Venemaa II

SISUKORD

Sissejuhatus 9

BOJAARIDE VALITSEMISAEG 17

Vassili III surm 17

Hooldajate kogu. Jelena Glinskaja 23

Bojaariklannide võimuvõitlus 28

Riigi arengusuunad 33

IVAN JULM ISIKSUSENA 36

Allikad ja nende usaldusväärsus 37

Ivani lapsepõlv ja noorusaastad 43

Metropoliit Makari 49

Ivan IV – autor ja lugeja 54 SUURVÜRSTIST TSAARIKS.

MOSKVA – KOLMAS ROOMA 57

Ivan IV kroonimine 61

Ivan IV abiellumine 65

Mäss Moskvas 70

VALITUD RAADA AJAJÄRK 77

VALITUD RAADA VÕTMEFIGUURID 77

Ivan Viskovatõi 79

Aleksei Adašev 79

Silvester 81

IVAN PERESVETOVI PALVEKIRJAD 86 1549. AASTA MAAKOGU 91

KESKHALDUSE REFORMIMINE 98

Prikaasid 98

Bojaaride Duuma 107

KOHALIKU HALDUSE REFORMIMINE 112

1550. AASTA „SUDEBNIK” 120

Kurjategijad, kuriteod ja karistused.

Juurdluse rakendamine 120

Moskva tsaaririigi elanikkonna struktuur 124

SÕJAVÄETEENISTUSE REFORMIMINE.

VENEMAA SÕJAVÄE SÜND 129

Parimad teenrid – uus teenistusinimeste eliit 130

Kohajärgus ja selle piiramine 130

Sõjaväeteenistusse astumise uus kord.

Isajärgne ja vajadusjärgne teenistusse võtmine 137

Maakaitseväe formeerimine 139

Kasakad 147

Abiväed 151

MAKSUREFORM 153

SAJA PEATÜKI EHK STOGLAVI KIRIKUKOGU (1551. AASTA) 154

Kiriku majandus- ja haldusprobleemid 157

Eetilised probleemid 159

Raamatud ja nende kirjutamine 160

Ikoonid ja ikoonimaalimine 162

Ilmalike meeleparandamisest 165

KETSERITEVASTANE KIRIKUKOGU (AUGUST 1553) 169

MOSKVA TRÜKIKOJA ASUTAMINE 175

1553. AASTA KRIIS 179

TEEL AINUVALITSEMISE POOLE 187

VÄLISPOLIITILISED PÜRGIMUSED 193

VENE RIIGI IDAPOLIITIKA 193

Võitlus Kaasani ja Krimmi khaaniriigiga 200

Kaasani-sõjakäigud 205

Krimmi-sõjakäigud 218

VENE RIIGI LÄÄNEPOLIITIKA 219

Ida küsimus ja välispoliitiline pööre Lääne suunas 219

Venemaa ja Inglismaa kaubandus- ja diplomaatiliste suhete algus 224

Venemaa huvid Liivimaal 228

Venemaa ja Poola-Leedu riik 229

Venemaa ja Rootsi 233

Liivi sõja eellugu 236

Liivi sõja algus 241

Sõda Poola-Leedu riigiga 249

VALITUD RAADA MÕJUVÕIMU LÕPP 251

OPRITŠNINA AJAJÄRK 259

TEEL OPRITŠNINA SUUNAS 259

Tsaari uus lähikond 259

Repressioonid endiste lähikondlaste suhtes 262

Vürst Kurbski – Ivan Julma soosik ja vaenlane 269

OPRITŠNINA KEHTESTAMINE 275

Opritšnina olemus 281

Opritšnikud 289

OPRITŠNINA LEEVENDAMINE 293

Metropoliit Filipp 294

1566. aasta Maakogu 295

„VANDENÕU” ZEMŠTŠINAS 297

Maljuta Skuratov 309

Konflikt metropoliit Filipiga 311

NOVGORODI „VANDENÕU” 317

Arveteklaarimine Staritsa vürsti Vladimiriga 322

Novgorodi-sõjakäik 324

Juurdlus Novgorodi kohtuasjas ja Moskva kohtuasi 330

ESIMESED ARVETEKLAARIMISED OPRITŠNINAS 336

VASTASSEIS ROOTSI JA POOLAGA 339

Liivimaa kuningriik ja tema kuningas Magnus 344

Sõda Läänemerel 347

OHT LÕUNAST 351

Devlet-Girei kallaletung Moskvale 355

IVAN JULMA KOLMAS JA NELJAS ABIELU 363

OPRITŠNINA TÜHISTAMINE 370

Hinnang opritšninale 376

RJURIKOVITŠITE DÜNASTIA LOOJANG 383

Sõjategevuse taasalustamine Rootsiga 383

Poola troon ja Habsburgid 387

Teine opritšnina 404

ARENGUD LIIVI SÕJAS 420

Liivi sõja uus etapp 420

Majanduskriis 425

1577. aasta pealetung Liivimaal 431

Stefan Batory vastulöök 435

Stefan Batory 1580. aasta sõjakäik 444

Antonio Possevino missioon 450

Pihkva kaitsmine 455

VIIMASED VALITSEMISAASTAD 459

Ivan Julma pereasjad 459

Liivi sõja lõpetamine 466

Tung Siberisse 470

Liit Inglismaaga 478

Hingepalveregistrid 482

Ivan Julma surm 485

KRONOLOOGIA 503

KASUTATUD JA SOOVITATAV KIRJANDUS 507

SISSEJUHATUS

See raamat on jätkuks Venemaa ajaloo esimesele osale, mis käsitles meie naaberriigi minevikku aegade algusest kuni Vassili III-ni.

Kirjeldatud pikk ajalooperiood hõlmas Vana-Vene riigi tekkimise ja arengu, iseseisvate osastisvürstiriikide ajajärgu, mongoli-tatari ikke, Moskva suurvürstiriigi esiletõusu ning ühtse Vene riigi kujunemise Euroopa ja Aasia vahel.

16. sajandi I veerandil lõppes pikaajaline ja sageli dramaatiline Vene maade kogumise protsess, mille käigus peaaegu kogu vene rahvas koondus tsentraalse riigivõimu alla. Kunagiste iseseisvate osastisvürstiriikide allutamine Moskva suur vürstile ning Moskva võimu laienemine tervele Loode-Venemaale muutis ühe vürstiriigi valitseja ääretu riigi ainuvalitsejaks. Kuigi Moskva vürstid olid olnud ka varem kõige suurema ja võimsama Vene vürstiriigi eesotsas, muutus Moskva suurvürsti positsioon sestpeale absoluutselt domineerivaks ja tema reaalse võimu maht kasvas iga aastaga.

Kuuekümne aasta jooksul, mis hõlmas Ivan III ja Vassili III valitsemisaja, kasvas Venemaa territoorium ligikaudu kuus korda. Novgorodi allutamisega Ivan III poolt nihkusid riigi piirid Valge mereni ja Põhja-Uuralini ning Vassili III ajal ulatusid need Soome lahest kuni 1514. aastal Leedu suurvürstiriigilt vallutatud Smolenski maadeni.

Samal ajajärgul algas riigi edelapiiril viljakate maade hõivamine, mis jäid tänapäeva Orjoli, Tula ja Kurski linna piirkonda. Piirilinna Kaluga taga aga laius ääretu Metsik väli, kus valitses Krimmi khaan ja kust võis iga hetk oodata nomaadide kallaletunge. Idas piirnesid Moskva valitsejate maad Kaasani ja Astrahani khaaniriigiga. Vassili III aegse Moskva vürstiriigi suurusest võib saada ettekujutuse

juba ainuüksi selle valitseja tiitli järgi, mis kõlas järgmiselt: „Suur

Valitseja Vassili, Jumala armust kogu Vene Valitseja, ja Vladimiri, Mosk va, Novgorodi, Pihkva, Smolenski, Tveri, Jugra, Permi, Vjatka, bulgaaride ja muude Suurvürst; Nizovje Novolinna, ja Tšernigovi, ja Rjazani, ja Volokolamski, ja Rževi, ja Belski, ja Rostovi, ja Jaroslavli, ja Beloozero, ja Udora, ja Obdoria, ja Kondia, ja muu Valitseja ja Suurvürst”.

Moskva suurvürsti 2,8 miljoni km2 suurused valdused moodustasid küll ühtse territooriumi, kuid killustumisaegse pärandi lõplikuks kaotamiseks ja poliitilise tsentralismi kehtestamiseks tuli läbi viia põhjalikud reformid, mis pidid pi kaks ajaks määrama Vene riigi poliitilise palge. Neid ümberkorraldusi hakkaski täisealiseks saanuna ellu viima Vassili III poeg Ivan IV, kes oli pärinud riigi oma isalt kolmeaastasena.

Käesoleva raamatu tegevus keskendub peamiselt 16. sajandil toimunule. Seda aastasada iseloomustavad eurooplaste maadeavastused ja esimeste koloniaalvalduste tekkimine. Endine Vahemerening Läänemere-keskne kaubandus asendus Atlandi ookeani keskse kaubandusega, tekkisid uued kaubateed ja -keskused, mis omakorda tõstis Euroopa poliitilistes suhetes esile Portugali, Hispaania, Madalmaad, Prantsusmaa ja Inglismaa.

Tolle aja Euroopale tervikuna oli iseloomulik protsess, mille tulemusel kujunesid suhteliselt püsiva sisekorraga tsent raliseeritud riigid, seega polnud Venemaa sugugi erandiks. Riikliku ühtsuse taotlemine muutus nii enesestmõistetavaks, et sise- ja välispoliitika elluviimisel said olulisimaks just „riigi huvid”, mille võrdkujuks reeglina oli ainuvalitseja. Selle mõt tekäigu parimaks näiteks on Niccolò Machiavelli 1532. aastal ilmunud teos „Valitseja”, mis kuulutab ülimaks piiramatu isikuvõimu, sest ainult valitseja südidus ühenduses saatusega on suuteline võitma olude heitlikkuse; selle eesmärgi saavutamisel on ainuvalitsejale lubatud kõik vahendid. Ja kuigi N. Machiavelli kirjutas oma teose (venekeelne tõlge ilmus alles 1869. aastal) peamiselt hertsog Cesare Borgia valitsemisaega idealiseerides, kajavad peaaegu samad ideed vastu kaugest Moskva tsaaririigist, olles leidnud teostuse Ivan IV valitsemispõhimõtetes.

Paolo Giovio kirjutas 16. sajandi keskel: „Kogu Moskooviat juhitakse kõige lihtsamate, Valitseja õigusele tuginevate seadustega.”

Selle raamatu peategelaseks ongi Ivan Julm. Ajaloos pole eriti palju valitsejaid, kelle tegevus oleks pälvinud järelpõlvedelt nii vasturääkivaid hinnanguid kui Ivan Julm, kelles on nähtud nii riigi huvidest lähtunud suurt reformaatorit kui ka üksnes võimuihast ajendatud despooti.

Nagu eelmises raamatus, püüavad autorid nüüdki vahendada eesti lugejale ajaloolaste peamisi ning sageli ka vastakaid seisukohti. Ja miks peakski andma ühese hinnangu nii komplitseeritud isiksusele, nagu seda oli Ivan Julm, kui isegi kaasaja võimukandjaid hinnates ei suudeta sellega hakkama saada.

Mitmete selles raamatus kirjeldatud sündmuste üle polemiseeritakse tänase päevani. Näiteks, millistest kaalutlustest lähtuvalt kehtestas Ivan Julm riigivalitsemiskorra, mida kutsutakse opritšninaks, ning mis sundis teda sellest ümberkor raldusest hiljem loobuma. Ajalookirjandusest leiab neile küsimustele diametraalselt erinevaid vastuseid ning neid esitatakse selleski raamatus kui võrdselt võimalikke. See näitab ilmekalt, kui keeruline on ajaloos leida vaid ühte, ainuõiget tõde. Sageli on selle põhjuseks säilinud allikate lünklikkus. Kuigi 16. sajandist on varasema ajaga võrreldes jõudnud meieni suhteliselt palju kirjalikke dokumente, mahub sellesse aega ka arvukalt ajaloo mälu hävitanud katastroofilisi sünd musi.

Näiteks 1571. aasta Moskva pogrommiga kaasnes prak tiliselt kõigi linnas säilitatud dokumentide häving. Doku mentide lünklikkus sunnibki sageli ajaloolasi mitte niivõrd tõdema kuivõrd arvama.

Seejuures on paradoksaalne, et isegi tänase päeva seisuga on veel palju seda perioodi käsitlevaid materjale, sealhulgas näiteks saatkondade aruanded, Ivan Julma ning bojaaride kirjavahetus jne, publitseerimata.

16. sajandi I veerandi lõpus jõudis äkki Euroopa õukondadesse, katoliku kiriku võimukandjateni ja ka teadusmaailma teadetetulv Moskooviast. Taoline murrang oli seda silmatorkavam, et veel paarkümmend aastat varem puudus Lääne-Euroopas Venemaa kohta peaaegu igasugune informatsioon. Ligikaudu kaks sajandit tagasi

märgiti ajalooalastes kirjutistes õigusega, et 16. sajandi alguses

teati Venemaast vähem kui 18. sajandi lõpus Uus-Hollandist. Kuid 1525. aastal olukord muutus järsult – ilmus kolm spetsiaalselt Moskva vürstiriiki käsitlevat traktaati hollandlase Alberto Campense, sakslase Johan nes Fabri ja itaallase Paolo Giovio sulest. Kuigi ükski neist ei külastanud Venemaad, esitasid nad oma teostes salapärase ja varem tundmatu riigi kohta palju huvitavaid üksikasju.

See, et maade esmaavastajad polnud neid oma silmaga näinud, oli tollal küllaltki tavaline. A. Campense tugines Venemaast kirjutades Moskooviat kaupmeestena külastanud sugulaste mälestustele, aga veelgi enam Mathias Miechowi teosele, kes omakorda oli kasutanud kaupmeestelt, diplomaatidelt ja vene sõjavangidelt saadud andmeid. J. Fabri käsikiri põhineb Moskva saadikutelt tõlkide vahendusel saadud teadetel ning P. Giovio kirjutab, et ta annab ladina keeles edasi „selle rahva saadiku Dmitriga” peetud vestluste sisu.

Mis siis ikkagi ajendas Läänt 16. sajandi I veerandi lõpus pöörama huvitatud pilku suure idanaabri suunas? Selleks ajendiks olid rasked katsumused, mis olid pannud küsimärgi alla kogu katoliikliku Euroopa jätkusuutlikkuse.

Konstantinoopoli langemine 1453. aastal ja Mehmed II Fatihi (valitses 1444, 1451–1481) edasised vallutused näitasid, et võitlus

Osmanite riigiga võib kanduda perifeeriast Euroopa südamesse. 1460. aastal sooritasid türklased eduka katse maabuda Lõuna-Itaalias.

Paavst Pius II (1458–1464) pöördus meeleheites Euroopa riigipeade poole, püüdes organiseerida ristisõjakäiku, kuid tulutult.

15. sajandi lõpu ja 16. sajandi alguse Euroopa publitsistika teenis suures osas eesmärki lepitada kristlikke valitsejaid ja püüdis saavutada ühtsust võitluses „uskmatute” ekspansiooni vastu. V Lateraani kirikukogul (1512–1517) tõusis jälle päevakorda ristisõja idee ja leidis seal ka toetust. Suleiman Toreda (Süleyman Kanunî, valitses 1520–1566) võimuletulekuga täitusid kõige pessimistlikumad kartused Osmanite impeeriumi suhtes ning uus türklaste ekspansioon Euroopas sai reaalsuseks. 1521. aastal langes Belgrad, 1522. aastal kapituleerusid johanniidid Rhodosel, 1526. aastal said kristlased hävitavalt lüüa Mohácsi lahingus ja Ungari kaotas oma sõltumatuse. 1529. aastal

piiras sultan Suleimani vägi juba Viini, ähvardades sellega Habsburgide pärusvaldusi. Viini langemine aga oleks tähendanud islami jõudmist Euroopa südamesse ja seadnud ohtu kogu kristliku Lääne edasise eksisteerimise.

Mitmed Euroopa riigi- ja kirikupead mõistsid juba pärast türklaste esimesi sõjalisi edusamme Läänt ähvardava ohu tõelist suurust ning pöörasid oma pilgud abiotsivalt Venemaa poole. Tol ajal valitsevaid meeleolusid kajastades kirjutas A. Campense „kristliku maailma kohale kogunenud ohust sattuda türklaste kätesse” ning soovitas kiiremas korras otsida liitu Vassili III-ga.

Niisiis olid Osmanite ulatuslikud vallutused üks põhjusi, mis sundis Läänt lootusrikkalt Moskva poole vaatama. Teiseks ähvardas reformatsiooniliikumise kiire laienemine katoliiklikku maailma hukuga. Euroopas toimuvate sündmuste taustal paistis usupuhastusest kõrvale jäänud ja rangelt traditsioone järgiv Venemaa tõelise ristiusu ühe viimase kantsina. Oma traktaadis „Moskoviitide religioon” vastandab J. Fabri Saksamaa „hullunud rahvajõugule” moskoviide, kes pole rüvetanud püha usku Jeesusesse, mida „isad on aegade algusest peale neisse sisendanud”. Fabri pidas loomulikuks, et õigeusklikust Venemaast saab kirikliku reformatsiooniga võitlusse asunud katoliikliku maailma liitlane.

Oli veel üks põhjus, mis sundis eurooplasi, eriti itaallasi, huvituma Venemaast. Nimelt riivas 16. sajandi algusaastail järsult muutunud kaubanduslike mereteede geograafia tugevasti just Itaalia linnade huve. Vastukaaluks portugallaste monopolile merekaubanduses Idamaadega ja türklaste poolt traditsioonilistest maismaateedest äralõigatuina üritasid itaalia kaupmehed jõuda kaugetele Aasia turgudele Moskoovia kaudu. Kaupmees Paolo Centurione ettevõtmistest, kes külastas korduvalt Venemaad, otsides „uut ja enneolematut teed lõhnaainete hankimiseks Indiast”, jutustab ka P. Giovio.

Kuigi huvi Venemaa vastu oli tekkinud suuresti prag maatilistel kaalutlustel, oli selle taga ka sügavam, renessansiaja inimesele omane soov kogeda midagi tundmatut ja uut.

16. sajandit, kui Moskva ja Lääne-Euroopa riikide läbikäimine muutus järsult aktiivsemaks, peetakse ka diplomaatilise teenistuse

kujunemise sajandiks. Sel ajal vormistus diplomaatilise kirjavahetuse ja ettekannete stiil, kujunes diplomaatiline etikett ning moodustati püsivad saatkonnad. Tihenenud poliitiline ning majanduslik läbikäimine toovadki Venemaa sellel sajandil Euroopa kaardile.

Venemaa on meie naaber ning nii mitmedki selles raamatus kirjeldatud sündmused on tihedalt seotud ka Eestiga. Seejuures tahavad autorid veel kord meelde tuletada, et nad selgi korral lähenevad ajaloole Venemaa-keskselt, vaadates minevikku n-ö läbi Venemaa prisma. Ning mõned eesti lugejale tähtsad seigad ja sündmused paistavad nende silmade vahendatuna märkimisväärselt väiksemad.

See puudutab ka näiteks Liivi sõja kirjeldust, mille Eestimaal asetleidnud sünd mustest sooviks lugeja ehk üksikasjalikumat teavet, kuid Venemaa ajaloo kontekstis viinuks see raamatu tasakaalust välja. Ivan IV välispoliitilisi pürgimusi iseloomustas pigem tung itta ning sellele suunale ongi raamatus peamiselt keskendutud. Kuigi Liivi sõda võib nimetada esimeseks Venemaa ja Euroopa vaheliseks sõjaks, mis pealegi on Venemaa ajaloo pikim sõda, pole vene ajaloolased seda seni põhjalikult, kõigile ajalooallikatele toetuvalt käsitlenud. Samas on väidetud, et just kaotus selles sõjas viis Moskva tsaaririigi poliitilise kollapsini – sõja lõpuks oli Venemaast saanud kolmandajärgu line riik.

Autorid soovivad juhtida tähelepanu veel ühele momendile, millega ajaloohuvilised peaksid arvestama, kui nad loevad Ivan IV ja eriti Liivi sõja aega käsitlevaid teoseid, nimelt nende ideoloogilisele suunitletusele. Näiteks selle raamatu ilmumise ajaks on Venemaal trükivalgust näinud vaid üks spetsiaalselt Liivi sõda käsitlev monograafia, mis ilmus 1954. aastal NSV Liidu Teaduste Akadeemia populaarteaduslikus raamatusarjas. Pole kahtlustki, millist ideoloogilist suunitlust see poole sajandi vanune raamat kannab. Tugeva ideoloogilise pitseri jälgi võib sageli näha ka ajaloolaste arutlustes küsimuste üle, kas Liivi sõda võib pidada Venemaa võitluseks väljapääsu eest Läänemerele; kas Leedu suurvürstiriigi koosseisu kuulusid omal ajal ka Vene maad; kas Moskva tsaaririigi välispoliitika seisis üldse dilemma ees – vallutada Ida või Lääs jne.

Paljud mõisted, mida lugeja selles raamatus kohtab, on lahti seletatud teose esimeses osas ning siin on korratud neist valikuliselt vaid olulisemaid. Lisaks on püütud eestlasele suupäraseks teha või lahti seletada suur hulk uusi mõisteid, mida varasematest eestikeelsetest käsitlustest ei pruugi leida. Nagu raamatu esimeses osas, on nüüdki kasutatud ja soovitatavad väljaanded paigutatud üldloendina raamatu lõppu.

ARENGUD LIIVI SÕJAS

LIIVI SÕJA UUS ETAPP

Poola uus kuningas Stefan Batory erines oma eelkäijast märkimisväärselt: ta oli erakordselt auahne, tunduvalt energi lisem, ettevõtlikum, julgem ja targem ning tema sooviks oli tuua Liivi sõja käiku otsustav pööre Rzeczpospolita kasuks.

Vastvalitud kuningas andis peagi oma idanaabrile Mosk va tsaarile märku, et läbisaamine temaga ei saa sugugi lihtne olema. Läkituses, mille saadikud tõid Moskvasse 1576. aasta juulis ja milles ta teavitas Ivan Julma oma valimisest kuningaks, kasutas ta nimme võimalikult solvavat tooni. Kuninga nõuandjad teadsid suurepäraselt, kui haiglaslikult tundlikud olid Moskva diplomaadid ja eriti tsaar tiitlite formuleeringute suhtes ning otsustasid seda ära kasutada.

Üriku sissejuhatavas osas nimetas vürstlikku päritolu Stefan Batory tsaari oma vennaks, mis oli Ivan Julmale alandav. Samas ei nimetanud ta Ivan Julma tsaariks ning jättis tema tiitlite loetellu lisamata Smolenski ja Polotski vürsti tiitli. Sellega andis kuningas mõista, et ta ei tunnista nende vürstiriikide kuulumist Moskvale.

Ivan IV ja tema lähimad nõuandjad olid algul arvamusel, et Stefan Batory valitsemisaeg kestab lühikest aega ning vürsti ei tasu väga tõsiselt võtta. Ivan ei kahelnud, et Poola trooni tegelik omanik on Maximilian II ning šlahta esindajad (Mosk vas puudus tegelik ettekujutus nende arvust) on läkitanud oma saadikud Viini, et nad veenaksid keisrit tõhustama võit lust S. Batory vastu. Tsaaril ja tema lähikondlastel oli raske uskuda, et Maximilian II laseb S. Batoryl oma au riivata ega asu kogu keisririigi jõule tuginedes Transilvaania vürsti hävitama. Kui aga konflikt Maximiliani ja Batory vahel peaks lõppema viimase kasuks (mida Habsburgide keisririigi tohutuid ressursse arvestades peeti Moskvas vähetõenäoseks), kaotab Rzeczpospolita võimalused aktiivseks tegutsemiseks Liivimaal.

Nendest eeldustest lähtuvalt võeti ka Stefan Batory saadikuid

Moskvas vastu: kui saadikud said lõpuks audientsi, oli see rõhutatult vaoshoitud ja külm. Esitades protokollilise küsimuse kuninga tervise kohta, ei tõusnud tsaar troonilt, ei ulatanud saadikutele suudlemiseks kätt ega kutsunud neid lõunasöögile.

Oma vastuläkituses Stefan Batoryle ei pööranud Ivan IV samuti diplomaatilisele viisakusele erilist tähelepanu, teatades otsesõnu, et Poola kuningas pole talle, Moskva tsaarile, võrdväärne valitseja: „Jumala tahtel meie, vaga Ivan Vassiljevitš …, kogu Venemaa tsaar ja suurvürst…, Jumala tahtel, aga mitte inimlikust mässumeelsest soovist.” Et tsaarile on võim antud Jumalast, Poola kuningale aga andsid selle inimesed, on Moskva tsaaril õigus inimeste üle valitseda, Poola ku ningas võib neid vaid juhtida. Järgnevalt märkis tsaar, et tema arvates pole Stefan Batory „üldse kõrgem mõnest Poola kuningat teenivast Ostrogi vürstist või vürstidest Belskitest ja Mstislavskitest, kes teenivad teda, tsaari”.

Hiljem, 1578. aasta jaanuaris Poola saadikutega kuningale läkitatud ürikus nimetas Ivan Julm Stefan Batoryt tavapärase „venna” asemel demonstratiivselt „naabriks”. Ning tsaari diplomaadid veensid ärasõidu eel saadikutega vesteldes neid pikalt, et Stefan Batory positsioon pole kaugeltki võrdne endiste Poola-Leedu kuningate staatusega ja nn kuningas eksib, arvates, et abielu Zygmunt II Augusti õega tagab talle õiguse troonile. Veelgi enam, saadikutele selgitati, et kuna Ivan Julm on sugulussidemetes Jagelloonidega ja see valitsejasugu on nüüdseks hääbunud, ongi Poola trooni seaduslikuks pärijaks tsaar, kes on vaba otsustama, kas võtab selle õiguse või loobub sellest. Kui aga Stefan Batory tahab, et Moskva tsaar loobuks rahumeelselt oma õigusest Poola troonile, peab ta osutama tsaarile au ja vabatahtlikult loovutama Moskvale Poola koosseisu jäänud alad Smolenski- ja Polotskimaal.

Vene diplomaatide tegevus johtus ilmselgelt tolleks ajaks Moskva õukonnas kujunenud arusaamast, et kui Stefan Batoryl isegi õnnestub troonile püsima jääda, ootab teda ees ränk võitlus Habsburgidega ja mässulise Gdanski linnaga. Moskva kavatses sellise olukorra maksimaalselt ära kasutada ning suruda nõrga kuninga väed Liivimaalt välja, et seejärel sundida teda nõustuma rahulepinguga, mis põlistab

Moskva poolt vallutanud alad. Seniks aga, et tagada enesele tegutsemisvabadus, oli kasulik kas pikendada vaherahulepingut või aja võitmiseks venitada selle allkirjastamisega.

Selline asjade kulg oli põhimõtteliselt kasulik ka vastaspoolele.

Stefan Batory vajas samuti aega, et teha lõpp mässu le Gdanskis ja alustada sõjaväe reformimist, mis oleks lõpptulemusena võimaldanud tal Liivimaal aktiivsemalt tegutseda.

Samal ajal alustati Moskvas ettevalmistusi laiaulatuslikuks pealetungiks Rzeczpospolita vastu Liivimaal. Ivan Julma ajendasid kiirustama luurajate andmed, et Poola kuninga Liivimaa asehalduri

Jan Chodkiewiczi käsutuses on vaid 4000 meest. Seda oli ilmselgelt vähe, et venelaste kavandatava suurpealetungi korral tõsist vastupanu osutada. Kuid enne rünnakule minekut tuli Venemaal kindlustada ennast ka rootslaste võimalike sammude vastu ning välistada Rootsi ja Poola kuninga koordineeritud ühistegevus.

Läbirääkimised Rootsiga

Juba 1573. aasta suvel, pärast eelnenud talve ja kevade sõjaliste kampaaniate lõppemist, oli peetud rahuläbirääkimisi Rootsiga. Ivan Julm oli üritanud nende käigus sundida Rootsi kuningat loobuma Moskva tsaaririigi kasuks valdustest Liivimaal ning eraldama talle 200-mehelise sõjasalga võitluseks Krimmi khaaniga. Vastutasuks lubas tsaar loobuda vanast tavast, mille järgi Rootsi diplomaatiline asjaajamine käis Novgorodi asehalduri kaudu, ja Rootsile pakuti suuremeelselt otsesuhteid Moskvaga. Vastavasisulise ülesandega Stock holmi lähetatud tsaari saadik Vassili Tšihhatšov oli sattunud keerulisse olukorda. Johan III, kes oli veendunud, et saab Ivan Julmalt järjekordse alandava kirja, tegi saadikule audientsi andes väikest maskeraadi. Troonile paigutati kuninglikesse rõivastesse riietatud õukondlane, samas kui Johan ise jälgis toimuvat kõrvalt. Alles siis, kui ilmnes, et tsaari läkitus on seekord koostatud hoopis sõbralikumas toonis, võttis kuningas ise saadiku vastu. Kuid alanud rahuläbirääkimised ei toonud Moskvale edu.

1575. aastal läks sõjategevus Liivimaal ägedamaks. Juulis vallutasid Nikita Romanovitš Zahharjin-Jurjevi juhitud Vene väed

Pärnu. Järgmisel aastal langesid Haapsalu, Lihula, Koluvere ja Vigala. Seega oli venelaste kätte sattunud praktiliselt kogu rootslaste alluvuses olnud Eesti mandriosa. Johan III valdusesse jäi vaid Tallinn.

Lahinguväljadel saavutatud edu äratas järjekordselt Mosk va diplomaatides lootuse, et Rootsi kuningat õnnestub sundida sõlmima rahuleping, millega ta tunnistab tsaari õigust vallutatud aladele.

Kuid pooled ei suutnud kokku leppida isegi saatkondade kokkusaamise kohas. Ivan tahtis näha Rootsi saatkonda Moskvas, Johan nõudis aga kohtumist Stockholmis või kahe riigi piiril. Nii õnnestuski sõlmida vaid vaherahuleping, mis pidi lõpetama sõjategevuse

Novgorodi- ja Ingerimaal ning Karjalas. Kuigi leping formaalselt Liivimaad ei puudutanud, lootis tsaar, et rootslased lõpetavad sõjategevuse ka seal.

Tallinna piiramine

1576. aasta sügisel otsustas Ivan IV võtta rootslastelt Tallinna – viimase kantsi Mandri-Liivimaal –, et seejärel saada vabad käed võitluseks Rzeczpospolita’ga. Ning sügise teine pool mööduski suureks sõjakäiguks valmistudes.

1577. aasta jaanuaris asus Ivan Vassiljevitš Šeremetev Noorema* juhitud Vene vägi pealetungile Tallinna suunas. (For maalselt oli sõjaväe eesotsas noor ja kogenematu Ivan Mstislavski poeg Fjodor.)

Vallutusretkeks oli valmistutud põhjali kult, sõjavägi varustatud suure hulga suurtükkidega, sealhulgas enamiku Vene väe käsutuses olevate raskesuurtükkidega. Nende seas oli ka neli spetsiaalselt müüride purustamiseks ettenähtud suurtükki, millest oli võimalik tulistada ligikaudu sajakiloste kivikuulidega. Vene vägi kasutas

* Bojaarid Ivan Vassiljevitš Šeremetev Noorem ja Ivan Vassiljevitš Šeremetev Vanem olid vennad. Vene perekondades kehtis tava panna lapsele tema sündimise päeva pühaku nimi. Et pühakute nimed võisid kattuda (nt Иоанн Златоуст – Johannes Kuldsuu ja Иоанн Богослов – apostel Johannes), polnud erandlikud juhused, kui pere mitu last said ühesuguse nime. Nende eristamiseks kasutatigi lisanimesid Vanem, Suurem (Большой) ja Noorem, Väiksem (Меньшой).

Tallinna all ka vastset sõjalist uuendust – süütekuule*. I. Šeremetev oli väga otsusekindel, lubades tsaarile, et ta kas vallutab linna või jätab selle müüride all oma elu.

Katse Tallinn vallutada ebaõnnestus. Linn oli piiramiseks põhjalikult valmistunud, sinna oli varutud suurel hulgal toidu- ja laskemoona ning kaitsegi hästi organiseeritud. Äge pommitamine ei andnud samuti oodatud tulemust, kuigi Vene vägi tulistas Tallinna pihta ühtekokku 4000 tavalist ja süütekuuli. Kaitsjad vastasid sellele tõhusa vastutulega ning venelastele olulist kahju põhjustavate väljatungidega müüride tagant. Sõjategevusest tulenevatele kaotustele lisandusid venelaste leeris veel kaotused haiguste ja külma tagajärjel. Ebaõnnestumisega lõppes ka venelaste katse rajada linna müüride alla õhkimiskäik, sest linna kaitsjad alustasid kiiruga vastukäigu kaevamist ja lasid vene sapööride kätetöö õhku. Ei aidanud seegi, et „psühholoogiliseks mõjutamiseks” levitati linnas kuuldusi tsaari peatsest saabumisest sündmuspaigale. Kuulujutul polnud mõju, kuna linna põgenenud tatari väepealik mursaa Bulat (mõningatel andmetel moodustas Tallinna all olevast Vene väest ligikaudu kolmandiku tatari ratsavägi) teatas sissepiiratutele, et tsaar viibib jätkuvalt Moskvas. Veel reetis ülejooksik, et venelaste võitlusvõime on madal, neil puudub usk edusse ja soov sõdida.

7. veebruaril sai I. Šeremetev suurtükikuulist raskesti haavata ning kolm päeva hiljem suri. Märtsi keskel anti Vene vägedele käsk piiramislaager maha põletada ja Tallinna alt taanduda. Seejärel pidi vägi ühinema Lõuna-Eestis Pihkvast tulevate peajõududega, sest Ivan Julm oli otsustanud koondada kõik jõud sõjakäiguks Poola valduste vastu Liivimaal. Tallinna alt taandudes saatis Fjodor Mstislavski linlastele lä kituse, milles lubas peagi tagasi pöörduda.

* Malmist või rauast süütekuule kuumutati umbes tund aega spetsiaalselt selleks ehitatud ahjudes. Kuigi selliste kuulide kasutamine oli tavalistest kuulidest tunduvalt keerukam, olid hõõguvad kuulid väga tõhusad relvad, mis põhjustasid peale purustuste ka tulekahjusid. Märkimisväärne on, et mõni aeg hiljem, 1581. aastal oli just Ivan Julm see, kes süüdistas Stefan Batoryt „metsikus kuriteos”, kuna too oli Vene linnade piiramisel kasutanud „hõõguvaid kuule, uut ja ebainimlikku leiutist”.

1577. aasta veebruari esimesel poolel andis Ivan Julm käsu hakata valmistuma suureks sõjakäiguks Rzeczpospolita valduses olevatele Liivimaa aladele. Selleks tuli riigi läänepiirile koondada väed ja moonavarad, mis polnud pikaleveninud sõja ja opritšnina tagajärjel laostunud majanduse tõttu kaugeltki lihtne ülesanne.

MAJANDUSKRIIS

1570. aastate alguses hakkasid mitmed märgid näitama, et Venemaa majandus on jõudnud tõsisesse kriisi.

1540. aastate keskpaiga esimestest Kaasani-sõjakäikudest alates oli Moskva riik praktiliselt ühtejärge sõdinud, seejuures alates 1550. aastate lõpust lausa kahel rindel – lõunas ja läänes. Et mõisnikud olid pidevalt hõivatud pikkade sõjaretkedega või piiriäärse teenistusega, oli nende majapidamiste olukord muutunud üsna kehvaks. Mõisnikel lasus kohustus teha kulutusi relvade, turviste, toidumoona jm sõjategevuseks vajaliku hankimiseks, milleks neil tuli paratamatult suurendada talupoegadelt võetavaid koormisi. Peamiselt elanikkonna maksumäärade tõstmise teel hankis sõjategevuse arendamiseks pidevalt vahendeid ka valitsus. Eriti kasvasid maksud ja koormised siis, kui algas Liivi sõda. Ajaloolased on rehkendanud, et aastatel 1550–1570 kasvasid maksud isegi rohkem kui kolm korda.

Enamik Venemaa majapidamistest paiknes nn riskantse maaviljeluse ehk ilmastikuoludest tugevasti sõltuvas piirkonnas. Kuna maaharimise agrotehniline tase oli tollal madal, ei suutnud talupojad soetada märkimisväärseid viljavarusid. Maksude suurenemine vähendas seda võimalust veelgi.

16. sajandi II pool oli Venemaal eriline ilmaolude ebatavalise muutlikkuse poolest. Erakordselt külmad talved vaheldusid ootamatult soojadega; ühel talvel kattis põlde paks lumikate ja järgmine talv võis olla hoopis lumeta. Kevaded olid sageli külmad ja suviti vaheldusid pikad põuaperioodid nädalatepikkuste paduvihmadega.

Erakordselt külm ja lumine oli ka 1568/69. aasta talv, järgnesid külm kevad ja vihmane suvi ning üsna samasugune oli ka järgmine aasta. Selle tagajärjel kasvasid leivahinnad 5–10 korda.

H. Stadeni märkmeis, mida kinnitavad vene kroonikate andmed, sisaldub ka tol ajal riiki tabanud näljahäda kirjeldus: „Siis oli suur nälg; inimene tappis inimese leivatükikese pärast. Aga suurvürsti õuel, tema … külades … oli tuhandetes saadudes peksmata vilja.

Kuid ta ei tahtnud seda oma alamatele müüa, ja paljud tuhanded inimesed surid riigis nälga, ja koerad õgisid nende laipu.”

Nälja ja viletsuse sagedasteks kaaslasteks olid epideemiad. Katkuepideemia, mis laastas Lääne-Euroopa riike 1560. aastate lõpus, jõudis Moskva tsaaririigi aladele 1570. aastal, kustutades sadade tuhandete inimeste eluküünla. Tühjaks jäid ter ved külad ja linnad.

Nii kurtis Troitse-Sergi kloostri ülem sama aastaarvu kandvas palvekirjas, et talupojad on nälja ja haiguste kätte ära surnud. H. Staden kirjutab, et Moskva lähistel „… olid kaevatud suured augud ja laibad heideti sinna kirstudeta 200 ja 300, 400, 500 kaupa üksteise otsa”. Kasu polnud ka valitsusepoolsetest karmidest ettevaatusabinõudest. H. Stadeni märkmete järgi „suleti iga maja ja õu, kuhu katk sisse vaatas, ja igaüks, kes seal suri, maeti samasse; paljud surid nälga omaenese majas ja õues. Ja riigi kõik linnad, kõik kloostrid, possaadid ja külad, kõik rajad ja suured teed olid valve all, et keegi ei saaks läbi. Ja kui keegi tabati, heideti ta samas kohe tulle koos kõigega, mis tal oli – vankriga, sadulaga, ratsmetega”.

Ligikaudu samasse aega paigutub ka Moskva hävinguga lõppenud Krimmi khaani sõjaretk, misjärel tuli elanikke hiljem väevõimuga pealinna ümber asustada. Selle tõttu jäid riigi paljud piirkonnad ilma suurest osast oma elanikkonnast. On näiteks teada, et 1570. aastate II poolel oli Novgorodimaal endisest elanikkonnast alles vaid viiendik. Inimesi oli ka põgenenud tsaari administratsiooni kontrolli alt kaugematele aladele, kus kehtisid mitmed maksu- jm soodustused. Nimelt sellel ajal algas kõigepealt aktiivne ümberasumine Volgaja Uurali-äärsetele maadele ning seejärel Lääne-Siberi hõivamine.

Inglismaalt pärit rändur kapten Richard Chancellor kirjutas oma 1553/54. aastal Arhangelskist Moskvasse toimunud reisi märkmetes, et „maa Moskvast Jaroslavlini on külluslik väikeste külade poolest, mis on rahvast niivõrd tulvil, et äratavad imestust. Maa kannab hästi vilja, mida elanikud veavad Moskvasse sellistes kogustes, et see on

imetlusväärne. Igal hommikul võib kohata kuni 800 saani, mis veavad sinna vilja”. 34 aastat hiljem, 1588. aastal kirjeldas teine inglane, diplomaat ja teadlane G. Fletcher, kes läbis sama tee, hoopis teist olukorda: „Nii võib teel Moskvasse, Vologda ja Jaroslavli vahel … näha umbes 50 küla, mõned pool miili, teised terve miil pikad, mis on täiesti maha jäetud, nii et neis pole ühtegi elanikku. Sama võib näha ka riigi kõigis teistes piirkondades, nagu räägivad need, kes on siinses riigis reisinud …”

Teateid mahajäetud küladest ning põllumajanduse üldisest allakäigust leidub ka tollastes vene allikates. Nende seas on ülestähendused maksuobjektide katastrites (писцóвые кнúги), mis kinnitavad, et aastatel 1570–1580 olid riigi paljud piirkonnad tühjad. Novgorodimaal oli varasemast künnimaast söötis ligikaudu 90%. Märkimisväärselt parem polnud olukord isegi Moskva lähistel, kus harimata oli jäetud ligikaudu 2/3 künnimaast. Katastrites on sageli kirjas mahajäetud kü lad, metsastunud karja- ja künnimaad, majapidamised, mille endiste omanike nimesid ei suuda keegi meenutada. Asustatud punktide arv riigis vähenes mitu korda.

Rasketes oludes ellujäämiseks kasutasid talupojad tihti kavalust. Kuna maksud ja koormised sõltusid ametlikult katastrisse kantud haritava maa hulgast, jätsid talupojad sageli sellest osa harimata, vähendades sel moel neile tasumiseks rehkendatud maksude määra. Selle asemel võeti salaja kasutusele maa, mis oli katastris kirjas mahajäetud maana ega kuulunud maksustamisele. Nii vähenes riigis järk-järgult ametlikult haritava maa pindala ning vastavalt ka maksudena saadud tulu. Vastukäiguna, et säilitada sissetulekud varasemal tasemel, tõstis valitsus pidevalt haritavalt maalt võetavaid makse. Talupojad omakorda jätsid katastrisse kantud maad harimata ja harisid salaja hoopis söötis maid või, kui maksukoorem muutus talumatuks, isegi põgenesid kodukohast.

Peale heitliku ilma, maksude ja koormiste suurenemise, näljahäda, epideemiate ja tatarlaste kallaletungide oli veel üks põhjus, mis kiirendas majanduskriisi saabumist – see oli opritšnina. Katastriraamatud toovad sageli tervete külade ja üksikute teenistusinimeste majapidamiste allakäigu põhjusena järgmise sündmuste

käigu: „opritšnikud röövisid vara, tapsid pudulojused, ise (peremees – aut) suri, lapsed põgenesid teadmata suunas”; „opritšnikud piinasid võlgade pärast surnuks, lapsed surid nälga”; „opritšnikud piinasid surnuks, röövisid vara, põletasid maja”. Mitte alati polnud majapidamise hävingu põhjuseks opritšnikute otsene vägivald. Piisas, et teenistusinimest ei arvatud opritšnina koosseisu ja ta küüditati toimivast majapidamisest zemštšina aladele. Uues kohas aga oli oma elamise sisseseadmine erakordselt raske, kuna puudust tunti nii maad harivatest talupoegadest kui rahast. Suuri inimkaotusi tõi endaga kaasa kogu Liivi sõda, eriti selle viimane etapp, kui Poola ja Rootsi ühinenud väed jõudsid sõjategevuse käigus Venemaa loodealadele. 1580. aastal Moskva tsaaririigi piiridesse jõudnud ja põhjalikku päevikut pidanud Stefan Batory ohvitser Jan Zborowski kirjutab: „Saaki ja vange otsivad poola sõdurid ei leidnud külades midagi, kuna peale vanurite ja haigete polnud seal kedagi: kõik olid võetud sõjaväkke või kaitseehitisi rajama ning igal pool levisid jutud suurtest inimkaotustest.”

Majanduslik surutis ei rõhunud mitte üksnes talupoegi: tekkis suur hulk maaomanikke, kelle valduses olnud talupojad olid hukkunud või põgenenud ja polnud kedagi, kes oleks nende põlde harinud. Nad olid sunnitud ise täielikult pühenduma põlluharimisele või hinge seeshoidmiseks isegi teenima elatist röövimisega, samas säilis teenistusinimestel sõjaväekohustus. Et neil sageli puudus igasugune võimalus sõjaväeteenistusse minekuks ja piisava arvu holoppide leidmiseks, võttis sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmine nii massilise iseloomu, et valitsus oli sunnitud seni kehtinud karistusviisist –mõisade konfiskeerimisest – loobuma. Reeglina piirduti piitsahoopidega ja konvoi saatel sundkorras sõjaväeteenistusse saatmisega. Kui varem oli bojaarilaste väeteenistusse võtmisega hakkama saanud üks ametnik, kes kogus nad Teenistusprikaasist saadud nimekirja alusel kokku ja saatis polkude kogunemiskohta, siis nüüd jäi sellest väheks ja kohtadele lähetati terved meeskonnad. Ja isegi sel juhul tuli neil värbamisplaani osalisekski täitmiseks tihti korraldada teenistusinimeste sugulaste ja teenrite „põhjalikku” ülekuulamist, et selgitada välja nimekirjadesse kantute võimalikud peidukohad. Vahel oli aga

suuri raskusi isegi nende ametnike leid misega ja juhtus sedagi, et neid tuli sundida lausa surmanuhtluse ähvardusel antud ülesannet täitma. Kõige selle tagajärjel langes sõjaväe võitlusvõime katastroofiliselt.

Talupoegade kõrge suremus ning põgenemine laostunud kodukohtadest sundisid maaomanikke kasutusele võtma kogu lubatud ja keelatud võtete arsenali, et takistada allesjäänud talupoegade lahkumist oma maadelt. Võimalik oli ka talupoegi juurde hankida. Jõukamad, ettevõtlikumad ja osavamad maaomanikud püüdsid oma vähem edukatelt naabritelt talupoegi üle lüüa. Talupoegadele lubati paremaid tingimusi, nende võlgade tasumist jne. Harvad polnud juhused, kui mõni õukonnas ja prikaasides sidemeid omav suurmaaomanik pani toime relvastatud kallaletungi mõne teenistusinimese valdustesse ja võttis jõuga tema talupojad endale. Kaasaegsete teadetel võidi vaba inimest sundida ka alla kirjutama kohustusaktile, mis muutis ta holopiks. Selleks kasutati mõne puhul jõudu, „teisi aga kutsuti vaid klaasikest jooma või kolme ja nelja klaasikest”, ning purjus inimeselt võeti kirjalik kinnitus, misjärel ta ise ja vahel ka kogu tema pere arvati holopiseisusesse.

Talupoegade arvukuse kahanemine tekitas muret ka kesk võimule, kuna vähendas maksudest saadavaid tulusid. Lisaks polnud talupoegadeta jäänud teenistusinimene võimeline oma sõjaväelist kohust täitma ning tema laostunud majapidamine ei kõlvanud teenistuse eest tasuks ka mõnele teisele teenistusinimesele.

Püüdes mõningalgi määral takistada talupoegade põgenemist ja nende ebaseaduslikku ülevõtmist tugevamate maaomanike poolt, kehtestas valitsus ajutiselt nn keeluaastad. Nendel aastatel polnud talupoegadel võimalik vahetada omanikku isegi mitte jüripäeval. Keeluaastate kehtestamise seadus, millest sai esimene seadusandlik akt normatiivsete dokumentide reas, mis lõpptulemusena viisid pärisorjusliku korra kehtestamiseni Venemaal, pole säilinud. Lisaks pole ajaloolaste seas üksmeelt dokumendi kehtimahakkamise aasta kohta. Enamik autoritest on veendunud, et selleks võis olla 1580., 1581. või 1582. aasta, kuid on ka neid, kelle arvates kehtestati keeld kõige varem kas 1584. või 1585. aastal. Samuti puuduvad andmed

selle kohta, kas keeld tuli igal aastal seadusandliku aktiga üle kinnitada või see kinnitati mitmeks aastaks, kuni tsaari äramuutva ukaasini. Pole ka teada, kas keelualused aastad puudutasid riiki tervikuna või valikuliselt vaid mingeid piirkondi.

1580. aasta kirikukogu

Maad tabanud kriisist väljapääsu otsides pöörasid Ivan Julma nõuandjad pilgud kiriku kui suurima maavaldaja poole. Tsaari lähikonnas sündis idee vähendada kiriku maavaldusi ja suurendada nende arvel riiklikku maafondi, kust saaks jagada teenistusinimestele maid. 1580. aasta jaanuari alguses kutsus tsaar Moskvas kokku kirikukogu, millel viibisid kõigi piiskopkondade ja tähtsamate kloostrite esindajad. Et kirikukogu tööst võttis osa tsaar koos oma vanemate koguga ehk kõigi juhtivate riigiametnikega ning kirikukogu otsustel on kinnituseks all Ivan Julma pitser, peavad paljud ajaloolased toimunud kogu mitte kirikukoguks, vaid järjekordseks maakoguks.

Kirikukogu otsus algab osavõtjate loeteluga ja riiki tabanud raske olukorra kirjeldusega. Moskva tsaaririigi naabrid: „… türklased, krimmitatarlased, nogaid, leedulased, kellega on ühinenud poolakad, ungarlased, Liivimaa sakslased, rootslased – kõik nad on nagu metsikud loomad ja kõrkust täis ja ühinenud, et saata õigeusk hukka.” Ning sellel raskel ajal on vaimulike kohus osutada „sõjaväe ametikandjatele (teenistusinimestele – aut) võitluses õigeusu vaenlastega” abi. Järgnevalt mainitakse otsuses, et paljud kloostrid kasutavad oma maid ebamõistlikult: saadud tulu läheb munkadel vaid „liialdustele ja joomingutele, sõjaväe ametikandjad aga satuvad sellest suurde viletsusse”. Ülaltoodust on näha, et tsaar ja tema lähikondlased püüdsid veeretada vastutuse riigis toimuva eest kirikule. Pidi jääma mulje, et just kloostrite ahnus on süüdi paljude teenistusinimeste viletsuses. Kirikukogu kinnistas kloostritele kõik tollel hetkel nende omandis olnud maad, kuid alates otsuse vastuvõtmisest oli valduste pärimine, pantivõtmine ja ostmine keelatud. Teenistusinimesel säilis küll õigus pärandada oma mõis kloostrile, kuid tegelikult läks see riigile ja klooster sai selle eest vaid rahalist kompensatsiooni. Edaspidi võisid

kloostrid omandada üksnes majandamiseks kõlbmatuid maid või, kui maaeraldus pidi minema vastasutatud kloostrile, otsustas maaeralduse tsaar isiklikult pärast seda, kui küsimust oli arutatud Bojaaride Duumas ja Pühas Kogus. Kuid järgnenud sündmused näitasid, et Ivan Julma valitsusel ei piisanud kirikukogu otsuste elluviimiseks ei aega ega jõudu ning sisuliselt jäid need vaid paberile.

Ilmselt arutas kirikukogu ka teisi pakilisi küsimusi, kuid neid suhteliselt lühikesest otsusest ei leia. Näiteks on säilinud teade, mis saadeti 1581. aasta jaanuari alguses Poola kuningale pärast vene sõjavangide ülekuulamist. Leedulaste kätte vangilangenud teatasid, et „suurvürst kutsus kokku seimi”, millel tahtis teada oma alamate seisukohta küsimuses, kas jätkata sõda või sõlmida rahu. Ning vangid väitsid, et „kõik seimist osavõtjad palusid suurvürsti sõlmida rahu, sest sõdida tugeva valitseja vastu on raske, kui pole, mille eest ja millega sõdida”. Kuningale saadetud ettekande „seim” võiski olla 1580. aasta kirikukogu, millel arutati võib-olla ka sõja ja rahu küsimust.

1577. AASTA PEALETUNG LIIVIMAAL

1577. aasta juuli alguseks lõpetati vägede koondamine uueks pealetungiks Liivimaal. Kohale olid toimetatud isegi väeüksused riigi lõunapiirilt, kuhu jäeti vaid hädapärane arv sõjamehi. Peale aadlikest maakaitseväe kuulusid rünnakuks valmistuvasse väkke tatarlastest, mordvalastest ja nogaidest koosnevad ratsasalgad. Kokku õnnestus koguda 30 000–40 000 sõjameest*, saavutades sellega edukaks pealetungiks vajaliku mitmekordse jõudude ülekaalu.

Koos vanema poja Ivaniga, kogu õukonna ja Tveri suur vürst Simeon Bekbulatovitšiga Novgorodi jõudnud tsaar liikus sealt peagi edasi Pihkvasse. Sinna kutsuti ka Liivimaa kuningas Magnus, kellega sõlmiti kokkulepe tulevasest maade jagamisest. Magnusele pidid minema Võnnu (Cesise) linn ning lossid ja kihelkonnad põhja pool Koiva jõge, kõik muud Rzeczpospolita käest võidetud alad määrati tsaarile.

* Ajaloolased on tuvastanud säilinud teenistusnimekirjade alusel 16 000 nime, millele lisandub tsaari isikliku polgu 2701 meest.