Grecs 1 EST.indd

Page 1

vanakreeka muistendid ja pärimused

Tekst EDUARD PETIŠKA

Illustratsioonid MILOŠ KOPTÁK

Tšehhi keelest tõlkinud Leo Metsar


Originaali tiitel: Eduard Petiška Staré fecké băje a povĕsti Albatros Praha 1976

Illustratsioonid © Miloš Kopták, 2007 Tekst © Eduard Petiška, 1971 © 2008 Edition original 2008 by Brio, Prague

© Tõlge eesti keelde. Leo Metsar, 1983, 2008 Korrektuuri lugenud Maarja Kaaristo ISBN 978–9985–3–1664–1 (eesti k)

Kirjastus Varrak Tallinn, 2008 www.varrak.ee


13

Prometheus

31

Veeuputus

43

Orpheus

61

Teeba rajamine

77

Midas

93

Tantalos

101

Pelops

117

Niobe

129

Kuldvillak

145

Iason ja Medeia

197

Herakles


271

Perseus

305

Daidalos ja Ikaros

319

Theseus

345

Sisyphos

355

Bellerophon

367

Meleagros

385

Oidipus ja Antigone

427

Philemon ja Baukis

437

Eros ja Psyche

479

Trooja s천da

519

Orestes



Veeuputus

Jumalate valitseja Zeusi kõrvu jõudsid kuuldused, et inimesed on hukka läinud ega kohku tagasi isegi kuritegude ees. Zeus otsustas maa peale laskuda. Ta tahtis oma silmaga näha, kas inimesed tõesti röövivad ja tapavad, kas nad austavad tõe asemel valet ja naeravad jumalate üle. Kurbuse ja nördimusega koges ta kõikjal, kuhu ta oma teekonnal sattus, et inimesed on veel hullemad, kui kuuldused

31


olid pajatanud. Üks varastas teise tagant ja valetas tal seejuures suu ja silmad täis, võõrustajad tungisid une pealt oma külalistele kallale ja tapsid nad ära, lapsed tundsid rõõmu oma vanemate surmast ja ootasid igatsusega pärandust, naised keetsid oma meestele mürki ja vend tõmbas venna vastu vibu vinna. Kaljustes ja inimtühjades kolgastes rännates oli Zeus rõõmsam kui linnades ja külades inimeste keskel. Ühel õhtul jõudis Zeus Arkaadia kuninga Lykaoni palee juurde. Inimesed said aru, et läheneb jumal, ja hakkasid palvetama. Aga kuningas Lykaon naeris inimeste üle. „Eks me näe,” mõtles Lykaon, „kas see teekäija on jumal. Ma panen ta proovile.” Tal olid palees mõned molossoslastest pantvangid. Ta tappis neist

32


ühe ja laskis ära keeta, et siis, kui teekäija on kõhu inimliha täis söönud ja sügavasse unne vajunud, ka teda ära tappa. Teenijad panid Zeusi ette liuad aurava roaga. Zeus sai aru, millise koleda pidusöögi kuningas talle on valmistanud, ja läks vihast põlema. Ta saatis kurjategijast kuninga Lykaoni palee pihta välgu ja kõrvulukustav kõmin veeres üle kogu kuningriigi. Leegid lahvatasid kõrgele ja neelasid ahnelt kuninga vara. Lykaon ise tormas surmahirmus põlevast majast välja ja põgenes Zeusi viha eest. Ta avas suu, kuid oli hirmust tummaks jäänud. Kui talle lõpuks hääl tagasi tuli ja ta tahtis kisendada, kostis ta kurgust ainult ulgumist. Ta kukkus neljakäpakile ja tundis, kuidas ta käed ja jalad, kuidas kogu ta keha kattub tihedalt karvadega ja kuidas ta


nägu venib pikaks. Lykaonist sai hunt, kes alati verd himustab. Sellest ajast peale käib ta ümber karjade, kes niitudel rohtu söövad, ja ta silmad säravad metsikult nagu varemgi, kui ta oli veel kuningas. Zeus pöördus tagasi taevasse ja kutsus kokku jumalate nõupidamise. Jumalad tõttasid mööda Linnuteed marmorsaali, kus troonil istus Zeus, vihane ja mõtlik. Vaevalt olid kõik koos, kui jumalate valitseja hääl hakkas kõmisema. Ta jutustas neile sellest, mida ta oli maa peal näinud ja läbi elanud. „Ühe palee ma juba purustasin välguga,” ütles ta, „aga on vaja karistada kõiki inimesi. Ma tahtsin kogu maa oma välkude tulega paljaks põletada, aga ma kardan, et sellisest hiiglaslikust tulekahjust süttiksid ka õhk ja kogu taevalaotus. Me kõik teame

34


ju ettekuulutust, et tuleb aeg, kus maa, meri ja taevas pahvatavad põlema ja maailm hukkub leekides. Seepärast ma saadan maa peale veeuputuse ja uhan maa palge puhtaks kurjusest ning vääritust inimsoost.” Ja Zeus laskis koobastesse kinni panna põhjatuule koos teiste pilvi hajutavate tuultega ja päästis valla lõunatuule. Lõunatuul lehvitas märgi tiibu ja tõusis õhku, laubal lasus tal tihe udu ja tema hallist habemest voolas vihma. Parema käega pigistas ja rebis ta tumedat pilve ja laskis veetulva voolama. Vetejumal Poseidon aitas oma venda Zeusi. Ta kutsus kokku kõik jõejumalad ja andis neile käsu, et nad laseksid voogudel üle kallaste tõusta, et nad lõhuksid tammid maha ja saadaksid lained inimeste elumajadesse. Siis kerkisid jõed jõesängidest ja

35


uputasid nii külad kui ka linnad, nad katsid viljapõllud, põõsad ja puud, ja veepind tõusis üle majakatuste ja varsti kadusid vee alla isegi tornide tipud. Inimesed katsusid end ujudes päästa, aga piitsutav vihm pani nad läkastama ja ainult vähestel õnnestus mäetippudele jõuda. Varsti aga kerkis vesi ka üle mäetippude ja uhtus inimesed uue, ääretu mere sügavusse. Teised istusid lootsikutesse ja laevadesse ja võitlesid vahustel lainetel oma palja elu eest. Nende alused purunesid kaljustel madalikel, mis veel hiljuti olid olnud kõige kõrgemate mäestike harjad. Uudishimulikud kalad ujusid sügaval veepinna all puuvõrades ja sööstsid majadesse ning templitesse, mille aknad ja uksed olid mässavatest lainetest sisse löödud. Hirved, metssead ja hundid võitlesid asjata lainetega ja metsasid asustasid delfiinid. Maa oli

36



muutunud üheks suureks mereks. Lendamisest väsinud linnud kukkusid vette, sest neil polnud kohta, kus puhata. Keda ei neelanud lained, see suri nälga. Phokise maakonnas kerkis üle veelagendiku veel ainult Parnassose mägi. Selle mäe poole suundus väike lootsik, milles istus Prometheuse poeg Deukalion oma naise Pyrrhaga. Prometheus oli neid õigel ajal hoiatanud ja neile kindla lootsiku andnud. Niipea kui Zeus märkas, et kogu inimsoost on järele jäänud ainult Deukalion ja Pyrrha, õiglased, ausad ja jumalakartlikud inimesed, ajas ta pilved laiali ja näitas taevale maad ja maale taevast. Samuti pani Poseidon käest oma västra, millega ta oli merd mässama löönud, kutsus oma poja Tritoni ja käskis tal puhuda oma hiiglasuurt merekarpi. Triton

38


oskas sellega nii võimsalt pasundada, et tema pasundamine pani rõkkama kogu maailma ja taevalaotuse. Triton kukkus pasundama ja veed hakkasid taanduma, jõed läksid tagasi oma sängi ja meri tõmbus jälle kallaste vahele. Deukalion ja Pyrrha randusid Parnassose mäel, langesid põlvili ja tänasid jumalaid päästmise eest. Siis lasksid nad oma pilkudel ringi käia ja nägid ainult tühja maad. Metsapuudel olid okstel veel poritükid ja kogu maastik oli vaikne, elutu. Deukalion õhkas: „Armas Pyrrha, kogu inimsoost oleme meie ainukestena järele jäänud. Mida me peale hakkame? Kui ma oskaksin nagu minu isa Prometheus anda savile inimese kuju ja puhuda sellele elu sisse!” Pisarsilmil palusid Deukalion ja Pyrrha samblasse


kasvanud templi poollagunenud astmetel jumalanna Themist, Prometheuse ema. Nad palusid, et ta aitaks neil surnud maad jälle elustada. Härdunud jumalanna andis neile nõu: „Minge templist välja, katke pea linikuga ja visake suure ema luid üle õla selja taha.” Mõtlikult väljusid nad templist. Nad ei suutnud uskuda, et jumalanna võiks neilt nõuda surnud esivanemate rahu häirimist. Kaua mõtlesid nad selle peale. Korraga sähvatas Deukalionil läbi pea, et suure ema all mõtles jumalanna maad. „Maa on meie kõikide suur ema,” ütles Deukalion, „ja suure ema luudeks võivad olla ainult kivid mulla sees.” Ta küll kahtles, et kivid võiksid maapealset elustada. Sellest hoolimata kogus ta koos Pyrrhaga kive ja viskas neid üle õla


selja taha. Ja juhtus ime. Vaevalt olid kivid nende selja taga maapinnale potsatanud, kui need hakkasid oma kõvadust kaotama, ja see mis nendes oli niisket, muutus lihaks ja hakkas inimkehakujuliseks kasvama. See, mis oli kivides kõva ja järeleandmatut, muutus luudeks, ja kivis leiduvad sooned andsid tõuke soonte tekkimisele inimkehas. Deukalioni visatud kivid võtsid mehe välimuse, Pyrrha heidetud kivid muutusid naisteks. Nõnda tekkis uus inimsugu, visa töös ja vastupidav piinades ning kannatustes. Kivist sündinud ja kivina kõva ning järeleandmatu.


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.