Kaitseväe aastaraamat 2018

SISUKORD

EESSÕNA

Martin Herem

VENEMAAGA SEONDUVAD JULGEOLEKUPOLIITILISED JA SÕJALISED ARENGUD 2018. AASTAL

Luurekeskus

JULGEOLEK KUI LAHUTAMATU OSA

RIIGI SÕJALISEST KAITSEST

Luurekeskus

AASTA TÄIS ARENGUT JA KOOSTÖÖD

Giles Harris

TAGASI TAANIS – RIKKALIKE KOGEMUSTEGA

Per B. Jørgensen

NATO KIRDEDIVIIS –LOEVAD TEOD, MITTE SÕNAD

Antti Viljaste

MUUDATUSTEST SCOUTSPATALJONIS

Triinu Küünal ja Tarmo Kundla

2. JALAVÄEBRIGAADI HARJUTUSPAIGAD

Karl-Erik Kirschbaum

SÕDURI BAASKURSUSE MUUTUMINE

Tõnu Niilo

KÜBERVÄEJUHATUSE ESIMESED KUUS KUUD

Veikko Kannel

JUUBELIAASTA PROOVIKIVID MEREVÄES

Jüri Saska

LENNUBAASI ARENEV TARISTU

Robert Nõmme

KOOSTEGUTSEMISVÕIME SAAVUTAMINE MALIS

Kristjan Karist

ESTPLA-25 TÕMBAS LIIBANONIS JOONE ALLA

Kristjan Leimann

Kaitseväe aastaraamat ka veebis: https://issuu.com/kaitsevagi

In english https://issuu.com/kaitsevagi

VABATURU RELVAHANKED KASVATAVAD KONKURENTSI JA NÕUDLIKKUST

Ingrid Mühling

SIIL NÄITAS, ET MAAKAITSESÜSTEEM TOIMIB

Indrek Sirel

SIIL SEADIS KAITSELIIDULE UUSI SIHTE

Meelis Kiili

POLITSEI- JA PIIRIVALVEAMET SIILIL

Marti Magnus

LISAÕPPEKOGUNEMINE OKAS 2018

Toomas Susi

PERSONALIVALIKUT TOETAVATEST INSTRUMENTIDEST

Antek Kasemaa

LAHINGUMEDITSIINI VÄLJAÕPPE OLULISUS

Indrek Olveti

EETOSEST EETIKANI

Gustav Kutsar

HEAL OHVITSERIL ON ENNEKÕIKE VAJA OTSUSTUSJULGUST

Riho Ühtegi

LEIDKE AEGA ÜHISKONNALE MIDAGI TAGASI ANDA!

Enn Adoson

INVICTUS GAMES 2018

Taavi Laasik

ERIVAJADUSEGA AJATEENISTUSES

Raiko Jäärats

RAHVUSLIK KAITSETÖÖSTUS ON OSA EESTI KAITSEVÕIMEST

Taavi Veskimägi

MILREM ROBOTICSI ENESEKEHTESTAMISE AASTA

Gert Hankewitz

MILREM LCMi 2018. AASTA ÜLEVAADE

Ingvar Pärnamäe

EESSÕNA

kindralmajor Martin Herem kaitseväe juhataja

Eesti kaitsevägi arenes 2018. aastal plaanide kohaselt. Tunnen suurimat rahulolu kaitseväe lahinguvalmiduse arengunäitajatest.

Õppus Siil 2018 näitas kaitseliidus ettevalmistatud üksuste suurust ja tegutsemise kvaliteeti. Ligi 9000 õppusel osalenud relvastatud kaitseliitlast jäi küll alla kaitseliidu tegevliikmete arvule, kuid oma suuruses ja organiseerituses on see siiski märkimisväärne sõjaline võime.

Riigikaitses ja riikluses tervikuna on omaette väärtuseks õppusel osalenud kaitseliitlastest kaitsetahe, mis on sõnumiks Eesti kodanikele, liitlastele ja võimalikele vaenlastele – iseseisvuse kaitsmine on sama mõistetav nagu igapäevase leiva teenimine. Pealegi pole tegemist lihtsalt ennastsalgava tahtega, vaid see on organiseeritud tegevus. Viimast näitas õppusel maakaitseringkondade staapide eesmärgipärane tegevus ja võimekus juhtida nende alluvuses üksuseid ning hea koostöö naiskodukaitsega, pataljoni suuruste lahingugruppide ja varjus toimetavate võitlusgruppidega.

Õppuse Siil ajal jäi paljudele tõenäoliselt märkamata lisaõppekogunemise Okas toimumine. Ometigi tõestas ka see õppus, et meie reservväelastel on kõrge kaitsetahe ja kaitsevägi suudab seda eesmärgipäraselt rakendada. Veel mõni aasta tagasi oleks olnud raske uskuda, et alates otsusest korraldada õppekogunemine kuni reservväelastest koosnevate ja sõjaaja nõuete kohaselt varustatud üksuste jõudmiseni üle Eesti, ei kulu rohkem kui kaks ööpäeva. Lisaõppekogunemised on saanud üheks osaks meie reservväelaste väljaõppest, mille teiseks näiteks on aasta lõpus toimunud õppus Okas logistikapataljonile. On hea, et õppus tõi välja kümneid puudusi nii üksuse formeerimisel kui ka varustatuses. Kuid kahe ööpäevaga reservväelastest formeeritud ja sõjaliste ülesannete täitmiseks valmis pataljon on tõsiasi. Ka siin tuleb esile tõsta kodanike kohusetunnet. Ei saa mainimata jätta, et meie liitlased noogutavad sellistele tulemustele tunnustavalt. Edasi peame lisaõppekogunemiste korraldamisel töötama kvaliteediga, alustades ajateenijate ettevalmistusest ja tegevväelaste koolitusest ning lõpetades varustuse hankimisega. Eesmärk on, et paari aasta pärast oleks lisaõppekogunemine Eesti riigikaitse toimimise mõõdupuu ja normaalne igapäeva tegevus. Meie regiooni kaitsevõimele on suureks arenguhüppeks 2018. aasta jaanuaris alustatud ja 2019. aasta märtsis teostunud Põhjadiviisi staabi loomine. Staabil on pikk tee minna, et saavutada täisvõime Balti riikide sõjalises riigikaitses, kuid oluline esimene samm on tehtud. Diviisi staabi roll on juhtida eelkõige Eesti, Läti ja Taani üksuseid kirdekorpuse operatsiooniplaanis. Lisaks on tegemist juhtimiselemendiga, mis suudab juhtida ka täiendavaid NATO üksuseid Balti regioonis, mis omakorda tähendab, et aina jõulisemalt kasvame oma NATO partneritega kokku. Selle arengu kõrval ei kao kuskile meie riiklikud sõjalised jõud ja kaitseväe peastaap, kellele jäävad omad ülesanded Eesti Vabariigi territooriumil, teiste NATO struktuuride kõrval. Mais toimuvale Kevadtormile on uus struktuur juba kaasatud.

Me ei ole unarusse jätnud ka oma kohustuste täitmist liitlaste ees. 2018. aastal lõpetasime välismissioonid Liibanonis ja Kosovos, kuid alustasime rühmasuuruste üksustega Afganistanis ja Malis. Eesti Vabariik on ja jääb oma liitlaste usaldusväärseks partneriks, sest vajalikul ajal suudame panustada rahvusvahelisse julgeolekusse.

VENEMAAGA SEONDUVAD

JULGEOLEKUPOLIITILISED JA SÕJALISED ARENGUD AASTAL 2018

luurekeskus

Vene Föderatsiooni (VF) julgeolekupoliitika põhiolemus ja selle elluviimiseks kasutatavad instrumendid püsisid suures plaanis muutumatutena. Endiselt näeb Kreml enda peamise strateegilise vastasena NATO-t ja eeskätt USA-d. Julgeolekupoliitiliste eesmärkide saavutamiseks kasutatakse jätkuvalt nii varjatud kui otsest sõjalist sekkumist, korraldatakse infooperatsioone, survestatakse majanduslikult ja mõjutatakse valitud sihtmärke (poliitikuid, ettevõtjaid, teadlasi, ajakirjanikke ja arvamusliidreid) kõigil võimalikel viisidel. Samuti jätkatakse märkimisväärselt suurte ressursside suunamist nii relvajõududele kui ka luure- ja julgeolekuteenistustele.

JULGEOLEKUPOLIITIKA

Märtsis 2018 kinnitati VF president Vladimir Putin taas föderatsiooni presidendiks, mis kinnistab järjepidevust riigi julgeolekupoliitikas. Järjepidevus avaldus teistelgi julgeolekupoliitilistel ametikohtadel kaitseminister Sergei Šoigu, välisminister Sergei Lavrovi või kindralstaabi ülema Valeri Gerassimovi jätkamisega. Oma viimase presidentuuri välispoliitilise lähtekoha visandas president Putin

1. märtsil peetud kõnes föderaalassambleele. Suur osa kõnest oli pühendatud sõjalisele vastandumisele lääneriikidele ja riigi relvajõudude ülimuslikkusele, mis võimaldab toime tulla ükskõik millise vastasega. Retooriliselt pidi tegemist olema väljakutse esitamisega vastastele, sest märkimisväärne tähelepanu oli kõnes suunatud uute relvasüsteemide väljatöötamisele, millel puuduvad analoogid lääneriikide relvastuses. Samas on selge, et vähemalt osaliselt on tahetud riiki vaevavatelt struktuursetelt majandus- ja sotsiaalprobleemidelt tähelepanu kõrvale juhtida ning põhjendatult pöörata nendele vähem tähelepanu.

VFi rahvusvaheline asetus on kahetine. Lääneriikide silmis on alates Krimmi annekteerimisest ja Ida-Ukraina konfliktist kaotatud märkimisväärselt poliitilist kapitali ja usaldusväärsust. 2018. aasta näitas selle trendi veelgi kiiremat kasvu, mille ilmekaimad näited on Sergei ja Julia Skripali atentaadikatse, spioneerimine rahvusvahelise keemiarelvi keelustava organisatsiooni (OPCW) järel, sekkumine lääneriikide demokraatlikesse protsessidesse, ühiskondlik manipulatsioon valeuudiste ja sotsiaalmeediaga jne. Sündmuste tulemusel on lääneriikides suurenenud tähelepanelikkus VFi sekkumiskatsetesse teiste riikide siseasjadesse, näiteks valimistesse.

VF enda narratiivi kohaselt on riik saavutanud maailmas piisavalt tugeva positsiooni, et esitada väljakutse kehtivale julgeolekuarhitektuurile. Samas on tõsiasi, et mida enam lääneriigid saavad aru „pehmetest mõjutusvahenditest“ ja

propageeritud valedest, seda enam taandub VFi tegelik mõjuvõim ja positsioon rahvusvahelisel areenil sõjalise jõu kasutamisele ja sellega ähvardamisele. Olulisemate märksõnadena, mis iseloomustavad Lääne ja VFi suhteid aastal 2018, võib esitada relvastuskontrolliga (eeskätt just INF-lepingu rikkumisega) seonduvat, samuti stagnatsiooni Minski lepete rakendamisel ehk ummikseisu Ukraina küsimuses. Koostöö USA-ga on järsult kahanenud valdkondades, kus see seni veel üpris konstruktiivselt toimus, nagu näiteks lennundus- ja kosmoseuuringud.

Samas näib, et Kremli püüdlused esitada VFi ülejäänud maailmale suurvõimuna on vähemalt osaliselt vilja kandnud. Pew Research Centeri 25 riigis tehtud küsitluste kohaselt tajutakse rahvusvahelisel areenil VFi mõjuvõimu kasvu, seda enamasti küll negatiivses võtmes. Kuigi VF seisab silmitsi paljude probleemidega, sealhulgas USA ja EL-i sanktsioonidega ja süveneva geopoliitilise isolatsiooniga, on Putin siiski leidnud võimalusi Moskva mõjuvõimu kasvatamiseks. Näiteks on suhteliselt edukas ja taskukohane kampaania Süürias võimaldanud Kremlil nautida Lähis-Idas sarnast mõju nagu see oli Nõukogude Liidu ajal. Lisaboonusena on tõusnud VFi relvasüsteemide prestiiž Lähis-Idas, mis on üks maailma peamisi relvaturge. Teisalt kasvab risk, et Süüria konflikti venides võivad kulud suureneda ja väljumine osutuda keeruliseks. Küll aga võib Süüria (aga ka Ukraina) konfliktist saadav kogemus päädida kiusatusega rakendada seda oma mõjuvõimu kasvatamiseks mõnes teises sisemiste pingete käes vaevlevas riigis, eelkõige lähinaabruses.

MAJANDUS

VFi majanduskasvu väljavaated perioodil 2018–2020 on tagasihoidlikud, prognooside järgi 1,5-1,8%. Seda vaatamata Rosstati käesoleva aasta alguses avaldatud andmetele, mille kohaselt kasvas VFi majandus 2018. aastal 2,3%. Võimalik statistikaga manipuleerimine on suunatud eelkõige sisemaiseks tarbimiseks ja kantud ideoloogilistest kaalutlustest.

Kõrgemad naftahinnad võivad majanduskasvu prognoosi siiski soodsalt mõjutada. VFi rahandusministeeriumi esialgsel hinnangul moodustasid eelmise aasta riigieelarve tulud 19,45 triljonit rubla ehk 102,7% planeeritust. Kuna kulud moodustasid 16,71 triljonit rubla, siis kujunes ülejäägiks 2,7% SKTst ehk 2,75 triljonit rubla. Kui esialgu kavandati eelarve puudujäägiks 1,3% SKT-st, siis naftatulude suurenemise tõttu kasvasid riigikassa tulud oodatust kiiremini ja seetõttu eelarve ülejäägi saavutaski.

Sanktsioonid on majanduskasvu olulisel määral pärssinud, erinevate analüütikute hinnangul umbes 2% võrra aastas. 2018. aastat aga iseloomustab sanktsioonidest tulenenud surve kasvamine: laienenud on nii sanktsioonide loetelu kui nende rakendamiseks leitavate põhjuste arv. Sarnane trend näib jätkuvat ka aastal 2019, kui VF oma välispoliitilist kurssi ei muuda, mida võib hinnata ebatõenäoliseks. Küll aga võib vastandava poliitikaga jätkamine päädida sellega, et sanktsioonid muutuvad eksterritoriaalseks, millest on juba esimesi märke näha.

INFOOPERATSIOONID

VF jätkas 2018. aastal mõjutusoperatsioonide korraldamist nii siseriiklikule auditooriumile kui ka lääne ühiskondadele suunatult. Infosõda kui üks hübriidsõja elementidest on kujunenud Kremli välis- ja julgeolekupoliitika lahutamatuks osaks. Oma olemuselt tähendab see terviklikku ja kooskõlastatud riigipoolset kampaaniat, mis on mõeldud ühiskonnas toimuvate arutelude juhtimiseks. Lisaks kasutatakse kampaaniat poliitiliste, sotsiaalsete ja meedianarratiivide kaaperdamiseks ning teabe konteksti moonutamiseks viisil, mis mõjutab ja valmistab otsustajaid ja arvamusliidreid nii poliitilistes liikumistes, mõttekodades, rahvusvahelistes organisatsioonides kui riigiametnike seas ette selliselt, et need arvestaks VFi huve ja eesmärke ka siis, kui nad ise seda endale täies ulatuses ei teadvusta.

Kremli püüdlusi murendada lääne ühiskondade sidusust, võimendada riikide omavahelisi erimeelsusi ja õõnestada rahvusvahelise õiguse autoriteeti on keeruline jälgida siis, kui need väljuvad nn tavapropaganda raamest ehk meediakanalites esitatust. Mõjutusoperatsioonide suundumine teadusasutustesse, mõttekodadesse ja varivabaühendustesse, kaasates selleks ajakirjanikest, teadlastest, poliitikutest ja teistest mõjukatest avaliku elu tegelastest koosnevaid võrgustikke, on arengusuund, millele on üha rohkem hakatud tähelepanu pöörama. Taoliste võrgustike tehtavate „analüüside“ ja sealt väljuvate hoolikalt sõnastatud ja „teaduslikult“ põhjendatud narratiivid, mis rõhuvad sõnaja mõttevabadusele, aga ka teistele demokraatias toimivatele väärtustele, vaid süvendavad ühiskondade lõhestumist.

Peamiselt on suudetud tõsta Putini isiklikku mainet, aga seda eeskätt kolmanda maailma ühiskondade (nagu Tuneesia, Filipiinid, Süüria) liidrite silmis. Tunduvalt väiksem on VFi propaganda mõju olnud lääneriikides, välja arvatud mõnede ühiskondade äärealadel toimivate (poliitiliste) ühenduste ja nende liikmeskonna silmis. VFis oli Putin ka 2018. aastal endiselt populaarne, vaatamata selgele langustrendile.

PAX RUSSICA

VF jätkab pingutusi, et hoida enda mõjusfääris kunagisi NSVLi vabariike. Euroopas näeb Kreml strateegiliselt väga olulistena Ukrainat ja Valgevenet. Pärast NSVLi lagunemist on ta neid riike ühel või teisel moel püüdnud endaga siduda, muuta nad „vasallriikideks“. Ilmselt on see seotud vähemalt ühe dimensioonina Kremli sooviga tekitada puhvertsoonid enda ning NATO ja Euroopa Liidu vahele.

Eriti oluliseks on pärast Ukraina pöördumist läände muutunud Kremli jaoks Valgevene, sest selle majandus ja välispoliitika on kuni viimase ajani olnud tihedalt seotud VFi omaga. Olulist rolli mängib Valgevene ka n-ö Pax Russica kontseptsiooni seisukohast, mis oma sisu poolest on 17.–18. sajandil kujunenud Vene imperialistliku ideoloogia alusdogma ehk kolmest vennasrahvast moodustuv „Vene tsivilisatsiooni kolmainsus“.

Pole välistatud võimalus, et tänase Valgevene liidri Aljaksandr Lukašenka lahkudes (olgu selleks sunnitud, vabatahtlik või fataalne põhjus) võivad sündmused

väljuda Kremli seisukohast nähtuna kontrolli alt ja puhkeb samamoodi nagu Ukrainas mingit laadi revolutsioon. Võimalik Valgevene pööre Lääne suunas aga tähendaks Kremli jaoks mitmekihilist kaotust. Üks nendest oleks majanduslik dimensioon, sest VFi kaubavahetus Läänega toimub sanktsioonide vältimiseks suuresti Valgevene kaudu, kuid veelgi olulisem oleks poliitiline kaotus.

VOSTOK 2018

Keskseks sõjaliseks sündmuseks kujunes rotatsiooni korras Ida sõjaväeringkonda jõudnud Vostok 2018, mille põhiosa kestis 11.–17. septembrini. Erinevalt varasematest tugines õppuse stsenaarium strateegilistele manöövritele: Kesk ja Ida sõjaväeringkondade jõud etendasid vastaspooli, et teha manöövreid erinevates strateegilistes suundades. Esimest korda osalesid õppustel ka Hiina sõjaväelased, mis oli eelkõige olulise sümboolse väärtusega VF-Hiina suhete kuvandi aspektist.

Ametlike teadaannete kohaselt võttis õppusest osa 297 000 võitlejat ehk kolmandik VFi armeest, mis pidanuks tõestama riigi sõjalise võimekuse jätkusuutlikkust ja rahvusvaheliste sanktsioonide mõjutust. Tegelikkuses (vastupidiselt Zapad 2017-le, kus osalejate arvu ametlikes teadetes mitu korda vähendati) ei ületanud osavõtjate arv ilmselt 50 000 ning valdav osa tegevusest toimus Tsugoli polügoonil Taga-Baikali krais.

Vostok 2018 hõlmas hulga pataljoni taktikaliste gruppide manöövreid, massiivseid õhurünnakuid ja täppislööke vastase kriitilise infrastruktuuri pihta operatsiooniala sügavuses. Õppusele andis tooni kindralstaabi ülema kindral Gerassimovi sõnum, mille kohaselt soovis ta näha mittestandardseid lahendusi ja mitte vaadata nädal aega „ette valmistatud sõjateatrit“.

KAITSEKULUTUSED JA RELVAHANKED

Mitmed VFi kaitseametnikud on tähtsustanud lääne operatiivsuuna olulisust uues riiklikus relvastusprogrammis 2018–2027, millele on plaanitud kulutada kokku 19 triljonit rubla. Riiklik relvastusprogramm dikteerib VFi relvastushanked, relvajõudude moderniseerimise ning uute relvasüsteemide arendamise. Kuigi eelnenud relvastusprogrammi (2011–2020) täitmisel esines märkimisväärseid raskusi, millele aitasid kaasa majanduslangus, rahvusvahelised sanktsioonid, üleüldine mahajäämus tehnilises oskusteabes ja korruptsioon, siis läheneti sellele esimest korda pärast külma sõda süsteemselt relvastuse uuendamisele. Tervikuna on 2027. aastani kestvas relvastusprogrammis rõhuasetus süsteemidel, mis suurendavad VFi relvajõudude mobiilsust, siirdavust, juhtimise parandamist ning võrgupõhiste süsteemide arendamist. Relvastusprogramm langeb juba varasema arengusuuna konteksti, kus VFi relvajõud arendatakse pidama mastaapset konventsionaalset konflikti.

ARENGUD VÄELIIKIDES

Maaväes jätkus samamoodi nagu eelmisel aastal aktiivne väljaõpe ja relvastamine uute relvasüsteemidega. Peale tankide ja lahingumasinate on üksustesse

lisandunud luure-, side-, kaudtule- ja pioneerivahendeid.

Relvastusse võeti 184 tanki, 290 BMP-d ja BMD-d ning 241 BTR-i. Tankide T-14 Armata esimene proovipartii peab relvajõududesse jõudma 2019. aastal. Kavas on tarnida 12 tanki T-14 ja neli remondi-evakuatsioonimasinat T-16 Armata platvormil. Tankid saadetakse mitmele väeosale erinevates regioonides, et katsetada nende tööd erinevates tingimustes. 20. suurtükiväebrigaad sai relvastusse ühe divisjoni liikursuurtükke 2S7M Malka ja 385. suurtükiväebrigaad ühe divisjoni liikurmiinipildujaid 2S4 Tjulpan. Kõik STV divisjonid alustasid UAS-allüksuste formeerimisega.

Avalikult teatati, et 1. tankiarmee koosseisus olev 2. motolaskurdiviis on täielikult ümberrelvastatud moderniseeritud jalaväe lahingumasinatega BMP2M, mis on varustatud uuendatud relvakompleksidega ning oluliselt on uuenenud öise sihtimise ja vaatluse aparatuur. Peale uute jalaväe lahingumasinate sai 2. MLD üle 20 moderniseeritud liikursuurtüki Msta-SM2. Neile on paigaldatud automatiseeritud tulejuhtimissüsteem ning nende laskekiirust on suurendatud. Võimalus kasutada digitaalseid elektroonilisi kaarte kiirendab haubitsate orienteerimist maastikul rasketes geograafilistes ja ilmastikutingimustes.

488. motolaskurpolk sai rohkem kui 20 moderniseeritud tanki T-72B3. Võrreldes eelmise modifikatsiooniga on T-72B3M juhil kasutada automatiseeritud juhtimiskompleks, tank on varustatud uue sihtimissüsteemiga Sosna-U (automaatne sihtmärkide saatmine, soojuskaamera, ballistikaarvuti jm) ning dünaamilise katsekompleksiga Relikt. Samuti on tankil eelmistest versioonidest võimsam 1130-hj mootor V-92S2F.

Riigikaitsetellimuse käigus anti Lääne strateegilise väejuhatuse side- ja juhtimisüksustele üle sidejaamu Redut-2US, juhtimis-staabimasinaid R149AKŠ, mobiilseid digitaal-raadioreleejaamu R-166, lühilaine- ja ultralühilaine raadiojaamu. Aasta lõpuks saabus veel 15 satelliitsidejaama R-438 Belozer.

Jätkub armeede koosseisus olevate raketibrigaadide relvastamine Iskander-M raketikompleksidega. 2018. aastal relvastati Kaliningradis 11. armeekorpuse 152. raketibrigaad. Sel aastal on kavas relvastada 20. armee 448. raketibrigaad Kurskis, mis seni on viimase üksusena kasutanud vanu komplekse Totška-U. Avalikes allikates on spekuleeritud raketibrigaadi formeerimisest 8. armee koosseisu.

Õhu-dessantväed (ÕDV) said juurde uut sidetehnikat ja automatiseeritud juhtimissüsteeme Dozor, UAV-sid, optilis-elektroonilisi ja õhuluurevahendeid. UAV-allüksustele anti üle ligi 15 mitmeotstarbelist UAV-kompleksi, Orlan-10 ja Eleron-3, mida kasutatakse luureks ja suurtükitule korrigeerimiseks. ÕDV on varustatud relvastuse ja eritehnikaga sajaprotsendiliselt, sellest üle poole on moodsat tehnikat.

Aasta lõpuks formeeriti 56. ründedessantbrigaadi koosseisus ründedessantpataljon. Kõigis koondistes jõudis lõpule EW ning UAV-allüksuste formeerimine. ÕDV on komplekteeritud lepingulistega rohkem kui 70% ulatuses. Väeliik sai 2018. aastal juurde kaks pataljonikomplekti lahingumasinaid BMD-4M.

Strateegiliste raketivägede (SRV) puhul on nii eelmise kui ka uue relvastusprogrammi üheks prioriteediks olnud strateegilise tuumatriaadi uuendami-

ne, mille raskuskeskmeks on maismaal (šahtides ja mobiilsetel laskeseadeldistel) paiknevad kontinentidevahelised ballistilised raketid. Maismaal paiknev tuumatriaadi komponent on VFi strateegilise heidutuse tugitala. 2018. aastal jätkus modernse SS-29 Jars raketi kasutuselevõtt kõigis kolmes SRV raketiarmees, mis kaugemas perspektiivis vahetab välja Külma sõja aegsed vananenud süsteemid.

2018. aastal jätkusid SS-X-30 (VF nomenklatuuris RS-28 Sarmat) katsetused. Sarmat peaks pikemas perspektiivis välja vahetama hetkel VF relvastuses oleva ainsa raske kontinentidevahelise raketi SS-18 Satan. SS-X-30 on venelaste väitel võimeline kandma lisaks mitmele tuumalõhkepeale (MIRV) ka uudset liugur-hüperhelikiirusel liikuvat relva Avangard. Kuigi VF on optimistlik Sarmati kasutuselevõtus, siis on ebatõenäoline, et see lähiaastatel SRV relvastusse võetaks. 2018. aasta detsembris teatas VF Avangard-süsteemi edukast katsetusest ja eesmärgist võtta 2019. aasta jooksul vähemalt kaks säärast süsteemi ka relvastusse. Arvestades süsteemi tehnilise keerukuse ja varasemate probleemidega selle arendamisel, tuleb säärasesse väitesse suhtuda skeptiliselt.

Õhu-kosmosevägedes jätkati integreeritud raketikaitsesüsteemi (püüdurraketid, eelhoiatusradarid ja satelliidid, juhtimis- ja käsuahel) arendamisega. 2018. aasta jooksul tehti Sarõ-Šagani polügoonil viis raketitõrjesüsteemi A-135 moderniseeritud raketi 53T6M katselasku. Plaanide kohaselt moderniseeritakse raketitõrjesüsteem aastaks 2020.

Jätkus strateegiliste pommitajate Tu-95MS ja Tu-160 moderniseerimine versioonideni Tu-95MSM ja Tu-160M (M1). Uuendatud avioonikaga lennukeid on võimalik relvastada uue tiibraketiga H-101. Jaanuaris sooritas esmalennu esimene pärast Nõukogude aja lõppu toodetud strateegiline pommitaja Tu-160M2.

Jaanuaris tegi Uljanovski lennukiehitustehases esmalennu transpordilennuki IL76MD-90A baasil ehitatud tankerlennuki IL-78M prototüüpi IL-78M-90A. Pärast uue põlvkonna tankerlennuki esmalendu sõlmitakse tõenäoliselt leping umbes 30 lennuki tarnimiseks, mis vahetavad järk-järgult välja olemasolevad IL-78-d.

Aasta lõpus anti kaitseministeeriumile üle kaks uut lendavat juhtimispunkti Tu214PU-SBUS ning üks moderniseeritud eelhoiatus- ja juhtimislennuk A-50U. Jätkus IL-76MD-90A baasil uue eelhoiatus- ja juhtimislennuki A-100 arendamine.

Riikliku relvastusprogrammi raames jätkus lennukipargi uuendamine, mille käigus asendatakse järk-järgult hävituslennuväepolkudes olemasolevad vanema põlvkonna hävitajad uute ja/või moderniseeritud versioonidega. Uute multifunktsionaalsete (võimekus rünnata ka maasihtmärke) ning senistega võrreldes suurema lahingulise tegevusraadiuse ja moodsama relvastusega hävitajate lisandumisega tõhustuvad VFi lennuväe võimed Läänemere regioonis.

Mereväes lisandus Balti laevastikku Karakurt-klassi väike raketilaev Mõtištši, mis on Kalibr-NK tiibraketivõimega. Nii nagu 2017. aastal kasvas juulist Läänemerel VFi mereväe aluste kohalolu Peterburis toimunud mereväeparaadi tõttu. Näiteks saabus Põhja laevastikust tuumaallveelaev Orjol, mis oli esmakordne Oscar II laevaklassi aluse viibimine Läänemerel.

Mereväeparaadi järel korraldati mereväe laevastike vaheline ühisõppus, millesse kaasati nii Põhjalaevastik, Balti laevastik kui ka Musta mere laevastik. Samal ajal korraldati meredessandid Hmeljovka polügoonile Kaliningradi oblastis.

OSALUS KONFLIKTIDES

Süürias jätkusid 2017. aasta protsessid ja sammhaaval liiguti eesmärgi, president Bashar al-Assadi võimu säilitamise poole. VFi jõudude toel likvideeriti järjest mässuliste ja Da’ishi piirkondi (näiteks Lõuna-Süürias Quneitra, Daraa ja Suwaydah provintsides). Tegevus maastikul on küll endiselt oluline, kuid aina suurema tähtsuse omandas diplomaatia, mida ilmestasid VF-Türgi-Iraani läbivad kohtumised ja kokkulepped, Türgi-poolse Afrini hõivamise operatsiooni osaline toetamine (ei sekkutud), „demilitariseeritud tsooni“ loomine Idlibi ja kontakti otsimine kurdidega.

Liibüas on VF kanda kinnitanud Tobrukis asuvas merebaasis ning suurendanud VFi toetust ÜRO tunnustatud ja USA toetatava valitsusega sõdivale kindral Khalifa Haftarile, ehkki avalikult on pakutud end rahuvahendajaks. Ekspertide arvates on VFi huvid eelkõige majanduslikud ja seonduvad relvatarnete, nafta ekspordi ja raudteeprojekti jätkamisega, kuid kõrvale ei saa jätta ka regioonis enda mõjuvõimu suurendamist ning USA ja EL-i oma vähendamist.

Ida-Ukrainas vähenes võrreldes 2017. aastaga nii tuleintsidentide (45% võrra 8176-ni) kui hukkunud Ukraina võitlejate arv (33% võrra 146-ni). 2018. aasta jooksul leidis korduvalt kinnitust nii VFi kõrgemate sõjaväelaste kui üksuste osalemine Ida-Ukraina konfliktis.

VFi alused pidasid Aasovi merel otsitud põhjustel kinni Ukraina kaubalaevu, piirasid vaba navigeerimist ja tekitasid olulist majanduslikku kahju Ukraina sadamatele. 25. novembril tulistasid ja rammisid Kertši väinas ja selle läheduses VF patrull-laevad Ukraina mereväe aluseid, mis olid teel Odessast Mariupolisse, et tugevdada kohalolu Aasovi merel. Ukraina alused peeti kinni ning neil olnud madrused võeti vahi alla. Tegu oli esimese juhusega, mil VF ründas oma lipu all Ukraina laevu. Intsident kutsus esile tugeva rahvusvahelise surve, mille tagajärjel on VF olulisel määral lühendanud Ukraina laevade inspekteerimiseks kuluvat aega ja kaubalaevade liiklus on paranenud.

Vaatamata vene õigeusu kiriku ja VFi poliitikute ja diplomaatide vastutegevusele sai Ukraina aasta lõpuks oma autokefaalse õigeusukiriku. Endiselt Ukrainas suurima järgijaskonnaga Moskva patriarhaadi Ukraina õigeusu kirikust on praeguseks uude Ukraina õigeusu kirikusse lahkunud 430 kogudust, mistõttu enamasti uskliku elanikkonnaga riigis VFi mõju kirikute kaudu väheneb. Venemeelne kirik on sunnitud vahetama nime, et see viitaks selgelt tema kuulumisele Vene õigeusu kirikusse.

JULGEOLEK KUI LAHUTAMATU OSA RIIGI SÕJALISEST KAITSEST

luurekeskus

Kaitsevägi on unikaalne organisatsioon, omades lisaks surmava jõu kasutamise monopolile mitmeid teisi riigi sõjalisel kaitsmisel nimetatud peamist eesmärki toetavaid ülesandeid, mis on tsiviilmaailmas jaotunud erinevate asutuste vahel.

Nii on kaitseväe kanda ka korrakaitselised ülesanded sõjaväepolitsei kohustuste täitmisel, vastuluure ülesanded riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitsel, uurimis- ja jälitusasutuse ülesanded kuritegude avastamisel, luureülesanded vastase kohta ning sõjalise operatsiooni piirkonnas julgeoleku tagamiseks vajaliku teabe kogumisel, haldusorgani ülesanded aktsiisilao pidamisel, päästeasutuse ülesanded demineerimistööde tegemisel ning haridusasutuse ülesanded erialase hariduse andmise korraldamisel.

Viimane hõlmab ka ajateenijate koolitamist – see on lahutamatu osa riigikaitselise hariduse andmisest. Lisaks on oluline meeles pidada, et põhiseadusest tulenev riigikaitsest osavõtmise kohustus hõlmab kõiki Eesti kodanikke. Sellise põhiseadusliku funktsiooni olemasolu eristab kaitseväge teistest eelpool loetletud ülesandeid täitvatest jõustruktuuridest – politseist, julgeolekuasutusest ning maksu- ja tolliametist. Niivõrd laialdased kaitseväele usaldatud volitused sunnivad meenutama tuntud tõde – seisus kohustab. Kohustab hoidma kõrgel kaitseväe mainet, milleta on raske rääkida kogu ühiskonda hõlmavast riigikaitsest.

Tänapäeval hõlmab NATO liikmesriikide sõjaväeluure endas olulise komponendina julgeolekuluuret, mis muude ülesannete hulgas peab hea seisma selle eest, et kaitseväelaste seas ei oleks ebausaldusväärseid isikuid ning kaitseväe julgeolek (sh olulise tähtsusega vara: nii spetsiifiliste sidevahendite, relvastuse kui ka salastatud teabe kaitstus) oleks tagatud.

See funktsioon jääb kaitseväe nn „tavaülesannete“ – valmistumine riigi sõjaliseks kaitsmiseks ning osalemine kollektiivkaitses ja rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel – varju. Ometi ei ole tegu riigi sõjalise julgeoleku seisukohalt sugugi vähetähtsa aspektiga. Kui sõjalise operatsiooni planeerimisel ei saa ülem olla kindel, millise motivatsiooniga on lahinguülesannet täitma suunduvad võitlejad, kas nad on rohkem lojaalsed riigile antud truudusevandele või kahtlase taustaga sõpruskonnale, siis võib operatsiooni edukuse juba eos kahtluse alla seada.

Luurekeskus teeb julgeolekuluuret, mille eesmärk on tagada kaitseväe juhtkonna informeeritus julgeolekuohtudest ning vastumeetmete rakendamiseks vajaliku teabe olemasolu. Luurekeskuse julgeolekut tagav pool aitab kindlustada, et kaitseväeluure saaks keskenduda oma põhilisele eesmärgile – koguda riigi sõjaliseks kaitsmiseks vajalikku teavet väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi.

Seejuures ei tohi unustada, et operatsiooniohutuse tagamiseks peab olema tehtud ka tõhus kodutöö – ülesannet täidetakse usaldusväärsete ja kontrollitud teenistujate abil ning vajalik teave on kättesaadav vaid teadmisvajadusega isikutele. Kõik eelpool mainitu kinnitab seda, et kaitsevägi peab olema veendunud, et oma ülesannete täitmisel on tagatud personali, informatsiooni ning tegevusjulgeolek.

TAUSTAKONTROLL

Üks oluline meetod julgeoleku tagamiseks on taustakontrolli tegemine. Viimast ei tohi segamini ajada julgeolekuasutuste julgeolekukontrolliga, mis on suunatud isiku kontrollimisele, kellele on antud juurdepääs riigisaladusele. Julgeolekukontroll on julgeolekuasutuste seaduse kohaselt osa vastuluurest ja seega suunatud eelkõige vastase vaenuliku luure tõkestamisele. Taustakontrolli kui sisekontrolli meetme olemus on teine.

Kaitseväe ülesanne on kontrollida muu hulgas kaitseväkke teenistusse või tööle kandideerivaid isikuid, tegevväelasi, kaitseväes töötavaid ametnikke ja töötajaid, et hinnata nende sobivust kaitseväkke, ning kaitseväele teenuse osutamisega seotud isikuid kaitseväe julgeolekualale lubamise otsustamisel. Seetõttu on välistatud kõrvaliste isikute sattumine kaitseväe huviorbiiti taustakontrolli käigus. Taustakontrolli tegemise aluseks on alati isiku kirjalik nõusolek. Taustakontroll peab välja selgitama asjaolud ja iseloomuomadused, mis takistavad isikul kaitseväes töötada või teenida.

Nii kaitseväe teenistujad kui ka töötajad saavad juurdepääsu sensitiivsele teabele, puutuvad kokku relvade, laskemoona ja lõhkeaine käitlemisega ning neil on juurdepääs kaitseväe julgeolekualale ja infosüsteemidele. Kaitsevägi peab isiku teenistusse värbamisel olema veendunud isiku asutusse sobivuses ja tema usaldusväärsuses, et välistada nii kaitseväe personali, riigikaitselise sensitiivse teabe julgeoleku kui ka kaitseväe vara, sh relvastuse ohustamist.

Taustakontrolli käigus peab tuvastama erinevaid julgeolekuohte: teenistuja korruptiivne käitumine, julgeolekueeskirjade süstemaatiline eiramine või hooletu ümberkäimine ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud teabega.

Taustakontrolli mõistes julgeolekuohtude näitena võib tuua praegusele või tulevasele tegevväelasele sobimatu kuritegeliku suhtlusringkonnaga lävimise ja ebaeetilised käitumistavad, mis välistavad kaitseväes teenimise. Organiseeritud kuritegevuse ja relvajõudude seost on tõsise ohuna mainitud Ameerika Ühendriikide Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) ülevaates, milles rõhutatakse, et eelkõige tunnevad grupeeringute liikmed huvi spetsiifilise relvaõppe vastu, mis on äärmiselt tõsine ja kasvav probleem. Ameerika Ühendriikide relvajõududes on fikseeritud 53 erineva kuritegeliku ühenduse „esindatus“.1

Venekeelse organiseeritud kuritegevuse tihe seos Venemaa eriteenistuste ja teiste võimuharudega teeb sellest unikaalse nähtuse, mistõttu ei saa EL-i ja NATO julgeolekuasutused seda ohtu ignoreerida. Organiseeritud kuritegevus ja Venemaa julgeolekuasutused on tegelikult lahutamatud. Kui tegevväelane ei teadvusta endale nimetatud ohtu, võib see kaasa tuua äärmiselt kahetsusväärse tagajärje. Arusaadavalt on iga kaitseväelane võimalik šantaaži sihtmärk.

Sellist kaitseväe julgeoleku seisukohalt ääretult taunimisväärset olukorda saab välistada vaid tõhusa taustakontrolli abil. Kuna taustakontrolli peavad läbima ka tegevväelase karjääri kaaluvad noored, tuleb juhtida tähelepanu sellele, et nii mõnigi mõtlematu tegu võib seda valikut kitsendada. Iga tegu jätab jälje, seda ka küberavarustes.

1 https://www.fbi.gov/stats-services/publications/2011-national-gang-threat-assessment#Gangs-and%20the%20Military

RIIGISALADUSE KAITSE

Samamoodi nagu kaitsepolitseiamet ja välisluureamet, on kaitsevägi üks kolmest riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses nimetatud riigisaladuse kaitset korraldavast ametkonnast. Kõigil kolmel asutusel on täita oma spetsiifiline roll. Kaitsepolitseiamet on peamiselt riigisaladuse kaitset korraldav ja riigisaladuste rikkumisi menetlev asutus. Välisluureamet on eelkõige salastatud välisteabe ja salastatud teabe edastamiseks mõeldud sidekanalite kaitset tagav asutus. Kaitsevägi on ennekõike riigi sõjaliseks kaitsmiseks vajalikku riigisaladust töötlev asutus.

Tulenevalt kaitseväeluure funktsioonist, mis hõlmab erinevaid luuredistsipliine nagu näiteks signaalluure, ja Eesti kuulumisest NATOsse, mille tõttu toimub aktiivne teabevahetus liitlastega, on kaitsevägi üks suuremaid salastatud teabe valdajaid Eestis. Seepärast on potentsiaalse vastase huvi kaitseväe valduses oleva teabe vastu väga suur.

Parafraseerides tuntud väljendit "Kui sa tahad hoida saladust, pead hoidma saladuses, et sul on saladus, mida hoida". Lisaks ei ole kaitseväe valduses vaid Eesti enda saladused. Seega sõltub meist ka meie liitlaste julgeolek. Riigisaladuse kaitse ei ole lihtsalt järelevalve formaalsete reeglite täitmise üle. Riigi sõjalise kaitsmisega seotud riigisaladuse lohakas käitlemine võib kaasa tuua väga raskeid tagajärgi, ka inimelude kaotuse.

Võttes arvesse, et riigisaladuse kaitset peab kaitsevägi tagama ka väljaspool Eesti Vabariiki, on tegemist väga vastutusrikka ja keerulise ülesandega.

Nagu eelpool mainitud, on riigisaladuse kaitse puhul tegemist kaitseväele püstitatud vastuluure ülesandega, mille täitmisel tehakse tihedat koostööd partneritega julgeolekuasutustest. Alates 1. juulist 2018 on riigisaladuse kaitse korraldamine kaitseväes luurekeskuse kohustus, kuna tegu on lahutamatu osaga kaitseväe julgeolekust. Luurekeskusel on seega kanda ka nõuandja roll, samuti kohustus osaleda valdkonnaga seotud õigusloomes.

Riigisaladuse kaitse valdkond hõlmab endas tegevuste laia spektrit: riigisaladuse töötlemise nõuetest kinnipidamise kontrollist kuni riigisaladuse kaitse koolituste korraldamiseni. Koolitustega kasvatatakse teadlikkust, mis ennetab teadmatusest või hooletusest toimepandavaid rikkumisi, mis võivad hõlbustada ebaseaduslikku juurdepääsu riigisaladusele. Oluline osa riigisaladuse kaitsel on ka tehnilisel kontrollil pealtkuulamisvahendite tuvastamiseks.

TEABEJULGEOLEK

Eesti suhtes vaenulikult meelestatud jõud ei ole huvitatud ainult riigisaladuseks tunnistatud teabest. Asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teave on, nagu nimetuski ütleb, mõeldud just asutusele püstitatud eesmärkide täitmiseks. Olgugi et sellisele teabele on kehtestatud riigisaladusega kaitstud materjalidega võrreldes erinevad kaitsemeetmed, ei tähenda see sugugi, et tegemist oleks n-ö „vähem väärtusliku teabega“. Ka asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teave kuulub asutusele ning selle isiklikul eesmärgil kasutamine on sisuliselt vargus.

Lohakas käitumine tundliku riigikaitselise teabega võib samuti raskeid tagajärgi kaasa tuua. Olgu selleks isikuandmete, väljaõppe või eelarveliste vahen-

ditega seonduv teave, võib see anda potentsiaalsele vastasele teadmise ka riigi sõjalisest võimekusest. Kaitseväelaste sotsiaalmeedia postitused õppuste ajal ning alal võivad eraldiseisva infokilluna tunduda tähtsusetuna, aga vastasele võivad need vajalikud olla konkreetse tegevväelase profileerimiseks. Nii nagu riigisaladuse kaitse on luurekeskuse ülesanne ka asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabe julgeolekuga seonduva töö korraldamine.

JULGEOLEKUALA KAITSE

Ühed olulisimad muudatused kaitseväe julgeolekuala kaitse korraldamisel on 1. juulil 2018 jõustunud seadusemuudatused, mis arvestavad nii muutunud julgeolekuolukorda kui ka tehnika arengut, eriti mehitamata lennuvahenditega ehk droonidega seonduvat. Tsiviilkäibes leiduvate droonide abil on tänasel päeval võimalik ohustada nii sensitiivset riigikaitselist teavet, salvestades ebaseaduslikult kaitseväe julgeolekualal toimuvat, kui ka panna toime rünnakuid julgeolekuala ja sellel viibivate isikute vastu.

Kuna vastumeetmete kohaldamine on väga ajakriitiline tegevus, võttis riigikogu vastu kaitseväe korralduse seaduse muudatused, mille kohaselt on ilma kaitseväe loata julgeolekuala kohal drooni lennutamine ebaseaduslik viibimine julgeolekualal. Kirjeldatud teo toime pannud isiku võib kaitseväe teenistuja kinni pidada ning kaitseväel on õigus määrata isikule rahatrahv. Kuna julgeolekuala vastu suunatud ebaseaduslik tegevus võib olla seotud suurema ohuga kui konkreetne üksikjuhtum, teeb kaitsevägi julgeolekuala kaitsmisel tihedat koostööd partneritega korrakaitse- ja julgeolekuasutustest.

Julgeolekuala kaitse hõlmab ka kaitseväe taristu turvalisuse nõuetega seonduvat. Hästi läbimõeldud füüsilise turvalisuse meetmed (piirdeaiad, valvekaamerad ja optimaalselt korraldatud füüsiline valve) aitavad tagada teenistujate ja kaitseväe vara ohutust. Ohu ennetamine on alati vähem kulukas kui tagajärgede kõrvaldamine.

PERSONALI JULGEOLEK

Personali julgeolek kattub teatud määral taustakontrolli valdkonnaga, kuid kui taustakontrolli käigus tuvastatakse need kaitseväe teenistujad, kes võivad hooletusest või sihilikult ohustada kaitseväe julgeolekut seest, siis personalijulgeoleku tagamise eesmärk on tuvastada ja ennetada välised ohud.

Välisteks ohtudeks liigituvad isikud, kes tunnevad liigset teadmisvajaduseta huvi kaitseväelaste teenistusülesannete vastu. Samuti on need isikud, kes püüavad loata siseneda julgeolekualale ja rahvusvahelise sõjalise operatsioonipiirkonnas Eesti kaitseväelaste vastu rünnakut kavatsevad terroristid. Luureasutusele kohaselt ei ole mõistetavatel põhjustel võimalik pikemalt peatuda vastumeetmete elluviimise detailidel, kuid viimastel aastatel on kaitseväe volitusi selles valdkonnas laiendatud.

Lõpetuseks on kohane rõhutada, et julgeoleku tagamine on oluline osa kaitseväeluurest. Kaitseväeluure ülesannete täitmiseks varjatud meetmete kohalda-

mine ei ole privileeg, vaid kaitseväele seadusega pandud kohustuse täitmine. Selle raske, kuid austusväärse kohustuse puudulik täitmine võib halvimal juhul tingida olukorra, kus otsustajatel napib riigi sõjaliseks kaitsmiseks vajalikku teavet. Kui kassikakk on jätnud oma pesa kaitsmata, siis ei pruugi ta nahkhiirte püüdmisel edukas olla.

AASTA TÄIS ARENGUT

JA KOOSTÖÖD

kolonel Giles Harris eelpaigutatud liitlaste (eFP) kontingendi ülem

Aasta 2018 oli esimene aasta, mil Eestis oli liitlaste suurendatud kohalolek pärast 2017. aasta sisseelamise ja lõimumise perioodi. Möödunud aastal ütlesime head aega kuninglikule Walesi rügemendile (ka nende kitsele Fusilier Llewelynile) ja suurepärasele Taani kontingendile. Tervitasime aga Yorkshire’i rügementi ja esimesi Belgia kontingendi elemente. Samuti nägime esimeste Briti armee Wildcat helikopterite kohalolekut.

Koos uute üksustega saabus 2018. aastal ka teistsugune ilm. Olime meeldivalt üllatunud kuuma suve ja korraliku talve üle – mõlemad äärmused panid meie sõdurioskused tõsiselt proovile. Muljet avaldav suurõppus Siil 2018 andis meile võimaluse täismahus harjutada eramaadel ja esimest korda hinnata meie kriisiks valmistumise plaane.

Mäletan selgelt, kuidas vaatasin Wildcat helikopterilt eFP soomustatud jalaväe ja Challenger 2 lahingutankide sisenemist Valka. Kui saabusin sihtpunkti, võttis mind vastu lahingugrupi veebel, kes ütles, et see on olnud tema karjääri jooksul nähtutest parim õppus. See on väga suur tunnustus. Vastab tõele, et sõdurite moraal on kõrgeim siis, kui olud on kõige raskemad – seda kinnitasid ka õnnelikud näod pärast talveharjutust Winter Camp.

Tuleb tõdeda, et eFP teeb endiselt paljusid asju esimest korda. Hoolimata sellest, et võime olla 2017. aastal koostöös Eesti kaitseväega saavutatu üle väga uhked, õpime me endiselt uusi oskusi ja katsetame uuenduslikke meetodeid. Ühendkuningriigi Wildcat helikopterite kasutamine on selle suurepärane näide. Nad lendasid siia iseseisvalt üle Euroopa ja on treeninud koos Eesti kaitseväe ning rahvusvaheliste partneritega, kaasa arvatud USA õhujõududega.

Meil on olnud au transportida nendega Eesti presidenti, peaministrit, kaitseväe juhatajat ja mitmeid teisi tähtsaid isikuid üle kogu maa Eesti Vabariigi 100. aastal. Üks uhkemaid momente oli näha helikoptereid mängimas tähtsat rolli kaitseliidu emotsionaalsel 100. aasta juubelil Saku suurhallis, nagu ka Ühendkuningriigi suursaadiku korraldatud kuninganna sünnipäevapeol. Wildcat helikopterite siirmise edulugu on tähendanud, et 2019. aastal tulevad nad tagasi koos Apache helikopteritega.

On märkimisväärne, et kogu 2018. aasta oli Ühendkuningriigi eFP lahingugrupp võitlusvalmis – me oleme alati olnud valmis ja nii see ka jääb. Lahingugrupp on nüüd tavapärane Eesti kaitseväe 1. jalaväebrigaadi allüksus, seda paljuski brigaadi staabi tõttu, kellele võlgneme suure tänu. Brigaadi staabi lävijaoskond sai samuti alguse 2018. aastal ja hiljutine talveharjutus Winter Camp oli järjekordne jõudemonstratsioon Belgia ja Ühendkuningriigi ohvitseride integreerumisest brigaadi staabitöösse.

Aastal 2018 toimus ka esimene lahingulaskmiste harjutus Lätis (Furious Axe), kus harjutati ka brigaadi tasemel tegutsemist. Kogu lahingugrupi Lätti transportimine oli parajaks proovikiviks Eesti kaitseväe ja eFP logistika

meeskonnale. Õppehäire selle harjutuse kestel tuletas meelde meie sõjaaja rolli ja vajadust olla alati valmis, kus iganes me ka ei oleks.

Suurõppus Siil oli unikaalne ja meeldejääv õppus mitmel põhjusel. Oma osa oli kindlasti erakordsel ilmal ja võimalusel näiteks lahingutankiga läbi küla sõita! Samuti selle tõttu, et lahingugrupi juhtimismeeskond Tallinnas, lisaks ilmsele treeningu ja strateegilise kommunikatsiooni toetusele, tegi oma esimese liikumise siirdud staabina.

See pidi olema ka aasta, mil Ühendkuningriik hakkab detailsemalt sisustama kriisiaja plaane ja nende juhtimist riigi tasandil. Eesti kaitseväe juhtimispunkti osana paiknes eFP staap õppuse ajal Võrus ja läviohvitserid olid laiali harjutusalal. Proovisime oma jõukasutusreegleid ja juhtimisõiguse üleandmise protseduure. Selle käigus hakkasime aru saama side- ja infosüsteemide väljakutsetest teha otsuseid riigi tasandil koos Eesti üksustega, olles samal ajal mobiilsed ning lahutatud pealinnas olevast saatkonnast. Selliseid probleeme on plaane tehes lihtne kalevi alla jätta, aga suurõppus Siil andis meile võimaluse nende olemusest aru saada.

Jõulude ajal tegi eFP staap üksjagu kaardiharjutusi, kus hinnati toimetulekut üksikute intsidentidega nagu näiteks võltsuudised, tõsised õnnetusjuhtumid või julgeoleku olukorra järsk halvenemine. Enamgi veel, meil on nüüd kavas ennast proovile panna vastates küberohtudele. Harjutus Cyber Fog on planeeritud aastasse 2019. Kokkuvõtlikult, parandades oma taktikalisi oskusi metsas, oleme parandanud ka oma operatsiooni tasandi oskusi staabis. Siiski on veel palju teha.

Aasta kokkuvõte ei oleks täielik jättes mainimata Eesti Vabariigi 100nda aasta üritusi ja meie väljasõite üle Eesti. Ma ei saa ülehinnata kui uhkelt me ennast tundsime sajanda aastapäeva paraadil Vabaduse väljakul. Sellest päevast alates võtsime osa tähistamistest üle kogu maa, nende seas mobiilse Ühendkuningriigi saatkonna üritustest igas maakonnas. Oleme veetnud ka rohkem aega Kirde-Eestis, eriti Narvas, kus on meid väga hästi vastu võetud ja kus ootame veel paremaid kohtumisi tulevikus.

Järjest rohkem on Ühendkuningriigi armee Eestit külastanud ja riigi maine Briti sõjaväelaste hulgas üha tõuseb. Lisaks on meie sõdurid osalenud tavatult suurel hulgal seiklusturismi ettevõtmistel, nagu näiteks süstasõidul merel, suusatamises, fatbike’i sõidul ja paljul muul, mida ei oleks Suurbritannias nii lihtne teha. Sel aastal plaanib suurearvuline Briti armee triatloni võistkond korrata 2018. aasta edukat osalemist Iron Manil.

Eesmärk teha ja näha rohkem kui 2017. aastal sai igal juhul täidetud, kuigi soovime teha veel enamat. Meie esialgsed projektid koostöös kaitseliiduga tunduvad paljulubavad. Näiteks oleme elevil võimaluse üle transportida Challenger 2 lahingutanke erinevatesse maakondadesse, et korraldada kaitseliidule tankitõrje harjutusi.

Vaadates aastasse 2019, võin ma täie kindlusega väita, et eFP muutub jätkuvalt tugevamaks. Saab olema veel rohkem „esmakordseid“ asju: Apache helikopterid, kuninglik merejalavägi ühendekspeditsiooniväe õppustel Läänemerel, kahe Ühendkuningriigi soomustatud lahingugrupi siirmine, kummaski üle 20 lahingutanki, olles erinevatel etappidel Eesti kaitseväe alluvuses.

Me naudime koostööd Ühendkuningriigi juhitud Balti õhuturbe missiooniga ja näeme esimest Cyber Fog õppust, mis hindab taktikalisel tasandil eFP-d. eFP tunneb ennast järjest ühtsema, hõivatuma ja kasulikumana. Annan au kõigile Royal Welsh’i ja Yorks’i lahingugrupi liikmetele nende suurepärase suhtumise ja professionaalsuse eest sellel väljakutserohkel ja uudsel ajal. Nagu ka Eesti kaitseväelaste juhtimisoskusele, kellega nad koos on teeninud.

TAGASI TAANIS –

RIKKALIKE KOGEMUSTEGA

major Per B. Jørgensen

eFP/DANCON teabeohvitser

Kogu 2018. aasta vältel oli Eestis NATO suurendatud kohaloleku (eFP) ajal 200 Taani võitlejat. Need võitlejad olid alalises valmisolekus, läbides samal ajal pidevalt drille. Siin olles ei raisanud nad aega ja võtsid Tapat ümbritsevast maastikust maksimumi.

Eesti muutlik kliima on andnud Taani võitlejatele võimaluse olla lahinguväljal nii lämmatava kuumuse kui ka krõbeda külmaga. „See kogemus on parandanud tohutult meie koostööd nii eestlaste kui brittidega ja need suhted on toiminud hästi,“ sõnas kapten Mark Sorensen, kes oli Taani soomusjalaväekompanii ülem brittide juhitud lahingugrupis. „Kui arvestada veel seda, et oleme osa suuremast julgeoleku koostööst, siis kogu see kogemus on olnud rikastav ka kompaniisisese arengu poolest,“ lisas ta.

Taani väed paigutati Tapa linnaku uutesse kasarmutesse. See läbimõeldud füüsiline keskkond lõi taanlastele täiesti uue standardi võrreldes sellega, millega oldi harjutud kodumaal. Võitlejad olid organiseeritud tubadesse rühmade ja jagude kaupa. Ohvitserid, allohvitserid ja sõdurid elasid kõik koos ning vahet ei tehtud ei auastme, ametikoha ega soo järgi – luges vaid sõduri allüksus. Võitlejad olid koos ööpäev läbi ja kasutasid seda võimalust ära enda harimiseks ning drillimiseks.

„Kogu selle intensiivse perioodi vältel on rühm saanud kõvasti kogemusi. Mina ise olen saanud palju väärtuslikke kogemusi rühmaülemana,“ ütles leitnant Peter. „Ma olen õppinud oma sõdureid väga hästi tundma, nii heas kui halvas, nii ilusate kui ka halbade ilmadega. Olen näinud neid halvas tujus, kui kõik tundub justkui liiga raske. Aga on olnud tõeliselt nauditav ärgata koos oma sõduritega ja olla valmis uueks päevaks,“ kirjeldas leitnant Peter.

Taani üksus kasutas tihti keskpolügooni tohutut maa-ala. Seal korraldati suurem osa drillidest koos oma Eesti ja Ühendkuningriigi kaasvõitlejatega. Eesti võitlejad, mängides tihti vastaseid, julgustasid Taani üksuseid kasutama maastikku viisil, mille peale nad ise ei oleks tulnud. Näiteks et isegi jalaväelahingumasinatega CV90 on võimalik tegutseda tihedas metsas.

„Kõik see on sundinud meid panema rõhku võimele kasutada ära kinnist maastikku. Suudame oluliselt kiiremini reageerida näiteks soistes ja tihedates metsades, kus sõdurid sageli ei ole võimelised liikuma kiiremini kui mõnisada meetrit tunnis,“ seletas veebel Kristian, kes vastutas osaliselt kompanii väljaõppe eest.

CV90 meeskondadele ja lahingujagudele on kasuks tulnud kogemuste vahetamine oma Eesti relvavendadega – on loodud CV90 kasutamist puudutav väljaõppe raamistik, mida kindlasti lähitulevikus edasi arendatakse.

Taani võitlejad on nüüd tagasi kodumaal ja neid vahetas välja Belgia üksus. Edasise plaani järgi tulevad 2020. aastal siia järgmised 200 Taani võitlejat. Seniks jääb Taani esindatud lahingugrupi staapi vähese arvu staabiohvitseridega.

NATO KIRDEDIVIIS –LOEVAD TEOD, MITTE SÕNAD

kolonelleitnant Antti Viljaste

NATO kirdediviisi (MND NE) vanemstaabiohvitser

NATO on olnud sunnitud astuma üksjagu samme oma idatiiva tugevdamiseks vastuseks Venemaa tegevusele Krimmis ja Ida-Ukrainas. Selleks on tõhustatud heidutusmeetmeid Eestis, Lätis, Leedus, Poolas ning teistes idapoolsetes liikmesriikides.

Laiemale avalikkusele on sellest tegevusest nähtavamaks olnud NATO kirdekorpusele uute ülesannete püstitamine, suurõppuste intensiivistamine, NATO staabielementide ja suurendatud kohalolu (eFP) lahingugruppide moodustamine. Üks viimastest suurematest sammudest on NATO kirdediviisi moodustamine Poolas, Elbl ą gis.

Otsuse diviisi asutamiseks tegid liikmesriigid ühiselt 2016. aastal NATO Varssavi tippkohtumisel. Pärast seda käivitusid kohe administreerivad ettevalmistused ning alates 2017. aasta kevadest on Poola raamriigina märkimisväärselt panustanud staabi ülesehitamisse, uuendades infrastruktuuri, reorganiseerides üksusi ja suunates vahendeid. Kõik selleks, et kiiremas korras saavutada staabi lahinguvalmidus.

Peale Poola ohvitseride ja allohvitseride teenivad diviisi staabis täna veel 13 liitlasriigi ohvitserid ja allohvitserid USAst, Kanadast, Ühendkuningriigist, Saksamaalt, Hispaaniast, Itaaliast, Türgist, Tšehhist, Slovakkiast, Rumeeniast, Ungarist, Leedust, Lätist ja Eestist. NATO kõrgemate struktuuride ja USA väljaõppetoetuse abil jõuti 2018. aasta detsembris diviisi staabi lahinguvalmiduse hindamise protsessiga lõpule. 6. detsembril saavutati lahinguvalmidus hindele suurepärane (Excellent).

Selle sammu teeb eriliseks see, et diviisi suunitlus on nii territoriaalselt kui ka ülesannete seisukohalt fokuseeritud NATO kirdenurka artikkel 5 järgi kollektiivkaitseoperatsioonide korraldamiseks – juhul kui selleks vajadus peaks tekkima. Lisaks eelmainitule kuulub rahuajal diviisi ülesannete hulka eFP lahingugruppide väljaõppe koordineerimine ja olukorra teadlikkuse tagamine regioonis.

Praktikas on koostöö sujunud ladusalt. Kõige suuremaks väljakutseks on olnud isikkoosseisu mõtteviisi muutmine ning ümberorienteerimine Iraagi ja Afganistani laadsete terroritõrje operatsioonide planeerimiselt klassikalise konventsionaalse sõjapidamise planeerimisele.

Poolteist aastat möödus kiiresti katkematu staabisisese väljaõppe tähe all. Isikkoosseis osales nii individuaalsel väljaõppel kui ka jaoskonna, osakonnasisestel ja -ülestel treeningutel, millest tõhusamad olid kindlasti mitmed staabi lahinguväljaõpped.

Diviisi staap osales ka mitmel rahvusvahelisel suurõppusel, millest võiks eraldi esile tuua USA Euroopa väekoondise korraldatud Allied Spirit ja Sabre Strike 17. Samuti osaleti ka mitmel NATO häirevalmiduse harjutusel ja vastutusalasse jäävatel rahvuslikel õppustel. Viimase poolteise aasta õppetundidest kooruvad välja selgelt kolm põhilist märksõna:

Hea tahe – poolteist aastat on rahvusvahelise staabi nullist ülesehitamise mõttes väga lühike aeg ja kirdediviisi staap on hea näide sellest, et kui on piisavalt tahet, siis suudab ka NATO olla kiire ja paindlik. Paindlikkus – tänapäeval kiiresti muutuvates olukordades on vaja, et staabi osakonnad ja jaoskonnad säilitavad olukorrateadlikkuse ja jälgivad iga päev arenguid enda funktsioonis ja vastutusalas ka rahuajal. Osakondade ja jaoskondade ülemad ei pea ootama, võiks öelda isegi ei saa oodata, kuni keegi kuskil kõrgel kirjutab uue doktriini, tegevuseeskirja või mõne muu dokumendi. Peab juurutama iseseisvalt uued arengud ja tegema kiiresti muudatused oma töö igapäevarutiinis. Just osakonna ja jaoskonna ülema initsiatiiv ja proaktiivsus on võtmetegurid. Planeerimise eesmärk ei ole raudkindla plaani tegemine, vaid protsessi läbimine võimalikult detailselt, et oleks valmidus olukorra muutudes teha kiireid ja õigeid otsuseid, selleks et vajadusel plaani muuta. Koostöö – sõjalises valdkonnas on kõik jõupingutused meeskondlikud. Koostöö õhkkonna loomine ja üleval hoidmine on kindlasti üks võtmetegureid. Selle osatähtsus NATO liitlastega rahvusvahelises keskkonnas koos töötades ainult suureneb. Selleks et õnnestuda, peab iga meeskonnaliige panustama – ei piisa ainult juhtidest ja liidritest. Selleks on vaja, et iga mees ja naine suudaks arvestada teiste maade erineva militaarkultuuri, religioosse tausta, harjumuste ning kommetega. Koostöö pannakse proovile just eelkõige igapäevaste tegevuste elluviimisel.

Oleme oluliselt tugevamad alliansina, kui igat liikmesriiki eraldi võtta, ja peame ka meeles pidama, et just alliansi ühtsus on strateegiline raskuskese, mida meie „vastasvõistkond“ ründab. Kõige selle valguses on ka väga positiivne tõdeda, et Eesti kaitseväes on jätkunud küpsust ja talupoja tarkust mitte loobuda ajateenistusest ja koos sellega reservarmeest. Samuti on sõjalises väljaõppes säilitatud põhirõhk konventsionaalse sõjapidamise õpetamisel.

MUUDATUSTEST SCOUTSPATALJONIS

reamees Triinu Küünal, 1. JvBR teavitusspetsialist kolonelleitnant Tarmo Kundla, Scoutspataljoni ülem

Viimase aasta jooksul on Scoutspataljon läbinud mitmed muudatused. On alustatud reservväelaste koolitamist, koliti Paldiskist Tapale ja alustati ka üleminekut jalaväelahingumasinatele CV9035.

Üleminek lahingumasinatele CV9035 algas Scoutspataljoni jaoks juba 2017. aastal, kui neid hakkas kasutama Alfa kompanii, mis saavutas lahinguvalmiduse 2018. aastal suurõppuseks Siil. Veel enne seda oli kompaniil võimalus praktilisi oskusi omandada 1. jalaväebrigaadi lahingulaskmistel Furious Hammer õppusel Adaži polügoonil Lätis. Lisaks omandati seal väärtuslikke koostöö kogemusi eFP lahingugrupiga.

Samal ajal alustas aasta alguses üleminekut jalaväelahingumasinatele ka Bravo kompanii, mille 2018. aasta väljaõpe kulmineerus novembris taas Adaži polügoonil õppusel Furious Axe. Õppus kulmineerus taktikalise harjutusega, mille käigus kaks 1. jalaväebrigaadi alalise valmisolekuga üksust – Scoutspataljon ja eFP lahingugrupp – harjutasid koostegutsemist brigaadi tegevusraamistikus. Lõpuharjutuse käigus ründas kaks soomustatud jalaväepataljoni vastase pataljonisuurust üksust.

2018. aastal koliti Scoutspataljon ümber 1. jalaväebrigaadi Tapa linnakusse, kus pataljoni tarbeks renoveeriti kaks vanemat kasarmut. Scoutspataljoni identiteet on taasloomisest saadik olnud Paldiskiga seotud. Pakri poolsaarel on igal praegusel ja endisel scouts’il koht, mis on ühel või teisel moel erilise tähendusega või on seotud mõne mälestusega.

Kolimine toimus praktilistel kaalutlustel, sest peamised harjutusalad jäid Paldiskist liiga kaugele. Uues asukohas on lasketiir jalutuskäigu kaugusel ja vastses tehnikapargis on loodud parimad võimalikud tingimused soomukite hoiustamiseks ja hooldamiseks. Kolimisprotsess sai alguse aasta keskpaigas ja suurem osa pataljonist jõudis Tapale sügiskuude jooksul.

2017. aasta juulis alustati Scoutspataljonis reservväelaste väljaõpetamist. See ülesanne oli pataljonil juba sõjaeelses Eesti Vabariigis. Alfa kompaniis lõpetas esimene lend ajateenistust läbivaid sõdureid 2018. aasta mais. Teine lend jalastuva koosseisu väljaõpet läbivaid sõdureid alustas sügisel. Sel korral võeti rohkem arvesse sõdurite sooviavaldusi Scoutspataljoni teenima asuda ning seeläbi on oluliselt tõusnud nii ajateenijate motivatsioon kui ka nende õppimisvõime.

Scoutspataljonis ajateenistust läbivate sõdurite teenistus erineb nii mitmeski mõttes teiste pataljonide ajateenistusest. Teenitakse samadel ametikohtadel koos elukutseliste kaitseväelastega. See nõuab, et hilisemad reserv-scouts’id peavad andma endast parima ja maksimumi. Märksõnadeks on tihe väljaõppegraafik, intensiivsem füüsiline treening ja pidev pingutamine. Kuna kõigilt soovitakse samasugust panust, tagatakse võimaluste piires tegevväelastega võrdsed puhkeajad ja koduskäimise võimalused ka ajateenijatele.

Scoutspataljonis ei tehta vahet, kas sõdur on ajateenija, tegevväelane või õppekogunemisel viibiv reservist – kõik on scouts’id. Ükskord scouts – ALATI SCOUTS!

2. JALAVÄEBRIGAADI HARJUTUSPAIGAD

major Karl-Erik Kirschbaum

Kuperjanovi jalaväepataljoni nooremstaabiohvitser

Selle aasta augustis möödub 2. jalaväebrigaadi loomisest viis aastat, mis teeb sellest üsna noore, kuid kiiresti areneva struktuuriüksuse. Brigaadi rahuaja koosseisu kuuluvad Kuperjanovi jalaväepataljon, tagalapataljon ning staabija sidekompanii, kes alustas selle aasta veebruaris ajateenijate väljaõpetamist. Peamiselt paiknevad 2. jalaväebrigaadi üksused Võrus Taara sõjaväelinnakus. Sõjaaja koosseisu väljaõpe toimub enamasti Kuperjanovi jalaväepataljonis, mis on Eesti suurima ajateenijaid koolitava väeüksusena jõudsalt kasvanud ning õpetab välja üle 700 ajateenija aastas.

Jalaväepataljoni efektiivsus tugineb relvaliikide koostööl, seepärast kuuluvad sellesse lisaks jalaväelastele ka lahingutoetusüksused: miinipildurid, lahingupioneerid, luurajad, snaiprid jt. Mõistagi kindlustavad nende tegevust tagalaüksused koos arvuka masinapargiga. Ülesannete mitmekesisus ja ajateenijate rohkus seab kõrged nõudmised ka harjutusaladele.

Harjutusi ja õppusi teevad 2. jalaväebrigaadi üksused peamiselt Võru-, Põlva- ja Valgamaa riigimetsades. Põhilisteks kohtadeks on Võru lääneküljel laiuvad Tsiatsungõlmaa metsad ja harjutusväli koos 300-meetrise lasketiiruga ning

Nursipalu harjutusväli – endine Nõukogude Liidu raketibaas. Need on valdavalt kinnise maastiku ja hea teedevõrguga alad, mille kasutamist pärsib vaid kevadine liigniiskus. Kohalike elanike ja omavalitsuste soosiva suhtumise tõttu on brigaadi allüksused saanud kasutada ka poolkinnise maastikuga eramaid ning hoonestatud alasid, et õppida võitlemist ka nendes tingimustes.

Nursipalu harjutusvälja arendamisel on 2. jalaväebrigaadi jaoks kõige olulisem uue sihtmärgiala rajamine, et korraldada lasketehnilisi ja lahingulaskmisi miinipildujatest. Esimesed laskmised on juba tehtud ning tulemused kinnitavad, et ala on selleks sobiv. Samuti saab sihtmärgialal teha jalaväejao ja -rühma lahingulaskeharjutusi käsitulirelvadega. Selle edendamiseks on praegu rajamisel kaevikuliin, mis võimaldab pidada rühma kaitselahingut miinipildujate toetusel. Varem oldi sunnitud nii miinipildujatest kui ka keerukamatest käsitulirelvadest lahingulaskmiste tarbeks sõitma mitusada kilomeetrit kaitseväe keskpolügoonile või Sirgala harjutusväljale, mis oli aja- ja ressursimahukas.

Sihtmärgialal on võimalus parandada snaiprite ja kuulipildurite oskusi, kuna laskedistantsid ulatuvad üle kilomeetri. Seni olid pikale distantsile laskmised koondatud Nursipalu põhjaosas asuvale Vilbusuu laskeväljale, kus aga laskesektor on üsna piiratud. Tulevikku vaadates on olulise tähtsusega liikuvate sihtmärkide süsteemi rajamine Nursipalu või Tsiatsungõlmaa harjutusväljale, et parandada liikuva sihtmärgi tabamise oskust.

Nursipalusse plaanitakse rajada maastikusõidurada, millel saab harjutada erineva raskusastmega maastike läbimist ja arendada autojuhtide oskusi keerulistes teeoludes. Lisaks paremale ettevalmistusele lahinguülesannete täitmiseks võimaldab selline väljaõpe vähendada teede kahjustamist niisketes tingimustes rahuajal.

Kuperjanovi jalaväepataljoni suureks väljaõppeliseks kitsaskohaks on kaevetööd. Praegu tehakse pioneeritööd valdavalt Riigimetsa Majandamise Keskusega (RMK) kooskõlastatud aladel. Suuremahulisi töid on pataljon sunnitud tegema kaitseväe keskpolügoonil, mis kulutab märkimisväärselt aega ning raha. Probleem on ka selles, et Võru lähedal puuduvad pioneerialased püsirajatised (kaevikuliinid, tõkkevöönd), mida järjepidevalt harjutamiseks kasutada. Jalaväelaste ja lahingupioneeride väljaõppe tõhustamiseks on vajalik luua või arendada olemasolevat harjutusala, mis on piisavalt suur kompanii suuruse üksuse kindlustustöödeks.

Harjutusväljade arendamise, kasutamise ja tulevaste arengute planeerimisel on 2. jalaväebrigaadi koostöö toetuse väejuhatuse ja kaitseministeeriumiga olnud sisukas ning efektiivne. Samuti suhtleb brigaad tihedalt kohalike omavalitsuste ja kogukondadega.

SÕDURI BAASKURSUSE

MUUTUMINE

kapten Tõnu Niilo

Kuperjanovi jalaväepataljoni B-jalaväekompanii ülem

Möödunud aasta juulis alustasid Kuperjanovi jalaväepataljoni ja 1. jalaväebrigaadi üksused ajateenijate väljaõpet uuendatud sõduri baaskursuse (SBK) juhtprojekti põhjal. Kui varem kehtinud SBK õppekavva oli igal üksusel õigus teha ligi kolmandiku mahus muudatusi, siis uus kava pidi ühtlustama kõikide SBK-d läbivate ajateenijate väljaõpet.

Kaitseväe õppekavade täitmist juhib ja suunab kaitseväe peastaabi jalaväeinspektuur, uue SBK õppekava autor on suures osas major Ivo Peets, kelle juhtimisel katsetati seda juba varem Kalevi jalaväepataljonis. Täiskasvanupedagoogika põhimõtetele tugineva süsteemse lähenemise ja õppekavade standardiseerimise eelis on see, et näiteks Kuperjanovi jalaväepataljonis teenistust alustanud sõdur võib olude või eriala sunnil minna teenima suvalisse väeossa üle Eesti. Selleks pöörati uue SBK õppekava koostamisel tähelepanu üksikasjaliku tegumiloendi koostamisele ja nende sees sõdurioskuste kaardistamisele. Õppekava sisu mõistes tõi see varasemast õppekavast oluliselt detailsemalt esile teemad, millele peaks tähelepanu pöörama.

Kaitseväe üleste õppekavade puhul tundub siiski mõistlik, et ühtlustatud on vaid keskse tähtsusega kursused: SBK, rühma- ja kompaniiparameedikute ning reservrühmaülemate kursus. Ühisosa leidmine näiteks nooremallohvitseride baas- ja erialakursusel (NABK ja NAEK) ning allüksusekursusel (AÜK) on erineva varustusega väeosade jaoks keeruline. Kuperjanovi jalaväepataljon tugineb oma taktikas suuresti raskerelvade kasutamisele ning ka siin peaks kõlama jääma USA merejalaväelaste „Every Marine is a rifleman first“ printsiip: Kuperjanovi jalaväepataljonis on kõik sõdurid ja ülemad eeskätt jalaväelased, kes peavad kogu pataljonis kasutada olevat relvastust ja varustust tundma ja käsitseda oskama.

Üks uue SBK õppekavaga seotud muudatustest oli kursuse lühenemine üheksalt nädalalt seitsmele. Sama lahendust on Kuperjanovi jalaväepataljon kasutanud juba 2017. aastast alates, kui koostati keskne SBK teemaplaan, mis nägi ette kursuse korraldamist seitsme nädala jooksul. Plaani koostamisel lähtuti enamasti samadest põhimõtetest, mida ka eelmisel aastal rakendunud juhtprojekti koostajad oluliseks pidasid: õpetada sõdurile võimalikult kiiresti selgeks kõige vajalikumad oskused lahinguväljal iseseisvaks tegutsemiseks. Teatud teemad lükkusid edasi jätkukursustele, näiteks kuulipilduja ja tankitõrjegranaadiheitja õpe algas vastavalt NABK-s ja autojuhtide kursusel. Ühtegi varem kehtinud SBK õppekavaga ette nähtud teemat ei jäetud seega ära, vaid need lükkusid lihtsalt edasi. 2017. aasta teemaplaani koostamisel lähtuti sellest, et SBK jooksul peab õpetama selgelt neid oskusi, mida on vaja järgmiste kursuste jooksul olulisel määral kasutada ja lihvida nii situatsiooniharjutusel kui ka õppustel. Eesmärk ei ole seejuures valmistada sõdurid ette konkreetse(te)ks

õppus(t)eks, vaid sõjaks. Lühema SBK eelis on ka see, et nii jääb jaoülematel

rohkem aega enda üksuses tegeliku juhtimiskogemuse omandamiseks. Mida pikem on erineva taseme ülemate ja sõdurite ühine teenistus, seda tõhusam ja koostöötanum on üksus, seda ka reservteenistuses.

2018. aasta suvest rakendunud SBK pilootprojekti hindamisel on suurim tuvastatud probleem õpitavate teemade kinnistamiseks ette nähtud aja nappus. See mõjutab oluliselt ka jätkukursuste õpet, sest näiteks puuduliku orienteerumisoskuse puhul läheb aeg, mis võiks kuluda sisulisele taktikalisele väljaõppele, tegelikult ühest kohast teise liikumisele. On näiteid, kus kogu õpetamise protsess algab AÜK ajal taaskord baasteadmiste kordamisest. Samuti on Kuperjanovi jalaväepataljon seisukohal, et iga kergejalaväepataljoni võitleja peab oskama lõhkeaineid käsitseda. Sel põhjusel korraldab pataljon eraldi A-kategooria lõhkaja kursust. Oluline puudujääk on ka elutruude väljaõppevahendite defitsiit. SBK ajal puudub näiteks piisav kogus toimivaid C90 ühekordse tankitõrjelasu imitaatoreid, et sõdurid saaksid treenida laskeoskust matkesüsteemiga. Lahingumoonaga laskmist vilumuse tekkimiseks me praegu rahaliselt kahjuks lubada ei saa.

Kokkuvõtteks võib öelda, et uus SBK õppekava, mis ühtlustab kõigis kaitseväe üksustes korraldatavat õpet, on samm edasi, kuid kindlasti mitte puudusteta. Suurim vastuolu on aeg versus vilumus – kui palju peab teatud oskust drillima, et see ka kinnistuks? Lõppeesmärk on ju see, et ajateenistuses õpitud oskused oleksid rahuldaval tasemel meeles ka reservväelastel, kes ühel päeval neid äkki lahinguväljal päriselt rakendama peavad. Ühest ja absoluutset lahendust siin ilmselt pole, kuid kindlasti on juhtprojekti analüüsimisel tehtud märkused jalaväeinspektuurile abiks õppekava edasi arendamisel.

KÜBERVÄEJUHATUSE ESIMESED KUUS KUUD

kolonelleitnant Veikko Kannel küberväejuhatuse ülema asetäitja

Kaitseväe noorimal struktuuriüksusel on artikli kirjutamise hetkeks täitunud esimesed kuus kuud (loodi de jure 1. juulil 2018). Vaatamata oma noorusele, ei ole küberväejuhatuse (KüVJ) puhul tegemist pere pesamunaga, kes vajab vanemate pidevat hoolt, vaid pigem ühe kaitseväe tugisambaga, kelle najale valitsemisala asutused ja struktuuriüksused saavad julgelt toetuda. Struktuurimuudatuse eesmärk oli relvaliigi juhtimise tõhususe suurendamine ja kaitseministeeriumi valitsemisala küberkompetentsi koondamine KüVJ alla. Tänasest koosseisust suurim osa tuli üle staabi- ja sidepataljonist (StSiP), mis eelmise aasta lõpus tähistas 100. tegutsemisaastat.

KüVJ esimesed kuud on olnud tegusad ja töised. KüVJ-s on olemas rahu- ja sõjaaja struktuur ning põhimäärustes kirjas peamised ülesanded (KV põhimäärus ja KüVJ põhimäärus ). KüVJ tegevusvaldkonnad on järgmised: küber- ja infooperatsioonide korraldamine, relvaliigi väljaõppe- ja teadusarendustegevus, staabitöö keskkondade tagamine, sh füüsiline kaitse, reservüksuste ettevalmistamine ning formeerimine, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) korraldamine ning kaitseväe teavitustöö.

Reservüksuste ettevalmistamise ja väljaõppe korraldamise eest vastutavad kõik KüVJ allüksused ning seda koordineeritakse StSiP struktuuris asuva sidekooli kaudu. Samuti on StSiP tagada juhtimiseks vajalike staabitöö keskkondade loomine ja julgeolek. Täiesti uue üksusena on lisandunud küber- ja infooperatsioonide keskus (KIOK), mille ülesandeks on uue küber- ja infooperatsioonivõime arendamine ning rakendamine kaitseväe jaoks. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia keskuses tagatakse kasutajatele igapäevased IT-teenused ning juhitakse relvaliigi arendustegevust, keskendudes eelkõige taktikalise tasandi sidesüsteemide parandamisele, võttes arvesse tehnoloogia arenguid, kasutaja juhiseid ning praktilisi kogemusi. Teavitustööd korraldab strateegilise kommunikatsiooni keskus ning KüVJ enda igapäevast toetust tagab staabi- ja tagalakompanii (vt joonist).

Kaitsevägi peab kriisi- või sõjaajal tagama kontrolli riigi territooriumil, rakendama kaitsevõimet agressiooni ärahoidmiseks ja selle ebaõnnestumisel kaitsma riigi terviklikkust ning suveräänsust kõigi olemasolevate sõjaliste vahenditega, sh küberdomeenis. Tehnoloogia kiire areng on loonud riigi kaitsmiseks üsna ettearvamatu, muutliku ja keerulise maastiku, pakkudes võimalusi, kuid samal ajal luues uusi ohte. Viimase aastakümne jooksul on sotsiaalmeediat ja küberruumi kasutatud korduvalt efektiivse relvana – mobiliseeritud inimesi, et kukutada valitsusi (Tuneesia, Egiptus – 2011), sekkutud valimistesse (USA, Itaalia – 2016, Prantsusmaa – 2017), häiritud elektrisüsteemide tööd (Ukraina – 2015), otsitud turvaauke, et varastada informatsiooni teiste riikide sõjaplaanide ja militaartehnika kohta. See on reaalsus ja maailm, kus täna eksisteerime koos vastasega, kes ei pelga kasutada kõiki olemasolevaid vahendeid.

Meie digitaalne eluviis (sõltuvus) ning sealt saadavad hüved ja võimalused, sh IKT vahendite oskuslik kasutamine lahinguväljal (digitaalne tulejuhtimine,

Staabi- ja sidepataljon

KÜBERVÄEJUHATUS STAAP

Staabija tagalakompanii

Küberja infooperatsioonidekeskus Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia keskus

Strateegilise kommunikatsiooni keskus

KÜBERVÄEJUHATUS

Teenistujad

Alalises valmiduses olevad üksused

Ajateenijad

Rahvuslik vabatahtlik reserv

Avaliku ja erasektori vabatahtlikud (Kaitseliidu küberkaitseüksus, õppeasutused jne)

Vabatahtlikud, kes ei ole KV teenistuskohuslased

Reservväelased

Reservüksused (sõjaaja üksused)

Strateegiliselt olulised rahvusvahelised partnerid

Institutsioonid ja organisatsioonid

Avalik ja erasektor

Õppeasutused

Partnerriigid

Huvigrupid Eraisikud jne

Joonis 1. KüVJ struktuur

Joonis 2. Küberväejuhatuse isikkoosseis

asukoha määramine, sõnumite reaalajas edastamine, võrkude monitooring, jne) aitab kaasa põhieesmärgi saavutamisele – Eesti riigi kaitsmisele. Ajaloost saame õppida teiste ja endi vigadest, kuid oluline on samuti ette ennustada ja olla valmis meie järgmiseks lahinguväljaks. Kineetilises maailmas eksisteerivate jõudude mõjutamine pehmema küber- ja infooperatsiooni maailma kaudu on muutunud tõhusaks vahendiks strateegilisel ja operatiivjuhtimise tasandil.

Küberdomeenis pannakse proovile meie otsustamise kiirus, olukorrateadlikkuse hoidmine ja tegevuste sünkroniseerimine teiste domeenidega. Tuleviku trendid ei muuda meie tööd kuidagi lihtsamaks. Tehisintellekti kaasamine sõjapidamisse kõlab täna kui stsenaarium Hollywoodi ulmefilmist, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkame kokku puutuma automatiseeritud küberlahingute ja droonidega kineetilises maailmas.

Kaitseväe küberoperatsioonide „soomusüksus“ asub KIOK-is, kus iga päev takistatakse vastase eesmärkide saavutamist küberruumis ning vajadusel korraldatakse aktiivseid ründetegevusi (petmine, nurjamine, varitsemine, jne). Küberruum on aktiivne ööpäev läbi ja see seab KIOK-ile kõrgendatud nõuded. Tegemist on alalises valmiduses oleva üksusega, mis on komplekteeritud teenistujate, ajateenijate ning vabatahtlikega avalikust ja erasektorist. Kogu küberväejuhatuse isikkoosseisu võib kaasata siis, kui küberoperatsiooniks tuleb kasutada rohkem inimvara. (Joonis 2).

Kaitseväe sõjaaja koosseisutabelis on fikseeritud töötajate arv ja ametikohad. Küberdomeenis sõja võitmiseks ei pea me ennast tabelite ja paberil kirjas olevate numbritega piirama. Inimesi, kes soovivad ebaõigluse vastu välja astuda ja on valmis meile appi tulema või lihtsalt enam ei usu agressori lõputuid lubadusi, leidub üle maailma. KIOK-iga saab liituda ajateenistuse kaudu, olla vabatahtlik või strateegiliselt oluline partner, sh olemata Eesti Vabariigi kodanik.

Strateegiline olulisus ja koostööpartneri valik sõltub sellest, kuidas meie ühine panus aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Tegemist võib olla formaalse või mitteformaalse liitlasega, kellega jagatakse vahendeid ja võimendatakse või täiendatakse üksteise küberjõudusid. Arvestades küberruumi globaalsust, võrkude omanikke, arenduste kiirust jms, on tugeva, usaldusväärse ja võimeka liitlase kaasamine möödapääsmatu. Juba informatsiooni kogumisele, töötlemisele ja analüüsimisele kuluvat aega saaks kokku hoida, rakendades välist ressurssi. Tõhusamalt saab samuti kasutada erasektori arendusi ja lahendusi, selle asemel, et ise kõike nullist üles ehitada.

KüVJ teenistujad koos ajateenijate ja rahvusliku vabatahtliku reserviga moodustavad alalises valmiduses ehk igapäevaseid küberoperatsioone korraldava isikkoosseisu tuumiku, keda omakorda täiendavad õppustel või sõjaajal reservüksused. Oma koht küberväejuhatuse koosseisus on riigisisestel vabatahtlikel, kes ei ole läbinud ajateenistust, kuid soovivad panustada riigi kaitsesse enda teadmiste ning oskustega. Tervikuna on KüVJ kasutada suur potentsiaal ja globaalne tegutsemisvabadus (sh vastase enda füüsilisel territooriumil), mille üksuste asukohtasid ja võimeid on keeruline avastada ning takistada. Suhteliselt odavad ja kergelt kättesaadavad tehnoloogilised lahendused, juurdepääs internetile ja selle kaudu jagatavale informatsioonile, lisab küberlahinguväljale täiendavaid üksikuid sõdureid, kes jäävad vastasele alatiseks ohuks ja meile võimaluseks – iga okas loeb.

KüVJ juhtimispunkt võib koosneda traditsioonilisest, maastikul füüsiliselt ühes või mitmes kohas paiknevast juhtimiselemendist või olla tulevikus hoopis virtuaalses maailmas, mille osised on globaalselt hajutatud. Meie eesmärgiks jääb parema juhtimistoetuse tagamine, sõltumata sellest, kas oleme kohal kineetilises või kübermaailmas. KüVJ tegevväelased tunnete ära StSiP või eelmise aasta 3. detsembril KVJ kinnitatud KüVJ embleemi järgi Olulisemad elemendid embleemil on kaheteraline mõõk küberdomeeni sümboliseeriva @ märgiga ning ristatud välgunooled, mis ühendavad ja integreerivad äärtes asetsevad neli lahinguruumi (maa, õhk, meri, kosmos).

JUUBELIAASTA PROOVIKIVID MEREVÄES

mereväekapten Jüri Saska mereväe ülem

2018. aastal täitus 100 aastat Eesti riigi ja mereväe loomisest. Ajajärguna sai täis 25 aastat väeliigi taasloomisest. Nii praeguses Eestis kui 1918. aastal loodud Wabariigis olid omariiklus ja riigikaitse rahva igapäevaelu osad, kuid ometigi libises see kõik ühtäkki käest. See on näide elust enesest, et mitte midagi ei saa võtta iseenesest mõistetavana. Vabadust ja iseolemist tuleb teadvustada, väärtustada ning hoida iga päev ja iga tund; me ei saa valvsust kaotada.

Juubeliaastal korraldasid mereväelased Eestis rahvusvahelise miinitõrjeoperatsiooni. Töötati välja uus formaat reservväelaste senisest paremaks kaasamiseks ning algas sõjalaevade moderniseerimise aktiivne etapp Ühendkuningriigis. Viimase kahe ja poole aastaga oleme teinud ka ligi 20-aastase ajahüppe seirevaldkonnas, mille kanda on tähtis roll mereolukorrateadlikkuse tagamisel.

TAASLOODUD MEREVÄE SUURIM ÕPPEKOGUNEMINE

Mereväe seni suurimale õppekogunemisele Mere-siil 2018 kutsuti laevastiku 81. üksuse ja mereväebaasi 82. üksuse reservväelased.

Õppusel harjutati mereväe reservväelaste formeerimist ning julgeoleku tagamist Miinisadamas ja linnaku lähiümbruses. Reservväelased said harjutada ja meelde tuletada relvade käsitsemist, esmaabi, avariitõrjet, sadamakaitset ja üksuste juhtimise põhitõdesid.

16.–27. septembrini väldanud õppusest võttis osa ligi 200 reservväelast, tegevväelast, ajateenijat ja kaitseliitlast. Kaasatud olid ka mereväe partnerid politseija piirivalveametist, veeteede ametist ning riigikantseleist.

Samal ajal formeerimisjärgse väljaõppe toimumisega Miinisadama linnakus korraldati reservväelastele ka praktilisi mereoperatsioonide juhtimise harjutusi Tartus KVÜÕA matkekeskuses, mille arvutipõhised väljaõppevahendid lõid tingimused võimaliku vastase paremaks visualiseerimiseks.

AASTA SUURIM MIINITÕRJEOPERATSIOON

Mereväe juhtimisel peeti 2018. aasta maikuus Eesti merealadel miinitõrjeoperatsioon Open Spirit. Kahe nädala jooksul otsiti, identifitseeriti ja lõhati koduvetes paiknevaid lõhkekehi.

Meie merekeskkonda on maailmasõdade jooksul strateegilise asukoha tõttu veesatud kümnetes tuhandetes lõhkekehi, mis teeb Eesti suurepäraseks väljaõppeplatvormiks miinitõrjesüsteemide operaatoritele. Läänemere lõhkekehade ohutusnõukogu eksperthinnangule tuginedes võib kuni 15% ligi 80 000 Soome lahte veesatud meremiinist veel oma aega ootamas olla. Oleme seni Eesti vetest leidnud ja kahjutuks teinud üle 1300 lõhkekeha, milleks on valdavalt osutunud mõlemast maailmasõjast pärinevad meremiinid, torpeedod ja lennukipommid.

Miinitõrjeoperatsioon Open Spirit 2018 arvudes:

• 6 tuukrimeeskonda

• 15 liitlas- ja partnerriiki

• 20 sõjalaeva

• 90 tuvastatud ja kahjutuks tehtud lõhkekeha

• 300 km2 kontrollitud mereala

• 850 mereväelast

960 kg kaalus suurim leitud põhjamiin LMB

MIINIJAHTIJATE VÕIMEUUENDUS

2018. aasta lõpus sõitis Šotimaale Rosythis paiknevasse Babcock International laevatehasesse võimeuuendusele mereväe lipulaev Admiral Cowan. 2019. aasta lõpuks on laevastiku kasutada kolm moderniseeritud tehnikaga miinijahtijat.

Uuendusprogramm loob eeldused veelgi tulemuslikumaks tööks. Kuna uus tehnika ja teadmised vajavad sisseharjutamist, on oodata rohkelt meretunde ja pidevat osalust õppustel, et hoida üleval erialast vilumust – mereväelaste tööülesanded on tihti spetsiifilised ja tehnilised. Mereväkke on saabumas aeg, kus laevad võivad olla küll fiiberplastist, kuid tinglikult öeldes peavad mehed ja naised olema rauast!

Tänan senise tubli töö eest kõiki mereväelasi, toetajaid, kaasamõtlejaid ja koostööpartnereid politsei- ja piirivalveametist, veeteede ametist, keskkonnaametist ja keskkonnainspektsioonist!

Mere kutsel – mere kaitsel!

LENNUBAASI ARENEV TARISTU

kolonelleitnant Kert-Robert Nõmme õhuväestaabi tagalaosakonna ülem

Ämari lennubaasiga seostuvad paljudele esimesena Kevadtormil või õhuturbe missioonil osalevate liitlaste hävituslennukid. Et lennukid saaksid lennata, peavad olema tagatud vajalikud tingimused nii õhus kui maal. Kokpitist lennukit juhtiv piloot sõltub oma tegevuses paljuski koostööst erinevate üksustega, kes sõltuvalt lennuki asukohast selle opereerimiseks vajalike teenuseid osutavad.

Lennubaasi olulisim rajatis on lennurada, mida ümbritseb selle toimimist toetav taristu ja mida kasutavad oma tööks vajaliku väljaõppe saanud üksused.

Lennubaas läbis oma esimese taasiseseisvumisaegse uuenduskuuri aastatel 2008–2012. Selle käigus loodi vajalikud tingimused varubaasi funktsioonide täitmiseks, et seda saaks vajadusel kasutada Leedus Šiauliai põhibaasis paiknev Balti õhuturbe üksus. Aastal 2014, mil Ukraina julgeolekuolukord halvenes, kinnitati NATO Põhja-Atlandi Nõukogus heidutusmeetmete pakett. Ühe meetmena suurendati liitlaste kohalolekut alliansi piirialadel, mis tõi Ämarisse püsivalt paikneva Balti õhuturbe lennusalga. Lennubaasi ei kasutata enam varuna, vaid kui alalise iga päev töötava tegevlennuväljana.

Ukraina sündmustest mõjutatuna kuulutas USA toonane president Barack Obama 3. juunil 2014 Varssavis välja Euroopa julgestusalgatuse (European Reassurance Initiative – ERI). Selle käigus paigutas USA Euroopasse rohkem varustust ning suurendas liitlastega korraldatavaid õppusi ja väljaõpet, toetades sellega NATO liitlaste julgeolekut ning rahastades mitmeid olulisi taristuprojekte. Ametlikult kinnitati ERI 2015. eelarveaasta riigikaitse volituste seadustega (National Defence Authorization Act – NDAA). Nimetus muudeti 2017. aastal Euroopa heidutusalgatuseks (European Deterrence Initiative – EDI).

Ämari ERI/EDI rahastatud projektid on andnud osalistele harukordse võimaluse näha protsessi täies ulatuses, planeerimisest kuni kasutusele võtmiseni. See annab kogemuse edasisteks ettevõtmisteks nii erialaselt kui isiklikul pinnal. Peamine kriteerium, mida Ämari taristu planeerimisel arvestati, oli parandada lennubaasi võimet, toetada NATO õhuoperatsioone, liitlaste võõrustamist ja väljaõpet ning kiirendada ja tagada lennuvälja operatsioonide ohutus.

Lennuraja, relvastuse, laskemoona ning kütuse käitlemist reguleerivad erinevad normid ning uusi hooneid ja rajatisi ümbritseb vajaliku raadiusega ohutusala. Uue hoone või perrooni ehitamiseks ei piisa ainuüksi suvaliselt kaardile osutatud punktist – neid on planeeritud pikalt ning vaadates ka kaugemasse tulevikku, et tulevased ja veel rahastamata projektid üksteist segama ei hakkaks. Taristu võisid ehitada küll liitlased, aga selle elutsükli kulud on pärast üleandmist riigi kanda. Üheks suurimaks väljakutseks projektide elluviimisel on olnud ehitustööde korraldamine, samal ajal lennuvälja operatsioone katkestamata. See eeldab täiendavaid lisaprotseduure ja ümberkorraldusi, et tagada ohutus lennuväljal.

Ämari ERI/EDI projektidest avati 2018. aasta oktoobris neli objekti: ohtlike ainete perroon, õhusõidukite laskemoona veoks kasutatav tee, hooldusangaar ning lennueskadrilli operatsioonide keskus. Ohtlike ainete perroon võimaldab paindlikumalt strateegilistel transportlennukitel vedada ja käidelda ohtlike aineid, relvastust ja laskemoona. Projekti ehitusega kaasnes ka olemasoleva ruleerimistee laiendamine, mis võimaldab vabastada lennuraja transportlennukitest kiiremini. Lennukite hooldeangaari abil saab paremini korraldada lennuvahendite hooldust. Ühtlasi on angaar koduks õhuväe uuele transportlennukile M28. Lennueskadrilli operatsioonide keskus loob liitlastele vajalikud töötingimused ning kaob vajadus rentida kontoripinnaks kasutatavaid konteinereid.

Aastatel 2017–2018 vahetati lennukite püüdursüsteem Barrier Arreasting Kit – BAK-12 uuema BAK-14 süsteemi vastu, parandades seeläbi Ämari lennuvälja läbilaskevõimet eri lennukitüüpide samaaegsete operatsioonide korral (näiteks tankurlennukid ja hävitajad). Süsteemi kasutatakse õhusõidukite peatamiseks hädamaandumisel või katkestatud stardi korral, vähendades õhusõiduki liikumisjõudu. Süsteem on lennujuhtimise tornist juhitav, võimaldades eelkäijaga võrreldes kiiremat seadistamist.

Kõige värskem projekt on sel aastal valminud 334-kohaline ühiselamu, mis loob paremad majutustingimused. Nüüd ei pea õhuturbest või õppustest osa võtvad üksused enam majutuma konteinerlinnakusse või Tallinna hotellidesse. Kolmekorruselises ühiselamus on 6 ühe- ja 82 neljakohalist tuba. Lisaks eluruumidele on ühiselamus igal korrusel eraldi duši-, pesupesemis- ja laoruumid.

Aastatel 2019–2022 on USA EDI programmi raames oodata veel kahe suurema projekti elluviimist. Aastal 2020 peaks valmima lennuliiklusala põhjapoolsele küljele perroon, mis võimaldab vastu võtta veel ühe eskadrilli jagu hävituslennukeid ja kiiresti vabastada lennurada transportlennukitest. Lisaks on kavas laiendada olemasolevat kütusehoidlat ja ehitada juurde kütuse peale- ja mahalaadimispunkte, et tagada liitlaste lennuvahendite kiirem teenindamine.

NATO ja USA panus NATO idatiival paikneva Ämari baasi tugevdamisel ja ohtude heidutamisel on olnud märkimisväärne. Ämari lennubaasi arendamine on praeguseks üle kümnendi kestnud ning see on kindlasti jätkuv protsess. Uued rajatised on meile suure tähtsusega ning täidavad olulist rolli toetades heidutusmeetmete tagamist ja tugevdades nii Eesti kui ka NATO liitlaste julgeolekut Euroopas.

KOOSTEGUTSEMISVÕIME SAAVUTAMINE MALIS

major Kristjan Karist

Scoutspataljoni C-soomusjalaväekompanii ülem, 2018. aastal Eesti kontingendi ülem Malis

Saades kinnituse siirmise kohta Malisse 2018. aasta algul, taotlesin kompaniiülemana enda saatmist oma rühmaga kaasa. Ma oskasin arvata, et meie kõige suurem väljakutse saab olema koostöövõime saavutamine, sest harva läheb kõik iseenesest ja sujuvalt dokumentides kokku lepitu järgi.

Me pidime alustama teenistust Gaos juuni lõpus Prantsuse võõrleegioni

2. langevarjurite rügemendi alluvuses. Siirmise eel olime nendega arutanud erinevusi vahendites, protseduurides ja keeles, et üksteisest paremini aru saada. Eesti kaitseväe ja Prantsuse armee staabid olid teadlikult kooskõlastanud ka tehnilisi nüansse sujuvuse tagamiseks. Kõigele sellele vaatamata tuli koostöövõimeks ja enda ülesannete kõrgusel olemise tõestamiseks teha omajagu tööd. Siin on mõned väljavõtted minu päevikust:

07.08 maandus Eesti kontingent Gao lennuväljal. Vestlen meid tervitama tulnud pataljoniülemaga meie hilinemisest, sest lubasime jaanipäevaks kohal olla. Kannan ette, et meie ülesande täitmiseks vajalik varustus oli NATO lendudele planeeritud ja viibib veelgi. Leegionärist kolonel vangutab pead ja ütleb, et liitlased NATO-st ei maandu siia mitte lennuvälja sobimatuse tõttu, vaid poliitilistel kaalutlustel, aga ta rõõmustab, et vähemalt on isikkoosseis kohal.

17.08 maandus viimane IL-26. Õhtuks on masinad pakitud ja salved laetud – meenub kodust tuttav ScP lahingurivi. Me olime oma varustuse arvestanud HAW C17 peale, kes keeldusid lõpuks ikkagi Gaosse maandumast, sest lennuväli polnud sertifitseeritud, olgugi et olen korduvalt näinud RAF tunnustega C17 maandumisi Gaos. Varud pakiti ukrainlastele ümber, aga kaotasime kümme päeva. Vahepeal sisustasime aega tutvudes protseduuridega, lihtsast ohutustehnikast kuni kopterite maandamiseni välja.

18.08 algab elektrooniliste vastumeetmete seadmete häälestamine. IRIS segajate katsetamiseks on spetsiaalala ja selleks tuleb aeg kinni panna. Kui oma IRIS-ed sisse lülitame, selgub, et need ei harmoniseeru liitlaste sidevahenditega ja soomukite peakomplektid hakkavad pinisema. Vaja on lisaaega häälestamiseks – asun olukorda selgitama nii oma käsuliinis kui prantslasetega. IRIS-te probleem jääb esialgu kestma.

19.08 käsitulirelvade rihtimine ja kontroll, esimene päev väljas. Aeg kulub, surve kasvab, tuleb teha otsus kas sõita välja ilma IRIS-te ja sideta või mitte. Tegutsemisvõime saavutamiseks on tarvis relvad üle kontrollida. Prantslased panevad meile ühe raskerühma soomuskompaniist VBCI-del (véhicule blindé de combat d’infanterie – jalaväe lahingumasin) kaasa ja võtame riski sõita baasist välja lasketiiru – kõik möödub vahejuhtumiteta. Käsitulirelvad saavad rihitud.

20.08 üksuse väevõime tutvustus. Teen pataljoniülemale tutvustuse meie väevõimest: räägin, kes me oleme, kust tuleme, milleks me treenitud oleme ja mis meid hetkel piirab. Seame üles ka ühe demonstratsiooni oma

jaost ja varustusest. Mind hämmastavad pataljoni ülema detailsed teadmised näiteks meditsiinivaldkonnas, aga ka sanitari professionaalne reaktsioon, kui nad vereülekannete teemal arutlesid. Kõigile avaldab muljet Carl Gustavi kildgranaadi tulejõud ja rühma taseme pioneerivõimed võitluses isevalmistatud lõhkekehadega. Ütlen, et integratsiooni teoreetiline osa on ennast ammendanud ja siit edasi saab minna ainult kõiki ülesandeid proovides. Ülem on nõus ja paneb ette samm-sammult edasi liikuda. Proovime kõigepealt Gao baasi perimeetri valvet ja sealt vaatame edasi. Põhiline probleem on hetkel taktikalise side puudumine juhtimispunktiga. Kolonel taotleb luba Pariisist prantslaste jaamade väljastamiseks ja meie masinatesse paigaldamiseks.

21.08 on Eesti kontingent esimest korda Gao baasi perimeetri valves. Pariisist pole veel luba prantslaste jaamu meile väljastada. Pataljoniülem lubab meil hoolimata omavahelise taktikalise side puudumisest baasivalvet teha. Kui häiretase oleks tõusnud ja vajadus koordineerida lisaüksustega tekkinud, oleksime parajas hädas olnud.

22.08 said prantslased loa jagada meiega oma sagedusvahemikke, et IRIS-eid häälestada. Hommikul käime pataljoniülemaga poste revideerimas. Ühel postil märkas kolonel, et Browningu kõrvale on tõstetud meie MG3. Kui ta sõduri käest aru päris, vastas too, et minu MG3 on usaldusväärsem, sest Browninguid pole ammu puhastatud – see avaldas kolonelile muljet ja ta jääb suhtumise ning distsipliiniga rahule.

24.08 on Eesti kontingent teist korda Gao baasi perimeetri valves. Leegionärid reageerivad kiiresti ja selleks korraks väljastatakse meile prantslaste kaasaskantavad taktikalised jaamad. Oleme vahepeal häälestanud ja harmoniseerinud IRIS-ed prantslaste sidevahenditega – jälle sammu võrra lähemal. Tuleb au anda pataljoniülemale, kes selle läbi surus suurarmees, sest seda ei juhtu tihti, kui üks riik teisele oma saladustasemega lahingumaterjali väljastab. Prantslased teatavad lisaks, et neil on olemas kõnesild, mis meie ja nende jaamad omavahel suhtlema paneb ja et nad taotlesid selle siia saatmist – see on väga hea uudis, sest siis kaoks vajadus nende jaamade järele. Kulub 77 päeva, enne kui kõnesild kohale jõuab ja tööle hakkab.

25.08 on Eesti kontingent esimest korda Gao linnas patrullis. Leegionäridega koos suundume oma esimesse patrulli, omavahelist sidet peame prantslaste kaasaskantava jaamaga. Ärevaks teeb see, et meil pole olnud veel võimalust katsetada oma pardarelvi. Side juhtimispunktiga on krüpteerimata meie masina ja prantslaste staabi vahel. Patrull möödub vahejuhtumiteta.

26.08 raskerelvade rihtimine. Rühmaülem oleks võinud oma laskepäeva paremini läbi mõelda, varurelv tehnikuga jäeti maha ning ilmnesid vead raskekuulipildujatel, mis tähendab, et tuleb laskepäeva korrata ja see on omakorda ajakulu. Laskeväli on ühiskasutuses väga paljude üksuste vahel ja sinna aja saamine pole lihtne. Kulub veel umbes kuu aega, kui raskerelvad normaalselt töökorda saame.

30.08 on Eesti kontingent teist korda Gao linnas patrullis. Patrull on jälle paaris. Väravas on vahejuhtum, kus pärast vinnastust soomuki pardarelv

iseenesest laskma hakkab. Hiljem tuleb välja, et viga on elektrilises päästikus ja torni sünkroniseeringus. Kandsime oma esimese mainekahju. Prantsuse armees on selliste vahejuhtumite puhul vaja kogu isikkoosseisule teha relvadrille – mille ka ellu viime.

01.09 esimene kiirreageerimisüksusena (QRF) olemine. Jääb ära, sest seda ei usaldata meile Tšaadist operatsiooni peakorterist. Pole veendumust meie protseduuride õigusjõulisuses. Olen enda peale pisut pahane, sest oleksin pidanud seda ette nägema. Jõuame kokkuleppele, et korraldame mõned harjutused veendumaks protseduuride samasuses.

03.09 esimene QRF harjutus. Harjutus leiab aset ühtlasi esimese iseseisva patrulli käigus. Lähen rühmaga kaasa, koos minuga on veel üks prantsuse ohvitser. Meie valitud kohas peab rühm ette kandma isevalmistatud lõhkekehale sõitmisest, haavatutest ja kutsuma endale abi. Abi tuli ka reaalselt, ning tuli koordineerida kahe üksuse ühinemine ja äratundmine maastikul. Protsess on raske, sest juhtimispunktiga suhtleme oma jaama avatud kanali kaudu, ühinemist koordineerime kaasaskantava krüpteeritud jaamaga. Kõik läheb hästi ja leegionäride veendumus meie protseduurides kasvab.

Õhtul külastab meid kolme tärni kindral, operatsiooni BARKHANE ülem. Kohtumisel avaldab talle muljet meie enesekindlus ja tegutsemistahe – tahe teha senikaua, kuni tehtud saab hoolimata raskustest. Ta kuulab ära esimese harjutuse tulemused ja annab nõusoleku meid QRF-ina kasutada, kui leegionärid tulemustega rahul on.

05.09 paigaldatakse eestlaste soomukisse prantsuse raadiojaam. Eeldused ühise operatsioonilise pildi tekkeks on loodud.

06.09 rutiinne patrull. Masinajaam ei tööta nii nagu peab – vastu võtab, aga kaugemale kui kilomeeter välja ei saada.

07.09 esimene ametlik QRF. Pidime tegema järgmise harjutuse, aga seda segab päris vahejuhtum perimeetrist väljas. Rühm kihutab välja kiiremini kui sätestatud. Olukord laheneb ja edastame jaamas harjutusstsenaariumi, mis lahendatakse professionaalselt. Maastikul olevad erinevad üksused saavad omavahelise koordineerimisega hakkama. Masinajaam tõrgub endiselt. Pataljoniülema asetäitja avaldab rahulolu meie protseduuride kattuvuses, mis mind väga õnnelikuks teeb.

09.09 rutiinne patrull. Lõpuks ometi on prantsuse raadiojaam korras ja side on ühises juhtimisvõrgus ka kaugemal kui 20 km hea. Oleme ennast kõigile tõestanud ja saame alustada teenistusega graafiku järgi.

Kui ma võõrleegioni 2. langevarjurite rügemendi pataljoni adjutandilt enne siirmist viisakusest küsisin sõdurite meeleolu kohta, kui Prantsusmaa võitis 2018. a jalgpalli MM-il, ütles ta mulle nii: „Me oleks palju õnnelikumad eestlaste rühma üle Gaos.“ Prantslasi ajendas Eesti kontingenti integreerima lisaks poliitilisele tähelepanule ka operatiivne vajadus. Lahingugrupi vastutusala

Põhja-Malis on umbes Eesti-suurune ja meie käekäigust siin võib sõltuda ka teiste liitlasriikide võimalik osalemine sellel operatsioonil.

Kuu aega koostegutsemisvõime saavutamiseks tundub pikk aeg, aga tegelikult pole see nii. Hõõrdumine ja segadus on omane kõikidele protsessidele. Varem olen kokku puutunud sarnaste väljakutsetega paljudel rahvusvahelistel õppustel. See andis kindlust, et kõik on lahendatav, kui avatud olla. Tagantjärele prantslastega rääkides, loevad nad seda edukaks saavutuseks. Esimese kuuga lõime koos liitlastega eeldused teenistuse alustamiseks, pisemaid detaile lihvitakse siiani. Neid eeldusi poleks saanud tekkida, kui poleks võetud riske ega tuldud välja oma mugavustsoonist. Lõpuks tahtsime ühte ja sama.

ESTPLA-25 TÕMBAS LIIBANONIS JOONE ALLA

major Kristjan Leimann

1. jalaväebrigaadi õhutõrjepataljoni staabiülem, 2018. a Eesti kontingendi ülem Liibanonis

17. detsembril 2018 saabus Tallinnasse viimane ÜRO Liibanoni rahuvalvemissioonil UNIFIL teeninud Eesti kaitseväe jalaväerühm. Vaheaegadega on Eesti osalenud Liibanoni missioonidel 1996. aastast, kokku on seal teeninud ligi 400 Eesti kaitseväelast. Väiksematel missioonidel osalemine jätkub.

Missioonilt võtame kaasa kogemuse rahuvalve tagamisest taktikalise üksusena olukorras, mis erineb oluliselt Iraagi või Afganistani kogemusest.

Eesti osales viimase rotatsioonina ÜRO rahuvalvemissioonil Liibanonis mehhaniseeritud jalaväerühmaga koos logistikaelemendi ja staabiohvitseridega, mis moodustasid Eesti kontingendi, ESTCON-8. Rühma ESTPLA-25 ülesanneteks olid vaatlus, patrullid ning kontrollpostide mehitamine.

Kui välja jätta ESTCON-1, mis tegutses siin riigis kompaniisuuruse üksusena aastatel 1996–97, siis on Liibanonist läbi roteerinud seitse Eesti rühma ja juhtkonda. Töö iseloom oli suures pildis kõigil sama. Sellised on viimase kontingendi ülema tähelepanekud, mis missiooni jooksul tekkisid.

Me valvasime sinist joont („Blue Line“ – kontrolljoon Liibanoni ja Iisraeli vahel). Valvasime, et keegi sellele osaliselt mõttelisele joonele maastikul kogemata ega nimme peale ei astuks, ega seda ületaks.

Üks kõige levinumaid „intsidente“, millega iga Eesti rühm siin pidi tegelema, oli seotud Liibanoni kodanikega, kes ilmselt kontrollimaks Iisraeli või UNIFIL sõdurite valvsust või lihtsalt provotseerimiseks seisid täpselt sinisel joonel või ületasid seda joont kuni meetri ulatuses. Enamasti samad isikud tegid ka pilte Iisraeli poolest ning hõikasid „tervitusi“ vastaspoolele.

Mingi reaktsioon järgnes alati. Valdavalt oli selleks Iisraeli sõdurite tulemine traataia ja okastraadiga eraldatud kontrolljoone lähedale. Vahemaa jäi tavaliselt kolme kuni kümne meetri peale, mõnikord vahetati „tervitusi“ ja esines ka olukordi, kus provotseerivaid liibanonlasi hoiatati automaadivalangutega üle viimaste peade.

Siinkohal on paslik meelde tuletada, et Liibanon ja Iisrael on veel de facto sõjas ning eelmainitud sinine joon kogupikkusega 120 km ei ole riikidevaheline piir. See tähistab Iisraeli vägede tagasitõmbamise joont 25. mail 2000. aastal. Aastal 2007 nõustusid mõlemad vaenupooled UNIFIL-iga, et sinine joon tuleb maastikul arusaadavalt nähtavaks teha. Selleks paigaldas UNIFIL mööda sinist joont siniseks võõbatud tünnid, mis paistavad kaugele igaühele silma ja kokkuleppeliselt ei tohi keegi seda joont ületada.

KAHE TULE VAHEL

Eesti sõduri töö oli fikseerida konfliktne olukord alas või sinisel joonel, kanda sellest ette kõrgemale staabile ja vajadusel kohapeal situatsiooni de-eskaleerida.

Eesti sõdur oli see, kes pidi vajadusel ennast kasvõi füüsiliselt kahe vaenupoole vahele sättima, et väike intsident Iisraeli ja Liibanoni vahel millekski suuremaks ei paisuks.

Kuna sattusin korra ka ise just sellisesse olukorda, siis võin kinnitada, et on väga ebamugav seista sõduri ette, kes mulle tundmatus keeles midagi viie meetri kaugusel paikneva vastaspoole kuulipilduja positsiooni poole karjub. Kaine mõistus ütles, et ega nad ju „sinikiivrit“ lase ning astusin Liibanoni sõduri ja Iisraeli piiri vahele ja andsin viisakalt mõista, et on aeg eemal paiknevate masinate juurde tagasi pöörduda. Ja nii me kõndisime ühe meetri laiusel rajal keset miinivälja, mis viis UNIFIL-i markeeritud eraldusjoonelt tagasi kaugemal pargitud masinate juurde, kuklas selline ebameeldiv tunne.

Millised teadmised ja kogemused saame siit kaasa võtta, mis aitavad meie sõdureid, kaitseväge ja Eestit?

Alustades siin teeninud staabiohvitseridest ja –allohvitseridest, siis esimene ja kõige olulisem on kogemus töötada mitmerahvuselises IRISHFINBATTi staabis. Samuti oli unustamatu kogemus kokku puutuda ja suhelda paljude erinevate riikide sõduritega, sest UNIFIL-is oli siis esindatud 41 riiki. Kokku oli UNIFIL-is sel ajal 10 500 sõjaväelast ja 815 tsiviilisikut.

Erineva tehnika tõttu, mida Soome ja Iiri üksused kasutasid, oli pataljonil kaks teineteisest sõltumatut tagalaüksust. Mõlemad tegelesid oma riigi tehnika, varustuse ja logistikaga. Lisaks oli kõrgem staap andnud IRISHFINBATTi alluvusse Fidži jalaväekompanii. Pataljoni staap oli ühine ja erinevate sektsioonide sees paiknevad ametikohad olid jagatud Iiri ja Soome ohvitseride ja allohvitseride vahel.

Teine, ja kindlasti mitte vähem olulisem kasutegur või pigem õppekoht oli madala intensiivsusega operatsioonide korraldamine konflikti piirkonnas. Sõjajärgsed rahutagamise ülesanded on midagi muud kui sõda eesliinil, milleks Eesti oma sõdureid iga päev treenib. Siin ei olnud selget vastast ega eesliini. Sõbralikke ja ebasõbralikke isikuid oli kogu vastutusala ulatuses.

Arvestama pidi nii eraomandi puutumatuse, eramaade kui sõiduteede laiusega. Kuigi UNIFIL-i sõidukijuhid on läbinud autokooli ja spetsiaalse sõidukikoolituse enne missiooni, siis tuli arvestada sellega, et kohalikud külatänavad on lastele tihti mänguväljakuks ning mitmetes kohtades puuduvad kõnniteed, inimestel pole kombeks helkureid kanda jne.

Kontingendi ülema töö jagunes kolmeks. Esimene ja kõige ilmsem oli suhtlus Eesti rühma, kontingendi ja kaitseväe vahel. Lisaks sellele iganädalaste ettekannete koostamine ja edastamine kaitseväe olukorra keskusele. Kuna Eesti luureohvitseri kohalolek ei õigustanud ennast, siis see osa ja analüüs jäi samuti kontingendi ülema katta. Teine ülesanne oli töö operatiivplaneerimise sektsiooni ohvitserina, mis täitis põhilise osa ajast. Viimane ja niisama tähtis ülesanne kontingendi ülemal oli ESTCONi ja Eesti esindamine UNIFIL ametlikel üritustel.

KOHALIKUD ELANIKUD

Lõuna-Liibanoni kohalikud elanikud on UNIFIL kohalolekuga niivõrd harjunud, et üldjuhul lasevad nad UNIFIL sõduritel rahulikult naabruskonnas patrullida. Seda head läbisaamist on aidanud kujundada arvukad UNIFIL toetusprogrammid oma vastutusalas, mille kogumaht alates 2006. aastast on üle 40 miljoni USA dollari.

Liibanoni lähiajalugu on näidanud, et näiline rahu ei kesta igavesti ja olukord võib kiiresti muutuda. Mõnede kohalike elanike ja Hizbullah’ strateegia seisnebki UNIFIL-i üksuste valvsuse „uinutamises“, et rahuvalve üksused siit lahkuks. Relvastatud konflikte on olnud korduvalt ning 40 aasta jooksul on Lõuna-Liibanonis oma elu kaotanud 313 ÜRO sõdurit.

Tegevus, mis kohalikke pahandab või lausa niimoodi vihastama paneb, et seda füüsiliselt UNIFIL sõdurite peal välja elatakse, on pildistamine ja filmimine – kaks kõige ohtlikumat tegevust siin. Eriti halvaks kujuneb olukord, kui kohalikud avastavad, et pildistatakse salaja. Sellele on kohalikud üldjuhul reageerinud nii, et blokeerivad liikumistee ja konfiskeerivad kogu salvestustehnika, kuigi minevikus on toimunud ka füüsiline rünnak üksuste vastu.

Osa Liibanoni elanikest on siiani arvamusel, et UNIFIL ja Iisrael luuravad koos nende järel. Päris paranoiaks ei saa seda pidada, kuna tõesti, peaaegu igapäeva nähtus oli UNIFIL ala kohal tiirutav Iisraeli luuredroon, mis jälgis kõike alas toimuvat.

LÕPPTULEMUS

Kuidas hinnata Eesti kontingentide tegutsemise mõju sellele piirkonnale?

UNIFIL-i mõistes, millel täitus siin just 40 aastat, olime kui tilk meres oma kolme ja poole tegutsemisaasta ja ühe rühmaga.

Pataljoni vastutusalas elanud inimesed mäletavad eestlasi kindlasti veel mõnda aega, kuna eristusime teistest oma viisaka ja vaoshoitud käitumise ning väga kõrge militaarse professionaalsuse poolest. See sama teadmine jäi tõenäoliselt meelde ka meie Soome ja Iiri kolleegidele.

Parimaks tulemuseks saab kindlasti lugeda Liibanoni ja Iisraeli vahel kestvat rahu. Ametlikult ollakse küll sõjas, kuid just UNIFIL-i ja sh ka Eesti sõdurite tõttu, kes oskuslikult on lahendanud sinisel joonel ja selle läheduses tekkinud arusaamatused, on vaenutegevus juba 12 aastat seiskunud ja kohalik elanikkond saanud elada oma rahulikku argipäevaelu.

VABATURU RELVAHANKED KASVATAVAD KONKURENTSI JA NÕUDLIKKUST

Ingrid Mühling

riigi kaitseinvesteeringute keskus, kommunikatsioonijuht

Möödunud aastal jõudis otsustavasse etappi mitu kaitseväele olulist suurhanget: juunis sai sõlmitud leping liikursuurtükkide ostuks Lõuna-Korealt, ametkondade vaheline komisjon valis välja automaatide hanke eduka pakkuja ning välja kuulutati pikamaa tankitõrjerelvade hange, mis viib meie tankitõrjevõime uuele tasemele. Relvade ja relvasüsteemide valik, mis kujundavad kaitseväe näo järgmisteks aastakümneteks, on vastutusrikas ülesanne, mille eeltöö algab aastaid enne hanke välja kuulutamist. Poliitilise otsuse tegemise järel kujundab kaitsevägi seisukoha, millist relvasüsteemi millisele üksusele ta vajab. On selge, et käsitulirelvad esimesele ja teisele jalaväebrigaadile peavad vastupidavuse ja kasutusmugavuse poolest sobima reservväelastele, mitte vastama eriüksuslaste oluliselt spetsiifilisematele nõudmistele. Samuti tankitõrjerelvade vajaduse hindamisel arvestab kaitsevägi konkreetse esimese jalaväebrigaadi üksusega, kes hakkab neid kasutama.

Ettevalmistus sisaldab endas ka turu-uuringut, et saada aimu, millised relvad üldse turul on, kui kaugele on erinevad tootjad jõudnud uute süsteemide välja arendamisel ning milliste toodete seast on meil võimalik üldse valikut teha. See kõik võimaldab kaitseväel panna kokku nõudmised relvadele või relvasüsteemile ning esmane hinnang kulutustele. Alles seejärel alustab tööd kaitseinvesteeringute keskuse juhitav hankekomisjon, kuhu kuuluvad kaitseväe, ministeeriumi ja kaitseinvesteeringute keskuse ning vajadusel ka teiste ametkondade esindajad ning mis alustab seejärel hanketingimuste kokkupanekut.

Möödunud aastal lepinguni jõudnud liikursuurtükkide hanke eeltöö tegid neile omase põhjalikkusega meie eest ära soomlased. Soome hangib Lõuna-Korealt 48 K9 liikursuurtükki. Nende ootused relvadele olid samad kui meil – kasutajad on ajateenijad ja keskkonnatingimused on meie omadega sarnased. Eesti hangitavad suurtükid on küll vähe kasutatud, kuid väga heas korras. Oluline on märkida, et tegemist on siiski riigilt riigile ostuga. Võimalikke valikuid ei olnud palju ning igal juhul oleks need tähendanud läbirääkimisi ühe või teise riigiga lisaks tootjafirmale.

Möödunud aasta olulisim areng oli kahe suuremahulise vabaturupõhise hanke jõudmine oluliste verstapostideni. Ametkondade vaheline hankekomisjon tunnistas automaatide hanke edukaks pakkujaks USA relvatootja Lewis Machine and Tool Company ning tankitõrjerelvade hankele esitas ainsana pakkumise EuroSpike GmbH, kelle relvasüsteeme kasutavad 31 riigi relvajõud.

Vabaturu tingimustes relvade hankimine tähendas kaitseinvesteeringute keskuse ja kogu Eesti kaitsevaldkonna jaoks tegutsemist uudses olukorras ning põhimõttelist otsust minna suuremahuliste kaitsehangete puhul üle seniselt riigilt riigile ostudelt vabaturupõhisele süsteemile. Näiteks liikursuurtükkide hankimine Koreast tähendab riigilt riigile ostu. Sama põhimõtte järgi on Eesti hankinud

viimastel aastatel tankitõrjerelvad Javelin ning varasematel aastatel käsitulirelvi, suurtükke ja muud varustust.

Automaatide ja tankitõrjerelvade puhul kasutati avatud hankemenetlust, kus kõigil huvitatud pooltel oli võimalik pakkumisi esitada. See suurendab ühelt poolt läbipaistvust ja konkurentsi ning avab võimalusi Eesti kaitsetööstusele, kuid teisalt toob kaasa relvatootjate aktiivse (ning mõnikord ka agressiivse) võitluse turuosa või lepingu eest, kuhu kaasatakse advokaadi- ja kommunikatsioonibürood, poliitikud ning aeg-ajalt ka kaitseväelased ja kaitseliitlased.

Konkureerivate ettevõtete võitlus näitab teed uutele väljakutsetele – automaatide ja tankitõrjerelvade hanked on kinnituseks, et vajadus lobitööd puudutava seadusandluse järele on taas päevakorral. Eestis ei reguleeri seadus praegu, kes ja millistel tingimustel võib näiteks poliitilistes ringkondades lobi teha ning kas ja kuidas peab sellest end identifitseerima.

Kohane on märkida, et paljudes riikides ei luba seadus kaitseväelastel teatud aja vältel pärast kaitseväeteenistuse lõpetamist relvafirmadesse tööle asuda. Viimane ei pruugi olla Eestis üks ühele rakendatav, kuid kindlasti on taunitav, kui konkureerivate relvatootjate esindajad astuvad oma toodangut kiites avalikkuses või kuluaarivestlustes üles kaitseliitlaste või endiste kaitseväelastena ning jätavad oma tegeliku tööandja mainimata. Väikeses ühiskonnas, kus inimesed on omavahel tihedalt seotud, on oluline selgus ning arusaam, kes lugupeetud isikutele parajasti palka maksab. Seadused aitaks olukorda kindlasti konkreetsemaks ja täpsemaks muuta, samuti ootaks siin kriitilist meelt poliitikutelt ja meedialt.

Hoolimata avalikkuse kõrgendatud huvist viimaste suurhangete korralduse vastu, näitavad arvud, et erimeelsusi pakkujate ja hankijate vahel on tegelikult vähe. 2017. aastal vaidlustati kaitseinvesteeringute keskuse 698 hankest 8, neist vaid kahel korral pidi keskus oma otsuse ümber vaatama. 2018. aastal vaidlustati enam kui 1000 hankeprojektist 9, neist seitsmel korral jäi õigus keskusele.

Nii kaitseinvesteeringute keskuse kui ka kõigi teiste hangetega seotud poolte jaoks tähendab tegutsemine vabaturu tingimustes kõrgendatud täpsust ja nõudlikkust oma töö vastu ning ettenägelikkust ja kannatlikkust oma tegevuse selgitamisel. Vabaturupõhiste hangetega peame nüüdsest harjuma, sest lõppkokkuvõttes annavad nad siiski Eesti kaitsetööstusele enam võimalusi konkurentsis osaleda ning suurendavad väljavaateid hankida kaitseväele parimad relvad ja relvasüsteemid.

Kuivtoidupakid õppusteks ja reservüksustele – 10 mln €

Tapa linnaku soomusmanöövervõime taristu ehitustööd – 15 mln €

Tapa linnaku komplekteerimisala ehistustööd – 11, 3 mln €

Maismaasõidukite varuosad, raamlepingu maht 30 mln €

155 mm laskemoon Soomelt –11 mln €

Õhutõrje lahinguraketid koos lisavarustuse ja teenustega, raamlepingu maht 100 mln €

Granaadiheitjate CG90 laskemoona ja väljaõppevarustuse hankimine –30 mln €

Pikamaa tankitõrje hange (18 relvasüsteemi koos laskemoonaga) – 40 mln €

Lennukikütuste Jet A-1 ja AVGAS 100LL tarnimine hankija mahutitesse – u 40 mln €

Sõidukite sidelahenduse väljaehitamine – 10 mln €

2017. aastal suuremad hanked 2018. aastal suuremad hanked Pooleliolevad suurhanked Jalaväemasinate CV90 35 elutsükkel, raamleping sõlmitud 7 aastaks, maht 40 mln €

Liikursuurtükid (riik riigile, 12 relvasüsteemi, sh väljaõpe, hooldus, varuosad) – u 46 mln €

Automaadid, lepingu maht 75 mln €

SIIL NÄITAS, ET MAAKAITSESÜSTEEM TOIMIB

kindralmajor Indrek Sirel kaitseväe juhataja asetäitja

Siil oli tõeliselt suur õppus. Kui palju sellel osalejaid oli?

KÜle 18 000 on see number, mis kajastab kõiki neid, kes olid ühel, teisel või kolmandal viisil Siiliga seotud, mitte ainult kaitseväelasi, kaitseliitlasi ja liitlasi, vaid ka politseinikke, päästeametnikke, vanglaametnikke, tervisetöötajaid – kõiki, kes mingil moel olid kaasatud vahetusse tegevusse õppuse stsenaariumi tõttu. Õppuse olulisima etapi ajal, ehk neil kolmel päeval, kui kogu maakaitsestruktuur oli formeeritud ja täitis talle määratud ülesandeid, arvestasime, et vahetu tegevusega oli seotud 16 300 relvakandjat.

Kuidas kaitsevägi Siili tulemustega rahule jäi?

Kaitseväe juhataja ja kaitseväe juhtkond hindavad seda eelkõige selle järgi, kuidas on õppuse eesmärgid saavutatud. Siili peaeesmärk oli kontrollida ja hinnata maakaitse lahinguvalmidust ja võimet täita ülesandeid sõjalise riigikaitse käigus. Kontrollitud see sai. Seega Siili peaeesmärk oli täidetud.

Lisaks hindasime õppuse ajal ka kahe pataljonisuuruse üksuse tegevust, harjutasime kaitseliidu kui kaitseväe lahinguülesannete täitmist, koostööd liitlastega ja laiapindse riigikaitse toimimist. Kõik need eesmärgid täideti, vähemalt rahuldaval tasandil. Selge on, et me oleme võimelised niisuguses mastaabis tegevust ette valmistama, korraldama ja juhtima, lisaks saime rohkesti ka mõtlemisainet edasiseks.

Õppuse tegevus jagunes tegelikult nelja valdkonda. Esiteks, maakaitse toimimise kontroll. Saime kinnituse, et maakaitse, mis põhineb kaitseliidul, toodab otseselt kaitseväe struktuuri sõjalisi võimekusi, samal ajal on valmis kohalikul tasandil toetama ka sisejulgeoleku tegevust ja on täiesti toimiv kontseptsioon. Selleks et seda kontrollida, oli eraldi hindamisgrupp, mille tööd juhtis kaitseväe peainspektor. Süsteem töötab, aga analüüs, kuidas seda parandada ja täiendada, on veel ees.

Teine valdkond, mis Siiliga seotud on ja mis eristab seda tavapärasest Kevadtormist, on laiapindne riigikaitse. Siil kujunes laiapindse riigikaitse õppuseks pigem planeerimise ajal ja seda just kaitseliidu algatusel. Lisaks siseministeeriumi struktuuridele, politseile, piirivalveametile ja päästeametile olid kaasatud ka näiteks vanglaameti struktuurid. Me vaatasime, kuidas õppusel TervEx töötasid haiglad. Ka kohalikud omavalitsused olid kaasatud ja töö laabus.

Kolmas valdkond oli meie koostöö liitlastega. Rõhutaks eriti planeerimistööd. Uudse elemendina korraldasime ka planeerimisürituse, kus NATO kirdekorpuse planeerimis- ja koordineerimiselement oli Eestis ja kavandas jätkuvägede saabumist selle õppuse stsenaariumi järgi. Planeerimises osales ka NATO kiirreageerimisstruktuur ARRC (Allied Rapid Reaction Corps). Ka eFP lahingugrupi juhtimiselemendi (eFPC) ja NATO staabielemendi (NFIU) liikumine meiega koos maastikule ja vahetu koordinatsioon andsid meile väga palju juurde.

Täiesti uudne oli see, kuidas me koordineerisime tegevust Lätiga. Tegelikult toimus Siil ühel ajal nii Eestis kui ka Lätis, seal nimega Ezis 18. Läti operatiivtasandi staabielement oli kaasatud planeerimisse, mis puudutas kirdekorpust. Oleme jõudnud sellesse faasi, kus saame ka piiriülest tegevust koordineerida. Arenguruumi on küll palju, aga see on esimene samm.

Neljas valdkond oli meie võime organiseerida kahepoolse brigaadi taktikalist õppust ja see sai kinnitust. Oli lausa uhkust süvendav vestelda struktuuriüksuste ülematega tavapärasest rutiinist, mis tol hetkel tähendas üksuste ülesannete täitmist, millesse oli kaasatud u 9000 inimest, u 2000 sõidukit, sh suurt hulka lahingutehnikat üle kogu Eesti. Tuleb küll küsida, kas viis, kuidas me sarnast õppust korraldame, nt vahekohtunike süsteem, ikka täidab kõiki oma eesmärke. Ma olen juba andnud juhised, kuidas järgmise aasta Kevadtorm sellest erineks.

Kas on väga lihtsustatud väita, et teine Siil oli rohkem 2. jalaväebrigaadi kontrollimiseks?

Teine Siil (2018) oli eelkõige maakaitse kontrollimiseks. 2. jalaväebrigaadi Siil on alles tulemas, kaitseväe arengukavast lähtuvalt tulevikus, kui see brigaad aastaks 2022 saab täielikult välja õpetatud ja varustatud. Kuigi õppuse 3. etapis (põhioperatsioonid) oli 2. jalaväebrigaad põhiline õpetatav üksus, ning kaks hindamist läbivat pataljoni suurust üksust tegutsesid just 2. jalaväebrigaadi koosseisus.

Meedias on kritiseeritud nn molutamist, ehk kõikidel Siilil osalejatel polnud ülesanded väga selged. Kas siin on Siili korraldades kõike korralikult arvesse võetud?

Ma arvan, et see on juba tavapärane arutelu, mis pärast iga suuremat õppust tekib. Sarnase mastaabi õppuste korraldamisel pole kindlasti kaitseväe eesmärk anda igale viimasele kui sõdurile võimalust seda moona, mis neile kätte antud, kujuteldava vastase pihta välja lasta.

Olles oma positsioonil, täitis ka iga üksus oma ülesannet. See lõpuks sundis vastast plaane muutma. Eesmärk vastast heidutada on sel juhul täidetud. Selleks me olemegi kahepoolseid õppusi korraldanud, et vastane omaks reaalseid mõõtmeid kaitses või pealetungis. Iga sõdur saab aru, mis tema roll reaalses manöövris on.

Õppuse üldjuhina ma kindlasti ei hinda seda selle järgi, kas igal viimaselgi sõduril peaks avanema võimalus kellegi konkreetse vastase pihta lasta. Oluline oli, et näiteks jalaväepataljon, mis tegutses 2. jalaväebrigaadi koosseisus, sai korrapäraselt taanduda ja järgneva ülesande täitmisele asuda. Isegi kui see oli kaitseülesanne ja vastane temani ei jõudnudki (kuigi plaani kohaselt pidi jõudma), näitab see seda, et kõrgema ülema lahinguplaan õnnestus.

2. jalaväebrigaadi ülema alluvuses sellel õppusel oli üle 4000 inimese ja see üksus oli väga sarnane tema reaalse sõjaaja struktuuriga. Kõik elemendid olid esindatud ja see oligi rõhuasetus, mida me hindasime, kas ülem ja staap on võimelised lahingut juhtima. Õppuse üldjuhina võin öelda, et see ülesanne sai täidetud.

Kas järgmisele Siilile tahame veel rohkem osalejaid? Ma oleks pigem ettevaatlik. Rahuajal tahame ennekõike ju õppida ja peame kogu õppuse toetava struktuuri looma. Suuruse tagaajamine ei ole eesmärk omaette. Selle aasta õppusel oli just kaitseliidu kogu struktuuri osalemine maakaitse turvavaibana üle Eesti see faktor, mis suurendas õppuse osavõtjate arvu.

Kui me vaatame läbi aastate, ka Kevadtormi arenguid, siis eelmisel aastal olime väga lähedal 8000 osalejale taktikalisel kahepoolsel õppusel. Praegu, Siili kolmandas faasis, kui maakaitse kogustruktuur oli juba deaktiveeritud, oli õppuse maht ikka tugevalt üle 8000 inimese. Kindlasti pole me aga püstitanud eesmärki, et järgmine Siil või Kevadtorm peaks olema suurem. Olulisem on, et nii Siil kui ka Kevadtorm oleksid ka tulevikus keskkonnas, mis võimaldab ette valmistada Eesti riigi kaitset. Siili tulemusi ja kogemusi kasutatakse ka järgmise riigikaitse arengukava koostamisel.

Küsitles Heiki Suurkask/ ajakiri Sõdur

SIIL SEADIS KAITSELIIDULE UUSI SIHTE

kindralmajor Meelis Kiili kaitseliidu ülem

2018. aasta oli kogu Eestile märgiline, möödus ju 100 aastat Eesti Vabariigi väljakuulutamisest. Ka kaitseliidul (KL) kui Eesti vanimal riigistruktuuril möödus aasta organisatsiooni ümmargust sünnipäeva tähistades. Ambitsioonikaim juubeliaastale langenud sündmus oli kindlasti Eesti ajaloo suurim õppus Siil 2018. Kaitseliidu põhieesmärk suurõppusel oli harjutada maakaitseüksuste ja nende staapide lahinguvalmidust ning täita laiapindse riigikaitse ülesandeid. Kuid suures pildis oli õppusel täita veelgi mahukam, kolmele laiemale sihtgrupile mõeldud eesmärk. Siil 2018 pidi näitama – ja näitaski − nii Eesti ühiskonnale ja meie liitlastele kui ka võimalikele vastastele, et KL on kõiki sotsiaalseid kihte kaasav jõud, mis on kiiresti ja laialdaselt rakendatav. Ja seda peaaegu kõigis kriisiolukordades, mis Eesti ühiskonda ja riiki võivad tabada.

Võime väita, et Siil 2018 oli kaitseliidu jaoks küpsuseksam, kuhu kaasati kogu organisatsioon. Õppus andis ülevaate organisatsiooni hetkeseisust ja tõi välja, mida tuleb edaspidi muuta. Kuidas õppus läks, eeskätt KLi ees seisvate ja temalt oodatavate laiapindsete väljakutsete harjutamisel?

Suurõppusele oodati kõiki KLi tegevliikmeid. Üks eesmärke oli korrastada liikmeskonna read ja teha kindlaks inimesed, kellega tegelikult saab arvestada. Siin oli raskuskeskmeks infovahetus kogu liikmeskonnaga. Ligi 83 protsenti reageeris kohe. Kokku osales suurõppusel 10 383 KLi tegevliiget. Üksuste kaupa oli KLi ettevalmistatavate sõjaaja (SA) üksuste osalus õppusel 81% kutsututest.

KLi sihtüksuste koosseisu osalus oli 71% kutsututest. Need ongi tegevliikmed, kellega KL sai õppusel reaalselt arvestada. Praeguseks on KLi struktuuriüksused pärast õppust oma liikmete nimekirju oluliselt täpsustanud, mistõttu ülevaade väljatulekuvalmis vabatahtlikest on parem. Teisalt oli osalus Siilil 2018 aluseks KLi rahuaegse struktuuri kaasajastamiseks.

Siil 2018 käigus hinnati maakaitse ja maakaitseringkondade staapide ning maakaitseüksuste lahinguvalmidust ja nende koostööd nii kaitseväe (KV) üksuste, politsei- ja piirivalveameti (PPA), kohalike omavalitsuste (KOV) kui ka liitlaste ning teiste riigiasutustega. Õppuse kokkuvõtte kohaselt on staabid juhtimisvõimelised ja KLi lahingugrupid lahinguvalmis (vt „Õppuse Siil 2018 lõplik kokkuvõte. 07.02.2019“). Teisisõnu tähendab see KL-ile riigikaitse arengukavas (RKAK) sätestatud ülesannete täitmist ennaktempos ehk kaks aastat enne seatud ajaraami. Tõsi, hangetega ollakse graafikus, mis nõuab üksuste rakendamisel teatud leidlikkust, ent saavutatud tase kindlasti säilitatakse.

KLi ja PPA ühistegevus õppusel tõi välja KLi jaoks kolm põhilist valdkonda, mida on tarvis lähiajal tempokalt arendada: regionaalsete ühendstaapide loomine ja staabiprotseduuride ühtlustamine, KLi ja PPA halduspiiride korrastamine ning KLi korrakaitseüksuste temaatika ülevaatamine. Koostöö toimub loomulikult palju laiemas spektris, kuid selle tõhustamiseks on vaja esmajoones pöörata tähelepanu kolmele eelmainitud teemale.

Ühendstaapide loomise ja staabiprotseduuride ühtlustamise vajadus tuleneb asjaolust, et kriisi algfaasis juhib kriisiohjet PPA ning Vabariigi Valitsuse otsuse kohaselt võib PPA käsutusse suunatud KLi üksuste hulk olla päris suur. Näiteks Siil 2018 ajal oli Lõuna prefektuuri käsutuses pea 800 kaitseliitlast ning sellise jõu tegevuse kavandamiseks ja juhtimiseks politsei tavapraktikast enam ei piisa. Lihtsustatult tähendab staabiprotseduuride ühtlustamine seda, et PPA päralt olevatele KLi üksustele on vaja anda käske, mille koostamiseks on otstarbekas kasutada sõjaväeliste otsuste vastuvõtmise ning staabitöö protsesse. Kaitseliidu ülem ja PPA peadirektor on kokku leppinud, et 2019. aasta jooksul töötavad KLi ja PPA eksperdid välja ühendstaabi protseduurid ning korraldavad planeerimise ja juhtimise pilootkursuse, misjärel otsustatakse järgnevad tegevuskäigud.

Haldusreformiga muutusid mitme maakonna piirid, mis annab teoreetilise aluse muuta nii KLi malevate kui ka PPA politseijaoskondade halduspiire. Lisaks on ajalooliselt välja kujunenud eri ametkondade halduspiiride erisused Kesk-Eestis. Need erisused teevad kriisiolukorras koordineerimise väga keeruliseks.

Näiteks PPA Ida prefektuuri halduspiirkonda kuuluvad vaid Ida- ja Lääne-Virumaa, samas KLi Kirde maakaitseringkonda kuuluvad lisaks nendele veel Jõgeva- ja Järvamaa, mis omakorda kuuluvad PPA eri prefektuuride haldusalasse. Kaitseliidu ülem ja PPA peadirektor on sellele probleemile osutades pöördunud riigikantselei poole, kes peaks algatama kõigi ametkondade teeninduspiirkondade üleriigilise ühtlustamise protsessi.

Võrreldes 2013. aastaga on KLi ülesanded praegu selgemad ning nende täitmist on õppustel korduvalt kontrollitud. Nii on arusaadavamad ka KLi korrakaitselised ülesanded PPA toetuseks. KLi korrakaitseüksuste komplekteerimine on toimunud ebaühtlaselt. Põhiprobleemideks on erinevad ootused üksuste ettevalmistusele ning üksuste ebaühtlane mehitamine. Üksuste ettevalmistatuse ühtlustamiseks analüüsitakse koostöös PPA-ga KLi korrakaitseüksuste senist tegevust ja nende täidetud ülesandeid. Arendusettepanekute aluseks on põhimõte, et PPA-d toetavad KLi üksused moodustatakse lähtuvalt täidetavate ülesannete iseloomust ning arvestades vabatahtlike motivatsiooni.

Õppuselt Siil 2018 tasub esile tõsta Naiskodukaitse (NKK) tegevust. Suurõppusel osales üle 1700 naiskodukaitsja, mis teeb u 72% tegevliikmetest. Üle 700 naiskodukaitsja, kel on oma kindel ametikoht KLi üksustes, osalesid oma üksuse koosseisus (nendest veidi üle 100 KV-le ettevalmistatavates SA üksustes).

Eraldi ülesandena harjutati kaitseliidu liikmete perede ning elanikkonna ulatuslikku evakuatsiooni. Üle Eesti avasid NKK ringkonnad 18 evakuatsioonipunkti. Evakuatsiooniõppus täitis kolme eesmärki. Kõigepealt oli rõhuasetus kindlate protseduuride harjutamisel evakuatsioonipunktis. Teine eesmärk oli pakkuda organiseeritud tegevust õppusel osalevate KLi liikmete lastele, et vanemad saaksid riigikaitse ülesandeid täita.

Kolmandaks sõlmpunktiks oli eeldus, et kõigi liikmete jaoks peab olema evakuatsioonpunktis ka sobiv väljaõppe ülesanne. Seega korraldati evakuatsioonipunktides erinevat väljaõpet (nt esmaabi, koduturvalisus, vee- ja tuleohutus, looduses liikumine jms). Lisaks NKK liikmetele pidasid loenguid ja juhendasid praktilisi harjutusi koostööpartnerid päästeametist, PPAst, maanteeametist, välisministeeriumist ja mujalt.

Õppuse tulemina jätkub koostegevus PPA väljatöötatava riikliku evakuatsiooniplaani loomisel, kus NKK rolli nähakse evakuatsioonipunktide vastutajatena. Elanikkonna kaitse kohta on saadaval ka mobiilirakendus „Ole valmis!“, kust saab juhiseid erinevateks kriisiolukordadeks, kasulikke telefoninumbreid otsevalimise võimalusega ning koduste ja evakuatsioonivarude nimekirja koos pere valmisoleku hindamisega.

Mõned järeldused ka IKT-valdkonnast, milleta ühtegi tegevust tänapäeval ellu ei vii. Oma eripära tõttu ei ole KL-il kahjuks võimalik toetuda kaitseväe küberväejuhatusele. Vabatahtlikele suunatud IT-teenused on ainult kaitseliidu-põhised, mistõttu keskendub KLi enda IKT-osakond nende teenuste tagamisele.

Suurõppus Siil 2018 kinnitas tõsiasja, et KL-ile püstitatud eesmärkide saavutamiseks tuleb IKT alal treenida ja koordineerida kogu riigis ning koostöös eri riigiasutustega. Ehk mitte ainult oma asutuse süsteemi piires, vaid kommunikatsiooni ja koordineerimisvajadus on olemas ka väljaspool KLi (PPA, päästeamet, KOV jne).

Mullukevadine suurõppus näitas veenvalt, et iga okas tõesti loeb. Kaitseliidu ülesanne on need laia riigikaitsevaiba okkad vajadusel üheskoos tõhusalt turri ajada.

POLITSEI- JA PIIRIVALVEAMET

SIILIL 2018

politseikolonelleitnant Marti Magnus õppuse „PPA Siil 2018“ üldjuht

Politsei- ja piirivalveamet on kaitseliiduga koostööd harjutanud aastaid, seda peamiselt objektide kaitsel ja piiride tugevdatud valvamisel. Oleme koostööd lihvinud nii õppustel kui ka reaalses elus, näiteks visiitide ajal lennujaama kaitstes ning lõunapiiril ajutiselt piirikontrolli taastades.

Õppuse Siil käigus korraldasime mai alguses osaõppuse PPA Siil 2018, et kõik prefektuurid ja maakaitseringkonnad saaksid harjutada ühistegevusi objektide kaitsel ning piiride valvamisel. Tegu oli hübriidõppusega, kus PPA korraldas reaalselt politseilisi tegevusi ja kontrollis üle Eesti ligi 50 kontrollpunktis sõidukijuhtide kainust. Vaatamata meedias enne õppust tehtud teavitusele tabasime ikkagi poolsada alkoholi tarvitanud juhti.

Stsenaariumi järgi pidime kogu riigis olema valmis tegutsema hübriidse vastasega. Tuli vabastada erinevaid objekte ja ohupiirkondades kontrollida inimesi, et kinni pidada potentsiaalsed vastased. Just viimase osaülesande täitmiseks korraldasime politseireidi, kus poolesajas kontrollpunktis sõidukeid peatasime ja inimesi kontrollisime.

Täiendava ressursi kaasamine toimis nii nagu 2007. aastal, kui Tallinnas tuli reageerida massirahutustele. Üksteist aastat hiljem oli õppusel koordineerijana sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledž, mille eestvedamisel valmisid kiirkorras kaitseliitlaste koolitamise õppeprogramm ja väljaõppematerjalid. Need koolitused tehti kõigis neljas prefektuuris. Saime sealt väljaõppe ja ettevalmistuse poolest väga hea praktilise kogemuse ja teame, mida järgmistel laiapindse riigikaitse õppustel oma vastupanuvõime tugevdamiseks veel saame ära teha.

Olukorras, kus järsku tekkinud hübriidkonflikti on vaja kaasata tunduvalt suuremat ressurssi, näitab meie efektiivsust kõige selgemalt kiirus. Siin tuleb meil koostöös veel pingutada ning ajateljel tegevused ära planeerida, et reageerimisvõimekus luua kiiremini.

Juhtimises läks politsei esimest korda üle kogu asutuse kriisiaegsele juhtimissüsteemile. Töös olid nii PPA strateegiline staap kui ka operatiivstaabid kõigis prefektuurides. Juhtimises treenisime peamiselt infoliikumist ja olukorrateadlikkuse loomist. Harjutasime läbi ka politsei HNSi ehk käivitasime kiirreageerimismeeskondade kaasamise Soomest, Lätist ja Leedust.

Reaalselt välisüksuseid seekord Eestisse ei siirdud, kuid juhtimisüksused planeerisid ära eeltegevused ja jõudude integratsiooni. Rahvusvaheline koostöö toimis reaalselt Läti ja Eesti piirimail Ikla piirkonnas, kus tuli Man-hunt operatsiooni käigus kinni pidada Pärnu linnavalitsuse rünnakul osalenud kurjategijad.

Enne Siili õppust ehitati välja Lõuna prefektuuri operatiivstaabi töökeskkond ning seal tegutsenud ühendstaap oli võrreldes teiste juhtimisüksustega võimekam. Seal tekkinud olukorrateadlikkus oli kõige parem ning juhtimisotsuste vastuvõtmine võrreldes teiste staapidega efektiivsem. Ühendstaabist on räägitud palju positiivset ja lahendus ongi kahtlemata väga hea, kuid peame oma süsteemid

alati läbi mõtlema ka sellest aspektist, et juhul kui ühendstaapi ei ole võimalik moodustada, siis peame ka eraldi juhtimisvõime säilitama.

Kaitsetegevuse planeerijad on ajakohastanud plaane, lisades sinna õppuselt saadud praktilisi kogemusi. Üheks lisandväärtuseks oli kindlasti ka see, et need tuhat inimest, kes PPA-st õppusel osalesid, on hübriidkonflikti korral rohkem tegutsemisvalmis kui varem ehk nendel on kogemus tegutseda sellises olukorras.

Laiapindse riigikaitse tõttu kaasasime ka justiitsministeeriumi kolleege ning nemadki said vastutegevuses osalejatena väärtusliku kogemuse, mille najal riigikaitse teemalistes aruteludes osaleda ja edasistes tegevustes kaasa lüüa.

Riigina võiksime järgmisel Siili õppusel riigikaitse vaipa veelgi laiapindsemalt lahti kerida ja kaasata rohkem partnereid. Tänaseks on ka näiteks terviseameti ja haiglate kriisimeeskonnad teinud ühistreeninguid ning võiksime rohkem kaasata erinevaid ministeeriume, seda kuni valitsuse tasandini välja.

Avalikus ruumis korraldatavad riigikaitseõppused annavad ka hea võimaluse harida elanikkonda, kui oskame nii tava- kui ka sotsiaalmeedias lihtsalt ja huvitavalt selgitada, mida ja miks õppusel harjutatakse ning kuidas inimesed sellises olukorras peaks käituma.

Õppust jälginud liitlased olid imestanud, et kuidas me Eestis oma tegevustega nii kaugele oleme jõudnud ja inimeste igapäevaelu nii palju oma õppustega mõjutada tohime, kuid meie ambitsioon ei saa ju jääda tänasele tasemele, vaid peame ikka enamat soovima teha ja reaalselt laiapindset riigikaitset harjutama hakkama.

LISAÕPPEKOGUNEMINE OKAS 2018

kolonel Toomas Susi toetuse väejuhatuse ülem

On saanud heaks tavaks, et igal aastal toimub lisaks tavapärastele plaanilistele õppustele ka lisaõppekogunemine Okas. Kuigi suures plaanis ei tule lisaõppekogunemised enam kellelegi üllatusena, siis tulevad need siiski ootamatusena nii õppusele kutsutud reservväelastele kui ka vastava korralduse saanud struktuuriüksusele, kuna tegemist on n-ö plaaniväliste ja lahinguvalmidust kontrollivate ülesannetega. See üllatusmoment tagab omakorda meile võimaluse õppuseid tagantjärele analüüsides saada küllalt tõepärase pildi hetkeolukorrast ning õpikohtadest. 2018. aastal korraldati ootamatu lisaõppekogunemine Okas toetuse väejuhatuse logistikapataljonile – õppus läks igati korda ning kas selle tõttu või siis hoolimata sellest leidsime nii mõndagi, mida tagantjärele tarkusena välja tuua ning tulevikku vaadates parandada.

51. logistikapataljoniks nimetatud üksus paikneb struktuuri järgi Ämari lennubaasi territooriumil ja lihtsamalt öeldes on selle ülesanneteks tagada oma transpordivõimekusega logistiline toetus kogu kaitseväele, tegeledes samal ajal iga päev ajateenijate ehk tulevaste reservväelaste sõjalise väljaõppe korraldamisega. Oktoobri viimasel päeval anti üksusele korraldus minna viivitamatult üle sõjaaja tegevuskavale ning viia logistikapataljon lahinguvalmidusse.

Suurtes piirides tähendas see seda, et vabariigi valitsuses võeti vastu sellekohane otsus. Korraldused liikusid mööda käsuahelat alla ning pataljon asus end lahinguvalmidusse viima. Selleks kutsuti kohe välja osa 51. logistikapataljoni reservväelasi, et mehitada allüksused sõjaaja ülesanneteks vajalikus ulatuses. Seejärel alustati ülesande kohaselt kaitseväe lahinguvõime tagamiseks oluliste tegevuste elluviimisega – lahinguteks vajalike varude etteladustamine maastikule ning vajalike alade hõivamine, vedude korraldamine ja julgestamine ning muu selle juurde kuuluv. Lisaks tegeldi pataljoni enda käsuahela, protseduuride ja ülesannetega ning ümberpaiknemiste korraldamisega maastikul jms.

Erinevalt varasematest lisaõppekogunemistest otsustati sel korral praktikas läbi teha reservväelaste kutsumine õppusele viivitamata. See tähendas seda, et kõik vastava teate saanud kutsealused pidid esimesel võimalusel ilmuma neile määratud kogunemiskohta ning tulemise aeg ei olnud enam piiratud. Praktika näitas, et esimesed reservväelased olid kohal loetud tundidega, suurem hulk kutsutuid jõudis kohale esimese ööpäeva jooksul ning viimased tulijad võeti arvele veel õppuse lõputundidelgi.

Ma ei ruttaks otsustama, kas selline lähenemine oli parem või halvem kui tavapärane praktika, küll aga kinnitas saadud kogemus seda, et meie reservväelased tulevad tõepoolest kutse peale kohale. Pigem tundub viimati kasutatud mudel realistlikum ka tegeliku mobilisatsiooni tingimustes, kus kõik kutsealused on üksuse toimimiseks vajalikud ning järelformeerimise korras täiendatakse pataljoni isikkoosseisu jooksvalt ka pikema perioodi kestel. Oluline õppetund sai läbi proovitud ning järeldusedki said tehtud.

Sel korral võeti erinevatel kaalutlustel vastu otsus mitte avalikustada kohale tulnud reservväelaste arvu. Hinnati ja tehti teatavaks vaid saavutatud lahinguvõime määr, mis jäi kindlalt skaala positiivsesse otsa, kinnitades kehtiva mobilisatsioonimudeli toimimist. See ei takistanud muidugi meediaski levima hakanud spekulatsioonide ringlemist osalejate arvu kohta, kuid peamiseks avalikkust huvitavaks teemaks sai siiski oodatult küsimus reservväelaste arvamuse ja hinnangute kohta lisaõppekogunemisele.

Kohapealt kogutud muljete põhjal tuldi õppusele, kuna seda peeti iseenesestmõistetavaks ja arusaadavaks kohuseks. Mitteosalejad põhjendasid tulemata jätmist peamiselt kas Eestist eemal viibimisega või siis perekondlike ning tervislike põhjustega. Rõõmu tegi tõsiasi, et nii tegudes kui hoiakutes oli ülekaalukalt tunda vastutustunnet oma riigi ees.

Üksuse lahinguvõimeni jõudmise vaatlemisel on oluline näha ja tunnustada lisaks reservväelaste osalusele ka logistikapataljoni tegevväelastest isikkoosseisu panust. Tegelikult on ju nii üks kui teine pool lahutamatu osa tervikust, mis peab tagama laitmatu toimimise võime sõjaseisukorras. Sestap olid kõik õppusel osalejad olulised just endale sobivas keskkonnas ja oma ülesannetes, ning ilma nendeta ei oleks struktuuriüksuse masinavärk töötanud kui üks mees.

Minu isiklik lootus on, et meie tänases küllaltki ärevas julgeolekuolukorras tunnevad kõik Eesti kodanikud, olgu nad tegev- või reservväelased, ka tavakodanikud, oma vastutust meie riigi ja ühiskonna julge ja jätkusuutliku toimimise ees, olles valmis panustama oma võimete ja neile seatud eesmärkide kohaselt.

Okast 2018 olid hindama kutsutud ka välisvaatlejad, kelle käest kuuldud vahetud muljed kinnitasid omakorda, et oleme oma arengus õigel teel – muljet avaldas nii pataljoni võime enda tegevused kiiresti ümber korraldada kui ka reservväelaste kohaletuleku kiirus ning nende hulk. Ka pataljoni väljaõppel olevad üksused viibisid samal päeval veel hoopis teistsuguste ülesannetega mujal Eesti piirkondades ning reservväelased oma igapäeva toimetustel tsiviilkeskkonnas. Ümberlülitumine sõjaaja ülesannetele ja üksuste formeerimine käis erinevate hinnangute põhjal kiirelt ja tõhusalt.

Lisaõppekogunemistel on oma kindlad ülesanded käsuahela ja protseduuride läbiproovimises, mis on olulised valmisoleku saavutamiseks. Iga sellise õppuse käigus, mis kogu süsteemi ootamatult proovile paneb, tuleb välja kitsaskohti, mis vajavad tähelepanu, ning puuduseid, mis nõuavad süsteemset edasiaitamist. Ka kõnealusel õppekogunemisel tuli välja mitu kitsaskohta –nii näiteks ei jõudnud päris õigel ajal maastikule mõned varustusartiklid, nt üksikud telgid või kiiresti meedia kaudu kurikuulsaks saanud puuduvad töökindad. Oluline ja laiemas ringis kindlustunnet pakkuv peaks olema aga teadmine, et kõikidest esinenud õpikohtadest sai tõepoolest ka õpitud. Mis võiks olla veel parem tulemus ühele korralikule õppusele kui kogutud teadmiste ja kogemustega targemaks saamine ning nende praktikas ära kasutamine edasiste tegevuste juures.

Kokkuvõttes võib 2018. aasta lisaõppekogunemisele Okas tagasi vaadates ilmselt heameelt tunda igaüks peale meie võimalike vastaste. On hea teada, et ei kaitsevägi ega meie kõrgelt hinnatud reservväelased ei peida ootamatut ülesannet saades pead liiva alla, annavad endast kõhklemata parima ning õpivad

oma kogemustest. Aasta-aastalt muutub meie kaitsestruktuur tõhusamaks ja viimistletumaks. Reservväelased tunnevad minuni jõudnud muljete põhjal järjest tugevamat sidusust oma “kodupataljoni” ja kaitseväega ning kui olukord nõuab, siis tuleb piisav arv kutsealuseid kõhklemata ja viivitamata välja oma kohuseid täitma. Kasvõi välisriikidest kohale kiirustades.

Ka tsiviilühiskond elab kaitseväe pingutustele huviga kaasa ning erinevad arutelud, küsimused ja teemapüstitused aitavad suures plaanis meie riigikaitse arengule vaid kaasa. Eraldi meelespidamist väärivad kindlasti tööandjad, kes toetavad õppustel käimist omal moel, pakkudes erilist kindlust kutse saanud reservväelastele. Tundub, et kogu Eesti ühiskond on tänasel päeval juba oma julgeolekuküsimustes mõttega tõsiselt asja juures. Ja see on juba omamoodi julgeolekugarantii ning suur võit rahvuslikus plaanis. Niisiis, tunneme rõõmu oma Okastest ja oleme valmis uuteks väljakutseteks.

PERSONALIVALIKUT TOETAVATEST INSTRUMENTIDEST

kolonelleitnant Antek Kasemaa

KVÜÕA sõjaväepedagoogika ja juhtimise õppetooli ülem

Mõned aastad tagasi andis kaitsevägi Tartu ülikooli teadlastele ülesande luua testide pakett, mis mõõdaks kandidaatide sobivust erinevatele kaitseväe ametikohtadele. Sügisel 2017 valmis koostöös KVÜÕA ja EKV ekspertidega paketi esimene versioon ning koos abimaterjalidega anti see üle kaitseväele. 2018. aastal kasutati testikomplekti abil saadud andmeid KVÜÕA põhi- ja keskastme kursustele vastuvõtu otsuste tegemisel.

Testikomplekt koosneb viiest testist, mis mõõdavad testitäitja vaimseid võimeid, isiksuseomadusi, teenistushuve, situatsioonitaju ja enesetõhusust. Vaimsed võimed koosnevad kolmest komponendist: matemaatilisest, ruumilisest ja verbaalsest võimest. Need peegeldavad indiviidi potentsiaali lahendada probleeme, töödelda tõhusalt informatsiooni ja luua seoseid ning tähendusi. Tegemist ei ole pelgalt raamatutarkuse või testi täitmise oskusega, vaid võimega, mis ennustab paremat töösooritust. Isiksuseomaduste test, mis põhineb „suure viisiku“ kontseptsioonil, mõõdab ekstravertsust, emotsionaalset stabiilsust, meelekindlust, sotsiaalsust ja kogemusele avatust. Pea kõigis ameteis ennustab head töösooritust meelekindlus ehk kohusetundlikkus ja korralikkus. Kolmas paketi osa on teenistushuvide test, mis mõõdab kandidaadi huvi tegeleda konkreetses ametigrupis ettetulevate ülesannetega. Testitava huvid ennustavad eelkõige tema mõju organisatsiooni edukusele, mida oleks igati mõistlik arvestada. Paketi neljas osa on situatsioonihinnangute test, mis võiks näidata seda, kui hästi on kandidaat kursis valdkonna kirjutamata reeglitega. Viimaseks osaks on enesetõhususe test, mis mõõdab kandidaadi uskumust, et ta saab mingi ülesandega hakkama. On teada, et selline veendumus mõjub positiivselt ka reaalsele sooritusele.

Mida see testide komplekt mõõta võimaldab? Nii nagu paljude teiste riikide relvajõududes, ei ole ka kaitseväe personali testimise ülesandeks ainult nn „sisse“ või „välja“ otsuse tegemine (st otsustamine, millised kandidaadid kvalifitseeruvad ja millised ei kvalifitseeru kaitseväes tööle), vaid hoopis olulisem on, millisele ametikohale testitav kõige paremini sobib. Eriti oluliseks muudab sellise lähenemise meie tänane olukord tööturul, kus nõudlus töökäte järele on suur ning tööandja valikuvõimalused on kas piiratud või olematud. Seetõttu töötasid testi loojad koos KV esindajatega välja kuueosalise ametigruppide loetelu: ohvitser-juht, ohvitser-ekspert, allohvitser-juht, allohvitser-ekspert, lahingusõdur ja toetussõdur. Iga test mõõdab kandidaadi sobivust tegutseda ühes või teises ametigrupis konkreetsete mõõdetava(te) omaduste kaupa. Näiteks kui vaimne võimekus on oluline omadus ohvitseride-ekspertide jaoks, siis selle näitaja kõrge skoor ennustab kandidaadi sobivust just sellesse ametigruppi. Samas see ei välista sobivust ka mõnda teise ametigruppi.

Iga testi juures on peamiseks mureks, kui hästi see meie oludes siiski kandidaadi sobivust ennustada suudab? Sellele küsimusele vastamine on praegu

üpris keeruline. Igasuguse testi rakendamine vajab sissetöötamise ning kontrolli aega. Seetõttu on aastatel 2019–2020 planeeritud täiendavad lisauuringud, mis aitavad selgusele jõuda, kui hästi loodud testipakett ootusi täidab. Samuti võiks küsida, miks just sellised ametigrupid. Kaitseväes on ju ka hulk teisi ameteid, millesse sobivust võiks eraldi hinnata, nt eriüksuslased, lennujuhid, piloodid jne. Sellega saab ainult nõustuda, kuid siin on oluliseks protsessi mõjutavaks asjaoluks see, et erinevate gruppide kirjeldamine nn normskooridega (nn lõikepunktid alates millest sobib või ei sobi) võtab aega ja eeldab piisavalt suurt testitavate hulka, et kohaseid analüüse ja järeldusi oleks võimalik teha. Kokkuvõtteks saab öelda, et pärast mitme aasta tööd on kaitseväel olemas testide komplekt, mille abil on võimalik tõenduspõhisemalt hinnata inimese sobivust erinevatesse ametitesse. Kõik see toetaks ja tõhustaks eesmärgipärasel kasutamisel personalivaiku protsesse. Seega, lisaks paketi kasutamisele KVÜÕA sisseastumiskatsete osana, saaks seda juba praegu edukalt rakendada nt ajateenijatest juhtide valikul ning, nii nagu see alguses ka planeeritud oli, tegevväelaste karjääri kujundamisel. Kuid alati on sobilik meeles pidada, isegi kõige põhjalikum test on vaid abivahend, mis aitab otsuseid langetada. See ei võta kunagi ära juhi vastutust personalipoliitilise otsuse eest.

LAHINGUMEDITSIINI VÄLJAÕPPE OLULISUS

major Indrek Olveti

KVUÕA sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuse arst-lektor

Kõigis viimase aja suuremates relvakonfliktides on lahingus kannatanute käsitlemise suutlikkusel olnud määrav roll strateegiliste eesmärkide saavutamisel.

Sõdurite elumus haavata saamisel sõltub paljuski abi andmise kiirusest, kvaliteedist ning abi andmise järjepidevusest. Haavatule, kellele haiglaeelses etapis ei anta adekvaatset elu päästvat abi, pole mingit kasu väga hästi varustatud ja mehitatud kõrgema etapi meditsiiniasutustest. Taktikalises olukorras sõltub antav abi paljuski abistaja väljaõppest ning olemasolevast meditsiinivarustusest.

Esmane abiandja on tavaliselt kas haavatu ise (Self Aid ) või lahingupaariline (Buddy Aid ). Kuna taktikalises olukorras on peamiseks välditavaks surma põhjuseks katastroofiline väline verejooks, siis on kriitilise tähtsusega selle kiire sulgemine žgutiga. Tegelikult võib öelda, et kõigi sõjaväelaste elu lahinguväljal maksab umbes 30 eurot ehk täpselt nii palju kui maksab CAT žgutt. Suure katastroofilise välise verejooksu korral pole kasu tuhandeid eurosid maksvast taktikalisest varustusest, kui selle hulgast puudub suhteliselt odav CAT žgutt. USA eriväelased osalesid 1993. aastal Vietnami sõja järel suurimas maismaalahingus Somaalias Muqdishos. Lahingutegevuse käigus hukkus 18 ja sai haavata 73 eriüksuslast. Paljuski oli sellise lahingukäigu põhjuseks suutmatus taktikalises olukorras toime tulla suure hulga haavatutega. Selle karmi õppetunni tulemusena töötati 1996. aastal välja taktikalise lahingukannatanu käsitlemise (Tactical Combat Casualty Care – TCCC) põhimõtted. TCCC üheks peamiseks printsiibiks on taktikalise ja meditsiinilise tegevuse omavaheline integreerimine, millele varem tähelepanu ei pööratud.

Taktikalise ja meditsiinilise tegevuse integratsioon on oluline uute haavatute tekke vältimiseks. TCCC teiseks oluliseks printsiibiks on „Õige tegevus õigel ajal ja õiges mahus“. Selleks on kannatanu käsitlus jagatud kolme faasi: abi tule all (Care Under Fire – CUF), taktikaline esmaabi (Tactical Field Care – TFC) ning taktikaline evakuatsioon (Tactical Evacuation – TACEVAC).

Igas faasis on ette nähtud kindlad tegevused ning abi andmisel keskendutakse elu ohustavate seisundite agressiivsele otsimisele ning lahendamisele TCCC algoritmide järgi. Lisaks meditsiinilisele tegevusele pööratakse tähelepanu olukorrateadlikkuse säilitamisele taktikalises situatsioonis – mis on hea üksusele, on hea ka haavatule. Kokkuvõtlikult võib kõigi TCCC abi faaside kohta öelda: „Lihtsad asjad tapavad ning lihtsad asjad päästavad.“

Eesti kaitseväes alustati TCCC väljaõppega meedikutele 2007. aastal KVÜÕA-s. NATO STANAG-iga kinnitati TCCC põhimõtted 2010. aastal. Praegu on TCCC viiepäevase kursuse läbimine kohustuslik kõigile tegevteenistusse tulevatele meedikutele ning reservmeedikutele baasväljaõppe käigus. Samuti on TCCC õpe kohustuslik erineva tasandi parameedikutele toetusväejuhatuse meditsiini väljaõppekeskuses. Põhjaliku TCCC väljaõppe saavad ka

KVÜÕA kadetid, kes omandavad lisaks veel baasteadmised TCCC õppe korraldamiseks ajateenijatele.

Alates 2018. aastast on KVÜÕA sõja- ja katastroofimeditsiini keskusel NAEMT-i (National Association of Emergency Medical Technicians) väljastatud rahvusvaheline litsents TCCC sertifitseeritud kursuste korraldamiseks. Nende kursuste positiivsel läbimisel on võimalik saada rahvusvaheliselt kehtiv sertifikaat. Iga aasta korraldatakse kolm piiratud osavõtjate arvuga avatud kursust, kuhu on võimalik registreeruda kõigil soovijatel. Lisaks korraldatakse erikursuseid, mida tellivad peamiselt Eesti jõustruktuuride eriüksused.

TCCC põhimõtteid õpetatakse üha rohkem ka ajateenijatele. Samas tuleb kahjuks nentida, et paljuski sõltub õppe intensiivsus ja efektiivsus instruktorite tahtest ning motivatsioonist. Reeglina pööravad TCCC järjepidevale (ehk mitte ainult baaskursuse aegsele) väljaõppele ja drillidele suuremat tähelepanu reaalsete lahingukogemustega instruktorid. Seega tuleb tõdeda, et vaatamata oluliselt paranenud TCCC õppe tasemele kaitseväes, on arenguruumi ajateenijate ning tegevväelaste TCCC järjepideva väljaõppe tõhustamiseks piisavalt.

EETOSEST EETIKANI

Läbi aegade on imetletud võitlejaid, kelle hoiakutes on see miski, mis on andnud neile eelise purustada endast suuremad vastased. See fenomen on sundinud küsima, kas see tulenes nende moraalist või võitlusvõimest. Seda miskit on peetud võitlusvaimuks, mis ühendab eesmärgi väärtuste ja eetosega.

Tänapäeval on omaks võetud teadmine, et sõduri tegutsemisvalmidus sõltub tema füüsilisest, psüühilisest, sotsiaalsest ja eetilisest valmisolekust. Sõltumata ajast ja kohast, on militaargruppide moraalist välja kasvanud sõjaväeline vaimulaad, milles peamine on truuksjäämine enda kutsumusele oma riiki vapralt teenida. See, mida tunnetatakse üksustes grupivaimuna, innustab liikmeid ja neid pole vaja reeglitega suunata.

Kuigi sõjaväe eetos ulatub sajandite taha, leiab esimesed Eestis kirjapandud kaitseväe moraalinormid sõjakooli ülema päevakäsust nr 1 (22.04.1919). Need on juhised, mille põhjal kadett, pidades „kalliks üle kõige isamaa vabadust, tema au ja tuleviku kasu“, peab olema otsekohene, aus, õiglane tegudes ja teisi sõbralikult toetav. Moraalinormide kirjapanek tulenes soovist selekteerida ja edutada üksnes parimaid, kelle kõlbeline pale vastaks kutseala aukoodeksile. Veelgi täpsemalt kirjeldas kaitseväelase moraalseid omadusi 1931. a sisemäärustik, kus peale vapruse peeti oluliseks nii julgust kui võitlusvalmidust.

Ehkki militaareetika on aegumatu, kannavad sõjaväelised väärtused ajastu pitserit. Ka sada aastat hiljem sisaldab kaitseväe eetikakoodeks samu põhiväärtuseid, kuid on täiendatud ka uutega. Olulisim on mõista seda, kuidas need väärtused on omavahel seotud ja toetavad kaitseväe peamist missiooni, milleks on Eesti sõjaline kaitsmine ja osalemine liitlastega kollektiivkaitses. Aastatel 2013–2017 võeti kaitseväe personalistrateegias siht ühiste väärtuste kujundamisele ja deklareeriti, et „professionaalne kaitseväelane on vapper, ustav, aus ja teeb koostööd“.

Põhiväärtustele lisas 2013. aasta sisemäärustik veel avatuse, mida eetikakoodeksis defineeritakse võimena hinnata erinevaid ideid, seisukohti ja lahendusi. Lisaks üksikvõitlejale tuleb seda väärtust järgida ka organisatsioonil. Kaitsevägi, olles avalikes huvides tegutsev valitsusasutus ja saades 2% SKT-st, kindlustab mitmesuunalise info liikumise, andes avalikkusele ülevaate raha kasutamisest ning selgitades, kuidas on riik seeläbi paremini kaitstud.

Riigikaitse toetub mitmele sektorile. Nii tuleb kaitseväe üksustel, mis opereerivad õppustel, teha koostööd nii eraisikute kui -firmadega. Selleks et kaitsevägi koos allüksustega tegutseks koordineeritult omavahel ja teiste ametkondadega, on tähtis koostöö – seda rõhutabki koodeks, et kaitseväelane ei oleks asjatundlik ainult enda ülesande täitmisel, vaid mõistaks kogu tervikut.

2014. aastal, kui alustati sisemäärustikus sisalduvate põhiväärtuste ülekandmist eetikakoodeksisse, esitati töögrupis konkreetsed põhjused ja missioonidel ilmnenud olukorrad, kus ülematel oli vaja julgustada võitlejaid, eriti neid, kes polnud sünni poolest vapra loomuga. Nagu koodeksist näha, ei seota vaprust üksnes julgusega lahingusse minna. Kaitsevägi, koolitades tulevasi reservväelasi, õpetab neid oma hirme ületama – parim tugi seejuures on kaasvõitlejate innustav eeskuju.

kolonelleitnant Gustav Kutsar kaitseväe peakaplan

Nüüdseks, rohkem kui 20 aastat välisoperatsioonidel tegutsenud kaitseväge võetakse alliansis võrdväärse liitlasena, ja kui võrrelda tänaseid kaitseväe põhiväärtusi Ühendkuningriigi relvajõudude väärtustega, siis kuuest kolm on täpselt samad – vaprus, ausus ja ustavus.

Miks on väärtusi vaja? Üldistatult võib väita, et selgepiirilisi tegevusi saab normeerida (nt laskenormid) ja on käitumisviise, mida võib reeglistada (nt küberhügieen). Kuid sageli tuleb juhtidel langetada otsuseid, võttes arvesse mitme teguri mõju. Eetikakoodeks, põhinedes väärtustel, on suunis keerulistes situatsioonides, kus tuleb kaaluda erinevaid valikuid!

Igas organisatsioonis on vaja aja möödudes üle vaadata eetika printsiipide kohasus. Selle vajaduse võib tingida ühiskondlik valulävi: näiteks 1995. a toimus Bosnias etniliste gruppide vahel genotsiid. Seal viibiva Hollandi rahuvalveüksuse tegevuse(tuse) tõttu peab nüüd Hollandi valitsus maksma Srebrenica veresauna ohvritele kompensatsiooni. Eetiline dilemma johtus kaalutlusest, kas järgida reeglitest tulenevaid piiranguid, samal ajal teades, mis nende inimestega juhtuma hakkab, või julgeda võtta vastutus reeglite eiramise eest ning üritada teha kõik selleks, et hoida ära ebainimlik tragöödia.

Eetikakoodeksi muutmiseks on ka mitu praktilist kaalutlust, kuna julgeolekukeskkonna muutused sunnivad üle vaatama mitte ainult sõjalisi doktriine, vaid ka neid toetavaid moraali printsiipe. Militaareetikat kujundavad nii ühiskondlik kui funktsionaalne imperatiiv. Sõjavägi, olles jõukasutamise instrument, vajab ühiskonnalt mandaati tegutseda vajadusel kirurgina, kes patsiendi tervise huvides, sõltumata patsiendi enda arvamusest, otsustab operatsiooni kasuks.

Kaitseväe ülesanne on ette valmistada reservväelasi, et tegutseda sõjalise kriisi korral. Seetõttu tuleb tähelepanu pöörata sellele, et nende põhiväärtused oleks kooskõlas kaitseväe eetikaga. See tähendab, et reservväelased oleksid vajadusel valmis tooma riigi nimel suurimat ohvrit. Nii on tõotanud iga kaitseväelane teenistusse astudes, kuid tema moraalist sõltuv võitlusvaim vajab tugevdamist. Kaitseväe efektiivse toimimise eeldus on see, et iga võitleja saab toetuda oma üksusele ja juhtidele – nendega sisemise sideme hoidmiseks on vaja tunnetada ühisväärtusi. Nii pole ustavus vaadeldav ainult truudusena Eestile, vaid see on suunatud ka teenistuskaaslastele ja juhtidele, kellega suhtlemisel tuleb järgida kaitseväe traditsioone ja väärikust.

Nagu eespool näha, koondab kaitseväe eetikakoodeks mitmeid professionaalseid juhiseid, mis edendavad organisatsiooni kultuuri. Ühtlasi muudavad need militaarkeskkonnas iga ülema ja alluva kompetentsemaks, kui neile anda taktitundeliselt otsekohene tagasiside „õigel ajal ja õiges kohas“ – vt täpsemalt asjatundlikkusest www.mil.ee/et/kaitsevagi/eetika.

HEAL OHVITSERIL ON ENNEKÕIKE VAJA

OTSUSTUSJULGUST

kolonel Riho Ühtegi erioperatsioonide väejuhatuse ülem, 2018. aasta ohvitser

Milline on tänapäeva mõistes hea ohvitser? Head ohvitseri peaks iseloomustama vastavus kaitseväe põhiväärtustele. Iga kaitseväelane teab neid põhiväärtusi – ausus, vaprus, asjatundlikkus, ustavus, koostöövalmidus ja avatus – kuid kui palju me tegelikkuses end nendega samastame või nende poole püüdleme. Või kui palju me üldse mõtleme, mis on nende põhiväärtuste sisu?

Ausus ei tähenda ju ainult mittevaletamist, see on ka pühendumine oma teenistusülesannete täitmisele, julgus võtta vastutust ning teha otsuseid. Just otsustusjulgust jääb tänapäeval mõnikord ohvitseridel väheks. Olen näinud, kuidas see on missioonidel maksma läinud inimelusid.

Õnneks on Eesti ohvitseridel otsustusjulgust veel piisavalt. Otsuste langetamisel on vaja vaprust ja eeskuju. Ei piisa vaid sellest, et ohvitser on ametisse määratud ülem, ta peab olema oma alluvatele ka tegelik liider. Liidrina aktsepteeritakse eeskätt neid, kes on asjatundlikud, koostöövalmis ja avatud juhid. Need kolm põhiväärtust omavad ka tunduvalt laiemat mõtet – tänapäeva ohvitser peab olema ise haritud, kuid ta peab oma kogemust ja teadmisi jagama ka teistega.

Jagama just eelkõige positiivses mõttes, mitte igal võimalusel kritiseerima seni tehtut ja teiste ideid ning mõtteid. Väga olulist rolli hea ohvitseri puhul mängib aga tema ustavus. See põhiväärtus on tihedalt põimunud teiste põhiväärtustega, kuid just ustavuse kaudu hinnatakse ohvitseri tegelikku väärtust. Ustavuse all pean silmas ustavust riigile. Tõmmanud selga kaitseväe vormi, anname me vande teenida oma riiki ja hea ohvitser teeb seda isetult ning pühendunult. Me peame meeles pidama, et kaitsevägi on oma ohvitseride nägu ja meie järgi hinnatakse kaitseväe professionaalsust, suutlikkust ning usaldusväärsust.

Milline oli Teie roll kaitseliidu taastamisel 1990. aastal? 1990. aastal olin ma Tartumaa kaitseliidu taaslooja. Ma ei olnud nende 125 inimese seas, kes taasasutasid kaitseliidu Järvakandis, kuid 22. märtsil 1990 olin Elva kaitseliidu taasasutamise koosolekul ning pärast seda seotud kaitseliidu taastamisega Tartumaal. Kaitseliidu Elva kompanii kasvas ümberkaudsete rühmade ühinemisel Elva malevkonnaks ning Otepää malevkonnaga liitumisel Tartumaa malevaks. Kõrvuti kohaliku organisatsiooni arendamisega olin aastatel 1990–1993 kaitseliidus veel mitmel olulisel positsioonil, kuid seda siis ennekõike vabatahtlikuna.

Kuidas Teist sai kaitseväelane? Kirjeldage lühidalt oma karjääri kaitseväes. 1993. aastal juhtisin Tartumaal politseirühma, kui toonane kaitseliidu ülem Johannes Kert tegi ettepaneku tulla väeteenistusse. Samas oli käimas niinimetatud jäägrikriis Läänemaal ning kaitseväe juhtkonnas tekkis idee suunata mind Läänemaale jäägrikompaniisse olukorda lahendama. Nii juhtuski, et kuigi Kert oli lootnud mind kaitseliitu teenistusse võtta, tegi toonane kaitseväe juhataja Aleksander Einseln ettepaneku tulla hoopis kaitseväkke.

Mulle anti nädal mõtlemisaega, kuid kuna 1993. aasta sügiseks oli jäägrikriis jõudnud väga kriitilisse seisu, ei oodatudki mu vastust ära, vaid lihtsalt avastasin ühel hetkel ennast ülemana jäägrikompanii eesotsast. Järgnevate kuude jooksul tuli üles leida kadunud relvad, leida osalisi rahuldav lahendus kriisile ning üksuse tegevus kaitseväe koosseisus lõpetada. Pärast seda sattusin suhteliselt loomuliku jätkuna kaitseväe luuresse ja juhtisin poolteist aastat vastuluure bürood. 1995. aastal määrati mind sõjaväeluure ülemaks ning järgmise 12 aasta jooksul juhtisin nime muutustest sõltumata kaitseväe luureorganisatsiooni. 2007. aastal teenisin aasta kaitseväe ühendatud õppeasutustes brigaadi ja pataljoni taktika lektorina ning pärast seda kaks aastat maaväe staabis luure ülemana. 2011. aastal asusin teenistusse kaitseatašeena Gruusias ning 2012. aastal kutsuti mind tagasi Eestisse, et ma võtaksin luurest lahutatava erioperatsioonide üksuse enda vedada. Tänaseks on sellest üksusest saanud erioperatsioonide väejuhatus ja minust väejuhatuse ülem. Kirjeldatud perioodi mahub suur hulk kursusi erinevates sõjalistes õppeasutustes ning kaks missiooni Afganistanis.

Kuidas defineerida erioperatsioonide väejuhatuse ülesandeid?

Erioperatsioonide väejuhatuse ülesandeks on olla valmis läbi viima erioperatsioone Eesti Vabariigi huvides mistahes ajal ja tingimustes, olgu selleks sõjaline konflikt, siseriiklik kriis, rahutagamisoperatsioon või muu rahu ajal sõjalist toetust nõudev olukord.

Erioperatsioonide all mõistame me siinkohal selliseid tegevusi nagu lühiajalised väikeüksuste rünnakud, mida nimetatakse ka suunatud rünnakuteks ning lühiajalised luureretked, kus minnakse „ära tooma“ konkreetset informatsiooni ja mida me nimetame eriluureks. Samuti kuulub erioperatsioonide alla lai skaala toetusmeetmeid kohaliku sõjalise või relvastatud jõu kasutamiseks, mida nimetatakse ka sõjaliseks toetuseks.

Erioperatsioonide väga spetsiifiliseks võimeks on olla jõu kordistaja, kus väga väikesearvuline erioperatsioonide üksus on võimeline organiseerima kestvat laiaulatuslikku asümmeetrilist kaitsetegevust mistahes keskkonnas ja tingimustes. Sellist tegevust nimetatakse tavatuks sõjapidamiseks.

Kui valmis on Eesti välisohtude tõrjumiseks?

Eesti pole kunagi olnud rohkem valmis välisohte tõrjuma, kui ta on seda täna. Loomulikult on riigikaitse ülesehitamine jätkuv protsess ja kui te küsiksite mult sama küsimuse kümne aasta pärast, oleks vastus jällegi sama. Samas on oluline meeles pidada, et kaitsevõime ei koosne ainult sõduritest, tehnikast, relvastusest ja väljaõppest ehk teisisõnu füüsilisest komponendist.

Vähemalt niisama olulised komponendid on ka kontseptuaalne ja moraalne komponent. Kontseptuaalne komponent on see, kuidas me riigikaitset üldiselt mõistame, milline on meie vastupanu filosoofia, kuidas me seda seaduste ja reeglitega tagame ning vastavalt edasi arendame. Moraalne komponent koosneb aga neist samadest moraalsetest väärtustest, motiveeritusest ja üldisest ühtsustundest, mille ajel me tahame oma kodumaad kaitsta.

Mida me oleme õppinud välismissioonidelt?

Välismissioon on sõduri jaoks väga tähtis enese proovilepaneku koht. Alles reaalses olukorras saame me aru, milline osa on heal väljaõppel, alles seal saame aru, kas me tegelikult oleme ise valmis tegutsema või tegude eest vastutust võtma. Seega on välismissioon omamoodi küpsuseksam. Teisalt on välismissioon ka õppimise koht. Me oleksime rumalad, kui me ei õpiks missiooni käigus oma liitlastelt ja ka oma vastastelt.

Mida me siis oleme õppinud? Seda, et parem relvastus ja tehnika ei too tänases asümmeetrilises lahingutegevuses alati edu. Oleme näinud, et mittelineaarne sõjapidamine annab nõrgemale poolele tihti eeliseid, mida tugevamal pole võimalik maha suruda. Oleme aru saanud, et ainult konventsionaalsel teel pole võimalik sõdu võita. Oleme tunda saanud, kui oluline on omada liitlasi, kellel on lahingupidamiseks vahendeid, mida meil omal ei ole. Nüüd on meie ülesanne õpitust järeldused teha ja oma sõjapidamisse juurutada, sest ükski järgmine sõda pole samasugune kui oli eelmine, ning edukas on see, kes oskab uuteks ohtudeks valmis olla.

Küsitles Heiki Suurkask/ ajakiri Sõdur

LEIDKE AEGA ÜHISKONNALE

MIDAGI TAGASI ANDA!

staabiveebel Enn Adoson kaitseväe veebel, 2018. aasta allohvitser

Staabiveebel Enn Adosoni arvates peab hea allohvitser olema mitmekülgse kogemuse ja laia silmaringiga kaitseväe põhiväärtusi järgiv kaitseväelane.

Kaitseväkke tuli staabiveebel Adoson, et täita oma kodaniku kohustus riigi ees. Ajateenistuse läbis Paldiskis Põhja üksik-jalaväekompaniis. Seejärel jätkas teenistust Paldiskis ja sealt edasi on tal olnud au teenida erinevates väeosades.

Enn Adoson on muuhulgas teeninud 1. jalaväebrigaadi ja Scoutspataljoni veeblina ning NATO Brunssumi ühendväejuhatuse staabiallohvitserina. „Kõikide nende aastate jooksul on mul olnud võimalus teenida mitmel allohvitseri ametikohal erinevate pädevate ülemate alluvuses,“ võtab ta oma teenistuse kokku. Ja siis lisab veel: „Mul on heameel, et olen saanud sellise kogemuse ja võimaluse näha, kuidas nende aastate jooksul kaitsevägi on arenenud.“

Ta on osalenud ka mitmel välismissioonil Kosovos, Bosnia ja Herzegovinas, Iraagis ja Afganistanis. 2003. aastal Iraagis, ESTPLA-7 rühmavanemana teenides sai ta haavata granaadirünnakus. Oma sealse teenistuse eest sai ta USA Pronkstähe. Hoolimata haavata saamisest, käis ta ka 2011. aastal missioonil Afganistanis.

Enn Adoson on ka MTÜ Eesti Vigastatud Võitlejate Ühingu asutaja, mille juhatuse esimees on ta tänaseni. Osalt selle ühingu tegevuse tõttu on oluliselt paranenud riiklik toetus missioonidel vigastada saanud veteranidele. „Meil on nüüd riiklikult tagatud mitmed tugiteenused, mille organiseerimisega tegelevad meie liitlaste sarnased ühingud,“ selgitab ta.

Staabiveebel on näinud ka seda, kuidas aasta-aastalt tõuseb kogu ühiskonnas toetus vigastatud veteranidele. „2018. aastast pakub rakendus Wolt teenustasuta tellitud toidu koju toomist kõigile Eesti Vigastatud Võitlejate Ühingu liikmetele,“ toob ta näite.

Peale staabiveebel Adosoni tegevuse MTÜs, toovad tema aasta allohvitseri kandidatuuri üles seadnud isikud esile, et ta on lojaalne, distsiplineeritud ja tuntud oma suure töökuse ning korraarmastuse poolest. Ta on toetav ja ustav kamraad, kellele võib alati loota.

2019. aastast on Enn Adoson Eesti kaitseväe veebel, olles enne teeninud peastaabi operatiivosakonna vanemstaabiallohvitserina. „Uuel ametikohal on palju väljakutseid. Tööd on palju ja esmane suur rõhk läheb kindlasti allohvitseride haridusnõuete uuendamisele ja paljudele teistele igapäeva teenistust reguleerivate dokumentide kaasajastamisele,” selgitab ta oma nägemust uues ametis.

Teistele allohvitseridele soovitab staabiveebel Adoson 100% pühenduda oma tööle. „Ja siis leidke veel see 10% lisaks, et ühiskonnale midagi tagasi anda,“ võtab ta jutu kokku.

Küsitles kapral Raiko Jäärats

INVICTUS GAMES 2018

leitnant Taavi Laasik KV peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakond

2018. aastal Austraalias toimunud järjekorras neljandad võitmatute mängud pakkusid Eesti veteranidele väljakutseid, eneseületamisi ning rohkelt mälestusväärseid hetki.

20.–27. oktoobrini Sydneys toimunud mängudel osales kokku üle 500 võistleja 18-st erinevast riigist, nende hulgas ka 15-liikmeline Eesti kaitseväe võistkond, kelle hulgas oli nii tegevväelasi kui tsiviilellu naasnud veterane. Eesti võistlejad osalesid mängudel ujumises, rattasõidus, purjetamises, kergejõustikus, Jaguar Land Roveri täpsussõidus, sisesõudmises ja istevõrkpallis.

Kui varasemaid võitmatute mänge oleks võinud teatud mööndustega nimetada ka veteranide olümpiamängudeks, siis Sydneys said võistlejad senistest mängudest ilmselt kõige lähedasema kogemuse tõelisele tippvõistlusele. Võistlejad elasid Sydney olümpiakülas, kus 2000. aasta olümpiarajatistes toimus ka enamik võistlustest.

Kõik sportlastele vajalikud tugiteenused ning programm võistlejate lähedastele olid professionaalselt korraldatud. Võistluse avatseremoonia toimus Sydney ooperimaja ees, kus olid kohal nii kuninglikud kõrgused eesotsas prints Harry ja tema kaasa Meghaniga, riigipead ning muud prominendid ja kuulsused. Nii avatseremooniat kui ka mänge kanti televisioonis otse üle maailma – ehk kogu ürituse mõõtmed olid mastaapsed.

Eestlastele kujunes edukaimaks mängude kergejõustikuprogramm, kus veebel Ergo Mets võitis hõbemedali 400 meetri jooksus ning veebel Ott Jõesaar ja nooremveebel Rene Hinrikus pronksmedalid kettaheites. Veebel Mets võitis lisaks pronksmedali sisesõudmises, meeskondliku saavutusena võideti pronks istevõrkpallis.

Kõikide nende tulemuste taga on veteranide motiveeritus ja eesmärgipärane ettevalmistus mängudeks. Nii mõnedki Eesti võistlejad valmistusid mängudeks terve nendele eelnenud aasta, järgides hoolega seatud treeningplaane. Samas on oluline rõhutada, et nii mõnegi võistleja jaoks oli medalist hoopis tähtsam isiklik areng, oma võimete kontrollimine ja realiseerimine ning kaasvõistlejate toetamine – mängude jooksul sai seda kõike arvukate pealtvaatajate ja kaasaelajate toel eredalt näha ja kogeda.

Võitmatute mängud ehk Invictus Games on Suurbritannia prints Harry 2014. aastal ellu kutsutud spordivõistlused sõjalistel operatsioonidel viga saanud sõduritele. Idee sai alguse, kui Harry külastas USA-s toimunud vigastatud veteranidele mõeldud spordivõistlust ning ta soovis luua sarnase rahvusvahelise võistluse. Invictus tähendab ladina keeles võitmatut.

2018. aastal toimusid mängud 20.–27. oktoobrini Austraalias Sydneys. Riikidest olid esindatud Afganistan, Austraalia, Kanada, Taani, Eesti, Prantsusmaa, Gruusia, Saksamaa, Iraak, Itaalia, Jordaania, Holland, Uus-Meremaa, Poola, Rumeenia, Ukraina, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid. Varem on mängud toimunud Suurbritannias, USA-s ja Kanadas. Järgmised võitmatute mängud toimuvad 2020. aastal Hollandis Haagis.

ERIVAJADUSEGA AJATEENISTUSES

kapral Raiko Jäärats

KüVJ kirjastusgrupi spetsialist

Juulis 2018 alustas kaitseväes teenistust Eesti esimene erivajadusega ajateenija. Reamees Rait Seppelit iseloomustab tohutu tahtejõud – hoolimata lihastoonuse häirest, mis raskendab tema tavapärast liikumist.

Selle tahtejõu alla kuulub ka väga suur kaitsetahe. Saanud 2016. aastal kaitseressursside ametist negatiivse vastuse oma soovile vabatahtlikult ajateenistusse minna, ei jätnud ta asja sinnapaika ja proovis mitu korda uuesti. Kaitseväe arstlikus komisjonis seati kahtluse alla ka tema vaimne võimekus, sest varem oli üks arst teda nägemata sellekohase märkuse tema haigusloole teinud.

Lõpuks lubati tal ajateenistusse astuda, aga selleks pidi loa andma nii staabija sidepataljoni ülem kui ka väeosa meditsiinikeskus. Lisaks tuli tal sõduri baaskursuse ajal sooritada IKT test, mille põhjal valitakse ajateenijad, keda koolitatakse välja infotehnoloogia erialal. Testi ebaõnnestumisel oleks tal tulnud reservi minna.

„Kui ma teada sain, et mul jäi IKT testis vajalikust tulemusest natukene puudu, oli see minu jaoks kohutav päev,“ meenutab reamees Seppel. Sellegipoolest otsustati pataljonis tema soovidele vastu tulla ja tema erialane spetsialiseerumine toimus strateegilise kommunikatsiooni keskuses.

Ka sõduri baaskursus ei läinud päris probleemideta. Meditsiinikeskus oli teinud talle ettekirjutuse varustust mitte kanda. „Kui ma aga aru sain, et see tähendas seda, et minu varustust pidid kandma teised kaasvõitlejad, proovisin ma seda ise teha,“ räägib reamees Seppel. Lisades, et see tundus justkui teiste karistamisena.

Selle tõttu tekkis tal ülekoormus. Ta täpsustab: „Ma ei suutnud enam jalgu alla võtta.“ Seepärast pidi ta kaks kuud taastusravil olema. Sellest viimased kaks nädalat tegi ta väga tugevalt füsioteraapiat, et ei peaks karkusid kasutama.

Hetkel aitab reamees Seppel kaasa suurõppuse Kevadtorm 2019 ettevalmistamisele, kogudes planeerimiseks vajalikku informatsiooni. Ajateenistusse tulekut ta ei kahetse ja tema teenistus on olnud väga mitmekesine.

Ainukene asi, mida reamees Seppel teisiti teeks, oleks koormustesti tegemine enne ajateenistust, et aru saada palju ta keha kannatab. „Iga inimene on erinev,“ mõtleb ta, „Võib-olla peaks erivajadusega inimesele lähenema natuke personaalsemalt ja nõudma temalt nii palju, kui see füüsiliselt võimalik on.“

Samas lisab ta kohe juurde: „Loomulikult ei ole kaitsevägi sotsiaalhoolekande amet ja ma näen, et võimaluste kohaselt tullakse mulle vastu.“ Ühtlasi on raske ette kujutada, kuidas ratastoolis inimese teenistus välja võiks näha.

„Minul on tegelikult kõik hästi, sest ma saan iseseisvalt liikuda,“ võtab reamees Seppel jutu kokku. „Ma ei kahetse midagi ja julgustan teisigi proovima –tuleb katsetada, isegi kui see esimesel korral ei õnnestu“.

RAHVUSLIK KAITSETÖÖSTUS ON OSA EESTI KAITSEVÕIMEST

Taavi Veskimägi

Eesti Kaitsetööstuse Liidu nõukogu esimees

Eesti kaitsetööstuslik võimekus on osa meie laiapindsest riigikaitsest. Tõhusat riigikaitset ei saa üles ehitada ilma kaitsetööstuslike võimeteta, mis toetavad sõjaliste ning sisejulgeolekuasutuste ülesannete täitmist. Täna, rahuajal hooldavad kaitseväe soomukeid ja mitmesugust muud tehnikat eraettevõtted. On selge, et kriisi- või sõjaajal tuleb nende ettevõtete võimekusi kaasata Eesti kaitsmisesse. Täpselt sama kehtib teiste Eesti kaitsetööstuse ettevõtete puhul, valmistagu nad saapaid, miine, laevu või autonoomseid platvorme.

Kaitsetööstus ei ole tavaline äri, vaid toimib kõikjal arenenud riikides riigi ja ettevõtete tihedas partnerluses. See koostöö ei saa põhineda üksikutel hangetel madalaima hinna põhiselt, vaid pideval dialoogil.

Kaitsetööstuse süsteemseks arendamiseks asutasime 2009. aasta talvel Eesti Kaitsetööstuse Liidu eesmärgiga edendada Eesti kaitsevõimet, majandust ja luua uusi töökohti. 10 aastat süsteemset kaitsetööstuse arendamist on viinud meid üksikutest kaitsetööstuslikke tooteid ja teenuseid pakkuvatest ettevõttetest olukorrani, kus saame rääkida modernsest, erakapitali põhisest ja globaalsel turul huvi äratavaid tooteid pakkuvast tööstusharust, mis koondab enam kui 100 Eesti ettevõtet. Kuid jätkuvalt on Eesti jaoks kaitsetööstuses peidus rohkem võimalusi, kui oleme suutnud seni realiseerida. Näiteks modulaarse mehitamata lahinguvälja tervikkontseptsiooni pakkumine, kus paljude ettevõtete tooted on integreeritud ühtseks tervikuks.

Kaitseministeerium on Eesti kaitsetööstust arendanud süsteemsemalt kui ükski teine ministeerium ühtegi teist tööstusharu. See on tunnustust väärt. Eesti kaitsetööstuse ettevõtetele on Euroopa Liidu siseturul avanemas üha enam võimalusi, mida enam liikmesriigid oma kaitse- ja sisejulgeoleku toodete ja teenuste turge konkurentsile avavad. Eesti ettevõtted on juba täna konkurentsis head. Samas kui meie väikese mahuga siseturg on konkurentsile täiesti avatud, siis enamiku liikmesriikide turud on jätkuvalt protektsionistlikud, välisele konkurentsile suletud ja riigi omanduses olevate suurte korporatsioonide kontrolli all. Konkurentsi puudumise on kinni maksnud nende riikide maksumaksjad ülikõrgete toodete hindadega.

Olukorras, kus Euroopa Liidu iseseisev kaitsevõime on fookuses rohkem kui kuinagi varem pärast II maailmasõda, on oluline tõsta nii kaitsekulutusi Euroopas kui ka soodustada konkurentsi, et oleks võimalik saada suurema raha eest rohkem Euroopa kaitsevõimet. Kaitsevaldkonna avamine konkurentsile Euroopas annab meie väikestele, edumeelsetele ja madala kulubaasiga ettevõtetele võimaluse saada sisse rahvusvahelisse kaitsetööstuse väärtusahelasse. Seepärast on Euroopa ühtse kaitsetööstuspoliitika kujundamisel meie huvi stimuleerida suurte kaitsetööstuse konglomeraatide ja väikeste ettevõtete vahelist koostööd.

Jalg ukse vahele saada on võimalik ainult meie ettevõtete, poliitikute, ametnike ja kaitseväelaste tihedas koostöös ja toetusel. Teised riigid ei usalda kaitsevõime üles ehitamisel meie ettevõtteid, kui meie oma riik nende tooteid ei kasuta. Kaitseväe poolne toodete testimine ja võimalus kaasata kaitseväelasi välismessidel, et tuua esile lõppkasutaja kogemus, on eksportimisel asendamatu väärtusega.

Koos kasvava mõistmisega Euroopa iseseisva kaitsemuskli tarvilikkusest terendab ettevõtetele täiendav võimalus Euroopa turul, sest selle iseseisev kaitsevõime ei saa senisega samal määral põhineda USA ettevõtte tarnitaval tehnoloogial. Loodud on Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm, mis avab ka Eesti ettevõtetele uusi võimalusi oma tooteid koostöös suurte Euroopa kaitsetööstuse gigantidega edasi arendada. Ühiskonnana on meie huvi, et selle koostöö käigus ei liiguks tööstuslik võimekus Eestist välja, vaid jääks Eestisse.

Et uusi võimalusi ära kasutada on vaja suuta luua kaitsetööstuslikku innovatsiooni. Meil ei ole mõtet ega suutlikkust siseneda konventsionaalsete tankide või lennukite tootmisse. Peame tegema midagi teisiti – lubama kliendil saavutada vajaliku võime kiiremini, odavamalt ja väiksema riskiga inimelule. Kaitsetööstus Euroopas on kukkunud tehnoloogilise liidri positsioonilt tagaajaja rolli.

See annab ka Eesti ettevõtetele võimaluse rakendada kaitsesektoris tsiviilvõi kahese kasutusega end õigustanud tehnoloogiaid. Kaitseministeerium on alates 2013. aastast korraldanud uute kaitsetööstuse toodete arenduskonkurssi. Juba sellelt väikese toetusfondiga konkursilt on saanud esmase tõuke paljud kõige innovaatilisemad Eesti kaitsetööstuse portfelli kuuluvad tooted – küberkaitseõppuse platvormist mehitamata lennusüsteemideni.

Eesti kaitsetööstuse riigi kaitsevõimesse saab kasvada just innovatsiooni kaudu. Rohkemate aluspükste ja laskemoonaga me võimalikku vaenlast ei heiduta. Kaitsevaldkond vajab oma tiigrihüppe programmi. Näiteks selleks, et välja arendada täisfunktsionaalne mehitamata lahinguvälja võimekus. Selle eeldus on kaitsetööstuse teadus- ja arendustegevuse finantseerimise viimine Euroopa Liidu ja NATO poolt eesmärgiks seatud 2% tasemele riigikaitse eelarvest. Esimese sammuna võiksime proovida jõuda 2021. aastaks 1% sihttasemele.

See võimaldaks saavutada Riigikaitse arengukavas toodud eesmärgi, et Eestis arendataks igal aastal vähemalt üks uus toode või teenus, mis toetab Eesti kaitsevõimet. Koos rahastamisega tuleb luua ka kaitsetööstuse innovatsiooni platvorm, mis muudab akadeemia, kaitsetööstuse ja riigi koostöö pidevaks, süsteemseks ja järjekindlaks. Eestis on hirm luua sektorite üleseid organisatsioone. Olen veendunud, et riik ei peaks ettevõtluses osalema ega tohiks selles osaleda. Küll aga ei toimu kaitsetööstuslikus arendustegevuses põhimõttelist läbimurret enne, kui need kolm poolt ei moodusta ühtset koostöö platvormi.

Eesti kaitsetööstuse eesmärk ei ole iga hinna eest Eesti kaitseväele midagi maha müüa. Kaitsetööstuse Liit ja meie ettevõtted saavad aru, et Eesti kaitsetööstust ega ühtegi arvestatavat kaitseettevõtet ei saa rajada vaid Eesti kaitseväe nõudlusele. Eesti kaitsetööstus on eksporditööstus, mis pakub lisahüvena täiendavat kaitsevõimet meie ühiskonnale. Kaitsetööstus võiks olla järgmise 10 aasta pärast 150 mln käibega ekspordisektor Eestis, mis pakub nii kaitsevõimet, majanduskasvu kui ka töökohti.

MILREM ROBOTICSI

ENESEKEHTESTAMISE AASTA

Gert Hankewitz

Milrem Robotics, ekspordidirektor

Kes veel ei tea, siis alates üle-eelmise aasta lõpust eksisteerib Eestis kaks Milremi – Milrem LCM ning Milrem Robotics. Esimene teeb soomus- ja rivitehnika elutsüklihaldust, teine arendab mehitamata lahingusüsteeme. Need kaks ettevõtet ei ole enam omavahel seotud, kui sõbralik koostöö välja jätta. Milrem LCM kuulub 60 protsendi ulatuses Soome päritolu Patriale, mille soomukeid enamik lugejaist kindlasti väga hästi teavad, ning 40 protsendi ulatuses Mootor Grupile, mille bussidega on lugejad ilmselt Tallinna-Tapa või Tallinna-Tartu vahet sõitnud. Milrem Roboticsi omanik on aga selle juht ja ülesehitaja Kuldar Väärsi.

Kahe ettevõtte pooldumine toimus sõbralikult ning projektipõhist koostööd võib ilmselt ka tulevikus näha, ent kontori- ja tööruume enam teineteisega ei jagata. Möödunud aasta suvel pakkis Robotics oma asjad ning kolis mõnisada meetrit eemale värskelt renoveeritud ärimajja. Kolimise põhjus polnud aga mitte ainult õhupuudus, vaid see, et alates mullusest on Milrem Roboticsi meeskond kõvasti kasvama hakanud. Kui 2017. a lõpetati u 35 töötajaga, siis 31. detsembriks 2018 oli juba teada, et kohe varsti on töötajaid 85.

Kasvanud on kõik osakonnad: arendusmeeskond sai juurde insenere ja projektijuhte ning esimest korda tekkis ka spetsiaalselt müügile keskendunud üksus, mille meeskonnaliikmete õlule langes suur koorem – selgitada maailmale, et Milrem Roboticsi mehitamata roomiksõidukid on, kui mitte maailma, siis kindlasti Euroopa parimad.

Selle tõestamiseks andis ettevõte oma sõidukid ka relvajõududele testida. Kevadel külastas ettevõtet delegatsioon Prantsusmaalt, mis viidi esimesel võimalusel metsa kümnekilomeetrisele rännakule. Selle käigus näidati sõiduki kõige paremaid külgi, aga selgitati veel arenduses ja uuendamisel olevaid funktsioone. Prantslased lahkusid rahulolevatena, mis andis meie Prantsuse müügimehele kindla jalgealuse, et peastaabis ja ministeeriumis selgitustööd teha ning konkreetsemaid kokkuleppeid taga ajada.

Teadaolevalt on nii, et kui prantslased midagi tahavad, siis vaatavad ka britid sama asja üle, kuid tunduvalt põhjalikumalt. Nii katsetasidki Briti sõdurid kolm nädalat kestnud õppuse Army Warfighting Experiment 2018 käigus karmides tingimustes nelja Milrem Roboticsi mehitamata maismaasõidukit. Esimest korda oli kasutuses kahe Eesti kaitsetööstuse Milrem Roboticsi ja Threod Systemsi ühistoode – mehitamata maismaa- ja õhusõiduki integreeritud lahendus.

Katsetus tehti kolmes etapis: lahingutegevus uusi tehnoloogiaid kasutamata, lahingutegevus uute tehnoloogiate kasutamisega, kuid taktikat muutmata, ning kolmandaks lahingutegevus uute tehnoloogiate kasutamisega ja taktika kohandamisega uute tehnoloogiate pakutavate võimaluste kohaselt. Mehitamata maismaasõidukeid kasutati paljude ülesannete täitmiseks linna-, ava- ja

metsamaastikul.

Kuigi õppuse kokkuvõtteid tehakse veel siiani, võime julgelt öelda, et meie sõidukid näitasid end paremast küljest. See ei tähenda, et tõrkeid ei tekkinud, ent need saadi õppeväljakul lahendatud.

Kuuldavasti on sarnaseid õppuseid ja testprogramme kavandamas veel mitu Euroopa riiki. Milrem Roboticsi eesmärk on igasse sellisesse õppusse kaasatud olla ning mõistagi olla neis parem kui keegi teine.

Ent lisaks enese kehtestamisele katsetustel osaleb ettevõte ka Euroopa Liidu riikide alalise kaitsekoostöö PESCO projektis, mille eesmärk on välja töötada mehitamata maismaasüsteemide lahendus, mis vastaks Euroopa standardile.

Projekti käigus töötatakse välja mehitamata maismaasõiduk koos autonoomse juhtimissüsteemi, küberkaitse lahenduse ning integreeritud sensorvõrgustikuga. Süsteemi esialgsed kasutusfunktsioonid on seotud situatsiooniteadlikkuse parandamisega lahinguväljal ning üksuste manööver- ja transpordivõime efektiivsuse kasvatamisega.

Kõik need tegevused on mõistagi ühe kindla eesmärgi nimel – olla maailma suurim ja tuntuim Eesti kaitsetööstus. Ja nüüd, mil meid on aitamas veel üks kindral, on seda täide viia veelgi tõenäolisem.

MILREM LCMi 2018. AASTA ÜLEVAADE

Ingvar Pärnamäe

Milrem LCM OÜ juhatuse esimees

Milrem LCM on Eesti kaitsetööstusettevõte, mis on pühendunud Eesti kaitsevalmiduse järjepidevale tõstmisele. Selleks teeme kaitsevarustuse ja relvastuse elutsüklihaldust, hooldust ja remonti.

Oma tegevuse alguseks loeme 2013. aastat, mil bussiettevõttest SEBE eraldus soomukeid remontima hakanud Milrem. Milrem LCMil täitus 2018. aastal alles esimene tegevusaasta. See sai alguse Milremi jagunemisest kaheks – Milrem Roboticsiks ja Milrem LCMiks – kui otsustati robootika ja elutsüklihalduse ärisuunad eraldi ettevõtetesse viia. Kuigi varsti on jagunemisest möödas pea kaks aastat, siis segadust jagub ning tihti ei tehta kahel Milremil vahet.

Vahe on aga suur. Peale ärisuundade on täiesti erinevad ka ettevõtete omanikud. Aprillis 2018 müüs seni 40%-lise osalusega Sinrob OÜ oma osaluse AS-le SEBE. Milrem LCMi enamusomanikuks on 60%-ga jätkuvalt Soome suurim kaitsetööstusettevõte Patria. See teeb meist Eestis unikaalse ettevõtte, kus saame ühendada Soome pikaajalise riigikaitse ülesehitamise kogemuse Eestisse loodava kaitseväge toetava reaalse tööstusvõimega.

Praegu on meil kaks töökoda – Tallinnas ja Võrus. Sügisel 2018 otsustasime ehitada lisaks uhiuue töökoja Tapale. See valmib juba 2019. aasta kevadel ning arenguvõimalusi jääb ka tulevikuks. Pikas plaanis näeme, et kaitseväe üksustele lähedal olemine annab neile võimaluse kiiresti ning lähedalt vajalikku teenust saada.

Olulisemad sündmused Milrem LCMi vaatenurgast 2018. aastal olid alljärgnevad: Sõlmisime kaitseväega lepingu XA-seeria soomukite hoolduslepingu pikendamiseks 4 aastaks.

Kaitsevägi ja BAE Hägglunds sõlmisid 7 aastaks lepingu CV9035 hoolduseks ja remondiks, kusjuures suur osa töödest tehakse Milrem LCMis.

Jätkasime Kagu-Eestis rivitehnika raamlepingu põhjal elutsükli halduse teenuse pakkumist kaitseväele .

Võtsime oma Läti üksusesse esimese töötaja (Milrem Latvia SIA) ning algas aktiivne ettevalmistus praktiliste tegevuste alustamiseks Läti turul.

Osalesime kas iseseisvalt või alltöövõtjana mitmes suures hankes nii Eestis (sh CV90 ümberehituse hange, uute käsitulirelvade hange) kui ka Lätis (sh BV206 soomukite hooldus- ja remonditeenuse hange). Eestis on hangete tulemuste selgumine erinevatel põhjustel viibinud, kuid Lätis oleme suure tõenäosusega esimest raamlepingut juba võitmas ning seega oleme muutumas eksportivaks ettevõtteks.

Alanud aastal jätkame juba käimasolevate lepingute täitmist. Samal ajal on meie ettevõtte peaeesmärk kasvada. Selleks tuleb laiendada oma tegevusvaldkondi militaarsõidukitelt ka muudesse varustusvaldkondadesse ning laiendada oma tegevust Lätti ja Leetu. Meie eesmärgiks jääb tagada valmisolek maksimaalselt kõrge kvaliteediga ükskõik kui keerukate süsteemide elukaare toetamisel.

Väljaandja: Kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakond

Teostaja: Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Koostajad ja toimetajad: Heiki Suurkask, Raiko Jäärats

Keeletoimetajad: Diina Kazakova, Liisi Pütsepp

Makett ja kujundus: Ragne Rikkonen-Tähnas

Fotod: Eesti kaitsevägi, Ardi Hallismaa, Siim Verner Teder, Kevin Valkenklau, Indrek

Kaik, Egert Kruberg, Karl Alfred Baumeister, Taavi Laasik, UNIFIL, Kaitseliit, Maiko

Markus, Mikk Otsar, Kirdediviis, Milrem Robotics, Milrem LCM, scanpix.ee

ISSN 2613-3334

Trükk: Ellington Printing Network