Aruka lapsevanema ABC

Page 1

ARUKA LAPSEVANEMA

Õpiraskused Kui põhikool saab läbi

Õpiraskused Kui põhikool saab läbi

Käitumisprobleemid Suhtlemisprobleemid Kohanemisprobleemid

Käitumisprobleemid Suhtlemisprobleemid Kohanemisprobleemid

Terviseprobleemid Sõltuvusprobleemid Abi saamise võimalused

Terviseprobleemid Sõltuvusprobleemid Abi saamise võimalused


Aruka lapsevanema ABC Igal lapsel on õigus olla omalaadne ja erinev. Igas lapses on palju, mis on märkamist, kiitmist ja toetamist väärt. Iga areng eeldab ka raskuste ületamist. Väikesed raskused on vaja ära tunda enne, kui need jõuavad suureks kasvada.

Hea lapsevanem, kui märkate ise või paneb lapse õpetaja tähele probleemi, on just paras aeg sellega tegelema hakata. Loodame, et see teatmik aitab otsida ja leida võimalusi oma lapse toetamiseks tema kooliteel.

Õpiraskustes laps vajab eelkõige oma vanema mõistmist, toetust ja kannatlikku meelt. Tähtis on leida põhjused, mis lapse õpiraskusi tekitavad. Põhjused võivad tuleneda nii lapse isiksuse, arengu, tervise kui suhtlemise eripäradest, kuid võivad olla esile kutsutud ka muutustest pereelus või last ümbritsevas keskkonnas. Oluline on kindlaks teha, kas õpiraskus on oma olemuselt püsiv või ajutine ja mida saab nii pere kui kool omalt poolt selle leevendamiseks teha.

Õpiraskused

Põhjusi, miks õpilane koolis toime ei tule, on mitmesuguseid: õpiraskus, käitumishäire, konfliktid õpetajate ja kaasõpilastega, tahtenõrkus, järelevalvetus jne. Tihti on üks põhjus tihedalt põimunud teisega, mistõttu on oluline probleemide varajane märkamine, et ennetada nende kuhjumist.


Kuidas avaldub?

                

  Mida teha?

Laps on tundides hajameelne, ei suuda keskenduda. Hinded on võrreldes varasema ajaga järsult halvenenud. Tahtmine õppida on langenud või sootuks kadunud. Laps kurdab sageli väsimust. Laps eelistab olla üksi, ei suhtle kaaslastega. Suhtlemine kaaslastega on muutunud esmatähtsaks ja õppimiseks ei jää aega. Lapse tähelepanu- ja omandamisvõime on kõikuvad, õppimine võtab kaua aega. Hoolimata kodusest ettevalmistusest, ei suuda koolis positiivseid hindeid saada. Tundub, et õppida on liiga palju, materjal on liiga keeruline ja õppimiseks kulub liiga palju aega. Õpitu ununeb kiiresti. Lapse jaoks käib õpetaja(te) nõutav ühes või mitmes aines üle jõu. Lugemine ja loetu sisu mõistmine on lapsele raske. Laps ei saa aru õpetaja suulistest korraldustest ja on raskustes kirjalike juhiste mõistmisega. Laps ei suuda jutustamisel edasi anda teksti või pildi sisu, kaldub teemast kõrvale ja raske on sobivaid sõnu leida. Esinevad raskused õigekirjareeglite omandamisel ja rakendamisel kirjalikes töödes. Lapsele on matemaatika väga raske. Lapsel esinevad keskendumisraskused: - lülitub töösse liialt aeglaselt; - ümberlülitumine ühelt ülesandelt teisele on raske; - otsib põhjusi tööga mitte alustada; - ei saa aru, mida peab tegema; - sebib või jookseb ringi; - sekkub kõigesse lärmakalt. Tahe õppida on vähene või puudub. Laps on kartlik, esineb koolihirm ja/või suhtlemisraskused.

Lapsevanema ülesanne on tagada lapsele edukat õppimist soodustav keskkond. Olulised on:  kindel aeg ja koht õppimiseks;  rahulik miljöö;  piisav uneaeg.

Tihti vajab laps selget reeglistikku, millele koduste ülesannete tegemisel tugineda. Reeglite koostamisse on soovitav haarata ka laps. Leidke koos motivatsioon, mis paneb lapse tegutsema. Hea, kui selleks on arusaam, miks peab koolitöid tegema. Esialgu võib aga osutuda vajalikuks välise motivatsiooni leidmine: näts, pulgakomm, võimalus mängida pärast õppimist arvutimänge või muu meeldiva tegevuse juurde asuda. Sedamööda, kuidas laps iseseisva töö oskusi omandab, väheneb välise motivatsiooni osatähtsus. Tööaja planeerimine, ülesannete jaotamine osadeks ja puhkepauside tegemine on hädavajalik. Soovitav on järjest ära märkida või maha tõmmata see, mis juba tehtud sai. Nii ei unune midagi olulist tegemata ja on selgelt näha, mille kõigega on juba toime tuldud.

2

Kiitke ja andke hinnang! (“See rida tuli sul väga korralikult välja, sa oled tubli!”) Lapsevanema huvi ja tunnustus innustavad last keskenduma õppetööle.

Millist abi võib koolilt oodata? Oluline on olla tihedas suhtluses lapse klassijuhatajaga. Abiks õigete otsuste tegemisel on kooli psühholoog ja sotsiaalnõustaja. Õpilaste nõustamise ja õpiabi osutamise eesmärgil rakendatakse koolides tugiteenuseid. Tugiteenused:

 Tugiõpe on õpilase individuaalne õpetamine ja abistamine. Tugiõppeks on järgmised võimalused: - õpilase toetamine ainetunnis kas aineõpetaja või abiõpetaja poolt; - aineõpetaja konsultatsioonid; - järelaitamistunnid.  Kõneravi tundides arendatakse kirjaliku ja/või suulise kõne oskust.  Parandusõppe tundides arendatakse laste mälu, taju, mõtlemist, kujundatakse õpioskusi ja -harjumusi.  Individuaalne õppekava koostatakse õpilasele, kellel on koolikaaslastest oluliselt erinevad oskused, isiksuseomadused ja/või võimed. Individuaalne õppekava koostatakse ka terviseprobleemide puhul.  Pikapäevarühmas osalemine võimaldab õpilasele tuge koduste õppeülesannete täitmisel, järelevalvet õppetööst vabal ajal, õpetajate juhendamist ja suunamist huvide arendamisel.  Koolipsühholoog ja koolisotsiaalnõustaja on koolis ilmnevate keerukamate probleemide puhul õpilase ja tema vanema nõustajad, toetajad ja vahendajad. Kui kooli tasandil pakutavast toetusest ja kodusest panusest lapse õpiraskuste leevendamiseks ei piisa, võib lapsevanem nõu saamiseks pöörduda õppenõustamiskeskusesse, kus on võimalik konsulteerida kogenud sõltumatute spetsialistidega. Arvestades lapse vajadusi ja haridussüsteemi võimalusi, leitakse koostöös lapsevanemaga sobivaim viis probleemi lahendamiseks. Nõustamiskomisjoni otsuse alusel on õpiraskustega õpilastel võimalus jätkata õpinguid tasandusklassis või abiklassis.  Tasandusklassis õpivad õpiraskustega lapsed ning õppetöö toimub põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava alusel. Tasandusklassis õpib kuni 16 õpilast.  Abiklassis toimub õppetöö lihtsustatud riikliku õppekava järgi.

Õppenõustamiskeskus vahendab infot ka järeleaitamistunde andvate õpetajate kohta. Õpiraskustes laps vajab toetust. Kui laps saab õigeaegselt tuge nii kodust kui koolist, suudab ta omandada põhihariduse, ei kaota õpimotivatsiooni ja jätkab õpinguid ka pärast põhikooli lõpetamist.

3


Kui põhikool saab läbi

Kui laps on selgusele jõudnud, mis laadi tööd ta oma iseseisvas elus tahaks teha, on aeg valida, kas õppida edasi gümnaasiumis või kutsekoolis ning millises neist just. Seegi otsus ei peaks sündima ülepeakaela, vaid eelneva uurimise tulemusena. Pärast põhikooli lõpetamist on palju võimalusi õpinguid jätkata.

Gümnaasium Õppida edasi gümnaasiumis. See sobib, kui noorele meeldib õppida teoreetilisi õppeaineid, arutleda, lahendada mõttetööd nõudvaid ülesandeid, lugeda ja uurida. Gümnaasiumihariduse valimine tähendab, et ta planeerib pühendada õppetööle järgmised koos kuni kaheksa (kuus) aastat oma elust, võib-olla rohkemgi. Pärnu linnas ja maakonnas on mitu gümnaasiumi, igaühel oma eripära ja õppesuunad. Süvitsi võib õppida matemaatikat, loodusaineid, humanitaaraineid, turismi, majandust jpm. Koolide kontaktid leiate Pärnumaa noorte infoportaalist http://noored.parnu.ee. Täiskasvanute gümnaasiumis on koolikohustusliku ea (alates 17. eluaastast või põhikooli lõpetamisel) ületanud noortel võimalus poolelijäänud õpingud lõpetada nii tavapärases vormis kui osakoormusega õppes, samuti individuaalplaani järgi õppides või oma teadmisi ainult mõnes õppeaines täiendades. Täiskasvanute gümnaasiumis saab omandada keskhariduse vajadusel töö kõrvalt. Seda varianti kaaludes tasub siiski arvestada, et töö kõrvalt keskharidust omandada ei ole lihtne, see nõuab tavapärasest palju rohkem tahet, jõudu ja isiklikku aega.

4

Eestis on kutsekoole, mis pakuvad eri õppevorme, nende kontaktid leiate Pärnumaa noorte infoportaalist http://noored.parnu.ee.

Kutsekeskharidusõpe Kutsekeskharidusõpe annab noorele peale kutseoskuste keskhariduse. Õppeaeg võib olla kolmest aastast kuni nelja ja poole aastani. Kutsekooli lõpetamisel saab lõpetaja riikliku lõputunnistuse, mis kinnitab haridustee läbimist ja kutseoskuste omandamist. Kuteskooli lõpetamise järel võib õpinguid jätkata kutseõppes keskhariduse baasil või kõrgoolis. Alates 2006. aastast on kutsekooli lõpetajal võimalus täiendava 35 õppenädala jooksul õppida täiskasvanute gümnaasiumis. Lisa-aasta on mõeldud neile, kes soovivad jätkata õpinguid kõrgkoolis ja kel seetõttu on vaja sooritada riigieksamid. Seejuures on vaja õppida vaid neid aineid, milles soovitakse oma teadmisi täiendada ja eksamid teha.

Õpipoisikoolitus Õpipoisikoolitus sobib neile, kes tahavad ametit õppida kiiresti ja praktiliselt: 2/3 õppeajast toimub ettevõttes juhendaja käe all praktilist tööd tehes ja 1/3 ajast tuleb käia kutsekoolis teooriat omandamas. Enamikul erialadest tehakse õpingute lõppedes kutseeksam.

Põhihariduse nõudeta kutseõpe Osa erialadel ei seata õpingute alustamisele haridustasemege seotud piianguid. Õpe kestab kaks ja pool aastat. Lõpetamiseks tuleb täita õppekava täies mahus ja sooritada kutse- või erialane lõpueksam. Põhihariduseta noortele pakuvad kutseõpet riiklikud kutseõppeasutused, nende kontaktid leiab www.rajaleidja.ee asuvast kutsekoolide andmebaasist.

Kutseõpe

Lihtsustatud õppekavaga kutseharidusõpe ja toimetuleku õppekavaga kutseharidusõpe

Jätkata õpinguid kutseõppeasutuses. See sobib juhul, kui noor soovib saada nii praktikat kui ka teooriat ja spetsialiseeruda kindlale alale. Kutseõppeasutuses õppimine annab ettevalmistuse, et olla hea töötaja mõnel praktilisel elualal. Pärast kutsekooli lõpetamist saab õppima minna kõrgkooli või siirduda tööle.

tagavad erivajadusega noorele võimaluse omandada esmast kutseharidust. Lihtsustatud õppekavaga kutseharidusõppesse võetakse vastu neid noori, kel on põhiharidus omandanud lihtsustatud programmi järgi. Toimetuku õppekavaga kutseharidusõppesse võetakse vastu neid, kes on põhihariduse omandanud toimetuleku õppekava alusel.

Kasulikud lingid:

www.ehis.ee Eesti hariduse infosüsteemist (EHIS) on võimalik otsida lapsele sobiv gümnaasium. Sisene avalikku vaatesse!

www.kutsekoda.ee Võimalik tutvuda erinevate ametitega.

www.rajaleidja.ee Aametitega saad tutvuda ametite andmebaasis. Sobiva kutsekooli ja eriala saab leida kutsekoolide andmebaasist.

www.onk.ee http://noored.parnu.ee Pärnu Õppenõustamiskeskuse karjäärispetsialistidelt saate abi oma lapse võimaluste välja selgitamisel ja karjääri planeerimisel.

www.tootukassa.ee Töötukassa teenustest noortele võite lähemalt lugeda .

5


Käitumisprobleemid

Agressiivsus Käitumisprobleemid avalduvad eri vanuses erinevalt, kuid on märgatud seda, et enamasti kipuvad need elu jooksul korduma ja päris ära ei kao kunagi, pigem muutuvad oma olemuselt. Käitumishäiretega kaasnevad sageli õpiraskused koolis, tõrjutus kaaslaste poolt, põhjuseta puudumised, hulkumine, koolist väljalangemus, kampadesse kuulumine ja kriminaalne käitumine täiskasvanueas.

Kuidas avaldub?

Agressiivne käitumine võib tähendada kaklemist, huligaanitsemist, julmust nii loomade kui inimeste vastu, äkilisi vihapurskeid, sõnakuulmatut käitumist, vaidlemist, ropendamist jms. Agressiivsust leidub laste ja noorukite seas üpris palju. Probleem tekib siis, kui selline käitumine on korduv ja püsiv.

Mida teha?

 Küsige lapselt, miks ta nii käitub.  Vestelge lapsega rahulikult, ärge pahandage, vaid kuulake ta ära.  Uurige, millised on lapse suhted kaaslastega ja kuidas ta ennast nendega tunneb.  Õpetage lapsele, milline on õige ja vale käitumine.  Olge oma käitumisega lapsele eeskujuks, kontrollige enda emotsioone ja käitumist.  Andke lapsele võimalus positiivselt silma paista ja kiitke teda selle eest, milles ta tubli on.

Käitumisprobleeme võib jagada kahte suuremasse rühma:  Avalikud (agressiivsus, kiusamine, vaidlemine, ropendamine, sõnakuulmatus, hulkumine, uimastite tarbimine jms).  Varjatud (valetamine, varastamine).

Koolikiusamine Kuidas avaldub?

Kiusamine on agressiivse käitumise üks levinumaid vorme koolis, sellesse on haaratud 5-20% lastest olenevalt vanusest. Täiskasvanud ei ole sageli teadlikud probleemi olemasolust, sest lapsed ei julge rääkida, kartes saada suurema kiusamise ohvriks. Kiusajad on tavaliselt ebakindlad ja ärevad oma positsiooni pärast grupis, sellepärast püüavad agressiivse käitumisega olukorda kontrollida ja oma ärevust vähendada. Nad ründavad ohvrit siis, kui ta on neid kuidagi ähvardanud või lihtsalt ei meeldi millegipärast kiusajale. Tegelda tuleb nii kiusajate kui ohvritega, sest mõlemad on kannatajad.

Mida teha?

 Märgake muutusi lapse meeleolus, käitumises, tegevuses!  Julgustage last rääkima! Ütelge, et see ei ole kaebamine, vaid abi otsimine oma probleemi lahendamiseks.  Koolis peaks aeg-ajalt läbi viima anonüümseid küsitlusi tegeliku olukorra selgitamiseks.  Konfliktide lahendamisel kasutage sellise täiskasvanu (klassijuhataja, psühholoog, sotsiaalnõustaja vms) abi, kes ei ole süüdistav, vaid kuulab rahulikult ära ja arvestada mõlema poole käitumist ja tundeid.  Vahetage pidevalt infot klassijuhatajaga ning vajadusel tehke koostööd koolipsühholoogi või -sotsiaalnõustajaga.

Varastamine Kuidas avaldub?

6

Varastamine on koolides suur probleem ja sellega on väga raske tegelda, sest see toimub varjatud kujul. Väikelastel on varastamine küllalt tavaline nähtus, 50-80% lastest on korra või paar midagi varastanud. Varastatakse n-ö tühiseid asju ja “möödaminnes”, mõistmata oma tegevuse tegelikku sisu. Murdeeas kasvab eakaaslaste surve ja varastamine on üsna popp tegevus, kuid enamik noori aja möödudes lõpetab varastamise. Tavaliselt algab varastamine kodust, vanemate tagant näpatakse asju ja raha. Alguses ei varastata eriti väärtuslikke esemeid, kuid järk-järgult lisanduvad suuremad vargused.

7


Mida teha?

 Arvestage lapse vanust, alla kuueaastane ei tee ise vahet oma ja võõral asjal.  Ärge nimeta last vargaks, vaid kasutage lapse käitumise kirjeldamist ja enda tunnetest rääkimist (Näide: “Sa võtsid ilma luba küsimata Jüri auto, ma tunnen ennast sellepärast väga halvasti, sest Jüri ema ostis selle Jürile sünnipäevaks ja see oli päris kallis ning Jüri on nüüd väga õnnetu.”)  Miks-küsimusi ei ole mõtet esitada, uurige hoopis lapse enesetunde, vajaduste, arvamuste ja teadmiste kohta (Näide: “Kas sul on seda asja vaja?”; “Kuidas sa selle teisti saaksid?”; “Mis sa arvad, kuidas teine laps ennast tunneb, kui ta sellest asjast ilma jääb?”)  Püüdke jääda rahulikuks ja asjalikuks, mitte süüdistada ja ähvardada.  Parim karistus on see, kui laps peab ise võetud asja tagastama ja oma teo pärast vabandust paluma.  Kui juhtum on lahendatud, ei ole mõtet seda lapsele hiljem meelde tuletada.

Kuidas avaldub?

Laste valetamisel on väga erinevad põhjused. Igaüks meist on kunagi valetanud, kuid oluline on probleemiga tegelemisel arvestada valetaja vanust ning sagedust ja kohti, millal valetatakse. Valetamine on enamasti tihedalt seotud teiste käitumishäiretega. Valetamine võib olla seotud mõne murega, näitab lapse ängistust, masendust või hirmu millegi ees. Valetamist peetakse õigustatuks, kui on vaja teist inimest kaitsta või hoiduda teisele haiget tegemast. Noorukiealised kasutavad valetamist kui enesekaitset, sest muidu peavad eakaaslased teda pugejaks, argpüksiks või pealekaebajaks.

Mida teha?

Suhtlemisprobleeme on sagedamini lastel, kellel esineb agressiivsust, tähelepanupuudulikkust, reeglite eiramist või liigset häbelikkust. Harva on põhjuseks mõni kaasasündinud psüühika eripära (näiteks autism) või andekus. Kehvade suhtlemisoskustega lapsed kohanevad eakaaslaste hulgas halvasti ega pruugi leida püsivaid sõpru. Neil on suurem tõenäosus hakata teisi kiusama või sattuda ise kiusamise ohvriks. Suhtlemisprobleemide puhul võib abi saada klassijuhatajalt, psühholoogilt ja koolisotsiaalnõustajalt.

Mida teha?

Valetamine Kuidas avaldub?

Suhtlemisprobleemid

 Esitage lapsele faktid ja kirjeldage olukorda, mis on toimunud. Küsige lapselt kinnitust, kas see oli nii.  Andke selgelt mõista, et selline käitumine ei ole lubatud. Õpetage lapsele, milline on õige käitumine sellises olukorras.  Ärge nimetage last valetajaks, vaid kasutage lapse ütluste kirjeldamist ja enda tunnetest rääkimist.  Vestelge valetamise kahjulikkusest ja selle mõjust lapse tulevikule.  Selgitage vabandamise vajalikkust ja laske lapsel vabandust paluda.  Täiskasvanu enda käitumine on väga oluline, laps peab tundma, et vale ei lähe läbi.

Abistamise/abi saamise võimalused käitumisprobleemide puhul

8

Sagedased konfliktid teiste lastega. Laps kurdab tihti, et temaga on oldud ülekohtune. Üleolev hoiak teiste suhtes. Väldib kontakte eakaaslastega. Vastumeelsus kooli suhtes. Õppeedukuse langus.

Last saab aidata suhteid luua ja hoida, õpetades talle vestlemisoskusi, enesekehtestamist ja oma tunnetega toimetulekut. Last tuleks julgustada teistega positiivsel viisil kontakteeruma ning vähendama suhtlemisega seotud hirme. Kui lapsel on väljakujunenud suhteprobleemid, peab teda tähelepanelikult kuulama ja andma nõu suhete korrastamiseks. Tuleks meeles pidada, et lapse suhtlemisoskusi mõjutavad pereliikmete omavahelised suhtlemisviisid.

Kohanemisprobleemid Kohanemisprobleemid võivad tekkida, kui lapse elus on mingi stressi tekitav tegur, millega tal on raske harjuda. Kohanemisprobleeme kutsuvad esile järsud muutused elukorralduses (kooliminek, koolivahetus), inimsuhete muutused (vanemate lahutus, kiusamise ohvriks langemine) ja elukeskkonna muutused (kolimine). Kohanemist raskendavad vähesed suhtlemisoskused, õpiraskused, käitumisprobleemid, varasemad traumad ja koolimineku puhul varasemate kontaktide vähesus eakaaslastega. Kohanemist nõuab ka uude eluetappi jõudmine, näiteks murdeiga. Kui kohanemine ei õnnestu, võib välja kujuneda kohanemishäire. Kuidas avaldub?

 Muutused käitumises: loid ja tagasitõmbunud või vastupidi, kergesti ärrituv ja agressiivne.  Keskendumisraskused,  Ärevus ja murelikkus.  Sage nutmine.  Vastumeelsus kooli suhtes.  Sagedased pea- või kõhuvalud.  Õppeedukuse langus.

Mida teha?

Kui lapsel on probleeme kohanemisega, tuleb olla tähelepanelik tema murede suhtes, toetada uute suhete loomist, pakkuda pinget maandavaid tegevusi ja vähendada ajutiselt lapsele esitatavaid nõudmisi. Kohanemist toetab lapse kiitmine ka väikeste edusammude eest. Normaalne on see, kui kohanemine võtab aega kuni kuus kuud pärast elumuutust. Aidata saavad klassijuhataja, psühholoog, koolisotsiaalnõustaja, psühhiaater.

Kõikide käitumishäirete puhul on ülioluline pidev ja järjekindel koostöö last ümbritsevate täiskasvanute ning spetsialistide vahel. Muutused lapse käitumises on võimalikud siis, kui toimub muutus selles keskkonnas, kus laps igapäevaselt viibib. Käitumishäiretega laps vajab abi oma positiivsete külgede ja võimete tundmaõppimiseks ja arendamiseks ning enesehinnangu tõstmiseks. Aidata saab iga täiskasvanu, kes käitumisprobleeme märkab, lapsest hoolib ja teda aidata tahab.

     

Kasutatud kirjandus:

Laste ja noortepsühhiaatria. Toimetanud J. Liivamägi ja K. Hallas. Medicina, 2006. Aita Last infomapp www.groups.google.com/group/aitalast

9


Terviseprobleemid

Terviseprobleemidega õpilaste arv suureneb iga aastaga. Tõusnud on diabeeti, astmasse ja epilepsiasse haigestunute arv, ligi veerand abiturientidest astub ellu koos nägemishäirega. Füüsilistest kaebustest on valdavamad pea- ja kõhuvalu, psüühilistest kaebustest väsimus, nõrkustunne ja närvilisus. Sagenenud on riskikäitumine (sh uimastite tarbimine), madal kehaline aktiivsus, tervisliku toitumise põhimõtete vähene järgimine, vaimse tervise probleemid.

Terviseprobleeme võib liigendada:  Probleemid psüühilise (vaimse) tervisega (koolistress, traumaatiline kriis, ennastkahjustav käitumine, toitumisprobleemid, hüperaktiivsus).  Probleemid füüsilise (kehalise) tervisega (kuulmislangus, nägemishäire, kehaline puue, üldhaigused ja muud vaegused).

Koolistress Stressi mõistetakse tavakeeles ärritava närvipingena, mis pikema aja jooksul mõjub muserdavalt ja tekitab kehalisi vaevusi. Kuidas avaldub?

Koolistressi ilmingud olenevad nii lapse east kui iseloomust. Nooremad lapsed muutuvad stressi tõttu tihti arglikuks, vaikseks ja apaatseks ning hoiavad omaette. Teised lapsed hakkavad tõuklema, kaaslasi torkima ja maadlema, on lärmakad ja riiakad. Sageli kurdetakse kõhuvalu ja muid valusid. Vanemad õpilased kurdavad sagedamini peavalu, peapööritust ja liigset higistamist, nad võivad muutuda kärsituks ja tujukaks. Ilmnevad õppimisele ja muudele huvidele käegalöömine, keskendumisraskused ja mälu halvenemine, vahetundide ajal teistest eemale tõmbumine ja sõnakehvus, nutuhood ja ropendamine, põhjendamatu agressiivsus ja üliaktiivsus, koolihirm, koolist puudumise sagenemine nii kerge haigestumise kui popitegemise tõttu.

Mida teha?

 Püüdke olla oma lapsele nooremas koolieas mõistev vanem, keskastmes abistav sõber ja lõpuklassis tark nõuandja.  Sageli kurdavad lapsed, et neid ei võeta kuulda ja neil ei lasta oma arvamust avaldada. Leidke selleks võimalus. Eriti teismeliseeale iseloomulik trotslikkus kahaneb tublisti, kui vanem soovib last mõista ja suudab ta katkestamata ja õpetamata ära kuulata.  Lõputu moraali lugemine ja pisiasjade kallal näägutamine ei aita. Sellega alandate niigi koolistressist piinatud lapse eneseusaldust veelgi.  Lapse usku endasse ei tohi kõigutada, seda peab tugevdama. Selle nimel tuleb mõnikord ilmutada lausa rõhutatud mõistvust ning olla lapse probleemide suhtes tähelepanelik ja osavõtlik.  Kui laps ei taha hommikuti kooli minna, tunneb pidevat kõhuvalu, märgab voodit või suudab raskustega kaasõpilastega suhelda, on õigem abi otsida psühholoogilt.

Traumaatiline kriis Traumaatilisi kriise põhjustavad äkilised, ootamatud ja ebatavaliselt tugevad sündmused (nt lähedase kaotus, vanemate lahutus, haigestumine, enesetapukatse, õnnetusjuhtum, tulekahju, vägivald, ähvardamine jmt), mis võiksid kannatusi põhjustada ükskõik kellele. Traumaatiline on selline sündmus/kogemus, mis kujutab reaalset või kujutletavat ohtu (ähvardust) inimese enda või tema lähedase elule, tervisele ja heaolule. Kogemusega kaasnevad ülitugev hirm, õudus ja äärmine abitusetunne.

10

11


Kuidas avaldub?

Mida teha?

Halvenenud suhted eakaaslaste- ja täiskasvanutega, mitteeakohane (lapsikum) käitumine, keskendumisraskused, järsk langus õppeedukuses, käitumuslikud äärmused, langenud enesehinnang, probleemid tervisega, riskeeriv käitumine, suurenenud ärevus ja hirm, surmahirm, huvipuudus, tegevustest kõrvalehoidmine, ärrituvus ja viha, tuimus, suhtlemise vältimine, kurbus, masendus, keelatud ainete pruukimine jmt.              

Saavutada lapsega kontakt. Luua rahulik ja turvaline õhkkond. Kanda lapse eest hoolt teda toetades ja tegutsedes. Kuulata ja püüda last mõista. Vältida tühje sõnu ja lubadusi. Olla rahulikult lapse jaoks olemas ja mitte jätta teda üksi (eriti šokifaasis). Rääkida lapsele juhtunust ja sellele järgnevast. Aidata taastada sündmuste kulgu. Jagada informatsiooni. Anda aega. Võtta kontakti lapse õpetajaga (klassijuhatajaga). Küsida abi psühholoogilt, psühhiaatrilt, kriisinõustajalt. Vajadusel suunata laps abi saama. Jälgida last pikema aja vältel, sest sümptomid võivad tekkida ka pool aastat hiljem.

Ennastkahjustav käitumine Ennastkahjustav käitumine on kerge või mõõduka kehavigastuse tekitamine, mille eesmärgiks on talumatute tunnete üle kontrolli saavutamine või sisemise pinge ja ärevuse langetamine, võib ka olla õpitud käitumine grupis teise inimese mõjutamiseks (tähelepanu saamiseks). Kuidas avaldub?

Mida teha?

12

Laps tekitab iseendale kehavigastusi korduvalt (nt lõigub ennast). Lapse meeleoluseisund on valdavalt negatiivne ja suunatud enese alavääristamisele, avaldub emotsionaalsete oskuste vähesus. Võivad esineda ka ärevus-, sõltuvus-, söömis- ja isiksusehäired, depressioon, traumajärgne stressihäire. Soovitav psühholoogi/psühhiaatri konsultatsioon. Rääkida lapsega. Märgata tema emotsioone ja lubada tundeid välja elada. Püüda luua lapses tunnet, et muutus on võimalik. Aidata tekitada kontrollitunnet samm-sammult. Püüda suurendada ennastkahjustava käitumise ajavahemikku (nt lõikumise edasilükkamine).  Aidata leida asendustegevusi, juhtida tähelepanu kõrvale.  Õpetada kasutama kiirlõõgastavaid võtteid (hingamine, visualiseerimine jms).  Tunnustada ja kiita last, suurendades lapse eneseusku.      

Toitumisprobleemid – anoreksia, buliimia Nii anoreksia kui ka buliimia on psüühikahäire, mis on tingitud liialdatud murest figuuri ja kehakaalu pärast. Kuidas avaldub?

Anoreksia: lapsel puudub huvi kõige vastu (v.a kaal ja välimus), ülimadal kaal, figuuri tajumine on häiritud (tunneb ennast paksuna), halb keskendumisvõime, võib ilmneda sotsiaalsete funktsioonide häiritus, krooniline väsimus, pidev külmatunne, menstruatsiooni ärajäämine, loidus, äärmuslik treenimine, toidust keeldumine, äärmuslikult tervislik toitumine, kehakaalu ja välimuse ületähtsustamine, pidev toidust rääkimine. Buliimia: suure koguse toidu hävitamine, millele järgneb oksendamine ja/või lahtistite võtmine; ebakorrapärane menstruatsioon, sundmõtted toidust, äärmuslikud dieedid.

Mida teha?

 Pöörduda psühholoogi ja/või psühhiaatri poole, koolis saavad aidata koolipsühholoog ja kooliarst.  Rääkida lapsega, püüda mõista teda ja tema tundeid.  Mitte esitada lapsele liiga kõrgeid nõudmisi.  Mitte halvustada ega kritiseerida teda.  Toetada tema positiivset enesehinnangut ja tema sisemisi väärtusi.  Toetada tema valikuid ja enesekindlust otsuste tegemisel.  Toetada last tema tegemistes, vajadusel aidata leida sobiv huvitegevus.

Hüperaktiivsus Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH). See tähendab seisundit, mille puhul on lapsel raskusi keskendumisega ja tavapärastele käitumisreeglitele allumisega. ATH on üks olulisemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas, see põhjustab märkimisväärseid toimetulekuraskusi lapse tegevusvaldkondades, nagu õppimine, suhtlemine täiskasvanute ja eakaaslastega, huvialategevus. Kuidas avaldub?

Lapsel on häiritud sotsiaalne suhtlemine, õppimine ja üleüldine toimetulek. Laps on üliaktiivne, ta on pidevas liikumises, liiglärmakas, ei püsi paigal, ei suuda keskenduda, on kergesti mõjutatav teda ümbritsevatest inimestest ja nende tegevustest, ei suuda jälgida mitut asja korraga, ei märka talle öeldut, kaotab asju, ei suuda lõpule viia alustatud tööd, jälgida juhendeid, väldib vaimset pingutust, on impulsiivne, katkestab teiste inimeste tegevust, sekkub tegevusse; vastab juba enne, kui küsimus on esitatud; räägib liigselt vahetpidamata, ei suuda oma järjekorda oodata, sageli esinevad õpiraskused, emotsionaalne labiilsus, ärrituvus, vihapursked jms.

Mida teha?

 Selgitada spetsialistide (psühholoog, psühhiaater) abiga häire olemasolu, hoiduda samastamisest kasvatamatuse või mõne muu probleemiga.  Luua turvaline keskkond.  Anda võimalusi liikumiseks.  Püüda olla kannatlik ja rahulik, samal ajal järjekindel.

13


 Seada sisse rutiinid, kindel päevakava.  Vältida võistlemist.  Leida lühikese kestusega vaheldusrikkaid ja jõukohaseid tegevusi, et laps saaks eduelamust.  Anda kindlad reeglid ja rohkem aega ülesannete täitmiseks. Veenduda, et laps on korralduse või ülesande sisust õigesti aru saanud.  Kasutada lihtsaid selgeid töökäske, anda üks ülesanne korraga.  Ignoreerida väikeseid korralikkusenõuete rikkumisi, pöörata tähelepanu kõige enam häiritud käitumisele.  Mitte süüdistada last.  Kasutada eri õppimisstrateegiaid.  Teha koostööd õpetajaga, kasutada võimalusel väikest õpperühma.

Nägemishäire Nägemishäired võivad väljenduda nõrgenenud nägemises (lühinägevus, kaugnägevus), kahelinägemises, “pilt” silme ees võib olla laiguline jne. Kuidas avaldub?

Lapse liigutused on kohmakad, ta komistab; trepil astub ettevaatlikult; kardab kõrgusi; komistab esemete otsa; kaotab sageli tasakaalu; laps vastab küsimustele, käskudele ja palvetele vaid siis, kui tema poole nimeliselt pöördutakse; pöörab pead, et kasutada vaatamiseks vaid ühte silma või katab silma käega kinni; kauget objekti vaadates või lugedes pingutab laps kogu keha, laps ei näe tahvlile, loeb teksti liiga lähedalt või pingutusega; grimassitab; laps liigutab lugemise ajal pigem pead kui silmi; vaatab televiisori- või arvutiekraani väga lähedalt; esinevad vead kirjutamisel ja lugemisel: tekstiosade kordamine või vahelejätmine, sarnaste tähtede vahetamine, lugemisjärje kaotamine jms; laps on väsinud ega tunne huvi tööde vastu, mis nõuavad pikaajalist keskendumist; sagedased peavalud jms.

Mida teha?

 Pöörduda silmaarsti poole nägemishäire väljaselgitamiseks, vajadusel kasutada prille või silmaläätsi vastavalt arsti nõuannetele.  Teavitada õpetajat (klassijuhatajat).  Klassiruumis valida sobiv istekoht.  Tagada töökoha piisav valgustatus.  Ootused nägemishäirega lapsele ei tohi olla väiksemad kui teistele.  Vajadusel kasutada eripedagoogi (logopeedi) ja/või abiõpetaja abi koolis.  Õpiraskuste avaldumise korral pöörduda Pärnu Õppenõustamiskeskuse nõustamiskomisjoni poole erikooli suunamiseks (Tartu Emajõe Kool, Tallinna Heleni Kool).

Kuulmislangus Kuulmislangus võib olla ühe- või kahepoolne, raskusastmelt kergest kuulmislangusest kurtuseni. Kuulmise langus tekib tavaliselt pikkamööda kuulmekile, kuulmeluukeste ja/või kuulmisnärvi kahjustuse tagajärjel. Kuidas avaldub?

Laps kurdab, et ei kuule (õpetaja või vanema juttu); ei saa aru keerulisematest tööjuhistest; palub sageli korrata; laps ei reageeri, kui teda kõnetada selja tagant; suhtlemisel jälgib tähelepanelikult rääkija suud; hästi laulnud laps ei pea enam viisi; monotoonne (vahel nasaalne) hääletoon; sõnavara eakohasest piiratum, kõne mõistmise probleemid jms.

Mida teha?

 Esmalt pöörduda perearsti ja kõrvaarsti poole kuulmislanguse väljaselgitamiseks.  Teavitada õpetajat (klassijuhatajat), oluline on kooli ja kodu koostöö.  Sõnalist teavet aitab edastada kehakeel (miimika, žestid, osutavad viiped jm).  Enne lapse kõnetamist püüda haarata tema tähelepanu, rääkides olla näoga lapse poole. Kui otsene pilkkontakt pole võimalik, annab õrn puudutus lapse õlale või käsivarrele märku, et pöördutakse tema poole.  Visuaalse abimaterjali (joonised, pildid, diagrammid, skeemid) kasutamine, sest nägemine on kuulmislangusega lapsele primaarne infohankimise kanal.  Ootused kuulmisprobleemidega lapsele ei tohi olla madalamad kui teistele õpilastele.  Võimalusel eripedagoogi (logopeedi) õpiabi, vajadusel abiõpetaja kasutamine.  Sügavama kuulmislanguse ja/või õpiraskuste avaldumise korral pöörduda Pärnu Õppenõustamiskeskuse nõustamiskomisjoni poole erikooli suunamiseks (Tartu Hiie Kool, Tallinna Heleni Kool).

14

Kehaline puue Kehaline puue viitab takistatud liikumis-, haarde-, tasakaalu- ja vastupidavusvõimele ja/või kasvule. Kuidas avaldub?

Nähtav kehaline defekt, liikumispuue, asendihäire, motoorika iseärasused, koordinatsiooni- ja kõnehäired, lihaste nõrkus või jäikus, haaramisraskused, ei talu pingutust (ei saa kaasa teha kehalise kasvatuse tundides või osaleda ühisüritustel).

Mida teha?

 Ravi määrab arst.  Emotsionaalset tuge saavad pakkuda kõik lapsega seotud täiskasvanud ning eakaaslastest sõbrad.  Puudega lapse klassikaaslastele võib selgitusi jagada ja teemakohaseid filme näidata, meditsiinitöötaja võib meditsiinilisi abivahendeid tutvustada.  Võib korraldada rollimänge puudega lapse paremaks mõistmiseks.

15


 Toetada tunnetusprotsesside arengut koostöös eripedagoogiga.  Vajadusel rakendada individuaalne õppekava, kodu- või individuaalõpe.  Psühholoogi abi võib vaja minna, - et kaasõpilased endast erinevat aktsepteeriksid; - et laps ja tema kaaslased saaksid üle traumajärgsest kriisist; - et laps kohaneks diagnoositud haiguse või trauma tagajärjel omandatud puudega; - kui õpetaja või kaasõpilased tunnevad end abituna puudega lapse toetamisel; - kui puudest tingitult on tekkinud koolitõrge; - kui laps on puudest tingituna koduõppel ja vajab tuge ühiskonda sulandumisel.

Üldhaigused ja muud vaegused  Diabeet ehk suhkurtõbi (suhkruhaigus) on mitmesugustel põhjustel tekkiv energiaainevahetushäire, millele on iseloomulik pikka aega kõrgel tasemel püsiv vere suhkrusisaldus ja häired süsivesikute-, rasva ja valguainevahetuses. Kuidas avaldub? Haiguse tunnusteks on janu, sage urineerimine, kehakaalu langus ja väsimus.  Astma on allergilist laadi hingamisteede põletikuline haigus, mille korral tekib eri ärritajate mõjul hingamisteede ahenemine ja hingamise raskenemine. Astmahoogusid võivad vallandada nii närvipinge, füüsiline koormus, külm õhk, mitmesugused ärritavad lõhnad kui ka ravimid. Kuidas avaldub? Hingematmishoogudena, mis võivad olla lühikese kestusega, kuid võivad kesta ka mitu päeva. Esinevad köhahood, vilistav hingamine ja lämbumistunne.  Epilepsia on närvisüsteemi krooniline haigus, mille tunnuseks on iseenesest tekkivad ja korduvalt esinevad epileptilised hood. Kuidas avaldub? Suure hoo korral kaotab laps teadvuse, kukub maha ja üle kogu keha tekivad kramplikud liigutused. Mõnikord võib hoo käigus keelt või põske hammustada, samuti võib tekkida tahtmatu urineerimine. Hoo ajal valu ei tunta. Väikese hoo puhul laps tavaliselt ei kuku. Kui teadvus säilib, tekivad tahtmatud liigutused jäseme(te)s või näos, võib väljenduda ka hetkelises kõnepausis.

 Palavik: organismi normist kõrgem temperatuur <37 °C.  Allergilised reaktsioonid: nahalööve, tursed, sügelus.  Südametöö ja vereringehäired: minestamine, pulsisageduse ja vererõhu muutused (nt tasakaaluhäired, punetus näos või kahvatus, kohin kõrvades, hingeldamine, peavalu, uimasus, nõrkustunne). Mida teha?

 Vajadusel anda esmaabi ning võimalusel toimetada laps rahulikku ja turvalisse ruumi, asetada sobivasse asendisse, jätta kindlasti täiskasvanu järelevalve alla. Selleks, et lapsele õiget abi anda, on vaja esmaseid teadmisi nii haigusest kui ka esmaabist.  Vajadusel kutsuda või pöörduda professionaalse abi saamiseks perearsti, eriarsti vm meedikute poole.  Oluline on teavitada lapse terviseprobleemidest klassijuhatajat, kooli meditsiiniõde ja kehalise kasvatuse õpetajat.  Haigused ja aastaid kestev ravimite tarvitamine võivad lapses tekitada alaväärsustunnet. Et seda ära hoida, on vaja nii õpetajate kui kaasõpilaste mõistvat suhtumist.  Psühholoogilise abi saamiseks pöörduda psühholoogi poole.

Abistamise/abi saamise võimalused terviseprobleemide puhul Haigusi ravib ja diagnoosib arst (perearst, eriarst, psühhiaater). Lapse füüsiliste, emotsionaalsete ja psüühiliste probleemidega tegeleb ka psühholoog. Koolis töötavate arstide ja õdede ülesanne on õpilaste tervislikku seisundit jälgida, haigestumisi ja kroonilisi haigusi ennetada ning vajadusel vältimatut abi osutada. Õpetaja on koolis isik, kelle toetust ja julgestust laps vajab. Õpetaja eelarvamustevaba suhtumine on aluseks, et lapsed õpiksid igapäevases suhtluses enda hulgas arvestama haigete ja puuetega kaaslastega. Erivajaduste ja krooniliste haigustega laps vajab peale meditsiinilise abi muid teenuseid paremaks toimetulekuks. Koolides rakendatakse tugiteenuseid: logopeediline abi, parandusõpe, individuaalne õppekava, tasemeõpe, õpe eri riiklike õppekavade järgi jmt. Puudega lapsel on võimalik kasutada rehabilitatsiooniteenust (http://www.sm.ee/sinule/puudega-inimesele/sotsiaalteenused-puudega-inimesele/rehabilitatsioon.html). Haiguste ennetamiseks ja terviseprobleemide esinemissageduse vähendamiseks ning lapse positiivse arengudünaamika tagamiseks on oluline pidev ja järjekindel koostöö lapsevanema või teiste pereliikmete, kooli juhtkonna ja õpetajate ning spetsialistide vahel.

Muude vaeguste avaldumine:  Erinevad valusündroomid: pea-, kõhu-, lihasevalu. Emotsionaalsele stressile kodus ja koolis reageerib laps korduvate pea- või kõhuvaludega. Nende valude all kannatavad lapsed on oma loomult pelglikud, hoolikad ja tundlikud. Nad võivad olla eneste suhtes väga nõudlikud, neil võib olla raske oma tundeid väljendada.

16

17


Sõltuvusprobleemid

Kuidas avaldub?

 Lapse käitumine ja olek on muutunud (on väga kinnine või vastupidi, eufooriline).

Sõltuvus imbub perekonna argipäeva sageli tasapisi, kõrvalseisjatele eriliselt silma torkamata. Kuigi sõltuvusi on mitu, võib neil olla sarnaseid jooni. Võivad ilmneda muutused käitumises, mida on raske seletada.

 Laps viibib väga suure osa ajast kodust väljaspool. On tekkinud uued kahtlased sõbrad, keda ei taheta vanematele tutvustada.

 Raha kipub kuhugi kaduma, ka vanemate rahakotist.  Lapse kehalt võib leida süstlajälgi; toast atribuutikat, mille otstarbest te kohe aru ei saa (pudelikesed, nõelad, torud). Need märgid ei pruugi kohe tähendada, et teie lapsel on sõltuvusprobleem, kuid need võiksid teha teid ettevaatlikuks. Uimastisõltuvuse enam levinud füüsilised nähud:

     

Uimastisõltuvuse enam levinud psüühilised nähud:

 hüplev mõtlemine;  seosetu kõne, kõnehäired;  närvilisus või eufooria.

kiire pulss; laienenud pupillid; kiirenenud hingamine; koordinatsioonihäired; püsimatus; üliaktiivsus või unisus.

Noorte seas on peale sõltuvuse mõnest keemilisest ainest levinud arvutisõltuvus.

18

Kuidas ära tunda, et arvutikasutus on ületanud sõltuvuse piirid?

 Laps kulutab järjest rohkem aega arvutile, valetab arvutis veedetud aja kohta.  Sõbrad ja perekond, igasugune reaalne suhtlemine jäävad unarusse.  Laps hoolitseb vähe oma isikliku hügieeni eest.  Tekivad unehäired, muutused magamisharjumustes (öösel üleval, päeval magab).  Arvutist eemalolek muudab lapse närviliseks ja rahutuks.  Võib esineda silmade kuivust, sagedasi pea- ja seljavalusid.

Mida saab lapsevanem ise teha?

 Rääkige teiste lapsele lähedaste isikutega, see võib aidata olukorda täpsemalt ja õigemini hinnata.  Otsige võimalusi lapsega rääkimiseks. Vestluseks sundimine on mõttetu, kuid näidake selleks omapoolset valmidust.  Avameelsus ja ausus on nüüd eriti tähtsad. Rääkige oma muredest, selgitage oma umbusaldust.

19


Abi saamise võimalused

Pereabikeskuse psühholoogiateenistus

www.ath.ee

www.lahendus.net

Metsa 1, Pärnu Tel 443 1412 psteenistus@pereabikeskus.ee

Teave aktiivsus- ja tähelepanuhäire kohta ja soovitused täiskasvanutele, kes hüperaktiivsete lastega kokku puutuvad.

Pärnu Õppenõustamiskeskuse psühholoogid

www.peremeedia.ee

Noortele suunatud nõustamisportaal. E-posti teel nõustamine psühholoogiaüliõpilaste poolt. Psühholoogiaalaseid testid ja lugemismaterjal.

Metsa 1, Pärnu Tel 443 1436 www.onk.ee opiabi@parnu.ee

Nõuanded, kuidas tagada enda turvalisus internetis. Info meediakanalite kasutamisest ja küberkiusamisest.

Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskus SENSUS

www.inimene.ee

Laste ja noorte nõustamisportaal. Võimalus kirjutada oma murest foorumisse, vestelda nõustajaga jututoas, telefoni või Skype’i teel.

Teave tervisliku eluviisi ja erinevate haiguste kohta.

www.sensus.ee

Hommiku 4-4, Pärnu Tel 442 2049 www.sensus.ee sensus@sensus.ee

Pärnu haigla psühhiaatrid Roosi 3, Pärnu Registratuuri tel 447 3296

Eesti politsei Lääne prefektuuri Pärnu piirkonna noorsoopolitseinikud Pikk 18, Pärnu Tel 444 6548, 444 6557

Narko- ja uimastiinfo ja nõustamine Tel 1707

www.amor.ee Teave seksuaalelu ja suguküpsust puudutavate teemade kohta. Võimalik küsida nõu kirja teel, avaldada arvamust foorumis või pöörduda abisaamiseks lähimasse nõustamiskabinetti. Nõustavad naiste- ja meestearstid, psühholoogid, ämmaemandad ja sotsiaaltöötajad.

Laste, noorte ja täiskasvanute psüühika- ja käitumishäirete diagnostika ning ravi. Vastu võtavad psühhiaatrid ja psühholoog-psühhoterapeudid.

www.pereabikeskus.ee

www.leinaleht.info

Pärnu pereabikeskus osutab abi lastele ja noortele, kes on jäänud vanemliku hoolitsuseta. Pereabikeskuse psühholoogiateenistuses pakutakse sotsiaalnõustamist, psühholoogilist kriisiabi ja pereuuringuid.

Kirjandust ja nõuandeid leinaga toimetulekuks.

www.parnu.ee/rehkeskus/

Nõuanded suitsetamisest loobumiseks. Testid ja nõustamiskabinettide kontaktid.

Erivajadustega Inimeste Rehabilitatsioonikeskus. Füüsilise ja/või vaimse puudega inimeste nõustamine, päevakeskus ja erinevad tugiteenused.

www.narko.ee

www.naistetugi.ee

www.tubakavaba.ee

Eesti- ja venekeelne info narkootikumidest ja nende tarvitamise tagajärgedest.

www.aids.ee Anonüümne nõuandetelefon. Teave HIV/AIDSi ja sugulisel teel levitave haiguste ennetamise kohta.

www.rasedus.ee Raseduskriisi nõustamine. Toetatakse lapseootel naisi ja nende lähedasi, kes vajavad abi raseduse, sünnitamise ja sünnitusjärgse perioodiga seotud küsimuste ja probleemide lahendamiseks.

20

www.lapsemure.ee

Teave lähisuhtevägivallast ja abisaamisvõimalustest. Lehel on olemas Pärnu naiste varjupaiga kontaktid.


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.