Arvo Kukumagi. Alasti elu by Menu Kirjastus OÜ

Evelin Kivimaa

Arvo Kukum채gi.

Alasti elu

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Ärajoonud näitlejad lastakse ju maha?

Evelin Kivimaa

©Evelin Kivimaa. Arvo Kukumägi. Alasti elu. (2009)

Autor Evelin Kivimaa Fotod Ülo Josing, Ilmar Kruusamäe, Kristjan Lepp, Marit, Viktor Mendunen, Mikk Raude, Henno Saarne, Peeter Simm, Kalju Suur, Nikolai Šarubin, Gunnar Vaidla, Anu Õunapuu, Eesti Filmiarhiiv, Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Tallinnfilm, Scanpix Toimetaja Katrin Streimann Keeletoimetaja Esta Härm Kujundaja Külli Kuusik ©Menu Kirjastus Kõik õigused kaitstud Trükk Tallinna Raamatutrükikoda ISBN 9789949901166

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Ärajoonud näitlejad lastakse ju maha?

Sisukord 8 12 14 22 26 28 34 42 48 52 56 62 68 70 76 80 82 94 100 102

Peaasi, et hing laulab Ilmahulgus, kes mõtleb setu keeles Elu 1400grammine algus Veoautokastis teatrisse Ära lase ennast kaks korda lüüa! Traktoriroolist näitlemiskooli Kes mängib Hamletit, kes hoiab hellebardi? Esimene armumine filmikunsti: “Tätoveering” Hommikutervitus “Metskannikeste” moodi: “Kuku, raibe, ärka üles, au ja kuulsust teenima!” Malevaelu: “Tere hommikust, Kuku, lähme nokka plagistama!” “Ideaalmaastik” tõi Nõukogude Liidu Oscari Esimene vabaabielu: 22aastaselt isaks Kuupalk kolme minuti eest Maailma tänamatuim amet – teatrinäitleja Laia žestiga “Ma tapan su ära, ma olen hull!” Aurulaevade ajastu filmid Esimene abielu: pulmad kolm kuud pärast tutvumist Arvo Koljapoig Moskva rikkused: valuutaäri ja kõrgkultuur

Arvo Kukumägi. Alasti elu

106 110 114 118 124 128 138 142 150 158 162 170 178 182 188

Teine abielu: lahutus tõstis suhte uuele tasandile Lõhkumata puuriida ahvatlus Inimhingede inseneri uurimismeetodid Esimese duubli mees 10 000 pintslitõmmet ehk tegelane miljonäride maailmast Kiirkaatrite ajastu filmid Elu ohus: esimest, teist ja teab mitmendat korda Adrumaskisalong rikastele ja ilusatele Ära joo, sõber, ära joo! Aasta ühise katuse all: kaks kainet alkohoolikut Kaheksa pruuti korraga Uus elukaaslane, uus elukevad Näitlejaid pühasse mulda ei maeta Olemata jäänud rollid Kuku, miks sa jood?

LISAD 194 Kuku-kuldmunad 196 Kuku filmi- ja telerolle / Kuku teatrirolle 200 Kirjatsura annab aru, mismoodi tal raamat Arvo Kukumäest sootuks kirjutamata jäi Arvo Kukumägi. Alasti elu

Arvo Kukum채gi. Alasti elu

Peaasi, et hing laulab

Arvo Kukum채gi. Alasti elu

Kell on kaks öösel. Maailm magab. Kuku lööb silmad lahti ja hüppab püsti. Mis nüüd? Kuku hakkab uksehingesid ette panema. Siis, kui ülejäänud maailm viimaks virgub, haigutades ja ringutades, on Kukul juba pool päeva selja taga. Ringutamine käib mulle õudselt närvidele. Kui juba ärgata, siis kohe. Ja kohe tegutsema! Elu on liialt lühike minu jaoks. Ma olen keeruline natuur. Egoist, maksimalist. Ruttu ja korraga ja rohkem ja paremini. Mul läheb vara uni ära. Olen kella viiene ärkaja vähemalt. Magama lähen tavaliselt kell ükskaks öösel. 20 aastat on mulle nii vähesest unest piisanud. Ma olen nagu Hitler, see ju magas ka ainult kolm tundi. Ma ei talu oma naiste puhul seda, et nad ärka-

Kuku elu verstapostid 9. augustil 1958. aastal sündis Setumaal Litvina külas Nikolai ja Anastassia perre poisslaps ristinimega Innokenti. Passi järgi Arvo Kukumägi. Hüüdnimega Kuku. 1980. aastal lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri näitlejana. Aastail 1980–1984 töötas Noorsooteatris, kust vallandati joomise pärast. Sestpeale vabakutseline näitleja, kes on keevitanud ennast heleda leegiga Eesti filmiajalukku rohkem kui 40 filmirolliga. Eraelu on kirju: kaks lahutatud abielu, neli last kolme naisega, palju kooselusid. Arvo Kukumägi. Alasti elu

vad ja ringutavad ja tee neile kohvi ja too poest pirukaid. Mina ärkan kohe – tsahh! Püksid jalga, koer kaasa ja minema. Diana on varastatud koer. Ta oli meetripikkuse nööri otsas ja 25kraadises kuumuses ei olnud tal veetilka ees. Läksin ühel ööl ja lõikasin nööri läbi. Hommikul, kui ärkan, kell neli, kell viis, siis on kõige viljakam aeg. Teen Dianaga koos õues tiiru, annan talle toidu ette ja siis on puhtalt minu aeg. Paar-kolm tundi ei sega mind keegi. Seda juhtub väga harva, et hommikul kell kuus keegi helistab: “Mul on ilge pohmakas, ega sa ei saa mind aidata?” Loomulikult saan, panen kotti kärakapudeli ja hullumajas käimisest üle jäänud tabletid ja torman kohe kohale. Sest ma tean, mis on pohmell, ja ma aitan inimest. Ma olen elus kaks korda näinud, kuidas inimene on pohmelli kätte ära surnud. Gorbatšovi ajal, kui alkoholi ei hakatud müüma enne kui kell kaks päeval. Mõlemad olid viisaka välimusega mehed, ei olnud mingid prükkarid. Üks kord oli poe ees pikk järjekord, palav päev, ja mees suri, enne kui kell sai kaks. Teine kord oli hommikul kella kümne paiku, kui ma läksin poodi lapsele toitu ostma. Too mees anus müüjannalt ühte 100grammist konjakipudelit, et “palun lubage, mul on nii halb olla”. Poemüüja ei tohtinud anda ja mees komberdas poest välja. Ostsin samast letist suitsu ja tegin oma toidutuuri ära. Kui poest välja tulin, siis oli see mees pikali maas, kõik jalutasid mööda. Ma läksin katsusin pulssi – seda enam ei olnud. Mobiiltelefone tollal polnud, jooksin telefoniputkasse ja helistasin kiirabi kohale. Aga oli juba hilja. Oleks ta selle 100 grammi konjakit kätte saanud, ilmselt oleks ellu jäänud. Kõik ei ole nii targad joodikud nagu mina, mul on alati hädaajaks kärakas olemas. Ja kui ei ole, siis ma saan ikka kätte. Mul on oma kohad, kodust 200 meetri raadiuses, kust ma saan käraka kätte ükskõik mis kell. Mu päevad on 20 tundi pikad. Kodus käib remont, ma olen siin töödejuhataja. Kui hommikul mingit remonditööd ei ole, siis kirjutan lugusid oma elust, väikesi miniatuure. Ma nimetan neid impressioonideks. Need on sellised hellakesed, õrnakesed nagu varjulillekesed. Mõni leht on kirjutatud tindiga, mis on pisaratest laiali läinud. Mul on neid suur patsahkam. Aga neid ei näe minu eluajal mitte keegi, kuna need on väga isiklikud. Nii nagu keegi ei pea nägema, mis värvi on mu aluspüksid.

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Täna ärkasin kell kaks öösel, panin uksehinged ette ja siis kella kuue ajal hakkasin lugema Kauksi Ülle näidendit. Lugemine on mu kirg. Ma ei oska niisama istuda ja puhata. Jah, see lõbu on, et ma saan rahulikult raamatut lugeda, aga mitte kogu aeg. Mul tuleb jälle mingi idee, mul on mustmiljon asja, mida võin teha. Kui elu vastu kirg ja huvi ära kaovad, siis sa oled surnud. Aga surnuna, elava laibana, ma edasi elada ei taha. Mul on palju kirgi ja huvisid. Peaasi, et hing laulab, siis on mõtet elada. Kui sa nukrutsed ja jääd ühe koha peale seisma, siis see ei ole elu. Ma ei heida seda kellelegi ette, igaüks elab täpselt nii, nagu tahab. Mõnele on määratud kapi taga elada ja ta on selle üle õnnelik, mõnele meeldib terve elu heegeldada. Mulle see ei sobi. Juba varases nooruses imetlesin liblikaid, kui kaunid ja kiired nad on ja kui lühike on nende elu. Mul on iga päev uus elu. Kuigi kannan paratamatult kaasas elatud elu sleppi, ma vähemalt püüan iga järgnevat päeva võtta värskena. Ma olen loomult liblikas, papillon. See, mis mul on käsivarrele tätoveeritud. Värvid on veel tätoveerimata, küll ma kunagi need ka ära teen. Täna olen kirju, homme kollane. Ükski mu päev ei sarnane teisega, ükski ei ole hall. Ma leian igas päevas mingi kirka hetke. Aga see on puhtalt minu arvamine. Teised arvavad võib-olla teistmoodi. Ilmselt väga paljud arvavad, et ma olen lihtsalt üks joodikukalts. Mina arvan endast võib-olla natuke liiga hästi. Või ilustan. Ma ei oska öelda. Kuigi see, mis ma räägin – ma ei valeta mitte midagi. Mina tunnen nii.

Režissöör Andres Maimik: Kuku ei ole lihtne suhtluspartner, sest ta kipub inimesi paika panema ja häälekalt välja ütlema oma seisukohti, mis võivad olla ebadiplomaatilised. Ta võib olla seksistlik. Ta võib olla kaunis sõjakas, kui midagi ei meeldi. Ta armastab muidugi praalida ka. Talle meeldib käsutada ja domineerida. Ta innustub väga kergesti ja tema innustus kandub inimestele üle. Ta on ka hea veenja. Kukumägi võib öelda nii sisendusjõuliselt, et ta saab 123 miljonit eurot, et isegi seda jääd uskuma. Ta armastab bluffida, armastab vaadata, millised on inimeste reaktsioonid. Armastab natuke mängida, eriti kui tunneb, et ta on suhtluspartnerile muljet avaldanud. Talle meeldib uusi tutvusi sõlmida, et oleks kellelegi esineda. Talle meeldib õudselt asjatada. Kui talle keegi ei meeldi, siis ta paneb selle täiega paika. Kuku ei oleks Kuku, kui ta oleks endine alkohoolik ja praegune usujutlustaja. Temas on sellist nurgelisust ja kiuslikkust ja kiulisust ja alpust ja jõhkrust ja egotsentrismi. Ja ta ise naudib, et ta on täpselt nii vildakas, nagu ta on.

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Ilmahulgus, kes mõtleb setu keeles

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Setu hõbehäälte keskel laulab Kuku ema Anastassia.

Anastassia akordioni mängimas.

Ega mina enam mingi setu ole, ma olen ilmahulgus. Kui ma oleks õige setu, siis ma elaksin Setumaal. Ometi, kui ma juba Tartust autoga läbi sõidan, siis hakkan setu keeles mõtlema, mis siis, et olen sealt juba üle 30 aasta eemal. Mõtlesin ikka, et tahan maailma näha. Noorena ronisin talveõhtuti redelit mööda maja katusele, et vahtida Pihkva ja Petseri linna tulede kuma. Tahtsin ruttu-ruttu minema saada, laia ilma rändama. Praegune setundus on pseudovärk. Pannakse sõlgedega memmekesed lennukisse ja veetakse Ameerikasse leelotama. See on muudetud nagu mingiks kaubaks. Mina mäletan aega, kui see oli autentne. Setu pulmad ja matused, sõnnikuveo- ja kartulivõtutalgud. Keegi ei nikerdanud üksinda hanguga oma kartulivao vahel. Tehti korraga ära, kartul keldrisse ja kuhja ka veel, ja oli ühel perel lõpetatud. Järgmisel päeval mindi teise peresse. Terve küla oli koos, igal õhtul kaeti pikk laud, kus olid head ja paremad söögid ja teinekord koduõlut. Minu koduküla Litvina on Värskast 17 kilomeetri kaugusel. Tee sinna läheb läbi Venemaa – seal ei või kinni pidada, muidu oled Pihkvas soolaputkas. Minu lapsepõlves oli külas 15 suitsu. Nüüdsel ajal on päris kohalikke kolm suitsu: üks memm ja kaks meest, kelle naised on ära põgenenud. Varem töötasid nad sovhoosis, nüüd neil tööd ei ole. Nad elavad töötu abirahast ja korilusest, käivad mööda külasid tööd otsimas ja joovad salaviina. Elavad ka oma elukest, on südamlikud ja sõbralikud ja pole neil häda midagi. Igaühele on antud oma pahmas tallata. Pärast ema surma on mu lapsepõlvekodu tühjana seisnud. 13 aastat. Selle aja jooksul on seal 15 korda sees käidud. Varastatud on vana mööblit, hobuse hõbepäitsed, kõike. Isegi plekist lusikad veeti minema. Kui jumal annab, siis ma lähen kunagi Setumaale tagasi. Kitsekesed söövad rohtu, mina joon vabarnavarreteed ja püüan kala. Arvo Kukumägi. Alasti elu

Inimeseraasuke: Kuku on suurisilmi maailma uudistanud v채hem kui aasta.

Elu 1400grammine algus

Arvo Kukum채gi. Alasti elu

Hõissa! Pulmi peavad Nikolai Kukumägi ja Anastassia Põdramägi.

Sündisin enneaegselt, seitsmekuisena, kaalusin ainult kilo ja nelisada grammi. Ema Anastassia rääkis, et Petseri sünnitusmajas oli sel päeval sündinud 28 tüdrukut ja üks poiss – mina. Kõik sünnitusmajas olnud vene naised soovitanud panna mulle nimeks Sergei, et see on ilus nimi. Mu isa Nikolai tahtis mulle hoopis Eino nimeks panna. Ma ei teagi täpselt, kuidas ma just Arvoks sain. Setupäraselt öeldakse perekonnanimi enne eesnime, nii et mina olen Kukumäe Arvo. Mu perekonnanimi ei ole mitte käo, vaid kohanime järgi. Minu isapoolse vanaisa maa peal oli väga käbirikas männitukk, mille järgi pandi ka talu ja perekonnanimi, Kukumägi. Setu keeles tähendab lähme “kukkõ” korjama, et lähme “käbisid” korjama. Ema jutu järgi olin ma olnud lapsena väeti ja vilets, põdesin igasugu haigusi, leetreid ja sarlakeid. Ema oli mulle isegi suririided valmis õmmelnud. Rinnapiima sain hästi kaua, ema rääkis, et veel nelja-aastasena olin ma tema tissi kallal krõbistanud. Ta ei saanud sellest muidu lahti, kui kleepis kasu-

Arvo Kukumägi. Alasti elu

kakarvad ümber nibu ja ütles, et “rinnad läksid soeks kätte”. Setu keeles öeldakse hundi kohta susi. Siis ma enam tissi ei tahtnud, jätsin päevapealt maha. Mul on kolm aastat vanem õde Ilme. Kui ma olin kolmeaastane, siis sündis mulle teine õde – Aime. Mäletan, et võtsin imiku, viisin liivakasti ja hakkasin talle liivast kooke küpsetama. Ema sattus peale, jumalale tänu. Mine tea, mis ma muidu lapse lolli peaga oleks teinud. Õde Ilme Piirisalu, Paide Selveri apteegi juhataja: Pisiõde suri vaid kolmekuisena, olles suurema osa oma elust veetnud haiglates. Vanematele oli see loomulikult raske. Mul on hästi meeles matusepäev. Karge sügisilm. Kirst oli hästi väike, nii ilus ja valge. Ema õmbles ise surikleidi ja -mütsi, ilusad ja sitsilised. Kirstu ei lastud hauda mitte nööridega, nagu tavaliselt tehakse, vaid vanaisa viis selle süles. Arvo oli pärast kaua aega vanaisa peale pahane, et miks ta viis õe hauda. Kuku: Nii kaua kui ma mäletan, elas meil ka kasuvend Martin. Ta oli minu tädipoeg, minust julgelt kümme aastat vanem. Tädil oli põdur tervis ja tema kolmest lapsest läks üks lastekodusse, teine kasvas oma kodus ja Martin tuli meile. Ta oli nagu lihane pereliige, mingit vahet ei tehtud. Martiniga hoidsime teineteist nagu vennad. Ta ehitas ise kärukese, millega vedas mind mööda ilma ringi. Kui ta sõjaväest tagasi tuli, siis kinkis mulle sõduri püksirihma ja pilotka. Mõni aasta tagasi ta suri, aga kuni sinnamaani me ikka suhtlesime. Mu ema Anastassia perekonnanimi oli enne abiellumist Põdramägi, nii et kokku said Kukumägi ja Põdramägi. Mul on väga suur suguvõsa, tädi- ja onulaste lapsi ma kohe kindlasti ei tunne. Ma ei teagi, palju neid kokku on – nagu kihulasi. Mu emapoolne vanaema Vassilissa sünnitas 11 last, aga kaks või kolm surid imikuna. Nii et ema poolt on mul palju tädisid ja kaks onu. Mu isal oli kuus venda ja üks õde. Isapoolset vanaisa Pjotri olen näinud ainult pildi peal, kuna ta suri kohe pärast sõda. Isapoolse vanaema Tatjana tervis polnud kuigi hea, ta oli pikalt voodihaige. Ta elas mu isa sünnitalus Sesniki külas, meie kodust viie kilomeetri kaugusel. Käisin seal tihti, jala ja rattaga ja punnvõrriga.

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Ma ei ole välimuselt isasse. Ta oli suur mees, 190 sentimeetri kanti, kõhn ja sooniline. Mina olen nagu emapoolse vanaisa Georgi koopia. Lühike, kõhnuke, sooniline, aga vastupidav vana oli. Oma aja kohta haritud mees, kuus klassi tsaarikoolis käinud. Emapoolsed vanavanemad elasid meie kodule väga lähedal, otse üle põllu, sinna polnud kilomeetritki maad. Vanaema Vassilissa küpsetas kuni oma surmani koduleiba, kord või kaks nädalas. Mulle küpsetati alati nisujahust kakukesi. Leivajahu käis vanaisa jahvatamas vesiveskis, mis oli seitse-kaheksa kilomeetrit eemal. Mina olin siis hobusemees. Minnes sõitsin traavi, nii et tuhk ja tolm lendas, aga tagasi tulles lubas vanaisa mul ainult sammu sõita, sest jahu võis kotist välja lennata. See ajas mind tohutult närvi. Mis see natuke jahu siia või sinna! Õde Ilme Piirisalu: Kodus meil suurt rikkust ei olnud, aga puudust ka ei tuntud. Kui teised lapsed käisid koolis veel viltides, siis meil olid talvesaapad. Meie vanematel oli ümbruskonnas kõige esimene telekas. Reedeti oli teatriõhtu, siis tulid paljud külainimesed meie juurde. Meil ei olnud toolegi nii palju, kuurist toodi tuppa pikk puust pink, et kõik istuma mahuksid. Arvo oli hästi maias poisike. Meie kodus käis sageli külas üks vanamees, kes oli üsna kasimatu, riided mustad. Tal olid alati lahtiselt taskus suured pehmed hernekommid, mida ta pakkus. Mina ei võtnud neid kunagi. Ja kui Arvo võttis, siis viskasin need kartulivagude vahele. Mäletan, et pärast ta otsis komme sealt vagude vahelt taga. Kuku: Oravakese kommid on eluaeg mu lemmikud olnud. Kui ema tõi poest 100 või 200 grammi komme, siis jagasime neid õega. 100 grammi sees oli seitse kommi, ühe lõikasime noaga pooleks. Mina sõin kribinal-krabinal oma kolm ja pool kommi ära, aga tema hakkas minu nina all muigutama ja maigutama, ajas mind jubedalt närvi. Ütlesin: “Ilmekene, anna mulle ka üks, anna kas või pool kommi!” Tema: “Ei saa, sa sõid enda omad juba ära.” Aga ma olin nii äkilise loomuga, et panin poe juurde. Meesterattaga, üks

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Emapoolne vanaisa Georgi koos külanaistega.

Kuku (vasakul) oma isakodu lävel koos onupoegadega.

“Me hoidsime teineteist väga,” iseloomustab Kuku suhet vanema õe Ilmega.

Külanaise juhitud mootorratta korvis troonib Kuku ema Anastassia koos koer Tipaga.

Isa Nikolai tööhoos.

Emapoolne vanaema Vassilissa sünnitas 11 last.

Kasuvend Martin.

Perepilt: ema Anastassia, Kuku ja Ilme.

jalg raami alt, sest ma olin nii väike, et üle raami ei ulatunud sõita. Ostsin 200 grammi kommi ja hakkasin ise õe ees muigutama-maigutama. Ükskord jäin õele suitsetamisega vahele. Tõmbasin peldiku taga suitsu, naljaviluks, nagu poisikesed ikka, olin siis vist kuueaastane. Eks ma olin enne ka proovinud. Teinekord naabripoisiga popsutasime, ega me alla tõmmanud. Isa ostis suitsu saja paki kaupa, need olid võrguga pandud ahju ligi, et oleks head kuivad. Sain sealt vabalt võtta. Kui ma õele vahele jäin, siis hakkas ta mind terroriseerima. Muidu olid temal ikka oma tööd teha ja minul omad. Aga siis ta hakkas oma töid minu kaela veeretama: “Nii, Arvo teeb selle nüüd ära.” Ütlesin, et ei tee ma midagi. Ja siis ta alustas: “Ema... Arvo... tegi...”, ja siis ma läksin kohe ja tegin kõik tema eest ära. Ega ma väga kaua vastu pidanud, mul viskas üle ja lasin õel välja öelda. Mõni mõis! Ma oleks isa selja taha pugenud, kui keegi oleks tahtnud mind tutistada. Isa ei lasknud mind kellelgi näpuotsagagi puutuda. Aga midagi ei juhtunudki. Muidu oli mul ikka kuldne õde. Me hoidsime teineteist väga. Kui ta juba ülikoolis käis, siis tõi mulle ikka raamatuid. Meil seal kartulivao vahel ju raamatupoodi ei olnud, ainult külaraamatukogu, mis oli mul mitu korda läbi loetud. Lenini teoseid ma muidugi ei lugenud, mulle pakkusid huvi reisikirjad ja elulood. Ema ei lasknud mul õhtuti kaua lugeda, kustutas tule ära, et hommikul vaja vara tõusta. Aga kuidas sa jätad huvitava koha pealt pooleli! Siis ma lugesin taskulambiga, vatiteki all. Ühe patareiga sai ühe raamatu läbi. Vahel lugesin kella kolmeni öösel. Hommikul ärkasin ikka vara üles, ämbrite kolina peale, kui ema hakkas sigu ja lambaid ja kanu ja lehmi toitma. Talvel tehti ju kõik loomasöök toas. Mul oli omaette tagakamber. Nii kui kevad saabus, kolisin küüni, sest seal oli vabadust laiemalt. Keegi ei küsinud, mis kell ma tulen või lähen. Vanematel minuga mingeid muresid ei olnud, ei õppimise ega käitumise pärast. Ma olin aktivist ja brigadir, ettevõtja. Külapoistega püüdsime ojakesest haugi. Iga mees tegi endale ise pajuvitstest või männivitstest mõrrad, ja panime sisse. Igal hommikul enne kooliminekut vaatasin mõrrad üle, viisin kalad koju, ema puhastas ära, pani soola ja kuivama.

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Minus on mingi kauplemise kirg. Arvata on, et emapoolset liini pidi on minus ka natuke juudi verd. Iidvana lugu räägib, et üks mu vaarisa olnud Odessa kaupmees, kes kolis Petserisse ja abiellus setu tüdrukuga. Sügiseti oli hea bisnis metskonnale käbide korjamine. Või siis korjasime puravikke, mida sai Pihkva turul maha müüa. Õige mitu suve istusin Leningradi turul ja müüsin kurke. Kapronlips ees, valge särk seljas, valged kätised. Pihustasin kurkidele vett peale, et need värsked välja näeksid. Kõik naised tulid minu käest ostma. Mul oli alati järjekord taga. Saatsin teenitud raha koju, aga meil oli lepe, et võisin endale lubada, mida tahtsin. Vabal ajal käisin Ermitaažis ja kinos, Iisaku katedraalis, Vassili saarel ja igal pool. Külameestega, kes ei saanud oma kurke müüdud, oli mul eraldi bisnis. Viis rubla kott, ja ma müüsin ka nende kurgid maha. Nemad lakkusid sel ajal õlut, aga mul läks äri hästi. Kauplemise peale oli mul annet ja ma arvan, et on tänase päevani.

Arvo Kukumägi. Alasti elu

11-12aastane Kuku.

Veoautokastis teatrisse 22

Arvo Kukum채gi. Alasti elu

Minu esimene roll oli esimeses klassis. Habe pandi ette ja mängisin Ülemiste vanakest. Võtsin selle rolli vastu ainult sellepärast, et Ülemiste vanake sai laval piipu teha. Võtsin vanaisa piibu ja päris tubaka ja popsisin lava peal. See oli mulle suur nauding, et las teised kadestavad, mina võin rahulikult õpetajate nähes piipu tõmmata. Keegi ei tulnud midagi ütlema, ju ma hästi mängisin, kõik kiitsid. Setumaal on üks küla teise otsa. Mina elasin Litvina külas. Naaberküla oli Saatse, seal asus Satserinna kool, kus ma õppisin kuni kaheksanda klassini. Kohutavalt tore kool! Koolimaja oli mu kodust umbes 600 meetri kaugusel. Seal olid oma hobune, aed ja kartulipõld. Sügisel pidi igaüks tooma paar kilo marju, millest keedeti talveks moosi. Saime tohutult hästi süüa, meil olid kolmekäigulised lõunad. Kooli hobusemees oli Gavril. Temal algas iga päev niimoodi, et ta läks poe juurde: “Palun mulle kaks pätsi kuivemat leiba ja kaks veini, üks kohapeal juua.” Mina olin kooli kasvuhoone juhataja. Mul oli direktor Viktor Veeberi isiklik luba, et võin sinna igal ajal minna. Kui ähvardas oht, et mind küsitakse mingis aines, mida ma hästi ei jaganud, siis kadusin kohe klassist kasvuhoonesse. Rohisin seal Arvo Kukumägi. Alasti elu

ja hoolitsesin taimede eest, istutasin tomateid ja kurke ja rediseid. Mul on kätt selle peale. Ma olin ainuke, kes võis koolidirektorile öelda “Heil, Veeber!”, kuna ta oli mu hea sõber juba esimesest klassist peale. Koos temaga ehitasin kooli õue oma elu esimese purskkaevu. “Ehitame fontääni!” kutsus vana Veeber. Seda me ka tegime. Koolikino juures olin asjapulk juba algklassides. Koridori tõmmati ekraan üles, meil oli vanaaegne projektor. Filmilint läks sada korda pooleks ja seda tuli kleepida. Ma nii kohutavalt armastasin kino! Saatse rahvamajas näidati filme kaks korda nädalas. Teisipäeviti ja neljapäeviti. Ma ei jätnud ühtegi õhtut vahele. Nägi ka häid filme, mitte ainult Vene propagandat. Indiaanlane. 16aastasel Kukul on peas parukas, käes õhupüss. “Sellega lasime tüdrukutele pepusse!”

Ühte filmi kaks korda ei näidatud. Mõnda, mis mulle rohkem hinge läks, käisin bussiga Räpinas teist korda vaatamas. Näiteks “Äraaetud hobused lastakse ju maha?”. Halastamatu lugu, mis siis, et Vene ajal näidati seda kärbitud kujul. See on elu kvintessents. Minu jaoks kuulub see filmide tippu; nende saja filmi sekka, mida ma vaataksin veel. Pidudel hakkasin käima juba algkoolis, piilusin kas või nurga tagant. Seitsmendas klassis käisin juba laupäevaõhtuti Värska kultuurimajas peol. Õpetajad käisid kontrollimas. Vahel aeti peolt minema, siis passisin, kuni õpsid ära läksid, ja läksin tagasi. Mind pole mingid raamid kunagi väga pidanud. Kui ma kellelegi otseselt halba ei tee, siis teen ikka seda, mida mina õigeks pean, mitte seda, mida mulle ette üteldakse ja näpuga näidatakse. Ma ei oska teiste vigadest õppida, pean kõik ise läbi kogema. Kui isa ütleb, et “kulla poeg, ära mine

Arvo Kukumägi. Alasti elu

sinna litsimajja, seal on kõik litsid tripperis”, siis ma lähen ikka. Värska keskkool oli ka tore. See asus hästi vanas kahekordses puumajas, mis oli nagu orel: iga trepiaste kägises omamoodi. 15 meetrit koolimajast eemal oli järv, vahetunni ajal läksid, tragisid paar latikat välja, panid mätta alla ja läksid uuesti tundi. Õhtul viisid seljakotitäie kala koju kuivama. Meid viidi teatrisse veoautoga. Klasside kaupa, rohkem ei mahtunud korraga peale. Oma 80 kilomeetrit oli Tartusse, siis veoautoga tagasi Värskasse. Sealt oli mul veel 17 kilomeetrit koduni,

Õde Ilme Piirisalu: Arvo kooliajast mäletan ma ainult head. Ta ei olnud pätt ega kraade, ei joonud ega suitsetanud, ei kakelnud. Hinded olid neljad-viied, kuigi õppimist eriti näha ei olnud. Vahel ei toonud ta koolikottigi koju, ütles, et tal on juba kõik tehtud.

pidin ise vaatama, kuidas saan. Vahel oli mul kuskil mootorratas, vahel olin ööd sõbra juures. Ma olin aktivist, korraldasin igasugu spordivõistlusi, mängisin klassi bändis basskitarri. Kuna ma olin elava loomuga, siis pandi mind ka komejanti tegema. Olin kümnendas klassis, kui mängisime Jaan Krossi “Mardileiba”. Mina mängisin peategelast Marti, minu tolleaegne kallim mängis apteekri tütart ja sõber Indrek Raudsepp apteekrit. Võitsime rajoonis kooliteatrite festivali ja meid saadeti edasi vabariiklikule konkursile. Siis ma sattusin esimest korda elus Tallinna. Ma olin 16aastane, kui esimest korda Tallinna pääsesin, aga ma olin kuueaastane, kui esimest korda Ermitaaži läksin. Ma mängisin südame ja isuga, rahvas saalis rõkkas. Saime vabariiklikul konkursil preemia ja

Klassiõde Ene Talas, Männiku turismitalu pidaja: Keskkoolis kutsuti teda Kuku – ja vist ka Kuks. Ta oli väga armas inimene. Ebaõiglust ei kannatanud. Kuku oli lõbus, tegi alati natuke tsirkust. Nagu on need Tootsi tüüpi poisid, kes pälvivad alati õpetajate ja kaasõpilaste tähelepanu. Tegime koos näitemängu “Mardileib”, kus Kuku ja Indrek Raudsepp olid väga säravad.

mina sain veel parima näitleja auhinna. Mulle kingiti raamat, Robert Louis Stevensoni “Röövitud. Catriona”, lugesin selle läbi ja see on mul Setumaal pööningul alles. See on minu esimene auhind näitekunsti vallas.

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Ära lase ennast kaks korda lüüa!

Kuku 9. klassi poisina.

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Minu elufilosoofia on suhteliselt lihtne: ära tee teisele inimesele haiget ja siis on sinuga ka kõik hästi. Aga kui sulle tehakse haiget, siis ära lase ennast kaks korda lüüa. Piibel seletab, et keera teine põsk ette, aga minu filosoofia on see, et siis tuleb juustest rabada ja hambad sisse lüüa. Ma pole kunagi ise tülinorija olnud, aga teist põske ma ette ei keera. Kooliajal käisime Venemaal külapidudel, läksime ikka kampas koos. Teinekord tuli mitu kilomeetrit venelaste eest ära joosta, muidu oleks peksa saanud. Igasugu külataplusi oli, nagu ikka noortel kukkedel. Kui vaja, siis tõmmati maast aiateivas ja anti vastu pead. Omal jalal tuldi ikka koju, mõnikord oli kellelgi silm sinine. See kuulus selle kultuuri juurde. Setumaal on niisugune komme, et kui keegi teeb mingit kurja, siis hoiatatakse teda kümme korda, et ära enam nii tee. Üheteistkümnes kord on ahing seljas ja ta lendab Piusa jõge pidi alla Peipsi poole. Ma olen küll õblu, aga ma ei karda midagi. Konservatooriumi ajal sain mitu korda peksa, kui Toompealt erialatundidest alla tulin, ja rahakott võeti ära. Läksin Setumaale, kruvisin ühelt vanalt küünilt uksehinge maha ja panin portfelli. Üleni ei mahtunud, sest see oli hästi pikk, keerasin siis ülemise otsa ajalehe sisse. Keegi enam kallale ei tulnud, nii et ma ei pidanud seda kordagi kasutama. Siis hakkasin karatet treenima. Ükskord oli Kinomaja baaris mingi lollakas nii juua täis, et rebis mul kõik nööbid eest ära. Lõin ta üle leti, nii et pudelid kukkusid kolinal puruks, suur paks mees oli, ja ütlesin: “Sina maksad!” Maksis ka. Ma ei poolda vägivalda. Aga kui elu viskab ette mingid konfliktid, siis ma võitlen, kuni viimane rakk veel liigub.

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Traktoriroolist n채itlemiskooli Professionaalse traktoristi tunnistus: keskkooli ajal pidi traktoristikursused l채bima kogu Kuku klass. Ka need t체drukud, kes oleksid pigem eelistanud heegeldada.

Arvo Kukum채gi. Alasti elu

Lavakunstikateedri sisseastumiseksamitele tulin koos klassivend Indrek Raudsepaga. Tema tahtis väga näitlejaks saada. Nüüd on ta kooliõpetaja. Mina tahtsin geoloogiks saada. Tallinnas olin teist korda elus. Mu tädi oli suvilas, sõbraga elasime Mustamäel tädi kahetoalises korteris. Seal käisin elus esimest korda vannis. See hakkas mulle nii meeldima, et käisin vannis mitu korda päevas. Sisseastumiseksamite esimeses voorus kästi mul teha etüüdi “Igavus”. Mängisin seda läbi tegevuse: hakkasin endal nööpe eest ära kiskuma ja uuesti ette õmblema. Olin nagu udu sees, ei saanud aru, kus ma viibin. Siis lugesin Juhan Viidingu luuletusi, mis mul peas olid. Mul kästi setu laule laulda, jorutasin niipalju, kui ma teadsin.

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Pääsesin esimesest voorust edasi. Anti kodused ülesanded, õppisin pähe mingi proosakatkendi, tegin jälle etüüde ja lugesin luuletusi. Sain ka teisest voorust läbi ja suured näitlejad tulid õlale patsutama, Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu ja Juhan Viiding. See tekitas niisugust õõva. Nad ei olnud komisjonis, aga oli komme, et kõik kunagised lõpetajad võivad sisseastumiseksameid vaatama tulla. Terve saal oli rahvast täis. Kolmandas voorus tegime näitemängukatkendeid. Tegin ühe etüüdi ära ja siis tuli üks õpetaja ja ütles, et “ära sina närveeri, sina oled sisse saanud”. Konkurss oli kõva. Mul ei olnud erilist krampi, kas saan sisse või ei saa. Pärast viimast vooru pandi sissesaanute nimekiri välja hilja õhtul, kui oli juba pime. Vaatasin, et minu nimi oli ka seal kirjas. Mõned sissesaanud, Tallinna inimesed, hakkasid siis pidusid korraldama. Mina lonkisin öö läbi mööda linna ringi ja mõtlesin, kuidas minusugune maa mühkam selles koolis hakkama saab. Kõik oli nii võõras ja õõvastav. Nagu noorel poisil, kes avab esimest korda litsimaja ukse. Järgmisel päeval sõitsin kella kolmese bussiga koju, õhtul kell üheksa olin kohal. Võtsin mootorratta ja kihutasin terve öö mööda Setumaa kruusateid. Niisugune vabanemistunne! Mõne päeva pärast ütlesin vanematele, et olen komejandikooli astunud. Ma ei julgenud neile varem öelda. Isa tahtis ikka, et ma põllumeheks hakkaks ja talu mulle jääks. Ema jälle tahtis, et minust saaks koduküla papp: “Vana Dubrovin on juba vana, varsti sureb ära, sa käid koolis ära, tuled siia koju ja hakkad meile juma-

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Sõber Kuku portree “Teineteist nad vastastikku nuhutasid” (1979) on kunstnik Ilmar Kruusamäe üks esimesi maale.

laarmu andma ja jumalateenistusi pidama. Matad ja paned paari. Papil on kerge elu, võtad endale ilusa-toreda naise, kõik baabad toovad sulle parte ja kanu.” Isa oli isegi uhke, et poeg läheb niisuguse peenikese ameti peale. Aga ema ütles, et see ei ole mingi töö, janditavad lava peal. Võtad naise ja pead siis teisele naisele laval suud andma – see ei ole õige asi! Pärast sisseastumiseksameid läksin pooleteiseks kuuks traktori peale tööle. Teenisin hiigelpalka, 400–500 rubla kuus. Traktoristile maksti väljalüpsi pealt ja suvel annavad lehmad palju piima. Hommikul kell kuus hakkas tööpäev peale. Iga päev. PühapäevahommiArvo Kukumägi. Alasti elu

kud olid rasked, mootorrattaga otse peolt töökotta traktori järele, tunked või puhvaika selga, ja töö läks lahti. Seal oli kaks suurfarmi, kummaski paarsada lehma. Minu asi oli loomadele toit ette anda, jahu ja haljassööt. Käsitsitööd ei olnud, liikuv lint raputas sööda sõimedesse. Kella kahest-kolmest päeval olin prii. Tallinna tulin üks päev enne kooli algust. Seljas nailonmantel, mida keegi enam ei kandnud, nii et olin nagu valge vares. Kuigi muidu olin ma juba siis moodumees, jalas platvormkingad ja nii laiad püksid nagu seelikud. Alguses see linnavärk kohutavalt väsitas. Mulle oli kõik nii võõras. Mõned head kursusekaaslased panid õla alla. Ülle Side, praegune Kaljuste, oli mu patroon. Ta oli nii ilus naine nagu Brigitte Bardot, ja hästi südamlik. Kursusekaaslane Ülle Kaljuste, Eesti Draamateatri näitleja: Kuku erines teistest kursusekaaslastest. Ta oli nagu teisest maailmast, selline säde Setu metsade vahelt. See surakas oli tal selline... Tal ei olnud poolvärve, vaid kõik liigutused olid teravad. Ta oli hirmus ergas. Linnalikkus teeb inimesed pehmemaks, aga tema oli nagu žiletitera. Ja tema reaktsioonid! Kui ta ikka vihastas, siis silmist lõi sädemeid ja ta oleks vist läinud läbi halli kivi ka. Ta oli hästi peenikeste näojoontega ja jube lapselik. Vaatamata sellele, et ta oli kleenuke ja väike, oli ta tohutu sitke. Ta oli ainukene poiss meie kursuselt, kes mind kunagi sülle võttis. See oli kooli lõpu poole, mingisuguse peo ajal. Alati, kui mõni meesterahvas püüab mind tõsta, on mul

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Portreel “Võõrsil” (1984) on Kuku taustal kaks maastikku: Setumaa ja Tallinna tornid. “Vastandamine – looduslapse linnasolek,” kommenteerib maali autor Ilmar Kruusamäe.

tunne, et “appi-appi, ärge tõstke, ma olen nii raske!”. Kukul käis see nii ootamatult ja kergelt, et ma ei jõudnud isegi ehmatada. Ta oli äärmiselt tundliku natuuriga. Ta oli närvitseja, ega teatrilava olnud talle mingi kodu. Kõige paremini pääses ta mõjule ikka filmides. Tõepoolest, suures plaanis mängivad kõik väiksemadki lihased. Kuku muutus päris kõvasti pärast esimest kursust, kui ta tegi suvel Simmiga “Tätoveeringu” filmi. Kui ta tuli sügisel kooli, siis oli nagu täiskasvanumaks saanud, ta oli midagi suurt juba ära teinud. Oli üllatus, et just tema ja kohe esimesel aastal. Siis vaatasime teda õpilasliku konkurendi pilguga. Vaatasime isegi väikese üleolekuga, et selline maakas. Praeguses eas oskan hinnata tema iseloomuomadusi ja tema erinevust meist teistest.

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Kes m채ngib Hamletit, kes hoiab hellebardi? 34

Arvo Kukum채gi. Alasti elu

Lavakunstikateedri IX lennu üliõpilased liikumistunnis (1977): seisavad vasakult Oiva Kaupinen, Katrin Saukas, Toomas Lõhmuste, Arvo Kukumägi ja Krista Viirand.

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Tudengid mänguhoos: Hommik Teatrile pühendatud mälestusõhtul (1977) esinevad I tööline (Madis Kalmet), naine (Katrin Saukas) ja II tööline (Arvo Kukumägi).

Lavakunstikateedri IX lennu (1976–1980) lõpetajad: 1. Roman Baskin 2. Madis Kalmet 3. Guido Kangur 4. Oiva Kaupinen 5. Arvo Kukumägi 6. Ain Lutsepp 7. Toomas Lõhmuste 8. Tõnu Oja 9. Paul Poom 10. Tõnu Raadik 11. Mati Rebane 12. Katrin Saukas 13. Ülle Side (Kaljuste) 14. Imbi Süvalep (Herm) 15. Villu Tari 16. Maret Tuurmaa (Mursa) 17. Anne Veesaar 18. Marika Vernik 19. Krista Viirand Kursuse juhendaja Merle Karusoo

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Lavakunstikateedris oli kursus hommikust õhtuni ninapidi koos. Olime omavahel nagu läbikasvanud peekon. Nagu elus ikka, olid oma sümpaatiad ja antipaatiad. Anne Veesaarega pidime abielluma, kas eelviimasel või viimasel kursusel, aga ma magasin sisse. Tõsiselt! Tema ootas ja ootas, aga mind ei tulnud. Kursusekaaslane Anne Veesaar, näitleja ja lavastaja: Mina ei mäleta! See võis olla kas lõõbiga jutt või nägi ta seda unes sel hetkel, kui sisse magas. Ma pidin kooliajal umbes 17 korda abielluma. Kui ma oleksin temaga abiellunud, siis oleksin ennast ammu üles poonud. Minu meelest ei ole võimalik temaga elada. Mingid naised ikka elavad aeg-

Kaks hetke diplomietendusest “Puud olid, puud olid hellad velled” (1979), kus Kukul oli täita meespeaosa: Hind (Arvo Kukumägi), Ell (Anne Veesaar) ja Jaan (Ain Lutsepp).

ajalt, aga mina küll ei kujuta seda ette. Ta on täiesti hull! Kukul olid tohutud fantaasiad kogu aeg. Ta rääkis, et ükskord me läheme temaga Hispaania kiltmaadele ratsutama. Mina mõtlesin, et täitsa segane: me ei saa ju Nõukogude Liidustki välja. Aga tema rääkis, et viib mu maailma lõppu. “Usu mind, kõik see on võimalik ühel päeval!” Eks ta ise on nüüd käinud seal. Alati peab olema tugevamaid ja nõrgemaid üliõpilasi, sest on üks, kes mängib Hamletit, ja ülejäänud, kes hoiavad hellebarde. Ei saa nii, et õpib ainult kaks üliandekat. Peab olema ka see mass, kellega tööd teha. Meie kursuse häda oligi see, et meil ei olnud massi. Kõik tahtsid Hamletid olla. Sellest tuli ka palju konflikte. Muidugi, kui diplo-

Kuku: Merle Karusoo oli tore naine. Nõudlik. Karm. Minu suhtes ei olnud karm, ma ei lasknud olla. Kui ma esimesel kursusel hakkasin kino tegema, siis Karusoo usaldas mind, ütles, et ainult mind ta lubab, teeb erandi. Ütlesin talle, et muidu ma lähen koolist minema.

Kursusekaaslane Ülle Kaljuste: Meil oli koolis ikka jube range kord, Karusood kartsime, ta tundus nii õudselt range ja reeglipärane. Põhjus võis olla ka see, et Karusoo ise just lõpetas kooli ja hakkas kohe uut kursust õpetama. Ju ta siis püüdis kange pedagoog olla. Arvo Kukumägi. Alasti elu

“Koolitöös, kus Kuku mängis don Juani teenrit Sganarelle´i, oli ta ka väga naljakas. Tal on selline füsiognoomia, mis mõjub naljakalt, ja kui tal on närv taga, hirmus tõsiselt ta ju teeb...” meenutab Ülle Kaljuste, kes diplomietenduses “Don Juan” mängis Donja Elvira rolli.

Arvo Kukumägi. Alasti elu

mitöödes jagati kätte konkreetsed rollid, siis igaüks sai aru, et see ongi tema hetk laval. Kukule oli lubatud rohkem kui teistele. Ta sai “Tätoveeringuga” filmistaariks. Film õnnestus ja siis hakkasid need filmirollid üksteise järel tulema. Tal ei olnud veel näitlejadiplomitki käes, aga ta oli juba megastaar. Näiteks erialatunnis ähvardas Merle Karusoo joonlauaga, et kõik istugu reas ja tekst olgu täpne. Kuku võis magada laua peal, sest tema oli tulnud filmivõttelt. Ma arvan, et see ei ole õige. Nii ei tohi teha. Miks ma ei näe Kukut praegu mängimas? Miks ta joob nii palju? Milles asi? Ta sai liiga kiiresti kõik kätte. See ei tähenda, et me teda kadestasime. Meie tegime ikka oma koolitöid: “Lutsepp, õpi!” Lutsepp õppis ja on nüüd Draamateatris esinäitleja. Kursusekaaslane Ain Lutsepp, Eesti Draamateatri näitleja ja Eesti Teatriliidu esimees: Esimene kohtumine Kukuga oli naljakas. Läksin kursusekaaslasele Villu Tarile ühiselamusse külla. Astusin tuppa, rääkisime Villuga tükk aega juttu ja siis ta ütles: “Kuku on ka siin.” Mina ei pannud teda algul tähelegi, ta oli nii väike ja nii kõhn seal voodis linade vahel, ainult nospel paistis välja. Siis Kuku tõusis, pani suitsu ette ja hakkas rääkima meestejuttu. Ta oli vist kõige noorem meie kursusel. Kooliajal ta veel kasvas, sõna otseses mõttes. Viis-kuus sentimeetrit, kui mitte kümme. Tagasi vaadates tundub, et meie kursus oli väga iseseisvate mõtlejate kooslus. Kuku oli selles selts-

Kursusekaaslane Ülle Kaljuste: Teisel või kolmandal kursusel pidime erialaeksamiks ette valmistama monoloogi. Kuku luges Tšehhovi monoloogi “Tubaka kahjulikkusest”. See oli nii pööraselt naljakas! Nägin seda päev enne eksamit, kui kursusekaaslased said üksteise töid vaadata. Ma olin kõveras, tooli pealt alla kukkumas. Minu meelest ei teinud ta nalja, vaid kõik asjad langesid kokku. Tema kuju, see surmtõsidus, meeletu närv ja tekst ise. Ta värises ja muudkui rääkis. See mõjus nii kohutavalt naljakana, et ma tegin naerust püksi. See on ainuke kord elus, kui ma olen naernud endale tilgad püksi.

konnas erandlik, sest ta tuli kaugelt Setumaalt. Kui suuri raskusi võis tal olla linnas kohanemisega! Mikk

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Mikiver ütles ühes proovis, et “sa oled üks igavene setu, aga sinu puhul on see pigem kiituseks”. Kukut iseloomustasid eelkõige nurgelisus, tahe ja vitaalsus. Laval ta ei valetanud. Ta oli krobeline, kandiline, aga täis energiat. Tema lavakõne eksam tubaka kahjulikkusest oli midagi erilist! Usun, et kõik saalis olnud mäletavad seda – suurelt mängitud väike inimene. Kaks esimest kursust õppisime Kaarli puiesteel, siis läksime Toompeale. Kursus kogunes pidevalt, olid lõbusad õhtud. Tööd tehti ka pikalt. Kuna meil oli kursusel inimesi, kes pürgisid lavastajaks, siis iseseisvaid töid tehti ööni välja. Hommikul kell üheksa tulid ja õhtul viimase või eelviimase bussiga said koju. Mitte alati, aga kui olid tulemas erialaeksamid, siis oli väga intensiivne aeg. Kukuga oli mul side, mis mõnikord inimeste vahel tekib. Et ei pea paljusid asju seletama. Kui me töötame, siis me töötame, mitte ei räägi, mida ja milleks. Lihtsalt teeme! See oli õpilasaeg, mil Kuku energia sütitas ka teisi. Kirglik püüd teha kõike maksimaalselt. Me olime noored ja tegime kõvasti tööd. Kursusekaaslane Anne Veesaar: Võib-olla on ta oma töö juba ära teinud ega peagi enam midagi mängima? Ma ei tea. Mul on kahju, et Kuku ei mängi enam, sest minu meelest on ta geenius. Seda oli näha juba kooliajal: ta taipas iga asja jube kiiresti ja liikus edasi. Tema etüüdid olid metsikult fantaasiarikkad. Ta tuli Setumaalt ja võib-olla ei osanudki alguses puhast eesti keelt, oli meist noorem ka. Ta oli ürgandekas. Erialatunnis vaatasid teda kõik, suu ammuli.

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Diplomietendus “Poiste sõidud”: Poiss, kes sõidab koju (Arvo Kukumägi), Tüdruk (Maret Tuurmaa, praegu Mursa) ja Kotipoiss (Tõnu Oja).

Kui meil algasid koolis esimesed suured näitemängukatkendid, siis mängisime niimoodi, et Kuku oli Hamlet ja mina olin tema ema Gertrud. Esimeses proovis hakkasime lugema värssi, mis oli meile niikuinii liiga keeruline, ja juhendaja Lembit Peterson ütles, et “te olete lava peal nagu kaks setut ja mingist kuninglikust seisusest, nagu peaks olema Taani printsi puhul, ei ole jälgegi”. No ma olengi ema poolt setu. Proovisime Kukuga iseseisvalt neid katkendeid ja siis ühel hetkel ma vaatasin kõrvalt, et ta ongi prints! Aga kui sul on hea partner, siis on pool rolli juba valmis. Kuna tema oli prints, siis ei jäänud mul muud üle kui kujutada ette ja panna kursusekaaslased uskuma, et mina olen kuninganna. Ta oli geenius. Ma olen ise näinud, kuidas ta hüppas tantsutunnis õhku, pool meetrit maast kõrgemale, ja mingi hetke lihtsalt seisis õhus. Ausõna!

Elu parim etendus Kuku meenutab: “Etendusele “Poiste sõidud” tulin kuskilt filmivõttelt, purukaine, aga hirmväsinud. Mängisime kotipoisse. Tõnu Mikiver oli ainuke näitleja, teised olid kõik koolilapsed. Peaaegu terve esimese vaatuse oli Tõnu monoloog, meie pidime seni lava taga pikutama ja õigel ajal välja tulema. Korraks suigatasin... ja selle ehmatuse peale ma arvan, et see on mu elu parim etendus! Ma puhkasin selle kolme või viie minutiga, muutusin värskeks, erksaks, kõik meeled valla. Jõudsin õigel ajal lavale. Sisetunne oli nii vapustavalt hea, et kui ma seda rolli esitasin, siis oli saal vait nagu vaakum.” Arvo Kukumägi. Alasti elu

Esimene armumine filmikunsti: “Tätoveering”

Arvo Kukumägi. Alasti elu

Kuku tegi filmidebüüdi 18aastasena, mängides Margust filmis “Tätoveering”, mis on kolmas novell noorte režissööride kassetil “Karikakramäng” (1977). “Tätoveering” – see film mind sünnitas. Selle tegemine oli nagu unenägu. Esimene armastus on kõige võimsam. Ma armusin kõrvuni kinematograafiasse. Kuna see oli Peeter Simmi debüütfilm režissöörina, siis pidi keegi olema juhendaja. Filmi kuraator oli Andrei Tarkovski ise, Moskvast määratud. Alguses pidi Marguse rolli mängima Hannes Kaljujärv, aga Tarkovskile ta ei sobinud ja hakati otsima uut osatäitjat. Olin siis esimesel kursusel, kui sain kutse tulla kinoproovi. Tagantjärele kuulsin, et mind oli soovitanud lavakõne õppejõud Kalju Orro. Mul lõi tohutu värina sisse, et äkki trehvab. Läksin kutses nimetatud ajal Tallinnfilmi võttepaviljoni, pulss lõi nagu vormelisõitjal enne starti. Minust tehti pilte ja kästi lugeda Hamleti monoloogi. Lugesin hästi teatraalselt. Simm ütles, et võta hoogu maha. Me olime sel ajal kõik algajad, nii Kuidas filmimise ajal Kuku rinnale näki-tätoveering meisterdati? “Linoollõige, tehti tindiga kokku ja pläraki rinnale. Nii igal hommikul,” meenutab Kuku.

mina kui Peeter Simm kui operaator Arvo Iho. Paari päeva pärast öeldi, et vaat nii, siin on lugu, loe läbi ja hakkad mängima. Mulle anti üks kuu ettevalmistusaega. Siis sõitsin liinibussiga Paidesse, sinna tuldi mulle järele ja viidi Järva-Jaani, kus oli esimene võtteõhtu. Kinosnikute kamp istus suure pärnaArvo Kukumägi. Alasti elu

Marguse (Arvo Kukumägi) arglikõrn tunne mustlastüdruku (Zoja Tsjurilo) vastu: puhkemine...

Režissöör Valentin Kuik: Kukut mäletan ajast, kui tehti “Karikakramängu”. Seda ei saa unustada: suurt plaani, kus ta vaatab ukse vahelt otsa oma esimese suure armastuse pilastajale. Neid silmi ja nägu ei saa unustada. See oli nii puhas ja selge. Selles suures plaanis oli juba kogu Kukumägi olemas. Ingmar Bergman on öelnud, et kinos on näitleja aadlimärk suur plaan. See oli aadlimärk. Esimese filmiga oli Kuku Eesti filmikunstis oma silmade ja näoga nii võimsalt sees, et kõik kohe tundsid teda. See kiirgas annet.

puu all, mingid veinid ees. Südamlik seltskond, mind võeti väga hästi vastu. Pärast esimese kaadri filmimist löödi taldrik vastu kaamerat puruks, et film õnnestuks. See on traditsioon, mida tänapäeva tattninad enam ei tea. Kui ma ise juhtun olema mõnes filmis esimesel võttepäeval, siis võtan igaks juhuks taldriku kaasa. Noorte koolitööde puhul olengi taldrikuid puruks löönud. Et see tooks õnne! Filmimine kestis kuu-poolteist, oli aega süveneda. Mul olid tikksirged rokkari juuksed, aga rolli pärast aeti kiilaks, ja pärast seda läksid mu juuksed lokki. Peeter Simm, kes mängis filmis ühte väikest episoodi, ajas solidaarsusest ennast ka kiilaks. See pani mu hinge võbelema, et vaat on mees! Sealt algas meie sõprus ja usaldus. Moskvast oli kohale tulnud tolle aja tippnäitleja Larissa Udovitšenko – Larka –, kellesse ma ära

Arvo Kukumägi. Alasti elu

õitseaeg...

ja poisi isa karmikäeline vastulöök.

armusin. Mitte mustlastüdrukusse, nagu Simm väidab! Tegin Marguse rolli iseenda pealt ning armumine Larkasse paistis ekraanil välja nii, nagu ma oleksin olnud mustlastüdrukusse armunud. Larka oli noor, atraktiivne ja rinnakas ukraina naine. Sain temaga jaanipäeval korra tantsida, pärast kõht valutas, uni ja söögiisu olid kadunud. See armumine oli nii võimas! Platooniline, ma ei öelnud talle midagi. Tema oli küps naine, aga mina olin poisiklutt. Eks mul oli sellal oma pruut ka. See oli meeldiv, et juba esimese filmi eest sain kriitikutelt kiita. Kui seda kodukandis näidati, siis rahvamaja oli pungil täis, tehti isegi lisaseanss. Ma ise olin sellal linnas koolis, aga hiljem sõpradelt kuulsin, et kui mind ekraanil peksti, siis isa oli röögatanud: “See ei ole võimalik, et minu poega pekstakse!” Ta võttis seda kõike nii südamesse.

Sõber Peeter Simm, filmi “Tätoveering” režissöör: Kuku armub nii siiralt. Lapsemeelne inimene. Minu meelest armus ta “Tätoveeringu” ajal kordamööda mõlemasse naispartnerisse, mustlastüdrukusse ja Larissa Udovitšenkosse, kes on praegu Venemaal pööraselt kuulus näitlejanna.

Õde Ilme Piirisalu: Saatses oli saal alati puupüsti täis, kui näidati mõnd filmi, kus Arvo mängis. Kogu külarahvas läks vaatama, ka need, kes muidu kinos ei käinud. Meie küla poiss, sellepärast!

Arvo Kukumägi. Alasti elu

“Peaasi, et hing laulab, siis on mõtet elada.” Arvo Kukumägi. “Tänavad on täis masinaga tehtud inimesi. Kuku on käsitöö.” Režissöör Valentin Kuik. “Kuku lihtsalt tuli mu ellu, ja punkt.” Elukaaslane Marit. “Üks naine viskab ta välja, kahe nädala pärast on ta juba kusagile mujale kolinud ja ennast sisse imenud nagu kaan.” Sõber, režissöör Peeter Simm.

“Võib-olla ta pidi liiga vara ujuma õppima.” Kursusekaaslane, näitleja Ain Lutsepp. “Mulle anti Wismaris mähe pihku ja öeldi, et mähkige oma kolleegi. Ma keeldusin.” Režissöör Andres Maimik.

“Miks ma ei näe Kukut praegu mängimas? Miks ta joob nii palju?” Kursusekaaslane, näitleja Anne Veesaar.

789949 901166

“Linnalikkus teeb inimesed pehmemaks, aga tema oli nagu žiletitera.” Kursusekaaslane, näitleja Ülle Kaljuste.