on pandud Kaitseväe Peastaabi luureosakonnale.6

Lisaks programmdokumendi koostamisele hakkas 2009. aasta alguses peale loodava üksuse aktiivne mehitamisprotsess ja jätkusid vajaliku varustuse hanked. Koostöös Kaitseväe Värbamiskeskusega viidi läbi kolm kandidaatide valikut. Kandidaadid sooritasid testi ja täitsid rea erineva keerukusastmega ülesandeid. Valituks osutusid need, kes läbisid testid vajalikul tasemel. Üldjoontes 2009. aastaks püstitatud eesmärgid saavutati ja loodi head eeldused tegevuste jätkamiseks 2010. aastal.

5 Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018. In: Kaitseministeerium: Sõjaline kaitse (http://www.mod.gov.ee/files/kmin/img/files/SKAK. pdf).

6 Kaitseväe Peastaabi põhimäärus, § 11 lg 7 p 1. – Elektrooniline Riigi Teataja (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13129352).

Erioperatsioonide võime areng 2010. aastal

2009. aastal erioperatsioonide sihtüksusesse värvatud kaitseväelased läbivad 2010. aasta jooksul kvalifi katsioonikursused NATO Erioperatsioonide Koordinatsioonikeskuses (NATO Special Operations Forces Coordination Centre, NSCC) pakutavates Ameerika Ühendriikide või Ungari vastavates koolides.7

Eestisse jäänud staabiosis valmistab ette 2010. aasta värbamiskampaania ja viib selle läbi, ka on nendel staabitöötajatel võimalik täiendada teadmisi NSCC kursustel. Vaatamata asjaolule, et 2010. aasta eelarve on pingeline, jätkuvad varustuse hanked erioperatsioonide sihtgrupile. 2010. aastal peab ka erioperatsioonide sihtgrupile planeeritud infrastruktuur saama rahasüsti, et järgmisel aastal alustada projekteerimist ja ehitamist.

Erioperatsioonidega seonduvad mõisted

Enne kui peatume erioperatsioonidega seotud terminitel, tutvustan põgusalt sõjanduse, julgeoleku ja kaitsepoliitika terminibaasi MILITERM. MILITERMi eesmärgiks on eestikeelse oskussõnavara täiendamine omakeelsete erialaterminitega. Terminibaas on valminud kaitseministeeriumi juures tegutseva sõjanduse ning julgeoleku- ja kaitsepoliitika terminoloogiakomisjoni ja Eesti Keele Instituudi juures asuva Eesti Terminoloogia Keskuse koostöös. Kaitseministeeriumi terminoloogiakomisjon on käinud regulaarselt koos alates 2003. aastast ning komisjoni töös osalevad ka välisministeeriumi, Kaitseväe Peastaabi, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste, Kaitseliidu, Eesti Keele Instituudi ja kõikide väeliikide esindajad. Avalik terminibaas MILITERM asub aadressil http://mt.legaltext.ee/militerm/, kuid on lingitud ka kaitseministeeriumi kodulehele ja sealt kättesaadav viite «Sõjandusterminoloogia» kaudu.8

7 NATO Special Operations Forces Coordination Training & Educational Program (http://www.nscc.bices.org/NSTEP/).

8 Sõjandusterminoloogia. In: Kaitseministeerium (http://www.mod. gov.ee/et/sojandusterminoloogia).

Et asja mitte väga keeruliseks teha, selgitan artiklis ainult neid viit mõistet, mida Eesti kontekstis erioperatsioonide teema puhul kõige sagedamini kasutatakse ning mis annavad pisut aimu üksusest ja selle ülesannetest. Küll mitte tihti, aga siiski võib vahel siin ja seal kuulda, et MILITERMis esitatud mõisted on «imelikud», kuid nende igapäevane kasutamine muudab nad ajapikku kindlasti suukohasemaks. Esimesena käsitlen terminit erioperatsioonid (special operations). See on «sõjaline tegevus, mida viivad ellu selleks määratud, organiseeritud, väljaõpetatud ja varustatud väed, ning mis kasutavad võtteid ja tegevusviise, mida tavajõud üldiselt ei kasuta. Nimetatud tegevus toimub poliitiliste, sõjaliste, psühholoogiliste ja majanduslike eesmärkide saavutamiseks sõjaliste operatsioonide koguulatuses kas tavajõudude tegevusest sõltumatult või nendega kooskõlastatult. Poliitilissõjalistel kaalutlustel võib vajalikuks osutuda varjamis- või salastamisvõtete kasutamine ning tavalahingutegevuse puhul harva esineva füüsilise ja poliitilise riski võtmine».9

Üksused, mis erioperatsioone ellu viivad, on erioperatsioonide sihtüksused ja sihtgrupid. Erioperatsioonide sihtüksus (special operations task unit , SOTU) on «erioperatsioonide vägede taktikalise üksuse lahinguosis, mida saab kasutada õhu-, maismaa- ja mereoperatsioonides ning mis on võimeline teostama suunatud rünnakut või osutama eriluuret ja -seiret või sõjalist toetust. Erioperatsioonide sihtüksusesse kuulub tavaliselt 4–16 liiget».10 2009. aasta Kaitseliidu ajakirja Kaitse Kodu! 3. numbris ilmunud Rene Toomse kirjutises «Luure kui pusle IV. Erioperatsioonide üksused luurerollis – viirus vaenlase ajus» on näiteks erioperatsioonide sihtüksuse asemel kasutatud terminit «SOFi meeskond» või «eriüksuse meeskond».11 Eks ajapikku näis, milline termin kasutusele jääb.

Järgmine termin üksuse iseloomustamiseks on erioperatsioonide sihtgrupp (special opera-

9 erioperatsioonid. In: MILITERM (http://mt.legaltext.ee/militerm/).

10 erioperatsioonide sihtüksus. Ibid

11 Toomse, Rene 2009. Luure kui pusle IV: Erioperatsioonide üksused luurerollis – viirus vaenlase ajus. – Kaitse Kodu! 3, lk 16–20 (http:// www.kaitseliit.ee/static/files/2009-08-23_kaitse_kodu_mai_2009. pdf).

tions task group, SOTG), see on «riigi erioperatsioonide üksus, mida kasutatakse erioperatsioonis ühendvägede erioperatsioonide osaväe ülema äranägemisel».12 Erioperatsioonide sihtgrupi koosseisus võib olla mitu erioperatsioonide sihtüksust ning selle koosseisus on üldjuhul oma staabiosis, lahingu- ja tagalatoetusosis. Viimasena käsitleme erioperatsioonide käigus teostatavaid ülesandeid määratlevaid termineid eriluure ja -seire ning suunatud rünnak. Eriluure ja -seire (special reconnaissance and surveillance) on «erioperatsioonide vägede luure ja -seiremeetmed, mis täiendavad sõjatandri luurevahendeid ja -süsteeme kogutud strateegilise ja/või operatiivinfoga. Tegemist on inimluurega, mida viiakse läbi tavaoperatsioonide toetuseks või neist sõltumatult ning mille teostamiseks võidakse kasutada eritehnikat, -varustust, meetodeid või kohalikke/käepäraseid vahendeid».13 Suunatud rünnak (direct action) on «lühiajaline löök või muu väikese ulatusega ründetegevus, mida viivad läbi erioperatsioonide väed või muud üksused, mis on võimelised osalema erioperatsioonides, et hõivata, hävitada, vallutada, naastada või tekitada kahju eesmärgiga saavutada konkreetseid, täpselt määratletud ja ajastatud tulemusi».14

Kui terminite sisu järgi tundub, et kõik on väga lihtne, siis tegelikkuses on veel hulk täpsustamist vajavat tööd ees. Nimelt on erioperatsioonide sihtgrupi õigeks kasutamiseks vaja kujundada kõikidel tasanditel arusaam, mida, millistel kaugustel ja millise aja jooksul on kavandatud üksus koos kavandatud varustusega võimeline korda saatma. Seda arusaama on vaja kujundada ka seetõttu, et kasutada asja õigete asjade tegemiseks ja mitte planeerida ülesandeid, mille lõppsõnaks on mission impossible. 15

12 erioperatsioonide sihtgrupp. In: MILITERM (http://mt.legaltext. ee/militerm/).

13 eriluure ja -seire. Ibid

14 suunatud rünnak. Ibid.

15 Eesti k: võitmatu missioon.

Leon Meier

NATO erioperatsioonide peastaap (NSHQ)16

Erioperatsioonide võime arendamisel Eestis ei saa mööda minna NATO erioperatsioonide peastaabist (Special Operations Headquarters, NSHQ). NSHQ on NATOs tegutsev institutsioon, mis annab erioperatsioonidealast nõu

NATO Euroopa kõrgemale ülemjuhatajale (Supreme Allied Commander Europe, SACEUR) ja NATO käsuliinile allutatud osistele ning koordineerib erioperatsioonide kogukonna tarbeks

NATO erioperatsioonide võime arendust, k.a

16 NATO Special Operations Headquarters (http://www.nshq.nato. int/).

valdkonna juhtide hariduse, väljaõppe ja planeerimise, kasutatavate infosüsteemide ja infrastruktuuri küsimusi. NSHQ asub Belgias NATO Euroopa vägede kõrgemas peakorteris (Supreme Headquarters Allied Powers in Europe, SHAPE).

NSHQ kodulehe (http://www.nshq.nato.int/) kaudu saab tutvuda erioperatsioonide kvalifikatsioonikursuste pakkujate ja kursuste aja ning

NSHQ pakutavate spetsiifi liste kursuste sisuga.

NSHQ pakutavatele erioperatsioonide staabiohvitseride kursusele (nt NATO mitmeriigiühendosaväe erioperatsioonide ülemate kursus

– Combined Joint Forces Special Operations Component Command (CJFSOCC) Staff Officer Course, NSOF-01) on võimalik kandideeri-

da ka nendel Kaitseväe Peastaabi või väeliikide esindajatel, kes planeerivad oma operatsiooniplaanides erioperatsioone. Iseseisvalt seda teha ei tasu. Huvi korral soovitame pöörduda Kaitseväe Peastaabi luureosakonna poole.

«Saladuseloori» seaduslikud alused

Eelkõige on riigisaladuseks erioperatsioonide sihtgrupi kui kaitseväeluuret teostava struktuuriüksuse struktuuri, koosseisu, ülesandeid ja eelarvet käsitlev teave, välja arvatud teave, mille avalikustamine ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. Loetletud teave salastatakse tasemel «Salajane 25 aastaks».

Vaatamata asjaolule, et erioperatsioone kajastava teabe vastu on ajakirjandusel suur huvi, saab siiski rääkida vaid sellest, mis pole riigisaladus.

Leon Meier

Kuperjanovi jalaväepataljoni luurerühm õppusel Kevadtorm

Side- ja infosüsteemid arendavad kaitseväe juhtimist

Tänases maailmas on efektiivseks juhtimiseks vaja liikuda kahes suunas: arendada infotehnoloogilisi lahendusi ja ajakohastada sideühendusi.

Sõjaväeliseks juhtimiseks mõeldud tarkvaral on erinevalt igapäevases kasutuses olevast tarkvarast, nagu Microsoft Word või Axapta, tavapäratud nimed C4I, C2 ja BMS. Selline tarkvara on mõeldud eri tasanditel kasutamiseks. Kaitseväe juhtimisvõime tõhustamiseks annab eriti suurt efekti just taktikalise tasandi juhtimisvõime parandamine, kus otsustajatele antakse maksimaalne vajalik infohulk suurima võimaliku kiirusega. Selleks algatati mõned aastad tagasi maaväe initsiatiivil taktikalise tasandi juhtimistarkvara – maaväe taktikalise taseme juhtimise infosüsteemi (Command and Control Information System / Battlefield Management System (C2IS/BMS)) – rakendamise katseprojekt.

C2IS/BMS on tarkvarapakett, mis annab juhtidele nii staapides kui ka lahinguväljal täiesti uued võimalused juhtida üksusi ja kasutada erinevaid vahendeid operatsioonide efektiivsemaks läbiviimiseks. Sellised infosüsteemid vajavad üldjuhul võimekamaid sidevõrke, kui kasutusel olevad taktikalised raadiod seda võimaldavad. Et tagada suure võimsusega juhtimistarkvara töö, oli vaja tõhustada ka sideühendusi. Viimaste tagamiseks oli vaja alustada põhimõtteliselt uue taktikalise sidesüsteemi ESTTACS (Estonian Tactical Area Communication System) väljaehitamist. Teisisõnu on ESTTACS kogum seadmetest, mille abil tagatakse infosüsteemide tööks vajalikud sideühendused, staapide tööks vajalikud telekommunikatsiooniteenused ja nende piisav maht.

C2IS/BMS

C2IS/BMS on üks mitmest rakendusest, mis kasutab ESTTACSi sidevõrku informatsiooni vahetamiseks erinevate asukohapunktide vahel. Juba viimased paarkümmend aastat on erinevad

VAHUR PARVE Kapten

Kaitseväe Side- ja Infosüsteemide Väljaõppe- ja Arenduskeskuse ülem

riigid lahingujuhtimise tõhustamiseks loonud või soetanud ja enda tarbeks kohandanud teiste riikide juhtimissüsteemi tarkvara (C2IS). Nimetatud süsteemid sisaldavad kõikvõimalikke juhtimiselemente, nagu planeerimine, elektrooniliste kaartide kasutamine, ettekannete esitamine, samuti oma üksuste asukohtade visualiseerimine (BFT1), mis on koondatud üheks tarkvarapaketiks.

2006. aastast on Kaitseväe Side- ja Juhtimissüsteemide Väljaõppe- ja Arenduskeskuses arendusprojektina töös olnud ESTTACSi platvormile mõeldud C2IS/BMS tarkvaraprojekt. Selle töö käigus on jõutud näidisprogrammi installeerimise ja kasutuselevõtuni 1. Jalaväebrigaadis ja Scoutspataljonis.

Näidisprogrammi peaeesmärk on selgitada, kas Taani fi rmalt Systematic hangitud tarkvarapakett SitaWare vastab meie põhivajadustele ja milliseid lisafunktsioone või parendusi on vaja teha, et süsteem vastaks just Eesti maaväe nõuetele. Katseprojekti ühe lõpptulemina koostatakse nõuete ja vajaduste nimekiri, mille põhjal valmistatakse ette kogu taktikalise tasandi tarbeks kasutatav juhtimissüsteemi tarkvara põhihange.

1 BFT (Blue Force Tracker) – oma üksuste osakohtade ja identiteetide edastamise funktsioon.

ESTTACS

ESTTACS on taktikalise taseme sidesüsteem, mida hakati looma 2001. aastal. Praeguseks on süsteem juba osaliselt operatiivkasutuses. ESTTACSi kui sidesüsteemi on arendatud etapiti ja praegu oleme jõudnud kolmanda ehitusetapi alguseni. Jutt on täiesti uuest sidevõimest nii taktikalises kui ka kogu kaitseväe mastaabis, mis näitab kätte ka tulevikusuuna. Sellise sidesüsteemi rajamine, alustades esimestest ridadest paberil kuni süsteemi täismahulise kasutuselevõtuni, annab meile ainulaadseid kogemusi teiste samalaadsete mobiilsete sidesüsteemide planeerimiseks ja arendamiseks. Ent ESTTACS on siiski ainult erinevate transmissiooniseadmete ja -viiside kogumik, mille pealisehitus ehk rakendused on alles arendamisel.

ESTTACS on moodne modulaarne ja mobiilne sidesüsteem, mis võimaldab telefonside, andmeside, videotelekonverentsi ja taktikaliste raadiote võimaluste integreerimist. Oma ülesehituselt on ta kärgvõrk, st näiteks brigaadi sidevõrku maastikul võib võrrelda mesilaskärjega, kus kärje iga tipust hargnevad ühendused teiste kärgede tippudega. Selline ehitus tagab, et igat sideühendust punktist A punkti B on võimalik luua mitut teed pidi ja seega mitmekordselt dubleeritult. Selline võrk tagab kindla ja püsiva ühenduse ka juhul, kui osa mõne keskuse ühendustest mingil põhjusel ei tööta või mõni keskustest on liikumas või hävinud – kõne või andmeühendus suunatakse sihtpunkti mõne teise, toimiva ühenduse kaudu.

Iga kärje tipus on sõlm, mis koosneb kolmest sidesõidukist: kaks NODEt 2 ja RAU. 3 Neid kokku nimetataksegi sõlmeks. Kummalgi NODE-l on sidevõime kahte suunda. Nii on võimalik ühest sõlmest moodustada neli raadiolingiühendust ehk «hüpet», nagu sidemehed seda nimetavad. Raadiolingi mastidena kasutatakse Soomes toodetavaid ja kiidetud Mastsystemi süsinikplastist maste.

RAU funktsioon on eriline ja tehniliselt kõige keerulisem: ta pakub võimalust liituda te-

2 Võrgusõlme põhisidesõiduk.

3 RAU (Radio Access Unit) – taktikalise ultralühilaineraadio (VHFraadio) ühenduspunkt.

lefon- ja andmesidevõrguga taktikalise ultralühilaineraadio kaudu. Kõik ühe sõlme autod on ühendatud optilise kaabliga, ka on võimalik liita sõlmed optilise kaabliga juhul, kui nad ei asu üksteisest kaugemal kui mõni kilomeeter. Kaugemale on kaabli vedamine aja- ja kulumahukuse tõttu ebamõistlik.

Võrgu modulaarsus on tagatud sellega, et iga sidesõiduk suudab opereerida ka üksi või paarikaupa. Nii ei ole vaja saata punkti, kuhu on vaja ainult kahte sideühendust ehk releevõimet, kaht sõidukit, vaid on võimalik jätta üks reservi uusi ülesandeid ootama.

Tavaliselt ei ole operatsioonipiirkonnas ainult ESTTACSi kasutavad üksused, tihti on vaja ühenduda ka teiste üksuste võrkudega, olgu nendeks siis teiste NATO liikmesriikide sidevõrgud, kaitseväe laivõrk või tsiviilvõrgud. Kõike seda tagab meile võrgu järgmine moodul, mida kutsutakse IOP.4 IOP on monteeritud sõidukile. Et ühendusi korrektselt ja turvaliselt luua, on sõidukid komplekteeritud lisaseadmetega, nagu kõikvõimalikud tulemüüriserverid oma võrgu kaitsmiseks, väliste võrkude turvaseadmed ja vajalikud sildseadmed erinevat tehnikat kasutatavate võrkude ühendamiseks. Et loodav ESTTACS on väga eesrindlik ja nüüdisaegne süsteem, on mõeldud ka vanemate süsteemidega ühildumisele (nagu neid on meie ümber paljudel – nii põhjanaabritel kui ka NATO riikidel).

Kogu ESTTACSi sideühendused põhinevad nüüdisaegsel tehnoloogial ja on IP-põhised. 5 See tähendab, et igal võrgus kasutataval seadmel on oma IP-aadress, millega võrgus opereeritakse. Samas ei ole aadressid püsivad, vaid omistatakse DHCP-serveri6 poolt iga kord, kui uus seade võrku ühendatakse. Selline lähenemisviis tagab, et ühe üksuse alal kasutatavate seadmete hulk pole piiratud.

Igale kasutajale omistatakse kindel telefoninumber. Näiteks brigaadi staabiülema telefoninumber pole seotud mitte telefoniga tema laual, vaid numbriga, mida ta võib vastavalt vajadusele

4 IOP (Interoperability Point) – välisvõrkudega koostalitlusvõime punkt.

5 IP (Internet Protocol) – internetiprotokoll.

6 DHCP (Dynamic Host Configuration Protocol) – dünaamilise hostikonfiguratsiooni protokoll.

omistada just sellele telefonile, mille juures ta hetkel viibib. Lahkudes oma ruumist, konteinerist või liikudes hoopis teise üksuse vastutusalale saab ta oma numbri omistada järgmisele käeulatuses olevale telefonile. Sellega tagatakse, et teadlik kasutaja saab alati vajalikku informatsiooni.

Ühendused sõlmest sõlme ja sõlmesiseselt kasutavad ATM-tehnikat,7 mille kihil omakorda jooksevad kõik IP-ühendused. Ka võrgus kasutatavad analoog- ja ISDN-telefoniühenduste andmed liidetakse ATM-pakettideks ja saadetakse vastasseadme poole, olgu selleks siis kas lihtne kettaga analoogtelefon, digitaal- ehk ISDN-telefon, IP-telefon või lihtsalt arvuti, millel küljes kõrvaklapid.

Võrgu andmesidekiirus on piisav brigaadisuurusele üksusele kõikide side- ja IT-teenuste võimaldamiseks. ESTTACSi tüüpi sidesüsteemi ehitamisega oleme ühed esimesed Euroopas, kes kasutavad nii suurt andmesidekiirust võimaldavaid raadiolinke, ja võib öelda, et kasutuse käigus on saanud selgeks, et selliste mahtudega võrku on raske üle koormata.

Kokkuvõtteks

ESTTACSi ja C2ISi rakendamisega saabub Eesti kaitseväes taktikalise side vallas 21. sajand. Sellise sidesüsteemi ja juhtimistarkvara kasutuselevõtt suurendab meie teabevahetuse ja järelduste tegemise kiirust ja informeeritust, mis on tänapäeva sõjapidamise tähtsaimad märksõnad.

See on julge, aga vajalik samm, sest paberkaart ja lauatelefon küll jäävad, kuid selleks, et olla efektiivne ja vääriline vastane ükskõik kellele, peame oskama kasutada ja edastada infot tõhusamalt ja kiiremini kui eales varem.

Kaitseväe relvastuse areng

Kaitsevägi on koostöös kaitseministeeriumiga tegelnud aastaid aktiivselt kaitseväe relvastuse ajakohastamise, uute relvasüsteemide hangete ja olemasolevate relvade moderniseerimisega. Allpool ongi ülevaade kaitseväe relvastusalasest arendustööst, mis on olulisel määral suurendanud Eesti kaitseväe relvastuse tulejõudu ja kaitsevõime efektiivsust.

Kaitseväe relvastusse jõudis aastatel 2006–2009 rida uusi ja ajakohaseid relvi: 9 mm püstolid HK USP ja 40mm relvaalused granaadiheitjad

HK GLM Saksa fi rmast Heckler & Koch, mida saab kasutada moderniseeritud automaatidega

Galil. Šveitsi fi rmast Brügger & Thomet hangiti 40 mm granaadiheitja BT GL-06, mis on mõeldud kasutamiseks individuaalrelvana. Kaitsevägi

ostis Soome fi rmalt Sako 8,6 mm snaipripüssid Sako TRG-42 ja Prantsuse fi rmalt PGM 12,7 mm snaipripüssid Hecate II ning Itaalia Benellilt 12 kal pumppüssid Benelli M3T. Missiooniüksusele hangiti uued ja kergemad 84 mm tankitõrjegranaadiheitjad Carl-Gustaf M3.

Kaitsevägi on juba aastaid tegelnud aktiivselt ka sõduri põhirelva – automaadi – moderniseerimisega. Esmane automaatide Galil moderniseerimine tulenes vajadusest varustada missiooniüksuste kasutuses olevad automaadid nüüdisaegsete sihtimis- ja lisaseadmetega, mis koos heade öövaatlusseadmetega muudavad relva kasutamise taktikaliselt universaalsemaks ning tagavad nii päeval kui öösel kiire ja täpse sihikulise tulevõimekuse, suurendades sellega oluliselt üksuste lahingulist efektiivsust. Samal viisil moderniseerivad kasutusel olevaid relvi ka paljud suurriigid, näiteks Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik ja Prantsusmaa, sest üleminek täiesti uuele relvale, mis oleksid varustatud sama heade sihtimis- ja lisaseadmetega, on oluliselt kallim.

Automaadi Galil moderniseerimine seisnes automaadi originaallaesääre asendamises nelja Picatinny siiniga kergsulamist laesäärega, mille

külge saab kinnitada punatäpp- või hologrammsihiku, lasersihiku, infrapunafiltriga taktikalise lambi, lisakäepideme, vajadusel ka 40 mm relvaaluse granaadiheitja. Moderniseeritud relvad läbisid esimesed tuleristsed Iraagis ja Afganistanis, kus need said ka sõdurite heakskiidu. Sellest tulenevalt algatati ja 2008. aastal teostus juba suurem automaatide Galil ja AK-4 moderniseerimise projekt, mille käigus kaitsevägi ajakohastas tuhatkond relva. Moderniseeritud Galilid on põhiliselt maaväeüksuste, AK-4 aga Kaitseliidu relvastuses.

Samaaegselt automaatide moderniseerimisega alustati ka 7,62 mm poolautomaatsete vintpüsside M-14 moderniseerimist täpsuspüssideks M-14 TP, et varustada kaitseväe ja Kaitseliidu täpsuslaskurid vajaliku relvaga, mis tagaks efektiivse laskekauguse (esimese lasuga inimfiguuri tabamise) kuni 600 meetrini. Täpsuspüsside komplekteerimise viimane etapp lõpeb tänavu kevadel. Seejärel väljastatakse kõik relvad üksustele, kelle relvastuses peab olema täpsuspüss. Võimaluste piires jätkub relvastuse moderniseerimine ka edaspidi.

Sõjalise kaitsevõime arendamine ei saa piirduda ainult ajakohaste kergerelvadega. Väeüksused vajavad ka tõhusat suurtükiväerelvade tuletoetust ja efektiivset õhukaitset.

Kuni käesoleva aastani oli suurtükiväe relvastuses kaks relvasüsteemi: 1998. aastal Soo-

me Vabariigi poolt kaitseväele annetatud 105 mm haubitsad H37-61 ja 2003. aastal Saksamaa Liitvabariigist hangitud 155 mm haubitsad FH70A1. Kui 155 mm haubitsad jäävad ka edaspidi kasutusse põhilise tuletoetusrelvana, siis 105 mm haubitsad on oma ea ära elanud ja edaspidi kasutatakse neid väljaõpperelvadena. Selleks, et suurtükiväe tulejõudu tasemel hoida, hangiti 2009. aastal Soome Vabariigist 122 mm haubitsad H63 (D-30). Nimetatud relvad töötati välja juba 1960. aastate alguses endises Nõukogude Liidus, kuid oma töökindluse ja lihtsa käsitsemise ja hoolduse poolest on nad seniajani paljude riikide relvastuses ning teenivad ka Eesti Vabariiki veel palju aastaid.

Eestis on aastaid olnud õhukaitsesüsteemi olulisimaid komponente õhuseire. Põhilise õhutõrjerelvana olid kaitseväes pikka aega kasutusel ainult 23 mm õhutõrjekahurid ZU-23-2. Lühimaa õhutõrjesüsteemi Mistrali hange 2009. aastal muutis Eesti õhutõrje oluliselt efektiivsemaks. Mistral on integreeritud õhutõrjesüsteem, millesse kuuluvad rakettide laskeseadmed, veoautodele paigutatud radarid, juhtimiskeskused ja sidesüsteemid. Mistrali rakettide efektiivne laskekaugus on kuni 5000 m ja laskekõrgus kuni 3000 m. Tegemist on «lase ja unusta» põhimõttel töötava relvasüsteemiga, mis on võimeline tegutsema iga ilmaga nii päeval kui ka öösel ja tabama üle 90 protsendi sihtmärkidest.

Kaitsevägi kasutas seniajani põhiliselt Rootsi päritolu ühekordse kasutusega granaadiheitjad AT-4, mille varusid oli vaja täiendada. 2008. aastal koostas tankitõrje varustusprogrammi meeskond lähteülesande uute granaadiheitjate hankimiseks. Et leida kaitseväe nõuetele vastav relv, uuriti ja analüüsiti erinevate fi rmade ühekordse kasutusega granaadiheitjate tootevalikut. Kaitseministeeriumi korraldatud hanke võitis Hispaania fi rma Instalaza, kelle tootevalikus on erineva soomustläbistavusega kumulatiivgranaadid, kumulatiiv-kildgranaadid, suitsugranaadid ja punkrivastased granaadid, mille taktikalis-tehnilised näitajad ja hinnaklass vastasid kaitseväe esitatud nõuetele. 2009. aasta esimesel poolel saabuski kaitseväele esimene partii ühekordse kasutusega granaadiheitjaid Instalaza C90, millega tagatakse eeskätt Afganistanis teeniva missiooniüksuse ja koduse väljaõppe vajadus. 2010. aastal on kavas Instalaza C90 jätkuhange.

Arvestades rahalisi vahendeid ja neid vajadusi, mida kaitseväel tervikuna on vaja sõjalise võime suurendamiseks, on relvastuse arendamine liikunud õiges suunas. Me ei ole olnud eelnevatel aastatel ega ole ka lähitulevikus võimelised hankima ainult maailma kõige ajakohasemat ja uut relvastust, vaid peame soetama ka edaspidi vähekasutatud ja heas korras relvi ning püüdma võimaluste piires moderniseerida olemasolevaid.

122 mm haubitsate lahinglaskmised kaitseväe keskpolügoonil

Kaitseväe transpordi arengust

2009. aastal

Kaitseväe tehnika hankimise põhikriteeriumideks on lihtsus, töökindlus, mõistlikud ülalpidamiskulud ja varustusosiste standardiseeritus. Seepärast on siiamaani soetatud valdavalt töökindlaid ja ehituselt lihtsaid sõidukeid, mille hooldus- ja remonditööde teostamine on võimalik ilma kallite spetsiaaltööriistadeta. Tehnikapargi standardiseerimise lähtekohtadeks on ühesuguse kütuse kasutamine, standardiseeritud haakeseadmed, ühenduskaablid, pukseerimisseadmed ning varuosade ja tarvikute ühilduvus.

2009. aastal lisandus kaitseväe transpordiparki 97 maasturit, 257 veoautot, 12 bussi ja 176 haagist (nendest 65 välikööki). Nimetatud tehnika hankimisega on rahuldatud esmane järelveetavate väliköökide, kütuseautode ja väliremonditöökodade vajadus: soetatud tehnika suunatakse valdavalt 1. Jalaväebrigaadi ja keskalluvusega üksustesse.

Renditud majandussõidukitest vahetati välja üksteist 16-kohalist bussi (rendilepingud sõlmiti kuueks aastaks), amortiseerunud ja kehtestatud tehnonõuetele mittevastavast tehnikast kõrvaldati kasutuselt kolm soomukit, 24 sõiduautot, 173 veoautot ja 13 järelhaagist. Kasutuselt kõrvaldatud tehnikast võõrandati 21 sõidukit siseministeeriumile, 78 Laidoneri muuseumile ja ülejäänud realiseeriti avaliku oksjoni kaudu tsiviilsektorisse. Sõidukipargi juurdekasvuga on võimalik varustada jalaväepataljonisuurune üksus.

Eriotstarbelistest sõidukitest soetati reagendipuistur Ämari lennuväljale, teelaotussõidukid Pioneeripataljonile, 21 m³ tankimisautod ja tõsteseadmetega varustatud poolhaagised logistikapataljonile ning meditsiinisõidukid maaväele.

Lõppenud aastal on uuendatud kaitseväe ja Kaitseliidu maismaasõidukite kasutamise ja ladustamisega seonduvad juhendmaterjalid ning viidud läbi instruktorite koolitused tehnika ettevalmistamiseks pikaajaliseks ladustamiseks.

Täiendati sõiduki ja seadme kontrollraamatut,

RAUL JÄRVISTE Kapten, PhD Kaitseväe Peastaabi logistikaosakond

kus kajastatakse vastava varustuselemendiga seotud ekspluatatsioonilised andmed ning tehtud hooldus- ja remonditööd.

Maaväes võeti kasutusele 1. Jalaväebrigaadi tehnikapark Paldiskis, mis on arvestatud aastas kuni 400 sõiduki teenindamiseks. Kaitseväe Logistikakeskuses sai tehnika remondi- ja arendustöökoda uued ruumid.

Kaitseväe sõidukite üldläbisõit oli 2009. aastal 13 358 557 km, millest 241 918 km läbiti haagistega. Kokku kasutati 1 776 564 liitrit diislikütust ja 216 996 liitrit autobensiini. Võrreldes 2008. aastaga on suurenenud rivisõidukite läbisõidud, mõningane läbisõidu vähenemine oli majandussõidukite osas.

Üheks suuremaks edasiminekuks 2009. aastal võib pidada kaitseväe sõidukipargi jätkuvat standardiseerimist, mille raames on vähendatud kasutusel olevate sõidukite marke ja tüüpe. 26. augustil 2003 andis vabariigi valitsus kaitseministeeriumile loa soetada riigikaitseks vajalike vahenditena kaitseväele 1321 rivi- ja lahingusõidukit Saksamaa Liitvabariigist. Maasturite ja tagalatoetussõidukite soetamine Bundeswehr ilt osutus esimestel aastatel võimatuks, sest vajalikke ja sobivaid sõidukeid müügis ei olnud. Seetõttu soetati maastureid, tagalatoetussõidukeid ja eriotstarbelisi sõidukeid Hollandi Kuningriigist.

Edasiminekuna saab nimetada ka sõidukite pikaajalise ladustamise protseduuri väljatöötamist ja sellealaste koolituste läbiviimist, mis

Eesti logistilise toetuselemendi (NSE) tehnika hooldus- ja remondihall Afganistanis Camp Bastioni sõjaväebaasis

Pioneeripataljoni teelaotussõiduk MAN FSG KAT II

Varustuseveoauto DAF YTE 2300 koos Pactoni poolhaagisega

annab eelduse tulevikus kogu kaitseväe tehnikapargi sõidukite pikemaajalisemaks efektiivsemaks säilitamiseks.

Transpordivahendid arenevad laialdasema elektroonika ja optroonika kasutuse suunas. Järjest rangemad keskkonnasäästlikkuse ja liiklusohutuse nõuded muudavad sõidukite ekspluatatsiooni tagamise aina enam spetsialistide pärusmaaks.

Fossiilsete kütuste varude vähenemine, toornafta hinna muutused viimastel aastatel ja laienev biokütuste kasutamine seavad uusi ülesandeid alternatiivsete jõuallikate kasutamiseks ja tehnoloogia optimeerimiseks. Biokütuste ja universaalkütuse F34 kasutamine jõustruktuuride sõidukites põhjustab pikaajaliselt ladustatud tehnika ekspluatatsioonivalmiduse probleeme, sest kütuste säilimisajad on lühikesed ja keemilised omadused ebastabiilsemad. Välismissioonide tarbeks moderniseeritakse EURO 5 nõuetele vastavaid mootoreid lisaseadmetega, et need oleksid kasutatavad multifunktsionaalsete kütustega ilma nominaalse võimsuse olulise languseta.

Lähiaastate sõidukihangetega on kavas soetada õhuväe eritehnikat ja maastureid, meditsiini-, juhtimis- ja sidesõidukeid ning laiendada soomukiparki. 2010. aasta raskuspunkt on suunatud hooldus- ja remondikoolitustele ning sõidukite elukaare korraldamise parendamisele. Renditavate majandussõidukite osa on kavas vähendada kuni 30%.

2009. aasta oli tehnikavaldkonnas uue tsükli hea käivitaja, sest järgnevate aastate põhirõhk on olemasoleva tehnika säilitamisel.

Raul

Kütusetankimisauto DAF YTA 2300 Van Hooli poolhaagisega

Kaitseväe 2009. aasta eelarve

ja eelarvekärped

23. mail 2008 esitas kaitseministeerium 2009. aasta eelarve planeerimise juhise, millest lähtuvalt esitas kaitsevägi mais eelarveprojekti (arengukava arvudes), mis pidi võrreldes 2008. aasta eelarvega kasvama 19,2% (vt tabel 1) ehk umbes viiendiku. Summa suuruse näitlikustamiseks lisan, et see on umbes pool kaitseväe 2010. aasta personalikuludest.

TABEL 1. Kaitseväe 2008. aasta eelarve ja 2009. aasta eelarveprojekti võrdlus

Valdkond2008aa st a eel a rve (mlnkr) 200 9aa st a eel a rve (mlnkr) Muutus mlnkr%

25. augustil 2008 avalikustas rahandusministeerium 2008. aasta suvise majandusprognoosi, mille kohaselt oli valitsussektori eelarvepositsioon võrreldes kevadise prognoosiga halvenenud 4 miljardi krooni võrra. Sellest tulenevalt vähendati kaitseväe eelarve piirsummat 363,6 miljoni krooni võrra (vt tabel 2).

ERMO MIHHOTIN

Nooremleitnant

Rahandus- ja eelarveosakond

25. septembril 2008 kiitis vabariigi valitsus heaks 2009. aasta riigieelarve seaduse eelnõu, millest tulenevalt sai kaitseväe eelarve piirsummaks 2506,7 miljonit krooni, seega 2008. aasta eelarvest 98,5 miljoni krooni võrra rohkem. Kaitseväe 2009. aasta eelarve kasvuks jäi 4,1%. 2008. aasta suvine majandusprognoos ennustas aga 2009. aasta tarbijahinnaindeksiks 6%, mis tähendas kaitseväele arvestuslikult ca 82 miljoni krooni suurust lisakulu. Seega võis reaalseks kasvuks võrreldes 2008. aastaga arvestada 16,8 miljonit krooni ehk ca 1% (vt joonis 1).

2009. aasta riigieelarve seaduse kinnitamine

Riigieelarve seaduse menetlemise käigus esitas rahandusministeerium sügisese majandusprognoosi, milles ennustati 2009. aasta sisemaise

ValdkondEel a rveprojektSuvisestm a j andusprognoosisttulenevmuutus200 9.aa st ariigieel a rvese aduseeelnõu

Eraldised8 4,50,38 4,7

Personalikulud1227,1-166,71060,4

Planeeritudkaitseväelastepalgatõusu(u15%)ärajätmine.

Majandamiskulud925,6-54,7870,9

Otsustatiülesandeidmittevähendadajakulusidühtlaselt(u6%)kärpida.

Kaitseotstarbelinevarustus578,0-142,6435,3 Ajatati3Dõhuseireradarimaksegraafik,lükatiedasiSaksamaalthangitavateveokiteosamaksetetasuminejaaastavõrra81mmmiinipildujatehankeeesttasumine.

Investeeringud55,30,155,4

Eel a rvekokku2870,3-363,6250 6,7

TABEL 2. Kaitseväe 2009. aasta eelarveprojekti ja riigieelarve seaduse eelnõu võrdlus (mln kr)

KAITSEVÄE 2009. AASTA EELARVE JA EELARVEKÄRPED

JOONIS 1. Kaitseväe 2009. aasta riigieelarve seaduse eelnõust tulenev eelarve kasv, arvestades tarbijahinnaindeksit (THI).

2009. aasta eelarve I kärbe

kogutoodangu vähenemist ja vähendati ka kaitsekulutusi. 11. detsembril 2008 kiitis Riigikogu heaks 2009. aasta riigieelarve, sh kaitseväe eelarve, mille suurus oli 2466,7 miljonit krooni (vt tabel 3). Võrreldes eelnõuga oli summa vähenenud 40 miljoni krooni võrra ja seda kaitseotstarbelise varustuse arvelt.

Arvestades «Uuendatud konvergentsiprogrammis 2008» kajastatud 2008. aasta novembrikuu majandusprognoosi ja lähtudes viimastest majandusarengutest oli 2008. aasta detsembris selge, et senise majandusprognoosi põhistsenaarium ei ole enam reaalne. Seetõttu võttis rahandusministeerium eelarvepositsiooni arvestamise aluseks konvergentsiprogrammi riskistsenaariumi, millega tutvumise järel otsustas valitsuskabinet 29. jaanuari 2009 nõupidamisel koostada kahe nädala jooksul negatiivse lisaeelarve eesmärgiga vähendada valitsussektori puudujääki 8 miljardi krooni võrra. Kokku vähendati kaitsekulusid (kogu kaitseministeeriumi valitsemisalas) 593,7 miljoni krooni võrra, kaitseväe eelarve kärbe moodustas sellest 265,8 miljonit krooni (vt täpsemalt kärpeid ja selgitusi tabel 4).

2009. aasta eelarve II kärbe

30. märtsil 2009 avaldas rahandusministeerium 2009. aasta kevadise majandusprognoosi. Arvestades keerulise olukorra jätkumist maail-

TABEL 3. Kaitseväe eelarve riigieelarve seaduse eelnõu ja riigieelarve seaduse järgi (mln kr)

ValdkondRiigieela rvese aduseeelnõusttulenevad eel a rvesumm ad

Sügisesestma j a ndusprognoosist tulenev adkärped

Riigieela rvese adusessis alduvadeel a rvesumm ad

Kaitseotstarbelinevarustus435,3-40,0395,3 LükatiedasiSoomele122mmhaubitsateeesttasumine,vähendatiajutiseltlaskemoonakulunorme,korrigeeritimiinijahtijatemaksegraafikut(seemuutustänuSuurbritannianaelakursi muutuselemärkimisväärseltsoodsamaks).Ajatatiuutevarustuselementideväljaõppessejakasutussesuunamist.

Eel a rvekokku250 6,7-40,024 66,7

TABEL 4. Kaitseväe 2009. aasta eelarve esimene kärbe

(mln kr)

ValdkondKinnit atudeel a rveKärbeEel a rvepär a stkärbet

Eraldised8 4,7-6, 877,9

Ajateenijatelemakstavatoetusevähendamineu7%.

Personalikulud1060,4-74,298 6,1

Kärbesisaldaspuhkusetoetustejapreemiatekeelustamist.

Majandamiskulud870,9-91,3779,6

Otsustativähendadakulusid10%,millejuureslähtuti200 8.aastategelikestkuludestjahüppelisestkuludekasvustaastalõpus.

Kaitseotstarbelinevarustus395,3-93,4301,9

Ajatatiriidevarustusetarne-jamaksegraafikuid,muudetilaskemoonamaksegraafikutjakasutatiäranõrgenenudUSAdollaristtulenevaidhinnalangusi.Lükatiosaliseltedasiplaneeritud transpordivahenditeremontejapikendatiosaliselthooldevälteid.Lükatiedasimitmeidvarustus-jarelvastusalaseidmoderniseerimisprojekte.

Eel a rvekokku24 66,7-265, 82200,9

2009.aasta EELARVE

THI 3%

KASVarvestadesTHId 1%

2009aastaeelarve KASV4%

TABEL 5. Kaitseväe 2009. aasta eelarve teine kärbe (mln kr)

ValdkondKinnit atudeel a rveKärbeEel a rvepär a stkärbet

Eraldised77,9-1,476,5 Ajateenijatelemakstavatoetusevähendamineu8%.

Personalikulud98 6,1-35,0951,1

Kärbesisaldaskaitseväelastepalga-jaauastmetasudemääradevähendamistu6,5%(8%tulumaksuvabamiinimumiületavastosast) ningkaitseväelastejatsiviiltöötajatelisatasude/astmepalgakärpeid.

Majandamiskulud779,6-45,0734,6 Kokkuhoiudsaavutatireservõppekogunemistevähendamisega,kütuseodavnemisest,lähetus-jakoolituskuludeltningosaliseltmereväelaevade (EMLAdmiralPitkajaEMLAhti)seiskamisega.

Investeeringud55,4-13,0

13miljonikroonisuurunekärbesisaldabkaitseväearvutipargiuuendamise,formeerimispunktidetelkidesoetamise,IRISetark-jariistvara, kaitseväeinventarijaKaitseväeÜhendatudÕppeasutusteuuringuteärajätmistvõiväiksemamahulistsoetamist. Kaitseministeeriumeraldasmobilisatsiooniladuderenoveerimiseksjaehitamiseks8miljonitkrooni.

TABEL 6 . 2009. aasta täiendavad kulupiirangud

mamajanduses ja fi nantsturgudel otsustati valitsuskabineti arutelude tulemusena koostada 2009. aasta täiendav lisaeelarve, mis võimaldaks parandada valitsussektori eelarvepositsiooni. Riigikogus langetati lisaeelarve menetlemise käigus otsused täiendavalt 2,1 miljardi krooni ulatuses valitsussektori eelarvepositsiooni parendavate meetmete osas (lisaks tehti aprillis ja mais valitsuskabinetis eelarvepositsiooni parandamiseks otsuseid 6 miljardi krooni ulatuses).

Riigikogu võttis riigi 2009. aasta teise lisaeelarve vastu 18. juunil. Kärpe tulemusena vähendati kaitsekulusid kokku 187,4 miljoni krooni ulatuses, millest 94,4 miljonit krooni moodustasid kaitseväe kulud (vt tabel 5).

Täiendavad kulupiirangud

Pärast teist negatiivset lisaeelarvet otsustas vabariigi valitsus rakendada ka täiendavaid kulupiiranguid, mille eesmärgiks oli tagada riigieelarve piisav likviidsus. Kaitseväe osas rakendati kulupiiranguid 18 miljoni krooni ulatuses (vt tabel 6).

Kokkuvõte

Kaitseväe 2009. aasta eelarvekärped võib jagada kaheks:

• eelarve planeerimisel tehtud vähendamised ehk arengukava piirsummade muutmine (vt tabel 7);

• aasta alguses kinnitatud eelarve muutmine – lisaeelarved ja kulupiirangud (vt tabel 7).

Tulenevalt majanduse keerulisest olukorrast olid suuremad kärped kaitseväe 2009. aasta arenguplaanide ja eelarve osas personalikuludes 276,4 miljonit krooni, majandamiskuludes 207,6 miljonit krooni ja kaitseotstarbelise varustuse hangetes 276 miljonit krooni. Planeeritud personalikulude osas tähendas see 15%-lise kaitseväelaste palgatõusu ärajätmist, teisel poolaastal 6,5%-list palkade vähendamist, puhkusetoetuste ja preemiate keelustamist ning lisatasude maksmise korra muutust.

TABEL 7. 2009. aasta kaitseväe eelarve kärped planeerimise ja kinnitatud eelrve muutmise käigus

ValdkondEel a rveprojekt/a renguk av a vs. Riigikogukinnit atudeel a rve

Riigikogukinnit atudeel a rve vs. eel a rvepär a stkärpeid %mlnkr%mlnkr

Majandamiskulude kärpe sisulisi arutelusid peeti ainult 45 miljoni krooni osas, ülejäänud vähendamised tehti rohkem statistika (sh ka hinnalangused) põhjal (peamiseks põhjuseks ajanappus), mis kokkuvõtteks õigustas ennast, sest kaitsevägi mahtus eelarve piiridesse, vähendades sealjuures püstitatud ülesandeid minimaalselt. Kaitseotstarbelise varustuse hankimist kärbiti võrreldes algsete plaanidega kõige rohkem – kokku umbes 50% võrra. See tähendas varustuse osas minimaalset arengut, kui mitte taandarengut, sest edasi lükati planeeritud remonditöid, pikendati hooldusvälteid, ajatati relvade moderniseerimisi jne.

82,6-23,6-

6-15,

Kokkuvõtteks muutus kaitseväe 2009. aasta eelarve kärbete tulemusena võrreldes:

• 2007. aasta eelarvega 190,9 mln kr (10,0%),

• 2008. aasta eelarvega -311,8 mln kr (12,9%),

• 2009. aasta eelarveprojekti ehk arengukavaga -773,8 mln kr (-27,0%),

• Riigikogus kinnitatud 2009. aasta eelarvega -370,2 mln kr (-15,0%).

Kärbete peamine tagajärg oli kaitseväe planeeritud arengu mõningane pidurdumine ja lükkumine järgnevatesse aastatesse.

Eesti kaitseväelased rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel

Eesti kaitseväelased on edukalt osalenud rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel alates 1995. aastast, kui teenistust Horvaatias alustas esimene jalaväerühm ESTPLA 1. Alates sellest hetkest on Eesti sõdur eeskujulikult täitnud oma teenistuskohuseid Horvaatias, Bosnias ja Hertsegoviinas, Liibanonis, Kosovos, Afganistanis, Iraagis ja teistes maailma paikades. Eesti sõdurid on oma ülesannete täitmisel pälvinud tunnustust vapruse ja kõrge professionaalsuse eest. Eesti seni raskeimal sõjalisel operatsioonil Afganistanis NATO juhitud rahvusvaheliste julgeolekutagamisjõudude ISAF (International Security Assistance Force) koosseisus on kaitseväelased osalenud alates 2003. aastast. Afganistani operatsioonist on praeguseks osa võtnud üle 1400 kaitseväelase. Operatsioonil osalemise eest oleme küll maksnud kõrget hinda, seal on langenud seitse kaitseväelast, kuid osaledes võrdväärse partnerina koos liitlastega rahuoperatsioonil panustame Eesti julgeoleku tagamisse ja toetame Afganistani riiki rahu ja stabiilsuse saavutamisel.

Afganistani lahinguväljalt saadud kogemus on aidanud arendada kaitseväge moodsa relvastatuse ja hea väljaõppega organisatsiooniks, millel on relvaliikidest nii jalavägi, suurtükivägi, õhutõrje, lahinguteenindustoetus kui ka pioneeriteenistus ja lähitulevikus väljaarendatav soomusvägi.

Julgeolekuolukord Afganistanis muutus 2009. aastal võrreldes 2008. aastaga pingelisemaks, koalitsiooni kaotused suurenesid 295 langenult 520ni (u 76%). Möödunud aasta august oligi koalitsioonijõududele alates 2001. aastast kõige kaotusterohkem kuu, mil langes 77 koalitsioonivägede sõdurit.

Aasta-aastalt on kasvanud ka isevalmistatud lõhkekehadest (improvised explosive devices, IED) põhjustatud kaotused. 2002. aastal põhjustasid isevalmistatud lõhkekehad 16%

AART NÕMM

Kaitseväe Peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakond

kõigist kaotustest, 2008. aastal juba 57,8% ja 2009. aastal 61%. Oluliselt on sagenenud lahingukontaktid. Kõige suurema lahinguintensiivsusega provints on Helmand, sellele järgneb Kandahar.

2009. aastal teenis Afganistanis Helmandi väekoondise koosseisus kaks Eesti jalaväekompaniid: 2008. aasta novembrist 2009. aasta maini kapten Raigo Paimla juhitud ESTCOY 7 ja maist novembrini kapten Tarvo Luga juhitud ESTCOY 8. Kuue kuu jooksul viis ESTCOY 7 läbi 24 suuremat operatsiooni ning 110 patrulli oma ja teiste allüksuste vastutusalas. Operatsioonide ja patrullide käigus leidsid Eesti kaitseväelased 39 isevalmistatud lõhkekeha ning 88 muud lõhkekeha (unexploded ordnance, UXO), mis tehti kahjutuks. Kompaniil oli operatsioonide käigus 50 lahingukontakti. Viis sõdurit sai haavata, õnneks olid nad kõik hiljemalt kolme nädala jooksul rivis tagasi. ESTCOY 8 viis enda ja oma naabrite vastutusalal läbi ligikaudu 300 patrulli või muud taktikalist ülesannet ja osales 20 kõrgema üksuse operatsioonil. Leiti 47 isevalmistatud lõhkekeha. Kompaniil oli peaaegu 90 lahingukontakti, milles langes kolm ja sai haavata 12 kaitseväelast.

2009. aastal suurendati oluliselt koalitsioonjõudude kohalolekut Afganistanis. Lisaks Ühendkuningriigi üksuste koosseisus teenivale Eesti jalaväekompaniile saatis Eesti 2009. aastal Afga-

nistani presidendi- ja provintsivalimisi julgestama lisajalaväekompanii ESTCOY-E. Kompanii allus USA merejalaväe 2. brigaadile (2d Marine Expeditionary Brigade, 2 MEB) ja tegutses Helmandi provintsi lõunaosas. Kapten Ain Tiidruse juhitud Estcoy-E viis enda ja oma naabrite vastutusalal läbi ligikaudu 180 patrulli või muud taktikalist ülesannet ning osales seitsmel kõrgema üksuse operatsioonil. Leiti kuus isevalmistatud lõhkekeha. Kompaniil oli viis lahingukontakti, milles sai kergelt haavata üks kaitseväelane.

Aastatel 2003–2008 osales Eesti kaitsevägi Iraagi operatsioonil jalaväerühmaga. 2009. aasta alguses lõpetas Eesti ametlikult osalemise

Iraagis USA juhitud koalitsiooni koosseisus ja jätkab NATO väljaõppemissiooni NTM-I (NATO Training Mission – Iraq) koosseisus staabiohvitseride ja -allohvitseridega. NTM-I koosseisus täitis Eesti ajavahemikus 2005–2009 olulist NTM-I staabiülema asetäitja ametikohta. Ka on Eesti Iraagile kinkinud relvi, laskemoona ja arvutiklassi. Iraagi operatsioonil on aastate jooksul osalenud üle 400 kaitseväelase. Lahingutegevuse käigus Iraagi operatsioonil langes kaks ja sai haavata 18 Eesti kaitseväelast.

2009. aasta oli viimane, mil Eesti luurerühm osales rahutagamismissioonil Kosovos.

Aastatel 1999–2006 osalesid NATO juhitud rahutagamismissioonil KFOR (Kosovo Force) Itaalia karabinjeeride (sõjaväeline politsei) juhitud rahvusvahelise eriotstarbelise üksuse (multinational specialized unit) koosseisus mitmeotstarbelised sõjaväepolitseirühmad ESTPATROL 1 kuni ESTPATROL 14. Balti luureeskadronid BALTSQN 7, BALTSQN 10 ja BALTSQN 13 osalesid Bosnias ja Hertsegoviinas NATO rahutagamismissioonil SFOR (Stabilisation Force) Taani pataljoni koosseisus 2003. aasta märtsist 2006. aasta augustini. Kaitseliidu baasil moodustatud luurerühmad ESTRIF 1 kuni ESTRIF 6 osalesid Kosovos NATO rahutagamismissioonil KFOR 2007. aasta veebruarist kuni 2010. aasta veebruarini. Viimane ESTRIF jõudis tagasi koju selle aasta 10. veebruaril. Teenistust Kosovos jätkab allohvitser KFORi peakorteris Prištinas. Praeguseks on Kosovos teeninud peaaegu 800 Eesti kaitseväelast.

Eesti staabiohvitserid ja allohvitserid jätkavad teenistust ÜRO ja Euroopa Liidu juhitud operatsioonidel Liibanonis ning Bosnias ja Hertsegoviinas.

ESTCOY-8 jalgsipatrull Afganistanis Helmandi provintsis Nad-e-Ali piirkonnas juunis 2009

Vigastatud kaitseväelaste taastusravi hõlmab kogu Eesti tervishoiusüsteemi

Eesti kaitseväelaste osalus rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel, eelkõige operatsioonidel Iraagis ja Afganistanis tõi kaasa vajaduse ravida reaalse sõjategevuse käigus raskelt haavata saanud sõdureid ja tõstatas tõsise vajaduse eesmärgistatud, süsteemse ja efektiivse taastusraviteenuse järel nii kaitseväele kui kogu Eesti tervishoiusüsteemile tervikuna.

Oht saada teenistuse käigus raske kehavigastus1 puudutab lisaks rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalevatele kaitseväelastele kõiki isikuid, kes täidavad teenistusülesandeid tegevteenistuses või sellega võrdsustatud vormis – see puudutab nii kaadrikaitseväelasi, ajateenijaid, õppekogunemisest osa võtvad reservväelasi kui ka Kaitseliidu tegevliikmed teenistuskohustuste täitmisel.

Kaitseväeteenistuse seaduse ja kaitseministri määrustega muudeti ja täiendati 2009. aastal taastusravi ja sotsiaalteenuseid (rehabilitatsiooniteenuseid) reguleerivat õiguslikku raamistikku:

• täpsustati kaitseväelastele riigi kulul tagatava eriarstiabi mahtu ja korraldust, sh kaotati erisused rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalenud kaitseväelaste osas – vajaduse korral osutatakse taastusravi kõikidele teenistuses haigestunud või vigastada saanud kaitseväelastele võrdsetel alustel; 2

• riigi kulul tagatavad tervishoiuteenused (sh vajalik taastusravi) laiendati isikule, kes on haigestunud või saanud vigastada tegevteenistuses teenistus-

1 Rasked kehavigastused on määratletud kaitseväe juhataja 21. augusti 2000 käskkirjas nr 446.

2 Kaitseministri 10. mai 2007 määrus nr 15 «Ajateenijale ja kaadrikaitseväelasele riigi kulul eriarstiabi ja ravimite tagamise kord ja ulatus», muudatused jõustunud 19. aprillil 2009.

ülesannete täitmisel, tunnistatud tegevteenistuseks mittekõlblikuks ning seetõttu teenistusest vabastatud;3

• määratleti isikute ring, kellele taastusraviteenuste osutamist rahastatakse kaitseministeeriumi eelarve kaudu: kaitseväelased, eruväelased, kaitseliitlased, represseeritud isikud ja kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu hukkunud kaitseväelase perekonnaliikmed.4

Olulise muudatusena lisati kaitseväeteenistuse seadusesse säte, mis reguleerib kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmise tõttu haigestunud või vigastada saanud isikule osutatavaid sotsiaalteenuseid: lisaks riiklikus sotsiaalhoolekandesüsteemis võimaldatavale tagatakse isikule puude tuvastamise korral vajalik rehabilitatsiooniteenus ja tehnilised abivahendid kaitseväe poolt. 5

3 Kaitseväeteenistuse seaduse § 163 lg 6, kaitseministri 7. aprilli 2009 määrus nr 16 «Teenistusülesannete täitmise tõttu haigestunud või vigastada saanud ja tegevteenistuseks mittekõlblikuks tunnistatud isikule tervishoiuteenuste ja ravimite tagamise ulatus ja kord».

4 Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 52 lg 2¹ p 4, kaitseministri 27. mai 2009 määrus nr 23 «Taastusravi osutamise ulatus ja kord».

5 Kaitseministri 15. mai 2009 määrus nr 21 «Teenistusülesannete täitmise tõttu haigestunud või vigastada saanud isikule sotsiaalteenuste tagamise ulatus ja kord».

Vigastatud kaitseväelaste taastusravi

areng

Esimeste välisoperatsioonidel vigastada saanud kaitseväelaste saabumisel puudus Eestil suurriikidega võrreldav erinevate sõjavigastuste kompleksse ravimise kogemus. Kaitsevägi pöördus partnerriikide – Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide – poole, et õppida nende pikaajalistest kogemusest ja anda haavatutele vajalikku ravi täies mahus. 2008. aastast on arenenud ka kaitseväe ja Eesti tsiviiltervishoiusüsteemi vastav suutlikkus ning nende koostöö on andnud väga häid tulemusi.

Nüüdisaegne taastusravi põhineb interdistsiplinaarsel meeskonnatööl, sisaldades erinevate spetsialistide tihedat koostööd. Taastusravi meeskonda kuuluvad taastusarst, füsioterapeut, sotsiaaltöötaja ja vastavalt vajadusele teised taastusraviga tegelevad spetsialistid (logopeed, psühholoog, taastusraviõde, ravimassöör, tegevusterapeut ja hoolduspersonal). Lisaks nendele kaasatakse raviprotsessi teiste erialade spetsialiste. Meeskonnatööd juhib taastusarst, kes hindab patsiendi seisundit ja koostab tema võimalikult igakülgseks ja täielikuks taastumiseks sobilikke taastusravimeetodeid kombineerides raviplaani.

Rehabilitatsioon on kompleksne tegevus, mille eesmärgiks on ennetada elukvaliteedi langust ja taastada inimese võimalikult kõrge kehaline, meeleline, intellektuaalne, psüühiline ja sotsiaalne aktiivsus. Lisaks taastusravile sisaldab rehabilitatsioon ka psühholoogilist, sotsiaalset, pedagoogilist ja ametialast abi.

Rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalevate kaitseväelaste meditsiiniliseks toetamiseks on Eesti sõlminud riikidevahelised kokkulepped, mille raames tagatakse Eesti kaitseväelastele vajalik arstiabi missioonipiirkonna või partnerriigi raviasutuses. Kui tegemist on raske kehavigastuse või haigestumisega, mis nõuab evakuatsiooni missioonipiirkonnast ja selle järel katkematut aktiivravi jätkamist, tagab partnerriik vajalikud raviteenused (sh taastusravi) seniks, kuni kannatanu tervislik seisund võimaldab tema Eestisse toomist. Esimeste raskete kehavigastuste puhul viidi aktiivravile järg-

nenud intensiivne mitmekuune taastusravi läbi USAs Walter Reed’i maaväe meditsiinikeskuses ning Ühendkuningriigis Birminghami Ülikooli haiglas ja Headley Courti meditsiinilise rehabilitatsiooni keskuses. Eestisse saabusid vigastatud kaitseväelased alles pärast jäsemeproteeside paigaldamist.

Raskete kehavigastustega kaitseväelaste rohkenedes seadis kaitsevägi eesmärgiks vigastatud kaitseväelaste ravi korraldamise kodumaal juba aktiivravi faasis. Seetõttu oli kaitseväele oluline arendada koostöös Eesti tervishoiuasutustega välja sõjavigastustele spetsialiseerunud raviteenuste osutamise võimekus. 2008. aasta sügisel alustas kaitsevägi koostööd Ida-Tallinna Keskhaigla taastusravikeskusega, mis suurima taastusravi osutajana on Põhja-Eestis ainsana võimeline tagama kogu vajaliku taastusravimeeskonna ja erinevate kliiniliste erialade konsultantide kaasamise. Ida-Tallinna Keskhaigla taastusravikeskuse spetsialistid viibisid koos vigastatud kaitseväelastega korduvalt Headley Courti rehabilitatsioonikeskuses, et saada spetsiifi lisi kogemusi sõjavigastustega patsientide taastusravis ja tagada raviprotsessi järjepidevus Eestis.

10. oktoobril 2008 sõlmiti Kaitseväe Peastaabi ja AS Ida-Tallinna Keskhaigla ühise tegutsemise raamleping, mis hõlmab peamise osana taastusraviteenuste osutamist kaitseväelastele. Lepingu alusel on kaitseväelastele tagatud intensiivne ja funktsioone toetav taastusravi (sh taastusarsti konsultatsioon, ravi- ja rehabilitatsiooniplaanide koostamine ning jälgimine), samuti kaitseväelaste (sh missioonilt naasnud kaitseväelaste) ja nende lähedaste rehabilitatsioon ja perede nõustamine. Eesmärgiks on seatud taastusravikeskuse arendamine raskelt vigastatud kaitseväelaste vajadustele vastava intensiivse ja funktsioone toetava taastusraviteenuse osutajaks ning Ida-Tallinna Keskhaigla ja Seli tervisekeskuse koostöö arendamine. Esimene statsionaarne nädalane ravitsükkel kuuele vigastatud kaitseväelasele viidi läbi Ida-Tallinna Keskhaigla taastusravikeskuses 2008. aasta detsembris. Tagasiside nii haiglatöötajatelt kui ka vigastatutelt oli positiivne.

Kaitseväelased hindavad meedikute ühise meeskonnana toimimist igapäevaste ülesannete täitmisel väga kõrgelt, seetõttu on meeskonnatöö ka raviprotsessi eesmärgistatud korraldamisel maksimaalsete tulemuste saavutamiseks väga oluline. 2009. aastal korraldasid kaitseväe meditsiiniteenistus ja Ida-Tallinna Keskhaigla taastusravikeskuses kaks mitmenädalast ravitsüklit, kus meeskonnatöö toimis nii raviprotsessis osalenud tervishoiutöötajate kui ka raskete kehavigastustega kaitseväelaste hinnangul efektiivselt.

Patsiendikeskne ravikorraldus ja koostöövõrgustik

Traumapatsientide, sh sõjatraumadega patsientide ravi on interdistsiplinaarne ja pikaajaline protsess ning selle tulemuslikkuse tagamiseks on oluline erinevate kliiniliste spetsialistide kaasamine igas ravietapis. Tervishoiutöötajate kõrval on oluline osa ka muude erialade spetsialistidel ja teenistuskaaslastel kaitseväest.

Tänaseks on erinevad Eesti tervishoiuasutused võimelised ravima raskeid vigastusi ja korraldama kogu pikaajalist integreeritud raviprotsessi. Ainsaks puudujäägiks on praegu Eestis ajakohase proteesitööstuse puudumine. Sellest tingituna on Eesti ja Ühendkuningriigi kokkulepete6 osaks jätkuvalt raskelt vigastatud kaitseväelastele rehabilitatsiooniteenuste (sh proteeside) võimaldamine Headley Courti

6 Vastastikuse mõistmise memorandum (11.03.2008), tehniline kokkulepe meditsiinilise toetuse osas (02.05.2008).

rehabilitatsioonikeskuses. Teenistuskohustuste täitmisel vigastada saanud või haigestunud kaitseväelaste taastusravi ja rehabilitatsiooni korraldamine ja koordineerimine on Kaitseväe Logistikakeskuse Tervisekeskuse ülesanne. Välisriikide raviasutustes toetab vigastatut ka kaitseväe tugiisik, samuti korraldatakse vigastatu lähedastele sõit ja majutus tema külastamiseks välisriigi raviasutustes. Kaitseväe Tervisekeskusel on pidev kontakt vigastatu pereliikmetega.

Nii nagu haiglas toimub vigastatud kaitseväelastele suunatud ravitegevus meeskonnatööna, on ka kaitseväes loodud kontaktisikute võrgustik. Koostöövõrgustikus on olulisel kohal erinevate erialade spetsialistid, vigastatute lähedased ja pereliikmed, teenistuskaaslased missioonidelt ja koduväeosast. Järjest enam nõuab tähelepanu psühholoogilise ja sotsiaalse toetuse võrgustiku laiendamine kaitseväest väljapoole.

Meie eesmärgiks on jõuda ühiste pingutustega iga vigastada saanud inimeseni, et kindlustada igale konkreetsele abivajajale õigeaegselt kõige sobivamad ja efektiivsemad meetmed. Raskelt vigastada saanud kaitseväelastel on kõigil jutustada oma lugu pikast võitlusteest, sellel teel kogetud võitudest ja tagasilöökidest. Kaitseväel kui organisatsioonil ja kõigil kaitseväelastest kaasteelistel on võimalik pakkuda oma toetust ja abikätt, et raskete kehavigastustega kaitseväelased saaksid ennast tulevikus valitud elualal täisväärtuslikult teostada.

Haavatute taastusravilaager Pärnumaal Paatsalus augustis 2009

Ettekujutusest saab tegelikkus ehk NATO strateegilise kommunikatsiooni

Umbes viis aastat tagasi tajusid NATO peakorterid teravalt, et on Afganistani inforuumi mässulistele jätnud, sest NATO struktuurid, mille ülesandeks on saavutada mittekineetiliste vahendite abil poliitilisi ja sõjalisi eesmärke, olid orkestreeritud keskmiselt geniaalselt ning seda orkestrit oli juhatatud ebajärjekindlat.

NATO avalikkussuhted (public information) olid end 2007. aasta sügiseks reforminud teavitustööks (public affairs), võttes suurel määral aluseks Ameerika Ühendriikide teavitustöö poliitika ja kontseptsioonid. NATO teavitustöö põhimõtted vajasid hädasti uuendamist, sest liitlasriigid olid saanud Iraagi kampaaniast juba kogemusi, mida läks hädasti tarvis NATO operatsioonil Afganistanis. Sõda, okupatsioon ja mässutõrjeoperatsioon Iraagis (COIN) olid sisuliselt kasvanud neljanda põlvkonna sõjaks ehk võitluseks inforuumi ja inimeste suhtumise kujundamise eest.

Teiseks oluliseks põhjuseks on see, et üleilmastuv meedia on kujunemas üha enam ühiskonna informeerijast, sidustajast, valvekoerast ja Põhjamaadele nii omasest ja armsast neljandast võimust (või kui asja olemust tõlkida, siis pigem neljandast seisusest, mis peaks tasakaalustama seadusandvat, täidesaatvat ja kohtuvõimu) asjaks iseeneses ehk reaalsuse loojaks. Interneti ja sotsiaalmeedia tormiline areng viimastel aastatel on muutnud harjumispärast inforuumi ja mõjutab inimeste maailmapilti. Kanadalase Marshall McLuhani (mitte segamini ajada marssaliga!) defi neeritud globaalsest külast, kus kõik kõiki tunnevad ja jututeemasid jagavad, võib väga kiiresti saada eremiitla, mille asukad elavad kindlustornides ja iga erak loob oma torni ümber endale ise inforuumi, kuhu tõenäoliselt ei pääse ühiskonda või laiemalt inimkonda sidustav

PEETER TALI

Major

Kaitseväe Peastaabi teavitusosakonna

ülem

informatsioon, sest see on näiteks igav. Mitte keegi ei suuda kogu informatsiooni kontrollida, sest kõik on vaid mängijad ja iga mängija võib teistele mängijatele kaotada.

NATO teabeohvitserid kogunesid 2007. aasta varakevadel Londonisse ja suuresti selle konverentsi töö tulemina kiitis NATO Sõjaline Komitee sama aasta septembris heaks NATO teavitustöö poliitika, mis sätestab üsna ammendavalt teavitustöö olemuse ja ülesanded, funktsioonikirjelduse, asukoha juhtimisahelas ja miinimumnõuded teavitusstruktuuridele. NATO teavitustöö poliitika määrab teabeohvitseri asukohaks NATO sõjalises struktuuris juhtimisgrupi (Command Group) ja paneb vastutuse teavitustöö eest ülemale.

Psühholoogilistest operatsioonidest ei ole olnud kuni viimase ajani viisakas kõvasti rääkida, sest enamik NATO riike on peljanud mõjutamisest rääkimist rohkem kui vanakurat välku. Äärmisel juhul võis mõjutusoperatsioone toime panna operatsioonipiirkondades, aga kindlasti väljaspool oma riiki. PSYOPS oli laiema avalikkuse silmis looritatud müstikaga ja kohati omistati sellele sisuliselt vahetuks teavitamiseks loodud valdkonnale üleloomulikke, voodood meenutavat võimet, mida ei ole seal muidugi kunagi olnud. PSYOPSiga oli/on sõjalises struktuurides se-

sünd

gadus. NATO poliitika kohaselt moodustatakse ühendjõududes PSYOPSi ülesandepõhine osaväe juhatus (functional component command ) sarnaselt maa-, mere-, õhu-, logistika- ja erivägedele. Eri riikides kuulub PSYOPS kas teavituse, luure, operatsioonide või side alla.

Infovastutegevus (IO, INFOOPS, Information Operations) kasvas välja juhtimissõja (C2W) loogikast, laiendades sihtmärgi ja mõjueesmärkide valikut, sest mittesõjalistel (keskkonna)teguritel oli ja on suur mõju sõjalise operatsiooni edule. Teiseks IO arengu mootoriks oli pideva (24/7) reaalaja uudisetelevisiooni areng.

NATO vastutegevus reformis ennast 2008. aastal ning INFOOPS üritas sõnades koordineerida erinevaid mittekineetilisi ja vähemalt kontseptsiooni kohaselt ka kineetilisi operatsioone, aga tegelikult kumas selle koordineerimise taga halvasti varjatud iha juhtida kogu mittekineetilist spektrit. Infooperaatorid on tavaliselt head operatiivohvitserid ja dokumendikirjutajad. Struktuuris asus nende pesa neli või viis taset ülemast allpool, kuskil operatiivosakonnas. Paraku ei ole nad ta-

valiselt teavitustöö ja psühholoogiliste operatsioonide valdkonna asjatundjad, vaid pigem ohtlikud amatöörid, sest on INFOOPSiga tegelnud reeglina aasta või pisut enam, kuna rotatsioon ei kesta tavaliselt üle kolme aasta, ent kogenud ohvitseridena teavad nad siiski alati lahendusi.

Teavitustöö ja PSYOPSi spetsialiste võib võrrelda seevastu relvaliigi asjatundjatega, sest nemad peavad oma valdkonnas käima läbi aastatepikkuse tee, enne kui jõuavad taktikaliselt tasemelt kõrgesse staapi operatsioone planeerima.

Teabeohvitserid, kellel on alati palju tööd ja meediasidemete hoidmist, ei ole kõige paremad regulatsioonide kirjutajad. Nende energia neelavad meediaoperatsioonid ja igapäevased meediakontaktid.

Teavitustöö, psühholoogiliste operatsioonide ja infovastutegevuse vahel on olnud vastuolu. Kui infooperaatorid üritasid midagi, mis ei sobinud kokku teavitustöö põhimõtetega, kukutas ülema selja taga seisev teabeohvitseride pealik enamasti selle plaani läbi, ignoreeris seda või lükkas selle kõrvale kui kasutu. INFOOPSi

Vahetu näost näkku suhtlemine on üks psühholoogiliste operatsioonide töövõtteid

ohvitseril ei olnud oma plaani kaitseks reeglina võimalik suurt midagi öelda, sest tema, erinevalt teabeohvitserist, kindraliga reeglina ei kohtu. Vähemalt mitte kolm korda päevas.

NATO poliitilisel juhtkonnal oli oma avalikkussuhete ja kõneisikute struktuur, millel ei olnud alati aega oma sõnumeid piisavalt koordineerida, sest pressiesindajad on kahtlemata maailma kõige hõivatumad ametimehed. Teisalt oli kogu NATO nimel rääkimine tsentraliseeritud ja isegi pressiteadete kooskõlastamine võis võtta mitte tunde, vaid päevi. Nimelt NATO erinevad otsustamis- või juhtimistasandid võisid rääkida erinevate sõnadega, suutmata kiiremini sõnumeid kooskõlastada, või siis vastupidi – kooskõlastades vastuseid, ei rääkinud nad tunde või isegi päevi, lubades kellelgi teisel tühja inforuumi oma tõega täita. Inforuumis on aga aeg otsustav. Kes varem jõuab, haarab initsiatiivi ning enamasti kujundab ka lahinguvälja ja surub oma tahte peale.

2007. aastal oli Ameerika Ühendriikide juhitud MNF-I (Multinational Force Iraq) peakor-

teris üle paarisaja ametniku ja sõjaväelase, kelle ülesandeks oli strateegilise kommunikatsiooni juhtimine. Neist kaks olid kahetärnikindralid ja kaks ühetärnikindralid. Selgituseks: Ameerika Ühendriikide maaväe diviisi juhtis tavaliselt kaks või kolm kindralit.

Murrangu Iraagi kampaaniasse tõi 2007. aasta sügisel MNF-I juhataja kindral David Petreause ja MNC-I (Multi-National Corps – Iraq) ülema kindralleitnant Raymond Odierno juurutatud uus strateegia. Uue lähenemisega hakkasid liitlased umbes aasta jagu varem Iraagis peale, aga julgeolekuolukord paranes järsult ramadaani ajal. Novembris 2007 oli tunne, nagu oleksid mässulised kõik kas Iraagist minema sõitnud või kollektiivse meeleparanduse tee valinud. Mis juhtus? See uus strateegia neljanda põlvkonna sõjas oli seesama, mida teeb Ameerika Ühendriikide kindral Stanley McChrystal täna Afganistanis. See, et tema üheks ülemaks on CENTCOMi (kaitsejõudude staabi) juhataja kindral David Petreaus, ei tohiks olla üllatus. Strateegiline kommunikatsioon on kuluefektiiv-

Scoutspataljon viis Kevadtormil läbi mõjutusoperatsiooni, kutsudes vastaspoolt alla andma ja üle tulema

ne tööriist, mida ameeriklased on usinalt aastaid arendanud. Kindral McChrystal on öelnud, et tema tegevust Afganistanis tuleb mõtestada pigem kui poliitiilist kampaaniat, mitte kui sõda. McChrystal on seadnud kommunikatsiooni kogu strateegia keskmesse. Sissitegevus on oma olemuselt tingimuste loomine loo tekitamiseks. Strateegiline mainekujundus peab keskenduma sellele, et sissivastast tegevust ei tajutaks enam mõtlematu riski võtmisena. Vaenlane jagab lubadusi ajaks, kui meie oleme sealt läinud. Vaenlane on võimeline olema kohal kõikjal, kus me tegutseme. Kui meid ei tajuta headuse jõuna, on ka meie poolt ettevõetavad mošeede taastamised negatiivsete tagajärgedega. Strateegiline mõjustamine peab mitte kindlustama sõnumi kohalejõudmise, vaid mõtlemise mõjutamise. Praegu toetab 9–13% Afganistani elanikkonnast Talibani aktiivselt ehk siis nad on valmis ise mässajaid aitama. Talibanil on vaja ainult segadust külvata ja see teeb nende töö lihtsamaks.

Ameerika Ühendriigid on oluliselt suurendanud Afganistani operatsiooniks rakendatavaid kommunikatsiooniressursse.

NATO strateegilise kommunikatsiooni mõiste maaletooja ja juurutaja on endine BBC ajakirjanik Mark Laity. Ta oli NATO peasekretäri lord Robertsoni kõneisik, seejärel SHAPE avalikkussuhete juht. Aastatel 2006–2007 oli ta ISAFi ülema meedianõunik ja alates 2007. aastast SHAPE strateegilise kommunikatsiooni juht. Mark Laity on rohkem ja vähem avalikel foorumitel teravalt rõhutanud, et kommunikatsioon ja domineerimine infoväljal on Afganistanis võtmetähtsusega. Tema sõnul oli NATO kaotamas infovälja. Talibani probleem ei ole see, et nad valetavad, vaid see, et nad pakuvad piisaval hulgal usutavat infot, millel on mõju. Talibanil on vaid 4–5 sõnumit, millele kogu nende tegevus keskendub, nad hoiavad neist kinni ja vasardavad neid pidevalt.

Kommunikatsioonis on taktikalise ja strateegilise tasandi eraldusjoon kadunud. 2009. aasta septembris kinnitas NATO Sõjaline Komitee strateegilise kommunikatsiooni poliitika. Põhja-Atlandi Nõukogu (NAC) ei ole strateegilise kommunikatsiooni poliitikat arutada võtnud,

NATO ISAFi kommunikatsiooniüksuste embleemid

ent operatsioone juhtiv NATO Euroopa vägede ülemjuhataja (SACEUR) admiral James Stavridis on strateegilise kommunikatsiooni juba jõuliselt rakendanud NATO sõjalisse juhtimisse, nii mõtteviisi kui ka struktuurimuudatuste kaudu.

Defi nitsioon sätestab: NATO strateegiline kommunikatsioon on koordineeritud ja mõistlik NATO kommunikatsioonitegevuse ning võimete (avalik diplomaatia, teavitustöö, kaitseväe teavitustöö, infovastutegevus (INFOOPS) ja psühholoogilised operatsioonid (PSYOPS) rakendamine selleks, et toetada alliansi poliitikat, operatsioone ja tegevust ning saavutada NATO eesmärke.

Moodsas infokeskkonnas toimetulek on osa suuremast teavituskampaaniast, muutmaks avalikku arvamust ja oma sihtgruppe selleks, et suurendada toetust alliansile ja selle tegevuse mõistmist nii lühiajaliselt kui ka pikemas perspektiivis. NATO peab kasutama kõiki olulisi meediakanaleid: traditsioonilist meediat, internetimeediat ja avalikke esinemisi, et parandada teadlikkust, mõistvust ja toetuspinda oma otsustele ja operatsioonidele. See nõuab aga ühtset organisatsioonilist lähenemist, kus koostööd teevad kõik NATO riigid ja olulised osapooled, ning see tegevus peab alati olema kooskõlas NATO kokkulepitud poliitika, protseduuride ja põhimõtetega.

NATO strateegiline kommunikatsioon peaks olema nii oma meetoditelt kui ka tehnoloogialt moodne, et sobituda infoväljaga, proaktiivne, mis tahes tasandil avalikku arvamust arvesse võttev, suuteline demonstreerima sõnumivahetuse järjepidevust ning maksimaalset läbipaistvust usalduse ja mõistvuse edendamiseks, täielikult integreeritud NATO poliitika, operatsioonide ja missioonide väljatöötamise ja teostamisega.

NATO strateegilise kommunikatsiooni poliitika võimaldab parandada kommunikatsioonimeetodite järjepidevust tsiviilelanikkonna ja sõjaväe vahel, hõlpsamini suhelda sihtgruppidega ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonide ja pooltega ning kasutada ressursse optimaalselt.

SHAPE strateegilise kommunikatsiooni juhtmõte on «ettekujutusest saab tegelikkus» (bocca della veritas).

SHAPE strateegilise kommunikatsiooni juhi Mark Laity sõnul on planeerimine elutähtis, aga see on alles protsessi algus, mitte lõpp. Strateegiline kommunikatsioon ei lõpe kavade väljatöötamisega. Eesmärk on luua sihtgruppidele soovitav arusaam maailmast, mille kohaselt nad oma käitumisotsuseid hakkavad tegema. Nii toimivad isetäituvad ennustused. Kindral McChrystal on öelnud: «Me võidame siis, kui Afganistani rahvas leiab, et me oleme võitnud.»

Liitlaste ülesanne on NATO eesmärkide kaudu mõjutamine, mitte lihtsalt informeerimine.

Mark Laity ütleb, et strateegiline kommunikatsioon ei ole enam toetav tegevus, vaid üheselt defi neeritud kui üks peamistest tegevussuundadest. Moodsas infoühiskonnas otsustab võidu sihtgruppide taju. Taktikaline tegevus mõjutab strateegilist tasandit oluliselt, sest info levib reaalajas üle maailma. Strateegilise kommunikatsiooni struktuuridelt oodatakse eri tasandi ülematele juhtnööride andmist, kuidas mõjustada sihtgruppe tegevuskeskkonna soodsamaks kujundamiseks.

Strateegiline kommunikatsioon on igale ülemale vähemalt sama tähtis tegevusvaldkond kui personaliga mehitatus. Ülemad võivad operatsioone kavandada ja läbi viia puhtalt strateegilise kommunikatsiooni eesmärkidel.

Kineetilised operatsioonid, mille eeldatavat tajumist ei mõelda läbi, on tihti soovitust vastupidise mõjuga. Väed peavad olema võimelised selgitama elanikkonnale kõiki oma tegevusi. Elanikkonna nõusoleku saavutamiseks aladel, kus ei jagata Lääne väärtusi, on vaja rohkem arusaamist ja kultuuritundlikku usalduse ülesehitamist.

NATO strateegiline kommunikatsioon on umbes 18 kuu vanune. Strateegilise taseme staabid on valmis saanud strateegilise kommunikatsiooni kontseptsiooni, mille NATO sõjaline Komitee sel aastal läbi vaatab.

Sotsiaalsest meediast ja sõjast YouTube’is

Web 2.0, sotsiaalne meedia, propaganda 2.0, isegi sõda 2.0 on märksõnad, millest 2009. aastal kirjutasid paljud maailma väljaanded, märkides traditsioonilise propaganda ja infosõjaalase tegevuse jõudmist uuele tasemele – sotsiaalsesse meediasse.

Erinevalt traditsioonilistest meediakanalitest, kus olulist rolli kannab siiani reporter, kes vahendab maailma sündmusi oma vaatenurgast, on sotsiaalses meedias tegijaks kodanikust või organisatsioonist ajakirjanik. Viimane on heal juhul erinevalt tavapärasest ühepoolsest teabeedastusest valmis ka kahepoolseks suhtluseks. Kui tänasele keskealiste põlvkonnale on YouTube ja Facebook paremal juhul meelelahutusallikad, siis nooremate inimeste puhul kehtib ütlus «YouTube on uus televisioon» täiel määral.

Sõjalistest konfl iktidest on sotsiaalse meedia, eelkõige YouTube’i kasutamise tuntumaid näiteid Iisraeli-Liibanoni 2006. aasta ja hilisem 2008.–2009. aasta konfl ikt. 2006. aasta suvel tapsid Hezbollah’ võitlejad kolm Iisraeli sõdurit ja võtsid kaks vangi. Iisrael vastas sellele õhu- ja suurtükirünnakute ning maaväe üksuste sissetungiga Lõuna-Liibanoni, mille tulemusena sai surma peaaegu pool tuhat inimest.

Peamiseks vahendiks rahvusvahelise avalikkuse toetuse võitmisel pidas Iisrael 2006. aastal aktiivset diplomaatilist tegevust Ameerika Ühendriikide suunal ega pööranud erilist tähelepanu meediasuhetele. Palestiinlased seevastu rakendasid täiel määral nii traditsiooniliste meediakanalite kui ka kodanik-reporterite võimekust. Edastatud materjal kandis eri vormides üht

sõnumit: Iisrael kasutas ebaproportsionaalsel määral jõudu, vastamaks kahe sõduri kinnipidamisele. Liibanoni kodanik-ajakirjanike auks peab ütlema, et suurel hulgal operatiivse info edastamine nõuab ka YouTube’is teatavaid oskusi ja tehnilisi vahendeid, samuti inimesi, kes on valmis kas tasuta või tasu eest fi lmimis- ja

INGRID MÜHLING Vanemleitnant Kaitseväe Peastaabi teavitusosakond

üleslaadimistööd tegema, ning nende tegevuse organiseerimist. Sõnum jõudis maailma meediasse kindlalt kohale: Iisraeli ebaproportsionaalset reaktsiooni taunisid paljud Euroopa juhtivad väljaanded (kuigi on kaheldav, kas Euroopa avalikkuse tauniv suhtumine Iisraeli positsioone kuidagigi mõjutas).

Siiski võttis Iisrael õppust ja 2008.–2009. aasta konfl ikti käigus lõi Iisraeli armee YouTube’is oma kanali, kus näidati videoid olulisimatest operatsioonidest. Iisraeli New Yorgi saatkond andis pressikonverentsi lausa Twitteris. Ka konfl ikti teine osapool Hamas oli 2008. aastal edukas Iisraeli saitide häkkimisel ning Hamasi toetajad lõid YouTube’i klooni AqsaTube’i, kus oma materjali näidata.

Tuleb märkida, et mõlemad osapooled postitasid oma materjali endale tuttavasse keskkonda, mis on ka loomulik – sotsiaalse meedia vahendid veenavad eelkõige kõhklejaid ja süvendavad pooldajate hoiakuid. Postitades materjali tuttavas keskkonnas, võime oodata sama keskkonda kasutava publiku huvi. Ka näiteks Gruusia-Venemaa konfl ikti käigus suurenes märkimisväärselt Gruusia blogijate hulk ja Iisraeli-Liibanoni konfl ikti käigus tõusis esile Iraani blogijate arvamus, mis oli huvitaval kombel üsna kompromissivalmis.

Sõjalise konfl ikti osapooltest enam puudutab sotsiaalne meedia meie oma sõdureid: aja-

teenijaid kasarmus, kaitseväelasi operatsioonidel, nende perekondi ja lõpuks kõiki meid, kes me oma infot ühes või teises suhtlusportaalis jagame. Põlvkonnale, kelle jaoks «YouTube on uus televisioon» ja Facebook peamine sõpradega teabe vahetamise koht, on vaevaline, kui mitte mõttetu seletada ajakirjandusega suhtlemises peituvaid ohtusid. Facebookis on igaüks ajakirjanik – vähemalt oma portaalisõprade seas. Kelle info on atraktiivsem, sellel on rohkem sõpru.

NATO strateegilise kommunikatsiooni juhis, mida sõjaline komitee möödunud aasta septembris arutas, sätestab sotsiaalse meedia kasutamise kohta järgmised reeglid: sotsiaalmeedia kanalite kasutamine on NATOs teenivatele isikutele lubatud, seda küll ei julgustata, kuid ka ei keelata. Nii NATO teenistuses olevad tsiviilisikud kui ka sõjaväelased peavad kasutama sotsiaalmeediat viisil, mis ei kahjusta operatsiooni ega organisatsiooni julgeolekut, ei sea kedagi

ohtu, ei viita konfidentsiaalsetele läbirääkimistele ja diskussioonidele ega kommenteeri NATO ja liitlasriikide julgeolekut puudutavat poliitikat. Ka Eesti vastava valdkonna juhised järgivad samu reegleid.

Vaieldamatult on siinjuures senisest olulisem, et võitlejad annaksid endale oma tegevusest aru ja suhtleksid vastutustundlikult. Telefoniga fi lmitud kaasvõitlejad turvarajatiste taustal võivad olla lõbus vaatepilt fi lmijale ja samavõrra köitev «varipublikule», kusjuures kumbagi huvitavad pildil erinevad detailid…

Kaitseväe teavitusvaldkonnale oli 2009. aasta üks paljudest märksõnadest edasiminek sotsiaalmeedia vallas. Kaitseväele oluline sihtrühm – ajateenistusse tulijad ja reservväelased – on põlvkond, kellele virtuaalne suhtlusruum on sama oluline või isegi olulisem kui reaalne. Kontaktide hoidmisel endiste ajateenijate, praeguste reservväelastega sotsiaalses meediaruumis on

Kaitseväe teavitusmeeskonna operaator jäädvustab õppust Kevadtorm, vt youtube.com/user/sodurileht

kaitseväes esirinnas Õhutõrjepataljon. Pole üllatus, et õhutõrje õppekogunemisel osalesid peaaegu kõik kutse saanud, sealhulgas ka mõned välismaal töötavad reservväelased.

Ka sotsiaalmeedias aktiivseks tegutsemiseks on vaja veidi enam ressursse kui videokaameraga telefon ja poiss, kes on ajateenistuse ajaks patsi maha ajanud. Kaitseväe Peastaabi teavitusosakonna järgmine arenguetapp hõlmab teavituskeskuse loomist, mis on võimeline tootma nii videokui ka fotomaterjali ja suuteline seda edastama erinevatele meediakanalitele, sh sotsiaalmeediasse. Kindlasti vajab teavituskeskus materiaalseid vahendeid, kuid mis kõige olulisem, oskustega ja motiveeritud inimesi, kes suudavad näha igapäevateenistuse atraktiivseid külgi, sündmustele kiirelt reageerida ja nähtu tehniliselt vastuvõetavasse vormi panna. Sõdurilehe katseprojekt Facebookis ja Kevadtormidel valminud videomaterjal on teavituskeskuse vundamendiks.

Praegune NATO Euroopa vägede ülemjuhataja admiral James Stavridis kirjutas 2007. aastal strateegilise kommunikatsiooni kohta: «Strateegilise kommunikatsiooni plaan õnnestub harva üleöö. Nagu inimese karjääris läheb tulemusteni jõudmiseni aega, nii vajab ka strateegiline kommunikatsioon pidevat pikaajalist pingutamist, et vilja kanda.»1 Admiral Stavridis on minu sõber – Facebookis.

1 «Very seldom do strategic communication plans succeed overnight. Just as careers of individuals take time to build to fruition, a good strategic communication plan needs steady pressure over a significant period to bear fruit.» (Stavridis, James G. 2007. Strategic Communication and National Security. – Joint Force Quarterly 46, 3rd Quarter.)

Kaitseväe nädalaleht Sõdurileht loob ja tugevdab kaitseväelaste sisemist sidet

Kaitseplaneerimisest kaitseväes

Rahuajal on kaitseväe peamiseks eesmärgiks valmistuda nii kriisi- kui ka sõjaaja ülesannete täitmiseks. Et neid ülesandeid edukalt täita, arendatakse kaitseväes sõjalisi võimeid. Sõjalist võimet käsitletakse kui kaitseväe ja Kaitseliidu sõjalise komponendi iga struktuurielemendi mõõdetavat suutlikust täita etteantud sõjalist ülesannet etteantud tingimustes vastavalt etteantud standarditele.1 Et selliste sõjaliste võimete arendamine nõuab sageli väga palju vahendeid (ja võib olla väga ressursimahukas), on kaitseplaneerimise roll kaitseväes tagada vajalike võimete väljaarendamine selliselt, mis võimaldaks riigikaitset kõige efektiivsemalt sõjaliste vahenditega teostada.

Sõjaline riigikaitse toetub nii iseseisvale kui ka kollektiivkaitsele. Seega on sõjalise riigikaitse arendamisel oluline koostegutsemisvõime NATO ja NATO liikmesriikidega ning koostöö Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames. Sõjalise riigikaitse ülesehitamisel lähtutakse esmalt riiklikest prioriteetidest ja vajadustest ning alles seejärel kollektiivsetest vajadustest. Kõike seda peab planeerimine järgima. Et Eesti sõjaliseks riigikaitseks mõeldud ressursid on piiratud, peame planeerimisel mõtlema, kas me ikka peame kõik võimed välja arendama või on mõne osas mõttekas toetuda pigem NATO liikmesriikidele.

Kogu kaitseplaneerimise juures on oluline süsteemsus, milles on oluline osa dokumentide hierarhial. Kõrgema tasemega dokumendid määravad, mida teha, ja madalama astmega dokumendid, kuidas teha. Kaitseplaneerimise strateegilisteks dokumentideks on poliitilised juhised, milleks on julgeolekupoliitika alused ja sõjalise kaitse strateegiline kava. Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused sõnastavad, et kaitseväe ja Kaitseliidu arendamise prioriteet on tänapäevaste mitmeotstarbeliste, ümberpaiguta1 Sõjalise kaitse strateegilise kava kehtestamine, p 19.

HANNES TOOMSALU

Kolonelleitnant

Kaitseväe Peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna ülem

tavate, mobiilsete, jätkusuutlike ja kiire reageerimisega üksuste arendamine. 2

Kui julgepoliitika alused määravad riigikaitse eesmärgid, põhimõtted ja tegevussuunad, siis sõjalise kaitse strateegilises kavas käsitletakse riigi sõjalist strateegiat välise sõjaohu ennetamiseks ja tõrjumiseks, samuti määratletakse sõjalise riigikaitse prioriteedid, strateegilised ülesanded ja nendeni jõudmise meetmed, ohustsenaariumid ja sõjalise riigikaitse rahvuslik ambitsioon.

Kaitseplaneerimise põhidokumentideks on sõjalise kaitse arengukava ja sõjalise kaitse tegevuskava. Kehtiv sõjalise kaitse arengukava ehk nn kümne aasta plaan vaatab ajavahemikku 2009–2018. Lisaks arengusuundadele, võimenõuetele ja pikaajalistele arendusprogrammidele määratakse selles dokumendis ressursipiiranguid. Sõjalise kaitse tegevuskava aga määrab ressurssidega tagatud meetmed sõjalise kaitse arengukava elluviimiseks ja vaatab nelja aasta pikkust perioodi. Kaitseplaneerimise seisukohalt on oluline, kuidas saavutada kavades püstitatud sõjalised võimed kõige efektiivsemalt, arvestades siinjuures ressursipiiranguid aastate lõikes.

Sõjalised võimed, mida arendatakse, kooruvad sõjalisest operatiivanalüüsist, mida Kaitseväe Peastaap viib läbi ohustsenaariumide alusel. Ohustsenaariumide läbimängimisel määratletak-

se vastase võimed ja oletatavad operatsioonid, mille põhjal tuletatakse kaitseväele vajalikud võimed. Kuna tänapäeva ohupilt teiseneb kiiresti, kõigutab rahvusvahelise olukorra muutus või kiire tehnoloogiline areng oluliselt jõudude tasakaalu. Et ohuhinnang koostatakse ettepoole vaatavalt kümne aasta pikkuseks perioodiks, on seda võimalik arvestada ka võimete väljaarendamisel, sest see nõuab üldjuhul pikka aega. Sõjalisi võimeid ei saa arendada üheaegselt, seega on oluline määrata prioriteedid, mida hakatakse arendama lähema aja jooksul ja mida hiljem.

Tasakaalustamaks pidevalt muutuvat ohupilti ka arvestades reaalsete võimearenduse tu-

lemustega, on kasutusel tegevuskava, mida igal aastal täpsustatakse kaitseväe juhataja direktiiviga. Seega lisanduvad kaitseplaneerimisele operatiivplaneerimine ja kaitseväe juhataja direktiiviga seoses ka aasta tegevuste planeerimine ja paralleelne eelarve planeerimine.

Lõpetuseks on oluline mainida, et sõjalist riigikaitset korraldavad kaitseministeerium, kaitsevägi ja Kaitseliit ühiselt, seega on oluline siduda sõjalise riigikaitse planeerimine üldise riigikaitse planeerimisega.

Operatiivosakonna ülem kolonel Peeter Hoppe planeerimas õppust BALTOPS

Riigikaitsest märksõnadega ja laiapõhiselt

Riigikaitsest väikeriigis: iseseisev kaitsevõime versus välismissioonid

Riigikaitse on traditsiooniliselt magus teema, mille üle armastatakse ikka ja jälle arutleda, ja mis seal salata, ka lihtsalt keelt teritada. Sealjuures on arutluste skaala parajalt lai riigikaitsekulutuste mõttetusest väikeriigis üldse kuni totaalkaitsel põhineva iseseisva kaitsevõime mööndusteta ülesehitamise vajaduseni.

Sellega on kaasnenud pidev diskussioon välismissioonidesse panustamise, nende vajalikkuse ja mõttekuse üle. Nii tekibki tihti mustvalge olukord, kus iseseisva kaitsevõime väljaarendamist vastandatakse välismissioonidele ja vice versa

Reaalsed ja traditsioonilised ohud: NATO kollektiivkaitsest

Baltimaade kaitseplaanini

Riigikaitse põhiküsimus ongi ilmselt määratleda reaalsete ja traditsiooniliste ohtude ning riskide tasakaal. Kui reaalsete ohtude sünonüümiks on kurjakuulutav 9/11 ühes jätkusõdadega Afganistanis, Jeemenis, Somaalias jm, siis Eestile näib traditsioonilisi ohte märgistavat uus märksõna 888.1

Vene Föderatsiooni viimaste aastate arengute kaugenemine lääne demokraatia väärtustest, nagu ka avalik vastandumine neile väärtustele, on nähtavalt muutnud NATO arusaamu ja ootusi Venemaa osas. NATO kaitsealliansi lepingu 5. artikkel on esmakordselt pärast külma sõja lõppu omandamas uut reaalset sisu. Meile on eriti oluline see, et märgilise tähendusega 888 ühes Venemaa jätkuva vastandumisega lääneriikidele on andnud selge kiirenduse NATO Baltimaade kaitseplaani materialiseerumiseks. Ehk

1 08.08.2008 – Vene-Gruusia relvakonflikti algus.

BORIS PÜSSA

Kolonelleitnant

Kaitseväe Peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakond

siis toonud uut hingust vanasse heasse arusaama NATO kollektiivkaitsest.

Riigikaitse arengute võlu ja valu: arengukava 2009–2018

Eesti militaarfoorumitest võib tihti lugeda arvamusi, et paarikümne aastaga võinuks meie riigikaitse olla oluliselt arenenum ja meie kaitsejõud tugevamad. Võib-olla. Kahtlemata on meil riigikaitse ülesehituses olnud paremaid ja halvemaid aastaid, on olnud arenguid ja on olnud paigalmarssi. Ilmselt on see osati paratamatu. Nii kuis kasvab ja areneb riik, kasvab ja areneb ka tema ohvitserkond ning riigikaitseametnike võime riigikaitselisi arenguid planeerida ja menetleda. Ei ole lihtne olla riik, lihtne on olla vaid sõltuv territoorium.

Sõjalise kaitse arengukava aastateks 2009–2018 on meie varasematest samalaadsetest dokumentidest lihtsam ja paindlikum. Kava ei ürita enam olla ideaalne plaan, mis vastab kõigile võimalikele ja võimatutele küsimustele. Arengukava on vahend, mis teisendab julgeoleku- ja kaitsepoliitilise olukorra arendamist vajavateks võimelünkadeks (ehk siis väevõimekuse eesmärkideks) ning seab reaalsusest lähtuvalt relvahangete prioriteedid. Näiteks varemalt tabuks olnud raskema soomustehnika vajadust meie maaväele ei sea enam keegi kahtluse alla. Muudest olu-

listest sõjalise heidutuse elementidest nimetab arengukava uue loodava võimena keskmaa õhutõrjet, samuti tankitõrjevõime ajakohastamist ning eriti juhtimis-, luure- ja sidesüsteemide arendamist.

Kaitseväelased tänases

Eestis ja laias maailmas

Kaitseväelased on omandamas oma kohta Eesti ühiskonnas. Tekkimas on professionaalne staabiohvitseride kiht ja traditsiooniline allohvitserkond. Sõjakooli ukse taga on jälle järjekord. On see hea või halb, aga tekkinud on ka kindel «missioonisõdurite» koolkond. Mõned nimekad ohvitserid on jõudnud kaitseväest reservi minna ja muutunud tooniandjateks ühiskondlik-poliitilises elus. Kindlasti võiks (ja peaks) rohkem ohvitsere teenima kaitseministeeriumis, kuid siin seab praegu piirid kogenud staabiohvitseride üldine vähesus.

Meie kaitseväelased on kindlalt kinnistunud NATO rahvusvahelises keskkonnas. Universaalsete missioonisõduritena tuntud eestlased on leidnud tunnustust kõrge enesehinnanguga brittidelt ja ameeriklastelt, kelle suuremate üksuste alluvuses usaldatakse Eesti allüksustele peaaegu eranditult iseseisvaid ülesandeid. Eesti ohvitserid on «jala maha saanud» NATO staapides, kus neil tuleb tihti oma staapi mõnes muus NATO struktuuris esindada – seegi on märk heast toimetulekust kõrgetasemelises rahvusvahelises keskkonnas, millest aga lai avalikkus kuuleb harva.

Eestlase väike riik ja suur maailm

Eesti inimeste, eriti noorte ees on täna lahti kogu maailm. Hea, kui pärast maailma vaatamist tullakse tagasi. Halb, kui seda ei tehta ja kodu eelistatakse luua välismaale. Võib-olla ei ole riik piisavalt teinud, et olla oma inimestele atraktiivne, ja siis saabubki hetk, kui hääletatakse jalgadega. Ilus sõna «kaitsetahe» materialiseerub vaid siis, kui kõik aduvad, et Eesti on kaitsmist väärt. See eeldab kodanike õiguste ja kohustuste tasakaalu – üks ei saa lämmatada teist.

Meil on vabatahtlikud riigikaitselised massiorganisatsioonid ja meie rahvas usaldab kaitseväge. Samas peavad aga meie õhutõrjujad endiselt Soomes laskeharjutusi tegema ja Scoutspataljoni allüksused Läti polügoonil soomusüksuste taktikat harjutama, sest Eestis (Euroopa kõige hõredamalt asustatud riigis – sic! ) ei leidu selleks ruumi. Mis on muidugi nonsenss. See kõneleb pigem sellest, et üksikisikute ja/või kohalike omavalitsuste ning riigi suhe on kusagil kiivas ja riigi kahjuks tasakaalust väljas. Kusagil jääb puudu kaitsetahtest.

Sõjaväevormis kodanikud

Kaitseministeeriumi suunamisel on valmimas kaitseväeteenistuse seaduse uus redaktsioon. Seda on tinginud viimase aja arengud ja muudatused riigikaitse avalik-õiguslikus taustas. Tegelikult ongi meil ju päris palju arhaisme, mis ei sobi kokku tänapäeva lääne demokraatia põhi-

Eesti Vabariigi presidendi kaardiväelane

Õhutõrjepataljoni ajateenijad tutvustavad Eesti Vabariigi presidendile Toomas Hendrik Ilvesele

õhutõrjeraketisüsteemi Mistral

mõtetega. Näiteks kaitseväelaste keeld kuuluda poliitilistesse erakondadesse. Euroopas on normiks, et kaitseväelased ei osale aktiivselt poliitikas, kuid erakonda kuulumise keeldu ei ole. Samuti eksisteerivad ammu sõjaväelaste ametiühingulaadsed kutseorganisatsioonid, kuid meil näib selline mõtegi jumalavallatu olevat.

Kaitseväelased on samasugused kodanikud nagu kõik teised, nad vaid kannavad sõjaväevormi ja annavad vande teenida oma riiki. Ning lääne kultuuriruumile kohaselt peavad kaitseväelastel olema kõik samad õigused mis teistelgi riigikodanikel. Kohustusi on neil nagunii rohkem.

Kas kindralid ja staabid sõdivad alati möödunud sõdu?

Nii seda kui ka teist: kuulutasid ju 1990. aastatel paljud oraaklid, et mudas roomava jalaväelase aeg on ümber ja klaviatuuri klõbistav nohik

on nüüd ka sõjaväes põhitegija. Aga kus me nende ennustustega täna oleme? Liitlastel on karjuv vajadus võimeka, ilma kunstlike piiranguteta tegutseva universaalse jalaväe järele. Eesti kergejalaväest on juba kujunenud omamoodi «kaitseväe Nokia» ajal, mil muu Eesti oma Nokiat alles otsib.

Samas sunnib infoajastu meid ümber hindama isegi klassikalisi sõjapidamispõhimõtteid. Tänaste sõjaliste konfl iktide märksõnad on juhtimissõda ja infovastutegevus, täppislöögid ja täppisliikumine, psühholoogiline sõda ja kogu tsiviil-militaarsuhete spekter. Aga kui tahame oma maad kaitsta, ei saa me selle kõige juures läbi ilma mudas roomava jalaväeta.

Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane on tõdenud: «[...] infoajastu sõdades ei ole erapooletuid. Seal osaleme me kõik, tahame või mitte, ühel või teisel poolel...»2

2 Rebane, Raul 2009. Kultuur kui viimane kaitseliin. – Eesti Päevaleht, Riigi Kaitse Eri, 23. dets (http://www.epl.ee/artikkel/485450).

Boris Püssa

Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe

Peastaabi ühendamise võimalustest

Maailm muutub üha sidusamaks ja ühes riigis või kontinendil toimuv mõjutab teisi riike ja kontinente. Üldises globaliseerumisprotsessis kaotavad senised rahvusriigid oma rolli ning üha olulisem on multinatsionaalsus ja arvamuste mitmekesisus. Üleilmastumine on üldjuhul positiivne tendents, mis elavdab maailmamajandust ja on edasiviiva arengu stiimuliks, kuid teisalt kaasnevad globaalsete ja multinatsionaalsete või ka transnatsionaalsete protsessidega tihti kriisid, mis võivad olla poliitilised, majanduslikud või äärmisel juhul sõjalised.

Kriisidest ülesaamine on aeganõudev protsess, mille käigus rakendatakse diplomaatilisi, poliitilisi, majanduslikke või siis riigikaitseks ettenähtud vahendeid. Viimatinimetatu all mõtlen sõjaliste vahendite kasutamist rahuvalvemissioonidel või humanitaarkriiside lahendamisel ÜRO egiidi all.

Kaitsekulutused on alati avalikkuse huviorbiidis ja maksumaksjatel on õigus teada, kui suured need on ja kui adekvaatselt neid kasutatakse. Neil on ka õigus nõuda riigikaitse teostamist võimalikult efektiivsete vahenditega, kulutades selleks olemasolevat ressurssi optimaalselt.

Paljuski seetõttu on viimastel aastatel üha enam Euroopa riike otsinud võimalusi riigikaitseressursside paremaks ja optimaalsemaks kasutamiseks. Mitmed neist riikidest on otsustanud üle vaadata oma riigikaitsestruktuuride ülesehituse ja toimemehhanismid ning nende vastavuse tänapäeva vajadustele. Analüüside tulemusena on leitud, et mitmed kaitseministeeriumi ja relvajõudude staabi funktsioonid ning ülesanded on osaliselt kattunud. Selgeks on saadud, et asutustesiseseid toimemehhanisme saaks paremini kooskõlastada või ümber korraldada, ja mõningatel juhtudel mindud isegi selleni, et kaitseministeerium ja relvajõudude staap on kas osaliselt või täielikult ühendatud.

ÜLO RAUDMÄE Kolonelleitnant

Kaitseväe Peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakond

Eesti ajakirjanduses ilmusid esimesed teated kaitseministeeriumi ja Kaitseväe Peastaabi ühendamise teemal juba 2004. aastal. Sõnadest siiski kaugemale ei jõutud ja põhjalikku selleteemalist analüüsi pole tänaseni tehtud.

Ei saa väita, et midagi tehtud ei oleks. 2008. aastal viidi kaitseministeeriumis läbi mõningate osakondade funktsioonide hindamine. Vaatluse alla võeti ministeeriumi siseauditi, avalike suhete, ehitustegevuse ja kinnisvara haldamise ning varustushangetega tegelevad allstruktuurid. Hindamise käigus vaadati üle ka Kaitseväe Logistikakeskuse funktsioonid, võrreldes neid ministeeriumi samalaadsete funktsioonidega. Hinnangu tulemusel leiti, et funktsioonide ühendamise võimaluste väljaselgitamiseks on vajalik edasine põhjalik ja kõikehõlmav analüüs.

Ilmselt ei olnud põhjalikuma analüüsi teostamine sel hetkel kuigi aktuaalne, sest kaitseministeerium ja Kaitseväe Peastaap olid hõivatud 2009. aastal jõustunud kaitseväe korralduse seaduse ja uue kaitseväe põhimääruse ettevalmistamisega. Samaaegselt koostati ja kinnitati kaitseministeeriumi uus põhimäärus.

2010. aastal tehti kaitseministeeriumi struktuuris mitmeid muudatusi. Kui varem jagunes kaitseministeerium osakondadeks ja büroodeks, siis uue põhimääruse kehtestamise järel on ministeeriumis vaid osakonnad. Töökorraldus on projektipõhine ja mitmete seniste osakondade

funktsioonid on ühendatud või ministeeriumisiseselt ümber jaotatud.

Kas selline ümberkorraldus tuleks kasuks ka Kaitseväe Peastaabile ja kaitseväele tervikuna? Ühest vastust sellele ei ole. Kindlasti on võimalusi optimeerimiseks, kuid sõjalise struktuuri puhul tuleb vaadata, millised on selle rahuaegsed ning kriisi- ja sõjaaja funktsioonid ja ülesanded.

Kas kaitseministeeriumi ja Kaitseväe Peastaabi ühendamine on võimalik? Võimalikkust ei saa kõrvale jätta, kuid praegu peame tõdema, et antud teema ei ole päevakorras esimeste hulgas ja ega eesmärk saagi olla ühendamine ühendamise pärast. Kaitseväe ülesehitamine alles kestab. Eesti kaitsevõime arendamisel peame arvestama ühelt poolt kahanevate ressursside ja teisalt võimalikult hästi korraldatud riigikaitse vajadusega. Seega ei tohiks me lõhkuda toimivat süsteemi ajal, mil seda alles rajame. Küll aga on praegu õige aeg pidevalt vähenevaid kaitseres-

sursse võimalikult tõhusalt ära kasutada ja luua hästi korraldatud riigikaitsesüsteem. Alanud ja järgnevatel aastatel tuleb keskenduda kaitseplaneerimise optimeerimisele ning piisava logistilise toetuse ja kaitseväe arengut tagavate ratsionaalsete rakendusplaanide loomisele. NATO üksi ei kaitse meid ja meie üksi ei ole ka NATO. See tähendab, et ümberkorraldusi tuleb ette võtta pikemas perspektiivis ja argumenteeritult.

Riigi positsioonilt vaadates on riigikaitsel kolm juhtimistasandit: strateegiline, operatiivne ja taktikaline. Strateegiline toimib vabariigi valitsuse, ministeeriumide ja Kaitseväe Peastaabi tasandil, operatiivtasand kuulub peastaabi ja väeliikide kompetentsi ning taktikaline teostub brigaadi ja pataljoni tasandil.

Kuigi kõik valdkonnad ja tasandid vajavad põhjalikku analüüsi, võib juba praegu öelda, et mitmed ministeeriumi ja peastaabi valdkonnad on osaliselt dubleeritud. Eelkõige näen seda personali, operatsioonide ja väljaõppe, logistika,

Võidupüha rivistus Kaitseväe Peastaabi hoone ees

Kaitseväe juhataja andis kolonelleitnant

Avo Veskele auastmetunnused Eesti

Sõjamuuseumis 18. juunil 2009

analüüsi ja planeerimise ning avalikkussuhete ja teavituse valdkonnas.

Kaitseministeeriumi siseauditiosakond on ministri otsealluvuses ning kantslerile alluvad riigi julgeoleku volitatud esindaja osakond, riigisaladuse kaitse osakond, personaliosakond ja avalike suhete osakond. Asekantslerite kaudu alluvad kantslerile poliitika planeerimise osakond, NATO ja Euroopa Liidu osakond, rahvusvahelise koostöö osakond, riigikaitse planeerimise osakond, kaitseväeteenistuse osakond, kaitsevalmiduse ja operatsioonide osakond, hangete osakond, infrastruktuuri osakond, NATO investeeringute osakond, õigusosakond, rahandusosakond, haldusosakond ja infotehnoloogia osakond.

Kaitseväe peastaabis alluvad vahetult kaitseväe juhatajale peainspektoriteenistus ja siseauditi osakond ning sõjaline esindaja NATO ja Euroopa Liidu juures. Peastaabi ülema alluvuses

KAITSEMINISTEERIUMI JA KAITSEVÄE PEASTAABI ÜHENDAMISE VÕIMALUSTEST

on personaliosakond, luureosakond, operatiivja väljaõppeosakond, logistikaosakond, analüüsi- ja planeerimisosakond, side- ja juhtimissüsteemide osakond, rahandus- ja eelarveosakond, teavitusosakond, SHAPE juures asuva sõjalise esinduse ülem, üldosakonna ülem ning kaitseväe juhataja ja peastaabi ülema administratsiooni ülemad. Juba ainuüksi ülaltoodud loetulust ja alluvusest nähtuvad mitmed funktsioonide jaotamise sarnasused.

Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe Peastaabi liitmine saab tulla teemaks, kui on teostatud põhjalik tasuvusanalüüs, mis hõlmab funktsioone, ressursse ja ühendamisest saadavat kasu või vajakajäämisi. Kui analüüs tõestab, et selline protsess toob Eesti riigikaitsele kasu ja aitab olemasolevaid riigikaitseressursse paremini kasutada ning kaitsevõimet suurendada ja efektiivsemaks muuta, saame asuda ka tegudele. Vajalik analüüs peab sisaldama ministeeriumi ja peastaabi funktsioonide kattuvuse uuringut ning eelarve ja ressursside hinnangut, aga and-

ma ka vastuse, milline on struktuuride liitmisel või osalisel kooseksisteerimisel saadav kasu Eesti riigikaitsele.

Kindlasti on võimalik teiste Euroopa riikide kogemustele tuginedes alustada nii ministeeriumi kui ka Kaitseväe Peastaabi osakondade töövaldkondade ülevaatamist, et saada selgust, milliste puhul tuleks kõne alla kas või osaline funktsioonide ühendamine või ümberjaotamine, et suurendada efektiivsust ja tagada olemasoleva pädevuse parim kasutamine. Euroopa riigid, kelle kogemustest saaksime juhinduda, on Ühendkuningriik, Saksamaa, Leedu, Läti, Tšehhi ja Norra. Kindlasti peaks kaitseministeeriumi ja Kaitseväe Peastaabi funktsioonide ülevaatamine kajastuma edasistes riigikaitselistes plaanides.

Praegu ei saa veel rääkida kaitseministeeriumi ja Kaitseväe Peastaabi ühendamisest kindlas vormis. Seda ei saa seda teha vähemalt seni, kuni puuduvad asutusesiseste funktsioonide võrdlev hinnang ja põhjendus, miks seda teha ja kuhu soovime Eesti riigikaitsega jõuda.

Kaitseväe Peastaabi Teavitusosakond