kolmas number
MüüriLeht
2008
Edasilükatud teaduskonverents kui tantsupidu tekst Leonard Gaius Cohen foto Palina Lapõševa
Kokk kummitab mu aasal nagu lord Erkki Luuk Derrida kirjutas sellest, kuidas tähistatav on pidevalt edasi lükatud, alati meie arusaamisest ühe sammu ja iseenda võrra ees. Olles pidevalt edasi lükatud, vastas Cabaret Derrida programm selles mõttes hästi oma mänglevale nimele. Mis on kirjanduskriitilises võtmes vihje, et eeskava algus kolm tundi peale uste avamist on omane pigem noorte tantsupeole kui kultuuriüritusele. Teatrisse, ka estraadivarianti minekuks ei ole tarvis end eelnevalt kodus sõprade seltsis meeleollu juua. Selle seosega võib määratleda ürituse pareminigi kui läbi kunstiliste etteastete. Proovigem siiski. Backstage=frontstage kontseptsiooni järgi oli kõigil külastajatel võimalus veeta nimetatud kolm tundi frisööri juures või harjutada kätt tekstiilikunstis, abiks vastavalt juukselakk ja tasuta T-särgid. Kostüüm on karnevaliatribuut ja peale ilufunktsiooni võimaldab anonüümsust läbi ümberkehastumise. Küsimuseks jääb, kas isiksuse minetamine saali sisenemisel teenib esineja või külastaja huve. Minast vabanemine võib anda hallutsinogeensele uimale sarnase eelsoodumuse märgata igapäevaselt sissejuurdunud mustrite asemel üksiknähte ja neid uuel moel
seostada. See idee peegeldus ka kabaree manifestist, mis rõhutab kontekstivahetusega kaasnevat seoste vabastamist ja rekonfigureerimist kogu ürituse loomingulise kernelina. Teisalt võib käsitleda anonüümsustaotlust kunsti institutsionaalseid huve teenindava funktsioonina, mis lahustab individuaalsete külastajate kriitilise ego nende madalaimas ühisnimetajas, loob lambaliku ideaalse tarbija ja – kunstniku lavale tõustes – saavutab vaid selle teisenduse läbi õiguse nimetada järgnevat karistamatult esteetiliseks kogemuseks. Karneval pöörab ümber külastaja ja mittekülastaja, kuid vaieldamatult omab ta sarnast efekti ka kunsti ja mittekunsti suhtes. Dekonstruktsiooni ootamatu võlu seisneb selle tegevuse objekti ennustamatuses. Kabaree järgnev sündmustik lähtus pigem lotmanlikust plahvatuseloogikast, kvantesteetiline õhustik oli täis seoste võimalikkusi, nende vormumine tajutavaks elamuseks oli puhtjuhuslik, mittetaotluslik, vaatajapoolne tegelikkuse realisatsioon. Pliksid kummitasid laval nagu Lordid. Roheline laser resoneerus valge taustamüraga. Vööris olid mõned
mündrid. Tiiger laulis nagu tüdruk. Erinevad etteasted järgnesid teineteisele tempokalt ja enamasti teenindas iga taju paralleelselt erinev artist. Õnnelikud võitsid lillekorviga neiult 1 073 741 824 baiti olematut muusikat. Kogu šõu oli suunatud entroopia suurendamisele, signaali asendamisele müraga. Esiteks peab tõdema, et taotluslikust juhusest sünnib uusi troope haruharva, nii ka seekord. Teiseks ei õnnestunud kaugelt info vertikaalse hierarhia asendamine horisontaalse tasapinnaga. Kuigi autori surmateatest on möödas aastaid, ei ole lugeja käitumine muutunud. Sattudes silmitsi haaramatu infokogusega, otsib ta sealt tuttavaid struktuure ja maskeraad saavutab täiuse. Entroopiline mittekunst materialiseerub lugejale kui hierarhia kõrgem aste, kui institutsioon. Nii võib vaid tõdeda, et kui libedad kunstiturvamehed (nied võib usladada küll) juhuslikke külastajaid tülitava ja röökiva artisti lavalt eemale toimetasid – misasja ta üldse teaduskonverentsilt otsib?! – lõppes karneval ning algas Cabaret ilma kostüümita – noortepidu. Vaata lisaks: projekt.art.tartu.ee 9