Aplaus 2/2011

hea plaat Indrek Patte Celebration

E

esti progeroki viimasel ajal võrdlemisi tühjaks jäänud maastik on saanud väärt täienduse Indrek Patte esimese sooloalbumiga „Celebration”.

Varem on Patte lauljana plaadistanud muusikat selliste progeansamblitega nagu Linnu Tee ja Ruja, samuti Led Zeppelini muusikat viljeleva tribuutbändiga Led R. Tasub teada, et Indrek Patte on Eestis üks hinnatumaid popmuusika helirežissööre. „Celebrationi” lugude vaimsus on võrreldav 1970. aastate keskpaiga Genesise, aga ka Gentle Gianti („One way”) või Dream Theateriga („Mount Meggido”).

Juba plaadi avalugu „Resurrection” (kõik laulud on ingliskeelsed) mõjub ehmatavalt jõuliselt. Kõik lood on peensusteni läbi komponeeritud. Koos Pattega salvestas albumit võrdlemisi suur hulk muusikuid,

kellest jõuab siin nimetada vaid mõned bändimehed: Raul Jaanson ja Toomas Vanem kitarril; Vladislav Reinfeldt, Margus Kliimask ja Taavo Remmel basskitarril jt.

Klahvpille mängib Indrek Patte ise ja muide, ta teeb seda väga hea stiilitajuga.

Tervikmulje sellest plaadist on igatahes võimas ja teostus niisugusel tasemel, et peaks äratama ka rahvusvahelist tähelepanu.

Baltic Runes Tormis, Sibelius, Kreek, Bergman Eesti Filharmoonia kammerkoor, Paul Hillier

A

sjaolu, et Harmonia Mundi väljalastud plaat „Baltic Runes” on Grammy nominent, näitab juba iseenesest Eesti Filharmoonia kammerkoori ja Paul Hillieri salvestise kunstili-

sust ja teostuse kvaliteeti, rääkimata kõrgest rahvusvahelisest hinnangust Tormise, Sibeliuse, Kreegi ja Bergmani muusika kohta.

Sibeliuse ja Tormise puhul pole see mõistagi üllatav, kuid plaati kuulates saab kohe selgeks, et ootamatu ei ole see ka Kreegi ja Bergmani helindite korral. Niisiis kõlab sel albumil valik Eesti ja Soome koorimuusika paremikust, sealjuures on põhirõhk Eesti kooriteostel.

Usutavasti ei pea rõhutama, et plaadil kõlavad teosed – näiteks Veljo Tormise „Jaanilaulud” (1967), „Laulusild” (1981) ning „Piispa ja pakana” (1992/1995) – on antoloogilised näited Eesti koorimuusikast. Täpselt sama tuleb tõdeda Cyrillus Kreegi tööde „Sirisege, sirbikesed” (1919) ja „Maga, maga Matsikene” puhul.

Peale nende peaks meie kuulaja tähelepanu pälvima ka Erik Bergmani neljaosalise kooritsükli „Lapponia” op. 76 (1975) esitus.

Bergmani loomingulises käekirjas põimuvad sisendusjõuliselt soome folkloorsed arhetüübid avangardistlike ja sonoorsete kõlakihistustega. Eraldi tuleb tunnustada solistide Iris Oja ja Allan Vurma väljendusrikast joigumist tsükli II osas „Joig”.

Villem Kapi ooper Lembitu Tiit Kuusik, Aino Külvand, Georg Ots, Teo Maiste, Rahvusooper Estonia, dirigent Kirill Raudsepp

V

illem Kapi (1913– 1964) ooperi „Lembitu” (1961) äsjailmunud topeltplaat (Estonian Record Productions) on muusikalooliselt ja arhiivinduslikult väga tähtis ja tähendusrikas väljaanne, sest Jüri Kruus on taastanud lavateose lindistuse aastast 1966. Mõistagi on ligi poole sajandi vanuse salvestise helikvaliteet praeguste standarditega võrreldes hoopis teistsugune, kuid vaid niisugusena saabki kõlada meie autentne ja ajalooline muusika. On ju Tiit Kuusik Sakala maavanema Lembituna, Georg Ots tema poja Meelisena, Teo Maiste Kaupona ja Aino Külvand Kaupo tütre Marena meie ooperikunstis väga suurteks teetähisteks.

Teisalt on nüüdsel „Lembitu” arhiiviväljaandel märkimisväärne pedagoogiline tähendus, sest muusikaõppuritele pole kaugeltki kõik Eesti muusikaklassika tähtteosed nii lihtsalt kättesaadavad. Lisada tuleb, et nii mõnedki Udo Väljaotsa lavastatud ja Kirill Raudsepa dirigeeritud „Lembitu” etendustest kujunesid kuuekümnendatel aastatel muusikalisteks suursündmusteks. Samamoodi peakski ehk kõnealusele topeltplaadile lähenema.

• 29 •

talv 2011