Simple Session 13 Newspaper by Sahtel Magazine

MÄRTS 2013 0.50 € ISSN 1736- 2199

LEHT!

16.-17. MÄRTS 2013 SAKU SUURHALL TALLINN

INTRO

Simple Session 13 on elamusterohke nädalavahetus täis enneolematut vaatemängu ligi kahesajalt tipp ratturilt ja rulatajalt 35 riigist. Sütitav festivalimeeleolu, maailma profimad võistlejad, kuumimad uued nimed, pöörane show ning ülev peomeeleolu on muutnud Simple Sessioni ekstreemspordimaailma kultusürituseks, mille meeletul energial ei ole vastast. Tule ja saa osa action-spordi ajaloost! Piletid Ticketprost www.session.ee

INTRO

FESTIVALI AJAKAVA

SIMPLE SESSION FILMISEANSID KOLMAPÄEV 13.03 – REEDE 15.03 VAATA LINASTUSTE AJAKAVA LK 37

TREENINGSESSIOONID NELJAPÄEV 14.03

AVATUD AINULT VÕISTLEJATELE NING AKREDITEERITUD PRESSILE

10:00 - 12:00 RULA I   12:00 - 14:00 RULA II   14:00 - 16:00 BMX I   16:00 - 18:00 BMX II   18:00 - 20:00 BMX III

23:00 SS13 WARM-UP PIDU KLUBIS STUDIO

REEDE 15.03

AVATUD AINULT VÕISTLEJATELE NING AKREDITEERITUD PRESSILE

10:00– 12:00 BMX I 12:00 – 14:00 BMX II   14:00 – 16:00 BMX III   16:00 – 18:00 RULA I   18:00 – 20:00 RULA II

23:00 SS13 PIDU KLUBIS HOLLYWOOD

SIMPLE SESSION 13 VÕISTLUSED LAUPÄEV 16.03

KVALIFIKATSIOONID

10:00 – 11:00 RULA SOOJENDUS  11:00 SISSEPÄÄS PEALTVAATAJATELE  11:00 – 14:00 RULA KVALIFIKATSIOONID   14:00 – 14:30 BMX SOOJENDUS (HEAT I)  14:30 – 16:45 BMX KVALIFIKATSIOON (HEAT I)  16:45 – 17:15 BMX SOOJENDUS (HEAT II)  17:15 – 19:30 BMX KVALIFIKATSIOON (HEAT II)  19:30 – 20:00 BMX SOOJENDUS (HEAT III)  20:00 – 22:00 BMX KVALIFIKATSIOON (HEAT III) 23:00 SS13 PIDU KLUBIS HOLLYWOOD

PÜHAPÄEV 17.03

FINAALID JA ERIVÕISTLUSED

10:00 – 11:30 RULA POOLFINAALI SOOJENDUS 11:00 SISSEPÄÄS PEALTVAATAJATELE  11:30 – 13:30 RULA POOLFINAAL  13:30 – 14:00 RULA FINAAL SOOJENDUS  14:00 – 15:30 RULA FINAAL  15:30 – 16:00 RED BULL RULA PARIMA TRIKI VÕISTLUS  16:00 – 16:20 FAILURE BMX PARIMA TRIKI VÕISTLUSE SOOJENDUS JA RULAVÕISTLUSE AUTASUSTAMINE  16:20 – 16:50 FAILURE BMX PARIMA TRIKI VÕISTLUS  16:50 – 17:20 SISTER SESSION SOOJENDUS  17:20 – 18:00 SISTER SESSION  18:00 – 19:00 BMX FINAALID SOOJENDUS  19:00 – 21:15 BMX FINAALID  21:30 BMX AUHINNATSEREMOONIA 22:00 SS13 LEGENDAARNE AFTERPARTY KLUBIS PARLAMENT

TALLINNA SPORDI-JA NOORSOOAMETI TOETATUD AVATUD SESSIOON ESMASPÄEV 18.03  IGA SESSIOON: 5 EUR

09:00 – 11:00 BMX  11:00 – 13:00 BMX  13:00 – 15:00 BMX  15:00 – 17:00 SKATE  17:00 – 19:00 SKATE  19:00 – 21:00 SKATE

REKLAAM

DYLANSTARK DC SHOES PHOTO

www.dcshoes.com www.exitsport.ee www.facebook.com/dcestonia

MUSA

Foto: Renee Altrov

ELEPHANTS FROM NEPTUNE Poisid teevad bändi, noh

Nad alustasid 2012. aastat kolme eduka šõuga Tallinn Music Week’il. Aprillis ilmutasid oma esikalbumi. Suvekuudel tuuritasid mööda Eestit ning tegid oma esimesed etteasted välipublikule Läti ja Leedu muusikafestivalidel. Juulis jagasid nad Tallinna lauluväljakul lavalaudu Red Hot Chili Peppersiga ning aasta lõpus esitati nende bänd aasta ansambli ja aasta rokkalbumi kategoorias Eesti Muusikaauhindade nominendiks. Pole üldsegi paha resümee, Elephants From Neptune! Allpool on kokkuvõte ühest jaanuariõhtusest vestlusest bändi laulja ning kitarristi Robert Linna ning trummar-perkussionisti Jon Mikiveriga. Nüüd esinevad poisid Simple Sessioni klubiprogrammis! BÄNDIGA RÄÄKIS SIMPLE SESSIONI PIKAAEGNE KOHTUNIK JA RULASÕITJA JANAR ILVES. Millega kitarri ja trompetite saatel, rohelise paadiga punastel hiidlainetel seilav Elephants From Neptune praegu tegeleb? Robi: Käime stuudios, salvestame EP-d. Või EP-sid. Meil on plaanis salvestada kolm korda kolm lugu, millest igal kolmikul on oma mingi kerge kalduvus nigu (esimene EP pealkirjaga “I” ilmus veebruari keskel – toim.). Teeme põhimõtteliselt kolm plaati, millest igaühel on kolm lugu peal. Lõpuks peaks nendest kolmest kokku moodustuma üks terviklik pakend. Kolm eri plaati? Robi: Umbes nii, et praegu salvestame seda

esimest kolme looga EP-d ja kui see välja tuleb, siis teeme kohe uue. Veebruaris lähme Soome paarile festivalile. Esinesite möödunud suvel päris palju Lätis ja Leedus? Robi: Ma arvan, et ma pole kunagi nii palju Lätis ja Leedus käinud kui eelmisel aastal. Terve oma elu jooksul. Lõpuks oli ikka kopp ees ka. Mismoodi seal on üldse? Selles mõttes, et kas teie bändi teatakse seal? Robi: Ma ei tea, veits teatakse. Leedus oli üks tsikk, kes täiega laulis kontserdil kaasa. Mingi Leedu tsikk? Robi: Jah, vist küll. Sellist asja pole üldse varem olnud, et keegi üldse aru saab, mida me laulame. Et selles mõttes, mõned inimesed ikka teavad. Üldiselt tundub Leedu

ja Läti publik väga vastuvõtlik ükskõik mis värgi suhtes. Lätis eriti. Samas on need üritused seal kõik nii piiri peal korraldatud. Eestis on asjad selle koha pealt rohkem arenenud. Ja tundub, et kui Lätis esineb mingi bänd, mis on Eestist, siis on suhtumine “ou jea, see on kindlalt ülihea bänd!“ Jon: Mulle väga meeldib Lätis ja Leedus. Ma polnud üldiselt varem üldse seal käinudki. Eriti Vilniuses. Esinesime seal mingil kesklinna väljakul. Robi: Peatänaval. Jon: Põhimõtteliselt nagu raekoja platsi peal esineks. Pileteid ei olnud ja hästi palju tüüpe oli kohal ja hästi lahe fiiling oli, nagu oleksime esinenud tervele linnale. Kuidas te sinna Eestist välja esinema olete sattunud? Robi: Enamus värke on tänu Tallinn Music

Weekile, kus me eelmisel aastal esinesime. Meil läks päris hästi ja sealt kohe hargnes asi edasi. Tallinn Music Week kuulub mingisse festivalide gruppi, kus on 10-15 erinevat festivali üle Euroopa ja iga kord iga festival pakub teistele välja oma maalt mingi viis artisti näiteks. Ja me olime sel aastal ka selles nimekirjas. Et võib-olla saame septembris Berliini esinema. Tegelikult me polegi veel bändiga ühelgi pikemal tuuril olnud, et peaks kaua teel olema või nii. Aga need Läti-Leedu sõidud on päris pikad? Robi: Jah, isegi need Läti-Leedu otsad on tegelikult väga huvitavad. Seal juhtub iga kord midagi sihukest, mida annab välja mõelda. Jon: Samas nende sõitude tõttu on vaikselt selline tunne tekkinud, et kui näiteks

MUSA

mingi Eesti sõit tuleb, siis tundub, et see on nii lühike, easy ots, et võiks pikem olla. Suvel, juulis käisime kolm nädalat järjest igal nädalavahetusel Lätis mõnel festaril mängimas. Mul oli iga kord, ja ma arvan, et teistel ka, selline tunne, et kui sinna autosse või bussi saime, et oled nagu koer autos, pea aknast väljas, keel vestil õhku ahmimas. Kõik vennad on üliteemas, et tavai-tavai, lähme-lähme! Tegelikult isegi Eesti sõidud on ägedad, sest satud teise linna, teise keskkonda. Robi: Siiamaani on see, et sõitma hakates tõstame pille ja asju bussi, jumala elevil, et jälle saab minna! Siis vaatad seljakotti, mingi võileib on kaasas ja morss pudelis. (Naerab) Kogu aeg on nagu mingi klassiekskursioon!

asju proovinud naljaga võtta. Näiteks trammi ja bussiga transat teinud. Ise endale võime tassinud ja siis mingis sellises kohas lõpetanud ja rahast ilma jäänud. Täielik masendus. Aga pärast selliseid olukordi, kui mõni kontsert vähegi õnnestub, siis on selline tunne, et see oli nüüd see kõige ägedam kontsert siiamaani. Mõtleme, et saab ainult paremaks minna. Praegu siis bänd väga palju sisse ei too? Robi: Ei tea… Jon: Jah, praegu see on praegu rohkem nagu investeering. Robi: Selles mõttes, ma arvan, et me oleme kõige vaesemad tüübid üldse Eestis. Kontserte anname tihti, kuid üldse raha ei ole. Kogu papp läheb bändi alla – vaja osta mingit stuffi juurde, mõni plaat tellida või lasta mõni särk juurde teha. Jon: Raha on ringluses kogu aeg. Saad veidike, paned kohe uute asjade alla. Robi: Aga selles suhtes on äge, et me kõik oleme oma eludega riskinud, teinud selle lükke ära, et davai, nüüd olen poole kohaga tööl ja vaatan, kuidas hakkama saan. Peaasi, et oleks aega bändiga tegeleda.

Need on ilusad ajad! Robi: Just! Tasub nautida nii kaua, kui jaksab. Elu ongi selleks mõeldud. Teil on väga hästi läinud, selles mõttes, et mõned bändid teevad kümme aastat oma asja ja ei midagi. Kas teil on asjalik mänedžer? Robi: Jah, on küll. Kuigi me teeme veits teistsugust muusikat, oli meil just natuke aega tagasi kokkusaamine Ewert and the Two Dragonsi kontsertmänedžeri Karl Sirelpuuga, kes lubas meid aidata ja sõna levitada. Tema kaudu meil see Soome esinemine nüüd tulebki.

Kuidas teil see bänd üldse tekkis? Robi: Põhiteema! Jah. Pooled liikmed on Kajast pärit? Robi: Jah, mina ja Rain (Joona), bassimees. Tegime kunagi Kajaga ka seal Viimsi vallamajas proove ja Jon (Mikiver) ja Linnu (Markko Reinberg) tegid seal oma mingit kahemehebändi nimega Homme. Kogu aeg Rainiga mõtlesime, et mis tüübid need on – lihtsalt lähevad sinna, mängivad nii kõvasti ja kiiresti kui suudavad a la veits Metallica moodi lugusid. Tundus naljakas, aga samas väga äge. Ja siis oli üks valla maja üritus, kus koos esinesime. Homme esines enne Kaja. Seal saime tuttavaks. Hiljem kutsus Jon meid Võsule oma suvilasse. Läksime sinna, panime võimud pööningule püsti ja hakkasime lammutama. Pööningule? Tavaliselt pannakse kuhugi keldrisse või garaaži. Robi: Jah. Ma ei tea… Me oleme nagu natuke kõrgemal tasemel. Pööningubänd! (Naerab) See oli siis umbes 2010. aastal? Robi: Jah, midagi sellist võis olla küll. Salvestate praegu seda uut EP-d. Kas mängite uusi lugusid juba praegu laividel või tahate salvestused enne valmis saada ja alles siis? Robi: Jaa, ikka mängime. Normaalne. Robi: Mitte, et kopp ees oleks, sest me pole nii kaua ka seda bändi teinud, et mõned

Foto: Renee Altrov

Siis järgmine peatus on ilmselt Ameerika, sest Ewert and the Two Dragonsil oli eelmise aasta sügisel seal väike tuur? Robi: See oleks ülihea. Samas on hea seegi, et keegi meid üldse esinemistega aitab, sest nii saame bändiga rohkem sellega tegeleda, millega peame tegelema. Vasakult paremale, ülalt alla: Rain Joona , Markko Reinberg, Robert Linna ja Jon Mikiver.

lood üle hakkaks viskama, aga vahel ikka teeme midagi teistmoodi. Tõmbame loo kinni, teeme midagi muud vahele ja tuleme jälle tagasi.

kokkuvõttes tulid kõik kaasa, kisasid ja aplodeerisid.

Laval live’i ajal? Robi: Oleme ka seda teinud. Alguses oli kindlasti mingi kramp, et pead hästi esinema, kuid lõpuks on ükskõik. Muusika on enda oma ja peabki ennast mugavalt tundma seda mängides. Ise lood reegleid, lollitad väikselt. Vahepeal oleme proovinud ka neid rahva kaasakutsumise asju, et laulame nüüd koos ja nii.

Hea suhtumine! Ise ei tohi nutma hakata. Ebameeldiv tuleb meeldivaks muuta. Robi: Mitte nagu Axl Rose! Jon: Meil ei saakski mingit sellist Axl Rose staarisuhtumist olla. Me oleme väga kahtlastes kohtades mängimas käinud. Ükskord mängisime ühe tüübi elutoas. Ja siis see EKA-pidu, kus me esinesime koridoris! Robi: Ahjaa! Koridori peal oleme mänginud.

Tegelikult on see bändi puhul väga oluline. Robi: Täiega! Meil oligi Lätis, kusagil mere ääres, Liepajas nii, et rahvas oli vaikne, sest olime võõrad ja ilmselt keegi polnud meist varem kuulnud – täiesti tundmatud vennad. Siis hakkasin mõtlema, et kas ma tõesti tulin Lätti, sõitsin 800 km maha selle jaoks? Ma ei lähe siit niisama minema! Siis hakkasin erinevaid asju proovima ja

Kitsas pikas koridoris? Robi: Jaa, aga mitte nii, et bänd on koridori lõpus, vaid ise olime keskel. Sein oli vastas ja rahvas oli kahel pool külgede peal. Väga kahtlane koht. Aga see oli väga rets, sest kõik panid nii hullu! Mingid inimesed lendasid kohe alguses mulle jalgade ette plokkide peale siruli. Keegi lendas Linnule vastu mikrofoni, nii et Linnu sai silma mikriga siniseks. Aga jah, me oleme ise selliseid

ROBI: SELLES MÕTTES, MA ARVAN, ET ME OLEME KÕIGE VAESEMAD TÜÜBID ÜLDSE EESTIS. KONTSERTE ANNAME TIHTI, KUID ÜLDSE RAHA EI OLE.

Millised töökohad seda võimaldavad? Robi: Eh, ma ei töötagi praegu kusagil. Teen mingeid suvalisi tööotsi. Eelmisel reedel käisin lennusadamas, filmisin mingit Eesti Energia jõulupidu, kus Two Quick Start esines. Olin seal ja mõtlesin, et selline teema siis! Samas olen jumala õnnelik! Musa on põhiline. Jon näiteks loeb telekanalites vaheklippe peale. Jon: Ma hakkan seda varsti tegema. Praegu töötan veel sellises kohas, kus ma olen kaheksa tundi arvuti taga ja mõtlen ainult ühe asja peale – et tahaks hoopis proovikas olla, settide taga istuda, mussi teha! Robi: Ja Rain töötab kokana. Jon: Kõik peaks selle tööga iisimaks võtma. Loomulikult on see raske samm, ikka mõtled, et tuled ära ja mis siis saab. Et ei pruugigi kaks kuud näiteks mingit raha kusagilt tulla ja mis siis teha. Robi: Mul on nii, et maksan korteriüüri ära ja hakkan siis mõtlema, et nonii, nullist jälle pihta! Iga kord on mingi challenge, nagu arvutimäng – kolm nädalat on aega, et saada see rahasumma jälle kokku! Jon: Aga niimoodi on palju huvitavam. Robi: Ja-jah, täiega põnev on! (Naerab) Jon: Mingi ühiskonnakiht on sellised, kes sellest aru ei saa. Nende meelest tuleb elu lõpuni kaheksast viieni tööl käia ja kes seda ei tee, nende peale vaadatakse halvasti. Et kasva nüüd suureks ja hakka samasuguseks! Robi: Põhipoint on selles, et see bändi tegemine ei hakka meile kunagi mingi hobi olema. Et saame nädalavahetustel kokku nagu mingi klubi. Ja kui kontsert on, siis teeme ühe proovi. Kunagi kindlasti hakkate. Robi: Jah, lähme laevale tööle! Siis tuleb sõbral 60. aasta juubel ja palub “Snake Eyes’i” mängida? Robi: Jah, ja teeme samu lugusid kogu aeg! Jon: Nii ka ei saa, et oled poole kohaga tööl ja mõtled, et kui see USA-tuur ära tuleb või kui saame selle suure diili ja pappi hakkab tulema, et vaat siis tulen töölt ära. Robi: Ja-jah, et kohe-kohe hakkab bändiga hästi minema. Jon: Siis ei hakkagi kunagi hästi minema. Risk on alati.

MUSA

Foto: Renee Altrov

Robi: Unistada võib, aga samas peab ka tegutsema. Mis te arvate tänapäeva muusikatööstusest? Kas internetist on kasu või on bändi suhtes kõik liiga vabalt kättesaadav? Robi: See on kindel, et plaaditööstus ei tööta nii, nagu ta kunagi töötas. Näiteks oma uue EP anname põhimõtteliselt tasuta netis välja. Eesmärk on, et inimesed kuuleksid meie muusikat ja tuleksid kontserdile, sest see on meie tulu põhiosa. Või siis tahame oma plaadile midagi juurde pakkuda, nagu näiteks sellele viimasele plaadile need käsitsi joonistatud asjad. Et muusikale lisaks oleks pakkuda seda, mida netist tõmmata ei saa. Minu plaadi vahel on näiteks huulepulgaga kirjutatud Robi allkiri! Robi: Täpselt! (Naerab) Pead selle varsti ära raamima, et ära ei kuluks. Aga jah, meie bändi jaoks on salvestus see, mille me teeme ära ja on tehtud. Kontserdid on need, mida me teeme kogu aeg ja mis on meie parim visiitkaart. Nii et tasub kindlasti kontserdile tulla. Kas teie lugusid raadios ka mängitakse? Robi: Mängitakse küll. Me oleme isegi midagi autoriühingult saanud, sest registreerisime ennast sinna ära. Viimane uudis on see, et me bänd on Eesti Muusika auhindade galal nomineeritud aasta rock albumi ja aasta parima bändi kategoorias. Jon: Parima bändi auhinna saab ilmselt Põhja-Tallinn ja parim album on Vaiko Eplik (jep – toim.) See jutt siin ilmub ilmselt pärast muusika auhindade jagamist. Robi: Jah, seega tahakski siin kasutada võimalust tänada kõiki, kes meie poolt hääletasid! (Naerab) Kõiki sõpru tahaks tänada, kes pistsid meie eest lisahääli sinna kuhugi teiste häälte vahele!

Aga kõige muu kõrval – kas autoriühinguga seda ohtu pole, et võrku üles pandud video maha võetakse, kuna autoriõigusi on rikutud? Robi: Ma ei tea. Loodame, et see on rohkem mingi plaadifirmade omavaheline asi. Ma arvan, et meie oleme sellest asjast veel nii kaugel, et pole mingit põhjust oma loomingut varjata. Teil on plaat ka iTunesis saadaval. Robi: Jah, seda saab Amazonist ja mujalt ka. Midagi on ostetud küll, aga ma ei tea praegu täpselt. Aga CD-sid on kõige parem müüa kontserditel, nagu Lätis ja Leedus, ja nüüd, kui Soome lähme, siis võtame ka kaasa. Kohe pärast kontserti on hea pakkuda ja arvamust küsida. Isegi kui ei meeldinud, siis on suva. Väga lahe! Mõnikord, kui näed mingit ägedat bändi ja tahaks kindlasti plaati, aga ei ole saada, siis on tõsine pettumus. Särgi või plaadi või mõne muu suveniiri sooviks ikka vahepeal meeldiva kontserdi järel mälestuseks osta. Robi: Ma ka! Käisime kuulamas ühte Taani bändi, Get Your Gun. See oli ka nii kaif bänd, et ma lihtsalt laenasin sõbralt 5 euri, et saaks nende plaadi osta. Tänu bändile ei oska ma kogu sellesse piraatluse teemasse objektiivselt suhtuda, sest ma ise tean, kui palju kasu meil endal sellest on, kui keegi ostab kasvõi ühe plaadi. Ja sellepärast ma suhtun samamoodi ka teistesse bändidesse. Kui tuttavatel, näiteks

Nevesisel või kellelgi tuleb plaat välja, siis ma lähen meelega ja ostan selle. Mitte ei lähe sellise jutuga, et kuule, kas saad mind listi panna? Ma tahangi maksta ja neid sellega toetada. Aga kas teie bändil särgid on? Jon: Jah, kui plaat tuli, tegime mõned. Need läksid prauh! paari päevaga minema. Esimesel päeval oli Tallinnas kontsert, kus osteti suurem osa ära. Järgmisel nädalavahetusel oli Tartus kontsert ja enne sõitu panime Facebooki üles, et meil on mõned särgid veel, pange raha valmis. Aga läks nii, et selle ajaga, kui Tartusse jõudsime, olid kõik juba ära bronnitud! Robi: Tee peal põhimõtteliselt osteti kõik ära. Kes teil bändis loominguline juht on? Kes sõnad ja kes muusika teeb? Robi: Enamasti oleme sõnad meie Joniga kahekesi kirjutanud. Kas emb-kumb või siis koos. Aga lood on ikka ühistöö. Kuna me oleme ise õppinud pille mängima, siis me ei oskagi nii teha, et üks mees tuleb nootidega kohale ja näitab, et siin on uus lugu, teeme nüüd ära. Pigem on nii, et: “Hea küll, Jon löö lahti!” ja siis tüüp teeb pulkadega üks-kaks-kolm-neli ja hakkame täiesti suvalt mängima. Igaüks teeb oma suva asja ja siis vaatme, kas läheb kokku või mis saab. Ja arendame sealt edasi. Taustad enne ja siis sõnad hiljem peale. Meil on tavaliselt hästi palju sämpleid ja mingeid esialgseid sõnu, mille

JON: MEIL EI SAAKSKI MINGIT SELLIST AXL ROSE STAARISUHTUMIST OLLA. ME OLEME VÄGA KAHTLASTES KOHTADES MÄNGIMAS KÄINUD.

me kombineerime kuidagi kokku. Kõik on üks suur pusleladumine. Vahepeal on nii ka, et Rain helistab mingilt peolt, et: “Oh, väga äge, kuula!” ja laseb telefoni mingeid helisid, millest midagi pole aru saada, aga siis, jah – lõpuks teemegi uue loo. Mis bändid teile head tunduvad? Jon: Nevesis on hullult hea! Robi: Vaiko Eplik ja Eliit on äge. Üks doom-bänd – ma ei teagi, kas nad praegu teevad midagi, sest otsivad uut trummarit – on Kannabinõid. See on jõhkralt kaif bänd! Eriti toores ja vali. Ja loomulikult vanadest mõjutustest East Trading Wang, Shelton San. Üks bänd, mida eelmisel aastal Põlvas kuulsin ja täiega meeldis, on Candy Empire. Aga välismaalt? Robi: Eh, igasugused. Ma olen enda jaoks avastanud ja kuulan viimasel ajal täiega Nirvanat! (Naerab) Jumala hea bänd! Kas need lemmikud mõjutavad teie loomingut? Robi: Jah, loomulikult. Nii või teisiti, kõik asjad, mida sa kuulad, mõjutavad. Me ei tahagi kandideerida kõige originaalsema bändi tiitlile. Pigem üritame olla heas mõttes võimalikult leidlikud vargad, panna mingeid asju kokku ja neid huvitavalt presenteerida. Jon: Põhiline on bändi energia. Loomulik on, et soovid olla oma lemmikbändi sarnane, aga mitte ainult selles mõttes, millised nad välja näevad, vaid kuidas see bänd koos töötab. Mulle meeldivad bändid, kelle live-esinemisest paistab välja see mingi keemia, mis mind inspireerib. Robi: Olen viimasel ajal vaadanud hästi palju dokfilme erinevatest bändidest. Üks, mis oli eriti hea, oli sellisest vanast Black Sabbathi aegsest USA bändist nagu Penta gram.Tüübid võisid mingit ühte lihtsat

MUSA

käiku mängida ja olid ise nii teemas, et tahes-tahtmata see töötab ja inspireerib.

lava üles pandi. Õhtul teevad laivi ära ja sõidavad minema. Kohe hakatakse lava maha võtma ja sama asi juhtub järgmises linnas uuesti.

Mis geari te kasutate? Kas iidolid mõjutavad teie instrumentide valikut? Robi: Jaa, kindlasti. Meie kidravend Linnu on alati olnud Kirk Hammeti ja Zakk Wylde’i nii-öelda fänn ja siis tema on kindlalt Gibsoni- ja Les Pauli-vend. Kogu aeg. Olime ühel üritusel, kus üks bändimees mängis ka Les Pauliga ja siis Linnu küsis, et mis valesti on. Tuli välja, et kui täpsemalt vaadata, siis tüüp mängis kidra, aga jalad olid täiesti koos nagu! (Naerab) See ei ole võimalik! Sa ei saa Les Pauli niimoodi mängida, et jalad koos on. Sul peab olema mingi poos, seda peab jalad harkis mängima!

Kas te bändil on mingi konkreetne sõnum, mida te oma loominguga soovite inimestele edasi anda? Robi: Põhiteema ja ehk üks põhjuseid, miks me seda bändi üldse tegema hakkasime, on, et enamus Eesti bände on nii igavad, et peab midagi tegema! Üritame ja teeme. Suva, mis arvatakse. Meie neljakesi enda arvates teeme nii ägedalt, kui suudame. See ongi põhimõtteliselt nagu revolutsioon sita muusika vastu! Lisaks on veel see eestlaste põhiteema, et kõik vinguvad mingi bändi või filmi üle, et nii sitalt on tehtud. Me mõtleme, et meie point on see, et kui midagi vinguda on, siis proovi ise paremini teha.

Aga mis kidra sa ise mängid on? Robi: Mul on mingi vana, kunagi Saksamaalt toodud, Höfner. ‘67. aastal tehtud. Aga see on selles mõttes äge, et teist sihukest pilli naljalt ei leia. Elephants From Neptune live Von Krahlis, sügisel 2012. Foto: Vilmar Valdmann

Päris vintage! Kas sa mängid igal pool ainult sellega? Robi: Põhimõtteliselt küll. Aga stuudios saab teisi pille ka kasutada. Nüüd, selle viimase EP ajal ma mängisin paljud asjad Fenderi Stratocasteriga, millel on natuke teravam sound. Aga laivis on meil ikkagi põhiline see, et oleks täiega vali ja natuke mudane. See vana Höfner on poolakustiline ja undab väga hästi. Vahepeal laivi ajal saab sellega soolo asemel lihtsalt head müra tekitada. Mis on oma muusika tegemisel olulisem, kas skillid või hoopis poos? Mida algajatele pillimeestele soovitate? Robi: Oluline on tunnetada oma piire. Ja loomulikult harjutada. Nootidest ma ei jaga midagi. Põhiline on tunnetus ja kui enam-vähem õigel ajal õiget nooti mängida, siis on kõik OK. Siiski on kõige lahedam mängida ja tunda, et see, mida teed, on sinu jaoks lihtne. Kuigi alguses võibolla tundus mingi käik võimatult raske. Selleks tuleb harjutada. Jon: See on minu arust veits aususe asi ka. Kui sa mingid asjad poolikult ära õpid ja kohe uued käigud ette võtad, siis jääb tehnika lünklikuks. Tuleb ise aru saada, et harjutad enda jaoks, oma oskuste aredamiseks, mitte kellelegi teisele. Robi: Kui ma alustasin kitarriga, siis mängisin alguses nimelt ilma ühegi plokita. Teadsin, et kõigepealt on vaja saada õige tunnetus näppudesse, et pillist õige kõla kätte saada. Plokkidega juhtub nii, et kõlab ägedalt, aga kui tegelikult endal õiget mängutehnikat pole, siis on see enese petmine. Tuleb alustada lihtsamatest asjadest ja oskuste arenedes keerulisemad käigud ette võtta. Sama nagu skeidiga – selleks et kickflippi teha, tuleb enne ollie’t osata. Ja et backside flippi teha, tuleb backside ollie ja kickflip ära õppida! Robi: Ja-jah, täpselt. Nii see käib! Laval esineda on ikkagi lahedam kui stuudios salvestada? Jon: Ma arvan, et me oleme pigem liveband kui midagi muud. Robi: Stuudios mängimine on stressirikkam, suur enese proovilepanek. Raske on õiget sound’i leida või olla kindel, et sissemängitud asi täpselt selline on, nagu peaks.

Kas teil on keegi kindel inimene, kes stuudios nuppe keerab? Või keerate ise? Robi: Mänedžer aitab. Ta on ise muusika inimene, bändides mänginud, mitte lihtsalt mingi ärimees. Erapooletut arvamust on vaja. Ma ei kujuta ette, kui me ise stuudios oma sound’i keeraksime. Sellest ei tuleks midagi head välja. Jon: Mänedžerist on meil palju abi. Tema määrab lindistusajad, hoiab tempot üleval. Hea on salvestama minna, kõik on ette valmistatud. Väga lahe tüüp on ja see aitab palju. Robi: Vahepeal kipuvad tähtsad asjad meelest ära minema – mõni mees magab sisse ja nii edasi. Samas seda juhtub harva, kuna bänd on asi, mida me kõik väga teha tahame. Pole soovi võimalusi kasutamata jätta. Jon: Saame aru, et pole mõtet viilida. Mis te cover’ite tegemisest arvate? Robi: Suvel panime kontserditel päris palju King Crimsoni “21st Century Scizoid Mani” põhiriffi lugude vahele. See lugu Foundationi “That’s Life” videost? Robi: Jah, Corey Duffeli faceplant. Jon: See riff tuli meil esimest korda suhteliselt ootamatult ühe oma loo vahele, nagu lõi sisse lihtsalt. See on selline hea riff, mida mingi osa rahvast teab ja loob paralleele, on mingis mõttes nostalgiline. Robi: See on ülikõva riff lihtsalt! Meile kõigile meeldib ja miks me ei tohi seda mängida? (Naerab) Suvel, kui Red Hot Chili Peppersit soojendasime, siis nende transamehele meeldis ka! Aga jah, kaveritega on see lugu, et sa kas teed selle täiesti enda moodi või oled originaali kõrval mak-

simaalselt teine kõige parem inimene, kes seda lugu teinud on. Originaal jääb alati ja võib-olla ei maksagi seda liigset originaalilähedust taga ajada. Aa, kunagi tegime Jimi Hendrixi “Crosstown Trafficut”, aga see on lihtsalt vahelduse mõttes, mitte kindla eesmärgiga cover kavasse võtta. Üldiselt ma ei oskagi teiste lugusid väga mängida. Kui keegi ütleb, et “oh, mängi Oasise “Wonderwalli”, siis ma pigem ei tee seda. Kuidas RHCP tüübid üldiselt tundusid? Robi: Tundus, et nad on nüüd mingid hullud mediteerijad. Võõrastega kontakti ei otsi. Jon: Eks nad on juba suhteliselt vanad ka – neil olid pered kaasas, lastetuba ja muud asjad. See eraldatuse soov on suhteliselt loogiline ka, kuna nad ju põhimõtteliselt annavad iga päev eri riigis kontserdi ja igas riigis on tüübid, kes tahavad nendega rääkida ja mingeid asju saada. See võib päris väsitav olla. Püüdsime seda mõista ega hakanud ise ka oma tutvust neile peale pressima. Robi: Aga muidu me läksime juba päeval sinna, sest teadsime, et tseal saab tasuta süüa. (Naerab) Passisime seal, vaatasime, kuidas lava kokku pannakse ja võtsime sööki. Saite sama toitu, mida RHCP või? Jon: Põhimõtteliselt küll. Neil oli seal oma telk oma kokkadega. Kogu aeg oli värske toit laual. Väga organiseeritud asi. Kõik toimis kava järgi, nagu kellavärk. Vahetustega pandi tehnikat üles ja käidi söömas. Bändil endal on selles mõttes mugav, et said senikaua linnas ringi vaadata, kui

JON: EESTIS TUNDUB OLEVAT VÄGA LEVINUD SELLINE KÄITUMINE, ET TINISTATAKSE VAIKSELT OMAETTE EGA JULGETAGI MILLEGI KONKREETSEGA VÄLJA TULLA, SEST ISE OLLAKSE NII SUURED KRIITIKUD KÕIGE SUHTES.

Teil on Facebookis lingid ainult headele arvustustele. Kas keegi on teile ilusti puid alla ka pannud? Robi: Ja, ikka! Aga see on selline asja kohane kriitika olnud, et näiteks Tartus keegi käis kontsedil ja pärast rääkis, et läks bändi kuulama ja trummar võttis juba mingi teise loo ajal särgi seljast ära, et päris rõve oli, ei suutnud seda bändi küll enam vaadata. Jon tavaliselt võtab särgi ära, sest nii palav on! Ja siis sellised asjad, et “ma oleks parema meelega koju magama jäänud“ või midagi sarnast. Sellist juttu oleks naljakas mõne kriitiku sulest ajalehe muusikanurgast lugeda, et trummar võttis särgi seljast ja parem oleks olnud üldse koju magama jääda. Tegelikult on kriitikaga see, et vahet pole. Me ei teegi seda selle mõttega, et kõigile täiega meeldida. Peaasi, et ise rahule jääme. Jon: Tuleb südamest teha. Vahepeal kuuled, kuidas keegi taob trumme ja peksab täiesti mööda ja valesti, aga ei saa minna ja talle öelda, et okei, õpi mängima või pane pillid kotti. Kõik on kusagilt alustanud. Eestis tundub olevat väga levinud selline käitumine, et tinistatakse vaikselt omaette ega julgetagi millegi konkreetsega välja tulla, sest ise ollakse nii suured kriitikud kõige suhtes. Et kui kohe Vaiko Epliku tasemel pole, siis tuleb asi täiega maha teha. Surnud ring. Aga kui muusikat südamest teha, siis see paistab kohe ka lavalt välja. Kohe on näha, kui teemas sees tüübid on ja see on lahe. Polegi vaja olla ülihea pillimees, et muljet avaldada. Mul on vist küsimused suhteliselt otsas… Robi: Kas sa Sessioni kohta ei küsigi midagi või? (Naerab.) Jon: Või et mis meie tulevikuplaanid on? Õigus. Mis suunas te siis edasi arenete? Mis teie tulevikuplaanid on? Jon: Eelmisel aastal leppisime kokku, mis mingid konkreetsed murdepunktid on. Praegu on Läti ja Leedu olemas. Mõtlesime, et oh, järgmisel aastal kindlalt Soome! Nüüd on kindel, et veebruaris on Soomes paar live’i. Täpselt veel ei tea, mis sellest välja kujuneb, aga aprillis peaks Londonis üks live olema. Ja meil on selline plaan, et lähme autoga ja siis peaks kohe tee peale jäävates riikides ka peatused tegema. Sellest võib veel välja kujuneda kahenädalane tuur. Jama lugu on see, et meil pole kellelgi bändist lube. Helimees sõidab kogu aeg.

REKLAAM

X SIMPLE SESSION LIMITED EDITION APPAREL AVAILABLE @ SHOP.SESSION.EE

REKLAAM

FILM

SISTER SESSION Tüdrukud BMXidel

“Nad nutsid. Kõik olid tõeliselt liigutatud. Ja see oli täielik segapublik. Saalist kostis tohutu kaasaelamine. Tõeline hitt. Mul tõusid teie linastuse ajal käekarvad püsti. Kõik ütlesid, et see oli festivali kõige parem film.” Sellised sõnad saatis BMXi sõitvatest tüdru kutest rääkiva Eesti lühifilmi “Sister Session” esilinastuse järel filmitegijatele Bicycle Film Festivali algataja Brendt Barbur eelmisel suvel New Yorgist. Sealt edasi ootas filmi emotsionaalne vastuvõtt kõigis ligi 30 suurlinnas, kuhu film festivali raames aasta jooksul rändas, sealhulgas Londonis, Milanos, Kaplinnas, Hong Kongis, Istanbulis, Moskvas, Sydneys, Mexico City's ja Tokyos. Tallinnas tuli film suurel ekraanil näitamisele läinud augustis Tour d’ÖÖ Tallinna programmis ning nüüd on video ka netis striimitav, olles kogunud lühikese ajaga üle 50 000 vaatamise.

Sister Session 2012 esikolmik: Angie (vasakult), Camila ja Chiara.

informaatikat – toim.). “Sister Sessioni” tegemine andis mulle sõbraliku tou, mis lükkas mind tagasi teele, kuhu kuulun. Nii filmi sisu kui ka tegemine õpetasid mulle sama – inimese tugevaim lihas on kirglik süda.”

ÄRA KUULA DRAAMAT

Pikka aega on igat tüüpi BMX olnud meeste pärusmaa. “Sister Session” on lühidokumentaal grupi erinevast maailma otstest pärit tüdrukute tahtejõust ja läbilöögi soovist selles spordis, mis neid eriti ei tunnista. “Ära kuula draamat! Lihtsalt tee, mida sa õigeks pead,” sõnastab üks võistluse osalisi Angie Marino filmis nais trikiratturite põhilise probleemi ja lahenduse ühekorraga – paratamatult jäävad tüdrukud tipptasemelt meestele alla, kuid see ei tähenda, et nad ei peaks järgnema oma kirele. Film võeti üles Simple Sessionil, kus eelmisel aastal leidis esimest korda aset üks vähestest tüdrukute BMX-võistlustest, mida suuremate võistluste raames üldse korraldatakse. Loo võtsid linti noored Eesti filmitegijad Brett Astrid Võmma, Doris Tääker ning Helen Habakuk, kellest viimane filmiga Helsingisse, Londonisse ja Milanosse kaasa rändas. “Olen surfanud, purje-, lohe- ja lainelauda sõitnud,” rääkis Helen, et ehkki ta pole ise kunagi BMXi sõitnud, siis aimab ta, mis tundega Sister Sessioni võistlejad oma alaga tegelevad ning koges seda filmi tehes ja tüdrukutega suheldes väga tuge-

SUUR MÕJU

Esimese Sister Sessioni võitja Camila Harambour. Fotod: Fat Tony

valt. “Kirglike ja rõõmsate inimestega on alati lihtne sõbraks saada, see seltskond tüdrukuidki ei olnud erand. Meil tekkis nendega väga tihe emotsionaalne side ja nad ise hoidsid ka ilma konfliktideta kokku. Nalja sai rohkem kui kõhulihased olid võimelised taluma,” rääkis Helen ja lisas, et on mõnede tüdrukutega siiani aeg-ajalt sõnumeid vahetanud. Filmimaterjal sai kokku võistlusel kohapeal ja pundiga lõunatamas käies, kus tüdrukud kaamera ees oma loo ära rääkisid ja katsumustest pihtisid. Juba kahe kuu

pärast oli 10-minutiline dokk valmis ning valmis rattafilmide festivalil pisaraid kiskuma, kuigi tol hetkel ei osanud keegi veel aimata, et filmil nii tugev mõju saab olema. Ehkki juba võistluse ajal oli publiku meeletust kaasaelamisest aru saada, et sündimas on midagi erakordset. “Sister Sessionit” tehes meenus mulle, mida tähendab protsessi nautimine ning töötamise ja mängimise vahelise erinevuse puudumine. Pärast montaažiperioodi ei suutnud ma enam pikkade patside ja prillide vahele naasta (Helen õppis vahepeal

Kaks osalist, võitja Camila Harambour ja Allison Lopez käisid Buenos Airese linastusel samuti filmi vaatamas. “Väga armas oli filmi suurelt linastumas näha, sest nii oli kogu võistluse tõelist vaibi palju paremini tunda. Muutun seda vaadates iga kord väga emotsionaalseks, nagu oleks seda kõike uuesti läbi elanud,” rääkis Camila. “Isiklikult tundub mulle, et see kujutab naistrikiratturite olukorda praegusel hetkel väga täpselt – kui raske meil on olnud ning kui üksmeelsed ja ühendatud me samal ajal omavahel võime olla.” Nagu võib lugeda ka filmi kommentaaridest netis ja Sister Sessioni teemaliste postituste juurest Twitteris ja Facebookis, on filmil Camila arvates tüdrukutele suur mõju olnud. “Olen saanud kirju tüdrukutelt Eestis, kes tahavad pärast meie nägemist Simple Sessionil ka ise sõitma hakata. Film näitab, kui lõbus võib BMX olla. Kui ma ei oleks juba ise varem rattasõiduga tegelenud, siis hakkaksin selle filmi toimel igal juhul BMXi sõitma!”

REŽISSÖÖR RAPORTEERIB YO! Saabusin Londonist tervelt tagasi. Vastukaja oli hämmastav! Kananahk tuli ihule, kui inimesed juubeldasid ja lahkusid saalist ümisedes seda lugu, mis võistluskaadrite saateks oli. Pidudel rääkisid inimesed minuga detailselt, kuidas film neid inspireeris ja tundsid huvi teema vastu. Teised lihtsalt patsutasid õlale ja ütlesid, et film oli “amazing”. Eilse peo viimast lugu

valides lükkas Brendt DJ puldist eemale ja pani peale selle sama loo, mis võistluskaadrite saateks oli ja kõik tantsisid! Väga-väga lahe oli! Tegin sissejuhatuse üksi, sest ühtegi tüdrukut kahjuks kohal ei olnud, aga vähemalt sain publiku naerma. PS. Brendt tervitab. Cheers, Helen

YO! Nägid ju Milano pilte, peo venue oli pööraselt lahe ja kohe kino kõrval. Väga hästi korraldatud ja Brendt ja Giovanni hoolitsesid ülihästi mu eest. Meie filmi programmi jaoks ei jõudnud paljud kohale, võistlus sõitis sisse veidi, aga vastukaja oli ikka väga hea. Järgmise programmi jaoks oli ootamatult jõudnud kohale nii palju inimesi, et saal müüdi välja. Brendt ja Giovanni

otsustasid meie filmi uuesti lasta ja see vastukaja oli pöörane!!! Mitte ainult filmi ajal, vaid ka pärast filmi tuldi ütlema, kuidas nuteti jne. Üleüldse, festivali atmosfäär oli hästi mõnus, väga internatsionaalne seltskond ja nalja sai palju. Cheers! Helen

LEGEND

Foto: Colin Mackay

RYAN NYQUIST Kuus aastat hiljem

LIINA RISTOJA Just-just, see hetkel Rockstari energiajoogi tähe all sõitev 33-aastane Kalifornia kutt on oma eluajal võitnud korduvalt X-Gamesi dirt jumping’u ja pargisõidu kuldmedaleid, lugematuid auhindu teistelt suurtelt võistlustelt ning teda peetakse üheks BMXi ajaloo parimaks ratturiks. Nyquist on olnud regulaarne võistluste esiotsamees juba 15 aastat ning olnud iidoliks väga paljudele alustajatele. Läinud novembri alguses võitis Nyquist Red Bulli suurejoonelise ja BMXi eliidile mõeldud Skylines võistluse, seega on mees siiani tippvormis, ehkki tema elu on nüüdseks varasemaga võrreldes oluliselt muutunud – Ryanist on vahepeal saanud kahe poja isa. “Vanem on neljane ja ta nimi on Tristan ning noorem on Jameson, kes saab varsti kaheseks,” tutvustab ta oma poegi eriti varahommikuses Skype’i teel tehtud intervjuus. Kas poisid juba sõidavad ka? Ei. Vanemal paistab küll olevat mingit sorti tõmmet rataste vastu, kuid noorema jaoks on praegu olemas vaid loomad, kivid ja puud. Tõeline loodusearmastaja. Kuidas sa ise sõitma hakkasid? Mind on alati rataste poole tõmmanud ja olen alati armastanud seda tunnet, mis mind rattaga ringi kruiisides valdab. Lihtsalt sõita ja hüpata suvaliste äärekivide ja takistuste pealt. Mu vanemale pojale võiks

Mõlemad korrad, kui Ryan Nyquist on Eestis käinud, on ta siit lahkunud Simple Sessioni kuld medaliga. Viimasest võidutseremooniast siinmail on nüüd möödas kuus aastat ning tänavu on mees tagasi, et näidata, mille eest teda legen diks nimetatakse, mille eest talle palka makstakse ja miks tema sõitu siiani suu ammuli vaadatakse. see meeldida. Tean täpselt kuidas seda teha, aga ma ei tea, kuidas seda kirjeldada või õpetada. (Naerab) Kes sind suunas või õpetas? Peamiselt mu vanemad. Vanem vend sõidab mul ka ja tegelikult vist on ikkagi tema see, kes mind BMXini juhatas. Ilmselt on see meil veres. Näen venda siiani iga päev, kuid eriti tihti me enam BMXi koos ei sõida, ainult vahepeal. Kuigi ta on siiani andekas sõitja, siis nüüd huvitavad teda muud asjad rohkem. Külas käies veedab ta suurema osa oma ajast mu garaažis, lõigub seal metalli, keevitab ja ehitab kõiksugu asju. Näiteks mootorrattaid.

Oled jätkuvalt täistuuridel professionaalne BMX-rattur. Kuidas laste kasvatamine ka on selle kõrvalt? See on täiesti kindlalt kõige raskem töö, mida ma olen elu sees teinud. Tead, õppimine, mis neid kuidas käituma paneb ning kuidas neist head inimesed kasvatada. See on väga raske! Eks see on vist üks pikk õppimise protsess ja ma õpin iga jumala päev. Väljas käimine ja rattaga sõitmine muutub sellevõrra küll keerulisemaks kui varem, kuid see-eest need korrad, kui ma saan sõitma minna, sõidan ma kogu täiega ja efektiivsemalt. Mul ei ole enam vaja kuut tundi skeitpargis, saan kahe või kolmega hakkama.

KUI OLED NII NOOR, NAGU MINA TOL AJAL, SIIS MUUD SUL ERITI VAJA EI OLEGI – PÄEVAL RATAS JA ÕHTUL PIDU.

Seega on laste saamine küll piiranud seda, mida ma teha saan, kuid samas pannud mind hindama iga hetke rattasadulas. Vanasti ma arvasin, et laste saamisega ei muutu mitte miski. Titt lupsab välja, vaatad, et “ohh, lahe!”, hoolitsed ta eest ja viid endaga koos sõitma. Nüüd ma tean, et see kehtiks võibolla koerapidamise, aga mitte inimese kasvatamise kohta. Laste saamine oli minu jaoks kindlalt väga suur äratuskell. Üritades nende kõrvalt professionaalne sõitja olla on üks suur žongleerimine, nagu ma tavaliselt ütlen – vastutus oma laste ees ja samas vastutus karjääri ees peavad koos toimima, et mõlemad töötaks. Kas võtad vahepeal oma lapsi ka reisidele kaasa? Niikaua kui nad on nooremad, paistab see lihtsam, sest neil pole nii palju pagasit. Selles osas loodan ma peamiselt oma naise peale, kes valvab laste järgi, samal ajal kui mina sõidan. Õnneks on mu pojad näinud, kuidas ma sõidan, kuigi suuremat osa sellest nad tulevikus ilmselt ei mäleta, kuna nad on veel nii noored. Suurem teab küll, millega ma tegelen. Iga kord kui ta kuskil ratast näeb, siis hüüatab ta “issi ratas”. Nad näevad, kuidas ma sõidan, aga näevad ka, kuidas ma kukun – äkki sellepärast nad ei tahagi eriti sõita. Oled hakanud tegema oma telesaadet “Getting Awesome With Ryan Nyquist”, kus nihutate BMXi piire ja ristate seda muuhulgas näiteks keskaegsete piigivõistluste ja veelauaspordiga. Kuidas sel-

LEGEND

lega läheb ja kuidas sulle meeldib sellist naljasaadet teha? Sellega läheb hästi, väga lõbus on. Põhimõtteliselt lihtsalt sõidame ja oleme ägedad. Meile antakse väga palju vabadust saate sisu koostamisel, seega saame teha kõike, mida tahame. Nii me siis muudkui mõtleme igasuguseid veidrusi ja hullusi välja, mida ratta abil või seljas teha saab, teeme need ideed ja unistused teoks, filmime üles ja laseme inimestel vaadata. Aga jah, teha saadet, jõuda sõpradega sõitma, harjutada suurteks võistlusteks nagu Simple Session – seda kõike on kokku päris palju. Aga ma saan hakkama, ei saa nuriseda.

Pidudel ikka jõuad käia? BMXis paistab see olevat üks kohustulik “elustiili” osa. Praegu käin ma ka väljas pidudel lõbutsemas, aga see pole mu jaoks enam nii tähtis kui varem. On olulisemaid asju. Ühel päeval käid väljas joomas ja lõbutsemas, aga järgmisel päeval pead selle eest kannatama. Paljudel noortel kuttidel pole järgmisel päeval midagi teha, aga mina ei saa seda endale lubada, sest pean tavaliselt kiirelt koju lendama ja seal on juba vana rütm – vahetan mähkmeid, viin poisid nende tundidesse. Minu töö ei lõpe võistluse läbi saamisega – sealt mu kõige tähtsam töö alles algab! Nagu mitme töökoha peal rabaks, prioriteedid peavad paigas olema. Kindlasti on sul kõiksugu meeletusi seljataga… Jaa, vanasti oli mul kõvasti “elustiili”! Nii palju lugusid! Pean vist ettevaatlik olema, millist osa neist oma poegadega jagan, kui ma ei taha, et nad arvaksid, et mida mina tegin, on ka neile lubatud. (Naerab) Aga BMX on andnud mulle nii palju võimalusi, mida ma ei oleks ilma selleta iialgi saanud. Olen kohanud nii paljusid inimesi ja saanud nii palju elamusi, reisinud – see kõik on mind väga palju harinud. Loodetavasti saan osa sellest ka poegadele edasi enda, aga ühtegi PG-13 (USA kinodes “alla 13-aastastele keelatud” piirang

Sõidad professionaalselt juba aastast 1995, kui olid 16-aastane ja osalesid XGamesil esmakordselt 1996. Mis tunded sul olid, kui karjäär hakkas esimesi suuremaid pöördeid võtma? Kas oli mingi hetk, kus sa tundsid, et vot nüüd vist ma võin tippu jõuda? Kõik juhtus väga kiiresti. Läksin ühele ESPNi spordikanali võistlusele Lõuna-Kalifornias, kus mul läks väga hästi ning tegin ära ka mitmetele sõitjatele, kellele olin alt üles vaadanud. Sel momendil tundus see kõik väga kummaline ja tegelikult ei jõudnud mulle veel kohale. Olin lihtsalt rõõmus, et sõitsin hästi, sain sponsorlepingud, hakkasin profiks. See oli nii võimas ega mahtunud mulle isegi mitte pähe. Sealt edasi liikus kõik veel kiiremas tempos edasi, kuni ühel hetkel hakkasin tajuma, et olen sattunud millegi hämmastava keskele. Väga head ajad olid ja ma ei tahtnud muud, kui selle kõigega jätkata. Minu karjääri algus oli kahtlemata üks pöörane sõit, aga samas ka tuleproov. Ühel hetkel imetlesin oma iidoleid ajakirjadest ja videotest ning järgmisel nägin neid kogu aeg, reisisin koos nendega ringi ja sain nendega sõpradeks. Kes su suurimad iidolid olid? Dave Mirra, Dennis McCoy, Jay Miron – ja teised, keda sel hetkel võis ajakirjades näha. Nad on mind väga palju mõjutanud ning alguses olin nende juuresolekul ikka väga ärevuses. Ma mäletan, kui Dave Mirra minuga esimest korda ühendust võttis, endale Põhja-Carolinasse Greenville’i külla ning sõitma kutsus. Vau, okei! Ta andis mulle oma telefoninumbri, mida ma siis igal pool oma rahakotis kaasas kandsin ja tuusasin, et “jee, mul on Mirra telefoninumber!”. Kõik toimus väga kiiresti ja alles hiljem on kogu toimunu minu jaoks ära settinud.

Ryan Nyquist 2005. aasta Simple Sessionil. Foto: Timo Toots

– toim.) lugu nad minult küll veel mõnda aega ei kuule. Ilmselt ühel heal päeval istun nendega maha ja räägin ära, mis tegelikult toimus. Ma arvan, et on päris tähtis õpetada oma lastele, kuidas elada ja elu nautida.

Hiljem kolisid ju Mirraga koguni kokku elama. Jaa, see oli lahe! Me reisisime päris palju koos, sest esindasime mõlemad tol ajal Haro Bikes’i. Seega, jah, meist said väga head sõbrad. Oli üsna metsik mõelda, et elan ja sõbrustan koos maailma kõige parema BMX-ratturiga. See oli hämmastav ning samas ka väga hea võimalus minu jaoks. Dave õpetas mulle väga palju selle spordi ja ka seda ümbritseva äri kohta. Ja juba puhtalt teda sõitmas vaadata oli minu jaoks õpetlik. See oli ilus aeg, meil oli koos väga lõbus. Rääkimata sellest, kui kõrgel tasemel me mõlemad tol hetkel sõitsime – see oli kreisi!

Kas sa mõnda muud sporti ka teed peale BMXi? Vahepeal käin suusatamas ja lumelauaga sõitmas, aga need on ikkagi minu jaoks teisejärgulised. Lumelauda ma ei sõida eriti hästi ka, ei hüppa ega midagi. Ma ei tunne ennast sellise asjanduse peal mugavalt, sest mulle ei meeldi, kui mu jalad on mingi asja külge kinni seotud. Vahepeal harrastasin paar korda ujumine-rattasõitjooks triatloni, mis oli küll nauditav, aga mida ma tegin ikkagi naise pärast ja temaga koos. Praegu olen tagasi ikka BMXi juures, mitte miski ei suuda seda minu jaoks asendada. Rula oled kunagi sõitnud? Jaa, kasvasin rulatamise keskel üles. Proovisin seda, aga ei jäänud külge. Paljud mu sõbrad sõitsid alguses BMXi ja siis läksid

Foto: Liis Treimann

Oled juba 33-aastane ja enamik võistlejaid on nüüdseks sinust juba palju nooremad. Kas vahepeal ei ole tunnet, et peaks n-ö pensionile jääma? Või kas trikiratturid üldse lähevadki erru või lihtsalt sõidavad kuni lagunemiseni? Jah, saan märtsis 34. Selles mõttes on mul väga vedanud, kuid suur osa minu edust ongi tulnud ka tänu pikaajalisele kogemusele. Oskan ennast võistlussituatsioonides paremini ohjata. Tean, mida tähendab võistluspinge finaalides, kus kõik mind pingsalt jälgivad. Paljud nooremad kutid hakkavad närveldama ja see võib mõjutada nende võimet ennast parimast küljest näidata. Ilmselt ikkagi on selle kõige taga päris varakult tehtud suur töö. Tuli õppida palju trikke ja mõelda välja, kuidas võistlused kinni panna. See on jõudnud ka tänasesse päeva, kus ma olen 33-aastane ning sageli enam kui kaks korda vanem kui paljude võistluste noorimad osalejad. Ilmselt aitab suur kogemus mul oma asja hästi teha. Ma ei vaata neid kutte sellise pilguga, et “alles 16, nii noor!” Tunnen ennast südames noorena. Ma võin olla kõige vanem kutt võistlusel, aga tunnen, et olen ikka 19. Ja mu sõiduoskus on siiani hea. Mulle tundub, et vanus selles spordis niiväga ei loegi, sest see, mida noorematel kuttidel ei ole, on kogemus, ning on olukordi, kus sellest sõltub väga palju.

rula peale üle, aga mina jäin ikka BMXi juurde, sest ma armastan rattaid nii väga.

Ryan Nyquist ja Risto Kalmre, üks Simple Sessioni peakorraldajaist.

MA VÕIN OLLA KÕIGE VANEM KUTT VÕISTLUSEL, AGA TUNNEN, ET OLEN IKKA 19.

Elasite linnas nimega Greenville, mida teataksegi selle omapärase demograafilise omaduse järgi, et ühel hetkel sinna palju professionaalseid BMX-rattureid kolis. Ka sina olid üks esimestest – mida te iga päev tegite ja kuidas linn sinu ajal muutus? Pidutsesime ja sõitsime. Dave elas seal kõigepealt, edasi tulid teised, sealhulgas mina ja ühel hetkel oligi koos juba paras punt sõitjaid, mis hakkas ka teisi ligi tõmbama. Meist hakati rääkima ja meie elu kajastama, rahvas käis vaatamas, kuidas me kohalikus skatepargis sõitsime. Paljud tahtsid sellest elust osa saada ja nii hakatigi sinna kolima. Elu Greenville’is ei ole kallis, sest see on

LEGEND

üliõpilaslinn, kuid samas on palju kohti kuhu lõbutsema minna. Kui oled nii noor, nagu mina tol ajal, siis muud sul eriti vaja ei olegi – päeval ratas ja õhtul pidu. Mis võiks olla parem kui elada paari sõbraga koos oma majas ning kogu aeg ainult sõita ja lõbutseda. Kuna see pole suur linn, siis seal polnud isegi autot vaja, igale poole sai rattaga. Ehitasime seal elamise jooksul päris palju. Mul oli oma minirämp tagaaias, mis oli ülimassiivne, tegime skatepargi korda, ehitasime dirt jump’e ja treile. Dave’il oli oma sisehall, mul oli oma sisehall. Alguses oligi seal ainult see üks skatepark, võibolla kaks, ning järsku olid igal pool rämbid ja hunnikute viisi rahvast, kellega koos sõita.

kiidavad. Olen kuulnud, et Kreeka on väga hämmastav koht. Horvaatia ja kogu see kant. On palju kohti, kuhu ma tahaks minna, aga on ka palju kohti, kuhu ma hea meelega tagasi läheks – näiteks Austraalia, kus ma pole juba kümme aastat käinud. Või Brasiilia. Mis mulje Eesti jättis – tahad ikka tagasi tulla? Eesti on väga tore koht. Ootan väga tagasi tulekut. Need korrad, mis ma seal olla sain, olid detsembris või jaanuaris. See oli esimene paik, kus ma sain aru, et on olemas kohad, kus talvel ongi ainult umbes neli tundi päevavalgust. Alles viimasel päeval, lennujaama naastes, nägin päikest. Nüüd on Simple Session alles märtsis, seega loodan natuke rohkem linnas käia ja loodetavasti pole ka nii külm. Sest ikka väga krõbe oli.

Nüüdseks on sinust saanud samamoodi legend nagu Mirrastki. Mis tunne on, kui sind niimoodi tituleeritakse? Kahtlemata on hea tunne. Aga isiklikult meeldib mulle ikkagi keskenduda sellele, mis mind ees ootab, sest mul on ikka veel eesmärke, mille poole püüelda. Iga kord, kui lähen võistlusele, on see minu jaoks suur väljakutse. Auhinnad on toredad ja puha, aga minu jaoks on tähtis ikkagi see, et saavutaksin platsil selle, mida sinna tegema tulin. See tunne ei kulu kunagi. Saan ma siis trofee või mitte, aga platsilt õnnelikuna lahkumine, sest tegin kõik ära, mida tahtsin teha, see on kõige tähtsam. Võibolla hirmutasin ennast jälle natuke, aga see tähendab, et ma arenen edasi, toimub progress. Kas sul fänne ka on? Ikka on. Vanasti sain ka fännikirju. Oli väga tore näha, et inimesed olid viitsinud võtta selle aja ja mulle kirjutada. Nüüd käib suurem osa suhtlusest fännidega Twitteris, kus neid päris palju on. Äge, et inimesi huvitab, mida ma teen.

Võidujoovastuses Ryan Red Bull Skylines võistlusel Pariisis. Foto: Kay Clauberg

Võitsid sügisel Pariisis Grand Palais’ toimunud Red Bulli Skylines’i võistluse, mida võib pidada kõige glamuursemaks BMXivõistluseks, mis siiani peetud on. Mis mulje see sulle jättis? See oli imeline. Kindla peale kõige suurem skatepark, kus ma sõitnud olen. Ja mitte ainult selle ala pärast, mis see enda alla võttis, vaid ka obstaaklid ise olid hiiglaslikud. Olin väga elevil, sest mulle meeldib väga suuri rämpe sõita – selliseid, mis ikka natuke hirmutavad. Red Bulli üritused on alati väga hästi korraldatud. Mida ma aga kunagi ei unusta, on see hoone ise – nii massiivne ja ilus! See pani kogu meeleolu paika. Tõeliselt prestiižne, ainulaadne üritus. Ilmselt üks kõige lahedamaid võistlusi, kus ma käinud olen. See oli nii hästi välja mõeldud ja plats oli nii eriline. Väga eksklusiivne ka, sest vaid käputäis võistlejaid kutsuti kohale. Tundsin end väga erilisena, et seal olla sain. Ja fakt, et ma selle ka võitsin, teeb selle minu jaoks veel erilisemaks.

Kus sa kõiki oma medaleid üldse hoiad, neid peaks juba päris palju olema kogunenud? Hehee, mul on pööningul üks spetsiaalne koht nende jaoks. Varem olid need mul kastides, sest kolisin mitu korda, aga nüüd on mul kaks pikka riiulit. Mulle ei ole kunagi meeldinud oma auhindu nähtavale kohale panna ja nendega uhkeldada. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks seda tegema peaks. Kõik nad on seal pööningul olemas. Keda huvitab, saab neid sinna vaatama minna. BMXis on võimalik ka ainuüksi USAs palju ära teha, aga millal sa esimest korda välismaale said? Esimene kord oli siis, kui läksin Jaapanisse demo tegema, mis oli aastal 1998. Pärast seda läksin Austriasse, kus pidin võistlema, aga ratas ei jõudnud kohale. Ka Saksa maal jäi seepärast võistlemata. Olen üksjagu mere taga reisimas käinud, mida poleks ilmselt sellisel määral juhtunud, kui ma ei sõidaks BMXi. Reisimine on parim haridus, mida on võimalik saada. Võõrad kultuurid, võõras arhitektuur. Õppimine, kuidas uues keskkonnas ja “päris maailmas” inimesena funktsioneerida. Paljud ei koge seda, nii et olen väga õnnelik, et mulle see võimalus anti. Kuhu sa veel jõudnud pole, aga tahaksid minna? Ma ei ole eriti Lõuna-Ameerikas käinud, aga tean, et seal on väga ilusaid kohti. Venemaal pole käinud, mida paljud mu sõbrad

Oled päris mitu aastat tahtnud Sessionile tulla, aga pole õnnestunud. Kas oled netist võistlusi vaadanud? Jah, igal aastal vaatan videosid ja mõtlen, kuidas tahaks ise seal pargis sõita. Videomaterjal on hämmastav ja tase läheb järjest kõrgemale. Olen kolm aastat üritanud kohale saabuda, aga kahjuks on alati midagi – kas mõni teine üritus või kohustused – vahele tulnud. Sel aastal panin Sessioni varakult kalendrisse, et saaks kindlasti tulla ja oma Eesti juured üles otsida, mis ma kuus aastat tagasi sinna maha jätsin. Olen väga elevil, sest Simple Session on üks suuremaid võistlusi BMX-ratturite jaoks. Ja mitte ainult Euroopa mõttes, vaid üldse. Kõik tahavad seal olla. See saab olema väga lõbus.

Ryan naudib nii maailma glamuursemaid parke kui ka tagaaia getorämpe. Foto: Colin Mackay

Kas tuled ka Simple Sessionile võitma? Hahaa! Loomulikult oleks see vapustav. Noh, ma ei lähe kunagi kuskile kaotama, ütleme nii. Igal aastal on Sessioni park väga erinev ja parem. Ütlen ausalt, ma olen rohkem vaimustatud sellest, et selles maailma tippklassi pargis sõita saan. Ka tahan väga kõiki sõitjaid näha ja kogu mängu kaasa teha. See on mul üle tüki aja üks suuremaid võistlusi, ootan huviga, mille kallal teised sõitjad vahepeal vaeva on näinud, mis trikke selgeks õppinud. Võin küll ju võistleja olla, kuid olen jätkuvalt ka selle spordi suur fänn ja tahan näha, kuhu see areneb. Ootan väga, et saaksin juba kohal olla, ega peaks seda kõike enam arvutiekraanilt passima, nagu kõik viimased aastad.

Trey Jones, Alistair Whitton, Drew Bezanson, Caleb Quanbeck, Seth Kimbrough, Ben Hucke, Albert Mercado, Johnny Devlin, Scott Ditchburn, Simone Barraco, Tom Smith, Eric Bahlman, Paul Ryan, Lahsaan Kobza, Ryan Chadwick, Ryan Sher, Ron Bonner

REKLAAM 17

REKLAAM

EMIL ERIKSSON rite.se subrosabrand.com theshadowconspiracy.com

RITE.SE BMX and MTB Mailorder Bikestore No. 1 in Scandinavia

Use code “SS13” to get 10% discount in our webshop. Until April 1st. `13

RITE.SE facebook.com/ritebikes twitter.com/ritese instagram.com/teamrite

Friday, March 15th 22:30 (10:30 PM) S천prus Kino (Movie Theatre next to Mystic BMX Shop) Vana-posti 8, 10146 Tallinn, Estonia

World Premiere at simple session

REKLAAM 19

SESHAGRAM

Näppasime mõned fotoülesvõtted Sessio nil võistlevate sõitjate Twitterist ja Instagra mist, mis klõpsitud nii eelmisel aastal Tallin nas, kui ka muidu elu tähthetkedel, nagu näiteks arsti juures käies või uut tattoo’d tehes. #C’est la vie!

SESHAGRAM

FIRMA

HULLUD LÄTI JUPID Mental BMX

Juba paar aastat on mitmete lähiriikide sõitjate toetajate nimekirjas olnud näha nime Mental BMX ning kuulda, et poisid Lätis BMXi juppe treima ja müüma on otsustanud hakata. Uurisime, mis toimub ning seda otse algallikalt, Mental BMXi vedajalt Janis Dreimaniselt. LIINA RISTOJA Kes on Mental BMX? Mina ja minu vend Edmunds vastutame Mental BMXi tehnilise poole eest ja oleme väga rõõmsad, et meil on mõned väga head sõitjad ka pundis. Kuidas tulite mõttele, et hakata BMXijuppe tootma? See on päris hea küsimus, millel on väga pikk vastus. Lühidalt – kõik ideed tulevad mu vennalt. 2004. aastal tegime ühe väikese töötoa raames viis komplekti rummusid. Need valmisid päris unikaalsel moel ning püüd neid sel moel suuremal hulgal toota hävis mitmel põhjusel. Nii see kõik algas – alguses kogemus, siis põrumine, siis õppimine ja soov teada saada, kuidas asju tegema peab. Paar aastat hiljem tegi juba uksed lahti minu ja Aivars Šneidersi loodud PARBMX rattapood. Poe haldamine võttis suurema osa ajast ja tähele panust ning Mental BMX jäi soiku. Aastal 2010 sai asi jälle hoo sisse ja olime rohkem motiveeritud kui kunagi varem. Kas teil oli ka mingeid eelteadmisi materjalide kohta või mingi ettekujutus, kuidas rattajuppe tegema peaks? Või läksite lihtsalt toorelt ja idee peale välja? Me teame mõlemad toormaterjalist asjade tootmise kohta väga palju. Ideed, kuidas oma tooteid paremaks muuta, tulevad meilt endilt, sõitjatelt ja inimestelt, kellega koos töötame. Näiteks Kuma stemmi idee tuli Janis Cunculiselt, tagasiteel Moskvast. François Vernus BMX Avenue’st veenis mind Kuma stemmi pealtlaetava versiooni valmistama. Mina ja mu vend alustasime kohe selle kallal töötamist ja ehkki see sai disainitud suure rutuga, oleme vennaga väga rahul, kuidas sellest sai väga vastu pidav ja ilus toode. Kuidas kõige esimeste juppide testimine

õnnestus? Kes neid testisid ja kas keegi sai haiget ka? Meil oli palju testosi ja -juppe. Ma mäletan hästi, kuidas ma esimest korda päris enda tehtud võlle skatepargis proovisin. Meie esimene hammasrattanäidis oli valmistatud 3 mm paksusest alumiinium lehest. Esimesel testil panime pedaalile väikese raskuse ja hammasratas muljus nagu või. See oli küll lõbus! Praegusel ajal testin esimesi versioone ikka ise. Hiljem anname juba testitud ja parandatud versioonid tiimi sõitjatele proovimiseks. Testimine on ainult üks osa kogu protsessist. Me tahame arendada oma tooted professionaalsetele sõitjatele sobivaks Kellel oli au teie kõige esimesed päris jupid endale saada? Meie kõige esimesteks toodeteks olid viis esirummu, millest üks teenis kaua ja truult meie profisõitjast sõpra Alvis Grieznist. Alvis sõitis sellega igasuguste probleemideta mitu aastat. Kes tuli mõttele panna brändi nimeks Mental BMX? Kas laual oli ka teisi nimemõtteid? Meie brändi Mental BMXiks nimetamine tundus hõlmavat kõiki aspekte meie tööst ja sellest, mida tootmistöö nõuab. See tähistab kõiki neid hullusi, mida me koos oleme läbi teinud. Kuidas teie tootmine välja näeb? Kus see

toimub ja kui palju ise käsi külge panete? Tootmine käib tehases, mis asub mu kodunt ja töölt kümne minuti autosõidu kaugusel. Seega saan ma kergesti sealt läbi hüpata, kui on vaja toodete kvaliteedile pilk peale visata ja mingeid kohandamisi teha. Kogu see tootmine ise näeb välja nagu täielik segadus – metallilaaste lendab ja nii edasi. See ei ole mingi NASA värk. Oleme tehase tööst palju õppinud ja pühendame järjest rohkem aega ka ise pidevalt tootmise juures olemisele. Mis eristab Mentali juppe teistest? Põhiline erinevus on see, et kõik need jupid on valmistatud Lätis ja nad näevad alati teistmoodi välja, kvaliteet ja materjalid on erilised. Mis plaanid 2013. aastaks on? Iga uus tooteliin on natuke teistsugune. 2013. aasta tooted samamoodi. Mõned uued jupid on ka plaanis. Kui palju aega Mentaliga tegelemine enda alla võtab? On see teie põhitöö või teete seda teiste asjade kõrvalt? Mina olen enamasti oma rattapoes, töötades PARBMXi ja Mental BMXi kallal. Mulle meeldib praegusel ajal teha seda, mis on olulisem. Eelmisel aastal investeerisime Mental BMXi väga palju. Peale selle meeldib mulle fotograafia, filmikaamerad. Kodus tegelen isegi mustvalgete fotode ilmutamisega. Mulle meeldib pilte teha. Mõni-

kord tulevad päris hästi välja, aga enamasti on need saast. (Naerab) Kui palju sai ise sõidad? PARBMX asub Riias Monsteri sisehallis, nii et mu ratas on alati seal ootamas. Kui ma aga peaksin praegu kamba noorte sõitjatega siga mängima, siis koguksin esimesena kõik tähed kokku. Teie jupid on päris mitmes riigis müügil. Kuidas laienemisega läheb? Mitte eriti mitmes tegelikult, aga olen aastate jooksul saanud kontakti mõnede heade sõitjate ja poeomanikega. Eduards Zunda aitas mind ühendusse François Vernus’ga BMX Avenue’st, kellega on alati meeldiv koostööd teha. Nikita Belous, Sham ja teised vene kutid aitasid mind Hellride’iga. Mõned firmad on ka ise kirja teel ühendust võtnud, aga alati on hea tunda inimest, kes seal teisel pool on. Kas tunnete, et olete juba edukad? Ei tunne. Aga ma tunnen, et olen Mental BMXiga õigel teel. Me oleme ikka veel väike ettevõte ja eesmärkideni jõudmiseks peab veel palju ära tegema. Toetate mitmeid häid sõitjaid nagu Ed Zunda ja Vasya Lukyanenko. “Sponsoreerimist” mõistetakse BMXis mitmel eri moel. Meie jaoks tähendab see, et meil on vinge meeskond, keda toetame nii palju kui saame. Kuidas tiimielu on? Olete kuskil trippimas ka käinud viimasel ajal? Käisime eelmise aasta jaanuaris Barcelonas. See oli vägev sõit. Läheme sinna koos Zunda, Cunculise ja veel paari kutiga veebruaris tagasi.

Ed Zunda kolmes poosis. Fotod: Kaspars Alksnis

Mis oli eelmise aasta kõige tähtsam hetk? Eduards Zunda võitis eelmise aasta lõpus The HUNT videokonkursi. See oli ilmselt meie ja kogu Läti BMX-skeene eelmise aasta tähtsündmus.

SIIS JA NÜÜD

MEELIS JÄÄGER

FLATLAND

Tirisime restorani Rucola peakoka Meelis Jäägeri restoraniköögist korraks välja, et vaaritada kokku üks kulinaarse aktsendiga meenutus tema kunagistest flatlandiaegadest. Itaalia restorani Rucola peakokokk Meelis (29) on üks neist esimese laine BMX-kuttidest, kes hakkasid ratast sõitma siis, kui neid siinmail veel praktiliselt ei olnudki. Aasta siis oli millennium plussmiinus üks-kaks. Kuidas sa BMXi sõitma hakkasid? Kui BMXe üldse Eestisse hakati tooma ja siin müüma, siis oli kohe nii, et “muidugi ma tahan ka endale!” Selles on võibolla süüdi Eurosport. Kui mina hakkasin sõitma, siis olid tegijad Dave Mirra ja Matt Hofmann ja teised sellised tegelased. Kui ma 9. klassi ära lõpetasin ja Tartusse kokakooli läksin, polnud mul vabal ajal eriti midagi teha. Siis avastasin, et Tartus on skeitpark, kus hakkasin rulluiskudega sõitmas käima. Mingi aja peale sain aru, et see ei ole ikka minu jaoks, ei istunud. Tegelikult sõitsin enda arust täitsa normaalselt, hüppasin ja tasakaal oli – ütleme – hea, aga see ei pakkunud mulle nii suurt pinget kui ratas. Siis kogusingi raha, et endale ratas osta ja sain tuttavaks kõikide nende tegelastega, kes seal sõitmas käisid. Hakkasime koos pusima ja nii-öelda gängina koos sõitmas käima.

Bert Ribul . Foto: Jaanus Ree

Kui palju seal Tartu skeitpargis üldse teha andis tol ajal? Seal oli üks pisike rämp, üks quarterpipe ja üks funbox, seega midagi eriti teha ei saanudki. Kõik need, kes flatlandi sõitsid, loomulikult ka hüppasid kohati, kõik oli läbisegi. Miks sa just flatlandi sõitma hakkasid? Miks mitte striiti? Ma olin väga oma flatlandi mulli sees. Teadsin lihtsalt, et mulle istub see teema. Võibolla mõnel oli vaja rohkem adrenaliini, kiiremat sõitu, ei viitsinud tasase maapinna peal õppida ühte trikki kaks-kolm kuud. Võibolla olid kannatamatud ja läksid seda teed, mis inimestele rohkem peale läks – hüppamine ja reilidest laskmine. Kui ma mõnipäev ei viitsinud flatti harjutada, siis sõitsin verti, mis mulle ka väga meeldis. Vahepeal puudusin koolist isegi, et sõita. Kui palju sul sellest kirest veel alles on? Kaks aastat tagasi ostsin endale uue komplektratta, mis on väga tipp-topp, kõik toimib jumala hästi... Aga eelmisel aastal jõudsin sõitmas käia täpselt kaks korda: ühe korra poes ja teine kord niisama. Üritasin meelde tuletada, mida kunagi oskasin, aga enamiku olin ära unustanud, nii et kruisisin niisama. BMX meeldib mulle, sest ma saan sellega manööverdada, äärekividest üles hüpata. Mõnus on sõita ja nostalgialaks tuleb ka ära.

BERT SAI TUULE ALLA TUULI JEVSTIGNEJEV Paljud kuulsid Bert Ribulist esmakordselt selle aasta jaanuaris, kui hakkas liikuma jutt, et ta on valitud Red Bulli sportlaste ridadesse. Selline saavutus ei ole kindlasti tulnud lihtsalt, sest alaga on Bert tegelenud juba pea kümme aastat ning seda suure pühendumusega ja väga järjekindlalt – alates sellest, kui 12-aastane Bert kodu lähedal oleva kaupluse parklas kutte BMX-ratastega trikitamas nägi. See vaatepilt osutus nii määravaks, et naabrimehe abiga said lastejalgratta külge trikitamiseks vajalikud torud keevitatud ning algas pidev harjutamine ja sõitmine. Nüüd, kümme aastat hiljem, saab 22-aastane trikirattur juba oma töö vilju nautida ning on praegu ainukese eestlasena Red Bulli sportlaste ridades, mis kuti suurimate unistuste sekka kuulus. “Ma ei osanud ette näha, et see nii ruttu juhtuda võiks. Siiamaani püüan teadmisega harjuda,” ei suuda Bert oma edu uskuda. Suur uudis on toonud tähelepanu nii meil kui ka mujal, millega kräsupäine trikirattur alles harjuda püüab. “Olen saanud meedias palju kajastust, mille läbi saan promoda ennast ja eelkõige BMX flatlandi. Kusjuures huvi flatlandi vastu on juba suurenenud,” rääkis ta. “Mul on selle üle eriti hea meel, sest rohkem sõideti flätti Eestis just natuke enne, kui mina alustada jõudsin. Selle kümne aasta jooksul on populaarsus

aina langenud. Mujal maailmas kogub flatlandiga tegelemine aga jälle tuure ning pole kunagi olnud nii heas seisus,” hindab Ribul ala seisu üldiselt heaks ja avaldab lootust, et ka Eestis kunagi endine populaarsus taastub. Flatlandi järelkasvule eeskujuks olev Bert on hea taseme saavutamiseks muidugi ka palju ringi reisinud ning võistelnud ning seda enamasti oma kulu ja kirjadega. Eelmisel aastal osales ta erinevatel mainekatel üritustel, kus pälvis tähelepanu ja heakskiitu. Tippsündmuseks peab Eesti flatlandi ekspert Jaapanis toimunud Red Bull Circle Of Balance’it. Viieaastaselt pausilt tulnud võistlusele oli osalema kutsutud flatlandi koorekiht ehk 16 parimat ratturit üle maailma, Bert nende seas. “See, et minus nähti nii suurt potensiaali ja lisati võistlejate nimistusse, on väga eriline tunnustus. Jaapanisse reisimine on olnud ka mu pikaaegne unistus. Nüüd juba vaikselt plaanin

SAIN KÕVASTI ENESEKINDLUST JUURDE NING SEL AASTAL ON EESMÄRGID PALJU KÕRGEMALE SEATUD.

sinna järgmist reisi, loodetavasti juhtub see juba selle aasta lõpus, kui toimumas King of Ground,” rääkis ta. Eestlase kõrge tase leidis äramärkimist ka BMXi maailmameistrivõistlustel. “Võistlustest läks eelmisel aastal kindlasti kõige paremini BMX Worlds, kus pääsesin finaali kuuendana. Finaalide toimumise ajaks suutsin kahjuks endal pea sassi ajada ja jube närv tuli sisse, nii et lõppkohaks jäi 12. Samas sain kõvasti enesekindlust juurde ning sellel aastal on eesmärgid juba palju kõrgemale seatud.” Loorberitele Bert kindlasti puhkama ei jää, eriti nüüd, kui liitumine Red Bulliga võimaldab tal unistused teoks teha: “Alanud aastal on kõigepealt eesmärgiks treenida selgeks kindel võistlus-run, õppida palju uusi trikke, teha mitu uut videot ja käia mööda maailma üritustel sõitmas niipalju kui võimalik. Üks projekt on veel, aga ma ei saa sellest veel rääkida,” luges Bert oma plaane üles ja ütles, et kindlasti plaanib ta osa võtta Bike Days võistlusest Šveitsis, FISEst Prantsusmaal, Voodoo Jamist USAs, BMX Worldsist Saksamaal, King of Groundist Jaapanis ja Rebel Jamist. Simple Sessionil Bert küll ei võistle, ent ootab pikisilmi kaasaelamist tiimikaaslasele ja iidolile Matthias Dandois’le. “Kindlasti hoian veel pöialt Eesti omadele ning tervele reale kuttidele. List on pikk, aga kõik sõitjad seal on millegipoolest silma jäänud. Lisaks mehed, kes esmakordselt Eestis, näiteks Stevie Churchill, Tom Dugan ja Big Daddy.”

TRIPP

Foto: Alexey Lapin

GOSHA KOHTUS STANIDEGA Rulal läbi Kesk-Aasia

Gosha Konyshev on üks põhilisi skeidikutte, kes momendil Emakese Venemaa pinnalt võrsumas on. Rulasõidust väga innustunud ning motiveeritud sõitjana vallutas ta eelmisel aastal Kingpini esikaane, võttis osa mitmest silmapaistvast videoprojektist, kogus tuntust Euroopa võistlustel ning sai kajastust tänavatespotte sõites. Ta reisib palju, avastades nii Venemaad kui ka selle naaberriike ning kui vene skeidisaadikud Simple Sessionit väisavad, on Gosha alati nende nimistu esirinnas. KÜSIS: KIRILL KOROBKOV Mis toimub, kus oled ja millega tegeled? Olen praegu Siberis, Krasnojarskis (oli jaanuar – toim.) koos teise Absurdi sõitja Misha Stepanoviga. Täiesti kreisi, aga Moskvas ei ole sel aastal sisehalli. Meil ei ole talvekuudel oma kõige suuremas linnas kuskil rulatada! Niisiis otsustasime teha Siberi sisepargituuri. Sõidame siin lihtsalt ja korraldame kohalikele väikeseid üritusi. Mis linnast sa pärit oled ja kus sa tänapäeval elad? Olen pärit Moskvast ja olen seal elanud kogu oma elu. Kas mäletad, kuidas rula sõitma hak kasid? Oli aasta 1999. Läksime perega mulle ühte lauapoodi lumelauda ostma. Nägin seal rulalauda ja see meeldis mulle. Sain oma

esimese rula paar kuud hiljem vana-aasta õhtuks. Mu vanem vend hakkas mind endaga spottidesse kaasa võtma ja see aitas mind väga palju. Olen päris algusest saati sõitnud koos Venemaa põhilise skeidipossega. Sain juba noorena paljude rulata jatega tuttavaks ja sõbraks paljude inimestega, kes siinse rulaeluga seotud on. Kuidas rulasõiduga vanasti Moskvas oli? Dekid olid meie elustandardi jaoks liiga kallid. Vaid mõned said neid endile lubada. Neid oli ka raske saada, sest skeidipoode ei olnud eriti. Esimesed avatigi umbes sel ajal, kui mina sõitma hakkasin. Talvel sõideti viaduktide all. Olukord muutus tun-

duvalt varastel 2000ndatel. Esimene korralik sisepark avati Moskvas aastal 2003. Välismaalastest skeiterite esimesed reisid Venemaale innustasid meid ka. Mäletan, kuidas Kenny Reed ja mõned teised siin käisid. Kuidas nüüd olukord paistab? Ma arvan, et üldiselt on päris head võimalused ja progressi on näha. On spotte, on skeidipoode, kohalikke brände, võistlusi jne. Aga teisest küljest jällegi on see kõik tänu paarile kohalikule entusiastile. Kogu see äri on päris suureks läinud, kuid vaid vähesed toetavad rulatamist, seega on situatsioon natuke vastuoluline.

TÄIESTI HULL, AGA MOSKVAS EI OLE SEL AASTAL SISEHALLI. NIISIIS OTSUSTASIME TEHA SIBERI SISEPARGITUURI.

Inimesed teavad enamasti Venemaast vaid Moskvat. Milliseid teisi linnu oskaksid rulatamiseks soovitada? Sankt Peterburg on vägev, eriti suvel. Vähemtuntud linnadest soovitaksin Krasnodari. See on suur linn Lõuna-Venemaal. Neil on seal ühes metsatukas suurepärane skeitpark harjutamiseks ja häid tänavaspotte üle kogu linna. Sügised on pehmed ja varakevaded ka. Kogu selle linna vaib on päris lahe. Olen seal mitmeid kordi käinud ja mulle seal väga meeldib. Sõidad Absurdi skeidibrändile. Kuidas see algas? Üks mu sõber, skeidifotograaf Lev Maslov tuli mõttele luua oma bränd. Ta tahtis seda teha omaette, et ei peaks sõltuma teistest inimestest ega ettevõtetest. Sel ajal reisisime palju koos. Ta on mind toetanud alates sellest ajast, kui ma olin alles väike poiss. Lev kutsus mind oma projektiga liituma ja nii see alguse saigi. Hiljem lisandusid meie tiimiga veel paar sõpra. Absurd on nüüdseks peaaegu viis aastat vana ja meil

TRIPP

Bluntslide suure mošee kõrval. Samarkand, Usbekistan. Foto: Alexey Lapin

on meeskonnas kümme kutti. Eelmisel aastal andsime välja oma esimese suure video, mille pealkirjaks sai “Absurding”. Püüame endast parima anda ja hetkel läheb meil Vene turul päris hästi. Eelmisel aastal pääsesid sa fotodega oma Afganistani reisist Kingpini ajakirja kaanele. Mis reis see oli? See oli tuur läbi Kesk-Aasia, mille korraldas Patrik Wallner. (Patriku kaks fimi on linastunud ka Simple Sessioni filmifestivalil – toim.) Olin temast enne reisi palju kuulnud. Olin väga õnnelik, et ta mind oma projekti kutsus. See oli mu esimene suurem rahvusvaheline reis koos ameeriklaste ja eurooplastega. Kõik oli väga üllatav. Ma ei osanud ühelgi hetkel oodata, mis järgmisena võiks juhtuda. Teised alustasid Hiinast, meie liitusime nendega Kazakhstanis ja sattusime reisi lõpus Afganistani. Tee peal hüppasime läbi ka Kõrgõstanist ja Usbekistanist. Video nimeks saigi “Meet the Stans”. (“Saage tuttavaks Stanidega” – toim.). Võite seda Vimeost vaadata, kui seda veel teinud ei ole. Räägi mõni reisijutt sellelt tripilt! Me saime kogu aeg nii palju informatsiooni. Enamik inimesi oskab sealkandis ikka vene keelt, seega saime paljust aru. Ma ei teadnud nende riikide kohta varem eriti palju ja see reis avardas minu jaoks kogu seda piirkonda. Taksojuhtide või kohalike rulatajatega rääkimine õpetas palju nende linnade ja riikide kohta. Reisimine on imeline, parim viis maailma avastada. Nii et nendes riikides sõidetakse ka rula? Jah, seal on peaaegu igal pool skeiterid.

matu hariduskeskus, mis on kasvanud ümber rulatamise. Kuhu sa viimasel ajal veel jõudnud oled? Mulle väga meeldib Belgrad. Käisin seal läinud aasta novembris koos Michael Mackrodti, Kenny Reedi ja veel mõne kutiga. Spotid olid head, toit oli maitsev, kohalikud olid meie vastu supersõbralikud ja kogu vaib oli hästi positiivne. Me veetsime selles linnas väga mõnusalt aega. Minge vaadake see koht üle, kui saate! Mitu korda Simple Sessionil käinud oled? Neli korda.

Ollie üle aia. Mazari Sharif, Afganistan. Foto: Alexey Lapin

Mõnes linnas on vähem, aga teistes jällegi on olemas omad väikesed skeidiringkonnad. Neil on seal uute laudade ja ketside kättesaadavusega raskusi. Ainus viis seal varustust saada on see välismaalt tellida. Kazakhstanis on juba olemas skeidipoed ja skatepargid, aga Kõrgõstanis ega Usbekistanis ei ole midagi sellist. Oli väga tore kohtuda Kesk-Aasia rulatajatega.

Kas te Skateistanis ka käisite, Afganistani rulakoolis? Jaa, käisime küll seal koolis. Ma ei teadnud varem selle kohta, aga kui sinna läksime ja kõikide nende laste ja kooli vedajatega kohtusime, siis tunnetasin ma tõeliselt selle koha hämmastavat olulisust ja rolli. Kogu Skateistani lugu, kuidas see ehitati, on väga muljetavaldav. Lastel on seal tavatunnid ja skeiditunnid samal ajal. See on enamat kui rulakool – see on usku-

KAZAKHSTANIS ON JUBA OLEMAS SKEIDIPOED JA SKATEPARGID, AGA KÕRGÕSTANIS EGA USBEKISTANIS EI OLE MIDAGI SELLIST.

Mis sulle selle võistluse juures kõige rohkem meeldib? Alati on huvitav näha, kuidas erinevad skeiterid ühel platsil erinevat moodi sõidavad. Mõned kruiisivad niisama ringi, teised hakkavad kohe lammutama. Osad sõidavad hästi programmeeritult, teised jällegi hakkavad kohe vabastiilis laskma. Kõigil on oma suhtumine ja stiil. Mis koht sulle Tallinnas kõige rohkem meeldib? Ma ütleks, et Oleviste kirik vanalinna piirkonnas. Kas Venemaal on ka suuri rahvusvahelisi võistlusi toimumas? Jaa, meil on suviti suurepärane üritus nimega Adrenaline Games. See on suur võistlus Gorki pargis, otse Moskva kesklinnas. Sinna kutsuksin hea meelega kõiki. See on lahe ja hästi korraldatud üritus otse Moskva jõe kaldal. Iga aastaga läheb järjest paremaks, aga rohkem Euroopa sõitjaid võiks osa võta.

HÕUMID

HAIGLA

Telliskivi-romantika

Telliskivi loomelinnaku killustikuses ja lagedas tagumises otsas – seal, kus seisavad müüri ääres mingi vana kaubik, põõsas ja kuut – tegutseb tabalukustatud raudukse taga Haigla. Põdejaid seal ei ravita, alajahtumist ei kardeta ja külastusaeg on siis, kui tohtrid majas.

Interjöör

Raha tuleb nagu muda.

Foto: Lauri Täht

Rulaturg

Erki ja valvurkoer Urmas.

Ats

HÕUMID

Mihkel Vahermaa – flip wallride Foto: Lauri Täht

Suvel kärssab siin grill ja võetakse varahommikusi päikesevanne, talvel kraabitakse laudadega rämpidelt härmatist maha. Veebruaris sai Jan Tomsoni, Erki Lastiku, Kristopher Luigendi, Ats Luige ja nende sõprade asustatud ja sisustatud Haigla rulapark nelja aastaseks. Siin on mõned pildid.

HAIGLA

Haigla pande

Noor õnnelik Haigla rulalaua omanik

Jan ja Martin puhuvad ruume soojaks.

Grillmaster Kriss

FOTO

Marseille’is pildistamas. Foto: Pierre Rizzo

AJAD JA RÄNNAKUD Alessandro Volpiniga

Euroopas alates 1994. aastast rula peal ringi reisides asus Alessandro katsetama fotokaamerate ga, millest hiljem kasvas välja elukutse, mis teda veelgi enam ringi rändma ja eksperimenteerima viis. Isa 1970ndate Nigeeriast ostetud Voigtlanderi ning sõpradelt laenatud kaameratega oma uut kirge harrastades ja oskusi lihvides sai temast 2000ndate alguses professionaalne rula- ja tänavafotograaf, kelle töid jagasid rahvaga skeidiajakirjad üle Euroopa.

LIINA RISTOJA Juuli lõpus avab Alessandro Tallinnas Draakoni galeriis fotonäituse, mis jälgib tema enda ning ta sõprade elusid läbi viimase kümne aasta, eriti ühel tähendusrikkal Berliin-Tallinn-Helsingi marsruudil, mille ta esimest korda aastal 2002 ette võttis ning mis lõpuks tema Eestisse kolimisega päädis. Töötades ja elades juba kümme aastat Tallinnas, pildistab ta siiani kohalikke sõitjaid, tegeleb siin oma fotoprojektidega ja asjatab vanalinnas asuvas itaalia restoranis Trattoria del Gallo Neros, olles kirglik toidu ja veinifanatt, nagu üks tõeline itaallane ikka. Räägi pisut lähemalt oma näitusest. See on tagasivaade kümne aasta tagusele

ajale, kohtadele ja inimestele Berliinis, Tallinnas ning Helsingis, mis külastab meid endid, kui olime nooremad. Peale inimeste külastab näitus ka kohti, aga mitte selleks, et vanu aegu taasluua, vaid selleks, et aja möödumist dokumenteerida. Inimesed on muidugi vanemaks jäänud, mõned skeidispotid on kasutuskõlbmatuks muutunud, piirid on avardunud, sõbrad on edasi liikunud – kuid tänavad on samaks jäänud.

Kuidas sa siia Eestisse üldse sattusid? See lugu on päris pikk. Kõik algas aasta 2002 augustis. Ma tulin, sest kohtusin aasta varem Itaalias oma Eesti tüdruksõbraga ja otsustasin talle külla tulla. Ma ei teadnud sel hetkel Eestist mitte midagi. Ma ei teadnud enne meie kohtumist, et see üldse olemaski on. See ei ole võimalik… On küll võimalik, sest ma tulen Itaaliast.

PALJUD AJAKIRJAD EI ILMU ENAM, EELARVET EI OLE HONORARIDE JAOKS JA ÜLDSE OLEN HAKANUD ENNAST VANANA TUNDMA.

Peaks Itaaliat lähemalt tundma, et seda mõista. See on tore maa ja puha, aga kui uudiseid vaadata, siis räägivad nad ainult kohalikest asjadest. Itaalia telest saab alati valeinfot ja nüüd, aastal 2013 on seal isegi internetiühenduse saamisega keerulised lood. Lähen järgmisel nädalal (veebruaris – toim.) oma vanematele külla ja see on nagu teisele planeedile minek. Kui lähed baari ja näed, et wifi töötab, aga ühendust pole, siis lihtsalt lülitad ennast välja ja naudid romantilist itaalia stiili. Või nutad, kui tõesti võrku vaja on. Kus su kodu asub ja kui tihti sa seal käid? See asub Põhja-Itaalias, linnakeses nimega Padova. Veneetsia lähedal, umbes 50 km kaugusel, tund rongiga sõita. Ma ei käi seal enam nii tihti kui vanasti. Varem sõitsin sagedamini üles-alla Itaalia ja Eesti vahet, sest tegelesin tihedamalt vabakut-

FOTO

Tartu mnt. skatepark Tallinnas. August 2002.

selisena. Veetsin suved ja talved Tallinnas, kevaded ja sügised Itaalias, pildistades nii palju kui vähegi võimalik. Varem oli mul kogu aeg varustus kaasas, sest tegin ikka kogu aeg tööd ja päris puhkust ei olnudki. Pidevalt oli vaja materjali koguda mõne artikli või intervjuu jaoks. Kolisin Eestisse rohkem püsivalt aasta tagasi ja käin nüüd Itaalias siis, kui siin parasjagu liiga palju tööd käsil pole või liiga palju turiste ringi ei liigu. Kuidas sa rulatama hakkasid? Päris kreisi, see küsimus tuletab mulle meelde, kui palju on aja jooksul muutunud. Ükskord tõi mu vend koju ühe sõbra amatöörrula ja siis hakkasime sõitma. Kui oma jala selle tööriista peale panin, siis tundsin, kuidas minus mingi kummaline energia võimust võttis. Muidugi ei osanud ma alguses sõita, lükkasin ennast meie tagaaias tara najal edasi ja kui oli vaja pöörata, siis põrutasin alati väravasse sisse. Aga ma ei tahtnud loobuda, kuigi seda oli raske õppida. Jäin selle juurde ja täna maksab mu keha muidugi lõivu selle kahekümne aasta eest, mis ma olen asfaldile pikali käinud… Hiljem jätsime oma külasõbrad sinnapaika ja hakkasime teistes linnades teiste rulajatega kohtumas käima, ringi reisima ja võistlustel osalema. Kuna meil ei olnud kohti, kus sõita, siis nädalavahetustel võtsime oma rulad kaasa, hüppasime rataste selga, otsisime vanu tehasealasid, ronisime üle aedade ja asusime otsima kohti, kus seda teha saaks. Kus te sõitmas käisite? Oli üks hiiglaslik vana tunnel, kus me sõitsime, breikarid oma ghetto blasteri järgi tantsisid ja gräffiti-mehed seintele joonistasid. Seda kohta ei ole enam alles, sest lin-

Foto: Alessandro Volpin

navalitsus ei lubanud sel jätkuda. Minu linn on üldse halb paik rulatajatele. On ainult kaks kohta, kus sõita saab ja seal lööb ka politsei alati platsi puhtaks. 2003. aastal ehitasime linna esimese skatepargi ja tahtsime ka ühe betoonist pargi teha. Aja jooksul see esimene kulus ära ja teise asjus võitlesime kolm aastat tulutult linnaga, pidasime tuhat koosolekut maha, tegime ilmaasjata projekte. Tegime isegi mõned algajate rulakursused lastele, korraldasime võistlusi, kuhu tulid ka mõned head Euroopa sõitjad, kuid kõik see takerdus ikkagi linna pärast. Võitlen nendega siiamaani, ehkki olen nendega rääkimisest nii tüdinud. Tundub, et tuleb see lugu ikkagi kohalikele ajalehtedele ette kanda, kuidas linn 30 000 eurot betoonplatsi peale kulutas, mille peale parki kunagi ei kerkinudki… Aga Tallinnas? Ma ei hooli üldse ajast ega kohast, see sõltub täiesti enesetundest. Kui mul on hea tuju ja aega sõita, siis lihtsalt lähen üksi. Astun uksest välja ja hakkan sõitma. Ma ei salli rula käe otsas tassimist, see on nii mõttetu. Leidsin endale mõnusa marsruudi enda kodu juurest vanalinna. Alustan kõrgemalt ja laskun kogu aeg. Tahaks seda kevadel juba oma sõpradele tutvustada. Üldiselt on Tallinnas, võrreldes mu kodulinnaga, rohkem kohti, kus sõita. Palju kohti on lähestikku, saab rattaga ka hästi liigelda. Mu sõbrad Haigla rulapargist vii-

Ootamatu portree tundmatult autorilt.

vad mind mõnikord headesse kohtadesse sõitma. Siin on mitmeid industriaalseid kohti, kuhu pääseb ligi, näiteks Lasnamäel ja Ülemistes. Kuidas tänapäeval vabakutselise skeidifotograafina tegutseda on? Meedia on väga palju muutunud. Kui kümme aastat tagasi alustasin, ei olnud olemas sellist nähtust nagu professionaalne skeidifotograaf. See on töö, mida teevad vähesed ja ajakirjade juures töölepingut saada on raske. Igal juhul tuleb olla julge ning ennast missioonile sundida. Et olla vabakutseline, tuleb olla väga kiire, palju reisida ja pildistada ning siis materjali erinevatele väljaannetele pakkuda. See pole lihtne, aga paar aastat tagasi see veel toimis. Nüüd on meil kõigil vesi peal, eriti majanduskriisi pärast. Paljud ajakirjad ei ilmu enam, eelarvet ei ole honoraride ja paber ajakirjade jaoks ja üldse ma olen hakanud ennast vanana tundma. Tuleb olla väga heas vormis, et skeiti pildistada. Kuigi raskem osa on ikka rulatajal, nõuab hea rulafoto palju rohkemat kui lõplikul pildil paista on. Itaalias läheb hästi veel vaid ühel ajaloolisel rulaajakirjal 6AM, teised on kadumas. Kõik kolib veebi ja Facebooki, turundus ruulib ja tahab, et kõik toimuks hästi kiiresti, kuna konkurents on väga tihe. Tänapäeval tuleb kaks korda nii palju vaeva näha ja energiat kulutada, et millegi loomingulisega välja tulla, kuid see on ainus viis midagi uut luua.

RULAFOTO NÕUAB PALJU ROHKEMAT KUI LÕPLIKUL PILDID PAISTA ON.

Mis sulle ikka veel skeidi pildistamise juures meeldib? Kui pildistan uusi sõitjaid või häid vanu sõpru, kes teevad trikke, mida ma varem pole pildistanud. Ka mõni ebaharilik spott võib väga huvitav olla, samas ka mõni tavaline flip mõnda raskesse kohta. Või kui mu sõber Mirco teeb fs boardslide ‘i flät torul neljast pikast trepist alla, kuigi ta on 41. aastane – see on midagi minu jaoks. Millised on mõned su kõige lemmikumad šuudid viimasest ajast? Üks on tehtud mu kodulinnas ühe katoliku ülikooli juures, milleks ma pidin preestrilt loa küsima. Pildistasin oma sõpra Giulio Pietroiustit, kes tegi bs filp’i üle gäpi, mille Kingpin ära trükkis. Kaks suve tagasi tegin ühel külmal ja tuulisel päeval Saku Suurhalli taga pildi Georges Agonkouinist kes maandus 20 minutiga nollie heel‘i üle reili. Selle trükkis ära ajakiri Sugar. Siis veel Krixi bank to wallride fakie Tallinna vanalinnas Sulevimäel, mis läks Beach Brotherisse Eestist rääkiva loo juurde. Viimane lemmik, mis varsti välja tuleb ja Kingpinis ilmub, oli koos Madars Apse ja Maksims Feolovilosega. On midagi muud põnevat praegu käsil? Töötan praegu ühe teise projekti kallal, mille nimi on RESET, see on raamat kümne aasta jooksul erinevates Euroopa otstes eri kaameratega tehtud fotodest. Raamat iseloomustab kõike seda, mida ma olen kuni selle hetkeni teinud, rääkides läbi fotode justkui ühe reisi lugu, ehkki need kõik ei ole omavahel tegelikult reaalsuses seotud. Veel töötan ma praegu ühe projekti kallal, mille teemaks on perekonna kontseptsioon. Hakkan sellega pihta aasta lõpus, kõik muu tuleb sealt järele.

SUUREST ÕUNAST

Foto: James Farrell

DARRYL NAU Rajult zen

Darryl Nau on New Yorgi BMXisõitja, ürituste korraldaja ja baaripidaja, kes kommenteerib kõige menukamaid BMXivõistlusi üle kogu maailma. Sel kevadel tõmbab Darryl kõhukotirihmad pingule, paneb jalga oma parima paari kulturisti- või pidžaamapükse ning laseb oma kelmikad lokid krunnist lahti, et tulla Tallinnasse, kommenteerima juba teist korda ühte oma lemmikut BMX-võistlust. DARRYLIT PINNIS LIINA RISTOJA Vanus: Vanus on meeleseisund. Amet: Professionaalne pidutseja. Tähtkuju: Kaalud Pikkus: Kuskil Catfishi (suht lühike – toim.) ja Josh Harringtoni (päris pikk – toim.) vahepeal. Juuste pikkus: Piisavalt pikad, et Metallica järgi headbangi teha.

Kõige lahedam trikk, mida oled teinud? Mu lemmiktrikk on täiskäigul ja muusikat kuulates New Yorgi tänavail sõita, täielikult hetkes elada, unustada argipäeva tegemised ning liiklusega ühes rütmis tantsida. Mida sa rula peal teha oskad? Naeratades mööda Brooklyni kõnniteid surfata.

Kus sa praegu oled ja mida teed? Queensis, oma kontoris, vaatan aknast Empire State Buildingut, mida hetkel valgustavad punased, sinised ja valged tuled. Mis sa eelmisel nädalavahetusel tegid? Käisin BMX-ratturi Garrett Byrnesega õhtustamas ja kunstnik Dark Clouds avas minu isiklikus baaris Tender Trap oma näituse.

Viimane vedamine? Ma ei usu vedamistesse. Pigem on see valmisolek erinevateks võimalusteks. Kuidas baaril läheb? Tender Trapil läheb ülihästi! Lisaks sõprade, perede ja patroonide toetusele, on meid õnnistatud ka lahke pressiga. Ma ei suuda oma tänutunnet sõnadesse panna! Suurepärane on olla kogukonna osa ja omada kohta, millel on võime kokku tuua

SUUREST ÕUNAST

kõik New Yorki külastavad inimesed, keda ma oma varasematel reisidel kohtanud olen. Järgmine kord, kui siiakanti satute, tulge tere ütlema ja dringile! (Tendertrapbk.com) Mis on siiani baari kõige tuusam üritus olnud? Tantsureiv ja sünnipäevapidu Tender Trapiskoos hea BMXi sõitja Jimmy Levaniga. Jõime öö läbi otse õllekraanidest, peo käigus õnnestus kellegil lõhkuda baari klaasuks ja pidime ööseks baari laagrisse jääma. Mis veel plaanis? Tulemas on palju uusi ja põnevaid äriette võtmisi, aga need on hetkel veel salastatud. Aga kõige rohkem tahan iga päev rattaga sõita ja kindlasti ootan pidusid, mida Texas Toast BMX-võistlusel korraldada plaanin. Ametialased saavutused? On olnud metsik ja vapustav aasta! Palju häid hetki, reise, saavutusi ja armastust, on olnud ka suuri kaotusi. Olen oma silmaga tunnistanud inimvõimete piire ja ebareaalset progressi BMXis. Kui valida vaid mõned eredamaimad hetked, siis Simple Session, Bikes Over Baghdad BMXtuur, Texas Toast, X-Games, Dew Tour San Franciscos, Rebel Jam Hispaanias ja Skylines Pariisis. Aga kõige tähtsamaks pean halvatud endise BMX-ratturi Stephen Murray intervjueerimist Red Bull Skylines’il. Ma armastan sind, Stephen, ole tugev! Kuidas armueluga on? Hetkel olen ülepeakaela armunud New Yorki. Kes su iidolid on? Neid on rittapanekuks liiga palju, aga nimetan siiski kahte inimest, kes on inspireerinud nii mind kui ka paljusid teisi BMX-rattureid ja ettevõtjaid – need on Mat Hoffman ja Chris Moeller. Elufilosoofia? Püüan oma vaimu ja keha hoida võimalikult terved ja positiivsed, et eluviljast võimalikult palju mahla välja pigistada, millele teravuse mõttes natuke viskit lisada. Millised naised sulle meeldivad? Džentelmenid vaikivad. Mis teeb inimesest väärt inimese? Kõik inimesed on väärt inimesed. Need, kes ei tundu väärt olevat, on teinekord need, kes on enim haiget saanud ja vajavad kõige rohkem abi, armastust ja õpetust, kuidas armastada. Kõik otsivad elus ühtesid ja samu põhilisi asju – toit, peavari, austus ja armastus. Kes on su uusim hea sõber? Matthias Dandois! Me veetsime temaga Pariisis maailma parima nädala, täis sõitmist ja pidusid. Lisaks veel kodune õhtusöök kogu tema perega ja see, kui isa talle aeda flatlandi-platvormi ehitas. Lahedaim tegu üle tüki aja? Mul oli hiljuti võimalus veeta aega ühe oma invaliidist sõbraga, kes inspireerib mind alati kõrgemale ja kaugemale püüdlema.

Põgus väljavõte Darryli värvikast garderoobist.

Mis reisid ees on? Darryl Nau maailma peoturnee! Austin, Toronto, Amsterdam, Mehhiko, Saksamaa, Jaapan, Los Angeles, Orlando, Las Vegas, New Orleans, Hispaania… Mis oli eelmise aasta parim hetk? Üks parimaid oli Simple Session 12 – tantsisin oma vennaste BMXi-meestega päikesetõusuni nagu maniakk ja nii iga öö. Ja siis teadustasin ühte maailma kõige naeruväärsemalt paremat võistlust. Viimase öö pidu kestis kella 8ni ja sellele järgnes veel tohutu lumesõda tänaval. Kus sa tahaks elada? NYC, Austin, Barcelona, Jaapan Mis keeli sa räägid? Inglise ja spanglish (inglise ja hispaania segu – toim.), eesti keelt võiks küll osata. Sööd sa tervislikult?

Kvaliteetne toit, vesi ja õhk on peale korraliku une inimese keha jaoks kõige tähtsamad. Viimased kolm kuud olen eksperimenteerinud ja õppinud sööma peamiselt orgaanilist toor- ja vegantoitu, keskendudes maksimaalsele energiale. Siiani on olnud väga nauditav, ootan huviga tulemusi. Mitu korda päevas sa endale süüa teed? NYCis 6 korda, reisidel on teine lugu. Viimane retsept, mis eriti hästi õnnestus? Rooskapsa-kinoa pitsa ja kodused energia batoonid. Kas sa laulda oskad? Minu lauluoskuse hindamiseks peab mind duši all tabama. Pilli mängid? Noorena mängisin trumme, see meeldib mulle siiani väga.

KÕIK OTSIVAD ELUS ÜHTESID JA SAMU PÕHILISI ASJU – TOIT, PEAVARI, AUSTUS JA ARMASTUS.

Mis sa viimati joonistasid? Naerunäo. TOP 3 bändi? Metallica, Japanther, Daft Punk Viimane raamat, mida lugesid? Brendan Brazieri “Thrive” ja Steven Pressfieldi“The War of Art”. Parim film? Mat Hoffmani “Head First & Ride ON” koos Eddie Romaniga Poliitika? Poliitika ja kommid mädandavad aju ära. Parim BMX video? “Soul Vid' Flat and Street Revolution”. Tim Knolli ja Rob Ridge’i videod. Aga skeidivideo? Just sain VHSi peal koopia “The Search for Animal Chinist at the Trapist”. Ma armastan seda, see on aegumatu. Esimene mälestus rattast? Kui ma ühel jõuluhommikul kodu juures abiratastega 16-tollisel BMXil lirtsudes porilompi sõitsin.

SUUREST ÕUNAST

Mitu ratast sul on? Üks. FBM mustlane T-1, Profile ja Odyssey juppidega. Tema parimad ajad on möödas, tuleks vist mõelda uue peale.

kui peokoletise seisundis ei ole – sel juhul tulevad mul koos kuuga kihvad välja.

Fixiga sõidad? Tsiteerides president Clintonit (kanepi suitsetamise kohta-toim.) “korra proovisin, aga ei tõmmanud alla”.

TOP3 kõigi aegade sõitjat? Mat Hoffman – big air hiilgus. Kelly Baker – Ameerika badass. Brian Foster – ta on nagu vein, mis läheb vanusega paremaks. Foto: Fred Murray

Paistab, et sul on päris palju riideid. Kust sa need kõik saad? Mulle meeldib see eneseväjenduse võimalus, mida riided pakuvad. On lõbus ise endale riideid teha ja mul on ka palju sõpru, kes toovad mulle hilpe, mis mulle nende arust võiks peale minna. Naudin kõiki stiile ja ajastuid, aga enamasti ei kanna ma sama hooaja moeriideid, sest see võtab riietumisest kogu lõbu ja loomingulisuse ära.

Mis sporti sa peale BMXi veel teed? Peale BMXi on veel midagi?

Darryl ja Catfish Simple Sessionil.

Mida ootad Simple Sessionilt? PARTY! BMX! PARTY! BMX! PARTY! BMX! Ja veel PARTY! BMX! Kuidas sulle Catfish meeldib? Hetkest, mil me 90ndatel Bronxis toimunud Mullally võistlusel kohtusime, on Catfish olnud üks mu lemmikinimesi. On olnud suur au koos temaga nii paljudel võistlustel teadustada. Ta on üks mu lemmikuid inimesi ja kommentaatoreid, kellega seda tööd koos teha. Catfishi armastus freestyle’i, ratturite ja hästi veedetud aja vastu särab ja on kaugele näha. Ta toob igale võistlusele kaasa head energiat ja on minu kui sõitja, kommentaatori ja inimese suhtes väga toetav. Ootan juba, et saaksime temaga Simple Sessionil pidu panna!

Kuidas sa oma riideid sorteerid? Mul on kahte tüüpi riideid – ühed, milles sõidan BMXi ja teised, milles pidutsen. Lemmik riietusese? Kulturistipüksid. Kui palju sul neid on? Rohkem, kui ma jõuaks kokku lugeda…

Foto: Fat Tony

Mitu kõhukotti sul on? See kollektsioon täieneb pidevalt, sõbrad kingivad neid mulle. Oled sa õhtu- või hommikuinimene? Oleneb, kas eelmisel õhtul oli pidu või mitte. Kui see kõrvale jätta, siis armastan ma väga varahommikuid. Minu kõige produktiivsem aeg on kella 5 ja 12 vahel hommikul. Minu jaoks on tundidel selles ajavahemikus mingi eriliselt maagiline ja fokuseeritud energia, mis annab väga klaari vaimse seisundi ja päevale värske alguse. Aga seda kõike ainult juhul

BMXi hetkeseis? BMX on see, mis sa sellest ise teed. Soovitan leida oma niŠŠ ja lihtsalt sõitu nautida.

DARRYLI RETSEPT: ROOSKAPSA-KINOA PITSA JA KODUSED ENERGIABATOONID.

Mida sa kaasa võtad? Toidumoonaga kõhukoti, viskit täis pläsku ja tantsukingad, milles koos oma semu Phil Demattiaga lammutama hakata. Mis sa tegema hakkad, kui küsimused ära vastad? Lähen vihmastele tänavatele sõitma. Täna on esimene päev, kui ma seda teha saan, alates sellest, kui ma kuus kuud tagasi oma õlga vigastasin.

REKLAAM

VAATA SIMPLE SESSIONIT LAIVIS: WWW.EXTREME.COM VÕI WWW.SESSION.EE

SUPPORTING EXTREME TALENT. So we could witness you rise. On any field, after every fall. Making us proud.

ESIKAS

G.U.T.I EHK HARJU ÄRA Subrosa uue täispika filmi maailma esikas

Simple Sessioni filmiprogrammi üheks tähtteoseks on kolm aastat tegemisel olnud ning kaua oodatud täispikk BMXifilm Subrosa tiimilt. Tegime juttu filmitegijate Ryan Sheri ja Ryan Chadwickiga.

RYAN SHER Mis pani sind lühiklippide ja minuti pikkuste videote maailmas tahtma täispikka DVD-d välja anda? Olen alati olnud suur täispikkade videote fänn ja tiim jagas mu vaateid nende osas. Millal G.U.T.I. oma alguse leidis? Ametlikult alustasime kuskil 2009. aasta keskel. Vist Colombias? Mis on need raskused, millega olete pidanud silmitsi seisma selle teekonna jooksul? Videograafi leidmine oli kõige suurem katsumus. Mul oli väga vaja kedagi, kes oleks kogu projekti eest vastutav, kes suudaks kogu protsessi stardist finišini välja vedada. Mul ei õnnestunud küll märki tabada, aga lõpuks sai kõik ikkagi parimal moel korda. Video sai uskumatult hea! Mida G.U.T.I. tähendab? Get Used To It (harju ära – toim.). Greg Smee oli see, kes suutis selle lausega kõigepealt maha saada. Midagi seoses teemaga “me oleme siin, et jääda, nii et harju ära!” Pärast seda jäi lihtsalt külge. Millise osa pärast videos sa kõige rohkem elevil oled ja mida kõige rohkem tahad, et inimesed näeksid? Jeesus, pane mind jah tule alla! Olen väga elevil, et kogu tervikut valmiskujul näha. Olen väga õnnelik, et tiim sai videos särada, nad olid selle ära teeninud. Kui peaksin ühe esile tõstma, siis oleks see Hoangi oma, sest ta on Subrosaga esimesest päevast peale olnud ja minu sõber veel kauem.

malikul kujul esitleda. Seega nemad on ikka esikohal, aga loomulikult tahame, et videot võetaks kõikide poolt hästi vastu. Kui saaksid ühte asja kogu selle filmi valmimisprotsessis muuta, siis mis see oleks? Meie järgmise video juures saab videograaf olema algusest lõpuni asjaga seotud. Keegi, kes jagaks meie eesmärke ja nägemust, arvamusi ja tööeetikat, mida on vaja, et üks nii suur projekt, nagu täispikk video seda on, nõuab. Mis pani teid heliriba puhul minema legaalset teed, selle asemel et saata kõik kuradile ja kasutada seda, mida tahate? Muusika kasutamise õiguste teema on hetkel jõudnud väga huvitavasse punkti. See ei ole hetkel küll veel väga suur probleem. On küll mingit pinnast kohtuasjade idanemiseks, aga mulle tundub jätkuvalt, et see on piisavalt väike. Kuid asjad on muutumas. Me anname filmist välja kaks versiooni, DVD-l ja allalaaditaval kujul. Allalaaditavana vaatab seda väga palju inimesi ja see elab internetis veel kaua aega. Pidime muusika seisukohast tõesti mõtlema väga pikas perspektiivis, sest sellest saab teema, mis meid kõiki puudutab. Mille üle sa selle projekti puhul kõige enam uhkust tunned? Ma olen väga uhke, et meeskond vastu pidas ning kõikide nende inimeste üle, kes meile abikäe ulatasid.

RYAN CHADWICK Kannad Sparky’s Distro’s päris palju erinevaid mütse. Mis märgi all sa ametlikult tööd teed? Mulle meeldivad mütsid. Ametlikult olen Shadow Conspiracy tiimi mänedžer ja videograaf. Ebaametlikult püüan Sparky’ses võimalikult palju kõiki kõiges aidata. Püüan ikka igasse nende ettevõtmisse oma “kaks senti” sisse panna, olgu selleks turundus, disain või kasvõi tootetestimine. Ma olen siin isegi kellakeeraja, kui suveajale üle minnakse. Mis sind G.U.T.I. juurde tõi? Nagu ma enne juba ütlesin, siis püüan omalt poolt alati aidata. Subrosal oli video jaoks monteerijat vaja ning ma pakkusin oma teenused neile välja. Mind võeti ava süli vastu. Kuidas seda videot teha oli, võrreldes sinu varasemate täispikkadega? Minu teised täispikad olid enam-vähem tavalised videod kohalike kuttide sõitmisest. Käisime sõpradega sõitmas, filmisime siis, kui tuju tuli ja kui materjali piisavalt kogunes, panime klipi kokku. See on tegelikult mu esimene SUUR väljalase, mida kogu BMX-rahvas näeb. See tähendab päris palju rohkem pinget. Mitte ainult Subrosa ei looda, et saan ühe hullupööra hea videoga hakkama, vaid ka meeskond. Nad on selle filmi valmimise nimel kolm aastat vaeva

Subrosa on tuntud oma mustvalgete fotode ja videote poolest. Mis sind selle juurde niimoodi tõmbab? Mustvalge kontseptsioon sai alguse tegelikult Rich Hirschist (üks tiimi algkoosseisu liikmeid – toim.). Me rääkisime just mõtetest, kuidas bränd võiks eristuda ja tema pakkus välja, et “mis oleks, kui?”. Sealt hakkas see ideekogum kasvama ja on olnud aluseks brändi kogu tunnetusele ja välimusele. Kui palju muretsete oma video vastuvõtu pärast võrreldes sellega, kui palju selle üle rõõmu tunnete? Alati tahad ju teha videot, mis esindaks su brändi selles võtmes, nagu see on mõeldud ning näitaks tiimi parimaid külgi. Sõitjad tegid raskema töö ära, seega oli minu ja Chadwicki ülesandeks seda parimal või-

Simone Barraco, Rich Forne, Joris Coloumb ja Lahsaan Kobza filmitulemusi üle kaemas.

näinud. Olen kindel, et neil on väga palju ootusi selle suhtes ja ma võin vaid loota, et suudan neile vastata. Sama käib üldise publiku kohta. Inimesed on seda materjali tükk aega oodanud ja ma ei taha, et nad peaksid pettuma. Mis selle töö juures kõige rohkem raskusi valmistas? Esiteks – muusika. Kogu see hea muusika leidmise ja õiguste hankimise protsess ning hinna üle kauplemine tahaks saada umbes aastat, et sellega normaalselt ühele poole saada. Meil oli aega kolm kuud. Kõik need loendamatud tunnid, mis me Ryaniga internetis VÄHEGI normaalset muusikat otsides kulutasime, on need, mille ma parema meelega täielikult ära tahaksin unustada. Teiseks on see DVD esimene täispikk video, kus Hoangil, Kyle’iI ja Simone’il on oma peatükid. See on korralik surve. Tahtsin, et nad saaksid kogu respekti, mis nad väärivad ja selle tagamine oli minu kätes. Päris palju kõhklemist ja uneta öid, kuid ma arvan, et sain sellega hakkama. On sul videos ka oma lemmik peatükk ja kellel sõitjatest sinu meelest oma osa kõige paremini välja tuli? Mul õnnestus Simone’i osa peaaegu täielikult oma käega üles filmida, seega toimetades jooksis see osa minu jaoks üpris sujuvalt. Ma olen väga rahul, kuidas see lõpuks välja kukkus. See on filmitud kahes kohas – Arizonas ja Barcelonas – ning toob tema naeruväärselt head oskused väljateenitult hästi esile. Päris lemmikut osa mul ei ole, kuid Hoangi tutvustav lõik on ilmselt minu kõigi aegade lemmik. Kas toimetamise käigus käis video palju edasi-tagasi või oli nägemus ühtne? Ryan on kõikide mu projektide puhul olnud see mees, kelle juurde ma ideede ja kriitika saamiseks lähen. Ka see ei olnud erand. Kuna oleme kaks aastat ka korterikaaslased, siis põrgatame kogu aeg ideid edasitagasi ja G.U.T.I. oli samuti kogu aeg arut elu all. Isegi enne seda, kui mina seda monteerima asusin, tegime omavahel ajurünnakuid, kuidas see video välja võiks näha ja mis suunas sellega peaks töötama. Tal oli kogu aeg mõte, et video peaks algama ootamatusega. See idee läbis päris mitut variatsiooni, kuid arvan, et lõpuks saime naelapea pihta. Mustvalge on alati äge, kuid me tahtsime midagi enamat. Ryan sattus meie esimestest toorversioonidest koguni nii vaimustusse, et otsustas Subrosa järgmises turunduskampaanias samasugust stiili kasutada. See oli äge!

SIMPLE SESSION 13 FILMIFESTIVAL

SIMPLE SESSION 2013 FILMIFESTIVAL Simple Sessioni filmifestival on pimedates kinosaalides toimuv vaimusoojendus kaks päeva kestvale võistlushullusele ja väärt vaatamine kõigile neile, kes kunagi tundnud rõõmu ratastel veeremisest. Sest just sõidurõõmust sündinud hetkedest Solaris Kinos ja Sõpruses kolme päeva jooksul ekraanile jõudvad filmid koosnevadki.

PRANTSUSMAA 2013 / 7 MIN REŽ: COLIN READ Magenta uusim promofilm sai üles võetud tosinal orkaan Sandy meelevallast läbi käinud Suures Õunas veedetud päeval ja ööl. Tuhisedes läbi

SISTER SESSION

EESTI 2012 / 12 MIN REŽ: BRETT ASTRID VÕMMA, HELEN HABAKUK JA DORIS TÄÄKER

BONE DETH: ROTTEN USA 2013 / 42 MIN REŽ: CHRIS CRAWFORD

EUROOPA ESILINAS TUS!

“Sister Session” on lühidokumentaal grupi erine-

vad alla su maja katuselt, vägistavad su kodu-

vast maailma otstest pärit BMX-tüdrukute tahte-

loomad ja sa võid vaid arvata, mida nad tee-

jõust ja läbilöögisoovist selles spordis, mis neid

vad su tüdruksõbraga! Selles filmis pole hoolikalt

eriti ei tunnista. Loe pikemalt lk 13.

valitud filmimisnurki ega miljonidollarisi helišuute,

20:00 TRANSWORLD SKATE BOARDING: THE CINEMA TOGRAPHER PROJECT USA 2012, 55MIN / RULA 21:30 VENTURE FURTHER MAAILMA ESIKAS! SAKSAMAA 2013, 15MIN / BMX BONE DETH: ROTTEN EUROOPA ESIKAS! USA 2013, 42MIN / BMX

tusega New Yorgi skeidivideotele, tõmmates paralleele rula, graffiti ja vanakooli räpi vahel.

ainult bängerid. Oma värskelt roiskunud “Rottenis” sõidavad Bone Dethi raiskuläinud kaagid jõuad meie oma Kert Peterselini, vajub su lõug

KOLMAPÄEV, 13. MÄRTS SOLARIS KINO

NELJAPÄEV, 14. MÄRTS SOLARIS KINO

lähenemisega lühiteos vanadele ja toore tunne-

Ära kunagi lahku kodust, sest need tüübid sõida-

oma kõige retsimad sõidud ja kui sa ükskord

19:00 SISTER SESSION EESTI 2012, 12MIN / BMX BRIAN FOSTER MOVIE USA 2012, 44MIN / BMX 20:30 THIS AIN’T CALIFORNIA SAKSAMAA 2012, 90MIN / RULA

Manhattani tänavaliikluse, saluteerib modernse

aeglaselt sinna, kus tavaliselt on su jalad.

SITKA: INTO THE THICKET KANADA 2013 / 11 MIN REŽ: BEN GULLIVER

Selle asemel et keskenduda trikkide keerukusele, näitab Sitka uus ja ebatavaline lühifilm, mis saab,

BRIAN FOSTER MOVIE

kui rulatajad peaaegu täielikult oma harjumus

USA 2012 / 44 MIN REŽ: STEW JOHNSON

pärasest elukeskkonnast eraldada ja linna tänavate asemel hoopis põlislaande paigutada.

BFiks, Dirtiks ning isegi ühe lendava superkangelase järgi Blue Falconiks ristitud Brian Foster on mees, kes defineeris rattakrossis dirt jumping’u kui omaette ala. 90ndad oli aeg, kus kes-on-kes küsimusi klatiti ajakirjade kaantel ning neid kogunes dirt’i-pioneeril kuhjaga. Ehkki edukas ka võistlustel, kujunes temast pigem oma põlvkonna

Unelevas ja loodusihalevas metsaskeidifilmis

TRANSWORLD SKATEBOARDING: THE CINEMATOGRAPHER PROJECT USA 2012 / 55MIN REŽ: JON HOLLAND, MIKE MANZOORI,

Sessioni host Darryl Nau ja võistleja Aaron Ross.

BILL STROBECK, RUSSELL HOUGHTEN, DAN WOLFE, CHRIS RAY, BRENNAN CONROY, BEAGLE, TORSTEN FRANK, LEE DUPONT, RB UMALI, CHRISTOPHER MIDDLEBROOK, ALIEN WORKSHOP

Kohustuslik vaatamine kõikidele, kes tahavad

Transworldi järjekorras 24. täispikk rulavideo on

öelda, et nad BMXist midagi teavad!

nagu omaette filmifestival, mis tõstab filmitege-

BMXi kultussõitja, keda imetleti tema seninägematu stiili ja fantastikažanri piire kompavate sõiduoskuste poolest. Ajalooliste kaadrite saatel räägivad mehe mõjutustest ja rollist BMXis ka

sõidavad käepärastest vahenditest Vancouveri saarel taevasse kõrguvate puude ja sambla vahele ehitatud minirämbil skeiterid Chris Haslam, Todd Myers ja Mat Howell.

RED BULL PERSPECTIVE

laste asemel püünele filmitegijad. 13 andekat

USA 2013 / 16 MIN REŽ: NICHOLAS SCHRUNK

režissööri, 13 väga isikupärast ja loomingulist lugu.

Ka Simple Sessionil võistelnud Ryan Sheckler ja

145 skeiterit ja esmaklassiline sõit pealekauba.

Ryan Decenzo ning skeiterid Torey Pudwill ja Zered Bassett teevad Red Bulli uusimas rulafimis tiiru peale oma kodulinnadele (San Clemente,

REEDE, 15. MÄRTS SOLARIS KINO 21:00 MAGENTA SKATE BOARDS: SAN FRANCSISCO HILL STREET BLUES 2 PRANTSUSMAA 2012, 16MIN / RULA MAGENTA SKATEBOARDS: PANIC IN GOTHAM PRANTSUSMAA 2013, 10MIN SITKA: INTO THE THICKET KANADA 2013, 11MIN / RULA RED BULL PERSPECTIVE USA 2013, 16 MIN / RULA

Vancouver, Simi Valley ja New York), meenutades lapsepõlve, tõusu kõrgeima kaliibriga sõitjateks

THIS AIN’T CALIFORNIA SAKSAMAA 2012 / 90 MIN REŽ: MARTEN PERSIEL

ning filosofeerides elu ja rulatamise üle. Hollywoodi tasemel kinematograafiaga loos

Ajal, mil Saksa Demokraatliku Vabariigi tänavad ei olnud lõbutsemiseks, õõnestasid ranget režiimi noored mässajad ruladel ning vabaduseihast sai

MAGENTA SKATEBOARDS: SAN FRANCISCO HILL STREET BLUES 2

valitsuse organiseeritud rongkäikude kõrval. Lugu

PRANTSUSMAA 2012 / 16 MIN REŽ: YOAN TAILLANDIER

täiesti autentne, sest kogu tootmis- ja loominguline

Oma künkatänava bluusi sarja teises filmis taas-

meeskond koosneb endise Ida- ja Lääne-Saksa-

avastavad Magenta Skateboardsi Zach Lyons,

maa rulasõitjatest. Kindlasti annab siin paralleele

Jimmy Lannon, Leo Valls, Vivien Feil ja Soy

tõmmata ka rulasõiduga Nõukogude Eestis. Linas-

Panday klassikalist San Francisco mäestlaskumist

tus ka 2012 PÖFFi raames. Super dok!-mok!

ehk kiirusel, kontrollil, tunnetusel ja lihtsusel põhi-

elustiil. Lühikesed püksid, seks ja muusika otse

nevat stiiliesteetikat, mis 90ndatel päris populaarseks sai, kuid milleenniumi saabumisel kuskile kaotsi läks. Läbi kalasilmameister Yoan

REEDE, 15. MÄRTS KINO SÕPRUS 22:30 SUBROSA: G.U.T.I MAAILMA ESIKAS! USA 2013, 45 MIN / BMX PILET SEANSILE: 3€ PILETID SAADAVAL SOLARIS KINOST JA SÕPRUSE KINOKASSAST *VAATA TREILEREID: WWW.SESSION.EE/FILMFESTIVAL

SAKSAMAA 2013 / 15 MIN REŽ: PHILIP KÖLSCH

MAA ILMA ESILINAS TUS!

ette mõned lagunenud tööstushooned ja betoonbasseinid, et oma unikaalseks eduvalemiks kujunenud stiilid ja trikid veel kaardistamata pinnasel käiku lasta.

SUBROSA G.U.T.I. (GET USED TO IT)

MAA ILMA ESILINAS TUS!

nad väismaalastena selle ununenud kohaliku

USA 2013 / 45 MIN REŽ: RYAN CHADWICK

tänavasõidustiili, lisades ka natuke linnaeksur-

Subrosa tiimi värskeim teos on marineerinud juba

siooni. Tulemus sai niisugune, et film kandideeris

mitu head aastat – filmi esimene treiler lasti eet-

Los Angelesi rahvusvahelisel skeidifilmide festi-

risse juba 2010. aasta oktoobris, andes mõista,

valil eelmise aasta parima brändifilmi auhinnale.

et brändi tiimi ootab seni kõige hiiglaslikum

Taillandieri kaamera üles võetud filmis elustavad

VENTURE FURTHER

saab rulakvartett kokku Arizonas, kus võtavad

videoettevõtmine. Täispikk DVD on Subrosale

Viis ratturit, kolm nädalat, kolm riiki ja reis tund-

omaselt monokroomse koloriidiga, täis videolõike

matusse, täpsemalt Kagu-Aasiasse. Venture kruu

tiimi värvikatest sõitjatest, kellest igal ühel on teo-

Devon Smillie, Brad Simms, JB Peytavit, Jason Phe-

ses etendada ja välja mängida oma isikupärane

lan ja David Budko rändavad tiimi uues visiitviidi-

peatükk sellest mammutteosest. Milliste rõõmude

kus Singapuri, Malaisiasse ja Balile, avastades

ja vaevadega lugu purki sai, loe intervjuust filmite-

apetiitseid spotte, purssides tutvust kohalikega ning takerdudes lõbusatesse sekeldustesse. Teine kliima, hea teema!

MAGENTA SKATEBOARDS: PANIC IN GOTHAM

gijate Ryanitega vastasküljelt.

VALITUD SÕITJATE TUTVUSTUSED

MÕNED HEAD SÕITJAD

TOM DUGAN USA

KYLE BALDOCK AUS

NIGEL SYLVESTER USA

GREG ILLINGWORTH RSA

VANUS: 23 KODULINN: AUSTIN, TX TOETAJAD: TERRIBLE-1, ETNIES, ODYSSEY

VANUS: 21 KODULINN: GOLD COAST TOETAJAD: MIRRACO, VANS, MOSTER, SKULLCANDY, UNIT

VANUS: 25 KODULINN: NEW YORK, NY TOETAJAD: NIKE, GATORADE, ANIMAL, CASIO G-SHOCK, FORMAT

VANUS: 26 KODULINN: JOHANNESBURG, LÕUNA-AAFRIKA TOETAJAD: MONGOOSE, MONSTER ENERGY, FOX, SNAFU, VANS

Tommy on talvisele Sessionile üritanud tulla neli korda, aga pole siiani kohale jõudnud. Me ei ütle, et see on needus, aga kord polnud tal raha, siis murdis käeluu, siis oli mingi tohutu torm Texases ja eelmine aasta, kui kutt juba jälle tulemas oli, kukkus ennast peaaegu koomasse. Nüüdseks on Dang Dang jälle teadvusel, tagasi sadulas ja ilmselt peast veel hullem kui enne. Loodame, et seekord midagi vahele ei tule. Muretu, kartmatu ja sageli ka paljas Tommy Dugan teeb kõike suurelt ja hooga, olles jäänud juba mitu aastat tagasi silma oma air’ide ja unikaalse stiiliga ning lõbustades iga hetk kõiki enda ümber. Kuldaväärt!

Austraalia kutt Kyle sööstab BMXil nagu vähesed seda suudavad. Oma esimesel Dew Touril aastal 2011 suutis ta teha suure läbimurde, võites kvalifikatsioonid ning lõpetades finaalis pargi ja dirt’i kolmandana. Kyle suudab täiuslikult lõpule viia pea kõik trikid, mida ette võtab ja need pole selle mehe arsenalis just kergemate killast. Siit on oodata tõsist medalikonkurenti!

New Yorgi Queensi linnaosast pärit Nigelil läheb väga hästi – aukartustäratav toetajate nimistu, Nike olümpiakampaania üks nägudest, isiklik skeidi- ja BMXipood oma hood’is, signatuurraamid ja -kellad. Kutt sai omal ajal profiks tänu Dave Mirra enda toetavale õlale ning sellest ajast alates on ratturi tee viinud teda ainult tähtede poole. Stiililt väga tehniline Nigel teeb väga palju barspin’e, tailwhip’e ja kolm-kuuekümneid, armastab kombineerida omavahel kolme-nelja trikki ja alati lükata igale võttele vint peale.

Kahe jalaga maa peal olles heatahtlik, intelligentne ja sõnaosav, ratta seljas aga täielik maniakk! Viimases Ride UK ajakirjas – mille kaanel Gregi foto tripilt Jaapanisse ja sees gigantne intervjuu – ei olnud Catfish tema kirjeldamisel sõnaaher, iseloomustades meest kui BMXi võrdkuju, kelle kiire ning samal ajal kalkuleeritud sõit teeb temast ühe originaalseima sõitja ning võrdluse Gary Youngiga. Koos oma vennaga on kirglik kutt Greg aidanud oma kodumaal Lõuna-Aafrika Vabariigis BMXi käima tõmmata ja on hetkel tolle kandi üks esisõitjaid.

MANNY SANTIAGO USA

KELVIN HOEFLER BRA

RICHIE JACKSON AUS

ALEX MIZUROV GER

VANUS: 27 KODULINN: LOS ANGELES, CA TOETAJAD: AMMO, FAMOUS STARS AND STRAPS, TENSOR, AXION, HUBBA WHEELS, SIEGE, GRIZZLY GRIP, DIAMOND

VANUS: 19 KODULINN: SAO PAOLO TOETAJAD: HD CLOTHING, ROCKSTAR ENERGY, THEEVE TRUCKS, DARKSTAR BOARDS, QIX SHOES

VANUS: 27 KODULINN: SYDNEY, AUSTRALIA TOETAJAD: IPATH, DEATH SKATEBOARDS, PIG WHEELS

VANUS: 24 KODULINN: RASTATT TOETAJAD: C1RCA, PLAN B, NIXON, SILVER, FKD, OAKLEY, OGIO, DIAMOND SUPPLY

Puerto Ricos sündinud Manny on idarannikumees, kelle näolt ei kao kunagi lai naeratus ja kelle trikid veenavad iga vaataja rulausku. Võistlustel sugugi mitte võõras nägu, sõidab see alati kirgliku ja positiivse suhtumisega mees, nagu peaks laua seljas iga hetk pidu. Pikka aega edukalt profina sõitnud Manny on lisaks kõrgetele kohtadele rabanud kadestamisväärseid auhindu ka parima triki võistlustelt – ärge laske sellest suure hambavahega laiast naeratusest ennast petta, see kutt on tõsine vastane.

Brasiiliast pärit Kelvin sõidab guufilt ja tema loo algus kõlab nagu paljude teistegi edulugude avajutt, selle erinevusega, et Kelvin on väga tagasihoidlik poiss, kes oskab oma kõige kuulimad trikid just õigel hetkel rauda tõmmata, jättes vastased tossupilve sisse suu ammuli endale järgi vaatama. Sõidab nii parki kui ka streeti ning tema mitmekülgsus ja üllatusterohke stiil teenisid talle 2011. aasta World Cup Skateboardingu maailmakarika.

Vaadake vaid seda meest! Lillelaps Richie, kelle koduõueks Austraalia rannad, peab olema üks stiilsemaid rulatajaid, keda oleme eales võõrustanud. Justkui mõnest kuulsast Dumas’ romaanist ja kuuekümnendatest kohale teleporditud Richie’le kuulub muljetavaldav antiikkübarate kogu, hämmastava rulataja kuulsus ning oma rõivabränd. 1997. aastal sõitma hakanud Richie hakkas profiks aastal 2003, kui suutis välja tulla nii psühhedeelsete trikkidega, mida keegi polnud juba 20 aastat näinud. Praegu Los Angeless baseeruv Richie on üks unikaalseima stiiliga rulatajaid.

Kazakhstani päritolu Alex on kutt, kelle tehnilised skillid õigustaksid igati võrdlust saksa täpsuse ja kvaliteediga. 2006. aastal võitis ta rahvusvahelise Game Of Skate’I võistluse San Diegos ning nimetati aasta skeiteriks. Tiitel aitas Alexil USAs feimi saada ning sponsorlepingud ei olnud rasked tulema. 2007. aastal tuli ta Dubai X-Gamesil kuuendaks ning on viimasel ajal igati edukalt tuuritanud nii kodumaal kui ka kaugemal.

STATISTIKA

STATISTIKA/STATISTICS BMX

SKATEBOARDING COUNTRY

GOLD

SILVER

BRONZE

FINLAND

USA

BELGIUM

FRANCE

SWEDEN

CZECH REPUBLIC

2 1

COUNTRY

GOLD

SILVER

BRONZE

USA

CANADA

GERMANY

GREAT BRITAIN

AUSTRIA

LATVIA

1 ARGENTINA, AUSTRALIA, AUSTRIA, BELARUS, BELGIUM, BRAZIL, CANADA, CHILE, CHINA, COLOMBIA, COSTA RICA, CROATIA, CZECH REPUBLIC, DENMARK, ECUADOR, ENGLAND, ESTONIA, FINLAND, FRANCE, GERMANY, GREECE, HUNGARY, IRELAND, ISRAEL, ITALY, JAPAN, KAZAKHSTAN, LATVIA, LITHUANIA, MEXICO, NETHERLANDS, NORWAY, POLAND, PORTUGAL, RUSSIA, SLOVAKIA, SLOVENIA, SOUTH AFRICA, SPAIN, SWEDEN, SWITZERLAND, THAILAND, TURKEY, UKRAINE, UNITED STATES OF AMERICA, VENEZUELA, PERU. ALTOGETHER 47 COUNTRIES.

SWITZERLAND

VENEZUELA

1 1

NETHERLANDS

MEDALS 2004-2012 IN TALLINN (EXCEPT SUMMER SESSION BMX COMPS)

VÕITJAD/WINNERS 2004-2012 2005

2006

2007

2008

2009

2010

CHRIS ASTRÖM SWE

BASTIEN SALABANZI FRA

TOMAS VINTR CZE

ENIZ FAZLIOV FIN

PETER AXEL ADRIEN RAMONDETTA CRUYSBERGHS BULARD USA BEL FRA

2004

2005-2006

2007

2008-2009

2010-2012

TOBIAS WICKE GER

RYAN NYQUIST USA

JOSH HARRINGTON USA

GARRETT REYNOLDS USA

DREW BEZANSON CAN

2011

2012

RYAN SHECKLER USA

AUSTEN SEAHOLM USA

BMX

RULA

2004

BRÄNDID/BRANDS BMX ENERGY DRINKS Red Bull Rockstar Monster Energy SHOE BRANDS Vans Nike 6.0 Adidas DC Shoes Fox footwear Etnies Lotek Osiris Orchid

GOLD 3

GOLD 2 2 2 1 2

SILVER 1 2 SILVER 4 1 2 1 1

BRONZE 2 2 1 BRONZE 1 3 1 2

BMX BICYCLE PARTS BRAND Shadow Conspiracy Odyssey Premium Demolition parts Primo Profile

GOLD 3 1

SILVER 4

BRONZE 1 2 1 1

BMX BICYCLE FRAME BRAND DK Bicycles Premium Haro Macneil Wethepeople Fit Failure bikes AmityBikeCo Specialized KHE

GOLD 3 3 2 1

SILVER 3 3 2 1

BRONZE 3 2

1 1 1 1 Statistics from 2004-2012

SKATE ENERGY DRINKS Red Bull Monster Energy SHOE BRANDS Etnies Nike SB Vans Emerica C1RCA

GOLD 2

SILVER 2

BRONZE 1 1

GOLD 2 1

SILVER 2 1 2 1

BRONZE

1 2 2008-2012

SS13 WARMUP! NELJAPÄEV 14.03 KLUBIS STUDIO / SAUNA 1 ÜLEVAL: RAUL SAAREMETS MAREK POEL & ROBERT NIKO ELLEN JA ELISABETH ALL: JAAN JAAGO LAURI TÄHT MVP PILET: 6/8 € UKSED: 23 SS13 PREPARTY! REEDE 15.03 KLUBIS HOLLYWOOD VANA-POSTI 8 GORÕ LANA LIVE FLIPPERI PAUL OJA TBOY PILET: 7/9 € UKSED: 23 SS13 PARTY MAYHEM! LAUPÄEV 16.03 KLUBIS HOLLYWOOD VANA-POSTI 8 ELEPHANTS FROM NEPTUNE LIVE DJ CRITIKAL KASPAR LEIVO TSR PILET: 7/9 € UKSED: 23 LEGENDARY SS AFTERPARTY! PÜHAPÄEV 17.03 KLUBIS PARLAMENT / AHTRI 10 FLIPPERI PAUL OJA DJ CRITIKAL TBOY DJ GENERAL MIKE / MOSKVA +++ SIMPLE SESSIONI SPETS-BAAR! PILET: 6/8 € “MEET THE PRO-S/BRO-S!” UKSED: 22 N-R ROTTERMANI PROOVIVESKI KOLMANDAL KORRUSEL VANUSEPIIRANG KÕIKIDEL KLUBIÕHTUTEL: 18 ROSENI 8

SIMPLE SESSIONI KLUBIÕHTUD