“Enne seda, kui ta kirjutas lastejutu maitsekalt riides detektiiv-luukerest, pani DEREK LANDY kirja  KH ]RPEL Ă€OPL VWVHQDDULXPL MD mĂľrvapĂľneviku, kus kĂľik saavad surma. Kenpo karate musta vÜÜ omanikuna on ta Ăľpetanud lugematutele lastele enesekaitset, lootes luua mudilaste armeed. Ta usub kindlameelselt, et nad ootavad tema Ăźleskutset astuda ta vaenlaste vastu (tal pole tegelikult vaenlasi, aga eeldab, et varem vĂľi hiljem ilmuvad nad välja). Derek elab Dublini äärelinnas ja kirjutab RPD O KLNHVW ELRJUDDĂ€DW NDDQHOH LVH VHHSlUDVW et nii saab ta lĂľpuks ometi viidata iseendale kolmandas isikus, mĂľjumata Ăźlbe vĂľi segasena.â€?
Originaali tiitel: Skulduggery Pleasant Derek Landy HarperCollins Children’s Books
Š Derek Landy 2007 'HUHN /DQG\ DVVHUW WKH PRUDO ULJKW WR EH LGHQWLÀHG as the author of this work. Kaaneillustratsioonid: Tom Percival Kaane-layout: Š HarperCollinsPublishers Ltd 2011
ISBN 978-9949-9558-0-0 (trĂźkis) ISBN 978-9949-9558-1-7 (epub) TĂľlge eesti keelde Š Mario Pulver ja Pikoprint OĂœ 2014 TĂľlkija: Mario Pulver Toimetaja: Vilve Torn Kujundaja: Heigo KĂźtt Kaanekujundaja: Mihkel Ronk
See raamat on uhkusega trßkitud keskkonnaga arvestavale SDEHULOH PLV YDVWDE )6& VHUWLÀNDDGLOH )6& VHUWLÀNDDW WlKLVWDE vastutustundlikku metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline Trßkitud Eestis trßkikojas Ecoprint
“See raamat on pühendatud mu vanematele Johnile ja Barbarale. Issi – see on sinu veidralt vankumatu toe ja kõikumatu usu eest. Barbs – see on selle ilme eest su näol, kui rääkisin sulle neid häid uudiseid. Võlgnen teile absoluutselt kõik ja, teate, ma usun, et on täiesti võimalik, et ma tunnen midagi nagu kiindumuslaadset ka teie kahe vastu...”
3 VÄIKE PLIKA, IHUÜKSI
S
amal õhtupoolikul tegid Stephanie ja ta ema 15-minutilise sõidu Haggardi linnast Gordoni mõisa. Ema avas esiukse ja astus siis sammu
tagasi.
„Maja omanik siseneb ikka esimesena,” ütles ta väikse muige ja kummardusega ning Stephanie astus sisse. Tema ei pidanud seda maja enda omaks – juba mõte sellest oli liiga pirakas, liiga tobe. Isegi kui ta vanemad olid tehniliselt vaid selle valdajad seniks, kuni ta saab kaheksateist, kuidas saaks talle kuuluda maja? Kui paljudele 12-aastastele
29
kuulus maja? Ei, see mõte oli liiga rumal. Liiga pentsik. Liiga hull. Täpselt selline, mis oleks Gordoni arvates olnud täiesti mõistlik. Maja oli suur ja vaikne ja tühi, kui nad sellest läbi kõndisid. Nüüd tundus talle kõik uuena ja Stephanie avastas, et suhtub mööblisse ja vaipadesse ja maalidesse hoopis teisiti. Kas see meeldib talle? Kas tolle kanga värv sobib? Tõsi, Gordoni kohta tuli öelda, et tal oli hea maitse. Stephanie ema arvates muutnuks tema seal vajadusel vähe. Mõned maalid olid ta silmale vahest liiga kõhedad, aga muidu oli sisustus elegantne ja vaoshoitud ning sellest õhkus nii väärikale hoonele sobivat peensust. Nad polnud otsustanud, mida majaga peale hakkavad. Lõpuks pidi viimane sõna jääma igal juhul Stephaniele, aga vanematel tuli muretseda veel ka villa pärast. Nende perele tundus kolme maja pidamine veidi liigne. Isa oli välja pakkunud, et villa tuleks maha müüa, ent ema vihkas mõtet sellest, et nii idüllilisest paigast loobuma peaks. Nad rääkisid ka Stephanie haridusteest ja ta teadis, et see vestlus polnud veel kaugeltki lõppenud. Samal hetkel, kui nad härra Fedgewicki kontorist lahkusid, loeti talle sõnad peale, et ta ei tohiks nüüd sündmustest liigselt
30
erutuda. Hiljutised sündmused, ütlesid nad, ei peaks tähendama seda, et ta ei pea enam koolis õppima, ülikooliks valmistuma. Ta peab jääma sõltumatuks, ütlesid nad, peab saama ise hakkama. Stephanie lasi neil rääkida. Ta noogutas aeg-ajalt või pobises midagi nõusolekuks, kui selleks oli sobilik koht. Ta ei vaevunud selgitama, et vajaski ülikooli, vajas omaenda teed selles ilmas, sest teadis, et seda leidmata ei pääseks ta iial Haggardi linnast. Ta ei kavatsenud loobuda oma tulevikust pelgalt seepärast, et päris väikese varanduse. Nad tuhlasid emaga esimesel korrusel nii kaua ringi, et kui nad trepimademeni jõudsid, oli kell juba viis. Tänaseks oli ülevaade tehtud. Nad panid ukse kinni ja kõndisid autoni. Kui nad sisse istusid, lartsatasid tuuleklaasile esimesed jämedad vihmapiisad. Stephanie klõpsas turvavöö kinni ja ema keeras süütevõtit. Auto köhis natuke, kaebles veidike, ja jäi siis lõplikult vait. Stephanie ema vaatas ta poole. „Oi-oi.” Nad tulid mõlemad välja ja avasid kapoti. „Noh,” ütles ema mootorit vaadates. „Igatahes on see seal alles.” „Kas sa mootoritest üldse midagi taipad?” küsis Stephanie. „Mul on selleks abikaasa. Mootorid ja riiulid – selleks
31
loodigi mehed.” Stephanie pani endale mõttes kõrva taha, et peab enne kaheksateistkümnendat eluaastat midagi mootorite kohta õppima. Riiulite pärast ta väga ei muretsenud. Ema kaevas käekotist telefoni ja helistas Stephanie isale, kuid tal oli ehitusplatsil tegemist. Polnud mingit võimalust, et ta jõuaks nendeni enne öö saabumist. Nad läksid majja tagasi. Ema helistas mehaanikule ja nad ootasid kolmveerand tundi, kuni ta tuli. Selleks ajaks, kui veok ümber nurga keeras, oli taevas muutunud halliks ja vihaseks ning vihma tuli ladinal. Veoauto sõitis pika sissesõidutee lompidest plärtsudes läbi, Stephanie ema tõmbas jaki üle pea ja jooksis sellele välja vastu. Stephanie nägi, kuidas veoki kabiinis istus hirmus suur koer, kes jälgis, kuidas mehaanik autot uuris. Mõne minuti pärast jooksis ema üleni läbimärjana sisse tagasi. „Siin ta seda korda ei tee,” ütles ta, jakki verandal välja ^qqVI\M[ ÊVQQ M\ \I ^QQJ [MTTM OIZIIïQ -Q XMIS[ SI]I ^ \UI º „Kas meile on kabiinis ruumi mõlemale?” „Sa võid mu süles istuda.” „Emme!” „Või mina istun sinu süles, kumb iganes sobib.” „Kas ma siia võin jääda?” Ema vaatas ta poole. „Ihuüksi?”
32
„Palun? Sa just ütlesid, et see ei võta kaua aega. Ma vaataks heameelega veel ringi, täiesti ihuüksi.” „Ma ei tea, Steph...” „Palun? Ma olen varemgi üksi olnud. Ma ei lõhu midagi, ma luban.” Ema naeris. „Oh, hea küll. Mul ei tohiks minna kauem kui tund, eks ole? Halvimal juhul poolteist.” Ema musitas teda põgusalt põsele. „Helista, kui midagi vajad.” Ta jooksis tagasi õue ja hüppas kabiini koera kõrvale, kes kattis ta näo üleni ilaga. Stephanie vaatas, kuidas nende auto kaugusesse viidi ja siis kadus. Nüüd, kus ta oli üksi, jätkas ta avastusretke. Ta ronis treppidest üles ja läks otse Gordoni töötuppa. Onu kirjastaja, Arc Light Booksi juht Seamus T. Steepe oli neile varem sel päeval helistanud, kaastunnet avaldanud ja Gordoni viimase raamatu kohta küsinud. Ema ütles talle, et nad uurivad, kas Gordon sai selle valmis, ja kui sai, saadavad selle talle. Härra Steepe oli väga huvitatud sellest, et raamatut riiulitele saada, sest ta oli kindel, et see põrutaks edetabelisse ja jääks sinna pikaks ajaks. „Surnud kirjanikud müüvad hästi,” ütles ta, nagu kiidaks heaks Gordoni kavalat turundustrikki. Stephanie avas lauasahtli ja leidis käsikirja hoolikalt
33
kokkupandud kuhjana. Ta võttis selle ettevaatlikult välja ja asetas töölauale, üritades paberile mitte plekke jätta. Esimesel lehel polnud muud kui rasvases kirjas pealkiri: Ja pimedus sadas nende peale. Käsikiri oli paks ja raske, nagu kõik Gordoni raamatud. Ta oli enamikku neist lugenud ja – kui jätta kõrvale väike edevusmaik – olid need talle täitsa meeldinud. Tema lood kippusid olema inimestest, kes suutsid teha imelisi ja hämmastavaid asju ning imelikest ja hirmsatest sündmustest, mis tõid vältimatult kaasa nende veidra ja koletu surma. Ta pani tähele, et onu tavatses lavale seada tugeva ja ülla kangelase, kellele ta raamatu käigus süstemaatiliselt julmi karistusi kaela saatis, et koorida maha igasugust ülbust ja kindlustunnet, nii et lõpuks oli kangelane saanud vagurakstegeva, suure õppetunni. Ja siis lõi Gordon ta maha, tavaliselt kõige mitteväärikamal viisil. Stephanie kujutas lugemise ajal ette, kuidas Gordon seda kirjutades õelalt kõkutas. Ta tõstis tiitellehe kõrvale ja pani selle hellalt käsikirja kõrvale töölauale teistpidi. Ta hakkas lugema. Ta ei plaaninud seda kaua teha, kuid varsti neelas ta igat sõna,
34
märkamata kägisevat vana maja või väljas ladistavat vihma. Mobiil helises ja ta võpatas. Ta oli lugenud juba kaks tundi. Ta vajutas vastuvõtunupule ja tõstis telefoni kõrva juurde. „Tere, kullake,” ütles ema hääl, „kõik hästi?” „Jah,” vastas Stephanie. „Loen lihtsalt.” „Ega ometi mitte mingit Gordoni raamatut? Steph, ta kirjutab hirmsatest koletistest ja õudsetest asjadest ja halbadest inimestest, kes teevad veel hullemaid asju. Näed veel õudusunenägusid.” „Ei, ema, ma... ma loen sõnastikku.” Isegi telefoni teises otsas valitsev üürike vaikushetk kõlas skeptiliselt. „Sõnastikku?” ütles ema. „Tõsiselt või?” „Jajah,” ütles Stephanie. „Kas sa teadsid, et on olemas selline sõna nagu „plumps”?” „Sa oled imelikum kui su isa.” „Seda ma arvasin... kas auto on korras?” „Ei, seepärast ma helistangi. Nad ei saa seda käima ja tee sinu juurde on üle ujutatud. Ma tulen taksoga nii kaugele kui saan. Vaatame, kas ma leian jalgsi mõne raja. Aga vähemalt kaks tundi läheb kindlasti.” Stephanie haistis võimalust. Juba lapsest peale oli ta parima meelega eelistanud olla seltskonna asemel üksi ja
35
talle koitis nüüd, et pole iial veetnud tervet ööd vanemateta. Keele peal tantsiskles väike vabadusemaitse. „Emme, mul on kõik hästi. Sa ei pea tulema. Ma saan siin hakkama.” „Mitte mingil juhul ei jäta ma sind sellesse imelikku majja üksi.” „See ei ole imelik maja. See on Gordoni oma ja see sobib hästi. Pole mingit mõtet proovida täna siia tulla – vihma tuleb liiga kõvasti.” „Kallike, mul ei lähe kaua.” „Sul läheks terve igavik. Kus üleujutus on?” Ema vaikis hetkeks. „Sillal.” „Sillal? Sa kavatsed silla juurest siia kõndida?” „Kui ma kõnnin hästi kiiresti…” „Emme, ära räägi rumalusi. Las issi korjab su peale.” „Kullake, oled sa täitsa kindel?” „Mulle meeldib siin. Päriselt ka. OK?” „No hea küll,” ütles ema vastumeelselt. „Ma tulen hommikul esimese asjana sinna, et sind peale korjata, eks? Ja ma nägin kappides natuke toitu, nii et kui kõht tühjaks läheb, tee endale midagi.” „OK. Näeme siis homme.” „Helista kohe, kui midagi vajad või tahad natuke seltsi.”
36
„Jaa. Head ööd, emme.” „Ma armastan sind.” „Ma tean.” Stephanie katkestas kõne ja ta suu venis kõrvuni. Ta libistas telefoni tagasi jakitaskusse, pani jalad lauale, sättis end taas mugavamalt tooli, ja jätkas lugemist. Kui ta uuesti pilgu tõstis, märkas ta üllatusega, et kell oli peaaegu keskööni jõudnud ja vihm läbi saanud. Kui ta oleks praegu kodus, oleks ta voodis. Ta pilgutas lugemisest valusaid silmi, tõusis püsti ja läks alumisele korrusele kööki. Ta oli tänulik, et oma rikkusest ja edukusest ja ekstravagantsest maitsest hoolimata oli Gordon söögi osas üsna tavapärane sell. Leib oli seisnud ja puuvili juba pisut liiga küps, aga seal oli küpsiseid ja hommikuhelbeid ja külmkapist leitud piim sobis veel üheks päevaks. Stephanie valmistas endale eine ja uitas elutuppa ning lülitas sisse teleka. Ta istus diivanile ja oli just end mugavalt sisse seadmas, kui helises lauatelefon. Ta nõjatus küünarnukile ja põrnitses seda. Kes see ometi helistab? Kõik, kes teadsid, et Gordon on surnud, ei saaks helistada, kuna nad teadsid, et ta on surnud ja ta tõesti ei tahtnud seda öelda ühelegi inimesele, kes seda veel ei teadnud. Võib-olla olid need ta enda vanemad, aga miks
37
nad ei võiks helistada siis mobiilile? Leides, et maja uue omanikuna on tal kohustus omaenda telefonile vastata, võttis Stephanie toru hargilt. „Halloo?” Vaikus. „Halloo?” kordas Stephanie. „Kes see on?” küsis meeshääl. „Vabandust,” ütles Stephanie, „kellega soovite rääkida?” „Kes see on?” küsis hääl juba ärritunult. „Kui te otsite Gordon Edgleyt,” ütles Stephanie, „siis kahjuks…” „Ma tean, et Edgley on surnud,” nähvas mees. „Kes sina oled? Nimi?” Stephanie kõhkles. „Miks te seda küsite?” päris ta. „Mida sa seal majas teed? Miks sa tema majas oled?” „Kui soovite homme tagasi helistada…” „Ma ei soovi, saad aru? Kuule, plika, kui sa mu isanda plaane rikud, saab ta väga vihaseks ja ta ei ole mees, keda sa tahaksid välja vihastada, mõistad? Niisiis, kes sa oled?” Stephanie märkas, et ta käed värisevad. Ta sundis end rahunema ja avastas ruttu, et ebalust asendas pahameel. „Minu nimi pole sinu asi,” ütles ta. „Kui tahad kellegagi rääkida, helista homme mõistlikul ajal uuesti.”
38
„Sina minuga nii ei räägi,” sisistas mees. „Head õhtut,” ütles Stephanie kindlalt. „Sina minuga niimoodi ei räägi…” Ent Stephanie pani juba toru hargile. Järsku ei tundunud mõte kogu öö veetmisest üksi enam nii meeldivana. Ta kaalus vanematele helistamist, kuid noomis end sellise lapsikuse pärast. Milleks neile muret valmistada, mõtles ta endamisi. Miks nad peaks muretsema millegi nii… Keegi prõmmis välisuksele. „Tee lahti!” kostis prõmmimise vahele meeshäält. Stephanie kargas püsti ja põrnitses elutoas teisele poole jäävat koridori. Ta nägi, kuidas välisukse piimja klaasi taga seisis tume kogu. „Ava see neetud uks!” Stephanie taganes kaminani, tema süda peksis rinnus. Mees teadis, et ta on siin. Polnud mingit mõtet vastupidist teeselda, aga võib-olla väga vaikselt püsides lööks mees käega ja lahkuks. Ta kuulis, kuidas ta vannub ja prõmmimine läks nii tugevaks, et välisuks raksus löökide all. „Jäta mind rahule!” hüüdis Stephanie. „Uks lahti!” „Ei!” karjus ta vastuseks. Karjumine sobis hästi – see varjas ta hirmu. „Ma kutsun politsei! Ma kutsun kohe praegu politsei!”
39
Prõmmimine jäi kohe järele ja Stephanie nägi, kuidas kogu ukse juurest eemale liikus. Oligi kõik? Kas ta hirmutas mehe minema? Talle tuli meelde tagauks – oli see ikka lukus? Muidugi oli lukus... Pidi ju olema. Aga ta polnud kindel, polnud selles veendunud. Ta haaras kamina kõrvalt ahjuroobi ja küünitas parajasti telefoni poole, kui kuulis koputust otse ta kõrval olevale aknale. Ta kiljatas ja hüppas tagasi. Kardinad olid valla, õues oli kottpime. Ta ei näinud midagi. „Oled seal üksi?” küsis hääl. Nüüd see õrritas ja mängis temaga. „Kao minema,” ütles ta kõva häälega ja hoidis ahjuroopi üleval, et mees seda näeks. Ta kuulis ta naeru. „Ja mis sa sellega teed?” küsis ta. „Löön su pea lõhki!” röökis Stephanie tema suunas, hirm ja raev sees kobrutamas. Ta kuulis, kuidas mees jälle naeris. „Ma ei taha muud kui sisse tulla,” ütles ta. „Tee mulle uks lahti, plika. Lase mind sisse.” „Politsei on juba teel,” ütles Stephanie. „Valevorst.” Tema ei näinud klaasi taga mitte midagi, mees aga kõike. Ta hiilis telefoni juurde ja rabas selle hargilt. „Ära
40
tee seda,” ütles hääl. „Ma kutsun politsei.” „Tee on suletud, plika. Kui neile helistad, murran ukse maha ja tapan su enne, kui nad kohale jõuavad.” Hirmust sai paanika ja Stephanie tardus. Ta oli nutma puhkemas. Ta tundis seda, pisarad hakkasid kogunema. Ta polnud aastaid nutnud. „Mida sa tahad?” küsis ta pimeduse käest. „Miks sa pead sisse tulema?” „Minus pole asi, plika. Mind lihtsalt saadeti ühte asja ära tooma. Lase mind sisse. Ma vaatan ringi, võtan selle, mille järele tulin, ja lähen. Ma ei kõverda ühtegi ilusat juuksekarva su ilusas väikses peas, ma luban. Nii et ava nüüd kohe see uks.” Stephanie võttis ahjuroobist kramplikult mõlema käega kinni ja raputas pead. Nüüd ta juba nuttis ja pisarad voolasid mööda põski alla. „Ei,” ütles ta. Ta kiljus, kui rusikas raginal läbi akna tuli ja vaiba klaasisajuga kattis. Ta koperdas tahapoole. Mees hakkas aga sisse ronima, jõllitas teda leegitsevate silmadega ja ei märganudki teda lõikuvaid klaasitükke. Samal hetkel, kui ta jalg põrandat puudutas, sööstis Stephanie toast välja välisukse juurde ja hakkas luku kallal kohmitsema.
41
Tugevad käed haarasid teda selja tagant. Ta kiljus jälle, kui ta üles tõsteti ja tagasi tõmmati. Ta lõi jalaga umbropsu ja tabas kannaga mehe säärt. Mees urahtas ja lasi ta lahti. Stephanie väänles ja üritas ahjuroobiga talle vastu lõugu virutada, kuid mees püüdis selle kinni ning tõmbas tal käest. Üks käsi haaras kõrist ja Stephanie ahmis õhku, võimetu hingama, kui mees ta elutuppa tagasi tiris. Ta heitis tüdruku tugitooli, nõjatus ta kohale ja Stephanie ei suutnud tema haaret murda, ükskõik kui kõvasti ta ka ei proovinud. „Nii,” ütles mees, suu irvest viltu kiskudes, „äkki annad mulle nüüd selle võtmekese, väike plika?” Ja just siis lendas välisuks hingedelt ja majja tormas Luuker Leebesurm. Mees vandus, lasi Stephanie lahti ja vehkis ahjuroobiga, kuid Leebesurm tormas talle otsa nii kõvasti, et mehe pea oleks Stephanie arust pidanud peaaegu et küljest lendama. Mees kukkus põrandale ja veeres tagasi, kuid ajas end püsti samal hetkel, kui Leebesurm taas tuli. Mees viskus ettepoole. Nad põrkasid kokku ja kadusid üle diivani ning Leebesurm jäi kaabust ilma. Stephanie märkas salli kohal valget välkumas. Nad tõusid rüseledes jalule. Mees virutas haagi, mis lõi
42
Leebesurma päikeseprillid otse toa teise seina. Leebesurm küürutas, haaras mehel vöökohast ja keeras oma puusa talle vastu. Mees lendas kõva matsuga põrandale. Ta vandus jälle, kuid siis meenus talle Stephanie ja ta sööstis tüdruku poole. Stephanie kargas toolist välja, ent enne, kui mees temani jõudis, oli Leebesurm juba kohal ja lõi mehe jalad alt ära. Ta maandus lõuaga vastu väikest kohvilauda ja ulgus valust. „Arvad, et suudad mind peatada?” röökis ta, üritades püsti tõusta. Näis, et ta jalad olid nõrgad. „Tead üldse, kes ma olen?” „Pole õrna aimugi,” vastas Leebesurm. Mees sülitas veretombu ja irvitas väljakutsuvalt. „Aga mina sind tean,” ütles ta. „Minu isand on rääkinud sinu kohta kõike, detektiiv, ja sa pead palju rohkem vaeva nägema, kui tahad mind peatada.” Leebesurm kehitas õlgu. Stephanie vaatas jahmunult, kuidas tema peopesas süttis tulekera, mille ta mehe pihta heitis, kes oli järsku üleni leekides. Ent hädakisa asemel kallutas mees pea kuklasse ja möirgas naerda. Tuli küll kattis teda, kuid ei põletanud. „Veel!” naeris ta. „Lase tulla!” „Kuidas soovid.” Ja seejärel võttis Leebesurm pintsakutaskust vana-
43
moodsa revolvri, tulistas ja relv võpatas lasu tõttu veidi tagasi. Kuul tabas meest õlga. Ta karjatas ja proovis seejärel põgeneda, kuid komistas. Ta koperdas ukseava poole, võimaliku lasu eest põigeldes ja põigates, ent leegid varjasid nähtavust piisavalt palju, et ta riivas välja pääsedes seina. Siis oligi ta kadunud. Stephanie jõllitas ukse poole ja üritas võimatust midagi mõistuspärast luua. „Nojah,” ütles Leebesurm. „Seda iga päev ei näe.” Stephanie pöördus ta poole. Kui kaabu lendas peast, kadusid ka juuksed. Kogu selle segaduse käigus oli ta silmanud kriitvalget pealage, nii et ümber pöörates eeldas ta näha võib-olla kiilakat albiinot. Aga ei. Nüüd, kus tal polnud päikeseprille ja sall rippus lõdvalt, polnud kahtlustki, et tal polnud liha, tal polnud nahka, tal polnud silmi ja tal polnud nägu. Pea asemel oli ainult kolju.
44
Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis sündis 2014. aastal missioonitundest rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama. Pikoprindi kõik väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile. FSC tunnus tähistab paberi tootmist metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Leia meid Facebookis:
OSTA RAAMAT:
RAHVA RAAMAT
APOLLO