kaktused

Page 1



HARRI POOM


Toimetanud Eha Kõrge Kujundanud Janika Vesberg Fotod: Harri Poom ja Peeter Jürgens © Tekst. Harri Poom, 2012 ISBN 978–9985–3–2479–0 Kirjastus Varrak Tallinn, 2012 www.varrak.ee AS Printon Trükikoda


Sisukord Tänusõnad .... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 11 Saateks ........... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 13 Kuidas kaktust ära tunda? .................................................................17 Mitmeaastased varssukulendid. . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 17 Muundunud võrse . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 18 Viljad ...... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 18 Juured ..... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 19 Kaktused on õistaimed . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 19 Kaktustest tarbetaimedena ...............................................................21 Kaktused toidulaual .........................................................................23 Suureviljaline viigikaktus (Opuntia ficus-indica) ............................................ 23 Metskaktused (Hylocereus) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 24 Tihnikkaktused (Stenocereus) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 24 Peruu sammaskaktus (Cereus peruvianus) ........................................................ 25 Saguaaro-karneegiakaktus (Carnegiea gigantea) ............................................ 25 Muud liigid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 26 Kaktuste kasvunõuded ja hooldamine...............................................27 Epifüütsed kaktused. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 27 Kuivalembesed kaktused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 28 Istutamine. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 29 Mullasegu koostis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 29 Istutusmulla ettevalmistamine. . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 29 Kumb on parem – kas savi- või plastpott? ...................................................... 30 Kastmine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 30 Väetamine. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 32 Valgusnõuded . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 32 Metskaktusele poogitud taimede hooldamine ............................................. 33 Kaktuste vaenlased ..........................................................................35 Kasvataja vead . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 35 Ülekastmine. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 35 Üleväetamine. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 35 Kehvad valgusolud. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 36


Liiga kõrge temperatuur puhkeajal . . . . ............................................................. 36 Päikesepõletused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .............................................................. 37 Kahjurid. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .............................................................. 38 Kedriklestad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................. 38 Villtäid. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................. 39 Juuretäid. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................. 40 Seenesääsed . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................. 40 Juurenematoodid. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................. 40 Hiired. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................. 40 Haigused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .............................................................. 41 Seenhaigused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .............................................................. 41 Viirushaigused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................. 41 Tähtkaktused (Astrophytum) .............................................................43 Perekonna liikidest . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .............................................................. 43 Pisi-tähtkaktus (Astrophytum asterias). . . ............................................................. 44 Piiskopi-tähtkaktus (Astrophytum myriostigma) .............................................. 46 Valge tähtkaktus (Astrophytum coahuilense) ..................................................... 48 Paavsti-tähtkaktus (Astrophytum ornatum) ....................................................... 49 Kardinali-tähtkaktus (Astrophytum capricorne) ............................................... 50 Meduus-tähtkaktus (Astrophytum caput-medusae).......................................... 51 Kaunid õitetagi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .............................................................. 53 Kasvunõuded. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .............................................................. 55 Kasvulaad. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................. 56 Paljundamine. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .............................................................. 57 Näsakaktused (Mammillaria) .............................................................59 Liigiline mitmekesisus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .............................................................. 61 Suureõielised näsakaktused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .............................................................. 63 Dolichothele . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................. 64 Valgekarvased näsakaktused . . . . . . . . . . . . . . . . . .............................................................. 64 Kasvunõuded. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .............................................................. 65 Paljundamine. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .............................................................. 65 Viigikaktused (Opuntia) ................................................................... 67 Iseloomulikud tunnused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................. 67 Levila .... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................. 67 Majanduslik tähtsus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .............................................................. 68 Probleemid viigikaktustega . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .............................................................. 68 Kasvunõuded. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .............................................................. 69 Paljundamine. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .............................................................. 69


Siilikkaktused (Echinopsis) ................................................................71 Iseloomulikud tunnused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 72 Levila ....... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 72 Aretustöö siilikkaktustega . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 74 Kasvunõuded. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 77 „Vanapoisid” on head pookealused . . . . . . ............................................................ 78 Paljundamine. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 79 Agaavkaktused (Ariocarpus) ..............................................................81 Perekonnast ülevaatlikult . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 81 Ariocarpus agavoides. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 83 Ariocarpus bravoanus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 84 Ariocarpus fissuratus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 84 Ariocarpus kotschoubeyanus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 85 Ariocarpus retusus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 85 Ariocarpus scaphirostris . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 86 Kasvunõuded. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 87 Hübriidsed lehtkaktused ja muud epifüüdid......................................89 Hübriidsed lehtkaktused ...................................................................................... 89 Kasvunõuded . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 90 Hingemattev õieilu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 91 Marjad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 92 Paljundamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 92 Sortidest. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 94 Jõulukaktused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 95 Kasvunõuded . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 95 Helmekaktused. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 96 Kuukaktused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ............................................................ 97 Kasvunõuded . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 97 Kuukaktused pookealustena . . . . . . . . . . . . ........................................................... 97 Veidrikud kaktuste seas ....................................................................99 Taimed klorofülli moodustumise häiretega .................................................. 99 Kristaadid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 101 Monstroossed vormid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 103 Kaktuste ristamisest .......................................................................105 Ristamisest üldse . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 105 Tähtkaktused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 106 Siilikkaktused. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 106 Lehtkaktused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 108


Nudinupp (Gymnocalycium michanovichii) .................................................... 109 Ristamise tehnika . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................................... 110 Kaktuste paljundamine ..................................................................115 Paljundamine seemnetega . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................................... 115 Paljundamine pistikutega . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................................... 118 Paljundamine pookimisega . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................................... 119 Pookimisest ...................................................................................121 Millist pookealust kasutada? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................................... 121 Kidalehiskaktused (Pereskiopsis). . . . . . . . . . . . ........................................................... 122 Kuukaktused (Selenicereus) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................................... 122 Salekaktused (Harrisia). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................................... 122 Siilikkaktused (Echinopsis) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 123 Viigikaktused (Opuntia). . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................................... 123 Sammaskaktused (Cereus) . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................................... 124 Harvemini kasutatavad pookealused . ........................................................... 124 Pookealuste paljundamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................................... 125 Noorte seemikute, areoolide ja väikeste tütartaimede pookimine . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 126 Vanemate seemikute ja suuremate tütartaimede pookimine ............... 127 Lühiülevaade olulisematest perekondadest ja enam tähelepanu väärivatest liikidest ........................................129 Ariocarpus – Agaavkaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................................... 129 Astrophytum – Tähtkaktus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................................... 131 Aztekium – Asteekkaktus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 133 Austrocylindropuntia – Rullkaktus . . . . . . . . . . .......................................................... 134 Blossfeldia – Pisikaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 135 Carnegiea – Karneegiakaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 136 Cephalocereus – Juuskaktus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................................... 137 Cereus – Sammaskaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................................... 138 (Cintia--->) Rebutia – Kääbuskaktus . . . . . .......................................................... 139 Cleistocactus – Kleistokaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 140 Copiapoa – Visakaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 142 Coryphantha – Nisakaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 144 Discocactus – Diskokaktus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 146 Echinocactus – Siilkaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................................... 147 Echinocereus – Kiiskkaktus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................................... 149 Echinopsis – Siilikkaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 152 Epithelantha – Luulukaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .......................................................... 156 Eriosyce – Tšiilikaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................... 157


Espostoa – Villkaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 159 Ferocactus – Ferokaktus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 160 Frailea – Imekaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 162 Geohintonia – Kipsikaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 163 Gymnocalycium – Nudinupp . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 164 Harrisia – Salekaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 167 Hatiora – Lihavõttekaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 168 Leuchtenbergia – Prismakaktus. . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 170 Lophophora – Uimakaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 171 Maihueniopsis – Puunakaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 172 Mammillaria – Näsakaktus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 173 Matucana – Peruukaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 180 Melocactus – Melonkaktus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 182 Myrtillocactus – Mustikkaktus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 184 Nopalea ... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 186 Obregonia – Obregoonia . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 187 Opuntia – Viigikaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 188 Oreocereus – Karvikkaktus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 191 Parodia – Paroodia. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 192 Pelecyphora – Kirveskaktus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 196 Pereskia – Lehiskaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 197 Pereskiopsis – Kidalehiskaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 198 Rebutia – Kääbuskaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 199 Stenocactus – Tortkaktus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 202 Strombocactus – Värtenkaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 205 Tephrocactus – Tuhkkaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 206 Thelocactus – Särakaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 207 Turbinicarpus – Turbankaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 209 Uebelmannia – Mägikaktus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 212 Kaktuste nimetused eesti ja ladina keeles ........................................214 Kaktuseperekonnad. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 214 Kaktuseliigid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 224 Sõnaseletusi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 241 Lühendid....... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 243 Register .......... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 244 Eestikeelsed taimenimed . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ........................................................ 244 Ladinakeelsed taimenimed . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ......................................................... 248



Tänusõnad Igasuguse raamatu sünniks on vaja põhjust – olgu selleks siis väline tõuge või sisemine sundus. Olen südamest tänulik Mari Laanele, kes raamatu kirjutamise mõtte minus idanema pani, mind julgustas ja tööle ärgitas. Suur tänu Peeter Jürgensile ja Mart Laulule, kelle lahkuse ja osavõtlikkuseta puuduks sellest raamatust hulk kauneid fotosid ja minu kaktusekollektsioonist palju taimi. Olen tänu võlgu varalahkunud Diana Pärnale, kes lisaks esimestele kaktuseseemnetele andis mulle ka korraliku „kaktusenakkuse”. Aitäh headele sõpradele Warrenile Tšiilist ja Juan Pablole Mehhikost, kes ei pidanud paljuks teha selle raamatu tarvis mõned fotod oma kodumaal. Aitäh Eha Kõrgele, Janika Vesbergile ja Reelika Rahule kirjastusest Varrak, kes andsid oma panuse, et valmis saaks raamat, mida ilmarahvale häbi lugeda anda pole. Minu eriline tänu kuulub aga ühele raamatule – Nikolai Nikonovi haaravalt kirjutatud „Kaktuste tähtkujus” sai selleks tõukeks, mis pani aluse minu tõsisemale kaktusehuvile.

T Ä N U S Õ N A D 11



Saateks Ehkki kaktusi Eestis looduslikult ei kasva, on tõenäoliselt üsna vähe neid, kel nende põnevate ja eripalgeliste taimedega iial mingit kokkupuudet pole olnud või kel nende suhtes hoiak puudub. Vahel arvatakse lausa, et kui taim on koleda välimusega, okkaline ja ei õitse, siis on see kaktus – et selline ta just olema peabki. Vale puha! Kõik kaktused õitsevad, ükski hea tervise juures kaktus pole kole ja okkalised ei pea nad ka olema, kuigi enamasti siiski on. Üldiselt peetakse kaktusi pigem väga omapärasteks, huvitavateks ja ilusateks taimedeks – kui otsustada nende inimeste jutu põhjal, kes meil kaktusi uudistamas on käinud. Samas on nii mõnedki siiralt ohates kurtnud: „Siin on nad nii ilusad, aga minu omad on koledad ja kõverad ja välja veninud ja ei õitse ka üldse!” Teised on tunnistanud: „Nad on tõesti nii kenad, et tahaks kohe endalegi! Aga mul pole ju nende jaoks õieti aega ja pealegi ei oska ma nendega ümber käia – niikuinii ei hakka nad mul õitsema...” Tõsi ta on, et kes pelargoonide, begooniate, sõnajalgade ja muude lopsakalehiste taimedega kenasti hakkama saab, võib kaktustega hätta jääda küll – need niisuguse kohtlemisega, mida kiirekasvulised leherohked taimed lausa nõuavad, enamasti leppida ei taha. Kaktused kasvavad üpris aeglaselt – tõsi küll, mitte kõik liigid – ja võtavad suhteliselt vähe ruumi. See tähendab, et väikesele pinnale on võimalik paigutada palju erinevaid liike ja neist meeleolukas pisikompositsioon kujundada. Siin pole ohtugi, et kevadine kena aknalaud enne suve lõppu tihedaks džungliks kasvab ja pilku püüdva välimuse kaotab. Kaktused ei nõua palju hoolt, küll aga mõningaid teadmisi ja asjatundlikkust. Õigupoolest on paljud kaktused väga vastupidavad ja kui nad vale hoolitsuse korral ka ei õitse ega kasva õieti, võtab nende suremine teinekord päris kaua aega. Sellist kiratsevate kaktuste „koonduslaagrit” pole aga mõtet pidada. Kaktuste kollektsioonil on tegu ja nägu vaid tervete elujõuliste taimede korral. Kindlaim viis sellise kollektsiooni loomiseks on kõik kaktused ise seemneist üles kasvatada. Olgugi et põnevaim, on see ühtlasi ka aeganõudvaim ning päris algajale mitte kõige lihtsam viis. Enamasti siginevad esimesed taimed siiski mingil muul moel – ostetuna, kellegi kingituna, vaat et näpatunagi. Kes siis ei teaks vanarahva ütlust, et varastatud taimejupp võtab kindlasti juured alla ja kasvab alati kõige pare-

S A AT E K S 13


mini! Muidugi mõista ei õhuta ma siinkohal kedagi näppamisele – kujutage endale hetkeks ette, mis jääks järele näiteks Tallinna Botaanikaaia taimekollektsioonidest, kui kas või iga kümnes külastaja mingi taimejupi kaasa võtaks... Ilmselt ei jaksa aga keegi ära oodata, millal talle kollektsiooniks piisav hulk erinevaid kaktusi kingitakse. Muide, oma kogemuste põhjal võin kinnitada, et ükskõik kui palju ja missuguseid taimi kogu juba sisaldab, on ikka just need kõige põnevamad ja ahvatlevamad veel puudu; vähe sellest – puudujääk näib kollektsiooni täienedes üha süvenevat. Niisiis tuleb kaktusi paratamatult ostma hakata, mis polegi nii lihtne toiming, kui esiotsa tunduda võib. Ostate näiteks kuskilt lillepoest meeldima hakanud kaktuse, võib-olla isegi teadmata, mis liigiga on tegu, sest kaugeltki mitte alati pole poes taimedel nimesilti juures. Kodus ostu lähemalt uurides ilmneb, et olete tasuta kaasa saanud hulga kedriklesti, villtäisid, seenesääski ja lisaks võib-olla karilasigi... Kõige krooniks selgub veel, et äsja ostetud taim polegi üldse kaktus! Paljud piimalilled, stapeeliad ja huerniad (viimased kaks taimeperekonda, Stapelia ja Huernia, on rahvasuus tuntud „raipekaktuste” nime all) petavad vilumata silma kergesti ära. Kui ostetu on teie kaktusekogu esimene taim ja kahjurid kohe silma jäävad, pole asi veel väga hull. Aga kui taim on kogus kümnes või kogunisti mitmekümnes ning te ei märka kahjureid enne, kui nad on jõudnud massiliselt paljuneda ja teistelegi taimedele juba tõsist kahju teinud... Valikuta ostetud taimedega on veel seegi häda, et tihti kasvavad nad väetisturbas, mis läbikuivanuna kuidagi vett sisse võtta ei taha ja millele on lisatud väetisi täpselt niipalju, et taim kaubandusliku välimuseni üles nuumata – mis tähendab, et lisaväetist andmata või taime ümber istutamata jääb teie kallis kaktus kiduma. Taim tuleks igal juhul ümber istutada kas või juba selle pärast, et juured üle vaadata ja tarvidusel korda teha, eemaldades elutud mädanevad-kõdunevad või lihtsalt kuivanud juureosad. Kindlam on igasuguseid taimi osta siiski usaldusväärsest kohast. Parim koht, mida kaktuste muretsemiseks soovitada oskan, on Tallinna Botaanikaaia ja Eesti Kaktusekasvatajate Klubi ühine kaktusenäitus, mis toimub paarisarvulistel aastatel Tallinna Botaanikaaias. Et seal müüdavad kaktused on Eesti kaktusekasvatajad just kaktustele sobivas mullasegus ise üles kasvatanud, pole vaja mainidagi. Ka spetsialisti nõuanne on seal kohe käepärast. Näituselt ostmise eelis on seegi, et sealt võib leida liike ja teisendeid, mida mujalt naljalt ei saa. Eesti kaktusekasvatajate taimi saab mõnikord kasvatajate endi käest osta ka suurematel laatadel, näiteks Türi lillelaadal on keegi kaktuseklubi liikmetest enamasti ikka oma kaktusi müümas olnud. Et kaktusi lillepoest üldse osta ei või, pole muidugi tõsi. Siiski peab hoolega vaatama, mida ja millal te ostate. Hea oleks teada, millal värske saadetis taimi on just müügile jõudnud, siis võib loota, et kaktused sobimatutes tingimustes 14

K A KT U S E D


vireledes kiduma pole jäänud. Väga oluline on taimed enne ostmist kahjurite suhtes üle vaadata – viimased on vilkad levima, kuid neist lahtisaamine on paras peavalu. Tegelikult ei tohiks ju kahjuritega taimi üldse müügil ollagi, aga paraku on. Hoolimata kõigist eeltoodud probleemidest ostan ise vahel ikka mõne taime ka lillepoest, olgu küll, et enne väga noriva pilguga ringi vaatan. Kaktusekasvatajaid võib võrrelda lootusetult haigestunud inimestega: „kaktusepisikuga” nakatunuid pole enamjaolt võimalik „kaktusepalavikust” terveks ravida. Nagu igasugune muu haigus, kulgeb ka „kaktusetõbi” kord rahulikumas, kord ägedamas faasis ning vastavalt sellele valitakse ka „ravimeetodid” ja „-vahendid”, olgu selleks siis isikliku kaktusekollektsiooni uuendamine-täiendamine, kaktusi puudutava uusima kirjandusega tutvumine, teiste kollektsionääridega kogemuste vahetamine. Ka käesolev raamat on kirjutatud selsamal eesmärgil – äratada lugejas huvi kaktuste imepärase ja mitmekesise maailma vastu. Harri Poom 2012. aasta küünlakuul Vändra valla Lüüste külas

K A KT U S E D 15


Kera-piimalill on vilumata pilgu jaoks v채ga sarnane pisi-t채htkaktusega. 16

K A KT U S E D


Kuidas kaktust ära tunda? Asjatundja muidugi ei eksi, kui ta enesekindlalt väidab, et see taim on kaktus ja too kohe kindlasti mitte, kuid päris algaja võib mõnikord siiski segadusse sattuda. Vaadates kõrvuti näiteks kera-piimalille, keda inglased tunnevad kui jalgpallitaime (football plant), ja pisi-tähtkaktust, ei näe asjatundmatu pilk küll midagi niisugust, mille järgi otsustada, et Astrophytum asterias (pisi-tähtkaktus) on kaktus ja Euphorbia obesa (kera-piimalill) ei ole. Või kas on palju neid, kes lehiskaktused (Pereskia) ja kidalehiskaktused (Pereskiopsis) kohe esmapilgul kaktuste hulka arvavad? Kaktustega äravahetamiseni sarnased on ka näiteks rohkeastlaline piimalill (Euphorbia ferox) ja stapeeliad või huerniad, keda võib kergesti sammaskaktusteks pidada ja keda rahvasuus nende ebameeldiva lõhna tõttu sageli raipekaktusteks kutsutaksegi. Obregooniat (Obregonia denegrii), üht Mehhiko endeemsetest kaktuseliikidest, võiks aga hõlpsasti üsna tavaliseks mägisibulaks pidada, ning teine mehhiklane, prismakaktus (Leuchtenbergia principis), on väljanägemiselt hoopis rohkem mõne agaavi moodi, olgugi et tegelikult on ta pesuehtne kaktus.

Mitmeaastased varssukulendid Mida need kaktused siis õigupoolest endast kujutavad? Esiteks, kaktused on mitmeaastased varssukulendid, see tähendab niisugused taimed, kelle vars on lihakas ja sisaldab hulgaliselt veesäilituskude. Paljudel kaktuseliikidel on veesäilituskude rohkesti ka juurtes ning mõne perekonna liikidel, näiteks viigikaktustel (Opuntia) ja kidalehiskaktustel (Pereskiopsis), esinevad lühemat või pikemat aega ka sukulentsed lehed. Sukulentsus on välja kujunenud kohastumus eluks väga kuivas kliimas – näiteks on Tšiilist pärit visakaktuse (Copiapoa) liigid suutelised kasvama piirkondades, kus vihma sajab vaid paar korda sajandis! Peale sukulentsuse on kaktustel kuivas ja kuumas kliimas toimetulekuks teisigi kohastumusi, kuid need ei tarvitse nii silmanähtavad olla – ainevahetuslikud iseärasused näiteks. Muidugi mõista ei kasva kaugeltki mitte kõik kaktuseliigid nii kuivas kliimas, paljud neist eelistavad hoopis troopilisi niiskeid ja kuumi metsi, nagu näiteks lehtkaktused (Disocactus), kelle uhkete KU I DA S K A KT U S T Ä R A T U N DA ? 17


õitega hübriide meil kodudes sageli kasvatatakse. Need liigid on aga niisketesse kasvukohtadesse levinud pärast seda, kui neil oli sukulentsus niiskusepuudusel juba välja kujunenud ja nii on nad sukulentideks jäänudki. Seega, kuigi mitte iga sukulent ehk lihaktaim ehk turdtaim pole kaktus, on kõik kaktused sukulendid. Tõsi, lehiskaktusi (Pereskia), kes on olemasolevaist kõige algelisem kaktuseperekond, ei peeta küll alati sukulentideks, sest nende lehed on pigem tavalised kui sukulentsed ja varski ennemini puitunud kui lihakas.

Muundunud võrse Teiseks, kaktustele on iseloomulik eriline organ areool, mis vastab tavaliste lehttaimede võrsele. Kaktustel on see võrse muundunud ja väga tugevasti lühenenud, kujutades väliselt endast astelde ja/või karvakestega padjandit, millest kasvavad välja ka õied ja viljad. Kaktuste astlad on õigupoolest muundunud lehed ja erinevad selle poolest selgelt näiteks sukulentsete piimalillede ogadest, mis on hoopis epidermi väljakasved või muundunud õisikuvarred. Areool võib olla jagunenud kaheks, talitluselt erinevaks osaks: nii kasvatab näiteks näsakaktustel (Mammillaria) astlaid areooli see osa, mis paikneb näsa tipul ning näsade vahelisest areooli osast tulevad õied ja hiljem viljad. Areoolid ongi kaktuste äratundmisel kõige olulisemad – kui taimel on need olemas, võite teda julgesti kaktuseks pidada.

Viljad Kolmandaks kaktustele iseloomulikuks jooneks on see, et nende viljad on botaaniliselt marjad. Ei maksa siis imestada, et kohalikud paljude kaktuseliikide marju korjavad ja neid lausa delikatessiks peavad. Kalli raha eest võib kaktuste marju mõnikord meilgi osta – Stockmanni kaubamajas olen müügil näinud nii metskaktuse (Hylocereus) kui viigikaktuse (Opuntia) vilju (vastavalt pitaiad ja tunad). Mõlemad on üsna maitsvad. Päris hea maitsega on ka lehtkaktuste marjad ning suuri söödavaid vilju võib saada kuukaktustelt (Selenicereus). Paraku viljuvad lehtkaktused harva ja ainult siis, kui erinevad sordid kõrvu kasvavad ja risttolmlevad: oma tolmuga õied ei viljastu. See omadus on tüüpiline enamikule kaktustest. Väga maitsvaks julgen oma tagasihoidlike kogemuste najal pidada vaid ühe metskaktuse liigi (Hylocereus megalanthus’e, tuntud ka Selenicereus megalanthus’ena) vilju – nood pitaiad olid tõepoolest võrratu maitsega.

18

K A KT U S E D


Eripärane on kaktuste fotosüntees. Tingituna äärmisest vajadusest vett kokku hoida on neil õhulõhed päevase kuuma ja kuivaga suletud ning seetõttu ei saa nad päeval õhust hankida fotosünteesiks vajalikku süsihappegaasi. Öösel, kui vee liigset aurumist karta pole ja õhulõhed on avatud, pole jälle päikesevalgust, mille energia fotosünteesi käivitab. Kaktused on väljapääsu leidnud selles, et nad varuvad öösel süsihappegaasi, sidudes selle orgaanilistesse hapetesse. Päikesevalguse toimel vabaneb süsihappagaas hapetest ning see lubab kaktustel fotosünteesida ka suletud õhulõhedega.

Juured Kaktuste juurestikul on eripära, mida n-ö tavataimede juures ei kohta – heitjuurisus. Et enamik kaktuseliikidest kasvab karmides veevaestes oludes, peab ka nende juurestik olema selliste oludega kohanenud. Seetõttu ongi kaktuste juurekarvad ja vett ning toitaineid mullast imavad juured enamasti lühiealised, ilmudes kiiresti vaid mullaniiskuse suurenedes ning surres sama kiiresti, kui pinnas jälle kuivaks jääb. Mitmeaastased on vaid skelettjuured, mis ka kuivas mullas ei sure. Paljudel kaktuseliikidel on osa juuri hästi pindmised, mis võimaldab neil vett imada isegi öise tugeva kastega veidi niiskunud kõige pindmisest mullakihist, teine osa juuri aga suundub sügavale, ankurdades taime kindlalt pinnasesse ning hankides vett sügavamatest pinnasekihtidest. Kaktusi kevade poole ümber istutades on hästi näha, kuidas jämedamatel skelettjuurtel on juba uute juurte kollakad otsad stardivalmis. Uude mulda saanuna ja pärast kerget kastmist hakkavad need kiiresti kasvama ja pumpavad talve jooksul mõnevõrra kokku kuivanud varre jälle kenasti pringiks. Põhimõtteliselt samasugune protsess toimub ka looduses, kui saabub kasvualustuseks soodne aastaaeg.

Kaktused on õistaimed Looduses õitsevad kõik kaktused, kuid kaugeltki mitte kõik liigid – näiteks enamik sammaskaktusi, samuti fero- ja siilkaktused – ei tee seda tubastes tingimustes. Kaktuste enamasti lõhnatud õied võivad olla valged, kollased, roosad, punased, lillad, isegi rohelised või pruunid, ühe- või mitmevärvilised; vaid musti ja siniseid õisi kaktustel pole. Kuigi väga paljude kaktuseliikide ja -ristandite õied on hingematvalt kaunid, on ka palju selliseid kaktusi, kelle õisi õieti nagu ei märkagi. Mõne pereKU I DA S K A KT U S T Ä R A T U N DA ? 19


konna liigid ei tee oma õisi õigupoolest üldse lahti – või kui, siis vaid väga erilistes tingimustes, sellised on näiteks imekaktused (Frailea) ja pisikaktused (Blossfeldia). Nende õied on kleistogaamsed, see tähendab, et nad viljastuvad omaenese tolmuga ilma õite avanematagi. Öised õitsejad on enamasti kiiskavvalgete ja sageli lõhnavate õitega, et tolmeldajad, näiteks nahkhiired, need kiiresti ja kergesti üles leiaks. Päevaloojangul puhkenud õied on hommikuks juba närbunud, olgu siis tolmeldatuna või mitte. Öökuninganna (suureõieline kuukaktus, Selenicereus grandiflorus) ja ööprintsess (tiivuline kuukaktus, Selenicereus pteranthus) on siin head näited. Sobivates tingimustes võivad mõlemad liigid toaski õide puhkeda, ent kuigi sageli seda siiski ei juhtu. Öine õitseja, keda peamiselt tolmeldavad nahkhiired, on ka kuulus saguaaro-karneegiakaktus (Carnegiea gigantea), ent teda toas õitsema meelitada ei õnnestu – õitseikka jõuab see liik alles mitmekümne aasta vanuse ja mitme meetri kõrgusena. Öösiti õitsevad ka troopikast pärit diskokaktused (Discocactus), kes kollektsioonides oma pirtsakuse tõttu väga laialt levinud pole. Paljud liigid – õigupoolest lausa enamik – on aga päevase õitsemisega ning putukate kõrval on tolmeldajatena arvestatavad ka linnud, täpsemalt koolibrid. Koolibrite abil tolmlevate kaktuste õied on punased, putuktolmlejatel aga mõnda teist tooni, sest erinevalt putukaist tajuvad linnud punast värvust väga hästi. Tavaliselt sirutub kaktuse areoolist välja üksainus õienupp, ent on ka liike, kellel ühel areoolil tekib korraga palju õisi. Tuntuim selliste liikide seast on vahest korrapärane mustikkaktus (Myrtillocactus geometrizans), kelle viljad on maitsvad ja kohalike seas kõrgelt hinnatud. Mõnede liikide õitseikka jõudnud taimedel moodustub aga hoopis eriline paljunemisorgan tsefaalium ning õisi ja vilju tavalistele areoolidele ei tekigi. Tuntuimad tsefaaliumimoodustajad on melonkaktused (Melocactus) ja diskokaktused (Discocactus) – neil on tipmine tsefaalium; külgmise tsefaaliumiga on aga näiteks rauga-juuskaktus (Cephalocereus senilis). Neid kaktusi on toatingimustes üsna keeruline kasvatada, pealegi lähevad nad vanusega aiva piredamaks. Sammasjat rauga-juuskaktust toas õitsemas näha pole vähimatki lootust, aga tõele au andes on see liik ka ilma õiteta väga kaunis.

20

K A KT U S E D


80

K A KT U S E D


Agaavkaktused ( Ariocarpus)

Perekonnast ülevaatlikult

Vasakul Ariocarpus retusus, paremal A. kotschoubeyanus.

Agaavkaktusi on kuus, aga võib-olla ka seitse liiki – olenevalt sellest, kas Ariocarpus trigonus tunnistada iseseisvaks liigiks või Ariocarpus retusus’e teisendiks. Tegemist on lühemate või pikemate näsadega, ribide ja asteldeta, tavaliselt üsna väikeste kaktustega, vaid Ariocarpus retusus võib vanuigi kuni kolmandikmeetrise läbimõõdu ja veerandmeetrise kõrguse saavutada. Looduslikult kasvavad agaavkaktused Mehhikos ja USA-s Texase osariigis. Kõik liigid kuuluvad CITES’i (the Convention on International Trade in Endangered Species of Wild Fauna and Flora – Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon) I lisa alla, olles tunnistatud looduses väljasuremisohus olevaiks liikideks. Üksikult või mõnikord ka puhmana kasvavad geofüüdid – taimed, kes ebasoodsad keskkonnatingimused elavad üle maa-alustesse säilitusorganiAG A AV K A KT U S E D 81


tesse varutud toitainete ja vee arvel – on lihaka mugulja juurega. Ribide asemel on agaavkaktustel pikemad või lühemad näsad, õrnad astlad esinevad vaid noortel taimedel. Areoolid on noortel taimedel veidi karvased, õitseeas taimedel aga tihedalt viltkarvased. Agaavkaktused õitsevad sügisel, augustist novembrini, viljad valmivad järgmisel suvel ning neid on paksu viltja karvastiku seest raske leida. Kultuuris on agaavkaktused aeglase kasvuga ja üsna kapriissed, nad ei talu hästi otsest päikest, eriti noored taimed, ent nõuavad valgusküllast kasvukohta. Istutussegu peab olema orgaanikavaene, turbavaba ja lubjarikas. Kasvuperioodil tuleb kasta rikkalikult, ent harva, lastes mulla vahepeal täiesti ära kuivada. Talvitumine jahedas, +10... +12 ˚C on optimaalne temperatuur, ning kindlasti absoluutselt kuivas. Algajad võiksid vähemalt osa taimi kasvatada poogituna, aluseks sobivad näiteks Eyriese siilikkaktus (Echinopsis eyriesii) ja tema hübriidid, ent ka salekaktused (Harrisia jusberti sün. Eriocereus jusbertii, H. pomanensis ja H. martini). Poogitud taimede hooldamisel tuleb lähtuda eelkõige pookealuse kasvunõuetest. Agaavkaktused ristuvad kergesti, andes huvitavaid kombinatsioone lähteliikide omadustest. Hübriidsetel seemikutel on üsna sageli klorofülli moodustumise häireid, nii et ristandite seas on suhteliselt palju kirjusid taimi.

Kuukaktusele poogitud noored agaavkaktused.

82

K A KT U S E D


Ariocarpus agavoides

Tema on perekonna üks väiksemaid liike: vaid 2–6 cm kõrge ja 4–8 cm läbimõõdus, näsad kuni 7 cm pikad. Huvitav on märkida, et kui reeglina on Ariocarpus’ed asteldega vaid kõige varasemas nooruses, siis A. agavoides’el on vähemärgatavad ja pehmed astlad vahel veel õitseeas taimedelgi. Kultuuris on ta perekonna kõige varem õide puhkev liik – kidalehiskaktusele poogituna vahel isegi vaid mõnekuusena ning omil juuril ideaalseis tingimusis kaheaastasena. Liik avastati 1941. aastal ning nimetati esialgu Neogomesia agavoides’iks, kuid paarkümmend aastat hiljem klassifitseeriti ümber Ariocarpus’eks. Teada on kolm looduslikku kasvukohta: üks Mehhikos Tamaulipase osariigis Tula lähistel ning kaks San Luis Potosí osariigis. Neist esimene on inimtegevuse tagajärjel peaaegu hävinud, teised kaks on seni õnneks paremas seisus eelkõige seetõttu, et avastati hiljem ning on kõrvalisemas kohas. Põhiline süü Tula kasvukoha rüüstamisel on olnud ebaseaduslik taimede väljakaevamine, ent ka ehitustegevus ja põllumajandus on sealset populatsiooni tublisti rappinud. Ja kuna ka kohalikud lapsed on selle omapärase liigi juuri nätsu asemel närida tavatsenud, siis on ime, et seal üldse veel taimi alles on.

AG A AV K A KT U S E D 83


Ariocarpus bravoanus Ariocarpus bravoanus, teine miniatuurne liik perekonnas, avastati alles 1992. aastal. Mõõtmetelt sarnaneb ta A. agavoides’ega, ainult on veelgi madalam ning selgelt lühemate näsadega. See haruldane liik kasvab äärmiselt väikesel ala San Luis Potosí osariigis Mehhikos ning on praeguseks, vaid paarkümmend aastat pärast avastamist, juba loodusest peaaegu täielikult välja korjatud – peamiselt Euroopa ja Ameerika kollektsionääride jaoks, ent alamliiki ssp. hintonii on kohalikud kasutanud ka reumarohuna. Ariocarpus bravoanus ssp. hintonii on äravahetamiseni sarnane Ariocarpus fissuratus’ega, kelle teisendina teda tegelikult avastamisjärgselt klassifitseeritigi.

Ariocarpus fissuratus

Ariocarpus fissuratus on võrreldes kahe eespool kirjeldatud liigiga suurem, harva isegi kuni 15 cm läbimõõdus, vähem haruldane ning laiema levilaga, ent siiski CITES’i I lisasse kuuluv liik. Ta avastati juba 19. sajandi keskel ning kirjeldati siis Mammillaria fissurata’na, ent sai juba sajandi lõpuks oma praegugi kasutusel oleva nimetuse – tõsi, jõudes vahepeal ka Roseocactus fissuratus’ena esineda. 84

K A KT U S E D


On koos A. retusus’ega kaktusekasvatajate seas üks levinumaid agaavkaktusi ning kultuuris mitte väga pirtsakas liik. Oma suure varieeruvuse tõttu esineb seemnekataloogides rohkem kui ühe nimetuse all – lisaks siintoodule on tuntud ka kui A. intermedius ja A. lloydii.

Ariocarpus kotschoubeyanus

Ariocarpus kotschoubeyanus on taas üks perekonna väiksemaid liike – hästi madal, vaid paar-kolm sentimeetrit kõrge ning kuni 7 cm läbimõõdus. Avastati veidi enne A. fissuratus’t, 19. sajandi esimesel poolel, ning kirjeldati algselt kui Anhalonium kotschoubeyanum’it; Ariocarpus’e perekonnaga liideti sajandi lõpul. Mehhikos on ta üsnagi laialdaselt levinud ning väga hästi tuntud ka kultuuris. Nagu A. agavoides, puhkeb ka see liik sobivates tingimustes õide juba päris noorena. On muutliku välimusega ning annab teiste agaavkaktustega kergesti ka hübriide. Teda peetakse perekonna üheks kaunimaks liigiks – ja seda on ta ka selle raamatu autori arvates.

Ariocarpus retusus Ariocarpus retusus on perekonna kõige varem avastatud, kõige suurem ja looduses kõige levinum liik, keda ka kultuuris ammu ja väga hästi tuntakse. Taimed võivad kasvada kuni 25 cm kõrguseks 30 cm läbimõõdu juures. Liik on veelgi variatiivsem kui A. kotschoubeyanus ning vähemalt sama kergesti hübridiseeruv. Väga pikkade näsadega vormi peab osa botaanikuid omaette liigiks A. trigonus, ent teised tunnistavad sellesama vormi ei enamaks kui alamliigiks A. retusus ssp. trigonus.

AG A AV K A KT U S E D 85


On perekonna tüüpliik, ehkki võib-olla vähem pilku püüdev kui teised pereliikmed. A. retusus’e õied on valged, alamliigil trigonus aga kahvatukollased. Kõigil teistel agaavkaktustel on õied erinevas toonis purpurjad või roosad – tõsi, A. kotschoubeyanus’el on tuntud ka üks valgete õitega teisend.

Ariocarpus scaphirostris Ariocarpus scaphirostris avastati 1930. aastal ning oli aastakümneid, kuni A. bravoanus’e avastamiseni vähima levilaga agaavkaktus. Seegi liik on miniatuurne, ent varaõitsev – kui taime muidugi elu ja tervise juures suudetakse hoida, sest tegemist on perekonna kapriisseima liigiga. Ta kasvab 2–6 cm kõrguseks ja saavutab läbimõõduks 3–7 cm, looduses kasvab erakordselt kuivades oludes ning kultuuris on temaga poogituna märksa lihtsam toime tulla kui omajuursena.

86

K A KT U S E D


Kasvunõuded Üldiselt on agaavkaktuste kasvunõuded suuresti samad mis enamikul teistelgi kaktustel: sõre, vett ja õhku hästi läbilaskev mullasegu, kasvuaegne kõrge temperatuur ning talvitumine kuivas ja jahedas. Siiski on agaavkaktuste mullasegu mõistlik teha ilma turbata, suhteliselt huumusvaene ning üsna kaltsiumirikas – just sellisel pinnasel nad looduses ju kasvavad. Noored seemikud kasvavad ka turvast sisaldavas segus suhteliselt hästi, ent vanematele omajuursetele taimedele sobib hoopis paremini segu, milles on pool head sõredat ehitusliiva, kolmandik savikat mättamulda ja kuuendik pae- või dolomiidisõelmeid, mis on ideaaljuhul 2–4 mm läbimõõduga ja tolmuvaba. Et agaavkaktused on juurevigastuste suhtes tundlikud, sobivad neile sileda siseseinaga potid palju paremini kui savipotid, mille siseseinte külge kipuvad juured kinni jääma ning saavad ümberistutamisel sageli viga. Kuigi agaavkaktuste juured ei talu ka liigniiskust, mis plastpotis kergemini tekib kui savipotis, on ülalkirjeldatud mullasegu väga hea vee läbilaskvusega ning liigniiskus saab ilmneda vaid siis, kui potialusele vesi seisma jääb. Kasta tuleb agaavkaktusi kasvu ajal üsna palju, talvepuhkuse ajal üldse mitte ning kesksuvise kasvuseisaku ajal väga vähe või üldse mitte. Tavaliselt on agaavkaktustel kaks kasvuperioodi – kevadsuvi talvepuhkuse järgselt ning hilissuvi-varasügis õitsemiseelselt. Kesksuvel, eriti kui ilmad on väga kuumad, nad ei kasva. Kastma peab sooja, kaktustega samas ruumis seinud veega sellise intervalliga, et mullasegu jõuab potis kahe kastmiskorra vahel enam-vähem ära kuivada. Kesksuvise kasvupausi ajal tuleks mullasegu aeg-ajalt vaid kergelt niisutada ning sügise poole kastmine nii lõpetada, et taimed kindlasti täiesti kuiva mullapalliga talvituma läheksid. Kastmiseks on muidugi kõige parem vihmavesi – see on pehme ja väga hästi õhustatud. Kare kraani- või kaevuvesi ei ole väga hea, ent agaavkaktustele siiski vähem kahjulik kui paljudele teistele hapulembestele kaktuseliikidele. Väetada on mõtet vaid neid taimi, keda aasta jooksul pole ümber istutatud, ja kasutada tuleks kaaliumi- ja fosforirikast mikroelementidega väetist, mida võiks lahustada kastmisvees. Mugavaim on kasutada spetsiaalseid kaktuseväetisi, mida lillepoodides aeg-ajalt saada on. Igasugused orgaanilised väetised – kalapesuvesi, nõgesevirts, verevesi jms – on agaavkaktustele täiesti vastunäidustatud. Kui spetsiaalset kaktuseväetist võtta pole, sobivad ka muud taimeväetised, ent soovitatust umbes neli korda madalamas kontsentratsioonis, st et vett tuleb kastmislahuse tegemisel neli korda rohkem või väetist neli korda vähem võtta.

AG A AV K A KT U S E D 87


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.