WA BA RII G IS T VA BA RII G IN I
Toimetaja Anne Velliste Kujundaja Päivi Palts
Fotod:
Raul Kuutma erakogu Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse arhiiv
Raamatu väljaandmist on toetanud
ISBN 978–9985–3–1841–6 © Raul Kuutma, 2009 Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif
W AB A RIIG IST V AB A RIIGINI RA UL K U U T MA M Ä LESTU S E D
SISUKORD
SISSEJUHATUS
9
KODU JA LAPSEPÕLV
17
Lauli külast ja inimestest 21 Perekond 24 Vendo tööotsimise lugu 33 Kilde lapsepõlvest 34 Sagadi 6-klassiline algkool 43 Lapsepõlvest pärit 47 LINNA KOOLI
49
Rakvere reaalkool 49 Tallinna Tehnikum 66 SOOME SÕJAS
74
JR 200 ja selle formeerimine 78 Wabariigi sõdurid 88 Viis aastat karmi koolitust 91 HAKKAA PÄÄLLE, SUOMEN-POIKA
94
Pupastvere lahing 96 Tee Rootsi lõigati läbi 106 Miks rinne lagunes 109 SÕDA LÄBI, ÕPINGUD JÄTKUVAD
1 12
Esimesed rahunädalad 112 Piiritsoon 115
SISUKORD
5
Valget laeva ootamas 119 Tagasi tehnikumi 122 Üle noatera pääsemine 128 Metsavennad Sagadi Metsanurgas 131 Kartke sõjakaaslasi 135 Tallinna Polütehniline Instituut 139 Elati ju ennegi 145 Üldlaulupidu 1947 147 Plats puhtaks, kolhoosid tulevad! 157 Eriste pere küüditamine 158 Sõjajärgne maailm 169 V. KINGISSEPA NIMELISES TALLINNA TSELLULOOSI- JA PABERIKOMBINAADIS 1951–1962 172
Eesti aja kustutamine mälust 182 Elektritsehhi ülemuseks 183 Kuupalk riigile laenuks 186 Stalini surm 187 Elektritöö on ohtlik 189 Kallid kolleegid 191 Kõike jagatakse Moskvast 195 Laagrid tühjenevad 197 Hruštšov – stalinismi hukkamõistja 200 KGB kontrolli all 203 Uue soojuse- ja elektrijaama ehitamine 204 Rahvamajanduse nõukogud 205 „Spioonid” Viiburis ja Svetogorskis 208 Veepuudus 1959–1960 210 RAHVAMAJANDUSNÕUKOGU METSA-, PUIDU- JA PABERITÖÖSTUSE VALITSUSES 1962–1963 214
6
WABARIIGIST VABARIIGINI
KEHRA TSELLULOOSI- JA PABERIKOMBINAADIS 1963–1971 218
Meeskond on olemas 219 Henno Pavelson 222 Peainseneriks 223 Riigilt raha jahtimas 226 Kekkonen tuleb appi 228 Luhtunud värbamine 229 Kehra kombinaadis asjaajamine eesti keeles 232 Marimaal 233 Eesti mehed Toompeal 235 Siberis Baikali taga 238 Saksa DVs tehakse niiskuskindlat paberit 240 Eesmärgid täidetud, süda rahul 244 TOOTMISKOONDISES EESTI PABERITÖÖSTUS 1971–1972 247
Johansoni paberivabriku taastamine 250 Ükski heategu ei jää tasumata 254 NSV Liidu Euroopa osa paberitööstuse energeetikute seminar Tallinnas 256 Tööle elatud aastad 258 EKE TÖÖSTUSVALITSUSES 1972–1987
259
Mis oli Vabariiklik Koondis Eesti Kolhoosiehitus? 262 Harju Elekter 263 Sisseelamine uude kollektiivi 269 Valgevenes komandeeringus 270 Tehnikadoktor ja revolutsionäär Johannes Hint (1914–1985) 272 Palivere ehitusmaterjalide tehas 275 30 aastat Pilka lahingust 278 Brežnevi aeg 278 „Kodusoomlased” 282
SISUKORD
7
Isakodu saja-aastane 285 Brežnevi pakikestest ja venestamisest 286 EKE Tööstusvalitsus muutub isemajandavaks ettevõtteks 288 Külma sõja vaheetapp 291 Pärnu plaaditehase ülesehitamine 292 Garantiikatse 296 Tutvus geoloogiadoktoriga 297 Vigade parandus 298 Puitelementidest elamud 298 TEEL VABADUSELE
304
Perestroika ja glasnost 304 Vaino Väljas EKP KK I sekretäriks Külaskäik Soome 311 Mõigu KEK 313 Soomepoisid Luumäel 320 NIMELOEND
8
328
WABARIIGIST VABARIIGINI
309
SISSEJUHATUS 3. augustil 2004. aastal sain ma kaheksakümneseks. Arvan, et see on päris hea saavutus, kui võtta arvesse kõik, mis seljataha jäänud. Mõtlesin oma juubelisünnipäeva – see oli päikeseline pühapäev, nagu kaheksakümmend aastat tagasi – veeta koos kõige lähedasematega. Tegelikult läks kõik teisiti. Minu soome sõbrad eesotsas kolonel Matti Lukkari ja Tamperest pärit TV-mehe Juha-Matti Martikaineniga kohustasid mind tellima 3. augustil Viru hotellis lõuna sajale inimesele – nemad tulevad ja maksavad kinni! Pidi kuuletuma, paljude auväärsete inimeste soovi ei saanud eirata. Pealegi teadsin, et see on ühtlasi austusavaldus kõikidele soomepoistele ja meie ühenduse agarale tegevusele. Olin paljude soomlastega teinud kaua koostööd, kohtunud mitmesugustel tähtpäevadel ja olnud matkajuhiks ringsõitudel mööda kaunist Eestimaad. Hea oli suruda tublide sõprade käsi, tabada nende pilku ja tunda: Jätkusõja eesti vabatahtlikud on tuntud ja hinnatud. Olin kindel, et pidu ise ongi juba suur kingitus. Aga eksisin, mulle anti üle pronkskuju „Ootav ema”, millel ema hoiab Kotkaristi, et oma sõjast
SISSEJUHATUS
9
tulevat poega pärjata. Lisaks tšekk suurele summale soomepoiste matmispaiga ja mälestusmärkide korrashoiuks tulevikus. Pidu oli reglementeeritud ja jäi kuidagi akadeemiliseks: oli ühine suur laud ja paar kõnet. Koos rõõmu ja uhkusega tundsin, et midagi oli jäänud minu poolt tegemata, ma polnud osanud luua õiget meeleolu. Juba pikemat aega idanes mul mõte kirjutada ajast ja inimestest, kellega koos olin käinud läbi Eestile nii murrangulised ja rasked aastad. Ettevaatlikuks tegi mind küsimus, kas mul jätkub mälus materjali, sest nimed ja eilne päev ununevad kiiresti. Tasapisi tulid varasemast silme ette sündmused, inimesed, isegi meeleolud, näiteks kitsas sild mandrilt Leppäsaarele Viiburi lahel, millest jooksime üle läbi granaadisaju, kõige ees leitnant Viljo Kasanen. Mõtlesin sellele, kui lähedal tundus see sündmus olevat! Nii kerkisid värviliste piltidena esile paljud juhtumid elust. Tegin hulga märkmeid ja mulle tundus, et võin oma mälestuste jäädvustamisega hakkamagi saada. Olen sündinud ja üles kasvanud koos Eesti Wabariigiga. Tunnetanud ja näinud riigi ja tema kodanike arengut möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel, mis täitis paljude südamed lootusega. Läbi elanud riigi ja rahva vägistamise kahe suurriigi poolt ning sellele järgnenud kataklüsmid kuni stalinismi lõpuni. Olin viisteist, kui venelased tulid baasidesse, ja seitsmekümnene, kui nad sealt lahkusid. Nii olen elanud oma elu põhiosa „stalinliku päikese all, sotsialismi viljastavates tingimustes ja rahvaste suures sõpruses”, kus vaba loovus oli karistatav, kus hävitati jõhkralt rahvuslust, taheti muuta inimese olemust ja vormida neist vene keelt kõnelevad nõukogude massiinimesed. Seda viimast hakati eriti agaralt ellu viima alates seitsmekümnendate lõpust, kui oli juba karta külma sõja kaotamist. Rahvuslikult mõtlevad inimesed pidid oma mõtteid varjama, nad olid nagu tulekandjad tuule käes. Kes vastu hakkas, sellest tehti stalinismi ajal ori Gulagis, hiljem aitasid rahvuslasi „normaalseks” vor-
10
WABARIIGIST VABARIIGINI
mida hullumajad. Eks Nõukogude Liit oligi päris kaval silt sellele monstrumile, mille oli kokku keevitanud Vene imperialism. Liitu polnud siin kusagil, oli Venemaa, mis oli ajaloo jooksul endale allutanud hulga rahvaid, keda nüüd karmilt valitseti ja assimileeriti. Lõpetasin 1939. aastal Sagadi algkooli ja pääsesin õppima Rakvere reaalkooli. Järgmisel aastal tuli juba Vene võim ja 1941 tulid sakslased. Vastavalt sellele õppisime võõrkeelena esimesel aastal inglise, teisel vene ja kolmandal saksa keelt. 1942 siirdusin õppima Tallinna Tehnikumi elektrotehnikat. 1943. aasta märtsimobilisatsiooni eest põgenesin Soome, see oli mu esimene tähtis iseseisev otsus. Astusin vabatahtlikult Soome sõjaväkke. Sain raskekuulipilduri väljaõppe ja tegin läbi tõrjelahingud Karjala maakitsusel suvel 1944. Sama aasta augustis naasin vabatahtlikult kodumaale koos suurema osa soomepoistega. See oli kollektiivne kangelastegu ajal, kui Eesti vallutamine venelaste poolt juba käis. Punaarmee oli just hõivanud Tartu, kogu Narva rinne oli kottijäämise ohus, olukorra võis päästa vaid üle Emajõe tunginud Punaarmee sillapea hävitamine. Olime operatsioonis põhitegijad, rinne stabiliseerus. Pääsesin kõigest sellest terve nahaga ja jõudsin Läti piirilt läbi metsade ning soode koju Virumaale. Kuna kõikvõimas NKVD kätt ette ei pannud, oli mul võimalus jätkata õpinguid tehnikumis ja seejärel TPIs, saada peaaegu et eestiaegne haridus tublide õppejõudude juhendamisel. Õppisin tundma paljusid ülikoolikaaslasi, „nõukogude inseneride” esimest sugupõlve pärast suurt sõda. Elasin üle Stalini aja, kõige ohtlikuma ajajärgu meestele, kes olid sõdinud oma kodumaa eest. Siingi oli mul õnne, kuigi mõne lolluse pärast oleks võinud mu luud pleekida kus tahes laial Venemaal. Emale jäi ta viimane poeg alles ja 1951. aasta lõpul olin valmis töötama elektrijaamade, - võrkude ja -süsteemide insenerina. Selle ajani olin teinud kolm olulist valikut: elektrotehnika õppimine, põgenemine Soome ja tagasitulek augustis 1944. Valikud olid minu arvates õiged, sest olin teinud Eesti vabaduse eest kõik, mis
SISSEJUHATUS
11
võimalik, lisaks säilitanud tervise ja elu. Olin sõjas langenuna kaotanud armastatud venna, teine vend vaevles vangis, kaevates sütt Norilskis. Aga mulle oli jäänud kodu – ema ja isa ning armastavad õed. Seda polnud kaugeltki vähe. Pea igas Eestimaa peres leinati või oodati tollal kedagi, paljusid peresid polnud enam olemaski. Kaks okupatsiooni olid hävitanud meie inimesi ja rebinud rahva lõhki. Pärast TPI lõpetamist tahtsin töökohta Tallinnas, kus elas palju sugulasi, see oleks olnud ka kodu lähedal. Tolleaegne seadus kohustas kõiki kõrgkoolide lõpetajaid töötama kolm aastat talle määratud kohal, lõpetanu võidi saata ka väljapoole Eestit. Just sel ajal hakatigi nõukogude inimese kasvatamiseks intelligentsi segama, eestlasi saadeti mujale ja siia toodi umbkeelseid venelasi. Mina saavutasin kokkuleppe tselluloosikombinaadiga ja jäingi Tallinnasse. Hakkasin töötama riigi heaks, mida ma vihkasin. Legaalselt puudus igasugune võimalus midagi muuta, sellest võis vaid mõelda. Maailm oli külmas sõjas, mille reeglite järgi toimus Nõukogude Liidus totaalne kontroll inimeste ja satelliitriikide üle, kogu elu oli suunatud partei poolt kontrollitud kanalitesse. Leidsin enese jaoks kompromissi, mis andis rahu igapäevasesse ellu – töö tuli lahutada poliitikast, tuli leida võimalus jääda väliselt poliitiliselt neutraalseks, ohjeldada oma emotsioone, et need vastaksid olukorrale. Põhiline oli jääda ellu ja täita kuidagi elementaarsed kultuurivajadused. Aga identiteedi kallale ei saanud see võim kuidagi tulla, see asetses liiga sügaval. Omandatud teadmistega ja nooruse energiaga tegingi Tselluloosis vahest kõige suuremad tööd oma elus. Sain paljuski ise oma plaane kavandada, neid realiseerida ja tehtust rõõmu tunda. „Kuradi kommunist,” võib mõni öelda, „töötasid okupantide heaks, selle asemel et kang hammasrataste vahele panna.” Vastaksin neile, et kõik tehtu oli ju betoonis kinni ja inimesed pidid saama leiba. Tähtis oli säilitada meelsus ja moraal, julgustada inimesi, toetada nende enesekindlust, suunata neid hariduse ja kogemuste omandamisele. Eestlust ja eestlast sai kaitsta vaid läbi töö, läbi omaenda eeskuju.
12
WABARIIGIST VABARIIGINI
Repressioonid ja venestamine tekitasid suuremas osas rahvast viha nõukogude korra vastu, seda õpiti varjama kahekeelsusega. Ka põhiosa parteilastest, keda tundsin, olid just samasugused. Kehra oli mu arm – ilusa tehase kordaseadmine, töötajaskonna sõnatu kaasatõmbamine, koostöö ühe tubli eesti mehe Henno Pavelsoniga. Oli rõõm olla nende kõigiga ühel lainel. Tallinna Paberivabriku taastamisega panin enda jaoks punkti Eesti paberitööstuse korrastamisele. 1972. aasta suvi nõudis kakskümmend aastat kogunenud ressursside – teadmiste, kogemuste ja suhete kasutamist. Parteilisus oli peaaegu endastmõistetav nõue juhtivatel ametikohtadel. Ütlesin otse välja oma eitava seisukoha selles asjas – tehku minuga siis, mida tahavad. Pealegi polnud ma üheski ettevõttes päris esimene number, kelle jaoks parteipilet oli vältimatu. Paberitööstuses määras paljuski minu elukäiku Vladimir Tšernõšev, Narvas sündinud ja kasvanud mees, tollane minister. Tema ei teinud minu parteisse mittekuulumisest kunagi mingit probleemi. Kuid veel Tselluloosis oli minu parteiliikmeks astumisest äraütlemine tõsiselt parteibürool päevakorras, sealhulgas nähtavasti ka minu sobivus töökohale. Küllap direktor surus seal jutud maha, vaatamata sellele et parteisekretär Antonina Tšaika olevat öelnud: „Kuutma kardab parteisse astuda, sest ootab ameeriklasi.” No teatud mõttes oli tal isegi õigus, sest ma ootasin Eesti Vabariiki. EKEs töötamise ajaks olin juba veteran, harjusin kiiresti seal valitseva liberaalsusega ja eestimeelse õhkkonnaga, eluga peaaegu vabas „oblastis”. EKE süsteemis ei olnud loosungeid, seal maksid oskused, töö ja raha. Nüüd on paljud EKE poolt ehitatud laudad, töökojad ja muu muutunud varemeteks. Miks me tegime ehitisi, mida nüüd vaja pole? Kõigepealt tuli siiski täita põllumajandusministeeriumist tulnud plaane. Lisaks oli ehk õigem ehitada põllumajanduse tarbeks, kui panna püsti üleliidulist nomenklatuuri tootvaid tehaseid ja tuua lähemale Eesti hävingut. Pealegi tulid EKEst tublid juhid ja ehitajad, tänaseks on EKE süsteemi baasil tekkinud sajad edukad firmad.
SISSEJUHATUS
13
Nõukogude elu kulges maailmast eraldatud raudse eesriide taga, olukorra muutmiseks puudusid rahval võimalused, kogu elu käis partei ja tema kaudu NKVD kontrolli all. Kohalikel seltsidel ja klubidel ei lubatud tegutseda, nad pidid mahtuma üleliiduliste põhikirjade alla. Lenin ja Stalin olid selle eluviisi loonud, hiljem asus nende asemele poliitbüroo, 15–16 kommunistliku partei tipptegelast, suurelt osalt ätid. Poliitbürood kutsuti Brežnevi ajal „tuhandeaastaseks Venemaaks”, sest selle liikmete vanuse summa andis nimetatud arvu välja ning aastaid jäi ülegi. Kogu see kamp istus Kremlis, mis oli rahvast eraldatud. Võib-olla tundsid nemadki hirmu, selles riigis oli kõik võimalik. Nõukogude rahva peal lasus vari, hall eluviis, mida kõik isegi ei hoomanud, sellega oldi harjutud. Nende viiekümne aasta jooksul kippusime me olukorraga harjuma, mis oligi tegelikult ellujäämise alus. Juba aastaks 1975 olime harjunud hirmutundega ja kultuuritusega, kaupade puudusega, lohakusega, majade lagunemisega, auklike teedega, raadiosaadete segamisega, vene keele ja kisaga ning veel palju muuga. Me ei pannud tähele loosungeid, nõukogude sümboolikat ja propagandat. Sõit kapitalistliku piiri taha ei tulnud meeldegi. Igapäevase elu mured, kõige vajaliku hankimine, ots otsaga kokkutulemine võttis vaba aja ning andis rõõmu, kui midagi õnnestus kätte saada. Võim oli saavutamas oma eesmärki suurema osa inimeste üle igapäevases elus. Vaatamata venestamise survele säilis eesti keel, selle eest seisis müürina uus intelligentide põlvkond, võiks öelda, et kogu eesti rahvas. Oma keele säilimine andis tugeva aluse kultuurile, sest loosungit „Kunst kuulub rahvale” oli andekatel inimestel võimalik lahti mõtestada ka nii, et see polnud sisult sugugi ainult sotsialistlik. Jaan Kross oskas leida kullasoone meie ajalookihtide vahelt, kaevates välja meie rahva esindajate suuri tegusid ja kirjutades neist nii, et lugeja süda hakkas kiiremini tuksuma. Kuid vaatamata massiivsetele repressioonidele ja rahva kasvatami-
14
WABARIIGIST VABARIIGINI
sele nõukogulikus vaimus leidus inimesi, kes mäletasid vabadust, julgesid selle eest välja astuda ja oma tõekspidamiste eest võidelda. Need olid inimesed, kes endas loomuliku osana kandsid iseolemise aadet, külvasid seemet, millest kasvas Nõukogude-vastane revolutsioon Gorbatšovi poolt küntud pinnasesse. Nad raputasid maha igapäevase murekoorma ja asusid lahtiste silmadega ning avatud hingega tegutsema oma rahva päästmise nimel. Vabaduse lipu tõstsid kõrgele loovinimesed, looduse- ja muinsuskaitsjad, oma usu säilitanud kodanikud, varsti kogu eesti rahvas. Ainult suur eesmärk – VABADUS – võis korda saata sellise ime. Iseseisvuse taastamine Eestis ei olnud kaugeltki ainult NSV Liidu sisemine asi. See oli samal ajal ameeriklaste poolt külma sõja võitmise ja N Liidu uuenemisprotsessi tulemusel tekkinud rahvusvaheliste suhete arengu tulemus. Oluliselt kiirendas protsessi riigipöördekatse Moskvas ja Jeltsini võimas esiletõus. Eestlaste tahe nii kodumaal kui vabas maailmas andis kõigile usku ja tegi meist teistele teenäitajad. Nõukogude impeerium püstitas peale sõda iga liiduvabariigi pealinna keskusesse impeeriumi märgi, millega taheti kinnitada mõtet: oleme siin ja jääme igaveseks! Meil oli selleks pronkssõdur ja selle juures mõned punaväelaste hauad. Mitte võidukas vallutaja, vaid leinav sõdur oli osav valik võõraste jaoks. Idee oli siiski sama ja Eestimaa peale langenud vari täitis oma eesmärgi, teenides impeeriumi. Eesti rahval leidus soodsas olukorras jõudu kõrvaldada varju heitvad jõud ja seejärel nende sümbol – pronkssõdur. Oma raamatuga tahan avaldada tänu ja lugupidamist paljudele inimestele oma eluteel, eelkõige oma vanematele, abikaasale ja sugulastele. Headele tuttavatele ja sõpradele kodukandist, koolikaaslastele ja sõjakaaslastele, eriti TPI õpperühma poistele. Tihe kontakt ja sõprus meie vahel on pidanud vastu aja proovile. Uhkusega meenutan paljusid kaastöötajaid Tselluloosist, Kehra tehasest, kogu Eesti
SISSEJUHATUS
15
paberitööstusest ja EKE süsteemist, kes toetasid minu ideid ja kellega koos tegime ära mitmed tööd. Eriline tänu nendele, kellega koos laiendasime eesti keele kasutust, need olid magusad hetked. Mingu mu sõnad kaasa paljudele, kes on juba igaviku teedel. Tänan oma endisi kolleege abi eest mälu värskendamisel! Elu jõud on võimas, see paneb kõik kasvama ja uuenema. Soovin, et see jõud viiks inimesi õigluse ja headuse poole, et tulevaste põlvede käidav tee oleks inimesekesksem, kui oli meie põlvkonnal. Raul Kuutma 1. mai 2008
KODU JA LAPSEPÕLV Virumaa lääneosa klindiserv on täis tikitud losse, 18. sajandi mõisate hiilgeaegade uhkeid mälestisi. Nagu lookleva nööri peale aetud pärlid on lääne poolt minnes Palmse, Sagadi, Vihula, Karula, Kandle, Kunda, Malla ja Kalvi. Mõisaid ühendab tee, mis kulgeb Tallinnast Narvani, see on vist vanim ida-läänesuunaline tee põhjarannikul. Miks tee ja mõisad just siia tehti? Aga seepärast, et oli kõva maad, kuhu neid rajada, ja kõrgust lähedaloleva mere vaatamiseks. Sagadi mõis kuulus von Fockide suguvõsale, kelledest Gideon von Fock oli koguni Eestimaa Landrat´i nõunik. Sagadi mõisa suured männimetsad ulatusid mereni, Altjalt kuni Pedassaareni. Samuti leidus head moreenset põllumaad klindialustel laugjatel nõlvadel. Peterburi lähedus andis võimaluse hästi teenida, mõisad rikastusid, eriti põhjarannikul ja Ida-Eestis. Nii ehitati Sagadis 18. saj teisel poolel täiesti uus mõisakompleks barokse härrastemajaga. Palmse Pahlenid, kogu Venemaal kuulus suguvõsa, ja Fockid võistlesid omavahel igal alal. Kui Palmse ehitas 19. saj algupoolel Ilumäele toreda kabeli, siis Fock vastas sellele samaväärsega. See rajati 1845 Esku põlismetsa, kus elas juba mõisa metsavaht. Samasse ehitati kooli-
KODU JA LAPSEPÕLV
17
maja, nagu keisri käsk oli mõisaid kohustanud. Köster, noor ja agar Gustav Veinmann, kes elas samas majas, andis kahetalvelist kooliõpetust ümbruskonna lastele. Sagadi mõisast verst maad Vihula poole paistab vasakul klindi all küla – Lauli küla. Sellel tänaseks põllumajanduslikus mõttes täiesti väljasurnud alal olid kunagi Sagadi mõisa renditalud, mis 19. sajandi lõpupoole tasapisi päriseks osteti. Rohked klindist voolavad allikad kindlustasid külarahvale pideva võitluse veega. Sajandeid olid talumehed üritanud panna vett kiiremini mere poole voolama, olid kaevanud kraave, et põld kannaks. Nii kraavide kaevamisel kui ka põlluharimisel oli teinegi vaenlane, mitmesuguses suuruses rändrahnud ja maakivid, mis tulnud põhjast koos jääga ja takerdunud paekalda ette. Nende taha jäid kündmisel sahaninad nii kõvasti kinni, et murdusid. Vannuti kõvasti, kuid tehti jälle uued. Omakandi mees, ajaloolane Enn Tarvel kirjutab raamatus „Lahemaa ajalugu”: Lauli ja Sagadi külade kohta on oletatud, et nad ulatuvad muinasaega. Kirjalikku allikasse jõuavad nad suhteliselt hilja – 1469. aastal. Siis on ühes testamendis nimetatud Sagadi (Saccadi) mõisa koos Saccadi, Lanby ja Kacke külaga. Üriku kirjutaja on siin veidi mööda pannud, küllap oleks pidanud kirjutama Lauly. 1517 on Sagadi mõisa ürikus kirjas Lauli küla – dat dorpp to Lauell. Et olen sündinud sellises ajaloolises paigas, sain teada alles mõnikümmend aastat tagasi. Küla läänepoolsel küljel oli lai lodumaa täis kiviseid künkaid. Nende ümber lainetas kevaditi ja sügiseti suurvesi. Siia tuli ühel mihklikuu päeval 1875 Sagadi mõisa ülevaataja otsima kohta mõisatöölistele uue maja ehitamiseks. Jõudis läbi kadakatihniku, üle oja ja läbi luha talumaade piirile ja leidis sealt laiema künka. Takseeris seda igast küljest, pani piibu põlema ja tegi ajaloolise otsuse: siia see maja peab tulema. Talvel võeti metsast palgid, järgmisel suvel raiuti maja üles, sügisestest õlgedest sai katus peale. Korstnaid ei tehtud, ahjust ja leest tulev suits pidi ühtlasi kütma tuba, enne kui repaseau-
18
WABARIIGIST VABARIIGINI
gust välja läheb. Maja juurde tehti kolme ruumiga laut, kolm maakoobast kartulite jaoks, suitsusaun ja kaev. Igal perel selles majas oli kaks ruumi, eestuba ja tagatuba. Eestoas oli söögitegemiseks lee ja seal tehti kõik tubased tööd, sealhulgas reed ja vankrid, tagatoas olid suur leivaahi ja magamisasemed. Majja asusid elama mõisa härjakarjane Kostvelt ja hobusekarjane Joosepson. 1878. aasta jüripäeval sai siia eluaseme ka Hans Kuutmanni pere. Hans oli olnud paarkümmend aastat mõisa kahemastilise kaljase kippar ja elanud Altjal, nüüd sundis jooksva uut ametit pidama. Hansul ja Vilhelmiinal oli kokku kümme last, viis poega ja viis tütart. Minu isa Anton, üks poegadest, oli Lauli tulles pooleaastane. Eestimaa oma praegustes piirides tekkis alles Venemaa Ajutise Valitsuse seadusega 1917, mil Liivimaa kubermangu eestikeelne osa liideti Eestimaa kubermanguga ja talle anti autonoomia. Uut Eestimaa kubermangu piirjoont mõjutas tugevasti Liivimaa Landrat, paljud eesti-läti segaasustusega alad, kus eestlased ja liivlased ülekaalus, jäid Lätimaale. Liivimaa kubermang oli tegelikult vaid ajalooline nimetus, liivlasi leidus kaunitel Põhja-Läti ja Kuramaa rannikutel juba siis vähe. Kubermanguvalitsus ja mõisnikud soosisid liivlaste alade asustamist lätlastega ja liivlased assimileerusid. Eesti maakorralduses ja sotsiaalsetes suhetes ei muutnud kubermangu staatus midagi. Põhiline osa maast kuulus mõisnikule, osa ostutaludele, ka riigile ja linnadele. Maaomand määras oluliselt sotsiaalse seisundi. Mõisnik, suure maa-ala omanik, oli haritud, rikas, suure mõjujõuga, tema vastu peremees ei saanud. Peremees, päristalu omanik, oli oma maatüki saanud ränga tööga, kuid ta oli vaba kodanik. Agaramad neist hakkasid koolitama oma poegi. Rentnik kasutas mõisa või peremehe maad, ta sõltus neist, aga võis hoolsalt tööd tehes, aastaid silku-leiba süües talu endale osta. Vabadik elas talu ääremaal, peremehelt ostetud või renditud väiketalus. Popsid olid käsitöölised või sulased, kel oma maja peremehe maal. Kõige madalamal astmel olid saunikud, nemad elasid talu saunas ja tegid
KODU JA LAPSEPÕLV
19
sulasena või tüdrukuna talus tööd. Ah jaa, unustasin vallavaesed, need õnnetud käisid perest peresse, nagu külakord ette nägi – nädal ühes peres ja siis jälle edasi. Mäletan veel hästi Länts Marit, kes polnud suu peale kukkunud. Kui tema käest kord küsiti, kas sa oled elus ka meest armastanud, vastas Mari: „Kes on tahtand, see on saand, ei ma põle keeland.” Kolmekümnendatel ehitas Palmse vald Sagadi külla vaestemaja, seal anti vallavaestele süüa ja riided. Eesti maareform kaotas mõisad ja mõisnike aadliseisuse, olemasolevale 75 000 peremehele lisandus 56 000 uut. Pea samapalju kadus vabadikke, popse ja saunamehi. See oli suur rahva ühtesulatamine, paljude pingete kaotamine inimeste vahel. Peab aga tõdema, et seisustevahed, eriti vanemate inimeste teadvuses, jäid püsima kuni II maailmasõja suurte muudatusteni. Maareformi alustati Eestis juba 1918 Ajutise Valitsuse määrusega, sellel oli ülioluline osa Vabadussõja võitmisel. Maaseaduse võttis lõplikult vastu Asutav Kogu 10. oktoobril 1919. aastal. 1920–1922 võeti sakstelt mõisad ära ja maa jagati asunikutaludena rahvale – eelkõige Vabadussõja võitnud maatameestele. Ka minu isa sai mõisast maatüki ja mõisatöölistele ehitatud elumaja, meie kodu. Teised elanikud ehitasid oma maadele ajapikku uued majad. Suurem osa asunikest, nii nimetati uusi maaomanikke, ehitas endale uued majad, neil tekkis oma talust kindel sissetulek. Et asi oleks õiglane, jäeti ka endistele mõisnikele kui Eesti kodanikele sama suur, umbes 20 ha talu. Pidades vanamoodi valitsejat, sulast ja ümmardajat, tegid nad varsti pankroti ja müüsid maad maha. Meie külla mõisale kuuluva maja ehitamine muutis kogu Lauli kandi väärtust. Kuna siia rajati ka muldtee, siis tegid kolm popsi oma majad talumaadeäärsetele kiviküngastele. Naabertalu nimi oli Uustalu, selle jagamisega tekkis aga uus talu – Kingu. Maareformi tulemusena tekkisid lisaks meie Marjametsa asunikutalule veel Innu ja Parkali, mis kuulusid meie majas elanud peredele. See osa Laulist oli peaaegu omaette küla ja maakivide rohkuse tõttu hakati seda kutsuma Kivikülaks. Ime küll, kuid praegu on kõik Kiviküla majad
20
WABARIIGIST VABARIIGINI
alles ja suvel käib nendes vilgas elu. Lauli vanas osas on rehielamutest jäänud järele ainult varemed. Mul oli võimalus aidata oma koduküla, korraldades seal 1962. aastal elektriliini ehitamist ja 1965 korraliku tee tegemist. LAULI KÜLAST JA INIMESTEST
Eesti Wabariigi aegse Lauli küla piirid kujunesid välja pärast maareformi. Põhja poolt sai küla piiriks Altja jõgi, rannakeeles Kärbasejogi, idast Oandult metsasiht Liivakuni, Vihula valla piirini, ja piki seda Vihula–Sagadi teeni. Lõunast oli piiriks Lauli teeotsast mõisani viiv tee, läänest Sagadi–Oandu tee. Küla oli täis maakividest kiviaedu, mida oli laotud juba ammustest aegadest heinamaade ja põldude raadamisel. Nüüd on need kattunud paksu samblakihiga, olles looduses kaunis mälestus esivanemate tööst. Kummaline, aga piir Vihulaga oli palju enam kui mingi mõtteline joon külade vahel, see oli kahe erineva mõttelaadiga inimeste vaheline piir. Lauli oli peaaegu rannaküla, siin leidus palju meremehi, sugulussidemed ulatusid Verki ja Pedassaareni, läbikäimine oli kõik sinnapoole. Vihula oli kauge ja võõram, sealset rahvast kutsuti Vihula varesteks. Lauli omad olid sealtkandile omakorda Lauli labakindad. Kolmekümnendatel aastatel sai tädi Vilhelmiine pere Vihula mõisa lähedal asunikutalu, meie pere läbikäimine selle kandiga muutus seejärel tihedaks. Laulis saadi leib lauale raske tööga. Iga vakamaa põllu- või heinamaad tuli võita metsa langetades, kraave kaevates, kive ja kände kangutades ning võsa raiudes. Mida rohkem töötati, seda armsamaks oma koht muutus. Mäletan, millise õnnistatud näoilmega tuli isa õhtuti koju pärast seda, kui ta oli uudismaal teinud ringi peale lokkavale viljaväljale. See sisemine uhkus ja rahulolutunne andis jõudu järgmisel hommikul alustada uuesti vähemalt kaheteisttunnist tööpäeva. Lauli oli siiski eelkõige karjakasvatuse küla, siin peeti üle 60 lehma, piim läks ühismeiereisse. Kogu maa oli täiskasutuses: metsast saadi tarbepuud, siledamatele kohtadele raadati põllud, rohi
KODU JA LAPSEPÕLV
21
niideti heinaks, kus see vähegi võimalik oli, kariloomad sõid rohu ülejäänud kohtadest. 1939. aastal oli külas 24 peret, 13 päris- ehk ostutalu, 3 asunikutalu ja 8 maatameest. Elanikke oli 61, nendest põhiosa nooremad, alla neljakümnesed. Mööda küla läbivat teed klindilt alla tulles oli paremat kätt sepp Tanel Evalo (Eemani) ja tema naise Liine maja. Tanel, väike mees, koosnes luudest ja kõõlustest, aga tema vasar kõlksus aasta läbi iga päev nagu signaaliks – küla elab. Liine oli selle eest nagu heinasaad, vähemalt kolm Tanelit, ja nad olid tore paar, kui kirikusse läksid. Sepapada asus küla keskel, see oli siin ainuke koht, kuhu kleebiti kuulutusi ja kus vahetati uudiseid. Järgmises majas elas minu tädi Kristiine Tenimäe (Teinmann), kelle meremehest mees oli surnud ja lapsed kodust läinud. Tema maja taga oli küla kõige jõukama talu, Nurga majapidamine, mille omanikud olid Juhan ja Tiina Talomaa (Teinmann). Nendegi lapsed otsisid maailmast õnne. Edasi paremat kätt asus Kangru talu, seda pidasid venda-õde Juhan ja Liisa Gustavson. Juhani poeg Leo oli tugev, kuid eraklik poiss, kelle NKVD värbas 1940. a nuuskijaks. Sakslaste tulekul lasti ta maha. Kohe vasakule jäi Madi talu, seda pidasid Jaan ja Ida Heinsaar (Hermann) koos poegade Evaldi ja Hugoga. Viimane läks 1941 kaasa Vene mopiga ja kadus. Edasi tuleb Uustalu teeots, taluperemeheks perepoeg Arnold Toomla (Toomann) koos naise Meeriga. Arnoldi vanemad Johannes ja Juuli abistasid noorperet. Ärma talu väravas seisis uhke lõhutud maakividest piimakamber, lapsena mõtlesin alati sealt mööda minnes, et ehitan endale samasuguse. Perenaisel Alla Vainul (Veidenberg) oli kaks poega, Arved ja Evald. Viimane läks Soome sõtta, sealt 1944 Rootsi. Edasi Oandu poole oli paremat kätt Arnold Teppele kuulunud Kraavi talu. Arnoldil olid kogu aeg käed tööd täis, peale talutööde suur rohuaed, mesilased ja vabal hetkel piltide maalimine. Tema pojast Antsust sai Tallinnas insener.
22
WABARIIGIST VABARIIGINI
Kraavist üle tee asus Kalda kapteni Johannes Leemeti maja. Peremees oli läinud ära Tallinna, majas elas tema tütar Berta Bergström oma laevakaptenist mehe Sergoga. Vasakule jäi veel kaks talu. Oanduaias elasid Johannes ja Juuli Parvel (Petermann) koos laste Johannese ja Hildaga. Poeg Ain sõitis tollal juba merd ja unistas merekoolist. Johannes põgenes 1944 Soome ja sealt Rootsi. Küla lõppes Soone taluga Altja jõe ääres looduskaunis kohas. Pidasid seda Juhan ja Anna Liivik (Einmann) koos laste Selma, Velli ja Evaldiga. Evald mobiliseeriti 1941 Punaarmeesse ja seejärel ta kadus. Kiviküla poolele jäi mõisast tulles Innu asunikutalu, omanikud Juuli ja Heinrich Pajula (Peenmann). Neil oli tütar Ilme, poeg Feliks ja kasupoeg Arnold Nakström. Arnold põgenes 1943 Soome, kust siirdus pärast mereväest vabanemist 1944 Rootsi. Minu tädi Liisa Kivimäe (Kangermann) ehitas oma asunikumaja Parkali metsa, selle järgi sai ka talu oma nime. Tal oli kaks abielus tütart, Aime ja Elfrieda, poeg Hugo elas kodus. Hugo põgenes 1943 Soome, teenis sõjaväes, tuli augustis 1944 tagasi Eestisse ja viidi haigena Saksamaale. Ta langes kevadel 1945 Sileesias. Meie, Marjametsa asunikupere, on juba kirjas. 1939 elasid peale minu kodumail õed Gerda, Selma ja Agnes. Kingu talu oli naabruses, omal kivikünkal. Seal elasid Anton ja Juuli Toomla (Toomann) oma perega. Osa nende lapsi oli maailma läinud, kodus elasid pojad Bernhard ja Aimar ning tütar Irma. Poisid pääsesid sõjast – vene mopi eest läksid metsa, Saksa ajal teenisid kohalikus rannakaitses. Uustalu ääremaal, meie maja lähedal oli kolm popsimaja, kus elasid Olga Toomann, Jaan ja Anna Valter ning Maria ja Ella Veebermann. Sellest vaesest külast ei küüditatud 1941. aastal kedagi, küll aga hukkus mehi sõjas, samuti lahkus neid välismaale, 18st noorest mehest kadus niiviisi 9. Märtsiküüditamine 1949 ähvardas Soone peret, neil oli mees metsas, samuti meid, sest vend Kaarel oli Siberis van-
KODU JA LAPSEPÕLV
23
gilaagris. Lauli rahvas oli küüditamisest hirmunud, joosti kokku ja tehti mingi instruktori eestvedamisel kolhoos Rahva Tahe – rohkem rahva üle irvitada oli võimatu. Tegelikult elati seejärel omas talus vanaviisi edasi, ainult toodang – piim ja vili – tuli anda riigile väga madala hinnaga. Selline kord asjameestele muidugi ei meeldinud, varsti liideti Lauli Sagadi kolhoosiga Punalipp, loomad ja tööriistad veeti kokku ning algas ühistöö ja vaesus. Vaatan ema kolhoosniku tööraamatut aastast 1951. Tööl on augustis käidud 8 päeva, nende eest saadud 7,57 normipäeva, mille eest maksti töötasu kokku 24 rubla 48 kopikat. Ei mäletagi, mida selle raha eest osta võis. Linnas oli töölise kuupalk 500–1000 rbl, sedagi oli äraelamiseks vähe. Tänaseks on Laulis talud hävinud, jäänud on vaid üks, endise Sagadi metsaülema Jaak Neljandiku kolmelapseline elujõuline pere Innul. Kokku on külas kaheksa alalist elanikku, meie perest õepoeg Marti, kes peab mesilasi, ja Kangrul vanaperenaine Liisi. Kingut on korras hoidnud Pärna poeg Väino oma lastega. Säilinud ja korrastatud hoonetest on saanud maakodud kunagistele Lauli lastele ja veelgi noorematele põlvkondadele. Laulis sündinud inimestest olen mina nüüd kõige vanem. PEREKOND
Minu isa Antoni (1877–1958) suguvõsa oli kakssada aastat elanud Altja Toomarahval, tegelenud meresõidu ja kalastamisega. Need olid põhjamaa tüüpi pikad ja tugevad mehed, kellesse segunenud rannaküladele omaselt võõrast verd. Isa kasvas üles juba Laulis, kivide ja kadakate vahel. Käis kaks talve Esku külakoolis, oskas hästi lugeda, kirjutada, rehkendada ja tundis maailma asju. Kaela kandes läks merele madruseks. Sel ajal elas meresõit Viru randades üle hiilgeaegu. Kohapeal Pedassaares, Pihlaspeal, Vergis ja Altjal ehitati kahe- kuni neljamastilisi purjelaevu, kaljaseid ja kuunareid. Puidu, vilja ja kartulite vedu Soome lahe äärsetesse linnadesse andis head tulu. Laevu osteti juurde Soomest ning Lätist. Isa koos õemeeste
24
WABARIIGIST VABARIIGINI
Ema ja isa pärast abiellumist 1907. aastal.
Juhan Teinmanni ja Jaan Pööraga ostsid 1910 Luuga jõe suudmest kahemastilise kaljase Orjol, millega vedasid puitmaterjali ja kartuleid. Laev hukkus tormis Vergi leetel sügisel 1914. Isa abiellus 1907. aastal, tema väljavalituks osutus Helena Pender (1888–1974), 19aastane tütarlaps Nugise metsatalust Viitna lähedalt. Ja lapsi tuli riburada, aastatel 1908–1924 kokku kaheksa, kolm poega ja viis tütart. Kuidas me sinna kahte tuppa ära mahtusime, ei mäleta enam keegi. Meie juures elas veel vanaema, kes nooremaid lapsi karjatas. Korteri juurde kuulus mõisa poolt umbes pool tiinu põldu, tükk heina- ja karjamaad, nii sai pidada ühte lehma. Altja neem oli 4 versta kaugusel, isa muretses sinna endale paadi ja võrgud. Kevadest sügiseni viis õhtul võrgud sisse, hommikul kell 4–5 läks merele neid nõudma. Rannas päästis kalad võrgust, pani need kuivama, äsas kalakoti selga ja kiirustas koju. Õhtul viis võrgud merre tagasi. Suviti käis lisaks ehitustöödel, talvel metsas raietöödel. 1914–1917 oli isa mobiliseeritud maailmasõtta, kust oskas terve nahaga välja tulla. Kamiisis (vastuvõtukomisjonis) arstid imestasid: pikkus 6 jalga (182 cm), kaal 6 puuda ja 3 naela (100 kg). See oli vägilane isegi eesti meeste hulgas, rääkimata kleenukestest vene-
KODU JA LAPSEPÕLV
25
lastest. Edasi läks sõit Pohlamaale (Poola), tehti paar kuud utsinat (õppust) ja pidigi olema valmis surema tsaari, usu ning isamaa eest. Need olid kõik võõrad, isa oli otsustanud jääda ellu hoopis teiste eesmärkide nimel. Võsu tohter oli andnud kaasa pritsi (süstla), sellega pritsis enne rindele minekut jalasäärde veidi petrooleumi. Jalg tursus üles, tõusis palavik ja rongi asemel viidi isa välilaatsaretti. Siin hakati tohterdama, aga isa pidas suus kahekopikalist vaskraha. Vaseoksüüd on paras mürk, see hoidis põletikku kogu aeg ülal. Arstidel sai mõistus otsa ja nad saatsid ta edasi Kovno (Kaunase) laatsaretti, kus paranemine kuidagi ei edenenud. Nii ühest laatsaretist teise kolistades jõudis isa lõpuks Moskvani välja. Seal olid eriti targad arstid, need mõtlesid välja keerulisi diagnoose ja ravisid usinalt. Isa sai vene keelest kuidagi aru, aga ei reetnud seda, ja kogu värk tegi talle palju nalja, arstid ennustasid ju kindlat surma. Lõpuks andsid tohtrid alla, tunnistasid mu isa riviteenistuseks kõlbmatuks ja saatsid selle neetud tšuhnaa (eestlaste kohta käinud sõimusõna) Rakvere sõjaväehaiglasse sanitariks. 1917. aasta segadused vabastasid isa lõplikult tsaariarmeest. Pärast sõda, 1922 sai isa riigilt 19 ha suuruse asunikutalu, sellest oli 1 ha põldu ja 6 heinamaad, ülejäänud mets, võsa ja kivid. See talu nii suurt peret ei toitnud, isa leidis lisateenistuse, vedades kohalikule kauplusele Rakverest kaupa. Igal nädalal 30 km hobusega linna, koorem peale ja jalgsi hobuse kõrval tagasi, seda vaatamata ilmale ja teeoludele. Isa ehitas uue kivilauda ja pärast suitsusauna mahapõlemist ka sauna ning parandas elumaja. Riik kinkis Vabadusristi kavaleridele asunikutalud, nende hulgas rohkem kui kuuesajale soome vabatahtlikule. Ülejäänud pidid ostma maa välja 60 aasta jooksul, see oli viletsale talule igal aastal märgatav väljaminek. 1935 otsustas isa müüa 5 ha metsa, saadud rahaga maksis ta ära kogu riigivõla, pääsedes seega maksudest. Muide see ilus täiskasvanud kuusemets, mis oli nagu kodu, kleepis mulle lapsepõlves külge hüüdnime Tuusemets: olin uhkusega rääkinud metsast linnasugulastele, aga „k” väljaütlemine ei õnnestunud kuidagi.
26
WABARIIGIST VABARIIGINI
NIMELOEND
Aabne, Villu 264 Aalto 208 Aare, Juhan 255 Aarna, Agu 222 Aaviksoo, Ülo 149, 165, 167 Aavisto, Peeter 105 Abel, Ervin 216 Abramson, Gabriel 200 Aleksander I 173 Altma, Albrecht 142 Altmeri, Urmas 273 Altpere, Endel 165, 168 Altrov, Aino 153 Altrov, Anna 153 Altrov, Gerda 23, 32, 35, 69, 153, 162 Altrov, Kaarel 69, 71, 153–156 Altrov, Kristof 153 Altrov, Kusta 28, 63, 72, 132–133, 153, 156, 162 Altrov, Liisi 153 Altrov, Lonny 153 Altrov, Mart 153 Altrov, Oskar 153, 198 Altrov, Richard 153 Altrov, Selma 154–156 Altrov, Siim 153 Altrov, Tiia 69, 118, 162 Altrov, Tõnu 155–156 Andresen, Nigol 143 Andresma, Edmund 191 Andropov, Juri 288 Anna, tädi 39 Ants, onu 34 Anvelt, Jaan 142 Aren, Helmuth 107–108 Arnold, onupoeg 198 Artur, kodukülamees vt Parvel, Ain Barabanov, Mihhail 193, 205 Baskin, Eino 216
328
WABARIIGIST VABARIIGINI
Baturin, Nikolai 221 Bergström, Berta 23 Bergström, Heino 46 Bergström, Sergo 23 Beria 188–189 Billing, Bo 270 Blauberg, Johannes 51 Bolšakov 30 Bolšakov, Aino 30 Botvinkin, David 194 Brežnev 14, 245, 278–279, 286, 288, 291 Castro, Fidel 216 Ceas¸escu 316 Dagmar, lelletütar 152 Dahlmann (Talmre), Siegfried 51 Degrelle, Leon 97 Djomin, Aleksandr 225, 232 Djomkin, Igor 211 Edison 183 Eelrand, Mait 320 Ehala, Elmar 100, 103 Eigi, Liisi 156 Eigi, perekond 156 Eisen, Ferdinand 287 Elgas 114 Elvet, Gustav 164, 169, 174–175, 183, 189 Elvet, Helene 176 Elvetid 165 Epner, Ilmar 285 Eriste, Juhan 158–159 Eriste, Netti 159, 161 Eriste, perekond 158 Eriste, Sinaida vt Vogt, Sinaida Eriste, Vilma 159, 160–162 Erm, Ilse 53 Erme, Kusta 46
Ernesaks, Gustav 147–148, 291 Estrin, Aleksander 223 Evalo (Eeman), Tanel 22 Evalo, Liine 22 Fahle, Emil 174–175, 177–178 Feelmann 41 Fjodorov, Anatoli 213 Fock 39 Fock, Gideon von 17 Fockid, suguvõsa 17 Furtseva, Jekaterina 148 Gerretz 239 Glesos, Manolis 169 Goldi 149 Golubev, Linda 53 Gorbatšov, Mihhail 15, 288, 304– 305, 309, 311, 316–317, 324–325 Grasser 101 Green, Arnold 235–236 Gretškina, Elsa 287 Gretško, Georgi 191 Gretško 191 Gripenberg, Claes 79 Grossberg, Ivo 293 Gustav, onu 34 Gustavson, Juhan 22 Gustavson, Leo 22 Gustavson, Liisa 22 Gutdorf, Reet 285 Gutmann, Viktor 51 Hakkarainen, Heikki 282–283 Hakkarainen, Irene 282–283 Hakkarainen, Juha 282–283, 312 Hakkarainen, Jukka 283 Hakkarainen, Timo 282–283, 311 Hakkarainenid 282, 285, 312 Hauk, Engelhartt 295, 297 Heinsaar (Hermann), Evald 22 Heinsaar (Hermann), Hugo 22 Heinsaar (Hermann), Ida 22 Heinsaar (Hermann), Jaan 22
Hint, Johannes 266, 272–274, 282 Hint, Mati 308 Hitler, Adolf 59, 64, 67, 109–111, 170 Hollmann, Roman 156, 167 Hruštšov, Nikita 148, 188–189, 200–201, 215–216, 228–229, 240, 278, 286 Humal, Arnold 142–143 Huovinen, Simo 282 Härkinen, Ivan 232–233 Iida, tädi 232 Ild, Alvar 269 Ilo, Ernst 129 Ingar, Leonid 165, 169, 212–213 Ingeland, Raimond 129, 165, 168 Inglist, Endel 89 Inkinen 80 Irma, naabri peretütar 45 Ise, Sven 323, 326 Iserlis, Jakov 217, 220, 223 Ivanov 186 Jaanimäe, Einar 185 Jaatinen, Matti 321 Jahilo, Jaanus 80 Jahimäe, Juhan 102, 112 Jakobson, Max 146, 169 Jakovlev, Aleksandr 317 Jallai 131 Janajev, Gennadi 325 Janetsky 65 Jauch, Lorenz 173, 177 Jeltsin, Boriss 15, 325 Johanson, E. 248, 250, 252 Joosepson 19 Jugaste, Aimar 320 Juhanes, lell 38, 116–117 Juhanson 66 Juhkam 191 Jõesaar, Ilmar 112, 114 Jõesaar, Maimu 112–113 Jõesaar, Theodor 112–113
KODU JA LAPSEPÕLV
329
Jõesaar, Vello 150, 165, 168 Jõgioja, Valeri 220 Jõuram 150 Jänes, Harald 49 Järvet, Jüri 216 Järvi, Neeme 291 Jürgenson, Leo 143 Kaarel, lell 58, 152 Kaasik, Ivo 300 Kabel 41 Kabin, Jaan 264, 269 Kaganovitš 244 Kaisla, Hilda 32–33, 35 Kaisla, Vendo 32 Kaljas, Jüri 115, 126, 158 Kaljurand, Artur 131 Kaljuvee, Hilda 46 Kallas, Siim 307 Kallion, Vello 129 Kalm, Hans 152 Kalmet, Oskar 165, 167–168 Kamarik, Theodor 131 Kanasaar, Eduard 167 Kandelin (Kantelinen) 179 Kangro, Leonhard 318 Kapsi 66 Karge, Avo 220–221, 223, 236, 247 Karimäe, Kaarel 283–284 Karotamm, Nikolai 144, 147 Karpo, Hannu 320 Kasanen, Viljo 10 Kaseväli, Helju 51 Kask, Madis 220 Katja, onupoja naine 134–135 Keernik, Hermann 269, 275 Kekkonen, Sylvi 228 Kekkonen, Urho Kaleva 79, 228, 290 Kelam, Tunne 319 Kennedy, John 216, 221 Keres, Paul 48, 291 Kiekhöfer, Renate 51 Kiipli, Karl 220
330
WABARIIGIST VABARIIGINI
Kiipli, Luule 247 Kiljako, David 144 Kingissepp, Viktor 172, 176, 267 Kingsepp, Albert 131 Kingu, Aimar vt Toomla, Aimar Kingu, Pärna (Bernhard) vt Toomla, Bernhard Kirpitšov, Meliton 196 Kirsme, Lembit 263 Kivelä, Eero 83, 321 Kivimäe, Aime 23 Kivimäe, Elfrieda 23 Kivimäe, Hugo 23, 37, 72, 75, 112 Kivimäe (Kangermann), Liisa 23, 35–36, 112 Kivimäe, Sulev 262, 264 Kivisson, Osvald 224 Klas, Eri 185 Klauson, Valter 235, 276 Knuutipoeg 86 Koidula, Lydia 147 Koot, Julius 47 Koppen, Ernst vt Kaisla, Vendo Kossõgin, Aleksei 280–281 Kostvelt 19 Kristiansen, Rahel 191 Kristiina, kuninganna 173 Kristoffel, Nikolai 51 Krivenko 252, 254 Kross, Jaan 14 Kuhlmey, Kurt 86 Kulbas, Richard 123–124 Kull, Ernst 89 Kull, Harald 164, 184 Kullison, Ilme 226, 238 Kutsar, Eduard 149, 165, 168 Kuusela, Eino 81 Kuutma, Arnold 198, 284 Kuutma, Ege 253, 302, 319, 311 Kuutma, Helena 25, 35, 163–164, 257 Kuutma, Siret 32 Kuutma, Vilma 197, 233 Kuutma (Kuutmann), Agnes vt
Reinsalu, Agnes Kuutma (Kuutmann), Anton 19, 24, 35 Kuutma (Kuutmann), Gerda vt Altrov, Gerda Kuutma (Kuutmann), Hilda vt Kaisla, Hilda Kuutma (Kuutmann), Juljus 30, 32, 34–35, 68, 108, 126 Kuutma (Kuutmann), Kaarel 23, 32, 35, 54, 69, 126, 135–137,, 140, 153, 198, 216, 235, 284– 285 Kuutma (Kuutmann) Leida vt Neudorf, Leida Kuutma (Kuutmann), Selma 23, 28, 33, 35 Kuutmann, Hans 19, 285 Kuutmann, Vilhelmiina-Maria 19, 285 Käbin, Johannes 200, 207, 228, 274, 276, 306 Käo, Vladimir 223 Kärdi, Endel 51 Külaots, Vassili 143–144 Küngas, Johannes 51 Ladõgin 183 Laid, Eerik 73, 79 Laidoner 91 Landsberg, Valeri 185 Langovits, Peeter 320–321 Laos, Vello 318 Laul, Heinrich 143 Lauristin, Johannes 57 Laurson, Arved 208 Laus, Albert 141 Lebedev 207 Leemet, Friedrich 131 Leemet, Johannes 23 Lehis, Arnold 46, 80 Lehtla, Valter 260–262 Lenin 14, 59, 150, 227, 236, 254, 262, 273, 305
Lepikson, Heino 143 Lepmets, Enno 220, 247, 249 Lesnoi, Viktor 192, 196, 198–199, 205, 207 Lessel, Harri 143 Liik, Mihhail 191 Liikane, Ülo 131 Liisi, Kangru vanaperenaine 24 Liivaku, Elmar vt Uukado, Elmar Liivik, Evald 23 Liivik, Selma 23 Liivik, Velli 23, 155–156 Liivik (Einmann), Anna 23 Liivik (Einmann) Juhan 23 Lindam, Uno 51 Lindloo, Hilja 127, 130 Linnaks, Harsel 185 Lippmaa, Endel 317 Litzmann 64 Lood, Linda 284 Luberg, Hugo 149–150, 159, 165, 167–168 Lukkari, Matti 9 Luks, Enn 280 Lusenberg 41 Lusik, Harri 293–294, 297 Lusmaa, Vilma vt Kuutma, Vilma Luukas, Jaan 143–144 Länts, Mari 20 Lönnrot 80 Maad, Endel 101–102 Maddison, Ottomar 142 Made, Tiit 307 Maiorov 194, 200, 203 Makkonen, Reijo 297 Malenkov 188 Mannerheim 59, 79, 81, 83, 149, 176, 321 Marconi 183 Mari, peretuttav vt Rehe, Mare Maria Karpovna 226–227, 291 Marmer, Solomon Moissejevitš 194
KODU JA LAPSEPÕLV
331
Marti, õepoeg 24 Martikainen, Juha-Matti 9 Martin 191 Matsov 151 Meeri, Uustalu perenaine 163 Meerits, Jaan 60 Merelaid, Jüri 165, 168 Meri, Lennart 321 Merilo, Estert 80 Meriloo, Edgar 80 Meriloo, Mari 46 Mets, Georg 143 Mihhailov, Valdek 221 Mihkelsoo, Heino 129, 177, 187–188 Mihkelsoo, Johannes 184 Miidla, Ants 219 Mikone, Kaljo 60 Mikone-memm 60 Molotov 91, 188, 307 Moor, Feliks 45 Mozart 314 Murri, Aleksander 143 Mussolini 136 Mäe, Hjalmar 64 Mäeberg, Sass 40 Mänd, Elsa 51 Mänd, Harri 257, 259, 268–269 Naan, Edgar 100 Naber, Arvi 129 Nakström, Arnold 23, 37, 72 Neider 270–271 Neljandik, Jaak 24 Neudorf, Eduard 66, 121, 124, 127, 132 Neudorf, Leida 32, 35, 66, 121, 182 Neudorf, Toivo 121 Ney, Paul 293 Nigesen, Uno 99 Niinemets, Armin 282 Niisuke, Ülo 260 Noormaa, Hans 185–186 Nuotio 75
332
WABARIIGIST VABARIIGINI
Nurm, Hasso 308 Nurm, Martin 29–30, 308 Nurmiste, Enn 122–123 Nõmmik, Sulev 216 Nykänen 75 Oberschneider, Vladimir 313–314 Oengo, Hugo 142 Oglas, Alide 52 Oit, Edgar 165, 168 Oja, Uno 268 Okas, Eerik 123 Olesk 187 Olle, Eerik 253, 285 Olle, Ege vt Kuutma, Ege Ots, Aksel 264 Ots, Georg 291 Otsmaa, Jüri 294 Pahlenid 17 Pajula, Feliks 23, 37, 128 Pajula, Ilme 23 Pajula (Peenmann), Heinrich 23 Pajula (Peenmann), Juuli 23 Pajus, Mati 280 Pakk, Jaan 52 Palach, Jan 243 Palgi, Daniel 53 Palla, Endel 235, 263–264 Palla, Hans 264, 266 Palu, Peeter 297 Palusalu, Kristjan 66 Panov, Vladimir 281 Panso, Voldemar 216 Parvel (Petermann), Ain 23, 198 Parvel (Petermann) Hilda 23 Parvel (Petermann), Johannes 23 Parvel (Petermann), Johannes, eelmise poeg 23 Parvel (Petermann), Juuli 23 Pastarus, Helmut 278 Pausk, Jaak 220 Pauskar 52 Pavelson, Henno 13, 213, 217, 220–
223, 225, 236, 242, 247–248 Pedaksoo, H. 284 Pedaru, Ilmar 220 Peeter I 86 Peliks, Moissei 196, 202, 211, 252, 254 Pender, Helena vt Kuutma, Helena Penno, Rudolf 56 Pesälä, Mikko 321, 325 Piip, Johannes 62 Pillikse 27 Pilve, Hans 220, 247 Pitka 90 Plakk, Paul 156–157 Polzunov 183 Polt, Richard 61, 65, 68, 119, 129, 138, 164, 252, 261 Poltrak, Adolf 192 Popov 183 Praust, Valdo 220 Pravdin, Sergei 192–193, 201, 204 Prits, Arvo 220, 247, 249 Prussova, Nadežda 194 Puusepp, Endel 167 Põhjane, Vladimir 123 Põiklik 131 Põldmäe, Voldemar 185 Pärlin, Voldemar 86, 95, 101 Pärlist, Ako 165, 168 Pärn, Endel 216 Pärnoja 107 Päts, Konstantin 34, 91, 217, 219 Pöör, Ada 48, 285 Pöör, Eduard 39 Pöör, Jaan 25 Pöör, Rudolf 48, 284 Raavli-poiss 51 Radtšenko, Nikolai 217 Ratassepp, Kalev 123, 130 Raura, Pentti 297 Reagan 288 Rebane 32, 97 Rehe, Mare 51, 127
Reidak, Eduard 184 Reigo, Juhan 89 Reiljan 186 Reinsalu, Agnes 23, 28, 33, 35, 285 Reinsalu, Ottmar 300 Reinvart, Herbert 191 Rekand, Harri 125 Ribbentrop 91, 307 Riipalu 70 Riivits, Sulev 223 Rinne, Artur 45 Robert, Nicolas Louis 173 Romet,Rein 275 Romman, Magnus 30 Ronimois, Hans 165, 167 Roode, Aleksander 184 Roolaid, Edgar 103 Rosenberg, Alfred 63 Ross, Heino 51 Rotmistrov 229–230 Rust, Mathias 305 Ruus, Eerik 131 Rõivas 188 Rätsep, Karl 252 Rüütel, Arnold 260 Ryti 80, 110, 148–149 Saar, Ylo-Mark 322, 326 Saarinen, Pekka 45 Saaring, Ülo 131 Saaristo 75 Salo, Osmo 324 Salumäe 240 Salumäe, Evald 80, 112 Sammal, Olev 129 Sammelselg, Heino 72 Saring, Eugen 202 Sarvilahti, Ossi 324–325 Saul, Bruno 307, 309 Savisaar, Edgar 307–308, 319 Schneider, Heinrich 51 Schwerin, Bogislaus von 103 Schönenberger, Martha 242 Seeger 295
KODU JA LAPSEPÕLV
333
Seemann, Aleksander 39–40 Selgeveer, Hugo 99 Seppel, Simmo 149, 158 Siil, Ants 220 Sild, Hillar 129 Sildaru, Ilmar 185 Silm, Otto 327 Sinisoo, Juhan 131 Skorzeny 136 Solženitsõn 298 Sommer, Heiti 280 Soone, perekond vt Toomla, perekond Soonvald, Eugen 143 Stahhovski 192 Stalin, Jossif 11, 14, 57, 59–60, 63–64, 98, 119, 122, 133, 137, 147, 156, 170, 187–188, 192, 197–198, 200, 206, 216, 227, 232, 286, 295, 297 Steiner, Felix 110 Striž, Aleksander 222, 247–248, 250–251, 254, 256, 258 Summa, Juhan 38 Suslov 279 Suurperko, Toivo 66 Suvanto, Jorma 320 Svinhufvud 321 Sõgel, Endel 254 Söödor, Ivo 305, 313 Šmidt, Ludvig 142 Taal, Indrek 220 Taal, Taimi 220 Talmet, Eino 175–176 Talmre 51 Talomaa (Teinmann), Juhan 22 Talomaa (Teinmann), Tiina 22 Talpak, Karl 78–79, 81 Talpsepp, Erich 80 Talu, Helmut 184, 189–190 Talvar 70–71 Tamberg, Väino 80 Tamm, Andres 289
334
WABARIIGIST VABARIIGINI
Tamm, Ilmar 129 Tamm, Vivo 266, 297 Tammaru, Väino 220 Tammemägi, Tiit 282 Tammo, Ole 275 Tanner 148–149 Tarvel, Enn 18 Teedla, Endel 293 Teerand, Ervin 51, 131 Teinmann, Juhan 25, 37 Tenimäe, Elli 149 Tenimäe, Paul 37, 148–149, 201, 284 Tenimäe (Teinmann), Kristiine 22 Tennov, Ernest 168, 176–177, 183, 190, 199 Teppe, Ants 22 Teppe, Arnold 22 Teppe, Martin 80 Thälmann, Ernst 240 Tief, Otto 89, 311 Tingas 113 Titma, Mikk 307 Tolvanen, Eila 312 Tolvanen, Matti 312 Tolvanen, perekond 285, 311 Tomberg, Ilo 293 Tomper 125–126, 159–160 Toomann, Olga 23 Toomla, Aimar 23, 37, 113, 115, 119, 126, 159, 162 Toomla, Bernhard 23, 114–115, Toomla, Irma 23 Toomla, Meeri 22 Toomla, perekond 23 Toomla, Väino 24 Toomla (Toomann), Anton 23 Toomla (Toomann), Arnold 22 Toomla (Toomann), Johannes 22 Toomla (Toomann), Juuli 22–23 Toren, Heinz 185 Tormis, Veljo 291 Treufeldt, Udo 150, 165, 168 Tšaika, Antonina 13, 191
Tšernenko, Konstantin 288 Tšernõšev, Vladimir 13, 189, 193, 208, 213, 221, 230, 236 Tšingis-khaan 59 Tuha, Aleksander 245 Tõnismäe, Elmar 165, 168 Tõnurist, Edgar 235 Tõugjas, Eduard 165, 167–168 Täpp, Artur 51 Uluots, Jüri 78, 89–90 Ungern-Sternberg, Robert von 152 Uukado, Elmar 163 Uukkivi, Artur 184–185, 190 Uus, Mai 307 Vaag, Helmut 216 Vaarmets, Lonni 131 Vadi, Johannes 184 Vaher, Hans 225 Vain, Evald 72 Vaino, Karl 231, 236, 274, 291, 307, 309 Vainu, Arved 22 Vainu, Evald 22, 80 Vainu (Veidenberg), Alla 22 Valdmaa, Kalju 322, 326 Valk, Heinz 308, 310 Vallner, Viktor 327 Valter, Anna 23 Valter, Jaan 23 Vares, Johannes 57, 277 Vassil, August 144, 214 Vassil, Heino 169 Veebermann, Ella 23 Veebermann, Maria 23 Veidemann, Rein 308 Veimer, Arnold 204, 212–213, 221 Veinmann, Gustav 18, 30 Veinmannid 44 Velliste, Trivimi 307 Vellner, Harald 73, 79, 143 Vendelin, Albert 210, 214–215, 252 Vendt 97
Vennikas, Richard 192 Vensel, Kalju 204 Veskis, Leonhard 184 Vibo, Kaljo 165, 168 Vihvelin, Arnold 52 Viiding, Heino 165, 167–168 Viira 141 Viirlaid, Arved 175 Viisimaa, Vello 216 Vilhelmiine, tädi 21 Vilkuna, Kustaa 79 Vilms, Jüri 310 Vinberg, Otto 103–104 Vint, Voldemar 160 Vogt, Aime 160–161 Vogt, Raivo 159–162 Vogt, Sinaida 159–161 Voinov 192 Voldek, Aleksander 157, 167 Vunk, Arnold 149, 159, 165, 168 Vähi, Peeter 288 Väin, Vello 46 Väinsalu, Otto 131 Väinsalu, Rudolf 284 Väli, Vaino 282 Väljas, Mai 309 Väljas, Vaino 309, 319 Wale˛sa, Lech 316 Warma, Aleksander 79–80, 82 Watanabe 225 Watt 183 Wiedenbauer 173 Õunapuu, Anton 123 Öpik, Ilmar 143
KODU JA LAPSEPÕLV
335