AYAAN HIRSI ALI
Immigratsioon, islam ja naiste õiguste kadumine
Sissejuhatus
See raamat räägib massilisest migratsioonist, seksuaalsest vägivallast ja naiste õigustest Euroopas. Jutuks tuleb Euroopa juhtivate jõudude kolossaalne läbikukkumine. Ja teemaks on ka probleemi lahendused, nii näilised kui tõelised.
Viimasel ajal on Euroopas elavnenud arutelu sisserännu, integratsiooni ja islami üle. Selle on põhjustanud nii suured kui väikesed terrorirünnakud, äärmusliku islami kuulutamine mõningates mošeedes ja islamikeskustes, äärmusparempoolsete ja populistlike parteide tagasitulek, hiljutine suur immigratsioonilaine Lähis-Idast, Aafrikast ja Lõuna-Aasiast, eriti (kuid mitte ainult) aastail 2015 ja 2016. Ja ehkki sisserändajate voog on päris viimastel aastatel vähenenud, püüavad endiselt paljud ületada Vahemerd või jõuda Euroopasse muid teid mööda. Kõige selle üheks tagajärjeks on olnud naiste positsiooni muutus Euroopas. Sellele muutusele ongi pühendatud käesolev raamat.
Muhameedliku enamusega maadest pärit meeste arvu suurenemine on toonud päevakorda probleemi, milleks on nende suhtumine naistesse. Ehkki sugugi kõik islamiusulised mehed ei tunne ega avalda naiste suhtes põlastust, leidub ometi neid, kes seda teevad. Oleme näinud, kuidas riikides nagu Prantsusmaa, Saksamaa, Ühendkuningriik, Rootsi jt, kus leidub märkimisväärsel hulgal muhameedlastest sisserändajaid, mõned sedasorti mehed ja mõnikord ka nende lapsed naiste õigused jalge alla tallavad. Paar aastakümmet on käinud diskussioon selle üle, kuidas mõni mees on kohelnud omaenda sugulasi: naist, õdesid, nõbusid, vennatütreid ja teisi. Vägivaldsed teod, mida õigustatakse au kaitsmisega – kaasa arvatud
12
mõrvad, peksmine ja vangistuses hoidmine – on või peaksid nüüdseks olema üldteada. Nii Euroopas kui kogu Läänes on kulunud palju aktivistide vaeva ja on vaja läinud mõningaid kõmulisi kohtuasju, et tuua avalikkuse ette arvukad juhtumid, kus šariaadikohtud on heaks kiitnud abielu lapsega, sundabielu, mitmenaisepidamise, naise peksmise või ebaõiglaselt korraldatud lahutuse. Kannatanuid on süüdistatud valetamises, ohvrite poolele asunuid mitmesugustes tagurluse avaldustes. Keeruline on olnud isegi möönda, et muhameedlastest naised on kultuuri ja usu nimel sageli nende endi perekonna poolt nende õigustest ilma jäetud. Sageli ohvreid lihtsalt ignoreeritakse.
Kuid naisi põlgavad mehed ei piirdu oma põlastuses üksi nende naistega, kellega neil on ühine taust. Mõned islamiusulised mehed põlgavad kõiki naisi – kaasa arvatud eurooplannasid, kes siiani arvasid, et nad on oma emantsipatsiooniga jõudnud tasemele, mis nad muhameedlikest naistest erinevasse positsiooni asetab. Ja see probleem ei puuduta üksnes Euroopas varjupaika otsivaid hilismigrante; selles raamatus kõneks võetud meeste hulka kuulub ka selliseid, kes on sündinud ja kasvanud Euroopas –immigrantide poegi ning isegi pojapoegi.
See tekitab põhimõttelise tähtsusega küsimuse: kui seksuaalne vägivald ja põlgus naiste vastu on universaalsed nähtused, siis miks keskendub käesolev raamat vaid moslemimeestele ja mitte meestele üldse? Lõpuks, kui Punaarmee 1944–1945 Saksamaale tungis, sooritasid Nõukogude sõdurid palju rohkem hirmutegusid, kui on kirjeldatud siin raamatus, vägistades poolametliku kättemaksuaktsiooni käigus lugematuid saksa naisi. 1990-ndail toimunud Bosnia sõjas kannatasid muhameedlastest naised Serbia paramilitaarsete vägistajate käes. Igat sorti seksuaalset väärkäitumist on üles näidanud viimasel ajal Kuubast, Argentiinast, Serbiast ja Lõuna-Sudaanist Euroopasse, Põhja-Ameerikasse ning Austraaliasse asunud mehed – kui nimetada vaid nelja riiki, kus muhameedlasi on väga vähe. Maailma tähtsamaid seksikaubanduse võrgustikke juhivad mittemuhameedlikud kuritegelikud jõugud, kes on pärit mitmelt poolt Aasiast, Venemaalt ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikast. Vähe sellest – paistab, et „seksitööstuse“ kõige räpasemaid tooteid – iseäranis lapspornot – tarbitakse eeskätt Läänes. Kui Euroopasse oleks ükskõik millisest maailma otsast korraga saabunud mitu miljonit peamiselt noort meest, siis oleks see peaaegu kindlasti toonud kaasa naistevastase seksuaalse vägivalla sagenemise.
Käesolevas raamatus keskendun ma sellegipoolest just islamiusuliste meeste hoiakutele ja käitumisele, ning seda kolmel põhjusel:
1. Põhiliselt islamiusulistest maadest lähtuva Euroopasse suunatud migratsiooni maht, samuti selle tõenäoline jätkumine ja sellest tulenev muhameedliku elanikkonna osakaalu suurenemine Euroopas.
2. Nähtuse poliitiline laetus. Lihtsustatult öeldes annab teatud osa sisserännanud moslemite seksuaalne väärkäitumine populistidele ja teistele parempoolsetele gruppidele ning parteidele võimsa hoova, mille abil demoniseerida kõiki muhameedlastest immigrante. Kui me need teemad vaikimisvande alt vabastame, ei ole arutelu enam nende monopol.
3. Aus arutelu paneb valiku ette ka need islamistid, kes küll tunnistavad probleemi olemasolu, kuid pakuvad lahendusi, mis oleksid tagasilöögiks kõigile naistele.
Olen oma ettevõtmist ohustavatest raskustest täiesti teadlik. Rääkida muhameedlastest meeste vägivallast Euroopa naiste vastu, see on meie identiteedipoliitika ajastul kohatu, kuna meilt oodatakse, et jääksime ajaloolise ohvrinarratiivi raamesse. Asja teeb veel raskemaks tõik, et tegemist on nii Vene desinformatsioonimeistrite kui äärmusparempoolsete lemmikteemaga. Venemaa presidendi Vladimir Putini administratsioon on asunud sõjakäigule, mille eesmärk on destabiliseerida liberaalset demokraatiat nii Euroopas kui Ameerika Ühendriikides. Venelased levitavad läbi naiivsete või pahatahtlike Lääne veebisaitide nii otseselt kui kaudselt valeuudiseid – näiteks, et Hispaania grupivägistamise juhtumis olid süüdlasteks araablased, kui nad tegelikult olid kuubalased, argentiinlased ja hispaanlased. Kuid isegi venelasi kõrvale jättes tegelevad immigrantidevastaste lugudega liialdamise või lausa nende väljamõtlemisega ülimalt tõhusalt äärmusparempoolsed rühmitused. Igaüks, kes püüab ausalt kirjutada immigratsiooni varjukülgedest, saab kaela süüdistuse äärmusparempoolsete ja nende kaasosaliste legitimeerimises. Ometi olen ma veendunud, et selline raamat nagu käesolev võib pakkuda nende inimestega vaidlemiseks tunduvalt mõjuvamaid argumente kui mahavaikimisstrateegia, mis paistab olevat paljude liberaalide ja progressivistide eelistatuim alternatiiv. Vaid siis, kui selgitame välja, mis Euroopas hilisminevikus valesti tehti, saame hakata usutavalt rääkima sisserändajate tõeliselt efektiivsest lõimimisest.
Sest see – mitte kõrvaletõrjumine ja kodumaale tagasisaatmine, mida pooldavad populistid ja parempoolsed – on ainus realistlik viis edasi minna.
Võite küsida, miks selle probleemi tõstatamine – kui see on nii tõsine, nagu ma väidan – on nii kaua aega võtnud. Osalt on põhjus selles, et Läänes räägitakse kõigest immigratsiooni ja islamiga seotust väga vastumeelselt või ei räägita üldse. Teine osa põhjusest seisneb selles, et tegemist ei ole mitte üksnes usu- või rassi-, vaid ka klassiküsimusega. Enamik naistevastastest kuri- ja väärtegudest saadetakse korda madala sissetulekuga piirkondades. Naised, kel on võimalik kolida turvalisematesse rajoonidesse, on seda koos perekondadega teinudki. Vaestesse piirkondadesse takerdunud on ka ise vaesemad. Ja mingil põhjusel äratab nende kitsikus isegi #MeToo ajastul vähem kaastunnet kui kiskjalike produtsentide seksuaalse ahistamise küüsi langenud Hollywoodi näitlejannade oma.
Oma elus olen pehmemas vormis kogenud nii seksuaalset diskrimineerimist, ahistamist kui vägivalda, mis on valdavalt muhameedlikes riikides nagu Somaalia või Saudi Araabia, aga ka mõnes Lääne moslemikogukonnas tavalised. Olen ka enam kui korra pidanud tõrjuma pealetükkivate Lääne meeste soovimatut tähelepanu. Ma oskan öelda, milline probleem on kõige suurem. Tegelikult on sellest rääkimine käesoleva raamatu üks põhilisi eesmärke.
Teine põhjus, miks see raamat vajab sissejuhatust, seisneb selles, et tema ilmumine lükati ülemaailmse koroonapandeemia tõttu 2020. aasta 2. juunilt edasi 2021. aasta 9. veebruarile. Edasilükkamisel oli kuus tagajärge.
Esiteks tähendas hilisem ilmumine seda, et mõned siin esitatud arvud on pisut enam aegunud kui värskes raamatus tavaliselt. Andmestiku uuendamine pärast küljenduse valmimist oleks olnud väga tülikas. Pealegi märkasin ma juba kirjutamise ajal, et statistikat uuendatakse pidevalt ja täpsustatakse tagasiulatuvalt; polnud kahtlust, et see protsess jätkub ka pärast seda, kui käsikiri on trükki saadetud.
Teiseks – koroonapandeemiaga seotud piirangute tõttu, mida kehtestasid eri Euroopa riigid käsukorras või ka kodanikud vabatahtlikult, on inimestevahelise läbikäimise tihedus ja dünaamika muutunud. Liikumiskeeldude ja distantsihoidmise tingimustes on loogiline eeldada, et naistevastased rünnakud vähenevad. Ma ütlen siiski „vähenevad“, mitte lakkavad. 2020. aasta mais vägistati bussi oodanud 48-aastane Naapoli naine. Linnas kehtis liikumiskeeld ja inimesi liikus väga vähe, mistõttu süüdlane,
Senegalist pärit mees, vägistas teda väidetavalt kolmveerand tundi. Ohvri tunnistuse kohaselt korrutas ründaja „absurdseid asju, nagu litaaniat: ma tapan su, ma pean su puhastama, ma kustutan tule su sees. Sa pead end kõigest vabastama ja riietuma ja seadma oma juuksed nii, nagu ma ütlen“. Järgmisel kuul, 2020. aasta 28. juunil, lähenes ühel Bordeaux’ tänaval kolmele naisele Liibüast pärit mees, nuga käes, ja ründas neid. Ründaja, kes viibis Prantsusmaal ilmselgelt illegaalselt, pussitas üht naist üheksa korda, teisi tabas vägistamiskatse ja rünne. Mees võeti vahi alla ja ootab kohut. 2020. aasta statistikas kajastub enam-vähem kindlalt tugev langus võõramaalaste sooritatud seksuaalsete rünnakute statistikas, kuid seda ei tohiks tõlgendada nii, et „Saagis“ välja toodud probleem on kadunud.
Pandeemiavastaste meetmete mõjul vähenes paljudes riikides üldine kuritegevus. Kuid koduvägivald sagenes – ootuspärane tulemus, kui pered sulgeda pikkadeks perioodideks kodudesse. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni regionaaldirektori Hans Kluge sõnul raporteerisid Euroopa
Liidu liikmesriigid „käesoleva aasta aprillis, et võrreldes läinud aasta aprilliga on oma lähipartnerite vägivallast teatavate naiste hädaabikõned kuni 60 protsendi võrra sagenenud. Vägivallavastastele hädaabiliinidele saadetud internetipäringute arv on tõusnud kuni viis korda“. Teateid koduvägivalla „varipandeemiast“ on tulnud Belgiast, Küproselt, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Iirimaalt, Itaaliast, Hispaaniast ja Ühendkuningriigist, aga ka Afganistanist, Argentiinast, Austraaliast, Brasiiliast, Kanadast, Hiinast, Venemaalt, Singapurist ja Ameerika Ühendriikidest. ÜRO Rahvastikufond (UNPFA) on hoiatanud, et tulemas võib olla „31 miljonit soopõhise vägivalla lisajuhtumit, kui liikumiskeelud kestavad veel pool aastat“. Kokku prognoosib UNPFA, et kolmekuulise piirangu tulemuseks 193 ÜRO liikmesriigis on vägivallategude 20-protsendiline tõus. Lisaks vägivallale on märkimisväärselt tõusnud ka alaealiste abiellumus, samuti sagenenud emade suremine sünnitusel.
Kolmas oluline asjaolu, mida tuleb möönda, on see, et „Saak“ räägib ohust, mis varitseb peaasjalikult tüdrukuid ja noori naisi, sellal kui koroonaviirus tapab eeskätt vanu mehi – ent neil kahel hädal on sellegipoolest palju ühist. 2020. aasta esimesel poolel vusserdasid paljude Euroopa maade valitsused koroonapandeemia ohjamisel sama moodi kui „Saagis“ käsiteldava migratsioonikriisi puhul. Koroonaviirusele reageerisid paljud valitsused kõigepealt eitusega, kaotades kallist aega, mida oleks saanud kasutada
viiruse tõkestamiseks. Üsna sarnaselt ignoreerisid riigijuhid (ja ignoreerivad praegugi) tõika, et Euroopasse saabuvad immigrandid ei assimileeru, samuti et naiste turvalisus järk-järgult kaob. Koroonaviiruse aegu hoidsid paljud poliitikud vastutusest kõrvale ja soovitasid meil „kuulata eksperte“; täpselt sedasama tegid nad pärast 2015. aastat, seistes silmitsi naistevastaste kuritegude lainega.
Koroonaviiruse puhul nägime, kuidas mõni valitsus asetas majandusliku stabiilsuse esikohale ja riskis inimeste eludega, eriti hooldekodudesse paigutatud vanurite omadega. Miks selline ebapädevus meid üllatas? „Saagis“ vaatleme, kuidas valitsused seadsid esikohale võitluse immigrantidevastase ksenofoobiaga, jättes tähelepanuta naiste õigused ja vabadused, eriti kõrge riskiastmega piirkondades nagu suurlinnade vaesemad rajoonid. Saksamaal oleks ära hoitud süüdimõistetud vägistaja saabumine, kui piloot oleks keeldunud kurjategijat võtmast lennukile, mida ta oli palgatud juhtima. Inglismaal tunnistas kõrgem politseiametnik, et „temale alluvad jõud ignoreerisid aastakümneid tüdrukute seksuaalset väärkohtlemist Pakistani vägistajate jõugu poolt, kartes süvendada „rassilisi pingeid““. Valitsus tellis vägistamisjõukude uuringu, kuid seejärel keeldus uuringu tulemusi avalikustamast.
Värsked andmed osutavad, et Ühendkuningriik läheneb kiirelt vägistamise de facto dekriminaliseerimisele. Isikute arv, keda süüdistati vägistamises ja kes ka süüdi mõisteti, langes aastail 2019–2020 rekordmadalale andmete kogumise algusest saadik. Kokku registreeris politsei Inglismaal ja Walesis 55 130 vägistamisjuhtu, kuid nende põhjal algatati vaid 2102 kohtuasja ja süüdi mõisteti ainult 1439 isikut – tühipaljas 1,4%. Ma ei eelda, et need rabavad arvud põhjustaksid mingit suuremat poliitilist vastukaja. Kui sai teatavaks, et paljudes sisserändajate kogukondades kannatavad naised selliste väärnähtuste käes nagu laste naitmine, aukuriteod ja genitaalide vigastamine, käitus enamik Euroopa valitsusi enam-vähem samamoodi kui 2020. alguses, mil tulid avalikuks pandeemiaaegsed suremusnäitajad hooldekodudes.
Neljandaks puudutab „Saak“ üht kultuuriprobleemi, mille immigrandid muhameedliku enamusega riikidest Euroopasse toovad. Isegi kui ohvriteks on naised, on tänapäevase aina sallimatuma „kustutamiskultuuri“ tingimustes sel teemal kirjutamine raskendatud. Olen seisukohal, et teatud uurimissuundade juba ette sulgemine on teadusliku meetodi vastand.
Pole mõtet kinnitada, et immigrante ei tohi näha seksuaalkuritegudes üleesindatud elanikkonna segmendina või et parem on selline statistika avaldamata jätta kui riskida immigrantide-vastaste meeleolude õhutamisega. Selline vaimupimedus ei lõpe kunagi hästi.
Viiendaks – lisaks sellele, et pandeemia tugevalt vähendas seksuaalkuritegude võimalust kodust väljaspool, on see mõistagi vähendanud ka nii legaalset kui illegaalset rännet. Öeldu ei tähenda, et käesolev raamat oleks juba enne ilmumist iganeda jõudnud. Pandeemia läheb mööda, sedamööda kuidas nakatumiskordaja tõuseb ja vaktsiinid kohale jõuavad, viies ühiskondi lähemale karjaimmuunsusele. Pealegi katkes sisseränne Euroopasse 2020. aasta märtsis ja aprillis üksnes ajutiselt, millele järgneb vältimatult uus tõus, põhjuseks koroonaviiruse negatiivsed majanduslikud tagajärjed Aafrika, Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia maadele. Kui Frontexi andmeil „käesoleva [2020] aasta esimese seitsme kuu illegaalsete piiriületuste arv möödunud aastaga võrreldes langes 15% (47 250 juhtumini) … saavutades koroonapandeemiaga seotud piirangute mõjul rekordilise madalseisu aprillis“, toimus mõnel sisserännumarsruudil 2020. aasta esimeses pooles taudist hoolimata tegelikult elavnemine. Lääne-Balkani kaudu saabus 2020. aasta esimese viie kuu jooksul enam kui 6900 inimest, mis tähendas 2019. aasta sama perioodiga võrreldes 50%-list tõusu. Jaanuarist maini saabus Liibüast ja Tuneesiast üle Vahemere Itaaliasse ning Maltale peaaegu kolm korda rohkem inimesi kui samas ajavahemikus 2019. aastal. Enamik immigrante olid Bangladeshist, Sudaanist ja Elevandiluurannikult. Pärast koroonapandeemia tippu 2020. aasta aprillis on liiklus ka teistes kanalites intensiivistunud. Vähe sellest, Euroopa Liidu varjupaigaamet on hoiatanud, et koroona võib tulevikus põhjustada veel suurema sisserändelaine, „eriti kui see toob kaasa toidupuuduse ja süveneva ebastabiilsuse Lähis-Idas ning Põhja-Aafrikas“.
On tõesti võimalik, et järgmine laine on suuremgi kui 2015.–2016. aasta oma, mis sest, et Euroopa poliitikud pole tänapäeval tõenäoliselt enam nii külalislahked kui viie aasta eest. Võttes arvesse kokkulepete, seaduste, agentuuride ja riiklike piirangute keerulist võrgustikku, mis tänapäeva Euroopas immigratsiooni valitseb, jääb inimkaubitsejatele ja eitava vastuse saanud asüülitaotlejatele endiselt ohtralt võimalusi, kuidas ikkagi Euroopa Liitu pääseda. ÜRO pagulaste ülemvoliniku (UNCHR) hinnangul ei kvalifitseeru 70% Liibüast Euroopasse saabunuist pagulaseks.
Paraku, nagu „Saagis“ näidatakse, on Euroopa alles väga kaugel „ausast ja õiglasest tagasisaatmise mehhanismist“, mida on UNCHR kinnitusel vaja, et „kogu varjupaiga taotlemise süsteem kahtluse alla ei satuks“.
Ja viimseks tasub märkida, et isegi kui sisseränne hommepäev täielikult lõpeks, varitseksid meid ikkagi „Saagis“ kirjeldatud hädad. Sestsaadik, kui selle käsikiri läinud aastal valmis sai, ei ole toimunud midagi, mis oleks kõigutanud mu veendumust, et poliitikute – ja mitte ainult Euroopa, vaid kogu Lääne poliitikute – esmaülesandeks peaks olema juba saabunud sisserändajate assimileerimine. Kui meil ei õnnestu ses osas edu saavutada, kannatavad ebaproportsionaalselt raskelt naised, parempoolsed populistid ja islamistid aga lõikavad kasu – nii et lõpuks on kõige suurem kaotaja liberaalne demokraatia ise.
21. august 2020
Saak
Immigratsioon, islam ja naiste õiguste kadumine
2021. aastal ilmunud „Saak“ (Prey) annab mõtlemapaneva pildi Läänt, eeskätt Euroopat tabanud ja üha tugevnevast sisserännusurvest ning selle mõjudest Lääne kultuurile. Autor Ayaan Hirsi Ali, kes on veendunud islamistist veendunud demokraadiks ja liberaaliks kujunenud aktivist, näitab laialdasele statistikale ja uurimistööle tuginedes, et valdavalt islamiühiskondadest lähtuv immigratsioon kannab endaga kaasas ka islamistlikke väärtusi. Läänes juurdudes toovad need kaasa naiste vabaduste ja õiguste järkjärgulise piiramise ning naiste kohtlemise „saagina“, kellega meestel on õigus käituda oma äranägemist mööda. Ali sõitleb Lääne valitsusi ja arvamusliidreid nende mannetu reaktsiooni pärast immigratsiooniga kaasnevatele probleemidele ja silmade sulgemise eest probleemide tõeliste põhjuste ees. Oma teadmistele ja kogemustele tuginedes pakub autor välja ka rea konkreetseid samme, mille abil sundida sisserändajaid omaks võtma Lääne väärtusi, selle asemel et Läänele peale sundida endi omi. See raamat ärritab kahtlemata paljusid võltstegelikkuses unelevaid pseudoliberaale, kellest paljud elatuvad tühikäigul töötavast nn lõimimistööstusest.